Kaitse Kodu! nr 3 2014. a by Kaitse Kodu!

MÄNNIKU LASKETIIR OOTAB EUROOPA MEISTRIVÕISTLUSI

KAITSE

KODU! NR 3/2014 (127/573)

KAITSELIIDU AJAKIRI

Ülevaade: Kaitseliidu 18 patrullvõistlust

METSAVENDADE JÄLGEDES KARUKÕRVEL

MÕISAHOIDJA OLEV KALMUS PEAB SINASÕPRUST ALU HÄÄRBERIGA

NR 3/2014 (127/573) MÄNNIKU LASKETIIR OOTAB EUROOPA MEISTRIVÕISTLUSI

KAITSE

KODU! NR 3/2014 (127/573)

KAITSELIIDU AJAKIRI

Ülevaade: Kaitseliidu 18 patrullvõistlust

METSAVENDADE JÄLGEDES KARUKÕRVEL

MÕISAHOIDJA OLEV KALMUS PEAB SINASÕPRUST ALU HÄÄRBERIGA

KAANEFOTO: IRINA MÄGI

Ka Kaitseliit marssis kaitseväe suurimal paraadil

Keskendumine kergejõustikule tõi Lauri Lipule medalisaju

Mida võtta, mida jätta

Korrespondentsvõistluse lasketulemused paranevad iga aastaga

18 22 24

Mati Õun ja tema 73 raamatut

Euroopa Liidu väljaõppemissioon Malis: mis, kuidas ja milleks?

34 37 41

Tankitõrjest II

„Vaimustuse tiivul“ kui teekond kaardilt kadunud maale

46 48 51

Õpi või võidu!

Alu mõisa köis ei lohise — seda hoiab kindlalt Olev Kalmus

Sõjaväeliste auastmete andmine Autasustamine teenetemärkidega

Sisukord

6 6 8

Ka hing vajab esmaabi Kaitseliidu kooli aastaplaan

Eesti mees Punaarmees II ilmasõjas ja pärast seda (V) Metsavendade jälgedes Karukõrve koopasse

Männiku lasketiir on populaarsem kui kunagi varem Linavabrikust relvatehaseks

NAISKODUKAITSE

Mare Laide hüpped oksalt oksale

Põhja-Tartumaa naiskodukaitsjad pakatavad laulurõõmust

Kuketapujutt, mis räägib üleelamislaagrist

„Naistelt naistele“ tõi vormi kandvad naised Vabaduse väljakule

NOORTEORGANISATSIOONID

64 67

Kaitseliidu noorte kaks aastakümmet Võrumaal Jõgeval õpetati noorkotkaid meedikuteks

48 Kaitse Kodu! 3/2014

Peatoimetaja veerg

Pane ennast proovile

aitseliit peab olema valmis ootamatusteks. Aga kuidas sa oled valmis, kui ootamatus ongi oma olemuselt midagi niisugust, mille peale mõistliku inimese fantaasia kõrvalise abita ei tule.

Esiteks kasutad siis kõrvalist abi ja proovid ette kujutada, missugune see ootamatus võib olla. Vaatad ajalukku, kuidas on näiteks tormid varem kahju teinud, ja nuputad, mismoodi oleks saanud neid kahjusid ära hoida, nullida või inimesi hädast päästa. Võib-olla lähed veel kaugemale ning modelleerid minevikusündmusi ja oma kaasaja keskkonda arvesse võttes ohu, mida pole varem ette tulnud, sest täpselt sama olukorda pole ju varem olnud. Aga ikka jääb tegureid, mida ei ole võimalik valemisse panna. Teiselt poolt valmistad iseennast võimalikult mitmekesiselt ette. Teed sporti, et suuta vajadusel spurtida, ja töötad selle nimel, et võhma ka jätkuks. Paned valmis nii kummikud kui ka talvesaapad, õpid üleelamist lumekoopas ja jätad meelde, kui palju soola ja vett on kirjanduse andmetel vaja higiliitrite asendamiseks. Õpid tundma ja harjutad rakendama taktikaid raju (siinkohal võib seda sõna vabalt ka ülekantud tähendus võtta) vastu võitlemiseks. Siis tulebki rajutuul ja näiteks sinu suures ettevalmistustuhinas tähelepanuta jäänud ja välja kasvanud frisuur laseb tuulel juukseid nii vastikult silma peksta, et sa ei suuda mitte midagi teha. Üsna jabur olukord. Vaat selleks ongi kasulik käia võistlustel. Sest tavaliselt ei sarnane rajameistrite fantaasia mõistliku inimese omaga ja igaühel on võimalus suuremate riskideta teada saada, milliseid omadusi tuleks ootamatuste puhuks veel arendada. Vali välja mõni neist proovikividest, millest selles numbris juttu teeme — ja sügiseks oled juba terake parem kaitseliitlane.

LIIVI REINHOLD, peatoimetaja

Kaitseliidu ajakiri Kaitse Kodu! Asutatud 11. septembril 1925 Väljaandja Kaitseliit Ilmub kaheksa korda aastas Kaitseliit

Naiskodukaitse

Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu

Kaitse Kodu! postkastis

Peatoimetaja: Liivi Reinhold

Tellimuse saab vormistada Eesti Posti kataloogi alusel postkontoris või Eesti Posti kodulehel (www.post.ee)

Tegevtoimetaja: Karri Kaas

Eesti Posti kaudu maksab Kaitse Kodu! aastatellimus 2.85 eurot; tellimisindeks 78226

Keele- ja stiilitoimetaja: Viire Villandi Makett ja küljendus: Matis Karu

Noored Kotkad

Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee Toimetus: Tallinna mnt 49a, 80036 Pärnu Telefon 717 9106

Kodutütred

Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Trükitud ASi Printall trükikojas Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta. Toimetuse kõnetund esmaspäeviti kell 13—15 Tallinnas Toompea 8, tel 717 9106 Kaastööde saatmise tähtajad: 14. aprill, 26. mai

Kaitse Kodu! 3/2014

Uudised

Kalender 17. märts

Kaitseliidu Alutaguse maleva aastapäev (asutati 1990)

Kaitseliidu Pärnumaa maleva pealik mjr Tõnu Miil ja Pärnu politseijaoskonna juht Tõnu Kivis kirjutasid 19. jaanuaril alla kahe organisatsiooni koostöölepingu tänavusele tegevusplaanile. Lääne politseiprefektuuri Pärnu politseijaoskonna ja Kaitseliidu Pärnumaa maleva koostöölepingu tegevusplaan aastaks 2014 hõlmab muu hulgas ennetusürituste korraldamist ja maastikul kaduma läinud isikute otsimist. Oluline koht on leppes infovahetusel ning planeerimis- ja juhtimisõppel. Pärnu politseijaoskonna juht Kivis leidis, sellise lepingu sõlmimine aitab kasvatada turvalisust terves maakonnas. Tema sõnul ei teki turvatunne ainult järelevalvest, vaid erinevate valdkondade ühisest mõjust. „Usun, et sellise tegevusplaani sõlmimine annab Pärnumaale palju juurde,“ ütles Kivis. Mjr Miili hinnangul seob selline leping jõustruktuurid tihedamalt ühte, millest võidavad kõik — mitte ainult politseinikud ja kaitseliitlased, vaid ka tavakodanikud. „Kaitseliit on justkui ühiskonna siduja, turvavaip, mis katab kogu maakonda,“ ütles mjr Miil.

18. märts

1992 taasloodi Kuperjanovi pataljon

22. märts

Harald Nugiseksi järelhüüdes lk 10 oli kirjas, et 1994. aastal omistas talle erukapteni auastme tollane kaitseväe juhataja kin-mjr Aleksander Einseln. Tegelikult annab auastmeid nüüd ja andis ka 1990ndatel ikka vabariigi president, 1994. aastal siis Lennart Meri. Küll aga tegi kaitseväe juhataja kin Einseln esildise, mille alusel sai president Nugiseksile auastme anda.

Kaitseliidu Põlva maleva aastapäev (asutati 1990) 2000 heisati Saksamaal Wilhelmshavenis Eesti lipp miinijahtijal Wambola

25. märts

Küüditamisohvrite mälestuspäev (suurküüditamine 1949. aastal)

26. märts

1919 eestlaste meeleavaldus Petrogradis (VKJ)

2004 heisati ISAFi peahoonel Eesti lipp

1919 ilmus ajakirja Sõdur esimene number 28. märts

2001 taasloodi Scoutspataljon

29. märts

NATOsse astumise aastapäev (Eesti liitus organisatsiooniga 2004)

1. aprill

1927 loodi iseseisva üksusena merejõudude baas

3. aprill

Kõrgema Sõjakooli aastapäev (kool loodi 1919)

9. aprill

1919 loodi kaitseväe logistikakeskuse logistikapataljon

2004 heisati kaitseväes NATO lipud

Täpsustused Eelmine Kaitse Kodu! number vajab paari täpsustust.

1992 taasloodi Kalevi pataljon

KAITSEVÄGI

Pärnumaa Kaitseliit ja politsei uuendasid koostöölepingu tegevusplaani

KVÜÕA

KARRI KAAS

1998 taasloodi Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused

1919 formeeriti soomusautode kolonn 12. aprill

1917 formeeriti Tallinnas 1. Eesti polk Kaitseliidu Rapla maleva aastapäev (malev asutati 1990)

13. aprill

1994 taasloodi õhuväe staap 1994 taasloodi maaväe staap

17. aprill

1875 sündis kindral Aleksander Tõnisson 2006 asus teenistusse tuukri- ja toetuslaev Tasuja

19. aprill

2004 jõudsid Soomest Eestisse esimesed soomukid Sisu XA-180

20. aprill

1990 taasloodi Kaitseliidu Saaremaa malev

KAITSEVÄGI

„Manööversõjapidamise käsiraamatu“ arvustuses lk 58 on raamatu tõlkijaks märgitud Rene Toomse. Tegelikult oli Rene Toomse üks raamatu kolmest toimetajast Mika Raudvassari ja Reet Hendriksoni kõrval. Raamatu tõlkisid Annika Timpka ja Epp Leete. Toimetus vabandab ebatäpsuste pärast!

Kaitse Kodu! 3/2014

Uudised

Ka Kaitseliit marssis kaitseväe suurimal paraadil

metest. Üksuse eesotsas marssis malevapealiku abi leitnant Romek Kosenkranius, kes eraelus on Pärnu abilinnapea. Kaitseliidu Tallinna malev oli Eesti Vabariigi 96. aastapäeva paraadil esindatud Akadeemilise malevkonna rühmaga. Üksust juhtis malevkonna pealik veebel Gert Kaju ja liputoimkonna moodustasid korporatsioonide Rotalia ja Fraternitas

ARDI HALLISMAA

aasiseseisvumisaja suurimal Eesti Vabariigi aastapäeva paraadil osales tänavu üle 1400 inimese. Kaitseväelaste, Sisekaitseakadeemia kadettide ja liitlaste üksuste kõrval seisid Pärnus rivis ka Kaitseliidu nelja maleva vabatahtlikud ning peastaabi liputoimkond. Kaitseliidu kõige suurema paraadiüksuse oli välja pannud Pärnumaa malev, mille koondkompanii komplekteeriti kolme malevkonna (Pärnu, Soontagana ja Kikepera) liik-

Sõjaväeliste auastmete andmine Väljavõte Eest Vabariigi presidendi 19. veebruari 2014 käskkirjast nr 57 (reservväelased) leitnant Gunnar MILJAN Raigo SÕLG nooremleitnant Ülar JÜRVISTE Toomas KASK Tiiu LILIENTHAL-ÜLE Lauro REINO Art SOONETS Hannes TOODU Erik TÄHT lipnik Illar ARUKSAAR Tõnu EMBERG

Harju malev Tallinna malev

Saaremaa malev Saaremaa malev Pärnumaa malev Tartu malev Võrumaa malev Pärnumaa malev Pärnumaa malev

Rapla malev Rapla malev

Artur GABRIEL Alutaguse malev Viktor ILJIN Pärnumaa malev Raivo KABUR Saaremaa malev Lauri LOKKO Tartu malev Mario-Martin MAALMANN Tallinna malev Daniel NÜÜD Harju malev Jaanus OTS Pärnumaa malev Kaido SIPELGAS Lääne malev Joosep MEUS Küberkaitse üksus Raul TAMMESOO Küberkaitse üksus

Väljavõte kaitseväe juhataja 18. veebruari 2014 käskkirjast nr 99P (tegevväelased) vanemveebel Hannes AUS Dmitri IVANNIKOV Ants KRONBERG Mehis OIDSALU

Pärnumaa malev Pärnumaa malev Valgamaa malev Kaitseliidu kool

veebel Ülar KIVILAID

Viru malev

vanemseersant Tõnu MIKK Tanel MITT Andrus NIIT Margus PAEKIVI Ülo PEDEL Rasmus RUUSMÄE Simo TAMME

Saaremaa malev Pärnumaa malev Saaremaa malev Põlva malev Tartu malev Kaitseliidu peastaap Sakala malev

seersant Heli JÜRISSON Meelis LEHESTE Viljar SEMJONOV

Harju malev Kaitseliidu peastaap Sakala malev

maat Kalev EICHFU

Saaremaa malev

Kaitse Kodu! 3/2014

Uudised

Estica liikmed. Kaitseliidu relvaüksused olid välja pannud Harju ja Rapla malev. Harju maleva tankitõrjerühma eesotsas seisis maleva taasasutajaliige leitnant Vello Siidar. Rapla maleva miinipildujarühma juhtis alates 1992. aastast Kaitseliitu kuuluv leitnant Kalev Kiviste, kes eraelus on OÜ Kaiu EKO Metall tootmisjuht.

KARRI KAAS

KAITSEVÄGI

Pärnu paraadi publiku ja linnarahva toitlustamise eest kandsid hoolt Kaitseliidu Pärnumaa malev ja Naiskodukaitse Pärnumaa ringkond, kes jagasid kõigile soovijatele omavalmistatud sõdurisuppi. Osalejate arvu poolest suurima paraadi korraldas aga Kaitseliit 2012. aasta võidupühal samuti Pärnus. Kaitseliidu üksuste kõrval võtsid toona paraadist osa kaitseväe ning politsei- ja piirivalveameti orkester ning riigikaitseõpilaste rühm. Siis oli paraadirivis üle 1500 inimese.

Väljavõte kaitseväe juhataja 19. veebruari 2014 käskkirjast nr 113P (reservväelased) veebel Gert KAJU

Taavi KÕIV Aleksandr MATEI Raimond OSS Konstantin TIMAKOV Andre UIBOS

Tallinna malev Tallinna malev Sakala malev Valgamaa malev Tallinna malev

seersant Erki AHMAN Anti KAPREI Allan KASTEPÕLD Annely KAURIL Margo KOODRES Rainer LAIPAIK Siiri LÕUKE Taavi MUTSO Rait MÄRTIN Egon NAARITS Enar NÕMMISTE Enn PÕLDMAA Eero PÄRM Janek TŠELJADINOV

Võrumaa malev Tallinna malev Saaremaa malev Alutaguse malev Sakala malev Saaremaa malev Tallinna malev Tartu malev Sakala malev Tartu malev Tartu malev Saaremaa malev Harju malev Jõgeva malev

Tallinna malev

nooremveebel Katriin IVANOV Janno KESA Raimo KLEMMER Tõnu MÄNNIK Ivar OLESK

Tallinna malev Tallinna malev Rapla malev Harju malev Alutaguse malev

vanemseersant Margus ALLIK Rando ANNI Janis BARANIN Raido EGIPTI Aare KAARUS Ülari KAIS Tiit KANT

Järva malev Harju malev Järva malev Lääne malev Rapla malev Sakala malev Tallinna malev

Kaitse Kodu! 3/2014

nooremseersant Dmitri FEDOTKIN Ako HANSON Mait HIIUVÄIN Renee JOOST Alari KAIS Martti KINK Mart KÜNG Anton LII Janar LEHTLA David LUKAS Mart METS Vahur LÄTT Mart OLJUM Reigo ROGOVSKI Taimar SÜGIS Tõnis-Tõnu RUMMA Margus TEPNER Sergei VARŠAVSKI Meelis VINTER

Alutaguse malev Pärnumaa malev Saaremaa malev Jõgeva malev Valgamaa malev Saaremaa malev Tartu malev Saaremaa malev Alutaguse malev Lääne malev Pärnumaa malev Pärnumaa malev Alutaguse malev Lääne malev Võrumaa malev Harju malev Järva malev Alutaguse malev Lääne malev

Lätis 7. ja 8. märtsil Zemessardze korraldatud 21. rahvusvahelistel Oskars Kalpaksi laskmisvõistlustel osales ligi 30 meeskonda Lätist, Poolast, Belgiast ja Eestist. Eesti oli esindatud kolme võistkonnaga. Riikide arvestuses oli parim Läti võistkond. Kolmanda koha said Poola laskurid. Pärnumaa maleva võistkond kooseisus n-ltn Rivo Liin, lpn Kaido Lüll ja vbl Ivo Kivisaar sai riikide arvestuses teise koha. Riikidevahelisele jõukatsumisele pääsesid iga riigi kolm võistlejat, kes olid näidanud parimaid tulemusi Margolini püstolist, teenistusrelvast ja Rootsi püstolkuulipildujast M45 laskmises.

ZEMESSARDSE

Uudised

Pärnu laskurid tõid Lätist teise koha

„Võistlus jättis väga hea mulje,“ kiitis Pärnumaa maleva kaitseliitlane n-ltn Liin, keda ei häirinud, et nii tiir kui ka relvad polnud enam esimeses nooruses. Mitte just kõige paremad võistlustingimused tegid n-ltn Liini sõnul tasa kasutusel olnud elektroonilised seadmed. „Pärast lasu sooritamist oli monitoridelt kohe tabamus näha, see andis vajadusel hea võimaluse enda parandamiseks,“ lisas ta. N-ltn Liinile meeldis ka see, et lätlased jätsid külalisvõistkondadele aega relvadega tutvumiseks. „Selle ühe päevaga, mis anti harjutamiseks, sai tunnetuse üsna hästi kätte,“ ütles n-ltn Liin, kelle sõnul vähendab selline lähenemine kohalike kodumänguväljakueeliseid. Eriti veel juhul, kui kasutatakse võõraid relvi. Läti vabatahtlik riigikaitseorganisatsioon Zemessardze korraldab rahvusvahelisi Oskars Kalpaksi laskmisvõistlusi Riias aastast 1993.

Riiklike teenetemärkidega tunnustati ka kaitseliitlasi President Toomas Hendrik Ilves andis Eesti Vabariigi 96. aastapäeva puhul Eestile osutatud teenete tunnustamiseks 99 inimesele riikliku autasu. Pärjatute seas on ka vabatahtlikke kaitseliitlasi. Valgetähe III klassi teenetemärgi said küberjulgeoleku edendaja, riigi infosüsteemide ameti peadirektor Jaan Priisalu, kes on üks Kaitseliidu küberkaitse üksuse ellukutsujatest, ja Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia direktor Anzori Barkalaja, üks Kaitseliidu Tartu maleva taastajatest ja aktiivne Kaitseliidu toetaja tänagi. Kotkaristi Kuldristi pälvis tänane Kaitseliidu küberkaitse üksuse liige Kuido Külm. „Eesti kõrgeim tänu kuulub erinevate elualade inimestele nii kodumaal kui ka kaugemal, kelle igapäevane pühendumus oma tööle, oma kutsumusele ning seeläbi Eesti paremaks muutmisele väärib meie riigi tunnustust,“ ütles president Toomas Hendrik Ilves. „Nende inimeste tubliduse lood kokku näitavad Eesti suuremaks kasvamist.“

Autasustamine teenetemärkidega Väljavõte keskjuhatuse otsusest nr K-0.1-1/14/2678PR Valgeristi III klass Lääne malev Arnold ALJASTE Saaremaa malev Tiit LIND Tartu maleva Põhja-Tartumaa üksikkompanii Raigo POOL Teenetemedali I klass Põlva malev Avo HELK Lääne malev Ats AUG Peep PÕLDÄÄR Taavi VAHER Tallinna malev Lauri LAANOJA

934

Andres VIKS Andres ARENDI Saaremaa malev Peeter SÜLD Nikolai OTTIS Rapla malev Heino HINTS

470 473 471 474 472

935

936

465 466 467 468 469

Teenetemedali II klass Rapla malev Tarmo TAMMUS Marko LIGI Mati MÄE Lääne malev Kristjan JALONEN Aivar KAUS Ülle LEIVALT Tarmo LILLEMETS Renek LOORENS Jaanus RANNAOJA

1539 1540 1541 1542 1543 1544 1545 1546 1547

Alutaguse malev Argo OTT Margus SOODLA Jõgeva malev Ants HUNT Mati KÄRMAS Tallinna malev Janno KESA Taavi KÕIV Tambet MÄGI Priit RAJU Urmas REITELMANN Saaremaa malev Tiit PRUUL Viktor VAHER Veljo SEPP Harju malev Riho KIVISILD Sakala malev Lauri TOODING Rein ROHTMAA

1548 1549 1550 1551 1552 1553 1554 1555 1556 1557 1558 1559 1560 1561 1562

Kaitse Kodu! 3/2014

Uudised

Tõukavad ja rebivad ning korjavad medaleid

Kaalukategoorias 90+ kg saavutas Alutaguse maleva kaitseliitlane Henry Tamman üldarvestuses esikoha. Samale tulemusele oma vanuserühmas jõudis ka Pärnumaa maleva vabatahtlik Arne Maalinn. Kaalukategoorias kuni 90 kg tuli oma vanuserühmas esikohale Villu Naaber Viru malevast. Talle järgnes Tartu maleva kaitseliitlane Kalle Kirs. Kaalukategoorias kuni 80 kg sai Järva maleva esindaja Lauri Lipp oma vanuserühmas teise ja Tartu malevlane Veiko Randaru kolmanda koha. Kuni 70 kg kaalunud meeste hulgas saavutas üldarvestuses esikoha Pärnumaa maleva liige Aivo Selberg. „Võistlus oli raske, sest pidin oma kaalukategooriasse mahtumiseks eelnevalt 4,5 kg alla võtma,“ rääkis 1955. aastal sündinud Selberg pärast võistlust, kus tema peamisteks konkurentideks olid enamasti paar aastakümmet nooremad mehed. „Jalad olid alguses üsna pehmed, mistõttu tõukamine kõige paremini ei läinud. Õnneks suutsin rebimisega selle tasa teha,“ lisas ta. Meeskondlikus arvestuses võitis võistluse 485 punktiga Pioneeripataljon. Kaitseliidu malevatest oli parim Tartu, järgnesid Pärnumaa, Viru ja Järva. Kokku osales jõukatsumises 16 võistkonda. Kaitsejõudude meistrivõistlusi sangpommispordis korraldatakse alates 1993. aastast.

Tartu maleva Elva üksikkompanii Janika ROOPS 1563 Teenetemedali III klass Rapla malev Martin PÕDRA Tõnu EMBERG Andres NIINE Leino PRIIMÄGI Mati KÄGU Mart LEHEMETS Kaido NUMMERT Peep LOOTMÄE Villem KULPER Avo ÕUNAP Endel OJAMETS Ainar BUHT Pärnumaa malev Peedu PERNER Lauri LARM Lääne malev Martin KRITT

Kaitse Kodu! 3/2014

3617 3826 3878 3879 3880 3881 3882 3883 3884 3885 3886 3887 3888 3889 3890

KAITSEVWÄGI

Tapal 13. veebruaril XXII Eesti kaitsejõudude meistrivõistlustel sangpommispordis võitsid medaleid ka kaitseliitlased. Võistlusel peeti arvestust viies kaalukategoorias ja erinevates võistlusklassides. Sangpommispordivõistlus koosneb kahest harjutusest: kahe 24-kilogrammise sangpommi tõukamisest rinnalt sirgetele kätele ja sangpommi rebimisest parema ja vasaku käega.

Võrokesed on Baltimaade parimad sõjaväesportlased Lätis veebruaris korraldatud Balti sõjaväespordi talimängudel võidutsesid Cēsises peetud meeste ja naiste laskesuusatamisvõistluse individuaaldistantsidel Võrumaa malevlased, 3x1 km murdmaasuusatamise segateatevõistlusel said eestlased esimese ja kolmanda koha. Meeste 7,5 km laskesuusatamises võitis esikoha ühe möödalasu teinud Kaitseliidu Võrumaa maleva liige Uku Vislapuu. Kaksikvõidu kindlustas eestlastele n-vbl Priit Narusk Lõuna kaitseringkonnast, kaotades võistkonnakaaslasele 38 sekundiga, sest eksis tiirus kolm korda. Kolmandaks tuli Läti kaitseväelane Gints Rozenbergs. Naiste 4,5 km laskesuusatamises saavutas esikoha Võrumaa maleva liige Sirli Hanni. 3x1 km murdmaasuusatamise segateatevõistlusel esikohale tulnud võistkonnas sõitsid Sirli Hanni ja Priit Narusk. Nad edestasid 11 sekundiga Leedu esimest võistkonda ja 15 sekundiga teist eestlaste võistkonda. Noorte arvestuses tuli 3 km laskesuusatamises teiseks puhtalt lasknud Brita Liivamaa Kaitseliidu Harju malevast. Brita Liivamaa on Kaitseliidu noorim esikütt.

Urmo MÕTTUS Evelyn TÕNURIST Alutaguse malev Erkki UUSEN Argo VILLERS Jõgeva malev Matti MEHIDE Tallinna malev Alari AHO Madis GILDEN Hannes KRUUS Margus METSAL Mihkel NÕMM Oliver RAAL Jüri RAUDE Aavo TEDER Saaremaa malev Riho HUMAL Nalmond MERI Heiki KUKK Jaan TÕRU Piia TEERN

3891 3892 3893 3894 3895 3896 3897 3898 3899 3900 3901 3902 3903 3905 3906 3907 3908 3909

Kodutütarde Saaremaa ringkond Ingrid PAISTE 3904 Harju malev Kalju KUUSESTE 3910 Sakala malev Ditmar MARTINSON 3911 Marge LAIÕUNPUU 3912 Andi KITS 3913 Tartu maleva Akadeemiline malevkond Merike LILLENBERG 3914 Tartu maleva Elva üksikkompanii Jaak KIRSIPUU 3915 Küberkaitse üksus Dmitri SMIRNOV 3916 Eriteenetemedal Järva malev Riho RAIMETS Kaitseliidu peastaap Gaido NURMSALU

756 757

Sport

Keskendumine kergejõustikule tõi Lauri Lipule medalisaju 2012. aasta juulis kutsuti Järva maleva kaitseliitlane, maleva staabis haldusspetsialistina leiba teeniv Lauri Lipp (54) võistlema Paide eest Eesti linnade kergejõustikumeistrivõistlustele, kus temast sai oma vanuseklassi linnade meister 100 meetri jooksus ja hõbedamees kaugushüppes. TAIVE SAAR vabatahtlik reporter

Sport ja tervis

Lauri Lipp osales mullu 11 spordivõistlusel ja teenis 18 medalit, neist seitse kuldset. „Mul on olnud suur au esindada Järva malevat erinevatel võistlustel. Kaitseväe meistrivõistlustelt on auhinnakapis seitse medalit, nendest sangpommispordis kolm hõbedat ja üks pronks, viievõistluses ja kergejõustikus pronks ning Laidoneri olümpiajooksul Järva maleva tiimi koosseisus segavõistkondade arvestuses meeskondlik hõbe,“ räägib Lipp.

auri Lipp meenutab: „See oli märkimisväärne, ma polnud veel kunagi elus esimeseks tulnud. Siis õnnestus see esimest korda ja ajendas edasi tegutsema.“ Tegelikult oli Lipp juba noorusajal spordiga sina peal. Mustla kooli õpilasena osales ta kergejõustikuvõistlustel, tulemused Viljandi maakonnas esikümnes. Argielu ja töö tulid aga peale ja sportimine jäi tagaplaanile. Kaitseliiduga liitumise järel tõmbas Lippu sõjalissportlike võistluste poole. „Mul sai mingil hetkel esindaja rollist isu täis, tahtsin ise ära proovida ja esimene tõsisem katsumine võistlejana oli 2008. aasta Erna,“ jutustab ta. Lipp on osalenud neljal Eel-Ernal (parim koht teine), kahel Ernal ja kuuel Põrgupõhja retkel (kahel korral kolmas koht), lisaks paaril sõjalis-sportlikul võistlusel Soomes ja Lätis. Ta tõdeb, et on maksimalist ja läheb alati maksimumi peale välja, kuid võistkonna koos-

TAIVE SAAR

seisus ei ole see kuigi lihtne. Seega, olles saanud sõjalis-sportlikelt võistlustelt võistluskogemuse ja eelnimetatud 2012. aasta Eesti linnade meistrivõistlustelt medalimaitse suhu, tegi ta otsuse keskenduda kergejõustikule ja valis lemmikalaks lühimaajooksud ehk sprindi.

Ise usub ta, et tema edul on mitu trumpi. Esiteks tõsiasi, et ta ei tapnud liigse sporditegemisega noorusajal tervist. „Näen võistlustel endisi Eesti a vahepeal meistreid, kes on nüüd ei tegelnud juba rooste läinud ja aktiivselt vigastatud ega suuda enam tipptasemel spordiga ja see on esineda. Ma vahepeal kasuks tulnud, mul ei tegelnud aktiivselt on kõik liigesed ja spordiga ja see on kondid terved. kasuks tulnud, mul on kõik liigesed ja kondid terved. Neid endisi sportlasi võita on päris hea tunne tegelikult,“ muheleb Lipp.

Teiseks oluliseks elemendiks peab Lipp pidevat treeningut. Iga hommik algab tal saja kätekõverdusega, nädalas korra lisandub sada kõhulihaseharjutust. Korra nädalas mängib ta koos teiste kaitseliitlastega saalihokit, käib ujumas ja jõusaalis. Kui läheb jooksma, siis jookseb kuni pool tundi ja umbes viis kilomeetrit korraga. „Ei ole muidu seda head reibast tunnet,“ ütleb ta ise. Ta on ise enda taganttõukajaks ega vaja teiste õhutusi. Pigem peab jälgima, et üle ei pingutaks. Lipp ütleb, et tunneb end ja ületreenimise ohu tõttu käis ta ka Tartus spordiarsti juures kontrollis, et saada teada, kus on tema võimete piir, kus võib murduda. Seal sai ta kinnitust, on heas vormis. Ka pidas ta nõu treener Veiko Valanguga, kes juhendas, kuidas treenida ja mida ettevalmistuses jälgida. Terve olemine on Lipu meelest sportlasele oluline märk teel edule. Nii on Lipp ka doonor, toitub ter10

Kaitse Kodu! 3/2014

ja kõike muud, mis tulemustele kaasa aitab. „Ma näiteks ei teadnud, et enne tähtsat võistlust ei tohi saunas käia – lihas läheb liiga pehmeks,“ toob ta ühe konkurentidelt saadud hüva nõu näite.

Sprindis pole mitut katset

„Aga põhiline on, et tulin eelmisel talvel Tallinnas Eesti veteranide sisemeistriks 200 meetris. Uhke tunne on olla Eesti meister, see on tugevaim motivaator üldse, et asja edasi teha,“ libiseb Lipp tagasi eduelamuse lainele.

Omaette periood on võistluseelne aeg. „See on selline protsess, mil ma jälgin ennast väga täpselt. See on tõsine elu, see spordimeeste elu,“ ütleb ta. „Oma tervist peab tundma ja sisetunne on oluline. See ei ole nii, et lähed ja võistled, selleks peab varem teadlikult valmistuma ja valmis olema.“ Juba võistlusel olles on samuti oluline kõik, mis eelneb stardile. Lipp ütleb, et ta keskendub siis iseendale. „On teatud rituaalid – painutused, venitused. Sprindis on niimoodi, et väga palju energiat kulub juba enne starti.“ Pool tundi enne starti hakkab soojendus. Lipp ei jäta midagi juhuse hooleks ja nii on tal tekkinud harjumus enne jooksu testida stardiandmist, mis on tema ütlust mööda igal võistlusel pisut erinev. „Mul on niisugune komme, et kui naiste jooksud on enne, lähen ma võistlusrajal nende stardist tahapoole ja teen stardi kaasa. Käskluste „Valmis olla!“ ja „Start!“ vahe on erinevatel lähetajatel sageli erinev ja ma proovin selle ära, et ma ei magaks maha stardipauku ja samas ei tohi ju ka varem jooksu minna,“ selgitab Lipp. Sprindis ei ole mitut katset, seal tulemust parandada ei saa. Lipp teab, et oluline on kiire start, jõuvarude jaotus ja jooksmistehnika, ehkki jooksu ajal ta tehnika peale enam ei mõtle, lihtsalt jookseb. „Kõik on varem välja timmitud, kõike tuleb teha korrektselt, nii nagu mälu ütleb, kõik on varem sisse kodeeritud.“ Ta jõuab veel hingamiste kuulmise järgi tajuda, kui kaugel konkurendid on, ning võistlus saabki läbi.

Konkurents innustab „Muidugi on hea meel, kui ma olen jooksu võitnud või kui saan medali – see on selge –, aga naudin kõige enam seda, kui olen oma aega võrreldes eelmise korraga parandanud,“ tõdeb Lipp. Samuti peab ta tähtsaks konkurentide tunnustust. „Kui nad tulevad ja annavad kätt ning ütlevad, et Lauri, sul tuli väga hästi välja, oli hea jooks, vaat see on niisugune ülimalt hea tunne.“ Kui paar aastat tagasi oli Lipu meelest isegi omamoodi hea, et keegi ei tundnud teda ja ta sai starti minna valge lehena, kellelt keegi midagi oodata ei osanud, siis nüüd on pinge tõusnud, sest ta tunnetab teiste ootuste survet. Lipp ütleb, et teda konkurendid ei häiri, vaid innustavad rohkem tegema. „Pigem on nemad juba häiritud sellest, kui mina kohal olen,“ lõõbib ta. Samas kinnitab Lipp, et seltskond on võistlustel sõbralik ja omavahel jagatakse treenimisnippe ning toitumissoovitusi Kaitse Kodu! 3/2014

Sport

vislikult ja jälgib kaalu. Lisaks kasutab masseerija teenuseid ja hoidub vigastustest, kannab alati ilmastikule vastavat riietust, joob palju vett jne.

