VENEMAA ELANIKKONNAKESKNE SÕJAPIDAMINE JA VÄGIVALLATU TSIVIILVASTUPANU: RIIKLIK VÄGIVALLATU KAITSE JA RÜNNAK 2. OSA

VENEMAA ELANIKKONNAKESKNE SÕJAPIDAMINE JA VÄGIVALLATU TSIVIILVASTUPANU: RIIKLIK VÄGIVALLATU KAITSE JA RÜNNAK 2. OSA

Tsiviilvastupanu on olnud elanikkondade tavapärane strateegia kodumaiste vägivaldsete autoritaarsete võimukandjate vastu1 , aga ka siseriikliku (nt sõjalise riigipöördega) põhiseadusevastase võimu anastamise2 takistamiseks. Mõned ühiskonnad on innukalt tuginenud tsiviilvastupanule3 kui meetmele, mille abil tõrjuda välisriigi koloniaalvõimu4, okupatsiooni5 ja agressiooni6 .

Tekst: dr MACIEJ BARTKOWSKI, Johns Hopkinsi ülikool

Ajalooline kogemus näitab, et avatud ühiskonnad on suutnud tsiviilvastupanu meetodeid7 kasutada rohujuuretasandilt alates nii kaitse- kui ka ründetegevustes. Ohu tõrjumiseks tsiviilvastupanu kaudu on erinevad ühiskonnad välja töötanud ja kasutusele võtnud riiklikud mittesõjalised kaitse- ja ründemeetmed, mis võimaldasid neil jääda vabaks, kaitsta end välise sekkumise eest, vabastada end ja kaitsta oma suveräänsust välisriigi ikke eest, tehes seda madalaimate võimalike kuludega.

See, kas vägivallatu vastupanu meetodid on ründavad või kaitsvad, sõltub sihtmärgist8. Iseenesest võivad väliste ohtudega tegelemiseks mõeldud vägivallatu vastupanu meetodid olla kas sissepoole suunatud (kaitsvad), eesmärgiga tugevdada rünnaku all oleva tsiviilühiskonna vastupanuvõimet, või väljapoole suunatud (ründavad), et laiendada vägivallatut tegevust väljapoole riigipiire ja sihtmärgistades seda vastase jõustruktuuride, sealhulgas vastase ühiskonna suunas.

Tsiviilvastupanu kaitsvad ja ründavad meetmed võivad üksteist vastastikku võimendada, kuna sageli on parimaks rünnakuks hea kaitse, mis tugevdab rünnatava ühiskonna vastupanuvõimet e ühiskonna kerksust. Tõhusat kaitset võimendab omakorda vägivallatu rünnak, mis on suunatud ründaja ühiskondlikele nõrkustele ja õõnestab režiimi legitiimsust, jättes selle ilma toetajate lojaalsusest. Tsiviilvastupanu eesmärgid riiklikus mittesõjalises strateegias võivad hõlmata järgmist: ühiskonna kaitsmine desinformatsiooni ja propaganda eest; rohujuuretasandil toimivate rühmade ühendamine ja mobiliseerimine; tegevust võimaldava struktuuri rajamine, kaasamine; elanikkonnale tsiviilvastupanu läbiviimise õpetamine; agressorriigi pöördumine ühiskonna poole ja solidaarsuse väljendamine; tsiviilvastupanu poliitika, planeerimise ja teavituse valmisoleku tagamine, kasutades selleks olemasolevaid siseriiklikke ning rahvusvahelisi riiklikke ja valitsustevahelisi struktuure; ründava režiimi mõjutamine järjest suurema arvu vägivallatute tegutsejate kaasamise ja tegevustega.

Kaitse ja ründe eesmärkidel teostatavad tsiviilvastupanu meetmed võivad täita ka heidutavat funktsiooni. Igasuguse heidutuse põhieesmärk on hoida ära vastase rünnakut, näidates vastasele, et rünnaku eeldatavad kulud ületavad tõenäoliselt võimaliku kasu. Teisisõnu, elanikkonnakeskse sõja heidutusstrateegia eesmärk on suurendada sellise sõja kulusid: kaitsva tsiviilvastupanu kaudu: tehakse nähtavaks, et hübriidrünnakud, kui neid rakendatakse, ei saavuta seatud eesmärke kodanike mobiliseerumise, aktiivsuse, ühiskondliku ühtekuuluvuse ja rünnatava ühiskonna kodanikuhariduse tõttu. Näiteks otsustas Kreml pärast märkimisväärsete inim- ja finantsressursside kulutamist lõpuks sulgeda oma propagandatelekanalid Põhjamaades, sest neil ei õnnestunud tungida läbi nende rahvaste vastupidavast sotsiaalsest struktuurist, mistõttu kulud kaalusid üles eeldatava kasu; ründava tsiviilvastupanu kaudu: tehakse nähtavaks, et rünnatav ühiskond ei ole mitte ainult piisavalt vastupidav ehk kerkne, et rünnakule vastu seista, vaid sellel on ka märkimisväärne suutlikkus viia ründaja suhtes ellu oma loovaid rohujuure-, riikliku, asutuste- ja valitsustevahelise tasandi tegevusi. Samuti on paigas mõjusad mehhanismid ründaja elanikkonnaga solidaarsussidemete loomiseks, et võita nende poolehoid ja kaastunne.

