Ei näe kopterit? Ei saagi näha!

EI NÄE KOPTERIT?EI SAAGI NÄHA!

Kui ühe lennumasina väljatöötamisele on kulutatud paarkümmend aastat ja 7 miljardit dollarit ning siis ühel päeval teatatakse, et kogu ettevõtmisest loobutakse – kas see tähendab, et tegelikult saadi ülisalajane lennumasin ikkagi valmis?

Tekst: ANDRIS TAMMELA, vabatahtlik kaasautor

Jutt käib helikopterist RAH-66 Comanche. Sellest 1996. aastal USA armee tellimusel arendama hakatud lennumasinast pidi saama kõige rajum kopter üldse – nähtamatu, hääletu, surmav. Aga tõenäolisemalt sai sellest tegelikult kõige kallim helikopter, mida kunagi ei tehtud.

Super-helikopteri idee sündis aastal 1982, mil külm sõda jälle kuumaks kätte ära kiskus. Iseäranis Afganistanis, kus Nõukogude väed ameeriklaste toetatud mudžaheedidega vastastikku üksteise verd lasid. Kuus aastat arutleti ja fantaseeriti valitsuse ja armee tasandil, milline peaks olema uus kopter, mis tõukaks troonilt legendid, nagu Iroquois, Cobra ning Black Hawk, ja viiks lennunduse 21. sajandisse.

Kui visioon enam-vähem paigas, hakati otsima võimalikku tootjat. Veel kolm aastat hiljem, 1991. aastal, lõi armee käed Boeing-Sikorsky meeskonnaga, et need toodaksid helikopteri, mis suudab Nõukogude armee soldateid rünnata nii, et need ei saa arugi, mis neid tabas. Enne, kui on hilja.

RAHA MUUTUS NÄHTAMATUKS

Paraku jäädi hoopis helikopteri valmistamisega hiljaks. Nõukogude Liit ja selle armee jõudsid enne laiali minna, kui jänkid suutsid oma superkopterit üldse ehitamagi hakata. Aga tühja sest Nõukogude Liidust. Maailm on suur ja lai ning kellegagi ikka võidelda saab. 1992. aastal kirjutati USA armee plaanidesse sisse, et esimesed Comanche’id hangitakse tootjalt aastal 1996. Nii ei läinud. Ka aasta hiljem polnud nad veel ühtegi saanud.

Aastal 2001 kirjutas ajakiri Wired, et kui Afganistani sõda peaks veel kestma veel aastakese, siis just seal saab maailma moodsaim helikopter oma tuleristsed. Afganistani sõda kestiski veel aasta ja kauemgi. Ent Comanche’id sinna ei jõudnud.

Planeeritud 1200 kopteri asemel valmis vaid kaks prototüüpi ja valmistoodangut ei jõutudki ära oodata. Selle asemel otsustati 2004. aastal kogu ettevõtmisel juhe seinast tõmmata, jättes niimoodi üsna lolli mulje Boeing’i esindajast, kes oli vaid päev varem avalikkusele teada andnud, et Comanche’i arendustööd käivad plaanipäraselt ning püsitakse graafikus.

Igal juhul näis ettekäändeid projekti lõpetamiseks olevat küllaga. Esiteks polnud päris selge, kas superkopterile plaanitud mootorid on ikka piisavalt võimsad, et täisvarustuses ja -relvastuses helikopterid maast üles kergitada. Ei pea olema just lennundusekspert mõistmaks, et lennuvõime on helikopteri juures suhteliselt oluline näitaja. Samas muidugi – kui lähtuda eesmärgist jääda vaenlase poolt avastamata, on kõige kindlam maa peal püsida.

Teisalt ei saa välistada, et mootorid olid siiski piisavalt jõulised. Neid ei õnnestunud lihtsalt katsetada, sest keegi ei teadnud, kui palju täislastis helikopter hakkab kaaluma – põhjusel, et selle kõiki komponente ei saadud valmis. Kolmandaks oli maailm ja selle lahingutandrid võrreldes 1982. aastaga, mil unistus Comanche’ist sündis, totaalselt muutunud. Nagu on märkinud toonane kaitseanalüütik Cindy Williams: nišš, millesse Comanche asetus, oli muutunud ebavajalikuks.

Lisaks, nagu näitasid 2003. aastal läbi viidud testid, oli prototüübil tõsiseid probleeme elektri- ja sensorsüsteemidega. Tõrkusid ka relva- ja navigatsioonisüsteemid, samuti tarkvara. Ehk siis sisuliselt: kui kõrvale jätta, et helikopter polnud õieti lennu-, manööverdamis-, navigeerimis- ega laskevõimeline, oli tegemist päris hea masinaga. Aga neid raskesti ignoreeritavaid puudujääke arvesse võttes oli tegemist täieliku läbikukkumisega.

