Tirpitz - peidetud elamus düünide vahel

Tirpitz – peidetudelamus düünide vahel

Jüüti poolsaare läänerannik on looduslikult üks ilusamaid kohti Taani Kuningriigis – hunnitud ja pidevalt kuju muutvad liivadüünid, Põhjamere mitte hetkekski vaikiv laintemüha, mäslev merevaht rannal, tuhanded liivale uhutud merekarbid.

Tekst: NELE PERNITS

See looduslik ilu ja ookeani lähedus meelitab Lääne-Taanisse igal aastal sadu tuhandeid turiste. Aga mitte ainult see. kogu Jüütimaa läänerannik kannab endas varjatud ajalugu, olles osake ii maailmasõja ajal rajatud suurest kaitserajatiste süsteemist. nn Atlandi vall kujutab endast aastatel 1942–1944 saksamaa rajatud betoonehitiste, punkrite ja miiniväljade rodu, mis kulges mööda euroopa rannikut norrast Hispaaniani. militaarhuvilisele jätkub Jüütimaal kauaks mõnusat avastamist, sest nähtavaid, varjatud või hoopis liiva alla mattunud punkreid on rannikul tõepoolest igal sammul.

Sõjaajaloo huviliste maiuspala

Erilise pärlina avati Lääne-Jüütimaal Blåvandis 2017. aasta suvel uues kuues muuseum Tirpitz. kunagise 38 cm sk C/34 kahuri jaoks mõeldud punkri ümber on ehitatud nüüdisaegne massiivsest betoonist, terasest ja klaasist hoone, mille kuju järgib ümbritsevaid liivadüüne ning mis asub suures osas maa all. Just selle ümbritsevasse hajuvuse ja sulanduvuse tõttu nimetatakse uut muuseumi ka peidetud või nähtamatuks muuseumiks.

Väga huvitavalt on muuseumis lahendatud probleem giidide ja pikkade tekstidega, mida enamasti jaksavad lugeda vaid tõsised huvilised. muuseumis polegi pikki kirjalikke tekste ja ilmselt ka mitte giide. iga külastaja saab sisenedes kuulari, vastavalt eelistusele Taani või mõnes muus keeles. Muuseumis on kõikide eksponaatide juures üks või mitu kuularimärki, mille juures igaüks saab oma kuularit piiksutada ja seejärel kuulata lugusid konkreetse objekti kohta. Allakirjutanule oli selline süsteem vägagi sümpaatne, sest esiteks saab iga eksponaadi juures veeta täpselt nii palju aega, kui kaua see konkreetne asi huvi pakub, ja teiseks on muuseum tänu külastajate keskendunud kuulamisele erakordselt vaikne, siin saabki kõigesse rahulikult süveneda ja manada silme ette pilte läinud aegadest. Lisaks on kõik tekstid inglise keeles väga ilmekalt ja olukorratruult sisse loetud.

Muuseumis on neli sektsiooni, millest külastaja saab läbi jalutada. üks näitustest kannab nime „Lääneranniku lood“. Lisaks staatilisele väljapanekule, mida saab ise uurida, muutub saal iga poole tunni tagant pimedaks kinoruumiks ning mööda seinu, lage ja põrandat hakkab jooksma 20 000 aastat lääneranniku ajalugu – filmina, varjuteatrina ja kes teab veel millena. seda peaks lausa mitu korda vaatama, et jõuaks kõiki nüansse jälgida. Aga on üsna võimas tunne seista tallavate mammutite keskel või mööduvate viikingilaevade all.

Suurim vaatamisväärsus on muidugi punker ise. Tirpitzi punker ei saanud tegelikult kunagi töökorda, sest see pidi valmima septembris 1945, aga sõjategevus lõppes juba sama aasta mais. Punker oli mõeldud suurele, algselt laevadele ehitatud 38 cm sk C/34 kahurile, mis otsustati hiljem hoopis rannakaitsekahuriks teha ja maismaale paigutada. Tegu oli n-ö pimeda punkriga ehk sihtmärk ei olnud relvakäsitsejatele endile nähtav. massiivses betoonhiiglases ringi liikudes saab iga sopi ja ruumi kohta kuulata detailset selgitust, mis seal oleks pidanud olema, milliseid jälgi sellest võib leida ja kuidas kogu masinavärk oleks töötanud. Punker on säilitatud pimeda, rõske ja pisut kõhedusttekitavana, mis paneb mõtlema tõeliselt massiivse sõjariista võimsusele ja koledusele üheskoos. Tirpitzi kahur oleks pidanud põhja laskma iga sõjalaeva 55 km ulatuses. see oleks olnud tõeline löögirusikas Hitleri kavandatavas kaitsevallis.

Näitus „Betoonsõjavägi“ keskendubki Atlandi kaitsevallile – nii ressursile (kui palju materjali, inimjõudu, aega jne betoonrajatiste ehitamiseks kulus) kui ka eludele, mis vajasid elamist Hitleri suure idee varjus. oma lugusid räägivad mehed, kes pidid samas punkris teenima hakkama; naised, kes armusid saksa sõduritesse; lapsed, kes olid sakslastelt maiustusi saanud; inimesed, kelle elusid muutsid sõda ja betoon. ühest küljest on see hästi suurejooneline väljapanek oma võimsate arvude ja lugematute tonnide betooniga. Teisalt on veelgi võimsam kuulata lihtsate inimeste väikesi lugusid, mis on igaüks omamoodi jätnud jälje ajalukku.

Oma silmaga vaatamist väärt

Muuseumi neljas näitus „mere kuld“ on Taani suurim merevaigukogu. külastajate ees rullub lahti kogu merevaigu kogumise lugu ajast, mil see oli keelatud tegevus ja kõik leiud kuulusid kuningale, kuni tänase päevani, mil fanaatikud ikka veel ja lausa igapäevaselt rannas merevaiku otsimas käivad. näitus annab ka palju näpunäiteid, kuidas õiget merevaiku ära tunda.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kogu muuseum on suurepärane näide tänapäeva võimaluste kasutamisest nii arhitektuuris kui ekspositsioonis. kindlasti on oma silmaga vaatamist väärt, kui oskuslikult on ühendatud massiivne betoonist punker ja modernne uusehitis ning kõik see sobima pandud laiuvate liivadüünidega. Vägagi külastamist väärt on ka kõik muuseumis esitletud näitused.

Kes on natukenegi sõjandushuviline või Taani roheliste väljade ja ajaloo nautleja, leiab Tirpitzist kindlasti selle iva ja elamuse, mille pärast tasus minna. soovitan kindlasti külastada kõigil Lääne-Jüütimaale sattujatel. Ja kui aega üle jääb, saab ronida Blåvandi liivadüünidel, otsida silmadega vanu kaevikuliine ja püüda silmata looduse varju jäävat betooni. uskuge, see on seal, isegi kui te seda ei näe.

Nele Pernits