ÜLE ELADA JA VASTU PIDADA, LOOMULIKULT KA TALVEL

ÜLE ELADA JA VASTU PIDADA, LOOMULIKULT KA TALVEL

Instruktorid istusid SERE 1 kursusel lõkke ääres ja kuulasid meedikute arutlust ekstensiivse priapismi ekstsessiivsest manuaalteraapiast ja palpatsioonist tekkinud subakuutse lateraalse epikondüliidi 2 ravist. See polnud ainus elutarkus, mida SERE kursuse instruktorid naerulagina saatel jagasid.

Tekst: MARTIN MÄGI, vabatahtlik autor

Talvekursus oli SERE väljaõppe teine osa. Sinna pääsesid need, keda suvise kursuse külm ära ei võtnud. Esimese tegevusena tutvustati õppivale koosseisule lund. Eestlased, põhjamaa inimesed, õppisid aru saama lumest, külmatundest ja soojendamisest.

„Pane põsk vastu lund. Hoia. Aitab. Pane kinnas vastu põske. Mis tunne on? Nüüd torka nina lumme. Sügavamale! Hoia! Nüüd võta kindad käest ja soojenda nina. Kas said vahest aru?“

„Kõik võtavad vasema kinda käest, panevad käe lumme ja hoiavad, kuni ma luban ära võtta. Nüüd võta käsi lumest välja ja pane kinnas kätte tagasi. Nüüd pane parem käsi lumme. Hoia. Ja nüüd pane parem käsi enda kaenlaauku. Kas said vahest aru?“

Mõne aja pärast jooksid õppurid paljajalu lumes. „Nüüd võtab labajala ja paneb endale kaenlaauku!“ Pärast kolme minutit kangutamist ja ähkimist oli kaenlaaugus 16st jalalabast neli. Ülejäänud takerdusid habemete, õllekate või naerukrampide taha.

Foto: Norman Talson

„Veel neli ringi paljajalu! Ja nüüd paneb oma labajalad lahingupaarilise kaenlaauku!“ Paar minutit otsiti õiget asendit, täiendati värvikirevalt „Kaamasuutrat“ 3 ja kõik jalakesed soojenesid vastaspoole kaenlaaukudes. Pildistada ei lubatud 4 . „Meedikud, nüüd te enam ei küsi, kuidas jalaseen kaenlaauku sai!“ Huumor võib must olla, kuid jalad peavad puhtad olema.

„Suusad, kepid, oksad ja telkmantel võimaldavad kiire tuulekindla puhkepaiga ehitamist.“ „Ja niimoodi sünnib püsivam varjualune.“ „Ja niimoodi lumeonn.“

Instruktorid olid eelnevalt käinud metsas, ehitanud eeskujulikud näidisööbimispaigad ja isegi lumeonni. Kogunud kokku mehest kõrgema hunniku lund, tagunud selle lume hiiglaslikuks kõvaks kupliks ja siis seest tühjaks uuristanud. Ja selles ilma magamiskotita ööbinud. Võrdsel alusel õppuritega.

„Kasutage, mida täna õppisite. Ehitage ulualune, sööge, puhake ja kogunege lõkkeplatsile MHK0730. Siin on teile halvaa. Nelja peale.“

Mitte magamine, vaid üleelamine. Mitte söömine, vaid halvaaveerandiku oskuslik jaotus ööpäevale.

„Telkmantel, kivid, ämber ja lõkkepuud on sealpool. Tehke lõke, soojendage ämbrites vajalik kogus vett, ajage kivid tuliseks, ehitage sissisaun, kuhu pärast jääauku sooja minna.“

Palkidest pikk lõke põleb kaua, annab ühtlast sooja ning sobib suurepäraselt ka õhtusöögi valmistamiseks

Instruktorid läksid järvele jääauku lõikama. Õppurid olid väsinud ja näljased. Veresuhkur oli madal. Töö edenes aeglaselt. Lumi sulas ämbri all kiiresti ja juba aurava veega ämber vajus lõkkesse. Jälle õppetund. Olles sauna ette valmistanud, rivistus õppiv koosseis jääaugu äärde.

