„SOLDAT BLANC“ - VALGED ALUSTAVAD JA KAOTAVAD

„SOLDAT BLANC“ - VALGED ALUSTAVAD JA KAOTAVAD

Vahelduse mõttes sattus näppu üks Prantsuse film. Prantsuse filmikunstist on siinkirjutajal peamiselt soojad mälestused. Lapsepõlvest meenuvad kohe näitlejad Louis de Funes, Charles Aznavour ja JeanPaul Belmondo, väheke tänasemast päevast näiteks režissöör Luc Besson. Ühesõnaga – ootused olid vaatamist alustades vägagi olemas. Ja pettuda ei tulnud.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor

Prantsuse Indohiina. Teine maailmasõda on kirjade järgi justkui läbi saanud. Prantsusmaa on nõuks võtnud, et sõjaeelsed asumaad ilma prantslaste ennastsalgava abita ikka kuidagi toime ei tule. Päris kõigile asumaade elanikele sihuke idee aga mokkamööda pole, niisiis saadab Prantsusmaa oma asumaale Aasias portsu sõjamehi. Sõjameeste ülesandeks jääb kohalikele selgitada, vajadust mööda ka tulistamise abil, et just prantslased on kõige lahedamad tüübid, kellega sõbrustada. Metoodika, millega ühelt poolt prantslased ja teiselt kommunistid oma häädust tsiviilelanikele demonstreerivad, on üksjagu brutaalne ning pole ka ime, et poolte valik pole küsimus mitte ainult kohalikele elanikele, vaid nii mõnelgi juhul ka sõdivate poolte sõduritele.

Elasid kord kaks sõpra, Robert ja Andre. Robert oskas sõda mängida, püssiga vehkida ja inimese pihta tulistada, Andre mitte nii väga. Aga kui kodumaa, mis just äsja oli okupatsioonist vabanenud, kutsus, sattusid mõlemad maanurka, mida toona nimetati Prantsuse Indohiinaks. Vahelepõikeks ütlen, et tänapäeval on samas kohas päris mitu iseseisvat riiki. Robert, Andre ja hulk teisi Prantsuse sõjamehi möllavad džunglis, põletavad külasid maha ja tapavad kohalikke, sest jaapanlasi, kelle mahalöömiseks justkui kohale tuldi, nii väga enam polegi. Nende vastasteks on hoopiski Ho Chi Minhi pooldajad, kes teevad põhimõtteliselt samu asju mis prantslased, ainult toetuvad pisut teisele ideoloogiale. Ja Andre hakkab kahtlema. Kas see, mille nimel prantslased kuskil teises ilma otsas sõda peavad, on ikka õige? Mõistagi ilmuvad välja vastalist poolt hindavad ideoloogiliselt karastunud seltsimehed, kes eksinud hingele uut rada pakuvad. Algus on Prantsuse filmil „Soldat blanc“ (2014) igatahes paljutõotav.

Tõele au andes ei ole ka filmi lõpp või keskpaik kuidagiviisi vähem paljutõotavad. Ajaliselt algab film millalgi 1945. aasta lõpus või 1946. alul ja kestab suures plaanis hetkeni, mil prantslased aru saavad, et kaikaga kultuuri toomine on igati läbi kukkunud. Möllu keskele on istutatud kaks sõdalast – Robert ja Andre. Robert on maailmasõja ajal juba sõdinud, Andre veel mitte. Kuidagiviisi need kaks tegelast sõbrunevad, käivad koos täitmas ülesandeid, mis nii mõnigi kord näevad välja nagu seltsimees Stalini jõulusoov: „Rakas joulupukki! Tapa kaikki. Ja ühet villasukat.“ Juba sealtmaalt on huvitav jälgida kahe erineva karakteri arengut. Robert, kogemustega vabadusvõitleja, on valmis vastamisi minema kõigiga, kes on Prantsusmaa vastased. Andre seevastu on väheke idealistlikum sell. Miskitpidi elavad temas kusagile sisimasse peidetuna Prantsuse revolutsiooni ideed – vabadus, võrdsus, vendlus. Kolmanda huvitava tegelasena võib mainida prantslastega koostööd tegevat kohalikku meest Quoc’i, kes mingil hetkel tunnistab väga ausalt, et temal ei jäänud muud üle kui kaks halba valikut. Kas teha koostööd prantslastega, kelle arvates kohalik rahvas on võrdne elukatega, või teha koostööd kommunistidega, kes ei ole üleliigses vaimustuses kristlastest – aga Quoc on nimelt kristlane. Seega tuli tal valida vähem halb variant, kuigi halvad olid mõlemad valikud.

