FiLmiarvUStUS
„SoLDat BLanC“
vaLgeD aLUStavaD ja KaotavaD Vahelduse mõttes sattus näppu üks Prantsuse film. Prantsuse filmikunstist on siinkirjutajal peamiselt soojad mälestused. Lapsepõlvest meenuvad kohe näitlejad Louis de Funes, Charles Aznavour ja JeanPaul Belmondo, väheke tänasemast päevast näiteks režissöör Luc Besson. Ühesõnaga – ootused olid vaatamist alustades vägagi olemas. Ja pettuda ei tulnud. Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor
P
rantsuse Indohiina. Teine maailmasõda on kirjade järgi justkui läbi saanud. Prantsusmaa on nõuks võtnud, et sõjaeelsed asumaad ilma prantslaste ennastsalgava abita ikka kuidagi toime ei tule. Päris kõigile asumaade elanikele sihuke idee aga mokkamööda pole, niisiis saadab Prantsusmaa oma asumaale Aasias portsu sõjamehi. Sõjameeste ülesandeks jääb kohalikele selgitada, vajadust mööda ka tulistamise abil, et just prantslased on kõige lahedamad tüübid, kellega sõbrustada. Metoodika, millega ühelt poolt prantslased ja teiselt kommunistid oma häädust tsiviilelanikele demonstreerivad, on üksjagu brutaalne ning pole ka ime, et poolte valik pole küsimus mitte ainult
72
2/2022
kohalikele elanikele, vaid nii mõnelgi juhul ka sõdivate poolte sõduritele. Elasid kord kaks sõpra, Robert ja Andre. Robert oskas sõda mängida, püssiga vehkida ja inimese pihta tulistada, Andre mitte nii väga. Aga kui kodumaa, mis just äsja oli okupatsioonist vabanenud, kutsus, sattusid mõlemad maanurka, mida toona nimetati Prantsuse Indohiinaks. Vahelepõikeks ütlen, et tänapäeval on samas kohas päris mitu iseseisvat riiki. Robert, Andre ja hulk teisi Prantsuse sõjamehi möllavad džunglis, põletavad külasid maha ja tapavad kohalikke, sest jaapanlasi, kelle mahalöömiseks justkui kohale tuldi, nii väga enam polegi. Nende vastasteks on hoopiski Ho Chi Minhi
pooldajad, kes teevad põhimõtteliselt samu asju mis prantslased, ainult toetuvad pisut teisele ideoloogiale. Ja Andre hakkab kahtlema. Kas see, mille nimel prantslased kuskil teises ilma otsas sõda peavad, on ikka õige? Mõistagi ilmuvad välja vastalist poolt hindavad ideoloogiliselt karastunud seltsimehed, kes eksinud hingele uut rada pakuvad. Algus on Prantsuse filmil „Soldat blanc“ (2014) igatahes paljutõotav. Tõele au andes ei ole ka filmi lõpp või keskpaik kuidagiviisi vähem paljutõotavad. Ajaliselt algab film millalgi 1945. aasta lõpus või 1946. alul ja kestab suures plaanis hetkeni, mil prantslased aru saavad, et kaikaga kultuuri toomine on igati läbi kukku-
