Kaitse Kodu! nr 1 2016. a by Kaitse Kodu!

MAGAZINE OF THE ESTONIAN DEFENCE LEAGUE KAITSELIIDU AJAKIRI 1/2016

SIBUL – terrorivastane harjutus VOLUNTEERS OF ALL SHAPES AND SIZES CONTRIBUTE TO HOMELAND SECURITY

8 KAANEFOTO: REIN SÄINAS

KAITSELIIT Pisarateta No Tears VÄLJAÕPE Mitmekihiline Lõuna maakaitseringkonna õppus „Sibul“ “Sibul“ – Socially Alert Full-Scale Training Exercise

20 VÄLJAÕPE „Muhu karikas“ omandab rahvusvahelisi mõõtmeid “Muhu Cup“ is Taking on International Dimensions

1 | 2016

INIMENE Pawan Dutti – India on mu isamaa, Eesti on mu kodu Pawan Dutti: India is My Homeland, Estonia is My Home ELLUJÄÄMINE Kõige olulisem on käbi ehk Tõnu Jürgensoniga metsas Indispensable Pine Cones, or Roaming in the Woods with Tõnu Jürgenson SÕJARAUD Eestlaste oma sõjakas maismaadroon Estonia’s Own Ground Drone

42 AJALUGU Rännete sajand Eestis A Century of Migration in Estonia 46

NAISED Kes kaitseb mind, minu kodu ja perekonda? Mis saab siis, kui…? Who Would Protect Me, My Home and My Family? What Happens, If…?

50 NOORED Kodutütar uuris aktiivõppemeetodeid Member of Kodutütred Studied the Methods of Active Learning

Kommenteeri artikleid, vaata pilte, hoia silm peal ajakirja ilmumisgraafikul

www.facebook.com/kaitsekodu

54 NOORED Noorkotkad võistlesid meedia tundmises Members of Noored Kotkad were Competing in the Knowledge of Media 58

KOOSTÖÖ Lõunanaabritega kogemusi vahetamas ehk Eesti, Läti ja Leedu vabatahtlike riigikaitsjate koostöö Exchanging Experiences With Southern Neighbours, Co-operation Between the Voluntary Defence Forces of Estonia, Latvia and Lithuania

66 KOOSTÖÖ Ülemereliitlased õpivad koos Allies from Both Sides of the Baltic Sea are Studying Together 72 MEDITSIIN Elupäästja lahingus A Lifesaver during Battle 76 KAITSELIIT Kaitseliit, seaduse järgi Estonian Defence League from a Legal Perspective

Maailmas pole midagi mõnusamat kui üks kuum kohv vihmamärjas metsas. There is nothing more delicious in the world than hot coffee in a rainsodden forest.

12 Kodakondsus või mitte, Eesti on minu silmis väärt tema eest võitlemist. Citizenship or not, Estonia is worth fighting for in my eyes.

Õppisime üksteist rohkem usaldama ja teame nüüd, kellega minna luurele. We learned to trust each other more and now we know who we can follow into the woods blindfolded.

Selle masina erisurve on sama suur kui suusatajal. The surfake pressure of that vehicle is that of a skier. 4

1 | 2016

Praegusel ajal vajame üha rohkem praktilisi teadmisi ja oskusi ka mitmesugustes eriolukordades hakkamasaamiseks. In today’s world we require more practical knowledge and skills in order to handle special circumstances.

1 | 2016

Võõrkeelses keskkonnas tegutseda oli alguses võõras, aga õnneks harjusime ruttu. At the start, it was strange to operate in a foreign language environment, but luckily we acclimated quickly.

Rühmataktikas oli meie jaoks uudne eriväljaõppega koerte kasutamine sensoritena. In platoon tactics, the use of specially-trained dogs as sensors was a novelty to us.

66 66 Kaitseliitlased saavad oma varustust ja relvi koju kaasa võtta ja hoida neid ka kodustes tingimustes. The members of Defence League can take and store their equipment and weapons at home. 1 | 2016

KAITSELIIDU AJAKIRI 1 | 2016

kaitsekodu

Kaitseliidu ajakiri Kaitse Kodu! Asutatud 11. septembril 1925

Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu

Väljaandja Kaitseliit Ilmub kaheksa korda aastas Peatoimetaja: Liivi Reinhold

Kaitseliit

Tegevtoimetaja: Karri Kaas

Trükitud ASi Printall trükikojas

Foto- ja videotoimetaja: Kristjan Prii Naiskodukaitse

Keeletoimetaja: Anu Jõesaar

Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta. Kaastööde saatmise tähtajad: 25. jaanuar, 29. veebruar, 11. aprill

Makett: Allan Kukk/Directormeedia Küljendus: Matis Karu

IN ENGLISH

Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Noored Kotkad

Toimetus: Tallinna mnt 49a, 80036 Pärnu Telefon 717 9106 Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee Kodutütred

Kaitseliit Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid. Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane. Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda. Kaitseliitu kuulub üle 14 500 liikme. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegev üle 23 000 vabatahtliku. Kaitse Kodu! Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka. Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940. Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. Ajakirja anti välja neli numbrit, kuni see 1995. aastal peatoimetajana tööle asunud Ivar Jõesaare juhtimisel taas perioodiliselt ilmuma hakkas. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 7000 eksemplari.

Kaitse Kodu! postkastis Tellimuse saab vormistada Eesti Posti kataloogi alusel postkontoris või Eesti Posti kodulehel (www.omniva.ee) Eesti Posti kaudu maksab Kaitse Kodu! aastatellimus 2.85 eurot; tellimisindeks 78226

1 | 2016

Kaitseliit (Estonian Defence League) Kaitseliit (the Estonian Defence League) is a part of the Estonian Defence Forces, a voluntary militarily organised national defence organisation operating in the area of the government of the Ministry of Defence. The Estonian Defence League possesses arms, engages in military exercises and fulfills the tasks prescribed by the National Defence League Act. The Estonian Defence League is the legal successor of the Estonian Defence League established on the 11th of November 1918 as a self-defence organisation. The task of the Estonian Defence League is to enhance, by relying on free will and self-initiative, the nation’s readiness to defend the independence of Estonia and its constitutional order. There are 14,500 members in the Estonian Defence League (EDL). Together with the affiliated organisations Naiskodukaitse (Women’s Voluntary Defence Organisation), Noored Kotkad and Kodutütred, the EDL has more than 23,000 volunteers in action. Magazine Kaitse Kodu! The first issue of the EDL’s magazine Kaitse Kodu! was published on the 14th of October 1925, which makes it one of the oldest still published magazines in Estonia. The first issue had 40 pages and it went into circulation with 18,000 copies. Due to clever marketing, improved content and design, the popularity of the magazine grew and by the end of 1928 it was one of the most read magazines in Estonia. From 1929 to 1932 Kaitse Kodu! was published as weekly. The last issue before the war came out on the 20th of July 1940. The year 1993 marks the new beginning for Kaitse Kodu! Altogether four different numbers were published until newly appointed editor-in-chief Ivar Jõesaar made it once again a regularly published magazine in 1995. Today Kaitse Kodu! is published eight times a year and it has a circulation of 7,000 copies.

Miks inglise keeles? Mis toimub Ukrainas tegelikult? Kas Gruusia konﬂ iktis on osseetidele ülekohtu tegijad venelased või grusiinid või … hoopis tšetšeenid? Ja Süüria! Seal ei jõua osapooligi kokku lugeda, rääkimata arusaamast, kes on seal head ja kes pahad ja keda nad õigupoolest esindavad. Peavoolumeedia teeb, mis suudab, aga üldjuhul jääb meie kollektiivne süvenemisvõime probleemi keerukusele pisut alla. Nii et kui keegi tõesti hoolib, peab ta kas tuginema oma varasematele teadmistele maailma kohta või hankima uusi. Varasemad teadmised on kindlasti eelisseisus, sest kuumast konﬂ iktikoldest kallutamata teadmist kätte saada on paras tükk tegemist – igal infokillul on ikka väike propagandamaik või vähemalt -kahtlus küljes. Teadmiste hankimisel kasutab aga poolteist miljardit inimest maailmas just inglise keelt. Veidi kõhe on ju mõelda, et harilik maailmakodanik teab „Kaitseliidust“ üsna sama palju kui sa, armas lugeja, tead Süürias tegutsevast üksusest nimega „Sootoro“. On nad valitsuse või opositsiooni poolel, islamistlikud, kristlikud või budistlikud paramilitaarid? Otsi Wikipediast üles, saad teada. Aga et „Kaitseliidu“ legitiimsust ja polaarsust oleks mis iganes võimalikus keerukas olukorras veidi lihtsam lahti seletada, püüame, nii palju kui võimalik, nüüd ilusal rahulikul ajal kõigile sõpradele ja tuttavatele siin ja teispool riigipiiri selgitada, kes me oleme ja mille eest seisame. Inglise keel on selle juures abiks.

Liivi Reinhold. peatoimetaja

Happy To Do My Share So here we are before you: teachers, dentists and plumbers: people of all imaginable ages and fits, all fields of life. Of every 50 people you’d walk by on the street in Estonia, one is a member of the Defence League. Look at the 14 smiling faces on the next pages – that is who we are. Just normal people with a smile on their faces, walking the extra mile to make sure our home is safe. Look at the stories – that is what we do. We educate ourselves on how to manage in case of very scarce resources. We exercise working together as units, providing experiences for the volunteer leaders. Making sure no one, even the ones left home, is forgotten when troops should rush to their mission. Getting to know our weapons and having fun on the way comes without saying. Today I work for the Defence League Magazine full time, but some ten years ago I started as volunteer. Nobody forced me to join, threatening with a boogieman from the east. It just makes sense to know your first aid, to be able to survive a couple of nights in the forest and, well, have some knowledge on the ‘what if…?’ matter. We have friends all over the world, I hope you will become one of them! Liivi Reinhold. Editor in Chief

1 | 2016

Pisarateta MIHKEL, 천pilane / student

VLADIMIR, insener / engineer

LAURI, PR-konsultant / PR specialist

INDREK, arhitekt / architect

KAITSELIIT

6 X KAUPO KIKKAS

No Tears

1 | 2016

Põhja kompanii võitleja Lauri Linnamäe otsis üles ühe Eesti parimatest fotograaﬁdest, et visualiseerida Kaitseliidu sisu naeratavate vabatahtlike nägudel. Tekst: LIIVI REINHOLD

Dear Lithuanian Friends, Your 14 powerful por traits of men expressing their feelings towards conscription service pro ved to be really powerful, but perhaps not in a way you envisioned. We are both small, freedom-lov ing nations living in a dangerous neighbourhood. It is only our dete rmination, our love of freedom and our way of life, for our home and the dear ones that can uphold the peace and the freedom for us and our children. To this end, it is essential to be ready and determined to defe nd our freedom. The Estonian Defence League is a voluntary militar y organi sation consisting of people like me and you, of people who have chosen to spend par t of their time on serv ing their country. We learn and train to then shed our uniforms and continue our lives as teachers, drivers, law yers, architects, etc. We beli eve the best response to the pow ers feeding on fear and aggression is to be prepared, and then go on with our lives. We have taken these 16 por trai ts to suppor t you and say: you do not have to be a gun nut, you do not need to prove your manliness, an assault riﬂe or a grenade launche r does not have to give you bon ers. You just have to love freedom! Lauri and Kaupo On behalf of our friends, the citiz ens of Estonia, and members of the Defence League

MARIANNE, üliõpilane / student

KAITSELIIT

Pildiseeria sai sedavõrd mõjus, et „Meile Kaupoga oli väga oluline, et Pildiseeria sündis vastuseks Leedu leidis kajastust pea kõigis ajavööndi- see ei mõjuks tögamise ega näpuga fotoseeriale pisaraid valavatest näitamisena, vaid sõbraliku julgustes, enim aga Leedus. Lõunapoolseimeestest armee välivormis, mis tamisena. See võeti Leedus väga ma Balti riigi meedias ilmus kümoli ajendatud ajateenistuse taastahästi vastu.“ neid kajastusi „kuumade eestlaste“ misest Leedus. „Mind puudutas, et Stuudiosse saabus 16 eri vanuvastusest nutvatele meestele, LinnaLeedu projekt seostas riigikaitses sest, soost ja ametist kaitseliitlast, mäe ja Kikkas andsid Leedu väljaosalemist „mehelikkuse“ tõestamiet näidata: me pole militaarhuviga annetele mitu intervjuud ja said se, relvakire ja muu taolisega, aga noorte meeste sõjamänguklubi, vaid mitte olulisimaga,“ sõnas Linnamäe. esinemiskutseid konverentsidele. läbilõige kogu ühiskonnast. Inime„Me asetasime ajateenistuse pärast Fotohuviline kaasvõitleja viis ta sed gümnasistidest insenerideni, nutvate meeste kõrvale inimesed, kokku Eesti ühe parima portreefotograaﬁ Kaupo Kikkasega ning 2015. kel pole kohustust ega sundi, aga kes kes ebamäärase hirmu tundmise asemel on otsustanud ise julgeoleku aasta võidupühal ilmus fotoseeria 16 sellegipoolest on valinud osaluse loomises osaleda. riigikaitses,“ selgitas Linnamäe. naerva kaitseliitlasega.

INDREK, veebihaldur / webmaster

1 | 2016

10 X KAUPO KIKKAS

KAITSELIIT

KAUPO, IT-projektijuht / IT project manager

„Parim vastus neile, kes üritavad järjekindlalt sisendada meie ühiskonda hirmu ja ebakindlust, on kodutöö korralikult ära teha. Ning elada siis edasi, nagu midagi poleks juhtunud – vabade inimestena vabas ühiskonnas,“ usub ametilt kommunikatsioonibüroo Cloud Media partner Linnamäe. „Sellepärast ongi tudengid, arhitektid ja parlamendiliikmed „Pisarateta“ portreeseerias naerunägudega.“ Linnamäe mäletab veel Nõukogude okupatsiooni ja usub, et väikese rahvakillu võimalus elada peremehena omal maal, oma soovide ja reeglite kohaselt on haruldane privileeg. „Minu ja minust noorema

põlvkonna teadlik elu on suuresti möödunud vabas ühiskonnas, me armastame ja hindame oma vabadusi ja õigusi nii kõrgelt, et peame neid teinekord kaasasündinuks või jumalast antuks,“ tõdes Linnamäe. „Meie, Balti rahvad, oleme küll viimased, kes tohiks ära unustada, et neis [vabadustes] pole midagi iseenesestmõistetavat. Nii väikestele rahvakildudele geograaﬁ liselt nii keerulises asukohas, kahe tsivili-

1 | 2016

satsiooni piiril, on võimalus elada vabana ja enda soovide järgi ajaloos väga erakordne.“ Fotoseeriat saatis avalik kiri Leedu sõpradele, mille viimased laused võtsid kaitseliitlaseks olemise kokku sõnadega: „Selleks ei pea olema relvahull, asi pole ka oma mehelikkuse tõestamises. Sul ei pea automaatrelva või granaadiheitja peale kõvaks minema. Selleks peab lihtsalt armastama vabadust.“

Parim vastus neile, kes üritavad järjekindlalt sisendada meie ühiskonda hirmu ja ebakindlust, on kodutöö korralikult ära teha.

MARKO, logistikajuht / logistics manager

PAAP, toitlustusettevõtja / restaurant entrepreneur

KAARIN, teenuste arendaja / services developer

MARTIN, IT-riskijuht / IT manager

VIKTOR, 체li천pilane / student

OLLE, teenindaja / barman

RAIVO, tehnikajuht / technical manager

MARKO, parlamendiliige / member of parliament

KAITSELIIT

MARCELLO, disainer/ designer

1 | 2016

VÄ L J A Õ P E

Mitmekihiline Lõuna maakaitseringkonna õppus

„Sibul“ Euroopa ägab viimaste aastakümnete suurimas kriisis, kümneid hukkunuid kaasa toovad terrorirünnakud on muutumas igapäevaseks reaalsuseks. Tekst: SANDER SILM

1 | 2016

Samal ajal on Eesti-vaenulikud jõud, kasutades ära soodsat välispoliitilist tausta, hakanud destabiliseerima Eesti siseriiklikku olukorda. Riiki on sisse imbunud eriüksused, Eestisse üritatakse smugeldada relvi ja laskemoona. Kaitseliit asub täitma oma ülesandeid ja Kaitseliidu Lõuna kaitseringkonna suurõppus „Sibul 2015“ võib alata. Õppuse „Sibul 2015“ stsenaarium oli üsna kurjakuulutav ja kõige kurvem, et osa sellest stsenaariumist täitus juba nädal pärast „Sibula“ lõppemist, kui Pariisis hukkusid terroristide käe läbi süütud inimesed. Kuid 6. novembril ei teatud sellest veel midagi ning õppus lähtus legendist, mille kohaselt on Eestis välja kuulutatud eriolukord ning Kaitseliit peab koostöös 2. jalaväebrigaadiga asuma täitma oma ülesannet. Nii saabuski reede õhtul kaitseliitlastele teavitus olla piltlikult öeldes kindlal ajal kokkulepitud kohas.

1 | 2016

REIN SÄINAS

VÄ L J A Õ P E

EHA JAKOBSON

Töökoja ümber on tunni-poolteise jooksul läinud üha tulisemaks

Vähe valgust, palju sagimist

EHA JAKOBSON

Kui Tartu maleva võitleja Martin Pau 6. novembri õhtul Tartu maleva tagalakeskusesse jõuab, on kaitseliitlaste iseformeerumine juba alanud. Kes võtab relvaaidast relvi välja, kes koostab õppustele tulnute nimekirju, kes koormab veomasinaid, kes on territooriumi julgestajana patrullis. Sagimist on palju, kuid lärmi vähe ning valgust iseäranis vähe. Isikliku valgusallikana on lubatud vaid punast kiirgavad pealambid. Pau ning tema jaokaaslased saavad ülesande hakata veekanistreid veoautodele laadima. Töö tehtud, kamandatakse jagu esmalt relvi välja võtma ning seejärel patrulli. „Kes patrullis pole, istub vaikselt kastis,“ jõuab jaoülemate vahendusel igaüheni rühmaülema käsk. Seda aega tarvitab kuulipildur Pau oma lintide täitmiseks paukmoonaga, sest teda patrulli ei saadetud. Sestap istub ta oma jaost ainsana vaikselt masinakastis. Lahke jaoülem toob talle aeg-ajalt lisaks teiste võitlejate täitmata automaadisalvesid ja moonakarpe ning

Tehes varjumise huvides ringe ja haake, liikusid kõik üksused lahingukära suunas

1 | 2016

kuulipildujavalang. Selgub, et vaid mõnesaja meetri kaugusel poest asuvas endises kolhoosi töökojas on positsioonid sisse võtnud „pahad" ning rünnak kahekorruselisele hoonele algab. Tartu kaitseliitlane Martin Pau koos kaasvõitlejatega on jõudnud Hellenurme lähistele metsa just siis, kui hakkab vähehaaval valgenema. Öö on nad veetnud mitukümmend kilomeetrit eemal telklaagris, nautides õppuste kohta ebatavaliselt pikka und – ligi kolm ja pool tundi. Üksus üksuse järel liigub metsast alevikku, püüdes viimases kasutada vaid vähekäidavaid radu ning otsida varju Hellenurmet läbiva Elva jõe äärsetes võserikes. Tasapisi, tehes varjumise huvides ringe ja haake, liiguvad kõik üksused lahingukära suunas. Töökoja ümber on viimase tunnipoolteise jooksul läinud üha tulisemaks ning raadioside toob aina teateid haavatutest, kelle asemel peavad võitlusse viskuma uued kaitseliitlased. Siiski on umbes kahe tunni pärast olukord sealmaal, et töökojahoone on vallutatud ning

VÄ L J A Õ P E

toimetab täidetud salvesid järjest Maailmas pole tagasi omanikele. midagi mõnusamat Varsti käsutatakse kõik autodele ning need hakkavad malevahoovist kui üks kuum kohv välja vurama. Õppuste operatiivkesvihmamärjas metsas. kuse seinal olevale tahvlile ilmuvad järjepanu teated lahkunud üksusest. Ei kulu palju aega, kui tagalakeskuse hoovis on maad võtnud harjumatu vaikus. „Sipelgas 2015“ on paralleelselt Enam-vähem samal ajal otsib suurõppusega läbiviidav evakueeTartus Annelinnas üks autojuht rimisõppus, mille korraldab Naismeeleheitlikult ühte aadressi. Need, kodukaitse Tartu ringkond ja mille kes on Annelinnas samasuguse käigus harjutatakse Tartu maleva probleemiga silmitsi seisnud, teavad, liikmete perekondade evakueeriet loogika ja majanumbrid pole Tarmist ohu korral. „Evakueeritud“ tu kõige rahvarohkemas linnaosas lapsed jõuavad lõpuks kenasti just ülisuures korrelatsioonis. Kuid Kuremaa lossi ning ajal, mil lapsed juht ei jäta jonni ning õige pea istub ennast magama sätivad, püstitab autosse üks väike tüdruk. „Ma juba kusagil Kanepis telki Võrumaa makartsin, et mulle ei tuldagi järele,“ leva tegevliige Jüri Kukk koos oma pihib ta hiljem oma vanemale õele. jaokaaslastega. Kukk teab, et sel ööl Paar tundi hiljem on koos temaga saab ta magada vaid loetud tunnid, suuremas bussis veel paarkümmend sest äratus on juba poole viie ajal. last, kelle Tartu naiskodukaitsjad toimetavad evakuatsiooniõppuse Hell nagu Hellenurme „Sipelgas 2015“ raames kogumisLaupäeva hommikul ei vihja udupunktist Tartust ära Jõgevamaale, laamas Hellenurmes miski sellele, kunagi von Oettingenidele kuuluet siin võiks täna toimuda õppus. nud kaunisse Kuremaa lossi. Järsku lõhestab hommikuse vaikuse

Öö on nad veetnud mitukümmend kilomeetrit eemal telklaagris, nautides õppuste kohta ebatavaliselt pikka und – ligi kolm ja pool tundi.

EHA JAKOBSON

Pühapäeva hommikuks pole sadu lakanud, pigem kogub tasapisi hoogu

1 | 2016

VÄ L J A Õ P E

Mustendavaist aknaavadest paistavad sähvatused, mida saadavad plaksatused

Pau jagu saab korralduse kindlustada end ehitise alakorruse akende ja uste juures. Petliku vaikuse ajal jõuab võitlejateni info, et vastane on ilmselt hõivanud sajakonna meetri kaugusel paikneva kunagise kaalukoja. Peagi annavad sellest kinnitust mustendavaist aknaavadest paistvad sähvatused ning neid saatvad plaksatused. Pau saab korralduse anda kuulipildujast pikka mahasuruvat tuld, et tankitõrjerelv saaks kaalukoja segamatult sihikule võtta. Jüri Kukk istub samal ajal Tartu külje all sideautos, kuid pärastlõunaks kõlab Võru maleva jaoks Tartus ENDEX ning Võru maleva liikmed võtavad omakorda suuna Hellenurmele, kus on nende järgmine peatuskoht. Martin Pau sirutab ja venitab samal ajal Hellenurme töökojas akna taga passimisest kangeks jäänud jalgu. Ole sa vaheldumisi põlvel, kükkis või püsti, aga kolm tundi teevad oma töö. Lisaks hakkavad nüüd korraga kallale tulema külm ja uni. Kuremaa lossi uksest astub aga laupäeval kella kolme ajal välja Ukraina telekanali Inter ajakirjanik Roman Botškala, kes on siin tutvunud naiskodukaitsjate evakuatsiooniõppusega. Botškala on Ukrainas legendi kuulsusega ajakirjanik, kes kajastab eelkõige kriisikoldeid. Eestis kirjutab Botškala meie kaitsejõududest, eriti sümpatiseerib talle Kaitseliit ja eestlaste valmisolek hakata vastu „rohelistele mehikestele“. Kuid Kuremaal nähtu on jätnud talle kõige sügavama mulje: „Meie Ukrainas pole selle peale üldse mõelnud.“

Käsikaudu metsas Teist korda sel õppusel saab Martin Pau jagu püstitada oma telki, nüüd kusagil Pikasilla kandis. Hellenurmest sõitsid nad ära juba kella kahe paiku, siin aga tuleb paralleelselt isikliku peavarju ülessaamise ning ahju küttepanekuga hoolitseda laagri kahe pääsla valvepostide mehitamise eest. Kuna on teada, et öösel on igasugune valguse pruukimine keelatud, tõmmatakse telkide vahele nööriliinid, et tunnimehed ja telgikütjad pimeduses ära ei eksiks. 16

1 | 2016

Vihmaveest tilkuvad esimese jao võitlejad, kes on saabunud umbes kolm tundi väldanud patrullist, on nii mornide nägudega. Nööriliinid osutuvadki hädavajalikeks, sest pimedus, mis peatselt pilves taeva all maad võtab, on totaalne. Vaid metsaserval asuva valveposti silm võib seletada taeva taustal ähmaselt kuuselatvade kontuure. Öö tõotab tulla pinev. Valvekordade vahel võis igaüks saada hea õnne korral kokku paar tundi uneaega. Pau pääseb postilt telki veerand kaheteistkümne paiku eriti helde lootusega, et järgmised poolteist tundi lastakse tal magada. Korraga rebib magusamast magusama une pooleks jaoülema hääl: „Tehke ruumi, viis meest esimesest jaost tuleb siia telki mahutada.“ Vihmaveest tilkuvad esimese jao võitlejad, kes on saabunud umbes kolm tundi väldanud patrullist, on nii mornide nägudega, et keegi ei julgekski keelduda nende majuta-

misest. Umbes sel hetkel, kui Pau hakkab taipama, mis toimub, saab ta relvarauaga vastu kukalt. Ilmselt on keegi toetanud oma relva väljapoole telgi najale, kuid see libiseb maha. „Ei noh, ruumi küll, aga kas peab relvarauaga vastu pead taguma,“ poriseb Pau ning hakkab oma üsna lahedalt paigutatud varustust kaasvõitleja hüvanguks koomale sikutama. Mesimagusa lohutusena kõlab seejärel jaoülema suust: valvepostid võetakse ajutiselt maha, pole mõtet liguneda ja külmetada, saate kõik magada. Pühapäeva hommikuks pole sadu lakanud, pigem kogub see tasapisi hoogu. Hellenurmes sirutab maas magamisest kangeid konte Võru maleva võitleja Jüri Kukk. Kukel õnnestub keeta katelokis kohvi ning nüüd ta teab, et maailmas pole mi-

IN ENGLISH

‘Sibul’ – Socially Alert Full-Scale Training Exercise

REIN SÄINAS

Text by SANDER SILM

dagi mõnusamat kui üks kuum kohv vihmamärjas metsas. Kuid seda õndsust ei saa kaua nautida. Hommikul satuvad sidemasinad rünnaku alla ning Jüri Kukk sööstab oma positsioonile, kus ta avab vastutule. Ka Martin Paul on Pikasilla kandis parajasti käed-jalad tööd täis. Pau jagu on saadetud kell kaheksa patrulli, kuid nende kergeks pettumuseks vaenlasega kontakti astuda ei õnnestugi. Küll õnnestub neil umbes neljakilomeetrisel teekonnal nahk korralikult soojaks saada ning harjutada turbasoos üle kraavide hüppamist. Teiste jagude hilisematel patrullidel „veab“ rohkem – nad satuvad vastase tule alla ning saavad laagrini kostva täristamise järgi otsustades pidada üsna korralikke lahinguid. Ühel hetkel on aga kõik läbi. ENDEX. Pau jõuab veel vahetada märjad sokid kuivade vastu ning varsti istuvadki tartlased masinakastides ning sõit Tartu poole võib alata. Alles siis hakkab tõeliselt sadama. Asfalt lainetab ning Pau mõtleb, et seekord ilmaga ikka vedas. Jälle, nagu peaaegu alati.