„Jätkan nii kaua, kui mul on vormi ja võimeid. Statisti rollis või vigasena ei hakka ma võistlema. Eesmärke sean endale ise. Näiteks veteranide 200 meetri Eesti rekordi tahan enda nimele võtta ja tulla sajas meetris kolmekordseks linnade meistriks,“ vajub Lipp unistustesse. Ta tunnistab, et medal on alati tema eesmärk, ükskõik mis värvi. „Kui ma võistlusel medalist ilma jään, olen pettunud – siis on midagi viltu läinud. Kui tuleb kirkaim medal, siis on kõik väga hästi,“ ütleb ta.

Lauri Lipu 2013. aasta tulemused Võistlus

Spordiala

Koht

Eesti kaitsejõudude meistrivõistlused sangpommispordis

45H 70+

II koht

Eesti spordiveteranide liidu sisekergejõustikumeistrivõistlused

200 m

I koht

60 m

II koht

Tartu kergejõustikuveteranide klubi meistrivõistlused

400 m

I koht

100 m

II koht

Järvamaa meistrivõistlused (40+)

100 m

I koht

kaugushüpe

III koht

100 m

II koht

200 m

II koht

400 m

IV koht

300 m tõkkejooks

III koht

ESLi meistrivõistlused

Türi meistrivõistlused Eesti linnade meistrivõistlused (50+)

100 m

I koht

kaugushüpe

II koht

Eesti spordiveteranide liidu 46. suvemängud (50+)

100 m

I koht

kaugushüpe

III koht

Viljandi kergejõustikuveteranide klubi meistrivõistlused (50+)

100 m

I koht

kaugushüpe

I koht

Eesti kaitsejõudude meistrivõistlused kergejõustikus Eesti kaitsejõudude meistrivõistluste Laidoneri olümpiajooks

IV koht segavõistkond D+35H

II koht

Kokku: 11 võistlust ja 18 medalit. Eesti rekord 300 m teatejooksus ajaga 51,3.

Lauri Lipp 2013. aasta hooaja edetabelis (50+) Spordiala

Tulemus

Koht

60 meetri jooks

aeg 8,17

I koht

100 meetri jooks

aeg 12,5

II koht

200 meetri jooks

aeg 26,3

II koht

Kaugushüppe

5,02 m

III koht

400 meetri jooks

aeg 1:02,6

IV koht

Sport

Mida võtta, mida jätta Kümme soovitust algajale militaarsportlasele Te olete asutamas end oma esimesele militaarmatkale või -võistlusele. Mitte kohtunikukorraldaja, vaid võistlejana. Lugupeetav, te olete hull!

MARTIN ANDRELLER militaarspordihuviline

õtke seda kui paisutatud komplimenti, mis loodetavasti sõna-sõnalt tõele ei vasta. Kui olete juba jõudnud mõtte ja registreerimiseni, jääb üle veel üks asi – võimalikult edukalt see takistus ületada ja finišeerida. Isegi kui selle juures kohe naeratust näole ei tule, on hiljem see olemas. Et teie esmakordne kokkupuude militaarspordiga oleks võimalikult meeldiv, panen kirja enda mõnest kogemusest selle peamise, millega tuleks või vähemalt võiks arvestada.

KARRI KAAS

Usaldage oma võistkonna kaardilugejat, kuid samas teadke ka ise, kus olete ja kuhu liigute. Võtke kompass välja sagedamini kui varustuse kontrollis. Teil võib seda ootamatult vaja minna

Kaitse Ka K ait itse se Kodu! Ko od du u!! 3 3/ 3/2014 /20 2014 14

Sport

Loomulikult on tipptasemel (militaar)spordi harrastamine omaette teadus, mis ei tähenda, et enda arendamisega erinevatel võistlustel ei tohiks tegelda. Lõpliku tõena alljärgnevat kümmet punkti muidugi võtta ei maksa. Inimesed, nende vajadused, mugavus- ja valulävi on erinevad. Tõde selgub igaühele vaid proovides.

1. Saapad Pole midagi paremat, kui viimasel päeval pärast varustuse kontrolli saapaid jalast võttes vaadata ülespaistetanud või krimpsus, kuid siiski plaastrivabasid varbaid ja jalalabasid. Kui jalgadel on üksnes mõned hõõrutud kohad või paar villi, on kõik korras.

Saapaid ja jalgu enne võistlust kokku passitades ja proovides leiate kindlasti ka kohad, mis siiski võivad hõõruma hakata – pange juba ennetuseks nendele kohtadele teip peale. Saabastesse pange sisse teised sisetallad – enda kogemustest võin soovitada niiskustimavaid aktiivsöega taldasid, mida on mugav puhates külje all kehasoojusega kuivatada. Märjas rohus liikudes on abiks säärised ehk bahillid, mis muu hulgas aitavad ka säärelihaseid soojas hoida, kui tekib krambioht.

2. Mõõdukas füüsiline aktiivsus ja võistluseelne koormus Lühidalt, ärge pärast näiteks nelja aastat tugevat tugitoolisporti otse metsa tormake. Vigastuste oht on täiesti reaalne. Lisaks arvestage, et võistlusel on aeg-ajalt vaja joosta, eriti kui keegi teid AK-4 või Galiliga taga ajab. Ärge mõelge praegu sellele, et te ei suuda seda võistlusvarustuses teha. Konkreetses olukorras suudate. Garanteeritud!

KRISTJAN PRII

Valida tuleks võimalusel hästi sissekantud ja mugavad saapad koos just teie jalgadele sobivate sokkidega. Kui kasutada ka villiennetuspulka, on täiesti võimalik tervete jalgadega finišeerida ning meetreid teipi ja plaastrit pole vaja kaasa vedada ega ümber jalgade mähkida. Te olete ikkagi inimene, mitte muumia.

Ilmselt on militaarsportlase kõige olulisem varustuselement saapad. Kui need ikka korralikult jalga ei passi, on mugavam paljajalu käia

reaalselt ka kasutate, ja nende vahel, mis on muidu ägedad, aga mida teil tegelikult vaja pole. Teil pole vaja paarisajaeurost bling-bling-käekella, mis ajab randme hauduma ja mille klaasilt peegeldab valgus iga vastutegevuse liikme silma kümnete, kui mitte sadade meetrite kauguselt. P.S. Lihtsalt informatsiooniks. A4 lamineeritud paberilehelt peegeldab valgus üsna hästi ca 800 m kaugusele. Helkivad, läikivad ja muidu silmatorkavad esemed ning kangaosad peaksid seega olema kaetud või eemaldatud. Summeerides: mida kergem on varustus, seda kergemalt te käite ja vähem väsite.

4. Motivatsioonikommid 3. Varustuse pakkimine Lugege läbi kohustusliku varustuse nimekiri ja ka see, mis peab võistkonnal tervikuna kaasas olema. Lähtuge sellest ja ärge üle pingutage. Loomulikult on tore puhkehetkel matkatoolil istuda, kuid te peate seda sel juhul ka kaasas kandma. Kehvemal juhul peavad teie kaaslased seda teie eest edasi tassima. Mis on kergem, on parem, mida on vähe või mida üldse pole – veel parem. Samas ei ole mõtet ka sellega üle pingutada. Üritage leida see habras tasakaal asjade vahel, mida te Kaitse Kodu! 3/2014

Motivatsiooniks sobib nii purk karastusjooki kui ka kompvek. Alati tekib hetki, mil on vaja lisamotivaatorit. Midagi magusat tõstab motivatsiooni hästi, kuid samas ei tasu liiale minna – siis kaotab maius oma võlu.

5. Kõrvatropid (mõistlik kõigil kaasa võtta) ja termokile Esimesed aitavad magada keerulistes tingimustes, kui keegi norskama hakkab või öösel läbi une 13

Spo Sport

NÕMME VÄLK

Tänavused sõjalissportlikud võistlused Eestis Pole kahtlustki, et militaarsport on endiselt populaarne. Sellest annab tunnistust tõsiasi, et raskuse poolest tuntud talvisel Utria dessandil osales tänavu rekordarv võistkondi üle terve Eesti ja kaugemaltki. Lisaks on peaaegu igal maleval oma patrullvõistlus, kus nii kodukandi kui ka kaugemalt tulnud mehed-naised omavahel mõõtu võtta saavad. Alljärgnev teeb väikese ülevaate nii üldistest kui ka malevates korraldatavatest jõukatsumistest.

Pealinna malev korraldab Harjumaal lahingupaaride patrullvõistluse Nõmme Välk, kus osalejad saavad mõõtu võtta nii maastikul liikumises kui ka sõdurioskuste tundmises. Aeg täpsustamisel.

HARJU PIMEDAD ÖÖD Harju malev korraldab 26.—28. septembrini maleva vastutusalas patrullvõistluse „Harju pimedad ööd“. Jõukatsumise eesmärgiks on kontrollida kaitseliitlaste sõjalist ettevalmistust ja jätkata omalaadse võistlusvormi edasiarendamist.

Teave: http://tallinn.kaitseliit.ee/

Tallinn Talllinn

Teave: http://harju.kaitseliit.ee/

TIHU KEVAD Lääne maleva Hiiumaa malevkond korraldab 17. ja 18. mail sõjalis-sportliku rännakmatka Tihu Kevad, kus osavõtjad saavad üksteiselt mõõtu võtta kontrollpunktides ülesandeid täites. Teave: taimo.juhe@kaitseliit.ee

PÕRGUPÕHJA RETK

Kärdla Kä VALGE LAEV Lääne maleva pikkade traditsioonidega patrullvõistlus Valge Laev 2014 korraldatakse tänavu 5. aprillil. Eesmärgiks on pakkuda meeldivat ajaveetmisvõimalust vabas looduses ja tuletada meelde põhilisi sõdurioskusi. Teave: laane.kaitseliit.ee/et/valge-laev2014, tel 717 9949 või e-mail heino. rebane@kaitseliit.ee

Rapla Ra

MTÜ Põrgupõhja Risti Selts korraldab koos Kaitseliidu Rapla malevaga (mida on alati toetanud ka Pärnumaa maleva kaitseliitlased) 10.—13. juulini Põrgupõhja retke. Põrgupõhja retk korraldatakse mälestamaks metsavendi, kes hukkusid võõrvõimu vastu võideldes Raplamaal Eidapere ja Käru ümbruses. Et tegemist pole ainult jõustruktuuridele suunatud võistlusega, on sellel osalema oodatud kõik, kes vähegi soovivad end proovile panna.

pssalu Haapsalu

Teave: www.porgupohja.ee

Pärnu Pä

Kuressaare SÕRVE RETK 31. maist 1. juunini võistlevad lahingupaarid Saaremaal patrullvõistlusel ehk Sõrve retkel, mille pikkus on kas 65 km (raskem rada) või 45 km (kergem rada). Võistelda soovijad peavad end eelregistreerima, sest rajale lubatakse kummalgi distantsil kuni 20 lahingupaari. Samal ajal on soovijatel võimalik läbida kontrollpunktidega rahvarada, mille pikkus on 30 km. Rahvarajal on osalejate arv ja võistkonna suurus piiranguta (osaleda võivad ka noortevõistkonnad).

KÜBASSAARE RETK

SOOKOLL Jaopatrullvõistlus Sookoll korraldatakse 3.—5. oktoobrini Pärnumaa metsades, soodes ja rabades. Kuigi võistlus on mõeldud eelkõige kodumaleva üksuste jaotaktika kontrollõppusena, on ka külalised kaugemalt alati saanud oma oskusi ja teadmisi sel võrdlemisi unikaalsel retkel proovile panna. Teave: v-vbl Aleksei Vistunov, tel 506 4913, e-mail aleksei.vistunov@kaitseliit.ee

19. juulil korraldatakse neljaliikmeliste võistkondade patrullvõistlus ehk Kübassaare retk, mille pikkuseks raskel maastikul on ca 30 km. Võistlusel osaleda soovijad peavad end eelregistreerima, sest rajale lubatakse kuni 20 võistkonda. Samal ajal on soovijatel võimalik läbida kontrollpunktidega rahvarada pikkusega 20 km. Rahvarajal on osalejate arv ja võistkonna suurus piiranguta (osaleda võivad ka noortevõistkonnad). Teave: http://saaremaa.kaitseliit.ee/

14 4

Kaitse Kodu! 3/2014

JÄRVA MALEV PATRULLVÕISTLUS Aastaid sügiseti korraldatud Järva maleva patrullvõistlus on tänavu esmakordselt nihutatud hiliskevadele, et anda kodukandi meestele võimalus proovida oma valmisolekut Admiral Pitka luurevõistluseks. Järva maleva patrullvõistlus saab teoks 6.—8. juunini Albu vallas. Teave: http://jarva.kaitseliit.ee/

Kaitseliidu allüksused on viimase paarikümne aasta jooksul osalenud nii võistlejate kui ka korraldajatena kõikidel Eestis peetud militaarvõistlustel ja sageli neid ka võitnud. Aastatega tekkinud kogemustele toetudes alustas Kaitseliit möödunud aastal kaugluurepatrullidele mõeldud Admiral Pitka luurevõistluse korraldamist. Võistluse eesmärk on erineda oluliselt raskusastme poolest teistest Euroopa ja maailma militaarvõistlustest. Admiral Pitka luurevõistlust iseloomustab ennekõike pikk võistlustrass raskestiläbitaval maastikul, mis tuleb võistlejail läbida varjatult pideva vastutegevuse stressi tekitavates tingimustes.

Rakvere

Jõhvi

Tänavune Admiral Pitka luurevõistlus peetakse 4.—9. augustini Lääne-Viru maakonnas.

UTRIA DESSANT

Teave: http://www.pitkachallenge.eu/

ALEKSANDER TÕNISSONI SÜNNIAASTAPÄEVARÄN NAK-JOOKS 26. aprill korraldab Alutaguse malev Jõhvis kindral Aleksander Tõnissoni sünniaastapäeva rännakjooksu.

Paide

Spo Sport

ADMIRAL PITKA LUUREVÕISTLUS

AVINURME LAHINGU MÄLESTUSRETK

Jõgeva

30. maist kuni 1. juunini toimub Avinurme ümbruses Avinurme lahingu mälestusretk. Tegemist on põhiliselt malevasisese ettevõtmisega, kuid sellest hoolimata ei saadeta kaugelt tulnuid tagasi.

Utria dessanti korraldavad Erna Selts, Kaitseliit ja Vaivara vallavalitsus 1999. aastast. Alates 2014. aastast on see talvine jõukatsumine üksiti Eesti võistkondade eelvõistlus Admiral Pitka luurevõistluseks. Tänavutalvine võistlus Utria dessant meenutas 85 aasta taguseid sündmusi, kui 1919. aasta 17. jaanuaril Eesti meredessantpataljoni 400 merejalaväelast ja Soome vabatahtlike pataljoni 600 võitlejat tegid Eesti mereväe alustelt eduka dessandi Utria randa. Dessandist osavõtnud etendasid olulist osa Narva vabastamisel ja Punaväe riismetest puhastamisel. Järgmine Utria dessant korraldatakse 14.—17. jaanuarini 2015 Ida-Viru maakonnas. Teave: http://www.erna.ee/?Utria_Dessant

Teave: kontaktisik Janar Lehtla, tel 5697 9995 või e-mail janar.lehtla@hot.ee või malevkonna korrapidaja tel 339 7583

SÕDURIPROOV

ndi Viljandi

1999. aastast korraldatav Sõduriproov tuleb tänavu läbida 25.—27. aprillini Sakala maleva vastutusalas. Võistluse eesmärk on välja selgitada maleva parim lahingupaar ja propageerida sõjalis-sportlikke võistlusi. Loomulikult on oodatud ka külalisvõistkonnad väljastpoolt Sakala malevat.

MUST KOTKAS

T Tartu

Põlva maleva patrullvõistlus Must Kotkas peetakse tänavu 29.—30. augustini Põlvamaal ja seal võistlevad kaks vanuseklassi: kaitseliitlased ja naiskodukaitsjad (18+ eluaastat) ning kodutütred ja noorkotkad (vanuses kuni 17 (k.a) eluaastat). Lisateave: allar.eesmaa@mil.ee või tel 5648 8219; registreerimine: Triin Väisanen, tel 5632 0331 või e-mail vaisanen99@gmail.com

Teave: sakala@kaitseliit.ee

Põlva VÄLE JÄNES Valgamaa malev korraldab 12. aprillil matkamängu Väle Jänes, mis on eelkõige suunatud küll noortele militaarsportlastele, kuid sellest hoolimata võivad kohale tulla kõik huvilised.

Valga

V õr u Võru KÄVE ÜLE KÜNGASTÕ

KUPERJANOVLASTE RADA 26.—28. septembrini saavad kõik soovijad oma oskusi proovile panna patrullvõistlusel ehk Kuperjanovlaste rajal. Võistluse eesmärgiks on arendada võistkondi erinevates olukordades toime tulema.

Võrumaa malev korraldab oma traditsioonilise patrullvõistluse „Käve üle küngastõ“ 27. ja 28. septembril. Võistlus on mõeldud neljaliikmelistele võistkondadele, kes peavad ligikaudu 40 km rajal ületama mitmeid raskusi, nii mägesid kui ka orge.

Teave: http://valgamaa.kaitseliit.ee/et/malev-12881

Teave: tanel.kangro@kaitseliit.ee

Kaitse K it K Kodu! d ! 3/2014

Sport

eelmise päeva õudusi röökides taasesitab. Lisaks on neist abi, kui peate sooja saamiseks (või magamiskoti asemel) kasutama termokilet. Et termokile tavaliselt krabiseb, ei pruugi see teid häirida, kuid võib meelehärmi põhjustada teie võistkonnakaaslasele. Proovitud ja nii see on.

6. Söök Panustage sellele, et teile kaasapakitav toit ka maitseks, hoolimata sellest, et kirjade järgi annab see kõik vajamineva ja täidab kõhu. Maitse on oluline motivatsiooniks ja selleks, et te kurnatuna üldse süüa suudaksite. Sööma te aga peate. Tühi kõht kaugele ei lippa.

7. Õppige orienteeruma KARRI KAAS

Usaldage oma võistkonna kaardilugejat, kuid samas teadke ka ise, kus olete ja kuhu liigute. Võtke kompass välja sagedamini kui varustuse kontrollis. Teil võib seda ootamatult vaja minna, kui peate pärast kontakti vaenlasega leidma üksinda tee oma võistkonna juurde.

Leidub hetki, mil on vaja lisamotivaatorit. Midagi magusat sobib selleks hästi, kuid samas ei tasu ka liiale minna

Kui on lubatud, kandke kaasas mobiiltelefoni, aga kindlasti kontrollige, kas teil on olemas kõikide võistkonnakaaslaste numbrid juhuks, kui peate mingi vahejuhtumi järel nad metsas uuesti üles leidma.

8. Ettevalmistav info Tutvuge sama võistluse varasemate kordade kohta leitava infoga (kontrollpunktides olnud ülesanded jmt). Sellest võib teil kasu olla. Muidugi arutage oma võistkonnaga läbi, kes on millisel alal tugev, et kontrollpunktis hakkaks kõige pädevam inimene „vägesid juhatama“.

9. Koostöö Oleks hea, kui te oleksite oma võistkonnakaaslastega enne starti tuttav, kuid võib vabalt juhtuda, et isegi alles seal kohtudes sobite te hästi ja suudate ühiselt tegutseda. Koostöö on edu alus.

KRISTJAN PRII

10. Kogemused

Mida kergem on varustus, seda lihtsam on liikuda. Matkatoolil võib ju puhkehetkel mugav istuda olla, kuid seda tuleb ka endaga kaasas tassida

Ükskõik, mida te siit ka ei loeks, ei asenda see siiski esimest kogemust. Kui teil on trassil oma varustusega mugav, on teil ilmselt ka tuju üleval, ning kui füüsis ja võistkond püsivad koos, paistab finiš igal juhul. Edaspidi on võimalik vaid paremaid tulemusi saavutada ning iseenda ja oma kaaslaste tegelikke võimeid stressitingimustes tundma õppida. Aga stress teil trassil loodetavasti tekib.

Kaitse Kodu! 3/2014

Sport VIRU MALEV

Korrespondentsvõistluse lasketulemused paranevad iga aastaga MART PUUSEPP KL MäLK

aitseliidu laskespordiklubi MäLK 2011. aastal algatatud malevatevahelisest korrespondentsvõistlusest võttis 2013. aastal automaadist laskmises osa 13 võistkonda 297 laskuriga. Teenistuspüstolist laskmises, milles osalesid ainult ohvitserid ja allohvitserid, võttis osa 10 võistkonda 94 laskuriga. Seda on 20 võrra enam kui 2012. aasta. Automaadist laskmises osutusid parimaks Tallinna maleva laskurid, kellel ka 25. tulemus (264 silma) ületab esiküti normi. Teiseks tulid Viru maleva ja kolmandaks 2012. aasta võitja Harju maleva laskurid. Teenistuspüstolist laskmises kordas oma 2012. aasta võitu Tallinna malev Viru ja Harju ees.

Lisainfo

Kui võrrelda automaadivõistkondade keskmisi tulemusi, on näha lasketulemuste märgatavat paranemist. Esikohavõistkondade keskmine tule-

MALEVATEVAHELISE KORRESPONDENTSVÕISTLUSE PROGRAMM AASTAL 2014 1. harjutus: 3x10 lasku (lamades, põlvelt, püsti) tabelrelvast (Galil, AK4, M14) distantsilt 100 m märklehte nr 4 (rinnakuju). 2. harjutus: 10 lasku tabelrelvast USP distantsilt 25 m märklehte nr 3 (püstoli ringmärk). 3. harjutus: 30 lasku lamades rihmatoelt distantsilt 50 m spordipüssi märklehte (noorkotkad ja kodutütred vanuses 14—17 (k.a) aastat). ee 4. harjutus: 20 lasku õhupüssist istudes, relv toeale tatud küünarnukkidele ja relvalaega laual olevale kõrgemale toele. Õhupüssi märkleht. (Noorkotkad jja kodutütred vanuses 10—13 (k.a) aastat.)

Kaitse Kodu! 3/2014

mus 2011. aastal oli 266,7 ja 2012. aastal 269,3 silma, aga 2013. aastal juba 271,7 silma. Seega on võitjate tulemused kolme aastaga paranenud viie silma, kuuenda koha saavutanud võistkondadel aga koguni 23 silma võrra. See näitab tulemuste ühtlustumist. Lasketulemused hakkavad jõudma esiküti normi lähedale. 2013. aastal ületas normi 84 laskurit. Teenistuspüstolist laskmises on samuti märgatav tulemuste paranemine. Esikohale tulnu sai 2012. aastal 86 silma, 2013. aastal 88 silma. Kuuenda koha saamiseks oli 2012. aastal vaja saada 50 silma, 2013. aastal aga juba 75 silma. Esikohavõistkonna tulemus paranes kahe, kuuenda koha tulemus tervelt 25 silma võrra. Esiküti normi ületas 11 laskurit ja esilaskuri normi täitsid pooled osavõtnuist. Kolme aasta jooksul pole korrespondentsvõistlusel kordagi osalenud Jõgeva malev, täisvõistkonda pole suutnud välja panna (kuigi on siiski võistlustest osa võtnud) Alutaguse, Põlva ja Võrumaa malev. Loodan, et 2014. aasta toob nendelegi võistlusjõudu juurde. Tänavu kestab korrespondentvõistlus 15. aprillist 15. oktoobrini ning sisaldab kaht harjutust täiskasvanutele ja kaht noortele. Võistlused viiakse läbi malevate laskepäevadel, -võistlustel või muudel laskespordiüritustel ning arvesse läheb täiskasvanutel esimese harjutuse 25 parimat ja teise harjutuse 10 parimat, noortel kummaski noorteharjutuses viis parimat kodutütart ja viis parimat noorkotkast.

Kas tead midagi, mida meie ei tea? Saada vihje, kuidas rubriik huvitavamaks muuta aadressil kaitsekodu@kaitseliit.ee 17

Inimene

Mati Õun ja tema 73 raamatut Kaitseliidu Toompea malevkonna taasasutaja ja tänane Rapla maleva liige sõjaajaloolane Mati Õun on kirjutanud 73 raamatut ehk iga eluaasta kohta ühe ja veel ühe raamatu lisakski. MERIKE JÜRJO ajaloolane

õnealusest 73 teosest 42 kaanele on trükitud autorina ainult Mati Õuna nimi, ülejäänud raamatud on valminud koos teiste Eesti sõjaajaloolastega. Kaitseliidu tegevliikmena on Mati Õun võtnud kohustuseks pidada igal aastal Rapla malevas vähemalt üks pooleteisetunnine ettekanne sõjaajaloost. Kuidas valmis teie esimene raamat? Esimest raamatut hakkasin kirjutama 1979. aastal. Kirjutasin seda kaks aastat ja sain 1981. aastaks valmis käsikirja pealkirjaga „Sõjalaevad“. Siis oli sügav Nõukogude aeg ja me kõik sisimas teadsime, mida võib kirjutada ja mida mitte. Toimis enesetsensuur – teadsime, et venelaste kohta ei tohi pahasti ütelda, samuti Nõukogude võimu kohta. Viisin käsikirja kirjastusse ning hakkasime siis koos illustraatori ja toimetajaga tööle. Rohkem ikka toimetajaga ja ega see raamat jaleht Pilk sel kujul kunagi ilmuda jõudnudki, enne sai Nõukogude hakkas trükkima muu aeg otsa. Tolleaegne tsensuur valvas kirjasõna üle ja ega meile hulgas ka tõsiseid neid Glavliti reegleid kätte ajalooartikleid, kuigi antud, need olid nii salajased, oli oma välimuet õieti keegi ei tohtinud neid teada. Kui ametnikule tundus selt naljakas — et meesterahvad seda asi kahtlane, tõmmati joonelt punane kriips peale. Aga 1980. ostaksid. aastate lõpupoole läks ajakirjandus vabaks ja hakkasid ilmuma uued ajalehed. Hakkasin ajalooartikleid avaldama. Üks neist väljaannetest oli ajaleht Pilk, mis hakkas trükkima muu hulgas ka tõsiseid ajalooartikleid, kuigi oli oma välimuselt naljakas − et meesterahvad seda ostaksid, oli sinna ka paljaste naiste pilte sisse pandud ehk n-ö igaühele midagi. Mina, Evald Laasi ja Rein Helme – kõik me kirjutasime sellesse ajalehte. Raamatud hakkasid tulema hiljem, minu esimene raamat ilmus alles aastal 1995. Kirjastused võtsid hoogu, ilmselt mõeldes, et jumal teab, kuidas selle Eesti Vabariigiga on, võib-olla tuleb uus riigipööre ja siis on meil kõigil käed raudus. Eks aeg olnud vaene ka. See vabariigi ja uute olude äratundmine võttis aega, sest mitu

Kas tead midagi, mida meie ei tea? Saada vihje, kuidas rubriik huvitavamaks muuta aadressil kaitsekodu@kaitseliit.ee 18

uut põlvkonda, kes oma riiki polnud näinud, oli jõudnud peale kasvada. Sinagi oled sündinud juba Saksa okupatsiooni ajal? Sündisin 1942. aasta südasuvel Tallinnas. Ema oli pärit Viimsist, isa Saaremaa läänerannalt. Isa oli tunnustatud meistrimees, tegi parkettpõrandaid. Ema oli kodune, sest mul on veel kaks venda. Koolis käisin Kivimäel ja pärast lõpetamist astusin Tallinna Ehitustehnikumi (hilisem Ehitus- ja Mehaanikatehnikum). Sõjaajaloo huvi tuli hiljem. Kui kooli lõpetasin, oli külma sõja kõrgperiood. Mind huvitasid raskerelvad. Andmestikku oli muidugi vähe, aga vahepealsel Hruštšovi sula ajal hakkas tõlkeraamatuid ilmuma – Inglise ja Saksa päritolu. Ilmus üsna häid asju. Selliste raamatute väljaandmine lõppes peagi. Huvi sõjaajaloo vastu tekkis punalaevastikus, kus teenisin neli aastat. Seal oli üsna mõnus ja vaba aega jätkus ka, et õppida saksa, inglise ja poola keelt. Raamatutega varustamine oli meie väeosas väga hea, palju liikus kirjandust Teise maailmasõja kohta. Süsteemi sees informatsioon liikus, nägin ka päris uusi raketilaevu. Teenisin raketikaatril, kogesin ja tundsin, kuidas raketid tegelikult töötavad ja lendavad. Nii see algas ja nii see läks. 1987. aasta sügisel tehti Eesti ajakirjanduses esimesed sammud nõukoguliku ajalookäsitluse kummutamiseks. Ühest sellisest ajaleheartiklist sai tuule tiibadesse ka Eesti Akadeemiline Sõjaajaloo Selts. Olid seltsi esimene esimees ja oled tänane auesimees. Selts sai alguse, kui Evald Laasi, kes viibib praegu juba vanajumala juures, ilmutas 1988. aasta talvel ajalehes Sirp, mis siis käis veel koos Vasaraga, artikli 22. laskurkorpusest ja eestlastest, kes 1941. aasta südasuvel Venemaale sunniti ning sel teel lahingukeerisesse sattusid. Evald Laasi leidis arhiividest materjalid selle kohta, et Porhovi lahinguis osalenud umbes 5500 eestlasest langes ca 4500 vangi või läks üle ehk pea iga viies mees läks ise või sattus Saksa poolele ning ainult tuhatkond jõudis korpusega Venemaale. Avalikustamine oli siis just alanud ja artikli peale tõusis Eesti NSV ajaloolaste hirmus kisa-kära. Ikka põhimõttel, et niisuguseid asju ei tohi olla, ja mitte ainult, et ei tohi olla, vaid niisugust asja ei tohi kirjutada ega eesti rahvale avaldada, sest see pöörab kummuli senise käsitluse eesti rahva osast Suures Isamaasõjas. Ja siis korraldati Ajaloo Instituudis Evald Laasi lintšimise koosolek. Et avalikustamine oli juba alanud, õnnestus ka minul seal olla − koosolekule pääses vabalt kuulama. Kohal oli ka arvukalt ajakirjanikke ja muid kiibitsejaid. Mina olin ka omast arust ajaloolane, kuigi kirjutanud polnud ma siis veel õieti midagi, ainult mõned ajaleheartiklid olid ilmunud. Mäletan, et sellel koosolekul jättis mulle üsna positiivse Kaitse Kodu! 3/2014

Inimene RIINU URBAN

mulje kunagine NKVD-lane Uno Laht, keda on küll ajalehtedes materdatud selle eest, et ta julgeolekumees oli, kuid 1988. aastaks näis ta täiesti meelt muutnud olevat. Ilmselt oli ta üks neist, kes oli ära tabanud, et kui see Nõukogude võim veel edasi kestab, on Eesti rahvas omadega üsna pea õhtul. Koosolekul anti sõna mõlemale poolele ja seda juhatas õnneks kindral Vello Vare. Laasi lintšimine kukkus seal läbi ja näitas selgelt, et kui anda mõlemale poolele – tõele ja valele – võrdsed võimalused, siis tõde tõuseb ja vale vaob, nagu ütleb rahvasuu. Evald Laasi vastaseid esindasid seal teise ešeloni seltsimehed nii ajaloo- kui ka parteiajaloo instituudist. Mina neid ei tundnud, sest nad kadusid koos Eesti NSVga. Need aga, kes pärastpoole Eesti Vaba-

Kaitse Kodu! 3/2014

riigis hakkasid ajalugu kirjutama, need mehed sel koosolekul vastasleeris küll polnud. Ja siis sündis sinu peas mõte seltsist? Loomulikult. Läksime Evald Laasiga koos koju ja koduteel tuligi mulle mõte asutada selline ajalooselts, kuhu koondada need mehed, kes polnud oma nahka kuradile andnud ehk Moskvale või Eesti NSV-le ära müünud. Evald Laasi ettepanek oli lisada seltsi nimesse sõna akadeemiline, et koondada väljaõppinud ajaloolasi ja vältida asjaarmastajaid. Mainitud koosolek peeti jaanuarisveebruaris 1988, seltsi asutasime 29. aprillil Eesti Meremuuseumis. Meremuuseumi direktoriks oli siis Ants Pärna. Eesti NSV seadusandlus nägi juba

Inimene

ette seltside loomise võimalust, kuid seltsid pidid olema loodud mingi riigiasutuse juurde. Eesti Akadeemiline Sõjaajaloo Selts (EASS) saigi asutatud Eesti Meremuuseumi juurde, kusjuures Ants Pärna võttis sõna otseses mõttes enda peale vastutuse, et seal, jumal hoidku, midagi riigivastast ei aetaks. Esimesel koosolekul oli 15–16 inimest. Suurelt osalt oli see härrasmeeste kooslus ja sõpruskond muidugi ka, me ju kõik üksteist tundsime. Hiljem tuli seltsi juurde Teisest maailmasõjast osavõtnud ohvitsere, sõjandustegelasi ja teisi sõjaajalooga tegelejaid. Mina ei tundnud neist vaid vana Taavet Poskat, kes oli olnud enne Teist maailmasõda Eesti Sõjamuuseumi juhataja. Me kutsusime ta asutajaliikmeks ja valisime kohe ka auliikmeks. Õigele mehele andis vanajumal julgelt elupäevi – Taavet Poska elas 102-aastaseks. Seltsi tegevus läks kohe hoogsalt käima. Kas meie järjest enam hoogu võttev iseseisvusliikumine andis sellele hoogu? Esimestel aastatel domineeris seltsis paljuski suuline tegevus, uusi raamatuid sel ajal peaaegu ei ilmunud. Käis laialdane Vabadussõja ausammaste taastamine, seltsi liikmeid kutsuti sageli ajaloost kõnelema, seejuures ka teistele isamaalistele koosolekutele, mitte ainult Vabadussõja mälestusmärkide avatseremooniatele. Korraldasime konverentse Kinomajas ja Eesti Ajaloomuuseumis, olid kokkusaamised Kultuurimälestiste Instituudi keldris, jäämurdjal Suur Tõll jm. Meremuuseumis töötas suurem punt seltsi liikmeid: Ants Pärna, Vladimir Koppelman, Roman Matkevitš, Jaak Sammet. Ka seltsi esimene naisliige, tänane Eesti mereväe uurija Reet Naber töötas tollal meremuuseumis. Paljud seltsi liikmetest panid aluse kaitseministeeriumile, aga ka Kaitseliidu üksustele. See mõte idanes juba seltsi algaastatel laulva revolut-

siooni tuultes, mida aeg edasi, ikka enam, et kui see oma vabariik tuleb, siis tuleb selle tarbeks tulevasele kaitseministeeriumile või sõjaministeeriumile, nagu seda 1930. aastate lõpul nimetati, aga ka peastaabile töötajaid leida ja koguda. Tundub nagu ambitsioonikas plaan, aga tegelikult nii läkski – meie seltsi mehed olid esimesed kaitseministrid. Ülo Uluots oli meie seltsi liige, Hain Rebas oli meie seltsi liige, Enn Tupp samuti. 1990. aastate algul paiknes kaitseministeerium Pikas tänavas ühes neist nn julgete meeste majadest. Ministeeriumi töötajaskond oli väike, poolsada inimest, aga ajasime oma asjad ära. Hannes Walter oli kantsler, kuigi see ametinimetus polnud tol ajal veel kasutusel, oli vist ministri esimene abi. Ministeeriumis töötasid ka Toe Nõmm, Leho Lõhmus, Tiit Noormets, Ants Teetsov, Olev Raidla, Erik Linnasmägi jt. Olime kaunis kaalukas seltskond sel ajal, sest oma tööd ui anda mõme tundsime. 1994. aastal lemale pootaasasutasime Kaitseliidu lele — tõele Toompea malevkonna. Kuid ja valele — võrdsed see kooslus pudendati kaitvõimalused, siis seminister Andrus Öövli ajal laiali. Häda oli selles, et me ei tõde tõuseb ja olnud sellised koogutajad, me vale vaob. vaidlesime vastu, kui teadsime asju ministrist paremini, sest mõnigi meist oli aastakümneid nende teemadega tegelnud ja neid uurinud. Minister Öövlile selline ninatarkade seltskond ei passinud, esimesena läks ära Olev Raidla, siis ajakirja Sõdur peatoimetaja Tiit Noormets (põhjenduseks toodi, et sellist ajakirja pole tarvis!), Hannes Walter ja Leho Lõhmus läksid ära Laidoneri muuseumi. Ka Rein Helme oli mõnda aega ministeeriumis. Rein oli mees, kes pidas endast lugu ja kes tõesti teadis rohkem kui keegi neist ministritest.

