MIS KUKUTAKS KREMLI PEREMEHE TROONILT?

MIS KUKUTAKS KREMLI PEREMEHE TROONILT?

Ilmselt mõlgub paljudel mõttes küsimus, kuidas aidata Ukrainat. Vastus on üsna lihtne: tuleb järjepidevalt vastu astuda Kremli peremehe õigustustele sõda valla päästa ja seda jätkuvalt pidada.

Tekst: KADRI PAAS, sisejulgeoleku magister

Putini süsteemse infostrateegia, täpsemalt info-psühholoogilise mõjutustegevuse halvamine nõrgendab tema positsiooni pikas ja venima jäävas sõjas. Ent selleks peame esmalt mõistma, millised on tema sõnumid jõulises infosõjas. Kreml peab info-psühholoogilist mõjutustegevust oluliseks nii välispoliitikas kui sõjapidamises. Vene Föderatsiooni (VF) sõjaline doktriin kinnitab informatsiooni ja infotehnoloogia olulisust riigi sõjalises mõtlemises: selleks, et olla edukas füüsilisel lahinguväljal, tuleks saavutada informatsiooniline üleolek inforuumis.

EESMÄRGIKS PUTINI REŽIIMI SÄILITAMINE

Juba Vene Föderatsiooni 2010. aasta sõjaline doktriin mainis, et infosõjaga ennetatakse sõjalise jõu kasutamist või kujundatakse pärast sõjalise jõu kasutamist positiivset avalikku arvamust1. Sama mõte korratakse üle ka infojulgeoleku doktriinis ja selle alusel VFi relvajõududes välja töötatud inforuumi kontseptsioonis2, kus rõhutatakse, et VFi kaitsevõime sõltub relvajõudude informatsioonilisest üleolekust inforuumis.

Informatsioonilist üleolekut inforuumis on sel sajandil võimalik tagada varasema ajaga võrreldes märksa kiiremini ja mugavamalt. Avaldatava, ent kontrollimata teabe hulk suureneb, sest sotsiaalmeedia tehniliste võimaluste täiustumine võimaldab info levi(ta)mist reaalajas. Mida rohkem infot, seda keerulisem on eraldada tasakaalustatud ja kontrollitud infot valedest, pooltõdedest ja vaenulikest narratiividest. Seda olukorda kasutavad ära kõik riiklikud eriteenistused3. Vene eriteenistustest nimetagem SVRi, FSBd ja sõjaväeluureteenistust, mida nii Vene kui Lääne avalikkuses teatakse GRUna.

Vene akadeemilises kirjanduses ja riiklikku julgeolekut käsitlevates dokumentides võrreldakse terminit infooperatsioonid NATO või selle liikmesriikide paralleelsete doktriinide sõnastusega. Mõisteid info-psühholoogilised ja info-tehnilised operatsioonid tähistatakse vastavalt mõjutamisoperatsioonide, elektroonilise sõjapidamise ja kübermeetmete kirjeldamiseks. Üldistav mõiste taju-, rünnaku-, kaitse- ja tehniliste operatsioonide kohta on infovastasseis4, vastavat terminit kasutatakse riikliku julgeoleku dokumentides5 .

VF kasutab infosõjas pettust, refleksiivset kontrolli, nn kognitiivset relva, vastutuse hajutamist, otseseid valesid ja alternatiivse reaalsuse loomist ühes vandenõuteooriate levitamisega. Nn kognitiivset relva määratletakse kui mitteteaduslike teooriate, paradigmade, kontseptsioonide ja strateegiate sissetoomist vastase riiklikku intellektuaalsesse keskkonda. Usutavalt esitatud väljamõeldiste eesmärk on vastase riikliku julgeoleku nõrgendamine6 .

Venemaa mõjutustegevuse eesmärgiks on Putini režiimi säilitamine, kontroll inforuumi üle, Lääne ühiskondade lõhestamine, vastandamine ja kaitsepotentsiaali nõrgendamine, Lääne valitsuste otsustusprotsesside takistamine ja ekslikele otsustele õhutamine7. Info-psühholoogiline mõjutamine suunatakse esmalt ühiskonnale ja üritatakse massiteadvuses kodeerida patriotism koostööks vastasega. Seejärel pööratakse tähelepanu eliidile ja nende otsustusprotsessidele riiklikul tasandil. Sihtmärgid võivad hõlmata materiaalseid objekte, finantsmajanduslikke süsteeme ja muid võimu valdkondi8. Eesti kontekstis tähendab eelnev Eesti riikliku usaldusväärsuse kahjustamist Euroopa Liidu ja NATO silmis ning Eesti riigisisest lõhestamist.

