KAHNA: KAITSELIIDU JA -VÄE ÜHISEL JÕUL VALMINUD LASKEPAIK

KAHNA: KAITSELIIDU JA -VÄE ÜHISEL JÕUL VALMINUD LASKEPAIK

2. jalaväebrigaadi pioneeripataljoni reservväelased ulatasid Kaitseliidu Tartu maleva Elva malevkonnale abikäe, et ühiste jõududega Nõo vallas paiknevasse Kahna karjääri korralik laskepaik valmis ehitada.

Tekst: TARTU MALEVA ELVA MALEVKOND

Elva malevkonna kaitseliitlase Erki Vääna sõnul, kes on ühtlasi ka SRA Tartu juht (SRA, soome k Sovellettu Reserviläisammunta – eesti k reservväelaste praktiline laskmine), kujutas loodud projektiplaan tema ideaalnägemust multifunktsionaalsest laskepaigast. Kui esialgu oli lootus, et õppekogunemisele Okas ’21 saabunud pioneeride abiga saadakse valmis vähemalt pool plaanitust, siis reservväelaste pealehakkamine ületas ootusi ning valmis saadi kõik, mida soovinimekiri sisaldas.

Plaan oli ehitada korralikud turvavallid ja kuulipüüdjad. Kuigi viimaseid tegelikult tegema ei pidanud, anti omalt poolt kõik, et laskepaik võimalikult turvaliseks muuta. Praegu võivad mehed oma kätetööd uhkusega vaadata – plaan viidi ellu.

Vään ei olnud reservväelaste kiitmisega kitsi. Eelkõige tunnustas ta meeste motiveeritust. Kõik tegutsesid ühtselt eesmärgi nimel. Ja eks neil endilgi oli põnev tehnikat tundma õppida. suuresti ka Elva malevkonna liikmele Imre Krüünvaldile. Tema eestvedamisel alustati ümberkaudsete taludega läbirääkimisi, sõideti mitmed neist läbi ning räägiti Kahna olulisusest Kaitseliidule.

On ju kohalikud sageli üsna häiritud, kui nende elukoha lähedal käib kõva paugutamine. Samas tuleb tõdeda, et Eestis on raske leida paika, kus poleks ees kasvõi üht üksikut talu. Õnneks on elanikud vastutulelikud ning reguleeritud laskeharjutused riigikaitse huvides paar-kolm korda aastas ei tekita suuri probleeme.

OLULINE VÄLJAÕPPEKS

Kahna karjääri muutmine korralikuks ja turvaliseks laskepaigaks oli Tartu malevale oluline samm kaitseliitlaste laskeoskuste edendamisel. Laskepaigad, kus viimistleda ja omandada uusi oskusi ning panna end erinevates olukordades proovile, on kaitseliitlastele väga olulised. Kaitseliidu trumbiks on hajutatud lahingutegevus – tegutsemine ühtse süsteemina, aga hajutatult. Kui laskepaiku pole või neis saab käia ainult paar korda aastas, ei piisa sellest reaalseks väljundiks. Riik investeerib pidevalt, et Kaitseliidu varustus oleks hea ja tänapäevane. Kaitseliit omalt poolt saab teha nii palju kui võimalik, et olla selle kõige vääriline.

Oskuslikud inimesed on meie suurim pluss. Mida rohkem inimesi peab Kaitseliitu oma hobiks, seda tugevamad ja motiveeritumad me oleme. Kui tahta midagi hästi teha, ei saa ootama jääda, et ainult riik annaks ja annaks – tuleb ka ise panustada. Mille muuga aga Kaitseliidus ikka panustada, kui mitte aja ja treenitud oskustega. Erki Vääna sõnul on lahinglaskmised näidanud, et harjutamist vajavad veel kõik võitlejad, aga selleks, et asjad tuleksid hästi välja, peab harjutama teadlikult ja piisava sagedusega. Kui sisetiirus lastes on võimalik end rahulikult koguda, aeglaselt liigutada ja keskendunult sihtida, siis laskepaikades ja lahinglaskmistel luuakse olukorrad, kus tuleb pidevalt mõelda, olla kiire ning dünaamiline.

TREENIDA, TREENIDA, TREENIDA

Vään toob välja, et naistele on laskmine kohati kergem kui meestele – puudub kammitsev ego, mis sunnib end tõestama. Kuigi lastakse relvadega, mis naisterahvastele ei sobi, treenivad naised süsteemselt lihtsalt selleks, et hästi lasta. Laskmistel on ego meie suurim vaenlane – kõigil on halbu päevi, aga sellepärast ei pea pead norgu laskma. Just ebaõnnestumishirmu vastu aitavad treeningud ja võistlused. Seetõttu ongi vaja treenida süstemaatiliselt ning panna end proovile erinevatel väljaõpetel.

Laskepaikade roll peaks seisnema selles, et iga võitleja saaks end individuaalsel tasandil ette valmistada lahinglaskmisteks (lahinguülesande täitmiseks). On väga oluline, et oleksime kõik valmis tegutsema igas olukorras teadlikult, oskuslikult ja ohutult. Ohutusnõuetele vastavatel multifunktsionaalsetel laskepaikadel on ka positiivne sotsiaalne külg: käiakse üha rohkem koos harjutamas. Ühistegevustes innustavad kaitseliitlased üksteist, kinnistavad üksteise teadmisi, toovad uusi oskusi ja loovad sõprussidemeid.

Laskmine on kindlasti selline tegevus, mis ühest küljest koondab sõpruskondi, aga teisest küljest panustab kaitseliitlase põhioskuse, laskeoskuse arendamisele.