Amidst these international developments, forces hostile to Estonia use the facilitative foreign-policy climate to destabilise the political situation inside the country. Enemy groups have managed to sneak across the border and are trying to smuggle in weapons and ammunition. The Defence League is ready to act and ‘Sibul 2015’, the full-scale training exercise of the Southern Defence Command, can now begin. ‘Sibul 2015’ scenario was ominous. The saddest thing is that part of it was played out in real life only a week after the exercise had ended, when many innocent people died in Paris at the hands of terrorists. On November 6th, however, nobody knew yet what lay in store. The exercise was based on a ﬁctional scenario according to which a state of emergency was declared in Estonia and the Defence League, working closely with the 2nd infantry brigade, was expected to perform a number of tasks. And so, on Friday evening members of the Defence League received a notice asking them, ﬁguratively speaking, to be in a certain place at a certain time.

Little Light, Much Bustle When Defence League ﬁghter Martin Pau returns to the rear area centre of the Defence League Tartu District, a brieﬁng for members

of the Defence League is already underway. Some of them are taking their weapons from the armoury or making lists of participants, others are loading the lorries or patrolling the territory to ensure safety. There is a lot of hustle and bustle, but little noise and even less light. Only headlamps producing red light are allowed as personal light sources. Pau and his squad mates are entrusted with the task of loading water canisters onto the trucks. When the job is done, the squad is first ordered to take out arms and then to go on patrol. ‘Who is not on patrol, should sit quietly in the truck.’ This order was given by the platoon leader and was communicated to everyone through the squad leaders. Machine-gunner Pau uses this time to fill his belts with ammunition because he is not on patrol. In fact, he’s the only one in his squad who is sitting quietly in the truck. Every once in a while, the kindhearted squad leader brings him other fighters’ empty magazines and ammunition boxes and takes the loaded magazines back to their owners. Soon there comes the order for everyone to get into the trucks, which then start driving out of the yard. Information on departing units is continuously appearing on the board at the operations centre. Before long, an unusual silence falls over the premises of the rear area centre. At about the same time, one driver in Tartu’s Annelinn is desperately trying to find a particular address. Those who experienced a similar predicament in Annelinn know that there is not much logic behind the numbers on the buildings in this most populated part of the city. But

TR AINING

Europe is engulfed in the worst crisis in recent decades where terror attacks claiming dozens of lives are becoming commonplace.

There is a lot of hustle and bustle, but little noise and even less light. 1 | 2016

TR AINING

the driver persists in his search and in a little while a small girl gets into his car. ‘I was already beginning to worry that no one would pick me up’ she afterwards confesses to her elder sister. A couple of hours later she ﬁnds herself in a bigger vehicle with around twenty other children whom members of Naiskodukaitse (Women's Voluntary Defence Organisation) are taking from the meeting point in Tartu to the Kuremaa Castle in Jõgeva County. This castle once belonged to the famous von Oettingens and has been chosen as the site for ‘Sipelgas 2015’. ‘Sipelgas 2015’ is an evacuation drill organised in parallel with the full-scale training exercise by the Tartu District of Naiskodukaitse to show the families of the Tartu Defence League District what to do during evacuation in an emergency. “Evacuated” children ﬁnally arrive at the Kuremaa Castle and as they are settling themselves into bed, somewhere in Kanepi Jüri Kukk, active member of the Võrumaa District, is putting up a tent together with his squad mates. Kukk knows that this night he will be able to get only a few hours’ sleep because reveille is at half past four sharp.

In Hellenurme On Saturday morning there are no signs in the fog-shrouded Hellenurme that today this place will become a site for a training exercise. All of a sudden, the morning silence is broken by a volley of machine-gun ﬁre. It turns out that some bad guys have taken up their positions in a former collective farm workshop located only a few hundred metres from the shop and the attack on the two-storey building is getting underway. Defence League member Martin Pau from Tartu and his fellow ﬁghters have reached a forest near Hel-

lenurme right at the break of dawn. They have spent the night several kilometres away from the tent camp enjoying an unusually long sleep for exercises: almost three and a half hours. One by one, the units are moving from the forest to the town trying to use less frequented paths and find shelter in the scrub along the Elva River which passes through Hellenurme. Bit by bit, making circles and detours, to afford themselves better protection, all the units are making their way towards the battle noise. Over the last hour-hour and a half the firing around the workshop has been getting more and more intense accompanied by incessant reports over the radio of the injured, their place being taken by new Defence League members leaping into action. In about two hours, though, the situation changes: control of the workshop building has finally been taken and Pau’s squad receives the order to take up their positions behind the windows and doors on the lower floor. In deceptive silence, information reaches the fighters that the enemy has apparently taken the former weigh house a hundred metres away. Soon, this is confirmed by fl ashes and pops seen and heard from the black window openings. Pau receives the order to fire a long and suppressive burst from his machine gun so that the anti-tank gun could take aim at the weigh house undisturbed. At this very time, Jüri Kukk is sitting in a communication van on the outskirts of Tartu. In the afternoon, members of the Võru District hear ENDEX for the operation in Tartu and head for Hellenurme, which is their next stop. Meanwhile, Martin Pau is stretching his legs, which have gone numb from keeping guard at the Hellenurme weight house. Even if you are whiling away

They have spent the night several kilometres away from the tent camp enjoying an unusually long sleep for exercises: almost three and a half hours. 18

1 | 2016

the time alternately on your knees, hunkers and in an upright position, three hours of waiting take their toll. In addition, you now have to ﬁght off both the cold and the sleep. At 3:00 p.m. on Saturday, Roman Bochkala, a reporter of Ukraine’s Inter TV, who has observed the evacuation exercise of Naiskodukaitse, steps out of the door of the Kuremaa Castle. Bochkala is a legendary Ukrainian journalist whose main focus is the coverage of developments in various hot spots. In Estonia, Bochkala is writing about our defence forces. His warmest sympathies lie with the Defence League and the readiness of Estonians to confront the so-called little green men. The things he has seen in Kuremaa, however, have impressed him the most. ‘This never once crossed the Ukrainians’ mind.’

Groping their Way through the Forest It is the second time that Martin Pau has to pitch his tent. Now it’s

somewhere near Pikasilla. They left Hellenurme at around eight o’clock and here, on top of putting up personal shelters and heating the oven, their team should also take care of manning the two camp checkpoints. As lights cannot be used at night, the tents have to be connected with string so that those on sentry duty and those responsible for heating the tents could ﬁnd their way in the dark. String lines are vital because oncoming nightfall will plunge everything into thick darkness. Only the sentry at his post on the fringe of the forest can just make out ﬁr tops vaguely discernible against the backdrop of the sky. The night promises to be strained. In between duty rounds everyone can get a couple of hours’ nap, if they are lucky. Pau leaves the station to go to his tent at around quarter past twelve, cherishing high hopes that he would be able to sleep for at least an hour and a half. Suddenly, his sweet dreams are interrupted by the voice of the squad leader: ‘Make

There is nothing more delicious in the world than hot coffee in a rainsodden forest.

some room, five men from the first squad will be housed in this tent.’ Drenching wet fighters from the 1st squad, who have returned from their three-hour patrol duty, have such gloomy faces that no one dares to protest against taking them in. When Pau is beginning to understand what's going on, he gets hit by a barrel at the back of the head. Apparently, somebody has leaned their weapon against the tent but it has slid down. ‘Well, there is some room, but there’s no need to beat me on

the head’ grumbles Pau and starts pulling his nicely stacked gear aside to accommodate his fellow fighters. ‘Sentry posts will be temporarily removed, there’s no point in getting wet and cold, take some time to sleep.’ The squad leader’s words are like music to the ears. By Sunday morning the rain hasn't let up but, on the contrary, has been gradually gaining in vigour. In Hellenurme, Võru District fighter Jüri Kukk is stretching his muscles stiff from sleeping on the ground. He manages to make some coffee in a mess tin and can now vouch that there is nothing more delicious in the world than hot coffee in a rain-sodden forest. This bliss, however, is not for long. In the morning, the communication trucks come under attack and Jüri Kukk rushes to his position to return fire. Martin Paul is also keeping himself busy near Pikasilla. Pau’s squad is sent on patrol at 8:00 p.m., but to their slight disappointment they do not get a chance to engage with the enemy. What they succeed in, tough, is to warm themselves up during a four-kilometre tramp and practice jumping over ditches in a peat bog. Later squads on patrol have more luck. They come under enemy fire and, judging by the rattle that can be heard in the camp, do some decent battles. At one point, however, ENDEX is declared. Pau gets a moment to take his wet socks off and put on a pair of dry ones. Soon participants from Tartu take their places at the back of the trucks and the journey home begins. It’s only now that it starts raining cats and dogs. While the wheels are splashing water high and far, Pau is thinking that the weather was not so bad after all. Again, as almost always.

TR AINING

EHA JAKOBSON

Some bad guys have taken up positions in a former collective farm workshop near the shop and the attack on the two-storey building is getting underway

Translated by Olga Anissimova

1 | 2016

„Muhu karikas“ omandab rahvusvahelisi mõõtmeid Muhu saarel korraldatavast pikamaalaskmise võistlusest on kujunenud Kaitseliidu täpsuslaskurite meistrivõistlus, kuid mitte ainult. Osalejaid saabub võistlusele nii lähedalt kui kaugelt.

VÄ L J A Õ P E

Tekst: HEIKKI KIROTAR

Individuaalselt püssiga M14 täpsusküttide arvestuses eeskujuliku teise ja kolmanda koha välja lasknud Raul Erk (vasakul) ja Elmet Orasson (paremal) Kaitseliidu Tallinna maleva esindusest pidid meeskondlikus arvestuses leppima teise kohaga

1 | 2016

Laskevõistlus „Muhu karikas“ korraldati Muhu saarel Koguva külas juba kolmandat korda. Tänavu saabus tulejoonele 70 võistlejat Soomest, Rootsist ja kümnest Kaitseliidu malevast ning laskespordiklubist LRSCE ehk Long Range Shooting Club Estonia. See väikese liikmete arvuga klubi on koos Saaremaa malevaga teine „Muhu karika“ idee autor ja korraldaja ning klubi liikmed on lõpp-protokollis tavaliselt esimestel kohtadel. Kaitseliitlase vormis osales ka mitu Eesti politsei täpsuslaskurit. Kõige rohkem, 12 laskurit saabus võistlema Viru malevast, sest seal on laskureid ja snaipreid aastaid süstemaatiliselt koolitatud nii endale kui naabermalevatele. Kaadrikaitseväelaste seast olid üksikud laskurid tulnud esindama oma kodumalevat, kuid kahjuks ei otsustanud ükski

kaitseväe allüksus oma võistkonda välja saata.

„Muhu karika“ õppetunnid Koguva on looduslikelt tingimustelt laskurile väga keeruline koht ja pakub seega head treeninguvõimalust. Mere ääres asuvas karjääris lastakse punktide peale teadmata laskekaugusele paigutatud täisﬁguure puhangulise tuulega, seega on tähtis tabada märklauda võimalikult keskele. Sellistes tingimustes laskeharjutus on keeruline ka väga kogenud laskuritele. Võistlus oli raske ja põnev, iga lask oli oluline. Meeskondlikus arvestuses sooritas iga laskur 30 lasku ja võimalikust 900st korjas parim meeskond ainult 536 punkti ehk 60%, teisele kohale tulnud 56%

kuuluvad täpsuslaskuri tähtsamate erialaoskuste hulka. Erialaväljaõppe ja harjutamisega püütakse hoida mõõtmisviga väiksemana kui 5 % laskekaugusest, sest suurema mõõtmisvea korral võib sihtmärgist mööda lasta. Optilise sihikuga on võimalik inimﬁguuri piisava täpsuVõisteldi kolmes klassis, mida sega mõõta kuni 500 m kaugusele, nimetati täpsusküti, snaipri kaugemale tuleb kasutada muid ja sniper magnum klassideks, meetodeid ja abivahendeid. lisaks oli võistkondlik arvesTäpsusrelva optilise sihiku tus maleva kolmeliikmelisele kauguseparanduste trumli peal esindusele (2 täpsuskütti ja olevad laskekauguste parandused 1 snaiper). Sihtmärgid ehk on ebatäpsed ja kehtivad standardtäisfiguurid kõrgusega 150 ja laskemoonaga õhutemperatuuril laiusega 50 sentimeetrit aset+15–20 °C. Vahel on ka need andmed sesid eelinfo kohaselt umbes märgitud sihiku peale või relva 200, 300, 500, 700, 850 ja passi, näiteks laskemoon M852 tä1000 m kaugusel tulejoonest hendab raske 168-graanise ja M118 ja kasutada oli lubatud nii 172-graanise kuuliga täpsusmoona, laserkaugusemõõdikut kui mille lennukaar erineb mõistagi käsiilmajaama. M80 laskemoona omast, kus kuuli kaal on ainult 146 graani. Laskemoona täpse algkiiruse Niisiis peab snaiprile sobiv laja kauguseparanduste teadasaaserkaugusemõõdik suutma mõõta miseks tuleb malevas kasutatava inimsihtmärki ka uduse või vihmalaskemoonaga lasta eri kaugustele ja se ilmaga vähemalt laskuri relvasüs- vahepealsete kauguste tabamiseks teemi maksimaalse laskekauguse arvutada välja kuuli tegelik lennuulatuses, tulejuhtimisülesande kaar. Täpsete tulemuste saamiseks korral isegi kaugemale. on vaja teada kuuli täpset kaalu ja algkiirust, ballistilist koeﬁtsienti, Oma relvasüsteemi peab mõõtmispäeva õhutemperatuuri, tundma -rõhku ja -niiskust, sest need kõik Sihtmärgi kauguse mõõtmine ning mõjutavad lennukaart. Kasulik on laskekauguse ja ilmastiku mõju mõõta kuulide algkiirust eri aastahindamine kuuli lennukaarele aegadel, siis saab välja arvutada ka

ja kolmandad 49%, neljandat kohta eraldas viiendast 2 punkti ja viiendat kuuendast 1 punkt. Vaid mõne lasu õnnestumine või ebaõnnestumine oleks esikuuiku järjekorda oluliselt muutnud. See kirjeldab hästi ka täpsusküti ülesandeid lahingus, kus tuleb püüda tabada iga lasuga. Eksimused tuule suuna ja kiiruse hindamisel tähendasid tavaliselt tabamust sihtmärgi serval või möödalasku. Samuti oli tähtis mõõta õigesti sihtmärkide kaugust, sest võistluse eelinfos avaldatud laskekaugused olid suhtelised. Täpseks mõõtmiseks soovitasid korraldajad kasutada laserkaugusemõõtjat. See andis laserite omanikele märgatava eelise, sest paljudel malevatel ja kaitseliitlastel selliseid abivahendeid ei ole. Õiged kaugused tulejoone keskelt sihtmärkideni olid 182, 295, 473, 674, 872 ja 989 meetrit ning alates kolmandast sihtmärkide joonest võis tabamispunktis tekkida olulisi kõrvalekaldeid. Kui näiteks lasta tegelikult 674 meetri kaugusel olevat sihtmärki 700 meetri sihikuparandusega (mõõtmisviga ainult 26 meetrit ehk 4%), on tabamus 36 sentimeetrit allpool.

L I S A T E AV E

VÄ L J A Õ P E

„Muhu karika“ ülesehitus

L I S A T E AV E

ELMET ORASSON

„Muhu karika“ tulemused Võistkondliku arvestuse parimaks krooniti oodatult LRSC Estonia võistkond, soomlased Aarne Markku, Sami Anttonen ja Janne Sandberg, 536 punktiga 900st võimalikust, järgnesid Tallinna ja Pärnumaa malevate võistkonnad 508 ja 441 punktiga. Parimaks täpsuskütiks krooniti LRSC Estonia liige Aarne Markko, snaipriklassi rändauhinna sai koju viia kaitseliitlane Olev Lomp ja pikimate distantside kuningaks krooniti Indrek Varba LRSC Estoniast. Külalisvõistlejate tase oli sellel korral väga kõrge ja jättis Kaitseliidu malevate laskurid väga väikese auhinnasaagiga, kuid laskma õpib ainult palju ja õigesti harjutades. Auhinnad – snaipri relvakoti, märkmiku ja optilise sihiku katted – pani esikolmikutele välja Soome relvatehas SAKO. Muhu valla auhinna sai võistlusel parima tulemuse saanud LRSC Estonia. Võitjatele kuulusid ka käsitöösuveniirid Saaremaa malevalt.

1 | 2016

püssirohu põlemiskiiruse ehk kuuli algkiiruse muutumise õhutemperatuuri muutudes. Selliste andmete saamiseks on vaja kuuli kiiruse mõõtjat ja käsiilmajaama. Kronomeeter täpsusküttide laskeväljaõppeks peaks olema vähemalt igas malevas ning käsiilmajaam

2 X ANDRES KÄÄR

Distants 485 m (eelinfo 500 m), õhurõhk 1015 hPa, temperatuur +12 °C, tuul kella 9 pealt ehk otse vasakult 1,8 m/s, niiskus 60%. Tegin esimese lasu sihikuparandusega 28 klikki üles ja 3 vasakule ning ülejäänud lasud sihikuparandusega 27 klikki üles (kauguselt 485 m tähendab 1 klikk tabamispunkti muutumist 49 mm allapoole)

Kõige kaugem, 992 m sihtmärk ja tuule kiirus 2 m/s. 3 tabamust on näha sihtmärgist väljaspool, aluse paremal serval. Laskuri vea tõttu jäi sihikule eelmise kauguse tuuleparandus 5 klikki, mis oli liiga vähe, 8 klikki oleks olnud õige

VÄ L J A Õ P E 22

ja laser oleks vaja igale snaiprimeeskonnale „põllu peale“ kaasa anda. Paraku ei võta just paljud kaitseliitlasest täpsuskütid vaevaks lasta padrunikastist mõned kuulid algkiiruse kontrollimiseks läbi kronomeetri. „Ballistikatabel“ on enamasti padrunikarbi pealt rebitud

1 | 2016

papitükil ja selle paikapidavust ei ole küllap keegi ammu kontrollinud. Kuid tõsised täpsuslaskurid on kõik need mõõtmised ära teinud, nii et kaitseliitlastel on veel palju õppida ja harjutada.

Mis suunast ja kui kiiresti tuul tegelikult puhub? Tuule täpse suuna järgi laskesuunaga võrreldes arvestatakse tuuleparanduse täismõju või osalist mõju. Kauguse täpne mõõtmine on kvaliteetse optilise sihikuga ja eriti laseriga suhteliselt lihtne, kuid tuule kiirust saab mõõta ainult laskejoonel ja tuule tegelikku mõju kuuli lennukaare piires saab ainult hinnata, nii et lisaks oma relva tundmisele on vaja palju harjutada ka „tuule lugemist“. Suurte laskekauguste puhul mõjutab kuuli tavaliselt mitu eri tugevusega, vahel ka vastupidise mõjuga tuuleiili. Koguvas praktiliselt puudus laskuri vaateväljas rohi või muu taimestik, mille liikumise järgi tuult lugeda, seega oli ainuke reaalne võimalus jälgida miraaži ehk õhulainete liikumissuunda.

Harjutamine teeb meistriks Küsisin mitmetelt võistlusel paremaid kohti saavutanud laskurilt, kuidas ja kui palju nad treenivad, sest laskma õpib peamiselt õigesti harjutades. Vastuseid üldistades võib öelda, et eesmärgiks tuleks võtta vähemalt kolmekohaline arv laske aasta jooksul põhirelvast ning lisaks võimalikult palju sihtimis- ja päästmistreeninguid ilma laske-

IN ENGLISH L I S A T E AV E

‘Muhu Cup’ is Taking on International Dimensions

Ettepanekuid korraldajatele  Korraldada „Muhu karikas 2016“ kahepäevasena – esi-

mesel päeval (reedel) treening, teisel päeval harjutused punktide peale, sest paljude osalejate halbade tulemuste taga on vähene harjutamine – või kahes etapis, näiteks aprillis-mais ja sügisel, nii et võitjaks tuleb malev, kelle esindus kogub kahel võistlusel kokku kõige enam punkte.  Keelata laserkaugusemõõdiku kasutamine või pakkuda selle kasutamise võimalust kõikidele, sest selle omamine on oluline eelis.  Lisaks laskmisele võtta kavva muid täpsuslaskurioskusi vajavaid harjutusi, näiteks eraldi lasketiiru paigutatud sihtmärkide kauguse mõõtmine ja karjääri nähtavasse kohta peidetud militaarsete esemete otsimine, millega saab tegeleda laskeharjutuste vahel.

Kasulik on mõõta kuulide algkiirust eri aastaaegadel, siis saab välja arvutada ka püssirohu põlemiskiiruse ehk kuuli algkiiruse muutumise õhutemperatuuri muutudes.

Koguva karjäär on mere ääres, sellepärast mõjutab tuule suund ja kiirus väga palju kuulide lennukaart. 1 m/s eksimus tuule kiiruse ennustamisel tähendas möödalasku 1 meeter ehk 2 sihtmärgi laiust. Võistluse kaugeimad sihtmärgid olid ligi 1 km kaugusel, suured punased numbrid nende vahel paistavad pisikeste punaste täppidena foto parempoolses kolmandikus

Text by HEIKKI KIROTAR

TR AINING

This year marked the third occasion of the Muhu Cup shooting competition at the Village of Koguva on the Island of Muhu. This year, 70 competitors arrived at the firing line from Finland, Sweden and the ten districts of the Defence League, as well as the shooting sports club LRSCE – the Long Range Shooting Club of Estonia. As this small club, together with the Saaremaa District, is one of the originators of the idea of the Muhu Cup competition, and its organizer, its members usually take the first places in the final protocol. Dressed in the uniform of the Defence League, several sharpshooters of the Estonian Police also took part. Viru district claimed 12 shooters, the most of any district, as it is where shooters and snipers, local and from neighbouring districts, have been systematically trained for years. A few professional members of the Defence Forces chose to represent their home districts, but unfortunately, no subunits of the Defence Forces decided to register their own teams.

Lessons From Muhu Cup ELMET ORASSON

moonata. See on tänapäeval ka Kaitseliidus täiesti võimalik, sest ühele kaitseliitlasele on aastas ette nähtud mitusada padrunit lahingumoona ja üksuste siseselt on alati võimalik suurendada aktiivsete laskurite padrunikoguseid passiivsete kaitseliitlaste arvelt, kes laskeväljaõppega ei tegele. Toome lugejatele õppimiseks ära mõned võistlusel osalenud laskurite sihtmärgid koos tabamuste analüüsiga, sellist analüüsi peaks suutma teha iga täpsuskütt.

The long-range shooting competition organized on the Island of Muhu has developed into a marksmanship championship for more than just the Estonian Defence League. Competitors for the competition arrive from both near and far.

The natural conditions of Koguva make it a very difﬁcult place for a shooter, and thus offer great train-

1 | 2016

TR AINING

ing possibilities. At a quarry by the sea, full figures located at unknown shooting distances are shot in gusty winds, which makes it important to hit the target board as close to the centre as possible. Such conditions make this shooting exercise difficult even for the experienced shooters. The competition is complex and thrilling, making each shot count. In the team rankings, each shooter performed 30 shots, and out of 900 possible points, the best team gathered only 536 points, meaning 60%, the team on the second place 56%, the third place 49%, and the fourth place was separated from fifth place by only 2 points, while the fifth and sixth were separated by only 1 point. The success or failure of but a few shots would have significantly changed the order of the top six. This gives an accurate description of a sharpshooter’s tasks in battle conditions, where each shot must hit. Mistakes in evaluating the direction and speed of the wind usually meant hitting the edge of the target or a missed shot. It is equally important to correctly measure target distances, as the competition’s preliminary information only disclosed relative shooting distances. For accurate measurement, the organizers recommended using laser rangefinders. This gave a noticeable advantage to the owners of such lasers, as many districts and Defence League members do not possess such equipment. The correct distances from the middle of the firing line to the targets were 182, 295, 473, 674, 872, and 989 meters, and there could be significant deviations in the point of impact from the third target line. If one would shoot a target at a distance of 674 with the sight adjusted for 700 meters (measurement error only 26 meters or 4%), the hit is made 36 cm lower. This is

ADDITIONAL INFORMATION

The structure of Muhu Cup The competition was carried out in three classes, sharpshooter, sniper, and sniper magnum classes, in addition to a team ranking for a three-member representative group for each district (2 sharpshooters and 1 sniper). The targets, full figures with a height of 150 and a width of 50 centimetres, were placed at distances of approximately 200, 300, 500, 700, 850 and 1000 m from the firing line, as explained in the preliminary information given to participants, and competitors were allowed to use laser rangefinders and handheld weather stations.

why a laser rangeﬁnder suitable for a sniper must be able to measure a human target, including during foggy or rainy weather, within at least the maximum shooting range of the shooter’s weapon system, or in the case of artillery ﬁre direction, even further.

One Should Know One’s Weapon System Measuring the distance of targets, and evaluating the shooting distances and effects of weather conditions to the arc of a bullet, are among the most important professional skills of a sharpshooter. Specialized training and exercises try to keep measurement error below 5% of the shooting distance, because in case of a higher measurement error, there is a danger of missing the target. An optic sight can be used to sufﬁciently measure a human ﬁgure up to a distance of 500 m, but in the case of longer distances, other methods and aides must be utilized. Shooting distance corrections on the distance correction drum of an optical sight on a precision weapon are inaccurate and applicable with standard ammunition at a tempera-

It is useful to measure the initial speeds of the bullets at different times of the year, in order to calculate the gunpowder burning rate, i.e. the change in the initial speed of the bullet as the air temperature changes. 24

1 | 2016

ture of +15–20 °C. Sometimes, this information has also been specified on the sight or the weapon manual, e.g. M852 ammunition means a heavy 168-grain bullet and M118 a 172-grain bullet, which will naturally have a fl ight arc that differs from M80 ammunition, where the bullet weight is only 146-grain. To determine the precise initial velocity and distance correction for ammunition, the ammunition used in a district must be shot at different distances, and to hit at intermediate distances, the actual fl ight arc of the bullet must be calculated. For reaching precise results, one must know the exact weight and initial speed of the bullet, its ballistic coefficient, and the air temperature, air pressure and humidity on the measuring day, as they all affect its flight arc. It is useful to measure the initial speeds of the bullets at different times of the year, in order to calculate the gunpowder burning rate, i.e. the change in the initial speed of the bullet as the air temperature changes. To obtain such information, one needs a bullet speed measuring device and a handheld weather station. A chronometer should be available for the training of the sharpshooters in at least every district, and a handheld weather station and a laser should be supplied to each sniper team in the ‘field’. Unfortunately, few Defence League sharpshooters take the hassle of shooting a couple of bullets from the ammunition case through a chronometer in order to check their initial speed.

Most ‘ballistic tables’ are based on a piece of paper ripped from the ammunition case, and its accuracy has likely not been tested for a long time. But more committed sharpshooters carry out all of these measurements.

What Is the Actual Direction and Speed of the Wind? The full or partial effects of wind correction are calculated on the basis of the exact wind direction in comparison to the shooting direction. Precisely measuring the distance is relatively easy with a high quality optical sight, and especially with a laser, but wind speed can only be measured at the firing line, and the actual effect of the wind along the fl ight arc of the bullet can only be evaluated when, in addition to knowing one’s weapon, ‘reading the wind’ has been practiced. In the case of long-range shooting distances, the bullet is usually influenced by several gusts of wind with different strengths, and often with diverse effects. At Koguva, there is practically no grass or other plants within the shooter’s line of sight, which would normally be used for reading the wind, which leaves observing the direction mirages or air waves are travelling as the only means of determining wind direction.

