KULLA ABC

LEVINUIMAD TERMINID, MIDA KULLAST RÄÄKIDES KASUTATAKSE

FREED KRUUSBERG, Tavidi väärismetallide ekspert

Kuld on mänginud inimeste eluolus olulist rolli läbi ühiskonna ajaloo kuni tänase päevani ning selle väärtus tõotab tänu tema unikaalsusele tulevikus veelgi kasvada.

Ehkki me ei pruugi seda igapäevaselt teadvustada, kasutatakse kulda väärtuse kirjeldamiseks nii kõnekeeles, viidates näiteks armsamale või lähedasele kui ka reaalset rahalist väärtust omavate esemete hindamiseks.

Võimalik, et paljud lugejatest on püüdnud mingil hetkel kulda ning sellesse investeerimist enda jaoks lahti mõtestada, ent takerdunud sealjuures mõne termini tähenduse või segadust tekitava protsessi taha. Tegelikkuses on kullamaailma mõistmine aga küllaltki lihtne. Piisab sellest, kui saame aru teatud põhitõdedest ja rusikareeglitest.

Niisiis räägime selles artiklis selgeks peamised terminid, mida kullast rääkides kasutatakse.

MIDA TÄHENDAB “PUHAS KULD”?

Ilmselt oled korduvalt kuulnud, kuidas kulda puudutavates aruteludes räägitakse muuhulgas ka kulla puhtusest.

Tegelikult ei tähenda puhtus mitte midagi rohkemat kui vastavas sulamis leiduvat puhta kulla sisaldust, mida väljendatakse kas karaatides või kullaproovina. Mida väiksem karaatide arv, seda rohkem on sulamisse segatud teisi metalle.

Kõige suurem võimalik karaatide arv kullas on 24 – see sümboliseerib “puhast” kulda. Lihtsa arvutuse abil saame teada, et näiteks 12karaadises kullas on 50% kulda. Ülejäänud poole moodustavad teised metallid, mida sulamisse eesmärgipäraselt segatakse, et saavutada vastava toote jaoks vajalikud omadused. Enim levinud lisandid kullasulamites on vask, hõbe, nikkel, pallaadium ja tsink.

Proov näitab kullasisaldust

Veelgi arusaadavamalt väljendab kulla puhtust kullaproov. Kindlasti oled mõne kuldeseme peal märganud kolmekohalisi arve? Nende arvudega väljendataksegi kullaproovi, mis viitab sellele, mitu protsenti on vastavas sulamis puhast kulda.

Näiteks kullaproov 999 näitab, et sulamis on 99,9% kulda – see on ühtlasi ka enim levinud puhta kulla proov. Kõige puhtam kuld, mida maailmas toodetakse, omab proovi 99,999%, sellisest kullast teeb investeerimistooteid näiteks Kanada Kuninglik Vermikoda (Royal Canadian Mint).

Kuldehete puhul väga levinud proov 585 näitab, et tootes on 58,5% puhast kulda.

Ent miks ei võiks puhta kulla puhul prooviks olla 100%? See tuleneb sellest, et rafineerimisprotsessi käigus on võimatu eemaldada 100% ulatuses kõikvõimalikke lisaaineid, mida sulam sisaldab. Teatud puhtusest alates ei ole edasine puhastamine ka majanduslikult mõistlik. Teatud juhtudel on teiste metallide eesmärgipärane lisamine sulamisse vajalik ka selleks, et anda sulamile soovitud omadusi, näiteks kõvadust.

Kullaproovi puhul tasub meeles pidada, et sulami proportsioon sõltub suuresti kuldeseme funktsioonist. Ei saa öelda, et üks proov on halvem või parem. Saab öelda, et ühes tootes on rohkem või vähem kulda, sest tooted on mõeldud täitma erinevaid funktsioone.

Seetõttu ei kohta me näiteks ehete ega ajalooliste käibemüntide puhul kullaproovi 999, kuna nii puhas kuld on selliste väärisesemete jaoks liiga pehme ning puhtast kullast toodetud ehted ja käibemündid ei hoiaks oma vormi.

Niisiis kohtame ehtekarpides pigem 375 prooviga ehk 9karaadiseid, 585 prooviga ehk 14karaadiseid ning 750 kullaprooviga ehk 18karaadiseid kuldehteid. Ajalooliste müntide puhul on levinud proovideks 900 ja 916.

Küsimus mõtisklemiseks: kas näiteks 375 prooviga ehk 37,5% kullasisaldusega sõrmust saab ikka nimetada kuldsõrmuseks, arvestades seda, et enamiku tootest moodustab mõni muu metall? Või peaks seda nimetama näiteks vasksõrmuseks, sest 62,5% tootest võib olla tehtud vasest?

