Ühistöö: Vabadussõja võidu võti

ÜHISTÖÖ: VABADUSSÕJA VÕIDU VÕTI

Sõda on sõda kõigi jaoks. Rindele minejate ja kojujääjate jaoks. Sõda on sõda nii meestele kui naistele, nii lastele kui vanuritele. See, et mahajääja ei läinud rindele, ei tähendanud, et ta ei saanud aidata.

Tekst: ANNA RINALDO, ajaloolane

Asjata ei öelda, et Vabadussõda oli kõigi eestlaste sõda. Sõjategevust tagalas toetanud vabatahtlike peamiste organiseerijate hulka kuuluvad needsamad naised, kelle hiljem leiame Naiskodukaitse asutajate hulgast – Anna Tõrvand, Mari Raamot ja Marie Reisik.

1918. aasta novembri lõpus, kui lahingud juba käisid, oli selge, et noor vabariik ei ole üksinda võimeline riiki üles ehitama ja samal ajal sõda pidama. Selleks puudusid igasugused ressursid. Teatavasti ei olnud sõja alguses puudus mitte ainult võitlejatest ja relvadest, vaid kõigest mõeldavast, mida sõjapidamiseks tarvis läks.

Sõduritele oli tehtud kohustuseks ilmuda kogumispunktidesse talveriietes, kaasas vähemalt ühe nädala toit ja magamisvarustus. Samal ajal valitses riigis laialdane toidupuudus. Ka talvevarustust – saapaid ja sooje üleriideid – ei olnud kusagilt võtta. Naha ja tekstiilivabrikud olid kinni pandud juba mitu aastat tagasi. Isegi kui rahaliselt oleks võimalik olnud midagi osta, olid poed tühjad, kaubad ei liikunud. Peale selle oli Sõjavägede staabil ja intendantuuril raskusi kõige elementaarsema varustuse hankimisega. Vaja oli ju kõike: sõidukeid, hobuseid, välikööke, haiglate sisustust, meditsiinitarbeid. Puudus oli kõigest, seebist supilusikateni.

Annetuste vastuvõtmine Ühistöös

ALLIKAS: EFA.3.0.52425

RAHVA TOEL

Paljud seltsid, avaliku elu tegelased ja kooliõpilased olid pöördunud Ajutise Valitsuse poole küsimusega, kuidas nemad saaksid aidata.

1. detsembril 1918 kutsus valitsus Estonia kontserdisaali kokku rahvakoosoleku. Otsustati luua organisatsioon, kus iga eestlane võiks leida rakendust ja olla riigile abiks. Tegutseda oli vaja kiirelt. Ajutine Valitsus ja vastloodud abiorganisatsioon pidid kokku leppima konkreetse tööjaotuse. Lepiti kokku, et Ühistöö (see oli vabatahtlikke ühendava organisatsiooni nimi) hoolitseb sõjavangide, sõjapõgenike ja vaeste eest. Loob toitlustuspunktid, korraldab haavatute ja haigete arstiabi ning aitab asutada haiglaid.

Ühistöö loomisest anti teada kõikides riigi ajalehtedes, üleskutsega luua igasse piirkonda organisatsiooni allosakond. Seda ka tehti. Vabatahtlikke kutsuti abistama nii kuulutuste kaudu kui ka suusõnal. Sõdurite tervise seisukohalt oli ülimalt oluline just riietuse ja toitlustuse küsimus. Ühistööle tehti ülesandeks tegevväe varustamine. Võib isegi öelda, et sõja esimestel kuudel täitsid Ühistöö vabatahtlikud intendantuuri rolli. Selleks, et oma ülesannetega hakkama saada, vajas organisatsioon annetusi ja raha.

Õnneks hakkas abi kiiresti saabuma, eriti just annetustena. Eriti palju kogunes kangast ja lõnga. Kuna need aga ei olnud veel valmistooted, vajati neid, kes õmbleksid sõduritele riideid ja kooksid kindaid-sokke. Vabatahtlikke õnneks leidus.

Esmalt asuti sõduritele õmblema sooja aluspesu. Kohe, kui esimesed sada paari valmis, saabus tellimus veel mitmele tuhandele paarile. On teada, et detsembris 1918 töötas Tallinnas rahvaväe varustamise heaks ligi tuhat naisterahvast.

Väga olulise panuse varustamisse andsid Tallinna keskkoolide tüdrukud, kelle ülesandeks sai varustada kooliõpilaste pataljoni. End rahvaväkke üles andnud noormehed paigutati Tallinnas Beljajevi Gümnaasiumi ruumidesse.

