MUUSEUMIST RINDELE JA TAGASI

MUUSEUMIST RINDELE JA TAGASI

Horvaatias Splitis paiknev meremuuseum on ilmekas näide sellest, et tegelikult ei tasu midagi ära visata – mine tea, millal jälle vaja võib minna.

Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Nimelt osutusid veriseid võitlusi näinud Gripe kindluse müüride vahele rajatud meremuuseumisse vaatamiseks välja pandud eksponaadid vägagi praktiliseks horvaatide Kodumaa sõja päevil aastatel 1991–1995. Mõistagi mitte kõik eksponaadid. Konfliktisituatsioonis pole suuremat kasu kalade hoiustamiseks valmistatud hiiglaslikust keraamilisest potist, kaluripaadi pehkinud puidust fragmentidest või mereriigi uhkest ajaloost kõnelevatest skulptuuridest, mis on kaunistanud laevaninasid.

Mõnevõrra rohkem kuluvad ehk ära oktant ja sekstant, kui tead, mis need on, ja oled osav kasutama. Needki on selles horvaatide 1000 aasta tagusesse aega vaatavas meremuuseumis näha. Nagu ka kaubalaevakaptenite logiraamatud või lihtsate kalameeste võrgud ja muud püügivahendid, millega leib või vähemalt kala lauale toodi.

Jah, nüüd, aastasadade möödudes, on muuseumivitriinidel kõik võrdsed – ei ole enam vahet, kas olid peen mereväeohvitser või lihtne, soolasest meretuulest parkunud nahaga kalur. Oma koht on sul ajaloos. Ja meremuuseumis. Kusagil seal vaskse tuukrikostüümi ja ammu aegunud roostekarva kalakonservide kõrval.

VAJA OLI

Küll aga osutus alamehitatud ja -relvastatud horvaatidele Kodumaa sõjas serblaste tõrjumisel tõhusaks abiks meremuuseumi sõjaajaloo sektsiooni vitriinidesse, seintele ja põrandale paigutatud arsenal. Siin tapvat kraami jagub. Piraadimõõkadest kuulipildujate ja käsigranaatideni välja. Viimaseid, muide, valmistati siinsamas Spliti laevaehitustehastes.

Teiste relvade seas leiab muuseumist ka näiteks Teises maailmasõjas tuleristsed saanud kuulipilduja Browning. See oli samuti üks relvadest, mis anti Kodumaa sõja ajal Horvaatia armee kasutusse klausliga: võtke, aga pange pärast tagasi. Võeti, kasutati ja pandigi pärast tagasi. Pole teada, kas muuseumi hoovil väliekspositsioonis nähtavad Esimese maailmasõja aegsed suurtükid või kahe ilmasõja vahel toodetud õhutõrjerelvad samuti üheksakümnendatel käiku läksid. Igatahes erinevalt brauningust nende kohta üleandmis- ja vastuvõtmisaktid puuduvad. Küll on teada, et osadele muuseumihoovis nähtavatele kaluripaatidele kruviti sõja päevil külge kuulipildujad ja kergemad pardakahurid. Sest oli vaja.

TORPEEDO ISA

Rääkides sõjapidamisest, ei saa mööda minna torpeedodest. Neid on Horvaatia meremuuseumis nagu puid riidas. Pole ka ime, sest kõikide torpeedode isaks võib nimetada Horvaatias sündinud Austria-Ungari mereväeohvitseri Ivan Luppist.

Luppise üheks suureks unistuseks oli luua mehitamata, lõhkeainet täis tuubitud alus, mis vastase laeva juurde sõidaks ning siis sellega kokkupuutes lõhkeks.

Mõeldud-tehtud. Ja veel kord mõeldud. Esimene Luppise loodud torpeedo oli umbes meetripikkune, klaasist stabilisaatoritega, ja oli juhitav kaldalt köitest sikutades. Või vähemalt oleks pidanud olema. Katsetused siiski näitasid, et selline lahendus päris hästi ei toimi. Kuid Luppis polnud allaandja tüüp. Ta jätkas oma põrgumasina täiendamist ning jõudiski lõpuks seadeldiseni, mis oli juba päris sarnane tänase päevani kasutavatele torpeedodele. Sealt edasi on toimunud sisuliselt vaid iluravi ja täiendamine.

Nii ulatubki kollektsioon aastast 1866 pärinevast torpeedopeast kuni kuuekümnendate keskpaigani Horvaatia sadamalinnas, Luppise kodulinnas Rijekas toodetud torpeedodeni. Evolutsioon, mis ilmestab veenvalt selle salakavala relva kujunemislugu läbi aastakümnete ja sõdade.

Jääb vaid loota ja soovida, et enam kunagi ei peaks Horvaatia sõjamuuseumisse ladustatud eksponaate sihtotstarbeliselt kasutama. Küll aga tasub neile pilk peale panna.

Video: https://youtu.be/c09M90x73q4

Asso Puidet