Vorm. Saapad. Seljakott. Suusad. Suusakepid. Meelekindlus. Hoog. Plärts. Nii külm, et ei saa mõelda ega hingata. Vabaneda kiiresti suuskadest. Seljakott kuivale visata. Ise välja ronida, suusakepid jäänaelteks.

Vasalemmas minutid venivad. „Rulli ennast lumes! Rulli-rulli! Rohkem rulli! Joostes sauna!“ Lumes rullimine kuivatab riideid.

Instruktorid olid sissisauna juurde toonud kotitäie küpsiseid ja magusat tulist teed. Keegi ei võtnud neid enne, kui instruktorid küsisid, kas küpsised ei maitse? Distsipliin ja moraal olid kõrged. Instruktorite loata keegi ei söönud.

Õpe jätkus. Kuidas küttida. Kuidas kala püüda. Mis vahe on vinnutamisel ja suitsutamisel. Kuidas maitseb männiokkatee. Õppuritel algas laupäevaõhtune „vaba aeg“. Kohendada oma ulualused, teha lõkkepeegeldi, tuuletõke, katusealune, veelgi paksem kuuseoksamadrats. Suitsutada oma liha ja see ära süüa.

Pühapäeva hommikul mõõtsid meedikud viimast korda osalejate tervisenäitajaid. Madalaima veresuhkruga võitlejad määrati haavatuteks. Haavatutele ehitati suuskadest ja okstest kelk ja endale räätsad. Räätsadel, sissi visadusega, haavatu kelk nööridega üle õla, ronis talvine SERE kursus Vasalemma karjääriredeli kõrgeimale pulgale.

Okstest ja telkmantlitest valmistatud sissisaun

ÄÄREMÄRKUS

Niivõrd väljakutsuval õppusel peab õppuritel olema meditsiiniline järelevalve.

Seekord olid õppuritele kindlustunnet pakkumas kaks Tallinna maleva Põhja üksikkompanii meedikut. Meedikud mõõtsid väljaõppe jooksul neli korda veresuhkrut ja vererõhku. Esimene mõõtmine oli kogunemiskohas, järgmised juba maastikul.

Täpsed detailid jäävad osalejate ja instruktorite teada. Võib öelda, et kõige raskem hetk saabus õppivale koosseisule kolmanda mõõtmise aegu. Viimasel, pühapäevahommikusel mõõtmisel olid õppurid juba pisut süüa ja puhata saanud ning see kajastus ka numbrites. Õppurite tegevused ja mõõtmiste tulemused olid korrelatsioonis.

Traadist ja lõhestatud puupakust saab teha efektiivse „pliidi”

Kõrgeim veresuhkur mõõdeti loomulikult kursuse alguses. Eks osalejad sõid avansiks nii palju, kui võimalik oli. Kõrgeim veresuhkru näitaja oli 7,2 mmol/l.

Madalaim veresuhkru näit 2,6 mmol/l tuli kursuse raskeimal hetkel. Selle kaliibriga meestel käskisid meedikud neile antud „turvatoidu“ ära süüa. Õppurid kurtsid madalast veresuhkrust ja väsimusest tingitud kerget peavalu, pearinglust ja iiveldust, mis veresuhkru normaliseerumisega möödus.

Süstoolne vererõhk kursuse vältel pigem langes ja diastoolne tõusis, rekordnumber oli 170/120.

VIITED: 1. SERE – Survival, Evasion, Resistance, Escape – üleelamine, vältimine, vastupanu, põgenemine.

2. Liigsest eneserahuldamisest tekkinud „tennisisti küünarnukk”.

3. https://et.wikipedia.org/wiki/Kaamasuutra

4. Kaitse Kodul! on SERE kursuse läbiviija luba piltide avaldamiseks. Erakogu foto autor on toimetusele teada.