„SÕJARAHVA“ LOOMINE – VENE VALITSUSE UUS EESMÄRK I

2020. aasta jaanuaris esines Venemaa president Vladimir Putin traditsioonilise iga-aastase pöördumisega Venemaa Föderatsiooni Föderaalkogule.

Tekst: ANDREI KUZITŠKIN, poliitiline vaatleja

Erinevalt eelmise aasta pöördumisest eiras Venemaa juht praktiliselt täielikult välispoliitilisi probleeme ja keskendus sisepoliitilisele päevakorrale: riiklike projektide elluviimine eesmärgiga suurendada elanikkonna elukvaliteeti ja elatustaset, võitlus vaesusega ja riigi sotsiaal-majandusliku arengu kiirendamine. Oma esinemises teatas Vladimir Putin ka konstitutsioonilise reformi alustamisest

Venemaal ja reast dokumenti sisseviidavatest parandustest, mis muudavad kardinaalselt Venemaa võimuorganite tasakaalu. Arutelu paranduste üle veel kestab, kevadel on kavas üldrahvalik hääletamine uuendatud konstitutsiooni projekti üle. Kuid juba täna võib teha järelduse, et konstitutsiooni uus redaktsioon tähistab Vene võimu järsku muutust, millel on tagajärjed ka välispoliitilistele muudatustele. Kuigi tegelikult konstitutsioon suures osas mitte ei määratle, vaid kinnitab silmanähtavaid ilminguid ja juba toimunud muutusi: Venemaa võimuesindajate olemus muutub konservatiivsemaks ja agressiivsemaks.

Hinnates Venemaal toimuvate muutuste kogumit, tuleks eritähelepanu pöörata sõjalise doktriini muutumisele ja parandustele riigi riikliku julgeoleku strateegias. Need probleemid on tihedalt seotud Vladimir Putini isikliku julgeolekuga pärast 2024. aastat, kui kehtiva konstitutsiooni kohaselt ei saa praegune Venemaa president enam kandideerida uueks ametiajaks. Selle sündmuse ootuses toimub riigis juhtimisega seotud, poliitiliste ja ideoloogiliste struktuuride taaskäivitamine. Valitsus astus tagasi, tugevnes võitlus ühiskonnas valitsevate protestimeeleoludega, tekkis nõudlus uue narratiivi järele – „mälusõda“, mis tähistab ideoloogilist võitlust NSVL-i tegevuse ajaloolise rehabiliteerimise eest rahvusvahelistes suhetes, eelkõige teise maailmasõja lävel. Muutub nii mõndagi, kuid üks on muutumatu: Venemaa ja isiklikult Putini peamiseks vaenlaseks jääb „kollektiivne Lääs“ USA ja tema liitlaste näol. Kuid nüüd püüame vastata küsimusele, miks näeb Vladimir Putin oma võimu ohuallikat väljaspool Venemaa piire.

PRESIDENT PUTINI „LIIBÜA SÜNDROOM“

Putini teadlikkuse keeras pea peale Liibüa kodusõda 2011. aastal. Vene eriteenistused lõid Venemaa presidendi jaoks pildi värvilise revolutsiooni klassikalisest mudelist, mille korraldasid Liibüas USA ja tema liitlased. Gaddafi hirmsa surma üksikasjad tekitasid Putinile raske psüühilise trauma. 2008. aastal toimusid Vladimir Putini ja Muammar al-Gaddafi vahel kaks kohtumist. Aprillis käis Putin Liibüas ja oktoobris tegi Gaddafi visiidi Moskvasse ning pani oma beduiinitelgi üles otse Kremli territooriumile. Liibüa valitsussüsteem vallutas Vladimir Putini südame oma lihtsuse ja tõhususega: poliitiline režiim, mille korral rahva juht juhib riiki, hõivamata seejuures mitte mingeid ametikohti, otsustab kõige üle, kuid ei vastuta mitte millegi eesti. Selle, Liibüas elluviidud ideaali poole püüdleb tänasel päeval ka Putin. Seejuures märkas Vladimir Putin Liibüas isiklikult oma juhi Muammar al-Gaddafi ümber koondunud rahvamasside enneolematut entusiasmi. Putin oli täiesti veendunud, et Gaddafi võim, mis püsis kahel sambal – naftatootmise tuludel ja rahva armastusel – ning mis oli piisavalt tugev, kestab mitmeid aastakümneid ja selle võib paigaldada mudelina vene tegelikkusesse. Kuid režiimi ülikiire kokkuvarisemine ja Gaddafi julm tapmine raputas nii Putinit kui ka Kremlit. Diktaatorid on erinevad, kuid neid ühendab üks – hirm rahvaülestõusude ees. Demokraatlikus riigis astuvad presidendid ja valitsused rahvarahutuste ja protestide korral tagasi. Kuid diktatuuride korral lõpevad ülestõusud kõikide diktaatorite jaoks väga kurvalt – alates igavesest pagendamisest kuni surmani kanalisatsioonikaevus, mille teostavad nende varajasemad pooldajad-fanaatikud. Kremlis on see stsenaarium teada. Kuid Vene võim keelab oma rahvale ülestõusuõiguse ja vaatleb värvilist revolutsiooni üksnes kui välisjõudude sekkumist, mis võivad hävitada rahva moraali ja nõrgendada üldriiklikku toetust riigijuhile.

