HÜBRIIDSÕDA, NATO ARTIKKEL 3 ja EESTI LAIAPINDNE RIIGIKAITSE

HÜBRIIDSÕDA, NATO ARTIKKEL 3 ja EESTI LAIAPINDNE RIIGIKAITSE

Nii tsiviil- kui riigikaitse ekspertidele on üldteada, et NATO ja rahvuslikku kaitsevõimet kombineerides on võimalik saavutada efektiivne heidutus regulaarse või siis konventsionaalse rünnaku vastu. Siiski tuleb vaadata ka sõjapidamise printsiipide arengut ja ajas muutunud maailma. See, mis töötas külma sõja aegses maailmas, ei pruugi tänases maailmas enam nii hästi toimida.

Tekst: kolonelleitnant TÕNU MIIL, Lääne MKR ja Pärnumaa maleva pealik

Muutunud on konfliktide iseloom nii nende alustamise, kestuse kui sõjalise sekkumise mõttes. Tänased konfliktid, näiteks Krimm, Ukraina ja Valgevene-Poola, on põhiliselt hübriidkonfliktid. Hübriidkonfliktid ei allu enam puhtalt sõjalise jõu loogikale, vaid on kombineeritud tervet ühiskonda mõjutavalt.

Eesti on NATO ja Euroopa Liidu liige alates 2004. aastast, aga sellest jääb väheseks, et tänapäeva maailmas hübriidkonflikti ära hoida või sellele kiirelt reageerida. Oluline on kogu ühiskonna vastupanuvõime ja võime kiiresti reageerida. Mitte ainult asümmeetrilise iseloomuga konfliktide korral, mis võivad üle minna sõjaliseks, vaid tsiviilkriiside lahendamisel samamoodi. Seda enam tuleb esile riigi vastupanuvõime ja valmidus.

Kolme Balti riiki ja Poolat vaadati kuni 2014. aastani väga pika pilguga, kui nad rääkisid ohtlikust naabrist – Venemaast. Enamik Lääne Euroopa riike pidas meid paranoilisteks ja üle reageerivateks baltlasteks. Venemaal oli kuni Krimmi poolsaare annekteerimiseni 2014. aastal suur esindus NATO juures kui väga heal koostööpartneril, keda taheti otsustamise juures hoida1 .

Pärast Krimmi annekteerimist ja Ida-Ukraina ründamist 2014. aastal muutus suhtumine Venemaasse. See omakorda andis 2016. aastal NATO-le tõuke tuletada liikmesriikidele meelde iseseisvat vastupanuvõimet ning võtta NATO Varssavi tippkohtumisel vastu täpsustatud alusartikkel 3. See sisaldab ühiskonna iseseisva vastupanuvõime 7 põhinõuet: 1) riigi jätkusuutlik valitsemine ning riiklike teenuste tagamine; 2) energiakandjate vastupanuvõime ja jätkusuutlikkuse tagamine; 3) võime tõhusalt toime tulla inimeste massilise liikumisega; 4) toidu- ja värske vee varu; 5) võime tegeleda massohvritega; 6) sidesüsteemide toimimise tagamine; 7) transpordisüsteemide toimimise tagamine.2

Tegelikult ei sisaldanud need täpsustused midagi uut. Ka Eestil, küll aastast 2010, on olemas laiapindse riigikaitse kontseptsioon, mida viiakse ellu kuue tegevussuuna kaudu: 1) sõjaline kaitse; 2) tsiviilsektori toetus sõjalisele kaitsele; 3) rahvusvaheline tegevus; 4) sisejulgeoleku tagamine; 5) riigi ja ühiskonna toimepidevuse tagamine; 6) strateegiline kommunikatsioon.3

Eesti laiapindse riigikaitse kontseptsiooni kasutuselevõtust saadik ei ole aga avaliku info põhjal keegi hinnanud selle kontseptsiooni tõhusust ega seda, kas see vastab oma olemuselt seitsmele NATO artiklist 3 tulenevale põhinõudele, või kas laiapindse riigikaitse kontseptsiooni elluviimiseks ja arendamiseks on tehtud piisavalt, et see täidaks oma eesmärki.

