Kaitse Kodu! nr 1 2017. a by Kaitse Kodu!

MAGAZINE OF THE ESTONIAN DEFENCE LEAGUE KAITSELIIDU AJAKIRI 1/2017

24tunnise etteteatamisega lisaÃµppekogunemisele INDEPENDENT DEFENCE CAPABILITY IS A CONSIDERABLY WIDER CONCEPT THAN JUST MILITARY DEFENCE

KAANEFOTO: AIVAR KROONMÄE

VÄLJAÕPE 24tunnise etteteatamisega metsa! Into the Forest with 24 h Notice!

VÄLJAÕPE Orkaan 11 – sisekaitsest konventsionaalse sõjani Orkaan 11 – From Public Defence to Conventional War

HARITUD SÕDUR Digiõpe on osa Eesti elukestva õppe strateegiast Digital Learning is Part of the Estonian Lifelong Learning Strategy

INIMENE Valdo Hälvin – lihtne eesti mees Liibanonis Valdo Hälvin – A Common Estonian Man in Lebanon

KOOSTÖÖ Harjutused uppunud kopteris ning suitsusukeldumine andsid enesekindlust Exercises in a Drowned Helicopter and Smoke-diving Gave Confidence

KOOSTÖÖ Saaremaa malev jätkab koostööd ülemereliitlastega Gotlandil Saaremaa District Continues to Cooperate With the Oversea Allies in Gotland

KOOSTÖÖ Koostöös liitlastega loome turvalist keskkonda In Cooperation With Our Allies We Create a Safe Environment

SÕJASPORT Ilma kohtuniketa poleks Pitkat Without The Judges, There Would Be No Pitka

SÕJARAUD Nähtamatud kaitseväelased Invisible Members of the Defence Forces

NAISKODUKAITSE Naiskodukaitse inimeste kaitsel – ohutushoiu kursus Women's Voluntary Defence Organisation is Protecting People

NOORED Noored, kes ei pelga raskusi Young people who are not afraid of hardship

AJALUGU Ühe ausa elu auväärsed aumärgid Badges of Honour of an Honourable Life

MILITAARTURISM Muuseumi uue püsiekspositsiooni keskmes on inimeste lood In the Centre of the New Permanent Exposition of the Museum are People's Stories

1 | 2017

Kommenteeri artikleid, vaata pilte, hoia silm peal ajakirja ilmumisgraafikul www.facebook.com/kaitsekodu

KAITSELIIT Parim heidutus on tugeva kaitsetahtega, hea väljaõppega, isamaalise meelestusega relvastatud rahvas People Armed with Strong Defence Will, Good Training and National-Mindedness are the Best Deterrence

Selles numbris

Õnneks on Kaitseliit kokkuhoidev seltskond ja murele saab lahenduse, kui kaaslane hädast välja aitab. Luckily, the members of the Defence League stick together and the problem can be solved when you have a companion to help you out.

Lisaks Eesti-sisestele koostööpartneritele osalesid õppusel meie lõunanaabrid. In addition to the Estonian cooperation partners, our southern neighbours also participated in the exercise.

22 Kaitseliitlase ainus roll ei ole „püssiga põõsas” luuramine. The role of a member of EDL is not only going into the bushes with a rifle.

„Olen lihtne eesti mees, kes ajab oma asja.“ ’I am a common Estonian man doing his own thing.’

1 | 2017

48 48

1 | 2017

Eestis kehtivates kaitseplaanides käsitletakse saari endiselt tagalaalana ... In the defence plans effective in Estonia the islands are still considered as the rear-zone ...

Kui reeglitest kinni peetakse, siis kohtunikel muret väga polegi. If the rules are observed, the umpires can be quite carefree.

Eesti taasiseseisvumine tõi meie ühiskonnale lõpuks võimaluse rääkida lähiajaloost nii, nagu see oli. The restoration of the independence of Estonia finally gave our society the chance to speak about the recent history as it really was.

Tsaariarmee ohvitserina võttis Avingo osa sõjategevusest Riia ja Galiitsia rinnetel. As an officer of the tsar’s army Avingo participated in the military activities on the fronts in Riga and Galicia. 1 | 2017

KAITSELIIDU AJAKIRI 1 | 2017

kaitsekodu

Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu

Kaitseliidu ajakiri Kaitse Kodu! Asutatud 11. septembril 1925 Väljaandja Kaitseliit Ilmub kaheksa korda aastas Peatoimetaja: Karri Kaas

Kaitseliit

Tegevtoimetaja: Rein Säinas

Trükitud ASi Printall trükikojas

Foto- ja videotoimetaja: Kristjan Prii Naiskodukaitse

Keeletoimetaja: Anu Jõesaar

Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta. Kaastööde saatmise tähtajad: 24. jaanuar, 28. veebruar, 4. aprill, 16. mai. 25. juuli, 12. september, 24. oktoober, 5. detsember

Makett: Allan Kukk/Directormeedia Küljendus: Matis Karu

IN ENGLISH

Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Noored Kotkad

Toimetus: Tallinna mnt 49a, 80036 Pärnu Telefon 717 9106 Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee Kodutütred

Kaitseliit Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid. Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane. Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda. Kaitseliitu kuulub üle 14 500 liikme. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegev üle 23 000 vabatahtliku. Kaitse Kodu! Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka. Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940. Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. Ajakirja anti välja neli numbrit, kuni see 1995. aastal peatoimetajana tööle asunud Ivar Jõesaare juhtimisel taas perioodiliselt ilmuma hakkas. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 7000 eksemplari.

Kaitse Kodu! postkastis Tellimuse saab vormistada Eesti Posti kataloogi alusel postkontoris või Eesti Posti kodulehel (www.omniva.ee) Eesti Posti kaudu maksab Kaitse Kodu! aastatellimus 2.85 eurot; tellimisindeks 78226

1 | 2017

Kaitseliit (Estonian Defence League) Kaitseliit (the Estonian Defence League) is a part of the Estonian Defence Forces, a voluntary militarily organised national defence organisation operating in the area of the government of the Ministry of Defence. The Estonian Defence League possesses arms, engages in military exercises and fulfills the tasks prescribed by the National Defence League Act. The Estonian Defence League is the legal successor of the Estonian Defence League established on the 11th of November 1918 as a self-defence organisation. The task of the Estonian Defence League is to enhance, by relying on free will and self-initiative, the nation’s readiness to defend the independence of Estonia and its constitutional order. There are 14,500 members in the Estonian Defence League (EDL). Together with the affiliated organisations Naiskodukaitse (Women’s Voluntary Defence Organisation), Noored Kotkad and Kodutütred, the EDL has more than 23,000 volunteers in action. Magazine Kaitse Kodu! The first issue of the EDL’s magazine Kaitse Kodu! was published on the 14th of October 1925, which makes it one of the oldest still published magazines in Estonia. The first issue had 40 pages and it went into circulation with 18,000 copies. Due to clever marketing, improved content and design, the popularity of the magazine grew and by the end of 1928 it was one of the most read magazines in Estonia. From 1929 to 1932 Kaitse Kodu! was published as weekly. The last issue before the war came out on the 20th of July 1940. The year 1993 marks the new beginning for Kaitse Kodu! Altogether four different numbers were published until newly appointed editor-in-chief Ivar Jõesaar made it once again a regularly published magazine in 1995. Today Kaitse Kodu! is published eight times a year and it has a circulation of 7,000 copies.

Teguderohke Kaitseliit Möödunud aasta oli Kaitseliidul tohutult teguderohke. Aga kas ka tulemuslik? Asjade sisse pisut sügavamalt vaadates võib seda väita küll! Lisaks tavapärasele väljaõppele, mida viiakse malevates üle terve Eesti läbi juba sisseharjunud rutiini järgi, võtsid tuhanded ja tuhanded kaitseliitlased osa mitmetest suurõppustest nii kodu- kui välismaal. Tihtipeale koos liitlastega, kellest on aja jooksul saamas meie väljaõppe lahutamatu osa. Loomulikult ei piirdu meie koostöö välismaiste relvavendadega vastastikku osalemisega sõjalistel harjutustel. Väga oluline on ka kogemuste ja teadmiste vahetamine, mis võib ulatuda militaarmaailmast väljapoolegi. Kaitseliit on läbilõige ühiskonnast, mis tähendab, et organisatsiooni on koondunud inimesi kõikvõimalikelt elualadelt, alates põllumeestest ning lõpetades akadeemikutega. Kõige tähelepanuväärsem selle juures on aga kaitseliitlaste vaba tahe ning valmisolek seda kasutada. Kasvõi uskumatult lühikese etteteatamisaja jooksul ning kõike muud kõrvale heites. Selles peitub meie tõeline jõud. Pole kahtlustki, et ka alanud aasta tuleb Kaitseliidus eelmise sarnaselt väga teguderohke. Kas ka sama tulemuslik, seda näitab aeg. Varasematele kogemustele toetudes pole siiski põhjust sellest kaksiti mõelda. Ja mis sellest üldse rääkida, te teate seda juba niigi! Karri Kaas. peatoimetaja

Organization full of activities Last year was incredibly full of activities for the Estonian Defence League. But was it also resultful? When you look a bit closely into it you can say that as well. In addition to ordinary training which is conducted by different districts all over Estonia almost routinely, thousands and thousands members of EDL took part in several big exercises in our home country or abroad. Often with our allies who are becoming inseparable of our training. Naturally, the cooperation with our foreign brothers-in-arms does not end with military exercises. The sharing of experiences and knowledge is equally important and can even reach outside of the military world. EDL is the cross-section of our society and contains people from all ﬁelds of life from farmers to academics. But the most remarkable thing about our volunteers is their free will and readiness to use it. Even on a very short notice and casting all other things aside. In there lies our true power. There is no doubt that this year will be also full of activities. But will it be as resultful only time will tell. Taking into account earlier experiences, you can say, that there is no reason for thinking about that twice. But you know that already! Karri Kaas. Editor in Chief 1 | 2017

KAITSELIIT

Parim heidutus on tugeva kaitsetahtega, hea väljaõppega, isamaalise meelestusega relvastatud rahvas

Iidne Hiina väepealik Sun Zi on öelnud, et parim võit on võit ilma lahinguta. Seda mõtet parafraseerides – võit on see, kui meie inimeste julgeolek on tagatud ning põhiseaduses sätestatud põhimõtted, väärtused ja riiklikud huvid ei ole kompromiteeritud. Just selline lähenemine on olnud meie tegevuste aluseks. Leian, et Kaitseliit tervikuna on olnud ühiskonnas esirinnas ning näidanud kaitsetahet ja julgeoleku tagamise oskusi ka teistes valdkondades peale sõjalise sektori. Mul on hea meel tõdeda, et elanikkonna kaitse ja Kaitseliidu roll selles on leidnud positiivset vastukaja nii meie liikmete seas kui ka ühiskonTekst: brigaadikindral MEELIS KIILI, nas laiemalt. Erinevad algatused, Kaitseliidu ülem olgu selleks siis Naiskodukaitse koostatav eneseabi käsiraamat ja äpp või Pärnu maleva algatus kaasata õppuse Orkaan raames planeerimisse kohalikku omavalitsust, on selgeks märgiks sellest, et oleme saavutamas Kaitseliidu doktriinis kirjeldatud manööverliku mõtlemise juhtimisﬁ losooﬁa rakendumist organisatsioonis. Julgen väita, et Kaitseliidu doktriini loomisse pandud pingutus on hakanud andma soodsat tulemit. Kuid selleks, et seal kirjeldatud põhimõtted kinnistuksid, on oluline, et üksuste ja allüksuste ülemad, nii tegevteenistuses olevad kui ka vabatahtlikud pealikud loevad ja järgivad doktriinis kehtestatut. Samuti pean vajalikuks doktriini tutvustamist

Me võime olla rahul eelmise aasta tegemistega ja rahulikult tulevikku vaadata. Kaitseliidu toimingud ja sooritused on olnud sellised, mis annavad ühiskonnale selge sõnumi, et oleme valmis teostama oma põhiseaduslikku õigust, kaitsta oma riiki, parimal ja efektiivseimal moel.

1 | 2017

kõikidele Kaitseliidu tegevliikmetele, Kaitseliiduga töösuhtes olevatele inimestele ning ka avalikkusele laiemalt.

Kaitseliidu potentsiaalne kasutegur on kasvanud Loomulikult ei anna julgeolekuolukord maailmas põhjust muretuseks. Samas ei ole meie idanaabri tegemised ju tegelikult üllatus, vaid nende käitumisnorm ja soovid on olnud meile teada kogu aeg, mistõttu ei ole meie tegelik julgeolekuolukord muutunud. Ohtu ja selle realiseerumise tõenäosust deﬁneeritakse tavaliselt läbi võime ja kavatsuse kombinatsiooni. Vastase võime neutraliseerimiseks on iseseisev kaitsevõime võtmetähendusega. Kuid tuleb silmas pidada, et iseseisev kaitsevõime on oluliselt laiem mõiste kui pelgalt sõjaline kaitse. See on hästi talitlev ühiskond, funktsioneerivad teenused, elujõuline majandus, sisekaitse ja mis põhiline – terved, sportlikud, tugeva kaitsetahtega inimesed. Kaitseliidu rolli iseseisva kaitsevõime tagamisel ei ole võimalik alahinnata ja me panustame eelpoolmainitud aspektidesse nii Kaitseliidu seaduses püstitatud ülesandeid täites kui ka kodanikena eeskuju andes. Ka sõjalise kaitse seisukohast on Kaitseliit võtmerollis,

KRISTJAN PRII

toetades nii sisekaitset kui ka kaitseväge valmisolekuastmete tõstmisel. Lisaõppekogunemisel Okas tõestasime, et õigustame hästi meile pandud lootusi. Kaitseliidu sooritus oli hea ja organisatsiooni vääriline ja selle saavutasime me tänu sellele, et tegutsesime tervikorganisatsioonina. Küsimusele, kas Eesti valmistub sõjaks, võib rahulikult vastata: ei, me valmistume rahuks, sest meie

tegevused on suunatud sellele, et vähendada ohu teise komponendi, vastase kavatsuse, realiseerimise võimalusi. Olen jätkuvalt seisukohal, et parim heidutus on tugeva kaitsetahtega, hea väljaõppega, isamaalise meelestusega relvastatud rahvas. Meie tihenenud koostegevus siseriiklike partneritega ja süvenev rahvusvaheline tegevus annab tunnistust, et

oleme suutnud suurendada Kaitseliidu potentsiaali kasutegurit. Briti kergejalaväekompanii sujuv integreerimine õppusega Põhjakonn on selge näide, et oleme võimelised tegutsema laias ja kompleksses keskkonnas. Samuti on tihenenud koostöö riigisiseste partneritega, nagu politsei- ja piirivalveamet või kohalikud omavalitsused, ning ühine planeerimine ja tegutsemine on kujunenud pigem tavaks kui erandiks. See omakorda annab tunnistust, et suudame hea tahte ja pideva praktika najal rakendada ametkondadevahelist võimete ristkasutuse põhimõtet, mis lõppkokkuvõttes ongi riigikaitse laia käsitluse alus. Loomulikult on veel palju arenguruumi, kuid üksteisest sõltuvuse põhimõttest arusaamises ja selle praktikasse rakendamises on Kaitseliit esirinnas. Nagu mainitud, seisavad Eesti riigi ja ühiskonna ees jätkuvalt hübriidohtudest tulenevad proovikivid, millega toimetuleku parimaks meetodiks on riigikaitse lai käsitlus ja ühiskonna suurim võimalik kaasatus. Selleks pean oluliseks, et jätkame 3 x V kontseptsiooni teadvustamist, tutvustamist ja juurutamist nii Kaitseliidu sees kui ka ühistegevustes koostööpartneritega. Lühend 3 x V tähistab kolme võrdväärselt olulist liigitust – võitlejad, võimaldajad ja võimendajad, kelle koostegevus loob planeeritud või planeeritust soodsamaid mõjusid, eesmärgiga toetada soovitud lõppseisundi, riigikaitse laia käsitluse saavutamist.

KAITSELIIT

KRISTJAN PRII

Süvenev rahvusvaheline tegevus annab tunnistust, et oleme suutnud suurendada Kaitseliidu potentsiaali kasutegurit

Alanud aasta tuleb pingeline, kuid huvitav

Naiskodukaitse liikmed, kes soovivad sõjaaja paigutust kiirreageerimisüksustes, peavad seda saama

2017. aastal valmib Kaitseliidu arengukava, mis suunatakse kinnitamiseks keskkogule. Selles arengukavas sidustatakse kõikide struktuuriüksuste arengukavad, et tagada 3 x V põhimõtte rakendamine ja sünergia teke. Paari eelmise planeerimisperioodi prioriteetideks on olnud lahinguvalmiduse saavutamine ja hoidmine. Planeerimistegevuste ja praktiliste harjutuste käigus on Kaitseliit minu hinnangul saavutanud püstitatud ülesannete täitmise soovitud 1 | 2017

KAITSELIIT

tasemel. Tagamaks progressi, pean vajalikuks viia lahinguvalmidust järgmisele tasemele, tuues sisse kaitsevalmiduse mõiste. Kaitsevalmidus on missiooniteadlik ja ülesandele keskendunud koostegevus, mis võimaldab võitlejatel keskenduda lahinguülesannete ettevalmistusele ja täitmisele, võimaldajatel võimaldada nii võitlejate vajaduste kui ka teiste Kaitseliidu seadusega püstitatud ülesannete täitmist ja võimendajatel tõsta tegevuste kasutegurit oma professionaalsete või sotsiaalsete oskuste lõikes, ehk teisisõnu – iga Kaitseliidu liige on oluline ja võimeline riigikaitsesse panustama. Järgmise planeerimisperioodi prioriteediks sean kaitsevalmiduse, mille põhiline fookus on jätkusuutlikkusel. Riigikaitse arengukava määratleb inimressursi järgmise kümne aasta lõikes. See on arv, millega tuleb luua nii väljaõppe- kui ka juhtimisvõime, mis vastavad Kaitseliidu seaduses püstitatud ülesannete täitmise vajadustele. On selge, et tegevteenistuses ja töölepingulises suhtes olevate inimestega on võimalik luua esmane valmidus, kuid jätkusuutlikkuse tagamiseks peab kaasama tegevliikmeid. Selleks on vajalik tagada töövarjude olemasolu võtmeametikohtadel nii maakaitseringkonna staabis kui ka maleva staapides, võimaldamaks staapide jätkusuutlikku toimimist pikema aja jooksul nii kriisi- kui ka sõjaolukorras. Alanud aastal peame saavutama olukorra, kus vabatahtlikult võetud riigikaitsekohustus annab tegevliikmetele arengu- ja karjäärivõimalusi. Kuid vabatahtlikult võetud kohustus ei pea ilmtingimata olema seotud sõjaaja ametikohaga kiirreageerimisüksuses. See peab looma tingimused, et inimest on võimalik, vajadusel koheselt, ilma liigse bürokraatiata, määrata sõjaaja ame-

MONIKA RISTISAAR

Algatusvõime ja väärtuste toetamine annab Naiskodukaitsele teiste organisatsioonide ees konkurentsieelise

tikohale. See loob vajaliku reservi, mis omakorda tagab paindlikkuse Kaitseliidule pandud ülesannete täitmisel. Koolitusele suunamisel ei saa seada piiranguid, mis seovad kandidaate vaid kiirreageerimisallüksustega. Kõik allüksused vajavad professionaalset juhtimist, mis omakorda nõuab kvaliﬁtseeritud juhte. See annab ka põhivalmidusallüksustele võimaluse loomulikult areneda kiirreageerimisallüksusteks. Võitlusvõimeliste, piisava ettevalmistuse saanud tegevliikmete ja allüksuste saavutamisel on kriitiline võtmeroll instruktorkoosseisul. Seetõttu pean väga oluliseks jätkata instruktorite täiendkursust samas mahus ja koosluses. Juhtidest sõltub organisatsiooni efektiivsus, seega tuleb järgmise aasta jooksul täiendada Kaitseliidu kursustele suunatavate liikmete valikuprotseduure nii, et see tagab Kaitseliidule vajalike ametikohtade täituvuse ja piisava ülekatte, on motiveeriv tegevliikmetele ning toetab talendikate ja juhiomadustega inimeste leidmist ja rakendamist igaühe võimetele kõige paremini vastavates ülesannetes. Jätkuvalt tuleb tagada 3R – relvad, raha, riigisaladus – printsiibi

Vabatahtlikult võetud riigikaitsekohustus annab tegevliikmetele arengu- ja karjäärivõimalusi. 10

1 | 2017

punktuaalne rakendamine. Nendes valdkondades ei saa olla mingeid kõrvalekaldeid kehtestatud reeglitest. Peame endale selgelt teadvustama, et tugeva riigikaitseorganisatsioonina on Kaitseliit välismaiste, eriti Vene eriteenistuse huviorbiidis. Selle tõttu peab kõikide tegevliikmeteni viima arusaamise, millised on julgeolekuriskid ja kuidas neid hallata või vältida. Relv on hoiustatud ja käsitletud kõige turvalisemalt ja efektiivsemalt siis, kui see on tegevliikme kodusel hoiul. See on nii lahinguvalmiduse, heidutuse kui ka relvakäsitlemise ja enesedistsipliini element ja turvalise ühiskonna tunnus. Logistika valdkonnas pean alanud aasta prioriteediks individuaalse varustuse programmi rakendamist, selle kinnistamist ja tutvustamist ning ühtsete arusaamade saavutamist kogu valitsemisalas, hinnanguliselt peab programmi täielik ellurakendamine olema võimalik 2018. aasta lõpuks. Individuaalse varustuse programmi aluseks on põhimõte, et kõik tegevliikmed peavad saama baasvarustuse (välivormi komplekt, rakmed, seljakott ja relv), sõltumata nende paigutusest organisatsioonis. Loomulikult, arvestades Kaitseliidu vabatahtlikku iseloomu, on ka isiklik panus alati teretulnud. Selleks, et oleks tagatud varustuse ümbervahetamine sõltuvalt tegevliikme aktiivsusest ja tegevuste iseloomust, luuakse programmi ka koeﬁtsientide süsteem.

Küberteema on muutunud meie igapäeva osaks. Pole valdkonda, mida tänapäeva infotehnoloogia ei mõjutaks. Küberkaitseüksuse tegevused on sujuvalt muutnud meie kui organisatsiooni mõtlemist ja arusaamu, võimaldades meil kasutada domeeni tugevusi ja kahandada nõrkusi. Küberkaitseüksus on pidevalt avangardis muutuste ja innovatsiooni rakendamisel, küberturvalisuse tagamisel ja pideval koolitamisel. Selliste tegevustega jätkatakse ka sel aastal, hoides initsiatiivi ja innovaatilist mõtlemist. Naiskodukaitse jätkab oma põhitegevustega. Soovin, et sel aastal oleks põhiline fookus elanikkonnakaitse sektori edasiarendamisel selleks, et inimesi harida ning suurendada ühiskonna teadlikkust ja vastupanuvõimet. Samuti toetab see Naiskodukaitse algatusvõimet ja väärtusi ning annab neile teiste organisatsioonide ees konkurentsieelise. Naiskodukaitse liikmed, kes soovivad sõjaaja paigutust kiirreageerimisüksustes, peavad seda saama, kui nad vastavad ametikohale esitatud nõuetele. Naiskodukaitse liikmetel on õigus kanda relva ja vormi võrdväärselt teiste tegevliikmetega. Noorte Kotkaste ja Kodutütarde põhifookus on noorte kujundamisel headeks isamaalisteks kodanikeks. Noortejuhtide leidmiseks ja nende motiveerimiseks on vajalik teada tegureid, mis innustavad noortejuhiks saama ja selleks jääma. Analüüsime organisatsiooni edulugusid, et leida võimalikke trende ja mustreid ning laiendada parimaid praktikaid kogu organisatsioonile. Samuti on vaja läbi viia ühisüritusi malevate, küberkaitseüksuse ja Naiskodukaitse allüksustega, et luua sidusust ja äratada noortes huvi jätkata Kaitseliidus ka täiskasvanuna. 2017 saab olema pingeline, kuid huvitav ja eesmärgistatud aasta. See on ka sissejuhatuseks Kaitseliidu 100. aastapäeva tähistamisele 2018. aastal, mil üheks põhisündmuseks saab olema suurmanööver, õppus Siil. See on õppus, kus harjutatakse kõiki Kaitseliidule pandud ülesandeid ning kus kõik tegevliikmed saavad oma oskuste ja võimaluste piires kaasa lüüa, et edastada meie inimestele sõnumit: Kaitseliit on rahu ja meie põhiseaduslike väärtuste kaitsel ja me teeme seda hästi.

IN ENGLISH

People Armed with Strong Defence Will, Good Training and NationalMindedness are the Best Deterrence We may be satisfied with our last year’s activity and look peacefully into the future. The operations and performance of the Defence League have sent a clear message to the society – we are ready to perform our constitutional right of defending our country in the best and most efficient manner. Text by Brigadier General MEELIS KIILI, Commander of the Defence League teers to read and follow what has The ancient Chinese General Sun been established in the doctrine. I Zi has said that the supreme art of also consider it important to introwar is to subdue the enemy without duce the doctrine to all the active fighting. Paraphrasing that thought members of the Defence League, – a victory means that the security of our people has been ensured without people in employment relations with the Defence League and also to the compromising the principles, values public in general. and national interests provided for in the constitution. Our activity has been based on such approach exactly. The Potential Efficiency I find that the Defence League as of the Defence League has a whole has been in the front in the Grown society and shown the defence will Naturally, the security situation in and the skills of ensuring security the world is not something to feel also in other areas besides the miliunconcerned about. All the same, tary sector. I am glad to admit that the activities of our Eastern neighthe defence of the population and bour are not exactly surprising but the Defence League’s role therein we have always been aware of their has received positive feedback both behavioural standards and requests, among our members as well as in the and therefore our actual security society in general. Different initiasituation has not changed. A threat tives – whether being the self-help and the likelihood of the realisation manual and application developed thereof are usually defined through by the Women's Voluntary Defence the combination of capability and Organisation or the initiative of intention. Independent defence Pärnumaa district to involve the capability is of key importance in local government in the planning of order to neutralise the enemy’s capathe exercise Orkaan, are clear signs bility. Nevertheless, it must be kept of the fact that we are achieving the in mind that independent defence application of the manoeuvre warcapability is a considerably wider fare philosophy as described in the concept than just military defence. Defence League doctrine, inside the It means a well-functioning society, organisation. functioning services, vital economy, I dare to say that the efforts put public defence and most importantly into the creation of the Defence – healthy, sporty people with a strong League doctrine have started to pay defence will. off. However, in order for the princiThe role of the Defence League in ples described in the doctrine to be ensuring the independent defence reinforced it is important for the unit capability cannot be underestimated and subunit commanders, chiefs in and we contribute to the aforemenactive service as well as the voluntioned aspects by performing the

1 | 2017

KAITSELIIT 12

1 | 2017

MERLE NORIT

functions established in the Defence League Act as well as by giving an example as citizens. In the terms of military defence the Defence League has also a key role by supporting the public defence and the Defence Forces upon raising the levels of readiness. In the additional reservist training Okas we proved that we justify the expectations relied on us. The performance of the Defence League was good and worthy of the organisation which was achieved thanks to our operation as an integral organisation. To the question: is Estonia preparing for a war, we may answer with ease: no, we are preparing for peace since our activities are targeted to reducing the opportunities for the realization of the other component of threat, namely the enemy’s intention. I am still of the opinion that the people armed with a strong defence will, good training and nationalmindedness are the best deterrence. Our frequent cooperation with domestic partners and intensifying international activity are the signs that we have managed to increase the potential efﬁciency of the Defence League. The smooth integration of the British light infant company with the exercise Põhjakonn is a clear example that we are capable of operation in a wide and complex environment. Cooperation with domestic partners such as the Police and Border Guard Board or the local governments has also become more frequent and joint planning and operation is rather a norm than an exception. This in its turn is an acknowledgement that with good will and constant practice we can apply the cross-usage principle of capabilities between authorities, which forms the basis for the broad approach of national defence. Of course, there is still room for improvement but the Defence League excels in the comprehension of the principle of dependence on each other and the application thereof in practice. As already said, the state and the society of Estonia are still faced with challenges resulting from hybrid threats and the best way to deal with it are the broad approach of national

Our cooperation with internal partners shows that we have multiplied our potential value.

defence and the largest possible involvedness of the society. For that I consider it important to continue raising the awareness, notification and introduction of the 3 x V concept inside the Defence League as well as in joint activities with the cooperation partners. The abbreviation 3 x V stands for the three equally important classifications – võitlejad (fighters), võimaldajad (enablers) and võimendajad (amplifiers), whose joint activity creates the planned or more favourable than planned effects with the objective of supporting the achievement of the desired final status, the broad approach of national defence.

This Year will be Stressful but Interesting In 2017, the development plan of the Defence League will be ready and shall be transferred to General Assembly for approval. The development plans of all structural units shall be harmonised in the aforesaid development plan in order to ensure the application of the 3 x V principle and the creation of synergy. The priorities of the couple of previous planning periods have been the achievement and maintenance of the readiness for battle. In my opinion, in the course of the planning activities and practical exercises, the Defence

League has achieved the completion of the established objectives to the desired level. In order to ensure the progress I consider it necessary to take the combat readiness to the next level by introducing the concept of defence readiness. Defence readiness means missionconscious and task-oriented joint activity which enables the fighters to concentrate on the preparation and implementation of the combat tasks, the enablers to enable to meet the needs of the fighters and perform other functions established with the laws of the Defence League, and the amplifiers to increase the efficiency of activities within the section of their professional or social skills or in other words – every member of the Defence League is important and capable of contributing to the public defence. The priority of the next planning period shall be the defence readiness the main focus of which is on sustainability. The national defence development plan determines the human resource within the next ten years. Training and leadership capabilities must be created with that number, corresponding to the needs for the performance of tasks established in the Defence League Act. It is clear that the initial readiness can be created with the people who are in active service

lished rules. We must clearly make ourselves aware that the Defence League as a strong national defence organisation is in the zone of interest of foreign and especially Russian special services. Due to the previous, all the active members must be aware of the security risks and know how to avoid or prevent them. A weapon is kept and handled in the safest and most efficient manner if it is kept at home of the active member. It is an element of combat readiness, deterrence, handling of a weapon and self-discipline as well as the sign of a safe society. In the area of logistics, this year’s priority is the application of the individual equipment programme, the reinforcement and introduction thereof and the achievement of a common understanding in the entire scope of government. According to an evaluation, the complete implementation of the programme should be possible by the end of the year 2018. The individual equipment programme is based on the principle that all the active members must be given a basic equipment (field uniform set, harness, back bag and a weapon), regardless of their position in the organisation. Naturally, taking into account the voluntary nature of the Defence League, a personal contribution is always welcome. In order to ensure the exchange of the equipment depending on the activeness and nature of activity of an active member, the system of coefficients shall also be created in the programme. The cyber subject has become a part of our everyday lives. There is no such area which is not affected by the modern information technology. The activities of the cyber protection unit have changed the thinking and understanding of us as an organisation by enabling us to utilise the strengths of the domain and decrease the weaknesses. The cyber protection unit is in constant avantgarde in the application of changes and innovations, ensuring cyber security and constant training. Such activities shall also be continued in this year by keeping the initiative and innovative thinking. Women's Voluntary Defence Organisation continues with its prin-

cipal activities. I would like for the main focus in this year to be on the further development of the population defence sector in order to educate people and to increase the awareness and resistance of the society. It also supports the initiative and values of the Women's Voluntary Defence Organisation and gives them a competitive advantage in front of other organisations. The members of the Women's Voluntary Defence Organisation who wish to have a war-time placement in combat units must be given it if they meet the requirements for the position. The members of the Women's Voluntary Defence Organisation are entitled to wear a weapon and a uniform equally with other members. The main focus of the Noored Kotkad (EDL boys' organisation) and Kodutütred (EDL girls' organisation) is on the formation of young people into good, nationally-minded citizens. In order to ﬁnd youth leaders and be able to motivate them it is necessary to know the factors which encourage to become a youth leader and to stay one. We analyse the success stories of the organisation to establish the possible trends and patterns and to apply the best practices to the entire organisation. It is also necessary to conduct joint events with the district, cyber defence unit and Women's Voluntary Defence Organisation subunits in order to create cohesion and to keep the interest in young people for continuing in the Defence League also as an adult. The year 2017 will be a stressful but also an interesting and purposeful year. It is also an introduction to the celebrations of the 100th anniversary of the Defence League in 2018 in which one of the main events shall be a grand manoeuvre, the exercise Siil. It is an exercise where all the tasks imposed on the Defence League are practiced and where all the active members have the chance to participate in within the range of their skills and possibilities in order to convey the following message to our people: the Defence League is on the defence of peace and our constitutional values and we do it well.

KAITSELIIT

or in an employment relationship, however in order to ensure sustainability it is necessary to involve active members. For that, the existence of job shadows must be ensured in key positions in the district headquarters to enable the sustainable functioning of the headquarters within a longer period of time both in a state of crisis and war. In this year we must achieve a situation where the national defence obligation assumed voluntarily gives the opportunities for development and career to the active members. However, an obligation assumed voluntarily does not necessarily have to be connected with a war-time position in a combat unit. It should create a condition according to which a person can immediately and without excessive bureaucracy be appointed to a war-time position. It creates a necessary reserve which in its turn ensures flexibility upon the performance of tasks imposed on the Defence League. Upon sending to a training, restrictions which bind the candidates only to combat units should not be established. All subunits need professional leadership which in its turn requires qualified leaders. The composition of instructors plays a key role in the achievement of the number of active members and subunits capable of fighting and having received sufficient preparation. Therefore, I consider it very important to continue the further training courses for instructors in the same extent and composition. The efficiency of the organisation depends on the leaders and therefore, within the next year, the selection procedures for sending the members to the courses of the Defence League must be amended to ensure that the positions necessary for the Defence League are filled and there is sufficient overlapping, that it is motivating for the active members and supports the finding and application of talented people with leadership qualities in the functions best suited to everyone’s capabilities. The punctual application of the 3R – relvad (weapons), raha (money), riigisaladus (state secret) – principle must be ensured on a continuing basis. In those areas there cannot be any deviations from the estab-

Translated by Lingo OÜ 1 | 2017

24tunnise etteteatamisega metsa! Riigikaitseseaduses on selline mõiste nagu lisaõppekogunemine (LÕK), mille saab kokku kutsuda vabariigi valitsus. Millised on selle erinevused võrreldes meie mõistes tavalise reservõppekogunemisega (RÕK)?

