FILMIARVUSTUS
MIKROSKOOPILINE AVARUS Esimest maailmasõda kujutavad linateosed kipuvad olema tihti pruunid. Mullakarva. Kaeviku värvi. See film ongi kaevikust. Nimigi on konkreetne: „The Trench“ ehk eesti keeles „Kaevik“.
E
Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor
simene maailmasõda. Veel jääb pisut aega veriseima, Somme’i lahinguni. Ometi ei kibele just igaühe sõrm päästiku järele, mitte kõik käed ei otsi granaate. Sõrmed teevad midagi muud ja nii mõnedki käed on lihtsalt külje peal rippu. Lääneliitlaste kaevikus istub ports inglise sõjamehi. Mida nad seal teevad? Sõda peavad, mõistagi, ent sõda ei seisne üksnes vastase pihta tulistamises. Mis siis toimub? Nii lühidalt saab kirja panna pooleteisetunnise filmi sünopsise. Just nii
64
3/2019
ongi, meile näidatakse seda, mida teevad sõdurid suure lahingu eelõhtul. Ning lugu pole sealjuures põrmugi veniv. Ega igav või tüütu. Nagu nimigi ütleb, toimub kogu filmi tegevus kaevikus. Tegu on küll filmiga sõjast, kuid tähtsamaks muutub siin suletud ruum, lakkamatult kohal viibiv oht ja ennekõike inimesed neis tingimusis. See, mida nad teevad, kuidas käituvad ja millest mõtlevad. Autor mängib suletud ruumiga osavalt, sama hästi oleks võinud filmida kogu tegevuse ka ühes hiigelpikas torus. Või allveelaevas. Või tunnelis. Kus iga-
nes suletud ruumis. Sõda on autorile taustsüsteem, vajalik, kuid mitte peamine. Filmi kaevikumaailm muutub väga tunnelisarnaseks, klaustrofoobilisekski. Olgugi et filmis on kaeviku kohal ikkagi taevas ja kusagil on olemas mingisugune teine maailm, mis ei koosne üksnes pinnasest, võib see vaatajal peaaegu ununeda. Sammumine suletud maailmast sinna „kuhugi mujale” või isegi pilguheit väljapoole muutub millekski, mis on seotud hukuga, kadumisega. Selle looga haakuvad kõik varasemad ja hilisemad allveelaevade ja üldse suletud ruumidega seotud painajad, sõlmes närvid