HÜBRIIDSÕDA

Kõige levinum, Preisimaa sõjaväelase, sõjandusloolase ja -teoreetiku kindralmajor Carl von Clausewitzi välja pakutud sõja definitsioon on: „Sõda on seega vägivallaakt, et sundida vastast toimima meie tahte kohaselt.“4

Sellele definitsioonile on raske vastu vaielda, küll aga saab seda hübriidsõja olemust uurides täiendada. Samuti võime lugeda sõjaks tegevusi, mis ilmtingimata ei pea olema vägivaldsed, kuid viivad samade tulemusteni, milleni varem jõuti ainult vägivalla abiga.

Ühtlasi võib Clausewitzi teostest välja lugeda hübriidsõjale omaste tegevuste kirjeldusi, nagu partisanitegevuse organiseerimine vastase tagalas, relvade jagamine tsiviilisikutele, kuulujuttude levitamine.

Toona ei omistatud nendele tegevustele kuigi suurt tähtsust võrreldes konventsionaalsete sõjategevuse elementidega. Tänapäeval näeme hübriidsõja puhul aga, et need tegevused võivad olla tähtsamad ja relevantsemad kui sõja konventsionaalsed osised.

Hübriidsõja definitsioone on palju, aga üldjoontes nähakse selles laiapõhjalist ja kompleksset lähenemist sõjale, mida iseloomustavad märksõnad võib kokku võtta kui „kõik mittesõjalised vahendid“.

Väga hästi on hübriidsõja olemuse kindral Carl von Clausewitzi konventsionaalse sõjakäsitluse mõistet parafraseerides kokku võtnud Kaarel Kaas: „Sõda on poliitika jätkamine kõigi võimalike, kaasa arvatud mittesõjaliste vahenditega.“6

Kuigi Ukraina ja Valgevene-Poola konfliktides on hübriidsõda mõjutusvahendina kerkinud tulipunkti, ei saa me väita, et tegu on täiesti uue sõjapidamise viisiga. Hübriidsõja tunnustega konfliktiks võib nimetada ka Balti riikide annekteerimist 1939. aastal, kus kasutati sarnast kontseptsiooni, kuigi siis ei rääkinud keegi, et see on hübriidsõda7 .

Ajaloo tundmaõppimise kaudu oleme jõudnud tõdemuseni, et hübriidsõda on kontseptsioon – kogum kasulikke mõtteid-järeldusi sõja minevikust, olevikust ja tulevikust. Klassikalise sõja olemus on muutunud ja muutub järjest hägusemaks.

Üheks hübriidsõja põhitunnuseks võib lugeda selle erinevust konventsionaalsest sõjast. Erinevus seisneb peamiselt selles, et hübriidsõda on oluliselt laiapõhjalisem, mistõttu võib konventsionaalset sõda pidada pigem hübriidsõja üheks komponendiks. Seega tänapäeval tuleb nendel, kes soovivad läbi viia edukat sõda, ja nendel, kes soovivad sihtmärgiks sattudes ellu jääda, arvestada sellega, et sõtta kaasatakse kogu ühiskond ehk kogu nn mittesõjaline osa. Ühtlasi saab väita, et hübriidsõda võib alata ja lõppeda tükk aega enne esimest lasku või eksisteerida ühiskonnas uinunud kujul seni, kuni seda on võimalik aktiveerida.

Lisaks eristab konventsionaalset sõda hübriidsõjast esmapilgul täiesti mõistusevastane olukord, kus sõdivate riikide vahel dialoog ei katke. Kui konventsionaalses sõjas jääb sõdivate osapoolte vaheline suhtlus minimaalseks, toimudes läbi väheste diplomaatiliste kanalite, siis Ukraina-Venemaa konflikti puhul näeme, et hoolimata sõjategevusest suhtlevad konflikti osapooled edasi, toimub kaubavahetus, energiakandjate müük jne. Tänapäeval peab konventsionaalset sõda vaatlema kui hübriidsõja üht osa, mis rakendub siis, kui mittesõjalised osad ei ole osutunud efektiivseteks.

Kõiki hübriidsõja komponente saab vajadusel rakendada kas eraldi või koos, neid omavahel kombineerides.

Vastavalt sellele, kas püstitatud eesmärk on saavutatud või mitte, liigutakse järjest intensiivsemat ja vägivaldsemat tegevust nõudvate komponentide kasutuselevõtuni. Konventsionaalse või tavasõja tegevustest on ajalooliselt kõige olulisem ametlik, diplomaatiliste protseduuride kaudu sõja kuulutamine rünnatavale riigile. Ukraina näitel ei ole hübriidsõjas isegi see enam oluline. Vene vägede regulaar üksused küll osalevad konventsionaalses sõjategevuses, kuid de jure Venemaa ja Ukraina sõjas ei ole.