VF hindab info-psühholoogilist mõjutustegevust nii kõrgelt seetõttu, et riigi relvajõud ei suudaks suuremahulist konventsionaalset sõda USA juhitava koalitsiooni ja NATO vägede vastu pikalt pidada. Nii kvantitatiivselt kui kvalitatiivselt jääb Venemaa Föderatsioon NATO-le alla, ent hübriidsõja meetodeid kasutades suudab Venemaa NATO riike märksa paremini lõhestada ja ohustada9 .

Infosõja peamine eesmärk on tsiviil- ja sõjaväelise juhtimise kaitsmine. Tulemusliku infosõja pidamiseks vajab ründaja alamsüsteeme teabe tagamiseks, arvutivõrgu toimimiseks, (signaal)luureks, elektrooniliseks sõjapidamiseks ja psühholoogiliste operatsioonide läbiviimiseks, sh oma vägede moraali hoidmiseks10. Infosõda peab pidama kõigi võimalike jõududega selleks, et tegutseda vastaspoole infoobjektide vastu ja kaitsta oma taristut11 .

Selline käsitlus ühtib Vene Föderatsiooni kindralstaabi ülema armeekindral Valeri Gerassimovi seisukohaga, mille järgi on kasvanud mittesõjaliste meetodite roll poliitiliste ja strateegiliste eesmärkide saavutamisel. Gerassimovi hinnangul on need paljudel juhtudel relvajõududest tõhusamad. Kasutatavate vastupanumeetodite rõhuasetus nihkub poliitiliste, majanduslike, informatsiooniliste, humanitaarsete ja teiste mittesõjaliste meetodite poole, mida realiseeritakse rahva meeleavaldustele kaasamisega. Kõike seda täiendatakse varjatud sõjaliste abinõudega, sealhulgas info- ja erioperatsioonidega. Avalikult kasutatakse jõudu sageli rahuvalve ja kriisilahendamise ettekäändel ainult mingil etapil, enamjaolt konfliktis lõpliku edu saavutamiseks12 .

Rahuajal toetab infosõda poliitilisi eesmärke ja see suurendab Vene Föderatsiooni riikliku julgeoleku tagamiseks poliitiliste, diplomaatiliste, majanduslike, juriidiliste ja sõjaliste vahendite tõhusust, mis on esmatähtis strateegilise heidutuse ülesanne13. Seetõttu on vaja tihedat koostööd sõjaväe ja teiste infosõjaga tegelevate asutuste vahel. Kooskõlastamise vajadus kehtib nii sõja- kui rahuajal, ehkki konkreetsed eesmärgid on erinevad. See on teravas vastuolus läänepoolse tõlgendusega, milles tajutakse relvastatud võitluse puudumist rahuna14 .

Kuna uue põlvkonna sõjad peetakse info- ja psühholoogilises keskkonnas, siis on sellise agressiooni eesmärk laostada vastase relvajõud ja elanikkond moraalselt ja psühholoogiliselt. Eesmärk on halvata vastase otsustus- ja tegutsemisvõime, tekitada segadust ja eksitada vastast kõikvõimalikul moel. Sõjaväelasi ja tsiviilelanikke suunatakse oma riigi ja valitsuse asemel hoopis ründajat toetama15 .

PUTINI ISIKLIK ALTERNATIIVREAALSUS

Kremlist lähtuvaid sõnumeid on tervikuna raske iseloomustada, sest nende sisu ja vorm vahelduvad vastavalt olukorrale. Nende keerukusaste varieerub algelistest või töötlemata sõnumitest kuni täpselt orkestreeritud ja põhistatud narratiivideni. Samuti levitatakse sõnumeid, mis on täiesti tõesed, osaliselt valed, tahtlikult valesti tõlgendatud või täiesti valed ja välja mõeldud. Seega, Venemaa info-psühholoogilises mõjutustegevuses on mitmesuguseid permutatsioone, mis muudab nende vastu võitlemise raskeks16 .

