JÜRI MARTIN: KAS TÕESTI ON KÕIK TEISED MINU VARANDUSE SÄILIMISEST ROHKEM HUVITATUD KUI MA ISE?

Tavidi juhatuse liige Jüri Martin soovitab intervjuus ettevõtlikel inimestel sügavuti mõelda teemal, miks on kasulik ise oma raha eest vastutus võtta, mitte süüdistada teisi.

Kas oma vara kellegi teise kätte andmine on arukas tegu?

Paljud inimesed on seisukohal, et kui nende vara on panga seifis või kliendihalduri kaudu investeeritud, siis on see kindlas kohas. Võis siis ümberpööratult väljendades, et kui minu vara on minu enda käes, siis varitseb mind pidev oht saada röövitud või paljaks varastatud, seega ei ole selline lahendus minu jaoks turvaline.

Kui aga heita pilk ajalukku, siis võib veenduda vastupidises. Oma varast jäädakse ilma ikka olukordades, kus omanik on liigselt usaldanud kedagi teist ja minetanud kontrolli oma vara üle.

Soovitan selle teema üle just sellest vaatepunktist lähtuvalt veidi sügavamalt mõelda. Täna soovitatakse inimestele igal sammul, et raha pange panka ja vara kindlustage ära ehk andke see kellelegi teisele vastutada. Ja kui selle varaga pangas midagi juhtub, siis on ka indulgents varnast võtta – mina tegin kõik hästi, aga see ahne, ettenägematu ja pahatahtlik pankur, näed, investeeris valesse kohta. Kedagi teist süüdistada on muidugi mugav, kuid kahjuks kasutu – rahast oled ju ilma. Olen täheldanud, et inimeste vajadus isa arhetüübi järele on pigem kasvamas, kui kahanemas. Isa arhetüübi otsimine väljendab alateadlikku hoiakut, et keegi suur ja tugev vastutab minu eest.

Minu seisukoht on, et oma pere vara säilitamise ja kasvatamise eest tuleb ise vastutada ja selle näiliselt kellegi teise õlgadele sokutamine on vastutustundetu ja kahjulik tegevus. Babüloonias oli nii, et kui maja kokku kukkus ja maja omanik surma sai, siis ehitusmeister hukati. Me võime küll öelda, et see oli barbaarne lahendus, aga see töötas tõhusalt. Ükski ehitusmees ei teinud ehituskvaliteedi puhul kompromisse.

Tänase vastutuse ja tulu vahelist tasakaalutust on hästi kirjeldanud Nassib Taleb oma raamatus “Oma nahk mängus”. Kui ikka oma nahk mängus ei ole, siis muutub käitumine vastutustundetuks. Sellest hetkest alates, kui investeerimispankuril tuleks halva investeerimisotsuse puhul näiteks mind ja minu pere elu lõpuni ülal pidada, oleksin ma valmis oma põhimõtteid vara teiste kätte usaldamise osas revideerima.

Mis on teie jaoks füüsilise kulla kõige olulisem funktsioon?

Füüsilise kulla peamine funktsioon on väärtuse säilitamine läbi aastakümnete, aastasadade ja aastatuhandete. Ehk üks kõige olulisematest raha funktsioonidest. gutamine keraamiliste plaatide tootmistehase ehitamisse või uue hotelli ehitamisse. See on tegevus, mille puhul täna süsteemi paigutatud raha on võimeline genereerima homset rahavoogu. Arvestada tuleb aga ka sellega, et investeeringu puhul võib tuleviku rahavoo asemel hoopis kogu investeeritud varast ilma jääda. Säästmine seevastu aga ei tooda midagi, see on vara säilitamine.

