FILMIARVUSTUS
OSTETUD SÕDA Juba internetist tutvustavat teksti lugedes tundus kõiges midagi tuttavlikku. Grupist sõjaliste huvidega vanainimestest moodustatakse punt palgasõdureid, kes ... õige! „The Expendables“ ja Stallone oma vanuritest sõpradega! Ent seekord tuleb juttu „Palgasõdurite“ kaugest eelkäijast – kui soovite, siis vanaisast „The Wild Geese“. Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor
V
äljamõeldud sõdadest pajael filmi el i ub lem üks ühine häda. Stsenaarium. Pahatihti on sellises filmi es s sen riumi halastamatult vähe, teinekord puudub see sootuks. Mida rohkem kuhjab reiss r filmi i im li e erie e e plahvatavaid bensiinitünnikesi ja muud kolu, seda suurem on võimalus, et askeldamise käigus läheb stsenaarium kui selline kiirustades meelest. n i äigus ib ju hele i ei sele asjamehele meenuda, et kuulge, lugu polegi, üksnes tulistamine, aga siis on juba lootusetult hilja. „The Wild Geese“ sisaldab stsenaariumi õnneks piisavas koguses. Kui võrrelda Stallone’i üllitisega, nagu eespool juba tehtud sai, siis vaat et ülearugi. Väga mõnus, et tegevuse e liinile lis n ub filmis eel ih e eisne s gu film i e mises idees – läheme kusagile, peame sõda ning hiljem oleme organiseerijate peale kohutavalt pahased –, oleks tegu üksjagu nüri vaatamisega. nne s le film se mi e e le kohustusliku tulistamise ja granaadiloopimise on veel, mida vaadata ja mille üle mõelda. Loos arenevad sündmused käivitab üks pankur. Kui inimene on juba pankur, siis on tal kindlasti palju raha, ja kui säärasel isikul hakkab mõni mõte kangesti peal käima, on tal kõik vahendid oma mõtte teostamiseks. Mis oleks, kui paneks ühelt Aafrika riigimehelt pihta ühe teise Aafrika riigimehe, keda esimene vangis hoiab? Sätiks selles kauges Aafrika riigis kõik oma käe järele, et oleks mugav ja
72
3/2020