Practice Makes Perfect I asked several of the most successful shooters how and how often they train, because one learns to shoot mainly by employing correct practice methods. By generalizing

ADDITIONAL INFORMATION

Results of Muhu Cup As expected, the LRSC Estonia team was awarded the highest place in the team rankings – comprised of the Finns Aarne Markku, Sami Anttonen and Janne Sandberg – with 536 points of the 900 possible points, followed by the teams from the Tallinn and Pärnu County districts with 508 and 441 points. A member of LRSC Estonia was crowned as the best sharpshooter, the travelling cup of the sniper class was brought home by the Defence League member Olev Lomp, and Indrek Varba from LRSC Estonia was crowned as the king of longer distances. The level of the visiting competitors was very high this time. The awards – a sniper’s gun pouch, notebook, and optical sight covers – were provided to the top three-member teams by the Finnish gun manufacturer SAKO. The award from the Muhu rural municipality was presented to LRSC Estonia, which attained the best results. The winners also received handmade souvenirs from the Saare County district.

ADDITIONAL INFORMATION

Proposals for the organizers:  To organize Muhu Cup 2016 as a two-day event – training

on the first day (Friday), and scored exercises on the second day, as the poor results of many participants were caused by little practice – or in two stages, e.g. in April-May and in the fall, so that the win could go to the district whose representatives gathered the highest total number of points from the two competitions.  To ban the use of laser rangefinders, or to offer the possibility of using it to all of the competitors, as owning it brings a significant advantage.  To schedule other exercises which require the skills of a sharpshooter, in addition to shooting, e.g. the measuring of the distances of separate targets placed in the firing range, and the locating of military objects hidden in view in the quarry, which could be performed in between shooting exercises.

their responses it might be said that one should aim for at least a threedigit number of shots from the main weapon within a year, and include as many aiming and release training sessions without ammunition as possible. This is currently possible in the Defence League, because a single member of the Defence League is assigned several hundred cartridges

TR AINING

The actual effect of the wind along the ﬂight arc of the bullet can only be evaluated when, in addition to knowing one’s weapon, ‘reading the wind’ has been practiced.

of live ammunition per year, and within a unit, it is always possible to increase the cartridge amounts of active shooters on account of passive members who do not engage in shooting training. Translated by TransLanguages Tõlkebüroo

1 | 2016

Pawan Dutti:

INIMENE

ERAKOGU

India on mu isamaa, Eesti on mu kodu

1 | 2016

Tekst: MARTIN MÄGI

Eesti tasapisi meie ellu tulema. EsiMinu nägemus Indiast pärineb suuresti ajakirjast National Geographic. mest korda käisin Eestis aastal 2002 ja püsielanikuks muutusin alles Ajakirjandus toitub vastuoludest ja aastal 2007. nii on mu kujutelmade India vastuEestisse kolimine ei olnud minu oluline ja dramaatiline. Kui seal on jaoks kerge. Ma olin Indias lõpetailu, on see hingemattev, kui seal on kurb, on see katastrooﬁ line, kui seal nud kooli, saanud kõrghariduse ja töötasin juristina, kuid seda haon rikkad, on nad mõistmatult rikridust ei tunnustatud Eestis, sest kad ja vaesed on nii vaesed, et neil õigusruumid on nii erinevad. Ma ei pole isegi lootust. saanud alla anda. Hakkasin tööle Sama vastuoluline tundus mulle ka India kodanik Kaitseliidu ridades. telefonimüügis, sest mul oli raha Kui ma kutsusin Pawan Dutti endast vaja, tahtsin ise hakkama saada. Nii rääkima, tundus Pawan pigem kaht- töötasingi mina, kõrgharidusega jurist, telefonimüüjana. See ei meellev või natuke tõrjuv. Võib-olla oli ta dinud mulle, kuid aitas mul jalad lihtsalt tagasihoidlik, võib-olla tajus alla saada. enda käsitlemist kurioosumina, Tänaseks on mul pere, kümneaasvõib-olla üritas ta vältida maailma tane poeg ja viieaastane tütar, meil silme alla sattumist, nagu paljud on elamine maal ja korter linnas, ma kodumaisedki kaitseliitlased. olen EBSi doktorant ja olen suutnud Me kohtusime EBSis, kus ta oli edukalt siduda oma India kogemuse just lõpetanud loengu andmise. Ma Eesti ja Euroopa omaga.“ vaikisin maha fakti, et tegemist on minu esimese intervjuuga ja lootsin, et kaks kaitseliitlast saavad omavaSeitsme aastaga saavutasid hel jutule. pere, karjääri ja elamise täiesti Pawan istus ettepoole nõjatudes teistsuguse kultuuriruumiga minu vastas, tema kehakeel välriigis? jendas avatust ja tähelepanu. Ma „Mulle tundub, et inimesed ei märka proovisin ette kujutada, kuidas näeb siin neid võimalusi, mida mina vävälja tema isa – pisut priskem, kuldlismaalasena näen. Mulle tundub, et raamidega prillid, tumedad juuksed, Rootsi ja Norra sära on paljude jaoks kuhu on tekkinud hõbedast läiget liiga pimestav, et märgata kohalikke – ja üritasin seada ennast Pawani isa võimalusi. olukorda. Ma töötasin Indias kaks korda kauem kui Eestis, kuid saavutasin vähem. Kinnisvara on seal sama kalPawan, kuidas su isa reageeris, kui ütlesid talle, et kolid Eestisse, lis kui Londonis, oma elu seal üles abiellud eesti tüdrukuga ja liitud ehitada on väga raske.“

INIMENE

Pawan Dutti on pärit sõjameeste piirkonnast ja tema soontes voolab iidsete sõdalaste veri. Sattunud Eestisse, leidis ta end peagi relvaga metsas, kõrvuti eesti „huntidega“.

Eesti „sõjaväega“? „Oh, see ei olnud nii dramaatiline ja järsk. Perekonnal oli aega sellega kohaneda. Ma kohtusin oma tulevase abikaasaga ja tema kaudu hakkas

Kuidas tekkis tung astuda Kaitseliitu? „Üks mu sõpradest küsis minult, kas ma olen Eesti sõber? Kahtlemata

Kas ma olen Eesti sõber? Kahtlemata olen, vastasin. Ja nii leidsingi end varsti metsast, relv käes ja vorm seljas. 1 | 2016

olen, vastasin. Ja nii leidsingi end varsti metsast, relv käes ja vorm seljas. Kuid laskemoona mulle ei antud, sest mul on relvaeksam tegemata. Öeldi, et kui ma näen vastast, siis pean karjuma: lask, lask!“ Naerame mõlemad, ka mina olen metsas „lask-lasknud“, nii et pärast hääl kähiseb!

INIMENE

Kuidas Eesti meestega metsas hakkama said?

et siin ongi põhjus, miks ta tahab „Tead, ma tean neid relvade asju. Ma tean, mis on lööknõel ja tagastus- meie huntidega koos metsas joosta ja huntide keelt osata. mehhanism, ma tean, kuidas need töötavad. Kuidas relva lahti võtta, kokku panna. Kuid ma ei oska neid Kas sulle tundub, et maailm asju öelda eesti keeles. Mõnikord ma on hulluks minemas? Ukraina, mõtlen, et võiks teha ingliskeelse Süüria - kuidas sina seda näed, üksuse. Eesti Võõrleegion!“ naerab sest India ei ole ei NATO ega ka ta. „Kõik materjalid on eesti keeles. idabloki riik? Nad saatsid mulle sõduriõpiku, see „India ei ole NATO riik ja me ei on huvitav, aga osa sõnu pean ma vastandu kellegagi. Meil on tugev ikka sõnastikust vaatama. Aga ma strateegiline partnerlus mitmete leidsin ühe jalaväe taktika raamatu NATO riikidega, peamiselt USAga. ja loen seda inglise keeles.“ Meil olid sidemed nõukogude Vene relvajõududega, kuid ütlesime neile, Kuidas India sõbrad ja sugulased et nende varustus on vilets, ja alates

„Eesti mehed on metsas nagu hundid ja selleks, et olla hea karja liige, peab oskama karjas tegutseda ja huntide keeles rääkida. Ma olen osalenud sinu kaitseliitlikku tegevusse paaril õppusel, kuid sellest ei piisa, suhtuvad? et kõike ära õppida. Mõnikord oli „Ma olen pärit kohast, kust ajalooliumbes nii, et jagu läheb paremale, mina vasemale,“ muigab Pawan. See, selt on tulnud India sõdurid. Indias et ta võrdleb kaitseliitlasi huntidega, oli range süsteem, sisuliselt sündisid sa kas sõduriks või kellekski tekitab minus teatava uhkustunde. teiseks. Tänapäeval pole see enam „Ma ei ole rumal, ma lihtsalt ei nii, kuid mind huvitab siiski sõjaajaräägi keelt veel nii vabalt. Võib-olla lugu ja sõjandus. Ka minu onud on mõne mehe arvates olin ma koorsõjaväelased. Ma arvan, et iga mees maks, kuid samas oli mul tunne, et mul on, mida panustada. Näiteks see peaks oskama vormi kanda ja oma õppus, kus me olime Scoutspataljoni huve kaitsta. Distsipliin on hea. Ma nõuan oma loengutes ka distsipliini. vastu. Skaudid tegid klassikalise Minu pere jaoks on minu huvi sõjanpettemanöövri ja tiibasid meid külduse vastu täitsa ootuspärane.“ jelt. Seda oleks olnud lihtne vältida. Pawani silmis süttib tuluke. Ta Lisaks võiks kasutada õppustel rohräägib operatsioonidest „Barbarossa“ kem inglise keelt, see õpetaks meile ja „Tsitadell“, Jaapani kasvamisest koostööd NATO liitlastega.“ militaarriigiks, brauningu tagasilöögi vähendamise süsteemi tööst Aga relvaeksam, see ei ole ju ja ühel hetkel ei suuda ma enam ometi väljakutse? Pawan tõmbub tõsiseks ning saan aru, järge pidada. Kuulates ühe kõrvaga Pawani loengut, mõtlen samal ajal, et selles on midagi, mis teda häirib:

Indias oli range süsteem, sisuliselt sündisid sa kas sõduriks või kellekski teiseks.

L I S A T E AV E

Välismaalasena Kaitseliidus Välismaalane saab Kaitseliitu kuuluda toetajaliikmena, panustades näiteks erialase väljaõppe läbiviimise, oma isamaa tutvustamise või koostöö vahendamisega. Kodukorra järgi saab ka toetajaliikmele väljaõppes osalemiseks väljastada varustust, sealhulgas relva. Kaitseliitu kuulub toetajaliikmena ligikaudu 70 välismaalast. Kui välismaiste juurtega inimene on saanud Eesti kodakondsuse, võib temast saada Kaitseliidu tegevliige. Selle üle, kui palju on Kaitseliidus muu emakeelega kodanikke, arvestust ei peeta.

1 | 2016

Kodakondsus või mitte, Eesti on minu silmis väärt tema eest võitlemist.

Kas Briti kolonialism ja Nõukogude okupatsioon Eestis on kuidagi võrreldavad?

tus industriaalriigiks. Minu vanaisa oli Gandhi toetaja. Ta suri vanglas.“ Ma tahaksin rääkida talle oma vanaisa loo. Meie erinevused kahanevad. Paiskan välja küsimuse, mida olen tagasi hoidnud.

Miks sa Eesti kodakondsust pole võtnud?

„India on minu isamaa. Minu ener„Võrreldes Eesti okupatsiooniajaga gia. Minu juured, minu ajalugu. Kooli meie kolonialism nii kaua aega dakondsus või mitte, Eesti on minu tagasi, et me oleme võtnud sealt hea ja selja taha jätnud selle, mis oli halb. silmis väärt tema eest võitlemist. Inglise keel on meile selles regioonis Sest Eesti on minu lapsed, minu naine, minu sõbrad, minu kodu.“ selge konkurentsieelis. India muu-

Intervjuud Indiast pärit Kaitseliidu tegevliikme Charnjit Moudgiliga loe veebis: kaitsekodu.kaitseliit.ee/veebiartiklid

MARKUS SEIN

Pawan (paremal) osaleb Kaitseliidu tegemistes välismaalasest toetajaliikmena, tema kõrval seisab aga India päritolu eesti kodanik Charnjit Moudgil, kes astus Kaitseliidu tegevliikmeks Ukraina sündmuste mõjul

IN ENGLISH

Pawan Dutti: India is My Homeland, Estonia is My Home Pawan Dutti comes from a region of soldiers, and the blood of ancient warriors runs through his veins. Soon after his arrival in Estonia, he found himself in the forest with a gun, side by side with Estonian ‘wolves.’ Text by MARTIN MÄGI My knowledge of India largely originates from the National Geographic magazine. Journalism feeds off contradictions, and thus the India of my imagination is contradictory and dramatic. If there’s beauty in India, it’s breathtaking, if there's sadness in India, it’s catastrophic, if there are rich people in India, they’re incomprehensibly rich, and the poor are so poor that they're left hopeless. An Indian citizen in the ranks of the Estonian Defence League seemed equally contradictory to me. When I invited Pawan Dutti to say a bit about himself, he seemed to be hesitant at ﬁrst, or even slightly reticent. Maybe he was just being discreet, perhaps he sensed that he was being treated as a curiosity, possibly he was trying to avoid excessive attention – like many native members of the Defence League. Our meeting took place in the Estonian Business School, where he had just delivered a lecture. I kept silent about the fact that it was my ﬁrst interview ever, and hoped that two fellow members of the Defence League could strike up a conversation. Pawan sat opposite me, leaning. His body language expressed openness and attentiveness. I tried to

PERSON

üheksakümnendatest ostame me relvad mujalt. Seal, kust mina tulen, ei ole konflikt tingimata halb asi, konﬂ ikt võib tuua ka positiivset.“

1 | 2016

I worked two times as long in India as I've worked in Estonia, but achieved less. Real estate is as expensive there as it is in London, it's extremely difﬁcult to build up your life there.’

picture the appearance of his father – chubbier, golden-rimmed spectacles, dark hair with traces of silvery sheen – and tried to put myself in the position of Pawan's father.

PERSON

‘Oh, it wasn't as dramatic and abrupt as that. My family had time to adjust to the situation. I met my future wife, and through her Estonia gradually became a part of our life together. I first visited Estonia in 2002, and became a permanent resident only in 2007. Moving to Estonia wasn't easy for me. I'd finished school in India, graduated, and was working as a lawyer, but my degree wasn't recognized in Estonia due to the vast differences between their legal systems. I couldn't just give up. I took up a job in telemarketing, because I needed money and wanted to manage on my own. So I, a lawyer with a degree, worked as a telemarketer. I didn't like it, but it helped me stand on my own feet. Now I have a family, a ten-yearold son and a five-year-old daughter, we have a house in the countryside and an apartment in the city, I'm a doctoral student at EBS, and have managed to successfully blend my Indian experience with my Estonian and European experience.’

How did you develop an urge to join the Estonian Defence League? ‘One of my friends asked me if I was a friend of Estonia. I said that I was, PRIVATE COLLECTION

Pawan, how did your father react when you told him that you’d move to Estonia, marry an Estonian girl, and join the ‘army’ of Estonia?

You managed to establish a family, career, and your own home in a country with a totally different cultural environment? ‘It seems to me that people don't notice the opportunities here that I see as a foreigner. It seems to be the case that the splendour of Sweden and Norway is too blinding for many to notice the local opportunities.

My roots, my history. Citizenship or not, Estonia's worth fighting for in my eyes. 30

1 | 2016

without a doubt. And that’s how I soon found myself in the forest, a gun in my hand, donning a uniform. But they didn't provide me with any ammunition because I haven't taken the ﬁrearms exam. They said that I had to shout “shot, shot!” if I saw an enemy.’ We both burst into laughter – I, too, have shouted “shot-shot” in the woods, and been left with a hoarse voice as a result!

‘Estonian men are like wolves in the forest, and in order to be a good member of the pack, you must know how to act in a pack and speak the tongue of wolves. I've participated in a couple of drills, but that isn't enough to learn everything. At times, it was more or less “the squad goes right, I go left.”’ Pawan smirks. The fact that he compares members of the Defence League to wolves makes me feel somewhat proud. ‘I'm not stupid, I just don't speak the language as freely as I'd like. Maybe some of the guys thought that I was a burden, but at the same time I felt that I had something to contribute. The drill where we were against the Scouts Battalion, for instance. The Scouts pulled a classic feint and ﬂ anked us from the side. This could’ve easily been avoided. In addition, English could be used more often during drills, it'd teach us cooperation with our NATO allies.’

But the ﬁrearms exam – it isn't really a challenge, is it?

If I was a friend of Estonia? I said that I was, without a doubt. And that's how I soon found myself in the forest, a gun in my hand, donning a uniform. I think that every man should know Where I come from, a confl ict how to wear a uniform and stand for isn't necessarily a bad thing, conhis interests. Discipline is good. Disfl icts can bring about positive cipline is something that I demand in things.’ my lectures too. My family finds my interest in military matters logical.’ Can one compare British A small fire lights in Pawan's eyes. colonialism and the Soviet He talks about Operation Barbaoccupation of Estonia in any way? rossa and Operation Citadel, of Japan ‘Compared to the occupation of growing into a military power, the Estonia, the British colonial pemechanism of the system that lessens riod in India was so long ago that the recoil of Browning guns, and at we've accepted the good things one point I can't keep up with him it brought about and put the bad anymore. Listening to Pawan's lecture things behind us. English is an with one ear, I simultaneously think obvious competitive advantage for that this must be the reason why he us in that region. India became an wants to run in the woods with our industrial country. My grandfather wolves and speak their tongue. was a supporter of Gandhi. He died in prison.’ I'd like to tell him the story of my Does it seem to you that the grandfather. Our differences shrink. I world is going crazy? Ukraine, blurt the question I've been meaning Syria – how do you look at to ask. these situations, because India

Pawan turns serious, and I realize is neither a member of NATO that there's something about it that nor part of what used to be the troubles him: Eastern Bloc? ‘Look, I know the basics of guns. ‘India is not a NATO member state I know what a ﬁring pin is, what a and isn't antagonistic towards anyblowback mechanism is, I know how one. We are in a strong strategic partthese work. How to disassemble and nership with several NATO states, assemble a gun. But I don't know mainly the US. We had contacts with how to say these things in Estonian. the Soviet armed forces, but we told Sometimes I think that we could them that their equipment was poor, form an English-speaking unit. The and since the 1990s, we purchase our Estonian Foreign Legion!’ he laughs. arms from elsewhere. ‘All the materials are in Estonian. They sent me a soldier's manual, it's ADDITIONAL INFORMATION interesting, but I still have to look up some of the words in a dictionary. But I've found a book on infantry tactics and I'm reading it in English.’

What do your Indian friends and family think of your activities in the Defence League? ‘I'm from a region that Indian soldiers have historically hailed from. India had a strict system – in essence, you were born a soldier or somebody else. That's no longer the case nowadays, but I'm still interested in military history and military matters. My uncles are also servicemen.

Why haven't you taken up Estonian citizenship?

PERSON

How did you manage in the forest with Estonian men?

‘India is my homeland. My energy. My roots, my history. Citizenship or not, Estonia's worth ﬁghting for in my eyes. Because Estonia is my children, my wife, my friends, my home.’ Translated by TransLanguages Tõlkebüroo

In Estonian Defence League as a foreigner A foreigner can be a member of Defence League as a supporter by contributing by special training, introducing his/her country or intermediation of cooperation. According to the rules, it is also possible to get an equipment for a supporting member, including a weapon. The support members are about 70 foreigners. If a person with foreign roots has got an Estonian citizenship, he/she can become an active member of Defence League. There is no statistics regarding active members with foreign background but Estonian citizenship.

1 | 2016

ehk Tõnu Jürgensoniga metsas

4 X EHA JAKOBSON

ELLUJÄÄMINE

Kõige olulisem on käbi

„Kõige olulisem on käbi!“ alustas Mida teha, kui matkate tuntud matkasell ja instruktor Tõnu sügavas laanes ning avas- Jürgenson Valgesoo veerel metsatartate, et telk ja magamiskott kuste jagamist. ununesid koju? Või tuletab Kuidas teha telki või tühi kõht meelde, et maha varjualust? Kuidas küll saab üks käbi olla tähtis, jäid hoopistükkis potid ja kui tahate üles panna koormakattest varjualuse? Selgus, et ühest pannid? Kannatate ära või ei piisagi. Õnneks polnud käbide lähete tagasi? Vastus on varumine suur probleem, asusime ju männimetsas. tegelikult märksa lihtsam. Tekst: EHA JAKOBSON

1 | 2016

Kaasas peab olema tarp või koormakate mõõtudega umbes 3 x 4 m 2–4 inimesele. Lisaks läheb vaja nööri ja männikäbisid. Tarp erineb koormakattest selle poolest, et on veidi telkmantli moodi, spetsiaalselt disainitud ja aasadega varustatud kangatükk. Tarp on väga kerge ja võib edukalt asendada telki. Koormakattega pole nii mõnus tegutseda, kuid kasutada saab seda sama hästi. Kõigepealt leitakse puu, mille külge kangas kinnitada. Siis leitakse kanga keskkoht, sätitakse käbi kanga alla, äärest umbes 15 cm kaugusele, ning tõmmatakse silmusega kangas

käbi ümber kokku. Sama nööriga kinnitatakse kangas puu külge parajale (telgi) kõrgusele. Tõnu ei kasutanud kinnitamiseks sõlme, vaid hõõrdetegurit. Edasi tuli telgivaiadega kinnitada kanga tagumine osa maapinna külge ja juba hakkaski aimuma telgi kuju. Järgnes külgede kinnitamine: jälle käbi ja nöör, kuid seekord kahe aasaga ja parajalt lühike, et selle saaks telgivaia abil maapinnale kinnitada. Järelejäänud kangas keeratakse alla, nii et sellest saab telgi põrand. Katust on võimalik tõsta ühe lisakäbi ja nööriga, kinnitades kanga keskel oleva „mütsi" kõrgema oksa külge. Koormakattest tuli igati hea telk. Kui ei leidu sobivaid puid, võib nende asemel kasutada matkakeppi, siis aga kinnitada eest V-kujuliselt kahe nööriga. Kinnitusnurkade ümberpaigutamisega on võimalik muuta telk ilma põhjata varjualuseks. Telkmantli kasutamise ühe mooduse proovisime samuti ära. Mitut telkmantlit kokku nööpides võimalused avarduvad.

Kuidas süüdata lõket? Kui juhtute paiknema sooserval nagu meie, siis on kõige paremaks materjaliks jalal kuivanud puud. Oletame, et kaasas on mõni multifunktsionaalne tööriist, mis vähemalt ühelt poolt on saag – siis saab soost korjatud puutüvest pärast tõsist füüsilist tööd parajad lõkkepuud ja soojasaamiseks pole lõket enam vajagi. Toidu valmistamisega on siiski teine lugu. Niisiis oletagem,

et meil pole kaasas kirvest, millega puud pilbastada, aga meil on olemas parajalt pikk puss. Nüüd lüüakse teise puu abil pussiga esimesest puust pilpad ja tehakse sellele „Buratino lokid“. Selleks tuleb pilpa mõlemale poolele lõigata paraja pikkusega sälgud, nii et laastuotsad kenasti kaardu tõmbavad. Kõige paremaks süütematerjaliks on teatavasti korralikult lahti näpitud tampoonid ja tulerauast sädeme kättesaamine pole enam väga suur probleem. Kui süütematerjal on tuld võtnud, asetatakse sellele väikesi

Tarp on väga kerge ja võib edukalt asendada telki.

1 | 2016

ELLUJÄÄMINE

Individuaalne ühepajatoit Sooja toidu valmistamiseks on teadagi vaja tuld, tulele aga toitu. Valgesoos leidub nii jalal kuivanud kui mahalangenud puid, mida tule tegemiseks kasutada. Puude tassimine ja saagimine annab sooja, nii et naha vahele imbunud jahedus on juurvilja hakkimise ajaks kadunud. Tükeldamisele läksid: lillkapsas, kaalikas, porgand porru, kartul, sibul, küüslauk, peekon. Igaüks pakkis endale sobiva koostise fooliumisse, lisas soola ja maitseaineid ning pakid rändasid sütele. Kuni toit küpses, mõlgutati, kuidas fooliumipakikesed turvaliselt kätte saada. Sellekski leidub hea tööriist: peenikesest kasest kohapeal valmistatud tangid. Ja igaühe individuaalne hautis maitses hästi!

Kõige paremaks süütematerjaliks on teatavasti korralikult lahti näpitud tampoonid.

laaste, seejärel „Buratino lokid“. Jõudu kogunud tulele võib lisada jämedamad puud ja lõket eesmärgipäraselt kasutama hakata. Soovides, et laagrituli põleks tundide kaupa, tuleb hankida kolm jämedat pakku, need kolmnurkselt üksteise vastu püsti asetada ja laastude-pilbastega alt keskelt põlema süüdata. Pakud võivad olla ka pooltoored. Sellisel lõkkel saab ka katla või panniga süüa teha. Meie praadisime metsaretkel korjatud seeni. Lõke põles hilisõhtuni, ilma et seda oleks tulnud toita või õhutada. Sellist lõket nimetatakse ka Soome küünlaks.

ELLUJÄÄMINE

Parajalt suur kartul tuleb puhtaks pesta ja sisu osaliselt välja õngitseda, siis saab seda täita peekoni, muna või juustuga. Mitte unustada maitseaineid, vähemalt soola! Seejärel tuleb kaas uuesti peale asetada ja kannatlikult lõkke juures oodata, millal kartul küpseks saab. Muna matkale kaasa tirimine on muidugi veidi tülikas, aga meie nägime selle vaeva ära ja tulemus oli hää. Kartuli küpsemisele kulub vähemalt pool tundi, suurema mugula puhul ka rohkem. Õunapomm seevastu küpseb kiiremini. Õuna täidetakse samuti kui kartulit, kuid täiteaineks võiks olla

4 X EHA JAKOBSON

Täidetud kartulid ja õunapomm

rosinate, kaneeli, suhkru, mandlilaastude ja soost värskelt korjatud jõhvikate segu.

Traaniahi Tänapäeval laialt levinud õueküünlad on sisuliselt traaniahjud. Sellist saab ka ise teha. Selleks on vaja: u 800 ml mahuga konservikarpi, toiduõli (võib olla kasutatud), paraja suurusega söetükki ja veidi piiritust, et süütamist hõlbustada. Konservikarbi ülemisse otsa tehke naaskliga mitu rida auke. Seejärel valage karbi

põhja mõne sentmeetri kõrgune õlikiht ja uputage sinna keskele söetükk, nii et ots jääb õlist välja. Veidi piiritust süütamiseks ja selline ahi põleb mitu tundi ning võib valgustada-soojendada ka telki. Siis tuleb aga hoolt kanda tuleohutuse eest ning asetada konservikarp korralikule alusele või maapinnale.

Piiritusepõleti Kui ei juhtu käepärast olema katelokipliiti, saab põleti meisterdada plekkpurkide põhjadest. Selleks tuleb võtta kaks ühesuurust plekkpurki (soovitatavalt tühjaksjoodut) ja lõigata neil noa või kääridega 2–3 cm kauguselt põhi ära. Hea on markeriga joon ette tõmmata. Seejärel torgatakse ühe põhja äär naaskliga kenasti auguliseks. Ka keskele tehakse kolm auku. Nüüd sobitatakse aukudega põhi teise põhja sisse, nii et tekib alt kinnine anum, kuhu pealtpoolt (kolme augu kaudu) valatakse sisse piiritus. Selline põleti on väga kerge ja matkakotis on ju iga gramm oluline.

Käepärane magamiskott Kui juhtub, et magamiskott on koju jäänud või on lõkkest hoolimata väga külm, siis ajavad asja ära kaks suurt prügikotti. 34

1 | 2016

IN ENGLISH

Indispensable Pine Cones, or Roaming in the Woods with Tõnu Jürgenson What should you do if, hiking deep in the woods, you suddenly discover that you’ve left your tent and sleeping bag at home? Or when your empty stomach alerts you to the fact that you haven’t got any pots and pans with you? Will you soldier on or go back? The answer is actually much simpler. Text by EHA JAKOBSON

Lõpetuseks Testisime mitmesuguseid ööbimisvõimalusi: heades paksudes Kaitseliidu magamiskottides, omatehtud varjualuses, rippvoodis, telgis ja tähistaeva all. Kõik võimalused õigustasid end ja sobisid selle valiku tegijaile. Poolteise päeva ja ühe öö jooksul olime saanud targemaks ja osavamaks. Õppisime üksteist rohkem usaldama ja teame nüüd, kellega minna luurele.