Foto: Pixabay

Just 2011. aastal võttis Putin lõplikult vastu otsuse vahetada peaministri tool presidendi oma vastu, et kontrollida isiklikult olukorda riigis. Põhieesmärk – isiklik julgeolek ja väikseimagi värvilise revolutsiooni ohu välistamine Venemaal. Nimelt 2012. aastal hakkasid Vene võimud kõige jõhkramal moel maha suruma kõiki rahvarahutusi ja proteste. Seejuures ei ole väljaastumiste loosungitel mingit tähtsust – miiting majanduslike, ökoloogiliste või poliitiliste nõudmistega aetakse laiali ühtviisi jõhkralt, kasutades erivahendeid ja füüsilist jõudu. Protestiliikumiste aktivistid arreteeritakse, neile määratakse trahve, neile mõistetakse pikaajalised vabadusekaotused ja nad saadetakse isegi vägisi armeeteenistusse. 2016. aastal loodi siseministeeriumi sisevägede baasil rahva väljaastumiste mahasurumiseks Venemaa rahvuskaart, mis sai kõige laiemad volitused massiprotestide allasurumiseks – lausa tulirelvade kasutamiseni välja. Protestiaktsioonide julm mahasurumine 2019. aasta juulis Moskvas – see on samuti põrguliku hirmu tulemus, mida Venemaa juhtkond tunneb värviliste revolutsioonide ees, sest rahvarahutused loovad Vene eriteenistuste arvamuse ja ka Putini veendumuste kohaselt ettekäände välisinterventsiooniks.

VENEMAA SÕJALIS-POLIITILISE STRATEEGIA ARENG

2000. aastate alguses nähti Vene välispoliitilises strateegias peamise ohuna terrorismi ja selle ilminguid – islami ekstremismi. Kuid pärast värviliste revolutsioonide seeriat (Jugoslaavia, Gruusia, Ukraina, Armeenia, Kõrgõzstan), mida Venemaa juhtkond vaatleb kui üksnes Lääne mõju tulemust, sõnastati uus doktriin – rõhk pandi Läänele vastutegutsemisele.

Uus ajajärk saabus 2007. aastal, kui algas uuesti Venemaa relvajõudude täieulatuslik ülesehitus ning relvastuse, sõja- ja eritehnika uuendamine. Sõda Gruusiaga 2008. aastal ja Lääne loid reaktsioon sellele sündmusele tekitas Venemaa kõrgemal, sealhulgas sõjaväelisel juhtkonnal karistamatuse illusiooni. Putin veendus, et Lääs on nõrk ja ei ole võimeline andma Vene agressioonile ühitatud ja tõhusat vastust.

2010. aastal võeti vastu Venemaa uus sõjaline doktriin. Dokumendis on ühe tähtsama ohuna nimetatud riigi teabeturbe nõrkust. Doktriini loojate arvamuse kohaselt võivad ohud tuleneda välisest teaberuumist ja Venemaa seest, riigi enda territooriumilt. Võitlus värviliste revolutsioonidega ja tingimustega, mis võivad soodustada massilisi rahvarahutusi ja proteste, muutus peamiseks vektoriks vastasseisus Läänega ja suunaks siseopositsiooni purustamisele.