Millal te sellise hõivatuse juures raamatuteni jõudsite? Suurem kirjastustegevus algas 1990. aastate keskpaigas pärast Vene sõjaväe lahkumist. Meie ajaloos oli ju 50 aastat tükk tühja maad, sest kuigi Saksa okupatsiooni ajal ilmus Vene-vastaseid kirjutisi, olid needki tendentslikud, sest ega Saksa ajalgi mingit loomingu- või ajaloovabadust olnud. Turg oli sellisest kirjandusest tühi ja me täitsime seltsi liikmetega selle tühja koha. Väga paljud 20. sajandi ajaloouurijad ja -kirjutajad on Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi liikmed. Ka Nõukogude armeest tahtsime raamatu kokku panna, meile lubati toetust, kuid ei antud. Nii olime sunnitud käsikirja julmalt kärpima ning kahe õhema raamatuna – „Võõrväed Eestis“ ja „Punalaevastik Eestis“ − välja andma. Kaitseministeerium on meid ikka toetanud, alati on leitud raha küll raamatute väljaandmiseks, küll konverentside läbiviimiseks. Minul ilmus just nüüd 73. raamat, aga eks nende seitsmekümne kolme seas ole hulk neid, mis on koos teiste seltsi liikmetega kirjutatud. See raamaturiiuleid täitev pärand eestlaste kodudes on jääv. Kaitse Kodu! 3/2014

26.APRILL 2014 kell 10:00 Alutaguse Puhke- ja Spordikeskus

X tõnisson 139

kindraL

sünniaastapäevale pühendatud:

mILITAAR RÄNNAK-jooks.................20KM rahvajooks...................................7,5KM lASTE JOOKS......................................2KM MIni JOOKS....................................0,3 km

KÕIK STARDID alutaguse puhke- ja spordikesusest

16:00

AUTASUSTAMISTSEREMOONIa KINDRAL TÕNISSONI AUSAMBA JUURES

iNFO ALUTAGUSE.KAITSELIIT.EE

Meditsiin

Ka hing vajab esmaabi Ole kohal. Kuula. Aktsepteeri. Paku hoolt ja praktilist abi. Need neli lühikest, kuid tähenduslikku lauset võtavad kokku ühe sisutiheda ja töise nädalavahetuse Pärnus. KATRIN HANNOV Naiskodukaitse Alutaguse ringkond

aiskodukaitse Pärnumaa ringkonnas korraldati 14. ja 15. veebruaril teine psühhosotsiaalse esmaabi koolitus, mille eestvedajateks olid naiskodukaitsja Jana Ots, kes on psühhoterapeudina ametis Pärnu psühhiaatriakliinikus, ja koolitaja Indrek Simisker, kellel on pikaajaline praktilise töö kogemus traumeeritud laste ja noorukitega psühhosotsiaalse rehabilitatsiooni keskuses. Koolituse eesmärgiks oli pakkuda teadmisi ja oskusi psühhosotsiaalse esmaabi andmiseks kriisiolukordades. Sihtrühmaks olid eelkõige need, kes kuuluvad meditsiinigruppi või on mõne allüksuse parameedikud. Et meditsiinilise esmaabi andjad on tavaliselt esimesed, kes abivajajaga kokku puutuvad, on vaja, et nad oskaksid märgata, kas kannatanu vajab pelgalt plaasterdamist või on ta olukorras, kus teda tuleb nõustada või suunata psühholoogi vastuvõtule.

Kuiv trenn ja rollimängud Kui esimene õhtu oli teooria päralt, siis teise päeva sisustasid peamiselt praktilised ülesanded, milles tuli vaheldumisi olla abivajaja, nõustaja ja vaatleja rollis. Pärast iga episoodi oli ühisarutelu, kuidas nõustamine õnnestus.

Kursusel õpetati, kuidas viia läbi struktureeritud vestlust, hindamaks kannatanu seisundit, osata kuulata ja seda tagasi peegeldada, arvestada abivajaja soovide ja tunnetega, panna paika ajapiirid. Vajalik on teada, kuidas vältida n-ö lõkse: mitte hakata korraldama ise kannatanu elu ega lohutada teda sõnadega, et see oli ette määratud või et oleks võinud veel hullemini minna. „Kriisis inimese tunnete talumise teeb raskeks just asjaolu, et abiandjas kerkivad üles tema enda vanad traumad ja nendega seonduvad tunded. Sellistel puhkudel käivitub instinktiivne reaktsioon lohutada ja vaigistada teise tundeid, kuid tegelikult peame hoopis aitama inimesel neid tundeid läbi ihtrühmaks olid eelkõige elada,“ tutvustas kursuse läbiviija psühhoterapeut need, kes Jana Ots psühhosotsiaalkuuluvad meditse esmaabi põhiteesi, siinigruppi või on mille juures ei tohi ära unustada ka seda, kuidas mõne allüksuse ennast säästa ja taastada. parameedikud.

„Psühhosotsiaalset abi andev inimene peab olema enda vanad traumad piisavalt hästi läbi töötanud ja võimeline need kriisiolukorras kõrvale tõrjuma, et olla kannatanu ja tema tunnete päralt,“ ütles Ots ja selgitas, et niisugused koolitused ei anna ainult teadmisi ja oskusi, kuidas teist inimest aidata, vaid võimaldavad ka enda tundeid läbi töötada. See on aga oluline nii abi andjale kui ka saajale, sest kui kriisi ei lahendata, on tagajärgedeks läbipõlemine, töövõime langus või -kaotus. Raskematel juhtudel võib kriisis olija sooritada isegi enesetapu, sest ta ei leia ise olukorrast väljapääsu ja keegi ka ei paku talle seda.

Esmaabi ei pruugi vajada alati kannatanu. Ka sündmuskohal juhuslikult viibinud pealtvaataja võib saada trauma, kuid sel puhul ainult plaastrist enam ei piisa. Hingelist esmaabi ei pea ilmtingimata parameedik andma

KARRI KAAS

Kas tead midagi, mida meie ei tea? Saada vihje, kuidas rubriik huvitavamaks muuta aadressil kaitsekodu@kaitseliit.ee Kaitse Kodu! 3/2014

Milleks meil seda vaja on? Oleme harjunud kriisiolukordi ja looduskatastroofe nägema telerist ja need tunduvad olevat nii kaugel ega puutu justkui meisse. Tegelikult puudutavad sellised sündmused meid palju lähemalt, kui me võib-olla seda adume. Kriisiolukorra võib põhjustada nii lähedase surm, liiklusõnnetused kui ka konfliktsituatsioonid tööl või eraelus. „Kriisireaktsiooni inimeses võivad vallandada väga erinevad sündmused, lähedase surm või ka liiklusõnnetuse pealtnägemine, kus inimene kogeb n-ö surma puudutuse tunnet,“ ütles Ots. Ent lisas, et põhiliselt vallandub kriis inimeses seoses surmaga, kuid mitte alati.

MERLE OJASALU

Psühhosotsiaalse esmaabi ajaliseks piiriks on kuni 72 tundi traumeerivast sündmusest. Hilisem töö kannatanuga, 72 tundi kuni 2 kuud, on psühhosotsiaalse toe pakkumine. „Oluliseks erinevuseks on siin kannatanu kriisifaasid,“ rõhutas Ots. Tema sõnul on inimene kuni 72 tundi reeglina akuutses traumajärgses faasis, mil peetakse normaalseks igasuguseid reaktsioone. „Hiljem saame hinnata juba kriisifaaside läbimise protsessi ja märgata normist kõrvalekaldeid,“ selgitas Ots ning tõi välja, millistele asjadele peab psühhosotsiaalse esmaabi andja vestluses kannatanuga tähelepanu pöörama. Neid on palju: unehäired, vältiv käitumine, ebaadekvaatne süütunne jne. Siis tuleb ka otsustada, kas inimene on võimeline antud olukorrast omal jõul välja tulema või peab teda suunama psühhoteraapiasse.

Kui esimene õhtu oli teooria päralt, siis teise päeva sisustasid peamiselt praktilised ülesanded, milles tuli vaheldumisi olla abivajaja, nõustaja ja vaatleja rollis

ursusel õpetati, kuidas viia läbi struktureeritud vestlust, osata kuulata ja seda tagasi peegeldada, arvestaKui meditsiinilise esmaabi da abivajaja soovide andmise ja saamisega oleme ja tunnetega, panna kõik, kes vähemal või roh- paika ajapiirid. „Põhjused, miks inimesed kriise erinevalt läbivad, on erinevad, alates lapsepõlveloost, varasematest traumakogemustest ja geneetilisest eelsoodumusest,“ märkis ta.

kas kriisi põhjus oli suur või väike ning kas inimese reaktsioon sellele on adekvaatne või mitte. „Tuleb meeles pidada, et psühhosotsiaalne esmaabi on psühhoteraapiast sama kaugel kui meditsiiniline esmaabi kirurgiast. Nii nagu me saame õigesti antud esmaabiga päästa inimese elu, saame psühhosotsiaalse esmaabiga ennetada raskeid psüühikahäireid või suitsiidiohtu,“ lisas ta.

Mida see meile annab? Koolitus võimaldab ka iseennast traumaatiliste olukordade puhul aidata ja ära tunda, millal nõustajalt abi otsida. Samuti aitab see märgata ja mõista paremini enda ümber olevaid inimesi, keda on tabanud mingi kriis.

kemal määral, kokku puutunud ja üldjoontes teame, kuidas kannatanut abistada, siis kriisi ja katastroofi olukordades psühhosotsiaalset esmaabi ja nõustamist vajavate isikutega tegelemiseks peaks olema rohkem oskusi. Oluline on, et nõustaja oskaks märgata inimest, kes vajab ärakuulamist ja kinnitust, et ta pole hull. Inimesed on erinevad ja saavad kriisiolukorda sattudes erinevalt hakkama. Kes vajab suunamist spetsialisti juurde, kes lihtsalt ärakuulamist.

„Minule andis kursusel õpitu palju teadmisi, millele ma varem ei ole mõelnud ega rõhku pööranud. Sain teada, et väga oluline on tegelda oma traumadega – mitte ainult füüsiliste, vaid ka hingelistega,“ tunnistas kursusel osalenud Alutaguse ringkonna naiskodukaitsja Merje Mälton, kes jõudis tänu koolitusele arusaamisele, et probleemidega tuleb tegelda kohe, mitte lükata neid kaugele tulevikku. „Ei tohi suhtuda kergelt, et küll aeg kõik haavad parandab. Elu läheb ju edasi – eks lõpuks ju lähegi –, kuid probleemidega tuleb tegelda,“ oli ta veendunud. Alles pärast seda, kui enda mured on lahendatud, võib teisi aitama minna.

„Meie abiandjatena toetame igaüht vastavalt hetke olukorrale ja vajadusele,“ selgitas Ots psühhosotsiaalse esmaabi andmise lähtealuseid, mis on üsna sarnased elupäästva esmaabi omadega. Vahe on ainult selles, et üks on suunatud keha, teine hinge ravimisele. Oluline on, et me abiandjatena ei hinda,

Et paljud kaitseliitlased ja naiskodukaitsjad käivad abistamas suurõnnetustel, saavad nad oma oskustega vajadusel nõustajana abis olla nii hättasattunuile kui ka nende lähedastele. Tänu sellistele koolitustele on organisatsioon vabatahtlikega eesotsas rohkem valmis eriolukordadeks.

Kaitse Kodu! 3/2014

Haritud sõdur

Kaitseliidu kooli aastaplaan Inimressursi arendamise õppesuuna kursuste lühikirjeldused Instruktorikursus (INSTR) Kursuse läbinud instruktorid järgivad täiskasvanukoolituse põhimõtteid ning tagavad tulemusliku ja kvaliteetse väljaõppe. Kursuse lõpetanu on võimeline kavandama ja läbi viima eesmärgipäraseid õppetunde, reflekteerima iseenda käitumist instruktorina ning andma toetavat ja arengule suunatud tagasisidet. Õppetunni eesmärgi ja struktuuri ning õppemeetodite ja õppeprotsessi mõjutavate tegurite kõrval õpitakse plaankonspekti koostamist ning kontrollivorme ja -viise.

Instruktori treeneri kursus Kursuse tulemusena on instruktorid võimelised looma õppimist soodustava keskkonna ja mõistma tagasiside tähtsust koolitaja arengu toetamisel. Kursuse läbinu on võimeline läbi viima videotreeninguid enesevastandamise meetodil. Kursusele pääsemiseks on vajalik instruktorikursuselt saadud soovitus.

Juhtimine praktikas 1 (JUP1) Kursuse tulemusena areneb kursuslasel organisatsiooni inimesekeskse juhtimise võime. Ta suudab ülesannete täitmisel paremini ja eesmärgipärasemalt kasutada grupi ressursse ja juhtimisfunktsioone. Kursuslane läbib järgmised teemad: tagasiside; asjatundlikkus ja juhtimine; inimeste koostoimimine; otsuse vastuvõtmise protsess; (juhi)ülesannete lahendamine; kvaliteet ja nõusolek; kontroll kui arendusvahend; juhtimisalaste kogemuste vahetamine ja läbitöötamine.

koosolekute ettevalmistamine ja läbiviimine; probleemilahendusmudeli rakendamine; mediatsioon ehk konflikti lahendamise juhtimine; arenguvestluse ettevalmistamine ja läbiviimine; meeskonnarollide osa mõistmine efektiivses meeskonnatöös.

Juhtimiskursus I Kursus aitab mõista õppeprotsessis saadud kogemuste abil sotsiaalsete oskuste tähtsust juhtimisel ning arendab nii teadlikkust iseendast juhina kui ka meeskonna koostoimimise oskusi, mille tulemusena paraneb organisatsiooni juhtimine kõikidel tasanditel. Käsitletakse järgmisi teemasid: kommunikatsiooniprobleemid ja nende põhjused; efektiivse kommunikatsiooni eeldused; individuaalsed toimimistingimused ja nende tähtsus töötingimuste loomisel; motivatsiooni ja sotsiaalpsühholoogilisi suhteid grupis mõjutavad tegurid; ootused juhi rollile ja nende tähendus koostööle organisatsioonis; arusaamine inimloomusest ja juhi suhtumisest tulenevad käitumisviisid organisatsioonis; juhtimisalased eeldused inimressursi optimaalseks rakendamiseks; grupiprotsessid ja rollid grupis; juhtimisharjutused.

ÜRITUS koolitajate seminar Instruktorikursus Instruktori treeneri kursus Juhtimine praktikas 1 Juhtimine praktikas 2 Juhtimiskursus I

Juhtimine praktikas 2 (JUP2)

Juhtimiskursus II Juhtimiskursus III

Kursuse tulemusena saab Kaitseliit kompetentsemaid juhte, kes, lähtudes inimesekeskset juhtimisest, aitavad teadlikult kaasa organisatsioonile pandud ülesannete täitmisele. Kursuslased saavad isikliku tööpanuse kaudu sügavama arusaamise järgnevatest tegevustest: 24

Avaliku esinemise kursus I (presentatsioon) Avaliku esinemise kursus II (kõne) AVE koolitajaseminar Juhtimise meistriklass

Kaitse Kodu! 3/2014

juhtimisalaste eesmärkide sõnastamine ja ressursside väljaselgitamine; juhtimisalaste ülesannete määratlemine.

Kursuse tulemusena saab Kaitseliit juurde juhte, kes on võimelised juhtima arenduskoosolekuid ja lahendama probleeme, kaasates meeskonda. Lisaks arenevad kõikide tegevuste käigus kursuslaste sotsiaalne pädevus ja analüüsivõime.

Avaliku esinemise kursus I (presentatsioon) Kursuse lõppedes oskab kursuslane kavandada ja ette kanda esitlust. Õpitakse ja harjutatakse ettekande kavandamist ja esitamist ning ruumi ja abivahendite kasutamist.

Kursuslased saavad isikliku tööpanuse kaudu arendada vilumust järgnevas: probleemi analüüs ja arenduskoosoleku ülesande sõnastamine; arenduskoosoleku ettevalmistamine ja läbiviimine; probleemilahendusmudeli rakendamine; otsuse vastuvõtmine ja tegevusplaani koostamine; koosoleku kontrolli (tulemus-toimingud-õhkkond) läbiviimine; kovisiooni (erialaspetsialistide vastastikuse nõustamise meetodi) rakendamine; meeskonna juhtimine; grupiprotsesside vaatlemine ja analüüsimine; eneseväljendus ja kaaslaste tegevuse interpreteerimine.

Avaliku esinemise kursus II (kõne) Kursuse lõppedes oskab kursuslane kavandada ja ette kanda kõnet. Õpitakse ja harjutatakse kõne kavandamist ja esitamist, ruumi ja abivahendite kasutamist ning toimetulekut esinemisstressiga.

Naiskodukaitse organisatsiooniõpetuse instruktori kursus Kursuse tulemusena saab Naiskodukaitse juurde kompetentseid instruktoreid, kes tagavad baasväljaõppe organisatsiooniõpetuse mooduli nõuetekohase läbiviimise ja uute liikmete organisatsiooniteadlikkuse, mis on organisatsioonile pandud ülesannete tõhusa täitmise eeldus.

Juhtimiskursus III (JUHT III) Kursuse tulemusena tõhustub organisatsiooni allüksuste inimressursi kasutamine ja arendamine organisatsioonile pandud eesmärkide täitmisel. Kursuse lõpetanu oskab koostada üksuse inimressursi juhtimise arengukava, lähtudes olemasolevatest kõrgema tasandi juhistest ja tegevuskavadest: kõrgema tasandi juhiste ja tegevuskavade läbitöötamine. Oma üksuse esitluse koostamine; üksuse huviobjektide defineerimine ja sõltuvusvahekordade analüüsimine; üksuse ülema rolli analüüsimine, lähtudes enda ja teiste arusaamadest; üksuse visiooni, strateegia, taktika ja esialgse tegevuskava väljatöötamine; APRILL 14

MAI 18

JUUNI 22

Naiskodukaitse toitlustusinstruktori täiendkursus Kursuse läbiviimise tulemusena tekib vajalikul hulgal toitlustusinstruktoreid, kes oma ülesannete kompetentse täitmisega tagavad baasväljaõppe toitlustusmooduli ja muude toitlustusõpete nõuetekohase ja motivatsiooni suurendava läbiviimise ning liikmete huvi kasvu toitlustuserialal tegutsemise vastu. Õpitakse õppetundide läbiviimist, aktiivõppemeetodite ja ilmestavate abivahendite kasutamist.

AUGUST 26

SEPTEMBER 35

Haritud sõdur

Juhtimiskursus II (JUHT II)

OKTOOBER 40

NOVEMBER 44

DETSEMBER 49

Ümberkorraldustega kooli personalis muutusid inimressursi arendamise õppesuuna kalendris avaliku esinemise kursuste ajad

Kaitse Kodu! 3/2014

Haritud sõdur

Euroopa Liidu väljaõppemissioon Malis: mis, kuidas ja milleks? Septembri alguses maandus Aafrikas Mali pealinna Bamako lennuväljal inimesi ja varustust tulvil Hercules C-130, millest väljus pärast 16-tunnist lendu grupp heledates vormides ja päevitamata nägudega sõdureid. KAINAR KRUUS instruktor

eed olid Euroopa Liidu väljaõppemissiooni Põhjala-Balti väljaõppemeeskonna liikmed. Pärast kiireid tervitusi meid vastu võtma tulnud kontingendi vanemaga suundusime maandumisraja kõrval kasvavate puude varju. Ninna tungis varasemate kriisikollete lennujaamadest tuttav kuuma diiselkütuse lõhn, segatuna tolmu ja prügi põletamise haisuga. Peagi laaditi maha pagas, mis pressiti meie imestuseks kahte tibatillukesse veoautosse. Edasisõitu oodates püüdsime aru saada, kuhu me õigupoolest sattunud oleme. Millised on need paigad, kus, ja kes on need inimesed, kellega me järgmised kuus kuud koos oleme?

MALI Rahvaarv: 14 517 176 Pindala: 1 240 192 km2 Pealinn: Bamako Ametlik keel: prantsuse Rahaühik: Lääne-Aafrika frank Kaugus Eestist linnulennult: ca 8000 km

Mali riigi sünnilugu sarnaneb teiste sama piirkonna suuriikide kolooniateks olnute omadega. Praegune Mali territoorium läks Prantsuse kontrolli alla 19. sajandi lõpul. 1905. aastal oli enamik piirkonna alasid Prantsusmaa kontrolli all ja kandis ühisnimetust Prantsuse Sudaan. 1959. aastal ühinesid Prantsuse Sudaan ja Senegal Mali Föderatsiooniks, mis saavutas iseseisvuse 20. juunil 1960, kuid mõned kuud hiljem lahkus Senegal föderatsioonist, mis võimaldas Sudaani Vabariigil saada iseseisvaks Mali Vabariigiks. Nüüdse riigi iseseisvumispäevaks peetakse 22. septembrit 1960.

Konﬂikti ajaloost Kuigi suuremaid ja väiksemaid konflikte on Mali territooriumil varemgi ette tulnud, võib praeguse olukorra tekkimise alguseks pidada 2012. aasta jaanuari, mil tuareegide relvastatud rühmitused tõstsid mässu Mali Vabariigi valitsuse vastu. Vastuhaku eesmärgiks oli saavutada suurem iseseisvus Mali põhjaosale ja luua sinna uus riik Azavad. Selle moodustamise eest võidelnud sõjaline rühmitus National Movement for the Liberation of Azawad (MNLA) saavutas sõjalistes operatsioonides ülekaalu ja aprilliks 2012 oli suur suurem osa Mali territooriumist nende kontrolli all. Sõjalist edu seostatakse Liibüa sõja, Muammar Gadaffi poolel sõdinud meeste ja Liibüast pärit raskerelvadega. Mali valitsuse passiivne suhtumine puhkenud mässusse ei sobinud sõjaväele. Bamakos korraldati sõjaväeline riigipööre, mille tulemusena tekkinud võimuvaakumit kasutasid ära tuareegid ja Al Qaedaga

Mali ilmastik 100 90 80 70 60 50 40 30 20 10 0 Jaan Veebr Märts Aprill

Mai

Juuni Juuli

Aug

Sept Okt

Nov

Dets

maksimumtemperatuur (°F) miiniumtemperatuur (°F) keskmine sademete hulk (tollides) Allikas: www.africaguide.com

Kaitse Kodu! 3/2014

Haritud sõdur ANDRES RIISAAR

seotud islamimässulised, hõivates suured kõrbealad ning enamiku põhjaosa võtmetähtsusega linnu. 20. aprillil moodustati Mali uus valitsus, ent ametisse jäid endine president ja peaminister. 11. detsembril astus peaminister Diarra mässulise sõjaväe survel tagasi. Uueks peaministriks sai endine ombudsman Django Sissoko, kes moodustas uue valitsuse. Napilt kuu hiljem vallutasid islamiäärmuslased mitu linna riigi lõunaosas ja ähvardasid Bamakot. 11. jaanuaril 2013 vastas Prantsusmaa Mali valitsuse abipalvele. Malisse saauroopa Liidu deti operatsiooni Serval raames Prantsuse õhujõud, abistamaks väljaõppeMali valitsusvägesid riigi põhjamissiooni osa tagasivõtmisel islamimässuMalis ülesandeks listelt. Õhulöökidele järgnesid maavägede operatsioonid. Erine- on Mali sõjaväe valt teistest suuriikidest suutsid väljaõpetamine ja prantslased reageerida operatiiv- juhendamine. selt ja viia operatsiooni ellu teisi riike kaasamata. Kohe seejärel saabusid Aafrika Liidu väeüksused, mis andsid oma panuse üldise julgeoleku ja rahu tagamisse.

vad erineva taseme staabid (MHQ ja üldstaap), teenindus-toetusüksused, nagu rahvuslikud toetuselemendid (NSE) ja välihaigla (ROLE 2), ning väekaitsemeeskonnad (Force Protection). Missioonist võtab osa 21 Euroopa riiki, mille vahel on jagatud ülesanded ja kohustused. Suurimad panustajad on Prantsusmaa, Saksamaa, Hispaania ja Belgia, väikseimad Holland (1), Läti, Leedu ja Luksemburg (2). (Andmed võivad artikli ilmumise ajaks muutuda.) Väljaõppemeeskonnad on komplekteeritud rahvuste ja keelegruppide põhiselt, et kergendada kommunikatsiooni ja muuta väljaõppe käik sujuvamaks. Et igal riigil on väljaõppe läbiviimise ja taktikaliste ülesannete lahendamise eripära, oli võimalikult ühtse tulemuse saavutamiseks igaühel välja õpetada oma üksus, olgu selleks siis meeskond (EOD), rühm (MPR) või kompanii. Ühe jalaväekompanii väljaõpetamise eest vastutas reeglina üks riik.

NBTT rahvuslik koosseis ja tegevus

Missiooni tutvustus

Põhjala-Balti väljaõppemeeskonna (NBTT; NordicBaltic training team) moodustavad Rootsi, Soome, Eesti, Prantsuse, Leedu ja Läti instruktorid, kelle ülesandeks oli ühe jalaväekompaniisuuruse üksuse väljaõpetamine. Kompaniisse kuuluvad rühmad olid jagatud taas riikide kaupa, kuhu olid liidetud väiksema kontingendiga panustajad. Näiteks töötasid koos Eesti väljaõppemeeskonnaga Leedu vanemallohvitserid ja koos Rootsi instruktoritega Läti vanemallohvitser.

Euroopa Liidu väljaõppemissiooni Malis (EUTM Mali) ülesandeks on Mali sõjaväe väljaõpetamine ja juhendamine. Väljaõppemissiooni peakorter (MHQ) asub Bamakos ja väljaõppega tegelev kontingent paikneb pealinnast ca 50 km põhja pool Nigeri jõe kaldal Koulikoro asulas. Missioonil teenib umbes 500 inimest, neist umbes 180 on instruktorid. Ülejäänud isikkoosseisu moodusta-

Tulles meie põhitegevuse – väljaõpetamise – juurde, on läbivateks märksõnadeks paindlikkus, lihtsus ja loovus. Esimeseks ülesandeks oli väljaõppemeetodite valimine kiiresti muutuvas keskkonnas ning uute teadmiste ja oskuste kohandamine olemasolevatega. Ka pidime õppima arvestama kultuuri ja kliima eripäraga. Oli olukordi, kus sõdurid võtsid laskepositsioonid puuliinis sisse mitte lähtuvalt vas-

Tänaseks on aktiivne sõjategevus riigis vaibunud, kuid jätkuvalt tehakse väiksemaid rünnakud valitsusvägede ja nende toetajate vastu. Mässulised on hakanud aktiivsemalt kasutama isevalmistatud lõhkekehi (IED) ja sooritama enesetapurünnakuid.

Kaitse Kodu! 3/2014

Vaade Koulikoro väljaõppelaagrile (KTC). Paremal paistab Nigeri jõgi kuival perioodil

Haritud sõdur

taseohtlikust suunast, vaid hoopis puu varjust, mis pakkus kaitset päikese eest.

KAINAR KRUUS

Teiseks oli pärast esimesi kontakttunde selge, miks Prantsuse instruktorid soovitasid meil hoida tunnid ja harjutused võimalikult lihtsate ja üheselt mõistetavatena. Katsed sõduritele ühe teema käigus erinevaid lahendeid pakkuda á la tehakse nii, kuid on teinegi võimalus, lõppesid tihti segadusega. Seepärast keskendusime lihtsate, üheselt mõistetavate drillide õpetamisele. Drillid ühendasime tervikpildiks konkreetseid tegevusi nõudvate situatsiooni- ja kompleksharjutuste ning ,,Käi ja räägi“ ülesannete abil.

Kolmandaks ülesandeks kujunes väljaõppe läbiviimiseks vajaliku vahendibaasi loomine ja arendamine, sest kohapeal puudus ühine tagala ja väljaõppemeeskonnad saabusid Malisse sõna otseses mõttes oma kriidi ja tahvliga. Tänu eelmise Eesti kontingendi tagasisidele ja soovitustele olime paremini ette valmistatud ega pidanud näiteks pudeliveekastide papist märklaudu joonistama ja välja lõikama.

Väljaõppeteemad ja -aeg Väljaõppe eesmärgiks on õpetada kümne nädalaga välja pataljoni lahingugrupp, et see suudaks viia

Drillid ühendati tervikpildiks konkreetseid tegevusi nõudvate situatsiooni- ja kompleksharjutuste ning ,,Käi ja räägi“ ülesannete abil

Kaitse Kodu! 3/2014

Algul oli kartus, et peame läbi viima kiirendatud baaskursuse ja alles siis saame liikuda spetsiifiliste oskuste kujundamiseni. Kartus osutus õnneks asjatuks ja kõik väljaõppele tulnud üksuse liikmed olid läbinud baaskursuse mõnes väljaõppekeskuses. See võimaldas keskenduda üksuse koostööle ja taktikale juba väljaõppe esimestel nädalatel. Õppetöö toimus kuus päeva nädalas ja iga nädal sisaldas vähemalt üht laskeharjutust ja üht 36-tunnist välilaagrit. Päev algas hommikuvõimlemisega, mille hulka kuulusid lähivõitlusõpe, üldfüüsiline treening ja maastikujooks. Ennelõunal olid teemadesse sissejuhatavad klassitunnid koos harjutustega, pärastlõunal sai üksus harjutada iseseisvalt ülesande täitmist. Instruktorid täitsid siis vaid nõustavat rolli ja lasid ülematel endil üksusi juhtida. Väljaõppeteemade käsitlemisel pöörati suurt rõhku rahutagamisoperatsioonilaadsetele ülesannetele, nagu kontrollpost, läbiotsimisoperatsioonid, eskort ja patrull. Erilist tähelepanu pöörati IED-vastasele tegevusele ja enesetapuvõitlejate identifitseerimisele ning ettevaatusabinõude kasutamisele. Positiivsena tuleb märkida enamiku instruktorite eelnevat missioonikogemust, sellest oli väljaõppel palju kasu. Tundide läbiviimisega oli tavaliselt hõivatud kogu instruktorkoosseis, olgu siis abikoolitajate või mänguritena. See võimaldas peakoolitajal keskenduda tundide ettevalmistamisele. Ka tagas piisava instruktorkoosseisu olemasolu harjutuste parema ettevalmistamise detailide tasandil, nagu piiksuvate IED-makettide loomine või lambakarjuseks kehastumine. Peakoolitaja sai aga keskenduda oma tööle. Samaaegselt üksuseõppega viidi läbi erialaõpet: meditsiin, side ja raskerelvad ning autojuhtide õpe. Kui enamiku teemade (v.a meditsiin) õpetamise võime oli igal liitlasriigil, siis tankitõrjerelvaga RPG-7 olid kokku puutunud ainult Eesti instruktorid. Seetõttu õpetasid nad peale väljaõpetatava kompanii

ÜLDINE PÄEVAKAVA 6.30

hommikuvõimlemine/lähivõitlus

8—8.30

hommikusöök

8.30—12:30

hommikused tunnid

12.30—13.30 lõunasöök 13.30—15.30 siesta (kohustuslik, väljaõppe läbiviimine laagriülema käsuga keelatud)

Haritud sõdur

Lisainfo

läbi sõjalisi ja rahutagamisoperatsioone nii konventsionaalse kui ka asümmeetrilise vaenutegevuse võtmes. See nõuab üksustelt head koostöövõimet. Ülemad peavad olema paindlikud, keskkonnas orienteeritud ja suutma vastu võtta kiireid iseseisvaid otsuseid. Üksuse liikmete ülesanne on omada eelkõige professionaalseid individuaalseid oskusi ja säilitada distsipliin ka rasketes tingimustes.