VÄ L J A Õ P E

Tekst: TOOMAS PIIRMANN

Lisaõppekogunemisega kaasneb suur ja mitmepalgeline murede ring. Kõike polegi võimalik ette näha. Esimene märguanne sellisest välkõppekogunemisest tuli juba aasta algul ja rattad hakkasid veerema. Siis polnud veel kellelgi selgust muredest ega seaduslikust alusest, millele õppustele tulija võiks toetuda. Siiski tuldi kohale! Järgneva poole aastaga korrastusid teadmised lisaõppekogunemisest oluliselt. Lisaks saime Kaitseliidu peastaabist vastused korduma hakkavatele küsimustele ja ülem käis allüksuse pealikele seletamas võimaliku õppusega seonduvat. Kõike seaduses kirjas pole ja mit-

1 | 2017

meti tõlgendamist või lausa juhiste puudumist jätkub veel tänagi. Augustiks 2016 oli maleva staap teinud endale selgeks LÕK-st tulenevad kohustused ja õigused ning andnud vastused mitmesugustele küsimustele, mis tekkida võisid. Nüüd algas selgitustöö: miks, kellele, kuidas, kunas.

ja formeeruda (käib kaitseliitlaste kohta, sest tavalised reservväelased formeeritakse). Teiseks põhjuseks on anda valitsusele võimalus näiteks ilma sõjaseisukorda välja kuulutamata kutsuda kokku reservarmee, kui teatud märgid näitavad olukorra pingestumist ja võib tekkida vajadus …

Miks selline õppus?

Kellele?

Alustuseks pean ütlema, et paljud arvamused on autori isiklikud arvamused ja need ei pruugi kokku minna millega iganes. Selline LÕK on riigile vajalik kahel põhjusel. Esmalt kontrollimaks meie võimekust koheselt reageerida

Selliselt saab kokku kutsuda reservväelasi. Neile laieneb seadusest tulenev kohustus. Lisaks on Kaitseliidus võimalus, et malevapealik saab oma kutsega kutsuda ka juba lahinguüksustesse kirjutatud kaitseliitlasi, kes mingil põhjusel ei ole

AIVAR KROONMÄE

veel reservväelased. Neile ei laiene seadusest tulenevad kohustused kohale ilmuda ja osaleda, sest tegu pole reservväelastega. Neid ei saa näiteks seaduse jõuga töölt vabastada, neile ei saa määrata väärteo korras trahvi jne.

Kuidas? Siit algavad võitlejate igapäevamured. Malev sai päris hea ülevaate kaitseliitlaste elust, tegemistest, õpingutest, huvialadest, töölkäimistest jne. Lisaks sellele hetkepildi: kus nad parajasti paiknesid ja miks. Paljudega sai isiklikult vesteldud ja lahendusi arutatud. Näiteks töötab inimene parajasti Ida-Virumaal,

LÕK on riigile vajalik, kontrollimaks meie võimekust koheselt reageerida ja formeeruda.

kuid nende tublide emade kohaletulekut me seekord ei soovinudki. Samuti puudub meil võime hooldada tavapärasest keerulisemat vanainimest ja kokkuleppel õppusele tulijaga andsime talle seetõttu võimaluse pühapäeva õhtul koju saada. Eraldi teema oli tõbistega. Seadus otseselt ei anna õppusevabastust seoses haiguslehel viibimisega, sest on viide, et õppusest vabastab kaitseväe meditsiiniteenistus. Siin nõustus peastaap, et haiguslehel viibijad, kelle haigus ei võimalda kohale tulla, ei peagi kohale tulema. Nendega tegelesime ühekaupa eraldi ja nii jõudsid kohale vaid need tõbised, kelle tervist see ohtu ei seadnud. Nendega tegeles edasi kaitseväe arst. Vaid üks mees neist saadeti õppusele, koos vabastusega seljakoti kandmisest. Tagantjärele tarkusena oleks kindlasti pidanud arsti vastuvõturuumi muust saginast eraldama. See on õpetus meile endile. Põhjusi ei hakka siin käsitlema, kõik saavad isegi aru. Kõige suurem probleem oli õppuse kestus. Võimalus, et võitlejad ei jõua esmaspäeval tööle, tekitas pingeid nii võitlejates endis kui nende tööandjates. Jah, nii mõnigi töötab ka nädalavahetusel. Väikeﬁrmal võib poe kinnipanek või tootmisseisak või koolibussi rooli taha minematajätmine tähendada käibe langust, klientide kaotust, leppetrahve ja saamata jäänud kasumit (summad võivad tõusta tuhande-

1 | 2017

VÄ L J A Õ P E

kuid elukoht on tal Võrus. Seaduse järgi makstakse talle kütusekompensatsiooni ainult ametlikust elukohast, st Võrust. See tahtis selgitamist paljudel juhtudel. Inimesel ei pruugi olla nii palju raha (eriti vahetult enne palgapäeva), et osta autosse kütust või ühistranspordi piletit (mille saaminegi võib tippaegadel olla probleemne). LÕK-i korral on tegelik kohaletulekukulu tihti enda kanda. Kuidas aga lahendada reservväelase parajasti tühja rahakoti probleemi? Võime ju rääkida, et igaühel peaks olema piisav reserv, aga erinevad uuringud näitavad, et vähemalt kolmandikul inimestest puudub igasugune rahatagavara ehk siis elatakse palgapäevast palgapäevani. Õnneks on Kaitseliit kokkuhoidev seltskond ja murele saab lahenduse, kui kaaslane hädast välja aitab. Küll aga peab kaaslane omama kontot samas pangas, sest muidu võib raha liikumine ühest pangast teise liiga kaua aega võtta. Samuti on võimalus, et samast kandist on veel keegi tulemas ja võtab kaaslase peale. Siin on koordineerimistööd juhtkonnale, kes näeb malevlaste paiknemise suuremat pilti ja saab aidata leida koostulijaid, vajadusel oma isiklikult kontolt raha üle kanda jne. Mõned tööandjad soovisid ette kinnitust, et selline õppus aset leiab, neile saigi teatis saadetud. Juba varakult palusime lahinguüksuse liikmetel teavitada oma tööandjaid, et selline välkõppekogunemine on võimalik. Mõned jõudsid kohale hiljem, aga tänu heale koostööle oli täpselt teada, kes mis kell saabub. Lastehoiu võimalus on meil tänu Naiskodukaitsele olemas ja paljudele sai seda pakutud. Üllatust selle üle oli tunda isegi läbi telefoni. Kahjuks ei suutnud me lapsehoidu pakkuda paaripäevasele ja 11kuusele lapsele,

L I S A T E AV E

Seadusest tulenevad suurimad erinevused õppusele tulija jaoks LÕK 1. Teatatakse ainult 24 tundi ette 2. Võib kokku kutsuda piiramatu arv kordi 3. Kestus on kuni 60 päeva kõigile 4. Tööandjale esitatakse tõend õppuse kohta pärast õppust 5. Õppusest vabastavate põhjuste nimekiri on poole lühem

Seaduse järgi võib lisaõppekogunemise kestus olla kõigile ühtviisi kuni 60 päeva

„Välismaalased“ Tõepoolest, mujal riikides viibivaid võitlejaid oli üllatavalt palju. Geograaﬁagi oli üllatavalt lai: Austraalia, Jaapan, Holland, Suurbritannia, Norra jne. Kokkuleppe oli, et kaugemalt kui Lõuna-Soome või Läti kohale tulema ei pea. Tänud Kaitseliidu ülema mõistlikkusele. Suhtlesime kõigi välismaal viibijatega ja tundsime pigem huvi, millal nad reaalselt kohale jõuaksid. Kontakt on nendega olemas ja vaid paaril juhul mõtleme, kas ei peaks neid lahinguüksusest välja arvama, sest nüüdseks on ka pere neile järele kolinud. Enamik võitlejaid viibivad võõrsil siiski ajutiselt ja jõuavad isegi õppustele, nii et pole põhjust sundida neid iga mõne aasta tagant üksust vahetama. Tekitaks ainult segadust ja rikuks hea meeskonnatunde. Soomes olijatest arvan, et nendel on edaspidigi olemas võime sellisele õppusele kohale jõuda, kuigi Soome seaduseandja ei näe ette võimalust meie õppusega seoses töölt puududa. Teades selle riigi väga positiivset hoiakut riigikaitsesse, ei tohiks tööandjalt loa saamine keeruline olla. Kujutan vaid ette, kuidas suhtuks Soome ajakirjandus tööandjasse, kes

AIVAR KROONMÄE

VÄ L J A Õ P E

RÕK 1. Teatatakse vähemalt 120 päeva ette 2. Ära on määratud kõigi õppuste kestuse summa kogu reservisoleku aja jooksul: ohvitseridel kuni 12 kuud, allohvitseridel kuni 9 kuud ja sõduritel kuni 6 kuud 3. Kestus reakoosseisul kuni 14 päeva, allohvitseridel kuni 21 päeva ja ohvitseridel kuni 30 päeva 4. Tõend saadetakse tööandjale enne õppust

tesse). Need on igapäevased mured, millega pidime tegelema. Seadusest tuleneb küll kohustus õppusele saabuda ja kohal olla, aga ei anta näiteks malevapealikule võimalust kaalutleda, kas kedagi peaks saama õppusest vabastada seoses liialt suure kahjumi- või leppetrahviriskiga ettevõttele. Kasvõi näiteks 10 tunniks. Siin peaks seadus olema paindlikum just kaitseliitlaste suhtes. Selline õppuseletulek võib tunduda karistusena ja muidu aktiivse kaitseliitlase edasist panust riigikaitsesse vähendada. Kõik saavad aru, et vajadusel tullakse ja tullakse ikka väga kiiresti kohale ning ollakse relvaga nii kaua, kui vaja. Rahuaja õppus ei peaks aga tekitama võitlejatele liiga suuri kulusid.

1 | 2017

Allüksuste ülemad, kes viibisid välismaal, pidid jooksvalt oma asemikega kaugsuhtlema ja said sellega hakkama, loodan vaid, et nad teevad seda rohkem ka õppusevälisel ajal. Mootori paremaks käigushoidmiseks on selline õppus vajalik.

Esimest lisaõppekogunemist käis vaatamas ka peaminister Jüri Ratas, kes oma kõnes õppusel osalejatele vabandas kõigi võitlejate pereliikmete ees, et nende abikaasad või isad-emad pidid vabariigi valitsuse otsusega nii ootamatult õppustele saabuma

ei luba eestlast välkõppekogunemisele.

Mida head selline õppus tõi? Saime parema pildi liikmete igapäevaelust ja -olust. Allüksuste ülemad pidid jalad kõhu alt välja võtma ja oma võitlejatega rohkem suhtlema. Saime juurde kindlust, et tegelikult suudaksime päris suure hulga liikmeid saata juba paari tunni jooksul täies varustuses/relvastuses ülesandeid täitma ja et loetud tundidega on võime saavutanud ka suurem osa lahinguüksustest. Arvan, et seda oleks võimalik saavutada ka vaid ühe sõnumiga, mitte 24tunnise etteteatamisega. See on Kaitseliidu eelis, sest meil on varustus kodus. Ainult relvi võiks kodus olla rohkematel. Samuti on vaja hakata hajutama allüksuste varustust võitlejate kodudesse, rääkimata allüksuse transpordist jne. Saime proovida tavapärasest kiiremat iseformeerumist ja jooksvate murede lahendamist ning oleme järgmiseks korraks paremas valmisolekus. Teame tänaseks, et võitlejate jooksvate probleemide lahendamise ja info jagamisega peab tegelema eraldi osakond. See võib tunduda mõttetu, aga enda kogemusest tean, et see töötab ja annab tulemust. Need inimesed ei saa samal ajal tegeleda aruandlusega kõrgemale, rutiinse võitlejate kohaloleku ja sellega

seotud paberimajandusega. Asjade ladusamalt ja sujuvamalt jooksmiseks tuleb luua erinevad nn osakonnad, siis jõuavad võitlejad kohale ja siit edasi võimalikult kiiresti. Lisaks tuleb tegeleda erijuhtudega. Sisuliselt peaks töötama sõjaaja pataljoni staabi ekvivalent.

Kahjuks ei õnnestunud mõne võitlejaga üldse kontakti saada, nendega tegeleme jooksvalt edasi. Pole harv, et mõne aasta välismaal tööl olnu jätab tagasi tulles kontaktid malevas uuendamata. Ka telefonid ja meiliaadressid muutuvad. Allüksuste ülemad peavad ise aktiivsemad olema ja liikmetele selgitama vajadust kontakte uuendada. Aruandlus kipub olema liiga keeruline ja eluvõõras. Seda teemat kahjuks või õnneks siin edasi arutada ei saa. Sellise õppekogunemise üks suurimaid pidureid on ka võitlejate paberimajandus, mille nad peavad esmalt korda ajama, et õppusele täies mahus registreeruda. Siin on väga suur ajavaru.

VÄ L J A Õ P E

AIVAR KROONMÄE

Mõni asi ei läinud nii, nagu loodetud

L I S A T E AV E

Ettepanekud edasiseks LÕK puhul peaks transpordikompensatsioon katma kohaletuleku reaalsest kohast, kus võitleja viibis sõnumi või teate saamisel. Õppus võiks kesta maksimaalselt 48 tundi, siis segab selline välkkogunemine võimalikult vähe võitlejate elu. Reaalset vastutegevust peaks olema kauem ja see võiks alata juba enne väljasõitmist malevast. Malevapealikule võiks anda suuremad õigused õppuselt vabastamiseks täielikult või osaliselt. Võitlejad, kel on olemas digitaalne haiguslugu, mis vabastaks ta õppusest, ei peaks enam eraldi tulema seda diagnoosi malevast kaitseväe arstilt saama. Tuleks luua eraldi eelarve laste hoidmiseks. Peaks olema eraldi meeskond võitlejate transpordiks malevasse, kui selleks tekib vajadus. Alati ei peaks ette teatama 24 tundi, aitab näiteks mõnest tunnist. Vahel võiks selliseid LÕK-sid korraldada virtuaalselt (ilma inimesi reaalselt kokku kutsumata), suheldes kõigi võitlejatega ülemate kaudu ja koondades vajaliku info kokku.

IN ENGLISH

Kohati oli segadust kohalejõudmise kellaajaga. MHK tähendab: mitte hiljem kui … . See ei tähenda, et tuleb saabuda viimasel hetkel. Küll aga peaks olema 24tunnise etteteatamisega õppusel antud ajavahemik, millal tulla. Praegu oli võimalik tulla kohale üks päev varem (nii isegi juhtuski). Kahjuks ei lubanud Rõuge vallavalitsus võitlejatel pühapäeval püssist pauku teha. Põhjuseks vist liialt lühike etteteatamisaeg ja vallaelanike väidetav soov puhkepäeval puhata. Teeb sõnatuks. Laskma mindi siis Võru valda, tänud neile mõistliku suhtumise eest!

VÄ L J A Õ P E

Lõpetuseks Kõik, kes õppusel osalesid, pidid millestki loobuma. Kes iseenda juubelipeost, kes tööpäevadest, kes võistlusest, kes puhkepäevast. Seda meeldivam oli näha, et peaminister leidis pühapäeval aega tulla Võrumaale metsa võitlejaid tervitama. Oma kõnes õppusel osalejatele vabandas Jüri Ratas kõigi võitlejate pereliikmete ees, et nende abikaasad pidid vabariigi valitsuse otsusel nii ootamatult õppustel olema. Kiidusõnu jagus kõigile meestele ja naistele. Uurisin peaministrilt, mis tunde ja mõttega ta pühapäevasel ajal nii pika teekonna ette võttis – vastutustundest. Kui ta peaministrina langetab haamri, siis ta peab ka vastutama nende otsuste eest, mis vastu võetakse. Sellepärast on ta ka siin. Küsimusele, millest tema pidi pühapäeval loobuma selleks, et tulla võitlejatega kohtuma, vastas peaminister: lapse sünnipäevast ja ühisest kelgupäevast perega. Teades peaministri ülitihedat ajakava, arvan, et seda lugedes paraneb kõigi õppusel osalenute enesetunne. Selline teadmine suurendab ühtehoidmist ja näitab, kui vajalikuks sellist õppust peetakse. Edukaid välkõppusi kõigile!

Kõik, kes õppusel osalesid, pidid millestki loobuma. 18

1 | 2017

Into the Forest with 24 h Notice! The National Defence Act includes a concept of an additional reservist training (ART) which can be summoned by the Government of the Republic. What makes it different from the regular reservist trainings (RT)? Text by TOOMAS PIIRMANN Additional reservist trainings include a large and versatile set of problems. It is not possible to foresee everything. The ﬁrst alert about such snap training was received in the beginning of the year and so things started moving. Back then nobody had a clear idea about the worries or the legal basis on which the persons coming to the training may rely upon. However, they did come. Within the next six months, knowledge regarding the additional reservist training became more organised. Additionally, we got answers to our frequently asked questions from the headquarters of the Estonian Defence League (EDL) and the Commander of EDL came to explain to the heads of the subunits the possible issues related to the training. Not every detail is stipulated in the law and there are still things that can be interpreted in different ways or instructions that are missing altogether. By August 2016 the district headquarters had clariﬁed all their rights and obligations related to ART and given answers to different potential questions. The next task was to explain: why, for whom, how and when.

Why Conduct Such Training? To begin with, I have to say that many of the opinions herein are the personal views of the authors and may not coincide with the opinions of others. Such ART is necessary for the state for two reasons. Firstly, to control our capability to immediately react and form (by this I mean the members of the Defence League district because the ordinary reservists will be formed). Secondly, to give the government a possibility to summon the reserve army without declaring a

state of war in situations where there are signs of tension and there might be a need to...

To Whom? This is the way to summon reservists. They are subject to the respective legal obligation. Additionally, there is a possibility in the EDL that the Commanders of Districts can also summon members of the Defence League districts who are already marked down in combat units but who for some reason are not yet reservists. They are not subject to the legal obligation to make an appearance and participate in the training due to the fact that they are not reservists. For instance, they cannot be legally dismissed from work or penalised within the misdemeanour procedure, etc.

How? This is where the everyday problems of the fighters start. The district obtained quite a comprehensive overview of the life, activities, studies, hobbies, working positions, etc. of the members of the Defence League district. Also the current picture: where they were located at the moment, and why. With many of them we had personal conversations and discussions about the solutions. For instance, a person is currently working in Ida-Viru County but lives in Võru. Legally the person would be entitled to fuel compensation only from his official place of residence, i.e., Võru. This was the issue that needed to be clarified in many cases. A person may not have the sufficient amount of money (especially before the payday) to buy fuel for the car or a public transport ticket (obtaining

AIVAR KROONMÄE

The actual counteraction should last longer in these trainings and it could already start before departing from the district.

public transport tickets at peak times may also be problematic). In case of ART, the actual transport costs to the rally points are often borne by the reservists themselves. But how to solve the problem of the temporarily empty wallet of a reservist? We may argue that everyone should have a sufficient reserve, however, the studies indicate that at least one third of the persons do not have any money reserves, which means that they live from one payday to another. Luckily, the members of the Defence League stick together and the problem can be solved when you have a companion to help you out. However, both of you should have a bank account in the same bank because otherwise it could take too much time for money to move between the banks. There is also a possibility that someone else is coming from the same area and offers a lift to their companion. This gives some coordination work for the management who sees the larger picture of the locations of the district members and can help to find the people who can come to the training together, transfer some money from one’s personal account if necessary, etc. Some employers requested for a preliminary confirmation on the fact that this training takes place, so the respective confirmation was sent to

Such trainings are necessary in order to keep the engine in full working order. them. We also asked the members of our combat unit to timely inform their employers about the possibility of such snap training. Some arrived later but thanks to good cooperation, we had an exact overview at what time everybody was to arrive. Thanks to the Women's Voluntary Defence Organisation we have the possibility of child care, which was offered to many members. We could sense surprise over this fact even over the telephone. Unfortunately, we could not offer child care facilities for a few days old infant and an 11-month baby but the presence of these ﬁne mothers was not requested this time anyway. We also do not have a capability to care for an elderly person with very special needs and in agreement with the person coming to the training, we thus granted this person a possibility to go home on Sunday evening. There is a different issue with sick people. The law does not directly exempt people on sick leave from the training because there is a reference in the law that only the medical ser-

vice of the Defence Force is entitled to do so. Here the headquarter of the EDL agreed that those on sick leave and with an illness that does not allow them to make an appearance, do not have to come to the training. These cases were handled individually and in this way only the people on sick leave whose health was not compromised came to the training. They were then attended by the doctor of the Defence Force. Only one of them was sent to the exercise with an exemption to carry the back bag. In hindsight, the doctor’s reception room should have been separated from the other hustle. This is a lesson to be learnt. I will not discuss the reasons here, everyone will probably understand. The largest problem was the duration of the training. The possibility that the fighters will not make it to the work on Monday caused tensions in both the fighters as well as in their employers. Yes, many people also work on weekends. For a small company the closing down of the shop or a production stoppage or a failure of a person to make an appearance to his job as a school bus driver may mean a decline in turnover, loss of customers, contractual penalties and loss of profit (the sums may be in thousands of euros). These were the everyday issues we had to deal with. The law provides an obligation to arrive to the training and participate in it but it does not, for instance, give the Commander of the District a possibility to deliberate whether it would be wise to exempt someone from the training due to an excessively high risk of loss or contractual penalties to the company. Even for 10 hours, for instance. Here the law should be more flexible as regards to the members of the Defence League district. Making an appearance to the training under such circumstances may seem as a punishment and may reduce the future contribution of the otherwise active member to the Defence League. Everybody understands that if there is a necessity, people will come, and will come quickly and be there holding a gun as

1 | 2017

long as it takes. A peacetime training, however, should not cause excessive costs to the ﬁghters.

Everyone who took part in the training had to give up something.

’Foreigners’

What Were the Positive Sides of Such Training? We had a better overview of the everyday life of the members. The heads of the subunits had to pull themselves together and communicate more with their ﬁghters. We were ascertained that only within a few hours we can actually send quite a large number of fully The training gave an opportunity to try a faster self-formation that usual and solve the current issues thanks to which we are better prepared the next time.

1 | 2017

equipped/armed members to perform their duties and that within that time the majority of the combat units have also achieved their capacity. I think that this could be even achieved with one message, not with a 24-hour prior notice. This is the advantage of the Defence League — we keep our equipment at home. We only wish that more people could keep their guns at home. We also need to decentralise the equipment of subunits to the homes of our fighters, not to mention the transport of the subunits, etc. We could also try a faster selfformation that usual and solving the current issues and we are better prepared the next time. By today we know that there must be a separate division to handle the current problems of the fighters and to distribute information. This may seem pointless but I know it from my experience that it works and is productive. These people cannot simultaneously deal with reporting to superior authorities, perform the routine checks of the presence of the fighters and deal with the related paperwork. Different so-called departments have to be formed in order to run things more smoothly, then all the fighters AIVAR KROONMÄE

There are actually surprisingly many fighters currently being in other countries. The geography was surprisingly wide: Australia, Japan, the Netherlands, Great Britain, Norway, etc. We agreed that those who located further than the south of Finland or Latvia do not have to make an appearance. We salute the rationality of the Commander of the Estonian Defence League. We communicated to all those located abroad and rather showed interest in when they would actually make it to the training. We are in contact with them and only in some cases we consider whether to exclude them from the combat unit because by now even their families have moved abroad with them. Nevertheless, the majority of the fighters were abroad temporarily and even make it to the exercises, therefore, there is no reason to make them change the unit after every few years. It would only be confusing and jeopardise the good feeling of companionship. For those who are in Finland, they still have in the future the capacity to make it to such trainings, however, the Finnish legislator does not foresee a possibility to be absent from work in relation to our trainings. Being aware of Finland’s very positive attitude towards national defence, getting a permit from an employer should not be too difficult. I can only imagine the attitude of the Finnish press to an employer who did not allow an Estonian to go to a snap training.

arrive here and move on from here as quickly as possible. Additionally, special cases have to be addressed. We would actually need the equivalent of the wartime battalion headquarters to work at the trainings. The heads of the subunits who were abroad at the time, had to communicate with their representatives from the distance and they did a great job, I only hope they also do it more frequently during the time between the exercises. Such trainings are necessary in order to keep the engine in full working order.

Some Things Turned Out Differently Than Expected Unfortunately, we could not get in touch with some ﬁghters, and we are currently working with this issue. It is not a rare case that some people who have worked abroad for a couple of years, fail to update their contact data in the district when coming back to Estonia. Telephone numbers and e-mail addresses also change. The heads of the subunits have to be more active themselves and communicate the need to update the contact data to the members. Reporting tends to be too complicated and impractical. Unfortunately or luckily this topic cannot be discussed here any further. One of the greatest setbacks of this training was also the paperwork of the ﬁghters which they needed to handle in

To Conclude Everyone who took part in the training had to give up something. One’s own jubilee, work days, competitions, a day of rest. The more pleasant it was to see that the Prime Minister found the time to come and greet the fighters on Sunday in the forests of Võru County. In his speech to the participants, Jüri Ratas apologised to all the family members of the fighters that their husbands had to participate in the trainings so suddenly upon the decision of the Government of the Republic. Words of praise were given to all, men and women. I asked the Prime Minister what did he feel and think when he started such a long journey on this Sunday — responsibility, he said. When he as a Prime Minister lowers the hammer, he has to take responsibilities for the decisions that are taken. This is the reason he is here. When I asked him what he had to give up on that Sunday to come and meet the fighters, the Prime Minister said: his child’s birthday and a sledging day together with his family. Knowing the extremely tight schedule of the Prime Minister, I think that it makes all the training participants feel better. This knowledge increases the fellow feeling and shows how essential such trainings are considered. Successful snap trainings to everyone! Translated by Lingo OÜ

ADDITIONAL INFORMATION

Larger legal differences for those coming to the training ART 1. Only a 24 h prior notice. 2. Can be summoned for an unlimited number of times. 3. Duration up to 60 days for everyone. 4. Employers will be sent a confirmation about the training after the training. 5. The list of items serving as the basis for exemption from the training is half as short. RT 1. At least a 120-day prior notice is given. 2. The sum of the duration of all the trainings during the whole time in reserve forces is determined: up to 12 months for officers, up to 9 months for non-commissioned officers and up to 6 months for soldiers. 3. Duration for the members of the rank is up to 14 days, for noncommissioned officers up to 21 days and for offi cers up to 30 days. 4. A confirmation about the training will be sent to the employers prior the training. VÄ L J A Õ P E

order to fully register to the training. It leaves a very large time gap. At times there was a confusion related to the time of the arrival. NLT means: no later than... . This does not mean that you have to arrive on the very last minute. However, in case of trainings with 24 h prior notice, a period of arrival should be specified for the fighters. Right now there was a possibility to arrive a day early (this was the case actually). Unfortunately, Rõuge rural municipality government did not allow making rifle shots on Sunday. The reason was a too short period of notice and the alleged wish of the municipality residents to rest on Sunday. Makes you speechless. They went to make theirs shots in Võru rural municipality then — thank you for your reasonable attitude!

ADDITIONAL INFORMATION

Proposals for the Future In case of ART the transport compensation shall cover the transport expenses from the actual location of the fighter at the time he received the message or notice. The training should last up to 48 hours — this way such snap trainings would interfere as little as possible with the life of the fighters. The actual counteraction should last longer and it could already start before departing from the district. Commanders of Districts could be given greater authorisations for giving partial or full exemptions from the training. The fighters who have a digital medical history which would exempt them from the training would not have to come separately to see the doctor of the Defence league in the district and get the diagnosis. A separate budget for child care should be created. There should be a separate team for transporting the fighters to the district in case of a necessity. The prior notice should not always be given 24 hours before the training, a couple of hours is sufficient. Sometimes such ARTs could be organised virtually (without actually summoning the people) by communicating with all the fighters through the chiefs and gathering the necessary information.

1 | 2017

VÄ L J A Õ P E

Orkaan 11 – sisekaitsest konventsionaalse sõjani Üheteistkümnes Orkaan on jäänud minevikku. Võrreldes aasta varem toimunud õppusega oli sel omajagu erinevusi – nii tempos, tegevustes kui ilmastikus. Tekst: MARTIN ANDRELLER

Kui 2015. aasta Orkaani saab kirjeldada, kasutades mõtet kultusﬁ lmist „Forrest Gump“ – vihma tuli ülevalt, vihma tuli küljelt, vihma sadas isegi alt ülespoole –, siis lõppenud aastal kulges õppus karges talveilmas. Välja arvatud mere ääres, kus territooriumi valitses lisaks kaitseliitlastele ka vinge meretuul.

Kontroll-läbilaskepunktid ja lätlased Laupäeva hommik leidis saarlased Virtsust, kus nende ülesandeks oli võtta kontrolli alla sissesõiduteed asulasse ja tagada sadama turvalisus. Varase alguse tõttu ei olnud kõik positsioonid veel üleval, kuid paarikümne minuti pärast tervitasid Virtsusse sisenejaid juba pisikene „šikaan“ ning kaitseliitlaste valvsad silmad, kes kontrollisid seda teede ristumisala. Teine suurem harjutusala paiknes vana tagavaralennuvälja otstes Vatla lähedal, kus teostati dokumentide kontrolli ning tarvidusel ja läbisõitjate nõusolekul ka sõidukite läbivaatust. Üldjoontes sujus kõik hästi, ka läbisõitjad olid positiivselt meelestatud ja soovisid edu. Muidugi küsiti

1 | 2017

samal ajal: kas on põhjust muretsemiseks? Vastus oli alati lihtne ja selge: muretseda pole tarvis, me teeme tavapäraseid harjutusi. Lisaks Eesti-sisestele koostööpartneritele osalesid õppusel meie lõunanaabrid. Nende üksust vahekohtunikuna hinnanud Fred Kaasi sõnul oli kohal paarsada võitlejat ligi 30 masinal. Läti üksus on Orkaanil ja üldse Eestis paljukordne külaline ja, nagu jutuks tuli, on nendele jäänud meist väga hea mulje ning neile meeldib meie õppustel käia. Tegevuselt oli see Orkaan lätlaste üksusele rahulikum kui eelmine. Nimelt jõudsid nad oma paiknemisalasse laupäeval, öösel vastu pühapäeva läks luuretegevuseks ning hommikust alates lennuväljal

MARTIN ANDRELLER

HEINO REBANE

VÄ L J A Õ P E

Kuna sadam on oluline sisekaitseobjekt, harjutasid kaitseliitlased Orkaanil selle julgestamist Virtsus

paiknenud kompanii positsioonide ründamiseks. Kaasi hinnangul oleksid lätlased suutnud positsioonid isegi üle võtta, kui selleks oleks aega jagunud. Suhtlus võitlejatega oli ladus ning kommentaarina kõlas, et lätlaste üksuse sisemine distsipliin ja side on väga korralik. Midagi üle ei korratud, käsud täideti kiiresti ja täpselt. Vahekohtunike suhtlus käis nooremate võitlejatega inglise ja vanematega vene keeles. Üleüldiselt tundus, et üksusel läks õppus korda ja vastavalt plaanile. Vahekohtunik Kaasi sõnul oli väga põnev tegutseÕppuse fookuses oli sisekaitse, mis tähendas mitmete tähtsate objektide valve alla võtmist ja julgestamist

1 | 2017

da võõrkeelse üksuse kohtunikuna. Tema eelmine kokkupuude lõunanaabritega pärines 2012. aastast, kui Läti üksus allus talle Pärnumaal läbiviidud õppusel Orkaan. Hea on sellistel õppustel koos harjutada, nii omavahelist suhtlust kui koos tegutsemist.

Väärt kogemus kõigile osapooltele Lihulas tegutsenud jaoülem Piret Veevo kommenteeris õppust staažika osaleja pilgu läbi, see Orkaan oli temale seitsmes. Ta tõi esile pika ootamise, mida kahtlemata märgitakse paljude õppuste puhul. Kaitseliitlased rõhutavad tihti, et soovivad aega maksimaalselt ära kasutada, ja passimine ei sobi sellega kuidagi kokku. Nagu öeldi: „Palju ootamist,

KARRI KAAS

VÄ L J A Õ P E

KARRI KAAS

Õppuse oluliseks osaks oli kontroll-läbilaskepunktide rajamise ja mehitamise harjutamine, mida aitas korraldada politsei- ja piirivalveamet

1 | 2017

vähe magamist, mõned vahelejäänud söögikorrad ja natuke ka asjalikku tegutsemist. Alati on võimalik paremini teha.“ Mitu õppusel osalenud kaitseliitlast või koostööpartnerit tõi välja, et käesoleva aasta ülesanded olid põnevad ja neid oleks tahtnud veelgi rohkem harjutada. Silmas peeti eelkõige kontrollpostide rajamist ning isikute ja masinate läbiotsimist ehk sisekaitselisi ülesandeid. Selge see, et kui õppuse põhirõhk on sisekaitsel ja ala kontrollimisel,

L I S A T E AV E

Orkaan õnnestus igati Lääne maleva pealiku kolonelleitnant Rasmus Lippuri sõnul said Orkaanil kõik püstitatud õppeeesmärgid planeeritud mahus täidetud. „Harjutati läbi eri stsenaariume erineva intensiivsusega. Kui õppuse teisel päeval olid kavas sisekaitselised ülesanded koostöös politsei- ja piirivalveameti ning päästeametiga, siis viimasel päeval eskaleerus olukord konventsionaalseks sõjaks. Selle vahe mõistmine on väga oluline ja seda harjutati,“ ütles kolonelleitnant Lippur. Kaitseliidu Lääne-Eesti malevate õppust Orkaan korraldati 2016. aastal juba üheteistkümnendat korda. Osales ligi üheksasada kaitseliitlast põhiliselt Pärnumaa, Lääne ja Saaremaa malevatest, keda toetasid suuremate üksustega veel Rapla ja Läti vabatahtlikud riigikaitsjad. Lisaks osalesid õppusel politsei- ja piirivalveameti ning päästeameti töötajad ja mitme kohaliku omavalitsuse esindajad.

Maailma tuntuimad ja hinnatuimad sihikud nüüd Eestis!

VÄ L J A Õ P E

Suhtlus võitlejatega oli ladus ning kommentaarina kõlas, et lätlaste üksuse sisemine distsipliin ja side on väga korralik.

Populaarseimad mudelid laos! Teiste tarneaeg 5 nädalat!