Massi mõõtmiseks oma ühik

Kulla, nagu ka teiste väärismetallide, massi mõõdetakse troi untsides (oz), mida kiputakse sageli tavalise untsiga segi ajama. Troi untsi puhul on ühe ühiku väärtus 31,10347 grammi, tavalise untsi puhul on see ligikaudu 10% väiksem ehk 28,34 grammi.

Niisiis tasub meeles pidada, et kõige puhtam kuld on 24karaadine ehk kullaprooviga 999, kullaproov on alati seotud toote funktsiooniga ning kuldeseme massi puhul räägitakse reeglina troi untsidest.

KUIDAS SAAB KULD OLLA VIRTUAALNE?

Lisaks füüsilisele investeerimiskullale räägitakse sageli ka virtuaalsest kullast. Selle all mõeldakse reeglina nn paberkulda ehk börsil jt platvormidel kaubeldavate kullafondide osakuid, kullakaevanduste aktsiaid või muid investeerimisinstrumente, mis ei ole käega katsutavad, vaid virtuaalsed.

Füüsilise metalli asemel on sisuliselt tegemist koodiridade ja pikslitega. Investoril on seega võimalus paigutada raha kulda ka virtuaalsete kanalite kaudu.

Füüsilist kulda peetakse aga sellegipoolest turvalisemaks ja kindlamaks investeeringuks kui virtuaalset kulda. Miks? Füüsilise kulla eristav omadus on see, et see asub omaniku valduses, mis tagab täieliku kontrolli oma vara üle ja seeläbi ka suurema kindlustunde. Füüsilise kulla omanikul/valdajal on võimlik oma vara palju operatiivsemalt ja iseseisvamalt realiseerida ja vajadusel ka transportida.

Mõne tõsisema kriisistsenaariumi realiseerudes võivad just need omadused osutuda investori jaoks hindamatuks. Lisaks tasub meeles pidada, et vaid alla kümnendiku virtuaalkulla investeeringutest on kaetud reaalse füüsilise kullaga. Seda põhjusel, et maailma füüsilise kulla hulk on piiratud ning kulda ei ole võimalik tehislikult juurde tekitada.

MIS ON “ROMUKULD”?

Romukullaks nimetatakse igasugust füüsilist kulda, mis on kaotanud oma kaubandusliku välimuse või funktsionaalsuse.

Selline kuld saadetakse enamasti rafineerimistehastesse ümbersulatamisse. Kõige tüüpilisemate romukulla näidete hulka kuuluvad vanad kuldehted ja hambakuld. Selliste kuldesemete proovid on tavaliselt 375, 585, 750 ning kuldhammaste puhul ka 800 ja 830.

Kullakaupmehed ja pandimajad ostavad kulda kokku vastavalt proovile grammi hinna alusel. Enim levinud proovide määramise viis väikeettevõtetes on kullasisalduse määramine hapete abil. Eseme pealt kraabitakse proovikivi peale õhuke kiht kulda ning lisatakse sellele erineva kontsentratsiooniga happeid.

Kulla ehtsuse tuvastamise “trikk” seisneb selles, et kuld ise (Au puhtal kujul) esimese kasutatava happe (lämmastikhappe lahus) mõjul ei lahustu – enne lahustuvad sulami teised metallid.

Seega, kui kivile kraabitud kiht lahustub täielikult, ei ole tegemist kullaga. Kui kivile kraabitud kihist jääb pärast esimest testi jälg, siis testitakse proovi edasi vesinikkloriidhappe ja lämmastikhappe segu erinevate kontsentratsioonidega, et määrata ära proov.

Proovi määramise “trikk” seisneb selles, et eelnimetatud lahus on üks vähestest, mis on võimeline lahustama teatud kontsentratsiooni juures ka kulda. Seega, teades happe kontsentratsioone, saab kindlaks määrata, millise kullasisaldusega tootega on tegu.

MIS ON INVESTEERIMISKULD?

Mida siis tehakse kõige puhtama kullaga? Selle 999 kullaga? Kas “puhas” kuld on mõeldud vaid sulamitesse lisamiseks või on sellel ka muid funktsioone? Kulda, mille funktsiooniks on oma puhtal kujul väärtuse hoiustamine ning selle säilitamine ja kasvatamine, nimetatakse investeerimiskullaks.

