VASTUPANUVÕITLUSE ORGANISATSIOONi ÜLESEHITAMINE. KÜLMA SÕJA LUGU: ŠVEITS NÕUKOGUDE LIIDU VASTU

VASTUPANUVÕITLUSE ORGANISATSIOONI ÜLESEHITAMINE. KÜLMA SÕJA LUGU: ŠVEITS NÕUKOGUDE LIIDU VASTU

Tänase Venemaa revanšistlik poliitika oma lähinaabrite suhtes kujutab endast neile riikidele selget julgeolekuohtu. Seda demonstreeris kogu maailmale Venemaa tegevus Gruusias ja Ukrainas. Venemaa ohtlikkust näitab muuhulgas ka hübriidsõja vahendite kasutamine, mis on efektiivne segu sõjalistest ja mittesõjalistest tegevustest, saadetuna infooperatsioonidest ning diplomaatilistest ja juriidilistest kampaaniatest.

Tekst: kolonel KEVIN D. STRINGER, USA Euroopa erioperatsioonide väejuhatuse strateegia, planeerimise ja poliitika osakonna (J5) ülem

Hübriidsõda võib kiiresti üle kasvada lokaalseks relvakonfliktiks, destabiliseerides sihtmärgiks oleva riigi suveräänsust. Samas ei pruugi nende konfliktide pealtnäha mittesõjaline iseloom käivitada NATO lepingus või kahepoolses sõjalises koostöös ettenähtud kaitsemehhanisme.

Igal Venemaa võimalikuks sihtmärgiks oleval riigil oleks tark aegsasti valmistuda vastupanuks juhul, kui kogu territoorium või osa sellest peaks minema sissetungija või tema käsilaste kontrolli alla. Siin tekib vajadus tutvuda külma sõja aegsete totaalkaitseplaanidega, mis on välja töötatud Eesti, Läti ja Leeduga mingil määral võrreldavates väikeriikides. Näiteks Šveitsis, neutraalses riigis, mis ometigi valmistus Nõukogude Liidu või tema Varssavi pakti liitlaste sissetungiks, töötati välja terve organisatsioon nii relvastatud kui relvastamata vastupanuvõitluseks. Sellest saavad eeskuju võtta nii riigid kui ka militaarsed organisatsioonid, nagu näiteks USA Euroopa erioperatsioonide väejuhatus, kelle plaanides on sellise tegevuse toetamine.

ŠVEITSI TOTAALKAITSE PLANEERIMINE

Külma sõja aegne totaalkaitse mudel loodi eesmärgiga kaasata riigikaitsesse kogu ühiskond tervikuna. Rahvusliku julgeoleku tagamises osalesid kõik: militaar- ja muud jõustruktuurid, erasektor, omavalitsused, valitsusvälised organisatsioonid. Valmistuti tegevuste laiaks spektriks: üldmobilisatsioon, sissivõitlus, tsiviilvastupanu võrgustikud, erinevad varjatud ja avalikku tegevust võimaldavad organisatsioonilahendused. Kõik selleks, et kindlustada oma rahvuslikku julgeolekut ja heidutada võimalikke Varssavi pakti agressoreid.

Šveits oli üks kirjeldatud totaalkaitse doktriini elluviijatest Lääne ja Nõukogude Liidu vahelise külma sõja aastatel. Lisaks riigi sõjalisele kaitsele oli tähtsal kohal inimeste majanduslik mobiliseerimine ja psühholoogiline kaitse. Kogu elanikkond oli kaasatud ja valmis koonduma nii riigi sõjaliseks kui ka mittesõjaliseks kaitseks. Sõjaolukorra puhuks olid ümberseadistamiseks valmis infrastruktuuri- ja tööstusobjektid, selleks vajalikud vahendid ladustati kohapeal. Tsiviilkaitsestruktuuride efektiivse korraldamisega käis kaasas ühiskonna laialdane kaasamine kaitseplaanidesse. Nii saavutas väike neutraalne Šveits külma sõja ajal väga kõrgel tasemel valmisoleku kriisi- ja sõjaolukordadeks. Seda on nimetatud ka societal resistance ehk resilience – ühiskonna vastupanuvõime ehk kerksus.

Igal Venemaa võimalikuks sihtmärgiks oleval riigil oleks tark aegsasti valmistuda vastupanuks juhul, kui kogu territoorium või osa sellest peaks minema sissetungija või tema käsilaste kontrolli alla. Siin tekib vajadus tutvuda külma sõja aegsete totaalkaitseplaanidega, mis on välja töötatud Eesti, Läti ja Leeduga mingil määral võrreldavates väikeriikides.