Korrakaitsjate sekka eksinud vanem härrasmees protestil, mis korraldati Moskvas opositsiooniliidri Aleksei Navalnõi toetuseks

MICHAŁ SIERGIEJEVICZ/FLICKR

Kuigi loetelu ei ole ammendav, on käesolevas tekstis välja toodud kaitse- ja ründemeetodid, mis tulenevad tsiviilvastupanust ning demokraatiat pooldavatest ja inimõigustele orienteeritud vägivallatutest liikumistest. Need meetodid võivad muuta tsiviilvastupanu võimsaks relvaks, mis on osa tõhusast riiklikust vastusest elanikkonnakesksele sõjapidamisele. Eelkõige just Venemaa hübriidsõjale.

Kodumaist ühiskonda tugevdav kaitsev (sissepoole suunatud) tsiviilvastupanu hõlmab tegevusi, mis: edastavad tõepõhiseid praktikaid; tugevdavad ühtsust ja võimaldavad vägivallatut mobilisatsiooni; loovad tsiviilvastupanu struktuuri ja kodanikukaitse kultuuri; edendavad tsiviilvastupanu teemalist haridust.

Võimekust suurendav või vastasele otsest survet avaldav ründav (väljapoole suunatud) tsiviilvastupanu hõlmab tegevusi, mis: kaasavad agressorriigi elanikkonda, ohustades sellega režiimi ellujäämist;suurendavad vägivallatute osalejate arvu ja laiendavad tegevusi, millele ründav režiim peab vastu astuma; integreerivad tsiviilvastupanu valmiduse ühiskonda ning sise- ja rahvusvahelistesse poliitika- ja kaitsestruktuuridesse.

Järgmistes osades kirjeldatakse tsiviilvastupanu võimet üksikasjalikumalt ja arutletakse, kuidas need võivad elanikkonnakesksele sõjapidamisele vastu seista.

1. TSIVIILVASTUPANULIIKUMISTE TÕEPÕHINE PRAKTIKA

Mis puudub Putini Venemaal, kuid mida saavad kasutada demokraatlikud riigid? Vastus on sõltumatu kodanikuühiskond, mida iseloomustab kõrge vabatahtlik osalus ja aktiivsus. Putin peab oma riigis looma rohujuuretasandi liikumisi natsionalistliku propaganda, desinformatsiooni, vihjete, vandenõuteooriate ja korruptsiooni abil. Valetamine on sageli kõikehõlmav strateegia, mis aitab Vene režiimil hoida suuremat osa oma elanikkonnast lojaalse või vaikivana, võimaldades seeläbi pidada hübriidsõda välismaal.

Osana oma mittesõjalisest sõjast läänega on Kreml loonud uue tõejärgse ideoloogia, kus kõik on suhteline ja objektiivset tõde ei eksisteeri. Valetamises pole midagi veidrat ja ebanormaalset, vaid see on poliitilise elu tavaline ja aktsepteeritud osa. Tänapäeval näib Kremli valetamine olevat Orwelli topeltmõtlemise keerukam versioon. Vastupidiselt nõukogude ajale ei püüa Vene režiim olla tõene, see asetaks võimukandja kaitsetusse olukorda. Selle asemel kaitstakse valet ennast – kõik ju valetavad ja Kremli valed ei erine nende vastaste valedest. Järelikult on valed ja silmakirjalikkus üldlevinud ja iseloomulikud kõikidele ühiskondadele, nagu ka poliitiline ja äriline korruptsioon, õiguste rikkumine ja demokraatlike protsesside kuritarvitamine. Kremli tegutsemises pole midagi erakordset, see on võrreldav lääne käitumisega.

Levitades oma valesid riikliku kontrolli all oleva meedia ja globaalsete kaubamärkide kaudu, nagu Sputnik9 või RT10, on Kremli eesmärgiks levitada segadust ja künismi nii oma rahva kui ka demokraatlike ühiskondade seas üle maailma. Selle siht on sisendada kasvavat leppimist sellega, et tõde ei saa kindlaks teha ega fakte otsida ning midagi ei saagi muuta. Sellest tulenevalt on valetamine ainus (mõistlik) tegevus maailmas, mis muutub uueks reaalsuseks. See, kes valetab veenvamalt, korduvalt ja häbenemata, on tõeline poliitiline mõjutaja ja võitja.

