Tiivulised suitsiiditerroristid maailmasõjas

Tiivulised suitsiiditerroristid maailmasõjas

Loomi on ajaloo jooksul sõjategevuses kasutatud üksjagu, kuid Teises maailmasõjas jõudis looduse kasutamine täiesti uuele tasemele – vaenlase hävitamiseks üritati armee teenistusse värvata nii tuvisid kui nahkhiiri.

Tekst: ANDRIS TAMMELA, ASSO PUIDET

Teise maailmasõja ajal, mil pommide elektroonilist juhtimist veel ei tuntud ning ainus võimalus möödapommitamist korrigeerida oli visata rohkem pomme, lootuses, et mõni neist ikka tabab, tuli usA psühholoogile ja käitumiseksperdile Burrhus Frederic skinnerile idee õpetada tuvid pomme juhtima.

Esmalt treeniti tulevasi kamikaze-tuvisid sihtmärke aerofotodel ära tundma ning nende pihta nokaga toksama. kui piisav täpsus oli saavutatud, topiti tuvid spetsiaalsesse, illuminaatoritega tuubi ning monteeriti pommi ninaossa.

Idee kohaselt oleks nüüd pommininas läbi õhu kihutav piloottuvi pidanud läbi illuminaatori tuvastama maastikul aerofotodelt juba tuttavaks saanud kontuuri ning seda vastavalt treeningule nokaga toksama.

Mitte kõik tuvid ei ole rahutuvid

Pixabay

Toksimistundlikud illuminaatorid oleksid seepeale nihkunud ning ühtlasi liigutanud pommi tüürimismehhanisme, korrigeerides nõnda selle trajektoori. seejuures pidi pommi manööverdamine toimuma kõige parematel demokraatlikel alustel. nimelt kuulus iga sellise pommi juhtimiskapslisse kolm meeskonnaliiget. Pomm pidi lendama sinna, kuhu otsustab enamus, ehk suunas, mille valisid nokaklõbinal välja vähemalt kaks kolmest suitsiidituvist.

Vaatamata suhteliselt edukatele katsetustele ning kulutatud 25 000 dollarile (tänases vääringus ligi 350 000 dollarit) otsustas rahvuslik kaitseuuringute komitee programmi lõpetada – suutmata ilmselt leppida mõttega pommininas istuvast tuvikonsiiliumist, kelle pädevuses on otsustada, kellele pomm pähe juhtida.

Viitsütikuga nahkhiired

Kui tuvipommid olid mõeldud ennekõike natsi-saksamaa vastu, siis 1942. aastal hakkas usA õhuvägi otsima meetodeid, kuidas teisele vaenlasele, Jaapanile, võimalikult väikse

Vaeva ja riskiga võimalikult palju kahju tekitada. Pearl Harbori eest oli ju ometi vaja kätte maksta. ning seal, kus on vajadus, on tihtilugu ka võimalus. nii vähemalt näis, kui sõjateaduste areenile astus neis ringkondades seni tundmatu hambaarst Lytle s. Adams, kes new mexico nahkhiirekoobastes ekskursioonil käies sattus neist pisikestest, kiiretest ning äärmiselt osavatest lendajatest vaimustusse.

Emapomm: iga selline kanisterpomm pidi koosnema 26 lahtrist, millest igaüks mahutas 40 nahkhiirt. Konteinerid oleks lennukist välja heidetud 1500 meetri kõrguselt. 1000 meetri peal oleks avanenud langevari. Plaanide kohaselt taheti Alaskast Jaapani suunas teele saata kümme pommitajat B-24, igaühel lastiks sadu nahkhiirekonteinereid ühtekokku 1,04 miljoni nahkhiirega

Üks mõttejupp viis teiseni ja nii valmiski Adamsi peas saatanlik plaan nahkhiirtele süütepommid külge monteerida ning nad üheotsapiletiga Jaapanisse saata. Riiki, mis, nagu sel ajal Ameerikas valdavalt usuti, oli kokku volditud peamiselt puidust ja paberist. Süütepommi ja paberist linnade kombinatsioon aga tähendab vaid üht – hävingut!

Ent k uidas nahkhiired Jaapanisse saada? Lihtne. Nad t uleb unele külmutada, sulgeda tuhandete kaupa suurde konteinerisse ja mõne Jaapani linna kohal lennukist alla visata. Vaikselt langevarju otsas kõlkuvas konteineris allapoole laskudes soojeneksid nahkhiired üles ja ärkaksid. Sii s, sobival kõrgusel, konteiner avaneks, aegreleega süütepommidega relvastatud nahkhiired sööstaksid vabadusse ning tormaksid majade räästaalustesse, pragudesse ning kõikvõimalikesse teistesse õõnsustesse varju otsima. Seal avastaksid nahkhiired, et neile on klambriga jala külge kinnitatud mingi jubin. Terava taibu ja vähemalt sama teravate hammastega elukad eraldaksid ennast sellest jubinast ja lendaksid minema, jättes hävingut toova lasti maha. Nin g siis, kui aeg küps, lahvataksid üle linna tuhanded ja tuhanded tulekahjud.