Venemaa sõjalise doktriini järgmine uuendamine toimus 2014. aastal. Dokumendis, mida tuntakse ka kui Gerassimovi doktriini (Venemaa relvajõudude kindralstaabi ülema nime järgi), sõnastati uus nn ohtude pakett, sealhulgas sõjalised, poliitilised, majanduslikud ja teabega seotud ohud. Tähelepanu pöörati eelkõige „mittesõjalistele vahenditele“, mida Lääs kasutab Venemaa vastu. Nende all mõistetakse USA ja Euroopa riikide sekkumist Venemaa siseasjadesse, sealhulgas aidates korraldada rahva massiproteste ja viia läbi erioperatsioone, mis destabiliseerivad riigi sisepoliitilist olukorda. Vene poliitilised rühmitused, aktivistid ja ühiskondlikud liikumised, mida rahastatakse ja kontrollitakse välismaalt, liigitati „mitteusaldatavateks“ ja võeti tugevdatud kontrolli alla. Veel 2012. aastal võeti vastu mittetulundusühistute (välisagentide) seadus. 2017. aastal võeti vastu massiteabevahendite (välisagentide) seadus. 2019. aastal võeti vastu füüsiliste isikute (välisagentide) seadus. Värvilise revolutsiooni ohu vastu võitlemise vahendiks said Venemaal ka seadus Vene meedia välisomanduses oleva osa piiramise kohta (2014); „Jarovaja seadus“ karistuste karmistamise kohta ekstremismi eest internetivõrkudes (2016); „suveräänse interneti“ seadus, mis nägi ette Runeti isoleerimise ülemaailmsest võrgust (2019). Apoteoosiks võitluses värvilise revolutsiooni ohuga sai „Penza toimik“, kui 2015. aastal loodi FSB kaastöötajate juhtimisel Venemaa eri piirkondades väljamõeldud põrandaalune organisatsioon „Võrk“ terroriaktide ettevalmistamiseks. Organisatsiooni liikmetele, kellele sai osaks piinamine, mõisteti 2020. aasta veebruaris Penza linna kohtus vabadusekaotused tähtaegadega 6 kuni 18 aastat.

Foto: Pixabay

2018. aastal võeti vastu Venemaa 2014. aasta sõjalise doktriini uus 2018. aastal võeti vastu Venemaa 2014. aasta sõjalise doktriini uus redaktsioon. Dokument kinnitab Moskva õigust kasutada ennetavatel eesmärkidel tuumarelva ja mitte ainult vastuseks vastase tuumarelva kasutamisele. Samuti võivad Venemaa relvajõud kasutada tuumarelva, kui vastane kasutab tavalisi relvi. Seoses sellega teatas Vladimir Putin kui ülemjuhataja: võit võidurelvastumises – tõhus viis rahu tagamiseks.

2020. aastaks on Venemaal ümber vaadatud sõjapidamise põhistsenaariumid, mis kinnitati 1980. aastatel. See kontseptsioon eeldas, et mis tahes kRQˌ ikt tuumaUiikide Yahel t¦heQdaE kindlasti tuumarelva kasutamist. Teine postulaat – tuumasõjas ei saa olla võitjat. Tänasel päeval näeb sõjaline doktriin ette tuumariikide vastasseisude eri vorme, sealhulgas sõjalised ja mittesõjalised. Venemaa riikliku julgeoleku korrigeeritud strateegia olemus on alljärgnev.

1. Üleminek ohjeldamise poliitikalt aktiivsele vastuseisule agressiivsele Venemaa-vastasele poliitikale.

2. Lõplik üleminek sõjaliste vastupanuvahendite kogu spektri süsteemsele kasutamisele lõpeb aastateks 2024–2025. Sellest saab Venemaa ja Lääne sõjaliste jõudude vastasseisu eskalatsiooni tipp. Venemaa sõjaline konflikt Lääne koalitsiooniga muutub aastatel 2021–2024 äärmiselt tõenäoliseks.

3. Üleminek blokkide vastasseisult suurte sõjalis-poliitiliste koalitsioonide vastasseisule.

4. Venemaa peamine nõrkus – strateegiliste ja võrdse jõuga liitlaste puudumine. Venemaa suhted Hiinaga täna – „pehme bipolaarsus“. Ähvardava ohu korral – strateegilise liidu loomine.