Külma sõja ajal Šveitsis tehtud tööd võib seada eeskujuks kõigile demokraatlikele väikeriikidele, seda nii totaalkaitse strateegilisel tasandil kui ka operatsioonide ettevalmistamisel mittekonventsionaalseks ehk tavatuks sõjapidamiseks, sealhulgas vastupanuvõitluseks. Mittekonventsionaalset sõjapidamist on selles kontekstis defi QeeUitud kui teJeYusi, mis Y·imaldaYad YastupaQuliiku misel nõrgestada, killustada ja lõppeesmärgina kukutada okupantide võimu.

Šveitsi valmistumine totaalseks vastupanuks on olnud ja on ka täna poliitiliselt relevantne, sest neutraalse riigina polnud šveitslastel võimaliku Nõukogude agressiooni korral kusagilt abi loota. Täna võib sama olukord tabada neutraalseid riike nagu Rootsi või Soome, aga ka NATOsse kuuluvaid Ida-Euroopa riike. Vaatamata kaitseorganisatsiooni motole „Üks kõigi, kõik ühe eest“ ei pruugi liitlased sõjaliselt sekkuda juhul, kui agressori tegevus toimub hübriidsõja hallil alal.

1960. aastate alguses kehtestati Šveitsis föderaalparlamendi otsusega riigi totaalkaitse kontseptsioon, mis liitis riigikaitsesse peaaegu kõik alates armeest ja diplomaatiast kuni omavalitsuste ja iga kodanikuni. Kaitsepoliitikas käsitleti ühiskonda kui tervikut. Šveitsi välispoliitika tugines relvastatud neutraliteedi ning avatud kaubanduse põhimõtetele. Sotsiaalpoliitika eesmärgiks oli tagada kodanike psühholoogiline vastupanuvõime. Näiteks vaenuliku propagandaga toimetulekuks kaasati riiklikud meediaorganisatsioonid, tugevdati kodanikuõpet koolides ja edendati igati šveitslaste rahvuslikku uhkust.

Šveits on järginud riigi majandusliku sõltumatuse poliitikat, luues nii toiduainete kui kõigi muude tarbekaupade ellujäämiseks ja toimetulekuks kriitilised varud nii rahvuslikul, regionaalsel kui iga inimese tasandil. Ehitati vastupidav tsiviilkaitse (elanikkonna laiapindse kaitse) süsteem nii tuuma-, keemia- kui bioloogiliste rünnakute vastu. Šveitsis loodi seega strateegiline olukord, kus kogu ühiskonna vastupanuvõime ehk kerksus on olemas igat laadi agressioonide vastu. See ongi strateegiliselt kõikehõlmav totaalkaitse, mis peaks eeskujuks olema ka täna Venemaa huvisfääris olevatele riikidele, kelle vastu on võimalikud nii mittekonventsionaalse sõja kui igat muud laadi õõnestavad operatsioonid.

ÜHISKONNA KERKSUS EHK VALMISOLEK JA VASTUPANUVÕITLUS

Nähes riiki, kus tugevad kaitsejõud seisavad valmis koos organiseeritud tsiviilvastupanu ja planeeritud sissitegevusega; riiki, mis on valmis sissetungi korral hävitama oma infrastruktuuri vaenlase halvamiseks; riiki, kus kõik kodanikud panustavad võitlusse sissetungijate vastu selle erinevates vormides – seda kõike arvestades peaks võimalikul agressoril kaduma igasugune soov Šveitsi-vastast avantüüri ette võtta. Riigi totaalkaitse loomine tegi Šveitsist siilina okkalise, raskesti seeditava ja väga kalliks mineva vastase külma sõja aegsele Nõukogude Liidule ja tema Varssavi pakti liitlastele.

Totaalkaitse oluline osa oli vastupanuvõitluse ettevalmistamine Šveitsi territooriumi okupeerimise korral. Sellega tehti külma sõja päevil sisulist tööd, vaatamata riigi väljakuulutatud neutraliteedipoliitikale. Oli ju näha, et ei Nõukogude Liit ega tema Varssavi pakti satelliidid ei hooli rahvusvahelisest õigusest. 1973. aastal määrati Šveitsi julgeolekupoliitika dokumentides selgelt vajadus korraldada nii relvastatud kui relvastamata vastupanu ajutise okupatsiooni puhul. „Riigi osaline okupeerimine ei tohi tähendada vastupanu lõppu seal, kus see on toimunud. Vaenlane peab tunnetama nii rahva selget antipaatiat kui ka aktiivset vastupanu,“ kirjutati julgeolekupoliitika raportis. Šveits valmistus nii relvastatud partisanivõitluseks kui ka vägivallatuks vastupanuks, tehes seda rahvusvahelist õigust järgides. Nii kestis see kogu külma sõja aja paralleelselt riigi sõjalise valmiduse tugevdamisega.

