ELUST PERH-i UKSE EES JA HÄIREKESKUSEUSTE TAGA

ELUST PERH-i UKSE EES JA HÄIREKESKUSEUSTE TAGA

Meid tabanud kriisi ajal on naiskodukaitsjad riigile appi tõtanud mitmetes rollides. Neid on näha nii riigipiiril kui kohaliku poe juures, haigla sees ja haigla ees, Terviseametis ja Häirekeskuseski. Vabatahtlikud panustavad suure kirega ning jagavad kõik sama tunnet – kriisis hoiame kokku ja koos saame hakkama!

Tekst: ELISA JAKSON, Naiskodukaitse arendusspetsialist

Naiskodukaitse vabatahtlikud on eriolukorra ajal pikka aega käinud abis Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) juures. Nende ülesanne on teha esmast triaaži ehk küsitleda saabuvaid patsiente ning neid olukorrale vastavalt edasi suunata – viiruse sümptomite korral koroona testimise telki, muude kaebuste korral erakorralise meditsiini osakonda.

Töö toimub vahetustes 24/7 ning lisaks naiskodukaitsjatele on käinud panustamas kaitseliitlased, kes on enda õlule võtnud peamiselt öövalved. Naiskodukaitsjaid on end PERH-i juurde appi pakkunud enam kui 30.

Vabatahtlikke koordineeriva Harju ringkonna instruktori Lana Toomvapi selgitusel oli esimestel päevadel ka niisama uudistajaid, kes uurisid, kes ja miks me oleme. Samuti patsiente, keda tuli lihtsalt ära kuulata, rahustada ja anda soovitus koju pöörduda. „Nüüd on niisama jutustajaid ja tulijaid vähem, ilmselt kuulatakse soovitust kodus püsida,“ arvab Toomvap.

ÕLA KÕRVAL ÕLG

PERH-is abis käinud Harju ringkonna esinaine Elbe Lumiste on veendunud: „Meie tegevus laseb meditsiinilisel personalil rohkem keskenduda oma tööle". Lisaks esmase triaaži olulisusele peab Lumiste tähtsaks ka inimestega suhtlemist. „Palju on teadmatust ja hirme, haiglasse ei tule ju keegi niisama, ikka on mingisugune mure oma tervise pärast,“ jagab naine. Kuid negatiivset suhtumist vabatahtlikud kohanud ei ole, pigem soovitakse jõudu ja nii mõnigi vanem inimene on tänanud aja eest, mis pühendati neile selgitamiseks või juhendamiseks.

Kristel Võsang Harju ringkonnast on üks paljudest vabatahtlikest, kes annavad täna oma panuse eesliinil. Ta jagab kogemust, mida ta ei vahetaks millegi vastu: „Ma pole ealeski tundnud sellist õlg õla kõrval olemist, sellist ühtekuuluvustunnet ja hoidmist!“

Meeleolu kohapeal on positiivne. „Inimesed on toredad, tänavad, soovivad jõudu ja jaksu ning vastupidamist,“ muljetab Võsang. Naine meenutas, kuidas üks armas paarike tõi neile kuuma kakaod ja šokolaadi, ise vabatahtlikele edu soovides.

Harju ringkonna vabatahtlik Aet Kala räägib heldinult, kuidas mööduvad politseinikud oma autod peatasid ning küsisid neilt, kuidas neil läheb ja kas kõik on ikka hästi. „Ja kõigist kiirabiautodest, mis mööda sõitsid, lehvitati meile,“ lisab naine.

PERH-i töötajate hoolivusest ning toetusest jagab aga sooje muljeid Maarika Aun Tallinna ringkonnast. Kuigi vabatahtlikele on soe lõunasöök ja vahepaladki olemas, küsivad meedikud siiski hoolitsevalt, kas nad ikka süüa saavad ning end ka kaitsevad, kas püsivad patsientidest piisavalt kaugel.

INFOLIIN – ELULIIN

Märtsi keskel avati Häirekeskuse infotelefon 1247. Vabatahtlikena panustanud 46 naiskodukaitsjat tegid esimese 13 päeva jooksul kokku 1143 töötundi, võttes vastu eriolukorda puudutavaid kõnesid. Ja järjekord vabatahtlikest, kes on end võimalike abilistena üles andnud, on pikk.

Tartu ringkonna naiskodukaitsja Annett Kreitsman püüab Häirekeskuse infoliini kõnedele vastates anda endast parima ja peab silmas, et inimene julgeks ka järgmisel korral helistada, kui tal on küsimus, ta vajab abi või soovib oma muret jagada.

Infoliinile tulnud kõnede sisu oleneb suuresti sellest, mis on parajasti meedias aktuaalne – näiteks inimene loeb artiklit, kuidas poest turvaliselt pakendid koju tuua, ja soovib seejärel nõu, kas nii, kuidas tema toimib, on õige või kuidas saaks paremini.