Olenemata sellest, milline on Venemaa lõppeesmärk Ukrainas, olgu see siis poliitilise võimu vahetus Kiievis või Ukraina föderaliseerumine, ei ole seda suudetud täita hübriidsõja „pehmemate“ komponentidega. Seetõttu on kasutusele võetud järjest tugevamad meetodid alates eriüksuslaste ja palgasõdurite kasutamisest kuni tavapärase lahingutegevuseni. Ainus erinevus konventsionaalsest sõjast on see, et sõda kui sellist ei ole riigid de jure üksteisele kuulutanud.

Hübriidsõjas kasutatakse oma eesmärgi saavutamiseks kõiki vahendeid, et paisata kaosesse vastase ühiskond, poliitiline juhtkond ja majandus ning murda riigi ja rahva võitlustahe, kusjuures alles kõige viimase vahendina, kui kõik eelmised ei ole andnud soovitud tulemit, kasutatakse sõjalist sekkumist.

Kõige olulisem järeldus on, et kui tahta hübriidsõjale vastu seista, tuleb ettevalmistusi teha rahuajal, pidevalt ja koordineeritult. See on ainuke võimalus mittesõjalistele meetoditele vastu seista ning seda saab vaadelda NATO artikli 3 ja laiapindse riigikaitse käsitluse kontekstis ja neid arendades.

NATO ARTIKKEL 3 JA 7 PÕHINÕUET

Pärast 2014. aasta Krimmi annekteerimist ja sündmusi Ida-Ukrainas sai paremini selgeks, et ainult sõjalise kaitse arendamisest võib jääda väheks. Ukraina sündmused näitavad, et tänapäeva konfl iktides on liikmesriikidel endil vaja kombineerida oma tsiviilvastupanu võimet sõjalise võimega.

Artikkel 3 on olnud NATO aluslepingus olemas alates selle allkirjastamisest 1949. aastal. Selle järgi säilitavad ja arendavad lepinguosalised eraldi ja ühiselt, pidevalt ja tulemuslikult end arendades ning üksteist aidates oma individuaalset ja kollektiivset võimet osutada vastupanu relvastatud rünnakule9 .

Eelmainitud NATO Varssavi tippkohtumisel 2016. aastal otsustati täiendada või selgitada natuke rohkem artikkel 3 olemust, mida tehti punktiga 7310. Ühtlasi oli see liikmesriikidele meeldetuletuseks, et esmase vastupanu ja riikliku toimepidevusega tuleb igal liikmesriigil tegeleda kõigepealt endal. Sellest on tänaseks välja kasvanud NATO artikli 3 täpsustatud 7 põhinõuet11 .

1. Jätkusuutlik riigi valitsemine ning riiklike teenuste tagamine.

Riik peab tagama oma kodanikele elutähtsad teenused ükskõik millises olukorras. Eesti riigis on elutähtsaid teenuseid 14 ja need on loetletud Hädaolukorra seaduses12. Selleks aga, et riiki efektiivselt juhtida, on vaja lisaks elutähtsate teenuste tagamisele kehtestada kodanikele ka piiranguid, et ära hoida suurem kahju. Näitena saab siin tuua COVID-19 pandeemiat, mille käigus on kodanikele kehtestatud mitmesuguseid piiranguid (reisimine, lõbustusasutuste lahtiolekuajad jne). Sellise kriisi tingimustes tegutsedes saab kasutada ka kaitseväe ressursse (näomaskid, välihaigla jne), sest teame, et sõjalist ohtu ei ole. Hübriidkonfl ikti korral sama ennustada ei saa, mistõttu kaitseväe ressurssidega arvestamine tähendaks nüüd kaitseväe nõrgestamist.

2. Energiakandjate vastupanuvõime ja jätkusuutlikkuse tagamine.

Energiakandjate toimepidevuse säilitamine ei ole tänapäeval enam ainult ühe riigi probleem. Üsna tihti ületavad energiakandjad mitme riigi piire. Eestit läbib näiteks gaasitrass Lätist Venemaale, mille julgeolek tuleb tagada. See muidugi ei vähenda mitte kuidagi kohustust tagada teenust kohalikele elanikele. Ühiskonnad on energiakandjatega tihedalt seotud, sest ilma elektrita me enam elu väga ette ei kujuta.