Kaitsekontseptsiooni „Šveitsi armee 61“ kohaselt koosnesid maaväed neljast armeekorpusest: kolm tavalist ja üks mäestikukorpus. Korpused organiseeriti 12 diviisiks: 3 jalaväe-, 3 motoriseeritud, 3 mägidiviisi ning 3 piirikaitsediviisi, lisaks eraldiseisvad üksused kindlustuste, piiripunktide ja laokomplekside mehitamiseks. Oma kõrgajal, aastail 1961–1962 koosnesid Šveitsi sõjajõud 625 000 inimesest. Kehtis üldine sõjaväekohustus koos maakaitse süsteemiga. Riigi elanikkond oli sel ajal 5,5 miljonit.

KUIDAS TEHTI KAITSEPLAANE

Šveitsi sõjaline doktriin nägi võitluses sissetungijatega ette sügavuti kaitset, surudes neid kitsastesse nn hävitusaladesse, ja mobiilsete manööverüksuste vasturünnakuid. Kaitseplaani lahutamatu osa oli vastupanu jätkamine vastase kontrollitud aladel, juhul kui riiki sõjaliselt kaitsta ei õnnestu. Pärast regulaarüksuste operatiivset murenemist nähti ette allesjäänud gruppide võitluse jätkamist partisanidena/geriljadena. Samal ajal planeeriti tsiviilelanikkonna vägivallatu vastupanu kogu ajutiselt okupeeritud territooriumil rahvusvahelise õiguse alusel. Selleks valmistati juba tavatingimustes ette vastupanuvõitlust juhtivaid inimesi nii kaadrisõjaväelaste kui tsiviilametnike hulgast. Šveitsi valitsus nägi mõistagi ette ka vastase poolt tõenäoliselt tarvitusele võetavaid repressioone vastupanuvõitlejate suhtes ja kutsus rahvast üles selleks psühholoogiliselt valmis olema.

Nagu paljud teised lääneriigid, nii ehitas ka Šveits rahuajal üles oma põrandaaluse vastupanustruktuuri juhuks, kui riik osaliselt või tervikuna peaks langema Nõukogude okupatsiooni alla. Šveitsi föderaalvõimud valmistasid ette ka eksiilvalitsuse asupaiga Iirimaal. Valitsus lõi eraldiseisva eriteenistuse vastupanuvõitluse organiseerimiseks ning eksiilvalitsuse informatsiooniga varustamiseks. Eriteenistus oli planeeritud kolmetasandiliseks. Kõige kõrgemal oli juhtgrupp sõjaväe vanemohvitseridest, kes olid määratud kandma vormi ja vastutama põrandaaluste võitlejate ettevalmistuse eest. Järgmise tasandi moodustasid niinimetatud usaldusisikud üle kogu riigi ülesandega värvata ja treenida vastupanuvõitlejaid ja nende toetajaid oma piirkonnas. Niisamuti pidid ka kolmanda tasandi võitlejad tooma üritusse uusi liikmeid kõikjal, kus vähegi võimalik. Nagu paljud teised lääneriigid, nii ehitas ka Šveits rahuajal üles oma põrandaaluse vastupanustruktuuri juhuks, kui riik osaliselt või tervikuna peaks langema Nõukogude okupatsiooni alla. Šveitsi föderaalvõimud valmistasid ette ka eksiilvalitsuse asupaiga Iirimaal. Valitsus lõi eraldiseisva eriteenistuse vastupanuvõitluse organiseerimiseks ning eksiilvalitsuse informatsiooniga varustamiseks. Eriteenistus oli planeeritud kolmetasandiliseks. Kõige kõrgemal oli juhtgrupp sõjaväe vanemohvitseridest, kes olid määratud kandma vormi ja vastutama põrandaaluste võitlejate ettevalmistuse eest. Järgmise tasandi moodustasid niinimetatud usaldusisikud üle kogu riigi ülesandega värvata ja treenida vastupanuvõitlejaid ja nende toetajaid oma piirkonnas. Niisamuti pidid ka kolmanda tasandi võitlejad tooma üritusse uusi liikmeid kõikjal, kus vähegi võimalik.