Sellises tõejärgses maailmas on sõltumatute ühiskondade ülesanne tõrjuda Venemaa moonutatud tõdede ja otseste valede infosõda. Kõige paremas positsioonis Kremli juhitava poliitilise sõjaga silmitsi seismiseks on elujõulised, kaasatud ja isegi mässumeelsed kodanikuühiskonnad, mis sageli võtavad tsiviilvastupanuliikumiste vormi, et kaitsta ja edendada inimõigusi ja sotsiaalset õiglust ning võidelda korruptsiooniga. Sellised ühiskonnad on vaieldamatult palju vastupidavamad hübriidrünnakutele ja ohustavad Putini üldist võimuhaaret rohkem kui nõrgema, organiseerimata, endassetõmbunud ja apaatse elanikkonnaga ühiskonnad.

See on põhjus, miks Putin ja tema lähiringkond on olnud suures mures nende ühiskondade pärast, mis osalevad värvilistes revolutsioonides ja mille eesmärk on paljastada tõde Kremli loodud ja toetatud korrumpeerunud ja repressiivsete režiimide kohta. Seetõttu tajus Putin kahte läänemeelset ülestõusu Ukrainas (riigis, millel on Venemaaga tugevad etnilised, usulised, keelelised ja ajaloolised sidemed) eksistentsiaalse ohuna oma võimu püsimajäämisele, sest Ukraina edusammud demokraatias ja majanduses võivad inspireerida tavalisi venelasi tunnistama tõde oma korrumpeerunud süsteemi kohta. Seetõttu peab Kreml ohuks ka Aleksei Navalnõi korruptsioonivastaseid kampaaniaid, proteste ja meeleavaldusi, mis keskenduvad keskkonnaseisundi halvenemisele, aga ka elanikkonna tervisele ja turvalisusele. Need paljastavad praegust režiimi toetava korruptsiooni ja valed, millele vastatakse kas valitsuse repressioonidega või rahuldatakse need piiratud järeleandmistega.

Varasemad edukad demokraatiat ja inimõigusi toetavad liikumised saavutasid oma eesmärgid seepärast, et lisaks füüsilistele repressioonidele talusid need ka võimsate valitsusvastaste osaliste algatatud keerukat infosõda, mis põhines valedel, vandenõuteooriatel, võltsuudistel ja vaenulikul propagandal. Tegelikult olid sellised vägivallatud liikumised, nagu 1980. aastate Poola Solidaarsus või protestantlike kirikute ja kodanikujõudude koalitsioon Ida-Saksamaal sama kümnendi lõpus, jõhkrate ja valelike režiimide vastu edukad just seetõttu, et neist sai usaldusväärse ja tõese teabe kvintessents kommunistlike repressioonide, valitsuse valede ja raudse eesriide taguse elu kohta. Nende hääli peeti tõesteks, sest need pärinesid väljakujunenud ja usaldusväärsetest allikatest. Pikaajalised poliitilised dissidendid ja inimõiguste kaitsjad võtsid tõe välja rääkimiseks ja kaitsmiseks märkimisväärseid isiklikke riske. Paradoksaalselt olid Ida-Saksamaa kardetud salateenistuse Stasi liikmed Lääne-Saksamaal asuvate sõltumatute raadiojaamade edastatud uudiste kõige pühendunumad kuulajad, kusjuures nende raadiojaamade infoallikateks olid Ida-Saksa dissidendid11 .

Kremli valede võitmiseks tuleb tõde mobiliseerida. Tsiviilvastupanuliikumised on selleks parim relv. Mitmekülgseid ja vabatahtlikke liikumisi ei saa rajada valedele, eksitavatele väidetele ja deklaratsioonidele ega võltsinfole. Oma võitluses õigluse, demokraatliku õigusriigi ja inimõiguste eest, seistes ise silmitsi repressioonidega, peavad sellised liikumised muutuma tõeotsijateks12 ja faktirääkijateks13 , kes uurivad oma liikmete ja elanikkonnaga jagatud teavet kriitiliselt ning kinnitavad selle autentsust. Liikumised võidavad enamiku tavainimeste14 sümpaatia, kui mitte aktiivse poolehoiu, sest nad esitavad ümberlükkamatuid fakte ebaõigluse kohta, saavutades avalikkuse silmis legitiimsuse tõe edastajana. Sedasi omandavad need liikumised oma poliitilise võimu ja liiguvad edasi oma eesmärkide suunas ka kõige karmimates olukordades. Niisiis, edukad on need liikumised, mis suudavad ületada repressioonid, kehtestada end represseeritute tõeliste häälekandjatena ja äratada tegutsemistahte inimestes, kes olid varem harjunud pideva valetamise ja künismiga.

Pole juhus, et Vaclav Havel kirjutas nagu Mahatma Gandhigi „tões elamise“ tähtsusest, mis peab repressiivsetele režiimidele vastupanu osutamisel tõrjuma „vales elamise“. Ainult tõde võib inimesed tõeliselt vabastada rõhumise köidikutest. Haveli sõnul võiks tõde praktiseerida igapäevastes tegudes, mis põhinevad „väärtustel nagu usaldus, avatus, vastutus, solidaarsus, armastus“15 , sõltumata valetava režiimi lämmatavast reaalsusest.

