Tirpitz – peidetud
elamus düünide vahel
Jüüti poolsaare läänerannik on looduslikult üks ilusamaid kohti Taani Kuningriigis – hunnitud ja pidevalt kuju muutvad liivadüünid, Põhjamere mitte hetkekski vaikiv laintemüha, mäslev merevaht rannal, tuhanded liivale uhutud merekarbid.
miLiTAArTurism
Tekst: NELE PERNITS
see looduslik ilu ja ookeani lähedus meelitab Lääne-Taanisse igal aastal sadu tuhandeid turiste. Aga mitte ainult see. kogu Jüütimaa läänerannik kannab endas varjatud ajalugu, olles osake ii maailmasõja ajal rajatud suurest kaitserajatiste süsteemist. nn Atlandi vall kujutab endast aastatel 1942–1944 saksamaa rajatud betoonehitiste, punkrite ja miiniväljade rodu, mis kulges mööda euroopa rannikut norrast Hispaaniani. militaarhuvilisele jätkub Jüütimaal kauaks mõnusat avastamist, sest nähtavaid, varjatud või hoopis liiva alla mattunud punkreid on rannikul tõepoolest igal sammul.
Sõjaajaloo huviliste maiuspala
erilise pärlina avati Lääne-Jüütimaal Blåvandis 2017. aasta suvel uues kuues muuseum Tirpitz. kunagise 38 cm sk C/34 kahuri jaoks mõeldud punkri ümber on ehitatud nüüdisaegne massiivsest betoonist, 68
1 | 2018
terasest ja klaasist hoone, mille kuju järgib ümbritsevaid liivadüüne ning mis asub suures osas maa all. Just selle ümbritsevasse hajuvuse ja sulanduvuse tõttu nimetatakse uut muuseumi ka peidetud või nähtamatuks muuseumiks. Väga huvitavalt on muuseumis lahendatud probleem giidide ja pikkade tekstidega, mida enamasti jaksavad lugeda vaid tõsised huvilised. muuseumis polegi pikki kirjalikke tekste ja ilmselt ka mitte giide. iga külastaja saab sisenedes kuulari, vastavalt eelistusele taani või mõnes muus keeles. muuseumis on kõikide eksponaatide juures üks või mitu kuularimärki, mille juures igaüks saab oma kuularit piiksutada ja seejärel kuulata lugusid konkreetse objekti kohta. Allakirjutanule oli selline süsteem vägagi sümpaatne, sest esiteks saab iga eksponaadi juures veeta täpselt nii palju aega, kui kaua see konkreetne asi huvi pakub, ja teiseks on muuseum tänu külastajate
keskendunud kuulamisele erakordselt vaikne, siin saabki kõigesse rahulikult süveneda ja manada silme ette pilte läinud aegadest. Lisaks on kõik tekstid inglise keeles väga ilmekalt ja olukorratruult sisse loetud. muuseumis on neli sektsiooni, millest külastaja saab läbi jalutada. üks näitustest kannab nime „Lääneranniku lood“. Lisaks staatilisele väljapanekule, mida saab ise uurida, muutub saal iga poole tunni tagant pimedaks kinoruumiks ning mööda seinu, lage ja põrandat hakkab jooksma 20 000 aastat lääneranniku ajalugu – fi lmina, varjuteatrina ja kes teab veel millena. seda peaks lausa mitu korda vaatama, et jõuaks kõiki nüansse jälgida. Aga on üsna võimas tunne seista tallavate mammutite keskel või mööduvate viikingilaevade all. suurim vaatamisväärsus on muidugi punker ise. Tirpitzi punker ei saanud tegelikult kunagi töökorda, sest see pidi valmima septemb-
