KUIDAS... PEATADA VIIRUS? ARVUTIVIIRUS!

KUIDAS... PEATADA VIIRUS? ARVUTIVIIRUS!

Arvutiviirus ehk viirus on programm, mis on võimeline end iseseisvalt kopeerima ja arvutit nakatama. Tänapäeval võib arvutiga võrdsustada nutitelefoni, tahvelarvuti, nutikõlari, nutiteleri või isegi nutikülmiku – liialdamata võib öelda, et kõik internetti ühendatud nutiseadmed.

Tekst: HANNO SAKS, Kaitseliidu Pärnumaa maleva küberrühm

Arvutiviirus käitub sarnaselt bioloogilise viirusega, siit ka nimi viirus. Üldiselt kasutab arvutiviirus oma levikuks bioloogilise viirusega sarnast taktikat: nakatab kõike, mis on selle arvutiga kokkupuutes või temaga samas võrgus. Sattudes sobivasse süsteemi, käivitab viirus seal oma hävitustöö.

Lihtsustatult öeldes kujutab arvutiviirus endast programmi, mille kõige tähtsam eesmärk on enda paljundamine võimalikult suurde hulka seadmetesse.

Arvutiviirused on meiega olnud juba arvutite algusaegadest saadik ja ei paista, et nad kuhugi kaoksid. Esimene ametlik arvutiviirus oli Creeper system, 1971. aastal välja lastud eksperimentaalne isereplitseeruv viirus. See täitis arvuti kõvaketta suvaliste andmetega, kuni arvuti ei saanud enam töötada, sest ketas sai täis.

KUST TULEVAD ARVUTIVIIRUSED?

Arvutiviiruse loojateks on reeglina inimesed. Inimeste taga võivad olla eraettevõtted ja riiklikud struktuurid. Tekib küsimus, miks üldse viirusi luuakse. Kui looduses on need enamasti mutatsioonid mingist olemasolevast viirusest, mis on maamunal olnud juba ammu enne inimesi, siis arvutiviirused on tehislikud, s.t loodud mingil konkreetsel eesmärgil ja see eesmärk on tavaliselt pahatahtlik. tööstusharuga, mille eesmärgiks on raha väljapressimine, andmete ja raha vargus. Aeg-ajalt võib eesmärgiks olla ka seadmete kasutuskõlbmatuks muutmine. Seda tuleb üldiselt ette aktivistide või poliitiliselt motiveeritud viirusrünnete korral.

Mis puutub poliitiliselt motiveeritud rünnetesse, siis tihti on nende initsiaatoriks eraettevõte, mille varjus tegutseb mõni meile vaenulik välisriik. Praktika näitab, et eriti harrastavad sellist lähenemist Venemaa Föderatsiooni ja Hiina Rahvavabariigi julgeolekuasutused, kus põimub eraettevõtluse ja riikide julgeolekuasutuste huvi viiruste vastu ning asutakse koostööle.

Alati ei ole küsimus kasuahnuses. Tihedamini on hakanud avalikkuse ette jõudma juhtumeid, kus viirust pole loonud kurikaelad, vaid nende tellijaks on eraettevõtted või riiklikud struktuurid. Üldiselt loovad riiklikud struktuurid viirusi selleks, et hõlbustada luuretegevust. Lühidalt öeldes arendavad riigid vahel arvutiviirusi, rahastades seda maksumaksja taskust.

Eelpool sai nimetatud, et viiruse kõige tähtsamaks eesmärgiks on enese levitamine võimalikult paljudesse seadmetesse. See ei kõla just ülemäära ohtlikult?

Kahjuks on nii, et siin asub mängu viiruse tähtsuselt teine ülesanne, milleks võivad olla mitmesugused tegevused. Piltlikult võib öelda, et hea viirus, mis suudab ennast levitada paljudesse seadmetesse, on heaks koormamuulaks kõikvõimalikule pahavarale, mida tema kukile saab kinnitada.

KUIDAS VIIRUSED LEVIVAD?

Erinevalt bioloogilisest viirusest ei levi arvutiviirused õhu kaudu. Siiski võiks WiFi kaudu levivat viirust tinglikult nimetada üle õhu levivaks. Üldiselt levivad viirused enamasti interneti kaudu, sõltumata sellest, kuidas internet teie seadmeteni jõuab.

Üks enim levinud viise viiruse levikuks on e-kirjad, mida me kõik igapäevaselt saadame ja saame. Viiruste seas on selliseid, mis võtavad üle arvutisse paigaldatud e-kirja programmi ja hakkavad kasutaja nime alt tema postkastis olevatele kontaktidele ja kirjade saatjatele ekirju saatma.

Teine väga levinud moodus on veebilehed. Veebilehele paigaldatakse viirus, mis püüab nakatada lehte külastavat arvutit.

Kolmandaks viisiks on internetis leiduv tarkvara, mis laetakse alla ja paigaldatakse arvutisse. Kui pakutakse tarkvara, mis oma omadustelt eeldab suure kollektiivi pikka tööd, siis see üldiselt ei ole tasuta jagatav. Küberruumis tasuta lõunaid pole.

Neljandaks viisiks on erinevad andmekandjad, tänapäeval kõikvõimalikud USB-pulgad, mälukaardid ja nutiseadmed.

Viiendana võib välja tuua sotsiaalmeedia, eriti erinevates gruppides jagatavad lingid ja videod.

MIDA TEHA, KUI ON KAHTLUS?

Appi tulevad mitmesugused viirusetõrjeprogrammid. Viirusetõrje paigaldamise soovitus käib ka nutitelefonide ja tahvelarvutite kohta, kuigi nutiseadmete operatsioonisüsteemi ülesehituse tõttu, eriti Androidi ja iOS-i puhul, on pahavaratõrjeprogrammist vähe kasu.

Viirusetõrje ei pea tingimata olema tasuline. Tänapäeval on tasuta pakutavad programmid piisavalt head selleks, et teha oma tööd hästi ja enam-vähem märkamatult. Eelduseks on, et need oleksid õigesti seadistatud ja hooldatud.

Järgnevates artiklites annan ülevaate pahavara liikidest, näitan, milleks need on suutelised. Tutvustan meie suure naaberriigi saavutusi selles vallas ja annan praktilisi soovitusi, kuidas arvutis ja ka teistes seadmetes viirusevabalt toimetada.

Peamine, mis lubab meil kõigil tulevikus muretult arvutis toimetada, on, nagu bioloogilise viirusegi puhul, kaine mõistus ja pisukene paranoiat oma igapäevaelus.

PAHAVARA LIIGID

Lunavara – krüpteerib arvuti sisu ja muud olulisemad kaustad, nagu näiteks dokumendid, selliselt, et kasutaja ei saa neid enam avada ega lugeda, ja küsib olukorra parandamise eest raha. Tegu on väljapressimisega.

Reklaamvara – kogub informatsiooni kasutaja kasutusharjumuste kohta ja edastab selle info oma loojale või tellijale, muudab veebisirvija avalehe. Iseenesest pole väga kahjulik, kuid koormab arvutit ja segab tööd, lisaks lekitab tundlikke andmeid.

Trooja hobune – avab kõrvalistele isikutele ligipääsu arvutile ja selle sisule.

Keylogger – edastab oma loojale või tellijale nakatunud arvuti klaviatuuri iga klahvivajutuse ja ekraanipildi.

Viiruse ülesanne on kohale jõuda, loetletud pahavara alamliigid on lisad, mida mingi viirus endaga kaasa võib tuua.