MERILIN SEPP
INIMENE
Õigel hetkel ja õige asja eest antud mehine käepigistus ja tunnustav sõna malevapealikult võib anda noorkotkale just selle vajaliku tõuke Kaitseliitu astumiseks. Sten Ivantšik (paremal) on nii käepigistuse, tunnustava sõna kui koha Kaitseliidus igati välja teeninud
KOTKAST KAITSELIITLASEKS – STEN IVANTŠIKU TEEKOND Sten Ivantšik on endine Noorte Kotkaste Järva maleva noorkotkas ja praegune Kaitseliidu Järva maleva Türi üksikkompanii liige. See on oluline. See loeb. Sedasi sirgub noorkotkast kaitseliitlane. Tekst: IIRIS PROSA, Kaitseliidu noorteorganisatsioonide avalike suhete spetsialist
S
teni noorkotkatee algas juba 4. klassis, kui ta läks koos hea sõbraga laagrisse. See jäi ka pikaks ajaks ainsaks laagriks, kus Sten käis. „Laager tundus liiga karm ja meie liiga saamatud, pealegi pandi meid erinevatesse rühmadesse,“ said kotkapojad teineteisega muljeid jagada alles pärast laagrit ning erilist vaimustust see neis ei tekitanud.
Küll aga jätkati metsas ja kalal käimist. Mõne aasta möödudes tärkas Stenis uuesti huvi Kaitseliidu ja Noorte Kotkaste organisatsiooni vastu. Nii otsustaski ta ära käia rühmakoondusel. Kutsus sõpragi kaasa, aga tema keeldus. „Ka pärast pikka veenmist ei tahtnud sõber enam minuga metsa tulla ja nii hakkasingi laagrites ja koondustel käima ilma temata,“ mäletab Sten.
TEE ISEENDANI See aga ei tähendanud, et Sten jäi üksi. Hoopis vastupidi. Noorkotkana sai ta tuttavaks paljude uute inimestega. Ning see, et ühte kohta tulevad kokku nii paljud erineva taustaga inimesed, ongi Steni hinnangul üks Kaitseliidu kui vabatahtliku organisatsiooni parimaid omadusi. Just nii, tutvusringkonna avardumise kaudu, avardub ka silmaring. Samuti teadmiste ja kogemuste pagas. 3/2020
11