According to famous hiker and instructor Tõnu Jürgenson, who shared some ingenious tips with us on the fringe of Valgesoo bog, the most indispensable thing is the pine cone.

S U R V I VA L

Täiteks tuleks korjata kuivanud sõnajalgu või pehmet pikka heina ja kuuseoksi. Alumine kott, mis ulatub vööni, täitke ühtlaselt materjaliga, paigutades seda ümber keha. Ülemisse kotti tuleb sisse pugeda nii, et pea saab välja pista põhja tehtud august. Materjali on sinna kõige parem panna sõbra abiga, kuid saab ka üksi. Kes on sellises kotis maganud või lihtsalt istunud, võib kinnitada, et on soe ja hea.

How to Make a Tent or a Shelter How indeed can one cone make a difference when you’re trying to put up a canvas shelter? It soon became obvious that just one won't be enough. Fortunately, there was no shortage of cones around as we were in a pine forest. You will also need a string and a tarpaulin or a canvas measuring abound 3 x 4 metres for a group of two to four people. The difference between a tarpaulin and a canvas is that the former is a bit like a poncho tent. It is a specially designed piece of material ﬁtted with eyelets. A tarpaulin is very light and can easily replace a tent. A canvas is less convenient to handle but it can be put to the same good use. First of all, choose a tree to which the fabric will be fastened. Then ﬁnd the centre point of the material, put a pine cone underneath approximately 15 cm from the edge and tighten the fabric around the cone in a tight

1 | 2016

S U R V I VA L

wind. The same string is used to fasten the fabric to the tree at the suitable height (the height of a tent). Tõnu relied on the friction factor rather than knots to do the fastening. The rear part of the fabric has to be fastened to the ground with tent pegs. The tent is beginning to take its familiar shape. And now it's the turn of the sides to be secured. A cone and the string come into play again. This time, however, there are two loops and a short section of string so that the fastening to the ground could be done with a tent peg. The remaining fabric is turned in to serve as the floor of the tent. The roof can be raised with the help of yet another cone and the string by attaching the “cap” in the centre of the fabric to a higher branch. Here you go: the canvas has been converted into a decent tent. If you cannot find suitable trees, your hiking stick may come in handy but in this case use the V-fastening with two strings. By adjusting the fastening corners you can transform a tent into a floorless shelter. We also tested one method of putting up a poncho tent. You can increase your options by buttoning together several poncho tents .

Individual One-Pot Dish To be able to prepare a hot meal one needs food and a fire to cook on. There are enough trees in Valgesoo which have fallen or are dry at the root. They can be used to make a fire. Hauling and sawing trees gives you warmth, so the chill that might have crept underneath your clothes earlier will definitely disappear by the time you start chopping vegetables. The ingredients may include cauliflower, swede, carrots, leeks, potatoes, onions, garlic, bacon, and more. Each one of us packed the desired mixture into a foil adding some salt and spices and the pouches went straight into the heat. While the food was cooking, we were pondering over the safest way to retrieve our foil-wrapped yummies. There is a great tool for doing that: a pair of tongs made of birch right on the spot. And each individual backed meal tasted just fine!

1 | 2016

How to Light a Fire If you happen to be on the fringe of a bog, where we found ourselves for example, then your best bet would be trees that are dry at the root. Suppose you’ve taken along some sort of multifunctional tool with at least a saw at one end. In this case you can put in some graft to turn a tree trunk found on the bog into ﬁrewood. That will make you quite warm so there won’t be a need for a campﬁre anymore. Unless you want to prepare some food, that is. Well, suppose we do not have an axe with us to chop the wood but we do have a knife which is just about the right size. First, we need to use a piece of wood to help us shave some slivers off another piece of wood to make the so-called Pinocchio curls. To achieve that, start paring slivers at both ends making sure that the shavings are curling properly. If you are looking for more effective tinder,

go for a tampon. Just pull it diligently apart into small pieces and it will easily catch the spark generated by the fire starter. Once the kindling is burning, place the woodchips and then Pinocchio curls on top. You can make the fl ame stronger by adding thicker firewood. Your campfire is now ready to be put to good use. If you want it to burn for hours, you should find three chunks of wood, put them against each other in a triangle and kindle them at the centre from beneath using wood shavings and slivers. Chunks of wood may also be somewhat raw. This campfire is well-suited for cooking food in a camping pot or pan. We fried the mushrooms picked during our hike in the woods. The campfire was burning late into the night without us having to put in more firewood or feed more air into it. This method is also called a Finnish candle.

Stuffed Potatoes and Apple Bombs

A tarpaulin is very light and can easily replace a tent.

Wash a large potato, partly remove its core and stuff it with bacon, egg and cheese. Do not forget about spices, at least season with salt!

If you are looking for more effective tinder, go for a tampon.

2 X EHA JAKOBSON

Blubber Oil Stove

After that put the tops back and wait patiently at the campﬁre until the potatoes are properly backed. Of course, it may be a bit of a hassle to carry eggs with you but we went that extra mile and the result was worth it. It took us at least half an hour to bake the potatoes. Bigger tubers naturally take longer to cook. The apple bomb, on the contrary, was ready in almost no time. Ap-

Today’s widely used outdoor candles are, in essence, blubber oil stoves. You can make one yourself. To accomplish this, you will need a tin of approximately 800 ml, some cooking oil (used oil is also ﬁne), a piece of coal of an appropriate size and a bit of alcohol to make lighting easier. Take an awl and make several rows of holes at the upper end of the tin. Then pour in some oil to form a layer of several centimetres at the bottom and put a piece of coal into the oil in the middle so that its end is above the surface. Add a bit of alcohol to facilitate lighting. Such a stove will be working for several hours and can make your tent bright and warm. But make sure to keep ﬁre safety in mind and place the tin on a suitable surface or on the ground.

Alcohol Stove If there is no camping pot stove around, you can make a burner using beverage can bottoms. In order to do that, take two beverage cans

of the same size (preferably empty ones) and cut off their bottom parts with a knife or scissors leaving 2-3 cm at the edges. Use a marker to draw the cutting line. Then poke holes with an awl around the rim of one bottom part. Do not forget to make three holes in the middle as well. Now insert the bottom part with the holes into the intact bottom part in order to create a closed vessel into which you will pour alcohol from above (though the three holes). Such a burner is very light and won’t add any extra weight to your backpack where every gram matters.

Improvised Sleeping Bags If you happen to have left your sleeping bag at home or if it is still quite chilly despite the campfire, then two large bin bags will do the trick. You can stuff them with dry fern or soft long grass and fir branches. The lower bag, which goes up to your waist, should be evenly fi lled with natural material distributed around your body. Now get into the upper bag and stick your head through the hole made in the bag bottom. The surest way is to ask your friend to help you stuff the bag, but you can also manage on your own. Those who slept or just sat in such a bag will confirm that it is warm and cosy.

S U R V I VA L

ples are stuffed in a similar way to potatoes but the ingredients include rosins, cinnamon, sugar, almond ﬂ akes and freshly picked cranberries right from the bog.

To Sum Up We have tested various ways of spending a night in the forest: in thick Defence League quality sleeping bags, in a self-made shelter, in a camping hammock, in a tent and under the star-studded sky. All of the options have their advantages and suited those who chose them. Over the course of one and a half days and one night we have become more savvy and skilled. We have learned to trust each other more and now we know who we can follow into the woods blindfolded. Translated by Olga Anissimova

1 | 2016

Eestlaste oma sõjakas maismaadroon Võib ette kujutada õudu, mida külvasid 1916. aasta 15. septembril Somme’i lahingus esmakordselt lahinguväljale mürisenud tankid.

3 X KARRI KAAS

SÕJAR AUD

Tekst: ASSO PUIDET

1 | 2016

Tallinnas Milremi tehases eestlaste arendatav sõjamasin, mis on välimuselt nagu esimeste tankide miniatuurne koopia, ei taha külvata õudust, küll aga pakkuda kuumades piirkondades toetust nii tulejõuga kui transpordiga. „Nooh, jah, mõningad sarnasused on,“ möönab Milremi juhatuse liige Kuldar Väärsi muiates teatavat sarnasust saja aasta vanuste sõjamasinatega. Ent välimus ei olnud kaugjuhitava platvormi väljatöötamisel eraldi eesmärgiks. Tähtis oli hoopis paigutada kõik liikuvplatvormi seadmed roomikute sisse. „Ühel pool on akupank ja elektroonika, teisel pool diiselgeneraator ja elektroonika,“ selgitab Väärsi, miks on roomikud platvormiga võrreldes nõnda massiivsed. Teiste tootjate analoogsete mehitamata maismaaplatvormidega kõrvutades jätab eestlaste arendus roomikute vahel oleva platvormi täiesti tühjaks ja avatuks. See võimaldab paigutada roomikute vahele nii laia

või kitsa platvormi, kui parasjagu vaja, ning monteerida sellele, mida parasjagu tarvis. „Alates transpordialusest ja lõpetades relvasüsteemiga,“ toob Väärsi näite.

Peatumatu põrguline Lintroomikud said aga valitud seetõttu, et raskel maastikul tagavad need parema läbivuse kui paljudes teistes sarnastes süsteemides kasutatavad rattad. „Selle masina erisurve on nagu suusataja oma,“ on üsna massiivne sõiduk Väärsi kinnitusel võimeline liikuma ka lume peal ega pea ennast lumest läbi pressima. See ei tähenda, et masin oleks disainitud ainult Eesti tingimuste jaoks ja seda väljapoole turustada ei kavatseta. Kavatsetakse küll. „Turuna näeme eelkõige Araabia ja Aasia riike,“ märkis Väärsi. „Eesti on pigem koht, kus me masinaid testime ja Kaitseväega koostöös arendame.“ Omal jõul suudab masin liikuda kiirusega kuni kakskümmend viis kilomeetrit tunnis. Generaatoritest

Kui tavaliselt tähendab punane nupp midagi ohtlikku, siis roomikmasina puhul on vastupidi – punane nupp muudab masina ohutuks ehk lülitab selle välja

mm miinipilduja. „Seda küll jah, et laskmise ajaks tuleks tekitada tugijalad,“ märgib Väärsi.

Varsti saadaval Rääkides seadme turvasüsteemidest, möönab Väärsi, et IED-vastast kaitset pole prototüübile ehitatud ja seda pole otseselt plaanis paigaldada ka valmistootele. Seade liigub ju omapäi ja inimest, keda vaja kaitsta, seal peal ei ole. Ainus, mis rünnaku korral võib viga saada, on tehnika ise. „Ja tehnika on võrreldes inimeluga odav,“ ei muretse Väärsi üleliia.

Selle konkreetse mudeli puhul on suhteliselt lihtne peita ka energia signatuuri.

SÕJAR AUD

ja akupangast peab maksimumkoormuse juures piisama täistööpäevaks ehk kaheksaks tunniks. Prototüübi juhtimiseks kasutatakse esialgu kõige tavalisemat mängukonsooli pulti, mistõttu ei saa masinat saata kaugemale kui 500 meetrit, muidu signaal katkeb. Ent Väärsi selgitusel on juba lähemas tulevikus võimalik platvormi liikumist kontrollida ja määrata ka satelliitide abil või seada ta järgima mingit kindlat GSM-seadet. Viimane on näiteks väga kasulik, kui seade peab vedama maastikul liikuva jalaväejao varustust. Aga miks mitte ka relvasüsteeme – platvormile passib nii 12,7 mm kuulipilduja kui ka 80

L I S A T E AV E Tegemist ei ole siiski videomänguga. Roomikmasina juhtimispult on alles arendamisjärgus

Milrem UGV UGV (unmanned ground vehicle) on mehitamata roomiksõiduk, mis liigub kaugjuhtimisel või etteprogrammeeritud teed pidi. UGVd saab kasutada piirkondades, kuhu inimene ei pääse, kus inimjõu kasutamine on ohtlik või pole otstarbekas  Tippkiirus 50 km/h  Tühimass 700 kg ja kandevõime 700 kg  Efektiivne tööaeg kuni 8 tundi täislaetud patareide ja täis kütusepaagiga  Pikkus 2500 mm, laius 2000 mm ja kõrgus 600 mm  Diisli- ja elektrimootoriga  Kaugjuhitav  Väga kompaktne ja kerge roomiksüsteem  Madalad elutsüklikulud

1 | 2016

IN ENGLISH

Estonia's Own Military Ground Drone

SÕJAR AUD

Milremi roomikmasina teeb unikaalseks universaalsus – vaid väikeste muudatustega on seda võimalik kasutada väga erinevates tingimustes ning mitmel otstarbel. Masina disain võimaldab panna mõlemad roomikud tegutsema autonoomselt, muuta vaheplatvormi suurust ning selle kasutusotstarvet

Samas on tema sõnul võimalik paksendatud soomusega kaitsta elutähtsaid organeid seadme roomikutes. Samuti on selle konkreetse mudeli puhul suhteliselt lihtne peita ka energia signatuuri, muutes tasahilju positsioonide poole lõgistava masina vaatlusseadmetele nähtamatuks. Ettevõte Milrem kasvas välja transpordiﬁrmast SEBE, mis esmalt võitis endale Eesti Kaitseväe Pasi soomukite remontimise lepingu ning seejärel jõudis loogilist rada pidi tütarﬁrma ja tootearenduseni. Küsimusele, kas kusagil kabinetilaudadel on paberitele visandatud ka järgmised põnevad militaartooted, vastab Väärsi, et esialgu on neil selle seadme arendamisegagi piisavalt tööd. Platvormi projekteerimisega tehti algust umbes aasta tagasi ja sellega tahetakse turule jõuda juba 2017. aastal. Masina hind on umbes 300 000 eurot. „Võrreldes teiste analoogidega maailmas ei ole see just ülemäära kallis,“ on Väärsi kinnitusel tegemist igati konkurentsivõimelise tootega. Droonidest saad lugeda rohkem digiajakirja 30+ veebruari numbrist.

L I S A T E AV E

Milrem Milrem on AS SEBE 2013. aastal loodud tütarettevõte, mille missiooniks on olla usaldusväärne partner kaitse- ja julgeolekusektoris, pakkudes rasketehnika tervet elutsüklit haldavaid teenuseid ning kliendikeskset tootearendust. Alates 2014. aastast osutab ettevõte teenuseid Eesti Kaitseväele, remontides ja hooldades soomukeid XA-180 ja XA-188 ning erinevat rivitehnikat, alustades MB G-klassist ning lõpetades Mercedes-Benz Actros 4150 puksiiriga. Milremil on arendamisel militaarrakenduseks mõeldud mobiilne juhtimispunkt ning mehitamata roomiksõiduk. Remonditöid ja arendusprojekte teostatakse Tallinna ja Võru töökodades.

1 | 2016

One can only imagine the horror that spread when tanks rumbled to the battlefield for the first time on 15th September 1916 in Somme battle. Text by ASSO PUIDET The military vehicle developed by Estonians at Milrem’s factory in Tallinn, which looks like a miniature copy of initial tanks, does not seem to spread horror, but provide fire power and transport support in heated regions. ‘Well, yes, there are some similarities,’ says Kuldar Väärsi, member of the management board of Milrem, admitting with a half-smile a certain resemblance to hundred years old military vehicles. However, appearance was not a goal on its own in developing the remotecontrolled platform. The important aspect was installing all equipment of the moving platform inside the tracks. ‘There are a battery bank and electronics on one side, a diesel generator and electronics on the other side,’ says Väärsi to explain why the tracks look so massive compared to the platform. While comparing the Estonians’ development with analogous unmanned ground platforms from other producers then the first leaves the platform between the tracks completely empty and open. That enables to install as narrow or wide platform between the tracks as required at any time and to mount anything on it that is necessary at that time. ‘From a transport stand to a weapon system,’ says Väärsi.

Unstopping Beast Belt tracks were chosen due to the fact that tracks enable better pass-

Coming Soon While speaking about the security systems of the vehicle Väärsi says that counter-IED protection has not been built on the prototype and it is not planned to be added to the ﬁnal product either. The vehicle drives on its own and there is no person on it that needs protection. The only thing that can be harmed during an attack is the vehicle itself. ‘But equipment is cheap compared to a human life,’ says Väärsi. However, he says that the vital organs inside the tracks of the vehicle can be protected with thickened

ADDITIONAL INFORMATION

Milrem UGV UGV (unmanned ground vehicle) is an unmanned tracked vehicle that is remote-operated or moves on predetermined route. UGV can be used in regions where a person is unable to go or where having a human operator present is dangerous or unreasonable.  Max. speed 50 km/h  Base curb weight 700 kg and payload 700 kg  Efficient work period up to 8 h with fully-charged batteries and full fuel tank  Length 2,500 mm, width 2,000 mm and height 600 mm  Diesel-electric engine  Remote-operated  Very compact and lightweight track system  Low LLC

Milrem Milrem was founded in 2013 as a subsidiary of SEBE Ltd. The mission of the company is to be a reliable partner in the defence and security sector, offering full life cycle support for heavy vehicles and customer-focussed product development solutions. Since 2014 Milrem has been providing maintenance and repair works for the Estonian Defence Forces XA-180, XA-188 and other military vehicles from MB G-class to Mercedes-Benz Actros 4150 towing vehicle. Milrem is developing a mobile command post and an unmanned tracked vehicle for military purposes. Repair, maintenance and development operations are conducted in two workshops – one in Tallinn and one in Võru.

armouring. It is relatively simple to hide the energy signature of this speciﬁc model thus making the vehicle that slowly rattles towards positions invisible to surveillance devices. The company Milrem is a subsidiary of transport company SEBE, which at ﬁrst won the contract to repair Pasi armoured carriers for the Estonian Defence Forces and later

It is relatively simple to hide the energy signature of this speciﬁc model.

SÕJAR AUD

ing ability on heavy grounds than the wheels used in many other similar systems. ‘The surface pressure of that vehicle is that of a skier,’ says Väärsi and states that the rather massive vehicle is capable of moving on snow and it does not need to push itself through the snow. However, this does not mean that the vehicle is designed only to manage in the conditions in Estonia and they do not plan on marketing it elsewhere. They plan do to just that. ‘We see Arabian and Asian countries as our main market,’ says Väärsi. ‘Estonia is the place where we test the vehicles and develop them together with the Estonian Defence Forces.’ On its own the vehicle moves with the speed of 25 km/h. At maximum capacity, the generator and the battery bank need to last for a full working day, i.e. eight hours. At the moment, the prototype is driven with a common game console remote control, therefore the vehicle cannot be driven further than 500 metres, otherwise the signal breaks. Väärsi says that already in the near future it is possible to control and determine the movement of the platform by satellites or set it to follow a certain GSM device. The latter is especially useful when the vehicle transports the equipment of an infantry squad moving on the terrain. But also why not weapon systems – the platform holds a 12.7 mm machine gun or an 80 mm mine thrower. ‘That’s true that during shooting the vehicle requires supportive mounting feet,’ says Väärsi.

grew into forming the subsidiary and starting product development. In a response to the question whether any sketches of next fascinating military products are scribbled on a piece of paper somewhere on their desks, Väärsi says that at ﬁ rst their hands are full with developing this vehicle. They started on designing the platform about a year ago and plan on entering the market with this vehicle already in 2017. The vehicle costs about EUR 30,000. ‘It is not overly expensive compared to analogous vehicles in the world,’ says Väärsi feeling conﬁdent that it is a completely competitive product. Translated by Tage Talvoja

1 | 2016

AJALUGU

Rännete sajand Eestis Möödunud sajand jääb Eesti Vabariigi ajalukku oma riigi loomise, kaotamise ja taastamise keerisena. See kõik juhtus vähem kui sajandi jooksul – ajal, mil maailmas toimusid veelgi suuremad ja keerulisemad sündmused. Tekst: MARTIN ANDRELLER

1 | 2016

Maailma ajaloos toimus kaks suurt, tohutu mõjuga maailmasõda. Konﬂ iktide, kriiside ja poliitika tulemusena olid miljonid inimesed sunnitud rändama, et leida endale turvalisem peatuspaik, sageli ka – kodu. Eestlaste esimeseks rändamiseks andsid põhjuse nii I ilmasõda kui Tsaari-Venemaa lagunemine, mille järel tuli koju tagasi üle 30 000 kunagi Venemaale rännanud inimese. Sellise inimhulga vastuvõtmine napilt 5 aasta jooksul tõi kaasa mitmesuguseid majanduslike ja sotsiaalseid probleeme, mis said inimeste edasirändamise üheks põhjuseks järgnenud kümnendi jooksul, kui majanduskriisi tagajärjedki Eesti ühiskonda ja majanduselu raputama hakkasid. Eesti Vabariigis elas 1934. aasta seisuga 134 000 teiste rahvuste esindajat, kellele oli juba 1925. aasta Vähemusrahvuste kultuuromavalitsuse seadusega lubatud kultuurautonoomiat, kui rahvusgrupi suurus oli vähemalt 3000 liiget. Saksa ja juudi kogukond jõudsidki autonoomiani erinevalt rootslastest, venelastest ja teistest. 1920ndate keskpaigast kuni 1930ndate lõpuni lahkus Eestist üle 15 000 inimese, peamiselt Euroopa ja Ameerika suunas, aga ka Venemaale ja mujale. Järgmine suurem rahvaste liikumine ja Eesti elanikkonna muutus leidis aset seoses Nõukogude okupatsiooni ja sellele vahetult

eelnenud vastastikuse abistamise lepinguga, mille raames toodi Eestisse sisse tuhandeid punaväelasi. 1940. aasta juunist algas inimeste laiaulatuslik tagakiusamine ja represseerimine, mis tipnes 1941. aasta juunis massiküüditamisega, kui üle 10 000 kaasmaalase sundasustati Siberisse. Sellele lisandusid samal kuul tuhanded arreteerimised. Lisaks mobiliseeriti punaarmeesse üle 30 000 mehe, kellest paljud oma perede juurde enam tagasi ei pöördunud, nad hukkusid punaarmee nö tööpataljonides või II maailmasõja lahingutes. Enne sõja puhkemist lahkusid Eestist Saksamaa suunas siinsed baltisakslased ja ka need, kes suutsid ametnikke veenda oma saksa päritolus. Nn umsiedlungi (ümberasumise) käigus lahkus Eestist kokku umbes 20 000 inimest. Teine maailmasõda tähendas suuremat rahvaste rändamist ja mobilisatsioone eri vägedesse. Nõukogude võim viis läbi pea 25 000 inimese evakuatsiooni. Saksa okupatsiooniaega, nagu ka eelnenud Nõukogude režiimi, iseloomustavad repressioonid ja hukkamised. Kokku hukkus või hukati aastail 1941–1944 ligi 7800 Eesti kodanikku (eestlast, venelast, juuti, mustlast jt), neile lisanduvad sõjas langenud. Sõja tõttu sunniti oma kodudest lahkuma rannarootslased, sest seda territooriumi vajas Nõukogude võim oma baaside jaoks ja muidugi taheti

AJALUGU

OKUPATSIOONIDE MUUSEUM

ka puhastada rannaäärne võimalikust vaenulikust elemendist. Rootsi lahkus sõja ajal umbes 8000 rannarootslast. Sõja eest evakueeriti Eestisse ja saadeti Eesti kaudu edasi Soome ligi 63 000 ingerisoomlast, kes hiljem anti kahjuks Nõukogude Liidule välja ning sundasustati erinevatesse piirkondadesse sise-Venemaal. Oma põlisele asualale lubati neil tagasi minna alles 1950ndate lõpus. Sõja lõpul lahkus Eestist umbes 70 000 inimest – kas mööda maismaad Euroopasse või siis paatide ja teiste veesõidukitega meritsi vaba maailma poole. Enamik põgenikke lootis mõne kuu möödudes koju tagasi pöörduda, eeldades, et sõda on siis möödas ja taastatakse sõjaeelsed riigipiirid. Suurem osa nendest inimestest ei saanud aga enam kunagi kodumaale tagasi. Lahkumise põhjuseks oli kartus Nõukogude võimu terrori ees. Usuti, et siia jää-

Eesti Vabariigis elas 1934. aasta seisuga 134 000 teiste rahvuste esindajat.

des võidakse langeda küüditamise või arreteerimise ohvriks, Siberisse sattununa oleks aga võimatu naasta vabasse Eestisse, mille peatset tulekut usuti. Seepärast lahkuti võimalusel läände, et jääda vabaks. Siia jäänud eestimaalaste seast küüditati aga ühiskonna vaimu ja vastupanu murdmiseks 1949. aasta 25. märtsi ööl ja järgnenud päevadel Siberisse üle 20 000 inimese. Peatse vabanemise lootus oli sellega likvideeritud, kuid usk vabasse Eestisse jäi salajasematesse südamesoppidesse siiski alles. Loodeti, et ühel päeval lehvib Pika Hermanni tipus taas sinimustvalge. See lootus kandis lõpuks ka vilja.

Siinsete venelastega, keda oli ligi 92 000, käitus Nõukogude võim sama jõhkralt nagu teiste rahvuste esindajatega. Juba 1940. aasta suvel suleti nende ajalehed ja organisatsioonid ning neis nähti eelkõige „suure kodumaa“ vaenlasi. Rahvaste ümberasustamine Eestisse algas peamiselt koos sõjale järgnenud industrialiseerimisega, kuid ka seoses sõjatagajärgede likvideerimisega. Narva linna ja selle lähikonda ei lubatud kunagistel elanikel enam tagasi asuda ja terve see piirkond asustati mujalt sisse toodud inimestega – toimus nö sovjetiseerimine,

1 | 2016

IN ENGLISH

A Century of Migration in Estonia The last century is written in the history of the Republic of Estonia as the whirlwind where we created, lost, and regained our sovereign nation. All of this happened in less than a century – in a time where even greater and more complicated things were happening in the world. Text by MARTIN ANDRELLER

Sõja lõpul lahkus Eestist umbes 70 000 inimest.

OKUPATSIOONIDE MUUSEUM

AJALUGU

nõukogude režiimile iseloomulik ühtse „nõukogude rahva“ loomine, mille käigus suruti haridus- ja kultuurielus peale vene keelt. Kirde- Eestis hoogsalt laiendatud kaevandused ja tootmisettevõtted nii seal kui suuremates Eesti linnades vajasid lisatööjõudu, keda toodi sisse mujalt Nõukogude Liidust. Sellega tõusis mitteeestlaste osakaal kohalikus rahvastikus 1980ndate aastate lõpuks peaaegu 33 protsendini. Jätkuv sisseränne ja sovjetiseerimine tekitas eestlastes hirmu oma keele ja kultuuri püsimise pärast. Pinget süvendasid totalitaarse režiimi tingimustes Eesti territooriumil paiknenud sõjaväeosad ja sõjaväelased. Eestlased ei olnud omal maal peremehed. Hoolimata pingetest eri rahvusgruppide vahel õnnestus Eesti taasiseseisvumine ilma ohvriteta. Kirde-Eesti elanikud, kellest suurem osa rääkis võõras keeles, nõudsid endale küll eraldi autonoomset piirkonda, kuid seda neile ei antud. Siinsest venekeelsest elanikkonnast lahkus 1990. aastatel mujale elama ligi 140 000 inimest, eelkõige sõjaväelased ja nende pereliikmed. Rahvaste rändamine Eesti territooriumil ei ole kahtlemata lõppenud, tänapäeval on kõneaineks majanduslikel põhjustel paremat elu mujalt otsivad eestimaalased, rääkimata tervet Euroopat ja maailma raputavast põgenikekriisist. Oleme senimaani rünnetest ja rännetest välja tulnud terve naha ja rahvusega, tuleme ka edaspidi.