Küsimusi, nagu mis saab edasi või mida teha, esitavad kaks peategelast endale pidevalt ja selles osas on stsenaarium ikka pagana hea. Alates küsimusest, mis tunne on tappa inimest, kuni küsimuseni, kas ma teen ikka õiget asja. Need küsimused tekivad, kuid lõpplahendus on alati mõneti ootamatu. Või kas just ootamatu, kuid nii Robert kui Andre pannakse korduvalt olukordadesse, kus on võimalik valida mitme suuna ja käitumise vahel. Ja kordagi ei ole päris lõpuni selge, millise suuna see või teine tegelane valib. Ses suhtes väga ja väga huvitav film. Ei maksa ka karta, et film on seetõttu tulvil miskit võsa vahel heietamist ja mediteerimist, ei. Möllu ja aktsiooni on nii et küll saab, saadakse surma ja haavata, lendab verd ja ihuliikmeid. Igaühele midagi.

Peamiste osade põhiraskus jääb sedapuhku kahe mehe kanda. Abraham Belaga Robert Tuali rollis ja Emile Berling Andre Cariou’ osas. Head näitlejad mõlemad, nii ühel kui teisel noorusest hoolimata korralik kogus rolle portfoolios. Robert Tual on selles loos juba väljakujunenud karakter ja temaga on asi üpris selge. Ta on enda jaoks selgeks teinud, mille eest ta sõdib, mida ta ühest või teisest asjast arvab, ühesõnaga ta omab selget seisukohta kõiges alates hommikusöögist ja lõpetades riigikorraga. Andre Cariou seevastu on sihuke kahtleja tüüp. Pisut ehk ka tundelisem ja kergemini mõjutatav. Selline, kelle korteri- ja telefoninumber on olemas absoluutselt kõikidel teleturu pahna müügimeestel. Cariou on karakterina tükk maad huvitavam tegelane kui Tual, sest filmi alguses kõhklevast-kahtlevast sellist saab loo arenedes mitte milleski kahtlev propagandameister, kel on selgelt silme ees siht helgesse ülehomsesse. Seda arenemist on huvitav vaadata ja isiklikult on väga hea meel, et selline tegelane on filmi sisse kirjutatud. Teised näitlejad, kahtlemata vajalikud ja üldsegi mitte kehvad näitlejad, on rohkem tugigrupp, kes oma tööga teeb kõik selleks, et peategelased saaksid oma asja teha.

Stsenaariumi kallal vaeva näinud seltskonda tahan seekord eriti kiita. Stsenaarium meeldis kohe väga. Muidugi, teha algmaterjalist kahe ja peaaegu poole tunnine kooslus kõlab pisut nagu kaks ja pool tundi valutavat tagumikku, aga tasub valutada. Ütleksin, et nii head stsenaariumi, kus sisuliselt viimaste minutiteni ei ole võimalik ette aimata, mis edasi saab, kohtab harva. „Tapa kaikki“ stiilis film võib visuaali ja rahmeldamise poolest olla küll kena vaadata, eriti kui eesmärgiks on veerand tundi enne lõppu magama jääda, aga mõtteainet ei paku kopika eestki. „Soldat blanc“ pakub mõtteainet nii, et jääb teistelegi jagada.

Sedakorda jällegi puhtalt „jalaväefilm“. Rauatükkide küla pealt kokku laenamist stsenaarium ette pole näinud. Tankid võsa vahel ei sõida, lennukid küll lendavad, aga väga episoodiliselt ja harva. Tõsi, kahuriga ikka aeg-ajalt pauku tehakse, granaadid ja miinid plahvatavad, aga veoautost turskemat tehnikat väga ei näidata. Seevastu, nagu jalaväefilmides tihtipeale juhtub, on hoolitsetud nende eest, kes kangesti soovivad ekraanil paljast ihu näha.

Filmi režissööriks on Eric Zonca, korduvalt nomineeritud ning kõiksugu medalite ja aurahadega pärjatud filmitegija. Näha on, et mehel filmitegemiseks ikka veel kätt jagub, tulemus on kõigiti nauditav. „Soldat blanc“ on saanud tema käe all kahekihilise koostise. Üks kiht on kahe sõjakaaslase sõprus ja hilisem rivaliteet, teine üldisem, laiem pilt. Prantsusmaa soov tagasi saada maailmasõjaeelseid asumaid ja kõik need põhjused, miks väärt plaan ikkagi lootusetult lörri läks. Pikaleveninud mäng, kus valged alustasid ja kaotasid. Euroopa vaataja saab muu hulgas aimu Aasia mõttemaailmast, kus pole mingi küsimus iseendal keel otsast hammustada või püstoliga auk pähe lasta. Nagu heas filmis ikka, erinevad kihid täiendavad üksteist ja kokku on saanud igati väärt kompott.

„SOLDAT BLANC“

Osades: Abraham Belaga, Emile Berling

Lavastanud: Érick Zonca

2 tundi ja 25 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis:

Idee 10 – üks parimaid stsenaariume, mida on õnnestunud näha

Teostus 9 – oli väga huvitav, aga ikkagi kaks ja pool tundi pikk ...

Näitlejatööd kokku 8 – ei midagi laiduväärset

Lavastajale 9 – kurtmisi ei ole, hea töö

WIKIPEDIA