Eesti

Soome

ATACR™ 5-25 x 56 mm, ZeroStop™ , klikk .1 Mil , rist MIL-R

2 469 €

2 915 €

NXS™ 5.5-22 x 50 mm , klikk .1 Mil , rist MIL-DOT

1 861 €

2 345 €

NSX™ 5.5-22 x 56 mm , ZeroStop™, klikk .1 Mil, rist MIL-R

2 147 €

2 715 €

SHV™ 4-14 x 50 mm, F1, ZeroStop™, klikk .1 Mil, rist MIL-R

1 431 €

1 865 € www.finnaccuracy.com Nightforce’i maaletooja Soomes.

Jaemüük

Liising

Maaletooja Baltic Fox OÜ, Raua 1, 10124 Tallinn www.balticfox.ee, tel: 6895820

Spordi Täpsusrelvad OÜ www.tapsusrelvad.ee, tel. 5076117

1 | 2017

on õppusel osaleval jalaväelasel vähem teha ning ooteajad enne järgmisi tegevusi on väga pikad. Samas tuleb kindlasti harjuda ja harjutada ka tuima objektikaitset, sest ega päris sõdagi ole pidev paugutamine ja lahingukontaktide loomine, eriti tänapäeva maailmas. Pigem taandubki see kiirele vastase häirimisele ja mitte pikkadele lahingutele, nagu I maailmasõjas või mõnedes suuremates lahingutes Eesti pinnal II maailmasõja ajal. Kindlasti lisab õppusele mitmekülgsust formaadi ja harjutatavate ülesannete vaheldumine. Kui aasta varem oli fookus rohkem tegevusel hoonestatud alal ehk nii-öelda linnalahingul, siis sel aastal oli tegemist rohkem ala julgestamise ja kontrolliga ning alles viimasel päeval raevukate lahingutega vastaspoole „väljasuitsetamiseks“ varem hõivatud positsioonidelt. Kasutades pulsinõrkemiseni korratud mantrat „Raske õppusel, kerge lahingus“, võime öelda, et üldjoontes oli õppus kõikidele osapooltele edukas ning andis head tagasisidet senise väljaõppe ja selle edasise planeerimise kohta. Õppusest taastumine ja tavarütmi sulandumine võttis aega paar päeva, sest eks iga selline väljaõppeüritus sunnib osalejaid mõneks ajaks oma füüsilisest ja psüühilisest mugavustsoonist välja tulema ning seejärel vajab organism pisikest puhkust. Hoolimata paarist sinikast ja muhust oli õppusel osalenud Piret Veevo väga heas tujus ning järgmisel Orkaanil on ta jälle kohal. Kahtlemata on samal seisukohal ka ülejäänud õppusel osalenud malevlased ja vahekohtunikud, rääkimata meie läti sõpradest.

Kindlasti lisab õppusele mitmekülgsust formaadi ja harjutatavate ülesannete vaheldumine. 26

1 | 2017

Orkaan 11 – From Public Defence to Conventional War The eleventh Orkaan is now in the past. Compared to the exercise having taken place a year before it had quite a many differences – the pace, the activities and also the weather. Text by MARTIN ANDRELLER If the Orkaan of the year 2015 can be described by using the thought from the cult movie ’Forrest Gump’ – the rain ﬂew in from above, sideways and even straight up from underneath – then in 2016 on the contrary, the exercise took place in chilly winter weather. The exception being by the sea where in addition to the members of the Defence League district the territory was taken over by biting wind.

Checkpoints and Latvians On Saturday morning the members of Saaremaa district were in Virtsu, where their task was to take control over the entrances to the built-up area and to ensure the safety of the port. Due to the early start, all the positions were not set up yet but after twenty minutes the people entering

Virtsu were already welcomed by a little ’chicane’ and the alert eyes of the members of the Defence League district who inspected the intersection area. Another large exercise area was located at the ends of the old alternate airﬁeld near Vatla where documents were inspected and vehicles were examined if necessary and with the consent of the people passing through. In general, it all ran smoothly and the people passing through had a positive attitude and wished us luck. Of course the question at the same time was: is there a reason to worry? The answer was always clear and simple: there is no reason to worry, we are just conducting our regular exercises. In addition to the Estonian cooperation partners, our southern neighbours also participated in the Our southern neighbours focused more on practicing the conventional war in last year’s Orkaan.

KARRI KAAS

VÄ L J A Õ P E

IN ENGLISH

Valuable Experience for all Parties Squad leader Piret Veevo who operated in Lihula comments the exercise through the eyes of an experienced participant as this year’s Orkaan was already her seventh. She highlighted the long waiting which is without doubt noted in case of many exercises. The members of the Defence League often stress that they wish to make the most of the time and the waiting does not go with that at all. As was said: ’A lot of waiting, a little of sleep, some missed meals and a

Variation in the format and the practiced exercises certainly adds diversity to the exercises. little of efﬁcient operation. There is always room for improvement.’ Many members of the DL districts and cooperation partners indicated that the tasks given this year were intriguing and could have been practiced even more. Above all, this meant the establishment of the checkpoints and the examination of persons and vehicles i.e the public defence tasks. It is clear that if the main focus is on public defence and inspection of the area, the infantrymen participating in the exercise have less to do and the waiting time before the next activity is very long. Nevertheless, dull object defence must also be practiced because the actual war is not just a constant blasting and banging and the creation of combat contacts, especially nowadays. It is rather based on the quick disturbing of the adversary instead of extensive battles as in WW I or any other major battles in Estonia during WW II. Variation in the format and the practiced exercises certainly adds diversity to the exercises. If in the year before the focus was more on the ac-

tivities in urban areas, then this year the focus was more on the security and control of the area and only the last day was spent on furious battles for ’smoking out’ the adversary from the previously occupied positions. Using the more than frequently repeated mantra ’What is difﬁcult in training will become easy in a battle’, we might say that in general the exercise was successful for all the parties and gave us good feedback on the training so far and the planning thereof in the future. Recovery from the exercise and returning to the everyday rhythm took us a few days, however such training practice forces the participants out of their physical and psychological comfort zone for a while and the body needs a little rest afterwards. Regardless of the few bumps and bruises, Piret Veevo who participated in the exercise was in a very good mood and promised to be back in the next Orkaan. Without a doubt the remaining district members and the evaluators share her opinion not to mention our Latvian friends. Translated by Lingo OÜ

VÄ L J A Õ P E

exercise. According to the evaluator Fred Kaas who evaluated their unit, there were a couple of hundred combatants present on nearly 30 machines. The Latvian unit has been a frequent visitor in Orkaan and in Estonia in general and according to their words they have had a very good impression of us and they like participating in our exercises. Actually, the Orkaan of this year was more peaceful for the Latvians than in the year before. Namely, they reached their location area on Saturday. Intelligence activities started at the night before Sunday and the positions of the company located in the airfield were attacked since morning. In the opinion of Kaas, the Latvians could even have taken over the positions if there had been enough time. Interaction with the combatants was fluent and it was commented that the internal discipline and communication of the Latvian unit was very efficient. Nothing was repeated, the orders were executed quickly and correctly. The evaluators communicated with the younger combatants in English and with older combatants in Russian. The general impression was that the exercise went successfully and according to plan for the unit. According to the evaluator Kaas it was very exciting to work as the evaluator of a foreign unit. His previous experience with the southern neighbours was from the year 2012 when the Latvian unit was subordinate to him in the exercise Orkaan conducted in Pärnu County. It is good to practice together in this kind of exercise, both communication and acting together.

ADDITIONAL INFORMATION

Orkaan was a Complete Success According to lieutenant colonel Rasmus Lippur, commander of Lääne district, all the study objectives established for Orkaan were achieved to the extent planned. „Different scenarios were practiced with different intensity. If the second day of the exercise had public defence tasks on the plan in cooperation with the Police and Border Guard Board and the Rescue Board, then on the last day the situation escalated into a conventional war. It is very important to understand the difference and this exactly was practiced,“ said lieutenant colonel Lippur. Exercise of the West-Estonia districts, Orkaan, was organised in 2016 already for the eleventh time. Nearly 900 members of Estonian Defence League participated mainly from the districts of Pärnu, Lääne and Saaremaa counties, supported by Rapla and Latvian voluntary defence members. In addition, the employees of the Police and Border Guard Board and the Rescue Board participated in the exercise as well as the representatives of several local governments.

1 | 2017

KARRI KAAS

Kaitseliidu eripärast tulenevalt viiakse väljaõpet läbi nädalavahetustel, püüdes hajutada üritusi piisavalt, et tagada suurim võimalik kohaletulijate hulk

Digiõpe on osa Eesti elukestva õppe strateegiast Kaitseliidul on unikaalne võimalus käia kaasas keskkonna muutustega. Seda seepärast, et Kaitseliidu liikmed osalevad pidevalt paljudes teistes eluvaldkondades ja toovad organisatsiooni kaasa nii uut teadmist kui ka teadmust ehk innovatsiooni. Tekst: AIVAR PILV

1 | 2017

Esmatähtis on, et Kaitseliit oleks sisemiselt valmis seda eelist ära kasutama ja integreerima kõikidesse tegevustesse oma liikmete pakutut, samuti et liikmed ise oleksid nendest võimalustest ja panustamiskohtadest teadlikud. Kaitseliidu tegevused tulenevad seadusega pandud ülesannetest, milles mitmel korral nimetatakse erisuguse väljaõppe andmist ja korraldamist. Kõik, kes on kordki osalenud mõnel väljaõppeüritusel, omavad kogemust vahvast või vähemvahvast PowerPointi esitlusest, kaasakiskuvast või uinutavast loeng-monoloogist või on hoopiski püüdlikult korranud mõnd liigutust eesmärgiga, et tulemus oleks

ettenäidatuga võimalikult identne (loe: „õige“), ise seejuures täielikult aru saamata, miks see nii peab olema või millist mõju tulevikus esile kutsuma. Ka ei ole väljaõppeks kasutada olev aeg kunagi piisav selleks, et midagi täielikult selgeks saada, ning koju kaasa saad vaid selle, mille ise jõudsid kirja panna. Teinekord ka lehekülgede kaupa väljaprinte tekstide või slaidiesitlustega ise lugemiseks. Kaitseliidu eripärast tulenevalt viiakse väljaõpet läbi nädalavahetustel, püüdes üritusi hajutada, et tagada suurim võimalik kohaletulijate hulk. See kujundab tingimused, kus vahetu väljaõppe vahele jääb mitu nädalat, mille jooksul kaitse-

Üks käegakatsutav ning jõukohane võimalus on integreerida tehnoloogiaid väljaõppesse ja muudesse tegevustesse

KRISTJAN PRII

võimalus on integreerida väljaõppesse ja muudesse tegevustesse tehnoloogiaid. Kaitseliidu ülem on kinnitanud ja kehtestanud Kaitseliidu digiõppe kontseptsiooni, mis annab sellistele tegevustele legitiimsuse ja õigusliku aluse. Dokumendiga määratakse digiõppe kasutuskohad, mis toetavad Kaitseliidu väljaõppelist tegevust kogu Kaitseliidu ülesannete spektri ulatuses. Digiõppe ametlik ja üldtunnustatud deﬁnitsioon on Eesti elukestva õppe strateegias 2020 sõnastatud järgmiselt: digiõpe on digitaalse tehnoloogia kasutamine õppeprotsessis eesmärgipäraselt, et aidata kaasa kokkulepitud õpitulemuste saavutamisele. Kontseptsioon tugineb teiste hulgas asjaolule, et väljaõpe Kaitseliidus ei ole tegevus omaette, vaid osa Eesti elukestva õppe strateegiast, ning tegevliikmete osalemine väljaõppes on Täiskasvanute koolituse seaduse järgi deﬁneeritav kui täiendusõpe. Dokumendis on Kaitseliidu ülem kinnitanud tõsiasja, et Kaitseliidu väljaõppe kavandamise ja läbiviimi-

HARITUD SÕDUR

liitlane on hõivatud oma töö, pere, Aeg on lõplik ressurss ja seda kuskilt hobide, kohustuste ja õpingutega juurde ei tule. Ainus võimalus on väljaspool Kaitseliitu. Unustamine on vahepealsel ajal loomulik, kuid tõhustada ajakasutust. selle mittearvestamine järgmise väljaõppe alguses mõjutab suuresti lõpptulemust, arvestamine aga tatud digiõppe olemus ja mitteforse uuendamine nõuab paradigma surub kokku aega, mis jääb uute maalse õppe tunnused. Neist võiks muutust ehk tuleb mõelda, korralteemade käsitlemiseks ja harjutaesile tuua vabatahtlikkuse, õppijadada, planeerida, koolitada ja viia miseks. kesksuse, eesmärgipärasuse ning tegevusi läbi viisidel, mis võimalProbleem on kirjeldatud, kuid olulise indikaatori väliskeskkonna aeg on lõplik ressurss ja seda kuskilt davad rakendada uusi tehnoloomõjurina – muutunud õpikäsituse. giaid, teha koostööd vahemaadest juurde ei tule. Ainus võimalus on Muutunud õpikäsituse juurutamine hoolimata, reageerida kiiremini, tõhustada ajakasutust. Seda esiteks. formaalharidussüsteemis loob tinkoolitada eesmärgipärasemalt, teha Teiseks on muutunud ka inimeste gimused, kus võimalikel tulevastel õppimise ja olemise viisid. Väljaõppe mõistlikumaid kulutusi ning olla Kaitseliidu liikmekandidaatidel on avatumad erinevatele võimalustele. korraldajatele ja organisatsiooni eri Vastamaks muudatuse nõudmistele, hoopis teistsugusel tasemel põhipätaseme juhtidele pakuvad uusi vältuleb lähiaastatel rakendada Kaitse- devused, sotsiaalsed oskused ja oojakutseid täiskasvanuikka jõudnud tused, kui organisatsioon siiani harliidu väljaõppetegevustes kasutusel Y- ja Z-generatsioonide esindajad, junud on. Muuhulgas ka digioskused olevate õppevormide toetamiseks kelle ootused ja harjumused kohati ehk isiklik valmisolek ja õigustatud – seal, kus see on kohane ja reaalselt totaalselt erinevad traditsiooniausootus kasutada digitehnoloogia tõstab õppetöö efektiivsust ning tajate põlvkonna (sündinud enne pakutavaid võimalusi Kaitseliidu paindlikkust –, ka digiõpet (e-õpet). 1945. aastat), buumiaegsete (1946– tava- ja väljaõppetegevustes. Aga ka 1964) ja X-generatsiooni (1965–1977) Digiõpet tuleb vaadata kui innovaaharjumus, et õppetöös osalejal on tilist, võimalusterohket, Kaitseliidu omadest. võimalik lähtuda individuaalsusest, liikmetele vabaajasõbralikku ning näiteks õpistiilist ja edasijõudmise kuluefektiivset vahendit. Väljaõppe uuendamine kiirusest. Nendele ootustele on üsna Kontseptsioonis on Kaitseliidu nõuab paradigma muutust keeruline vastata, rakendamata kontekstist lähtuvalt lahti kirjuÜks käegakatsutav ning jõukohane

1 | 2017

õppeteemade eel- või järelkäsitlemiseks digitehnoloogiat.

HARITUD SÕDUR 30

Võrreldes traditsioonilise lähiõppega on digiõpe paindlikum ja individuaalsem, võimaldades vabatahtlikel õppida omas tempos, millal iganes ja kus iganes nad soovivad. Digiõpe hoiab kokku Kaitseliidu eelarvevahendeid ja eelkõige liikmete aega. Digiõpet on võimalik rakendada eraldi kursustena või osana, mis toetab lähikursusi eelõppega, pärast kursust või õppenädalavahetuste vahelisel ajal. Kuna tegemist on muutusega, siis on dokumendis näidatud digiõppe rakendamisega seotud kasutegurid ja kitsaskohad ning antud ülevaade mõningatest rakendamise võimalustest. Kitsaskohtadest on esikohal puudused digitaristus ja õppija oskustes ning lahendus sellele on digiõppimise võimalikult lihtsaks tegemine ning vabavaraliste rakenduste ja programmide kasutamisvõimalustega nutiseadmete kasutamine. Seda viimast ei toeta aga kaitseväe IT-poliitika, mistõttu Kaitseliidu palgalistel ei ole oma töövahendeis võimalik kasutada vabavaralahendusi. Kitsaskohaks on ka instruktorite harjumus või arusaam, et täiskasvanu õppimine on ranget kontrolli vajav protsess, ning neil võib seetõttu tekkida kahtlus, kas e-õppijana ülesandeid sooritav inimene on see, kes ta väidab ennast olevat, ja kas ta ikka on ära teeninud kursuse lõputunnistuse. Digiõppe kasutuselevõtt ei tähenda loobumist senistest headest õppimis- ja õpetamisviisidest, vaid pigem nende täiendamist ja avardamist. Nii võib täiendada klassiõpet digiõppe komponendiga, aga luua ka täielikult veebipõhise e-kursuse uute teadmiste omandamiseks ning omandatud teadmiste säilitamiseks, ühtlustamiseks ja täiendamiseks. Täielikult veebipõhist kursust saab läbi viia suletud õpihaldussüsteemis Ilias, mida kasutavad Eesti Kaitsevägi ja Kaitseliit. Iliast kasutatakse e-kursuste läbiviimiseks, tes1 | 2017

KOIT KÜNNAPUU

Digiõpe ei tähenda loobumist senistest õpetamis- ja õppimisviisidest

Digiõppe kasutuselevõtt ei tähenda loobumist senistest headest õppimis- ja õpetamisviisidest, vaid pigem nende täiendamist ja avardamist

tide ja harjutuste (nt riigisaladuse testi) sooritamiseks, küsitluste tegemiseks, õppevara hoidlana ja muul moel. Iliasele saab ligi kõikjalt, kus on internetiühendus. Kasutamine on sisselogimisega ja kaitseväe Iliase administraator peab kasutajaks

Kool toetab igasugust struktuuriüksuste algatatud digiinnovatsiooni ja levitab ise võimalusel häid praktikanäiteid.

saamise soovi heaks kiitma. Praegu on kasutusel Iliase versioon 4.2, mis ei ole väga kaasaegse välimuse ja võimalustega, kuid käimas on üleminek versioonile 5.1, mis näeb välja kaasaegsem, on kasutajasõbralike omadustega ning leiab kindlasti rohkem kasutajaid kui praeguse versiooni 4000 registreerunut. Vajadusel saab suletud õpikeskonda kombineerida avatud õpikeskkonnaga. Avatud õpikeskkonnana käsitletakse sotsiaalse tarkvara (blogid, vikid, Facebook jne) kasutamisega tekkinud õpikeskkonda, mis pole loodud küll õppeprotsessi läbiviimiseks, kuid mida saab selleks teatud määral kohandada. Avatud sotsiaalne tarkvara võimaldab personaliseeritud ja detsentraliseeritud lähenemist õppimisele. Avatud õpikeskkonna üheks peamiseks eeliseks loetakse selle käsitlemise lihtsust ja avatust ning kättesaadavust ka teistele huvilistele. Kaitseliidus saab avatud õpikeskkondi piiranguteta kasutada vabaks kasutamiseks mõeldud sisuga kursuste/õppeosade läbiviimisel. Digiõppe tuntuim rakendamisvõimalus Kaitseliidu väljaõppes on ilmselt simulatsioon- ehk matke-

IN ENGLISH

õpe. Seal kasutatakse arvutipõhist simuleeritud keskkonda selleks, et graaﬁ liselt rikkalikus ja dünaamilises keskkonnas taasluua päriselulist või hüpoteetilist olukorda. Õppijad osalevad koolitus- ja õppeprotsessis interaktiivsete matkete ja mängupõhiste rakenduste kaudu. Matkeõpe võimaldab ühel õpilasel või mitmel väikesel koostööd tegeval meeskonnal lahendada probleemi, harjutada tehnikaid või parandada oma oskusi. Simulatsioon on tulejuhi kursustel saanud asendamatuks. Selleks on loodud võimalused mobiilsete arvutite ja vajalike litsentside soetamisega. Kompanii taseme juhtide kursused on kasutanud Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste rakendusuuringute keskuse matkekeskust, mis loodi aprillis 2006. Matkekeskuses on kasutusel kaks süsteemi, konstruktiivne matkesüsteem JCATS ja virtuaalne matkesüsteem VBS2.

Koostöös taanlastega edasi Digiõppe arendamise ülesanne Kaitseliidus ongi põhimäärusega pandud koolile. Kool toetab igasugust struktuuriüksuste poolt algatatud digiinnovatsiooni ja levitab ise võimalusel häid praktikanäiteid. Kool püüab tagada instruktoritele haridustehnoloogilise toe, et digiajastu võimalusi õppetöös paremini ära kasutada. Kaitseliidu kool on juba koolitanud digipädevuste arendamiseks esimesed instruktorid e-instruktori kursusel. Kursuse läbinutel on võime toota iseseisvalt digiõpiobjekte ja integreerida digitehnoloogiat õpiprotsessi. Koostöös Taani kodukaitsega on läbi viidud ka esimene digiõppe õpiobjekti valmistamise töötuba. Kool valmistub astuma järgmist sammu, milleks on erinevaid õppeteemasid toetavate õppevideote tegemine. 2017. aasta aprillis on kavas järgmine töötuba, kus taanlaste juhendamisel tegeletaksegi videote loomisega. See on võimalus ka lugejatele, kel huvi ja kaasalöömissoovi kõrval on ka teatav stsenaariumikirjutamise, kaameratöö, helindamise või monteerimise vilumus. Andke endast teada!

Digital Learning is Part of the Estonian Lifelong Learning Strategy The Defence League has a unique opportunity to be updated with the environmental changes on an ongoing basis. This is because the members of the Defence League are constantly involved in many other aspects of life and will contribute to the organization with new wisdom, as well as with know innovation. Text by AIVAR PILV It is essential that the Defence League would be internally ready to exploit this advantage and integrate the contribution from the members into all the activities. It is also important that the members would be aware of such opportunities and ways of contribution. The activities of the Defence League arise from the duties imposed by law, which on several occasions state the arranging and conducting of different trainings. Everyone who has ever participated in some training event, has a great or not so great experience of PowerPoint presentations, exciting or slumbrous lecture-monologue, or has diligently repeated some moves so that the outcome would be as identical as possible with the indicated ones (i.e. ’correct’), without entirely understanding the reasons for it or what kind of effect it will have in the future. Also the time for training is never sufﬁcient to fully learn something, and all you get to take home is the information you recorded yourself. At other times, even dozens of pages of texts or slide presentations to read by yourself. Due to the nature of the Defence League trainings are carried out at the weekends, by trying to dispel the events enough, to ensure the largest possible number of participants to attend. This shapes the conditions where there might be several weeks between direct trainings, during which the member of the Defence League is busy with their work, fam-

ily, hobbies, studies and commitments outside the Defence League. Forgetting in the meantime is natural. Not taking this into account at the beginning of the next training has a great affect on the results. However, the consideration reduces the time which is meant for addressing and practicing new subjects. The problem has been described, but the time is the ultimate resource which can't be gain from anywhere. The only way is to improve the use of time. That for one thing. Secondly, people's ways of learning and being have also changed. The training organizers and the leaders of the organization of different levels are facing new challenges from the grown-up representatives of the Y- and Z-generations, whose expectations and habits at times are totally different from the ones of the tradition admirers (born before 1945), the boom phase individuals (1946–1964) and the X-generation (1965–1977).

Updating Trainings Requires a Paradigm Shift One of the tangible and feasible options is to integrate technologies into training and other activities. The commander of the Defence League has conﬁrmed and established the concept of digital learning of the Defence League which gives the legitimacy and legal basis to these activities. The sites of using digital learning that support the training activities within the whole

1 | 2017

possible future member candidates of the Defence League have entirely different level of key competences, social skills and expectations than the organization has been used to so far. Also, among other things, the digital skills, i.e. personal readiness and legitimate expectation to use the opportunities offered by digital technology in traditional learning and training activities of the Defence League. But also the habit of being able to be based on individuality, for example, learning method and speed of progression. It is quite difﬁcult to meet these expectations without implementing digital technology in pre- or follow-up processing of learning subjects.

Digital Learning Does Not Mean Giving Up the Current Teaching And Learning Methods Compared with the traditional learning the digital learning is more flexible and individual, allowing the volunteers to learn at their own speed, whenever and wherever they wish. Digital learning saves the budgetary means of the Defence League and, primarly, the time of the members. Digital learning can be implemented as separate courses or as part of them, which supports the courses with pre-learning, after the course or at the time between training weekends. Since it is a change, the document shows the efficiencies and bottlenecks regarding the implementation of the digital learning, and provides an overview about some possibilities of the implementation. The main bottleneck is the deficiencies in the digital infrastructure and in the learner's skills. The solution for this would be making the digital learning as easy as possible and using smart devices with the possibilities of using freeware applications and programs. However, the last is not supported by the IT policy of the

KARRI KAAS

spectrum of tasks of the Defence League, will be determined by a document. The official and generally accepted definition of digital learning has been stated in the Estonian lifelong learning strategy 2020 as follows: digital learning means using digital technology purposefully in the learning process to contribute to the achievement of the agreed learning outcomes. The concept is, among other things, based on the fact that the training in the Defence League is not an activity in itself, but part of the Estonian lifelong learning strategy, and the participation of the active members in training is defined as further training according to the Adult Education Act. In the document the commander has confirmed the fact that in order to update the planning and conducting of trainings in the Defence League, a paradigm shift is required, which means that thinking, arranging, planning, training and conducting activities have to be carried out in a way which enables to implement new technologies, to cooperate despite the distances, to respond faster, to train more purposefully, to make more reasonable expenses and to be more open to different possibilities. In order to meet the demands of the changes, digital learning (e-Learning) in the coming years has to be applied, as well, in order to support the forms of learning used by the Defence League in training activities – where this is appropriate, and actually enhances the teaching effectiveness and flexibility. Digital learning should be seen as an innovative, powerful and time and cost-effective tool for the members of the Defence League. Based on the context of the Defence League the concept describes the nature of digital learning and the non-formal learning characteristics. Some of these that could be brought out are voluntariness, learner-centredness, purposefulness and an important indicator – the changed concept of learning – as an external environmental factor. Rooting the changed concept of learning into formal education system creates conditions where the

Defence Forces, which is the reason why it is not possible for the Defence League employees to use freeware solutions in their work devices. Other problem is related with the instructors' habit or belief as if the learning process by an adult demands strict control, and therefore they can place in doubt whether the e-learner doing the exercises is the person they claim to be, and weather they actually deserve the graduation certiﬁcate of the course. Implementing digital learning does not mean giving up the current effective teaching and learning methods, but rather complementing and broadening it. In that way, learning in classrooms can be complemented with the component of digital learning, as well as create an entirely web-based e-course in order to obtain new knowledge and

Compared with the traditional learning the digital learning is more ﬂexible and individual.

Due to the nature of the Defence League trainings are carried out at the weekends. ﬁre control courses the simulation has become indispensable. For that purpose, opportunities for acquiring mobile computers and necessary licenses have been created. The courses of company-level managers have used the simulation center of the National Defence College applied research center that was established in April 2006. There are two systems used in the simulation center – the constructive simulation system JCATS and the virtual simulation system VBS2.

to preserve, harmonize and improve the gained knowledge. The entirely web-based course can be conducted in the closed learning management system Ilias which is used by the Estonian Defence Forces and the Defence League. Ilias is used for conducting e-courses, tests and exercises (e.g. state secret test), making inquiries and storing learning materials, etc. Ilias can be accessed from anywhere with an internet connection. In order to log on the Defence Forces administrator needs to approve the request for the grant. Currently, there is a version 4.2 of Ilias that can be used, which does not have a very modern look nor facilities, but there is an ongoing transition to version 5.1, which looks more modern, has user-friendly features in it and will surely ﬁnd more users than the 4000 registrants of the current version. If necessary, the closed learning environment can be combined with the open learning environment. The open learning environment is the learning environment that has come about from using the social software

(blogs, wikis, Facebook, etc.), which is not created for conducing learning process but which can be adjusted for it to a certain extent. Open social software allows the personalized and decentralized approach for learning. Some of the main advantages of the open learning environment is deemed to be its simplicity and openness and its accessibility for others. The open learning environments in the Defence League can be used without restriction for conducting the courses with the content meant for free use. The best-known application form of digital learning in the Defence League training is probably the simulation study. It uses a computersimulated environment to re-create a real-life or hypothetical situation in a graphically rich and dynamic environment. Learners participate in the training and learning process through interactive imitation and game-based applications. The simulation study allows one learner or many smaller cooperating teams to solve a problem, practice techniques or improve their skills. In

Continued Cooperation With the Danes The task of developing the digital learning in the Defence League has been assigned to the EDL School by the statutes. The School supports every kind of digital innovation initiated by the structural units and, if possible, distributes examples of good practice itself. The School tries to provide the instructors with educational technological support to enable to use the opportunities of the digital era in the learning process in a better way. EDL School has already trained the ﬁrst instructors in the e-instructor course to improve the digital competence. After the successful completion of the course, the participants are able to independently produce digital learning objects and integrate digital technology into the learning process. In collaboration with the Danish Home Guard, the ﬁrst workshop for creating the digital learning object, has been conducted. The School is preparing to take the next step, which is to make educational videos for supporting different learning topics. In April 2017, the plan is to create the next workshop which will deal with making videos with the guidance of the Danes. Translated by Translanguages Tõlkebüroo

1 | 2017

HARITUD SÕDUR

Everyone who has ever participated in some training event, has a great or not so great experience of PowerPoint presentations.

Valdo Hälvin – lihtne eesti mees Liibanonis On elukutselisi kaitseväelasi, kes kunagi missioonile ei jõua. On neid, kes teevad ühe missiooni kaasa ning piirduvad sellega. Ja on neid, kes käivad missioonilt missioonile. Teil on seljataga kaks Afganistani missiooni, nüüd olete Liibanonis – mis on see, mis teid ikka ja jälle missioonile kisub?

„Afganistanis lõime vajadusel jalaga ukse maha ja veendusime, et pätti ei ole, Liibanonis koputame uksele ja küsime viisakalt, kas kõik on korras,” võtab kahekordne Afganistani missiooni veteran, praegu rühmaülemana Liibanonis, UNIFILi rahuvalvemissioonil teeniv Valdo Hälvin robustselt kokku kahe missiooni erinevuse. Ent pinna all, nagu alati, on peidus rohkem, kui esmapilgul paistab.

INIMENE

TAAVI KAROTAMM

Tekst: ASSO PUIDET

„Küsimus justkui võrdsustab välismissioonil osalemise turismireisiga – ühed ei kipu välismaale, teised käivad huvipunktis ära ja otsivad seejärel uusi sihtkohti ning kolmandad puhkavad igal aastal lemmikkuurordis. Nii see päris ei ole, missioonil osalemine käib käsikäes mitmete erinevate tegurite kokkulangemisega. Lisaks teenistuslikule vajadusele võime julgelt lisada kompotti isiklikud huvid, missioonitunde ning muud väärtused, millel kõigil on veel omad tahud. Kaitsevägi on suhteliselt suur organisatsioon ja pakub teenistuseks erinevaid võimalusi. Mina olen valinud ohvitserikarjääri maaväes ja sidunud ennast Scoutspataljoniga. Viimane on tihedalt seotud missiooniüksuste ettevalmistamisega ja seega on minu „missioonile kiskumine“ tegelikult normaalne osa teenistusest.“

See on siis umbes see, et elektrik tunneb ennast õnneliku ja vajalikuna küünarnukkideni elektrikappi sukeldudes, kirurg skalpelliga inimesi avades ning elukutseline kaitseväelane ... tehes siis mida?

Maailmas on liiga palju vägivalda, keegi peab seda ohjeldama – ei saa käed rüpes istuda ja oodata, et keegi teine meie eest töö ära teeks

1 | 2017

„Kodus käib pidev treenimine ja harjutamine millegi jaoks. Välisoperatsioonile minnes saab sõdur teha lõpuks seda, milleks ta on välja õpetatud. Piirkond ja konﬂ ikti intensiivsus on igal pool erinev, kuid need ongi tingimused, milles praegu sõditakse. Täna koju naasnud sõdurid on näinud konﬂ iktipiirkonna kõige värskemat pilti, nad on kokku puutunud kõige uuema tehnika ja

Kui te 2005. aastal, alles koolipoisina, Kaitseliidu liikmeks astusite, oli sõda Afganistanis kestnud juba neli aastat. Kas teie otsus võimaluse korral Afganistani sündmustesse sekkuda sündis juba siis või mis ajendas teid liituma Kaitseliidu Pärnumaa maleva Kikepera malevkonnaga? „Kas tõesti on juba 11 aastat möödunud? Nagu lõviosa minuealisi maanoori, tegelesin ka mina tol ajal vaba

jonis. Pärnumaa maleva Kikepera malevkond vastas minu elukoha piirkonnale ja kuigi olen tänaseks elukohta vahetanud, jäin ustavaks ikka kodumalevkonnale. Ma ei kujuta ennast ette liitumas mõne Harjumaa malevkonnaga, ilmselt jääksin lihtsalt nimeks nimekirjas. Minu igapäevatöö on piisavalt militaarne, kriisiolukorras olen kaitseväega seotud, seega nädalavahetusel ma Kaitseliiduga metsa väga ei kipu, kuid toetan nõu ja jõuga, nii kuidas jaksan. Meie malevkonna koosviibimised on alati sisukad ja meeleolukad, olgu käimas suurõppus Orkaan või jõulupidu.