Erinevate riikide kaitseväed on küll üles ehitatud tegutsemaks autonoomselt, aga siiski vajavad nad vähemalt kütust ja seda olenemata sellest, kas jätkub reserve kaitseväe toimimiseks. Tähtis on reservide olemasolu kogu riigi mõistes ja kodanikele energia kättesaadavuse tagamine, et oma igapäevaste asjadega toime tulla, sest elektrigeneraatori olemasolust pole kasu, kui sinna pole kütust sisse valada.

3. Võime tõhusalt toime tulla inimeste massilise liikumisega.

Inimeste liikumise kontroll pole oluline mitte ainult sõjalistes konfl iktides, vaid samamoodi tsiviilkriiside ajal. COVID-19 ajal on riigid piiranud inimeste liikumist nii riigisiseselt kui riikide vahel, sest see aitab nakkuse levikut pidurdada ja uusi nakatumisi vähendada. Samuti saab näiteks tuua immigratsiooni ja selle ohjeldamist peaaegu kogu Euroopas. Mõlemad näited on küll negatiivsed, kuid head õppekohad, millest riigid saavad teha järeldusi, mis juhtub konfl iktide ajal. See on oluline, et panna ühiskonda mõistma, kuidas toimida ja miks piiranguid kehtestatakse.

4. Toidu- ja värske vee varu.

Ilma toiduta ei kujuta me elu ette. Euroopa heaoluühiskonnad on juba harjunud, et toit tuleb poest, aga kuidas see sinna saab, selle pärast oma pead väga ei vaevata. Inimestel ei ole kodudes enam toiduvaru, sest selle järele pole vajadust. Vajadust pole aga sellepärast, et poest saab toitu igal ajal juurde osta ja see on tavatingimustes iseenesestmõistetav. Linnastumise tõttu polegi varusid kuskil hoida.

Toidu ja joogivee kättesaadavus on NATO riikides erinev. Joogiveega Eestis väga suuri probleeme pole, toiduainetega aga ei ole nii hästi. Siin on Eesti üle võtnud Euroopas levinud mudeli, et supermarketeid varustatakse igapäevaselt ja toidupoodide laod on väga väikesemahulised.

2016. aastal Lääne-Eestis Lääne maakaitseringkonna läbi viidud õppuse ühe järeldusena märkisin, et selles piirkonnas jätkub riigi isolatsiooni korral toidukaupu ca 3 päevaks. Mitte kauemaks. Seda väidet toetab 2020. aasta kevadel COVID-19 pandeemia algus, kus toidupoed osteti tühjaks sisuliselt 1–2 päevaga. Olukord suudeti ka normaliseerida 1–2 päevaga, kuid ei tohi unustada, et riik oli avatud, isolatsiooni polnud. Tasub esile tõsta fakti, et riikide kaitseväed hoiavad toiduvaru, kuid ainult enda tarbeks, mitte kogu elanikkonna toitmiseks. Kaitseväe varu on võimalik kasutada küll tsiviilkriisi korral, aga hübriidkonfliktis, kui võib eeldada sõjalise sekkumise järgnemist, enam mitte.

5. Võime tegelda massohvritega.

Nõue käidelda kannatanuid oma riigi territooriumil paneb kogu sotsiaal- ja meditsiinisüsteemi korralikult proovile. Näidetena saab taas kasutada COVID-19 pandeemiat ning Euroopasse sisserännanute laagreid, kus ei ole põhiliseks mureks meditsiiniabi kättesaadavus, vaid sotsiaalsed tingimused ja inimeste igapäevavajadused.

COVID-19 pandeemiat Eestis on hea näiteks tuua kahel põhjusel. Esiteks on tegu väikeriigiga, kus haiglavõrk on küll korralik, aga puuduvad ravivahendid suurte tsiviilkannatanutega kriiside puhuks. Teiseks, kuna Eesti ise sisuliselt ei tooda ühtegi meditsiiniaparaati, muutub nende kättesaadavus sisuliselt võimatuks olukorras, kus kogu maailmas või Euroopas on tekkinud nende järele suur nõudlus. Tasub vaid meenutada hingamisaparaatide vajadust kevadel 2020. Seega on väga oluline omada mitte ainult voodikohti, vaid ka kriitilist kogust aparatuuri, ravimeid jne. Selliseid vahendeid ei ole võimalik kriisisituatsioonis kuskilt juurde hankida, sest tootjad hakkavad või neid sunnitakse hakkama eelistama oma riike.