Hübriidsõja kontekstis tähendab tõe sees elamine info kriitilist hindamist, selle allikate ja päritolu kontrollimist, uudistes teabe paigutamise ajendite kaalumist, teabe sihtrühmade ja võimalike eesmärkide analüüsimist, teabe kontrollimist usaldusväärsete partneritega. Selles mõttes tähendab tõe sees elamine kõrgendatud kodanikuvalvsuse säilitamist ja teabe põhjalikku avalikku kontrollimist. See tuleb kombineerida uudse avaliku vastutustundega, mille abil kinnitada fakte, kontrollida väidete usaldusväärsust tõendades nende allikaid ning pärida aru parajasti ringleva konkreetse info põhjuste kohta. Parafraseerides Havelit: kõik, kes sellise tõeotsinguga tegelevad, eitavad Venemaa hübriidsõja arendatud valede süsteemi ning nõuavad selle käigus tagasi omaenda infoteadlikkust ja tegutsemisvõimet, et seista vastu desinformatsioonile ja inspireerida teisi sama tegema. Üks näide sellest, kuidas tavalised kodanikud saavad mobiliseeruda tõe nimel ja saada sellest tulenevalt osaks kodanikukampaaniast, on USA akadeemikute grupi algatus16 Pro-Truth Pledge17. See hõlmab nüüdseks ligi 8800 allakirjutanut, 88 organisatsiooni, 640 riigiametnikku ja 880 avaliku elu tegelast, kes on lubanud jagada tõde, austada tõde ja julgustada tõde, praktiseerides 12 konkreetset tegevust, sealhulgas teabe ja allikate kontrollimist; faktide eristamist arvamustest; teabe tagasivõtmist, kui seda ei saa kontrollida; teiste harimist tõe jagamisel ja nende tunnustamist, kes võtavad valeinfo tagasi.

2. TSIVIILVASTUPANU JA ROHUJUURETASANDI MOBILISEERIMISE ÜHENDAV JÕUD

Avatud demokraatlikud ühiskonnad on harva täielikult ühtsed. Enamik neist on pluralistlikud ning nende vaated erinevad ajaloolistes, sotsiaalsetes, majanduslikes, poliitilistes, ideoloogilistes, kultuurilistes, usulistes ja etnilistes küsimustes. Tsiviilvastupanuliikumised tekivad sageli mööda neid murdejooni, et võidelda võrdõiguslikkuse eest ning diskrimineerimise ja rõhumise vastu. Sellised liikumised dramatiseerivad ebaõiglust oma liikmete mobiliseerimiseks ja äratavad seejärel suurema kogukonna, mis võis varem oma rahulolematuse suhtes tuim olla.

Võitluse alguses on avalikult tsiviilvastupanuga tegelejad sageli vähemuses. Laiendades vägivallatuid tegevusi, panevad nad proovile olemasolevaid norme ja tavasid ning püüavad olukorda muuta. Pikemas perspektiivis ei ole tsiviilvastupanuliikumiste eesmärk ühiskonda polariseerida, vaid pigem seda ühendada, võttes kasutusele strateegiad, mis loovad vastastikust mõistmist, mitmekesiseid koalitsioone ja ühtekuuluvustunnet. Varem on tsiviilvastupanuliikumised muutnud identiteedipoliitikat (nt USA kodanikuõiguste liikumine) ja ületanud lõhesid, mis on seotud soo (sufražetid ja naiste õiguste liikumine lääneriikides), rassi (apartheidivastane võitlus Lõuna-Aafrikas), klassi (Poola solidaarsusliikumine) ja ideoloogiaga (Pinocheti-vastane vastupanu Tšiilis või monarhiavastane võitlus Nepalis). Nad on muutnud liikumise nõudmised peavooluks, osaks üha vastuvõetavamast käitumisest ja uueks normiks.

Demokraatiat ja sotsiaalset õiglust pooldavad korruptsioonivastased ja inimõigustega seotud liikumised oma õiguspõhiste eesmärkidega on oma olemuselt tsentristid. Need integreerivad ja edendavad viisakuse, inimväärikuse ja mittealandava kohtlemise standardeid, mida enamik inimesi peab mõistlikeks või vähemalt ei lükka tagasi. Selles mõttes peavad sellised liikumised olema arukad, utilitaarsed ja pragmaatilised, et kaasata erinevate huvide ja väärtustega inimesi ning kujundada uus enamuse konsensus, sest mõõdukad seisukohad ja mõistlikud, konkreetsed eesmärgid pälvivad suurema osa avalikkuse tähelepanu.