TAAVI KAROTAMM

aja veetmise võimaluste otsimisega. Kohalikud Kaitseliidu tegelased korjasid meid ühtäkki küla vahelt kokku ja pakkusid võimaluse teha midagi uut. Ega me esiti hästi aru saanud, millega ennast seome või mis saama hakkab, kuid kambavaim kutsus meid ikka ja jälle kokku ning peagi jooksime juba, automaadid käes, metsas ringi. Afganistani sõja või üldise olukorraga maailmas ei olnud sel mingit pistmist. Esiti oli see kõigest vahva ajaviide. Adekvaatne nägemus militaarsest süsteemist ja vastav maailmapilt tekkis alles 2007, kui asusin ajateenistusse Kuperjanovi jalaväepatal-

INIMENE

varustusega, nad teavad, kuidas asjad tegelikult käivad. Välisoperatsioon on Eesti sõduri üks väljund.“

Lõuna-Liibanoni mägine maastik võimaldab kõrgemates punktides alast head ülevaadet

1 | 2017

„Lisaks füüsilisele ja vaimsele toon esile kolmanda, minu arvates kõige olulisema poole – meeskonna. Üksi pole ma mitte midagi võitnud, kui, siis iseennast. Hea meeskond kompenseerib nii füüsise puudujääke kui teritab vajadusel vaimu. Loomulikult kehtib ka vana hea tõde, et meeskond on täpselt nii tugev kui tema nõrgim liige, seega mingisugused baasomadused on vajalikud ja väärikal vormikandjal võiksid need olemas olla. Ühtlasi on seda meeskonda ka kõige raskem alal hoida, sest eri põhjustel, olgu teenistuslikel või isiklikel, pole ma kunagi kahel järjestikusel võistlusel osalenud samas koosseisus. Minu esimene patrullvõistlus oli SoftErna, saime kolmanda koha ja siis oli selge, et nii see ei jää. Võistkonda kuulusid peale minu veel Priit Lillemets ja Janari Jaanso – head sõbrad ja teenistuskaaslased, kellega koos astusime kunagi ajateenistusse ning täna teenime erinevates kompaniides Scoutspataljonis. Käisime koos oma esimesel Afganistani missioonil, astusime koos Kõrgemasse Sõjakooli ja tänaseks oleme kõik järgemööda juhtinud jalaväerühma Liibanonis. Selle tuumikuga oleme enamiku patrullvõistlustest läbi tuuseldanud ja neljas liige on kogu aeg muutunud. Loodetavasti saab meid näha juba 12. jaanuaril Utria dessandi 2017 stardis. Kui oma meeskonnaga ei ole saanud välja minna, siis olen käinud Pärnumaa maleva võistkonna asendusliikmeks. Näiteks Võrumaal 1 | 2017

TAAVI KAROTAMM

INIMENE

Kaitseliidul on pealt 25 000 liikme. Teie olete nende seas üks väljapaistvamaid, kes endale nime teinud mitmetel sõjalissportlikel võistlustel: Eel-Erna kahekordne võitja, Põrgupõhja retke kahekordne võitja, Admiral Pitka luureretke võitja, Utria dessandi kolmekordne võitja, Inglismaal toimunud rahvusvahelise sõjalis-sportliku võistluse Altcar Challenge võitja – need on vaid mõned teie võitude reas. Mis sellistel võistlustel rohkem proovile pannakse, kas füüsis või vaim, ning kumba on raskem vormis hoida? Kuidas te seda teete?

toimunud Admiral Pitka luurevõistTe olete ennast tõestanud luse, ühtlasi kõige raskema võistluse, Afganistanis, kehtestanud millel olen osalenud, lõpus vedasid võistlustel, korjanud just Pärnumaa mehed mind üle ﬁni- sõduritarkusi tükk-tükilt juba šijoone. Saabas läks katki ja … 180,5 üle kümne aasta – kas nüüd, km, seda lõppu ei taha meenutada. Liibanonis, pelgalt kasutate ja Sellistel võistlustel ei ole olulisim rakendate varem omandatut, või võit, tähtis on lõpuni minna. Mina on ka sel missioonil teile midagi isiklikult ei ole kordagi katkestanud õpetada? Kui, siis mida? ja kui nüüd mõtlema hakata, siis „Kasutan jälle üldlevinud mõttetera: ei ole kunagi ka esikolmikust välja inimene õpib kogu oma elu. Kaitjäänud.“ seväelase amet on väga praktiline ja siin ei piisa ainult teoreetilistest teadmistest. Varem kogetust ja õpitust on loomulikult kasu, kuid siit saadav praktiline kogemus on minule hindamatu väärtusega. Siinkohal kasutan võimalust ja tänan oma ülemaid, kes mulle selle vastutusrikka ülesande usaldasid. Rühmaülemana välisoperatsioonil olen siiski esimest korda. Vastavalt võimalusele (kedagi või midagi ohtu seadmata) katsetan erinevaid Kaitsevägi on lahendusi, olen inimene ja eksin, suhteliselt suur õpin oma vigadest, teiste vigadest. Edasises teenistuses kasutan kõiki organisatsioon ja neid praktilisi kogemusi ära, kõige pakub teenistuseks otsesem kasu on neist kindlasti järgmise võimaliku Eesti rotatsiooerinevaid võimalusi.

L I S A T E AV E

Vähendamaks Eesti sõdurite patrullikoormust, osalesid ka rühma juhtkonna liikmed patrullides. Pildil rühmaülem patrullikäsku andmas

ni ettevalmistamisel. Kui minult küsitakse, mis vahe on Afganistani ja Liibanoni missioonil, siis teemakaugele inimesele ei ole mõtet öelda, et üks oli rahutagamis- ja teine rahuvalveoperatsioon. Kasutan väga maalähedast näidet: Afganistanis lõime vajadusel jalaga ukse maha ja veendusime, et pätti ei ole, Liibanonis koputame uksele ja küsime viisakalt, kas kõik on korras.“

Kuigi olete tegevväelane Scoutspataljonis, lööte aeg-ajalt kaasa ka Kaitseliidu väljaõppes. Kas missioonikogemusest, ütleme näiteks Liibanonist, olete leidnud midagi, mida rakendada vabatahtlike riigikaitsjate väljaõppes? „Soome-Iiri pataljon, mille koosseisu kuulub ka Eesti jalaväerühm Liibanonis, koosneb suures osas reservväelastest. Soomlaste reakoosseisust 90% moodustub reservväelastest, kes jätsid oma igapäevaelu kõrvale

Näiliselt on Liibanonis rahulik. Aga kui kaevuda sügavamale pinna alla, võib näha, kui habras ja katkemiseni pingul see rahu tegelikult on. Selles, pindalalt Eestist neli korda väiksemas ja rahvaarvult neli korda suuremas riigis hõõrduvad ja põrkuvad omavahel erinevad huvid ja maailmapildid. Kaheksateist erinevat ametliku religiooni. Moslemid – omavahel rivaalitsevad šiiad ja sunnid, samamoodi erinevatesse usulahkudesse jagunenud kristlased, druusid. Välisriikide huvid ja peened poliitilised mängud. Muu maailma silmis terroristlik, kohalike seas aga heroiseeritud islami vastupanuliikumine Hezbollah, kes seadnud enda pühaks eesmärgiks Iisraeli hävitamise. Nii rahuvalvejõudude kui Hezbollah’ga koostööd tegev kohalik armee. Kestev piiritüli Iisraeliga. Sõjategevus Süüria piiril, riiki valguvad põgenikemassid koos Süürias oma territooriume kaotava ISISega. Liidame valemisse veel lokkava korruptsiooni ja tööpuuduse, veritasu ja vaesuse ning saame plahvatusohtliku kokteili. Aga kindlasti on olukord rahulikum kui 2006. aastal, mil Hezbollah’ ja Iisraeli sõdurid Lõuna-Liibanonis 34 liiga pikka ja painavat päeva järjepanu teineteise ja tsiviilelanike verd valasid. Ja kindlasti on praegused ajad paremad kui 1975. aastal puhkenud, viisteist aastat kestnud ja 250 000 inimest enneaegu hauda saatnud Liibanoni kodusõja päevil, mil erinevate riikide ja usulahkude esindajad siin üksteist halastamatult nottisid. Lihasse ja hinge löödud haavad aga ei ole paranenud. Lahingutest jäänud varemete ja tuha all hõõgub endiselt vihkamise tuli ning piisab vaid väikesest sädemest, et leegid jälle lõõmama ja veri voolama hakkaks. Ent just sellepärast ongi vaja regiooni tasakaalustava ja stabiliseeriva jõuna püüdlikult erapooletut joont hoidvat rahuvalvemissiooni UNIFIL (United Nations Interim Forces Lebanon). 1978. aastal käivitunud missiooniga 2015. aastal uuesti liitunud, ligi neljakümnepealine Eesti kontingent on end koos soomlaste, iirlaste ja fijilastega sisse seadnud mägisesse LõunaLiibanoni, At Tiri küla lähistele rajatud patrullbaasi. Ametlikes dokumentides tähistatakse seda Liibanoni ja Iisraeli eraldavast kontrolljoonest kümmekond kilomeetrit põhja suunas asuvat baasi UNP 2-45.

ja otsustasid erinevatel põhjustel aastaks või pooleks rahuvalveoperatsioonile minna. Tänaseks olen oma silmaga näinud, et sellises keskkonnas see süsteem töötab ja kui Eestil peaks tulevikus tekkima plaan Kaitseliidu baasil komplek-

INIMENE

Liibanon – ohtlikult rahulik nagu maamiin

teerida välisoperatsiooniüksus, pole meil vaja tervet jalgratast leiutada. Näiteks missioonil KFOR Kosovos osalenud luurerühmad Estrif-1 kuni Estrif-6 olid moodustatud Kaitseliidu baasil. Lisaks praktilistele näidetele reservväelaste integreeri1 | 2017

INIMENE

Ka kaitseliitlaste baasil on kompleeritud missiooniüksusi. Mis te arvate, mis on peamine kasu, mis kaitseliitlased sellistel missioonidel osalemisest saavad „Kaitseliitlaste kaasamine pakub välisoperatsioonidel osalemise võimaluse ka inimestele, kes ei taha ennast püsivalt kaitseväega siduda. Tean inimesi, kes tulid ennast Kosovosse proovile panema, hiljem liitusid kaitseväega ja on meiega tänini. Sinna juurde kõik spetsiiﬁlised oskused, mida Kaitseliidu õppustel edasi anda. Ei maksa alahinnata ka kasu ühiskonnale. Operatsioonil osalenud isikud jagavad kogemusi oma lähikonnas, viies seda rasket tööd, mida meie sõdurid teevad, inimestele lähemale.“

Teenistust Afganistanis olete kirjeldanud nii: „Üks vale samm võib maksta jalad või koguni elu. /.../ Oleme rinda pistnud nii kuulipildurite, granaadiheiturite kui ka täpsuslaskuritega.” Aga milline on vale sammu hind Liibanonis? „UNIFIL loodi 19. märtsil 1978. Selle aja jooksul on olnud nii rohkem kui ka vähem rahulikke aegu. Suurema osa sellest ajast on olukord pingelisem, millest annavad aimu ka 312 rahuvalvaja Liibanoni jäänud elud, kuid kindlasti on olnud ka rahulikumaid olukordi kui praegu. Aja jooksul on muutunud ka meie tegevust reguleerivad resolutsioonid ja mandaadid, mis teoorias peaksid püsiva rahu poole püüeldes muutuma järjest leebemaks, meie jõulist sekkumist vähendama jne. Kuigi 38

1 | 2017

TAAVI KAROTAMM

misest rahuvalveoperatsiooni saab vabatahtlikele kaasa võtta üldharivaid teadmisi alates kultuurilisest eripärast kuni olukorrani maailmas. Maailmas käib praegu 16 ÜRO juhitud rahuvalveoperatsiooni, mis kaasavad üle saja tuhande vormikandja, Aafrikas on mõnel pool väga kurvad lood, kuid meie meedia seda ei kajasta. Kindlasti astun millalgi üles ka kodumaleva publiku ees ja avardan nende silmaringi ÜROst ja rahuvalvemissioonidest. Kindlasti ei puudu ettekandest ka värvikad seigad ja pildid eestlaste tegevustest Liibanonis.“

Pideva kohalolu tagamiseks patrullitakse Lõuna-Liibanonis ööpäev läbi. Pildil Eesti sõdurid öises Liibanonis sinise joone äärseid alasid jälgimas

UNIFILi territoorium on suhteliselt väike, suurusjärgus 2000 ruutkilomeetrit ehk 40 x 50 kilomeetrit, võib kohalike käitumismuster UNIFILi sõdurite suhtes olla väga erinev. Oma rolli mängivad nii religioonide erinevus või poliitiline maailmavaade kui ka sõdurite päritolumaa, lähedus sinisele joonele jne. Mõnes kohas võib hoiatuslask nullida kümne aasta töö, teises kohas jooksevad kohalikud selle peale lihtsalt laiali. Aeg-ajalt panevad teatud kohalikud meid proovile, justkui lootes, et me reageerime üle ja nad saavad olukorda enda huvides ära kasutada. Selliste olukordade valesti mõistmine ja ebasoodsas suunas eskaleerumine ongi minu arvates suurim valesamm, mida siin laiemas plaanis teha saab. Kohalikud pakuvad meile selleks mitmesuguseid ajendeid. Peamiselt meie reageerimisvalmidust testides ja protseduure tundma õppides, kuid päris tihti tuleb ette ka lihtsalt kambavaimu, kus kohalikud üritavad oma üleolekut näidata. Ajendiks võib ka olla raha, mida meie vigade kompenseerimiseks hiljem UNIFILi käest välja nõuda. Provotseerimisele järele andmine

ja liigse jõu kasutamine võib kaasa tuua fataalseid tagajärgi. Kõige provokatiivsem organisatsioon minu silmis on siin šiiitlik islamistlik liikumine Hezbollah, kellel on olemas reaalne sõjaline jõud ning kes on lääneriikide seas kuulutatud terroristlikuks organisatsiooniks. Minu arvates on kohalikus mõistes tegemist samasuguse poliitilise parteiga nagu meie erakonnad Eestis. Kõikjal on lipud ja reklaamid nägudega, käib võitlus võimu pärast (olgugi, et pisut teiste vahenditega). Ilmselgelt ei ole kellelegi otsaette kirjutatud, et ta on Hezbollah liige, seega ei oska ma konkreetselt kommenteerida, kui palju me täpselt just selle organisatsiooni inimestega kokku puutunud oleme, aga oleme. Ei puudu muidugi ka miiniväljad, kus võib reaalselt jalast ilma jääda. On kohti, kus vaatluspostil olles saab võistelda, kes näeb ühelt positsioonilt rohkem miine kokku lugeda.“

Afganistani missioon on lõppenud, paljud alad, mille pärast meiegi mehed verd valasid, on nüüd taas taliibide käes. Mõni võib teha sellest

Kui tekib vajadus ja tuleb käsk, siis mina ja minu relvavennad kaitseväest ning Kaitseliidust oleme kohal, selles ma ei kahtle.

IN ENGLISH

„Need mõned, kes selliseid järeldusi teevad, on ahta silmaringiga. Loomulikult on lähedase hind määramatu, kuid maailmas on liiga palju vägivalda, keegi peab seda ohjeldama. Ei saa käed rüpes istuda ja oodata, et keegi teine meie eest töö ära teeks. Aga vahest loogilisim vastus küsimusele on, et sinisest joonest saab pidav riigipiir ning rahu tuleb maa peale.“

Hea küll. Liibanon, Afganistan, Kosovo, Aafrika, Iraak – need missioonipiirkonnad jäävad meist sadade ja tuhandete kilomeetrite kaugusele. Aga kas me oleme valmis ka selleks, et Eestist saab missioonipiirkond? „Paljuski selleks me ju kaugel sõdimas käimegi, et ei peaks seda tegema kodumaa pinnal. Kujutage ette, kuidas Taliban oleks arenenud ja laienenud, kui NATO ei oleks Afganistani läinud. Kogu nende tähelepanu ja jõud oleks riigist välja liikunud. Nüüd neutraliseerisime nad pikaks ajaks nende enda piirkonnas. Selle hind oli muidugi meeletu, kuid võib-olla tänu sellele on ülejäänud „kaksiktornid“ maailmas püsti, milline on nende hind? Meie jaoks on Eesti kogu aeg missioonipiirkond, missioon on lihtsalt teistsugune. Ülekantud tähenduses – me ei saa olla valmis selleks, mida silmaga ei näe või käega katsuda ei saa. Kuid me töötame iga päev selle nimel, et olla parimal võimalikul viisil valmis vastu astuma mistahes ohule. Kui tekib vajadus ja tuleb käsk, siis mina ja minu relvavennad kaitseväest ning Kaitseliidust oleme kohal, selles ma ei kahtle.“

Teie jaoks sai Liibanoni missioon novembris läbi, see on nüüd üks paljude missioonide seas. Aga mis on teie missioon elus, eesmärgid, mis on ehk teie silme ees ka siis, kui teil parasjagu vormi seljas ei ole? „Olen lihtne eesti mees, kes ajab oma asja.“

Valdo Hälvin – A Common Estonian Man in Lebanon ‘In Afghanistan, we kicked a door down when we needed to and made sure there were no thugs. But in Lebanon we knock on the door and ask politely if everything is alright,’ says Valdo Hälvin, double veteran of Afghanistan missions, current platoon commander serving in the UNIFIL peacekeeping mission in Lebanon, to roughly sum up the difference of two missions. However, as always, there is more to it than meets the eye. Text by ASSO PUIDET

There are professional servicemen who never go on a mission. There are those who attend only one mission and that is all. And then there are those who go from one mission to the next. You have taken part in two missions in Afghanistan, now you are in Lebanon. What keeps calling you to go on a mission time and again?

the war in Afghanistan had already lasted for four years. Did you decide back then to get involved in the events in Afghanistan if that was possible or what motivated you to join Kikepera subdistrict of Pärnu district of the Defence League?

’Has it really been 11 years already? Like majority of young people in the country, I was looking for ways to spend my spare time. All of a ’The question as if equalises taksudden, the local members of the ing part in a foreign mission and Defence League gathered us from a tourist trip – some people do not the village and offered us an opdesire to go abroad, others visit the portunity to do something new. At place that attracts them and then first, we did not quite grasp what we look for new destinations and some were getting ourselves into or what people spend their holidays in their will happen, but the need to hang favourite resort every year. Howout with friends kept pulling us ever, it is not quite so. Taking part together and soon we were running in a mission goes hand in hand with around in the forest holding rifles. It many different aspects coinciding. did not have anything to do with the On top of service-related necessity we can firmly add personal interests, war in Afghanistan or the general sense of duty and other values, all of situation in the world. Initially it which have their own facets. The De- was just a great pastime. An adequate overview of the fence Forces is a large organisation military system and a correspondand offers various opportunities for ing world view evolved only in 2007 service. I have chosen officer’s cawhen I conscripted into the Kuperreer in the army and have tied myjanovi Infantry Battalion. Kikepera self with the Scouts Batallion. The subdistrict of Pärnu district was in latter is closely related to training the region of my place of residence mission units and thus me “being called to go on a mission” is simply a and although I have moved by now, I still remained loyal to my home normal part of the service.’ subdistrict. I cannot picture myself joining a subdistrict in Harju When you joined the Defence County, I would probably be just a League in 2005 as a schoolboy,

1 | 2017

INIMENE

järelduse, et kõik oli asjata ... mis moel peaks Liibanonis asjad lõppema, et see ei näiks tagasi vaadates asjatuna?

TAAVI KAROTAMM

In addition to daily commanding of the contingent, one should uphold traditions as well. Picture shows the morning line-up on the Day of Restoration of Independence in the patrol base UNP 6-50 located near the blue line.

Although you are an active serviceman in the Scouts Battalion, you do take part in the training of the Defence League from time to time. Have you found anything in your mission experience, for example from Lebanon, which you could implement in the training of our volunteers?

on a peacekeeping mission for a year or six months for different reasons. By now, I have seen with my own eyes that in such an environment this system works and if Estonia plans on forming a foreign mission unit based on the Defence League, we do not need to reinvent the whole wheel. For example, the reconnaissance There are mission units formed platoons Estrif-1 to Estrif-6 that with the members of the participated in the KFOR mission in Defence League. What do you Kosovo were based on the Defence think is the main beneﬁt that League. In addition to practical exthe members of the Defence amples from integrating reservists League gain from attending into a peacekeeping mission, one such missions? can bring to the volunteers general ’Involving members of the Defence knowledge from cultural charLeague gives the possibility of acteristics to the situation in the attending foreign missions also world. There are 16 UN peacekeepto people who do not wish to tie ing missions ongoing in the world themselves with the Defence Forces at the moment involving over a permanently. I know people, who

’The Finnish-Irish battalion consists mostly reservists and the Estonian infantry platoon in Lebanon also belongs to this battalion. 90% of the Finnish standard contingent comprises reservists who set their everyday life on the side and decided to go

If there is a need and order comes down, I and my brothers in arms from the Defence Forces and the Defence League will be there, I am certain of it.

name on the list. My everyday job is military enough, in a critical situation I am related to the Defence Forces, thus I do not train in the forest with the Defence League in the weekends much, but I support and advise as much as I can. The gatherings of our subdistrict are always interesting and entertaining, may it be a major exercise like Orkaan or a Christmas party.’

hundred thousand uniformed men. Our media does not cover that the situation in some parts of Africa is extremely dreadful. I will give a talk to the audience in my home subdistrict at some time and speak about the UN and peacekeeping missions to broaden their minds. The presentation will certainly include variegated circumstances and pictures of Estonians' activities in Lebanon.’

1 | 2017

Afghanistan mission has ended and several areas that our men shed blood for have fallen into the hands of the Taliban again. Some might say it was all for nothing. What should be the outcome in Lebanon so it would not seem unworthy in the hindsight? ’The people who make such conclusions are narrow-minded. Naturally, the price of someone you care about is indeﬁnite, but there is too much violence in the world and someone needs to contain it. We cannot sit around and wait for somebody else to do the work for us. But the most logical answer to the question would probably be that the blue line will become a strong border and peace will come on earth.’

Alright. Lebanon, Afghanistan, Kosovo, Africa, Iraq – these mission areas are hundreds and thousands of kilometres away from us. But are we ready for when Estonia becomes a mission area as well? ’That is the main reason why we go far to ﬁght, so that we would not need to do that on our homeland. Imagine how much Taliban would have evolved and expanded if NATO had not gone to Afghanistan. All of their attention and strength would have moved out of the country. Now we have neutralised them for a long time in their own region. The price was certainly immense, but maybe that is the reason why other socalled twin towers are still standing in the world. What is the price for that? For us, Estonia is always a mission region, the mission is simply different.

ADDITIONAL INFORMATION

Lebanon – Dangerously Peaceful Like a Land Mine Lebanon seems peaceful. However, when we take a closer look, we can see how fragile and taut this peace actually is. There are different interests and worldviews clashing and colliding in the country the area of which is four times smaller and population four times larger than in Estonia. There are eighteen different official religions. Shia and Sunni Muslims rival each other; just like Christians and Druze communities who belong to various denominations. There are interests and subtle political games of foreign countries involved. Then there is the Islamic resistance movement Hezbollah, who seems terrorist to the outside world, but heroes to locals and whose holy goal is to destroy Israel. Plus the local army who collaborates with the peacekeeping forces and Hezbollah as well. They have ongoing border fights with Israel. There is warfare on the border with Syria, refugees flowing into the country together with ISIS who are losing their territories in Syria. If we add uncontrolled corruption and unemployment, vendettas and poverty into the formula, we get an explosive mix. But the situation is certainly calmer than in 2006, when Hezbollah and Israeli soldiers shed the blood of each other and civilians in South Lebanon for 34 long and agonising days in a row. Current days are definitely better than the Civil war that flared up in 1975, lasted for fifteen years, took the lives of 250,000 people prematurely and saw people from different countries and denominations slaughter one another mercilessly. The wounds in the flesh and the soul have not yet healed. The fire of hatred in still glowing under the ruins and ashes of the battles and it only takes a tiny spark to light up the flames and make blood be shed again. This is precisely the reason why the region needs the peacekeeping mission UNIFIL (United Nations Interim Forces Lebanon), which is balancing and stabilising the region while diligently keeping a neutral position. In 2015, the Estonian contingent, including almost 40 soldiers, re-joined the mission, which was initiated in 1978, and has settled together with Finnish, Irish and Fijian peacekeepers in a patrol base established near At Tiri village in the mountainous South Lebanon. Official documents name the base, located ten kilometres north from the control line separating Lebanon and Israel, as UNP 2-45.

Figuratively speaking, we cannot be ready for what we do not see with an eye or touch by a hand. But we are working every day towards preparing us to be ready in the best way possible to step up to any danger. If there is a need and order comes down, I and my brothers in arms from the Defence Forces and the Defence League will be there, I am certain of it.’

INIMENE

came to Kosovo to put themselves to a test, but later joined the Defence Forces and are still with us. That includes all speciﬁc skills, which can be passed on during the trainings of the Defence League. We should not underestimate the beneﬁt to the society. People who have attended operations share their experience in their immediate circle, taking the hard work that our soldiers do closer to people.’

For you, the Lebanese mission ended in November and now it is one of many missions. But what is your mission in life, your goals that stand before your eyes when you are not wearing a uniform? ’I am a common Estonian man doing his own thing.’ Translated by RecFoto OÜ

1 | 2017

KOOSTÖÖ

REVALI MEREKOOL

Revali uhiuues sisebasseinis Paljassaare tee õppekompleksis on aastaringselt soe vesi, aga samal ajal võimalus matkida erinevaid keskkonnatingimusi, alates pimedusest ning lõpetades vihmaga

Harjutused uppunud kopteris ning suitsusukeldumine andsid enesekindlust Vette laskuv helikopteri matkeseade kaob koos meestega vee alla ja hetke pärast on kõigil lennumasinas olijail jalad taeva poole. Ometi oli plaanis minna vaid korraks rinnuni vette. Tekst: KÜLLIKE ROOVÄLI

1 | 2017

Nii kirjeldab ühte kopterimatkuri esimestest katsetusest Revali merekoolis Kaitseliidu Tallinna maleva Põhja kompanii lipnik Taniel Suvi. Midagi halba peale üllatuse kopteris viibinutega siiski ei juhtunud, sest instruktorid turvasid ka kontrollimatult toimunud sukeldumist. MTÜ Meregrupp ühe juhina osales Suvi augustikuus Revali merekooli paigaldatud kopterihuku matkeseadme katsetustel. Tema ja veel üks Meregrupi liige läbisid koostöös kooli instruktoritega korduvalt koolituselemente, mis imiteerivad vette hädamaandunud kopteri vajumist ja selle päästmist.

Kui matkur oli korralikult häälestatud, tegid nad läbi avamere naftatööstuse treeninguorganisatsiooni OPITO (Offshore Petroleum Industry Training Organization) standarditele vastava koolituse alates kopterist väljumisest vee all kuni tulekahju kustutamise ja enesepäästeni.

Kaitseliidu Viljandi paadimehed Aga kõigest järjekorras. MTÜ Meregrupp on lipnik Suvi sõnul loodud just selleks, et toetada maaväge veetakistuste ületamises, veetranspordis, mereotsingutes ja -päästes. Mehed, kellel ujunahku pole küll

Mehed oskavad suurepäraselt ujuda, on läbinud spetsiaalsed sukeldumise ja allveeujumise kursused ning saavad hakkama veetehnika juhtimisega.

viinud oma õppetöö täiesti uuele tasandile. „Kui varem sõltusime õues tegutsedes palju ilmast, siis nüüd saame kõigile kursuslastele anda ühesuguse kvaliteediga koolitust ja liiga ilus ilm meie tööd enam ei sega,“ muigab Klaamas. Kursust, mille meregrupi liikmed läbisid, nimetatakse BOSIET (Basic Offshore Safety Emergency Training ehk avamere avariiohutuse baasõpe). Selle huvitavaim osa on kahtlemata helikopterist vee all väljumise treening HUET (Helicopter Underwater Escape Training). Revali uude, 12meetrise läbimõõduga ja 3,5 meetri sügavuse veega basseini, saab „uputada“ justkui hädamaan-

KOOSTÖÖ

veel varvaste vahele kasvanud, oskavad suurepäraselt ujuda, on läbinud spetsiaalsed sukeldumise ja allveeujumise kursused ning saavad hakkama veetehnika – peamiselt RIB-kaatrite – juhtimisega. „Me oleme nagu paadimehed, Kaitseliidu Viljandi paadimehed,“ muigab Suvi. „Peame hakkama saama kõigega, mis veega seotud.“ Kaitseliidu baaskoolitus ei hõlma tegutsemist vee peal ja all, sestap ongi valitud oma koolitus- ja treeningvõimaluste avardamiseks just mittetulundusühinguna tegutsemise vorm. Et ennast veelgi mitmekülgsemalt täiendada, pakkusidki kaks meregrupi liiget end Revali merekooli vastse kopterihuku matkeseadme katsejänesteks, omandamaks asendamatuid vee all tegutsemise kogemusi. Seal selguski, et sa võid end muidu tunda vees nagu kala, aga reaalsest ootamatusest pääsed vaid eelneva harjutamise varal. Revali merekooli värske treeningukava on koostatud organisatsiooni OPITO standardite järgi. Kolmepäevane koolitus hõlmab üsnagi põnevat õppekava, mis õpetab õnnetuse korral avamere naftaplatvormil ellu jääma ja sealt evakueeruma. Kursuse alguses saadakse aimu teooriast ja ohutustehnikast, järgnevad praktilised harjutused, mis viivad kursuslased sõna otseses mõttes läbi nii tulest kui veest.

REVALI MEREKOOL

Reaalselt rasked olud Revali uhiuues sisebasseinis Paljassaare tee õppekompleksis on aastaringselt soe vesi, aga samas võimalus tekitada nii pimedust, äikesemürinat, kopterimüra, tormituult, lainet kui mitmesuguse tugevusega vihmasadu. See teeb osalejate katsumused üsnagi ehedaiks. Näiteks kursustel instruktorina osalev politsei- ja piirivalveameti lennusalga pinnaltpäästja Jarno Kalind hindab basseinis imiteeritavaid olusid äärmiselt lähedasteks neile, milles ta ise reaalsetes päästeoperatsioonides osaleb. Revali merekooli kvaliteedi- ja arendusjuht Ragnar Klaamas nendib, et tänu sellise matkeseadme valmimisele on Revali merekool

Kursusel õpitud enesepäästeelementide hulka kuulusid merel päästeparves ellujäämine, vees ellujäämine, tule kustutamine esmaste vahenditega ning naftaplatvormilt evakueerumine paadi ja parvega

1 | 2017

Õppus algas teooriaga ning kaitsevahendite ja hingamisaparaatide kasutamise õppimisega ning jätkus juba praktiliste harjutustega spetsiaalsetes konteinerites

MAREK JAKOBSON

KOOSTÖÖ

läks ka vaja,“ märgib Suvi. „Meid oli varem õpetatud kasutama nii kuivülikonna kraesse peidetud ühekordset, nn hingamiskopsu kui ka kaasasolevat väikest hapnikuballooni, aga siis olime järsku vee all ja saime hakkama sissehingatud õhutagavaraga.“ Kui harjutused algasid üllatusega, siis kõik jätkus plaanipäraselt – kursusel läbi võetud enesepäästeelementide hulka kuulusid merel päästeparves ellujäämine, vees ellujäämine, tule kustutamine esmaste vahenditega, naftaplatvormilt paadi ja parvega evakueerumine ja palju muud. Suvi sõnul kulus kursus tema ja ta kaaslase kogemustepagasi täiendamiseks igati ära, eriline tänu kuulub aga Revali merekoolile, mis võimaldas kaitseliitlastel osaleda kursustel tasuta. „See on suurepärane koostöö,“ leiab Suvi. „Meil on lootus, et ka teised meregrupi kaitseliitlased saavad Revalis koolitust.“ Revali merekooli juhataja Tanel Hinno lausub, et kuigi Revali mehed ise, relv käes, Kaitseliidu ridades ei ole, on neil siiski sügav soov panustada riigi kaitsevõimesse. „Seetõttu oleme võimaldanud meregrupi liikmetel ja staabikaitserühma meestel saada meil tasuta koolitust.“ Hinno sõnul on plaanis jätkata koostööd ka 2017. aastal.

dunud kopteri, selle vee all ümber pöörata ja lasta kursuslastel õppida sellest instruktorite õpetuse ja julgestamise saatel ohutult väljuma. Kogemus, millega meie lugu algas, kirjeldabki olukorda, kus häälestusjärgus matkeseade „otsustab“ juhti mitte kuulata, vajub vee alla ja pöördub ümber. Suvi sõnul tekitas see hetkelise segaduse, kuid kõik vee alla jõudnud mehed juhindusid varem saadud juhistest ning ujusid kopterist ilusti välja. „Oli selline huvitav üllatusmoment, aga saime suurepäraselt hakkama. Kui nägin, et vajume muudkui sügavamale, tõmbasin igaks juhuks kopsud õhku täis. Seda 44

1 | 2017

Põlev maja ja suitsu täis laev

Oskame kustutada tuld reaalses militaarolukorras, aga ka siis, kui kellegi koduses majapidamises süttib tulekahju või suitsu täis majast tuleb välja tuua naabrimees.

Tule kustutamine esmaste vahenditega, mille läbisid meregrupi mehed, õnnestus ära proovida ka Nõmme maleva staabikaitserühmal. Reamees Marek Jakobson staabikaitserühmast lausub, et kaitseliitlase ainus roll ei ole „püssiga põõsas” luuramine. „Kaitseliitlane peab suutma olla arvestatavaks abijõuks ka sisejulgeoleku valdkondades, olgu selleks siis pääste või politsei,“ näitlikustab Jakobson. „Nüüd oskame kustutada tuld reaalses militaarolukorras, aga

IN ENGLISH

Exercises in a Drowned Helicopter and Smoke-diving Gave Confidence A sinking helicopter simulator disappears into the water with men on board and a moment later all men in the aircraft have their feet towards the sky. Yet the plan was to go chest-deep into the water only for a moment. Text by KÜLLIKE ROOVÄLI

MAREK JAKOBSON

KOOSTÖÖ

This is how Ensign Tanel Suvi from Põhja Company of Tallinn Subdistrict of the Estonian Defence League (EDL) says to describe one of the first tests of the helicopter simulator at Reval Marine and Offshore Training. Nothing bad, except a surprise, happened to the people on board the helicopter, because the instructors were safeguarding even the uncontrollable dive. As one of the leaders of the nonprofit organisation Meregrupp, Suvi attended in August the testing of the simulator of a helicopter crash installed at Reval. He was joined by another member of the organisation Meregrupp in undergoing repeatedly the training elements that imitate the drowning and rescuing of a helicopter that crash-landed in water and all that in collaboration with the instructors of the training centre. When the simulator was properly adjusted, they performed the training corresponding to the standards of OPITO (Offshore Petroleum Industry Training Organization) that included elements from escaping a helicopter under water to extinguishing fire and self-rescuing.