15.30—17.30 õhtused tunnid 18.30—20

õhtusöök

tankitõrjespetsialistide programmi „Train the Trainer“ käigus välja ka teiste kompaniide tankitõrjeinstruktoreid. Meditsiiniväljaõpe viidi läbi tsentraliseeritult rühmade kaupa, koolitajateks Saksamaa ja Austria meedikud, keda assisteerisid väljaõppemeeskondadest määratud isikud. Seega oli instruktoritel ülevaade, mis tasemel esmaabi on sõdurid õppinud. See andis võimaluse õpitut situatsiooniharjutuste abil kinnistada. Väljaõppe läbiviimiseks kasutatavad taristud koosnesid väliklassidest ja õppealadest. Väljaõppealadena saime kasutada kogu lähiümbrust, piirangud peaaegu puudusid. Tänu selle suutsime pakkuda väljaõpetatavatele harjutamist keskkondades, mis olid suuresti sarnased nende tulevase teenistuskoha omadega. Kummastavalt alasid ega klasse eelnevalt ei broneerimist, vaid kasutati põhimõttel „kes ees, see mees“. Eriti vaimustuses oli väljaõpetatav üksus patrulliõppest, mille saime läbi viia tegelikus linnakeskkonnas. Seejuures kogesin kohaliku elanikkonna positiivset suhtumist oma sõduritesse. Sõduritele pakuti teed ja vett, tuldi rääkima ja oldi arusaajad, kui üksus tee ületamiseks liikluse ajutiselt seisma pani.

Väljaõpet soosivad ja mittesoosivad tegurid Kõige soosivam oli see, et meil oli, keda õpetada. Oli väikesi tõrkeid kõikide ametikohtade kohese täitmisega, kuid need lahenesid kiiresti. Väljaõppe muutis meeldivaks sõdurite asjalik ja pühendunud suhtumine. Lahingutegevuses osalenud jagasid kogemusi relvade, varustuse ja vastase taktika kohta. Sõdurid mõistsid kiiresti, et õpetatav on neile eluliselt vajalik, kui üksus saadetakse otsesesse lahingutegevusse Mali põhjaosas. Teine pluss oli, et ülemad usaldasid

Üksuse väljaõppe kava* Üksus

Väljaõppe kestus

Üksikvõitleja

1 nädal

Üksikvõitleja/jagu

2 nädalat

Rühm

4 nädalat

Kompanii

2 nädalat

Pataljoni lõppharjutus

3—5 päeva

Laskeharjutus

Välilaager

* Selle aja sisse pidi mahtuma ka pataljoni formeerimine, relvaõpe, meditsiin, sõjaõigus jne

Kaitse Kodu! 3/2014

Haritud sõdur KAINAR KRUUS

EUTMi instruktorid Euroopa Liidu abiprogrammi raames kohalikus algkoolis koolitarbeid jagamas

meeskonda, ka puudus mikromajandamine, vaid NBTT ülem andis nädalate kaupa ette väljaõppeteemad ja -eesmärgid. Seepeale koostasime meie tunniplaanid ja täitsime need. Olgugi, et NBTT ülem ja EUTMi väljaõppeülem käisid korduvalt meie tunde jälgimas, ei tekkinud olukorda, et meie tegevust oleks püütud rohujuure tasandil juhtima hakata või muuta. See andis instruktoritele selge sõnumi, et meid usaldati.

Teine probleem oli keelebarjäär. Väljaõpe toimus inglise keeles, mis tõlgi vahendusel tõlgiti prantsuse keelde. Kuigi prantsuse keel on Mali ametlik keel, oli igas üksuses sõdureid, kellele tuli kogu

Instruktorite olmetingimused Et EUTM kasutab oma tööks Mali riikliku sõjaakadeemia ruume ja territooriumi, majutati instruktorid akadeemia kasarmutesse. Kasarmutubades elati kahe- või neljakesi. Sisustus oli sarnane Eesti kaitseväe kasarmutes leiduvaga: voodid, kapid, lauad-toolid. Lisaks moskiitovõrk, mille kasutamine oli kohustuslik, sest see vähendab võimalust haigestuda sääsehammustusest malaariasse.

KAINAR KRUUS

Mali armee telklinnak. Esiplaanil näha väliklassid, vasakul tualetid ja pesuruumid

Mõistagi tuli väljaõppe käigus ette ka probleeme. Kui eespool viitasin sõdurite motiveeritusele ja õpisoovile, siis probleeme tekitasid nende suur vanusevahe (18–62 eluaastat) ja erinev teadmistepagas. See võttis maha väljaõppe tempot ja sundis instruktoreid valima, millistele teemadele rohkem ja millistele vähem rõhku panna. Samas tuli arvestada, et paljudel sõduritel oli sõjakogemus.

jutt omakorda bambara (kohalik keel) keelde tõlkida. Et bambara keeles puuduvad paljud militaarsed sõnad, nagu gaasilehter, tiibamine või tulepositsioon, kulus tõlkidel aega, et spetsiifiliste nimetustega esemed või tegevused kirjelduste abil sõduritele selgeks teha. Seetõttu polnud harvad juhused, et ühe teema õpetamiseks kulus 2,5 korda rohkem aega kui Eestis. Lisagem, et iga tõlkega läheb natuke infot kaduma, ja saamegi korraliku komistuskivi. Natukene pehmendas seda tõlkide eelnev koostöökogemus sõjaväelastega.

Kaitse Kodu! 3/2014

mused olid tagasihoidlikud ja äravahetamiseni sarnased Afganistanis teenivate Eesti kaitseväelaste omadega. Telkidesse majutati jagude või poolrühmade kaupa. Telgis olid lahtikäivad voodid, moskiitovõrgud ja mõned toolid. Nii oma isiklikke asju kui ka sõjaväevarustust hoiti voodi all ja kõrval.

Kuigi külas võis mõnes sanitaarui enamiku ja turvanõudeid täitvas söögikoteemade õpehas oma raha eest söömas käia, tamise võime tehti seda harva. Oli ka võimalus tellida restoranist pitsat, mis oli igal liitlasriigil, siis pärast esimest proovimist siiski tankitõrjerelvaga populaarseks ei saanud. Selles RPG-7 olid kokku oli oma osa meie suhtumisel puutunud ainult sealsesse toiduhügieeni ja toorEesti instruktorid. aine, näiteks liha, päritolusse. Välilaagri ajaks jagati Prantsuse armee 24 tunni toidupakke, mis üllatasid suure magusasisalduse ja toidu soojendamise võimalusega.

Mali kliima tõttu tuleb seal hügieenile erilist tähelepanu pöörata. Ka väike puhastamata haav võib soojas ja niiskes keskkonnas mädanema minna ja alati ei taga täidetud hügieeninõuded kiiret paranemist. Näiteks sportimisel saadud põlvehaav paranes peaaegu kolm nädalat. Sellepärast on tähtis täita kehtestatud hügieeninõudeid, mis mõnikord võivad tunduda liialdusena. Seetõttu on Saksamaa panuse üks osa EUTMi missiooni meditsiiniline toetus. Ei oli ju tavaline, et pataljonisuuruse üksuse teenindamiseks on kohale toodud ROLE 2 tasemel välihaigla1. Kuigi kirurgilist sekkumist vajavaid õnnetusi juhtus vähe, leidus haiglaravi vajajaid iga päev, eelkõige viiruste, infektsioonide ja kõhuhädade ning malaaria (3–4 juhtu kuus) tõttu.

Mali armee sõdurite üksikvõitleja ja allüksuse varustus ühtib ajakirjas Kaitse Kodu! 1990ndate lõpul ja 2000ndate alguses fotodel kujutatuga, kus keskmise kaitseliitlase varustusse kuulusid relv, salvekott ja veepudel. Esimese pataljoni väljaõpetamise ajal avanes umbes samasugune vaatepilt, kuid juba järgmise pataljoni puhul oli näha edasiminekut ja lõpuks oli Mali armee varustus mõneski elemendis Euroopa armeede tasemel. Olenevalt üksuse spetsiifikast kuuluvad sõduri varustusse välivorm, rakmed, veepudel, katelok, plekist kandik, spordirõivad ja -jalatsid, meditsiinivahendite kott, relv ja kolm salve. Majutusvarustuseks on tekk või magamiskott ja sääsevõrk ning kokkukäiv voodi, mis siinmail on vajalik igaühele, kes ei soovi voodinaabriks ämblikku ega sooja otsivat roomajat.

KAINAR KRUUS

Meditsiin, nähtavad ja nähtamatud ohud

Söödi ühiselt ja ühisest kausist. Toidu jagamisel järgiti traditsioone, nt esimesena tohtis söömist alustada üksuse kõige vanem liige, kuid liha jagas üksuse ülem. Et söömine käis kätega, hoolitses iga mees ka hügieeni eest ja kõik pesid alati, hoolimata vee vähesusest, enne söömist käsi. Toidu kvaliteedi kohta nurinat kuulda ei olnud, kuid kogused, eriti hommikusöögi ja mingil põhjusel ka välilaagrisse toodava toidu puhul, olid sõdurite sõnul aeg-ajalt kasinad. Sõduri hommikusöök koosnes tavaliselt suurest kruusitäiest lahjast kohvist ja pikast saiast. Lõuna- ja õhtusöök olid üsna sarnased, koosnedes riisist, vürtsikatest kastmetest ja lihast.

Haritud sõdur

Sööklas pakutav toit oli euroopalik ja harjumuspärane, kuid tihti sisaldas menüü ka põhjamaalastele eksootilisi toite, nagu kaheksajalad või rai. Toiduvalik oli lai, Prantsuse köögi mõjutustega, tänu millele ei puudunud juustud, salatid ja pikk sai (baquette). Eesti instruktorid tundsid puudust lihtsast supist. Et vaheldust saada, telliti kodustelt pakisuppe, putrusid ja kiirnuudleid.

Silmale varjatud ohtude kõrval tuli ettevaatlik olla nähtavate ohtudega (mõned puud ja põõsad, maod, skorpionid ja putukad, kes pole otseselt surmavad, kuid võivad tekitada kannatusi). Märkigem liivarästikut, lehemadu, ämblikuid ja lugematut hulka põõsaid, mille okka kriimustus kahjustatud koha paiste ajab või silma sattunud mahl nägemiskaotust põhjustab. Paljude ohtude eest hoiatasid meid kohalikud sõdurid ja tõlgid, mitte meditsiinipersonal. Aga kes ikka kohalikke olusid paremini tunneb, kui mitte siin põlvkondi elanud rahvas.

Mali sõdurite elu ja olu Mali armee pataljonisuurune üksus oli majutatud kooli kõrval asuvasse telklinnakusse. Elamistingi1

ROLE 2 välihaigla — võime tegutseda välitingimustes piiratud logistilise toetusega kuni kuus kuud. Lisaks patsientide ambulatoorse ravi ja opereerimise (sh hambaravi) suutlikkus.

Kaitse Kodu! 3/2014

Kasarmutubades elati olenevalt toa suurusest kas kahe- või neljakesi. Sisustus oli tagasihoidlik ja üsna sarnane Eesti kaitseväe kasarmutes leiduvaga

Lisaks AK-47-le kuuluvad jalaväejao relvastusse kuulipilduja PKM ja tankitõrjerelv RPG-7. Relvade seisukord oli erinev, kuid kasutada olev laskemoon oli madala kvaliteediga, tõenäoliselt vana, mistõttu esines palju tõrkeid. Väljaõppeks oli vähesel määral paukpadruneid ja Hiina päritolu pürotehnilisi vahendeid. Raskerelvadest leidus pataljonide relvastuses 12,7 mm raskekuulipildujaid, 14,5 mm paaris õhutõrjekuulipildujaid, 76 mm tagasilöögita tankitõrjekahureid SPG-9, 60 mm miinipildujaid ja 122 mm raketisüsteeme GRAD P. Enamik raskerelvadest oli paigutatud selleks kohandatud masinatele. Sõdurite vedamiseks olid kohandatud maasturid, veoautod ja isegi rühmajagu soomustransportööre BTR 70.

Kohalike elanike suhtumine EUTMi koosseisu ja kohalolekusse

KAINAR KRUUS

Haritud sõdur

Mali armee põhirelvaks olid AK-47-d ja selle variatsioonid. Relvad on ostetud või saadud tagastamatu abina Euroopa riikidelt. Esimeses meie koolitatavas rühmas oli kasutusel kuus AK mudelit, kuid teisel rühmal (tegelikult kogu pataljonil) olid kõik automaadid endise Jugoslaavia päritolu.

Mali armee pataljonisuurune üksus oli majutatud telklinnakusse. Elamistingimused olid sarnased Afganistanis teenivate Eesti kaitseväelaste omadega

Kohaliku elanikkonna suhtumine EUTMi isikkoosSõdurite hommi- seisu oli sõbralik. Regulaarselt korraldati EUTMi kusöök koosnes kokkusaamisi ja nõupidamisi kohalike hõimuliidrite tavaliselt suuja omavalitsusjuhtidega. Kohalikud olid avatud, rest kruusitäiest jutukad ning valmis oma seisukohti ja tõekspidamisi lahjast kohvist valjul häälel kaitsma. Oma osa suhtumises EUTMi ja pikast saiast. on asjaolul, et ollakse endine suurriigi asumaa, kus Lõuna- ja paljud hüved on tekkinud tänu eurooplastele. See õhtusöök olid avaldus inimeste käitumistes ja elustiilis, liigutakse üsna sarnased, ju sealgi tarbimisühiskonna poole. koosnedes

Ei saa alahinnata ka Euroopa sõdurite mõju julgeoleku tagamisel. Olgugi, et tegu on väljaõppemissiooniga ja sõjalisi operatsioone, nagu patrulle, kontrollposte ja läbiotsimisi, EUTM läbi ei viinud, oli meie kohalolek kohalike sõnul piisav, et islamistid ja muud valitsusvastased sellele alale ei tuleks.

EUTMi kohalolekuga suurenes asula elanikkond enam kui 1000 maksujõulise inimese võrra, kes KAINAR KRUUS

riisist, vürtsikatest kastmetest ja lihast

kõik vajasid esmatarbekaupu ja mugavusvahendeid. See oli ideaalne klientide kasvulava kohalikule kaubandusele. Pärast EUTMi saabumist remonditi ja avati hotell ning lisandus mitu baari.

Mali sõdurite ja instruktorite suhted Sõdur on sõdur igal kontinendil. Sõdurite mõtted Mustal Mandril on sarnased sõdurite mõtete ja tegudega Euroopas. Tihti olid Mali sõdurid üllatunud, kui instruktorid nägid läbi nende plaanid, mis oleksid pidanud meie eest varjatuks jääma. Kuigi ebaedu tundides ja harjutustel ,,viilida“ muutis nende elu raskemaks, parandas see samas instruktorite usaldusväärsust nende silmis. Seda aitas suurendada inimlik hoolimine ja ka esmaabi andmine kohalikele sõduritele, kes ennast väljaõppe käigus olid vigastanud. Nad muutusid avatumaks, rääkisid perekonnast ja kultuurist ning esitasid meile küsimusi samade asjade kohta. Oldi imestunud, et Eestis on lubatud abielluda ainult ühe naisega korraga. Austust tekitasid ja vahel tegid ka nalja meie püüded õppida kohalikku keelt. Selles oldi meid valmis lahkesti aitama. Parimaks äratusmomendiks klassitunnis oli, kui mõni eelmisest ööst väsinud sõdur, kes kalapilguga tahvlit vaatas, nimepidi tema emakeeles püsti käsutati.

Kaitse Kodu! 3/2014

Haritud sõdur

Küsides nendelt arvamust meie kohaloleku kohta, vaadati avasilmi otsa ja vastused olid stiilis: ega te ju siia jää! Õpetate meid ja lähete tagasi kodumaale. Muidugi tahtnuks sõdurid, et instruktorid läheksid nendega kaasa Põhja-Malisse, ja olid tõsiselt pettunud, kui kuulsid, et see ei ole võimalik.

Täheldasime, et tihti andis soorituse ettenäitamine parema tulemuse kui tegevuse üksikasjalik kirjeldamine tahvli ees. Seetõttu eirasime mitmel korral kuldreeglit, et uue teema õpetamist alustatakse teooriatunniga, millele järgneb demo, harjutamine ja harjutus, vaid tegime kõigepealt demo, järgnes teooria, kus seletasime, miks me midagi nii tegime, ning seejärel tulid harjutamine ja harjutus. See andis mitmes erinevaid etappe hõlmavas teemas (nt jaorünnak, varitsusvastased drillid jne) parema tulemuse. Ajakirjanduses, kaitseväes ja Kaitseliidus on liikvel palju ja vastakaid arvamusi kõnealuse missiooni mõttekuse kohta. Tihti laskutakse emotsioonidesse või kiputakse asju vaatama ainult rahanumbrites. Unustatakse, et teadmised, kontaktid ja eelkõige kogemused, mis saadakse, töötades rahvusvahelises meeskonnas, on hindamatu väärtusega. Peaksime juba täna alustama analüüsiga, kuidas Malis saadud kogemusi Eesti heaks maksimaalselt ära kasutada. Meil on ju sarnaselt Mali armeele suur hulk erineva ettevalmistustasemega sõdureid, kellest tuleb kriisi puhul võimalikult lühikese ajaga koolitada võitlusvõimelised üksused.

14,5 mm õhutõrjekuulipilduja, 50 mm miinipilduja, 73 mm tagasilöögita tankitõrjekahur SPG-9, 122 mm GRAD P

2 X KAINAR KRUUS

Mõned õppetunnid meile, instruktoritele. Iga taseme koolitaja peaks olema välja õpetatud vähemalt kaks astet ülespoole, seega peavad üksikvõitleja väljaõpet läbi viivad instruktorid olema kursis rühma taktika ja juhtimisega, ning jao väljaõpet läbi viivad treenerid kompanii taktika ja juhtimisega. See looks olukorra, kus instruktor suudab aduda tervikpilti ja aitab vältida seda, et jäädakse kinni mõnda enda arust ülitähtsasse pisiasja, kuid suurem eesmärk jääb seetõttu tagaplaanile.

4 X KAINAR KRUUS

Lessons learned ehk väljaõppejärgseid mõtteid

Sõdurite vedamiseks olid kohandatud maasturid, veoautod ja isegi rühmajagu soomustransportööre BTR 70

Kaitse Ka K aitse iittse se K Kodu! od o du u!! 3/ 3 3/2014 /2 20 01 14 4

Haritud sõdur

Tankitõrjest II Ühe rühmaülema maakeelseid mõtteid Per momentum ad maiores. (Hetkega esivanemate juurde.)

panu sellele, kui rängalt maksab tankistile kätte tankitõrjekahurite tähelepanuta jätmine.

Nõmme tankipurustajate moto Tankitõrjekahuri positsioonist RAIGO SÕLG, leitnant Nõmme malevkonna tankitõrjerühma ülem

äägin edasi sellest, millega tegin algust tänavuse Kaitse Kodus! teises numbris. Nagu eelmiselgi korral, kirjutan ennekõike sellest, millest vähemalt meile kättesaadavas kirjanduses palju juttu ei ole. Seekord lähtun tõsiasjast, et meie oludes on võimaliku motoriseeritud vastase peamine sihtmärk lahinguväljal tankitõrjujad, kes ohustavad nende maaväe lahingutegevuse peamist tulejõudu – soomukeid ja tanke. Isegi kui Eesti kaitseväel oleks kasutada oma soomusvägi, ei alahindaks tänane vastane enam tankitõrjet. Kunagise noorte uljaste tankistide mentaliteedi, mille kohaselt peeti auasjaks vaid vastase tankide hävitamist, murdis eeldatavasti lõplikult hilisem kindralooberst Heinz Wilhelm Guderian (17.06.1888–14.05.1954), kes 1937. aastal ilmunud raamatus „Achtung – Panzer!“ juhtis tähele-

90 mm tagasilöögita tankitõrjekahuri õpikust võib leida pildi, millel on kujutatud täiuslikku tankitõrjekahuri positsiooni kaitselahingus. Otse loomulikult on see hea näide ja vajalik meeles pidada, kuid pildil on esitatud olukord, milles teooria ja praktika tänapäeval naljalt ei ühti: 1) sellisel kujul kaitselahinguid (sisuliselt kaevikusõda), kus oleks mõttekas ette valmistada nii põhjalikke positsioone, meil arvatavasti pidada ei tule; 2) sellisel kujul kaitselahinguid, mille eel oleks aega ette valmistada selliseid positsioone ja kulutada nende rajamisele niigi piiratud ressurssi, me tõenäoliselt pidama ei hakka. Rõhutan, et eeltoodud väited ei ole absoluutselt tõsikindlad, kuid alati on mõistlikum olla pigem skeptiline, sest mõõdukas skepsis ergutab võitleja mõttetegevust ja planeerimisoskust ning toob teda reaalsusele lähemale.

AARE NÕMM

Relvale määratud positsioon tuleb maskeerida ja kindlustada käepäraste vahenditega nii kiiresti kui võimalik

Kaitse Kodu! 3/2014

olla pigem

Tankitõrjekahuri kasutamise kuldreegel ütleb, et maksimaal- skeptiline, sest selt tehakse ühelt tuleposit- mõõdukas skepsis sioonilt kaks lasku (nende vahe ergutab võitleja on õppinud meeskonna puhul mõttetegevust ja 6–10 sekundit) ja seejärel kas planeerimisoskust. vahetatakse positsiooni või eemaldutakse juhul, kui loodus pole soosinud vahetuspositsiooni valikut. Mis mõte on rajada võimsaid kindlustatud punkte relvale, mis peab olema pidevalt liikumises?

Tankitõrjekahuri maskeerimisest Nii olengi toetanud põhimõtet, et relvale määratud positsioon tuleb maskeerida ja kindlustada käepäraste vahenditega nii kiiresti kui võimalik ja selliselt, et seda mõnesaja meetri pealt ega ka õhust näha ei oleks, vaid see sulanduks märkamatult ümbritsevasse keskkonda. Meeskonnaliikmed saavad kaevata endale eraldi üksikvõitleja pesad. Ega õppustel nagunii rohkemaks aega jää. Kuigi sageli on kaasas maskeerimisvõrgud, oleks neidki mõistlik säästa nii palju kui võimalik, sest pärast kontakti ja positsioonilt eemaldumist on neid väga raske või isegi võimatu mahajäetud positsioonidelt ära tuua. Oluliselt odavam maskeerimispaber töötab palju paremini – suvel roheline (ennekõike relva läikivate osade varjamiseks), talvel valge. Loomulikult läheb kasutusse kõik, mida ümbritsevast keskkonnast sellesse sulandumiseks võtta annab: puud, põõsad, ehituspraht jne. Tankitõrjekahur ei vaja lahingukontakti lühiduse tõttu ühel positsioonil vastupidavat kindlustust – oluline on, et vähemalt enne esimest lasku ei oleks relv ega selle meeskond leitav. Õnneks toetab seda tankitõrjekahuri enda ehitus: relva kliirens on võimalik lasta nii madalaks, et tema suurimaks kõrguseks lahinguasendis saab olla relvaratta kõrgus – naljaga öeldes saaks sedagi vähendada, kui rehvid tühjaks lasta. Rõhutamist väärib asjaolu, et alati tuleb pärast relva maskeerimist hinnata maskeeringu kvaliteeti. Selleks piisab, kui meeskonnaliige vaatleb positsiooni kasvõi 50 m kauguselt nii eest kui ka külgedelt (aga miks mitte tagant). Kui positsioon on nähtav, tuleb maskeeringut parandada. Kaitse Kodu! 3/2014

Tankitõrjekahuri maskeerimise kohta võin tuua oma praktikast kaks näidet. Kevadtormil 2010 peatus paar meetrit maskeeritud tankitõrjekahurist ja selle meeskonnast eemal eraauto, mille juht vaatas mõlemale poole tee peale ja siis, veendunud, et ta on üksi, oma vee välja lasi. Ta ei tea tõenäoliselt tänaseni, et teda nähti, sest meeskond istus vagusi, nagu peab. Kevadtormil 2005 küsis tankitõrjerühma positsioone üle vaatama tulnud kompaniiülem, et kus siis kahurid on, kuigi need olid temast kummalgi pool vähem kui 2 meetri kaugusel.

Haritud sõdur

Tankitõrjekahuri puhul tuleb silmas pidada, et iga lasuga, mis ta teeb, on ta end reetnud – kogu see sodi ja tolmupilv tema ümber pärast lasku (vt pilte eelmises Kaitse Kodus! või lahinglaskmiste videoklippe, mida leidub internetis) on tema asukoha paratamatult paljastanud ja seda tuleb vahetada. Näiteks hästi varustatud nüüdisaegne tank suudab tema pihta tule avanud tankitõrjerelva positsiooni tuvastada ja vastutule avada lati on juba mõne sekundiga. Tehkem sellest omad järeldused. mõistlikum

Tankitõrjekahuri meeskonnal peab jaguma võhma Kiiresti loodud, hästi maskeeritud, kuid vähese kindlustatusastmega positsioonide nõrkus on nende haavatavus, sest võimaliku avastamise korral on meeskonna ellujäämislootus oluliselt väiksem. Nagu öeldud, avastatud tankitõrjepositsioon võib arvestada vastase kogu „tule ja tõrvaga“ – ka seda oleme õppustel kogenud. Taktikaliselt kompenseerib seda ennekõike tankitõrjujale vajaliku võhma omamine ja relva eest vastutava võitleja oskus planeerida lahinguks hea varjepositsioon. See tähendab, et ettevalmistatud lahingupositsioon hõivatakse võimalusel alles vahetult enne kontakti vastasega. Nii on võimalik vältida seda, et vastane juba enne lahingut tankitõrjekahuri mehitatud positsioonid luure ja vaatlusega välja nuhib ning need ettevalmistava kaudtulega hävitab.

Tankitõrjujale vajalikku võhma rõhutasin seepärast, et tankitõrjujale tähendab iga lahing suurt jooksmist – peamiselt sprinti – keskmisest raskema varustusega: põhipositsioolati tuleb nile asuda ning võimalike varu- ja vahetuspositsioonide vahel liikuda pärast saab tihti vaid jalgsi, sest aeg ja/või relva maastik ei võimalda enamat (sellest maskeeriplaanin edaspidi eraldi peatükki). mist hinnata Kiire ja varjatud liikumine on aga tankitõrjuja efektiivsuse ja lahinmaskeeringu gus ellujäämise peamine tagaja. kvaliteeti. Seega kaalub iga tankitõrjuja hoolikalt, mida ta endaga kaasa otsustab vedada. Ainuüksi tankitõrjekahuri kahe mürsuga konteiner kaalub umbes 25 kg, rääkimata enam kui 250-kilosest kahurist endast. Iga nutikas lahendus on lahinguväljal teretulnud, näiteks erinevatele positsioonidele ette veetud ja maskeeritud lahingumoon.

Kindlustamise osas tuleb muidugi tankitõrjekahurigi puhul rõhutada, et võimalusel kasutatakse positsiooni rajamiseks ära looduslikud või tehislikud varjed: iga küngas või linnalahingus näiteks purustatud (paks!) müür võimaldab selle taha varjunud tankitõrjekahuri ja selle meeskonna ohutumat eemaldumist, pakkudes varjet otsetule eest. 35

Mulle meeldib väga, et viimasel ajal on koolitustel hakatud rõhutama, et tankitõrje kui võimaliku vastase peamine sihtmärk lahinguväljal vajab tuge. Olen piisavalt näinud olukordi, kus tankitõrjujatele antakse iseseisev ülesanne, näiteks lukustada vastase ligipääs mingil suunal, ja samas jäetakse tankitõrjujate turvamine nende enda hooleks. Oleme oma rühmaga sellise käsu saanud (ja selle ka omal loomingulisel viisil täitnud) isegi ühel suurõppusel Kevadtorm.

On arusaadav, et kõigil napib alati võitlejaid, kuid tuleb endale teadvustada seda, et näiteks tankitõrjekahuri meeskonna võime tagada relva turvalisus enne lahingut ja lahingus on piiratud ning meeskonna suurus ei näe ette „turvameeskonna“ kasutamist, kuigi praktikas oleme pidanud sellega arvestama. Jalaväeüksused, gas Kaitmillele on lisatud tankitõrjekahurid, seliidu jalamõistavad ehk samuti, et need ei ole saadetud sinna mitte nende lahinguväejaos on plaani rikkumiseks ega segamiseks, olemas tõhus vaid nende toetamiseks ning et asjaja multifunktlik arvestamine nendega võib säästa sionaalne palju elusid ja aidata täita püstitatud tankitõrjerelv eesmärki. Tegelikult ei peakski ma siinkohal rõhutama tankitõrjekahugranaadiheitja reid. Et igas Kaitseliidu jalaväejaos Carl-Gustav. on olemas tõhus ja multifunktsionaalne tankitõrjerelv granaadiheitja Carl-Gustav, puudutab eelnevas lõigus toodud jutt ka selle relva meeskonna tegevuse turvamist ajal, mil teda on kogu jaole enim vaja.

Tankitõrjekahur ei vaja lahingukontakti lühiduse tõttu ühel positsioonil vastupidavat kindlustust. Oluline on, et vähemalt enne esimest lasku ei oleks relv ega selle meeskond leitav

jekahuri positsioonidele ja katta tankitõrjekahuri eemaldumist pärast vastasega kontakti loomist. Muidugi tuleb olukorra hindamisel alati arvesse võtta ka seda, kas rohkem on ikka parem: et tankitõrje on vastase kõrgendatud tähelepanu all, suurendab iga lisandunud võitleja tõenäosust, et just tema käitumise tõttu (olgu selleks kasvõi sigareti süütamine või valjuhäälne suhtlus) avastatakse positsioon ennatlikult ja kogu lahinguplaan läheb luhta. Meeskonna-, jao- ja rühmaülemal ennekõike on mõtte- ja otsustusainet, aga ka loomevabadust piisavalt.

Jalaväekompanii, kui sellele on lahinguks juurde antud tankitõrjekahurid või on need tema struktuuris, peab suutma julgestada viimaste tegevust. Ei tahakski paljut – piisab maksimaalselt ühest jaost (selleks võib olenevalt olukorrast olla ka ainult lahingupaar) konkreetseks lahinguks, et tõkestada jalaväe ootamatut rünnakut tankitõr-

Mitte ainult Et seda artiklit võivad lugeda ka meie suhtes vaenulikult meelestatud isikud, pean nende kurvastuseks tõdema, et eeltoodu kirjeldab vaid mõningaid võimalikke olukordi, kuid ei ole ega saa iialgi osaks Kaitseliidu lahingumäärustikust, isegi kui selline dokument eksisteeriks. See tähendab, et tankitõrjujad on oma tegevuses alati paindlikud ja suunatud eesmärgi täitmisele.

ANDRES VEEL

Õigesti maskeeritud positsioon tuleb kätte juhatada ka seda inspekteerima tulnud rühmaülemale

ANDRES VEEL

Haritud sõdur

Tankitõrjekahuri julgestamisest

Näiteks vajadusel (kui see tuleneb käsust) peab olema valmis jätma tankitõrjekahuri juurde ka ainult ühe mehe, et sooritada vajalik lask vajalikul ajal ja laadida relv ka ümber, ning suunama ülejäänud meeskonnaliikmed kaitsesse võimalike avastajate vastu või saatma nad täitma teist ülesannet. Selliseks olukorraks tekkis vajadus näiteks õppusel Põhjakonn 2013 ja plaan töötas. Huvi korral saab sellest lugeda Tallinna maleva Nõmme malevkonna kodulehelt aadressil http://malevkond.ee/malevkond/tuletoetusruhm/. Kaitse Kodu! 3/2014

Jätkuvad Kaitse Kodu! 2013. aasta 6. numbris alguse saanud Eesti Maaülikooli emeriitprofessori Jaan Lepa mälestused teenistusest Nõukogude armees Teises maailmasõjas ja pärast seda. JAAN LEPA Eesti Maaülikooli emeriitprofessor

Kuramaale Majutatigi meid jälle „härjakupeedesse“, mis seekord olid varustatud raudahjudega, sest ilm oli märtsi keskpaigale vaatamata talviselt külm, ja hakkasime liikuma Lätimaa suunas. Eriti kiire meil nähtavasti polnud, sest loksusime mitu päeva. Seda olukorda ja päralejõudmist iseloomustab üks tolleaegne vemmalvärss, mida hiljem ka rivilauluna kasutasime ja „Kuramaa postipoisiks“ nimetasime. Mitu päeva läinud mööda sellest aast, kui me lahkusime armsalt Eestimaalt. Iga mees, kes rongi astus, viinapudel oli taskus – naised viinaga meid teele saatsivad. Varsti koduks sai meil jäneste hotell, lume hange otsas norskas iga sell. Unustatud olid neiud, Lindad, Leidad, Mannid, Tiiud – viina maitsest oli mälestus vaid hell. Minul igatahes pudelit polnud, kuid viinast puudu ka ei tulnud. Õnneks midagi erakorralist ei juhtunud ja väikesele jommisolekule keegi tähelepanu ei pööranud.

