UKRAINA - MITTE AINULT USA JA VENEMAA

UKRAINA - MITTE AINULT USA JA VENEMAA

Ukraina ümber puhkenud ida ja lääne vahelistes jõumängudes näikse kõige kõvemat häält tegevat Venemaa ja USA. Tegelikult on laua taga veel üks, seni suhteliselt märkamatuks jäänud jõud, millega teised mängijad arvestama peavad.

Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog

Detsembris 2021 pakkus Kreml peavastasele kiire lõppmänguna Vene-USA kahepoolset lepingut – teie tühistate kõik oma viimase 24 aasta edasinihkumised ja meile kuuluvad igavesti alad, kus me oleme, ja mõju seal, mis me tagasi saame.

Kõlab kui muinasjutt – vaid kaks ülisuurt riiki jagavad maailma omavahel, küsimata arvamust üheltki teiselt riigilt, isegi mitte neilt, kes Moskva nõudmiste lehel olid nimeliselt mainitud.

Washingtonilt nõuti kirjalikku vastust nii iga relvaliigi kohta, mida taheti vähendada, kui ka iga riigi kohta, mille lõplikku alluvussuhet üritati ette määrata.

Hea vähemalt seegi, et Moskva avalikud nõudmised pidid saama ka avaliku vastuse ehk tegu polnud päris MRP (Molotovi-Ribbentropi pakt) uuspakkumisega – too oli teadu salajane ja püsis säärasena kaua. Aga et Moskva üldse end sääraselt kordama hakkas, on ikka rabav küll.

JÕUDEMONSTRATSIOON KASAHSTANIS

Selguse toojaks nõudmiste poliitikasse said 2. jaanuaril Kasahstanis puhkenud rahutused, mis algasid rahvarevolutsioonina, ent muutusid marodööritsejate mässuks, mille mahasurumise tagas Venemaa juhitud 2500mehelise väeüksuse kohalesaabumine ja kontroll strateegiliste objektide üle.

Nagu teada, osutus Kasahstani presidendi palvel toimunud sõjaline okupatsioon ajutiseks (6.–19. jaanuar), ent kogu maailma jahmatanud ürituseks. Mida oli ka president Tokajevi korraldus oma korrakaitsejõududele mässajaid hoiatamata tulistada – erines ju Kasahstan aastakümneid teistest Kesk-Aasia riikidest oma stabiilsusega, mis tagas sellegi, et detsembrist 2020 on Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni OSCE rahvusvähemuste ülemkomissariks endine Kasahstani välisminister. Esimene moslem ametikohal, kus seni on istunud kristlased, kellest eestlastele on meelde jäänud (1993–2001) hollandlane Max van der Stoel. Detsembris 2021 keelustati Kasahstanis ka surmanuhtlus, kuid kümme päeva hiljem võis tappa ilma kohtuta ja hoiatamata!?

Mõistagi muutis Venemaa selgelt edukas sõjaline väisang Kasahstani radikaalselt kõigi lähenemist Moskva Ukrainavastastele sõjamängudele. Õigemini uutele mängudele, sest ühed sõjaväemanöövrid läksid üle Ukraina ründamiseks veebruaris 2014 ja teised sekkumiseks Süürias septembris 2015.

2021 oli vähe neid, kes söandasid öelda, et Kremlil võibolla ei ole tõsi taga. Õnneks andis Vene vägede sunnitud saatmine Kasahstani (liitlane tuli ju päästa!) vajaliku tausta varem kokkulepitud nõudmiste-ultimaatumite arutamiseks 10.–13. jaanuaril Genfis, Brüsselis ja Viinis, kus nii NATO kui Euroopa Liit asusid kindlalt Ukraina selja taha.

USK ON ÜLEVAM

Kuigi ülal sai märku antud, et pole vaja kiirustada euroopalike käitumisreeglite kehtestamisega moslemiriikides, sedastagem siinkohal sedagi, et Ukrainal on rohkem liitlasi kui vaid lääneriigid. Teda toetavad, seejuures silmatorkavalt, ka moslemiriigid. Isegi Kasahstan. Õigemini toetas.