Instruktor süütas mitmesuguseid tulekoldeid, mida konteinerisse sisenenud kustutajad pidid õigete vahenditega ja õigesti kustutama

ka siis, kui kellegi koduses majapidamises süttib tulekahju või suitsu täis majast tuleb välja tuua naabrimees.“ Revali merekoolis, kuhu Jakobson koos oma kümmekonnast mehest koosneva rühmaga tulekustutust õppima läks, algas õppus kaitsevahendite ja hingamisaparaatide kasutamise teooriaga ning jätkus praktiliste harjutustega spetsiaalsetes konteinerites. Instruktor süütas erinevaid tulekoldeid, mida konteinerisse sisenevad kustutajad pidid õigete vahenditega ja õigesti kustutama. Suitsusukeldumise osas pidi kinniteibitud hingamisaparaadi visiiriga kursuslane väljapääsemiseks orienteeruma pikas ja keerulises labürindis, kus avati ja suleti erinevaid

läbipääse ning avasid. See, et teibi tõttu polnud võimalik midagi näha, ajas üsnagi segadusse. Suitsu täis laeva matkiv osa sarnanes Jakobsoni sõnul mingil määral ka halva nähtavusega sukeldumisega, mille käigus on samuti kõige tähtsam õigesti orienteeruda. Muljetavaldav oli ka omal nahal testida mitmesajakraadises kuumuses tegutsemist „põlevas majas”, kus tuli otsida kannatanuid. „Me ei teadnud enne Revali merekooli kursustele minekut, et Eestis on selline koolitusvõimalus üldse olemas, sest kaitseväel ja Kaitseliidul spetsiaalset tulekustutusõppe tehnikat ei ole,“ võtab Jakobson kogemuse kokku. „Soovitan seda kogemust kõigile.“

1 | 2017

intensity. All this makes the trials of the participants quite real. For example, Jarno Kalind, surface rescuer of the ﬂ ight unit of the Police and Border Guard Board, who takes part in the training as an instructor, says that the conditions imitated in the pool are highly similar to those he faces in actual rescue operations.

Seamen of the Estonian Defence League

Actually Difficult Conditions The brand-new indoor pool in Reval’s training centre on Paljassaare Road has warm water all year round and the function of creating darkness, thunder rumble, helicopter noise, waves and rain of various

1 | 2017

The men can swim very well and they have passed special diving and underwater swimming training courses and can handle controlling water equipment.

REVAL MARINE AND OFFSHORE TRAINING

And now everything in a line. Ensign Suvi says that the non-profit organisation Meregrupp is founded to support the army in crossing bodies of water, in water transport and in search and rescue operations at sea. The men, who do not have webbed toes yet, can swim very well and they have passed special diving and underwater swimming training courses and can handle controlling water equipment – mostly RIB-boats. ’We are like boatmen from the popular Estonian song, we are the Boatmen of Viljandi in the Estonian Defence League,’ says Suvi jokingly. ’We need to handle everything related to water.’ The basic training of EDL does not include operating under or on water and that is the reason why they have chosen a nonprofit organisation as the format for expanding their options for training and practicing. In order to develop themselves more diversely, the two members of the organisation Meregrupp offered themselves as so-called guinea-pigs of the new helicopter crash simulator at Reval to acquire indispensable experience of operating under water. There they learned that you may feel like a fish in the sea, but you will get out of an actual unexpected situation by way of practicing it in advance. The new training plan of Reval training organisation has been compiled according to the OPITO standards. The three-day training comprises a rather exciting curriculum that teaches one to survive on and evacuate from an offshore oil platform in case of an accident. In the beginning of the training participants learn theory and about safety measures, which are followed by practical exercises that take the participants literally through fire and water.

Ragnar Klaamas, Quality and development manager of Reval marine and offshore training says that due to the installation of this simulator, Reval has taken its trainings to a completely new level. ’Previously we depended on the weather while operating outside, but now we can offer the same quality to all participants in the training and too much of a good weather does not interfere with our work anymore,’ says Klaamas while smilingly. The training that the members of the organisation Meregrupp underwent is called BOSIET, short for Basic Offshore Safety Emergency Training. Undoubtedly, the most interesting part of the training is HUET – Helicopter Underwater Escape Training. The Reval’s new pool measures 12 metres in diameter and 3.5 metres in depth and a simulator of a crash-landed helicopter can be ’drowned’ in it, then the helicopter can be turned around

All of the men who went under water followed the instructions they received earlier and swam safely out of the helicopter.

Although the exercises began with a surprise, everything else continued as planned – the elements of self-rescue covered in the training included survival on a life raft at sea, survival in water, extinguishing ﬁre with primary resources, evacuating from an oil platform with a boat and a raft and much more. Suvi says the training was beneﬁcial in advancing their experiences and special gratitude goes to Reval for enabling the members of the Defence League take part in the training for free. ’It is an excellent collaboration,’ says Suvi. ’We hope that other members of the organisation Meregrupp will train at Reval as well.’ Tanel Hinno, head of Reval Marine and Offshore Training says that although the men at Reval are not members of EDL, they do have a profound wish to contribute into the defence capability of the country. ’That is the reason why we have included the members of EDL and of the organisation Meregrupp in our trainings for free.’ Hinno says they have planned to continue collaborating in 2017.

A Burning House and a Smoke-filled Ship Extinguishing a fire with primary resources that the members of the organisation Meregrupp performed was also done by one platoon from Nõmme subdistrict. Private Marek Jakobson from the platoon says that the role of a member of EDL is not only going into the bushes with a rifle. ’A member of EDL must be a relevant assisting force in domestic security matters as well, may it be

In the beginning of the training, participants learn theory and safety measures, which are followed by practical exercises that take the participants literally through fire and water.

rescue or police work,’ says Jakobson. ’Now we can extinguish fire in an actual military situation, but also when someone’s home is caught in fire or we need to bring out our own neighbour from a smoke-fi lled house.’ The fire extinguishing training at Reval, which Jakobson attended together with his squad consisting of ten men, began with theory about using means of protection and breathing apparatuses and continued with practical exercises in special containers. The instructor ignited different pockets of fire that the extinguishers entering the container had to extinguish with accurate means and methods. The smoke-diving part of the training had the participants wear a breathing apparatus with visor taped up and orientate in a long and complex labyrinth where various passages and openings were opened and closed. Because of the taping the participants could not see anything and it was rather confusing. Jakobson says that the part of the training imitating a smoke-fi lled ship was to some extent similar to diving in poor visibility conditions, where accurate orientating is equally the most important factor. It was impressive to put oneself to a test of operating in a so-called burning house in the heat of few hundred degrees and look for victims. ’We did not know before coming to the training at Reval that there is such a training in Estonia even available, because the Estonian Defence Forces and EDL do not have specific equipment for fire extinguishing training,’ says Jakobson to summarise the experience. ’I do recommend this experience to everybody.’

KOOSTÖÖ

under water to let the participants learn to escape the helicopter safely under the instructors’ guidance and safeguarding. The experience in the beginning of our story described precisely that situation, when the simulator in setup mode as if decides not to listen to the pilot, sinks and overturns. Suvi says it creates a momentary confusion, but all of the men who went under water followed the instructions they received earlier and swam safely out of the helicopter. ’It was an interesting surprise, but we manage superbly. When I saw we were sinking lower and lower, I drew my breath just in case. And it turned out necessary,’ says Suvi. ’We were taught earlier to use both the so-called onetime breathing lung hidden in the collar of the drysuit and the small portable oxygen tank, but then, all of a sudden, we were under water and we managed with the inhaled air supply.’

Translated by RecFoto OÜ

1 | 2017

Saaremaa malev jätkab koostööd

KOOSTÖÖ

ülemereliitlastega Gotlandil Kaitseliidu Saaremaa maleva vabatahtlikud teevad Rootsi kodukaitse Gotlandi pataljoniga omal algatusel sisulist väljaõppekoostööd juba viiendat aastat. Tekst: TOOMAS KASK

Oleme selle aja jooksul vahetanud mõtteid ja jälginud oma silmaga Rootsi vabatahtlike kodukaitsjate tegemisi oma saare kaitsmiseks. Samal ajal on paraku eskaleerunud ka mitmed globaalsed kriisid Euroopas ja maailmas. Reaalsetest ohtudest lähtuvalt on Rootsi viimasel ajal otsustavalt muutnud oma kaitseplaneerimise aluseks olevat ohuhinnangut ja kuningriigi valitsus on teinud nende ohtude vältimiseks vajalikke operatiivseid otsuseid. Gotlandi saare sõjaliseks kaitseks kavandatud plaane viiakse praegu ellu juba kiirendatud korras.

Saared eesliinil?

TOOMAS KASK

Meie saabumise päeval, 14. septembril 2016, andis Rootsi relvajõudude ülemjuhataja kindral Micael Bydén korralduse alalise soomusüksuse jäämiseks saarele ja seda otsust

Õppusel keskenduti seekord rühma tasandil harjutustele alates formeerimisest, rännakust, paiknemisest ja patrullidest kuni taktikaliste lahinguõppusteni

1 | 2017

kajastati ka Eesti meedias. Otsusega toodi varasemaks esialgne plaan taastada riigi relvajõudude alaline paiknemine Gotlandil alates 2017. aasta lõpust. Rootsi valitsus lõpetas aastal 2005 kuningriigi kaitseväe sajandeid kestnud alalise kohaloleku strateegilise asukohaga Gotlandil. Vaidlus selle otsuse üle algas sisuliselt kohe ning 2015. aasta märtsis tehti uus poliitiline otsus, mis võimaldab riigi sõjalise kohaloleku Gotlandi saarel osaliselt taastada. Vahepealsel ajal asusid Gotlandil vaid Rootsi kodukaitse vabatahtlikud allüksused, nüüd on saarel lisaks kodukaitsele taas ka tankid, jalaväe lahingumasinad ja õhuväe hävitajad. Paralleelselt Gotlandiga tehtava koostööga on Kaitseliidu Saaremaa maleva vabatahtlikud teinud viimastel aastatel järjekindlalt pingutusi Eestis. Meie selge soov ja tahe

HANS HAKANSSON

Rootsi kaitseväe juhataja kindral Micael Bydén (vasakul) koos Rootsi kodukaitse ülema brigaadikindral Roland Ekenbergiga külastamas Gotlandi õppusel osalenud saarlasi

L I S A T E AV E

Koostöö põhipunktid  Kaitseliidu Saaremaa maleva vabatahtlike liikmete poolt

KOOSTÖÖ

on suurendada Eesti riigi iseseisvat kaitsevõimet ka saartel ja läänerannikul. Eestis kehtivates kaitseplaanides käsitletakse saari endiselt tagalaalana ... Võrdlusena on Gotlandi saar Läänemeres muutunud Rootsi jaoks eesliiniks. Ja see asub Saaremaast vaid 150 km kaugusel! Riiklikud ohuhinnangud on suhtelised, nendest tulenev muutus aeglane, aga maailm on paraku väike ja muutub väga kiiresti. Senine järjepidev koostöö Gotlandi kodukaitsepataljoni lahingukompaniiga on Saaremaa maleva vabatahtlikke õpetanud ja julgustanud saadud kogemusi ka meil väljaõppes rakendama.

omal initsiatiivil Rootsi kodukaitse Gotlandi pataljoniga alustatud koostöö korraldamisel lähtume ühisest ja lihtsast arusaamast, et saarte iseseisvat sõjalist kaitset on meil võrreldamatult lihtsam ja odavam korraldada, kui vastase poolt hõivatud saari hiljem sõjaliselt tagasi vallutada.  Sarnaselt Gotlandi saare vabatahtlikele tahavad ka Kaitseliidu Saaremaa maleva vabatahtlikud meie saari kaitsta ja on valmis selleks sihikindlalt ise harjutama. Seetõttu on omavaheline koostöö Gotlandi kodukaitse ja Saaremaa maleva vahel jätkuvalt oluline.  Läänemere piirkonna regionaalsel sõjalis-strateegilisel tasandil võivad meie saared Läänemeres ootamatult muutuda tagalapiirkonnast eesliiniks.

1 | 2017

TOOMAS KASK

KOOSTÖÖ

Saarlased osalesid Gotlandi õppusel kahe jalaväejaoga, mis liideti õppuse ajaks Gotlandi kodukaitse kompanii ühe rühma koosseisu

Fookuses koostöö

2015. aasta märtsis tehti uus poliitiline otsus, mis võimaldab riigi sõjalise kohaloleku Gotlandi saarel osaliselt taastada.

Sel aastal osalesime Gotlandi õppustel kahe Kaitseliidu Saaremaa maleva jalaväejaoga, mis liideti õppuse ajaks Gotlandi kodukaitse kompanii ühe rühma koosseisu. Keskendusime harjutustele rühma tasandil – alates formeerimisest, rännakust, paiknemisest ja patrullidest kuni taktikaliste lahinguõppusteni rühma tasandi kaitse- ja rünnakuülesannete harjutamiseks rannikupiirkonnas. Varasemate kogemuste alusel oli hea meel näha, et Eesti ja Rootsi vabatahtlike koostöö on ühiselt läbitud õppuste tulemusel muutunud sujuvamaks. Teatakse üksteist isiklikult, tuntakse naabrite võimeid ja

Gotland Gotland ehk Ojamaa on Läänemere suurim saar, kui mitte arvestada osaliselt Läänemere piirile jäävat Sjællandi. Ojamaa pindala on 2994 km². Saare suurim linn ja halduskeskus on läänekaldal asuv kunagine hansalinn Visby. Ojamaal elab ligi 60 000 inimest, neist umbes 22 600 Visbys. Saare elanike põhiline sissetulek tuleb turismist ja põllumajandusest. Ojamaa kuulub Rootsile ning moodustab omaette lääni. 50

1 | 2017

Saaremaa IN ENGLISH

Saaremaa on Eesti suurim saar – Sjællandi, Gotlandi ja Fyni järel pindalalt neljas saar Läänemeres. Saaremaa pindala on 2673 km². Saaremaal on 32 800 elanikku (2010), millega ta on Läänemeres asuvate saarte seas üheksandal kohal. Rahvarohkemad on Sjælland, Fyn, Rügen, Usedom, Lolland, Gotland, Falster ja Bornholm. Koos lähedalpaiknevate saartega kuulub Saaremaa Saare maakonna koosseisu.

Saaremaa District Continues to Cooperate With the Oversea Allies in Gotland Volunteers of the Saaremaa district of the Defence League are training together with the Gotland battalion of Swedish Home Guard on its own initiative already for the ﬁfth year. Text by TOOMAS KASK

osatakse aimata ka nende kavatsusi, mis teeb koostöö tulemuslikuks. Lahinguülesannete ühine täitmine kulges seekord juba tõrgeteta, tekkinud on vastastikune usaldus. Võisime tõdeda, et Rootsi kodukaitse allüksuste isikkoosseis on kõik need aastad püsinud suurte muutusteta, allüksuste vabatahtlikud juhid on enamikus samad ja meeskonnad on pikalt koos harjutanud. Allüksuste meeskondi püütakse säilitada ja stabiilselt edasi arendada. Rõõm on jälgida, kuidas hästi kokkuharjutanud vabatahtlikud on valmis kiiresti allüksustena formeeruma ja on samas võimelised kiirelt ja edukalt täitma ka suhteliselt keerukaid lahinguülesandeid. Õppuse vaheajal külastas meie üksust samal ajal Gotlandil viibinud

Varasemate kogemuste alusel oli hea meel näha, et Eesti ja Rootsi vabatahtlike koostöö on ühiselt läbitud õppuste tulemusel muutunud sujuvamaks. Rootsi kaitseväe juhataja kindral Micael Bydén koos Rootsi kodukaitse ülema brigaadikindral Roland Ekenbergiga. Kindrali küsimused puudutasid valdavalt meie väljaõppekogemusi ja erijooni. Kohtumine oli üllatav ja igati positiivne.Õppuste lõppedes täpsustasime Gotlandi kodukaitsega meie edasise koostöö ja ühise väljaõppe võimalusi.

During this time we have exchanged ideas and observed the activities of the Swedish Home Guard volunteers in protecting their island. At the same time, unfortunately, several global crises in Europe and in the world have escalated. Due to the real dangers, Sweden has recently decidedly changed its threat assessment which is the basis of their defence planning, and the government of the kingdom has made necessary operational decisions for preventing these threats. The proposed plans for the military defence of Gotland are currently carried out in accelerated procedure.

Islands at the Forefront? In our day of arrival, on the 14th of September 2016, the Supreme Commander of the Swedish armed forces general Micael Bydén gave an order to the armor unit to stay on the island and the decision was also reﬂected in the Estonian media. The decision brought forward the initial plan to restore the permanent location of the country's armed forces on Gotland since the end of 2017. In 2005 the Swedish government ended the centuries of permanent presence of the defence forces of the kingdom at the strategic location

1 | 2017

TOOMAS KASK

on Gotland. The dispute about the decision basically began right away, and in March 2015 a new political decision was made, which allows to partially restore the military presence on Gotland. In the meantime, there were only the subdivisions of the Swedish Home Guard volunteers located on Gotland. Now, in addition to the Home Guard, there are also tanks, infantry ďŹ ghting vehicles and air force ďŹ ghters once again on the island. In parallel with the collaboration with Gotland, the volunteers in the Saaremaa district of the Defence League have also made constant efforts in Estonia in the recent years. Our clear desire and intention is to increase the independent defensive capability of the Estonian state also on the islands and on the west coast. In the defence plans effective in Estonia the islands are still considered as the rear-zone... As a comparison, the island of Gotland in the Baltic Sea has become the forefront

1 | 2017

of Sweden. And it is located only 150 km away from Saaremaa! The national threat assessments are relative, the change resulting from these is slow, but the world is alas small and changing rapidly. The constant cooperation with the company of the Gotland Home Guard Battalion has taught and encouraged the volunteers of the Saaremaa district to apply the gained experiences in our trainings, as well.

In March 2015 a new political decision was made, which allows to partially restore the military presence on Gotland.

Cooperation in Focus This year, we participated in the Gotland trainings with two infantry squads of the Saaremaa district of the Defence League, which was allied with one of the groups of the Gotland Home Guard company during the trainings. Based on the past experience, it was good to see that the cooperation between the Estonian and Swedish volunteers has become more streamlined as a result of the trainings carried out jointly. Neighbours are known personally, their capabilities have been experienced and their intentions can be anticipated, which makes the cooperation effective. The joint execution of the exercise went smoothly this time and the mutual trust has been gained. We could say that the personnel of the Swedish Home Guard subdivisions has remained unchanged in all these years, the volunteer leaders of the subdivisions are the same for the most part and the teams have been

Translated by Translanguages Tõlkebüroo

ADDITIONAL INFORMATION

Main Points of the Cooperation At the arrangement of the cooperation with the Swedish Home Guard battalion initiated by the volunteers of the Saaremaa district of the Defence League, we emanate from a joint and simple understanding that the independent military defence of the islands is incomparably easier and cheaper to organize than it is to reconquer the occupied islands afterwards. Similarly to the volunteers of Gotland, the volunteers of the Saaremaa district of the Defence League also wish to protect our islands and are ready to persistently practice for that purpose. Therefore, the cooperation between the Saaremaa district and the Gotland Home Guard is still important. At the regional military-strategic level in the Baltic Sea region, our islands in the Baltic Sea may suddenly become from the rear-zone to the forefront.

ADDITIONAL INFORMATION

Gotland Estonian and Swedish volunteers have become more streamlined as a result of the trainings carried out jointly. Neighbours are known personally, their capabilities have been experienced and their intentions can be anticipated.

Gotland (aka Ojamaa) is the biggest island of the Baltic Sea, apart from Sjælland which is also partly in the Baltic Sea region. Ojamaa has an area of 2994 square kilometers. The biggest city and administrative center of the island is the former Hanseatic City of Visby in the west coast. There are 60 000 people living on Ojamaa, of whom about 22 600 live in Visby. The main income of the residents of the island comes from tourism and Saaremaa agriculture. Ojamaa belongs to Sweden and forms its own county.

KOOSTÖÖ

practicing together for a long time. The teams of the subdivisions are tried to retain and steadily develop further. It is a joy to observe how the well-trained volunteers are able to form subdivisions at such fast rate and at the same time are able to perform relatively complex battle exercises quickly and successfully. During the recess between trainings, the unit was visited by the Supreme Commander of the Swedish Armed Forces general Micael Bydén together with the commander of the Swedish Home Guard brigadier general Roland Ekenberg. The general's questions concerned mainly our training experiences and special features. The meeting was surprising and positive in every way. At the end of the trainings we speciﬁed our further cooperation and joint training opportunities with the Gotland Home Guard.

Gotland

Saaremaa Saaremaa is the biggest island of Estonia - the fourth largest in area after Sjælland, Gotland and Fyn in the Baltic Sea. The area of Saaremaa is 2673 square kilometers. Saaremaa has 32 800 inhabitants (2010), which puts it in ninth position among the islands located in the Baltic Sea. The biggest population is on Sjælland, Fyn, Rügen, Usedom, Lolland, Gotland,Falster and Bornholm. Together with the nearby islands, Saaremaa belongs to the Saare county.

1 | 2017

LIIVI REINHOLD

KOOSTÖÖ

Koostöös liitlastega loome turvalist keskkonda Möödunud aasta oli Kaitseliidule ja kaitseliitlastele, nagu ikka, töine. Ja seda mitte ainult kodus, vaid ka piiri taga. Enam kui sajal korral osaleti koostööpartnerite kutsel väliharjutustel, õppustel, spordivõistlustel ning kursustel ja koolitustel kokku 17 Euroopa riigis. Tekst: KK!

1 | 2017

Nagu arvata, on väliskoostöö üheks suuremaks väljundiks osalemine liitlaste korraldatud õppustel. Nendest võeti osa veerandsajal korral. Umbes sama sageli käidi kursustel ja koolitustel ning spordivõistlustel. Suurem osa väliskoostööst jagunes möödunud aastal viie riigi – Soome, Rootsi, Taani, Läti ja Leedu – vahel. See on ka arusaadav, sest tegemist on meie lähinaabritega. Nendes riikides osales aasta jooksul mitmesugustes koostöövormides enam kui 700 palgalist ja vabatahtlikku kaitseliitlast. Kokku käis välisriikides võistlemas, teadmisi kogumas ning muudel erinevatel koostöövisiitidel pisut üle 800 inimese. Mis sündmustest siis 2016. aastal osa saadi? Kõiki neid üles lugeda ei jõua, kuid mõned suuremad õppused võib ära nimetada küll. Näiteks osales üks Kaitseliidu jalaväerühm Taani Kodukaitse poolt korraldatud

rahvusvahelisel õppusel Landøvelse 2016. Õppuse peaeesmärk oli harjutada politsei toetust korrakaitse tagamisel, peamiselt valvetegevust ja lähivaatlust tsiviilpiirkondades rahuajal. Osa võttis 5500 vabatahtlikku riigikaitsjat Eesti, Läti, Leedu, Norra, Rootsi ja Taani kaitseliitudest ning Ameerika Ühendriikide Rahvuskaardist. Edukalt toetati ka lätlasi Zemessardze 27. pataljoni õppusel Wenden 2016. Erinevalt eelnenud aastast keskendus Lätis Rauna asula vahetus läheduses toimunud harjutus konventsionaalsele sõjapidamisele. Fookuses olid põhiliselt viivitus- ja kaitselahingud ning dessanditõrje. Septembris osales rühmasuurune üksus Leedu vabatahtliku kaitseorganisatsiooni (KASP) Vilniuses asuva 8. piirkonna õppusel Tugev Saatan, kus ligi 40 kaitseliitlast harjutas erinevaid lahinguülesandeid Leedu kompanii koosseisus. Paari

Vabatahtlike ja palgaliste osalus väliskoostöös 2016. aastal, novembri seisuga

Soome 186

Rootsi 141

Norra 4

Läti 148 Taani 57

Holland 3

Saksamaa 39

Leedu 182 Poola 13

Belgia 3

Ukraina 5 Austria 2 Sloveenia 1

Ungari 2

Itaalia 5

viimase aastaga on Kaitseliidu, Läti maakaitseorganisatsiooni Zemessardze ja Leedu vabatahtlike kaitseorganisatsiooni võitlejate ühisõppused muutunud tavaliseks. Mainimata ei saa jätta ka osavõttu soomlaste linnalahingu harjutusest, Rootsi rannikukaitseõppusest Scandia ning NATO õhudessantvägede ühisõppusest Saksamaal, kus lisaks kaitseliitlastele osalesid veel Ameerika Ühendriikide, Iirimaa, Inglismaa, Hollandi, Saksamaa, Taani, Itaalia, Belgia ja Läti võitlejad.

KOOSTÖÖ

Suurbritannia 7

Suurem osa väliskoostööst jagunes möödunud aastal viie riigi – Soome, Rootsi, Taani, Läti ja Leedu – vahel.

Gruusia 16

Õppusel harjutati langevarjudega dessantüksuste heitmist lennukitelt C-130J ja kopteritelt Chinook CH-47. Üksusi heideti ümmarguste varjudega kõrguselt 380 m, mis on mõeldud madalalt üksuste kiireks maandamiseks, ning tiibvarjudega kõrguselt 4000 m. Tiibvarjudega ollakse enne varju avamist 3 kilomeetrit ehk umbes ca 60 sekundit vabalangemises. Lisaks õppustele on Kaitseliidule palju au ja kuulsust toonud tublid sportlased. Suurema osa neist 1 | 2017

IN ENGLISH

Paari viimase aastaga on Kaitseliidu, Läti maakaitseorganisatsiooni Zemessardze ja Leedu vabatahtlike kaitseorganisatsiooni võitlejate ühisõppused muutunud tavaliseks.

KARRI KAAS

KOOSTÖÖ

paarikümnest sõjalis-sportlikust võistlusest, kus kaitseliitlased, naiskodukaitsjad ning noorkotkad ja kodutütred osalesid, moodustasid laskevõistlused. Kõikide tublide sportlaste seast väärivad esiletõstmist Tartu maleva võistkond, kes võitis Suurbritannias Altcari õppekeskuses 30. aprillist kuni 1. maini toimunud rahvusvahelise reservväelaste militaarvõistluse Altcar Challenge, ning Valgamaa maleva

1 | 2017

kaitseliitlane Aili Popp, kes saavutas Sloveenias Maribori linnas peetud jahilaskmise Euroopa meistrivõistlustel naiste arvestuses esikoha. Üks tiheda väliskoostöö väljundeid on kursused ja koolitused. 2016. aastal sõideti piiri taha tarkust koguma pea kolmekümnel korral. Osaleti staabiohvitseride ja taktikakursustel, luure- ja ellujäämiskursustel, õpiti militaarmeditsiini. Tarkuseteri korjati veel paljudel teistelgi erialadel. Lisaks viiele naaberriigile on Kaitseliidu vabatahtlikud võistlemas, õppimas või muudel põhjustel käinud veel Saksamaal, Poolas, Suurbritannias, Itaalias, Sloveenias ning Belgias. Peale vabatahtlike osalevad väliskoostöös ka palgalised, kes on käinud koostööüritustel, visiitidel ning õppustel veel ka Austrias, Norras, Ukrainas, Gruusias, Hollandis ja Ungaris. Meie tänases julgeolekuolukorras on koostöö liitlastega väga oluline. Seda juba põhjusel, et kui tekib vajadus liitlastelt abi küsida, siis tunneme üksteist ja teame, kuidas ühiselt tegutseda.

In Cooperation With Our Allies We Create a Safe Environment Last year was, as usual, busy for the Defence League and its members. And not only at home but also abroad. At the invitation of the cooperation partners we participated in more than a hundred ﬁeld exercises, trainings, sports competitions, and training courses in 17 European countries in total. Text: KK! As expected, one of the biggest outputs of the external cooperation is participating in trainings organized by the allies. These were participated in quarter of a hundred times. The courses, trainings and sports competitions were performed about the same number of times. The majority of the external cooperation was divided between ﬁve countries - Finland, Sweden, Denmark, Latvia and Lithuania.This is also understandable, because they are our closest neighbors. During the year, more than 700 employees and volunteers of the Defence League from these countries participated in several forms of cooperation. In total, a little over 800 people took part in competitions, gaining knowledge and different cooperation visits in foreign countries. What kind of events were attended in 2016? To count all of them would be too much, however, some of the major trainings could be mentioned. For example, one of the infantry units of the Defence League attended an international exercise ’Landøvelse 2016’ organized by the

The majority of the external cooperation was divided between ﬁve countries – Finland, Sweden, Denmark, Latvia and Lithuania.

is meant for low and quick landing, and with paragliders at the height of 4000 m. Pilots free fall for 3 kilometers or approximately 60 seconds before opening the paraglider. In addition to the exercises, the Defence League has gained a lot of fame and honor thanks to some ﬁne athletes. Most of these twenty military-sporty competitions, which were attended by the members of the Defence League, the Women`s Voluntary Defence Organization, Noored Kotkad (EDL boys’ organization) and Kodutütred (EDL girls’ organisation), were shooting competitions. Among all the good athletes, the special highlight is deserved by the team of the Tartu district, who won the international reservists' military competition ’Altcar Challenge’ which took place from the 30th of April to the 1st of May at Altcar learning centre in Great Britain, and the member of the Valgamaa district Aili Popp, who won the ﬁrst place among women in the European championship at i combined hunting Shooting n Maribor city in Slovenia. Some of the outputs of intense external cooperation are courses and training. In 2016 we drove be-

Over the past few years, the joint trainings of the Defence League, the Latvian National Guard Zemessardze and the Lithuanian National Defence Volunteer Forces has become commonplace.

ADDITIONAL INFORMATION

The participation of the volunteers and employees in the external cooperation as of November 2016 Finland – 186 Lithuania - 182 Latvia – 148 Sweden - 141 Denmark – 57 Germany - 39 Georgia – 16 Poland - 13 Great Britain – 7 Italy - 5 Ukraine – 5 Norway - 4 Belgium – 3 Netherlands - 3 Austria – 2 Hungary - 2 Slovenia - 1

hind the border nearly thirty times to gain new knowledge. Courses of field officers and tactics, intelligence and survival were attended, also military medicine was learned. Bits of wisdom were collected in many other areas, as well. In addition to the five neighboring countries, the volunteers of the Defence League have also gone to Germany, Poland, Great Britain, Italy, Slovenia and Belgium for competing, learning or for other reasons. Besides the volunteers, external cooperation is also attended by the employees who have participated in cooperation activities, visits and trainings in Austria, Norway, Ukrain, Georgia, Netherlands and Hungary. Due to our current security situation, cooperation with the allies is very important. Especially, when there is a need for asking help from the allies, we are familiar with each other and we know how to act collectively.

KOOSTÖÖ

Danish Home Guard. The main aim of the training was to practice supporting police in ensuring law enforcement, mainly guarding activities and close observation of the civilian areas in peacetime. 5500 volunteer defenders from the Estonian, Latvian, Lithuanian, Norwegian, Swedish and Danish home guards and National Guard of the United States took part in it. Latvians were also successfully supported in the ’Wenden 2016’ training of the 27th battalion of Zemessardze. Unlike last year, the exercise near Rauna in Latvia focused on conventional warfare. The focus was mainly on delaying and defence battles and defending against airborne assault. In September, a platoon-size unit participated in the Lithuanian National Defence Volunteer Forces (KASP) training ’Tvirtas skydas’ at the 8th district in Vilnius, with nearly 40 members of the Defence League practicing different battle exercises in the Lithuanian company. Over the past few years, the joint trainings of the Defence League, the Latvian National Guard Zemessardze and the Lithuanian National Defence Volunteer Forces has become commonplace. Participating in the Finnish urban area combat exercises, Swedish coastal defence exercise Scandia and NATO airborneforce joint exercise in Germany, where in addition to the members of Defence League, also the United States of America, Irish, English, Dutch, German, Danish, Italian, Belgian and Latvian militants attended, has to be mentioned, as well. During the airborneforce joint training, the participants practiced launching the parachute units from aircrafts C-130J and helicopters Chinook CH-47. The units were launched with round-shaped parachutes at the height of 380 m, which

Translated by Translanguages Tõlkebüroo

1 | 2017

Ilma kohtuniketa poleks Pitkat Pitka luurevõistlus on välja koorunud Erna retkest, mis sai alguse kunagi 1993. aastal sõjaväeluure asjandusi armastavate tegelaste mõttest. 1995. aastal lisandus juba populaarsust kogunud kaugluure patrullvõistlusele ka välissuhete mõõde.

SÕJASPORT

KRISTJAN PRII

Tekst: GUNNAR RICHTER

Pitka luurevõistluse kohalikuks proovikiviks on talvine jõukatsumine Utria dessant, kus kohtunikena löövad kaasa ka välismaised sinikiivrid

1 | 2017

Lisaks autorile on igal aastal olnud eestlastest Pitka kohtunike hulgas kuus-seitse vaprat naiskodukaitsjat, kelle tunnustuseks peab ütlema, et ka neile on usaldatud meeskonnajuhi ametikohti. See pole sugugi väike au, sest meeskonnajuhiks ehk vanemkohtunikuks määratakse ainult need, kes on väga pädevad ja äärmiselt usaldusväärsed. Viimase peab Pitka kohtunike

leeris aastatega välja teenima. Iga võistluse usaldusväärseimat kohtunikku autasustatakse vintrelva lukuga. Tänavu tuli auhinda vastu võtma leitnant Jari Nisula Soome reservohvitseride kogust. Eelneva põhjal võib öelda, et Pitka kohtunikud on erapooletud ja pigem võistlejate kasuks ümardavad korravalvurid. Kogu seda kompanii suurust üksust juhib peakohtunik,

L I S A T E AV E

Kõik eestlased, kes oskavad rääkida töökeelena inglise keelt, on oodatud vabatahtlikuna Pitka retke vahekohtunikuks. Rahuvalvemissiooni kogemus pole kohtunikuks saamisel määrav. Väljaõpe on kohapeal, kogenud sinikiivri käe all, ja võistluse lõppedes saab ka kirjaliku tunnistuse kohtuniku kursuse läbimise kohta.

SÕJASPORT

Eestlane, sa oled oodatud vahekohtunikuks

ENE VOKK

Ideele panid aluse Eesti sõjaväediplomaatia pioneerid, kes tegid Erna Seltsile ettepaneku vormindada Erna retk rahvusvaheliseks võistluseks. Selleks ajaks olid meie naabrid soomlased retkel võistlejatena käe valgeks saanud ja soomlasest reservkapten Juha Teri pakkus idee kutsuda sinikiivrid vahekohtunikeks. 1996. aasta alguses saadeti kõigile potentsiaalsetele välisvõistkondadele diplomaatilise postiga esimest korda välja osalejakutsed. Valik oli lihtne – kutsuti kõigi nende riikide sõjaväelasi, kel oli Eestiga diplomaatiline suhe. Varsti jõudis esimene välisvõistkond juba poodiumile. Nimelt saatis Hiina kohale oma kuueliikmelise vaatlejate grupi, kus peaaegu kõik olid vanemkolonelid ehk meie mõistes brigaadikindralid. Aasta hiljem saadeti Hiinast juba meeskond, kes esimese välisvõistkonnana astus lõpuks pjedestaali madalamale astmele. Soomlased aga kaasasid vahekohtunikena juba norrakaid, rootslasi ja taanlasi. Isegi Kanada sinikiivrid on käinud Erna retkel kohut mõistmas. Kes on need niinimetatud sinibaretid või sinikiivrid? Need on ÜRO missioonidel osalenud sõjaväelased, kelle peakatteks on helesinine barett. Olgu öeldud, et seda vormiriietuse osa võivad nad kanda ainult missioonil. “Me võime neid armsaks saanud barette kanda ainult missioonil olles, aga ka Erna, Utria ja Pitka on meile saanud justkui rahuvalvemissioonideks. Seega rikume teadlikult reegleid, et hoida traditsioone ja populariseerida rahuvalvet,“ tunnistas üks Rootsi major tänavusel võistlusel. Väärikaim eestlastest kohtunik rahvusvahelisel Erna retkel on olnud Eesti reservmajor Pearo Nõmmik, kes ühtlasi on ka Kanada reservmajor. Eestimaistest sinikiivritest on Pitka luurevõistluse rahvusvaheliste vahekohtunike leeris osalenud veel major Madis Morel.