Ning olimegi „jäneste hotellimegi lis“ kuskil Kuramaa kandis. „jäneste Koha nime ei mäleta, aga hotellis“ ega meile seda vist täpselt öeldudki, sest see võis olla kuskil Kuramaa tookordseid tingimusi arves- kandis. tades sõjasaladus. Vagunitest lasti meid välja kuskil metsa vahel, kuhu jäime laagrisse. Et Eesti Rahvuskorpuse väeosi parajasti eesliinilt välja vahetati ja nendel polnud kindlat asukohta, suunati meid ajutiselt mingi vene üksuse koosseisu. Meid jaotati 20–30-mehelistesse gruppidesse ja anti mingite vene rahvusest „ülemuste“ käsutusse. Meie ajutiseks ülemaks oli vanema auastmes asjaKaitse Kodu! 3/2014

Ajalugu

Eesti mees Punaarmees II ilmasõjas ja pärast seda (V) mees, kes esimese tööna asus meie nimesid üles tähendama. Mina jäin juhuslikult grupi lõpuossa ja jälgisin seda protseduuri suure huviga. Vanem küsis meie andmeid ja „kirjutaja“ pani kõik korralikult joonestatud tabelisse kirja. Küsimustik oli standardne: perekonna-, ees- ja isanimi, sõjaväeline auaste, sünniaasta ja haridus. Viimasesse lahtrisse kirjutati meie grupi kohta valdavalt arvud viiest seitsmeni, mistõttu minu kümneklassiline haridus pani nii vanema kui ka kirjutaja mind teravalt silmitsema, sest Venemaal tähendas 10 klassi tookord täilikku keskharidust.

Meie grupis viimaseks jäänu oli välimuselt üle kolmekümneaastane kõhn prillidega kohmakavõitu mees, kes rääkis üsna korralikult vene keelt. Küsimusele hariduse kohta vastas ta „võsšee“ (kõrgem, kõrgohtasin ka haridus). Nüüd oli ülemuse kord Eesti Korpumõtlema hakata, sest talle oli ses ohvitsee sõna ilmselt tundmatu. Ta vaatas meest nagu vasikas valget sere, kelle kirjaväravat ja käratas vene keeles: oskuses kõvasti „Mis kuradi kõrgem, ütle mitu kahtlesin. aastat oled koolis käinud!“ Pärast paarikümnesekundilist mõtlemist vastas küsitletav: „Kakskümmend viis aastat.“ Selline number käis küsijale ilmselt üle mõistuse ja ta lausa karjus, et kuidas saab inimene üldse nii kaua koolis käia, vahest ainult siis, kui ta kõik need aastad esimeses klassis istus.

Nüüd jäin ka mina tähelepanelikult kuulama, sest ei kujutanud hästi ette sellist õpiaastate arvu. Seletus oli lihtne. Pärast 12 aastat gümnaasiumi oli ta läinud Tartu Ülikooli ja lõpetanud selle erialal, mis talle ei istunud. Seetõttu oli ta omandanud veel ühe kõrghariduse välismaal. Nüüd jäi ka minul karp lahti, sest omateada nägin elus esmakordselt kahekordse kõrgharidusega inimest. Kuidas selline mees Vene kroonusse sattus, jäigi mulle segaseks. Kirjutaja, kelle lugupidamise olin ilmselt oma kümne kooliaastaga võitnud, aitas mul tekkinud vastasseisus pisut orienteeruda. Nimelt oli meie ülemus absoluutselt negramotnõi (kirjaoskamatu) – ei osanud ta lugeda ega kirjutada. Vanema auastme oli saanud rindel sooritatud „kangelastegude“ eest. Hiljem kohtasin ka Eesti Korpuses ohvitsere, kelle kirjaoskuses kõvasti kahtlesin. Vaene kaheülikoolimees aga kujunes kirjaoskamatu ülemuse tõeliseks mõnitamisobjektiks, kes alati lõpetas oma jutu sõnadega: „See siin ei ole ülikool, siin tuleb õppida peaga mõtlema.“ Õnneks 37

Ajalugu

viibisime selle ülemuse meelevallas üsna lühikest aega, vast ehk nädalapäevad, sest korpus sai paika ja meid saadeti edasi ettenähtud väeosadesse. Mina sattusin 249. Eesti laskurdiviisi 921. (nn Mullase) polku. Millisesse väeossa sattus kaheülikoolimees ja mis temast edaspidi sai, ei ole mul aimu.

paarikümnesentimeetrise vedela pori kihiga. Kui sellisel kitsal ja libedal rajal oli kümmekonnakilose sinelipakiga liikumine probleemiks isegi valgel ajal, siis pimedas suplesime me kas kraavis või vedelas poris iga kümne meetri järel. Ja et keegi ei saanud meilt nõuda, et me kraavi või porri kukkudes kandamit pidanud pea kohal hoiaksime, surusime selle pigem allapoole, et nina pori- või veepinnast kõrgemale jääks.

Porised teed ja sinelid Vahepeal olid ilm soojenenud ja lumi suure hooga sulama hakanud, mistõttu põldudele tekkisid suured kraavid, kus voolava vee sügavus ulatus paari ind määrati meetrini. Kurjad keeled hoolimata rääkisid, et üks meie hulminu tagasigast olevat sellisesse kraavi uppunud. Kindlalt ei tea, aga hoidlikust sõjaväevõimatu see pole. lisest auastmest

jaokomandöriks.

Sellega seoses meenub ka lugu, kus meie jagu saadeti mingisse lattu sineleid tooma. Kui minnes oli veel valge, siis tagasi tulles juba täiesti pime. Olukorda ei teinud lihtsamaks vihm, mida kallas nagu oavarrest. Meist igaühele anti kümmekonnast sinelist kokkupandud punt, mille pidime toimetama kesklaost oma väeosa lattu. Meil tuli läbida 4–5 kilomeetrit metsavaheteed paarikümne sentimeetri laiusel „jalgrajal“, millest ühel pool oli veega täidetud umbes meetrisügavune kraav, teisel suhteliselt kõva põhjaga tankidele ja veoautodele ettenähtud tee, mis oli kaetud

Vahepeal tekkis juba tunne, et me ei jõua sellel ööl kuhugi, ometi olime paari tunni pärast mingis hoones, mida ähmaselt valgustas betoonpõrandale tehtud lõke. Kõik sinelid loeti korralikult üle. Mis nende märgade ja poriste kaltsudega peale hakati, ei tea. Vastuvõtja raputas küll pead, aga meile ühtegi paha sõna ei öelnud. Selle episoodiga lõppes vihmaperiood.

Mida vajab inimene, et olla õnnelik? Uue kuu paaril esimesel ööl tibutas veel vihma, aga kolmanda aprilli hommik oli juba päikesepaisteline ja soe. Saime kätte hommikusöögi, mis sisaldas koguni Ameerika lihakonserve, kui korraga teatas ülemus ilma meid üles rivistamata, et täna saame vaba päeva enda korrastamiseks. Midagi paremat oli raske välja mõelda. Olime ju nädalapäevad ligunenud, mistõttu oli tunne, et koos riietega tuleb maha ka nahk. Õnneks leidsin tiheda kuusetihniku ääres päikesepaistelise ja tuulevarjulise koha, kus ennast täiesti

Ajajoon — Punaarmee siseneb Slovakkia pealinna Bratislavasse. 6. aprill 1945 — Jugoslaavia partisanid võtavad oma kontrolli alla terve saksameelse Iseseisva Horvaatia Riigi territooriumi.

US AIR FORCE

7. aprill 1945 — Luftwaffe enesetapueriüksus Elbe sooritab oma ainsa lahingulennu ameeriklaste pommitajate B-17 ja B-24 vastu, mille järel otsustavad liitlased ajutiselt oma tegevust õhus piirata (foto 1).

8. aprill 1945 — Buchenwaldi koonduslaagri evakueerimise käigus alanud mässus õnnestub vangidel võtta kinnipidamisasutus oma kontrolli alla. 9. aprill 1945 — Köningsbergi lahing lõpeb Punaarmee võiduga. — Flossenbergi koonduslaagris hukatakse süüdisatuna riigireetmises Saksamaa sõjaväeluure Abwehr ülem Wilhelm Canaris (foto 2).

10. aprill 1945 — Jugoslaavia partisanid vabastavad Bosnias ja Hertsegoviinas Visoko linna.

DAS BUNDESARCHIV

4. aprill 1945 — Ameerika üksused jõuavad Ohrdruﬁ koonduslaagrisse Saksamaal.

12. aprill 1945 — Ameerika Ühendriikide president Franklin D. Roosevelt (foto 3) sureb ootamatult. 14. aprill 1945 — Kanada I armee võtab üle kontrolli Hollandi üle.

Kaitse Kodu! 3/2014

ELIAS GOLDENSKY

11. aprill 1945 — Ameerika üksused jõuavad Buchenwaldi koonduslaagrisse.

kõrgemaks koosseisuliseks ametikohaks. Sellest momendist elasin pidevas hirmus, sest nüüd juba teadsin, et seersantide teenistusaeg on aasta võrra pikem ja ühe astme juurdeandmine auastmele vastaval ametikohal teenivale sõjaväelasele oli rindeolukorras tavaline.

Mis on õnn? Ilmselt sõltub selle sõna sisu eelkõige ajast, kohast ja tingimustest. Olen tundnud seda tunnet nii varem kui ka hiljem, kuid sel korral oli see kuidagi teistmoodi. Võib-olla oli see tingitud järsust vabanemisest tohust füüsilisest ebamugavusest või ka leitnandi loast ennast vabalt tunda. Kuigi olin kroonus olnud ainult pool aastat, oli see minusse juurutanud juba käsualuse tunde, millest nüüd äkki vabanesin. Siis ma ju ei teadnud, et see teenistus kestab veel viis aastat. Pesu ja pealisriided olid vahepeal tahenenud, mistõttu otsustasin kuivatada ka sinelit. Et riided märjal maapinnal uuesti ei niiskuks, murdsin alla kihi kuuseoksi ja laotasin selle peale pesu, jäädes endiselt alasti, sest ilm oli tõesti soe ja tihe kuusevõsa kaitses piisavalt kerge põhjatuule eest. Enesetunne oli väga hea, aga eriline õnnetunne oli juba kadunud. Miks, seda ma ei tea. Ülejäänud päev möödus rahulikult. Saime oma riided kuivaks ja veel kaks korralikku kõhutäit süüa. Mida on ühel soldatil muud vaja?

Ajalugu

alasti võtsin ja mahalaotatud märjale sinelile istusin. Ja korraga tundsin, et olen õnnelik.

See kõik ei klappinud kuidagi minu tulevikuplaanidega. Samas ei riskinud ma teha mõnd sigadust ega lollust, sest sõja ajal võinuksid neile järgneda seletamatud karistused. Püüdsin oma tööülesandeid täita nii hästi kui hädapärast vajalik ja mitte sooritada erilisi „kangelastegusid“. Nähtavasti see mul ka õnnestus.

idime kaheksa kilomeetri jooksul 4—5 korda kaevuma.

Kaheksa kilomeetrit kahe tunniga Järgmisel hommikul olime jälle rivis ja meile tehti selgeks ülesanded ja ametikohad. Mind määrati hoolimata minu tagasihoidlikust sõjaväelisest auastmest jaokomandöriks, kõnekeeles jupijumalaks, mis jäi minu sõjaväelise karjääri kõige

Oli teada, et Eesti Rahvuskorpus valmistub andma Kuramaal sakslastele viimast lööki, mistõttu algas kohe ka intensiivne mahv. Enamasti seisnes see selles, et meil tuli kahe tunni jooksul rünnakuolukorda imiteerides läbida kaheksa kilomeetrit. Tavalisel riviõppusel tähendanuks kaheksa kilomeetrit kerget jalutuskäiku, aga meie õppuste raames kujutas see umbes veerandi distantsi läbimist roomates (po plastunski) nii maadligi kui vähegi võimalik. Peale selle pidime kaheksa kilomeetri jooksul 4–5 korda kaevuma. Kui sügavale, seda otsustasid iga kord ülemused. Ka roomatava distantsi pikkus oli iga kord erinev. Ei tea, kas meie ettevalmistus polnud piisav või olid ülemuste lootused liiga kõrged, kuid esimesed katsed igatahes nurjusid, mistõttu tuli õppust

15. aprill 1945 — Briti ja Kanada üksused vabastavad BergenBelseni koonduslaagri.

16. aprill 1945 — algab lahing Berliini pärast. — Nõukogude allveelaev L-3 (foto 4) torpedeerib Saksa transpordilaeva Goya, hukkub 6500 inimest.

22. aprill 1945 — Heinrich Himmler esitab lääneliitlastele Saksamaa allaandmispakkumise. 24. aprill 1945 — Saksa taanduvad sõdurid hävitavad Adige jõel ajaloolised sillad Ponte di Castelvecchio ja Ponte Pietra (foto 5). 25. aprill 1945 — San Fransiscos algavad ÜRO asutamisläbirääkimised. — Elbe päev. Liitlaste ja Punaarmee üksused kohtuvaid Elbe jõel.

WIKIPEDIA.ORG

17. aprill 1945 — Brasiilia väed vallutavad Itaalias Montese linna.

28. aprill 1945 — Itaalia partisanid hukkavad diktaator Benito Mussolini (foto 6) ja tema armukese Clara Petacci.

29. aprill 1945 — teljeriikide väed alistuvad Itaalias tingimusteta.

WIKIPEDIA.ORG

— Operatsioon Manna. Briti lennukid Avro Lancaster toimetavad näljahäda vältimiseks Madalmaadesse toiduaineid.

Kaitse Kodu! 3/2014

30. aprill 1945 — Adolf Hitler ja tema naine Eva Braun sooritavad Führerbunker’is Punaarmeele vangilangemise hirmus enesetapu.

DAS BUNDESARCHIV

Ajalugu

korrata. Selleks pidime kiirmarsil tagasi minema ja kogu distantsi kordama. Muidugi oli teine läbimine reeglina pisut lihtsustatud. Seejuures kuulus nii roomamine kui ka kaevumine põhiliselt reameeste ja seersantide programmi, rühma- ja roodukomandöridest ohvitserid jalutasid püsti ja kontrollisid kvaliteeti. Veel kõrgemad ülemused, polgu ja pataljoni juhtkond, aga võib-olla ka mõned diviisi või korpuse tasemel natšalnik’ud, jalutasid või ratsutasid eespool, et saada kogu sellest värgist üldmuljet. Seejuures tulistati kogu aeg ka paukpadrunitega, kuni ühel päeval kuulis keegi eesjalutavatest ülemustest lähedalt mööduva püssikuuli vilistamist, mis tähendas, et keegi õppusel osalenuist oli kas kogemata või meelega kasutanud paukpadruni asemel lahingupadrunit. Õppus peatati ja rühmakomandöridele tehti ülesandeks kontrollida kõikide õppusel osalenute püsse. Idee oli lihtne: paukpadrunitega tulistanutel olid rauaõõned tahmased, lahingukuuliga tulistanul aga mitte. Süüdlast ei leitud, mis minu arust viitas sellele, et asi oli tehtud meelega, sest pärast lahingupadrunit tulistatuv paukpadrun teeb rauaõõne taas tahmaseks. Sel päeval õppus katkestati, edaspidi aga jätkus kõik vanaviisi, ainult ilma laskmiseta. Vahe oli selles, et pärast õppust oli vähem vaeva püssi puhastamisega ja ka (pauk)padruneid polnud vaja kaasas tassida.

Õnnesärgis jänes Aga me ei saanud üksnes sellist mahvi. Pidime läbima ka suhteliselt pikki distantse joostes koos käigult tulistamisega. Üks meie õppeväljakuid oli

umbes 100x100 meetri suurune lage plats, mis oli kolmest küljest piiratud võsa ja metsaga. Platsi tagaküljel oli järk mäenõlv, mille ette olid paigutatud inimesekujulised märklauad. Nende pihta pidime tulistama. Relvadeks olid meil nendel õppustel Vene püstolkuulipildujad PPŠ, mille kettakujuline magasin mahutas 72 padrunit. Need salved tuli õppuse käigus märklaudade pihta tühjaks lasta.

idime läbima ka suhteliselt pikki distantse joostes koos käigult tulistamisega.

Ühel hommikul, kui olime just saanud tulistamiskäsu, hüppas kümmekond meetrit meist eespool võsast välja jänes, kes asus väljakut ületama. Korraga olid õppurite automaaditorud suunatud jänesele ja nagu üks mees vajutasid kõik päästikule. Sihtima ei vaevunud keegi, sest vaene jänku oli mattunud automaadikuulide poolt üleskeerutatud tolmupilve, mis koos temaga edasi liikus. Ning kogu meie neljakümnemeheline „bandiidikari“ tormas märklaudade asemel jänest tulistades ja täiest kõrist „Hurraa!“ karjudes edasi. Varsti laskmine lakkas ja me jõudsime platsi vastasserva, kus asusime kõik eesotsas ülemustega „võidukast lahingust“ kokkuvõtet tegema. Üks oli igatahes kindel: „vaenlane“ oli täies koosseisus põgenenud, meie hulgas surnuid ega haavatuid polnud. Luureretk võssa, kuhu jänku oli meie arvates sisenenud, ei andnud mingeid tulemusi, ei ohvreid ega verd. Nii loll ja uudishimulik see jänes ka polnud, et oleks meid ootama jäänud. Ilmselt olid kas jahimehed vusserid või jänku õnnesärgis sündinud. Kõlab anekdoodina, aga nii see oli. (Järgneb.)

NASA

Ajajoon 1. mai 1945 — Joseph Goebbels sooritab koos perega enesetapu. 7

2. mai 1945 — Nõukogude Liit teatab Berliini langemisest. 3. mai 1945 — raketiteadlane Wernher von Braun (foto 7) ja tema meeskond annavad end ameeriklastele vangi, von Braun saab hiljem Ühendriikide kodakondsuse ja jätkab tööd USAs. 8

4. mai 1945 — Briti ja Kanada väed vabastavad Hollandi. Vabaneb ka Taani. 5. mai 1945 — suuradmiral Karl Dönitz annab kõikidele Saksa allveelaevadele käsu lõpetada lahingutegevus ja pöörduda tagasi baasidesse.

DAS BUNDESARCHIV

7. mai 1945 — kindral Aldred Jodl (foto 8) kirjutab Reimsis alla Saksamaa tingimusteta alistumisele. 8. mai 1945 — Saksamaa alistumisega lõpeb Teine maailmasõda Euroopas.

Kaitse Kodu! 3/2014

Ajalugu Saanud muu hulgas innustust Kaitse Kodus! ilmunud artiklisarjast „Metsavendade jälgedes“, võtsid Naiskodukaitse Lääne ringkonna Risti jaoskonna naised koos kaaslastega märtsi esimesel nädalavahetusel ette oma kodukandi metsavendade jälgedes astumise.

kui modellid, boonusena nägime loomaurgusid ja värskeid põdrajälgi. Karukõrve koopa juures tõdesime, et kui teejuht poleks paika teadnud, oleksime sealt uhkelt mööda marssinud – aeg teeb oma töö ja loodus ei jäta alles midagi, mida ta ise pole loonud. Suurest kuusest, mille kaitsva katte all oli kunagi olnud punker, on alles jäme oksteta tüvi. Varjendist järele jäänud koopas käib nüüd karu magamas. Aga ehk nii just ongi hea, sest ei oska me keegi ette kujutada seda ängi ja valu, mida need mehed seal redutades tundsid, ega seda hirmu, mis neid igal sammul varitses.

KATI OJAVER-HEIDEMANN Naiskodukaitse Lääne ringkond

ärast kogunemist Kullamaal Kapteni talu väravas algas retk Marimetsa rabasse, kus 1940ndatel varjasid end Läänemaa metsavennad Rein Sepp ja Ottniell Jürissaar. Nendega koos oli redus ka Rudolf Talts ehk omadele Ruudi, kes oli pärit samast Kapteni talust, mis tol ajal kandis veel Soone talu nime.

Aeg toimetab omasoodu: punkrist on saanud karukoobas

Selleks ajaks, kui seltskond teele asus, oli sadu lõppenud ja maa kaetud ilusa valge vaibaga, mille all kõik jändrikud puud-põõsad poseerisid kui modellid

KATI OJAVER-HEIDEMANN

Metsavendade jälgedes Karukõrve koopasse

Tee viis esmalt külast välja, siis läbi metsa ja üle oja. Esimene peatus oli vana ohvrikivi ja pühade hiiepuude juures. Seal olime ka varem käinud, kuid edasi keerasime raba peale ja seiklus algas. Loodus teatavasti ei püsi ühesugusena ja isegi kogenud jahimehel oli vahepeal pisut tegemist, et õiget teed leida. Korra tegime koguni ringi iseenda ümber, aga sellest polnud midagi, sest ilm oli hea, seltskond mõnus ja loodus lihtsalt võrratu. Hommikul ärgates oli mul küll korraks natuke hale tunne, sest siis sadas paksu lörtsi ja arvasin, et nii nutuse ilmaga ei tule meie rabaretkest midagi head. Aga selleks ajaks, kui me teele asusime, oli sadu lõppenud ja maa kaetud ilusa valge vaibaga ning kõik jändrikud puud-põõsad poseerisid rabas Kaitse Kodu! 3/2014

Karukõrve punkrit meenutavad praegu üks pehkinud puutüvi ja koobas, kus karu käib talveund magamas

siis jälle raba, kuni jõudsime vana talukohani. Selle kohta kirjutab Ottniell Jürissaar:

Lugenud ette Ottniell Jürissaare luuletuse, mille ta sealsamas rabasaarel 1945. aastal oli kirjutanud, ja katkendi tema mälestustest, jätkasime matka. Ikka vaheldumisi raba ja saared, vahele pisut metsa ja

Talu oli täitsa soo serval, sealt edasi ei olnud muud kui Märjamaa raba. Peremees võttis meid lahkesti vastu. Peale peremehe ja perenaise oli

KARUKÕRVE PUNKRIS VARJUNUD METSAVENNAD

Lisainfo

Ajalugu

Luuletaja mälestused

Ottniell Jürissaar sündis 1924. aastal Tartus ja õppis aastatel 1943—1944 Soome ohvitseride koolis. Oli metsavend Läänemaal 1944—1946, koolmeister Soonistes ja Taeblas 1946—1947 ning uuesti metsavend Läänemaal aastatel 1947—1949. Vang Patareis ja Mordvas 1949—1954, asumisel Krasnojarski krais 1954—1957. Vabanenuna elas aastatel 1957—1960 Novosibirski oblastis, alles seejärel sai tagasi kodumaale pöörduda.

Rein Sepp sündis 1921. aastal Tartus advokaat Juhan Sepa peres. Tema ema suri sünnitusel ja poiss kasvas sugulaste hoole all Tartus ja Lätis Ipikul, kus isa ja lelled pidasid suurt Vingali (läti keeles Vingai) talu. Aastail 1929—1940 õppis Rein Sepp Hugo Treffneri gümnaasiumis ning seejärel Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas germaani filoloogiat ja bibliograafiat. Ta astus korp! Sakala liikmeks. Aastail 1942—1943 oli Rein Sepp tegev ajalehe Eesti Sõna juures. Järgnes mobilisatsioon Saksa sõjaväkke. Algul oli ta staabikirjutaja Elvas, siis sõjakirjasaatja Narvas ja mujal.

ERAKOGU

Töötas aastatel 1960—1971 Kohtla-Järve vene koolides õpetajana. Tema taktikepi all laulsid segakoor Heli ja naiskoor Kaja. Kohtla-Järvelt siirdus Jürissaar Tallinna (Eestimaale, nagu ta oma mälestustes kirjutab). 1990ndate alguses juhtis ta Memento Liidu Tallinna Ühenduse ansamblit Memento.

Olles seotud Eesti Rahva Muuseumi varade päästmisega, sattus ta Läänemaale, kus varjas ennast Nõukogude okupatsioonivõimude eest kuni amnestiani. Aastail 1946—1949 oli ta raamatupidaja ja brigadir Saida sovhoosis Harjumaal, pärast vahistamist 1949 poliitvang Tallinnas, Leningradis ja Vorkutas. Vabanedes asus ta alguses elama Läänemaale Ristile, seejärel elas Pärnumaal Kergus ning alates 1971. aastast oma lapsepõlvekodus Läti Valmiera rajoonis Ipiku külas kuni surmani 1995. aastal. Ta puhkab kodutalu õunaaia nurgas koer Tuksi kõrval.

ETV

Rudolf (Ruudi) Talts sündis 1912. aastal Soone talus Kullamaal Peeter ja Anna Taltsi keskmise lapsena. Varjas end 1940ndatel Marimetsa rabas. Kahjuks puuduvad kindlad andmed, kas ta oli punkris Ottniell Jürissaare ja Rein Sepaga samal ajal või mitte.

ERAKOGU

Seda, et onu Ruudi end rabas varjas, mäletab tema vennatütar Maret: „Ruudi sai rabas redutades külma ja suri selle tagajärjel 1950. aastal 38-aastaselt kopsupõletikku.”

Ruudolf Talts (esimene vasakult)

Kaitse Kodu! 3/2014

Meie retk lõppes kohas, kus metsavennad kunagi oma metsaelu olid alustanud. Neid ootasid ees tühi kõht ja teadmatus, meid aga kaetud laud võileibade ja pannkookidega. Teejuhid Martin ja Marek said tänuks uhked ananassid ning kõik me läksime õnnelikult oma soojadesse Eesti kodudesse. Kuid veel kaua sel õhtul mõtlesin tollele kuusele, punkrile ja meestele seal sees. See nurk on vajund unustuse talveunne. Meid lahutavad terved mälestuste mäed. Seal aga tänast valu sügavamalt tunned ja homset päeva hoopis selgemini näed. Seepärast ongi selles mahajäetud nurgas nüüd tagaaetu puutumatu peiduurgas. (Ottniell Jürissaar, Kullamaal 1946.)

LÄÄNEMAAL ON TEADA VIIS PUNKRIKOHTA MARIN ANDRELLER, metsavendluse uurija

Ajalugu

Kommentaar

veel peremehe õde, siis üks naine abiliseks ja lapsed. ... Peremees viidi Siberi, jäime naistele nagu toeks siis, õppisime põllutööd ka niiviisi. Selga panime naiste riided. Kaugelt paistis, et naised. Nägime juba eemalt, kui nad tulevad. Nad tulid ikka küla poolt. Siis lapsed hoiatasid, päästsid ära mitu korda. Ükskord istusime tagatoas väikese tüdrukuga kahekesi, kui haarajad majja sisse tulid. Aga kuidagi meelitati nad ikka välja, ei tulnud taha tuppa. Aga ikkagi muutus talus olemine varsti hädaohtlikuks, eriti pererahvale. Läksime rabasaarde, ehitasime sinna endale punkri, kuuse alla. Tegime narid sisse, hakkasime niimoodi elama. Seal ma siis oma kirjanduslikku tegevust alustasin. (Ottniell Jürissaar, „Kaduviku sillal”, 1990.)

Läänemaa metsavendluse kuiva statistikat vaadates saame vaid öelda, et võitluses pealesurutud vaenuvõimuga hukkus 112 läänlast ning tänaseks on Läänemaal (praeguste piiride järgi) ametlikult kirja pandud viis ja Hiiumaal seitse punkrikohta. See muidugi ei tähenda, et kõik punkrikohad on teada ning töö hukkunute ja ka ellujäänute osas lõppenud. Uurimine jätkub igal juhul. Kullamaa vallas Leila küla lähedal paiknev Karukõrve on selles mõttes hea näide — koht, mida teatakse ning teatakse ka seal ennast varjanute nimesid. Positiivne on ka see, et inimesed käivad seal ja meenutavad ning kahtlemata ka õpivad nendest käikudest. Et uurida metsavendluse ajalugu Läänemaal (mis oli ju koos Võru ning Virumaa ja Pärnumaaga üks metsavendluse kantse), on vaja selliseid kohti otsida, leida ja märkida. Ilmtingimata ei ole vaja kohe püstitada mälestuskive ega -tahvleid — oluline on informatiivne pool. Nii uurijatele kui ka huvilistele. Praegu tabelisse vaadates on näha, et Kullamaa vallas on kirjeldatud kaht punkrikohta, nagu ka Risti vallas. Ehmjas on üks ning see punkrikoht on vast kõigile Kaitse Kodu! lugejatele ka artiklite kaudu tuttav. Karukõrve oma saab aga selgitusi siinsamas kõrval tekstis. Inimeste ajaloohuvi ning oma kodukandi mineviku tundmine on igati tervitatav nähtus ja kui selle käigus leitakse mõni punkrikoht või kuuldakse metsavendadega seotud mälestusi, palun neist ka Kaitse Kodu! toimetuse vahendusel teada anda.

KATI OJAVER-HEIDEMANN

Metsavendade jälgedes sammunud Risti jaoskonna naised koos kaaslastega

Kaitse Kodu! 3/2014

Meelelahutus

„Vaimustuse tiivul“ kui teekond kaardilt kadunud maale Erik G. Verg. Vaimustuse tiivul. Lapsepõlve- ja noorusmälestused Baltikumist. Saksa keelest tõlkinud Iris Assad. Tallinn: Nornberg & Co, 2012. 351 lk. MATI ÕUN ajaloolane

ui ma lugesin Erik Gunnar Vergi mälestusteraamatu tagakaanelt ta noorepõlveloosungit „Eesti tüdrukutega ei käida!“, pidin esimese ajuga raamatu käest panema, sest arvasin autori olevat ülbe baltisakslase ja imestasin, miks sellise mehe mälestuste peale meil Eestis hulk head paberit on kulutatud.

Eestisakslase saatus Õnneks ei pannud ma siiski raamatut käest. Seda õigest otsast lugema hakates kerkis esile paeluv lugu Eestis elanud saksa poisist ja üleüldse sakslastest, kes siinmail enne Teist maailmasõda elasid. Nende eluolekust ja mõttelaadist, aga ka sõnava-

rast. Erik Verg (noorpõlves Gunnar Werg) kirjutas oma raamatu sakslastele, et selgitada neile enda ja tuhandete kaashõimlaste tulekut Saksamaale, osavõttu Teisest maailmasõjast ja põgenemist punase laviini eest. Ta ilmselt ei arvanud, et teda hakatakse lugema ka tema noorusmaal Eestis. Seetõttu võib oletada, et Vergi raamatust õhkuv sümpaatia noorpõlvemaa vastu on ehtne, mitte meie soosingu saavutamiseks kirjutatud. Raamatus on toredaid ja naljakaid aeluv lugu leide, nagu näiteks see, Eestis elanud et meie proosaline sõna kemmerg pärineb kenast saksa poisist saksakeelsest sõnast ja üleüldse saksKämmerchen – kamblastest, kes siinmail rike. Aga ka tõsisemaid enne Teist maailasju, näiteks see, et suur osa eestisakslasi masõda elasid. olid kahe maailmasõja vahelisel ajal täiesti lojaalsed Eesti Vabariigi kodanikud, nende noored mehed kaitseliitlased, kellele vintpüss ja padrunid koju usaldati.

Kuid see oli siinne Eesti asi, millest autor ja ta noorepõlvesõbrad osa võtsid. Poiste kasvades hakkas neid üha rohkem paeluma 1930. aastail Saksamaal toimuv. Tollal ei olnud veel Euroopas riigipiiride ületamist hõlbustavat Schengeni lepingut, kuid tundub, et reisimisega ühest vabast riigist teise ei kaasnenud sel ajal probleeme. Majanduslikult tugevnev Saksamaa võttis ka Ida-Euroopast pärit saksa poiste kasvatauur osa eesmise oma südameasjaks, saades vastutasuks tisakslasi olid viimaste vaimustuse ja kahe maailtoetuse tekkivale Suurmasõja vahelisel Saksamaale. Vaimustusega läks see põlvkond ajal täiesti lojaalsiit Hitleri kutsel Teise sed Eesti Vabariigi maailmasõja eel ja alul kodanikud, nende Saksamaale, kust nad noored mehed saadeti senisele Läänekaitseliitlased. Poola alale, mis sakslastega asustatult sai nimeks Wartheland. Vaimustusega astuti ka Wehrmachti, kus Wergist sai sõdur eriülesannetega väeosas Brandenburg z.b.V. Paraku näitas Idarinde reaalsus, et brandenburglastest said äpud, kes ei suutnud neile ettenähtud ülesandeid täita. Vaevalt et see sealsete sõdurite häda oli, küllap õnnistati seda väeosa täiesti ebapädeva juhtkonnaga.

E RI K G . V E RG

VAIMUSTUSE TIIVUL

Lapsepõlveja noorusmälestused Baltikumist

ER IK G . V ERG

VA I M U S TUSE TIIVUL Lapsepõlve- ja noorusmälestused Baltikumist

Vergi raamatust selgub, et brandenburglaste üritus võtta ööl vastu 14. septembrit 1941 ära Saaremaa 44

Kaitse Kodu! 3/2014

Jääb mulje, et tollele meredessandile ei taibanud ükski mees kompassi ühes võtta ja võib-olla ei olnud kaartegi. Vägisi tekib võrdlus samal suvel Eesti põhjarannikul maandunud Erna luuregrupiga, kus samuti selgus, et maandunud meestel pole kaarte, kompasse ega toiduvaru. See viib mõttele, et sellised eriväeosad ja luuregrupid tõmbavad oma ohvitserkonda seiklejaid, kellel on kainest planeerimisest väike ettekujutus.