Baltisakslaste ümberasumine. Kaart seisuga 1. aprill 1941

1 | 2016

There have been two great world wars with immeasurable effect in the history of the world. Because of confl icts, crises, and politics, millions of people have been forced to migrate to find a safer place, or even just a home, to live in. The first reasons for Estonian migration were because of the First World War and the downfall of imperial Russia, which brought home more than 30 000 Estonians, who had been living in Russia. Welcoming such a large number of people in a mere five years brought many economic and social problems. These became the reasons for emigration from Estonia in the next decade, when the consequences of the economic downfall shook the Estonian economy and society. By 1934, there were 134 000 people of other nationalities living in Estonia, to whom cultural autonomy was permitted by the Cultural Autonomy of Minorities act of 1925, on condition that the size of the group attaining autonomy was at least 3000 people. The German and Jewish managed to gain autonomy unlike other peoples, such as the Swedes and Russians. From the

By 1934, there were 134 000 people of other nationalities living in Estonia. At the end of the war, about 70 000 people left Estonia – fleeing west by land or sea. Most refugees hoped to return after a few months, presuming that the war would be over by then, and pre-war national borders would be reinstated. Most of these people never saw their homeland again. Most fled due to fears of Soviet terror. They believed that by staying in Estonia, they could become victims of deportation or arrest, and winding up in Siberia would have prevented them from returning to a free Estonia, a state whose resurrection seemed imminent. Thus, tens of thousands of Estonians fled to the west in order to remain free. Of the Estonians remaining, over 20 000 were deported in the night of March 25, 1949 and in the following days, mainly to break the spirit and resistance of Estonian society. Hopes of imminent freedom were extinguished, but the dream of a free Estonia still lingered in the hearts of the people. There was a hope that the blue, black and white fl ag would again wave at the top of Tallinn’s Tall Hermann tower. That hope would eventually bear fruit. Native Russians, who formed a community of almost 92 000, was dealt with as harshly as other nationalities by Soviet authorities. By the summer of 1940, their organisations and newspapers were closed down and they were mainly seen as enemies of the ‘Great Motherland.’ The relocation of people to Estonia started mostly with post-

92 000 Native Russians dealt with as harshly as other nationalities by Soviet authorities.

war industrialization, but was also conducted as a deliberate policy of ‘Sovietisation,’ which was meant to create a ‘unified people,’ in part via the forced use of Russian in education and culture. As part of this policy, the original inhabitants of the city and district of Narva who had fled were prohibited from returning, and the whole area was populated by people brought in from other areas. The rapid expansion of mining and production facilities in the northeast of Estonia and in other main cities required additional workers, who were brought in from all over the Soviet Union. Thus, the percentage of non-Estonians in Estonia rose to almost 33% by the end of the 1980s. Continuing immigration and Sovietisation created fear among Estonians as to the survival of their language and culture. This tension was furthered by the Soviet military personnel and bases residing on Estonian soil. Estonians were not the masters of their own land. Despite tensions between different ethnic groups, the restoration of Estonia’s independence was largely devoid of victims. Although many residents of northeast Estonia, most of whom spoke a different language, did demand a separate autonomous district, this request was denied. Of the Russian-speaking population, about 140 000 people left Estonia in the 1990s, mostly military personnel and their families. The emigration of people in Estonian territory is by no means over. Nowadays, the most emigrants are Estonians leaving the country for financial reasons and in search of better lives, amidst the backdrop of the refugee crisis that is affecting the whole of Europe. We have thus far survived every assault and period of emigration with our lives and nationality intact, and will do so in the future.

HISTORY

mid-1920s until the end of the 1930s, over 15 000 people left Estonia, mainly to Europe and America, but also to Russia and elsewhere. The next big emigration and the change in Estonian population occurred due to the Soviet occupation and its preceding Mutual Assistance Agreement, which brought thousands of Soviet soldiers into Estonia. From June 1940, widespread persecution and repressions began, which peaked in June 1941 with the Great Deportation, which saw over 10 000 Estonians forcibly deported to Siberia. That same month also saw thousands of additional arrests. In addition, over 30 000 men were drafted to the Red Army, many of whom never returned to their families, perishing in ‘labour battalions’ or killed in battle during World War II. Before the war broke out, native Baltic Germans left Estonia for Germany, along with those who managed to convince ofﬁcials of their German heritage. In the so-called umsiedlung (resettlement), about 20 000 people left Estonia. The Second World War meant further emigration and drafting into various armies. The Soviet army evacuated almost 25 000 people. The German occupation, much like the preceding Soviet regime, was characterized by repressions and executions. In total, about 7800 Estonian citizens (Estonians, Russians, Jews, gypsies, and others), were killed or executed between 1941 and 1944, not counting those otherwise killed as part of the war. Because of the war, the coastal Swede community were forced from their homes by Soviet authorities, which required the areas they inhabited for military purposes, and wished to cleanse coastal areas of any possibly hostile elements. About 8000 Swedes left for Sweden during the war. During the war, close to 63 000 Ingrian Finns were evacuated from combat zones to Finland. Sadly, most were extradited to the Soviet Union following the war, and forcibly resettled in distant of inland Russia. Only in the late 1950s were they allowed to return to their native lands.

Translated by TransLanguages Tõlkebüroo

1 | 2016

NAISED

Kes kaitseb mind, minu kodu ja perekonda? Mis saab siis, kui...? Olete ehk märganud, et kriisid saabuvad tavaliselt reede õhtul pärast tööpäeva lõppu või siis, kui kõik otsustajad on pikemal jõulupuhkusel. Mõnikord juhtuvad kõik asjad korraga, eelmise kriisiga pole veel ühele poole saadud, kui juba uus jama majas. Tekst: AVE PROOS

1 | 2016

Suurem osa inimesi suudab kriisiolukorras mingit moodi tegutseda, kuid jääb siiski endas kahtlema: kas ma toimisin õigesti, kas oleks ehk pidanud tegema midagi teisiti? Mõelge ja meenutage veidi – kui mitu korda viimase paari aasta jooksul on juhtunud, et teie sugulaste või sõprade seltskonnas kerkib jututeemaks turvalisus ja julgeolek ning õhku paistatakse hulk küsimusi, mis algavad sõnadega: „Mis saab siis, kui...?“ Meie, naiskodukaitsjate poole pöördutakse selliste turvalisust ja julgeolekut puudutavate küsimustega, millele vastamine eeldaks tihti selgeltnägija võimeid, sageli. Julgen öelda, et liigagi sageli. Ühest küljest on meeldiv mõista, et lähikondlaste

ja koostööpartneriteni on jõudnud teadmine, et just Naiskodukaitsesse või Kaitseliitu kuuluvad inimesed on asjadega kursis ja oskavad keerulistes olukordades käituda. Teisalt on kurb, et Eesti inimesed peavad oma turvalisuse pärast nii suurt muret tundma. Aga pead me liiva alla peita ei saa ega tahagi ning Naiskodukaitses mõtleme pidevalt sellele, kuidas koostöös teiste institutsioonidega rohkem ja süsteemsemalt panustada elanikkonna kaitsesse. On ju ka seni olnud meie ülesandeks pakkuda väljaõpet nii Naiskodukaitse liikmetele kui ka teistele inimestele, suurendada inimeste igapäevast turvalisust ja jagada teadmisi ohutusest. Praegusel ajal, mil maailm on keeruline ja

KOMMENTAAR

väga ebastabiilne, vajame aga üha rohkem praktilisi teadmisi ja oskusi ka mitmesugustes eriolukordades hakkamasaamiseks.

Igapäevaturvalisuse kursus muutub baasväljaõppe osaks Naiskodukaitsjatele ei ole ohutu argikäitumise õppimises ja õpetamises midagi uut, seda tehakse süsteemselt juba aastaid. Praeguse 9tunnise igapäevaturvalisuse kursuse ülesanne on anda kursuse lõpetanutele pädevus teadvustada ja hinnata riske oma kodus ja ümbritsevas keskkonnas, oskus ennetada tulekahju ja kasutada esmaseid tulekustutusvahendeid. Need on väga vajalikud teadmised, sest suurema osa õnnetuste põhjuseks on just elementaarsete ohutusnõuete eiramine. Tavapärastele argiturvalisusega seotud teemadele lisaks tuleb aga edaspidi õpetada ja selgitada ka käitumist mitmesugustes kriisiolukordades – alates tormidest ja üleujutustest ning lõpetades inforünnete ja reaalse sõjalise konﬂ iktiga. Uue, igapäevaturvalisuse kursusest välja kasvanud Naiskodukaitse kodanikukaitse mooduli eesmärgiks on anda osalejatele situatsioonipõhiseid käitumisjuhiseid argiturvalisuse tagamiseks ja hoidmiseks ning toimetulekuks eriolukordades. Kodanikukaitse mooduli raames õpetatakse ja omandatakse elementaarsed baasteadmised. Senine 9-tunnine kursus muutub kahepäevaseks mooduliks, kuid teemasid on palju ja süvitsiminek ei ole selle mooduli raames kahjuks võimalik. Ringkonniti ja malevati on edaspidi

Viimastel aastatel, kui märksõna „laiapindne riigikaitse“ on ühiskonnas suuremat kõlapinda saanud, on mõningad asjad hakanud liikuma. Riigikantseleis on loomisel elanikkonnakaitse rakkerühm ning Kaitseliit, mille seadusest tulenevad ülesanded sisaldavad ka Eesti elanike valmisoleku suurendamist riigi ja rahva kaitseks, on tõhustanud oma tegevust selles valdkonnas. Kaitseliit lähtub põhimõttest, et organisatsiooni väljaõppe eesmärk on muuta oma liikmed abisaajatest abi mittevajajateks ja sealt edasi abiandjateks. Juba aastaid õpetab Naiskodukaitse oma liikmetele igapäevaelus ettetulevate õnnetuste ärahoidmist ja õnnetuse korral tegutsemist. 2015. aastal alustati tsiviil-sõjalise koostöö kursustega, kus kohalike omavalitsuste töötajad, kaitseliitlased ja kohalikud võimuesindajad omandavad elanikkonna evakueerimise ja vastavate plaanide koostamise põhitõdesid. Seda küll eelkõige kaitseväe tegevuse toetamise kontekstis. 2015. aasta teises pooles alustas Naiskodukaitse kodanikukaitse kursuse väljatöötamist.

NAISED

HANNES TOOMSALU, erukolonel Kaitseliidu peastaabi planeerimis- ja koostööjaoskonna juhataja

KOMMENTAAR

KRISTA MULENOK Kodanikukaitse MTÜ nõukogu esimees MTÜ Kodanikukaitse liikmete südamesoov on tegeleda kaitsevaldkonna küsimustega, mis hõlmavad kõiki, kuid on seni riigi poolt katmata jäänud. Meie visiooniks on informeeritud elanikkond, kes on teadlik riigi toimimisest hädaolukorras ning ette valmistatud kriisi- ja sõjaolukorras käitumiseks ja ellujäämiseks, eesmärk on jõuda võimalikult paljude tavakodanikeni, kellel puuduvad teadmised riigi toimimisest ning iseenda rollist kriisi- ja hädaolukorras. MTÜ Kodanikukaitse liikmeskonna moodustavad juristid, riigikaitseõpetaja, kaitseliitlased, naiskodukaitsjad, kommunikatsioonispetsialist, inimõiguste eest seisjad ja kaitsevaldkonna töökogemusega inimesed.

1 | 2016

On kurb, et Eesti inimesed peavad oma turvalisuse pärast nii suurt muret tundma. võimalik jätkata täiendõppega teemade kaupa. Lõppenud aastal tutvustasime tulevastele instruktoritele uuendatud õppekava põhimõtteid, koos oleme lihvinud instruktoritele mõeldud juhendmaterjale ja arutanud võimalikke murekohti seoses mooduli rakendamisega. Veel detsembris omandati Tartus uue kursuse enesekaitse osa õpetamiseks vajalikke teadmisi ja oskusi.

NAISED

Esmalt instruktorid

Esialgu tegelemegi kodanikukaitse instruktorite kogukonna loomise ja koolitamisega, sest eesmärgiks on saada moodul toimima meie enda ressurssidest. Kaasame peamiselt neid naiskodukaitsjaid ja kaitseliitlasi, kes on varem igapäevaturvalisuse kursusel õpetanud, kes on läbi teinud Kaitseliidu Kooli instruktorikursuse ja suudavad mooduli teemasid edaspidi iseseisvalt oma ringkonnas või malevas edasi anda. 2016. aastal proovime Naiskodukaitse ja Kaitseliidu sees tekkinud instruktorite kogukonna baasil koordineeritult läbi viia neli kodanikukaitse pilootmoodulit (Järvamaal, Saaremaal, Harjumaal ja Viljandimaal) ning edaspidi saab moodulist naiskodukaitsjate baasväljaõppe kohustuslik osa. Lõpliku plaani kvaliteetne teostamine sõltub suuresti potentsiaalsete instruktorite huvist ja soovist panustada. Kutsun üles kõiki teemast huvitatud kaasvõitlejaid mõtlema, millist valdkonda teemadevalikust suudaksite teie meie liikmetele suurema vaevata, oskuslikult ja eesmärgipäraselt õpetada. Andke meile endast märku! Kes siis ikkagi kaitseb mind ja minu kodu? Riik saab toetada ja luua võimalused, aga inimene ise valmistub, õpib, teeb plaane ja vajadusel tegutseb. Meie ise kaitsemegi ennast, oma kodu ja perekonda ning kui teeme seda teadlikult ja organiseeritult, siis on meile üsna raske kanna peale astuda! 1 | 2016

IN ENGLISH

‘Who Would Protect Me, My Home and My Family? What Happens, if...?’ You may have noticed that crises usually arise on a Friday evenings after working hours, or at a time when all those making the decisions are on an extended Christmas holiday. Sometimes everything happens at once, and even before ﬁrst crisis is dealt with, when there is already new trouble arising.

heads under the sand, and we at the Naiskodukaitse are constantly thinking about how to contribute to protecting our community, in cooperation with other institutions. So far it has also been our duty to offer proper training to people, members of our defence organisation and otherwise, in order to increase their everyday security and knowledge of safety. In today’s complicated and extremely unstable world, we require ever more practical knowledge and skills in order to handle special circumstances.

Text by AVE PROOS

Everyday Security Becomes a Part of Basic Training

Most people have an ability to act in some way in a situation of crisis, but they still doubt themselves: ‘did I do the right thing? Should I have done something different?’ Think back and remember for a bit – how many times in the last few years has it happened, that questions of security arose during conversations among friends and family? Questions that usually start with the words ‘what if?’ We at the Naiskodukaitse (Women's Voluntary Defence Organisation) often get such questions about safety and security, many of which would require clairvoyance to answer. On the one hand, it is good to know that family and friends who belong to the Naiskodukaitse or the Estonian Defence League are keeping themselves informed and know how to handle difﬁcult situations. On the other hand, it is unfortunate that the Estonian people need to be so concerned about their own safety. But we cannot and will not hide our

Studying and teaching the basics of safe everyday behaviour is nothing new for the Naiskodukaitse as we have been doing so systematically for years. Our nine-hour everyday safety course gives students the ability to acknowledge and assess risks in their home and surrounding environments, including knowledge on how to prevent fires and use most fire extinguishing equipment. This is very useful knowledge, because most accidents are caused by disregarding basic safety precautions. Along with the usual topics of everyday safety, behaviour in various crisis situations is now being taught and explained. Starting with storms and floods, and ending with attacks on the information front and as part of an actual military confl ict. The new module, grown out of the basic everyday safety offered course by the Naiskodukaitse, offers participants situation-based instructions to ensure everyday security and for handling special situations.

It is unfortunate that the Estonian people need to be so concerned about their own safety.

Instructors First First, we will take up the task of creating and training a community of instructors, because our goal is to use our resources to create a new course. Our instructors will mainly consist of those members of the Naiskodukaitse and the Estonian Defence League who have taught an everyday safety course before, who have completed the instructor course at the Estonian Defence League’s school, and who could pass the topics of the course independently in their district. In 2016, we will organize four coordinated pilot courses of civic defence (Järvamaa, Saaremaa, Harjumaa and Viljandimaa) using our instructors, and instructors from the Defence League. This course will become a compulsory part of the Naiskodukaitse training. The proper implementation of the ﬁ nal plan depends greatly on the interest and contribution of potential instructors. I implore all interested fellow members to think about the important information that you could pass on professionally, skilfully, and without much

COMMENTS

HANNES TOOMSALU, retired colonel Head of the planning and cooperation division of the headquarters of the Estonian Defence League During the last few years, as the phrase ‘comprehensive national defence’ has begun to make a greater impact on society, several programs have started to move forward. The State Chancellery is working on creating a task force for population defence in partnership with the Estonian Defence League, which will be tasked with increasing preparedness for defending the state and its people. The Defence League is based on the principle that the purpose of its training is to transform its members from those who need help, to those who don’t, and from there to those that provide it. For years, the Naiskodukaitse has provided courses on the prevention of everyday accidents, and the proper actions to take in hazardous situations. In 2015, a civil-military cooperation course was started to help local authorities and members of local governments and the Defence League acquire the main principles of properly planning and accomplishing population evacuation, although primarily in the context of support for defence forces. In the second half of 2015, the Naiskodukaitse began to develop a civil defence course.

WOMEN

The civil protection module teaches elementary knowledge. The present 9-hour training course is expanded to two days with the new module, although the topics discussed are many, and unfortunately cannot be treated in depth. Depending on districts and companies, it will be possible to offer further training for the topics discussed. Last year we introduced the principles of the renewed curriculum to our instructors, and together we have perfected the offered material and discussed possible points of concern in regards to implementing the course. This December, the skills and knowledge we provided were used to teach a new self-defence course in Tartu.

KRISTA MULENOK Foreman of the council of the Civil Defence NGO The members of the Civil Defence NGO have a desire to work on questions of defence that affect everybody, but not yet been covered by the state. Our vision is an informed public that is aware of the state’s actions in a state of emergency, and who are prepared to act and survive in situations of crisis and war. The goal is to reach as many ordinary citizens, who currently have no knowledge of the state’s actions and their roles in a situation of crisis, as possible. The members of the Civil Defence NGO are lawyers, civil defence teachers, Defence League members, communication specialists, human right activists, and other people experienced in the field of defence.

trouble. We urge you to step up and let us know! Still, who would protect me and my home? The state can support and create opportunities, but the individual is the one who prepares, learns, plans, and acts when necessary. It is we who protect ourselves,

our homes, and our families and if we do so in a trained and organized manner, we will be that much more difﬁcult to attack! Translated by TransLanguages Tõlkebüroo

1 | 2016

Kodutütar uuris aktiivõppemeetodeid

NOORED

Kodutütar alustab 7aastaselt ja kui temast 19aastaselt saab organisatsiooni vilistlane, on ta ootuspäraselt juba ka noortejuht, kaitseliitlane või naiskodukaitsja. Tekst: ANU ALLEKAND

Algusest peale Kodutütarde ridadesse kuuluv neiu saab kümmekond aastat osa organisatsiooni koolitustest. Õppekava jaguneb kuude järku. Kuues, imelihtne, on mõeldud algajale ja esimene järk, imeliselt sisukas, edasijõudnule. Igas järgus võetakse läbi kuus teemat, mis muutuvad järjest keerulisemaks vastavalt tütarlaste vanusele ja vastuvõtuvõimele. Kodutütarde koolitusprogrammi kuus teemat on: Eesti loodus, Eesti ajalugu, Kaitseliidu organisatsiooniga seonduv, turvalisus, skaudi- ja matkaoskused ning käitumine ja loovus. Sellise baasõppekava läbib iga kodutütar. Lisaks on tal 2. järgus võimalus kirjutada ja kaitsta noor-

temagistritöö ning kanda uhkelt noortemagistri nimetust ja vastavat märki. Sama võimalus on avatud ka igale noortejuhile.

Ajalooline rinnamärk Noortemagistritööde kirjutamine on üks meie pikaaegsetest tavadest. 1936. aasta käsuraamatus on kirjas: „Noortemagistrilt eeldatakse, et ta tunneb põhjalikult Kodutütarde organisatsiooni põhimäärusi, kombeid, töökava, juhtnööre Kodutütarde organisatsiooni juhtidele, Eesti ajalugu, maad ja rahvast, Eesti riigikorda, kodanikuõigusi ja kohustusi, tegelikku salga ja rühma elu ja juhtimist. Ta peab olema sooritanud 10 erikatset, nendest 5 järgmist erikatset: suvepäevade ja laagrite korraldaja, samariitlane, matkaja, keetja, võimleja ja mängude tundja, peale selle 5 erikatset omal valikul. Vanus peab olema vähemalt 18 aastat.“ Kahjuks puuduvad meil andmed, kui palju oli noortemagistreid algusaastail. Ajakirjast Kotkas võime leida väitekirjade kaitsjate nimesid nagu Elma Koppel („Kodutütarde lõkked“), Salme Kass („Kehaline kasvatus kodutütarde töös ja tegevuses“), Juta Rebane („Matkamise osa kodutütarde organisatsioonis“) jt,

Noortemagistritööde kirjutamine on üks meie pikaaegsetest tavadest. 50

1 | 2016

KRISTJAN PRII

kuid ammendav andmestik puudub. Sellest ajast on aga säilinud noortemagistri märk, mille oleme nüüd taastanud ning just seda väga kaunist kahevärvilist õrna ja naiselikku märki tahame edaspidi jagama hakata. Märgi taga on ilus mõte – selle kandja on noortega tegeleja, kes on võtnud vaevaks oma kogemusi-teadmisi teiste jaoks üles tähendada, on teinud seda üldarusaadavas vormis ning kaitsnud oma töö teiste noortejuhtide ees.

Magistritööd tänapäeval Pärast noorteorganisatsiooni taastamist 1990. aastatel alustati uuesti ka noortemagistritööde kirjutamist. Nüüd olid kirjutajateks eelkõige täiskasvanud juhid. Võime rääkida noortemagistrite kahest lainest: esimene kestis aastatel 1995–1998 ning teine kestab 2005. aastast tänaseni. Novembris kaitsti mõneaastase pausi järel taas noortemagistritöö teemal „Aktiivõpe kodutütarde järgukatsete õppimisel“. Selle autoriks on Heli Esko Lääne ringkonnast. Tema eesmärgiks oli koguda kokku erinevad aktiivõppemeetodid ning seostada järgukatsetes nõutavaga. Tulemuseks on lihtne abimaterjal noortejuhile järgukatsete teemade

NOORED

Aktiivõppemeetodite kasutamist õpetab ka Kaitseliidu Kool

L I S A T E AV E

Väljavõte Heli Esko tööst TÄRINGUMÄNG Peida etteantud alale ära 32 nummerdatud sedelit, millele on kirjutatud küsimused. Jaga noored gruppidesse. Ülesanne on järgmine: võistkond veeretab täringut ning saab ühe numbri – näiteks 3. Nüüd peavad nad otsima sedelit nr 3, vaatama sellelt küsimuse ära, tulema algusesse tagasi ja ütlema oma vastuse mängujuhile. Õige vastuse korral saavad nad uuesti veeretada. Nüüd tuli näiteks number 4, mis liidetakse eelmisele numbrile. Võistkond peab otsima sedelit, mille järjekorranumbriks on saadud summa, antud juhul number seitset. Võidab meeskond, kes vastab õigesti küsimusele nr 32.  Meeskonnad stardivad korraga pärast seda, kui kõik meeskonnad on oma esimese numbri veeretades teada saanud.  Sedeli peab tagasi panema samasse kohta.  Kui võistkond ei tea vastust, võib juht neid suunavate küsimustega aidata.  Kui summa tuleb suurem kui 32, siis otsitakse ikkagi numbrit 32. Vajaminev: ettevalmistatud sedelid, täring. (Silma Õpikoda, 2013) SALAJANE JALUTUSKÄIK Iga noor leiab metsaraja äärest endale „pesa“ ehk koha, kus ta saab vaikselt omaette olla. Esmalt ta kuulab ning seejärel uurib ümbrust. Ülesanne on joonistada ja kirjutada sellest, mida keegi kuulis ja nägi. Igaüks esitab oma töö hiljem rühmale. Vajaminev: paber, värvipliiatsid. (Piht, Mätlik, 2007) 1 | 2016

IN ENGLISH

kinnistamiseks aktiivõppe meetoditega. Juht saab valida oma rühmale sobiva raskusastmega meetodi ning rakendada seda või kohandada oma vajadustele vastavaks. Heli Esko töö teoreetilises osas kirjeldatakse aktiivõppe vorme ja meetodeid ning antakse juhiseid gruppide moodustamiseks. Järgnevad praktilised õppemängud ning töölehed järgukatsetes nõutavatel teemadel. Lähtutud on järgukatsete teemade järjekorrast – Eesti loodus, Eesti ajalugu, kodutütarde teadmised ja oskused, käitumine ja loovus, matkatarkused, turvalisus – ning lisatud selgitavat ja täiendavat materjali, muuhulgas töölehtede õiged vastused. Töö on rühmavanemale koonduste ettevalmistamisel suurepäraseks abimaterjaliks.

NOORED

Akadeemiline ja kasulik Oleme väga rõõmsad, et leidub kodutütreid, kes soovivad edendada organisatsiooni akadeemilist poolt, seostades seda üdini praktilise noorsootööga rohujuure tasandil. Noortemagistritöö võib kirjutada vähemalt 16aastane kodutütar, kellel on vähemalt 2. järk, samuti rühmavanem, kes on juba mõne aja rühma juhtinud. Tarkus ei ole marjana maast nopitav, vaid teadjate käes peidus. Neile, kes tunnevad, et on samuti valmis tööd kirjutama, toome välja valiku noortemagistritööde soovituslikke teemasid: maakonna matkarajad koos vaatamisväärsustega; üksuse ajaloost valitud perioodi kirjeldus; laagri või võistluse korralduskogemused; koondustel kasutatud (nt temaatiliste) õppevahendite kirjeldus. Kuid kirjutaja võib pakkuda ka oma teema. Väga oodatud on magistritööd, mis on abiks vabatahtlikule juhile tegevuse planeerimisel ja läbiviimisel.

Member of Kodutütred Studied the Methods of Active Learning A girl can join Kodutütred, the EDL girls’ organisation when she is 7 years old. When she is 19, she is an alumna of the organisation and will hopefully be a youth leader, member of Kaitseliit or of Women's Voluntary Defence Organisation. Text by ANU ALLEKAND From the beginning to the end, the programme for Kodutütred may easily last for ten years, divided in six different stages: from the sixth to the first. The sixth is for the beginners and the first is miraculously sensible for the advanced. The sixth seems very easy and the first looks like it is extremely content-rich. In each stage there are six topics growing ever more complicated depending on the age and ability of reception. The six topics of the training programmme of Kodutütred are the following: Nature of Estonia, History of Estonia, all related to the organisation of Kaitseliit, Safety, Scout and Hiking Skills, and Behaviour and Creativity. This so-called basic programme is passed by each member, but alternatively there is option 2. A member can compose a Master’s thesis in order to defend it and to wear a sign of a Master. This is indeed possible for all youth leaders. Masters’ thesis of the young are one of our long-term traditions.

Masters’ thesis of the young are one of our long-term traditions.