Üldiselt vermitakse ja valatakse puhtast kullast erinevaid kuldmünte ja plaate. Kullast investeerimistooted on tavaliselt lamineeritud või kapseldatud spetsiaalsetesse pakenditesse. Pakendi eesmärk on kaitsta toodet väliste füüsikaliste mõjurite eest. Keemilised mõjurid kulda eriti ei ohusta, kuna kuld on väga inertne metall ning reageerib väga väheste teiste ainetega.

Investeerimistoodete säilitamine algupärases seisundis on oluline selleks, et säiliks toote kaubanduslik välimus. Laitmatus seisukorras toote eest on järelturul võimalik saada natuke paremat hinda kui puhta metalli hind. Piltlikult öeldes tähendab see, et kullakaupmehel on võimalik toode järgmisele kliendile probleemideta edasi müüa. Kui toode on kahjustatud ning ainuke realiseerimise võimalus on saatmine rafineerimistehasesse sulatusahju, ei saa kullakaupmees nii head hinda pakkuda.

Kuldmünte ja plaate soetatakse investeerimise eesmärgil ning tavaliselt peitub selle taga soov kindlustada oma vara säilimine ja mitmekesistada oma investeerimisportfelli.

Hea näite väärtuse säilitamise kohta võib tuua üheuntsise kuldmündi kohta. 100 aastat tagasi sai üks džentelmen untsi kulla eest (oluline on teada, et dollari kurss oli alates oma loomise hetkest kuni mainitud ajani fikseeritud tasemel 20 USD = 1 troi unts) osta ülikonna ja kingad ning viia daami õhtusöögile. Ka tänasel päeval on untsi kulla eest kõik see võimalik, 20 dollari eest paraku mitte. USA dollar on 100 aasta jooksul kaotanud peaaegu 99% oma nominaalsest väärtusest ning üle kümne korra oma ostujõust.

Riskide hajutamiseks ja vara säilimise garanteerimiseks soovitavad kogenud investorid hoida turvalistel aegadel 15–20% oma varast füüsilises kullas, ebakindlatel aegadel võiks kulla osakaal investeerimisportfellis olla aga 30–50%. Selle, kas praegust majanduslikku olukorda hinnata kindlaks või ebakindlaks, jätame siinkohal igaühe enda otsustada.

Investeerimiskullaks loetakse kuldplaate puhtusega 995 või kõrgem ja kuldmünte prooviga 900 või kõrgem ning vermimisaastaga 1800 või hiljem. Juba alates 2000. aastast on investeerimiskuld Eestis, nagu ka kogu Euroopa Liidus, käibemaksuvaba.

MIDA NÄITAB SPREAD?

Kullast investeerimistoodete hinna kõrvalt võib sageli leida ka rea, mille juures seisab ingliskeelne sõna spread. See näitab kulla ostu-müügihinna vahet.

Mida väiksem on spread, seda vähem peab investor kulla hinna tõusu puhul ootama, et oma investeeringuga plussi jõuda. Näiteks juhul, kui spread on 4%, siis investoril on investeeringuga plussi jõudmiseks vaja kulla turuhinna tõusu 4% võrra.

Kuidas spread üldse tekib, millest ta sõltub ja miks ei saa füüsilist kulda osta turuhinnaga? Füüsilise kulla hind baseerub kulla maailmaturuhinnal, millele lisandub logistikakulu (rafineerimine, tootmine, transport, ladustamine ja kindlustus) ja tarneahelas osalejate kasumimarginaal. Ilma nende komponentideta füüsilise kullaga kauplemise äriline mudel lihtsalt ei toimiks.

Tihti on erinevatel puhtast kullast toodetel erinev spread. Millest tuleneb see erinevus? Kuld on ju kuld ja ühtäkki on ühe toote ostumüügihinna vahe 4% ja teise oma 15%?

Erinevused tulenevad eelkõige tootmis ja transpordikuludest. 100grammise plaadi puhul on ühe grammi tootmine palju soodsam kui ühegrammise plaadi puhul. See muudab ühegrammise plaadi ka lõpptarbija jaoks kallimaks.

Lisaks mõjutab spread’i ka tarneahela pikkus. Kui kaupmees tellib tooted otse tehasest, on tarneahel minimaalne, mis kajastub ka soodsamas hinnas. Kui tarneahelas on palju vahemehi, kes soovivad kõik teenida oma väikse kasumi, on kõrgem ka toote jaehind.

Spread’i kasutamise vajadus üleüldiselt on aga tingitud sellest, et kulla maailmaturuhind on pidevas liikumises, mis tähendab, et fikseeritud hindadega kauplemine ei ole võimalik.