Tänavu 21. veebruaril Vene rahvale peetud ligi tunnipikkuses kõnes17 õigustas Vladimir Putin oma sissetungi Ukrainasse. Vaatlejad kirjeldasid kõnet „vihase“ ja „ärevana“. See sisaldas kahte peamist argumenti, mida võime lähinädalatel ja -kuudel venekeelsetes sõnumites pidevalt uuesti märgata. Üks on keskendunud peamiselt Venemaa elanikkonnale. Teine peab silmas nii kodumaist kui rahvusvahelist publikut.

Putini kõne esimene osa visandas Ukraina ajaloo ühekülgse narratiivi, mille eesmärk oli apelleerida kodumaise publiku emotsioonidele, öeldes, et Venemaa langes Ukraina ohvriks. Narratiiv algab fantastilise ajalooversiooniga, milles väidetakse, et Ukraina on „täielikult Venemaa või täpsemalt bolševike loodud“. Seejärel saime teada, et pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ei olnud Ukrainal „iialgi stabiilseid tõelise riikluse traditsioone“. Putin väitis, et Ukraina läände pöördumine tõi kaasa rea katastroofe: endeemiline korruptsioon, „lääneriikide toetatud“ neonatside võimuletulek 2014. aastal ja venekeelsete süstemaatiline diskrimineerimine, sh genotsiid. Putin lõpetab väitega, et Ukrainal võib olla massihävitusrelvi, sh tuumarelvi.

Ajalehes Rossiiskaja Gazeta mullu suvel avaldatud essees „Venelaste ja ukrainlaste ajaloolisest ühtsusest“ väitis Putin samuti, et Ukraina ei ole suveräänne rahvusriik. Putini hinnangul ei ole Ukrainal õigust oma sise- ega välispoliitilistele eesmärkidele. „Ukraina suveräänsus on võimalik ainult partnerluses Venemaaga“ nende ühise ajaloo jooksul tekkinud sidemete tõttu. Seetõttu on nad „üks rahvas“. Putin usub vene, ukraina ja valgevene rahva ühisesse päritolusse.

Ukraina ajaloolased vastasid seepeale, et Venemaa president mõistab ajaloolisi protsesse valesti ja tõlgendab ajaloosündmusi talle sobival viisil. Kuigi tänapäeva Ukraina ja Venemaa osadel olid varakeskajal ühised dünastilised sidemed, ei piisa neid asustanud inimeste etnilisest, kultuurilisest ja keelelisest päritolust, et nimetada neid üheks rahvuseks.

Nimetus Kiivan ehk „rus“ pärines 8. sajandil Kiievi ja selle ümbruse metsades asunud viikingiasulatest. Üks viikingite klannidest, Rjurikud, alistas oma konkurendid, kehtestas kontrolli jõgede kaubateede üle ja lõi poliitilise liidu. Enamik teadlasi usub, et sõna rus on Skandinaavia päritolu. Tõenäoliselt tuleneb see rootslaste tähistamiseks kasutatud soomekeelsest terminist ruotis – rootsi keeles tähendab see „mehi, kes sõuavad“.

Kiievist, mis 11. sajandil oli Euroopa üks suuremaid linnu, laienes Rjuriku dünastia läände ja itta, jõudes praeguse Valgevene ja Venemaa aladele. Vürstid kehtestasid uute territooriumide üle kontrolli ja 12. sajandi alguses asutasid Moskva.

Laienenud vürstiriigil ei olnud ühist keelt. Venemaa tõi Bulgaariast religioosseid tekste, mis tõlgiti kreeka keelest slaavibulgaaria keelde, mida hiljem nimetati kirikuslaavi keeleks. Seda keelt Venemaa elanikud ei rääkinud ja seda kasutati ainult „kirikusuhetes, riigi- ja kohtumenetlustes, ajalooliste dokumentide täitmiseks,“ ütleb Kiievi riikliku Taras Ševtšenko ülikooli ajaloo-osakonna dekaan Ivan Patrylyak.

Putini traktaadi üks silmatorkavamaid lõike viitas sellele, et Ukraina rahvuslus on 19. sajandi lõpu looming ja kriitilise välismõju tulemus. „Samal ajal hakkas Poola eliidi ja osa Malorussia haritlaskonna seas kujunema ja levima idee ukrainlastest kui venelastest eraldi seisvast rahvusest. Sellele ideele polnud ajaloolist alust.“

Seejärel pööras Putin oma viha bolševike 1922. aasta otsusele luua Ukraina Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, millel oli vähemalt nominaalne eraldumisõigus, mida Venemaa president kirjeldab muu hulgas kui „kõige ohtlikuma viitsütikuga pommi paigaldamist“.