Kui reeglitest kinni peetakse, siis kohtunikel väga muret polegi. Vääratusi on olnud mitmesuguseid, nii tahtlikke kui tahtmatuid

1 | 2017

kellele alluvad allüksuste peakohtunike asetäitjad. Väikseim üksus on meeskond, mida juhib meeskonna vanemkohtunik. Kohtunikud reeglina üksi ei liigu. Erapooletuse tagamiseks usaldatakse võistluse salajast infot ainult teabevajaduse alusel. Nii juhtub, et kontrollpunkti kohtunik ei tea vastutegevuse kohtunike plaanidest mitte midagi. Kohtunike piibliks on võistluse juhend ja kohtunike käitumisjuhend, mis peab olema enne võistlust pähe õpitud. Kommentaariks võib öelda, et sel aastal tundis ja tsiteeris võistluse juhendit kõige paremini Järva maleva vastute-

Pitka kohtunikud on erapooletud ja pigem võistlejate kasuks ümardavad korravalvurid. gevuse üksuse juht. Ka võitjatest oli näha, et võistluse juhend oli neil peas. Seega edukaks võistluse sooritamiseks peab olema juhend hoolikalt läbi töötatud. Kui reeglitest kinni peetakse, siis kohtunikel muret väga polegi, Vääratusi on olnud nii tahtlikke kui tahtmatuid. Põhiliseks on ikka kohtumised vastutegevusega. Kui

eelmisel aastal kuulsid paljunäinud kohtunike kõrvad eestlastest võistlejate suust räigeid roppusi, siis sel aastal oldi viisakad ja vähem närvilised. Aga eks võistlejate käitumine ole kinni ka trassi raskuses ja ilmastikuoludes. Luureülesandel oli sel aastal tunduvalt vähem neid jooksikuid, kelle tabamiseks pidi lausa kalavõrgu üles panema.

„Tänane öö on külmavõitu!“

Võistluse kolmas päev ehk neljapäev. Luuraja Ints oli sisenenud varahommikusse pealaagrisse, kus karuosa vastutegevusest leiba luusse laskis. Luusides ühe DAF-veoki juures, märkas ta autokastis magamas vastutegevuse liiget. Luugi ääres oli kiiver ja lahinguvest. Luuraja peas terendas vembumõte. Lahinguvest lendas selga ja kiiver pähe, Nüüd oli vaja veel mingit kattemanöövrit. Luuraja silmas puukotti. „Tänane öö on vist külmavõitu!” mõtles ta ja vinnas puukoti kaenlasse. Varajast logistikut mängides käis ta kogu laagri läbi, pakkudes küttepuid ja puhudes vastutegevusega naljajuttu. Enamik tunnimehi ei viitsinud kütmisele mõeldagi. Luuraja arvas, et paras aeg on vaiksemasse kohta laagri plaani joonistama minna, ja, lehvitades naeratavale sinikiivrile, suundus puukotiga metsa poole, kus oli kõige vähem vastutegevuse valvureid. Vahtkonna ülem konutas keset laagriplatsi ja imestas, et mingi vennike pakub varahommikul puid: ju siis ei viitsinud sooja särki alla panna ja nüüd, hommikukastes hakkas külm. „On mehed, ei viitsi oma varustuse eest hoolitseda, kurat, tulevad siia nagu teatrisse!” mõtles ta. 1 | 2017

„Naljakas, mida see totakas selle puukotiga nüüd metsa läheb?” Korraga välgatas leitnandihärra mälusopis punane tuluke: „Kurat, tal oli ju number õla küljes! Hei, mis

MARTIN ANDRELLER

SÕJASPORT

Jutustame ühe mehe loo, kokkupanduna kohtuniku, vastutegevuse ja luuraja tõestisündinud lugudest.

selle (piiks) vennikese number oligi! Võtke kinni, see (piiks) (piiks) on võistleja!“ Ja nüüd ärkas laager, sest metsa varju jõudnud luurajale läks lahti ajujaht. „Seis! Me saame su elud kätte! Sa pead tagasi tulema, sest seda loetakse laagrist läbijooksmiseks!” kostsid metsa poole teele saadetud sajatused. Jah leitnandi kiituseks olgu öeldud, et kui poleks teda olnud, oleks kõik veel luuraja tegudele takka kiitnud. Luuraja pea oli mõtteid täis ja nüüd pidi ta kiirelt otsustama, kuidas õigesti tegutseda. Meenus ka eelmise aasta mälupilt, kus kohtunikud jagasid tagantjärele karistuspunkte ja võistkond kaotas hinnalise koha. „Võistkonna seis on liiga hea, et seda ära rikkuda,” käis mõte läbi luuraja pea. Ta keeras kindlameelselt otsa ringi ja andis end vangi. Teel pidi maha visatud lahinguvesti ja kiivri üles korjama ja, mis parata, ka puukott tuli uuesti õlale visata. Nüüd tuli ära anda oma kolm elukupongi. Vastutegevus soovis lisaks enda valdusse saadud relvale ja võistleja numbrile luuraja veel ka läbi otsida, kuid Soome kohtunik keelas selle ära. „Rahvusvaheline

Hirmuäratavale staatusele vaatamata koges luurevõistluse ajaloo esimene vang hoolikat ja inimlikku kohtlemist – teda söödeti ja joodeti ning pandi isegi naiste telki magama

IN ENGLISH

Without The Judges, There Would Be No Pitka The Admiral Pitka Recon Challenge emerged from the Erna Raid, which was started in 1993 by people interested in military intelligence gadgets. In 1995, the reconnaissance patrol competition, which had been gaining popularity, was supplemented with a foreign affairs dimension.

Lõviosa Pitka kohtunikest moodustavad Soome päritolu sinikiivrid

õigus ei luba ilma mõjuva põhjuseta lühiajaliselt kinnipeetavat läbi otsida,” oli kohtuniku kindel otsus. Kogenematu vastutegevus aga ei osanud kohe mõjuvat põhjust välja mõelda. Selle luuraja nimi on Indrek Roos, seersant Tartu malevast. Tema läheb ajalukku ka kui esimene Pitka luurevõistluse vang! Hirmuäratavale staatusele vaatamata käituti temaga hoolikalt ja inimlikult – söödeti ja joodeti ning pandi isegi naiste telki magama. Kohtunikud laiutasid selle peale sõnatult käsi. Väärikas luuraja on raske olla, sest vang loovutati võistkonnale tagasi alles luureülesande lõppedes. Nii et vangi luureandmed läksid vett vedama. Iseküsimus on, ega vang veel rohkem infot kogunud ja seda kuidagi … Siinkohal aga ajalugu vaikib, sest midagi peab ka saladuseks jääma. Eks luureülesande ajal juhtus veel nii mõndagi huvitavat. Näiteks panid luurajad pihta tankitõrjeka-

huri luku. Ausalt öeldes oli vastutegevuse laager seekord väga professionaalselt üles ehitatud ja kenasti maskeerimisvõrguga kaetud. Autor kasutab võimalust kiita neid tublisid kaitseliitlasi. Samas õiendaks ta ära ka ühe kena arvustuse, mis puudutab kohtunike tööd. Jah, kohtuniku töö on tõesti raske, sest kogu võistluseks tuldi kohale oma puhkuse ajast ja tööd tehti 10tunniste vahetustega, mis selles kontekstis tähendab 10 tundi objektil ja 10 tundi puhkust. Seega osades brigaadides kaks meeskonda, üks puhkas ja teine töötas. Nii jäigi mulje, et kohtunikud kogu aeg magavad. Samas püüti vastutegevuse ja võistlejate tegevusse võimalikult vähe sekkuda. „Kohtuniku töö on väga tähtis. Ilma teieta poleks seda võistlust! Tänan teid südamest tehtu eest!“ lausus brigaadikindral Kiili võistluse viimasel rivistusel.

SÕJASPORT

KRISTJAN PRII

Text by GUNNAR RICHTER The Pitka Raid was pioneered by members of the Estonian military, who saw the potential to make the Erna Raid into an international competition. By this time, our Finnish had gained experience as competitors in the raid, reserve captain Juha Teri suggested inviting Finnish Blue Helmets to serve as umpires. In early 1996, potential foreign teams were sent a call for participation by diplomatic mail for the first time. The choice was easy - all servicemen from countries with diplomatic relations with Estonia were invited. Soon the first foreign team made it to the podium. Initially, China sent a six-member team of observers, all of whom were brigadier generals (senior colonels in the Chinese ranking system). A year later, a team of competitors was sent by China, which was the first foreign team to make it to the winner’s pedestal, albeit at a lower level. The Finns, however, were already involved as umpires, alongside Norwegians, Swedes, and Danes. Even the Canadian Blue Helmets have served as judges at the Erna Raid. Who are these so-called blue berets or blue helmets? They are the sol-

1 | 2017

diers who have participated in UN missions, during which participants wear light blue berets or helmets. This headgear can normally only be worn during missions. We can only wear these cherished berets during missions, but the Erna, Utria, and Pitka raids have also become like peacekeeping missions for us. Therefore, we knowingly break the rules to popularize the peacekeeping,’ said one of Swedish majors at this year's competition. The most dignified Estonian judge at the international Erna Raid was the Estonian reserve major Pearo Nõmmik, who is also a Canadian reserve major. Of the Estonian Blue Helmets, major Madis Morel has also participated at the Pitka Recon Challenge as an international judge. In addition to the author, there have been six or seven brave members of the Women's Voluntary Defence Organisation among the Estonian umpires at Pitka every year, who have also been entrusted with team managing positions. It is no small honor, as team leaders and senior umpires must be highly competent and very reliable. The most reliable umpire at each competition is awarded with a rifle lock. This year, the award was received by lieutenant Jari Nisula from the Finnish Reserve Officers’ Federation. Pitka umpires can be trusted to be unbiased and not work in favor of competitors. The company size unit is led by the chief umpire, to whom lower umpires are liable. The smallest unit is a team, which is led by a senior judge. Umpires generally do not move around alone. To ensure impartiality, confidential information about the competition is only given on a need-to-know basis. Thus, checkpoint umpires do not know about the plans of the opposing force. The umpires’ bible is the competition guide and code of conduct, which has to be memorized before the competition. This year, the competition guide was best known and quoted by the leader of the opposing

1 | 2017

EHA JAKOBSON

Pitka umpires are unbiased and rather act as peace officers in favor of the competitors.

force unit of the Defense League's Järva district. The winners also clearly memorized the competition guide carefully. Thus, for a successful performance in the competition, the guide has to be worked through carefully. If the rules are observed, the umpires can be quite carefree. Stumbles have been both intentional and unintentional. The main issue is still

facing the opposing force. While last year, umpires heard fl agrant obscenities from the Estonian competitors, this year, participants were polite and less nervous. This likely has to do in part with the difficulty of the route and weather conditions. This year at the recon competition, there were fewer runaways, and even fishing nets had to be put up to catch them.

’Tonight Is a Bit Cold!’ Here is the story of one man, combined from true stories about a umpire, opposing forces, and a scout. On the third day of the competition, a scout named Ints entered the base camp in early morning, as most of the opposing force members were resting after a meal. Prowling near one of the DAF trucks, he noticed a member of the opposing force sleeping in the truck bed. A helmet and combat vest sat beside the hatch. A prank began to form in the scout's head, and he put the combat vest

and the helmet on. Now, he needed a bit more cover. The scout saw a bag of ﬁrewood. ’Tonight is probably a bit cold!’ he thought and he heaved the bag onto his shoulder. Pretending to be a logistics expert, he walked through the whole camp, offering ﬁrewood and telling funny stories to the opposing force. Most of the sentries did not even bother to think about the

To ensure impartiality, confidential information about the competition is only given on a need-to-know basis. served as the opposing force deserve praise. However, the author also wishes to offer a positive review of the umpires' work. The job of a competition judge is difficult, as people sacrificed their free time for the competition, and worked in 10-hour shifts, which means 10 hours were spent on site, and 10 hours resting. Therefore, some units had two teams - one of which slept while the other worked, which left the impression that the umpires were sleeping all this time. At the same time, the judges tried to intervene in the competition as little as possible. ’The umpire's job is very important. Without you there wouldn't be this competition! I thank you sincerely for the work done!’ said the brigadier general Kiili at the last line-up of the competition.

SÕJASPORT

in history as the first prisoner of the Pitka Recon Challenge. Despite this terrifying status, he was treated well and humanely, being fed, watered, and even put to sleep in the women's tent. The judges just speechlessly shrugged their shoulders. It is difficult to be a dignified scout, because the prisoner was not released back to his team until the end of the recon task, so his intelligence information on the opposing force went down the drain. It is possible that the scout gathered more information while a prisoner, but, on this topic, the competition's history says nothing, as some things must remain secrets. Many other interesting incidents took place during the last competition. For example, some scouts purloined the lock of an anti-tank cannon. To be fair, the opposing force's camp was set up very professionally this year, and carefully covered with camoufl age netting. The fine members of the Defense League who

Translated by Translanguages Tõlkebüroo

AIVAR KROONMÄE

man. The scout decided it was time to go to a quieter place to draw up a plan of the camp, so he waved to a smiling Blue Helmet and carried the bag of firewood to a spot in the forest which had the fewest opposing force guards. The chief guard sat in the middle of the camp site and thought about the man offering firewood so early in the morning, who probably had not bothered to put on a warm shirt, and was feeling cold in the morning dew. ’Some men! They don't bother to take care of their equipment, and now put on a show here!’ he thought. ’Funny! Why is this fool going to the forest with a bag of firewood?’ Suddenly, a light flashed the lieutenant's mind: ’Damn it, he has a number on his shoulder! Hey, what was this (beep) bloke's number! Catch him, he (beep) (beep) is a competitor!’ And now the camp awoke, and began to chase the scout, who had reached the forest’s shade. ’Stop! We will get you! Come back!’ sounded the curses sent to the forest. Let it be said to the lieutenant's credit, that if it had not been for him, everyone would have unknowingly encouraged the scout's deeds. The scout now had to think quickly. Last year came to mind, when the judges gave retroactive penalty points, and his team lost a place in the rankings. ’Our team's position is too good to ruin,’ thought the scout as he turned around and turned himself in. On the way back, he had to pick up the discarded combat vest and helmet, and, inevitably, the bag of firewood had to be heaved back on his shoulder as well. Now, he had to give away three of his life coupons. Not satisfied with his firearm and competitor's number, the opposing force wanted to search the scout, but the Finnish umpire forbade it. ’International law does not allow thoroughly searching a short-term detainee without a good reason,’ was the sound decision of the judge. The inexperienced opposing force could not immediately think of a compelling reason. The scout was Indrek Roos, a sergeant from the Tartu district of the Defense League. He will go down

Umpires of the recon competition have to work in all weather conditions.

1 | 2017

SÕJAR AUD

Nähtamatud kaitseväelased Tallinna Tehnikaülikoolile kuuluva, Baltimaades ainulaadse hüperspektraal- ja lähiinfrapunakaamerate komplektiga doktoritööd tegeva leitnant Martin Jürise eesmärk on aidata kaitseväelastel end paremini varjata. Tekst: MARI KAMPS

1 | 2017

Tehnikaülikooli mehaanikateaduskond soetas kaamerakomplekti koostöös teaduspargiga Tehnopol ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusega. See tehnoloogia oli väga kõrge hinna tõttu tavainimesele varem kättesaamatu. Seda kasutati ja kasutatakse jätkuvalt eelkõige sõjanduses, tsiviilmaailma jõudis see alles mõned aastad tagasi. Kergeid, kompaktseid kaameraid saab kasutada nii laboris kui välitingimustes. Hüperspektraalkaamera aitab luua pildi, mille igal pikslil on täielik spektraalne teave nii valguse silmaga nähtavast osast kui ka infrapunaspektrist. Seega on igal pikslil oma signatuur, mis väljendub värvuse, heleduse, lahutus- ja eraldusvõime omapäras. Kaamerad Pika II ja Pika NIR mõõdavadki vaatluspiirkonna iga piksli omapära (Pika II 400–900 nm ja Pika NIR 900–1700 nm) ning programm koostab igale pildipikslile oma signatuuri, mida on võimalik analüüsida ja modelleerida. Sarnaste kaameratega teostatakse mereseiret, et leida naftareostust. Neid saab kasutada ka saastetundliku keskkonna muutuste uurimisel, maastiku kaardistamisel või looduskatastrooﬁde kahjude hindamisel. Sõjanduses kasutatakse kaameraid vastase avastamiseks ja tuvastamiseks, bioloogias ja keemias jällegi ühe või teise aine olemasolu tuvastamiseks. Kaamera abil saab loodusfooni taustal avastada sinna mittekuuluvaid tehisobjekte isegi siis, kui need on osavalt varjatud. Seetõttu kasuta-

taksegi seda näiteks kaitsetööstuses uute rakenduste väljatöötamisel.

Sõjandus kui kutsumus Sõjandust oma kutsumuseks pidav, Ida-Virumaalt pärit 37aastane Jürise tegi oma esmatutvuse valdkonnaga noorkotkana, hiljem noorkaitseliitlasena. 1998. aastal tahtis ta pärast keskkooli minna ohvitseriks õppima, kuid aasta varem oli riigikaitseakadeemia Tallinnas suletud ning Tartus polnud veel Kõrgemat Sõjakooli avatud. Ainus võimalus ihaldatud kutse omandada oli astuda Eesti Mereakadeemiasse. Sealt viis elu teda tööle mereväkke, kus tänu õnnelikule juhusele tekkis võimalus asuda õppima Briti Kuninglikku Mereväekooli. Hiljem oli Jürise üks neist mereväelastest, kes tõi Eestisse Inglismaalt ostetud miinijahtija Admiral Cowan. Mereväest liikus ta edasi kaitseväe peastaapi ja sealt toetuse väejuhatusse, kus ta töö kõrvalt lõpetas 2014. aasta kevadel magistrantuuri. Praegu töötab ta Tallinna Tehnikaülikoolis ja on vabatahtlikuna tegev Kaitseliidu Tallinna malevas. „Magistritöös „Elektroonilise sõja pettemaketid ja liikuvad märk-

lauad“ uurisin, milliseid signatuure peaksid Eesti kaitseväe pettesüsteemid omama, et vastast ära petta. Paraku ei olnud mõõtmisvahendite puudumise tõttu võimalik koostada konkreetseid andmebaase, et üks või teine objekt hiljem tuvastada. Magistritöö on pigem doktoritöö teoreetiliseks aluseks,“ rääkis Jürise.

Doktoritöö vastase petmisest Tehnikaülikoolis valmiva doktoritöö pealkirjaks on „Kaitseotstarbeliste objektide hüperspektraal-, radar- ja akustiliste signatuuride kirjeldamine lahinguvälja, kiirgusvälja ja infovälja integreeritud mudelis“.

Tallinna Tehnikaülikooli soetatud kaamerad Pika II ja Pika NIR on välja töötatud puhtalt teaduslike mõõtmiste ja katsete läbiviimiseks. Oma tööks vajavad nad palju valgust ning pidevat kalibreerimist

Tallinna Tehnikaülikoolile soetatud hüperspektraal- ja läbiinfrapunakaamerate komplekt on Balti riikides ainus omataoline. Soomes ja Rootsis on küll sama võimekad seadmed olemas, ent kalli hinna tõttu, mis kahel kaameral kokku ulatus 300 000 euroni, kasutatakse neid peamiselt sõjatööstuses ning ka sõjapidamises. Tegemist on kergete, kompaktsete kaameratega, mida saab kasutada nii laboratooriumis kui välimõõtmisteks, pildistades kas õhust või maapinnalt. Nende mõõtmissüsteem on täielikult integreeritud – seadmed, tarkvara ja analüüsiprogrammid moodustavad ühtse tervikliku komplekti. Sellise kaameraga skaneeritud pilti on võimalik hiljem spektraalselt analüüsida ja töödelda. See tähendab, et seade aitab luua pildi, mille igal pikslil on täielik spektraalne teave nii valguse silmaga nähtavast osast kui ka infrapunasest spektrist. Näiteks öövaatluse lähiinfrapunaspektroskoopia (NIR) jaoks ei ole sellel kaameral vaja pimedust, sest see skaneerib ettenähtud lainepikkusi ka päevasel ajal. Alloleval pildil on võetud hüperspektraalkaameraga kujutis sügisese looduse taustal olevatest sõidukitest. Graaﬁkul on näha kolme signatuuri, millest ülemine kujutab kogu lehtpuu spektrit, keskmine kogu nähaoleva looduse signatuuri ja alumine sõiduki ruudu sisse jääva ala signatuuri. Nagu näeme, on puu ja looduse signatuurid oma kujult üpris sarnased. Erinevus seisneb vaid peegelduse intensiivsuses, puu peegeldab tagasi rohkem valgust kui kogu looduspilt. Kuni 450 nanomeetrini on peegeldusintensiivsus ühtlane, seejärel, kuni nähtava spektri lõpuni, on puu peegeldusintensiivsus tugevam kui kogu keskkonna peegeldus. Sõiduk aga on juba algusest peale teistest eristatav. Kui 450 nanomeetri sinises spektrialas muutub sõiduki värvide valguse peegeldusintensiivsus ümbritseva keskkonnaga ühtlaselt, siis pärast murdepunkti väheneb see kiiresti ega peegelda punast ja rohelist valgust praktiliselt üldse. Ehk siis: kui kokku liita kõik sõiduki pikslid ja võrrelda neid looduskeskkonna pikslite summaariumiga, siis neist pikslitest moodustuvad signatuurid erinevad üksteisest. Sellest järeldades saame öelda, et kui on teada ükskõik millise vaadeldava keskkonna originaalne hüperspektraalsignatuur, siis selle taustal on keskkonda mittekuuluv objekt alati nähtav ja, juhul kui on olemas andmebaas, kus mittekuuluva objekti signatuur on talletatud, ka tuvastatav.

1 | 2017

SÕJAR AUD

EDMOND MÄLL/TTÜ

Ainulaadne Baltimaades

SÕJAR AUD

Sellel teemal doktoritöö kirjutamise ja uurimuse läbi viimise vajadus on seotud asjaoluga, et Eesti kaitsevõime tõstmiseks ja hoidmiseks on vaja kaitseotstarbeliste objektide (ehitised, sõidukid, lennuvahendid ja laevad) tuvastamiseks luua signatuuride mõõtesüsteemid, analüüsimeetodid ja andmebaasid, mis annaksid kaitseväele eelise oma riigikaitseliste ülesannete täitmisel. „Iga sõja esimeses etapis antakse põhilöök alati tehnikale, infosüsteemidele, anduritele ja radarisüsteemidele. Kui meile on teada, milliseid iseäralikke signatuure objekt omab, millise hüperspektraalse, radar- või akustilise jälje objekt kõikides sagedusvahemikes jätab ning millised jälgimisseadmed on vastasel, saab signatuuridega manipuleerida nii, et need tunduksid vastase vaatlusspektris teistsugusena,“ selgitas Jürise. Andmebaaside info põhjal ja pettesüsteeme oskuslikult kasutades tekitakse olukord, kus esimene rünnak suunatakse kaitseobjektidest eemale. „Vastane on sel juhul tuntava osa oma ressurssidest juba ära kasutanud, kuid Eesti kaitseväe ehitised, tehnika, andurid ja radarid pole veel rivist välja viidud. See annab võimaluse ennast edukalt edasi kaitsta, riigi kaitsevõime pole häiritud ega vastase vägede ees võitlusvõimetu,“ lisas ta. Sellesarnaseid uuringuid on tehtud üle maailma, aga kuna ükski riik ei soovi, et keegi teaks nende sõjaväeliste objektide signatuure, on kõik uuringud ülimalt salajased ning laiemale avalikkusele neid ei avaldata. Kuigi doktoritöö tegemine võtab aega veel mitu aastat, on tulevikuplaanid mehel kindlalt paigas. Martin Jürise tahab ka hiljem jätkata kaitseteemaliste projektidega, olla kasulik NATO-le ja Eesti riigikaitsestruktuuridele. „Öeldakse, et endist ohvitseri pole olemas – ohvitser jääb ohvitseriks isegi pärast surma,“ resümeeris ta.

Hüperspektraalkaamerad Hüperspektraalkaameraid hakati kasutama juba 1970. aastatel erinevate pindade peegeldusomaduste uurimiseks, kuid esialgu oli nende võimekus väike ja mõõtmisulatustega piiratud. Viimasel kümnendil on aga selliseid kaameraid hakatud arendama terves maailmas ning praeguseks kasutatakse hüperspektraalset kujutamist paljudes valdkondades – meditsiinist, agrondusest, sõjandusest, mineraloogiast, bioloogiast, riigikaitsest ja keskkonnauuringutest kuni kosmosetehnoloogiateni välja. Niisiis on selliste kaamerate kasutusala väga lai ning nende võimed hõlmavad nii nähtava valguse, ultraviolettkiirguse, lähiinfrapuna- kui ka infrapunavalguse peegeldust. Tallinna Tehnikaülikooli soetatud kaamerad Pika II ja Pika NIR on siiski välja töötatud puhtalt teaduslike mõõtmiste ja katsete läbiviimiseks. Oma tööks vajavad nad palju valgust ning pidevat kalibreerimist. Seadmetena, mis peavad mõne lennuki või muu seadme haarade küljes vahetpidamata tööd tegema, neid kasutada ei saa. Samuti puudub neil „isemõtlev töövahend“, mis mõõdaks, analüüsiks ja edastaks infot automaatselt. Analüüsimiseks peab siiski inimene töötlusprogrammi sisse logima ja vastavaid toiminguid tegema, et tulemusi saada. Teaduslikus mõttes on kaamerad tehnikaülikoolile väga kasulikud, sest annavad võimaluse:  paremini aru saada hüperspektraalmõõtmistest ja tulemuste analüüsimisest;  töötada välja samalaadseid mehhanisme, mida saab kasutada juba kui laiaotstarbelisi töövahendeid;  paremini mõista ümbritsevat keskkonda, tehisobjekte ja nende omadusi;  teha läbimurdeid materjalitehnoloogias,  saavutada läbimurdeid ning teha uusi avastusi erinevates tehnoloogiates.

imager

spectral range

spectral channels

spatial channels

max frame rate

400–900 nm

240

640

145

900–1700 nm

145

320

180

Pika II

Pika a NIR

Tegemist on kergete kompaktsete kaameratega, mida saab kasutada nii laboris kui ka välimõõtmistel, pildistades kas õhust või maapinnalt

1 | 2017

EDMOND MÄLL/TTÜ

Osaliselt ilmunud ajakirjas „Inseneeria“

IN ENGLISH

Lieutenant Martin Jürise is using the hyperspectral and near infrared camera set, which is unique in the Baltic states and belongs to Tallinn University of Technology, within the framework of his Doctoral thesis with the objective of helping the members of the Defence Forces to conceal themselves better. Text by MARI KAMPS The faculty of engineering of Tallinn University of Technology acquired the camera set in cooperation with the science park Tehnopol and Enterprise Estonia. Due to its extremely high price, this technology was before unattainable for ordinary people. It was and still is used above all in the military and the civil world got hold of it only a few years ago. These light and compact cameras can be used both in laboratory and outdoor conditions. The hyperspectral camera helps to create an image where every pixel in the image contains the complete spectral information of both the visible light as well as the infrared spectrum. Therefore every pixel has its own signature which expresses itself in the speciﬁc nature of colour, lightness and resolution power. The cameras Pika II and Pika NIR measure the unique nature of every pixel in the observation area (Pika II 400–900 nm and Pika NIR 900–1700 nm) and the programme draws a signature for every image pixel, which can be analysed and modelled.

ADDITIONAL INFORMATION

Unique in the Baltic States The hyperspectral and near infrared camera set acquired for Tallinn University of Technology is one of a kind in the Baltic states. There are equally capable devices in Finland and Sweden but due to the high price, which for the two cameras was 300 000 euros, they are mainly used in the military industry and also warfare. The lightweight and compact cameras can be used both in laboratories as well as field measurements, either taking images from the air or ground. The measurement system of the cameras is fully integrated – the devices, software and analysis programmes make one complete set. The spectral analysis and processing of an image scanned with such camera can be performed later. It means that the device helps to create an image in which every pixel contains the complete spectral information of both the visible light and the infrared spectrum. For instance, it does not need to be dark for night surveillance near infrared spectroscopy (NIR) as it scans the foreseen wavelengths also in the daytime. The picture below shows a hyperspectral camera image taken of the vehicles on the background of autumn nature. On the graph we can see three signatures – the one on the top depicting the spectrum of the entire leafy tree, the one in the middle depicting the signature of the entire visible nature and the one below the signature of the vehicle in the area marked with a box. As we can see, the signatures of the tree and the nature are rather similar from their shape. The difference lies in the intensity of reflection as the tree reflects more light than the image of the entire nature. The intensity of reflection is uniform in the range of up to 450 nanometres, thereafter until the end of the visible spectrum, the intensity of reflection of the tree is higher than the reflection of the entire environment. However, the vehicle can be distinguished from the rest already from the beginning. In the blue spectrum of up to 450 nanometres the intensity of reflection of colours of the vehicle changes in uniform with the surrounding environment but after the breaking point it decreases fast and does not reflect red and green light basically at all. In other words – if we add all the pixels of the vehicle and compare it with the amount of pixels of the natural environment, the signatures composed of those pixels differ from one another. Based on that we may conclude that if the original hyperspectral signature of any environment under observation is known, the object not belonging to the environment is always visible on the background thereof and it can also be identified if there is a database containing the image of the object not belonging thereto.

SÕJAR AUD

Invisible Members of the Defence Forces

In the military the cameras are used for detecting and identifying the enemy. 1 | 2017

Spectral analysis and processing of an image scanned with the camera can be performed later. It means that the device helps to create an image in which every pixel contains the complete information of both the visible light and infrared spectrum.

Similar cameras are used for sea surveillance in order to detect oil spills. They can also be used for studying the changes in an environment sensitive to pollution, mapping landscapes or assessing the damages of natural disasters. In the military the cameras are used for detecting and identifying the enemy, in biology and chemistry for ascertaining the existence of one or another subject. With the help of the camera it is possible to detect artificial objects on the background of nature, which do not belong there, even if they have been carefully concealed. That is why the camera is used for the development of new applications for instance in the defence industry.

1 | 2017

EDMOND MÄLL/TTÜ

Military as a calling The 37-year-old Jürise from IdaVirumaa who considers the military as his calling, made his first acquaintance with the area in the EDL boys’ organisation and later on as a young member of the Defence League. After graduation from secondary school in 1998 he wanted to study to become an officer but the year before the National Defence Academy in Tallinn had been closed and the Higher Military School had not yet been opened in Tartu. The only possibility for acquiring the desired vocation was to enter the Estonian Maritime Academy. From there he ended up working in the navy where thanks to a lucky coincidence he got the opportunity to study in the British Royal Naval College. Later on Jürise was one of the marines who took the minehunter Admiral Cowan purchased from England to Estonia. From the navy he moved on to the headquarters of the Defence Forces and from there to the Support Command where besides his work he completed his Master studies in 2014. Presently he works in Tallinn

In order to raise and maintain the defence capacity of Estonia there is the need to create the measurement systems, analysis methods and databases of signatures for the identiﬁcation of objects for defence purposes which would give an advantage to the Defence Forces for the performance of their national defence tasks.

Doctoral Thesis about Deceiving the Enemy The title of the Doctoral thesis being written in Tallinn University of Technology is Description of Hyperspectral, Radar and Acoustic Signatures of Objects for Defence Purposes in the Integrated Model of Battlefield, Radiation Field and Information Field. The necessity for writing a Doctoral thesis and conducting a study thereon is connected with the fact that in order to raise and maintain the defence capacity of Estonia there is the need to create the measurement systems, analysis methods and databases of signatures for the identification of objects for defence purposes (structures, vehicles, aerial vehicles and ships) which would give an advantage to the Defence Forces for the performance of their national defence tasks. ’In the first stage of every war, the technology, information systems, sensors and radar systems are always being attacked first. If we know which characteristic signatures an object has, which is the object’s hyperspecral, radar or acoustic trace in all ranges of frequency and which surveillance systems does the enemy have, it is possible to manipulate with the signatures so that they would seem different in the enemy’s observation spectrum,’ explained Jürise. The information obtained from databases and the skilful use of the diversion systems help to create a situation in which the first attack is directed away from the defence objects.

ADDITIONAL INFORMATION

Hyperspectral Cameras Hyperspectral cameras were started to be used already in the 1970s for studying the reflective qualities of different surfaces although at first their capacity was low and limited to the measurement scope. However, within the last decade such cameras have been started to be developed throughout the world and presently the hyperspectral imaging is used in many areas from medicine, agriculture, warfare, mineralogy, biology, national defence and environmental studies to space studies. Therefore, the scope of application of such cameras is extremely wide and their capacity includes the reflection of the visible light, ultraviolet radiation, near infrared and infrared light. Cameras Pika II and Pika NIR acquired by Tallinn University of Technology have been purely developed for the implementation of scientific measurements and tests. In its work they need a lot of light and constant calibration. They cannot be used as devices which need to operate on a constant basis being attached to the legs of a plane or some other device. Also, they have no „intelligent device“ which would measure, analyse and forward information automatically. In order to conduct an analysis, a person has to log into the processing programme and perform the respective operations itself to get the results. In the scientific sense the cameras are very useful to the University of Technology because they enable to:  better understand the hyperspectral measuring and analysis of the results;  develop similar mechanisms which can already be used as tools with a wide range of purposes;  better understand the surrounding environment, artificial objects and their qualities;  make breakthroughs in the technology of materials;  to achieve breakthroughs and make new discoveries in different technologies.