Kesk-Aasia autoritaarsed riigijuhid evivad kohati erakordset iseseisvust ja ambitsioonikust, mida lääne liidrid paraku ei oska ära kasutada. Paljus tulenevalt sellest, et neid „sultaneid” kujutatakse üksnes Kremli sõltlastena ja Moskva poliitika käepikendusena. Tegelikkus on kohe kõvasti teine niipea, kui kõne all on moslemite toetamine mujal.

Nõukogude impeeriumi raame silmas pidades oli 1990. aastatel selleks tšetšeenide iseseisvumise toetamine, mis Moskva jõupoliitika peale jäädes teisenes Kadõrovi klanni toetamiseks.

2014. aastast peale on aga oma Moskva hoiakust erineva poliitika näitamiskohaks kujunenud ka suhtumine Krimmi minekusse Venemaa koosseisu. Rahvusvahelise õiguse kaitsmise kõrval on selles peapõhjuseks mõistagi omaaegsete Krimmi põhiasukate saatus.

Nagu teada, läks Krimm 1783. aastal vallutussõja tulemusena Türgi impeeriumi koosseisust Vene impeeriumi koosseisu ja algas senise elanikkonna süstemaatiline väljatõrjumine poolsaarelt.

Kuna tegu oli väga magusate elamispaikadega, takistasid Stalini järglased Kremlis krimmitatarlaste põhimassi tagasipöördumist oma kodupaikadesse ja võitlus selle nimel jätkus ka Ukraina iseseisvudes, mille koosseisu Krimm 1954. aastal oli arvatud. Mõistagi tuginesid krimmitatarlased selles võitluses oma rahvus- ja keelekaaslastele ehk siis suurelt öeldes Türgile ja Kesk-Aasia riikidele.

Võitluse üks suurkujudest on Kasahstani kauaaegne liider (1984–2019) Nursultan Nazarbajev.

Nazarbajev vaikis toona pikalt, ent Kasahstani välisministeerium tegi avalduse, milles öeldi, et „Kasahstan saab aru Venemaa tegevusest.” Ehk siis – näete, kuidas saab öelda, et „pole nõus”! Hiljem on Nazarbajev lisanud, et Krimmi annekteerimise tunnustamine tähendaks sama lähenemist Lõuna-Osseetiale ja Abhaasiale, kellega Moskva on teatavasti sõlminud riikidevahelised lepingud.

Kasõm-Žomart Tokajevi asumine Kasahstani presidendi kohale tõi Moskvale paraja kergenduse, sest detsembris 2019 deklareeris too: „Me ei kutsu seda, mis juhtus Krimmis, annektsiooniks. Juhtus, mis juhtus, aga annektsioon on ränk sõna selle kohta, mis juhtus.” Kavalad mehed, need moslemimaade liidrid.

LAHENDUS TÜRGIST?

Samade meeste teod Türgi Riikide Organisatsioonis (TRO), kuhu kuuluvad Aserbaidžaan, Kasahstan, Kõrgõzstan, Türgi, Usbekistan, Ungari ja potentsiaalse liitujana Türkmenistan, on aga piisavalt ühemõttelised.

12. jaanuaril 2022 ehk siis ajal, mil Venemaa juhitud võõrväed asusid Kasahstanis, avaldasid TRO välisministrid selle üle muret ja tervitasid hiljem nende lahkumist. TRO parlamentaarne assamblee jõudis teha mitu avaldust enne, kui europarlament 20. jaanuaril Kasahstani asjus suu lahti tegi.

Türgi president Erdogan on aga alates detsembrist 2021 end korduvalt pakkunud vahendajaks Ukraina ja Venemaa presidentide kõnelustes, et lõpetada vastasseis ja normaliseerida suhted.

Ehk siis – Ukrainal on oma toetusbaas olemas ka lõunas, selle moodustavad Türgi ja temaga seljad kokku pannud Kesk-Aasia riigid, kelle operatiivset tegutsemist oleks aeg märgata.