Jõulud Jaapani moodi

JõULUD JAAPANI MOODI

Jäi näppu üks vana klassik, mille otsustasin seekord käsitlusele võtta. Kuna selle filmi kohta on hästi arvanud mitte ainult kinopublik, vaid ka kriitikud, on põhjust enam kui küll. Valmimisaastaks 1983 ja filmiks „Merry Christmas Mr. Lawrence”.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor

Tegevus ei toimu sedapuhku otsejoones sõjaväljal, vaid pisut eemal. Asukohaks on täpselt arusaamata koht kusagil Aasias, sõjavangide laagris, mida juhib otsast otsani patriotismi, keisritruudust ja muud säärast kraami täis ülem Yonoi. Teda assisteerib tublisti seersant Hara, kes on muidu enam-vähem samasugune, kuid armastab vahelduse mõttes aeg-ajalt vange ja alluvaid peksta. Aastanumbriks kirjutatakse filmis 1942.

Laagris on vangis ports Inglise päritolu sõjamehi, kelle põhiline häda peale kehva toidu, viletsa ümberkäimise ja kõige muu on suuresti see, et nad ei hammusta vangistajate loogikat kohe mitte kuidagi läbi. Sama seis on vastaspoolel: inglaste käitumine ei jõua ka jaapanlasteni. Segaduse keskel püüab vahendaja rollis nii ühele kui teisele poolele asju selgeks teha kolonel Lawrence. Paraku mitte alati õnnestunult.

Lugu oleks üksjagu hull, kui juhtumisi poleks kaht mõnevõrra koomilist, ka tragikoomilist kuju, kes oma olemusega teevad kõik võimaliku, et toimuvat kultuuripõhist segadust veel sõgedamaks ajada – seersant Hara ja kapten Hicksley. Oma kemplemises ja kivistunud arusaamades meenutavad nad kangesti Inglise komöödiast tuntud „kaht torisevat vanameest“, kes on omavahel tülli pööranud ega suuda kokku leppida, kui roheline oli vanasti rohi, kui halastamatult juhm on vestluspartner ning kui taibukas ja andekas kõneleja ikka ise on. Hicksley kipub ka Lawrence’i kallal näägutama, sest selline kahe maailmavaate vahel võnkuv tegelane käib talle ilmselgelt närvidele.

Kõige tipuks saabub vangilaagrisse uus vang Jack Celliers, kel on asjadest muidugi oma arusaam, ning tema tegevus külvab segadust veelgi. Ühel poolel on arvamus ja teisel poolel on arvamus. Paraku on ühed vangid ja teised vangivalvurid ning vastaspooled enda õiguses veendunud kasvõi nui neljaks.

Juba filmi valmimise ajal kippus kriitikutel vaimustus peale, et tegemist on ühe väga omamoodi sõjafilmiga.

Tuleb nõustuda. Eks juba see, et tankiga seal ringi ei müristata, lennukitelt vastasele midagi pähe ei kallata ja nii edasi. Sõda nagu polekski! Ei ole ka plahvatustes hüplevaid bensiinivaate ega eriefekte, kui just mitte paukpadruneid eriefektideks pidada. Ometi näitab teos päris kenasti seda, mis toimub suure sõja selja taga. Sõda ei peeta vaid eesliinil, seda kannatab vabalt mujalgi pidada. Vangilaagris seda enam.

Režissöör keskendub pigem sõjale, mida inimesed peavad enda peades. Kenasti võpsikusse peidetud vangilaagris kerkib üles kultuuride konflikt. Pea ei saa mitte aru, mida saba teeb, talle jääb mõistmatuks, miks ei ole sealpool otsas teine samasugune pea. Filmis on inglaste meelest ülimalt mõistlik, kui sõjamees ennast aeg-ajalt vangi annab, seeläbi oma elu säästes, eriti kui vastupanu oleks kole mõttetu rapsimine. Jaapanlased seevastu on nõus enestel kasvõi puulehega kõri läbi lõikama, et jumala eest mitte vangi langeda. Ühes otsas pragmatism, teises fanatism. Vangi langenud sõjamees võib heal juhul kodumaale tagasi sattuda, vahest võtab isegi uuesti relva kätte, aga surnud sõdurite elluäratamine on läbi aegade olnud väga suur probleem.

Lõpukaadrid olid küll mõneti ootuspärased, kuid sisaldasid korraliku koguse filosoofiat. Kes on võitja, kes kaotaja; mis on yin ja kus on yang, selle üle võiks pikalt heietada. Väga hoogu sellega ei minda, film kestab niigi paar minutit üle kahe tunni. Aga täiesti vaadatav ja igav selle kahe tunni jooksul ei hakka.

