AARNE MARKKO – MEES, KEDA PEETAKSE OMAKS NII SAKALAS KUI SOOMES

AARNE MARKKO – MEES, KEDA PEETAKSE OMAKS NII SAKALAS KUI SOOMES

Kesk-Soome reservväelaste piirkonna ja Kaitseliidu Sakala maleva koostöölepingu 20. tähtpäeva saab tähistada juba järgmisel aastal. Seetõttu on paslik tutvust teha Sakala maleva soomlasest toetajaliikme vanemleitnant Aarne Markkoga.

Tekst: TIIU SOMMER, Naiskodukaitse Sakala ringkonna avalike suhete grupi juht

Kaitseliidu Sakala maleva Ümera üksikrühma toetajaliige vanemleitnant Aarne Markko (61) on mees, kellest on saanud kuue aasta jooksul kahesuunaline sild Eesti ja Soome vabatahtlike vahel. Tema lai silmaring, pühendumine laskespordile, avatud meel ja soe huumor ei jää märkamata kellelgi. Kuivõrd Aarne esimene eesti keeles loetud raamat oli Jaan Krossi „Kolme katku vahel“, vestlesime ja vahetasime selle artikli tarbeks kirju sulaselges eesti keeles. Väsimatu õppijana on ta koostööpartneritega kokku leppinud, et Eestis kohtudes räägitakse eesti keeles ja Soomes soome keeles.

Palun rääkige mõne sõnaga, kuidas valisite kaitseväelase elukutse?

„Pärast gümnaasiumi lõpetamist olin veidi aega tööl, pärast seda läksin aega teenima Kesk-Soome pioneeripataljoni. Ajateenistuse lõpusirgel uuriti, kas mul oleks huvi jääda kaitseväkke tööle. Võtsin ühe nädalavahetuse mõtlemisaega ja vastasin, et miks ka mitte – see tundus huvitava võimalusena, mis võib anda palju kogemusi. Nii läkski! Pärast otsuse langetamist töötasin üle 34 aasta kaitseväes: esimesed 12 maaväes, millele järgnes teenistus õhuväes. Reservi läksin õhuväe logistikaüksuse väljaõppeülema kohalt.“

Miks sai teie erialaks just maakaitse?

„Ma võiksin vastu küsida: kuidas saab siis tiiger oma triipudest loobuda? Maakaitse selle kõige laiemas tähenduses ongi minu ja mu pere ajalugu. Emapoolne vanaisa võitles Soome vabadussõjas nii Nõukogude Vene üksuste vastu kui ka kohalike punaste revolutsionääride vastu, kes proovisid noort Soome Vabariiki rünnata. Tema võitlused jätkusid Talvesõja ajal Nõukogude Liidu vastu. Samal ajal võttis ema koos oma perega osa talgutöödest, et oleks võimalik tavaelu edasi elada ja eluks hädavajalikud põllutööd valmis saada. Minu oma isa jõudis lapsena koos õega Rootsi sõjapõgenikuna.

Riigi teenistuses on meie sugulasi olnud ka hoopis varem: isa vanaisa töötas 19. sajandil Sortavala maapiirkondade politseiülemana. Kahjuks jäi isatalu koos Karjalaga pärast sõda teisele poole piiri.

Eks kõik need lood olid tugevaks tõukeks, kui pidin otsustama, kas minna kaitseväkke tööle. Maakaitse tähtsusest olen tänu oma perekonnale hästi aru saanud, mistõttu oli seda sammu lihtsam teha.“

Millal hakkasite huvituma Eestist?

„Eesti ja eestlaste kohta lugesin juba kooliajal palju, hoogu andis sellele populaarne „Naapurivisa“ telesaade-mälumäng. Gümnaasiumi ajal osalesin ajalookursusel, kus meil oli võimalus tutvuda perioodiga 1916–1970, mil Soome ja Balti riikide käekäigus võib leida nii sarnaseid kui ka väga erinevaid jooni. 1990ndatel elasime vennasrahvana väga kaasa Eesti iseseisvumisele.