5. Need tegurid dikteerivad üleminekut varisõjale kui kõige tõhusamale vastupanutaktikale Lääne suhtes.

SÕJALIS-POLIITILINE OLUKORD MAAILMAS VENE EKSPERTIDE HINNANGUTE KOHASELT

Vene sõjanduseksperdid, kes kujundavad riigi kõrgema juhtkonna arvamuse, on kindlad, et tulevikusõda ei ole inimestevaheline sõda, vaid kõrgtehnoloogiate ja ideede sõda. Sõda terrorismiga jääb tagaplaanile. Esiplaanil on konflikt Läänega. Loomulikult jääb Hiina Venemaa jaoks endiselt tõsiseks ohuks, Lähis-Ida piirkond nõuab samuti Venemaa sõjalist osalust ja poliitilist tähelepanu. Kuid Vene sõjanduseksperdid ja teadlased nimetavad peamiseks sõjaliseks ohuks siiski Läänt. Põhjused on järgmised. ohuks, Lähis-Ida piirkond nõuab samuti Venemaa sõjalist osalust ja poliitilist tähelepanu. Kuid Vene sõjanduseksperdid ja teadlased nimetavad peamiseks sõjaliseks ohuks siiski Läänt. Põhjused on järgmised.

1. USA ja Euroopa Liit arvavad, et just Venemaa ja Hiina ähvardavad maailmakorda, sest neil on märkimisväärne sõjaline võimekus ja nad paistavad 1. USA ja Euroopa Liit arvavad, et just Venemaa ja Hiina ähvardavad maailmakorda, sest neil on märkimisväärne sõjaline võimekus ja nad paistavad silma ettearvamatu poliitikaga oma naabrite suhtes. Venemaa kasutab nn peegli põhimõtet ja nimetab kollektiivset Läänt oma peamiseks vaenlaseks.

2. Vene meedias räägitakse USAst sageli kui savijalgadel kolossist, ennustatakse NATO peatset kokkuvarisemist, ironiseeritakse Taani ja Luksemburgi väikesearvuliste armeede üle. Kuid samas mõistavad Vene sõjanduseksperdid ja hindavad adekvaatselt USA ja NATO üleolekut relvastumises ja kaitsekulutustes.

Venemaa sõjalis-poliitiline juhtkond süüdistab kangekaelselt USA-d katsetes taastada domineerimine vastukaaluks Vene mõjule kõikides maailma piirkondades. Vene eksperdid on kindlad, et Jugoslaavias, Afganistanis, Liibüas, Iraanis, Süürias ja Ukrainas kasutasid ameeriklased olemasolevate režiimide kukutamiseks järgmist taktikat: 1. vaenuliku olukorra tekitamine ümber riigi; 2. olukorra destabiliseerimine riigi sees; 3. juhi kukutamine ja tema füüsiline hävitamine; 4. rahvuseliidi alandamine ja hävitamine.

Seda mudelit kasutatakse Venemaal laialt, et luua ja viia edasi lugusid „Lääne salasepitsustest“ ja USA hävitavast rollist olukorra destabiliseerimiseks Lähis-Idas „Araabia kevade“ käigus aastatel 2011–2012. Kremlis kardetakse avalikult selle stsenaariumi kasutamist Venemaal. Tekib nõiaring: teisi hirmutatakse ja ise lüüakse põnnama. Välja tuleb üks: Venemaa peab tegema tööd ennetamisega, et pöörata välispoliitiline olukord enda kasuks. Selleks peab ajaga kaasas käima. Aga pikaajaliste rahvusvaheliste suundumuste nimekiri näeb Vene ekspertide arvates välja järgmine: 1. USA sõjaline ülekaal maailmas väheneb, Hiina oma suureneb; 2. suund on riikide suveräänsuste tugevnemisele, mis lõhub globaalset integratsiooni; kasuks. Selleks peab ajaga kaasas käima. Aga pikaajaliste rahvusvaheliste suundumuste nimekiri näeb Vene ekspertide arvates välja järgmine: 1. USA sõjaline ülekaal maailmas 2. suund on riikide suveräänsuste 3. solidaarsuskriis NATO-s; 4. vajadus kolmanda jõu järele USA ja Hiina vastasseisu tingimustes; 5. Euraasia, sealhulgas Kirdeväila transiidivõimaluste paranemine; 6. Euroopa muutumine globaalseks toiduturuks; 7. „mälusõja“ algus; 8. radikaalne ökoloogiline aktiivsus.

