2
KULLALEHT
│ 2021
JÜRI MARTIN:
KAS TÕESTI ON KÕIK TEISED MINU VARANDUSE SÄILIMISEST ROHKEM HUVITATUD KUI MA ISE? Tavidi juhatuse liige Jüri Martin soovitab intervjuus ettevõtlikel inimestel sügavuti mõelda teemal, miks on kasulik ise oma raha eest vastutus võtta, mitte süüdistada teisi. ANNIKA KALD annika.kald@aripaev.ee
Kas oma vara kellegi teise kätte andmine on arukas tegu? Paljud inimesed on seisukohal, et kui nende vara on panga seifis või kliendihalduri kaudu investeeritud, siis on see kindlas kohas. Võis siis ümberpööratult väljendades, et kui minu vara on minu enda käes, siis varitseb mind pidev oht saada röövitud või paljaks varastatud, seega ei ole selline lahendus minu jaoks turvaline. Kui aga heita pilk ajalukku, siis võib veenduda vastupidises. Oma varast jäädakse ilma ikka olukordades, kus omanik on liigselt usaldanud kedagi teist ja minetanud kontrolli oma vara üle. Soovitan selle teema üle just sellest vaatepunktist lähtuvalt veidi sügavamalt mõelda. Täna soovitatakse inimestele igal sammul, et raha pange panka ja vara kindlustage ära ehk andke see kellelegi teisele vastutada. Ja kui selle varaga pangas midagi juhtub, siis on ka indulgents varnast võtta – mina tegin kõik hästi, aga see ahne, ettenägematu ja pahatahtlik pankur, näed, investeeris valesse kohta. Kedagi teist süüdistada on muidugi mugav, kuid kahjuks kasutu – rahast oled ju ilma. Olen täheldanud, et inimeste vajadus isa arhetüübi järele on pigem kasvamas, kui kahanemas. Isa arhetüübi otsimine väljendab alateadlikku hoiakut, et keegi suur ja tugev vastutab minu eest. Minu seisukoht on, et oma pere vara säilitamise ja kasvatamise eest tuleb ise vastutada ja selle näiliselt kellegi teise õlgadele sokutamine on vastutustundetu ja kahjulik tegevus. Babüloonias oli nii, et kui maja kokku kukkus ja maja omanik surma sai, siis ehitusmeister hukati. Me võime küll öelda, et see oli barbaarne lahendus, aga see töötas tõhusalt. Ükski ehitusmees ei teinud ehituskvaliteedi puhul kompromisse. Tänase vastutuse ja tulu vahelist tasakaalutust on hästi kirjeldanud Nassib Taleb oma raamatus “Oma nahk mängus”. Kui ikka oma nahk mängus ei ole, siis muutub käitumine vastutustundetuks. Sellest hetkest alates, kui investeerimispankuril tuleks halva investeerimisotsuse puhul näiteks mind ja minu pere elu lõpuni ülal pidada, oleksin ma valmis oma põhimõtteid vara teiste kätte usaldamise osas revideerima. Mis on teie jaoks füüsilise kulla kõige olulisem funktsioon? Füüsilise kulla peamine funktsioon on väärtuse säilitamine läbi aastakümnete, aastasadade ja aastatuhandete. Ehk üks kõige olulisematest raha funktsioonidest. Mis vahe on investeerimisel ja raha säästmisel? Investeering peab mingit väärtust juurde tootma. Investeering on näiteks raha pai-
gutamine keraamiliste plaatide tootmistehase ehitamisse või uue hotelli ehitamisse. See on tegevus, mille puhul täna süsteemi paigutatud raha on võimeline genereerima homset rahavoogu. Arvestada tuleb aga ka sellega, et investeeringu puhul võib tuleviku rahavoo asemel hoopis kogu investeeritud varast ilma jääda. Säästmine seevastu aga ei tooda midagi, see on vara säilitamine. Elukaare seaduspärasus on see, et kui oleme noored, siis jaksame tööd teha ja väärtust luua. Kui vanaks saame, siis tahame sama hästi edasi elada, aga ei jaksa enam samas mahus töötada. Seepärast on meil vajadus noorpõlves tehtud tööd akumuleerida, et vanaduses oleks, millest elada. Ehk kui meil on soov vanaduses ka hakkama saada, siis meil on kaks võimalust – kas investeerida või säilitada. Minu soovitus on kasutada mõlemat instrumenti, leides enda jaoks sobiva kombinatsiooni. Kui oleme tööd teinud ja selle eest mingi vahetusväärtuse saanud, siis suure tõenäosusega on meil vajadus või tahtmine osa sellest kohe ära kulutada, osa aga säilitada või investeerida. Millised võimalused meil oma rahaasjade planeerimiseks on? Osta reaalvara, tegeleda ettevõtlusega või näiteks kasutada raha selleks, et vara lihtsalt akumuleerida. Väärtuse paigutamist füüsilisse kulda käsitlen mina kui raha väärtuse säilitamist, mitte kui investeeringut. Kuld, väikeste