Külaskäigud noorusmaadele Aga see selleks. Gunnar Werg tegi sõja läbi oma parema äratundmise ja õiglustunde järgi. Sõja lõpul tuli muidugi kogu Wergide perekonnal ajalukku kaduvalt Warthelandilt lääne põgeneda.

See õnnestuski, mis oli tollal suur vedamine, sest sõjakeerises kaotas elu 3,2 miljonit Saksa tsiviilelanikku, lisaks 2,1 miljonit inimest sõjajärgse ümberasustamise käigus. Koos 4 miljoni langenud sõduriga tegi see saksa rahva kaotuseks kokku 9,3 miljonit. Seda on väga palju.

„Vaimustuse tiivul“ lõpuosas on ilma olulise vaimustuseta kirjeldus autori ja ta pere seiklustest sõja lõpul ja sõjajärgsel Saksamaal. Aga erakordselt huvitav on seegi. Raamatu lõpus kirjutab autor oma rahuaegseist noorusmaade külastustest. Poolas käib ta kunagises Warthelandis, teda lastakse seal igale poole, kuhu ta soovib minna. Nõukogude Eestis aga selgub, et peale Tallinna ei või välismaalane ilma eriloata (ega nuhita sabas) naljalt kuhugi liikuda. Vägisi viib see võrdlus tõdemusele, kui vale oli meie valitsejate hääletu alistumine aastail 1939−1940. Ka idavaenlasele kaotatud sõda oleks meile alles jätnud riigi, mis oleks muidugi muudetud sotsialistlikuks. Kuid ei oleks tekkinud meie tänapäevast demograafilist situatsiooni, mis jääb meile kivina kaela võib-olla aegade lõpuni.

atareid, mille kaitsel oli sadu punaväelasi, pidi ründama 50 plaaneril maandunud sakslast.

Meelelahutus

kagunurgal asuv Kübassaare rannapatarei oli üldse selle väeosa esimene lahinguretk. Ja see kukkus mürinal kokku planeerijate ning korraldajate hämmastava juhmuse tõttu. Patareid, mille kaitsel oli sadu punaväelasi, pidi ründama 50 plaaneril maandunud sakslast, kes pealegi maandusid vales kohas. Neile saadeti abiks 60 meest aeglastes kalapaatides, mis suurtükitule alla jäänult kähku otsad ümber pöörasid.

Kevad Sinimägedes V aivara Sinimägede muuseum kutsub külla, et tutvustada Eesti sõjaajalugu. Meie muuseumi väljapanek kajastab eeskätt 1944. aasta lahinguid Narva rindel ja Sinimägedes. Meie piirkonnas on sõdu peetud ja lahinguid löödud ka varasemates sõdades. Maastikul on säilinud rajatisi Põhjasõja, Esimese maailmasõja, Eesti Vabariigi, Teise maailmasõja ja Nõukogude Liidu aegadest. Muuseumi töötajad on hariduselt ajaloolased ja tegutsevad lisaks muuseumi väljapaneku tutvustamisele ka giididena Sinimägedes ja militaarajaloo objektide poolest rikkas lähiümbruskonnas. Meil on võimalik suurelt ekraanilt vaadata dokumentaalkaadreid sõjast ja soovi korral lasta märki laskeimitaatoriks muudetud autentsest kuulipildujast MG-42. Asume Ida-Virumaal Vaivara vallas Sinimäe alevikus Roheline 19c ja 19d. Oleme avatud aasta läbi teisipäevast laupäevani kell 10—17, suvekuudel juunis, juulis ja augustis ka pühapäeviti kell 10—16. Külastussoovi korral palume eelnevalt registreeruda muuseumi telefonil 392 4634 või meilitsi sven.udam@vaivara.ee.

VAATA LISA: www.muuseum.vaivaravald.ee www.turism.vaivaravald.ee Kaitse Kodu! 3/2014

Meelelahutus

Õpi või võidu! „Võistlusmängud on suurepärane võimalus igapäevasesse õppetegevusse vaheldust ja elevust tuua,“ kirjutavad ainemoderaatorid Tiia Salm ja Tuuli Koitjärv haridusportaalis „Koolielu“ (www.koolielu.ee). TUULI KOITJÄRV ja TIIA SALM „Koolielu“ ainemoderaatorid

inult üks internetiühendusega arvuti mängujuhile ja projektor mängupildi seinale kuvamiseks võivad muuta õpitud teemade kontrolli adrenaliinihõnguliseks võistlusmänguks. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaseadmed võimaldavad läbi viia võistkondlikke mänge, kus arvutit vajab vaid mängujuht. Ka on võimalik nutiseadmega või oma arvuti taga istudes võistelda

kaasõpilastega individuaalses arvestuses (nn multiplayer- ehk multi-user-mängud). Mõlemad võistlusmängud, mida tutvustame, on tuntud ka populaarsete televiktoriinidena „Blockbusters“ ja „Jeopardy“ ehk „Kuldvillak“. Keskkonnad nende loomiseks on lihtsalt kasutatavad, tuleb sisestada küsimused ja vastused, ülejäänu teeb juba programm. Läbiviimiseks on vajalik internetiühendusega arvuti ja projektor mänguvälja seinale kuvamiseks.

„Quiz-Busters“ Võistlusmängus „Quiz-Busters“ võistlevad punane ja sinine meeskond. Võidab see, kes küsimustele õigesti vastates kogub rohkem oma võistkonna värvi kuusnurki. Oluline on tähele panna ka seda, et värviliste kujundite rida läbiks ühtse ketina mänguvälja. Võistlusmängus on 20 küsimust. Kahjuks ei saa mängu avada tahvelarvutis. Mängureeglid, mida võib iga koostaja ka ise paika panna. 1. I (punane) võistkond valib mänguväljalt tähega kujundi, millele klõpsates ilmub ekraanile küsimus. Sama tähega algab vastus esitatud küsimusele. 2. Õige suulise vastuse korral klõpsab mängujuht I võistkonna värvile (punane) mänguväljal ja tähega kujund muutub punaseks. Alustav võistkond on saanud esimese punkti.

WWW.TEACHERS-DIRECT.CO.UK

3. Vajadusel saab ekraanile kuvada ka mängu koostaja poolt sisestatud õige vastuse. 4. Nüüd on II (sinise) võistkonna kord valida tähega kujund mänguväljalt. Õige vastuse puhul saavad ka nemad punkti, mida märgib sinine kujund mänguväljal. 5. Kui võistkond vastab valesti või ei tea vastust, siis vastavalt kokkulepitud reeglitele läheb vastamise kord vastasmeeskonna kätte. 6. Kui kumbki võistkond ei tea vastust, jääb see kujund mänguväljale kollase värviga tähistatult alles. Mängujuht ei tohi vale vastuse korral õiget vastust kuvada. Võidab meeskond, kes küsimustele õigesti vastates jõuab kõige kiiremini üle mänguvälja oma meeskonna „raja“ moodustada. Videojuhend ja viited Tuuli Koitjärve ettevalmistatud näidismängudele „Rahvakalendri tähtpäevad“ ning „Kõnekäänud ja piltlikud väljendid“ leiad haridusportaalist „Koolielu“ (www.koolielu.ee)

7. Võidab meeskond, kes küsimustele õigesti vastates jõuab kõige kiiremini üle mänguvälja. Teekonda märgivad ühtse ketina võistkonna värvi kujundid. Samas ülesannete lahendamisel ei pea kuusnurgad koheselt ühendatud ketti looma. Kaitse Kodu! 3/2014

Meelelahutus „Jeopardy“ („Kuldvillak“) Võistlusmängus „Kuldvillak“ saab kasutada erineva raskusastmetega küsimusi (100–500 punkti) ja määrata võistkondade arvu vastavalt vajadusele. Küsimused on võimalik koondada viie teema alla. Võistkonnad valivad kordamööda teema ja otsustavad, kui suurele punktisummale (100–500) nad panuse teevad. Näiteks „Palun teema „Metsloomad“ 400“. Punktidele klõpsates ilmub ekraanile küsimus, õige vastuse puhul teenib võistkond vastava arvu punkte. Vale vastuse puhul jäävad punktid samaks või lahutatakse olemasolevast punktisummast küsimuse punktide arv. Seega tuleb mängureeglid enne läbi mõelda ja paika panna. Võidab võistkond, kes saab kõige rohkem punkte. Traditsioonilise „Kuldvillaku“ puhul alustatakse vastust sõnadega „Kes on …“ või „Mis on …“. Võistlusmängu saab kasutada ka tahvelarvutis näiteks paarilisega võisteldes (katsetasime iPadi peal).

Mitme mängijaga (multiplayer) võistlusmängud Meeskonnamängudele pakuvad vaheldust võistlused, kus saab mõõtu võtta kas pinginaabri või hoopis mitme klassikaaslasega. Kaasvõistlejad võivad olla hoopis teisest koolist, kuid sel juhul tuleb enne kindlasti mängu algusaeg kokku leppida. LearningApps’i keskkond (http://learningapps. org) pakub koostamiseks viit tüüpi võistlusmänge. Kõiki mänge saab kaasvõistlejate puudumisel mängida ka nii, et vastasvõistlejaks on arvuti. Mängude mängimine on võimalik ka nutiseadmes või tahvelarvutis. 1. Võistlusmäng „Arvuline vastus“ („Guess“) on mäng, kus vastuseks tuleb kirjutada arv. Selles mängus saab korraga osaleda kuni neli mängijat. Sobib näiteks pikkusühikute teisendamise harjutamiseks. Kaitse Kodu! 3/2014

Lisainfo

LEARNINGAPPS.ORG

Valikvastustega küsimustele õigesti vastates liigub mängija hobune teistest kiiremini

„KULDVILLAKU“ LOOMISE KESKKONNNAD INTERNETIS 1. JeopardyLabs, https://jeopardylabs.com/ 2. JeopardyApp, http://www.jeopardyapp.com/ 3. eQuiz Show, http://equizshow.com/

2. Võistlusmäng „Järjestamine“ („Order Challenge“) on mäng, kus tuleb valitud teemad või arvud (näiteks ajaühikud) järjestada mingi kindla tunnuse alusel. Osaleda saab korraga kuni neli mängijat. 3. Võistlusmäng „Hobuste võiduajamine“ („Horse Racing“) on rakendus, kus tuleb lahendada valikvastustega ülesanded. Võistlusrajal liigutakse edasi kiirusega, mis sõltub korrektselt vastatud küsimustest. Võiduajamises saab korraga kaasa lüüa kuni kuus õpilast. Võitja on see, kelle hobune jõuab esimesena finišisse. 4. Võistlusmäng „Kuldvillak“ („Multi-User-Quiz“) on traditsiooniline „Kuldvillaku“ mäng, kus korraga saab arvutis võistelda kuni viis mängijat. Valikvastustega küsimuste punktilised väärtused määrab mängu koostaja. 5. Võistlusmäng „Mis on kus?“ („Where Is What?“) on pildiülesanne, kus pildil tuleb määrata võimalikult täpselt objekti asukoht. Mängija peab klõpsama pildil ning seejärel kinnitama oma vastuse (Confirm answer). Ühes mängus saab korraga osaleda kuni kolm mängijat.

Võistlusmängude juhendid leiate „Koolielu“ rippmenüüst “ Töövahendid”

Varustus

Männiku lasketiir on populaarsem kui kunagi varem Detsembrikuus levis uudis, et Männiku lasketiiru külastas mullu 20 000 inimest. See igati muljetavaldav number ei vasta tegelikult tõele, sest külastajaid oli rohkem.

Teine suur grupp, kes Männiku lasketiiru väljaõppe tarbeks pidevalt kasutab, on kaitsevägi. Seda isegi pärast nende oma laskevälja kasutuselevõtmist sealsamas lähedal. Kaks ja pool miljonit lasku

KARRI KAAS Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

asta lõpu seisuga oli meil peaaegu 24 000 külastajat, on Kaitseliidu Tallinna maleva Männiku lasketiiru juhataja Aavo Pekri rahul. Tulemus on veelgi muljetavaldavam, kui änniku võtta arvesse tõsiasja, tiir on et selle saavutamiseks ei mõelole nad end reklaaminud. „Männiku tiir on mõeldud dud põhiliselt põhiliselt jõustruktuuride jõustruktuuride esindajatele,“ ütleb Pekri ja esindajatele. teeb oma arvepidamise abil kiiresti kindlaks, et möödunud aastal külastasid tiiru kõige rohkem oma organisatsiooni liikmed. See on ka igati mõistetav, sest nii Tallinna, Harju kui ka Rapla maleva kaitseliitlastel praegu kuigi palju kohti laskeharjutuste läbiviimiseks ei ole.

„Aastas on meil võistlusi, laagreid ja koolitusi 150,“ ütleb Pekri. Seega on tiirus iga kahe päeva tagant üks üritus, mis tähendab väga suurt koormust nii tiiru töötajatele kui ka tiirule endale. „24 000 külastajat teevad siin umbes 2,5 miljonit lasku, nii et midagi läheb ikka katki,“ nendib Pekri ilma eriliste emotsioonideta, sest see on fakt. Puhas statistika, milles tuleb ilmsiks ka tiiru kõige suurem murekoht. Tiir vajab kohendamist. Kuigi palju hädapäraseid töid tehakse vabatahtlike laskespordihuvilistest kaitseliitlaste abiga, jääb sellest väheks. Tiir vajab natuke suuremat toetust. Eriti veel nüüd, mil juunioride Euroopa meistrivõistlused on peaaegu ukse ees.

PÄIVI-PÄÄSU KREUTZWALD

Vaade 50 meetri väikesekaliibrilise spordipüssi tiirule tulejoonelt. Tulemusi aitavad registreerida elektroonilised sihtmärgid

„Ennustati, et pärast kaitseväe laskevälja avamist kahaneb meie külastatavus märgatavalt, kuid tegelikult see hoopis suurenes,“ räägib Pekri. Ta toob selle põhjusena välja tiiru kompaktsuse: kaheksal laskepaigal saab ilma teisi ohustamata lasta korraga 136 laskurit. See annab Männiku tiirule suure läbilaskevõime, millist eelist on märganud ka teiste jõustruktuuride esindajad. Tiiru kasutavad veel riigikaitseõpetuse raames koolid ja vähesel määral eraisikud.

Õhkrelva 10 meetri lasketiir: kuus rada seisva märgi laskmiseks ja üks rada liikuva märgi laskmiseks

Kaitse Kodu! 3/2014

Varustus KARRI KAAS PÄIVI-PÄÄSU KREUTZWALD

MÄNNIKU LASKETIIRU KOMPLEKS 1. Lasketiiru peahoone 2. 300 m lasketiir 3. 50 m lasketiir 4. 50 m ﬁnaaltiir 5. 9 m taktikaala

25 meetri täiskaliibrilise püstoli tiiru märkidejoon koos kuulipüüdjatega, mida valmistatakse ühes kodumaises ﬁrmas. Kuulipüüdja koonuseline kuju tagab, et kuulid ei pääse kuhugi omapäi uitama

6. 25 m väikesekaliibrilise püstoli tiir 7. 25 m täiskaliibrilise püstoli tiir 8. 25 m õppetiir (torutiir) 9. 50 m lasketiir liikuvate sihtmärkidega 10. 100 m täiskaliibriliste relvade lasketiir 11. Kohtunike maja 12. Laod (2 tk) 13. Vana katlamaja 14. 10 m õhkrelvade lasketiir

KARRI KAAS

15. Riigikaitsemaa (KÜ 71801:001:1099)

Männiku lasketiir kujutab endast muu hulgas suurepärast kogu erinevate põlvkondade märklaudadest. Need seadmed on pärit riigist, mis Berliini müüri kokkuvarisemise järel lakkas olemast. Eesti laskespordihuvilisi teenivad need senini

Kaitse Kodu! 3/2014

Männiku lasketiiru kinnistu Männiku objektid punker sihtmärkide teenindamiseks riigikaitsemaa betoonaed sissepääs

Varustus

Männiku tiiru külastatavus kasutajagruppide lõikes 2013. aastal Koolid 5%

kaliibriga võistlust üldse korraldada on võimalik. Teatud mööndustega muidugi.

Eraisikud 7%

„Investeeringute vajaduse tõid esile just Euroopa meistrivõistlused,“ rõhutab Pekri, kuigi tema sõnul oli see vajadus ka enne olemas. Võistlus on lihtsalt välja toonud prioriteedid, mis vajavad kõige rohkem tähelepanu. Need on võistluspaik, ohutus ja müra.

Ööbimine 8% Vanglaamet 1% Laksurliit 3% Politsei- ja piirivalveamet 7%

Kaitsevägi 21%

Teha tuleb palju, kuid aega enam suurt ei ole, sest võistlus tuleb korraldada juba kahe aasta pärast. Õnneks muretsemiseks hetkel põhjust ei ole. Praegu on käsil projekteerimise lähteandmete kogumine ja paikapanek.

Kaitseliit 48%

„Millise kuju tiir võtab, ei julge ma ennustada, kuid midagi muutub kindlasti,“ on Pekri veendunud ja lubab, et tiir areneb igal juhul edasi. Ilmselt ootavad seda ka külastajad, sest käesoleva aasta esimestel kuudel pole neid vähemaks jäänud, vaid ikka juurde tulnud.

Kaks aastat esimese suurvõistluseni „Eesti laskurite tulemused möödunud aastaste suurvõistlustel tõstsid meid ESCFi (European Shooting Confederation, eesti k Euroopa Laskespordi Konföderatsioon) huviorbiiti, mille tulemusel otsustati juunioride Euroopa meistrivõistluste korraldamine meile usaldada,“ räägib Pekri, kelle sõnul on Männiku tiir Eestis ainus, kus sellise

KARRI KAAS

Männiku tiiru omapärase disainiga seinad ja laed on algupärandid tiiru avamise ajast 1970ndate lõpul. Et need summutavad heli endiselt üsna hästi, pole neid seni olnud tarvis maha lammutada. See võib aga peatselt muutuda

Täpsuse treenimiseks ei ole vaja püssist alati pauku teha. Harjutamiseks piisab ka erinevatest elektroonilistest abivahenditest. Lasketehnika sellest ei muutu

Külastajate arv Männiku lasketiirus 30 000 23 875

25 000 20 000 15 000 10 000 5000 0 2003

2004

2005

2006

2007

2008

2009

2010

2011

2012

2013

Kaitse Kodu! 3/2014

Varustus

Linavabrikust relvatehaseks Soome sõjatööstusettevõtte Tampella lugu Prantsusmaal sõjaväeakadeemias õppinud Soome tudeng Hans Otto Donner esitles 1920ndatel rasketööstusettevõtte Tampella tolleaegsele juhile mõned ettepanekud, kuidas muuta laialt levinud Brandti miinipilduja paremaks. See pani aluse Soome raskerelvastuse arendamisele. KARRI KAAS Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Uued miinipildujad tähistusega 81 Krh/33 (soome k. 81 kranaatinheitin malli 1933) arvati kohe põhjanaabrite kaitsejõude relvastusse ja need tegid läbi nii Talve- kui ka Jätkusõja. Kiiresti lisandusid tootevalikusse värskemad mudelid, mille disainimisel

WIKIMEDIA.ORG

egelikult tootis Tampella miinipildujaid juba varem, kuid ainult allhanke korras ja litsentsi alusel peamiselt müügiks kolmandatele osapooltele. Iseseisvalt relvastust ei täiustatud ega arendatud, kuid Donneri lavaletulekuga olukord muutus. Tema ideed patenteeriti ja 1932. aastal valmis uue miinipilduja prototüüp. Pärast lühikest katseperioodi esitas Soome kaitseministeerium 1933. aasta alguses Tampellale tellimuse sajale relvale hinnaga 32 000 marka (Santos 2013: 22).

osalesid aktiivselt Tampella enda insenerid. Isegi Brandti kompanii, mille relvadel esimesed Tampella miinipildujad põhinesid, vaatas väikese tasu eest sellele autoriõiguste rikkumisele läbi sõrmede ja hakkas edaspidi soomlaste poolt välja arendatud tehnilisi lahendusi oma sarnaste toodete juures kasutama. Tampella relvakonstruktorite suurepärasest tööst annab tunnistust ka tõsiasi, et viimased ennesõjaaegsed miinipildujad arvati Soome kaitsejõudude relvastusest välja alles 1986. aastal (Mine Throwers & Mortars, Part 4..., 2014).

Kuigi Tampella sai oma 120 mm miinipilduja valmis juba 1930. aastate keskel, võeti see Soome kaitsejõududes kasutusele alles 1940. aastal

WIKIPEDIA.ORG

Teine maailmasõda

Soome miinipilduja prototüüp kandis tähistust 81 Krh/32, kuid jõudis teenistusse jõudes nimega 81 Krh/33

Kaitse Kodu! 3/2014

Teise maailmasõja ajal jätkas Tampella lisaks olemasolevate mudelite tootmisele ka uute relvade väljaarendamist. Üheks eredaimaks näiteks selles vallas oli miinipilduja markeeringuga 81 Krh/42. Tegemist oli põhimõtteliselt tavapärase 81 mm relva kergekaalulisema versiooniga, millega oleks pidanud toime tulema ka üksikvõitleja. Miinipilduja esimesed mudelid kaalusid umbes 13 kg, hilisemad 17,5 kg. Idee pärines soovist luua sama kompaktne, kuid märksa suurema tulejõuga relv kui Nõukogude 50 mm miinipilduja. 51

Varustus

oludes Tampellale peale sunnitud taaskasutusrežiimist. Relvatööstuses läks käiku põhimõtteliselt kõik, mis parasjagu saadaval oli alates vanarauast ning lõpetades Punaarmeelt saagiks saadud varustusega.

ELKA.FI

Kõige selle tulemusena ei pälvinud miinipilduja Soome väejuhtide heakskiitu ja esialgu seda tootmisesse ei võetud. Aasta hiljem katsetati juba relva parandatud versiooni, mis sai küll kõvasti kiita, kuid tootmisesse ei jõudnud, sest Soome oli Nõukogude Liiduga juba separaatrahu sõlminud. Esimesest Tampellas välja töötatud haubitsast 122K60 pidi saama Soome armee põhiline tuletoetusrelv, kuid poliitiliste mängude tõttu tõmmati sellele plaanile kriips peale

Lisainfo

Paraku ei tulnud kõik välja päris nii välja, nagu esialgu planeeriti. Uuel relval oli rida puudusi. Kergem kaal tähendas lühemat rauda, mis vähendas omakorda laskekaugust, ja väiksemat alusplaati, mis ei suutnud tagada miinipildujale vajalikku stabiilsust. Ka ei olnud relvaga võimalik lasta 45 kraadist väiksema nurga all. Soovida jättis miinipilduja koostekvaliteet, mis tulenes sõjaaja kitsastes BRANDTI-STOKES’I MIINIPILDUJA Kuigi sakslased olid esimesed, kes hakkasid Esimeses maailmasõjas kasutama miinipildujaid, viisid inglased selle relva massidesse. Esimesed miinipildujad polnud just kõige praktilisemad. Ühed olid täpsed, kuid liiga rasked, teised küll kerged, kuid ebatäpsed. Need mured lahendas Briti insener Wilfred Stokes, kes pani relvaraua toetuma harkjalale ja alusplaadile. See põhimõte pole tänaseni muutunud.

WIKIPEDIA.ORG

Uus miinipilduja osutus ülimalt edukaks, kuid sellel oli endiselt rida puudusi. Need kõrvaldas pärast sõda Prantsuse insener Edgar William Brandt, mistõttu lisati tema nimi Stokes’i omale. Suur osa enne Teist maailmasõda kasutusele võetud relvadest toetusid just Brandti-Stokes’i miinipildujakontseptsioonile. Nende hulgas ka Tampella toodang.

Natuke paremini läks 120 mm miinipildujal 120 rh/40, mille arendamine algas juba 1930ndate alguses. Relva prototüüp sai sama aastakümne keskel valmis, kuid valitsus ei esitanud kokkuhoiupoliitika tõttu sellele tellimust, mis paradoksaalsel kombel oli isegi hea. Tampella insenerid siiski projektist ei loobunud, vaid jätkasid ettenägelikult tööd selle kallal. Tulemuseks oli üks parimaid miinipildujaid, mida sel ajal oli võimalik luua. Kindlasti mängis selle juures rolli uut tüüpi laskemoon, mis oli konstrueerinud Tampella relva tarbeks.

Euroopas vallanduda ähvareise dav konflikt sundis viimaks maailmaSoome riigiisasid oma suhtusõja ajal mist muutma ja päevakorda jätkas Tampelkerkis uuesti ka võimsamate miinipildujate hankimine la uute relvade kaitseväele. Õnneks ei tulnud väljaarendaneid kaugelt otsida. 1939. mist. aasta detsembris sai Tampella tellimuse 120 relvale (Mine Throwers & Mortars, Part 6..., 2014). Paraku juhtus see liiga hilja, sest Nõukogude Liidu kallaletung oli alanud kuu aega varem, mistõttu pidid Soome sõdurid esialgu läbi ajama Punaarmeelt võetud trofeedega. Teenistusse jõudsid esimesed 120 mm miinipildujad vahetult pärast Talvesõja lõppu. Et tegemist oli hea relvaga, tundsid selle vastu huvi ka teised riigid. Tellimuse esitas Rootsi, kuhu läksid enam-vähem pooled Tampellas valmistatud relvad. Rootslased omandasid ka miinipilduja litsentsi ja hakkasid neid oma HVA, Motola ja Electroluxi tehastes valmistama. Tampella valmistas Teise maailmasõja ajal ka 37 mm tankitõrjekahureid, 105 mm välihaubitsaid, 81 ja 120 mm suitsupildujaid ja ohtralt igat sorti laskemoona, kuid kõige suurema osa ettevõtte tegevusest moodustas siiski Soome kaitsejõudude kasutuses oleva relvastuse hooldus ja remont.

Pärast Teist maailmasõda Pärast separaatrahu sõlmimist Nõukogude Liiduga tühistasid nii Soome kaitseministeerium kui ka kaitsevägi oma käimasolevad relvahanked, mh Tampellalt tellitud 120 mm miinipildujate hanke. 52

Kaitse Kodu! 3/2014

Varustus

Lisainfo

SOLTAM B-455 81 mm miinipilduja B-455 töötati välja Tampellas, kuid relva tootmisõigused müüdi erinevatel põhjustel Iisraeli ﬁrmale Soltam, kust see lõpuks ka Eesti kaitsejõududesse jõudis. 81 mm Soltami miinipilduja B-455 on sileraudne eestlaetav relv. Tänu järsu tõusuga trajektoorile ja miini järsule langemisnurgale saab relva kasutada kõrge varje taga asuvate ja lameda trajektooriga relvadele tabamatute sihtmärkide vastu (81 mm miinipilduja B-455 2000).

81 mm

Raua kogupikkus:

1550 mm

Miinipilduja kogukaal:

43,5 kg

Maksimaalne laskekaugus:

4900 m

Minimaalne laskekaugus:

200 m

Laskekiirus:

kuni 25 lasku minutis

Firma juhtkond sellega ei leppinud ja jätkas relvade tootmist, põhjustades oma käitumisega mitmetes poliitilistes ringkondades paksu verd. Sellest hoolimata anti viimased miinipildujad Soome kaitseväele 1945. aastal, misjärel Tampella relvastusosakond keskendus kivipuuride valmistamisele. Uuesti pöörduti sõjatehnika juurde alles 1950. aastate alguses, mil jätkati miinipildujate arendamist ja tootmist. Järgnevatel aastakümnetel valmistati Tampellas Soome kaitsejõudude tarbeks mitmeid uusi relvi ja moderniseeriti olemasolevaid. 1960. aastatel alustas Tampella haubitsate tootmist. Nende esimesest mudelist markeeringuga 122K60 pidi saama põhjanaabrite põhiline suurtükk, kuid sellest plaanist tuli loobuda pärast Soome presidendi visiiti Nõukogude Liitu. Nimelt oli riigipea Urho Kaleva Kekkonen juba sõlminud lepingu venelastega nende kahurite ostuks (Santos 2013: 23).

Relva vastu hakkas aga huvi tundma Iisraeli firma Soltam, mille eestvedamisel jätkati selle arendamist. Pärast mitmeid modifikatsioone kiideti relv Iisraelis heaks ja see jõudis tootmisesse tähistusega 155KAN68. Uue haubitsa põhiliseks erinevuseks eelnevatest mudelitest oli suurem kaliiber, mis ulatus nüüd 155 millimeetrini. Soltam nimetas relva ümber M-68-ks ja sellest sai Iisraeli sõjaväe peamine välihaubits. Tampella andis relva tootmise õigused 1970. aastatel üle Iisraelile, mis müüs seda edukalt ka teistele riikidele. Soomlased ise keskendusid järgmistele projektidele, kuid üks partii nende haubitsat 155KAN68 jõudis Singapuri (Tampella, 2014). 1970. aastate lõpul valmistas Tampella insener Heikki Collanus oma kulu ja kirjadega uue haubitsa prototüübi, millega lootis Soome kaitseväge veenda just tema relva endale soetama, kui selle järele millalgi vajadust peaks olema. Mehe plaan Iisraeli päritolu Soltam M-71 on edasiarendus nende haubitsast M-68, mis põhines Tampellas välja arendatud relval 155KAN68

Kaitse Kodu! 3/2014

IDO STERN/WIKIPEDIA.ORG

Kaliiber:

KAITSEVÄGI

Soltam B-455 tehnilised ja taktikalised andmed

Varustus WIKIPEDIA.ORG

Tampellas 1980. aastatel loodud haubits 155K83 on modiﬁtseeritud kujul tänase päevani Soome kaitsejõududes kasutusel

töötas ja tema relv võeti aluseks uute haubitsate 155K83 väljatöötamisel (Santos 2013:23). Lisaks alustas Tampella 1970ndatel ka Soome kaitsejõudude tarbeks statsionaarsete rannakaitsesuurtükkide arendamist, mis pidid välja vahetama Nõukogude päritolu järelveetavad kahurid 130K54. Esimene patarei paigutati kohale 1984. ja viimane 1990. aastal (150 53 K, 2014) vahetult enne firma pankrotistumist.

Uus algus 1990. aastate alguses jagati Tampella tükkideks ja müüdi osade kaupa erinevatele ettevõtetele maha. Relvastusosakond läks riigi valdusesse ja 1991. aastal ühendati see Soome kaitseministeeriumile kuuluvate Vammaskoski tehastega. Uue tootmisüksuse nimeks sai Vammas (Mine Throwers & Mortars, Part 1..., 2014). Natuke aega hiljem liideti sellega veel mõned põhjanaabrite riiklikud

KARRI KAAS

Patria viimase põlvkonna soomukite kontseptsioonis on kesksel kohal NEMO-nimeline relvasüsteem, mida võib ka nimetada iseliikuvaks miinipildujaks

kaitsetööstusettevõtted (Lapua, Sisu, Vihtavuori, Finnavitec, Valmet). Uue kompanii nimeks sai Patria, millest 73,2% kuulub Soomele ja 26,8% rahvusvahelisele konglomeraadile Airbus Group (About Patria, 2014). Tänapäeval on firma keskendunud soomukitele, kuid ära pole unustatud oma ka juuri. Klassikaliste miinipildujate asemel toodetakse nüüd kaudtule-relvasüsteeme, mida on võimalik paigaldada nii maismaale kui ka vee peal liikuvatele alustele. Üheks selliseks on AMOS. Arendama hakati relvasüsteemi juba 1990ndate keskel koos rootslaste BAE Systems Hägglundsiga, kuid teenistusse jõudis see alles 2007. aastal. See kujutab endast kaheraudset 120 mm miinipildujat, mille tuld juhib suuresti arvuti (Amos 2014). NEMO on selle relva kergekaalulisem versioon, mille töötas Patria välja juba iseseisvalt (Santos 2013: 23). Kõige olulisemaks ülesandeks peab Patria oma toodangu jätkusuutlikkuse tagamist ja tarkvaraarendust (Santos 2013: 23). Allikad • 81 mm miinipilduja B-455. 2000. Tallinn: Kaitsejõudude Peastaap. • 150 53 K. URL http://en.wikipedia.org/wiki/130_53_TK — 13.02.2014. • About Patria. Patria. URL http://www.patria.ﬁ/EN/ About+Patria/index.html — 13.02.2014. • Amos. URL http://en.wikipedia.org/wiki/AMOS — 19.02.2014. • Mine Throwers & Mortars, Part 1: Mine Throwers and Mortars in Finland. Jaegerplatoon: Finnish Army 1918—1945 Website. URL http://www.jaegerplatoon. net/MORTARS1.htm — 17.02.2014. • Mine Throwers & Mortars, Part 4: 81 mm Mortars. Jaeger Platoon: Finnish Army 1918—1945 Website. URL http:// www.jaegerplatoon.net/MORTARS4.htm — 02.02.2014. • Mine Throwers & Mortars, Part 6: 81 mm Mortars. Jaeger Platoon: Finnish Army 1918—1945 Website. http://www. jaegerplatoon.net/MORTARS6.htm — 17.02.2014 • Santos, H. 2013. From Cannos to Copmuters. — Patria nr 1, lk 22—23. • Tampella. URL http://en.wikipedia.org/wiki/Tampella — 12.02.2014.