’In this case the enemy has already used up a signiﬁcant share of its resources but the structures, technology, sensors and radars of the Estonian Defence Forces are still in order. This gives us the opportunity to continue our defence successfully, the national defence has not been disturbed or left unable to compete with the enemy’s army,’ he added. Such studies have been made all over the world but obviously no state wishes for anyone to know the signatures of their military objects and therefore all the studies are top secret and not disclosed to the wider public.

SÕJAR AUD

University of Technology and is active as a volunteer in the Defence League Tallinn district. ’In the Master’s thesis Electronic Warfare Mockups and Moving Targets I studied which signatures should the diversion systems of the Estonian Defence Forces have in order to deceive the enemy. Unfortunately, it was not possible to compile the speciﬁc databases due to the lack of measuring devices in order to be able to identify one or another object later. The Master’s thesis is rather the theoretic basis for the Doctoral thesis, ’ said Jürise.

Although the Doctoral thesis takes many years, the man’s plans for the future are firmly set. Martin Jürise wants to continue with projects dealing with defence also in the future, be useful for the NATO and the national defence structures of Estonia. ’It is said that there is no such thing as a former officer – once an officer, always an officer,’ he resumed. Partially published in magazine ’Inseneeria’

Translated by Lingo OÜ

1 | 2017

HELEN ALLAS

NAISKODUK AITSE

Naiskodukaitse inimeste kaitsel – ohutushoiu kursus Naiskodukaitse arendab oma liikmetele pakutavat väljaõpet pidevalt, arvestades muutuvaid olusid ja vajadusi. Samuti mõtleme, kuidas koostöös teiste institutsioonidega rohkem ja süsteemsemalt tegeleda elanikkonnakaitsega. Tekst: AVE PROOS, KATI OJAVER

1 | 2017

Üks meie ülesandeid on alati olnud pakkuda nii Naiskodukaitse liikmetele kui ka kaitseliitlastele ja kõigile teistele võimalusi ja väljaõpet, et rahva igapäevane turvalisus oleks suurem ja ohutusteadmised paremad. Praeguses keerulises ja ebastabiilses maailmas vajame aga üha rohkem teadmisi ja oskusi ka eriolukordades hakkamasaamiseks.

Kursusest saab baasväljaõppe osa Muutunud väliskeskkonnast ning meie enda liikmete soovist ja praktilistest vajadustest lähtuvalt on Naiskodukaitses välja töötatud ja 15. augustil 2016 kinnitatud ohutus-

hoiu kursuse uus õppekava. Kursuse üldeesmärk on suurendada inimeste toimevõimet ning ühiskonna turvalisust ja stabiilsust nii tava- kui ka hädaolukordades. Kursuse instruktoriteks on eelkõige Naiskodukaitse vabatahtlikud liikmed. 2016. aastal korraldasime neli esimest pilootmoodulit, 2017. aastal antakse ohutushoiuteadmisi edasi juba vähemalt kaheksas ringkonnas üle Eesti ja veel aasta hiljem kõikides ringkondades. Ohutushoiu kursuse puhul räägime elementaarsete baasteadmiste õpetamisest ja omandamisest. Senine 9-tunnine Naiskodukaitse igapäevaturvalisuse kursus muutus

KATI OJAVER

Kui võtted selged, ei ole „pahalase“ matile paiskamine enam mingi kunst

MARGO KLAOS, elanikkonnakaitse rakkerühma juht, Riigikantselei

Ohutushoiu ühe osana õpivad kursuslased tulekustuti kasutamist

kahepäevaseks mooduliks. Teemasid on palju ja selle mooduli raames ei ole kahjuks võimalik süvitsi minna. Kuid ringkonniti ja malevati on edaspidi võimalik jätkata täiendõppega teemade kaupa.

Naiskodukaitsja, kes tuleb toime Pikemas perspektiivis on Naiskodukaitse võimeline korraldama ohutushoiu kursust ka Kaitseliidu malevates ja loodetavasti suudab pakkuda kursust ka väljaspool organisatsiooni ehk kõigile huvilistele. Samuti oleme kooskõlas elanikkonnakaitse rakkerühmaga välja töötamas nõuandvat mobiilirakendust ja veebimaterjale, mis sisaldavad nii Naiskodukaitses juba aastaid õpetatud elulisi teadmisi, nagu esmaabi või käitumine metsa eksimise korral, kui ka uue kursuse raames omandatavaid käitumisjuhiseid eriolukordadeks.

Üheks tähtsaimaks eesmärgiks oleme elanikkonnakaitse arendamisel seadnud Eesti inimeste võimalikult hea teadlikkuse ja valmisoleku iseseisvaks hakkamasaamiseks kriisiolukordades. Seda eesmärki ei ole võimalik saavutada ilma suurte pingutusteta. See ei teki iseenesest koos ühiskonna arenguga, vaid vajab inimeste õpetamist, veenmist ja hea eeskujuga kaasatõmbamist. Järelikult on vaja, et ühiskonnas oleks piisaval hulgal aktiivseid ja tublisid inimesi, kes on valmis selle eesmärgi nimel tegutsema. Mul on ääretult hea meel, et Naiskodukaitse, kes on juba aastaid sihipäraselt koolitusega tegelenud, võttis ette ambitsioonikad sammud, et oma kursustega veelgi enamat saavutada. Senise kursuse laiendamine on oluline samm ka laiapindse riigikaitse arendamisel. Kui igapäevased ohud ja suuremad kriisid on koolituses omavahel hästi seostatud, siis annab see inimestele terviklikuma ja läbimõtestatuma ettevalmistuse igasugusteks elulisteks olukordadeks. Tugev ja kaitstud riik saab ju alguse tublidest inimestest ja kindlast kodust. Kui kuulsin, et uuendatud kursus sai ohutushoiu nimetuse, siis tundus see nii õige. Usun, et selle nime all oma liikmetele ja teistele inimestele pakutav koolitus meelitab osalema väga paljusid huvilisi. See on soe nimi ja annab väga hästi edasi Naiskodukaitse olemust ja väärtusi. Loodan, et naiskodukaitsjad leiavad endas energiat ja võimalusi, et pakkuda oma ohutushoiu kursust ka inimestele, kes küll ei ole organisatsiooni liikmed, kuid hindavad samu väärtusi. Inimestele, kes soovivad oma kodu turvalisemaks muuta ning olla paremini valmis kriisides iseseisvalt hakkama saama. See kursus on just selliste soovidega inimestele.

1 | 2017

NAISKODUK AITSE

KOMMENTAAR

Elanikkonnakaitse on üks osa riigikaitsest ning ohutushoiu kursus on üks osa elanikkonnakaitsest. Lisades ohutushoiu kursusele ka teised Naiskodukaitses kohustuslikud baasväljaõppe moodulid (organisatsiooniõpetus, esmaabi, toitlustamine ja sõdurioskused), saame väga heade teadmistega naiskodukaitsja, Eesti riigi kodaniku, kes tuleb ise toime mitmesugustes olukordades, aitab oma perekonda ja tuttavaid ning seeläbi loob turvalisemat keskkonda ja teadlikumat rahvast. Kursusest saab Naiskodukaitse baasväljaõppe osa, mis aastast 2019 on uutele organisatsiooniga liituja-

Kursusest saab Naiskodukaitse baasväljaõppe osa, mis aastast 2019 on uutele organisatsiooniga liitujatele kohustuslik. tele kohustuslik. Meie ise kaitsemegi ennast, oma kodu ja perekonda ning kui teeme seda teadlikult ja organiseeritult, siis on meile üsna raske kanna peale astuda!

L I S A T E AV E

Ohutushoiu kursus

NAISKODUK AITSE

OHUTUSHOIU ÕPPE LÕPETANU Teab  üldiseid käitumisjuhiseid hädaolukordades ja relvakonflikti korral  psühholoogilise esmaabi põhitõdesid  põhimõtteid kodu ja vara turvalisuse tagamiseks ning kahjustuste ennetamiseks  peamisi soovitusi tuleohu ennetamiseks  füüsilise enesekaitse psühholoogilisi eeldusi  ohutusreegleid looduskeskkonnas hakkamasaamiseks  enesekaitse ja allikakriitika põhitõdesid infokeskkonnas tegutsemisel  valdkonda reguleerivat seadusandlust, selle mõju ja osapoolte vastutust Oskab  kasutada tulekustutit ja tulekustutustekki  füüsilise ründe korral kasutada esmaseid enesekaitse võtteid Hoiak toetab  ohutut ja ennetavat tegutsemist igas ohtu sisaldavas tavaolukor-

ras  enda mõjuulatuse piires toimuvat elupäästvat tegutsemist igas

ohtu sisaldavas tava- ja hädaolukorras OHUTUSHOIU KURSUSE NÄDALAVAHETUSED 2017. aastal: 20.–22. jaanuarini Jõgeval 4.–5. märtsini Tallinnas 18.–19. märtsini Virus 7.–9. aprillini Raplas 23.–24. septembrini Läänes 14.–15. oktoobrini Põlvas 13.–15. oktoobrini Pärnumaal 14.–16. novembrini Tartus OHUTUSHOIU KURSUSE INSTRUKTORITE SEMINARID 2017. aastal: 14.–15. jaanuarini Tallinnas 4.–5. märtsini Tartus (enesekaitse)

1 | 2017

IN ENGLISH

Women's Voluntary Defence Organisation is Protecting People Women’s Voluntary Defence Organisation continuously develops the trainings offered to their members, taking into consideration the changing circumstances and needs. We also think of how to engage in the protection of the population more thoroughly and systematically in cooperation with other organisations. Text by AVE PROOS, KATI OJAVER One of our tasks has always been to offer both the members of the Women’s Voluntary Defence Organisation as well as for the members of the Defence League districts and everybody else the opportunities of training, so that the everyday level of security of our people would be higher and our knowledge of safety would be better. However, in the current complicated and unstable world we need more and more knowledge and skills for coping also in unexpected situations.

A course of Safety precautions and code of conduct in various risk situations a Part of the Basic Training Due to the changed external environment and the request and the practical needs of our own members, the Women’s Voluntary Defence Organisation has developed a new curriculum for the course of safety precautions and code of conduct in various risk situations, which was approved on 15 August 2016. The general objective of the training is to enhance the

A Member of the Women’s Voluntary Defence Organisation who Copes In a longer perspective, the Women’s Voluntary Defence Organisation is able to organise the course also in the districts of the Estonian Defence League and can hopefully offer the curriculum also outside the organisation, i.e., to all those interested in it. In cooperation with the Population Protection Task Force we are also developing an advisory mobile application and web materials which include both the vital knowledge,

COMMENT

MARGO KLAOS, Head of the Population Protection Task Force, Republic of Estonia Government Office We have determined the highest awareness of the Estonian people and their readiness for independent coping in crisis situations to be one of the most important objectives when developing the population protection. This objective cannot be achieved without substantial effort. It is not created together with the development of the society but it requires people to be trained, persuaded and shown good example. Therefore, it is necessary that there would be a sufficient number of active and good people who would be ready to act in the name of this objective. I am very pleased that the Women’s Voluntary Defence Organisation, that has organised such targeted trainings for years, has now taken the ambitious steps in order to achieve even more with their trainings. Extending the existing training is an important step in developing extensive national defence system. If everyday hazards and larger crises are well bound in the trainings, it gives people a more comprehensive and meaningful preparation for all kinds of practical situations. A strong and protected country starts with good people and a secure home.

The training becomes part of the basic training of the Women’s Voluntary Defence Organisation, which will be mandatory for all the new members joining the organisation as of 2019.

KATI OJAVER

Such a hit on the nose takes all appetite away for further activities.

such as first aid or behaviour in the event of getting lost in the forest, as well as the code of conduct for unexpected situations which is taught in the framework of the new training. Population protection is a part of national defence and the safety precautions and code of conduct in various risk situations course is a part of the population protection. Adding the other mandatory basic training modules (organisational studies, first aid, catering and soldier skills) of the Women’s Voluntary Defence Organisation to the new course, we get a member of the Women’s Voluntary Defence Organisation with very good skills — she is able to cope in various situations, help her family and acquaintances, thus helping to create a more secure environment and aware population. The training becomes part of the basic training of the Women’s Voluntary Defence Organisation, which will be mandatory for all the new members joining the organisation as of 2019. We are the ones to protect ourselves, our home and family, and if this is done in an informed and organised way, it will be quite difficult to step on our heels!

NAISKODUK AITSE

capacity of people and public safety and stability both in ordinary as well as emergency situations. The instructors of the course are primarily the voluntary members of the Women’s Voluntary Defence Organisation. In 2016 we organised four of the ﬁrst pilot modules, in 2017 we will share our knowledge of safety precautions and code of conduct in various risk situations in at least eight districts all over Estonia and a year after that already in all the regions. When talking about the new course , we are talking about teaching and acquisition of the essential basic knowledge. The current 9-hour everyday security course of the Women’s Voluntary Defence Organisation will become a two-day training module. The range of topics is wide and unfortunately it is not possible to discuss them in detail within this course. Nevertheless, the additional training courses on separate topics can be carried out in different regions and districts.

Translated by Lingo OÜ 1 | 2017

Noored, kes ei pelga raskusi

NOORED

Aastatel, mil ma naiskodukaitsjana olen kokku puutunud meie noorkotkaste ja kodutütardega, ei ole olnud otsa ega äärt minu imetlusel nende laste ja noorte vastu. Ja nüüd oli mul au kohtuda nende eriliste noorte emade-isadega. Tekst: JANA OTS

Pean tõdema, et omamoodi eriliseks osutusid ka nende laste vanemad. Eks emad lähe ikka oma lastest rääkides elevile, kuid nii siirast ja suurt uhkust, nagu peegeldus nende vanemate silmist, kui nad jutustasid noorkotkaste ja kodutütarde tegemistest, pole ma varem kohanud. Selline sügav tunne äratab aukartust! Sain kokku vanematega, et selgust saada, millisena paistavad Kaitseliidu noorteorganisatsioonid vanemate silmis. Minuga kohtuma tulnud emade-isade lapsed on olnud organisatsioonis 3–10 aastat, nii et kogemusi, millest pajatada, jätkus kuhjaga. Ükski vanem pole osanud teadlikult ise lapsi organisatsiooni suunata, vaid lapsed on ise leidnud sinna tee sõbra või noortejuhi kutsel või mõnel promoüritusel. Ühes peres oli vanaema olnud esimese Eesti ajal kodutütar ja selle märgiks seisab tänaseni riiulis aukohal tolleaegne organisatsiooni sümboolikaga tass.

Millega noored tegelevad?

teab täpselt, mida teha, kui on noaga sõrme lõigatud, põletada saadud või jookseb ninast verd. Ja mis põhiline – ta ei kaota õnnetuse korral pead, vaid hakkab kohe tegutsema,“ rääkis üks lapsevanem Noored käivad ka esindusüritustel, kus peab vormi kandma. Ei ole nii, et valitakse ainult meelepärasemaid tegevusi, kõikidel üritustel osaletakse ühesuguse kohusetunde ja entusiasmiga. Noored naudivad ilmselgelt ka üksteise seltskonda ja siis ei olegi vahet, kas peab metsas matkama või paraadil marssima. Olgu siinkohal mainitud, et Noorte Kotkaste ja Kodutütarde seas ei esine kiusamist ega narrimist, vaid üksteisest hoolitakse ja väiksemaid abistatakse. „Minu tütar käib ka sõudmistrennis ja treener ükskord rääkis, et noorkotkad ja kodutütred paistavad silma oma kokkuhoidvuse ja abivalmiduse poolest, nad olevat kohe teistsugused,“ ütles üks lapsevanem. Samuti peavad vanemad oluliseks isamaalist kasvatust ja kodanikuks olemise vastutust.

Vanemad olid ühel meelel, et kõige suuremat huvi ja vaimustust äratavad lastes metsalaagrid, matkamänKas vanematel on last metsa gud ja võistlused. Miks see nii on? saates hirme? Vanemate arvates on põhjuseks see, Esimese hooga vastavad kõik eitavalt. et noortejuhid ja rühmavanemad „Laps on ju nii rahul, kui koju tuleb, suhtuvad lastesse kui võrdsetesse, miks ma peaksin kartma.“ usaldavad neid, lasevad metsas olla Esimeseks turvalisuse indikaaiseseisvad ja ise kõigega hakkama toriks osutuvadki lapsed ise. „Kui saada. Ise vastutamine on kõige täht- laps usaldab oma juhti, tuleb alati sam põhjus. Lapsed õpivad nii metsas koondustelt ja laagritest koju hea kui ka koondustel selliseid asju, mida emotsiooniga, siis järelikult peab vanemad ei oskaks ise kodus õpetada. olema kõik korras.“ „Tegelikult on need ju eluks vajaliSamuti toovad lapsevanemad välja kud oskused, mida koolist ega kodust usalduse kogu organisatsiooni vastu: ei saa. Näiteks ei oska mina lapsele „Kaitseliit on väga kõrge respektiga orõpetada tulepulgaga tuletegemist või ganisatsioon, ka meedias kajastuvad katelokiga söögivalmistamist. Ka esainult positiivsed lood. Ei saa ju olla, maabi andmises on lapse teadmised et kusagil Eestis on kõik hästi ja teises juba palju paremad kui minul. Laps kohas siis halvasti. Siin ei ole raha74

1 | 2017

KRISTJAN PRII

maiku juures, nii nagu mingil ajal tekkis massiliselt kalleid eraﬁrmade lastelaagreid ja alles pärast sai lehest lugeda, mis seal tegelikult toimus.“ Kui vanemad hakkasid meenutama lapse algusaega organisatsioonis, siis mõned ärevushetked ikkagi meenusid. „Oluliseks osutub esimene laager või rännak. Loomulikult on seal raske – magamatus, vähesed pesemisvõimalused, ebamugavus iserajatud WC-s. Mäletan, kui tütar tuli esimeset laagrist koju nuttes: „Ema, ma olen nii must ja räpane.“ Lohutasin last, et metsas on see loomulik, kohe peseme su puhtaks ja kõik saab korda. Ja saigi, kui laps oli pestud ja väljapuhanud, siis jäid domineerima ainult positiivsed elamused oma eneseületustest,“ meenutas lapsevanem. Ühe noorkotka ema nendib, et tema poeg helistab paar tundi enne kojutulekut palvega saun kütte panna. „Minu poeg kustus ühelt võistluselt tulles nii ära, et kui läksin teda tuppa otsima, oli ta lihtsalt voodis kummuli ja totaalselt magas – riided vahetamata, pesemata.“ Vanemad vahetavad neid muljeid lõbusa huumori saatel ja uhkustundega. Üks ema jääb mõtlikuks: „Ma pean vist edaspidi rohkem tähelepanu pöörama sellele, kui väsinud laps metsast tulles tegelikult on. Me oleme sageli pühapäeva õhtuks planeerinud veel mõne pereürituse ja pole arvestanud lapse väsimusega, päris süütunne tekkis praegu.“ Et usaldatakse mitte ainult enda juhti, vaid kogu organisatsiooni, kinnitab ka fakt, et alati ei saa oma rühmajuht laagris osaleda, aga lapsed ei jäta sellepärast veel laagrisse minemata. „Siis on vahel olnud, et laps esmalt helistab mulle, kui on mõni mure, ja ma pean teda veidi julgustama, et mine ikka. Kõik kaitseliitlased on tegelikult usaldusväärsed ja abivalmid. Ja nii on alati probleemid lahenenud.“ Kohusetunne organisatsiooni vastu on lastel niivõrd suur, et teeb vahel lastevanemate elu päris keeruliseks. Kui juhtub, et laagri nädalavahetusele jääb veel mõni kohustus, siis noorkotkas või kodutütar ei jäta laagrisse minemata, vaid vanemad peavad osutama n.-ö taksoteenust. Nii on mõnigi 1 | 2017

NOORED

Lapsevanemad usuvad, et kui lapsed saavad metsarännakutel palju eneseületamise kogemust, noortejuhtide toetust, julgust ise teha ja vastutada, siis korvab see kõik ebamugavused

lapsevanem pidanud õhtuhämaruses metsa vahel orienteeruma ja enda eksimisehirmuga võideldes laagripaika otsima ja saanud niimoodi pisut osa salapärasest kogemusest, kuidas lapsed metsas toimetavad. „See oli uskumatu vaatepilt, kuidas kõik need lapsed õhtul lõkke ümber igaüks oma katelokiga endile süüa tegid.“ Lapsevanemad usuvad, et kui lapsed saavad metsarännakutel niivõrd palju positiivset eneseületamise kogemust, noortejuhtidelt positiivset aktsepteeringut, julgust ise teha ja vastutada, siis see on see miski, mis korvab kõik ebamugavused. „Hiljem tuntakse rohkem uhkust, kui rajal on olnud raskem.“ Nii et need noored ei otsi lihtsat elu. „Metsas käiakse igal aastaajal, nii õpitakse erinevates ilmastikutingimustes toimetamist ja ellujäämist.“

NOORED 76

Siin on keeruline välja tuua, mida täpselt saab kirjutada organisatsiooni kontole, mida aga võlgneme koolile, kodule või ka pärilikele eeldustele. Enamik noorkotkaid ja kodutütreid on hea suhtlemisvõime ja positiivse maailmavaatega. Siiski on vanemad üksmeelel, et kohuse- ja vastutustunde arengule on organisatsioon andnud kõva panuse. Nii mõnelgi on kogemus sellest, kui üks võistkonnaliige võistluste eelõhtul teatab, et ta võistlema ei tule. See on peaaegu andestamatu. Aga sellest kogemusest õpitakse. „Ükskõik mis, aga võistlustele minemata mu poeg ei jäta, ei saa tiimi alt vedada, sest ta on ise kogenud, mis tunne see on.“ Samuti ei ole põhjendatud võistluse katkestamine väsimuse tõttu, selline käitumine võib pikaks ajaks negatiivse märgi külge jätta ja sind ei võeta enam võistkonda. Need noored on sõnapidajad ja nende maailmas on noorkotkaste ja kodutütarde tegemised alati esikohal. Väärtushinnangud on noortel paigas. Ülioluline faktor on hea meeskonnatöö. „Nad oskavad omavahel kuidagi ülesanded nii jagada, et juhib see, kes valdkonda kõige paremini tunneb. Loomulikult on vahel ka pettumusi ja tagantjärele tarkust, et oleksin pidanud ikka oma arvamust 1 | 2017

KRISTJAN PRII

Kuidas on mõjutanud noorteorganisatsiooni liikmeks olemine lapse arengut?

Noorte kotkaste ja kodutütarde seas ei esine kiusamist ega narrimist, vaid üksteisest hoolitakse ja väiksemaid abistatakse

kehtestama, sest mul oli õigus, aga ma hakkasin kahtlema. Aga nad oskavad õppida kõigest, ka eksimustest, ja õpivad seeläbi lisaks teistega arvestamisele ka enesekehtestamist,“ jääb kõlama ühe lapsevanema arvamus. Oluliseks peavad vanemad ka harjumist ekstreemses olukorras kiirelt ja adekvaatselt tegutsema. „Võistluste ülesanded on alati ootamatud ja üllatuslikud, neiks ei ole võimalik valmistuda nagu kooli kontrolltööks. See arendab lastes julgust, leidlikkust, osavust ja enesekindlust just kriisiolukorras tegutsemiseks, nad ei kaota pead.“ Kõik need isiksuseomadused ei avaldu ju vaid organisatsiooni raamides. Maakohas toimib meeskonnatöö ka igapäevaelus. Näiteks

Need noored on sõnapidajad ja nende maailmas on noorkotkaste ja kodutütarde tegemised alati esikohal.

kui on kellelgi vaja kodus teha mõni suurem töö, siis tehakse see talgute korras ära.

Ja lõpetuseks… Vanemad tõdevad, et ega nad päris hästi mõistagi kõike, mida lapsed metsas teevad. Üks asi on kuulda laste muljeid, kuidas köitega jõge ületatakse, ja aprillikuus panna pesumasinasse lapse ligumärjad riided – jah, see annab pildi, aga mitte kogemuse. Ettekujutus muutub hirmuäratavaks … „Parem ongi, kui me kõike ei tea, liigne muretsemine kasuks ei tule,“ nendivad vanemad taas naeruga. Samas hindavad nad laste matkavõistlusi väga kõrgelt: „Maakonnalehtedes on spordirubriik, kus kajastatakse igasugu võistlusi – tenniseturniire, sulgpallivõistluseid, aga kunagi ei kirjutata Kaitseliidu noorte spordi- ja matkavõistlustest, need on ju hulga keerukamad ja raskemad võistlused. Võiksid olla kajastatud.“ Väga suur on vanemate austus noortejuhtide vastu: „Ausalt, meil ei ole sõnu, kirjeldamaks seda tunnet. Kuidas nad seda suudavad, saavutada sellist respekti laste silmis, viia neid sellistele keerulistele rännakutele, mõelda neile pidevalt välja uusi ja huvitavaid väljakutseid, toimetada

Paikuselt, Anu TammearuMezule rühmast: Kristi Johanson – Mariann Hanna ema Kairi Suvorov – Agnese, Astridi ja Arabella ema Kaire Külaots – Kairiini ema Pärnust, Aina Tarvise ja Alari Tamme rühmast: Meelike Kasesalu – Alari ema Sheila Hermann – Ketlini ema Sälly Saaliste-Käärats – Aureelia ema Audrust, Kai Oraste rühmast: Katrin Mumme – Kati, Karli ja Kadi ema Pärnu-Jaagupist ja Arest, Kristi ja Ivo Kivisaare rühmast: Marika Alemaa – Kevini ema Karli Kalda – Kevini isa Janne Kukk – Riivo, Rasmuse ja Antero ema Kristine Feldmann – Kaia-Liisi ja Pille-Riini ema Margo Sai – Heidi ja Heleni isa

suurlaagrites mitmesaja lapsega korraga. Ja seda kõike ju palka saamata, vabatahtlikkuse põhimõttel.“ Imestusel ei ole piire. Vanemad kirjeldavad kas laste imetlust: „Kõik, mida noortejuhid on öelnud, on püha ja vastuvaidlemisele ei kuulu. Lapsed kutsuvad noortejuhte Kristit ja Ivot vahel kasuvanemateks. Mida iganes noortejuhid teha ei palu, saab tehtud. Ja pühad on ka kõik asjad, mis seotud organisatsiooniga, näiteks ei tohi me ära visata ühtegi maakaarti ega puutuda muid metsast koju toodud asju.“ Igal juhul on minu isiklik veendumus, et nendest noortest sirguvad kohuse- ja vastutustundlikud riigikodanikud, kes ei pelga raskusi, ei muutu kurtjateks, vaid püüavad leida lahendusi igas olukorras. Loodan sügavalt, et tulevikus saavad neist noored kaitseliitlased või naiskodukaitsjad, sest just sellise vastutuse ja kohusetundega liikmeid me ju oma ridadesse ootame. Aitäh, teile, Noorte Kotkaste ja Kodutütarde emad-isad ja noortejuhid, rühmavanemad. See on suurt lugupidamist vääriv töö, mida te teete!

IN ENGLISH

Young people who are not afraid of hardship As a member of the Women's voluntary defence organisation Naiskodukaitse I have met many members of the youth organisations of Estonian Defence League (EDL), Noored Kotkad for boys and Kodutütred for girls, and over the years I have always marvelled and admired these children and young people. And now I had the honour to meet the parents of these exceptional youths. Text by JANA OTS I must admit that the parents of these children turned out to be exceptional in their own way as well. Mothers always get excited when they talk about their children. But I have never seen such a sincere and great pride as I saw in the eyes of these parents when they talked about the activities of their children who belong to the youth organisations of EDL. Such a deep feeling humbles me. I met the parents to ﬁnd out how they see the youth organisations of EDL. The children of the parents who came to meet me have been members of the organisations from three to 10 years, so there were plenty of experiences to talk about. None of the parents led their children to the organisations consciously; it is the children themselves who found their way via a friend and a youth instructor or a promotional event. In one of the families, a grandmother had been a member of the girls' organisation of EDL Kodutütred during the ﬁrst period of independence of Estonia and to mark that the family keeps a cup with the symbols of the organisation from that time on their shelf as a prized possession.

What Do These Young People Do? The parents agreed that the most interesting and fascinating aspect for their children are forest camps, camping games and competitions.

Why is that? The parents believe that it derives from the fact that youth instructors and group leaders treat the children as equals trusting them and letting them practice independently and manage everything by themselves in the forest. Taking responsibility is the most important reason. The children acquire knowledge in the forest and during assemblies that the parents would not be able to teach themselves at home. ’In fact, these skills are necessary in life, but they do not acquire them at school or at home. For example, I cannot teach my child to make fire with a fl int stick or prepare food in a kettle. My child already knows much more about performing first-aid than I do. That child knows exactly what to do when someone cuts a finger, gets burnt or has a nosebleed. And the main thing – children will not panic if something happens, but start acting immediately,’ says one parent. Young people attend festive events as well where they need to wear their uniforms. They do not choose only enjoyable activities, but attend all events with the same diligence and enthusiasm. It is evident that the young people enjoy each other's company and then there is no difference whether you hike in a forest or march on a parade. At this point it should be mentioned that there is no bullying or teasing

NOORED

Kaasautorid:

1 | 2017

KRISTJAN PRII

among the members of the youth organisations of EDL, in fact, they care about each other and help younger members. ’My daughter also goes to rowing practice and the trainer once said that the members of the EDL boys and girls organisations are notably caring and helpful to one another, they seem altogether different,’ says one parent. The parents also appraise the patriotic education and learning to be a responsible citizen.

Do the Parents Fear Anything Sending Their Children to the Forest? At first, everyone says they do not. ’The children are so pleased when they return home, why would I be afraid.’ The first indicator of safety is the children themselves. ’If the children trust their leader they always return from the assembly and camp with positive emotions, then everything we will wash you up and everything must be alright.’ will be alright. And it was alright. The parents also point out their trust in the entire organisation: ’EDL When the girl was clean and well rested, only positive experiences is a highly respected organisation; from her efforts prevailed,’ says a even the media cover solely positive parent. stories. It cannot be that in some A mother of one boy from the EDL places in Estonia everything is well and in other places it is the opposite. boy's organisation says that her son It is not about money. As it was some calls a few hours before he returns home and asks to heat up the sauna. time ago when private companies began to offer a myriad of expensive ’My son came back from a competition and was so exhausted that when children’s camps and later you read I went to look for him in his room, in the newspapers what really haphe was simply lying on his bed fast pened there.’ asleep, he had not changed clothes However, when the parents or washed himself.’ looked back on the early days when The parents share their memories their children joined the organisawith good humour and great pride. tion, they did recall a few moments One of the mothers says thoughtof anxiety. ’The first camp or hike is fully: ’I think from now on I need significant. Naturally it is difficult at first – sleeplessness, scarce means to pay more attention to how tired my child actually is after returnfor bathing, uncomfortable selfing from the forest. We have often made lavatory. I remember when my daughter returned from her first planned a family event for Sunday evenings and have not taken into camp and cried: “Mum, it was so dirty and fi lthy.” I consoled my child account the child’s exhaustion; I am feeling quite guilty at the moment.’ that it is natural in the forest and

If the children trust their leader they always return from the assembly and camp with positive emotions, then everything must be alright. 78

1 | 2017

Young people acquire many skills in the youth organisations of EDL that are essential in life, but are not acquired at school or at home.

It is evident that the young members trust the entire organisation and not just their own group leader, because not always is the group leader able to take part in a camp, but the children will still attend. ’In such a case my child calls me ﬁrst if there is problem and I need to encourage a little. As a matter of fact, all members of EDL are trustworthy and helpful. And this has always helped to solve all problems.’ The children have such a great sense of duty to the organisation that it sometimes complicates the parents' lives quite a bit. In case another obligation falls on the weekend of a camp, the member of Noored Kotkad or Kodutütred will not forgo the camp, but the parent will need to provide so to say taxi services. Thus a few parents have orientated in a dusky forest looking for the camp site while fearing getting lost and have got wind of the mysterious experience what the children do in the forest. ’It was an unbelievable sight how all of the children were sitting around the camp ﬁre cooking food for themselves in their kettles.’ The parents believe that if in the forest hikes the children receive so much positive experience from

outperforming themselves, positive acceptance from youth instructors, courage to do and be responsible themselves, then this will outweigh all inconveniences. ’The more they struggle during the hike, the prouder they feel later.’ So these young people are not looking for an easy way out. ’They go to the forest all year round and learn how to act and survive in different weather conditions.’

others, they learn self-assertion,’ says one parent. The parents appraise also that their children learn to act quickly and adequately in an extreme situation. ’The tasks in competitions are always unexpected and surprising, they cannot prepare for the tasks like for a test at school. That evolves children's courage, inventiveness, skilfulness and conﬁdence to function in critical situations and not to lose their head.’ All these characteristics will not remain solely within the organisation. In the countryside teamwork reaches into everyday life as well. For example if somebody has a painstaking work to do at home, people come around and give a helping hand.

How Has Belonging to the Youth Organisations Affected the Children's Development?

The tasks of competitions are always unexpected and surprising, hence developing the children’s courage, inventiveness, skilfulness and confidence to function in critical situations.

Last but not least The parents admit that they do not fully comprehend what their children do in the forest. It is one thing to listen to the children talk about crossing a river on a rope or to put your child’s dripping wet clothes into the washing machine in KRISTJAN PRII

It is complicated to distinguish what has happened due to the organisation, school, home or genetic disposition. Majority of Noored Kotkad and Kodutütred have good communication skills and a positive world-view. However, the parents say with one voice that the organisation has contributed a lot to developing the children’s sense of duty and responsibility. ’No matter what, but my son will not back out from a competition, he cannot let down his team, because he has experienced what it feels like.’ Another thing these young people find unjustified is cancelling a competition due to exhaustion. Such behaviour can leave a negative mark on the person for quite a long time and they are not accepted in a competing team anymore. These young people are as good as their words and the activities of their organisations Noored Kotkad and Kodutütred always come first. These youths have their values set. A crucial factor is teamwork. ’They know how to divide tasks so that the role of a leader falls in the hands of the child who knows the area best. Naturally they have disappointments and hindsight that they should have put their foot down, because they were right, but felt hesitant. But they are able to learn from every situation, even mistakes, and in addition to mindfulness of

April, but it only gives an overview and not an experience. The ﬁction of the mind becomes terrifying. ’It is for the best that we do not know everything, excessive worrying does no good to anybody,’ say the parents, laughingly. The parents have great respect to youth instructors: ’Honestly, we have no words to describe the feeling. How do they do it that they gain such respect from children, take them to such complex hikes, think of new and interesting challenges for the children, manage a few hundred children at one time in large-scale camps? And they do all that voluntarily without getting paid.’ The amazement has no limits. The parents illustrate the children's admiration as well: ’Everything that the youth instructors say is sacred and shall not be disputed. The children sometimes call their youth instructors Kristi and Ivo their stepparents. Whatever the youth instructors may ask the children to do, will be done. And everything related to the organisation is sacred as well. For example we cannot throw away any maps or anything that has been brought home from the forest.’ My personal conviction is in any case that these young people will grow up to be conscientious and responsible citizens to this country, who do not dread hardship, will not become complainers, but seek for solutions in every situation instead. I hope in my heart that these young people will become the members of EDL or the women's voluntary defence organisation Naiskodukaitse, because sense of duty and responsibility are exactly the characteristics we are looking for in people joining us. Thank you, parents of the members of youth organisations of EDL, youth instructors and group leaders. The work that you do deserves great respect.