Hoopis keerulisem on surnute käitlemisega, sest see on 100% tsiviilsektori teenus, mida riik igapäevaselt ei vaja ega ei korralda. Eesti näidet siin tuua ei ole, aga näitena saab kasutada COVID-19 kevadet Itaalias, kus sisuliselt kogu teenus kokku kukkus ja seda mitte ainult käitlemisvõime, vaid ka muude riigis kehtestatud piirangute tõttu.

6. Sidesüsteemide toimimise tagamine.

Viimased hübriidkonfliktid on näidanud, et kommunikatsioonivõrke konflikti ajal enamasti välja ei lülitata, vaid neid kasutatakse samamoodi, nagu kasutavad kohalikud inimesed. See aga ei tähenda, et küberrünnakuid ei toimu. Vastupidi – nende efektiivsus on väga kõrge ning korraldaja üritab olemasolevates infokanalites ja sotsiaalmeedias levitada oma sõnumit. Seega on ka nende intensiivsus väga suur.

Rünnakutüübina on küberrünnak kõrge raskusastmega, sest on suunatud informatsiooni terviklikkuse vastu. Lisaks riigisisestele sihtmärkidele rünnatakse riigiväliseid asutusi ja objekte. Samuti esineb konflikti vältel küberrünnakuid konventsionaalsete jõudude toetuseks, nagu väljendus selgesti Krimmi annekteerimise ajal.

Ühe suurema muutujana tuleb siin välja tuua sotsiaalmeedia. Sotsiaalmeediat ei saa keegi kontrollida, aga konflikti mõlemad pooled saavad seda oma sõnumite levitamisel ära kasutada. See annab kommunikatsioonisüsteemide vastupanuvõimele ka natuke teistsuguse mõõtme – kui küberrünnakuid ei saa ära hoida, siis tuleb nendeks valmis olla. Põhiliselt selleks, et oma sõnumit levitada ning hoida kodanikke korrektses infoväljas, kasutades vajadusel selleks alternatiivkanaleid või -meetmeid.

7. Transpordisüsteemide toimimise tagamine.

Transpordisüsteemid on tänases ühiskonnas elutähtsad teenused, mis on suuresti seotud inimeste liikumisvabadusega. Sõjalises vaates on need süsteemid ühed olulisemad nii oma vägede liikumiseks kui ka toetusüksuste saabumiseks väljastpoolt riiki. Kasutatakse kõiki suuri transpordisüsteeme: maanteid, raudteed, lennuliiklust ja veetransporti.

Transpordisüsteemid on olulised nii riigisiseselt kui -väliselt, sest kui soovime ükskõik millist abi, peab see olema kaitstud ja toimiv. Tänapäeval on võimalik kõiki transpordisüsteeme küberrünnakutega rivist välja viia. Seega olulise muutujana peab tänapäeval olema valmis kaitsma oma süsteeme mitte ainult füüsiliselt, vaid ka elektrooniliselt.

EESTI LAIAPINDNE RIIGIKAITSE

Eesti laiapindse riigikaitse kuus põhilist tegevussuunda (sammast) vastavalt Eesti laiapindse riigikaitse kontseptsioonile on: sõjaline kaitse, tsiviilsektori toetus sõjalisele kaitsele, rahvusvaheline tegevus, sisejulgeoleku tagamine, riigi ja ühiskonna toimepidevuse tagamine ja strateegiline kommunikatsioon13 .

Kõik kuus eelkirjeldatud ja joonisel 3 näidatud tegevussuunda/sammast peavad olema omavahel kooskõlas ja koordineeritud. On väga keeruline välja tuua, milline neist kuuest on kõige tähtsam. Mitte ükski neist ei saa tagada efektiivsust üksikult, mõju väljendub vaid kogumina. Siin tasub vaadelda Eesti laiapindse riigikaitse kontseptsiooni kuue põhilise tegevussuuna seoseid NATO artiklist 3 tulenevate põhinõuetega hübriidkonfl ikti võtmes.

Laiapindse riigikaitse kontseptsioon on loodud peamiselt võimete, ressursside ja juhtimise koondamiseks nii sõjaliste kriiside kui ka mittesõjaliste kriisidega toime tulemiseks. Olulisust kinnitab asjaolu, et laiapindse riigikaitse teostamisest võtavad suuremal või väiksemal määral osa kõik riiklikud institutsioonid. Laiapindse riigikaitse funktsioon Eesti riigikaitses on väga laiahaardeline, hõlmates oma tegevuse ampluaasse sisuliselt kogu ühiskonna.