1 | 2016

Extract from the order book from 1936 reads: ‘The Master of the young is assumed that she has a thorough knowledge about the main rules, habits, work programme, guidelines for the leaders of Kodutütred, history, country and people of Estonia, national policy, civil rights and obligations in Estonia; and must have gone through 10 special competitions. The 5 most important special competitions are the following: organising the camps and summer days, being Samarithan, hiker, cook, gymnast and have knowledge in games. In addition to that there must be 5 special competitions in own discretion. The age must be at least 18.’ Unfortunately we have no data how many there were the Masters of the young in those days. In the magazine Kotkas we may ﬁnd out such defenders as Elma Koppel with her thesis ‘Fires of Kodutütred’, Salme Kass – ‘Gymnastics in the work and activities in Kodutütred’, Juta Rebane – ‘Hiking in the organisation of Kodutütred’, etc. However, from those days we still have a sign of the Masters of the young that we have also restored and we are willing to share this pretty, two-coloured, gentle and feminine mark. This mark has one sense behind it – people wearing it are people engaged in young people’s activities who have taken a trouble to share their experiences and to report them for the others. They have done it in an understandable form and defended their thesesis before the other youth leaders. After the restoration of the youth organisation in 1990’s the thesesis of the Masters of the young were written again. Now the writers are the adults, the youth leaders. In this period two waves of the so-called Masters of the young can be distinguished. One of them lasted from 1995 to 1998 and the second from 2005 until today. The thesesis from the Masters of the young have been on various topics.

ADDITIONAL INFORMATION

Extract of the work of Heli Esko DICE GAME Herewith I am giving an example of the activities of Kodutütred but actually the game can be played at all topics. Hide all 32 labels with questions. Divide the young into groups. The task is the following: a team rolls a dice and gets a number – for example 3. Now they must look for a label 3 and to see a question on it and to return to the begin. The team shall answer this question to the game leader and if they answer it right, they can roll again. Then, for example, they got number 4 that shall be added to the previous number. The team must look for a new number, seven, in this case. The winner is the team answering the question 32. All teams start at the same time, i.e. after all teams have found out their first numbers after rolling. - If the team does not know the answer, the leader can help with directing questions. - If the amount is more than 32 in the end, number 32 is still to be found. - The label must be placed back to the same place. Attention: previously prepares labels, dice. (Silma Õpikoda, 2013)

YOUNG

Now, after some pause a Master’s degree has been defended. In November, a paper of Heli Esko (Lääne District) ‘Active Learning at the Study of the Rank Trials of Kodutütred’ has been published. The purpose of this paper was to collect the different methods of the active learning and to link them with the requirements of the rank trials. This is a simple auxiliary material for a youth leader wishing to ﬁ x the knowledge based on the active learning method. The leader can choose the methods depending on the qualiﬁcation of the team and to apply or adopt them according to the needs. In the theoretic part of the Master’s thesis of the young, various forms of the active learning and methods have been described and instructions for the formalisation of groups have been given. These have been followed by the practical learning games and work lists for the required topics. The rank trials are based on the importance: nature of Estonia, history of Estonia, knowledge and skills of Kodutütred, behaviour and creativity, hiking skills and safety. There are also explanatory and complementary materials in the annexes. Also right answers to the work list questions are provided. This work is a great auxiliary material for each team leader preparing the team works and needing help. We are very happy to see that there are still people wishing to help Kodutütred towards the academic promotion. The academism is well linked to the applicable and essentially practical youth work. The Master’s thesis of the young can be written by each member of at least 16 years old having at least the second rank, or a team leader having led a team for a while. Wisdom is gathered over time. Whenever anyone is willing to begin, there are plenty of topics to be written a Master’s thesis about.

SECRET WALK Each young shall find a nest, or a place to be on her own. First the young searches the surroundings. The task is to draw and to write about what was seen and heard. Later everyone shall show her work to the team. (Piht, Mätlik, 2007) Needed: paper, colour pencils.

The purpose of this paper was to collect the different methods of the active learning and to link them with the requirements of the rank trials.

For example: hiking routes of the county together with sightseeings; description of the selected period of the history of the site; experiences of camping and competition; description of the learning means (including thematic) used at the training, etc. However, there is always a chance that a writer himself suggests a topic. The Master’s thesesis helping a voluntary leader at the planning and carrying out are always welcome. Translated by Maarja Villandi

Noorkotkad

NOORED

v천istlesid meedia tundmises

1 | 2016

Text by REINIKA TATTER

Meediavõistlusele tulid kokku 11 maleva poisid. Eelnevalt olid nad juhendi järgi saanud koduse töö: välja tuli valida pressifoto. Parima pressifoto saatis Pärnu ringkond. Pressifotole lisaks oli koduseks ülesandeks jälgida novembrikuu jooksul meedias toimuvat. Poistel tuli silma peal hoida AK uudistel, lugeda Eesti Päevalehte, Postimeest ja Kaitse Kodu! viimast numbrit. Nende põhjal oli esimesel õhtul viktoriin. Näiteks pidid poisid vastama, mis kell peab välikokk ärkama, kui soovib valmistada toidu kella 7ks hommikul ja kui vanaks sai Kaitse Kodu!? Kokku oli küsimusi 20 ja viktoriini lõpuks võidutses endiselt Pärnu ringkond.

Tuntud ja tundmatud Kõige põnevamaks läks meediavõistlus teisel päeval. Pärast väikest juhendamist, kuidas teha intervjuud ja ﬁ lmida videot, saadeti poisid Türi linna peale. Nende ülesandeks oli teha videoreportaaž teemal „Noorkotkad – tuntud või tundmatud?“ Poisid pidid tänaval küsitlema vähemalt nelja inimest ja uurima, mida need inimesed on kuulnud noorkotkaste organisatsioonist. Tõdesime, et Noored Kotkad ongi ühekorraga tuntud ja tundmatu organisatsioon. Küsitluse tulemus oli vaja kokku kirjutada ajaleheartikliks. Nüüd sai parima tulemuse Lääne ringkond, artiklite hindamisel osutus teise koha vääriliseks Saare malev.

Türil tuntakse noorkotkaid

Meediavõistluse parima pressifoto saatis Pärnumaa maleva noorkotkaste võistkond

Türil teatakse olemasolevatest kotkaliikidest kõige rohkem noorkotkaid. Eestis pesitseb 222 linnuliiki, neist 24 kuuluvad röövlindude hulka. Suuremaid, laiade tiibadega võimsaid röövlinde kutsutakse kotkasteks. Eestis kohtab seitset liiki kotkaid. Need on merikotkad, kaljukotkad, kalakotkad, madukotkad, suur- ja väike konnakotkad ning noored kotkad. Need viimased lendavad vaid mõtteis, kuid on erinevalt oma tinglikest liigikaaslastest kõigile, kes soovivad ja märkavad, nähtavad 365 päeva aastas. Ikka selleks, et sirutada täiskasvanuks saades tiibu Kaitseliidu kotkastena. Kui linnuriigis on kotkad õigustatult röövlindudeks tembeldatud, siis noored kotkad, kellest sirguvad Kaitseliidu kotkad, on oma liigi suursuguseimad ja õilsaimad esindajad, kes õpivad hoidma ja valvama oma territooriumi ning tegema hävitavaid pikeerlende vaid juhul, kui keegi vägivaldselt nende elukoha piire ületab. Kotkad on väärikad. Tänavaküsitluse käigus selgus, et Türil teavad vanemad inimesed noorkotkaid paremini kui noored. Anneli (46) arvas noorkotkastest, et nad on viisakad, korraldavaid laagreid ja palju muud. Elsi (68) ja Asta (73) teadsid hästi noorkotkaid ja meenutasid oma isa räägitud jutte vahvast noorkotka-ajast. Peeter (54) teadis rääkida, et noorkotkad on toredad poisid, ta teab neist niipalju, kui on teleris näinud. Jessika (12) ja Jane (11) ei teadnud Noortest Kotkastest kahjuks midagi. Põlva maleva noorkotkaste võistlustöö

1 | 2016

NOORED

Lõppenud aasta oli noorkotkaste meedia-aasta. Seoses sellega korraldati novembrikuu eelviimasel nädalavahetusel Järva malevas noorkotkaste meediavõistlus.

NOORED

Meediavõistluse võitnud Järva maleva võistkond

Meediavõistluse võitsid ainult ühe punktiga Valga maleva ees Pärnu poisid, kolmandale kohale tuli Tallinna malev. Oma teadmisi ja oskusi jagas kotkastega staažikatest meediainimestest koosnenud žürii: Kaitseväe

staabi- ja sidepataljoni teavituskeskuse produtsent Kerli Dello, Kuma Raadio saatejuht Ly Menov, Postimehe arvamusportaali juht Toomas Randloo, ERRi Kesk-Eesti korrespodent Olev Kenk ja Järva Teataja reporter Merit Männi.

Poiste tagasiside oli väga positiivne ja suurem osa malevaid arvas, et sellist võistlus võiks korraldada ka tulevikus. Kõige originaalsema kirjatükiga sai hakkama Põlva malev (vaata lisalugu lk 55). Valgamaa maleva võistkonna pressifoto meeldis kohtunikele peaaegu sama palju kui võidupilt

1 | 2016

IN ENGLISH

Members of Noored Kotkad were Competing in the Knowledge of Media

Text by REINIKA TATTER Boys from 11 different units gathered for the media competition. According to the instruction, homework was previously given to them: to select a press photo. The best press photo was delivered by Pärnu district. In addition to press photos, also the news of AK had to be watched, Eesti Päevaleht, Postimees and the last issue of Kaitse Kodu! had to be read. A quiz was organized for all these contents the ﬁrst night. For example, boys had to answer the following questions: At what time should be outdoor cook wake up in order to prepare breakfast by 7 o’clock in the morning? How old became ‘Kaitse Kodu!’? Twenty questions had to be answered and Pärnu district was a winner again. The second day of the media contest became the most exciting. After a few instructions and video recording, boys were sent to Türi town. The purpose was to make a video report on the topic ‘Noorkotkad – known or unknown’. The task was to question at least four people on the street in order to know whether those people have ever heard about the organisation of Noorkotkad. We pointed out that the organisation is known but yet unknown. Results of the survey had to be summed up as an article

for a newspaper. The best result was achieved by Lääne district. The second position for articles was held by Saare unit. The media contest was won by Pärnu boys by only one point ahead Valga unit. The third position was held by Tallinn unit. Feedback by the boys to the competition was highly positives and most of units thought that a similar competition should also be organized in future. This ﬁrst media competition turned out to be all right. The competition took place in a quiet and didactic atmosphere. The knowledge and

skills were communicated to Noorkotkad by a jury very experienced in media. The members of this jury were Kerli Dello, producer of the information center of the Staff and Communication Battalion of the Defence Forces, Ly Menov, discjockey of Kuma Radio, Toomas Randloo, director of the opinion portal of Postimees Newspaper, Olev Kenk, Central Estonia’s correspondent of the Estonian Public Broadcasting and Merit Männi, reporter of Järva Teataja Newspaper. The most original article was created by Põlva unit (see below).

Noorkotkad are known in Türi

YOUNG

The ending year of the EDL boys’ organisation Noored Kotkad was the media year. Concerning this, a media competition of Noored Kotkad was organized the third weekend of November in Järva unit.

The eagle species best known in Türi are Noorkotkad (in English ‘Young Eagles’). In Estonia there are 222 bird species and 24 of them are specified as birds of prey. The bigger and powerful birds of prey with wide wings are called eagles. Seven species of eagles can be found in Estonia. These are white-tailed eagles, golden eagles, fish eagles, short-toed eagles, big and small spotted eagles and young eagles. The latter fly only in their thoughts but differently from their notional conspecifics, they are visible for 365 days a year for everyone who sees or wants to see. They are visible in order to stretch their wings when becoming adults as eagles of Kaitseliit. While the eagles are called birds of prey in birds’ realm for a justified reason, the young eagles to be eagles of Kaitseliit are the most aristocratic and noble representatives of the species who learn to keep and watch their territory and to take destroying diving flights only when someone violently intrudes their habitat. In course of the street survey it became obvious that the older people know Noorkotkad better than the young. Anneli (46) thought that Noorkotkad are polite young people and they organize camps and many other things. Elsi (68), Asta (73) knew Noorkotkad well and they recalled the tales from their father about the great time of being one of Noorkotkad. Peeter (54) could tell that Noorkotkad are nice boys and that he knows about them as much as he has seen on television. Jessika (12) and Jane (11) unfortunately knew nothing about Noorkotkad.

1 | 2016

KARRI KAAS

KOOSTÖÖ

Lõunanaabritega kogemusi vahetamas ehk Eesti, Läti ja Leedu vabatahtlike riigikaitsjate koostöö

Eestlaste ülesandeks oli koos lätlaste kompaniiga pataljoni koosseisus puhastada Aloja linn vaenlasest ning hävitada läheduses olev vastase treeninglaager

1 | 2016

Kaitseliidul on välissõpru peaaegu üle maailma, kuid kõige tihedamad sidemed seovad meid lähinaabritega. Kui koostööst põhja suunal oleme juba korduvalt kirjutanud, siis nüüd on paras hetk pöörata pilk lõunasse. Tekst: KARRI KAAS Koostöö vabatahtlike riigikaitseühendustega Zemessardze Lätis ja KASP (Krašto apsaugos savanorių pajėgos) Leedus sai alguse juba paarkümmend aastat tagasi ning on kestnud tänaseni. Et see pole pelgalt formaalne sõnakõlksutamine, kinnitab kasvõi aktiivne osalemine üksteise õppustel. Seda nii Eestis, Lätis kui Leedus.

Patrullvõistlus Leedus Leedu Vabariigis 7.– 9. augustini peetud patrullvõistluse eesmärgiks oli välja selgitada parim vabatahtlike riigikaitsjate jagu (Lithuanian National Defense Volunteer Forces Best Infantry Squad Competition 2015). Esimest korda osalesid jõukatsumisel ka välisvõistkonnad naaberriikidest. Kaitseliitu esindanud Pärnumaa maleva võistkond saavutas lõppkokkuvõttes tubli seitsmenda koha. Meeskonna suuruseks oli määratud kaheksa liiget ning üks esindaja. Võistlejatel pidi kohustusliku varustusena kaasas olema automaatrelv

ja seljakott, mis kaalus minimaalselt 10 kg. Kontrollpunktides hinnati selliste ülesannete sooritusi nagu relva lahtivõtmine ja kokkupanek gaasimaski kandes, vastase kuulipildujapesa hävitamine, miinivälja ületamine ja IED leidmine, meditsiiniülesanne, veetakistuse ületamine, granaadivise ja taktikaline laskmine. Samuti arvestati taktikalist liikumist ja raja läbimise kiirust, mida hindas kogu võistluse jooksul võistkonnaga kaasas olnud hindaja. Tema ülesandeks oli jälgida ka võistlejate julgestust, helidistsipliini ja relvaohutust ning täita vajadusel tõlgi kohustusi. Pärnumaa maleva kaitseliitlane Tõnis Tetsmann tõi peamise erinevusena kodumaistest jõukatsumistest esile just hindaja pideva tähelepanu all viibimise. Samuti selle, et rajal kestis kogu aeg taktikaline olukord ning kontrollpunktide vahel liikudes tohtis kasutada ainult kompassi ja kaarti. Viimase orienteerumisvahendiga ei olnud eestlased siiski rahul. „Kaart oli aastast 1 | 2016

1998, mis ei teinud meie elu sugugi lihtsaks, sest maastik oli vahepeal ikka märgatavalt muutunud,“ esitas Tetsmann ühe põhjuse, mis ei lubanud pärnakatel kõrgemate kohtade nimel heidelda. Elu tegid raskeks ka tavatud ilmaolud, kus õhutemperatuur tõusis varjus neljakümne kraadi ligi. „Kõigele vaatamata ei olnud võistlus väga kontimurdev ning me jäime sellega väga rahule,“ ütles Tetsmann. „Kuigi seekord tuli tunnistada lõunanaabrite paremust, oli võistlus päris huvitav ja uusi kogemusi saime kuhjaga,“ lisas ta. Ka võistlusel tugiisikuna osalenud Pärnumaa maleva instruktor kapten Oliver Toomela rõhutas omandatud kogemuste tähtsust. „Kaasalöömine jao patrullvõistlusel võõras keele- ja kultuuriruumis juhtis meie tähelepanu mitmetele asjadele, mida saame kasutada oma maleva sarnasel jõukatsumisel „Sookoll“,“ leidis kapten Toomela. Sellest Pärnumaa maleva patrullvõistlusest on viimastel aastatel oma jagudega aktiivselt osa võtnud ka Läti vabatahtliku riigikaitseorganisatsiooni Zemessardze üksused. Vastukaaluks külastasid pärnakad tänavu augustis lõunanaabrite õppust „Wenden 15“.

Õppus Lätis 2015. aasta alguses sai Pärnumaa malev kutse osaleda oma üksusega Läti Vabariigis õppusel „Wenden 15“. See korraldati augusti lõpus Aloja väikelinna ümbruses ning eestlased olid kohal rühmasuuruse üksusega. Õppuse väljamõeldud stsenaariumi järgi oli kahe sõbraliku riigi A ja

Võõrkeelses keskkonnas tegutseda oli alguses võõras, aga õnneks harjusime ruttu. 60

1 | 2016

Muljet avaldas kohalike inimeste toetav suhtumine Eesti ja Läti sõduritesse, hoolimata sellest, et kenal laupäevahommikul oli rahulik väikelinn tossu ja paugutamist täis KARRI KAAS

KOOSTÖÖ

Sooritusi hinnati kontrollpunktides, kus tuli täita selliseid ülesandeid nagu relva lahtivõtmine ja kokkupanek, kandes gaasimaski

KOMMENTAAR

„Wenden 15“: Lätlaste lahinguplaani neli faasi KRISTJAN KIVIMÄE, kapten Pärnumaa maleva staabiülem

KOOSTÖÖ

MARTIN ANDRELLER

B vahele tekkinud kolmas, nn autonoomne riigike, kes, kasutades ära naaberriikide ebastabiilset poliitilist olukorda ja toetudes välismaistele nõuandjatele, oli loonud oma relvastatud üksused. Rõhudes terrorile ja sõjalisele jõule, oli vastane osaliselt hõivanud naaberriikide territooriumi, vallutanud mõned linnad ja pikemas perspektiivis kavatses jätkata vaenutegevust oma piiride laiendamiseks. Oma jõudude kasvatamiseks oli vastane loonud vallutatud territooriumile mitu sõjalise väljaõppe keskust. Eestlaste ülesandeks oli koos lätlaste kompaniiga pataljoni koosseisus Aloja linn vaenlasest puhastada ning vastase läheduses olev treeninglaager hävitada. Kõigele lisas kõvasti vürtsi matkesüsteemi MILES ehk rahvakeeli laservestide kasutamine terve õppuse vältel. Pärnumaa maleva üksust juhtinud lipnik Jaanus Ots hindas õppust väga kõrgelt. „Võõrkeelses keskkonnas tegutseda oli alguses võõras, aga õnneks harjusime ruttu,“ lausus Ots. Tema sõnul ei saa vähem tähtsaks pidada ka saadud kogemust tegut-

Lõunanaabrite lahinguplaan oli jagatud nelja faasi. Esimeses faasis liiguti rünnaku lähtealale, vastase valduses oleva Aloja linna lähedale, järgnes Aloja linna puhastamine ja selle üle kontrolli saavutamine, kolmandas faasis edeneti vastase treeninglaagrini ja lõpuks, neljandas faasis, vallutati vastase väljaõppekeskus, mis asus Aloja linnast paarikümne kilomeetri kaugusel Ozolmuiza külas. Kokkuvõtteks võib öelda, et õppus oli läbimõeldud ja hästi korraldatud, kõikidele üksustele oli tagatud järjepidev ja intensiivne tegevus ning matkesüsteemi MILES kasutamine tagas üksustele küllaltki reaalse pildi lahinguväljast. Isiklikult minule jäi sellelt õppuselt kõlama veel kolm positiivset asja: esiteks lõunanaabrite pühendumus ja tahe oma riiki kaitsta, teiseks kohalike elanike väga toetav suhtumine Eesti ja Läti sõduritesse ning seda isegi hoolimata sellest, et kenal laupäevahommikul oli rahulik väikelinn tossu ja paugutamist täis, ning kolmandaks Läti Zemessardze võitlejate äärmiselt kamraadlik suhtumine meie kaitseliitlastesse.

Lätlased tegutsesid „Orkaan 10“ ajal põhiliselt Häädemeeste ja Kabli ümbruses

1 | 2016

MARET KOMMER

KOOSTÖÖ

L I S A T E AV E

Kaitseliidu peamised koostööpartnerid välisriikides Hjemmeværnet – Taani kodukaitse / Danish Home Guard Hemvärnet – Rootsi kodukaitse / Swedish Home Guard Heimevernet – Norra kodukaitse / Norwegian Home Guard Zemessardze – Läti maakaitse / Latvian National Guard Krašto apsaugos savanorių pajėgos – Leedu vabatahtlik riigikaitsevägi / Lithuanian National Defence Volunteer Forces Maanpuolustuskoulutusyhdistys – Soome riigikaitseline väljaõppeorganisatsioon / National Defence Training Association of Finland Maryland National Guard – Marylandi rahvuskaart Ameerika Ühendriikides Sakartvelos erovnuli gvardia – Gruusia rahvuskaart / National Guard of Georgia

1 | 2016

semises aladel, mis on suured, kus kasutatakse snaipreid ja on keeruline liikuda. Läti relvavendade kohta jagus Otsal ainult kiidusõnu: „Täitsa tublid mehed on, ma arvan, et kaitseliitlastele nad eriti alla ei jää.“ Eestlaste väljaõpe ja tase avaldas omakorda muljet lõunanaabritele. Positiivse näitena tõi Läti pataljoniülem kolonelleitnant Rolands Molniks episoodi, mille käigus pärnakad vallutasid äkkrünnakuga vastase poolt kindlustatud objekti ilma ühegi kaotuseta kõigest 15 minutiga, kuigi tavaliselt õnnestus üksustel objekte hõivata alles pärast mitmetunnist intensiivset lahingutegevust. Kolonelleitnant Molniksi sõnul kutsusid nad eestlased oma väljaõppes kaasa lööma eelkõige soovist näidata neile, kuidas Lätis õppusi korraldatakse. Lätlased on saanud Eesti vabatahtlike riigikaitsjate

IN ENGLISH

Exchanging Experiences with Southern Neighbours, Co-operation Between the Voluntary Defence Forces of Estonia, Latvia, and Lithuania The Estonian Defence League has foreign friends across the world, but the closest ties bind us with our closest neighbours. If our co-operation with the North has been heavily covered lately, then now is an appropriate moment for turning our gaze towards the South. Text by KARRI KAAS

Lätlased on korduvalt osa võtnud Pärnumaa maleva jao patrullvõistlusest „Sookoll“

tegemisi lähemalt jälgida juba õige mitmel „Orkaanil“. Seda tegid nad ka viimasel Kaitseliidu Lääne-Eesti malevate ühisõppusel Pärnus.

Orkaan Pärnus Möödunud aasta detsembri esimesel nädalavahetusel aset leidnud kümnes „Orkaan“ tõi Pärnumaale 161 Zemessardze võitlejat. Kakskümmend viis nende hulgast osales Lääne-Eesti malevate ühisõppusel juba kolmandat korda. Pärnumaa maleva pealikul kolonelleitnant Tõnu Miilil on selle üle ainult hea meel. „Tihe koostöö lõunanaabritega on ka meie enda julgeoleku huvides,“ leidis kolonelleitnant Miil. „Teadmine, et me oleme nendega nii-öelda ühise keele leidnud, võimaldab ka ühist väljaõpet paremini planeerida,“ ütles malevapealik. „Loodetavasti avaneb selleks tulevikus rohkem võimalusi, kui meil seni on olnud,“ lisas ta.

Co-operation with the voluntary defence forces Zemessardze in Latvia and KASP (Krašto apsaugos savanorių pajėgos) in Lithuania began several decades ago, and persists to this day. For evidence of the fact that this is not merely a formal expression, you need not look further than the active participation of Estonians, Latvians, and Lithuanians in each other’s training exercises.

Patrolling Competition in Lithuania The objective of the patrolling competition held in the Republic of Lithuania on the 7th – 9th of August (the Lithuanian National Defence Volunteer Forces Best Infantry Squad Competition 2015) was to determine the best voluntary defence force squad. This was the ﬁrst

time that teams from neighbouring countries participated in the challenge. The team from the Pärnumaa district, which represented the Defence League, reach a strong overall seventh place. The team sizes were speciﬁed as eight members and one representative. The contestants were obligated to carry an automatic weapon and a backpack as mandatory equipment, with a minimum weight of 10 kg. At checkpoints, the completion of tasks – like the disassembly and reassembly of a weapon while wearing a gas mask, the destruction of an enemy machine gun nest, the crossing of a mineﬁeld, and the locating of an IED, as well as a medical task, the crossing of a water obstacle, a grenade toss, and tactical shooting – were evaluated. Tactical movements and the speed of course completion were also taken into account, and were evaluated by an observer accompanying the team throughout the competition. Their task was to monitor the safety, noise discipline and gun safety of the contestants, and to perform translating duties, if necessary. Tõnis Tetsmann, a member of the Pärnumaa district of the Defence League, points out the constant attention from the evaluator as the main difference from domestic challenges. Also, that constant tactical conditions were enforced on the course, and when navigating between checkpoints, only a compass and a map could be used. The Estoni-

Comparing with domestic challenges, the constant attention from the Lithuanian evaluator was the main difference. 1 | 2016

CO-OPER ATION

ans were not satisfied with the latter orientation instrument. ‘The map was from 1998, which did not make our lives that much easier, since the terrain had changed significantly since then,’ which, Tetsmann explained, was one reason why the men from Pärnumaa were unable to attain higher scores. Another complicating circumstance were the unusual weather conditions, in which temperatures reached approximately forty degrees in the shade. ‘Despite it all, the competition did not manage to break us, and we remain highly satisfied with it,’ said Tetsmann. ‘Although we had to admit defeat to our Southern neighbours, the competition was quite interesting, and we gathered plenty of new experiences,’ he added. Captain Oliver Toomela, an instructor in the Pärnumaa district who participated in the competition as a member of the support personnel, stressed the importance of these experiences. ‘Participation in the squad patrolling competition in a foreign language and cultural environment demonstrated several elements which we can utilize in our district’s similar challenge – “Sookoll,”’ Toomela explained. During the past years, units from the Latvian volunteer national defence organisation Zemessardze have actively participated in the Pärnumaa district’s Sookoll patrolling competition. In response, members of the Pärnumaa district visited the ‘Wenden 15’ training exercise hosted by our Southern neighbours.

Training Exercise in Latvia At the beginning of 2015, the Pärnumaa district received an invitation to participate in the training exercise ‘Wenden 15’ in the Republic of Latvia. This exercise was held at the end of August around the small town of Aloja, and the Estonians took part with a platoon sized unit. Under the imaginary scenario of the training exercise, an ‘autonomous’ state had emerged between two friendly states A and B, and had, by taking advantage of the unstable political situation in the neighbour-

ing countries and by relying on foreign advisers, created its own armed units. With the use of terror and military strength, the enemy had partially occupied the territory of the neighbouring countries, captured some towns, and had intended

It was the task of the Estonians, working with a Latvian company as part of a battalion, to clear the city of Aloja of enemies. The heat, which reached 40 degrees, even in the shade, had a devastating effect

to continue its hostile activities for the long-term extension of its borders. To increase its forces, the enemy had created several military training centres on the conquered territory. It was the task of the Estonians, working with a Latvian company as part of a battalion, to clear the city of Aloja of enemies, and to destroy an enemy training camp located in the vicinity. The training was spiced up with the use of the MILES simulation system, which resembles laser tag vests, throughout the exercise. Ensign Jaanus Ots, who was in command of the unit of the Pärnumaa district, gave high praise to the exercise. ‘At the start, it was strange to operate in a foreign language environment, but luckily we acclimated quickly,’ said Ots. He further

At the start, it was strange to operate in a foreign language environment, but luckily we acclimated quickly. pitched engagement lasting several hours. Lieutenant colonel Molniks said that they had invited the Estonians to participate in the training exercise mainly due to the wish to show them how training exercises are organised in Latvia. The Latvians have been already able to observe the activities of the Estonian volunteer defence forces more closely at several ‘Orkaans’ exercises, including the latest joint training exercise of the western Estonian districts of the Defence League in Pärnu.