Aastal 2011 sain esimest korda võimaluse osaleda Soome-Eesti seenioride maavõistlustel, kus kohtusin Eesti laskuritega. Ega me sel ajal veel eesti keelest midagi aru ei saanud, samuti oli eestlastel raskusi soome keelest arusaamisega. Kui Eesti laskurid Soome võistlema tulid ja tõlki parajasti kohal ei olnud, mõistsin, et oleks ju väga hea, kui keegi meist endist oskaks natukenegi rohkem eesti keelt. Samal sügisel läksingi Petäjävesi rahvaülikooli eesti keele baaskursusele. Õppimine on mind alati huvitanud ja tänu sellele paranes oluliselt rahvusvaheline koostöö. Suur tänu kuulub külalislahketele sõpradele, kes on mind ja minu perekonda Eestis väga hästi vastu võtnud. Tänaseks räägib ka minu abikaasa eesti keelt ning temagi on Kaitseliidu Sakala maleva toetajaliige. Eestlastega, nagu ka soomlastega, ei ole alati väga lihtne kontakti saada, sest me kipume alguses ikka distantsi hoidma. Ilmselt oma Karjala juurte tõttu räägin ma juba loomu poolest palju ja minuga on lihtne suhelda, kasvõi natukene nalja teha, seevastu pohjanmaalaselt võid kuulda päevas kaht sõna, aga kui räägid savolasega, jääb tema jutust arusaamine sinu enda mureks. Eestiski on suhtlemisel piirkondlikke erinevusi, kuid esmased viisakusväljendid nagu „Tere päevast!“ või „Kena sind näha!“ julgustavad kõiki.“

Kuidas leidsite kontakti Kaitseliidu Sakala maleva inimestega?

„Kaitseliidu Sakala malev saatis KeskSoome reservväelaste piirkonnale kutse osaleda 2016. aasta kevadel ühe meeskonnaga Jaak Kärneri mälestusvõistlusel. Reservväelaste tegevdirektor helistas ja küsis, kas mul oleks huvi vintpüssilaskurite meeskond kokku panna ja minna. Parajasti oli mul piisavalt vaba aega, sain võistkonna kokku ja läksimegi Viljandisse. Pärast võistlust kohtusime oma majutuskohas kahe olulise mehega – major Ahto Alas oli parajasti Kaitseliidu Sakala maleva pealik ja major Rein Kikas maleva Ümera üksikrühma pealik. Tuli jutuks, kas keegi meist oleks huvitatud hakkama Sakala maleva toetajaliikmeks ja pärast vestlust, kui oli selge, et mõlemad majorid on valmis mind ka soovitama, täitsin ankeedi. Nii olengi alates 14. oktoobrist 2016 Kaitseliidu Sakala maleva toetajaliige. Minu tähtsaim ülesanne pärast seda sammu on olla Kaitseliidu Sakala maleva kontaktisik Soome ja eriti Kesk-Soome reservväelaste piirkonna vahel. Praeguseks olen kolmandat aastat ka Kesk-Soome reservväelaste piirkonna kontaktisik Eestis. Võib öelda, et sild mõlema koostööpartneri vahel on ühe sammu kaugusel.“

Mida olete saanud Sakala malevas teha ja mida tahaks veel teha?

„Olen esindanud malevat Kaitseliidu meistrivõistlustel laskmises ja osalenud erinevatel õppustel. Kui olen Viljandis käimas, siis kasutan sisetiiru ja teen lasketrenni. Päris tihti käin Männiku lasketiirus, võistlemas Hiiumaal, Muhus, Elvas. Palju on veel näha ja uudistada, näiteks Ida-Virumaad. Olen osalenud Kaitseliidu Kooli laskeinstruktorikursustel (LIK 1 ja 2), õppinud palju ning leidnud sõpru üle Eesti. Esimesel kursusel uurisid kaasõppurid, kas ma olen Rootsist ja mis ma siin üldse teen. Kui aga sai selgeks, et osalen maleva huvides ja minust on hiljem instruktorina kasu, mul on aega ja see on minu panus, sulas ka jää.

