JULGE JUHT TAUNO TILK

JULGE JUHT TAUNO TILK

Oma elu esimesed üheksateist aastat elas Tauno Tilk (33) Tõrvas toetava ja toreda neljaliikmelise pere pojana. Kasvamisele vaatab mees tagasi rahuga südames, sest suuri probleeme ta enda teada vanematele ei tekitanud. Eks mõni poiste koerustükk tuli ikka ette, aga mitte midagi nii tõsist, et oleks pidanud direktori kabinetti seestpoolt vaatama. Seda teeb ta alles nüüd ja hoopis teise nurga alt.

Autor: TIIU SOMMER , Naiskodukaitse Sakala ringkonna aseesinaine

ASTUGE SISSE!

Aktiivne noormees, kes oma sügava loodushuvi kõrvalt tegeles kodupaigas pillimängu, näitlemise, rahvatantsu ja laulmisega ning lähiümbruses giidina, tegi pärast põhikooli lõppu edukad sisseastumiskatsed toonasesse Tamme gümnaasiumi Tartus. Kolimiseks siiski ei läinud, Tauno otsustas jääda Tõrvasse ja seal gümnaasiumi lõpetada.

Kolm aastat hiljem tuli taas valida, sest kaks suurt ja erinevat huvi tõmbasid vaat et võrdse jõuga. Üks neist oli loodus, teine näitlemine. Taskus kutse Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia näitleja eriala põhikatsetele, hakkas abiturient kahtlema. Nii alustaski noormees tudengielu hoopis Tartu Ülikoolis ökoloogia ja elustiku kaitse erialal, silme ees plaan saada bakalaureusekraad ja vaadata siis edasi, mida eluga peale hakata.

Elu hakkas aga ise peale ja teise õppeaasta keskel mõistis Tauno, et loodus akadeemilises võtmes ei ole päris tema teema ja teadlase verd temas ei voola. Nii tekkiski idee võtta aastane mõttepaus ja minna aega teenima. Arstliku komisjoni kutsesobivustesti järel sai Tauno üllatava vastuse, et praegu teda ajateenistusse ei võeta. Selleks ajaks oli teine kursus juba lõpusirgel ja kõige mõistlikum oli ülikool ikkagi ära lõpetada.

MA TAHTSIN TEGELIKULT MEEDIKUKS SAADA

Ajateenistus siiski tuli. Taunost sai Võrus täisverd jalaväelane, kuid ka seal hakkas saatus sekkuma. Baaskursuse lõpus metsalaagris kutsus rühmaülem kõik ajateenijad enda juurde tulevikku puudutavale neljasilmavestlusele. Tilk avaldas soovi õppida edasi meedikuks, et omandada vajalikke oskusi ja teha põnevat praktikat näiteks kiirabis.

Tema soov pandi kirja, noogutati tunnustavalt ja seda suurem oli üllatus nooremallohvitseri kursuse alguses, kui Tilk nimetati rühmaülemaks. Arvates, et midagi on segamini läinud, läks Tauno uurima, mis just toimus. Ta sai vastuseks tõsise pilgu ja tunnustava lause oma pädevuse kohta ning noormehe saatus oligi mõneks ajaks otsustatud: 6–7 nädalat NAKi kursust ja aspirantuur.

VALIKUD, VALIKUD, VALIKUD ...

Selle aja peale oli militaarmaailm Tauno Tilgale meeldima hakanud. Tagasi tsiviilellu suundudes oli tal tõsine soov viia paberid Kaitseväe Akadeemiasse toonasele üheaastasele ohvitserikursusele. Ta läbis katsed edukalt ja hakkas siis oma – ei teagi nüüd tagantjärele, kas lolli või targa – peaga mõtlema, et Tartus on ju veel ülikoole, kuhu võiks proovida sisse astuda.

Küll küllale liiga ei tee ning varsti oli noormehe laual kolm võimalust haridustee jätkamiseks. Nüüd järgnesid tõsiselt kaalutletud otsused jätta Tartu Ülikool välja oma liigse akadeemilisuse tõttu ja asendada sõjakool Kaitseliitu astumisega.

ÄRA IIAL ÜTLE IIAL

Sõelale jäi loodusteaduste magistrikraadi omandamine Eesti Maaülikoolis. Nende õpingute keskpaiku toimus karjäärimess, kus Tilk sattus vestlema „Noored kooli“ programmi esindajaga. Sinnamaani oli meie loo kangelane täiesti veendunud, et õpetajat ei saa temast mitte kunagi. Eelkõige just seetõttu, et ema töid ja tegemisi 19 aastat kõrvalt nähes teadis ta väga täpselt, mida see töö tegelikult tähendab.

Saatusliku vestluse lõppedes hakkas Tauno peas idanema mõte, et ehk võiks ikkagi proovida koolis töötamist. Ta saatis „Noored kooli“ programmi avalduse, andis näidistunni ja kutsuti vestlusele, mille järel näidati rohelist tuld.