mööndustega tegelikult ka hõbe, on tänasel päeval ainus finantsinstrument, mis vastab raha kriteeriumitele. Kuld vastab täna raha definitsioonile täpselt samuti nagu ka 4000 aastat tagasi. Ekslikult seostub paljudel inimestel raha euro, dollari vm tänase valuutaga. Esmapilgul tundub üldjoontes nendega ka kõik hästi olevat – nad vastavad enamikule raha kriteeriumitele. Ei vasta aga ühele väga olulisele tingimusele, milleks on nappus. Selleks, et raha oleks usaldusväärne ja et tema väärtus ei kahaneks, ei tohi süsteemis olla võimalust, et raha saab lihtsalt kellegi suva järgi juurde emiteerida. Tänast maailma rahanduspoliitikat iseloomustab aga eelnevalt kirjeldatule vastupidine olukord – uusi dollareid ja eurosid lastakse ringlusesse vastavalt sellele, kui palju poliitikud on otsustanud seda teha. Kulda õnneks juurde trükkida ei saa. Traditsiooniliselt on raha käsitletud kui kõige riskivabamat väärtuse säilitamise instrumenti. Kui peame raha all silmas eurot, USA dollarit vm FIAT-valuutat ehk ilma reaalse tagatiseta riikide emiteeritavat raha, siis võib igaüks ise arvutada, kui palju ta saaks täna 75aastasena osta nt selle 1000 dollari eest, mis ta 50 aastat tagasi 25aastasena teenis ja kõrvale pani. Viiekümne aastaga on selle raha ostujõud praktiliselt kogu ulatuses kadunud. Aga säästmise mõte peaks ju olema see,
Tavidi finantsjuht Jüri Martin otsustas aastaid tagasi, et kingib igale oma lapsele tema sünnipäeval kuldmündi. Martini 26aastane tütar ostis mõne aja eest oma esimese korteri ja kasutas sünnipäevaks saadud kuldmünte sissemaksuks. Noor naine oli loomulikult õnnelik oma uue korteri üle ja koges seeläbi ise, miks kuldmüntide eelistamine mistahes muule sünnipäevakingile oli isal hea mõte. ERLEND STAUB
et 75aastaselt saaks kasutada seda raha, mis 25aastaselt kõrvale sai pandud. Füüsilise kulla puhul ei oleks vara hävimine aset leidnud ja ma ei näe ühtegi teist raha, mis oleks võimeline selles füüsilise kullaga võistlema. Kindlasti ei tee seda ka näiteks kulla ETFid, kullakaevanduse aktsiad või muud elektriimpulsid arvutiekraanil, sest neil puudub loomulik iseseisev väärtus, nende väärtuse aluseks on kellegi lubadus. Füüsilise kulla omanikul on midagi, mis on teiste käeulatusest täielikult väljas. See on minu oma, see on minu käes. Aga tegelikkuses kipuvad inimesed siiski vastutust oma vara eest teisele andma? Paraku küll. Soovitan mõelda, kuidas saab nii olla, et kellelgi teisel on suurem huvi hoida minu raha kui minul endal. Isiklikult minu jaoks on selles loogikas tugev konflikt. Kui palju teie ise olete füüsilisse kulda investeerinud? Mul on üle poole netovarast kullas. Kuidas te olete oma laste tulevikku kindlustanud? Minul on viis last vanuses 3–26 aastat. Otsustasin juba aastaid tagasi, et kingin igale lapsele tema sünnipäeval kuldmündi. Mul oli sügav sisemine konflikt kinkida sünni-
päevaks odavtööjõuga maades toodetud plasti. Kui ma kuldmündi kinkimise otsuse ära tegin, siis saabus minusse sisemine rahu. Minu 26aastane tütar ostis mõne aja eest oma esimese korteri ja kasutas sünnipäevaks saadud kuldmünte sissemaksuks. Ta oli loomulikult õnnelik oma uue korteri üle ja koges seeläbi ise, miks kuldmüntide eelistamine mistahes muule sünnipäevakingile on hea mõte. Ka teised lapsed on nüüd aru saanud, miks sünnipäevaks saadud kuldmündid on tulevikus head. Minu lapsed saavad oma kulla kätte 18 ja 21 aasta vahel. Loodan, et nad kasutavad seda arukalt – kas korteri sissemaksuks või õppemaksuks. Iga inimene peab ise vastutama oma tegude eest. Nii ka lapsed. Olen oma lastele sünnipäevadeks ostnud üle 100 aasta vanuseid Prantsuse kuldmünte. Need on reaalselt käibel olnud 20frangised mündid ja lastele on nad hea näide sellest, kuidas see kuldraha kannab siiamaani edasi seda väärtust, mis tal ka 100 või 150 aastat tagasi oli. Kui populaarne on Eestis lastele sünnipäevaks kulda kinkida? Minu tutvusringkonnas on see tavapärane. On ostetud ka hõbemünte. Mõned on kommenteerinud, et füüsilise kulla või hõbeda ostmine ja kinkimine on pigem olnud laste vanaisade ja vanaemade teema. Ja see on iga-