Kuidas sellistele narratiividele vastu seista? See ühekülgne neoimperialistlik ajalootõlgendus on fantaasia, millel on suur emotsionaalne veetlus endise KGB keskastme ohvitseri jaoks nagu Putin, kes koges omal nahal impeeriumi alandavat lõppu 1991. aastal. Putin tunneb end ajaloo agendina, kes ehitab üles uut Vene impeeriumit ja maksab kätte 1990. aastate kohutava alanduse eest.

Aga kuidas on lood 140 miljoni Venemaa kodanikuga? Kuidas aitab selle ajaloolise fantaasia elluviimine ja tervele Euroopale kättemaksmine vene inimestel toime tulla hindade tõusu, majanduslanguse ja kasvava korruptsiooniga? Millist tulevikku Putini kättemaksusõda järgmistele põlvkondadele tegelikult kujutab?

Vangistatud opositsiooniliider Aleksei Navalnõi võrdles Putini argumente purjus vanaisa räuskamisega perekonna koosviibimisel. Tavalist vanaisa eristab räuskavast vanaisast ainult see, et laamendav vanaisa „võimutseb tuumarelvadega riigis“. Navalnõi väitis, et Venemaal on 21. sajandil kõik võimalused tugevaks majanduslikuks ja kultuuriliseks arenguks, naftast haritud kodanikeni. Kuid need lastakse armutult allavett koos „sõja, mustuse, valede ja Gelendžiki kuldsete kotkastega paleega“ (viide Putini väidetavale lossile Musta mere idarannikul Krasnodaris).

Putini kõne teine osa sisaldas geopoliitilisi argumente NATO ja USA hoolimatust laienemisest Venemaa mõjusfääri. See sisaldas muljetavaldavat kõnepruuki „USA ehitatud mereoperatsioonide keskusest Otšakovis“ ja hirmutavaid hoiatusi, et USA ballistiliste rakettide jõudmiseks Harkivist Moskvasse kulub vaid 7–8 minutit.

Lõpetuseks teatas Putin, et USA tahab Venemaad tükeldada ja nõrgestada, sest „nad lihtsalt ei vaja suurt ja iseseisvat Venemaad“. Selline argumentatsioon suunati nii kodumaisele kui rahvusvahelisele publikule. Võimalik, et suure osa oma sõnumist saatis Putin Pekingisse. See on olnud populaarne arutelu ka lääne meedias ja akadeemilistes ringkondades. Kahtlemata soovivad Ameerika Ühendriigid ohjeldada Venemaa võimu ja ambitsioone, kuid see Putini argument ei õigusta vähimalgi moel Ukraina ümberpiiramist ja iseseisvale riigile jultunult kallale tungimist, selle pommitamist ja tsiviilisikute valimatut tapmist.

KUIDAS VÕIDELDA?

peavad Putini õigustusele vastu astuma ja järjepidevalt näitama, kuidas Putin valetab. Ukraina sõja kontekstis tähendab see selgitamist, miks Putin andis käsu alustada täiemahulist sõda. Vene presidendi retoorika järgi takistatakse niiviisi justkui NATO hegemooniat ja laienemist itta. Tegelikult on Ukraina sõda lootusetu ettevõtmine, mis ei hoia üht ega teist. Vastupidi, sõda kiirendab NATO saabumist Venemaa piiride suunas. Näiteks Soomes kasvab toetus NATO liikmelisusele vargsi, aga järjepidevalt.

Putini teabestrateegia vastu võitlemine hõlmab seega kahte peamist suunda. Esiteks, see ei ole Vene Föderatsiooni sõda Ukraina vastu. See on endise KGB alampolkovniku Vladimir Putini isiklik sõda suveräänse Ukraina vabariigi vastu. See on täielikult omistatav Putini kuritegelikule klikile, mis ei tunne huvi miljonite vaesuvate venelaste igapäevaste sotsiaalsete ja majanduslike probleemide lahendamise vastu.

Paljudes Venemaa linnades toimuvad protestid viitavad sellele, et paljud venelased mõistavad hästi, et vennasrahva valimatu tapmine, selle asemel et hoolitseda oma rahva heaolu ja turvalisuse eest, on sõjakurjategija isiklik kinnisidee. Ukrainast ei lähtunud Venemaale mingisugust reaalset sõjalist, majanduslikku ega poliitilist ohtu.