KAHTLUSED JÄÄVAD

Või äkki siiski mitte? Seitse aastat pärast Comanche’i arendustööde lõpetamist, kui USA eriüksused 2011. aasta 2. mail Pakistanis redutanud maailma tagaotsituima terroristi Osama Bin Ladeni vagaseks tegid, kirjutasid mitmed meediaväljaanded, et rünnakus osalesid nähtamatud helikopterid. Viidates võimalusele, et RAH-66 Comanche ei olegi tegelikult maha kantud.

Armee lükkas selle spekulatsiooni kiiresti ümber, kinnitades, et operatsioonil kasutati mitte Comanche’e, vaid hoopis modifitseeritud Knighthawke’e. Ent kas nende juures ei võidud kasutada just Comanche’i arendamise käigus väljatöötatud tehnilisi lahendusi?

Seda ei saa välistada. Eriti arvestades, et nii USA kaitseministeeriumi asesekretär Thomas Hawley kui kunagine USA armee ülemjuhataja Peter Schoomaker on väitnud, et Comanche’i arendamist ei saa kuidagi nimetada läbikukkumiseks ja selle käigus omandatud teadmisi saab kasutada tulevikulahendustes. Mis omakorda viitab teoreetilisele võimalusele, et Comanche’i polnudki plaanis valmis saada, vaid see oligi erinevate, üksikult võetuna mitmesuguste sõjamasinate peal kasutatavate tehnoloogiate katsetamise projekt. Kui nii, siis ei saagi ehk Comanche’i saagat läbikukkumiseks nimetada.

ENNEGI „NÄHTUD”

Tegelikult ulatub varjestustehnoloogia ajalugu juba esimese maailmasõja aegadesse. Nimelt eksperimenteerisid sakslased siis läbipaistva materjaliga Cellon, mis pidi raskendama sellega kaetud lennukite jälgitavust.

Tõsisemalt jõuti tehnoloogia väljatöötamiseni 1970. aastatel, kui lennumasinate tootja Lockheed Aircraft matemaatik Denys Overholser mõtles välja arvutiprogrammi Echo 1. Programm muutis võimalikuks ennustada radarite signatuure, mis omakorda võimaldas välja töötada suurema osa radarisignaalidest lennukilt eemale peletava materjali. Et lennukit veelgi raskemini tabatavaks muuta, vähendati ka selle mootorimüra ja kodeeriti paremini raadiosignaalid.

Tõenäoliselt sai sellest tegelikult kõige kallim helikopter, mida kunagi ei tehtud.

Selle tehnoloogia baasil sündiski 1980. aastate lõpus Lockheedi ülisalajane pommitaja F-117 Nighthawk, mis sai oma tuleristsed 20. detsembril 1989 Panamas. Tollal oli tegu nii salajaste lennukitega, et neid katsetati ainult öösel ja mõni pealtnägija võis neid pidada ka tundmatuteks lendavateks objektideks. Et ameeriklastel on tõesti olemas radaritele peaaegu nähtamatud lennukid, sai aga selgemaks kaks aastat hiljem Iraagis, kui F-117-t kasutati operatsioonis Kõrbetorm.

MÜRA MAHA!

Üks asi on jääda märkamatuks radariekraanil. Teine, palju proosalisem probleem seisneb aga selles, et inimestel on kõrvad ja kui nad neid sihipäraselt kasutavad, pole neile võimalik kopteriga salaja pea kohale lennata. Isegi drooni on õhus kuulda, mis siis veel helikopterist rääkida.

Ent selleski osas on insenerid viimastel aastatel teinud väikesi edusamme. Mitte küll USA-s, aga hoopis Euroopas, kus Prantsuse-Saksa-Hispaania ühisettevõtte Eurocopter spetsialistid mõtlesid välja täiesti uue disainiga rootoritiivikud. Nimelt asendasid nad senised sirged tiivikulabad linnutiiba meenutavate labadega, vähendades nõnda labade kokkupuudet õhuga ja sellest tekkivat müra pea viiendiku võrra.

Nii et kui pimeduses siugleb teist üle vaikselt surisev suur lennumasin, pole see tõenäoliselt mitte maavälist päritolu hõljuk, vaid „nähtamatu“ kopter. Ja kes teab, ehk on selle küljes ka mõni Comanche’i arendustöö käigus leitud vidin.

ALLIKAD:

https://www.popularmechanics.com/military/weapons/ g1339/10-weapons-that-never-made-it/?fbclid=IwAR3uY ERjyGCKvDqYZQV8lOFrYyI1XpQqjXuV83FBGIqcdMF4U SZzl_f4-Cs

https://en.wikipedia.org/wiki/Stealth_helicopter

https://en.wikipedia.org/wiki/Stealth_aircraft

https://www.zdnet.com/article/silent-rotor-blades-couldlead-to-true-stealth-helicopters/

http://nation.time.com/2012/05/25/real-lessons-from-anunreal-helicopter/