Elukaare seaduspärasus on see, et kui oleme noored, siis jaksame tööd teha ja väärtust luua. Kui vanaks saame, siis tahame sama hästi edasi elada, aga ei jaksa enam samas mahus töötada. Seepärast on meil vajadus noorpõlves tehtud tööd akumuleerida, et vanaduses oleks, millest elada. Ehk kui meil on soov vanaduses ka hakkama saada, siis meil on kaks võimalust – kas investeerida või säilitada. Minu soovitus on kasutada mõlemat instrumenti, leides enda jaoks sobiva kombinatsiooni. Kui oleme tööd teinud ja selle eest mingi vahetusväärtuse saanud, siis suure tõenäosusega on meil vajadus või tahtmine osa sellest kohe ära kulutada, osa aga säilitada või investeerida.

Millised võimalused meil oma rahaasjade planeerimiseks on?

Osta reaalvara, tegeleda ettevõtlusega või näiteks kasutada raha selleks, et vara lihtsalt akumuleerida. Väärtuse paigutamist füüsilisse kulda käsitlen mina kui raha väärtuse säilitamist, mitte kui investeeringut. Kuld, väikeste mööndustega tegelikult ka hõbe, on tänasel päeval ainus finantsinstrument, mis vastab raha kriteeriumitele.

Kuld vastab täna raha definitsioonile täpselt samuti nagu ka 4000 aastat tagasi. Ekslikult seostub paljudel inimestel raha euro, dollari vm tänase valuutaga. Esmapilgul tundub üldjoontes nendega ka kõik hästi olevat – nad vastavad enamikule raha kriteeriumitele. Ei vasta aga ühele väga olulisele tingimusele, milleks on nappus. Selleks, et raha oleks usaldusväärne ja et tema väärtus ei kahaneks, ei tohi süsteemis olla võimalust, et raha saab lihtsalt kellegi suva järgi juurde emiteerida. Tänast maailma rahanduspoliitikat iseloomustab aga eelnevalt kirjeldatule vastupidine olukord – uusi dollareid ja eurosid lastakse ringlusesse vastavalt sellele, kui palju poliitikud on otsustanud seda teha. Kulda õnneks juurde trükkida ei saa. Traditsiooniliselt on raha käsitletud kui kõige riskivabamat väärtuse säilitamise instrumenti. Kui peame raha all silmas eurot, USA dollarit vm FIAT-valuutat ehk ilma reaalse tagatiseta riikide emiteeritavat raha, siis võib igaüks ise arvutada, kui palju ta saaks täna 75aastasena osta nt selle 1000 dollari eest, mis ta 50 aastat tagasi 25aastasena teenis ja kõrvale pani. Viiekümne aastaga on selle raha ostujõud praktiliselt kogu ulatuses kadunud.

Aga säästmise mõte peaks ju olema see, et 75aastaselt saaks kasutada seda raha, mis 25aastaselt kõrvale sai pandud. Füüsilise kulla puhul ei oleks vara hävimine aset leidnud ja ma ei näe ühtegi teist raha, mis oleks võimeline selles füüsilise kullaga võistlema. Kindlasti ei tee seda ka näiteks kulla ETFid, kullakaevanduse aktsiad või muud elektriimpulsid arvutiekraanil, sest neil puudub loomulik iseseisev väärtus, nende väärtuse aluseks on kellegi lubadus. Füüsilise kulla omanikul on midagi, mis on teiste käeulatusest täielikult väljas. See on minu oma, see on minu käes.

Aga tegelikkuses kipuvad inimesed siiski vastutust oma vara eest teisele andma?

Paraku küll. Soovitan mõelda, kuidas saab nii olla, et kellelgi teisel on suurem huvi hoida minu raha kui minul endal. Isiklikult minu jaoks on selles loogikas tugev konflikt.

Kui palju teie ise olete füüsilisse kulda investeerinud?

Mul on üle poole netovarast kullas.

Kuidas te olete oma laste tulevikku kindlustanud?