Liikumised loovad ühtsuse ühiste valukohtade ja nõudmiste, teisalt positiivses võtmes ka ühiste püüdluste, kaasava identiteedi, põhiliste inimõiguste, väärtuste ja avatud ühiskondadele iseloomulike demokraatlike põhimõtete kaudu. Selline ühtsus võimaldab riikidel olla paremini ette valmistatud hübriidsõja ohtudeks.

Kremli jõupingutused USA protestipotentsiaaliga manipuleerimiseks on olnud veebis vaid osaliselt edukad ja kohapeal enamasti ebaõnnestunud. Kremli sekkumine USAs tõestas, et olulist populaarset massilist rahulolematust ei saa tänavatel õhutada ilma autentsete rohujuuretasandi juhtideta. Kui üldse midagi, siis paljastas Kremli sekkumine valed tema enda propagandas, kui see väitis, et vägivallatut vastupanu ja revolutsioone sadade, tuhandete ja miljonite inimestega tänavatel saab toota ja lavastada välismaalt.

Allolev kirjavahetus illustreerib, kuivõrd keeruline on kõrvalseisjal algatada protesti tihedalt seotud kogukonnas, mis on ühtne, mobiliseerunud, organiseerunud ja valvas ning osaleb regulaarselt ka rohujuuretasandilt juhitud tsiviilvastupanu tegevustes, arendades välja tõhusad enesekaitsemehhanismid välise sekkumise vastu.

Osana 2016. aasta USA presidendivalimistele eelnenud mõjuoperatsioonidest üritas Venemaa režiim õhutada oma Interneti-uuringute agentuuri (teisisõnu trollifarmi) kaudu Baltimore'is meeleavaldust, et tähistada Freddie Gray esimest surma-aastapäeva. Venemaa kontrolli all olev Facebooki-leht Blacktivist kutsus üles protestima, kuid Baltimore'i aktivistid muutusid autsaideri suhtes kiiresti kahtlustavaks18. Baltimore'i BLOC – rassilise võrdõiguslikkuse eest võitlev rohujuuretasandi rühmitus – lükkas üleskutse tagasi, postitades vastuse: „Me ei vaja inimesi, kes kasutavad Freddie nime, kuid ei ole pärit Baltimore'ist. Kas töötate siin probleemide lahendamise heaks?“

Vene Twitteri-kampaania, mis viidi läbi @FreddieGrayAnn kasutajanime alt (mis hiljem muudeti @ BlacktivistDave'iks), oli samamoodi ebaõnnestunud katse linnas proteste õhutada. Kirikuõpetaja dr Heber Brown, Põhja-Baltimore'i Pleasant Hope'i baptistikoguduse pastor, muutus kahtlustavaks ja saatis blacktivistide kontole järgmise sõnumi: „Teie suhtumine solvab sügavalt meid, kes me oleme pärit Baltimore'ist ja oleme kogu oma elu siin korraldanud.“ Kui Blacktivist vastas kohmakalt, et „See peab olema tõeliselt vale. Mul on häbi,“ vastas pastor: „Postitage avalik vabandus. Tühistage üritus ja lähtuge kohalike tegutsejate juhistest.“

Vene trollid olid edukamad vähem organiseeritud kogukondades, kuid nende üleskutse protestile puudutas sisuliselt juba toimuvaid sündmusi. Nende võlts-Facebooki lehtede postitused teenisid küll tuhandeid laike, kuid sündmustele ei suudetud siiski avaldada mingit olulist mõju. Näiteks toimus üks suurimaid proteste pärast seda, kui Venemaaga seotud Facebooki-leht BlackMattersUS kutsus 12. novembril 2016 New Yorgis inimesi tänavatele. Tuhanded küll reageerisid sellele, kuid Donald Trumpi üllatava võidu eelõhtul olid protestid juba alanud ja levinud üle riigi. Trumpi-vastaste meeleavalduste laine algas 9. novembril ja 11. novembriks olid meeleavaldused toimunud 25 USA linnas, sealhulgas kolm protestimarssi New Yorgis. Seega on väga tõenäoline, et 12. novembril New Yorgis toimunud meeleavaldus oleks toimunud olenemata sellest, kas venelased seda õhutasid või mitte. Paljud meeleavaldusel osalejad polnud kunagi kuulnud BlackMattersUS-ist19, kuid läksid tänavale, sest nendega haakus meeleavalduse põhjus. Nagu üks New Yorgi meeleavaldaja varasemal protestil kommenteeris: „Tulin siia välja, et lasta lahti suurest osast hirmust, mis tekkis minus kohe, kui tulemusi nägin.“20 See oli vaid üks paljudest loomulikest põhjustest, mis innustasid inimesi tänavale minema, sõltumata Facebooki võltslehe protestiüleskutsetest.

Protestide korraldamise katsed kukkusid haledalt läbi, kui kogukonnad ei pidanud Vene agentide tõstatatud probleeme tõeliseteks valupunktideks. Näiteks 21. mail 2016 Texase osariigis Houstonis asuva islami Da'wah keskuse lähedal toimunud Venemaa algatatud kahepoolsed protestid „Peatage Texase islamistumine“ ja „Päästke islami teadmised“ tõid tunnistajate ütluste põhjal välja väga vähe osalejaid: vastavalt 10 ja 5021 .