ORGANISATSIOON P-26

1979. aastal nimetas Šveitsi valitsus selle mitteavaliku organisatsiooni kantonite (haldusterritoriaalne jaotus nagu meil maakonnad – tlk) arvu järgi P-26. Kaitseplaneerijad nägid P-26 ette hierarhilise professionaalselt ülalt alla juhitud organisatsioonina. Kolmetasandilise vastupanuorganisatsiooni juhid korraldavad liikmete värbamise, varustamise ja väljaõppe allpool. Hästi relvastatud, varustatud ja väljaõpetatud vastupanuvõitluse tuumik nähti ette toimima salajastes rakukestes üle maa, juhtimine oli detsentraliseeritud, et võimaldada põrandaalust tegevust omaalgatuse ja väikese avastamise võimalusega. P-26 valmistas ette salajasi, varjatud ja kaitstud relvade, lahingumoona ning muu varustuse ladusid, samuti infrastruktuuri juhtimiseks ning sidepidamiseks okupeeritud ja vabade piirkondade vahel. Lisaks võimalikele võitlejatele kavandati ka nende toetajate ehk võitluse võimaldajate kaasamine Šveitsi rahva seast okupeeritud aladel.

P-26 operatiivplaan nägi ette valmistumise neljaks võimalikuks stsenaariumiks: okupatsiooniväed hõivavad osa Šveitsi territooriumist ilma eesmärgita võtta ära kogu riik; sissetungijad on jõudnud riiki ja osaliselt selle hõivanud, kavandades täielikku okupeerimist; Šveitsi täielik sõjaline kontroll ja okupeerimine; valitsussüsteemi kõrvaldamine pärast riigi okupeerimist võõrvägede poolt. nud, kavandades täielikku okupeerimist; mist võõrvägede poolt.

P-26 loodi väljaspool militaar- ja tsiviilstruktuure selleks, et kaitsta ja varjata nii organisatsiooni kui selle liikmeid võõrvõimude eest ja mitte alla anda võimaliku kapitulatsiooni korral. Rahuajal tegevust kavandav ja ettevalmistaY tuumikkRRsseis teJutses YaUifi Umades, mida Yalitsus diskUeetselt fi QaQtseeUis .RJu etteY·tmist Muhtis UahuaMal Šveitsi kindralstaabi ülem.

Autor: Šveitsi kaitsevägi

Loomulikult valisid šveitslased hoolikalt, keda värvata P-26 liikmeteks. Kandidaatideks said tasakaalukad, stressi taluYad Ma usaldusY¦¦Used, madalat pURfi ili hRidYad iQi mesed. Neil pidi olema töökoht, kus ei esitataks küsimusi perioodilise õppustel käimise kohta. Paljudel polnud militaarset tausta, kuid nad olid head spetsialistid erinevatel elualadel: meedikud, insenerid, haridustöötajad, kõrgkoolide õppejõud. Värvati ka üksikuid naisi. See protsess kulges aeglaselt, igat kandidaati kaaluti hoolega ja tehti selgeks tema taust. Kui uus vastupanuvõitleja oli vastu võetud ja treeningu läbinud, määrati ta ühte kaheksakümnest vastupanuvõitluse piirkonnast vastavalt oma elu- või töökohale. Kogu liikumise suuruseks oli planeeritud 800 inimest; külma sõja lõppedes 1990. aastatel olid neist kohtadele määratud umbes pooled.

Kõigis 80s piirkonnas üle riigi olid 6- kuni 10liikmelised iseseisva võitlusvõimega meeskonnad. Igas neist oli kaks rakukest: aktiivne ja niinimetatud uinujate oma. Sealjuures polnud aktiivsetel vastupanuvõitlejatel aimu „magajate“ olemasolust, et arreteerimiste ja ülekuulamiste korral ei saaks neid välja anda. Klassikaliselt oli igas rakukeses operatsioonide juht, sidepidaja, kuller ja pioneerispetsialist.

Tänagi eeldab veel täiendavat uurimist see, kuidas rahuajal demokraatlikus riigis vastupanuvõitlust ette valmistati.