Teiseks, täiemahuline sissetung Ukrainasse ainult halvendab Venemaa julgeolekuolukorda. President Putini personaalne kinnisidee ja valla päästetud sõda isoleerib Venemaa liitlastest aina kiiremini ja vaieldamatult soodustab NATO edasist laienemist oma piiride lähistele.

ALLIKAD:

1 Kremlin, 2014. Military Doctrine of the Russian Federation. [Võrgumaterjal] Leitav: http://static.kremlin.ru/media/events/files/41d527556bec8deb3530. pdf; Kremlin, 2010. Military Doctrine of the Russian Federation. [Võrgumaterjal] Leitav: http://kremlin.ru/supplement/461; The Ministry of Foreign Affairs of the Russian Federation, 2016. Doctrine of Information Security of the Russian Federation. [Võrgumaterjal] Leitav: https://www.mid.ru/en/foreign_policy/ official_documents/-/asset_publisher/CptICkB6BZ29/content/id/2563163 p_p_id=101_INSTANCE_CptICkB6BZ29&_101_INSTANCE_CptICkB6BZ29_ languageId=en_GB

2 Ministry of Defence of the Russian Federation, 2011. Russian Federation Armed Forces Information Space Activities Concept. [Võrgumaterjal] Leitav: http://eng.mil. ru/en/science/publications/more.htm?id=10845074@cmsArticle

3 Fitzgerald, W., C. & Brantly, A., F., 2017. Subverting Reality: The Role of Propaganda in 21st Century Intelligence. International Journal of Intelligence and CounterIntelligence, 30(2), p. 236.

4 Arold, U., 2016. Peculiarities of Russian Information Operations. Sõjateadlane, 2, p. 17.

5 Gerassimov. V., 2013. Ценность науки в предвидении. Военно-промышленный Курьер, 8(476), стр. 1–3.

6 Sulaškin, S. S., 2014. Cognitive Weapons – A New Generation of Information Weapon. Journal of the Academy of Military Science, 1, pp. 57–65.

7 Thomas, T., 2015. Russia`s 21st century information war: working to undermine and destabilize populations. Defence Strategic Communications, 1(1), pp. 11–12; Jantunen, S., 2018. Infosõda. Tallinn: Kultuurileht; Aro, J., 2016. The cyberspace war: propaganda and trolling as warfare tools. European View, 15, pp. 121–132.

8 Thomas, T., 2015. Russia`s 21st century information war: working to undermine and destabilize populations. Defence Strategic Communications, 1(1), p. 17.

9 Sazonov, V., Koort, E., Heinsoo, P. & Paas, K., 2020. Sisejulgeoleku hübriidohtude tutvustamine. Tallinn: Sisekaitseakadeemia.

10 Saifetdinov, K. I., 2014. Information warfare in the military realm. Military Thought, 7, pp. 38–41.

11 Samas, p. 39.

12 Gerassimov. V., 2013. Ценность науки в предвидении. Военно-промышленный Курьер, 8(476), стр. 1–3.

13 Saifetdinov, K. I., 2014. Information warfare in the military realm. Military Thought, 7, p. 40; Jonsson, O., Seely, R., 2015. Russian Full-Spectrum Conflict: An Appraisal After Ukraine. The Journal of Slavic Military Studies, 28 (1), p. 2.

14 Saifetdinov, 2014, p. 40; Jonsson, O., Seely, R., 2015, p. 6.

15 Berzinš, J., 2014. Russia’s New Generation Warfare in Ukraine: Implications for Latvian Defense Policy. Latvia: Nation Defence Academy of Latvia, p. 5.

16 Mazarr, M., J., Casey, A., Demus, A., Harold, S. W., Matthews, L. J., Beauchamp- Mustafaga, N. & Sladden, J., 2019. Hostile Social Manipulation: Present Realities and Emerging Trends. Santa Monica: RAND Corporation, p. 73.

17 Vladimir Putini kõne, 2022. Leitav: PUTINI KÕNE TÄISMAHUS | Ukraina loodi bolševistliku ja kommunistliku Venemaa poolt – Delfi.

Sõda Ukrainaga on täielikult omistatav Putini kuritegelikule klikile, mis ei tunne huvi miljonite vaesuvate venelaste igapäevaste sotsiaalsete ja majanduslike probleemide lahendamise vastu