Minul on viis last vanuses 3–26 aastat. Otsustasin juba aastaid tagasi, et kingin igale lapsele tema sünnipäeval kuldmündi. Mul oli sügav sisemine konflikt kinkida sünnipäevaks odavtööjõuga maades toodetud plasti. Kui ma kuldmündi kinkimise otsuse ära tegin, siis saabus minusse sisemine rahu. Minu 26aastane tütar ostis mõne aja eest oma esimese korteri ja kasutas sünnipäevaks saadud kuldmünte sissemaksuks. Ta oli loomulikult õnnelik oma uue korteri üle ja koges seeläbi ise, miks kuldmüntide eelistamine mistahes muule sünnipäevakingile on hea mõte. Ka teised lapsed on nüüd aru saanud, miks sünnipäevaks saadud kuldmündid on tulevikus head.

Minu lapsed saavad oma kulla kätte 18 ja 21 aasta vahel. Loodan, et nad kasutavad seda arukalt – kas korteri sissemaksuks või õppemaksuks. Iga inimene peab ise vastutama oma tegude eest. Nii ka lapsed.

Olen oma lastele sünnipäevadeks ostnud üle 100 aasta vanuseid Prantsuse kuldmünte. Need on reaalselt käibel olnud 20frangised mündid ja lastele on nad hea näide sellest, kuidas see kuldraha kannab siiamaani edasi seda väärtust, mis tal ka 100 või 150 aastat tagasi oli.

Kui populaarne on Eestis lastele sünnipäevaks kulda kinkida?

Minu tutvusringkonnas on see tavapärane. On ostetud ka hõbemünte. Mõned on kommenteerinud, et füüsilise kulla või hõbeda ostmine ja kinkimine on pigem olnud laste vanaisade ja vanaemade teema. Ja see on igati loogiline, sest väärtuse säilitamise osas ei ole vanaisade nooruspõlve ajast kuni siiani suurt midagi muutunud. Väärtuse säilitamise ja kasvatamise eesmärgil hõbe- ja kuldmüntide kinkimise lõppväärtus tuleb välja siis, kui laps saab 18aastaseks ja on vaja maksta näiteks ülikooli õppemaks. Märkamatult on kogunenud terve varandus, mida inflatsioonirott ei ole pääsenud närima.

Rõhutan veelkord, et inimesed võiksid ise olla julgemad oma investeerimisotsuseid tegema. Ise mõtlema ja ka vigu tegema – see käib asja juurde. Kui on aga soov omada ise täielikku kontrolli oma säästude üle, siis võrdväärset alternatiivi füüsilisele kullale ei ole.

Kui suur hulk investeerimisportfellist võiks füüsilises kullas olla?

Turvalistel aegadel võiks 15–20% portfellist füüsilises kullas hoida. Kuna kogu maailma rahandus on täna turvalisusest üsna kaugel, siis seetõttu võiks kulla osakaal portfellis olla suurem, aga seda peab igaüks ise hindama ja arvama. Täna pakun ma turvaliseks lahenduseks 50%. Seda juttu on muidugi raske omaks võtta inimesel, kes arvab, et juba täna on kõik hästi ja läheb aina paremaks.

Minu hinnangul on maailmas valitseva rahanduse ja panganduse tervis üsna vilets. Üks indikaator, mis seda väidet kinnitab, on näiteks negatiivne intress. Päris elus ei laenaks ju mitte ükski ettevõtlik inimene oma raha välja teadmisega, et tagasi saab ta vähem, kui välja laenas. Negatiivsed intressid ja hoogne rahatrükk ei ole kindlasti stabiilse rahandussüsteemi näitajad.

Kus kulda hoiustada?

Et säilitada sõltumatust ja vältida kellestki teisest tingitud riske, siis füüsiline kuld peaks olema ikka selle omaniku valduses ja keegi peale väga lähedaste isikute ei tohiks teada, kus see füüsiliselt asub. Igaüks peab ise leidma sobiva ja mugava koha, kuhu oma füüsiline kuld panna. Kui kellegi jaoks on see auk koduaia õunapuu all, siis las ta olla seal. Oluline on, et kogu küla sellest teadlik ei oleks.