Üldistavalt saab välja tuua, et dokumentides läbivalt kajastatud laiapindse riigikaitse peamiseks funktsiooniks on Eesti ja selle ühiskonna julgeoleku tagamine. See väljendub Eesti kaitses vaenuliku mõjutustegevuse eest, rahva kaitsetahte ja sidususe suurendamises, moraalse paanika vältimises, riigi maine ja rahvusvaheliste huvide kaitses ning kodanike usalduse suurendamises riigi vastu.

Laiapindse riigikaitse funktsioon ja riigi tegevused seoses sellega on avalikes riiklikes dokumentides (JPA, 2017; RKS, 2010; RKAK, 2017) sõnastatud liiga üldiselt ja mit- meti tõlgendatavalt. Teiseks on tegevussuunad 2010. aastast tänaseni sama üldsõnalised ja ainult selgitustena. Eeltoodu võib põhjustada arusaamatusi kontseptsiooni tõlgendamisel ja erinevate poolte kaasamisel arendustöösse. Avalike riiklike dokumentide põhjal ei ole võimalik üheselt mõistetavalt ja selgelt aru saada, kuidas on kogu kontseptsiooni viimase 10 aasta jooksul arendatud ning kes vastutavad konkreetsete tegevussuundade eest.

Võttes arvesse, et laiapindse riigikaitse kontseptsioon on seotud ühiskonna kaitsega, on oluline, et kõik osapooled mõistaksid kontseptsiooni olemust ja riigi kavatsusi selle teostamisel. Vastasel juhul võib väita, et laiapindse riigikaitse kontseptsioon on ainult paberil eksisteeriv lühikirjelduste kogum. Seetõttu võib tekkida olukord, kus laiapindse riigikaitse kontseptsioon ei ole iseseisva kaitsevõime üliolulise osana enam tõsiseltvõetav.

Mõned mõtted ja ettepanekud hübriidsõjale vastu astumiseks ning selgituseks laiapindse riigikaitse kontseptsiooni ja NATO artiklist 3 tulenevate seitsme põhinõude toimimisest.

Kas laiapindse riigikaitse kontseptsioon katab seitsme NATO artiklist 3 tuleneva iseseisva vastupanu põhinõude täitmise riiklikul tasemel?

Laiapindse riigikaitse kontseptsioon vastab NATO artiklist 3 tulenevatele iseseisva vastupanuvõime põhiülesannetele, kuid ei ole üles ehitatud täpselt samadel alustel. Eestil on kuus tegevussuunda ehk sammast NATO artikli 3 seitsme põhinõude vastu. Meie kuuest tegevussuunast esimene ehk sõjaline kaitse ei sobitu NATO artikli 3 põhinõuetes kirjeldatud iseseisva vastupanu alla, sest viimased on mõeldud sõjalise kaitse toetuseks.

Lühidalt kokku võttes võib öelda, et Eesti laiapindse riigikaitse kontseptsiooni viis tegevussuunda/sammast katavad NATO artiklist 3 tulenevad iseseisva kaitsevõime põhinõuded täielikult.

Kas kõik riiklikud tasandid on aru saanud oma rollist laiapindse riigikaitse kontseptsioonis?

Laiapindsest riigikaitse kontseptsioonist arusaamist võib hinnata puudulikuks põhjusel, et riiklikul tasemel on sellest aru saadud osaliselt. Õppused on näidanud, et kriisis või konfl iktis kujuneb põhiliseks puuduseks elanikkonnale elutähtsate teenuste/vahendite kättesaadavus või jagamise tagamine. Sellest üksi, et riigil on olemas strateegiline kütuse- või toiduainevaru, on vähe abi, kui puudub selge ja arusaadav süsteem selle elanikkonnale jagamiseks.

Kokkuvõtvalt saab siin järeldada, et kaitseministeerium ja siseministeerium on oma ülesannetest aru saanud ning pannud oma allasutused tegelema laiapindse riigikaitse kontseptsioonist tulenevate ülesannete täitmisega.

Millised on suuremad võimelüngad, mis takistavad laiapindse riigikaitse kontseptsiooni efektiivset toimimist?