Suurepärase rolli teeb Tom Conti Lawrence’ina. Tema kõrval püüab särada Celliers’i rolli tegev David Bowie, kuid ei vea välja, no ei vea. Hea küll, internetis leiduvate andmete kohaselt jõudis 1983 linale kogunisti kolm filmi, kus Bowie miski rolli tegi, kuid näitlejana pole ta suutnud kordagi muljet avaldada. Hoopis edukam on ta olnud filmidele, seriaalidele ja kuhu iganes oma muusikat müües, nimekiri on ikka mitu ekraanitäit pikk. Ma ei taha nüüd väita, nagu näeks Bowie ekraanil välja kui paekivinäoga puujumal, kaugeltki mitte. Samas teeb Tom Conti väga hea etteaste, Bowie teeb aga lihtsalt rolli. Mitte väljapaistva, vaid sellise tavalise, prosta. Nagu müüja kusagil bensukas, kes teeb oma tööd korralikult, kuid viis minutit pärast lahkumist ei suuda sa tema nägu meenutada. Bowie’t on paraku näidatud telekas, temast on kirjutanud meedia, teda on pisut raskem unustada. Muidugi on filmi ülesehitus selline, et mingil hetkel võib peategelaseks pidada Lawrence’it, mingil hetkel Celliers’i. Ometi on nii üks kui teine tegelaskuju filmis räägitava loo puhul vajalik, koondada ei saa kumbagi, seega on mõlemad ühed peamised tegelased. Ja siin teeb Conti lihtsalt parema soorituse.

Jaapani näitlejatega on ikka seesama häda, mis alati. Kui tegu pole just otsapidi Hollywoodi jõudnud staaridega, on nimede ja nägude kokkupanekuga üks rist ja viletsus. Ei satu nad lääne vaataja filmimenüüsse kuigi tihti ja kipuvad nii läänes pahatihti jääma bensujaama tundmatuteks, kuigi on võib-olla kodumaal vägagi tuntud. Olgugi, et tegemist pole üldse halbade näitlejatega.

Seersant Hara (Takeshi Kitano) vahel koomiline, tihtilugu sadistlik kuju mõjub kogu loole hästi. Ütleme nii – dünaamiline karakter. Mõjub hoopis teistmoodi kui vanglaülem Yonoi, kes tundub olevat hommikusöögiks reha ära söönud. Nuriseda võiks Yonoi (Ruichi Sakamoto) pööraselt puise oleku üle, kuid selline olek sobib tema tegelaskujule suurepäraselt. On ju laagriülem selles loos traditsioonidesse, määrustikku, keisri austamisse ja veel teise-kolmandasse kivistunud dogmasse takerdunud tegelinski.

Filmi on lavastanud Jaapani režissöör Nagisa Oshima, kes paraku meie hulgas enam ei viibi. Küll on mees oma eluajal maha saanud vägagi muljetavaldava filmograafiaga, alustanud sellega läinud sajandi viiekümnendatel ning objektiivid ontlikult kummutisahtlisse pakkinud ja pensionile läinud alles sajandivahetusel. Ka auhindu on mees kogunud süle ja seljaga, niisiis on tegu arvestatava tegijaga ja seda maailma mastaabis. Aurahade poolest on priske noosi saanud ka film „Mr. Lawrence” ja seda asja eest, mitte, jumal hoidku, tutvuste kaudu.

Võiks ju arvata, et vanu filme on kõik nagunii näinud. Jään eriarvamusele. Pigem vaadatakse vanu filme just vähem. Uut kraami tuleb ju kogu aeg peale. Samas on vanu linateoseid just hea uutega võrrelda. See, kuidas filmi lavastaja vaatajatele lugu räägib, on minule olnud alati väga tähtis. Film on tänapäeva muinasjutt ja kui jutuvestja teeb oma tööd halvasti, ei aita ükski eriefekt. „Merry Christmas Mr. Lawrence” ei hiilga efektidega, lugu ise on väga hea.

PALACE PICTURES

„MERRY CHRISTMAS, MR. LAWRENCE“

Lavastanud: Nagisa Oshima

Osades: Tom Conti, David Bowie, Takeshi Kitano, Ruichi Sakamoto

2 tundi ja 3 minutitHinnang kümnepallisüsteemis

Idee: 9 – ega oskagi öelda muud kui hea lugu

Teostus: 10 – aurahad ja võidukarikad ausalt välja teenitud

Näitlejatööd kokku: 7 – Bowie oli küll hea laulja ja laulukirjutaja, kuid näitlejana keskmik. Teistelt hea töö

Lavastajale: 10 – suurepärane töö