Üks mu eesmärkidest on edendada hariduskoostööd Sakala maleva ja Soome reservväelaste vahel. Aastast 2020 töötan Soome MPK (Maanpuolustuskoulutusyhdistys) Tikkakoski koolituspaiga valmisolekupealikuna ja seepärast on üpris lihtne teha rahvusvahelisi koolitusplaane koos maleva väljaõppeülemaga. Soovin, et mul oleks veel mitu aastat võimalus süvendada meie rahvusvahelist maakaitsekoostööd ja laiendada seda ka noortetööle.

2021. aasta sügisel saime koroonast sõltumatult esimest korda Helsingis läbi viia „Uusi Naapurivisa“ mälumängu koostöös Kaitseliidu Tallinna maleva Idakompanii, Eesti Vabariigi Helsingi suursaatkonna ja Kesk-Soome reservväelaste piirkonnaga. See oli väike ja esimene samm, aga järgmise ja pikema teeme eeloleval sügisel Tallinnas, nii et varsti saame juba jalutama.“

Miks on laskespordiga tegelemine oluline nii profina kui harrastajana?

„Laskespordi juurde sattusin ma juba noore vibulaskurina, kuid pärast ajateenistust kaitseväkke tööle asudes jäi see spordiala kõrvale ning hakkasin laskma püssi ja püstoliga. Eriti meeldib mulle lasta 300 m ja pikemalt distantsilt. Trenni teen spordipüssist 50 meetrilt ja ka õhkpüssist (10 m). Tegevteenistuses kuulusin vintpüssimeeskonda, esindasin Soomet Hollandis, Šveitsis ja Taanis 300 m Euroopa karikavõistlustel. Õhuväes teenides olin vintpüssimeeskonna juht 1997 kuni 2014. Meie meeskond oli väga täpne: viiest laskurist kolm parimat 300 m vabapüssilaskurit, neist kahe rekord 60 lasus lamades oli 600 silma, kolmandal 599 silma ja ülejäänud kahel 597 silma. Üldse mitte kehvad tulemused! Minu armas abikaasa ja tütar on samuti laskurid – erinevate kodutööde tegijad saab ju ka peresisestel võistlustel välja selgitada. Kui tütar elas veel Kesk-Soomes ja treenisime kolmekesi, osutusid kõige raskemateks „jäätisevõistlused“. Praegu elab ja töötab meie tütar Lõuna-Soomes, seega on minu trenni- ja võistluskaaslaseks abikaasa Kirsti. Laskespordis sobib mulle väga, et samal ajal ei ole võimalik mõelda ega teha midagi muud kui keskenduda korralikule sooritusele. Kui oled andnud oma parima, võid enda üle uhkust tunda, see tasakaalustab omakorda igapäevatöö kiirust ja vähendab stressi.“

Kommentaar: Aarne on abis nii nõuga kui jõuga

Major REIN KIKAS, Kaitseliidu Sakala maleva pealik aastatel 2001–2004, Ümera üksikrühma kolmanda jao jaopealik

Tean Aarne Markkot ajast, kui ta 2016. aastal malevasse tuli. Toonane malevapealik Ahto Alas oli äsja moodustanud uue allüksuse – üksikrühma Ümera, kuhu ta koondas toetajaliikmed, vähem võimekad ja eakamad liikmed ning meelitas selle rühma pealikuks mind.

Kui Eesti-Soome koostöö alguses liitus 2004–2005 esimese hooga umbes 15 soomlast, kellest mõned siiski hiljem loobusid, siis Aarne on viimastel aastatel aidanud värvata toetajaliikmeiks paarkümmend Kesk-Soome reservväelast, peamiselt 30–40aastased mehed.

Aarne Markko on pühendunud laskur, tema kogemused nii Soome kaitseväest kui tsiviilvaldkonnas Laskurliidust võimaldavad tal olla paljude relvatüüpide instruktoriks ja jätkuvalt väga edukalt võistelda. Muide, ühe maksimumtulemustest 300 m distantsil, millest intervjuus juttu on, lasi just tema. Olen seda lehte oma silmaga näinud, see on Aarnel kodus seinal.

Aarne Markko on tegusa mehena Sakala malevas abis nii nõu kui jõuga. Näiteks on tänu tema ja Toomas Taimre initsiatiivile malevas olemas laskematid, mis Soomest kaasa toodud näidise järgi Galvi-Lindas toodeti.

Foto: Gunnar Teas