Tüdrukute ülesandeks oli varustada ruumid kõige vajalikuga: magamiskotid, voodipesu. Sõduritele korjati sooje riideid, kasukaid, saapaid, sokke. Neile saadeti rindele järele toidupakke. Selline järelvarustus kestis kuni sõja lõpuni. Tüdrukud töötasid tihti öötundideni. Laia avalikkuse eest jäi nende töö varju, kuid see on vaid üks näide sellest, kuidas tagala vabatahtlikud, tavalised inimesed, sõdurite eest hoolitsesid.

Ühistöö töökojas valmistatud pesu arvelevõtmine

ALLIKAS: EFA.3.0.52426

VÕIDUJOOKS SURMAGA

Lisaks sõjaväe varustamisele sai Ühistöö üheks olulisemaks osakonnaks haavatute abiandmise toimkond. Selleks, et mõista, milline väljakutse oli 1918. aasta Eestis asutada sõjaväehaiglaid ja pakkuda haavatutele haiglaravi, peame meenutama, mis olukorras riik sel ajal oli. Palju on räägitud, et sakslased võtsid kaasa peaaegu kõik, mida kaasa võtta andis – toidu, sõjavarustuse. Kuid kaasa võeti ka kogu okupatsiooni alguses üle võetud meditsiinivarustus ja suur osa haiglate sisustusest. Mida kaasa võtta ei õnnestunud, muudeti kasutuskõlbmatuks. Naljaga pooleks on öeldud, et haiglaruumidesse jäeti maha ainult raudvoodite raamid, sest need olid kaasavedamiseks liialt rasked.

Illustreerivaks näiteks sellest, kui kiireloomulised olid kõik detsembrikuised asjatoimetused, on Juhkentali sõjaväehaigla juhtum. 8. detsembril, Ühistöö asutamise koosolekul, said vabatahtlikud teate, et neile on tehtud korralduseks seada töökorda Juhkentali haigla. Kogunenud rahvas läks maja korda seadma juba samal õhtul. Eest leiti jääkülm maja, mille puruks pekstud akendest tuiskas sisse lumi. Isegi pika kütmisega ei saadud ruume soojemaks kui kaheksa kraadi. Kiiresti tuli hakata ruume korda seadma. Suur puudus oli ehitusmaterjalidest, aga ka sisustusest ja küttematerjalist. Vabatahtlike ülesandeks ei olnud mitte ainult ruumide remont, vaid ka sisustamine. Vaja oli tekke, patju, voodiriideid, mööblit, köögitarvikuid, samuti toitu ja meditsiinivarustust.

Olenevalt haiglate seisukorrast võttis nende valmisseadmine aega mõnest nädalast paari kuuni. Esimesed haavatud rindelt aga juba saabusid.

Ühistöö lihavõttekingitused Narva rindel 1919

ALLIKAS: EAA.2281.1.27.12.64

HAAVATUTE KAITSEINGLID

Ka haavatute vastuvõtmine Balti jaamas oli vabatahtlike töö. Abilised olid väga erineva taustaga: õpetajad, pereemad, kooliõpilased ja tuletõrjujad. Jaama seati sisse evakuatsiooni- ja toitlustuspunkt. Esimesed haavatud saabusid juba 10. detsembril.

Paarile esimesele haavatute rongile oli vastu tulnud rohkem abistajaid, kui haavatuid oli. Edaspidi pandi töösse graafik, korraga oli kohapeal kümme vabatahtlikku, kes aitasid anda esmaabi ning saatsid haavatuid haiglasse. Esimestel kuudel olid just vabatahtlikud ka need, kes toimetasid omaste kätte lahingus langenud sõdurite isiklikud esemed.

Oluline on mõista toitlustuspunktide vajadust, mis rajati kõikidesse suurematesse jaamadesse. Rongid liikusid väga aeglaselt. Mõned sõdurid lebasid haavatutena vagunis päevi, enne kui haiglasse jõudsid. Vagunid olid külmad ja raputasid hirmsasti. Toitlustuspunkt oli haavatule justkui puhkepaik, kus tema eest hoolitseti ja süüa pakuti. Eriline vajadus toitlustuspunkti järele tekkis Tapa sõlmjaamas.