Kaitse Kodu! 3/2014

NELE PERNITS Naiskodukaitse Rapla ringkond

KAITSEMINISTEERIUM

Juba pea kuu aega ärevalt õhus olnud Naiskodukaitse Rapla ringkonna Märjamaa jaoskonna taasasutamine päädis vabariigi aastapäeva järgsel õhtul aset leidnud koosoleku ja jaoskonna moodustamise ettepaneku tegemisega ringkonna juhatusele.

Elle Vinni pälvis kaitseministeeriumi kuldrinnamärgi Vabariigi aastapäeva aktusel, mis korraldati 22. veebruaril Tallinna Reaalkooli ruumes, autasustas kaitseminister Urmas Reinsalu riigikaitsesse panustanud inimesi. Teise hulgas pälvis tunnustuse ka Naiskodukaitse Alutaguse ringkonna instruktor Elle Vinni. Elle Vinni on Naiskodukaitse liige 1997. aastast, ta on olnud üks Alutaguse ringkonna taasasutaja ja ka ringkonna esinaine. Olles olnud nii Naiskodukaitse Kirde piirkonna vanem kui hiljem ka Alutaguse ringkonna instruktor, on Elle viimased 15 aastat andnud kogu oma töö ning vaba aja organisatsiooni arengusse. Eriti tuleb esile tõsta tema tegevust välitoitlustuse arendamisel. Elle on viinud läbi üle-eestilist Naiskodukaitse ja Kaitseliidu välikokanduskursust alates 2003. aastast, tema käe all on õppinud ligi 150 välikokka. Ta on käinud koolitamas ka vastavatel erialakursustel kaitseväes ja Elle koordineerinud väga paljude suurürituste — Erna retked, Utria dessandid, paraadid, reservõppekogunemised jne — toitlustamist.

Naiskodukaitse

Märjamaa naised otsustasid luua oma jaoskonna

25. veebruari õhtul kogunesid Märjamaa vallamajja pidulikus ja ootusärevas meeleolus naised — ees ootas Märjamaa jaoskonna asutamine. Kui täpne olla, siis taasasutamine, sest Märjamaa jaoskond asutati esimest korda 10. septembril 1927. Omal ajal oli asutajaliikmeid 14, praegu kümme. Küünalde, tordi ja kohvitassidega pidulikult kaetud laua taha kogunenud naised olid indu täis. Õhus levis üleüldine hakkame-aga-peale-hõng. Pärast tutvumist tuligi see kõige pidulikum hetk ehk pandi kirja ettepanek Rapla ringkonna juhatusele moodustada Märjamaa jaoskond. Kõik kümme asutajaliiget panid allkirja alla ja tehtud ta oligi. Kohvi ja tordi kõrval arutati, mida lähemas ja kaugemas tulevikus tegema hakata. Plaane oli palju, küll tulevad ka oskused ja jaks nende elluviimiseks. Esialgu hakatakse innukalt Naiskodukaitse baasväljaõpet läbima ja tegeldakse tegevliikmeks saamisega. Paari kuu pärast kutsutakse kokku üldkoosolek ja valitakse värskele jaoskonnale juhatus. Jaoskonna loomise otsustab Rapla ringkonna juhatus ja kinnitab oma käskkirjaga Naiskodukaitse esinaine Airi Tooming.

Kaitseministeeriumi rinnamärk on asutatud 4. mail 1993 tunnustamaks neid, kes on oluliselt panustanud Eesti riigikaitsesse.

Pärnumaa ringkond sai uue esinaise LIINA TOOME Naiskodukaitse Pärnumaa ringkond valis 9. märtsi üldkoosolekul uueks ringkonna esinaiseks Jana Otsa. Samas tehti tagasivaade möödunud aastasse ning heideti pilk ka tulevikku. Uus ringkonna esinaine Jana Ots on aktiivne ja tegus naine, kes on Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna ridadesse kuulunud juba mitu aastat. Igapäevaselt teenib ta leiba psühhoterapeudi ja koolitajana. Tagasi ja edasi vaadates sai selgeks, et Pärnumaa ringkond hakanud aktiivsemalt tegutsema. Uusi liikmeid on võetud juurde ettenähtud hulk, ka on alustatud erialagruppide moodustamist. Ringkond on hakanud rohkem koostööd tegema nii Pärnumaa kodutütarde ja noorkotkaste kui ka kohaliku Kaitseliidu malevaga. Seda kõike on kavas jätkata ja arendada.

Kaitse Kodu! 3/2014

ANDRI HÜVA

Naiskodukaitse Pärnumaa ringkond

Kas tead midagi, mida meie ei tea? Saada vihje, kuidas rubriik huvitavamaks muuta aadressil kaitsekodu@kaitseliit.ee 55

Naiskodukaitse

Mare Laide hüpped oksalt oksale Naiskodukaitse Lääne ringkonna esinaisel Mare Laidel täitus märtsis esimese juubeli jagu eluaastaid. Neist 18 viimast on ta olnud naiskodukaitsja.

saa kandideerida,“ nendib ta. Eriti kõrgele on ta tõusnud tänu oma hobile. „Lennukiga olen olnud ka 2000 meetri kõrgusel, et sealt langevarjuga alla hüpata,“ sõnab Mare.

Vormis naine on võrratu

HELJA KAPTEIN vabatahtlik reporter Hiiumaalt

are Laidet tuntakse Naiskodukaitse Lääne ringkonnas põnevate ideede allikana, naisena, kes alati särab ja leiab igaühe jaoks ulle meelhea sõna. Ühes organisatdib öelda, siooniõpetuse tunnis selet algul gitas Mare Naiskodukaitse struktuuri ja juhtimist annad sõrme, ning selle paremaks mõist- siis läheb käsi ja miseks kujutas ametikohti lõpuks süda... arpuuna, millel palju oksi. mastusest isamaa „Mina olen istunud iga vastu. oksa peal,“ ütleb Mare. Ta on tõusnud koolituste toel lihtliikmest oma ringkonna esinaiseks. „Ülikooli ma ei lähe ja seega Naiskodukaitse esinaiseks ei 56

Mare Laide mentor ja Naiskodukaitse ridadesse kutsuja oli Tiina Leesik. „Esmakordselt laigulises vormis Tiinat nähes tundus ta mulle võrratuna,“ meenutab Laide. Ja Mare asutus 1996. aastal Naiskodukaitsesse. „Mulle meeldib öelda, et algul annad sõrme, siis läheb käsi ja lõpuks süda... armastusest isamaa vastu,“ ütleb Laide. Temale on Naiskodukaitse peale töö ehitusmaterjalide lao juhatajana kõik: hea seltskond, enesearendamine, vahvad ettevõtmised ning maleva meeste toetamine toidu ja meditsiini poole pealt. „Ma saan siin teha kõike, mida soovin, ja jänni pole jäänud,“ ütleb ta. Mare meenutab kümmekond aastat tagasi korraldatud õppust Sügistorm, kus ta läks rajale uute saabastega ja esimeses kontrollpunktis olid kannad villis. „Sain mitu paari meeste sokke veel Kaitse Kodu! 3/2014

Kaitseliidu Lääne maleva teenetemärk Kaitseliidu teenetemärgi III klass Naiskodukaitse Liiliaristi V klassi teenetemärk Naiskodukaitse Liiliaristi IV klassi teenetemärk Kaitseliidu teenetemärgi II klass Naiskodukaitse Liiliaristi III klassi teenetemärk

Naiskodukaitse

Lisainfo

MARE LAIDE ERGUTUSED

sellist, mis ei käi kokku hea tavaga,“ ütleb Mare. Õiglustunne ei lase tal kellelegi liiga teha ja ta ei karda kaitsta nõrgemaid.

Särav ja heatujuline naiskodukaitsja Naiskodukaitse esinaine Airi Tooming ütleb, et Mare on üks ütlemata särtsakas naine, tema energia ja pealehakkamine liigutab mägesid. „Samas suudab ta juhina hoida tasakaalukat õike keskjoont, oskuslikult suunata aktiivsemate energiat ja tulemuslikult ergutehakse tada passiivsemaid,“ kõneleb Tooming. hea tuju„Hindamatu on ka Mare oskus olla ga ja seetõttu tark vahemees keerulistes olukordades. Ja mis peamine, ta teeb seda kõike peetakse Läämõnusa huumori saatel.“ Tooming ne ringkonna räägib, et Mare lahutamatuks osaks liikmeid rõõmka erakordne lugude rääkimise oskus. sameelseteks. „Seejuures teeb ta seda ühtmoodi ladusalt ja kaasahaaravalt nii vimkaga naljalugusid kõneldes kui ka pidulikku ja väärikat aastapäevakõnet pidades,“ nendib Tooming.

MADIS MINTEL

jalga tõmmata ja jätkasin teekonda,“ räägib ta. Purdest üleminekul ei osanud ta arvestada, et astudes jalalt jalale, mitte minnes külg ees, purre murdub. „Ja seal ma siis olingi – läbimärg ja sopane ning roomasin oma kaasvõistlejaaiskodukaittest eraldi oja teisele kaldale,“ se esinaine meenutab Mare. Kaaslased aga otsisid poolteist tundi Airi Tooming kohta, kust kuiva jalaga üle ütleb, et Mare on üks saada.

„Mare on eeskuju, kelle sarnane tahan olla ja tema vaated ja teod sobivad mulle,“ ütleb Naiskodukaitse Lääne ringkonna instruktor Svetlana Mustkivi. Ta räägib, et nad saavad asjadest sarnaselt aru, aga samas täiendavad teineteist ja hea nali muudab kõik tegemised kergemaks. „Eraldi tegutsedes oleks tulemuseks kaks keskmist asja, aga koos saavutame häid tulemusi,“ ütleb Mustkivi. Ta räägib, et juhist ja tema meelsusest sõltub palju. „Kõike tehakse hea tujuga ja seetõttu peetakse Lääne ringkonna liikmeid rõõmsameelseteks,“ ütleb Mustkivi.

Teine pool

Endine Rapla ringkonna esinaine Kairi Baumer, kes tuli Lääne ringkonna tegevliikmeks, teab, milline on Mare töömaht. „Kõrvalt vaadates näed säravat ja heatujulist Maret, aga selle taga on töö, mis välja ei paista,“ ütleb ta. Baumer hindab Mare juures enim erapooletust ja oskust iga inimesega suhelda – see on ringkonna esinaise suur oskus. „Organisatsioon peab olema selline, kuhu sa tahad tulla, ja siin on nii hea, kui ise teeme,“ ütleb Baumer.

ütlemata särtsakas naine, tema energia ja pealehakkamine liigutab mägesid.

Viimastel aastatel on Mare tundnud sügavamat huvi meie rahva ajaloo vastu. Haapsalus See teatris lavastati stseene küüditamisest, kus ta kaasa mängis. „Alles teksti lugedes ja sellele mõeldes tunnetad toonaste inimeste valu, kui neid kodust väevõimuga ära viidi,“ ütleb ta. „Sellel teemal ma ei lõõbi ega luba ka teistel naerda.“ Ta räägib, et esinaiseks olemise pärast ei pea ta oma elu muutma. „Ma pole teinud ja ei tee midagi Kaitse Kodu! 3/2014

Lõpetada jääb vaid Mare Laide enda lausega: „„Mina olen leidnud oma õige tee ja käin seda nüüd igavesti,“ ütles Kiir, ja mina ütlen ka.“ 57

KATI OJAVER-HEIDEMANN Naiskodukaitse Lääne ringkond

Risti jaoskonna 5. märtsi „Kohtumisel staariga“ oli üllatuskülaliseks Ivo Linna, kes võeti vastu suure aplausi ja rõõmuhõisetega. Selgus, et lauljal on varasemastki kokkupuuteid Kaitseliidu ja Naiskodukaitsega. Nimelt oli tema eluaegne sõber ja lapsepõlve mängukaaslane paari aasta eest manalateele läinud Saaremaa ringkonna kauaaegne esinaine Rita Loel. Ivo emapoolne onu Feodor Peegel oli Saaremaal Kaitseliidu kompanii pealik ja hukati 1942. aastal. Ivo Linna teine onu oli aga Juhan Peegel, kelle kirjutatud on mälestusteraamat „Ma langesin esimesel sõjasuvel”. Ivo vanaisa, vanaema, onu ja nende lapsed küüditati. Pääses ainult ema, kes oli abiellunud ja 1939. aastal talust lahkunud. Onu Juhan olnud aga nii kange, et, kasutades ära teenistust Vene sõjaväes, tõi 1946. aastal oma ema Siberist asumiselt tagasi Eestisse. Rääkisime oma kodu kaitsmisest igapäeva tähenduses ja sellest, et kui ise oma kodupaigast ei hooli, siis kes teinegi seda tegema peaks. Kaitsmine ei tähenda ainult relvaga vaenlase vastu astumist. Rahuajal valede ja halbade otsuste vastu võitlemine, mille tagajärjel su kodukohast vaid riismed järele jääksid, on samuti kodu kaitsmine. Selle näiteks tõi Ivo Linna kunagise hullu plaani hakata Muhu saarel kaevandama. Tol korral astusid kohalikud elanikud selle vastu väga tõsiselt välja ja plaan jäi õnneks teostamata.

Narva neidised õppisid sõduriks MAI-LIIS PALGINÕMM ja KAIRIT TOPS Naiskodukaitse Alutaguse ringkond

Tartu rahu aastapäevaga ühte langes Narva Naiskodukaitse neidiste sõdurikoolitus, mille käigus sai nii relva nuusutada, maas roomata, seljakotti ja rakmeid tassida, raadiosaatjat, kaarti ja kompassi kasutada ning rikkalikult süüa. Päev algas kui teistkordse päikesetõusuga, kui meid hakkas kõigepealt õpetama rõõmsameelne Anton Pratkunas. Tema tutvustas automaadi AK-4 hingeelu ja ülesehitust. Kõigile sai selgeks, et relv ei ole naljaasi, sest ohutustehnilist kontrolli tuleb ja tuli ka meil teha väga, väga tihti. Et lisaks relvale jagati kätte ka relvahoolduskomplektid, tekkis hirm, et äkki pannakse meid relva puhastama, kuid amatööre siiski säästeti — praktiline osa jäi ära, piirduti vaid teooriaga. Katsumuseks oli orienteerumine kompassi abil tõelises pakases, sest varbad ja sõrmed tundsid üsna valusalt seda 18 miinuskraadi, mis väljas valitsesid. Lõbusaks vahelduseks oli maskeerumispraktikum, kus sai kaaslase näole rohe-pruuni pulgaga sõjamaalingu teha. Kogu nädalavahetust iseloomustas suur praktilisus — olgu see siis relvaga laskeasendite sissevõtmine või raadiosaatjatega üksteisele sõnumite saatmine. Oli töine, kasulik, aga ka meeleolukas nädalavahetus. Et selliseid rohkem oleks! Sideõppe nädalavahetus algas laupäeva varahommikul, kui kogunesime Jõhvis Alutaguse maleva staabis. Alguses oli üksjagu teooriat, mistõttu oli raske silmi lahti hoida. Aga saime hakkama ja pärast lõunasööki polnud kellelgi enam aega uneleda, sest päev jätkus praktikaga. Saime tegelda vanade sidevahenditega, mis oli mõnele vaid baaskursuse meeldetuletuseks, mõnele seevastu täiesti uus asi. Kõige keerukamaks osutus kommutaatoriga töötamine — pidi väga hoolikalt jälgima nuppe ja olema kiire.

NKK LÄÄNE RINGKOND

Õhtu lauluks sai „Paula, sul on poisipea“, sest noorim staariga kohtuma tulnu oli peagi kuueaastaseks saav Paula-Marie. Enne lahkumist küsis Ivo Linna entusiastlikult: „Millal teil järgmine kokkusaamine on? Ma tuleks ka!”

JEKATERINA TIHHOMIROVA

Naiskodukaitse

Ivo Linna rääkis Risti naistega kodu kaitsmisest

Pühapäeval alustasime samuti pärast hommikusööki ja päev oli kavandatud nagu laupäevalgi: kõigepealt teooria ja siis praktika. Rääkisime erinevatest raadiojaamadest, proovisime-katsetasime. Koostasime ettekandeid ja edastasime neid. Meie nädalavahetus oli suurepärane võimalus tutvuda sidemeeste tööga ja saada teada, millised on tulevikus meie kui sidenaiste ülesanded.

Kaitse Kodu! 3/2014

Tartu ringkonna Põhja-Tartumaa jaoskond on liikmete arvult väike, oleme keskusest kaugel ja seetõttu püüame leida kohapeal midagi sellist, mille poolest eristuda. Oleme oma kuvandi kujundamisega vaeva näinud, aga elu näitab, et kõik tuleb just siis, kui peab. Ja pingutamata.

Heategevuslike kontsertide eest Jõgeva- ja Tartumaal pälvis jaoskonna ansambel Pala vallavalitsuse tänukirja.

Naiskodukaitse

Põhja-Tartumaa naiskodukaitsjad pakatavad laulurõõmust

Esinemisjulgus tuleb kogemustega Oleme omavahel rääkinud, et kõige suurem tänu polegi vali aplaus kontserdi lõpus, vaid kuulajate naeratused ja pisargi silmanurgas. Jah, eks eesti inimesel ole tihti raske oma emotsioone näidata, seepärast tulebki anda võimalust nii naeruks kui ka nutuks. Meie laulud räägivad lihtsatest asjadest ja üldinimlikest tunnetest ning toovad meelde noorusajad. Püüame iga lauluga anda edasi sõnumit, mitte niisama kena meloodia saatel heljuda.

MARGIT SOIEVA Naiskodukaitse Põhja-Tartumaa jaoskonna ansambli lauljajuhendaja

ügisel 2012 oli lähenemas Pala kultuurimaja segatantsurühma sünnipäev. Et elame väikeses vallas ühtse kogukonnana ja oleme tantsijatega varemgi koos toimetanud, näiteks lastele lumelinna ehitades ja spordivõistlustel mõõtu võttes, otsustasime neid oma jaoskonna poolt sellel peol õnnitleda. Ja mitte tantsu, vaid lauluga.

Esinemisjulgus tuleb kogemustega. Meie ansambli liige Maire ütles toredasti: „Alguses olime lihtsalt natuke laulvad, kuid ilusasti tantsivad tüdrukud, kuid nüüd paneb Margit meid juba kolmehäälselt laulma ja nõuab ka!“ Igal juhul on meil väga lõbus, muidu me ju koos ei käiks. Ja üks kasutegur on veel: et oleme kõik jaoskonna juhtivad jõud, saame enne ja pärast lauluharjutust selgeks rääkida ka jaoskonna tööd puudutavad küsimused.

Ja lumepall hakkas veerema Õppisime paar „Horoskoobi“-aegset lugu selgeks, tegime vallatud tantsusammud juurde ja – oi üllatust! – rahvale meeldis. Naiskodukaitse Tartu ringkonna jõulupidu oli ka meie jaoskonna korraldada – ka sinnagi tegime korraliku kava. Lood läksid kordamisele ja lava ette tekkisid isegi fännid. Ja lumepall hakkas veerema.

Möödunud sügisesel Jõgevamaa täiskasvanud õppija nädala tänuüritusel kiitis meid Jõgeva maavanem Viktor Svjatõšev, et oleme kujukas näide sellest, kuidas täiskasvanu õpib ja edeneb: ise kirjutatakse kuulmise järgi lood nooti, tehakse mitmehäälsed seaded ja tantsusammustik.

Et enamik meist pole muusikat õppinud ja hääled on koolitamata, ei söandanud me suure publiku ette minna. Alguses tegingi vabatahtlikult juhendajaks hakanuna laulunaistele lihtsad seaded ja nägime palju vaeva, et neli erineva tämbriga häält koos helisema panna. Ent vajasime ka esinemisjulgust ja -kogemusi.

Kutsun üles kõiki Eestimaa tublisid naiskodukaitsjaid: kui kuskil jaoskonnas tegutseb meielaadne lauluansambel, andke endast teada ja ehk teeme koos midagi vahvat.

Kontsert 19. veebruaril Alatskivil. Pildil on (vasakult) juhendaja Margit Soieva, Katrin Varuson, Mirje Põld ja Maire Kasvandik

19. veebruaril andsime taas kontserdi Alatskivi hooldusravikeskuses. Seekord läksime esinema pidulikus mustas vormis, et näidata, milline vormis Naiskodukaitsja välja näeb. Tekitasime tõelist furoori, sest midagi sellist polnud varem nähtud. Selles majas oodatakse meid alati suure rõõmuga ja seda enam on kohustus hästi laulda. Kaitse Kodu! 3/2014

KALEV KARU

Pala kultuurimaja naisansamblid on aastaid käinud esinemas naabervaldade Saare ja Alatskivi hooldekodudes. Otsustasime seda tava jätkata, seda enam, et Naiskodukaitse üks eesmärke on märgata ja toetada. Andsime 2013. aasta jaanuaris kontserdi Alatskivi hooldusravikeskuses. Järgmised esinemised olid Jõgeva haiglas ja päevakeskuses Elukaar ning koduvalla eakate pidudel. Oleme lauludega Naiskodukaitset tutvustanud ka Jõgeva täiskasvanud õppija nädala aktiivi tänuüritusel.

Naiskodukaitse

Kuketapujutt, mis räägib üleelamislaagrist Hommikul oli äratus kell 5 ja juba kell 5.30 startisime kauni Kõrvemaa looduskaitseala poole. Esimene peatus tehti Matsimäe telkimisplatsil ja sealt edasi jalutasime Sigapusma väljamäele. EIKE PILT naiskodukaitsja

lm oli matkaks väga ilus, päike paistis ja oli ka parajalt soe. Kahju oli vaid sellest, et raba oli jääs ja me ei saanud kasutada räätsasid selle ületamiseks. Seetõttu lihtsalt jalutasime jäätunud rabal. Loomulikult oli meil seetõttu lihtsam, kuid räätsadel polnud paljud veel kordagi käinud ja see oleks olnud huvitav kogemus.

Elus õhtusöök Sigapusma väljamäel

Alles siis, kui hämarduma hakkas, toodi välja õhtusöök. Keegi ei aimanud, et meie õhtusöök on alles elus. Pidime ise lahendama probleemi, kuidas temast toit saab. Igale rühmale oli antud üks kukk, eegi ei aimakes tuli õhtusöögiks peajagu nud, et meie lühemaks teha. Üsna paljud olid valmis seda toimingut õhtusöök on alles elus. Pidime ise läbi viima.

lahendama probleemi, kuidas temast toit saab.

Kui kukk oli pea, sulgede ja sisikonna võrra kergem ning tulel podisemas, tekkis ka hetk hinge tõmmata ja teed juua. Pean ausalt ütlema, et olgu see männiokkatee kui tahes tervislik, vastiku maitsega on ta ikka. Mõnda aega pärast söömist (muide, lõkkel küpsetatud kukk oli fantastiline!) anti meile korraldus viie minuti jooksul kõik isiklikud kompsud kokku korjata ja lõke kustutada. Eks see olnud paljudele

4 X PÄIVI-PÄÄSU KREUTZWALD

Kui me lõpuks Sigapusma väljamäele – nii nimetatakse Kõrvemaa soosaari, kuhu mahtus hädapärast üks, vahel ka kaks talu (nagu kirjanduses kuulsaks saanud Tammsaare väljamäele) – jõudsime, hakkasime kohe askeldama. Kes hakkas lõkke jaoks puid ja oksaraagusid otsima, kes tõi vett ja korjas teematerjali, kes tegeles onni ehitamisega. Tööd

oli palju, nii et unustasime sootuks tühja kõhu, valutavad jalad ja unise oleku.

Kaitse Kodu! 3/2014

Naiskodukaitse ehmatus, sest olime end just mõnusalt sisse seadnud. Onn oli valmis, kõhud täis ja ööjagu puid valmis saetud. Nii me siis müttasimegi teadmata suunas edasi, kuni jõudsime uuele telkimisalale. Meile näidati kätte uued onnid, kus magama hakkame. Tuli välja, et olime poistegrupiga telkimisplatsid vahetanud. Oli näha, et ka nemad sõid kukke, sest suled olid prügikastis ja rupskid vedelesid laiali. (Ei tea, miks nad kõige parema osa söömata jätsid?)

määrata ilmakaared (ilma kompassita muidugi). Pidime veel veidi õues külmetama, kuni lõpuks hakkasime liikuma auto poole, et sõita linna. Autos jäid paljud magama. Ka mina sain korraks sõba silmale, mis siis, et jäine tuul puhus jope alt sisse. Lõpuks jõudsime siiski ühes tükis linna.

Magamata öö, pannilabidas ja hommikukohv Pärast seda, kui lõke jälle põles ja meile oli õpetatud, kuidas saab õllepurgist ja küünlast taskulampi valmistada, ning ka saunas oli käidud, hakkasime end magama sättima. Loomulikult pidi keegi olema lõkkevalves ja seda tehti kordamööda, nii et kõik said veidi magada ja siis jälle veidi kasulikud olla. Hommikul olime veendunud, et ilma magamiskotita on talvisel ajal õues külm magada. Mina isiklikult ei saanud kordagi sõba silmale, sest tundus, et magasin pigem jääpurika otsas kui kuuseokste peal. Niisiis olin öö otsa üleval ja pusisin oma pannilabida kallal. Me pidime nimelt valmistama ka pannilabida. Minu oma sai küll pigem pudrunuia moodi, aga see selleks. Meie vastu oldi hommikul lahked, pakuti koguni kohvi, mis oli mulle justkui elupäästja, sest olin kaks ööd järjest väga kehvasti maganud. Pärast seda saime praktilisteks ülesanneteks teha lõke ja Kaitse Kodu! 3/2014

Koju jalutades tundsin, kuidas see retk mind füüsiliselt kurnas: jalad olid villis, silme all kotid ja keha jääpurikaks külmunud. Aga rahul olin ma endaga siiski, sest see laager oli mulle tõeline seiklus ja mingis mõttes ka puhkus – puhkus argielust. Olen Naiskodukaitses olnud vaid mõned kuud ja üleelamislaager oli esimene üritus, millest täies mahus osa võtsin. Olen rahul ja uhke selle üle, et hakkama sain ja kordagi ei virisenud. Olen õnnelik, et tutvusin lahedate ja abivalmis inimestega. Selles seltskonnas tundsin, et olen õiges kohas. Kuigi olen veel „rebane“ ja ei tea Naiskodukaitsest ega ka Kaitseliidust kuigi palju, loodan, et selliseid laagreid tuleb veel ja ma saan teid, organisatsioonisõsarad, paremini tundma ja meie ühisest organisatsioonist rohkem teada.

eie vastu oldi hommikul lahked, pakuti koguni kohvi, mis oli mulle justkui elupäästja, sest olin kaks ööd järjest väga kehvasti maganud.

Naiskodukaitse

„Naistelt naistele“ tõi vormi kandvad naised Vabaduse väljakule Naistepäeval, 8. märtsil võis Tallinnas Vabaduse väljakul näha nii naiskodukaitsjaid, naispolitseinikke kui ka teisi õrnema soo esindajaid, kes palgalise või vabatahtlikuna aitavad jõustruktuuride ridades Eestit turvalisemaks muuta. See oli heategevuslik koguperepäev „Naistelt naistele“.

juristide Liit. „Naistelt naistele“ tähendab seda, et üritust korraldavad naised (jõustruktuuride töötajad ja vabatahtlikud), üritus on mõeldud suuresti naistele ja sellel kogutud raha annetatakse erinevate projektide kaudu naiste toetuseks. Perepäeva eesmärk on üllas: tutvustada võimalusi, kuidas parandada enda ja oma lähedaste turvalisust, pakkudes võimalust õppida uusi oskusi ja omandada vajalikke teadmisi.

AVE PROOS Naiskodukaitse esinaise asetäitja

Et päevakavas oli mitmeid esinemisi ja demonstratsioone, tuldi kohale peredega. Laste lemmikud on alati olnud teenistuskoerad. Naiskodukaitse esmaabiinstruktorid õpetasid esmaabivõtteid, Harju, Tallinna ja Lääne ringkond tutvustasid organisatsiooni, värbasid uusi liikmeid ja näitasid põnevaid sidepidamisvõimalusi ning Tallinna toitlustusgrupi liikmed valmistasid külastajatele sõdurisuppi. Muusikalist elamust pakkus kaitseväe ajateenijate bänd Häiregrupp.

erepäeva korraldab tavapäraselt Naiskodukaitse koostöös Eesti Politsei Naisühenduse ja Sisekaitseakadeemiaga. Sel aastal oli korraldamisse kaasatud esmakordselt ka Eesti Nais-

LIINA TOOME

Eesti Politsei Naisühendus, Sisekaitseakadeemia ja teised koostööpartnerid aitasid samuti erinevate tegevuste abil teadmisi omandada. Eesti Naisjuristide Liit tutvustas kampaaniat „Naine pole kaup“. Meie perepäevale panid õla alla ka toetajad ja abistajad kaitseväest, Kaitseliidu Tallinna malevast, Noorte Kotkaste Tallinna malevast, Eesti Olümpiakomiteest, Sparta spordiklubist ja mujaltki.

KENN KEÄRI

LIINA TOOME

Perepäeval on väga oluline ka heategevuslik eesmärk. Tavaks on saanud, et loteriitulu ja annetuskastidesse kogutud rahaga toetatakse projekte, mis suunatud naistele. Tänavu toetatakse oksjonil ja Kodutütarde korraldatud loteriil teenitud tuluga Eesti Puuetega Naiste Ühenduste Liidu tegevust.

Kaitse Kodu! 3/2014

Noored

Pealinn sai juurde rekordhulga noorkotkaid

Kodutütarde Tallinna ringkonna vanema abi Marju Mändmets rõhutas oma sõnavõtus elus edasiliikumise tähtsust ja olulisust, tsiteerides Albert Einsteini: „Elu on nagu jalgratas — selleks, et tasakaalu hoida, tuleb edasi liikuda.“ Koondusel said Kodutütred juurde kaheksa liiget. Aastapäeva eel, 12. veebruaril kirjutas Noorte Kotkaste Tallinna maleva pealik aga alla käskkirjale, millega võttis Tallinna malevasse vastu rekordiliselt 44 liiget. 41 neist olid kohal ka aastapäevakoondusel, kus andsid noorkotka tõotuse.

PÄIVI-PÄÄSU KREUTZWALD

Tallinna kodutütred ja noorkotkad tähistasid 15. veebruaril Eesti Vabariigi 96. aastapäeva piduliku ühiskoondusega Tallinna Reaalkooli ruumes. Noorte Kotkaste Tallinna maleva pealiku leitnant Henri Ley sõnul ei ole piduliku koonduse korraldamise koht valitud juhuslikult. „Tallinna Reaalkool on väärika ajalooga, selle kooli õpilased läksid vabatahtlikult 1918. aastal Vabadussõtta. Nendes noortes meestes oli tugev isamaalisus ja julgus astuda vastu tugevale ning ülekaalukale vaenlasele. Neli neist vapratest noormeestest ja üks õpetaja andsid Eesti Vabariigi iseseisvuse eest kõige hinnalisima — oma elu. Nende vaprus, meelekindlus ja aated elavad edasi tänastes noorkotkastes,“ sõnas leitnant Ley.

Lisaks liikmete vastuvõtmisele jagati järgu- ja erialamärke ning tunnustati aktiivsemaid liikmeid ja toetajaid. Eeskujuliku rühma juhtimise ja maleva väljaõppe arendamise eest pälvis Noorte Kotkaste Tallinna maleva teeneteristi malevapealiku abi ja Ida rühma pealik vanemveebel Ander Aberg. Vahepalade eest hoolitsesid Nõmme rühma kodutütred ja noorkotkad ning Reaalkooli rühmapealiku abi Kaur Lillipuu, kes tegi sõjaajaloolasena humoorikate näidete abil lühikokkuvõtte Vabadussõjast. Kutsutud külalistena võtsid sõna Eesti Endiste Metsavendade Liidu (EEML) esindajad, kelle eestkõneleja, juhatuse aseesimees nooremveebel Heiki Magnus rääkis ajaloost ja metsavendlusest. EEML tunnustas mälestusmedali Eesti Metsavennad II liigiga noorkotkaid Joonas Eerot ja Joonas Tammeaidi. Eesti Eruohvitseride Kogu (EEOK) juhatuse esimees ja Noorte Kotkaste Tallinna maleva XXI Kooli rühmapealik erukolonelleitnant Einar Laigna esines sütitava isamaalise sõnavõtuga. Ta tunnustas EEOK kingitusega noorte isamaalise kasvatamise eest malevapealikut leitnant Henri Leyd ja noorteinstruktorit nooremleitnant Argo Kivi.

Pika liu asemel käruralli RIINA UUK Harju maleva noorteinstruktor

Rahvast tuli sellele vaatamata palju kokku: noori üle saja ja korraldajaid samuti arvukalt. Meeldis, et kavas oli palju tegevusi: nii ajaloolist lähenemist (vanarahvatarkused) kui ka koolitust ja muidu vahvaid teatevõistlusi. Ostetud sai kaks uut ja uhket punast „sõiduriista“ — kaks aiakäru. Tundub, et see ost oli igati õigustatud. Rallida noored said ja mitte vähe! Vaatamata lumetule talvele oli vastlapäev vahva.

Kaitse Kodu! 3/2014

HARJU MALEV

Kas Eestimaal on vastlapäeval lumi maas, seda ei või kunagi ette teada. Tänavu juhtus lausa nii, et maas polnud raasugi lund. Aga et tänavu oli see aimatav, olime end vaimselt selleks ette valmistanud ja kavandanud tubased üritused. Ainult traditsiooniline pikima liu võistlus jäi seekord ära.