ŠVEITSLASTELT ON, MIDA ÕPPIDA

Kokkuvõtvalt: arvestades Venemaa tänaseid rohkem või vähem varjatud ambitsioone Ida-Euroopas, tuleks sellistel riikidel nagu Eesti, Läti, Leedu, Moldova, Gruusia, aga võib-olla ka Kasahstan, vaadata üle oma rahvuslikud kaitsestrateegiad ning lisada sinna võimete loomine vastupanuvõitluseks ja tavatuks sõjapidamiseks juhul, kui nende territoorium okupeeritakse. Siin on kõige targem õppida ajaloost – nii, nagu teevad ka Vene strateegid. Paljudki nende hübriidsõja kontseptsiooni osad on üle võetud nii Vene kodusõja kui ka külma sõja aegse tegevuse praktikast. Sama tuleks teha ka neil, kes planeerivad oma riikide kaitset eeltoodud plaanide vastu, analüüsides vastupanuvõitluste ajalugu erinevate riikide ja maailma piirkondade näidetel. Ajalugu kipub korduma ja paljugi on kord juba olnud.

Õnneks ei tulnud Šveitsil kunagi Nõukogude Liidu sõjajõule vastu astuda ja oma väljatöötatud vastupanuliikumist praktikas proovida. Külm sõda sai 1990. aastatel otsa. Kuid selle väikese, pragmaatilise ja otsusekindla rahva valmistumine kõige halvemaks ning totaalseks vastupanuks sissetungijatele võiks panna mõtlema ja eeskuju võtma.

Šveitsi kogemust vastupanu planeerimisel saavad kasutada ka teised Euroopa väikesed ja piiratud ressurssideJa UiiJid (ksiYad Qeed, kes peaYad ĎYeitsi JeRJUaafi list aseQdit, m¦Jist tRpRJUaafi at Ma hRmRJeeQset ühiskRQda oluliseks eeliseks võrreldes näiteks Balti riikidega. P-26 vastupanuorganisatsioon oli kavandatud tegutsema riigi mittemägises osas, kus paiknevad peamised infrastruktuuri objektid. Samuti on Šveits, nii nagu ka Eesti, Läti või Leedu, paljurahvuseline riik, kus ühe identiteedi alla on koondunud sakslased, prantslased, itaallased ja retroromaani rahvusgrupid.

Külm sõda lõppes Nõukogude Liidu kui rahvaste vangla kadumisega. Paraku on ettearvamatu ja revanšistlike kalduvustega Venemaa ilmutanud valmidust sealt paljutki üle võtta. Niinimetatud Vene maailmaavantüüri suhtes peavad olema valvsad kõik tema naabrid ning valmistuma halvimaks. Selles artiklis kirjeldatud Šveitsi vastupanuvõitluse korraldamine külma sõja ajal võiks olla hea alguspunkt.

KÜLM SÕDA 1945–1989

Pärast Teise maailmasõja lõppu viisid Ida-Lääne pinged ja tuumarelvade levik maailma kolmanda maailmasõja lävele.

Teises maailmasõjas võitlesid NSV Liit ja USA üheskoos Saksamaa ja Jaapani vastu, aga 1945. aastast said need kaks üliriiki rivaalideks ja lõpuks vaenlasteks. Nende vastasseisu hakati nimetama külmaks sõjaks, kus võideldi kõikide muude vahenditega peale relvade. Sõditi ähvarduste keeles ja suurendati üha oma relvajõudude võimsust.

Mõlemad riigid ajasid kokku tuumarelvade varu. Katkesid ka Ameerika ja Nõukogude Liidu kodanike rahumeelsed ja sõbralikud suhted. NSV Liit isoleeris end relvajõudude abiga peaaegu täielikult muust maailmast. Briti riigimees Winston Churchill nimetas USA-s Missouri osariigis 5. märtsil 1946. aastal peetud kõnes Ida ja Läänt eraldavat piiri tabavalt raudseks eesriideks.

Külm sõda jäi maailma poliitikas domineerivaks teguriks pikkadeks aastateks. Ühel pool oli USA, kellest sai lääneriike kommunistlike riikide vastu kaitsva sõjalise liidu NATO liider. Teisel pool seisis aga NSV Liit, kommunismi toetavate Ida-Euroopa riikide sõjalise liidu Varssavi Lepingu Organisatsiooni juhtiv jõud.

1980. aastatel võimaldasid USA presidendi Ronald Reagani ja Nõukogude liidri Mihhail Gorbatšovi paranenud suhted vähendada ka külma sõja pingeid ning 1987. aastal saavutati kokkulepe keskmaatuumarakettide hävitamise kohta. 1989. aastal andis Gorbatšov Ida-Euroopa kommunistlikele riikidele võimaluse valida demokraatlikud valitsused ja 1991. aastal lagunes NSV Liit 15 vabariigiks. Külm sõda oli läbi.

Lühendatult tõlgitud USA National Defense University veebilehelt https:// ndupress.ndu.edu/Media/News/Article/1220620/building-a-stay-behindresistance-organization-the-case-of-cold-war-switzerland/