Pommi ninna kinnitatav juhtimissüsteem ja selle suleline piloot

MICHIGANI ÜLIKOOL

Oleks Adams niisama unistaja olnud, ei teaks inimkond sellest plaanist tõenäoliselt midagi. Aga Adams oli tegudeinimene. Nii p anigi ta oma saatanliku plaani paberile, toppis paberi ümbrikusse ja kirjutas adressaadiks Franklin D. Roo sevelt. Jah, see president.

Mitmete asjaolude kokkusattumusel, kus ei olnud väike roll ka sellel, et Adams tundis presidendi kaasat isiklikult, ei rännanud Adamsi kiri Valgest Majast mitte kohalikku jäätmekäitlusjaama, vaid sõjaministeeriumisse, kus idee tunnistati piisavalt jaburaks ja nii veidraks, et see võiks isegi toimida.

Projekt Kanakoib

Head mõtted väärivad teostust ja nii hakkasidki USA sõjamasina helged pead Adamsiga koostöös plaani viimistlema ja samm-sammult ellu viima. Kõi gepealt tuli leida sobiv nahkhiireliik. Sell eks sai mitte just suure üllatusena sama liik, kellega Adams New Mex icos oli kohtunud – Tadarida brasiliensis. Esiteks on see liik väga arvukas (koopas, kus Adams neid kohtas, elas neid oma 20 miljonit). Ja, mis veel olulisem, nad on piisavalt tugevad, et lennata ringi, 28grammine süütepomm jala külge seotud.

Tegelikult töötas programmi kaasatud lugupeetud napalmileiutaja Louis Frederick Fieser nahkhiirepommide tarbeks välja koguni kaks erinevat süütepommi. Väiksem, umbes 20grammine, petrooleumiga täidetud pomm pidi põlema neli minutit ja suuremas, üle 30grammises süütepommis jagus petrooleumi kuueks minutiks. Süütesüsteem oli neil sarnane: vaskkloriid pidi lööknõela tagasi hoidva traadi tasapisi läbi söövitama, misjärel pidi toimuma teadagi, mis.

Mais 1943 tehti nahkhiirepommidega esimesed tõsisemad katsetused. Väga hästi need ei läinud. Ena mik 3500 kinnipüütud ning enne konteinerisse toppimist unele külmutatud nahkhiirest ei ärganud vastu ootusi pärast konteinerist väljapuistamist üles ning prantsatasid vastu maad sodiks. Ühel teisel korral aga suutsid juba petrooleumikanistritega varustatud nahkhiired korraldada põgenemise. Vangistusest pääsenud, tormasid nad kohe varju – vähemalt see osa plaanist töötas –, ainult et see varjupaik polnud mitte mõnele jaapani kalurile kuuluv hurtsik, vaid US A lennuväe angaar. Ent jällegi – töötas see osa plaanist, mis nägi ette, et varjualune peab põlema süttima.

Katsetuste käigus selgus, et nahkhiired, kui nad just lennukist surnuks ei kukkunud, suutsid tõesti hooneid põlema süüdata. Tõsi, fotol pole mitte sihtmärgiks planeeritud objekt Jaapanis, vaid katsetuste käigus põlema süttinud USA lennuväebaasi angaar

Pärast kulutatud 2 miljonit dollarit (tänases vääringus üle 27 miljoni), 6000 nahkhiirt, ühte angaari ning koos sellega kindralile kuulunud autot otsustati hambaarsti põrgulikust plaanist loobuda.

Nagu ajaloost teada, lahendas Jaapani probleemi ära üks teine, märksa efektiivsemaks osutunud leiutis, mis tabas 1945. aasta augustis Hiroshimat ja Nag asakit. Adams aga ... temast on teada, et mingil hetkel kuulutas ta maailmale, et on leiutanud masina, mis annab müntide eest praetud kana.

Allikad:

Old, Weird Tech: The Bat Bombs of World War II https://www.theatlantic.com/technology/ archive/2011/04/old-weird-tech-the-batbombs-of-world-war-ii/237267/

The Almost Perfect World War II Plot To Bomb Japan With Bats https://www.atlasobscura.com/articles/ the-almost-perfect-world-war-ii-plot-tobomb-japan-with-bats

Brilliant Mistakes: The Bat Bomb https://www.defensemedianetwork.com/ stories/brilliant-mistakes-the-bat-bomb/

Project Pigeon http://andrewmallis.com/blog/wp-content/uploads/2007/09/project_pigeon700. jpg

Nahkhiirest kutsealune süütepommiga