Avalikult kättesaadavate dokumentide põhjal võib peamiste võimelünkadena välja tuua laiapindse riigikaitse kontseptsiooni mitmeti mõistetavust ja juhendmaterjalide puudumist. Avalikes dokumentides kajastatud laiapindse riigikaitse kontseptsioon on väga üldsõnaline ega kajastu üheski seaduses. Samuti puudub igasugune juhendmaterjal, kuidas ja kes konkreetselt peaksid tegevussuundi ellu viima. Kolmandaks puudub arusaam, millisel kujul ja kes koondab kokku riiklikul tasemel tehtud plaanid ja kavad.

Selle põhjal võib öelda, et kogu laiapindsel kontseptsioonil puudub peavastutaja. Sisuliselt on tegemist olukorraga, kus riik leiab, et laiapindse riigikaitse kontseptsioon on arusaadav ja Eesti ühiskonda hästi integreeritud, kuid tegelikult on märkimisväärsel osal nendest, kes peaksid seda täitma, probleeme selle mõistmisega.

KUIDAS OLUKORDA PARANDADA?

Eelnevat arvesse võttes tuleks pöörata rohkem tähelepanu selgitustööle laiapindse riigikaitse tähenduse, funktsiooni ja olulisuse kohta riigis tervikuna. Vaja oleks korraldada olulistele sihtgruppidele täiendavaid teabeüritusi ja foorumeid ning kaasata neid kontseptsiooni arendamisse.

Avalikes riiklikes dokumentides on välja toodud, et laiapindse riigikaitse teostamisest võtavad osa riiklikud institutsioonid, kuid tähelepanuta on jäetud erasektor. Tänapäeva hübriidsõja iseloomu arvestades, kus püütakse nõrgestada ühiskonda tervikuna, on vaja luua osalemisvõimalused ka erasektorile. On oluline, et erasektori võtmeisikud mõistaksid laiapindse riigikaitse olemust ja tähtsust ning oskaksid vajalikul hetkel vastava inimressursi ja sõnumitega aidata materiaalseid ressursse koondada. See idee on vastavuses ka Eesti laia riigikaitse käsitluse alusprintsiibiga, mille järgi Eesti riigi kaitsmine on kogu ühiskonna vastutus.

Mõned ettepanekud laiapindse riigikaitse kontseptsiooni edendamiseks.

1. Kehtestada koostöös ministeeriumitega tegevussuundade eest vastutajad koos konkreetsete ülesannetega ning kajastada neid põhimäärustes ja muudes seadusandlikes aktides.

2. Koostada laiapindse riigikaitse kontseptsiooni põhjal riigikaitse arengukava juurde eraldi mittesõjaline osa, mida seal alates 2017. aastast ei ole.

3. Võtta arvesse praegusi probleeme laiapindse riigikaitse kontseptsiooni mõistmisel ja pöörata senisest rohkem tähelepanu selgitustöö tegemisele teabeürituste ja foorumite kaudu, et kaasata rohkem inimesi laiapindse riigikaitse kontseptsiooni arendamisse.

4. Populariseerida laiapindse riigikaitse valdkonnaga seotud teadustöid, soodustamaks avalikku diskussiooni ning valdkonna edasist uurimist ja kontseptsiooni loomist dokumentatsioonina akadeemilisel tasandil.

5. Luua erasektorile võimalusi osaleda laiapindse riigikaitse kontseptsiooni arendamises ja elluviimises.

6. Koostada nii paberil (voldikud, trükised) kui ka digitaalselt populariseerivat ja lihtsasti mõistetavat kirjandust, mis annab ülevaate laiapindsest riigikaitsest ja selle vajalikkusest.

7. Teostada laiapindset riigikaitset harival viisil, peamiselt selgitus- ja teavitustöö kaudu, kasutades selleks meedia abi ning vältides sunnimehhanisme.

8. Keskenduda laiapindse riigikaitse teostamisel ennetavale tegevusele, mille sisuks on iseseisva vastupanuvõime või toimetuleku saavutamine.

AEGA OODATA EI OLE

Kokkuvõtteks võib öelda, et Eestis on küll olemas laiapindse riigikaitse kontseptsioon ning kirjeldatud selle üldised põhimõtted, kuid tegelikkuses on see jäänud üldsõnaliseks ja mitmeti mõistetavaks. On arusaadav, et selliste kontseptsioonide rakendamine võtab aega ja igale tegevussuunale/sambale kindla vastutaja leidmine kolmel tasandil (strateegiline, operatiiv- ja taktikatasand) ei ole lihtne. Kahjuks on nii, et üksikud plaanid ei aita, vaid terviku moodustamiseks tuleb need omavahel veel koordineerida nii kohalikul, regionaalsel kui ka riiklikul tasemel.