Vene sõjanduseksperdid, kes kujundavad riigi kõrgema juhtkonna arvamuse, on kindlad, et tulevikusõda ei ole inimestevaheline sõda, vaid kõrgtehnoloogiate ja ideede sõda.

Eksperdid leiavad, et Venemaa võib neid tegureid oma huvides ära kasutada. Nii avab Hiina kasvav võimsus tee strateegilisele liidule Venemaa ja selle idanaabri vahel. See sõprus on juba kinnitatud laenudega, Vene nafta tarnimisega Hiinasse ja gaasijuhtmega „Siberi jõud“. Tulevikus on võimalik, et Venemaal hakatakse Hiina jaoks välja töötama lennukite gaasiturbiinidel töötavaid mootoreid, raketirünnakute varajase hoiatamise süsteeme ja väikesi tuumaelektrijaamu. Sel juhul võib Venemaa arvestada Hiinalt 5G tehnoloogia saamisega.

Paljude riikide püüdlused riikliku iseseisvuse kindlustamiseks loovad võimalused Venemaa koostööks Euroopa parempoolsete populistide ja euroskeptikutega eesmärgiga nõrgendada ja lõhkuda Euroopa Liitu seestpoolt. See omakorda võimaldab Venemaal vabaneda sanktsioonidest ja kehtestada monopol Euroopa energiaturul.

Türgi ja Prantsusmaa provotseeritud solidaarsuskriis NATO-s nõrgestab sõjalist ohtu Venemaale USA ja selle liitlaste poolt. Kreml arvestab väljavaatega, et Põhja-Atlandi allianss laguneb lähima 10–15 aasta jooksul, kui võimalusega luua uued sõjalised blokid eesotsas Venemaaga.

Vastasseis USA ja Hiina vahel tõstab Venemaa kolmanda jõu staatusse – kohtunikuks rahvusvahelistes suhetes ja uueks keskuseks, et luua ülemaailmseid majandusühendusi ja sõjalisi liite.

Kliimamuutused ja Põhja-Jäämere vabanemine mitmeaastasest jääst muudavad Kirdeväila strateegiliselt oluliseks ressursiks suhtlemisel Hiina, USA ja Euroopa riikidega Venemaa 200-miljonilise tsooni piirides. Arktika muutub täielikult Venemaa domineerimise piirkonnaks.

Euroopa kui globaalne toiduturg vajab transiiti läbi Venemaa territooriumi Hiina ja India kaubaturgudele. Venemaa võib seda transiiti kontrollida ja reguleerida.

„Mälusõda“ võimaldab Venemaa juhtkonnal lahendada sisepoliitilise probleemi – kindlustada rahvaste ühendamine ümber Nõukogude rahva võidu Suures isamaasõjas aastatel 1941–1945 ja tõestada Lääne kurjad kavatsused venemaalaste ajaloolise mälu hävitamiseks.

Ökoloogide agressiivsed nõudmised traditsioonilistest energiaallikatest loobumiseks tähendavad üleminekut palju kallima elektrienergia alternatiivsetele tootmisviisidele. See suurendab konkurentsivõimalusi palju odavama energia tarnimiseks Venemaalt Lääne turgudele, sest Venemaa ei osale rohelise energia arenguprogrammides.

Artiklisarja teises osas vaatab autor, milline on Venemaa uus sõjalis-poliitiline strateegia ja kuidas on sellega seotud Eesti julgeolek.

Artiklis on kasutatud Venemaa meedia seireallikaid; Moskva Riikliku Rahvusvaheliste Suhete Instituudi (MGIMO) väljaandeid (Moskva); Venemaa Teaduste Akadeemia maailmamajanduse ja rahvusvaheliste suhete riikliku uurimisinstituudi analüütilisi ettekandeid (Moskva), ajakirja Vojennaja Mõsl (Sõjaline Mõte) väljaandeid (Venemaa Föderatsiooni Kaitseministeerium, Moskva); A. Zagorski monograafiat „Arktika julgeolek“.

Foto: Pixabay