Orkaan in Pärnu The tenth Orkaan exercise, which took place on the ﬁrst weekend of December last year brought 161 Zemessardze ﬁghters to Pärnumaa. For

twenty-ﬁve of them, this was already the third time they had taken part in the joint training exercises of the western Estonian districts. Lieutenant colonel Tõnu Miil, the commander of the Pärnumaa district, is only delighted by this fact. ‘Intensive co-operation with our Southern neighbours is also in the interest of our own security,’ believes lieutenant colonel Miil. ‘The knowledge that we have found a so-called common language with them, enables us to better plan joint training with them,’ said the district commander. ‘Hopefully, we shall have more opportunities for this in the future than we have had so far,’ he added. Translated by TransLanguages Tõlkebüroo

COMMENTS

Wenden 15: four phases of the Latvian battle plan

CO-OPER ATION

explained that one should not disregard the experience gathered from acting in areas which were large, contained active snipers, and where it was difﬁcult to move. Ots had only words of praise for his Latvian brothers in arms, ‘They are capable men, I think that they would give the Defence League members a run for their money.’ On the other hand, the training and level of the Estonians impressed the Southern neighbours. As a positive example, the Latvian battalion commander lieutenant colonel Rolands Molniks pointed out an episode during which the men from the Pärnumaa conquered an enemy secured object with a surprise charge without bearing any casualties, all in only 15 minutes. Normally, units would only take such objects after a

KRISTJAN KIVIMÄE, captain Chief of staff of the Pärnumaa district The battle plan of our Southern neighbours was divided into four phases. In the first phase, forces were moved to the starting area for the planned attack, near the enemy-controlled city of Aloja. This was followed by the clearing of Aloja and attaining control over it. In the third phase, our forces progressed to the enemy training camp, located in the village of Ozolmuiza, approximately twenty kilometres from Aloja. Finally, in the fourth phase, the enemy training centre was captured. In conclusion it can be stated that the training was elaborate and well organized, all units were provided with constant and intensive activities, and the use of the MILES simulation system ensured the units a realistic overview of the battlefield. I personally found three additional positive elements in this training exercise: first, the dedication of our Southern neighbours and their will to protect their country, secondly, the highly positive attitude of the local residents to the Estonian and Latvian soldiers, despite of the fact that on a lovely Saturday morning their quiet little town was filled with smoke and shots, and thirdly, the highly fraternal attitude of the Latvian Zemessardze fighters towards our Defence League members.

1 | 2016

KOOSTÖÖ

Ülemereliitlased õpivad koos Kui Saaremaa maleva kaitseliitlased Gotlandile jõudsid, ei olnud sügis veel alanud. Saaremaaga äravahetamiseni sarnane maastik tervitas eestlasi hilissuvise toetava mahedusega ja külalised võeti vastu tuntava ootusega. Tekst: TOOMAS KASK

Viimase nelja aasta jooksul on Saaremaa maleva ja Gotlandi kodukaitse sõprussuhted ja väljaõppekoostöö sisukalt edasi arenenud. Viimati osalesid Saaremaa maleva vabatahtlikud allüksuste pealikud ja instruktorid Gotlandi kodukaitse pataljoni õppustel juba kahe koondjaoga. Õppuste korraldajate eesmärgiks oli lihvida ja parandada oma lahingukompanii allüksuste väljaõpet ning harjutada rühmade koostööd. Saarlastel omakorda oli soov saada praktilisi kogemusi Rootsi vabatahtlike õppuste korraldusest ja sealsest lahingulisest väljaõppest.

Pikk tee naabriteni Saaremaalt Helsingi ja Stockholmi kaudu Gotlandile jõudmine võttis aega 36 tundi, millest 24 tundi kulus laevasõidule: otse üle mere laevaühendust Saaremaalt Gotlandile kahjuks veel ei ole. Meil oli kaasas Saaremaa maleva teenetemärk Gotlandi treeningumeeskonna ülemale kolonelleitnant Hans Håkanssonile tunnustuseks meie koostöö järjepideva tõhusa toetamise ja arendamise eest. Märgi andsime üle saabumispäeva õhtul pidulikul vastuvõtul, kus osales Eesti Vabariigi aukonsul Gotlandil Riina Noodapera. Meie kaks jagu liideti õppusel Gotlandi kodukaitse pataljoni lahingukompanii ühe rühma koosseisu. Nii mõnelgi Saaremaa maleva allüksuse ülemal ja instruktoril 66

1 | 2016

avanes võimalus treenida oma praktilisi oskusi jalaväe reavõitlejana, granaadiheiturina, kuulipildurina, jaosanitarina. Käsud, ettekanded, kokkuvõtted ja tagasiside vormistati õppuse töökeeles – inglise keeles. Elasime maastikul. Ööd olid veel nii mahedad, et majutuseks antud kahekümnekohalisse rühmatelki me ahju üles ei pannudki ja paar meest magasid omal soovil hoopis õues. Sel aastal saabus sügis Gotlandile aeglaselt. Võõrustajad pöörasid erilist tähelepanu diversioonivastasele väljaõppele, lahingumeditsiinile ja kogu MEDEVACi ahela toimimisele. Rühmataktikas oli meie jaoks uudne eriväljaõppega koerte kasutamine sensoritena. Otsida, avastada ja jälitada vastast poolkinnisel ja kinnisel maastikul, hoonetes, rannikul ja väikelaidudel on ilma koerata otsijatele ohtlik, aeganõudev

KOOSTÖÖ TOOMAS KASK

ja kindlasti vähetõhus. Ohtlik on see ka koerale ja koerajuhile, kellest saavad jälitatavale vastasele kiiresti väärtuslikud sihtmärgid. Vastutus nende turvalisuse eest lasub seega üksusel. Harjutasime koeraga liikumise drille ja saime tunda koerte tegelikke võimeid. Nende kuuldetaju on usaldusväärne 60–70 meetri ja lõhnataju ligi 200 meetri kauguselt. Vastase luure või diversiooniüksuse avastamiseks ja jälitamiseks on koeri tõhus kasutada, sest on peaaegu võimatu neile märkamatult läheneda ja neist mööduda.

Rõhkside päästab elusid Lahingumeditsiini võtete rakendamisel olid võõrustajad pedantselt põhjalikud ja professionaalsed. Et killuvesti kandja saab haavata enamasti jäsemetesse, tegime läbi korraliku žguttide paigalduse drilli. Žgutti tuli paigaldada endale

Saaremaa vabatahtlikud on Rootsis õppustel käinud juba aastaid

L I S A T E AV E

Kui said tabamuse jäsemesse 1. Ava vastutuli vastase suunas (kui võimalik). 2. Leia koht varjumiseks. 3. Teata häälega, et oled haavatud („Sain pihta, parem jalg“). 4. Paigalda žgutt (teata häälega, et paigaldad žgutti). Oma tegevustest teatamine informeerib kaasvõitlejaid sinu hetkeseisukorrast. 5. Kui žgutt on paigaldatud, teata sellest („Žgutt paigaldatud“). 6. Lisaks teata, kas: a) „Saan võidelda“ või „Ei saa võidelda“; b) „Saan liikuda“ või „Ei saa liikuda“. 7. Jätka võitlemist, kui saad oma relva kasutada.

1 | 2016

ja kaaslasele. Žgutti hoitakse alati kindlas taskus, ainult ühel viisil köidetuna. Iga võitleja teab, kus see asub ja kuidas seda kiiresti kasutada. Žgutina toimib sama hästi ka elastikside, mis on kättesaadavam kui spetsiaalne žgutt. Jäsemehaava korral on eesmärgiks paigaldada žgutt kiiresti ja kindlalt kuni 30 sekundi jooksul. Sellega verejooksu sulgedes võib

Rühmataktikas oli meie jaoks uudne eriväljaõppega koerte kasutamine sensoritena.

L I S A T E AV E

Esmaabi põhitegevused kaaslase jäsemevigastuse korral

Näidislaskmistel sai oma silma ja käega veenduda erinevate relvade mõjus sihtmärgile

TOOMAS KASK

KOOSTÖÖ

1. Taga relva või relvade ohutus. 2. Paigalda kiiresti žgutt. 3. Kontrolli nähtavate vigastuste olemasolu. 4. Vajadusel sulge või kata teised verejooksud.

1 | 2016

päästa elu. Õigesti paigaldatud žguti pealejätmine kuni 2 tunniks oli võõrustajate nägemusel lubatav ja võrdlemisi ohutu. Korralikult paigaldatud žgutt (näpp ei mahu žguti ja jäseme vahele) põhjustab valu. Kui esmapilgul võib žguti paigaldamine tunduda lihtne ja arusaadav, siis praktikas vajab see päris kõva harjutamist. Eriti oluline on see oskus lahinguolukorras, tule all. Selleks anti meile lihtne juhend, mida drillisime põhjalikult nii klassis kui metsas, nii nagu ka esmaabi andmist ja evakuatsiooni taktikalises lahinguolukorras. Haavata saanud kaaslase päästmiseks on ülemerenaabritel reaalses kasutuses nn ABCDE-juhend, mis on võitlejail kindluse mõttes ka kiletatuna kaasas.

Lahkumine eskordi saatel Huvitav oli jälgida lahingumoonaga näidislaskmist laskeväljale paigal-

TOOMAS KASK

Rootsis harjutasid eesti vabatahtlikud ka vaid lahingusse sobilikku esmaabivõtet: žguti paigaldamist

L I S A T E AV E

A – airways – ava hingamisteed. B – breathing – kontrolli hingamist. Kiire hinnang võimaliku kopsuhaava kohta: 10-ni lugemise jooksul peaks toimuma vähemalt üks hingetõmme. Kui ei – kontrolli kaaslase rindkeret, kobades riiete, rakmete, killuvesti alt: kui käsi saab veriseks, on tõenäoline haav. (NB! Verega määrdunud käega kontrollides ei pruugi verejooksu tuvastada.) Verejooksu korral paigalda rõhkside.

KOOSTÖÖ

ABCDE

C – circulation – vereringe. Kui žgutt on varem paigaldatud, kontrolli selle pidavust. Kontrolli pulssi randmel. Kui žgutt on korralikult paigaldatud ja väliseid haavu pole, peaks pulss olema tuntav. Kui pulss ikka puudub, kontrolli (mitte verise käega) ka kõhtu ja kubemepiirkonda: kui käsi saab veriseks, on tõenäoline haav. Paigalda rõhkside. Killuvest on alt avatud, mistõttu on oht saada tabamus just sellesse piirkonda. ↓↓ Kui tunned pulssi, jätka. D – disability – hinda vigastusi. Küsi haavatult: kas saad tõsta üles 3 näppu ja öelda oma nime? Jälgi ja hinda, kas haavatu reageerib häälele / valule / ei reageeri üldse. E – explosure – valmista haavatu ette evakuatsiooniks. 1. Kaitse jahtumise eest, (kata termokilega, magamiskotiga vms). 2. Fikseeri asend, paigalda lahased. 3. Veendu relvade ohutuses. 4. Eemalda laskemoon, granaadid.

1 | 2016

KOOSTÖÖ

datud sihtmärkide pihta kõikidest Rootsi kodukaitse käsutuses olevatest relvadest. Kõigil oli võimalus vaatlusega hinnata ja soovi korral ka käega katsuda relvade mõju sihtmärkidele. Viimasel päeval tegime kompanii koosseisus praktilisi harjutusi alates käsu saamisest ja rännakust ning lõpetades kaitse ja rünnakuga. Kõige lõpuks loomulikult tagasiside ja kokkuvõtted rühma, kompanii ja pataljoni ülemalt. Isegi meie üksuse lahkumine oli integreeritud õppuse kavasse – kuni laevani saatis meid Gotlandi kodukaitse eskort allüksuste poolt julgestatud marsruudil. Ülemereliitlastel teab iga mees oma kohta üksuses ja seda juba aastaid. See soodustab sujuvat meeskonnatööd ja viib omakorda mõttele, et ka Kaitseliit võiks rakendada lepingulist kirjalikku kokkulepet vabatahtlikega. Lepingus tuleb sätestada osapoolte oodatud panus. Selline suhe paneks mõlemad partnerid, nii riigi tellimust vahendava maleva kui vabatahtliku kaitseliitlase, oma lubadustega tõsisemalt arvestama, annaks võimaluse oma tegevusi paremini planeerida ja looks selguse paljudes küsimustes. Loodame, et koos uue riigikaitseseadusega läheb nii ka meil. Koostööst Gotlandi kodukaitsega on meil alati midagi õppida ja õppus näitas, et huvi on vastastikune. Mõlemad pooled pidasid traditsiooni jätkamist vajalikuks. Võimalusi rahvusvaheliseks väljaõppekoostööks tuleks Kaitseliidus malevate tasandil rohkem planeerida ja kasutada. Nii tugevdame liitlassuhteid rahvusvahelisel tasandil, õpime ise ja jagame oma oskusi, motiveerime juhte ja aktiivseid vabatahtlikke.

IN ENGLISH

Allies from Both Sides of the Baltic Sea are Studying Together When Defence League members of the Saaremaa District reached the shores of Gotland, autumn was not yet there. The landscape confusingly similar to the scenery back in Saaremaa welcomed the Estonian team with late-summer mildness and the visitors enjoyed a very warm reception. Text by TOOMAS KASK Over the last four years, the friendly relations between the Defence League Saaremaa District and the Gotland Home Guard have grown in strength and much progress has been made in their training-related cooperation. Recently, already two composite squads made up of Saaremaa District volunteers, unit leaders and instructors took part in the exercises of the Gotland Home Guard Battalion. The organisers of the exercises aimed to hone and enhance the training of the subunits of their combat company and to rehearse interaction between the platoons. Guests from Saaremaa, on the other hand, wanted to get some practical experience in how exercises for volunteers are organised in Sweden as well as to have a taste of the local combat training.

In platoon tactics, the use of specially-trained dogs as sensors was a novelty to us.

1 | 2016

A Long Voyage to See the Neighbours It took us 36 hours in total to get from Saaremaa to Gotland through Helsinki and Stockholm, and the sea journey itself lasted for 24 hours. Unfortunately, there is no direct sea link between Saaremaa and Gotland. We took the Saaremaa District decoration with us to honour Lieutenant Colonel Hans Håkansson, head of the Gotland training team, in recognition of his consistent and effective efforts in supporting and developing our cooperation. The decoration was awarded upon our arrival at the evening gala reception featuring Riina Noodapera, honorary consul of the Republic of Estonia in Gotland. During the exercises, our two squads were part of one of the platoons of the combat company of the Gotland Home Guard Battalion. In this way, some instructors and leaders of the Saaremaa District subunits got the opportunity to reﬁne their practical skills as infantrymen, grenade throwers, machine gunners, and stretcher-bearers. Orders, reports, summaries and feedback were prepared in English, which was the working language of the training exercises. We lived in the open. Nights were still so mild that, being housed in a group tent for twenty occupants, we did not switch on the stove and two men even chose to sleep outside. Autumn was slow to arrive in Gotland this year. The hosts focused their attention on anti-sabotage training, battleﬁeld medicine and the functioning of the whole MEDEVAC chain. In platoon tactics, the use of speciallytrained dogs as sensors was a novelty to us. Searching for, sighting and tracking the enemy in semi-rough and rough terrain, in buildings, along the coast and on islets without a dog is a dangerous and time-consuming undertaking for searchers

which often proves inefﬁcient. On the other hand, it is also unsafe for both the dog and the dog handler, who quickly become prime targets for the tracked enemy. The unit is thus responsible for their safety. We practiced some movement drills with the dogs and learned to appreciate what these animals are actually capable of. Dogs can reliably hear sounds within a 60-70 metre range and can pick up scents at a distance of 200 metres. Dogs are very effective in detecting and tracking reconnaissance and sabotage units because it is nearly impossible to approach and pass these four-legged heroes unnoticed.

To save their wounded mates, our neighbours across the sea have created the so-called ABCDE-manual, a laminated copy of which combatants carry with them to be on the safe side.

Departure with Escort The demonstration firing of ammunition at targets in the firing range using all the types of weapons in the arsenal of the Swedish Home Guard was an exciting spectacle. Everyone had a chance to cast an appraising eye over the hit targets and even have a feel of them, if they wanted to. On the final day we had some practical tasks as part of the company. These tasks ranged from getting orders and marching to defence and charging. At the very end there was, of course, feedback and summaries from the chiefs of the platoon, the company and the battalion. Even the departure of our unit was integrated into the training programme: the Gotland Home Guard escort accompanied us to the ship along a route protected by subunits. Our overseas allies have developed a system in which every person knows their place in the unit. And this has been so for years. Such an approach facilitates teamwork and

suggests, in its turn, that the Defence League could also introduce a written contractual arrangement with volunteers. The contract should set out the parties' expected contributions. Such a relationship would encourage both sides, the district serving the needs of the state, on the one part, and the volunteering Defence League member, on the other part, to take their promises seriously and would give them the opportunity to better plan their actions providing clarity in many issues. Hopefully, the new national defence act will make it possible in Estonia as well. There is always something to learn from our interaction with the Gotland Home Guard. These exercises have shown that the interest goes both ways. Both parties stressed the importance of maintaining this tradition. The Defence League should be more active at the district level in looking for opportunities for international training-related cooperation and in planning relevant activities. In this way, we will foster the relationships with our allies internationally, learn and share vital skills and motivate leaders and pro-active volunteers.

CO-OPER ATION

TOOMAS KASK

Pressure Bandages Save Lives The hosts applied battlefield medicine techniques with pedantic thoroughness and professionalism. Because those wearing fl ak jackets are mostly wounded in the limb, we did a rigorous tourniquet application drill. We had to apply a tourniquet to ourselves and to our mates. The tourniquet is always kept in a dedicated pocket and should be bound in a certain way. Every combatant knows where it is and how to use it quickly. An elastic bandage can also serve effectively as a tourniquet and it is more widely available than the latter. In the case of a limb wound the idea is to apply a tourniquet as quickly and securely as possible within just 30 seconds. Stopping the bleeping in this way may save lives. In the hosts' view, it is possible and relatively safe to keep a correctly applied tourniquet on the limb for up to two hours. A correctly applied tourniquet (when you cannot stick a finger in between the tourniquet and the limb) causes pain. At first glance, applying a tourniquet may seem easy and straightforward. In practice, however, it takes some time to get the hang of it. This skill is particularly vital in combat situations when you are under fire. We were given clear guidance and did diligent drilling both in class and in the woods. This was also the case with administering first aid and evacuation in tactical combat conditions.

Translated by Olga Anissimova

1 | 2016

MEDITSIIN

Elupäästja lahingus Žgutt on lahinguüksuses tähtsaim elude päästja, sest võimaldab kiiresti peatada väga suure verejooksu. Siiski kuulub see eelkõige lahingumeditsiini vahendite hulka, žguti kasutamisega tavaolukorras kaasneb liiga palju riske. Tekst: ERMO KARILAID

Hukkumine lahingutes väheneb oluliselt, kui igal võitlejal on oskused ja vahendid arteriaalse verejooksu sulgemiseks. Statistika andmeil sureb ligi 60 % lahingus kannatanutest jäsemehaava verejooksu tagajärjel. Seetõttu treenivad oma sõduritest lugu pidavad väeüksused arteriaalse verejooksu peatamise oskusi motoorse tasandini, st kuni verejooksu osatakse peatada kinnisilmi ja kõige raskemas lahinguolukorras. Tuleb kohe lisada, et tsiviiltrauma korral ei ole žgutt eelistatud, sest professionaalne esmaabi on üldjuhul telefonikõne kaugusel, meie aga räägime lahingutraumadest, kus esmasteks professionaalseteks abiandjateks ongi üksuse võitlejad. 1. Alustuseks peab iga sõdur tundma arteriaalse verejooksu sulgemise võimalusi ning vahendite käsitsemist. Žgutist tõhusamat vahendit

1 | 2016

täna ei tunta. Kui sõdur saab žguti oma isiklikku esmaabikomplekti (MK1), peab ta oskama hinnata vahendi komplektsust, seisundit ning üksuses kokkulepitud kaasaskandmise korda. Kaitsevägi eelistab praegu žgutti CAT (Combat Application Tourniquet ®). Sellel on ühepoolselt takjaribaga kaetud lint, mille küljes on pöörel, ﬁ ksaator ning kinnitusaas. Jälgida tuleb, et takjariba ei ole vanunud ja toimib, et pöörel ei ole pragunenud ja ulatub mõlema otsaga ﬁ ksaatorisse ning et kinnitusaas on samuti täiesti terve. Siis saab žgutt pingutatuna teha oma põhitööd ja sulgeda arteriaalse verejooksu. 2. Žgutt peab olema kokku pakitud selliselt, et ta mahub ettenähtud kohta vormil, on kiiresti kättesaadav ja kasutatav. Parimad üksused varustavad oma võitlejad koguni

Esimene harjutus

3. Žgutti kasutav abiandja peab teadma ja järgima alljärgnevaid põhimõtteid: a) võimalusel kasuta alati kannatanu žgutti. Tema transporditakse ohutusse tsooni, sina aga vajad isiklikku meditsiinivahendit, kui jääd ise abivajaja rolli; b) käele asetades võib paigaldamiskiiruse huvides tõmmata žguti vaid üks kord läbi kinnitusaasa, alajäsemele asetades peab žgutt aga läbima kinnitusaasa mõlemad avad, et saavutada maksimaalne pidavus; c) žgutt paigaldatakse ALATI verejooksuga haava ja südame vahele! Asetades žguti südame suhtes haavast kaugemale, kiirendad kannatanu seisundi halvenemist. Palju on vaieldud selle üle, kui kaugele haavast tuleks žgutt asetada. Mida lähemal haavale, seda väiksem on verevarustuseta jäävate rakkude hulk, kuid plahvatusvigastuste ja rebimishaavade korral ei pruugi abiandja näha kattekoealuste vigastuste ulatust ja žgutt ei pruugi toimida efektiivselt. Teisalt, asetades žguti võimalikult keha lähedale, peatame verejooksu küll suurema tõenäosusega, kuid suurem osa rakkudest jääb vajaliku verevarustuseta. Niisiis peab leppima teadmisega, et paigaldamiskoha valib abiandja

Rivista jagu joonele. Käsi kõigil žgutt ühtemoodi pakkida ja paigutada samasse taskusse, nt käisetaskusse vasaku käe õlavarrel. Läbiviija käsu peale asetab iga võitleja kõigepealt žguti iseendale. Esimene kord käele, teine kord jalale (jälgi kinnitusaasa korrektset kasutamist). Kui harjutamise tulemused on rahuldavad ja igaüks suudab korrektselt iseendale žguti paigaldada, siis lase mõned korrad teha sama harjutust ka kontrollaja peale. Tulemused on rahuldavad, kui kõik võitlejad saavad harjutusega hakkama vähem kui minutiga.

Teine harjutus Jaga võitlejad paaridesse, üks paariline on abivajaja ja teine abiandja. Abivajaja on „teadvuseta“, st ei aita ise žguti paigutamisele kuidagi kaasa (ei tõsta ka abiandja töö lihtsustamiseks jäset vms). Paariline alustab žguti paigaldamist läbiviija käsu peale. Läbiviija kontrollib, et jälgitakse vajalikke võtteid: surutakse esmalt imiteerivalt kinni arteriaalne verejooks, žgutt saab „kannatanule“ peale õigesti ja toimivana. Viimasena fikseeritakse žguti paigaldamise kellaaeg. Toimiva paigutuse kontrolliks olen pidanud harjutustel piisavaks žguti sellist pingutamist, mille tulemusena ei mahu sõrm keha ja žguti vahele ka jõuga surudes. Loomulikult tuleb järgida terve mõistuse häält, žgutti mitte ülemäära pingule tõmmata ega jätta jäsemele kauemaks kui vaid kontrollimisele kuluvaks ajaks.

Edaspidised harjutused Edaspidi tuleks abistada võitlejat juba täielikus lahinguvarustuses ja kindlasti välitingimustes, et harjutada sisse võtted, kuidas saada abivajajalt žgutt kätte igas olukorras. Üsna tihti ilmneb, et sisetingimustes harjumuspärane žguti hoidmise koht osutub täisvarustuses kehvasti ligipääsetavaks.

MEDITSIIN

kahe žgutiga. Ühte hoitakse vormi sisetaskus ning teist näiteks rakmetel väljaspool, otsekohe haaratavana.

Tsiviiltrauma korral ei ole žgutt eelistatud, sest professionaalne esmaabi on üldjuhul telefonikõne kaugusel.

1 | 2016

MEDITSIIN

vastavalt oma oskustele ja kogemustele. Esmatähtis on siiski eluohtlik verejooks peatada; d) kindlasti tuleb ﬁ kseerida žguti asetamise kellaaeg. Žgutil CAT on olemas vastav riba, kuid määrdumisriski tõttu on kindlam kasutada aja ﬁ kseerimiseks kannatanut ennast ja kindlasti tuleb kanda aeg ka MIST-kaardile; e) kui vigastatud jäsemele asetatud žgutt ei anna tulemust ja verejooks ei peatu, siis juba asetatud žgutti üldjuhul ei eemaldata, vaid pannakse sellele lisaks uus žgutt, eelmisest žgutist kõrgemale – südamele lähemale. 4. Arteriaalse verejooksu puhul on žgutt võimalusel alati esmane valik verejooksu peatamiseks. Kuna arteriaalse verejooksu korral väheneb verevarustus väga kiiresti, on žguti asetamise oskus väga oluline. Žgutt tuleb paigutada võimalikult naha lähedale, nii et vahele ei jääks segavaid esemeid. Riiete eemaldamiseks üldjuhul aega ei jää, küll aga tuleb kindlasti jälgida, et paigaldamisel ja pingutamisel ei jääks keha ja žguti vahele taskutes olevaid esemeid ning et žgutt ise asetuks sirgelt, ilma keerdudeta. 5. Iga üksuse juht peab planeerima ja hankima oma alluvate meditsiinivarustust ja koolitama alluvaid seda õigesti kasutama. Ka žguti pealepaneku harjutamine on väga oluline, seega tuleb meditsiiniharjutustesse lisada žguti kasutamise tunde. Hästi väljaõppinud võitleja suudab kannatanule tõhusalt žguti asetada vähem kui minutiga. Harjutuste käigus pingutatakse žgutt kannatanu matkijale lühikeseks ajaks (soovitatavalt mitte üle 3 minuti) nii tugevalt, et kontrollimisel ei mahu sõrm žguti ja keha vahele. Soovitatavalt viib harjutusi läbi jaosanitar rühmaparameediku korraldusel ja harjutavad kõik üksuse liikmed, ka ülemad ja meedikud ise. Täpselt nii, nagu iga võitleja tunneb oma relva ja oskab seda kasutada, peab ta teadma ja oskama kasutada ka kaasvõitlejate elu päästmiseks vajalikke vahendeid.

1 | 2016

IN ENGLISH

A Lifesaver during Battle A tourniquet is one of the most important lifesaving devices for combat units, as it enables one to quickly halt severe bleeding. Still, it is rarely seen outside of combat medicine, as the use of a tourniquet under normal conditions would entail too many risks.

The Defence Forces currently prefer the CAT tourniquet (Combat Application Tourniquet®). It has a strap covered with a Velcro band on one side that has been attached to a swivel, ﬁ xator, and fastening loop. On inspection, one should check that the Velcro band has not aged and is in working order, that the swivel has not cracked and reaches the ﬁ xator on both ends, and that the fastening loop is also intact. If all is in order, the tourniquet can perform its main task when tensioned, and halt arterial bleeding.

Text by ERMO KARILAID

2. The tourniquet must be packed together in such a way that it ﬁts into a determined place on a uniform, in order to be easily reached and used. The best units supply their ﬁghters with up to two tourniquets. One is kept in an inside pocket of the uniform, and the other in a spot, such as the outside harness, where it is ready to be grabbed at any moment.

