Tiivulised suitsiiditerroristid maailmasõjas
kurioosum
Loomi on ajaloo jooksul sõjategevuses kasutatud üksjagu, kuid Teises maailmasõjas jõudis looduse kasutamine täiesti uuele tasemele – vaenlase hävitamiseks üritati armee teenistusse värvata nii tuvisid kui nahkhiiri.
54
Tekst: ANDRIS TAMMELA, ASSO PUIDET
1 | 2018
Teise maailmasõja ajal, mil pommide elektroonilist juhtimist veel ei tuntud ning ainus võimalus möödapommitamist korrigeerida oli visata rohkem pomme, lootuses, et mõni neist ikka tabab, tuli usA psühholoogile ja käitumiseksperdile Burrhus Frederic skinnerile idee õpetada tuvid pomme juhtima. esmalt treeniti tulevasi kamikaze-tuvisid sihtmärke aerofotodel ära tundma ning nende pihta nokaga toksama. kui piisav täpsus oli saavutatud, topiti tuvid spetsiaalsesse, illuminaatoritega tuubi ning monteeriti pommi ninaossa. idee kohaselt oleks nüüd pommininas läbi õhu kihutav piloottuvi pidanud läbi illuminaatori tuvastama maastikul aerofotodelt juba tuttavaks saanud kontuuri ning seda vastavalt treeningule nokaga toksama. Toksimistundlikud illuminaatorid oleksid seepeale nihkunud ning ühtlasi liigutanud pommi tüürimismehhanisme, korrigeerides nõnda selle trajektoori. seejuures pidi pommi manööverdamine toimuma
kõige parematel demokraatlikel alustel. nimelt kuulus iga sellise pommi juhtimiskapslisse kolm meeskonnaliiget. Pomm pidi lendama sinna, kuhu otsustab enamus, ehk suunas, mille valisid nokaklõbinal välja vähemalt kaks kolmest suitsiidituvist. Vaatamata suhteliselt edukatele katsetustele ning kulutatud 25 000 dollarile (tänases vääringus ligi 350 000 dollarit) otsustas rahvuslik kaitseuuringute komitee programmi lõpetada – suutmata ilmselt leppida mõttega pommininas istuvast tuvikonsiiliumist, kelle pädevuses on otsustada, kellele pomm pähe juhtida.
Viitsütikuga nahkhiired
kui tuvipommid olid mõeldud ennekõike natsi-saksamaa vastu, siis 1942. aastal hakkas usA õhuvägi otsima meetodeid, kuidas teisele vaenlasele, Jaapanile, võimalikult väikse