Kulda saab hoida ka pangaseifis. Mitmel pool maailmas on ettevõtteid, kes pakuvad hoiustamisteenust, aga nii panga seifi kui nende ettevõte teenuste kasutamisel jääb ikkagi risk alles. Meie hoiustamisteenust ei paku. Et hoiustatava vara suuruse kohta ettekujutus saada, siis tasub teada, et ühe kilogrammi raskune kuldplaat, mille väärtus on tänapäeval umbes 50 000 eurot, on suuruselt tõenäoliselt väiksem kui sinu praegune nutitelefon ning mahub hõlpsasti keskmise suurusega püksitaskusse.

Kas Eestis ja mujal on koroonaajal füüsilisse kulda investeerimine kasvanud?

See on keeruline küsimus, sest Tavidi kullamüük oleks kasvanud ilmselt ka ilma koroonata. Näiteks sisenesime me Poola turule küll juba 2015. aastal, aga äri sai seal paisu tagant lahti 2019. ja 2020. aastal. Kullamüügiäris mängib suurt rolli tuntus ja usaldusväärsus. Usalduse ehitamine võtab võõras riigis aega aastaid. Poolas õnnestus meil see nelja aastaga. Poola teeb täna peaaegu poole kogu meie grupi müügist, Eesti seevastu umbes 15%.

Aga ikkagi, kuidas on kriisid ja kulla müük seotud?

Seos on kindlasti olemas – niipea, kui maailmas on ärevad ajad ja kriisid, hakkab kulla hind tõusma ning kasvab huvi kulla ostmise vastu. Füüsilise kulla ostja on oma natuurilt pigem vanem ja konservatiivsem inimene. Inimesed, kes on raha teeninud ja hakanud mõtlema, et täna on mul kõik hästi - on raha, aga mis saab homme, kui olukord ei pruugi enam nii roosiline olla.

Loomulikult tahavad kõik oma ellu stabiilsust. Minu jaoks on kõige mõistetavam talupojamõistusest lähtuv põhimõte, et kui on head ajad ja kõik on hästi, siis tuleb rasva koguda, et tekiks võimalus üle elada halvad ajad.

Majandusajakirjanduse jälgijad nägid, et koroona-aastal tegi kulla hind ajaloolisi rekordeid. Kas Tavid lõikas ka kasu kriisist?

Kulla maailmaturu hind kasvab kriisides alati, sest paljud inimesed asuvad seda siis ostma. Lihtsustatult öeldes tekivad tavaliselt kriisi hetkedel tarneprobleemid – füüsilist kulda ei ole enam nii palju saada, kui soovitakse. Turg reageerib olukorrale hinnatõusuga. Koroonakriisis kasvasid füüsilise kulla premium’id lõpptarbija jaoks 6–10 korda. Premium tähendab seda, et kui füüsilise kulla hind ühe untsi kohta on Bloombergis näiteks 1500 eurot, siis reaalset füüsilist hinda kaubeldakse sellest alati kõrgemalt – sinna lisanduvad vahendustasu, transport ja logistika. Kui tavaolukorras on premium maailmaturuhinnale lisaks 2–6%, siis 2020. aasta märtsis olid premium’id vahemikus 10–35%.

Loomulikult on klientide esimene mõte, et Tavid tahab oma rahale turvasadamat otsivate õnnetute inimeste seljast mitu nahka koorida, aga meeles tasub pidada, et sel hetkel, kui lennuki mõlemad mootorid on õhus seisma jäänud, siis on hilja hakata mõtlema langevarju ostmise peale. Kulda tuleb osta siis, kui on rahulik aeg, mitte siis, kui kriis käes. Füüsilise kulla ja aktsiate ostmisel on selles osas põhimõtteline erinevus – aktsiaid soovitatakse ju just siis osta, kui veri on tänavatel.

Lisaks tarneprobleemile mõjusid koroonakriisis füüsilise kulla hinnale ka koroonapiirangud. Näiteks varem ühes vahetuses töötanud tehased pandi tööle kolmes vahetuses ja öötöö tõi kaasa palgakulude kasvu.

ANNIKA KALD annika.kald@aripaev.ee