L I S A T E AV E
ARVUSTUS
Lahing Argonne’i metsa pärast käivitus Antanti võimsa ettevalmistava suurtükitulega, mis külvas ööpäeva jooksul sakslaste positsioonid hinnanguliselt üle neljakümne tuhande tonni lõhkeainega. 26. septembril alustasid Ameerika ekspeditsioonijõud oma rindelõigus suurt pealetungi ning lõikasid kiiluna mitme miili sügavusele vastase positsioonidesse. Pärast esmast kiiret edu hakkas aga ründajate hoog raugema. Filmis aset leidvad sündmused said alguse 2. oktoobril, kui ameeriklaste 77. jalaväediviisi nelja pataljoni jäänustest kokkuklopsitud üksus major Whittlesey juhtimisel tungis Argonne’i metsa ning sattus kotti, sest seda tiibadelt toetama pidanud jõud polnud oma sektorites ülesande täitmiseks vajalikke läbimurdeid sooritanud. Vastase ülekaalukate jõudude piiramisrõngas viibitud kuue päeva jooksul kaotas üksus oma viieja poolesajast mehest pea kakssada surnute ning sada viiskümmend vangilangenute või haavatutena. Ainult 194 sõdurit olid täie tervise juures, kui omad 8. oktoobril nendeni jõudsid. Allikas: McCarthy, J. 1977. The Lost Batallion. – American Heritage, Vol 28 (6) [http://www. americanheritage.com/content/lost-battalion] 04.03.2017.
Eriti karm peitusemäng Seekord sattus mu töntside näpukeste vahele „Kadunud pataljon” – film, mis kajastab I maailmasõja sündmusi, täpsemalt küll üht väga konkreetset sündmust, mille käigus Ameerikamaa sõjamehed oskasid metsa vahele terve pataljoni jagu sõdureid ära kaotada. Ja see juhtus veel päriselt. Tekst: GUNNAR VASEMÄGI
76
3 | 2017
Kui lugesin interneedusest arvustusi, jäi mulle filmist mulje kui lustlikust „koguperesõjafilmist”, mille käigus ports sõdureid kuskil metsas vaenlastega peitust mängib. Aegajalt kõlavad kuskil hüüded „kuku!”, vaenuvägi tormab müdinal kohale, sätib oma sõjariistad paika ja siis ... vaikus, ei midagi. Sest hüüdja on juba ammuilma teises metsaservas. Selline mulje jäi. Väga vale mulje, nagu selgus pärast filmi läbivaatamist. Osalt mängis siin tõenäoliselt kaasa keskendumine „keskmisele” Eesti metsale, kus iga saja meetri takka on midagi uut – paduvõpsik vahetub iidvana kuusetuka vastu, siis tuleb läbimatu soo, siis veel mingi asi ... Räägi sihukest juttu kuskil Euroopas. Ühesõnaga see, mida fi lmis metsa pähe näidatakse, on keskmisele võsaeestlasele pigem park kui mets. Lugu siis järgmine: sügisel 1918 nuputasid USA ekspeditsiooniväed
koostöös Prantsusmaa vastavate asjameestega välja rünnakuplaani, mille käigus üks sats Ameerika sõjamehi pidi tungima läbi Argonne’i metsa, mingid Prantsuse väed olid ette nähtud askeldama ühe lagedama koha peal ja veel mingid jõud pidid ka midagi tarka korda saatma. Vaat nende Argonne’i metsa saadetud meestega juhtus see jama, et nende tiibadelt rünnak ebaõnnestus ning umbkaudu 500 ameeriklast jäi metsa sakslaste keskele kügelema. Polnud neil ei sidet tagalaga, toiduega sõjamoona tagavaraks. Nad möllasid seal 4–5 päeva, kaotasid pea kaks kolmandikku isikkoosseisust, kuid pidasid vastu, kuni väejuhatus nad „üles leidis”. Filmi peategelane on major Whittlesey, kaevikuski igal ajahetkel korrektse väljanägemisega ohvitser, kõik kuuenööbid alati kinni ja kiiver otse peas. Film jälgibki major Whittlesey juhitud 77. pataljoni käekäiku