Laiapindse riigikaitse kontseptsiooni näide on hea sellepärast, et näitab, kui kaua selliste strateegiate juurutamine aega võtab. Seadusaktide muutmine ja laiapindse riigikaitse strateegia vajadusest arusaamine ühiskonnas võttis aega ligi 10 aastat. Vajadusest arusaamine on üks asi, aga selle strateegia rakendamisele kulub järgmised 10 aastat. Laiapindse riigikaitse strateegia ning sellesarnaste kontseptsioonide või strateegiate väljatöötamine ja rakendamine on ressursi- ja ajanõudlik. Aeg on üks asi, mida meil kindlasti ei ole, sest inimestes kaitsetahte kasvatamine, riigikaitsest arusaamine, riigikaitseplaanide harjutamine ning kodanikel enda koha leidmine selles on pikaaegne ja mõtestatud protsess, mis juba ise vajab järjepidevust ja palju aega.

Viimane ja kõige tähtsam järeldus on see, et ei ole tähtis kontseptsiooni või teooria nimetus, vaid oluline on leida 45 228 km2 ja 1,3 miljoni elaniku jaoks sobiv tee, mis aitab ennetada, ära hoida ja vähendada hübriidsõja võimalikkuse riski.

Nagu on öelnud Eesti Vabariigi president Lennart Meri, saab julgeolekugarantiisid ühele riigile anda ainult tema rahvas ise14 .

ALLIKAD:

1 NATO Russia Relations: The Background. Media Backgrounder. [Online] February 2017. [Cited: 26 March 2018.] https://www.nato.int/nato_static_fl2014/assets/pdf/ pdf_2017_02/20170206_1702-nato-russia-en.pdf.

2 Resilience and Article 3. Fact Sheet. [Online] 2021. https://www.nato.int/cps/en/ natohq/topics_132722.htm.

3 Eesti Kaitseministeerium. [Online] 2014. [Cited: 26 March 2018.] https:// kaitseministeerium.ee/et/eesmargid-tegevused/laiapindne-riigikaitse.

4 Clausewitz, V. C. „Sõjast“. Tallinn: Sõjandusvaramu, Eesti Keele Sihtasutus, 2004.

5 Giannopoulos, G., Smith, H., Theocharidou, M. & (Editors). 2019. The Landscape of Hybrid Threats: A Conceptual Model. Brussel : European Commission, Hybrid CoE., 2019.

6 Kaas, K. Kindral Clausewitzi viimsed päevad: hübriidsõja pealetung. Postimees. [Online] 2014. https://www.postimees.ee/2931677/kindral-clausewitzi-viimsedpaevad-hubriidsoja-pealetung.

7 Arumäe, Heino. Moskva taktika Balti riikide suhtes 1939–1940. Kultuur ja Elu. [Online] 2002. [Cited: 26 March 2018.] http://kultuur.elu.ee/ke491_moskva_taktika. htm.

8 Giannopoulos, G., Smith, H., Theocharidou, M. & (Editors). 2019. The Landscape of Hybrid Threats: A Conceptual Model. Brussel : European Commission, Hybrid CoE., 2019.

9 Põhja-Atlandi leping. Välisministeerium. [Online] https://vm.ee/et/pohja-atlandileping.

10 Warsaw Summit Communique. NATO. [Online] 2017. https://www.nato.int/cps/en/ natohq/official_texts_133169.htm.

11 Samas.

12 Riigi Teataja. Hädaolukorra seadus. [Online] 03 March 2021. https://www. riigiteataja.ee/akt/128122017049?leiaKehtiv. RT I, 17.11.2021, 9.

13 Eesti Kaitseministeerium. [Online] 2014. [Cited: 26 March 2018.] https:// kaitseministeerium.ee/et/eesmargid-tegevused/laiapindne-riigikaitse.

14 Kaalep, T. 2006. Lennart Meri 1929–2006. Kolm intervjuud. Eesti Ekspress. [Online] 16 March 2006. [Cited: 26 March 2018.] http://ekspress.delfi.ee/kuum/lennartmeri-19292006kolm-intervjuud?id=69083779.