LAAGRI MASKEERIMINE: KUIDAS, MILLEGA JA MIKS?

LAAGRI MASKEERIMINE: KUIDAS, MILLEGA JA MIKS?

Laagri varjamise peaeesmärk on jääda märkamatuks vastase vaatlusseadmetele – on need siis inimsilmad, ülelendava drooni kaamera või mõni muu tuvastusseade. Kuniks meie plaanid ja me ise püsime vastase eest varjatud, on meil tema ees eelis.

Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

See annabki suuresti vastuse küsimusele, miks me peame paiknemisala moondama. Igaüks võib vastavalt oma rikutuse astmele ja vastase eeldatavale iseloomule (üldjuhul ei kipu vastasel olema hea iseloom) oletada, mis juhtub, kui vastane meie laagripaiga avastab.

Ent mitte alati ei pruugi moondamine tähendada varjamist. Moondamine, tulenevalt sõna tähendusest, on pettekujutelma tekitamine – eesmärgiga lasta paista asjadel nii, nagu need päriselt ei ole. Mis tähendab, et mõnikord, sõltuvalt olukorrast, võib maskeerimise eesmärgil paigutada jao laagrisse näiteks kompanii jagu telke – vastasele vale mulje loomiseks. Ja kui vastane langetab vale mulje põhjal vale otsuse, siis meie võidame.

NÜÜD, MILLEGA MASKEERIDA?

Tänapäeval on moondamine tänu kaitsetööstusele tehtud üsna lihtsaks – on kõiksugu tööstuslikke vahendeid: neist levinumad moondevõrk ja -paber.

Parima tulemuse saab, kui tööstuslikud vahendid kombineerida looduslikega: puude, põõsaste, oksarisu, heinatuttidega, kõigega, mis laagripaiga ümber kasvab. Just see viimane ongi oluline aspekt – kui me tahame end varjata, peame sulanduma kokku konkreetset laagripaika ümbritseva keskkonnaga. Meie metsades pole mõtet end palmilehtedega maskeerida ega suviselt rohelisel aasal kasutada valget moondamispaberit.

Alati tuleb maskeerida vastavalt ümbritsevale keskkonnale, oludele ja võimalustele. Ei pruugi ju, tulenevalt asukohast või aastaajast, looduslikud vahendidki alati kättesaadavad olla. Näiteks talvel on talvist maskeerimisvõrku kasutada mõistlikum kui hakata rohekaspruunile telgile lund peale kühveldama.

JA VIIMASEKS, KUIDAS MASKEERIDA?

See on suuresti fantaasias kinni – tegemist on väga loomingulise ettevõtmisega.

Oluline on teada, et looduses esineb väga harva korrapäraseid vorme. Nii tuleks ka moondades vältida korrapära. Juba laagrit üles panna tuleks hajutatult, mitte paigutada viit jaotelki üksteise kõrvale sirgjoonele. Ka korrapärane telkidest ring pole varjamise seisukohalt parim. Inimese silm otsib kaosest korda ja mustreid. Ja kui nüüd droonioperaator laagrist üle lendab, haarab ta silm ekraanilt ringikujuliselt paigutatud täpid tõenäoliselt kiiremini kui hajutatud telgid.

Ka on telgid ja muu inimkätega loodu korrapärase kujuga – järelikult tuleb moondamiseks nende siluetti ja kontuuri lõhkuda. Lihtsalt jaotelgi peale heidetud moondevõrk ei toimi – see on hea võrgu raiskamine. Nagu inimsilm otsib mustreid, nii otsib see ka tuttavaid kujundeid. Ning jaotelk on silma jaoks jaotelk ka siis, kui sellele on võrk peale heidetud. seda toigastega siit-sealt üles kergitada, osaliselt ümbritsevate puude külge siduda, osaliselt maha lainetama jätta. Et kaoksid kõik iseloomulikud nurgad, varjud ja kontuurid.

Sama loogika kehtib kogu paiknemisalal leiduva taristu ja tehnika kohta. Üle generaatori võrk ning võimalusel ka soojuse levimist takistav termopaber. Veepütid võrgu alla, masinate peegelduvad pinnad moondamispaberiga üle ning võrgud kuju moondamiseks peale.

Et salakõrv ei kuuleks, -silm ei seletaks!