Casualties in battles are significantly reduced if all fighters are equipped with the skills and equipment necessary for the cessation of arterial bleeding. Statistically, approximately 60% of battle casualties come from failing to stem the bleeding of a limb wound. This is why military units that respect their soldiers train them in the skills necessary to stop arterial bleeding until those skills are embedded in muscle memory, allowing them to stop bleeding while blindfolded and under the heaviest of combat situations. It should be noted at this point that in case of peacetime trauma, the tourniquet is not a preferred method, since professional fi rst aid is rarely more than a phone call away, but this article discusses battle trauma, where the primary professional caregivers are the other fighters in the unit themselves. 1. First thing first, all soldiers must know the options for closing an arterial haemorrhage, and how to handle the equipment required. To date, there is no more efficient instrument than a tourniquet. When a soldier receives one in their personal first aid kit (MK1), he/she must be able to evaluate the integrity, condition and the agreed upon carrying order within the unit for the equipment.

3. A caregiver using a tourniquet must know and follow the following principles: a) if possible, always use the injured party’s tourniquet. He/she shall be transported into a safe zone, but you will need your personal medical device, if you should need care yourself; b) when placed on arms, the tourniquet may be passed through the fastening loop only once, when placed on lower limbs, the tourniquet must always pass through both openings of the fastening loop to achieve its maximum tension; c) the tourniquet is ALWAYS installed between the bleeding wound and the heart! By placing the tourniquet away from the heart in relation to the wound, you only speed up the deterioration of the injured party’s condition. The distance a tourniquet should be placed from the wound has been the subject of careful study. The closer it is to the wound, the fewer cells are left without blood supply, but in case of blast damage

That in case of peacetime trauma, the tourniquet is not a preferred method, since professional ﬁrst aid is rarely more than a phone call away. the injured party themselves for the marking down of the time, and the time should also be speciﬁed on a MIST-card; e) if the tourniquet placed on the injured limb is unsuccessful, and the bleeding does not stop, then an already installed tourniquet is not usually removed, but a new tourniquet is added at a higher position from the previous tourniquet, in order to be closer to the heart.

First Exercise Line up the squad. Order all members to pack the tourniquet in a uniform manner, and to place it into the same pocket, such as the sleeve pocket on the left upper arm. On the training officer’s orders, all fighters first place the tourniquet on themselves. Firstly, on the arm, and secondly, on the leg (please observe the correct usage of the fastening loop). If the results of the exercise are satisfactory, and all fighters can correctly place a tourniquet on themselves, please have them repeat the same exercise several times with a time target. The results shall be considered satisfactory when all of the fighters can finish the exercise in under a minute.

Second Exercise Divide the fighters into pairs, so that one of the partners is the injured party, and the other the caregiver. The injured party is ‘unconscious’, i.e. does not assist in the placing of the tourniquet (and does not lift a limb to facilitate the caregiver’s work). One member of the pair starts the installation of the tourniquet on the training officer’s orders. The training officer shall check that all of the necessary methods are used: firstly, the simulated arterial bleeding is pressed to a close, and the tourniquet is placed on the ‘injured party’ in the correct and functional way. Lastly, the time of tourniquet installation is marked down. To check for a working placement, it is sufficient for the purposes of the exercise if the tensioning of the tourniquet is tensioned in such a way that as a result a finger does not fit between the body and the tourniquet, even when applying force. Of course, the tourniquet should not be tightened excessively or left on a limb for longer than the time it takes to check it.

Further Exercises In the future, the fighter should extensively train in obtaining and applying a tourniquet from an injured party in any situation, especially in full combat gear and in field conditions. It often becomes evident that the usual tourniquet storage location used inside a uniform provides poor accessibility in full combat gear.

4. If possible, the tourniquet is always the first option for stopping the bleeding in case of arterial bleeding. Since the blood supply is quickly reduced in the case of an arterial haemorrhage, tourniquet installation skills are crucial. The tourniquet must be placed as close to the skin as possible, so that no hindering object remains between it and the patient. There is usually no time for removing clothes, but it should be checked that no objects in the pockets remain between the body and the tourniquet during installation and tensioning, and that the tourniquet sits straight, without folds. 5. The commander of each unit must plan and procure medicinal equipment for their subordinates, and train them to use it correctly. Practicing tourniquet installation is also highly important, which is why medical exercises must include lessons on the use of tourniquets. A well-trained fighter can place a tourniquet efficiently on an injured party in under a minute. During the course of these exercises, the tourniquet is tensioned on the person simulating the injured party for a short term (preferably not over 3 minutes) with enough tension that a finger cannot fit between the tourniquet and the body. It is recommended that the exercises be carried out by the squad’s medical orderly on the basis of the platoon medic’s orders, and all of the unit’s members should participate, including the commanders and medics themselves. Just as all fighters must know their weapon, and how to use it, they must know and be able to use the equipment that is necessary for saving a fellow combatant’s life.

MEDICINE

and ripped wounds, the caregiver may not see the extent of subepithelial trauma, and the tourniquet may not work effectively. On the other hand, by placing the tourniquet as close to the body as possible, we are more likely to stop the bleeding, but a larger portion of cells are left without the necessary blood supply. Thus, we must accept the knowledge, that the installation site shall be chosen by the caregiver on the basis of his/ her skills and experience. Stopping life-threatening bleeding remains the main priority; d) the time of placing the tourniquet must be marked down. The CAT tourniquet has a corresponding strip, but due to the high risk of soiling, it is more prudent to use

Translated by TransLanguages Tõlkebüroo 1 | 2016

Kaitseliit, seaduse järgi Iga kaitseliitlase südames on Kaitseliidule oma deﬁnitsioon. Kuid milline on Kaitseliidu ülesanne ja koht ühiskonnas vaheda seadusesõna järgi? KK! palvel annab objektiivse vaate vandeadvokaat, reservis allohvitser.

KAITSEVÄGI

KAITSELIIT

Tekst: TEET LEHISTE

1 | 2016

Ekslik on samastada Kaitseliitu Kaitseväega, need on erinevad organisatsioonid.

Mitte ainult sõjaline Võrreldes Kaitseväega on Kaitseliit oma olemuselt vabatahtlikkusel püsiv organisatsioon, mida kinnitab Kaitseliidu seaduse (KaLS) § 22 lg 1. Kaitseliidu liikmeks astumine ja liikmeskonnast väljaastumine on vabatahtlik. KaLS § 2 lg 1 kohaselt on Kaitseliit Kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon. Eeltoodust võib järeldada, et Kaitseliiduga ühinevad vabatahtlikult isikud, kes on suuremal määral huvitatud sõjaväelisest väljaõppest, relvadest ning mitmesugustest harjutustest ja õppustest. Siiski ei

ole tegu testosteroonist pakatava organisatsiooniga, sest Kaitseliidu struktuuriüksused on ka Naiskodukaitse, Noored Kotkad ja Kodutütred (KaLS § 9 lg 1), niisiis kuulub Kaitseliitu nii mehi kui naisi, nii poisse kui tüdrukuid. Kaitseliitu ei saa lugeda üksnes sõjaväeliseks organisatsiooniks, vaid siin panustatakse ka noortesse ja nende vaba aja sisustamisse. Lisaks sõjalise väljaõppe andmisele on Kaitseliidu ülesanneteks muu väljaõppe ja koolituste pakkumine ja korraldamine, samuti arendab ja väärtustab Kaitseliit rahva seas kehakultuuri ja sporti (KaLS § 4 lg 1 punktid 5 ja 6). Seega on Kaitseliidu tegevus ja eesmärgid laiemad kui vaid sõjaline ettevalmistus. Kaitseliidu kodulehe andmetel kuulub Kaitseliitu kokku üle 24 500 liikme, mis on vabatahtlikkust arvestades muljetavaldav number.

KAITSELIIT

väel, mis on komplekteeritud ja välja õpetatud kohustusliku ajateenistuse korras.

REIN SÄINAS

Tavakodanik, kes ei ole tihedalt seotud riigikaitsega, puutub eeldatavasti sõnaga „kaitseliit“ kokku eelkõige meedia vahendusel. Asjakohast informatsiooni leiab kodulehelt www.kaitseliit.ee, kuid hoolimata teabe kättesaadavusest ei pruugi riigikaitsekauge inimene tegelikkuses siiski mõista, mis on Kaitseliit ning milline koht on tal Eesti riigikaitses. Juhtub sedagi, et aetakse segi Kaitseliit ja Kaitsevägi – ühed laigulised kõik. Ekslik on samastada Kaitseliitu Kaitseväega, need on erinevad organisatsioonid. Kaitseväe korralduse seaduse (KKS) § 2 lg 1 kohaselt on Kaitsevägi sõjaväeliselt korraldatud valitsusasutus Kaitseministeeriumi valitsemisalas. Üldistatult võib öelda, et Kaitseväe ülesanneteks on Eesti julgeoleku tagamine, osalemine välismissioonidel ning kaitseväeteenistuskohustuse (ajateenistus) läbiviimine (KKS § 3). Tavakodanik on kõige enam kuulnud välismissioonidel osalemisest ning muidugi kohustuslikust ajateenistusest, sest neid teemasid kajastatakse meedias tihti. Kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 5 lg 2 kohaselt on ajateenistus meessoost kaitseväekohustuslase kaitseväeteenistuskohustuse täitmine ning naissoost isiku vabatahtlik kaitseväeteenistusse asumine ja selle läbimine sõjaväelise väljaõppe saamise eesmärgil. 8–12 kuud kestvasse ajateenistusse kutsutakse 18–27aastased kutsealused. Ajateenistus on seotud Eesti Vabariigi meessoost isikute kohustusega osaleda riigikaitses ja saada vajalik väljaõpe. Naissoost isikutel on samuti võimalik ajateenistuses osaleda, kuid nende puhul on see vabatahtlik (KVTS § 5 lg 2). Ajateenistus on Eesti riigikaitse ja julgeoleku alustala, sest Eesti riigikaitse põhineb reserv-

Naised saavad vabatahtlikuna läbida ajateenistuse, liituda Kaitseliidu või Naiskodukaitsega

1 | 2016

REIN SÄINAS

KaLS § 2 lg 2 kohaselt on Kaitseliidu eesmärgiks suurendada vabale tahtele ja omaalgatusele toetudes rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda. Kaitseliidu kui organisatsiooni eesmärgiks võib seega pidada aktiivset panustamist Eesti julgeoleku tagamisse ning riigikaitse ja selle tahte edasiarendamist Eesti rahva seas, tuues esile põhimõtet, et riigi rahvas on see, kes saab ja suudab oma riiki kaitsta. Asjaolu, et Kaitseliiduga on liitunud paljude tegevusvaldkondade esindajaid, eri soost ja vanusest inimesi, näitab selgelt, et Kaitseliit suudab oma püstitatud eesmärke saavutada ja töötab selle nimel jõudsalt edasi. Kõik üritused, mida Kaitseliit korraldab või millest osa võtab, aitavad rahvas tekitada kaitsetahet ning soovi oma riigi heaks midagi ära teha. Seetõttu on Kaitseliidu eesmärgid vajalikud ja otseses seoses Eesti riigikaitsevõimega ning sellel organisatsioonil on Eesti riigikaitses väga tähtis koht.

Riigikaitse tavakodanikule Kaitsevägi ja kaitseväelased jäävad Eesti ühiskonnas üldjuhul silma oma varustuse ja tehnikaga, nii

ka Kaitseliit. Tavakodanik ei näe sisse Kaitseväe õppekeskustesse ega ole kursis, kuidas käib sõjaline väljaõpe. Kaitseväe elu ja olu kohta kuuleb pigem lähedastelt ja tuttavatelt, kes on ajateenistuse läbinud ja jagavad oma muljeid. Kaitseliit on aga koht, kus tavakodanikul on võimalik oma silmaga näha ja omal nahal kogeda sõjalist väljaõpet teoorias ja praktikas. Tavakodanikul ei teki võimalust lasta automaadist AK-4 või tankitõrjerelvast. Astudes Kaitseliidu liikmeks, on tal aga see võimalus olemas ning ta saab kindlasti huvitava ja adrenaliinirohke kogemuse kogu eluks. Kuivõrd KaLS § 4 lg 1 punkti 4 järgi annab ja korraldab Kaitseliit oma tegevliikmetele sõjaväelist väljaõpet Kaitseväeteenistuse seaduse § 6 lõike 3 alusel Kaitseväe juhataja kehtestatud korras, saab Kaitseliiduga liitunud isik õppida ja kogeda mitmesuguseid sõjalisi lahingumanöövreid eri olukordades. Oluline on ka sotsiaalne pool. Nii nagu ajateenistuses leitakse palju uusi sõpru ja tuttavaid ning kontakte edaspidiseks eluks, tekivad Kaitseliidu liikmete vahel sidemed, mis toimivad ka väljaspool organisatsiooni.

Naissoost isikutel on samuti võimalik ajateenistuses osaleda, kuid nende puhul on see vabatahtlik. 78

1 | 2016

REIN SÄINAS

KAITSELIIT

NATO liikmesus ja koostöö USAga on Eesti julgeolekupoliitika nurgakivideks. Praegu resideerub Eestis alaliselt kompaniisuurune USA maaväeüksus

Meedias tõuseb Kaitseliit esile eelkõige oma Eestis korraldatavate suurõppustega. Nimelt osalevad kaitseliitlased Kaitseväe iga-aastasel suurõppusel „Kevadtorm“, mida on tituleeritud ajateenijate küpsuseksamiks. 2015. aasta maikuus toimus „Kevadtormi“ asemel suurõppus „Siil“, millest võttis osa üle 13 000 reservväelase, kaitseliitlase, ajateenija, tegevväelase ja liitlasriikide kaitseväelase (http://www.mil. ee/et/reserv/siil2015). Eesti mõistes oli tegemist harukordselt suure õppusega, nii suure osalejate arvuga õppust ei ole varem korraldatud. Rohketes meediakajastustes jäi kõlama „Siili” lihtne ja lööv moto: „Iga okas loeb!” See lause iseloomustab väga hästi ka Kaitseliidu ülesehitust ja eesmärke riigikaitses tervikuna.

Kaitseliidul on ka enda iga-aastased suurõppused, näiteks „Orkaan“. Seetõttu võib Eestimaa eri paigus aeg-ajalt kohata laigulises vormides kaitseliitlasi oma õppuse lahinguülesandeid täitmas.

Väga lühike reageerimisaeg Tasub teada, et kaitseliitlased saavad oma varustust koju kaasa võtta ja hoida seda kodustes tingimustes. Sama põhimõtet rakendatakse ka relvade hoidmisel. Siiski seab Kaitseliidu kodukorra § 6 lg 1 punkt 5 siin piirangu, öeldes, et Kaitseliidu tegevliikmel ja tegevliikmest auliikmeks valitud isikul on õigus taotleda ning kehtestatud korras hoida ja kanda Kaitseliidu väljaantud relva, tegevliikme relva ning muud varustust. See tuleneb KaLS §

Kaitseliitlased saavad oma varustust koju kaasa võtta ja hoida seda kodustes tingimustes. Sama põhimõtet rakendatakse ka relvade hoidmisel.

KAITSELIIT

Kaitseliidu juures tegutsevad Kodutütred ja Noored Kotkad on kokku ligi 6000 liikmega Eesti suurimad noorteorganisatsioonid

43 lõikest 7. Niisiis ei saa siiski päris iga Kaitseliidu liige hoida varustust ja relva kodus, vaid see õigus on jäetud üksnes tegevliikmele ja tegevliikmest auliikmeks valitule. Relva hoidmisele kehtivad lisanõuded, mis tulenevad relvaseadusest ja kaitseministri määrusest „Kaitseliidu relva, laskemoona, erivahendi ja enesekaitsevahendi tegevliikme elukohas hoidmise tingimused ning hoiule andmise kord“. Varustuse ja relva hoidmine kodus on märkimisväärne erinevus võrreldes Kaitseväega, kelle varustus, tehnika ja relvastus asub üksnes Kaitseväe territooriumil ning kaitseväelasele seda koju ei anta. Sõjaolukorras (mobilisatsiooniks) ei pea kaitseliitlased suunduma varustuse ja relva järele ühest Eesti otsast teise, 1 | 2016

IN ENGLISH

ARDI HALLISMAA

Estonian Defence League from a Legal Perspective

KAITSELIIT

Eesti riigikaitse inimnumbrites: 3000 ajateenijat, 3000 tegevteenistujat, 15 000 kaitseliitlast ja 60 000 väljaõpetatud reservisti

vaid neil on kogu lahingutegevuseks vajalik varustus kodus olemas. See annab Kaitseliidule väga kiire ja tõhusa reageerimisvõime. Arvestades Eesti asustustihedust võib pisikeses maakohas elada ühes külas mitu kaitseliitlast, kes on saanud sõjalise väljaõppe. See on juba tõsiseltvõetav lahinguüksus, kes suudab kiiresti mobiliseeruda ning täita vajalikke lahinguülesandeid. Kui aga mõelda, et külakesi on rohkem ja igas neist elab kaitseliitlasi, saab piirkonna

peale kokku rühmasuuruse või isegi suurema üksuse. Kõigil üritused, kus Kaitseliit osaleb, annab organisatsioon selge märgi selle kohta, et meie seas on mehi ja naisi, kes on huvitatud riigikaitse arendamisest ja tunnetavad vastutust oma riigi kaitsmise eest. Ainuüksi Kaitseliidu liikmeskonna suurus ja selle jätkuv kasv viitavad sellele, et riigikaitse teema ei ole Eesti ühiskonnas tahaplaanile jäetud.

Riigikaitse eelarve, mln eurot Kaitseliit 32,7 (8%) Muud kulud ja eraldised 33,3 (8%)

Personalikulud; 104 (26%)

Investeeringud 40 (10%)

Kaitseotstarbeline erivarustus 118,6 (29%)

1 | 2016

Majanduskulud 76 (19%)

Every member of the Estonian Defence League has its own personal understanding of what it is about. But what is the purpose and place of the Defence League according to the letter of the law? At KK!'s request, an objective outline is drawn by a sworn advocate and noncommissioned officer Text by TEET LEHISTE Ordinary members of the public who are not closely involved in national defence tend to come across the designation ‘Defence League’ primarily in the media. Relevant information can be found at www. kaitseliit.ee but despite the availability of such online content people who are far removed from issues of national defence do not, in actual fact, necessarily understand what the Defence League is and what role it plays in Estonia’s national defence. In some cases, people even confuse the Defence League and the Defence Forces of Estonia. It would be erroneous to equate one with the other, as they are quite different organisations. Pursuant to subsection 2 (1) of the Estonian Defence Forces Organisation Act (EDFOA), the Defence Forces are a militarily organised governmental authority under the Ministry of Defence. Generally speaking, the purpose of the Defence League is to ensure Estonia’s security, participate in missions abroad and perform the mandatory duty to serve in the Defence Forces (conscript service) (§ 3 of the EDFOA). Members of the public hear a lot about participation in missions abroad and, of course,

Compared to the Defence Forces, the Defence League is, by its nature, an organisation based on voluntary participation, which is conﬁrmed by subsection 22 (1) of the Defence League Act (DLA). Becoming a member of and withdrawal from the membership of the Defence League is voluntary. Pursuant to subsection 2 (1) of the DLA, the Defence League is a voluntary national defence organisation which operates under the Estonian Ministry of Defence, is organised in accordance with military principles, possesses weapons and conducts exercises of a military nature. In view of the above, it can be concluded that the Defence League is composed

of volunteers who take an interest in military training, weapons and various drills and exercises. However, it is not a testosterone-charged organisation, because some of the structural units of the Defence League include Naiskodukaitse (Women's Voluntary Defence Organisation), Noored Kotkad (EDL boys' organisation) and Kodutütred (EDL girls' organisation, subsection 9 (1) of the DLA). The Defence League should not be viewed only as a military organisation. It also works actively with young people offering them interesting leisure options. In addition to provision of military training, the tasks of the Defence League also include providing and organising other types of training and education as well as developing physical ﬁtness and sport and raising awareness among the public about their value. The activities and goals of the Defence League thus extend far beyond the domain of military training. According to the Defence League website, this organisation boasts a total of over 24,500 members, which is an impressive ﬁgure in the light of the fact that participation is voluntary. Pursuant to subsection 2 (2) of the DLA, the purpose of the Defence League is to enhance, by re-

It would be erroneous to equate Defence League with the Defence Forces, as they are quite different organisations.

lying on free will and initiative, the readiness of the nation to defend the independence and constitutional order of Estonia. The purpose of the Defence League as an organisation can thus be formulated as making active contribution to national security, further developing national defence and nurturing the desire to defend the homeland among the Estonian population by highlighting the principle that it is the citizens themselves who are able and capable of protecting their country. The fact that people of so many walks of life and of different ages, both male and female, have joined the Defence League is a clear indication that this organisation is absolutely ﬁt for purpose and keeps making conﬁdent progress in its chosen direction. All events which the Defence League organises or in which it takes part foster citizens’ desire to defend their country and do something good for it. That is why the aims of the Defence League are so important and directly linked with the national defence capability and that is why this organisation plays such a prominent role in Estonia’s national defence.

ESTONIAN DEFENCE LEAGUE

More than just a Military Organisation

DEPARTMENT OF DEFENSE

about compulsory military service because these issues receive extensive media coverage. Pursuant to subsection 5 (2) of the Military Service Act (MSA), conscript service is the performance by a male person liable to national defence obligation of the mandatory duty to serve in the Defence Forces and the voluntary entering of military service and completion thereof by a female person for the purpose of acquiring military training. Call-up p selectees between the ages of 18 and d 27 are called up for conscript service e lasting for 8 to 12 months. Conscriptt service is related to the duty of male e persons in the Republic of Estonia to o participate in the national defence and receive the necessary training. Female persons can also take part in conscript service, but in their case this happens on a voluntary basis (subsection 5 (2) of the MSA). Conscript service is the cornerstone of the Estonian national defence and security because the Estonian national defence is based on the military reserve force which is organised and trained in accordance with the principles of mandatory military service.

National Defence for Ordinary Citizens The Defence Forces and servicemen usually catch the public eye with their equipment and machines. The same holds true for the Defence League as well. An ordinary citizen, however, does not have access to the training centres of the Defence

1 | 2016

ESTONIAN DEFENCE LEAGUE

League members, conscripts, active Forces and is not aware of how the servicemen and servicemen from military training is conducted. the allied countries took part in Members of the public know about that exercise. For Estonia, it was an the everyday life of the Defence exceptionally big exercise as there Forces from their relatives, friends were no precedents involving such a and acquaintances who have served large number of participants. Extenin the military and are willing sive media coverage introduced the to share their impressions. The public simple and catching motto of Defence League, on the contrary, is ‘Siil’: ‘Every spine counts!’ This mota place where ordinary people can to also captures the structure and see for themselves and experience aims of the Defence League within first-hand the theory and practice the national defence as a whole. of military training. Members of the The Defence League also carries public do not get the opportunity out the annual full-scale exercise to fire an AK-4 rifle or an anti-tank called ‘Orkaan’ (Hurricane). That is gun. By becoming a member of the Defence League, however, they do get why in various parts of Estonia one can sometimes see members of the a chance to try their hand at using Defence League in their cammies those weapons and have an exciting and adrenaline-pumping experience. performing combat tasks as part of their training exercises. In accordance with clause 4 (1) 4) of the DLA, the Defence League provides and organises military trainVery Short Reaction Time ing for active members on the basis It is worth knowing that members of subsection 6 (3) of the Military of the Defence League can take their Service Act pursuant to the proceequipment with them and keep it dure established by the Commander at home. The same principle is also of the Defence Forces. So, the person applied to keeping weapons. Howwho has joined the Defence League ever, clause 6 (1) 5) of the rules of can learn and experience various procedure of the Defence League military combat manoeuvres in difimposes a restriction stipulating ferent situations. The social aspect is that only active members and active also very important. As in the case of members elected to be honorary conscript service, one can find many members have the right to apply for new friends and acquaintances and as well as keep and wear in accordmake contacts for life. Members of ance with the establish procedure the Defence League tend to develop weapons issued to them by the relationships which continue also Defence League, active members’ outside the organisation. weapons and any other equipment. In the media, the Defence League This derives from subsection 43 (7) most often comes under the spotof the Defence League Act. Thus, light in connection with full-scale not every member of the Defence training exercises organised in League can keep equipment and Estonia. For instance, members of weapons at home. This right is the Defence League take part in the granted only to active members annual full-scale training exercise and active members elected to be of the Defence Forces called ‘Kehonorary members. There are advadtorm’ (Spring Storm), which has ditional requirements for keeping been tagged as the maturity exam weapons arising from the Weapons for conscripts. In May 2015, ‘Siil’ Act and Minister of Defence Regula(Hedgehog) training exercise took tion Conditions for keeping weapons, place instead of ‘Kevadtorm’. More ammunition, special equipment and than 13,000 reservists, Defence self-defence equipment of the Defence

The Defence League, on the contrary, is a place where ordinary people can see for themselves and experience ﬁrst-hand the theory and practice of military training. 82

1 | 2016

Female persons can also take part in conscript service, but in their case this happens on a voluntary basis. League at the place of residence of an active member and the procedure for depositing thereof. Keeping equipment and weapons at home is a notable difference compared to the Defence Forces whose equipment, machines and weapons can only be stored on the premises of the Defence Forces and cannot be given to servicemen to be taken home. In wartime (for mobilisation purposes) members of the Defence League do not have to go from one part of Estonia to another to fetch their equipment and weapons but have all the gear necessary for combat action at home. This gives the Defence League the capacity for prompt and effective response. Taking into account the population concentration in Estonia, there can be several trained members of the Defence League in one village within a small rural area. This is already a combat force to be reckoned with which can mobilise quickly and carry out the necessary combat tasks. If you start thinking, however, that there are other villages and each one has some members of the Defence League in it, a certain area may provide the entire platoon or event a larger unit. In all events in which the Defence League takes part, this organisation demonstrates that there are men and women among us who are keen on enhancing national defence and feel their responsibility for protecting their country. The sheer number of members of the Defence League and the steadily increasing participation testify to the fact that issues of national defence are not conﬁned to the sidelines. Translated by Olga Anissimova

AUTORID ANU ALLEKAND Kaitseliidu noorsootöö arendusjuhina hoiab Anu võrdselt silma peal nii Noorte Kotkaste kui ka Kodutütarde tegemistel

ASSO PUIDET vabatahtlik reporter Asso ajakirjanikukarjäär on viinud teda Afganistani kõrbetesse ja Eesti rabadesse. Kaitseliidu liige on ta alates 2012. aastast

MARTIN ANDRELLER vabatahtlik reporter Okupatsioonide muuseumi kuraator Martin on metsavendluse uurimisele pühendunud lähiajaloolane, kes tunneb end ühtviisi hästi nii punkreid otsides kui soomukiga sõites

SANDER SILM vabatahtlik reporter Ajakirjaniku ametit pidav Sander Silm on Tartu maleva vabatahtlik teavituspealik

EHA JAKOBSON vabatahtlik reporter Tartu ringkonna naiskodukaitsja töötab pisikese kooli õpetajana

ERMO KARILAID nooremveebel Ermo Karilaid on Kaitseliidu kooli sõjalise juhtimise õppesuuna instruktor ja vanemparameedik. Tal on selja taga teenistus Afganistanis evakuatsioonimeeskonna ülemana AVE PROOS Naiskodukaitse esinaise asetäitja Lisaks Naiskodukaitsega seonduva kajastamisele ei põlga Ave ära teisigi ülesandeid Kaitse Kodu! vabatahtliku reporterina

REINIKA TATTER vabatahtlik reporter Naiskodukaitse Järva ringkonna aseesinaine, Türi jaoskonna esinaine, Noorte Kotkaste Järva maleva juhatuse liige.

KRISTJAN PRII Kaitse Kodu! foto- ja videotoimetaja

KARRI KAAS Kaitse Kodu! tegevtoimetaja