Noored

Võrumaa esimesed noorkotkad ja kodutütred Võru Kesklinna koolist aastal 1994

Kaitseliidu noorte kaks aastakümmet Võrumaal Antsla gümnaasium

Pikakannu rühm

Misso rühm

Osula rühm

Võru I põhikooli rühm (algselt Kirikukooli rühm)

Sõmerpalu rühm

1997—2008 Lepistu (kooli sulgemise järel 2008. aastal läksid liikmed üle Antsla gümnaasiumi ja Varstu keskkooli)

2002 2003

1999—2006 Vene gümnaasiumi rühm (kool suleti)

2000 2001

2002—2013 Puiga rühm

1998 1999

1996

Vastseliina rühm

Krabi rühm

1997

Haanja rühm 1994 1995

Võru Kreutzwaldi gümnaasiumi rühm

Kääpa rühm

Varstu rühm 1994—2000 Võrusoo rühm (kooli sulgemisel 2000. aastal liideti Võru I põhikooli rühmaga) Võru Kesklinna kool (algselt Võru 3. põhikool)

Mõniste rühm Kuldre rühm Rõuge rühm Parksepa rühm Meremäe rühm 1996—2008 Obinitsa rühm (kool liideti 2008. aastal Meremäe kooliga)

Haanja rühma võistkond 2009. aastal Tsiatsungõlmaal, kus Haanja rühma kodutütred saavutasid maakondlikul retkel esikoha

Kaitse Kodu! 3/2014

HELI MAASLIEB Võrumaa Kodutütarde ringkonnavanem

õrusoo põhikoolis andsid 22. veebruaril 1994 kuus noormeest ja üksteist neidu riigilipu ees noorkotka või kodutütre tõotuse ning liikmepilet nr 0001 ulatati salgapealik Anti Põderile. Nii algas Noorte Kotkaste ja Kodutütarde ametlik tegevus Võrumaal, millest tänavu möödub 20 aastat. Juba paar aastat enne tegid selle nimel tööd tolleaegne Võrusoo põhikooli direktor Rudolf Mürk, kelle kõrval alustas Võru Kesklinna gümnaasiumis noortega tegevust praeguseni seal tegutsev Külliki Mattus. Enne ametlikku algust tutvustati organisatsiooni põhitõdesid ka Krabi koolis – seda tegi sealne tollane õpetaja Voldemar Kiinoja. Tänavu 22. märtsil korraldati Võru kultuurimajas Kannel Noorte Kotkaste ja Kodutütarde 20. tegevusaasta konverents, sest meil on, mida mäletada, ja on neid, kes meenutavad.

Kuldre noored 2012. aastal Kääpa laagris vibu laskmas

2012 2013

2010 2011

2008 2009

2005—2008 Lepistu rühm (kool suleti)

2006 2007

2004 2005

Maakondlikul retkel võidukas Pikakannu rühma võistkond. Rühma juhtis aastaid Riina Antson. Praegu on rühmajuhiks Ave Tamra

Kas tead midagi, mida meie ei tea? Saada vihje, kuidas rubriik huvitavamaks muuta aadressil kaitsekodu@kaitseliit.ee Kaitse Kodu! 3/2014

Noored

Saaremaa kodutütarde esimesed talvised kooliolümpiamängud LII VANEM ja TIIA KÜTT

TIIA KÜTT

noortejuhid

Nõmme noored veetsid nädalavahetuse Männikul RAIN JÄRV, nooremveebel Tallinna maleva Männiku lasketiirus korraldati veebruari viimasel nädalavahetusel Nõmme rühma kodutütarde ja noorkotkaste tänavune esimene rühmalaager, kus osales üle 40 noore vanuses 8—18 aastat. Kolmepäevase laagri jooksul omandati teadmisi meditsiinist ja esmaabist, topograaﬁast, sõjaväetelgi püstitamisest, Eestimaast ja sõlmede tegemisest. Põneva harjutuse käigus läbisid noored tähelepanuraja, kus piiratud rajal tuli piiratud ajaga tuvastada võimalikult palju eelnevalt rajale paigutatud loodusesse mittesobivaid objekte. Veel said noored kätt harjutada ja omavahel mõõtu võtta õhkrelvast laskmisel. Laagris saadi ka ööorienteerumiskogemus, sest kahel õhtul tuli läbida erinevate pikkustega rajad. Huvi orienteerumisrajale mineku vastu oli nii suur, et väiksemad tüdrukud olid valmis teele tuiskama vahetult pärast raja mahamärkimist ja enne punktide kaardile kandmist. Laager tipnes pühapäevahommikuse matkaga Militaarseikluse ruumidesse, kus huvilised said õhkmatkerelvadega (airsoft-relvad) pidada maha korraliku lõpulahingu.

Kooliolümpiamängud algasid võistkondade sissemarsiga saali, rivi ees olümpialipp ja mängude maskott Lumepall. Kohaletulnuid tervitas Kodutütarde Saaremaa ringkonna vanem Tiia Kütt. Olümpialipu heiskasid sügismängude üldvõitjate Tornimäe ja Leisi rühma esindajad. Kohtunikuvande andis kõigi kohtunike nimel noortejuht Maidi Tilk ja sportlaste vande kõigi osavõtjate nimel kodutütar Eva-Kristina Köster Orissaare rühmast. Kitsastes tingimustes võisteldi viiel alal, kõik ikka talvega seotud: lumepalli veeretamine, suusaslaalom, kelguvedamine, laskesuusatamine ehk täpsusvisked ja hokikepiga täpsusvisked väravasse. Traditsiooniline viimasejalajooks sai teoks õues staadioniringe läbides. Omavahel katsusid jõudu 7—12-aastased ja 13—18-aastased. Nooremas vanuseastmes võitis Mustjala rühm, viies koju kokku kümme medalit, ja vanemas vanuseastmes Lümanda rühm. Selgitati välja ka juhendajate parim slaalomrajal hokikepiga lumepalli veeretamises, kelleks oli Mustjala rühmajuht Liili Ader. Kõigil oli võimalus osaleda viktoriinis, skulptuuride tegemisel ja maskoti joonistamises. Seinalehed valmisid koostöös koolidega, kajastades Sotši taliolümpiamänge.

RAIN JÄRV

Noorkotkaste ja kodutütarde tegevus sai Nõmmel alguse 1930ndatel. Parimatel aastatel kuulus organisatsioonidesse kokku üle 200 liikme. 2012. aastal taasloodud Nõmme rühmas on ligi 60 noort. Nõmmekad ootavad aga jätkuvalt oma ridade kasvu. Kui tunned, et soovid saada põnevaid kogemusi ja võimsaid elamusi, võta meiega julgelt ühendust. Teavet leiad Kaitseliidu Nõmme malevkonna veebilehel http://malevkond.ee/malevkond/ noored-kotkad-ja-kodututred/.

Sotši taliolümpiamängud andsid Saaremaa kodutütardele mõtte talviste kooliolümpiamängude korraldamiseks. Kahjuks ilmataat neid ei soosinud, seetõttu tuli esimesed talvised kooliolümpiamängud pidada 8. märtsil Kuressaare Vanalinna kooli spordisaalis.

Kaitse Kodu! 3/2014

Jõgeva põhikoolis korraldati 21. veebruaril Jõgevamaa noorkotkaste talvekogunemine. Seekordse laagri teemadeks olid tervis ja meediku eriala. SANDRA VÕSASTE

aager avati reede õhtul, esindatud olid Jõgeva, Mustvee, Tabivere, Laiuse, Voore, Kamari, Maarja ja Torma noored. Kodutööna oli igal rühmal valminud Vabadussõja-teemaline ettekanne. Avamisel võeti vastu ka uusi liikmeid. Et organisatsiooni astumine meeldejäävaks teha, olid korraldajad otsustanud tavapärasest vastuvõtust midagi erinevat ette võtta. Kandidaatidest said täieõiguslikud liikmed vana rüütlikombe järgi – mõõgaga kotkaks löömisel. Tseremoonia viidi läbi tõrvikute valgel ja kotkakslöömisel kasutati Vabadussõja ajast pärit mõõka.

Noored

Jõgeval õpetati noorkotkaid meedikuteks Olukordade läbimänguga katsumused aga ei lõppenud. Kõik noorkotkad sooritasid laagri lõpul eksami, mille tulemuste põhjal oli kahe vanema vanusegrupi poistel võimalus välja teenida meediku erialamärk. Seega oli, mille pärast pingutada. Lõpetamisel selgus, kes oli kahel eelmisel päeval tähelepanelik olnud ning märgi ja tunnustuse välja teeninud. 12–14-aastaste vanusegrupis sai märgi omanikuks neli poissi üheteistkümnest, vanusegrupis 15–17 aastat jagati märke üheksa, selles vanuses osalejaid oli kümme. Seega jagati välja 13 ehk kuraditosin meediku erialamärki. Lõppsõnades pandi kõigile laagrilistele südamele, et distsipliin on alati esmatähtis ja juhendajad innustasid noori edaspidi veel paremaid tulemusi püüdlema. Laager oli korda läinud ja kõik, kes sellesse oma panuse andsid, nii osalejad kui ka korraldajad, võisid hea tundega kodudesse saabuvat vabariigi sünnipäeva tähistama minna.

SANDRA VÕSASTE

Tervisest ja meditsiinist Laupäeva hommikul alustati õppetööga. Poisid olid vanuse järgi rühmadesse jagatud ja ka õpetatavad teemad olid valitud vastavalt osalejate vanusele. Kui 8–9-aastastele räägiti meelemürkide ohtlikkusest ja tervislikust toitumisest, siis kõige vanem vanusegrupp, noormehed vanuses 15–17 eluaastat, keskendus ainult meditsiinile. Kuigi paljudele poistele oli nuku abil elustamise õppimine juba tuttav, korrati see ülitähtsa oskuse kinnitamiseks mitmeid kordi üle. Poisid veetsid aega nii loenguid kuulates, õppefilme vaadates kui ka situatsiooniülesandeid lahendades. Mõistusele andsid puhkust üldfüüsiline trenn ja koolituste vaheaegadel tehtav rividrill. Lõõgastavalt mõjus ka külaskäik tuletõrjemajja, kus noorkotkastele õpetati väiksemate tulekollete likvideerimist ja igal soovijal oli võimalus tulekustuti kasutamist ka päris tule peal proovida.

Kuraditosin meediku erialamärki Pühapäeval tuli poistel kõik eelnevalt omandatu käiku lasta situatsiooniülesannetes, kus tuli kannatanutele erinevat laadi esmaabi anda, ka kiirabiga tuli osata korrektselt suhelda. Olukordade lavastamisel olid appi tulnud kodutütred, kes olid sealsamas laagris. Nad said kannatanute mängimisega hästi hakkama. Kaitse Kodu! 3/2014

Kõik noorkotkad sooritasid laagri lõpus eksami, mille tulemuste põhjal oli kahe vanema vanusegrupi poistel võimalus välja teenida meediku erialamärk

Inimene

Alu mõisa köis ei lohise — seda hoiab kindlalt

Olev Kalmus Aastad mööduvad, võimud vahetuvad, ent üle Rapla külje all paikneva Alu asula troonib endiselt uhke ja mornilt maskuliinne mõisahoone, mängides nõnda, nagu ajaloos, oma osa iga külaelaniku elus. Ametinimetuse järgi mõisaaedniku, kohustuste poolest mõisahoidja Olev Kalmuse elus mängib Alu mõis kandvat rolli. ASSO PUIDET, vabatahtlik reporter

ui mees ja maja 1954. aastal esimest korda teineteisele uudistavalt otsa vaatasid, oli Olev nelja-aastane. Mõisal oli selleks hetkeks turjal umbes 80 aastat, mille jooksul oli jõudnud tsaaririik põrmu variseda ning Eesti end vabaks võidelda ja vabaduse jälle kaotada. Oli käes uue ajastu koidik. Nii oma elutee alguses seisva Olevi ka kui mõisa jaoks.

Algkoolide ajast Sellesama 1954. aasta suve hakul oli mõisa kivist koridorides kõlanud viimane koolikell seal 1922. aastast tegutsenud algkoolile. Industriaalrevolutsioon võttis järjest kiiremaid pöördeid ja kooliruumid tuli loovutada aasta-aastalt üha enam ruume enda alla nõudnud masina-traktorijaamale. Ruum ruumi järelt võeti traktorijaamale ja kool suruti allkorrusele kokku. Lauldi ühegi instrumendita (varem oli harmoonium), suurt saali sai algkool masina-traktorijaama direktorilt paludes laenuks vaid kaks korda aastas: nääri- ja kevadpeoks. Lõpuks sunniti kool Väljamatsi talu tallist ehitatud ruumidesse, kust see 1972. aastal lõplikult hingusele saadeti, meenutab Agnes Kaeval (Kuusemäe) raamatus „Mõisapargikool“. Ent just Väljamatsi talu tallist kohendatud koolimajast sai kodu Raikkülast tulnud Olevile ja tema emale, Venemaa eestlasest võimukale ja võimekale naisele Helene Kalmusele, kellele anti auväärt koolitädi amet koos selle juurde kuuluva korteriga. Kui Olev Kalmuse mälu ei peta, paistis nende koduaknast kätte mõisa uhke torngi. Nõnda, et nende vahel püsis silmside. Ja mitte ainult. Mõisa uste ja 68

treppide kulutamiseks jagus Olevil põhjusi küllaga. Sai ju mõisast pärast kooli väljatõrjumist Alu elu keskpunkt, mille mõlemad uksed olid rahvale valla.

Mälestusi üle ei pahtelda Mõisa kolmandal korrusel asusid toona pikkadest pimedatest koridoridest paremale ja vasemale avanevad tillukesed korterid. Samad ruumid on praegu numbritubade ja köögina kasutusel. Ainult praegust piljardilaua ja mugavate diivanitega puhkeruumi ei olnud elamispinnaks ehitatud. Sellele Kaitse Kodu! 3/2014

Inimene Olevi sõnul pärinevad mõisa paraadsissekäigu välimised uksed ajast, mil maad valitses veel härrasrahvas

Küll aga asus sealsamas kohalikele noortele strateegilise tähtsusega luuk, mille kaudu pääses mõisahoone katusele. „Kas just plikad ka, aga poisid küll enam-vähem kõik käisid mõisahoone katusel,“ ei olnud Olev ainus, kes seal elanud vanemate ja korralikumate inimeste meelehärmiks mõisa plekk-katust tallamas käis. Esimene kord ei lähe Olevil meelest. Iial varem polnud ta seisnud puulatvadest kõrgemal. See oli vaatepilt, mis pisikese poisi jalust nõrgaks võttis. Kaitse Kodu! 3/2014

Nüüd on koridoride murenev, paksu värvikihiga kaetud krohv asendatud kipsplaatidega, nagu ka korduvalt ja korduvalt üle kleebitud, ent ikka siitsealt kulunud tapeet pisikestes kööktubades. Kergelt suitsu sisse ajavad küttekoldedki, mis õhuti nii hubaselt praksusid, on välja lõhutud ja radiaatoritega asendatud. Jah, maja on saanud uue hingamise. Ent mälestusi ei saa üle pahteldada. Need elavad mõisa koridorides edasi. Kuni on, kes mäletab. Olev mäletab. Näiteks on tal isiklik suhe praeguse numbritoaga 308, kuhu 1957. aastal kolisid koos emaga tulevane klassiõde Krista ja tema vend Tiit.

2 X KARRI KAAS

akendeta ruumile ei osanud keegi mõistliku ostarvet leida ja nii hoidis mõisarahvas seal oma koli.

Inimene KARRI KAAS

Praeguses piljardilaua ja mugavate diivanitega puhkeruumis asus Nõukogude ajal mõisarahva kolikamber. Kohalikele noortele paiknes seal aga strateegilise tähtsusega luuk, mille kaudu pääses mõisahoone katusele

KARRI KAAS

Sügisel said esimesse klassi läinud Olevist ja Kristast klassikaaslased ning Krista kaudu sõbrunes Olev ka aasta vanema Tiiduga. Helge mälestuskilluna on Olevil meeles Kirsta esimene Alu mõisas peetud sünnipäev. „Ma jäin veel natuke hiljaks, teised istusid juba laua taga,“ meenutab klassiõele raamatu kinkinud Olev. Ta ei tee saladust – eks Krista ikka meeldinud talle kah. „Tol ajal võib-olla veel mitte nii, aga me läksime siit edasi ka Rapla

kooli ja ta oli selline kena väike tüdruk,“ virvendab üle Olevi näo aastakümnete kaugusele tagasi vaadates soe, pisut mõtlik naeratus.

Mõisa asemel mugavused Napilt oleks Olevistki võinud saada mõisaelanik. Nimelt pakuti tema emale uhket, maast laeni ja pea seinast seina ulatuva kaarja aknaga korterit, mis asus kohas, kus praegu kooli kööginurk. Saatuse ja sangarlike Nõukogude ehitusmeeste tahtel aga valmis just siis Tallinna maanteel tolle aja standardite kohaselt kõigi mugavustega ahiküttega kortermaja. „WC oli igas korteris, aga vannituba ja pesuköök olid all keldris,“ kirjeldab Olev 1957. aasta „luksuselamut“. Et Olevi emal oli piisavalt mõjuvõimu, koliski Olev koos ema ja võõrasisaga hoopis Tallinna maanteele. Metallist keerdtreppi, mis praegu köögist torni sauna viib, tol ajal polnud. Ei olnud ka sauna ega selle eesruumi. Oli lihtsalt üks tuvila-kolikamber, kuhu pääses puidust redelit mööda. Ning kui kuhugi pääses, kas või ainult mööda kipakat redelit, pidid Olev ja tema kamraadid sinna ka minema. Võib-olla just seal, kõrvaliste silmade eest varjul, tõmbas Olev oma esimese sigareti. Või viimase. Suitsetamise jättis Olev maha juba kümneaastaselt. Seda pärast kuut aastat suitsetamist. „Elasin koolimajas. Koolilastel oli ikka suitsu kaasas,“ mäletab Olev, kuidas ta kõigest nelja-aastase poisikesena esimest korda sigaretti proovis. Hiljem

Olevil on isiklik suhe praeguse numbritoaga 308, kuhu 1957. aastal kolisid koos emaga tema sõber Tiit ja viimase õde Krista. Sügisel said esimesse klassi läinud Olevist ja Kristast klassikaaslased ja nii sõbrunes Olev ka aasta vanema Tiiduga

Kaitse Kodu! 3/2014

Ent ega raadiotehnik ise naljalt mööda kipakat treppi torni tõusta viitsinud, vaid eelistas oma samas majas asuvat korterit. Küll aga oli tornitipus asuv ruum hinnatud kohalike raadioamatööride seas. „Raadioamatöörlus oli Nõukogude ajal ainuke legaalne viis kapitalistidega otseside pidamiseks,“ ütleb Olev, „raadioamatööride võimalused olid avaramad kui neil, kes kodus Ameerika Häält kuulasid.“

Kino peab saama Multifilmid jõudsid Olevi ja teiste külaelanikeni 1956. aastal mõisa punanurka üles seatud Alu esimese televiisori ekraanilt. See oli pisike, 12x9 cm ekraaniga teler, mille ette oli paigaldatud destilleeritud veega täidetud suurendusklaas. Mõnikord asendas vett ka piiritus. See võis olla üheks põhjuseks, miks telerit päevasel ajal, kui saateid polnud, lukustatud kapis hoiti. Õhtul avanesid kapiuksed ja koos nendega imeline televisioonimaailm. „Vaadati nagu kino, toolid olid ilusti reas,“ meenutab Olev.

Teated Alu mõisast ulatuvad 1409. aastasse, mil valdus kuulus Taani ajal vasalliseisusse tõusnud Abweni perekonnale. Hiljem vahetas mõis pärilus- ja sugulussuhete tõttu tihti omanikke. Ajaloolaste arvates eksisteeris mõis tol ajal üksnes maavaldusena, sest selleaegse hoonestuse jälgi ei ole leitud. Esimesed napid teated mõisa hoonete kohta pärinevad 1732. aastast — siis olid olemas vesiveski ja kaks mõisale kuuluvat kõrtsi.

Inimene

ALU MÕIS

1858. aastal ostis Alu mõisa avalikul oksjonil Otto von Lilienfeld. Härrastemaja, kus tänapäeval asub Kaitseliidu kool, valmis 1860.—1870. aastatel. Härrastemaja kavandas tollase mõisaomaniku Otto von Lilienfeldi tellimusel üks 19. sajandi nimekaimaid Eesti arhitekte Paul Friederich Wilhelm Alisch. Alu mõisa härrastemaja on uusgooti stiili parimaid näiteid Eestis. Kuubikukujuline hoone meenutab väikeste nurgatornide ja katusekarniisidega keskaegset kindlust, millega liitub massiivne viie korrusega nurgatorn. Häärber on kolmekorruseline: soklikorrusel asusid majandusruumid, esimesel korrusel elutoad ja külaliste vastuvõtu ruumid ning teisel suur saal ja muud esindusruumid. Läbi kahe korruse kõrgub uhke keerdtrepiga vestibüül. Mõisaansambli oluline osa on mõisamaja ümbritsev looduskaitsealune tiikidega park, mida hakati rajama üheaegselt lossiga. Pargi üldpind on 11 ha, millest 4 ha võtavad enda alla seitse tiiki. 1922. aastal toodi võõrandatud mõisahoonesse Rapla kool ja võeti järgmisel aastal koolivõrku kui Alu 6klassiline algkool, mis tegutses seal 1955. aastani. Seejärel asustas mõisa masina-traktorijaam ja hiljem koondis Eesti Põllumajandustehnika. Häärber teenis kohalikku rahvast ka kultuurimaja ja pensionäride keskusena. Viimasena kolis lossist välja raamatukogu.

Üheks Olevi lemmikobjektis on NATO saali seinal rippuv suur maal, mis kujutab esmapilgul suursugust mõisahoonet. Põhjalikumal vaatlemisel selles aga enam nii kindel olla ei saa

Kaitse Kodu! 3/2014

KARRI KAAS

Hiljem anti torn raadiotehnikule. Kohalikud puusepad klopsisid kokku mööda seinaääri üles kerkiva keerdtrepi. Ronimises karastunud Olev aitas paberitega raadiotehnikul maaparandusautode raadiosaatjatega ühenduse pidamiseks vajaliku antenni torni katusele püsti ajada.

Lisainfo

sai sigarette näpatud mõisahoonet remontinud meestelt. Siis aga kadusid müügilt ja töömeeste tööriistakastidest Olevi lemmikud, mentoolimaitselised Nordi sigaretid. „Teised sigaretid mulle ei meeldinud ja suitsetamine tuli maha jätta,“ meenutab Olev, muiates alati endamisi, kui kuuleb, et keegi jälle kurdab, et tänapäeva noored on hukas.

Inimene

ja tuhmus. Stalini büst ja pildid olid esimesed, mis püünelt ära korjati. Kord jõudis järg ka Lenini kujudeni. Kellele need pärandati, Olev ei tea. Küll aga olid ümberkaudse rahva seas jätkuvalt populaarsed kinoseansid, mida näidati kaks korda nädalas sealsamas punanurgas, millest hiljem sai kinoklass. Elu esimese filmi nägigi Olev ära just Alu mõisas. Selleks linateoseks oli Prantsuse lõbussõjakas seiklusfilm „Tulp Fanfan“. Tänagi löövad Olevi silmad särama, kui ta meenutab, kuidas vahva sõdur Fanfan üksi kindlust kaitsma jäädes iga akna peale püssi pani ja siis nende kõigi vahet joostes vaenlase pihta tuld andis.

Terves kehas terve vaim Kinoklassi kõrval, mõisa kõige suuremas, praeguses NATO-nimelises saalis käis vilgas klubiline tegevus. Etlesid teatritrupid, mängiti ja tehti ähemat muusikat. Küla uhkusama seks oli kohalik ansamhädatarvibel Consumero, mis pakkus teravat konku- lik kui tänapäeva rentsi Raplas tegutsenud inimesele internet Omegale. „Ütleme, nigu ja nutitelefon, oli The Beatles ja Rolling Stones. Siin olid sellised toona külarahvale rajumad mehed ja seal postkontor. olid paipoisid.“

KARRI KAAS

Praeguse jõusaali ruumes tegutses kauplus, mis oli kuni 1972. aastani Alus ainuke

Hiljem, kui televiisorid rohkem levima hakkasid, minetas luupteleviisor oma tähtsuse. Teleri ette poolkaarde seatud toolidele jagus üha vähem inimesi ja millalgi 1960ndatel kingiti kaugelevaatamise aparaat Alu koolile.

EHA JAKOBSON

Umbes samamoodi kaotas tähtsuse kohalik punanurk. Valge värviga punasele kangale kirjutatud loosungeid uuendati üha harvem. Kangas tolmus

Jääb vaid imestada, kuidas talusid kolmanda korruse elanikud altpoolt paiskuvaid kriiskavaid kitarri- ja mürtsuvaid trummisoolosid. Aga, nagu Olev märgib, ega pidu saa pidamata jääda ning kui oli pidu, siis juba tervele majale. Olev teab, millest

Tornitipus asuv ruum, praegune saun koos eesruumiga, oli hinnatud kohalike raadioamatööride seas. Sealt oli võimalik ühendust võtta kapitalistidega mujalt maailmast

Kaitse Kodu! 3/2014

Kui saalis, mille otsaseina kattis hiigelsuur maal külarahvaga juttu ajavast Leninist, parasjagu kultuurilise tegevuse või poliitagitatsiooniga hinge eest hoolt ei kantud, pandi seal rõhku ihu treenimisele. Küll olid Lenini silmad tunnistajaks maadlusmattidel peetud rammukatsumistele, küll mõõduvõtmistele koroona- ja lauatenniselaua ääres. Koroonas oli Olev kõva käpp, aga lauatennis talle eriti ei istunud. Võib-olla sellepärast, et just tema oli see, kes osava poisina pidi ikka ja jälle ronima pallide järele saali kõrge ahju otsa. Kes teab, võibolla on seal praegugi veel mõni pall.

Inimene

EHA JAKOBSON

räägib, sest ega tema naljalt ühtki pidu vahele jätnud.

Kibe sporditegevus käis mõisa peaukse juurest teisele korrusele viiva keerdtrepi allgi, kuhu oli üles seatud omaaegne jõusaal. Mattide ja tõstekangiga. Jõud, osavus ja julgus aga pandi proovile mööda sedasama keerdtrepi teisele korrusele tõustes. Ent mitte trepi pealmist poolt kasutades, vaid selle all astmete küljes rippudes, seega käte jõul. „Mina ronisin ka päris üles välja,“ ei ole Olevil midagi häbeneda.

Vahest veelgi olulisem kui kino- ja spordisaal oli kohalikule rahvale mõisahoones praeguse jõusaali ruumes sisse seatud kauplus – küla ainuke kuni 1972. aastani. Ehkki ka toona võis seal teinekord tunda higihaisu, domineeris siiski keeduvorstist, värskest saiast, kaladest ja piimast koosnev lõhnabukett. Poeruum oli õdus koht, nagu Olev mäletab. Nurgas ümmargune plekkahi, mille vastas mehed külmemal ajal õlut soojendasid. Ja muidugi lett, mille tagant Tiidu ja Krista ema Milvi kauplust valitses. „Kõik Alu rahvas sai siin oma asjad ära aetud,“ kinnitab Olev. „Siin oli kommi ja siin oli leiba ja siin oli silku ja siin oli heeringat,“ ei olnud Olevi sõnul millestki puudus. Ning kui oli, siis sai seda tuua Rapla kauplusest.

siklikus

Samal, esimesel korrusel asus plaanis ka kohalik söökla. Läbipuuritud parimate käepidemega alumiiniumnoad ja -kahvlid, plekktaldrikud ja hulka jääb plekid laudlinal. Piimasupp, aeg, mil Olev praad ja magustoit. Nagu ikka Kaitseliitu tol ajal. Ei midagi üleliigset ega sobimatult peenutsevat, aga astus. kõhu sai odava raha eest korralikult täis. Söökla suure pliidiga köök ehk maja süda asus muide Olevi praeguses kabinetis. Ning vähemat sama hädatarvilik kui tänapäeva inimesele internet ja nutitelefon, oli toona külarahvale Alu mõisa esimesel korrusel, ruumis, kus praegu töötab kooli haldusspetsialist, asunud postKaitse Kodu! 3/2014

Kibe sporditegevus käis mõisa peaukse juurest teisele korrusele viiva keerdtrepi allgi, kuhu oli üles seatud omaaegne jõusaal. Jõud, osavus ja julgus aga pandi proovile mööda sedasama keerdtrepi teisele korrusele tõustes. Mitte trepi pealmist poolt kasutades, vaid selle all käte jõul astmete küljes rippudes

KARRI KAAS

Elu enne internetti

kontor. Ja selle juhataja ingerisoomlannast Anna, kes vaatamata oma ametlikule olekule hea meelega kõigiga, kel postkontorisse asja, juttu ajas. Ja kellel ei oleks olnud sinna asja? Esialgu, kui postiljone veel polnud, tuli seal käia isegi posti järel. Käis Olevgi. Võimalik, et just sealtsamast Annalt ostetud ümbriku sees saatis ta teele oma esimese armastuskirja.

Aeg oli selline Eks saabunud kord ka Olevile aeg kodukohast kaugemale lennata. Tiivad kandsid ta Luuale metsatehnikuks õppima. Et aga maakera on teatavasti ümmargune, jõudis Olev oma eksirännakutelt 73

Isiklikus plaanis parimate hulka jääb aeg, mil Olev Kaitseliitu astus. Ühena esimeste seas, kui Raplas Kaitseliit taastati. Miks? Selle küsimuse peale heidab Olev usutlejale üllatunud pilgu: „Aeg oli selline – vaja oli.“ Kui on vaja, siis tuleb ära teha. Nii palju, kui vaja, ja kui võimalik, siis ka rohkem.

Lisainfo

Inimene

üsna pea kodukülla tagasi. Ja ega ta siit enam palju kaugemale läinudki. Möödusid aastakümned, millesse mahtus igasugu aegu, nagu Olev ise märgib. Nii paremaid kui ka kehvemaid.

Ühel päeval viis saatus aga Olevi kusagil poolel teel Rapla ja Alu vahel kokku Kaitseliidu kooli eelmise juhataja Riina Nemvaltsiga. Kodukülast Rapla poole sõtkudes märkas Olev, et teepervel asjatab üks naisterahvas jalgratta juures. Jõudnud lähemale, tundis Olev jalgratturis ära omakülainimese Riina. Selgus, et naine ei saanud ootamatult tühjenenud rattakummile enam kuidagi õhku sisse. Oli kaasavõetud pumba lohvi või ventiiliga midagi, ei tea, aga igatahes oli Riina juba pikemat aega ilma erilise tulehe asja tahab museta pumbale valu andnud. Olev, kellele Mõistagi pakkus Olev abi.

mõis tuttav

Ühelt poolt Riina naiseliku nagu oma peopesa, jonni ja visaduse, teisalt tänagi veel selgeks teha: märkimisväärselt heas vormis kummitusi Alu mõiOlevi jõuga saadigi viimaks rõhk rehvile sisse ja mõlemad sas ei ole. jätkasid oma teed. Võib-olla isegi tagasi vaatamata. Ent vastastikusele usaldusele oli alus pandud. Just seesama seik andis Olevile julgust 2008. aastal, mil Riinast oli saanud juba kooli juhataja, tulla ja tema käest küsida, kas koolil ei oleks ehk pensionile suunduva aedniku asemele uut vaja.

KAITSELIIDU KOOL Kaitseliidu kool alustas oma tegevust 3. märtsil 2001 Vana-Võidus. 2003. aasta algusest tegutseb kool Raplamaal Alu mõisas. Enne seda viidi kaitseliitlastest juhtide väljaõpet läbi peamiselt malevates ja Kaitseliidu peastaabi korraldatud kursustel. Kooli tegevusvaldkonnaks on kaitseliitlastest allüksusepealike ja instruktorite väljaõppe planeerimine ja läbiviimine, erialakursuste ning kaadritöötajate täiendõppe korraldamine. Lisaks viiakse läbi egiidialuseid kursuseid, mille kvaliteeti kool kontrollib ja tagab ning annab kursuste lõpetamisel välja oma tunnistuse. Kaitseliidu kooli loomisel on nii nõu kui ka jõuga olnud abiks Taani Kodukaitse kool.

Oligi vaja ja sellest päevast peale on Olev mõisas tööd rabanud, kandes ühtviisi hoolt nii maja välisilme kui ka sisemise ilu eest ja kulutades sellele vaat et rohkemgi aega kui oma kodule. Ühe asja tahab Olev, kellele mõis tuttav nagu oma peopesa, veel selgeks teha: kummitusi Alu mõisas ei ole. Rääkigu need naised, mis tahavad. Ei ole tegelast, kes väidetavalt inimesi mõisa treppidest alla lükkab, ega ka mitte toda teist, kelle ametiülesanne olevat kanda hoolt selle eest, et kõik mõisa saalides olevad kellad näitaksid eri aega. Aega, mis minut minuti järel meist läbi voolates minevikuks saab. Selle katkematus voolus on Olev jõudnud vahepeal soliidsesse ikka. Eestimaa on taas vabaks saanud. Mida toob aeg meile homme? Ei tea. Aga uskuda võib, et mõisahäärber püsib ja on selle tunnistajaks.

EHA JAKOBSON

Ka Olevist oleks kunagi võinud saada Alu mõisahoone elanik, kui tema ema oleks vastu võtnud korteri, kus praegu asub kooli kööginurk. Tornitippu tõusvat keerdtreppi sel ajal veel ei olnud. See ehitati maja viimase remondi käigus

Kaitse Kodu! 3/2014

Telli KK! postkasti! Kaitse Kodu! aastatellimus 2.85 â&#x201A;Ź Ajakiri on sulle tasuta, maksad vaid postikulu Vormista tellimus Eesti Posti tellimiskeskkonnas www.post.ee vĂľi postkontoris Kaitseliidu ajakiri Kaitse Kodu! ilmub 8 korda aastas