See näitab, kui raske on väljastpoolt lavastada massimeeleavaldust, omamata otseseid sidemeid ja ühist ajalugu sihtmärgiks oleva kogukonnaga. Sellisel kujul on autsaideril, kellel pole kohalike inimeste seas kindlat legitiimsust ja kes peidab end Facebooki või Twitteri kontode taha, vaevalt võimalik õhutada midagi, mida Kreml ekslikult arvas, et Lääs tegi Serbias, Gruusias, Ukrainas ja mujal.

Kuigi Ameerika ühiskonna lõhed on nõrkuseks, mida Vene režiim püüdis ära kasutada, toimis Ameerika kogukondade ühiskondlik vastupidavus kaitsebarjäärina. Tegelikult oli just Ameerika kogukonnatasandi kodanikuaktiivsus ja kerksus, mille juurteks on kogenud aktivistide ja kaasatud organisatsioonide ulatuslik võrgustik, selleks põhjuseks, mis lükkas ümber Venemaa väited, et välismaalased võivad „elanikkonna protestipotentsiaali“ võltsida, toota ja ära kasutada massiliste, miljoniliste revolutsioonide õhutamiseks.

Veel üks näide sellest, kuidas mobiliseeritud kogukond saab end kaitsta Kremli õhutatud provokatsioonide ja sekkumise vastu, pärineb Ukrainast Harkivist. Pärast Ukraina presidendi Viktor Janukovõtši kukutamist valdavalt vägivallatu korruptsioonivastase ja Euroopa-meelse revolutsiooni käigus 2014. aasta veebruari lõpus vallutas Venemaa Krimmi ning paigutas oma agendid ja propagandamasina pingete õhutamiseks Ukraina idaterritooriumile. Üks linnadest, mida Kreml soovis vallutada, juhtides seal Venemaa toetatud separatistide tegevust, oli Ukraina suuruselt teine linn Harkiv22 riigi kirdeosas. Harkivis on olnud tugev dissidentluse kultuur, mis ulatub tagasi nõukogude aega. Sealt on saanud alguse näiteks Ukraina üks esimestest inimõigusorganisatsioonidest, Inimõiguste Kaitse Rühm, mis pärineb 1980. aastate lõpust. Seal tegutseb ka inimõigustega tegelev organisatsioon Memoriaal. Harkivi Maidani ühe eestvedaja sõnul on see dissidentlik kultuur mänginud oma rolli Venemaa Euromaidanijärgsete plaanide rööpast välja löömisel23. Varsti pärast Janukovõtši lahkumist ilmusid Harkivi tänavatele Venemeelsed meeleavaldajad, kes nõudsid „föderaliseerimist“, hõivasid ajutiselt Harkivi kohaliku omavalitsuse hooned ning kutsusid Venemaad ja Putinit sekkuma vene vähemuse väidetavasse tagasikiusamissse linnas ja lähiümbruses. Erinevalt Donetski ja Luganski elanikest, kes jäid separatistide lavastatud meeleavalduste suhtes enamjaolt ükskõikseks, reageerisid Harkivi elanikud sellele sündmusele asjakohaselt. Nad läksid tuhandete kaupa tänavatele, et astuda vastu venemeelsetele meeleavaldustele24. Ukraina-meelsete meeleavalduste jätkuv kohalolek Harkivi tänavatel võimaldas linnavõimudel seista vastu Venemaa esindajate survele, pidada läbirääkimisi Kiievi uue valitsusega, stabiliseerida olukorda ja joonduda kindlalt linnas valitseva Ukraina-meelse meeleolu järgi. Lõpuks ebaõnnestusid Venemaa katsed luua Harkivis separatistlik liikumine, sest neile astus vastu Ukraina-meelse kogukonna kiire ja otsustav vastumobilisatsioon.

3. TSIVIILVASTUPANU STRUKTUUR JA LAIENEMINE NING KODANIKUKAITSE KULTUURI EDENDAMINE

Ajalooliselt suurendasid võidukad vägivallatud liikumised oma eduvõimalusi, luues struktuuri, mille hulka kuulub: sidus juhtimine ja vägivallatu distsipliin, siseriiklikud ja rahvusvahelised võrgustikud ja liitlased, taktikalise innovatsiooni võime, mis väljendub võitluse erinevates etappides taktika eri vormide loovas rakendamises ja strateegilises järjestamises, kommunikatsioonistrateegiad, mille abil luuakse selgeid ja mõjuvaid sõnumeid ning mis vastavad liikumise eesmärkidele, meetoditele ja mobiliseerimispüüdlustele, paralleelsed tööriistad nagu alternatiivne meedia, haridus ja teenuste osutamine.