Palju on ka neid, kellel endal puudub avalikele allikatele kiire ligipääs, siis saavadki infoliini töötajad vajaliku vastuse välja otsida – näiteks milline helistajale lähim postkontor on eriolukorras avatud, kas maakondade vahel bussid veel liiguvad ja mis kell.

Tihti helistatakse ka lihtsalt selleks, et kellegi kõrvalseisjaga asjad läbi arutada ning otsuseid kaaluda, kui üheseid vastuseid pole.

MEIE AJA KANGELASED

Kreitsman meenutab, et esimene kõne oli kõige ärevam, aga kui see tehtud sai, läks edasi juba kergemalt. Ta ütleb, et käis juba kaheksandat vahetust vabatahtlikuna Häirekeskuses abis. „Meil on kohapeal väga tore meeskond ja juhendajad, kes vajadusel kohe aitavad. Koos arutame läbi keerulisemad küsimused ja päevakajalised teemad, ühtehoidev suhtumine aitab suuresti kaasa edukale toimimisele,“ jagab naine.

Enamjaolt on helistajad tänulikud, et infoliin ja selle töötajad olemas on. Kuid on ka neid, kes helistavad lihtsalt selleks, et vastaja peal enda pahameelt välja elada. „Ka neid tuleb mõista ja seda mitte isiklikult võtta,“ selgitab Kreitsman. „Vahetuse lõpuks jäävad meelde ikkagi need soojad kõned, kus südamest tänatakse kasvõi lihtsalt ärakuulamise eest, sest seda see inimene sel hetkel vajas.“ Just sellepärast naine Häirekeskuse infoliinil vabatahtlikuks käibki – et anda enda väike panus inimeste aitamiseks tänases keerulises olukorras.

Sama oluliseks peab Harju ringkonna naiskodukaitsja Katrin Lanina Häirekeskuses abis käimisega oma perele eeskujuks olemist. „Olla kangelane, näidata, kuidas naiskodukaitsja suudab kriisis abiks olla, see on hea tunne,“ ütleb naine.

Kuigi võiks arvata, et infoliini tööpäeva lõpuks on süda kuuldud muredest raske, on Katrini sõnul lugu hoopis vastupidi: „Iga tööpäeva lõpus on hingel kergem – teadmine, et oled endast kõik andnud ja panustanud olukorra leevendamisse, et oled saanud inimestele nõu anda ja abiks olla, annab sõnulseletamatult hea tunde.“

„Minule on meelde jäänud üks kõne proualt, kes ei osanud oma telefonis sõnumeid lugeda. Sai aru, et mingi teade tuli, kuid sisu ei suutnud leida. Ta oli nii tänulik, kui lugesin talle ette Vabariigi Valitsuse saadetud sms-i sisu,“ meenutab heldimusega teine Harju ringkonna naiskodukaitsja Tiiu Liivamaa.

Marje Verbo, kes on igapäevaselt Päästeameti Põhja päästekeskuse ennetusbüroo peaspetsialist ja vabal ajal Harju ringkonnas naiskodukaitsja, on kriisiajal Häirekeskuse vabatahtlik. „Teed, kuidas me kriisiajal Häirekeskusesse jõuame, on erinevad, aga töö, mida seal teeme, on sama,“ kommenteerib naine vabatahtlike tööd.

VAJA ON

Rääkimine aitab väga palju pingeid maandada ja Verbo loodab, et tänu sellele on saanud helistajad langetada ka adekvaatsemaid otsuseid. „Rumalaid küsimusi ei ole, on meie kõigi ühine mure ja hool, kuidas tekkinud olukorrast võimalikult kiiresti ja võimalikult väikeste kaotustega välja tulla,“ sõnab naine.

Töö infoliinil läheb ajaga kergemaks. Verbo meenutab, et esimene nädal oli raskem, päevased tegemised Häirekeskuses jätkusid öösel unenägudeski. „Kuid kui koged liini teises otsas inimeste tänutunnet, kohati lausa pisarateni heldimust, annab see jõudu järgmistele ja järgmistele kõnedele vastata,“ selgitab ta.

„Riik vajab meid praegu väga ja 1247- le vastamine on üks neist kohtadest, kus me saame kriisiolukorras oma õla alla panna,“ kirjeldab Verbo oma missiooni.

Ajad on keerulised, kuid seda enam jääb silma ja südamesse meid ümbritsevate inimeste headus ja toetus. Eestlane siiski toetab eestlast, me oskame üksteist hoida ja aidata. Loodame, et saame üheskoos peagi haigusest võitu ning taas tavapärase elu juurde naasta. Seniks püsige kodus, küll hiljem on aega kohtuda ja kallistada!

Foto: KARIN TENN