NOORED

These young people are as good as their words and the activities of their organisations Noored Kotkad and Kodutütred always come ﬁrst.

Translated by RecFoto OÜ

1 | 2017

Ühe ausa elu auväärsed aumärgid Teise maailmasõja alguses okupeeris Nõukogude Liit paljude teiste Ida-Euroopa väikeriikide hulgas ka Eesti ning hakkas süstemaatiliselt represseerima kohalikku eliiti, kelle hulka kuulusid ka kaitseväelased ja kaitseliitlased. Tekst ja fotod: MEHIS BORN

AJALUGU

ERAKOGU

Käesolev kirjatöö toob lugejani loo ühest Eesti ohvitserist ja tema aumärkidest. Loo ohvitserist, kelle vastu, võrreldes tema paljude teenistuskaaslastega, oli saatus kindlasti armulisem, kuid kelle elukäigule on kunagised tragöödiad vajutanud ilmselge pitseri. Tõnis-August Avingo (kuni 1936. aastani Adamson) sündis 13. augustil 1887 Uue-Vändra vallas Pärnumaal talupidajate perekonnas. Esmase koolihariduse omandas ta Juurikaru vallakoolis (1895–1898) ja Vändra kihelkonnakoolis (1898– 1901). Edasi kulges koolitee Pärnu linnakoolis (1901–1904) ja hiljem Aleksandri põllutöökoolis. Avingol oli tõsine plaan siirduda õpinguid jätkama Pihkva keskpõllutöökooli, kuid 1905. aastal alguse saanud revolutsioonilised sündmused ei lasknud sellel sündida. Nii leidis Tõnis-August 1914. aastani oma isatalus rakendust põllutöölisena ja alanud ilmasõda viis teda hoopis Gatšina lipnikekooli.

Tsaariarmeest Eesti kaitseväelaseks Tsaariarmee ohvitserina võttis Avingo osa sõjategevusest Riia ja Galiitsia rinnetel. Mõne aasta jooksul jõudis ta tõusta rooduülema ametikohani ning staabikapteni auastmesse. Silmapaistvate saavutuste eest autasustati teda mitmete toonaste aumärkidega – Püha Anna III ja IV järgu ning Püha Stanislavi III järgu ordenitega.

Kauaaegne Pärnumaa maleva pealik kolonelleitnant TõnisAugust Avingo

1 | 2017

MEHIS BORN

Rahvusväeosade loomisel 1917. aastal liitus ta 1. Eesti jalaväepolguga, kuid juba samal aastal arreteeriti Tartus enamlaste poolt ja saadeti kombekohaselt ka kohe tribunali alla. Süüdimõistva otsuseni õnneks siiski ei jõutud ja Avingo vabastati vangilaagrist õige mehena. Saksa okupatsioonivägede saabumisel vangistati ta uuesti sakslaste poolt ja toimetati kinnipidamiseks Valga linna, kuid mõne aja pärast vabastati taas. Eesti vabadussõjast võttis TõnisAugust Avingo osa rooduülemana 2. jalaväepolgus ja Sakala partisanide polgus lõunarindel (Aidu-Tartu-Petseri-Pihkva joonel) võideldes. Pärast vabadussõja lõppu jätkas ta rahuaegset teenistust kuni 1921. aastani Valgas dislotseerunud soomusautode kolonni ridades. Pärast demobiliseerumist ja abielu sõlmimist Vilma-Margarethe Põderiga pöördus Tõnis-August tagasi maaviljeluse juurde ning jätkas tegevust põllumajanduses. Aastatel 1921 kuni 1923 oli Avingo tegev põllumajandusministeeriumi ametnikuna Tartumaal, Ahja ja Kiidjärve

Pärnus Ringi ja Võimlemise tänava nurgamajas elas endine malevapealik pärast vangilaagrist naasmist kuni surmani

Mõne aasta jooksul jõudis ta tõusta rooduülema ametikohani ning staabikapteni auastmesse.

mõisates, ja alates 1923. aastast jätkas iseseisva põllumehena isalt päranduseks saadud Avisoone talus Uue-Vändra vallas Pärnumaal.

Malevapealikuna kuni II maailmasõjani Kõrvuti talupidamisega jäi TõnisAugust Avingo seotuks riigikaitse küsimustega. 1925. aastal nimetati ta Kaitseliidu Pärnumaa maleva Vändra malevkonna pealikuks ja juba sama aasta 15. märtsist alustas Avingo teenistust Kaitseliidu Pärnumaa maleva pealiku ametikohal. Aktiivse inimesena jätkas ta teenis-

tuskohustuste täitmise kõrvalt talupidamist Avisoonel, osales usinasti Vändra kandi seltsi- ja ühiselus ning oli Allveelaevastiku Sihtkapitali Pärnumaa toimkonna esimees ja riigivanem Konstantin Pätsi sünnipaiga tähistamise komitee abiesimees. Majoriks ülendati Avingo 1931. aastal, koloneleitnandi auastmesse tõusis ta aastaks 1940 ning malevapealiku ametis õnnestus tal suhteliselt erandlikult olla kuni esimese iseseisvusaja lõpuni. Iseenesest mõista kogunes kolonelleitnandile ka Eesti riigi teenistuses olles arvestatav hulk kõikvõimalikke autasusid, millest teeme lähemalt juttu allpool. Punavägede sissetungiga II maailmasõja alguses lõppes isand Avingo väärikas elu arusaadavatel põhjustel. Kuigi Tõnis-August Avingol endal õnnestus 1941. aasta küüditamise eest varjuda, represseeriti ja toimetati Siberisse tema perekond. Sellele järgnes loogiliselt vana rindemehe tegutsemine suvesõja raames metsavennana Suurjõe ja 1 | 2017

MEHIS BORN

Rõusa ruumis. Nõukogude julgeolek suutis ta arreteerida alles 1949. aastal. Pärast vangistusest vabanemist 1956. aastal naasis Avingo Pärnusse ning asus elama Ringi ja Võimlemise tänava nurgal asuvasse majja.

Nuhk ja kaotsiläinud aumärgid Võib arvata, et oma aurahad oli ta pannud aegsasti kurja silma eest tallele, sest pärast vangla-aastaid olid tal need kenasti alles ja olemas. Paraku nägid omaksed tema au-

MEHIS BORN

AJALUGU

Medalite hoiuks kasutatud karp koos sisuga. Märkide külge oli kolonelleitnant Avingo õmmelnud numbrisedelid, pakkinud märgid eraldi paberitesse ja oma käega koostanud nummerdusele vastava loendi

1 | 2017

tasusid viimati 1967. aastal ja nad jäid pärast kolonelleitnandi 1968. aastal siitilmast lahkumist elama teadmisega, et märgid nihverdas endale Koidula pargi koristajana tegutsenud meesterahvas, väidetavalt ühtlasi julgeolekuagent. Ilmselt oma varjatud ametikohustustest tulenevalt käis tegelane tihtilugu vana malevapealikuga juttu puhumas ja seda ikka nelja silma all ehk ajal, kui kedagi teist kodus ei olnud. Arvatud on, et pargimehe ülesanne oli kontrollida klikiaegse sõjapealiku meelsust ja jälgida kolonelihärrat külastavat seltskonda. Mis nende k vahel täpselt toimus ja millest nad v kõnelesid, ei oska muidugi täna k enam keegi öelda, aga fakt on see, e et e pärast Tõnis-Augusti surma olid vanahärra kodust kadunud aktuaalv

Malevapealiku ametis õnnestus tal suhteliselt erandlikult olla kuni esimese iseseisvusaja lõpuni.

sed aumärgid ning tänavapildist ka eelmainitud pargivaht. Aegamisi vajus too ammune lugu unustuse hõlma ja Avingo aurahasid peeti jäädavalt kadunuks. Seda kuni 2016. aasta sügiseni, mil selgus, et

IN ENGLISH

1939. aasta detsembris oli Eesti Vabariigi teenistuses 1642 ohvitseri ning kahe aastakümne jooksul oli jõutud rajada eeskujulikult toimiv süsteem rahvusliku ohvitserikorpuse arendamiseks ja taastootmiseks. Toonased plaanid nägid sõja korral ette ligi 110 000 mehest koosneva rahvaväe moodustamist ja rahuaegne ohvitseride koosseis vastas täpselt sõjaaja vajadusele. Just nimelt need 1642 ohvitseri oli jõud, mis pidi korraldama Eesti Vabariigi päästmise kõige hullemast – okupatsioonist ja anneksioonist. Paraku nendele meestele selleks võimalust ei antud ning 1940. aasta juunist algas kõige seniloodu sihikindel hävitamine ja asjaosaliste likvideerimine.

märgid on siiski alles ja et tollel pargimehel oli ilmselt siiski mingisugune südametunnistus olemas. Nimelt oli ta toimetanud märgid 1971. aastal Avingo kaugemate sugulaste juurde ja andnud teada, et juhul, kui armsad sugulased märke enda valdusesse ei võta, viskab ta need Pärnu jõkke. Mõistes olukorra erakordsust, võeti kollektsioon vastu ning kõik järgnevad aastad peideti ja vajati neid hoolikalt mitmel moel ning mitmes kohas. Näiteks on teada episood, kus üks aurahasid varjanud vanaproua avaldas järjekordse peidukoha järgmisele põlvkonnale alles surivoodil. Nagu juba mainitud, jõudsid teated aurahade säilimisest (ning seejärel ka märgid ise) lähisugulasteni alles hiljaaegu. Tänaseks on kolonelleitnant Tõnis-August Avingo aurahad antud Kaitseliidu Pärnumaa maleva hool-

de ja üksus planeerib neid väärikalt eksponeerida avalikus ruumis. Eksponeerida selleks, et jutustada märkide kaudu taas ühte lugu eesti mehest, kellelt oli alguses võetud vandetõotus, seejärel aga võimalus seda vandetõotust lõpuni täita. Kasutatud allikad: • Andreller, J., Leetmaa, A. (1937) Pärnumaa tegelaste biograafiad. Pärnu: SÕNA • Uluots, Ü. (1999) Nad täitsid käsku. Eesti ohvitseride saatus. Tallinn: SE & JS • Geni. (2016) Tõnis August Avingo. https://www.geni.com/ people/T%C3%B5nis-Avingo/6000000006986941266 [05.12.2016] Sõjajärgse perioodi kirjeldamisel olen tuginenud kolonelleitnant Tõnis-August Avingo tütretütre Merike Siivesti mälestustele (intervjuud 2009–2016).

Täieliku nimekirja kolonel Avingo teenetemärkidest leiad Kaitse Kodu! Facebooki-lehelt (www.facebook.com/kaitsekodu)

Mõned kolonelleitnant TõnisAugust Avingo pika sõjamehetee jooksul omandatud aumärgid

Badges of Honour of an Honourable Life In the beginning of WW II, the Soviet Union occupied Estonia among other East European small countries and started the systematic repression of the local elite among who were also the members of the Defence Forces and the Defence League. Text by MEHIS BORN This piece of writing brings to the readers a story of an Estonian ofﬁcer and his badges of honour. A story of an ofﬁcer towards whom, compared to his many fellow servicemen, the fate was a lot more merciful but on whose course of life the former tragedies have left an obvious seal. Tõnis-August Avingo (Adamson until 1936) was born on the 13th of August 1887 in Uue-Vändra rural municipality in Pärnu County in the family of farmers. He acquired primary education in Juurikaru municipality school (1895–1898) and Vändra parish school (1898–1901). His education continued in Pärnu city school (1901–1904) and later on in Alexander farming school. Avingo seriously planned to continue his studies in Pihkva central farming school but the revolutionary events which began in 1905 did not let it happen. Thus Tõnis-August applied himself as a farmer in his father’s farm until 1914 and the World War took him to Gatchina Ensign school instead.

AJALUGU

L I S A T E AV E

From the Tsar’s Army to a Member of the Estonian Defence Forces As an ofﬁcer of the tsar’s army Avingo participated in the military

1 | 2017

MEHIS BORN

activities on the fronts in Riga and Galicia. Within a couple of years rs he was promoted to the position n of company commander and after fter that was given the rank of a Staff aff Captain. For remarkable achievevements he was awarded with several veral badges of honour of the time – the III and IV ranking order of Saint Anna and the III ranking order of Saint Stanislav. Upon the creation of national military units in 1917 he joined the 1st Estonian infantry regiment but already in the same year was arrested by the Bolsheviks in Tartu and was as sent in front of a tribunal. Luckily kily he was not convicted and Avingo go was released from the prison camp as an innocent man. Upon arrival ival of the German occupation army my he was again arrested by the Germans mans and was sent to Valga city for detention but was released again after ter a while. Tõnis-August Avingo participated in the Estonian War of Independence as a company commander in the 2nd infantry regiment and in Sakala partisan regiment combating on the southern front (AiduTartu-Pechory-Pihkva front). After the end of the War of Independence he continued peacetime service in the membership of the armoured vehicles column dislocated in Valga until 1921. After demobilisation and marriage with Vilma-Margarethe Põder, Tõnis-August returned to crop husbandry and continued his activity in agriculture. In the years from 1921 to 1923 Avingo was active as an ofﬁcial of the Ministry of Agriculture in Tartu county, in Ahja and Kiidjärve manors and from the year 1923 continued as an independent farmer in Avisoone farm which he inherited from his father and was located in Uue-Vändra rural municipality, Pärnu County.

1 | 2017

Some of badges of honour obtained during the long military career of lieutenant colonel Tõnis-August Avingo.

As District Commander Until WW II Alongside with farming TõnisAugust Avingo remained connected with the issues of national defence. In 1925 he was appointed as the

Within a couple of years he was promoted to the position of company commander and after that was given the rank of a Staff Captain.

commander of Vändra subdistrict of the DL Pärnu County district and starting from 15th March of the same year Avingo commenced service in the position of the commander of the Defence League Pärnu County district. As an active person he continued farming in Avisoone in addition to performing the service duties, participated in the social and community life in Vändra and was the chairman of the Submarine Fleet Fund Pärnu County committee and the assistant chairman of the Head of the State Konstantin Päts’ Birthplace Celebration committee. Avingo was promoted as major in 1931, and was granted the rank of lieutenant colonel in 1940 and he succeeded in keeping the position of district commander quite exceptionally until the end of the ﬁrst period of independence. Obviously, the lieutenant colonel was awarded quite a

ADDITIONAL INFORMATION

Spy and Lost Badges of Honour We may assume that he had put his badges of honour away from the evil eye in good time because he still had them after the years spent in prison. Unfortunately, his close ones saw his honours last in 1967, and after the lieutenant colonel passed away in 1968, they lived with the knowledge that the badges of honour had been taken in by the man who used to work as the caretaker of Koidula park who was also said to be a security agent. Probably due to his secret ofﬁcial duties the fellow often went to speak with the former district commander and it always happened when nobody else was at home but the commander. It has been thought that the task of the man from the park was to inspect the views of the former military commander and to observe the people visiting the old colonel. What exactly happened between these two and what did they talk about is of course unknown but the fact is that after the death of TõnisAugust, the badges under question were missing from the old gentleman’s home and the aforemen-

It has been thought that the task of the man from the park was to inspect the views of the former military commander and to observe the people visiting the old colonel.

tioned park caretaker was no longer seen around either. When time passed the ancient story was forgotten and Avingo’s badges of honour were deemed to be gone forever. However, in the autumn of 2016 it appeared that the badges were still there and that the park caretaker had had some kind of a conscious after all. Namely, he had taken the badges in 1971 to the distant relatives of Avingo and notiﬁed them that if they refused to take the badges in their possession, he would throw them into Pärnu River. Comprehending the unique nature of the situation, the collection was received and in all the following years it was hidden and carefully covered in many ways and many places. For instance there is known

an episode where an old lady who covered the badges only revealed the hiding place to the next generation on her death bed. As already said the notices of the preservation of the badges (and thereafter the badges itself) reached the close relatives only recently. Today, the badges of honour of lieutenant colonel Tõnis-August Avingo have been given into the care of the Defence League Pärnu County district and the unit is planning to exhibit them in a digniﬁed manner in a public place. The exhibition is meant to tell a story through the badges of an Estonian man from whom an oath was taken in the beginning but who was thereafter deprived of the opportunity to fulﬁl the oath.

AJALUGU

number of different honours while serving the Republic of Estonia, and these are spoken of below in more detail. With the intrusion of the Soviet army in the beginning of WW II, the digniﬁed life of Avingo ended for obvious reasons. Although TõnisAugust Avingo managed to hide himself from the deportation of 1941, his family was unfortunately repressed and taken to Siberia. It was logically followed by the acting of the former army man as a forest brother in Suurjõe and Rõusa within the summer war. The Soviet security managed to arrest him in 1949. After being released from prison in 1956, Avingo returned to Pärnu and resided in the house located on the corner of Ringi and Võimlemise Street.

In December 1939 there were 1642 officers in the service of the Republic of Estonia and within two decades it had been managed to establish an efficiently operating system for the development and recreation of the national officer corps. In case of a war, the plans at that time prescribed the formation of a people’s force composed of approximately 110 000 men and the peacetime composition of officers corresponded exactly to the wartime needs. Namely these 1642 officers were the force responsible for organising the rescue of the Republic of Estonia from the worst – occupation and annexation. Unfortunately, those men were not given the opportunity to do that and in June 1940, everything created so far was started to be destroyed and the participants eliminated.

Used sources: • Andreller, J., Leetmaa, A. (1937) Pärnumaa tegelaste biograafiad. Pärnu: SÕNA • Uluots, Ü. (1999) Nad täitsid käsku. Eesti ohvitseride saatus. Tallinn: SE & JS • Geni. (2016) Tõnis August Avingo. https://www.geni.com/ people/T%C3%B5nis-Avingo/6000000006986941266 [05.12.2016] The description of the post-war period has been based on the recollections of lieutenant colonel Tõnis-August Avingo’s granddaughter Merike Siivest (interviews 2009–2016).

Translated by Lingo OÜ

1 | 2017

MILITAARTURISM

Eesti elu ja inimesi ei mõjutanud 20. sajandil niivõrd teine maailmasõda, kuivõrd selle eel- ja järellugu. Tekst: MARIKA PIHEL, MARTIN ANDRELLER

1 | 2017

2003. aastal avati Tallinnas Toompea jalamil lähiajaloo tutvustamiseks Okupatsioonide muuseum. Aastate jooksul on sajad tuhanded muuseumikülastajad tutvunud eestimaalaste looga Nõukogude ja Saksa okupatsiooni perioodidel. Tänaseks on muuseumi püsiekspositsiooni lahendused vananenud ning vajavad värskendamist. Muuseumi meeskond töötab koostöös partneritega välja uut püsiekspositsiooni, mis avatakse külastajatele 2018. aastal. Võrreldes senisega laieneb uues püsiekspositsioonis okupatsioone ja vastupanu käsitlev ala. Eeskätt keskendume uue ekspositsiooni loomisel inimeste isiklikele lugudele ja tunnetele ning esemetele, mis kannavad endas meie lähiajaloo lugu. Lisaks teadmistele on meie kohus edasi anda isiklikke kogemusi – millist mõju avaldasid küüditamiEestlaste lood ne, vangilaagris veedetud aastad või okupatsioonides totalitaarsete süsteemide juurutaEesti taasiseseisvumine tõi meie mine indiviidile ja ühiskonnale. ühiskonnale lõpuks võimaluse rääTulevikus algab muuseumikülaskida lähiajaloost nii, nagu see oli. Jutustada lugusid, mida seni oli hoitud tus sisenemisega küüditamisvagunisse. Seintel näeb määrust küüditavaka all või teatud ainult kitsamas mise läbiviimise kohta ning esemeid sõprus- või pereringis.

Okupatsioonide aastatel 1940–1991 leidis Eesti territooriumil aset palju sündmusi, millest enamik tähendas totalitaarsete režiimide mõju all olevale rahvale halba. Esimene nn punane aasta (1940–1941), mil Eesti okupeeris Nõukogude Liit, tõi ühiskonnas kohe kaasa tagakiusamised, arreteerimised, küüditamised, mobilisatsiooni ja inimeste hukkamised. Ajavahemikul 1941–1944 sai Eesti ja eestimaalaste saatuseks olla osa Natsi-Saksa okupeeritud nn ida-aladest, mis tõi kaasa inimkaotusi ja holokausti. Teise maailmasõja lõpp aga tähendas Eesti jaoks ühtlasi uue Nõukogude võimuperioodi algust. Järgnenud aastakümnetel arreteeriti, küüditati või represseeriti muudel viisidel kümneid tuhandeid eestimaalasi.

OKUPATSIOONIDE MUUSEUM

Muuseumi uue püsiekspositsiooni keskmes on inimeste lood

ja dokumente, mis olid küüditatutel kaasas. Oma läbielamistest kõneleb ﬁ lmis Hans Luik, kes 1941. aasta juunis noore mehena Siberisse küüditati ja raskustest hoolimata hiljem tagasi pöördus. Kahtlemata on inimsusevastased kuriteod ja nende tagajärjed muuseumi üks raskemaid teemasid. Näha saab vangilaagrites valmistatud käsitööesemeid, mille kohta kunagised vangid on öelnud, et need andsid lootust ja usku tulevikku. Iga külastaja saab istuda vangivoodil ja uurida lähemalt nii küüditatute kui vangistatute Siberi teekonna kohta. Püüame anda võimalikult põhjalikku ülevaadet represseeritud inimeste lugudest. Samuti kõneleb ekspositsioon väheste säilinud esemete abiga Eestis sõja ajal korda saadetud inimsusevastastest tegudest,

Kahtlemata on inimsusevastased kuriteod ja nende tagajärjed muuseumi üks raskemaid teemasid.

holokaustist ja rahvusvähemuste likvideerimisest. Võrreldes senise ekspositsiooniga pööratakse oluliselt rohkem tähelepanu ka inimeste sunnitud liikumisele. Seda nii Siberist tagasituleku ja sellega kaasnevate probleemide kirjeldamisel kui ka eraldi teemaalal, mis jutustab eestimaalaste põgenemisest läände 1944. aasta sügisel. Kuidas ja millega põgeneti? Milline see teekond oli ja kuidas alustati uut elu nn vabas maailmas? Nendele küsimustele saab külastaja vastuse ning võib kogeda liigutavaid lugusid sellest tormisest teekonnast. Rääkides totalitaarsete režiimide kuritegudest rahva vastu ja selle mõjudest, tuleb rääkida ka argielust pärast arreteerimisi ja küüditamisi. Sellest, kuidas juurutati Eestis Nõukogude võimu ja totalitaarrežiimi,

OKUPATSIOONIDE MUUSEUM

Uueneva püsiekspositsiooni küüditamist kajastava osa illustratsioon

1 | 2017

mida tähendas see tavalisele inimesele ja kuidas sellega toime tuldi.

Totalitarism ei sisaldanud ainult otseseid repressioone, vaid mingis mõttes hoopis hullemat – ühiskonna mõjutamist ja sundmuutmist. Propaganda, tsensuur, keelud ja käsud sundisid eestimaalasi selle koorma all painduma, kuid samal ajal lootsid ja uskusid inimesed, et ühel päeval õnnestub elada taas vabas Eestis. Loomulikult pandi pealesurutud režiimile vastu nii, kuidas suudeti. Metsavennad, õpilasvastupanu, dissidendid – nad kõik kandsid endas ja andsid edasi mälestust vabadusest ja iha seda uuesti kogeda. Muuseumi uus püsiekspositsioon kirjeldab seega justkui erinevate saatustega inimeste lugusid. Külastaja kogeb lugusid neist, kes hukkusid, neist, kes elasid okupat-

OKUPATSIOONIDE MUUSEUM

MILITAARTURISM

Totalitarismist tagasi vabadusse

1 | 2017

Enne uue püsiekspositsiooni valmimist on plaanis avada ka kunagise Tallinnas asunud ENSV KGB peakorteri vangikongid.

sioonid üle ja tulid kannatustest välja võitjatena ning neist, keda otseselt ei represseeritudki, kuid kes olid sunnitud totalitarismile alla vanduma. Enne uue püsiekspositsiooni valmimist on plaanis avada ka kunagise Tallinnas asunud ENSV KGB peakorteri vangikongid, mis tänaseni on olnud laiemale avalikkusele suletud. Endised vangikongid kõnelevad ehedalt inimsusevastaste kuritegude toimepanekust Eestis. Muuseum on saavutanud vajalikud kokkulepped ja toetuse, et seegi märgilise tähendusega koht oleks külastajatele avatud ning seal toimunud kuriteod ei ununeks.

Uuenduse läbinud ekspositsioon kajastab samuti teemat, mille kohta läänes kõige rohkem küsitakse: kuidas te Nõukogude ajast välja tulite ja iseseisvuse saavutasite? Hirvepargi meeleavaldus 1987, Balti kett 1989 ja öölaulupeod – need sündmused on pidepunktid, millest hakkas hargnema meie tänane demokraatia ja iseseisev Eesti Vabariik. Külastaja saab ülevaate ka sellest, kuidas elu Eestis pärast taasiseseisvumist arenema hakkas.

Lugude kaudu selgub vabaduse väärtus Muuseumi meeskond peab uue püsiekspositsiooni loomisel oluliseks rääkida võimalikult paljude

IN ENGLISH

Uueneva püsiekspositsiooni põgenemist kajastava osa illustratsioon

In the Centre of the New Permanent Exposition of the Museum are People's Stories The Second World War had less impact on the life and people of Estonia than the period preceding and following it. Text by MARIKA PIHEL, MARTIN ANDRELLER

During the occupation years 19401991, many events took place on the Estonian territory, most of which had a negative impact on the nation under totalitarian regimes. The ﬁrst so-called red year (1940-1941), when the Soviet Union occupied Estonia, brought along persecutions, arrests, deportations, mobilisation, and executions of human beings. The fate of Estonia and its people during the years 1941-1944 was to become part of the eastern regions occupied by the Nazi Germany which resulted in human casualties and the Holocaust. The end of the Second World War signiﬁed the beginning of the Soviet reign in Estonia. Tens of thousands of Estonians were arrested, deported, or repressed in some other way in the decades to come.

The Stories of Estonians During the Occupations The restoration of the independence of Estonia ﬁnally gave our society the chance to speak about the recent history as it really was. To tell the stories kept hidden up until then or told only in the small circle of friends or family. In 2003, the Museum of Occupations was opened at the foot of Toompea Hill to introduce our recent history. Over the years, hundreds of thousands of museum visitors have learned about the story of Estonians during the Soviet and German occupation periods. The permanent exposition solutions today are out of date and need refreshing. The museum team in cooperation with its partners are developing a new permanent exposi-

tion which will be opened to visitors in 2018. Compared to the existing exposition, the area of occupations and resistance will be expanded in the new permanent exposition. The new exposition focuses, ﬁrst and foremost, on the personal stories, feelings, and items of people which carry the story of our recent history. Aside from passing on knowledge, our duty is to share personal experiences – what kind of impact deportation, the years spent in prison camps, and the implementation of totalitarian regimes had on the individual and the society. A visit to the museum in the future will start with the entrance to the deportation carriage. The walls display an order for the enforcement of deportation as well as items and documents the deported people had with them. Hans Luik talks about what he had to go through in June 1941 when he was deported to Siberia as a young man and later returned despite all the hardships. Crimes against humanity and their consequences are without a doubt one of the heaviest topics at the museum. Visitors can see handicraft items made in the prison camps which the former prisoners said gave them hope and faith in the future. Each visitor can sit on a prison bed and closely examine the journey to Siberia of the deported and imprisoned. We are trying to give as thorough an overview of the stories of the repressed people as possible. The few preserved items of the exposition also speak of the crimes against humanity committed in Estonia during the war, the

1 | 2017

MILITAARTURISM

inimeste lugusid, et külastajal oleks toimunut lihtsam mõista ja ka tänases kontekstis mõtestada. Ühelt poolt peame mõistma, milleks on totalitaarsed režiimid võimelised ja mida see inimkonnale tähendab, teiselt poolt tuleb tagada, et need sündmused ei korduks. Kahtlemata oleks seda raske saavutada, püüdmata mõtestada nendel aegadel puudunud väärtust ehk vabadust. Uues püsiekspositsioonis seisab külastaja silmitsi möödunud aegade inimeste valu ja hirmu, kuid ka helgemate hetkedega. Sealsamas kutsutakse külastajat mõtisklema selle üle, mida tähendab vabadus, kuidas igaüks meist saaks seda väärtustada ja hoida ning selle eest seista. Igal Eestimaa perel on oma lähiajaloo lugu, olgu see seotud Siberi, kodumaalt põgenemise või siiajäämisega. Maja Toompea nõlval jutustab neid edasi. Eesti 100. sünnipäeval veelgi isiklikumalt.

THE MUSEUM OF OCCUPATIONS

Illustration of the Soviet regime section of the new permanent exposition.

Holocaust, and the elimination of ethnic minorities. Compared to the existing exposition, more attention is paid to the forced movement of people. Both when describing the problems accompanying the return from Siberia as well as creating a separate thematic area telling the story of the Estonians escaping to the West in the autumn of 1944. How did they escape and what did they use for that? What was the journey like and how did they start a new life in the free world? Visitors will receive answers to these questions and can experience the moving stories of this tumultuous journey. When we talk about the crimes of the totalitarian regimes and their impact on a nation, we also have to talk about the everyday life after the arrests and deportation. About the implementation of the Soviet reign and the totalitarian regime in Estonia, what it meant for ordinary people and how they coped with it.

Compared to the existing exposition, more attention is paid to the forced movement of people.

they resisted the forced regime to the best of their ability. Forest brothers, student resistance, dissidents – they all carried within themselves and passed on the memory of freedom and the desire to experience it once more. The new permanent exposition of the museum thus describes the stories of people with different fates. The visitors experience the stories of those who perished, who survived the occupation and emerged from the suffering as winners, and those who were not directly repressed but were unable to resist totalitarianism. Back to Freedom from Prior to the opening of the new Totalitarianism permanent exposition, we are planTotalitarianism did not directly ning to open the prison cells of the include repressions but something former ESSR KGB headquarters in even worse than that – inﬂuencing Tallinn, which have been closed for and changing the society by force. the public up until now. The former The propaganda, censorship, prohibitions, and orders forced the Esto- prison cells vividly tell the story of the crimes against humanity comnians to bend under the burden, but mitted in Estonia. The museum has at the same time, people hoped and believed that one day they could live obtained the necessary agreements and support to open this meaningin a free Estonia again. Of course

1 | 2017

ful place to visitors and make sure the crimes that took place there are never forgotten. The new updated exposition also covers the topic most often asked about in the West: how did you come out from under the Soviet regime and regained independence? The Hirvepark meeting in 1987, the Baltic Way in 1989, and the night song festivals – these events are the reference points which led the way to our democracy today and an independent Republic of Estonia. The visitor also gets an overview of how life progressed in Estonia after the restoration of independence.

The Value of Freedom Expressed Through Stories The museum team considers the most important part of creating the new permanent exposition to tell the stories of as many people as possible so that the visitor could more easily understand what happened and to give it meaning in the context of today. On the one hand, we must understand what totalitarian regimes are capable of and what it means for humankind, but on the other hand, we must make sure that these events never happen again. That would undoubtedly be a difﬁcult task without trying to give meaning to the value – freedom – which was absent at those times. In the new permanent exposition, the visitor stands face to face with the pain and fear of the people of the past as well as their brighter moments. At the same time, visitors are invited to reﬂect on what freedom means, how each of us could value and preserve it and stand for it. Each family in Estonia has its own story regarding the recent history, whether it is connected to Siberia or escaping from or staying behind in homeland. The house at the foot of Toompea Hill will continue to tell them. And even more personally on the 100th anniversary of Estonia.

Translated by Lingo OÜ

ASSO PUIDET vabatahtlik autor Asso ajakirjanikukarjäär on viinud teda nii Afganistani kõrbetesse, Liibanoni mägismaale kui Eesti rabadesse. Kaitseliidu liige on ta alates 2012. aastast

MARTIN ANDRELLER vabatahtlik autor Okupatsioonide muuseumi kuraator Martin on metsavendluse uurimisele pühendunud lähiajaloolane, kes tunneb end ühtviisi hästi nii punkreid otsides kui soomukiga sõites

TOOMAS KASK vabatahtlik autor Toomas on Kuressaare malevkonna pealik ja Saaremaa maleva juhatuse liige. Saaremaa ja Gotlandi vabatahtlike riigikaitsjate vahelise koostöö arendamise eest pälvis ta 2016. aastal Rootsi kodukaitse hõbedase teenetemedali

MEHIS BORN major Major Borni üleelamisalased artiklid tõid talle möödunud aastal Kaitse Kodu! lugejate lemmiku tiitli. Lisaks kirjutamisele on ta huvitatud nii joonistamisest kui pildistamisest

AVE PROOS Naiskodukaitse esinaise asetäitja Lisaks Naiskodukaitsega seonduva kajastamisele ei põlga Ave ära muidki Kaitse Kodu! vabatahtliku reporteri ülesandeid

JANA OTS vabatahtlik autor Psühhoterapeudina töötava Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna esinaise Jana Otsa artikleid on lugejad korduvalt valinud Kaitse Kodu! parimateks

KATI OJAVER vabatahtlik autor Kati on Naiskodukaitse Lääne ringkonna liige ja üks esimesi ohutushoiu kursuse vabatahtlikke instruktoreid

REIN SÄINAS Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

1 | 2017

MILITAARTURISM

AUTORID

RIIDED

MEESTELE

2XL-8XL www.motleydenim.ee