Hiljutised uuringud25 näitavad, et sellise struktuuri olemasolu suurendab kodumaise mobilisatsiooni tõenäosust repressioonidega silmitsi seistes ligi 85% võrreldes olukordadega, kus see struktuur puudub. See on aluseks iseorganiseeruvale sõltumatule ühiskonnale, mis on läbi põimunud tiheda vastastikuse toetuse ja solidaarsuse, usaldusväärsete teabejagamiskeskuste, kodanike meedia ja alternatiivsete rohujuuretasandi teenuste osutamise süsteemidega. Ainult võimestatud ühiskonnal, mis on teatud määral emantsipeerunud omaenda valitsusest, kuid riigiga võrdne partner julgeolekuprobleemide lahen- damisel, võib olla piisavalt sisemist jõudu, et moodustada hübriidsõjaohtude vastu tohutu jõud.

USA senati välissuhete komitee avaldatud vähemusaruandes Venemaa sekkumise kohta USA presidendivalimistesse26 märgiti, et Põhjamaad (nt Norra, Rootsi, Soome ja Taani) on Venemaa propaganda vastu märkimisväärselt vastupidavad. Aruandes rõhutati sellise vastupanuvõime põhjustena nende riikide haridussüsteemide tähtsust, mis peavad oluliseks kriitilist mõtlemist, ning madalat korruptsioonitaset.

Raportist jäeti välja tõsiasi, et nende ühiskondade märkimisväärseks osaks on aastakümneid olnud aktiivne kodanikukaasatus, ühiskondlik osalus ja vägivallatu kogukonna organiseerimine. Mõnes neist riikidest ulatub tsiviilisikute juhitud iseseisva ja organiseeritud vägivallatu tegevuse traditsioon tagasi välisokupatsiooni ja sissetungideni: Soome rahva vastupanu Tsaari-Venemaale27, norralaste vägivallatu organiseerimine õpetajate ametiühingute juhtimisel, mis takistas Quislingi režiimi üles ehitamast korporatiivset fašistlikku riigikorda28 ning Taani vägivallatu vastupanu natside okupatsioonile, mis muude kangelaslike saavutuste seas päästis ka tuhandeid juute.29

Rootsi tsiviilühiskond on üldjoontes organiseeritud keskkonna-, sotsiaalse õigluse, sõjavastaste ja demokraatiat toetavate eesmärkide ümber ning neil on traditsioon aktiivselt toetada vägivallatuid vastupanuliikumisi välismaal, sealhulgas Poola Solidaarsust ja apartheidivastast võitlust Lõuna-Aafrikas. Külma sõja ajal võttis Rootsi kasutusele totaalkaitse strateegia, mis tugines ühiskonna täieliku jõu ärakasutamisele. Erinevalt Soomest, kes säilitas oma totaalkaitse strateegia pärast Nõukogude Liidu lagunemist, loobus Rootsi sellest, et taaselustada kogu ühiskonna kaitsestrateegia kontseptsioon konkreetse eesmärgiga võidelda Venemaa mittesõjalise ja sõjalise agressiooni vastu. Rootsi taaselustatud totaalkaitse strateegia30 tugineb muu hulgas ühiskondlikele oskustele luua alternatiivseid või paralleelseid infrastruktuure kriitiliste teenuste tarbeks, nagu elektritootmine ja -tarne, äritehingud ja sularahavarustus ning tervishoiu- ja hädaabiteenused.

Hiljuti töötas Rootsi tsiviilasjade agentuur välja ja levitas teabevoldikut pealkirjaga „Kui tuleb kriis või sõda“31. See sisaldab soovitusi alates valeinfo tuvastamisest ja selle leviku takistamisest kuni totaalkaitse kavandamiseni. Seda brošüüri, mis on esimene omalaadne pärast külma sõja lõppu, on riigis jagatud peaaegu 5 miljonile majapidamisele.

Põhjamaad saavutavad V-Dem indeksite järgi32 (nt kaasatud ühiskond, tsiviilühiskonna osaluskeskkond, tsiviilühiskonna osalusindeks ja üldine hüve) lääne demokraatiate seas järjekindlalt väga kõrgeid punkte, mis näitab erakordset ühiskondlikku ühtekuuluvust ja solidaarsust, samuti nende ühiskondade positiivselt meelestatud loomust osaluse ja mobiliseerituse suhtes. vastastikuse abi ja solidaarsuse ühingutes, naiste kõrges osalusprotsendis avalikus elus, koos juurdepääsuga tasuta avalikule haridusele kõigil tasanditel, soodustab tugevama ja vastupidavama ühiskondliku struktuuri ülesehitamist. Seda tüüpi tsiviildünaamika immuniseerib ühiskondi välise propaganda ja sekkumise vastu ning suurendab vajaduse korral kiiret mobiliseerimisvõimet.