Vabatahtlikud sõitsid Tallinnast koos toiduainetega kohale ning toitlustuspunkt oli töös juba 16. detsembril. Toitu pakuti kõikidele sõjaväelastele, mitte ainult haavatutele, ning juba esimesel päeval toitlustati ligi 150 inimest.

Riietusesemete õmblemine Ühistöö töökojas

ALLIKAS: EFA.3.0.52423

TEINE VALITSUS

Vabatahtlikud on hiljem meenutanud, kuidas esimestel kuudel oli kõigega nii kibekiire, et öösiti magati vaid mõned tunnid. Kevadest alates võidi veidi rahulikumalt hingata. Paljud struktuurid hakkasid paika loksuma.

Haavatutele abiandmise toimkond andis oma ülesanded üle veebruaris 1919 loodud Eesti Punasele Ristile. Kevadel hakkas saabuma ka välisabi. Kuid vabatahtlikud jäid ka edaspidi aktiivseks.

Kuni sõja lõpuni korraldasid Ühistöö allüksused pidusid ja kontserte, mille pileti- ja oksjonitulud läksid rahvaväe toetuseks. Riigi- ja rahvakalendripühadeks tehti sõduritele kingipakke. Neid prooviti teha nii, et mitte keegi ilma ei jääks. Pakid sisaldasid rindemeeste silmis „luksuskaupu“, nagu või, pekk, suitsuliha, tee, suhkur, mesi ja raamatud, kuid loomulikult ka kindaid, sokke, salle ja tubakat.

Ühistöö vabatahtlikest ülesannetest ei olnud kõik seotud rindega. Nad hoolitsesid ka sõjapõgenike, invaliidide ja vaeste eest. Ühtlasi olid Ühistöö kontorid sõja esimestel kuudel justkui infopunktid, kust saada teavet riigis toimuva kohta. Telefoni- ja telegraafiliinide purunemise tõttu olid paljud piirkonnad infosulus, liikus igasuguseid oletusi ja lausvalet.

Ühistöö üheks allüksuseks oli tööbüroo, mis andis infot vabade töökohtade kohta. Ka Ühistöö ise palkas mitmesuguseid oskustöölisi, alates kingseppadest ja lõpetades mehaanikutega. Väga olulised olid Ühistöö pakutavad töökohad just naisterahvastele, kelle mehed, tihti pere ainsad toitjad, olid rindel. See andis naistele endile võimaluse pere eest hoolitseda.

Ajaloolane ja ühiskonnategelane Eduard Laaman on rõhutanud, et Ühistöö vabatahtlike rolli on raske millegagi võrrelda. Ta nimetab organisatsiooni teiseks valitsuseks, kuhu kanaliseeriti kõik need probleemid ja kiireloomulised küsimused, mida Ajutine Valitsus erinevatel põhjustel ise lahendada ei suutnud.

ARHIIVIALLIKAD: Eesti Riigiarhiiv (ERA), Tallinn

66.27.44 Kirjavahetus Eesti Seltside ja Organisatsioonide Liidu, Ühistöö ja Punase Risti organisatsioonide asjaajamise ja tegevuse revideerimise kohta.

4073.2.1 Asutamiskoosoleku protokoll, põhikiri, Eesti seltside ja organisatsioonide Liidu “Ühistöö” põhikiri 5. dets. 1918. a.

4073.4.79 Kirjavahetus “Ühistöö” juhatusega, teiste osakondadega, haiglatega, haavatutega ja teistega haavatutele abiandmise, isikliku koosseisu ja muis asjus.

AVALDATUD ALLIKAD:

Lender, Elfriede. Minu lastele. Eesti Päevaleht: Akadeemia 2010 (esmatrükk 1967).

Lääne-Ühistöö wabadussõjaaegse tegewuse mälestusraamat. Lääne–Ühistöö juhatus. Haapsalu 1921.

Naised Eesti Vabadussõjas aastail 1918-1920. Koostaja Anto Juske. Tallinn 1998. Päts, Johanna. Kodu südames: mälestusi, kirju, dokumente. Aade. Tallinn 2013.

Raamot, Mari. Minu mälestused I-II. Eesti Päevalehe Kirjastus. Tallinn 2010. (Esmatrükk 1937).

Tartu “Ühistöö” tegewus ja aruanne: 11. dets. 1918 a. – 31. dets. 1920. a. Postimees. Tartu 1921.

Ühistöö Eesti riigi loomisel. Toimetaja Eduard Laaman. Tallinna Eesti Kirjastus Ühisus. Tallinn 1927.