AUTORIST:

Dr Maciej Bartkowski on tsiviilvastupanu ekspert ja dotsent Johns Hopkinsi ülikoolis, kus ta õpetab strateegilist vägivallatut vastupanu. Ta on kirjutanud raamatu „Recovering Nonviolent History. Civil Resistance in Independence Struggles“ (Lynne Rienner, 2013) ja lühiuurimuse „Nonviolent Civilian Defense to Counter Russia Hybrid Warfare“ (Johns Hopkins Kriegeri School, 2015).

ALLIKAD:

1. Erica Chenoweth, Maria J. Stephan. Why Civil Resistance Works. The Strategic Logic of Nonviolent Conflict, Columbia University Press, 2011.

2. Stephen Zunes. Civil Resistance against Coups: A Comparative and Historical Perspective, ICNC Monograph, 2017.

3. Kathleen Gallagher Cunningham. The Efficacy of Nonviolence in Self-Determination Disputes, University of Maryland & PRIO.

4. Maciej Bartkowski. Recovering Nonviolent History: Civil Resistance in Liberation Struggles, Lynne Rienner Publishers, 2013.

5. Maria J. Stephan. Fighting for Statehood: The Role of Civilian- Based Resistance in the East Timorese, Palestinian, and Kosovo Albanian Self-Determination Movements, Fletcher Forum of World Affairs, Volume 30, Issue 2, Tufts University Press, Summer 2006.

6. Gene Sharp. National Security Through Civilian-Based Defense, Association of Transarmament Studies, The Albert Einstein Institution, June 1985.

7. Gene Sharp. 198 Methods of Nonviolent Action in Gene Sharp, The Politics of Nonviolent Action, Part 2, 1973.

8. Peter Ackerman, Christopher Kruegler. Strategic Nonviolent Conflict. The Dynamics of People Power in the Twentieth Century, Praeger, 1994.

9. The Sputnik news agency, https://sputniknews.com/

10. RT, a Russian international television Network, https://www.rt.com/news/

11. Esme Nicholson. The Cold War Broadcast That Gave East German Dissidents A Voice, NPR, November 8, 2014.

12. Jack Duval. Civil Resistance and the Language of Power. OpenDemocracy, November 10, 2010.

13. Shaazka Beyerle. Highlights from Five Cases: Bosnia-Herzegovina, Egypt, Kenya, Mexico, Turkey (Chapter 10) in Curtailing Corruption: People Power for Accountability and Justice, Lynne Rienner Publishers, 2014.

14. Stephen Zunes, Jesse Laird.The US Civil Rights Movement (1942-1968). ICNC Conflcit Summary, January 2010.

15. Vaclav Havel. The Power of the Powerless. October, 1978.

16. The Pro-Truth Pledge, https://www.protruthpledge.org/

17. Gleb Tsipursky, Fabio Votta. Fighting Fake News and Post-Truth Politics with Behavioral Science: The Pro-Truth Pledge. Behavior and Social Issues, Forthcoming. Available at SSRN, March 11, 2018.

18. Alison Knezevich, Justin Fenton. Blacktivist’ account linked to Russia raised suspicion among Baltimore activists. The Baltimore Sun, September 27, 2017.

19. Caroline Haskins. I Unknowingly Went to a Trump Protest Organized by Russian Agents, Vice, November 22, 2017.

20. Protesters Target Trump Buildings in Massive Street Rallies. Gant Daily, November 10, 2016.

21. Mike Glenn. A Houston protest, organized by Russian Trolls. The Houston Chronicle, February 20, 2018.

22. Brian Whitmore, “The Daily Vertical: Glazyev’s Novorossia Fail (Transcript)”, RFL/RL, August 26 2016.

23. Author’s Conversation with an Ukrainian Activist from Kharkiv, Ukraine. July 29, 2018.

24. Lidia Kalinina. Supporters of united Ukraine organized a rally in Kharkiv. Podrobnosti, April 12, 2014.

25. Jonathan Sutton, Charles R Butcher, Isak Svensson. Explaining Political Jiu-Jitsu Institution-building and the Outcomes of Regime Violence against Unarmed Protests. Journal of Peace Research, June 5, 2014.

26. Putin’s Asymmetric Assault on democracy in Russia and Europe: Implications for U.S. National Security. A Minority Staff Report Prepared for the Use of the Committee on Foreign Relations United States Senate. US Senate, January 10, 2018.

27. Finns Resist Russification, End Conscription, Regain Elections, 1898-1905. Global Nonviolent Action Database.

28. Gene Sharp. Tyranny Could not Quell Them. Peace News, Available from Albert Einstein Institution.

29. A Force More Powerful documentary, segment on Denmark, 2000.

30. Resilience: Planning for Sweden’s “Total Defence”.NATO Review Magazine, April 4, 2018.

31. If Crisis or War Comes. Swedish Contingencies Agency, 2018.

32. Varieties of Democracy (V-Dem): Global Standards, Local Knowledge, https:// www.v-dem.net/en/