Sellest, et elul on Taunoga kogu aeg omad plaanid olnud, annab aimu ka see, et kaitseväest tulles leidis ta elukaaslase just Viljandist. Saades tugeva toetuse tulevaselt ämmalt-äialt, kes olid nõus noortele elamiseks linnakodu loovutama ja ise maale kolima, hakkas noormees uurima Viljandimaa tööpakkumisi. Suure-Jaani kooli ja gümnaasiumi kaheks aastaks keemiaõpetajaks läinud Tilk lõpetab praegu oma kaheksandat tööaastat haridusmaastikul. „Läksin, armusin ja jäin,“ tunnistab ta julgelt kõigile.

Tilk kiidab koolijuhti, kes oskas teda viieks aastaks osavalt siduda, usaldades noorele õpetajale kohe ka 5. klassi klassijuhataja rolli. „Südametunnistus ei lubanud niimoodi ära minna, et need õpilased pole oma põhikooliharidust kätte saanud,“ selgitab Tilk.

Otsest vajadust Suure-Jaanist kusagile mujale liikuda ju ei olnudki, kuid õpetajale, kes tunneb soovi areneda, jääb mehe arvates laias laastus kolm võimalust: hakata õppejuhiks, direktoriks või suunduda ministeeriumisse.

Kolm aastat tagasi otsiti Viljandi Jakobsoni Kooli loodusainete õpetajat ja arendusjuhti, nii saatiski Tauno Tilk oma avalduse teele. 2022/23. õppeaasta algus tõi aga muudatuse – ta alustas tööd direktori kohusetäitjana. Märgates muutust kolleegide pilkudes ja tundes nende toetust, leidis ta kandideerimisringi avanedes endas soovi võtta vastutus direktorina.

Nüüd ongi nii, et igal neljapäeval umbes poole kaheksast tervitab direktor Tilk rõõmsalt garderoobiuksel päeva alustavaid lapsi. Pühendudes peamiselt juhtimisele, tunnistab Tauno end kergendust tundvat, et ei pea enam kontrolltöid parandama. Ühe enda välja töötatud valikainega jätkab ta siiski. See on trimestripikkune praktilise kalanduse kursus.

TAHE + OSKUSED = VÕIMALUSED

Tauno Tilk julgeb võtta vastutust nii tööelus kui vabatahtlikuna. Ta arvab, et see on kaasa tulnud lapsepõlvest, ning toob näite, et kui sa ikka viskad naabri akna sisse, siis ole mees ja tunnista üles! Kaitseliitu astus Tilk Tartus, toimetas seal umbes poolteist aastat, kuid põhjalike elumuutuste tõttu otsustas malevat vahetada, et mitte kahe linna vahele pendeldama jääda. Seda enam, et kodu külje all on olemas Sakala malev. Hakkaja mees oli selleks ajaks juba lipnik ning leidis kohe hulganisti rakendust. Praegu on ta jalaväerühma ülem.

Rühmaülema positsioonile ei satuta juhuslikult. „See eeldab ühelt poolt vajalikke taustateadmisi ja teiselt poolt tugevat tahet,“ ütleb ta otsekoheselt. Tema sõnul on Kaitseliidu liikmele oluline soov päriselt panustada ja tunnetada võetud vastutust. Ennast peab ta jätkuvalt patrioodiks ja on paika pannud, et on päriselt valmis rindele minema, kui selleks peaks vajadus tekkima.

Ülemana peab Tilk oluliseks, et alluvad käiksid õppustel ning omandaksid vajalikud oskused. Ta ütleb: „Kui on olemas tahe, on olemas oskused, siis me leiame ka võimalused, kuidas need asjad omavahel kokku panna.“

Arengut peab Tauno vajalikuks ja jääb hetkeks mõtisklema, kui hästi saaks ta hakkama kümme aastat tagasi omandatud sõduri baasoskuste või jaotaseme oskuste rakendamisega.

„Ilmselt paneks esimese hooga ikka mõtlema,“ leiab ta varsti ausa vastuse. „Tegelikult jääb asi seisma igas eluvaldkonnas, kui ise takka ei lükka, ja mulle meeldib, kui elu on pidevas liikumises,“ võtab ta kokku vajaduse arendada end pidevalt õppides.

Äsjasele liitumislainele tagasi vaadates näeb Tilk tulijate hulgas ka inimesi, kes otsustasid tugeva emotsiooni pealt ja tegevusteni polegi veel jõudnud. Esimese asjana paneb ta puhta lehena tulijatele südamele läbida baaskursus, sest alles sealt edasi tekivad järgmised väljaõppevõimalused. Muidugi on see iga inimese enda prioriteetide seadmise küsimus. „Kui me räägime tänasest olukorrast Ukrainas, siis on sõda igapäevaselt kestnud kaks aastat. Pole valikut, et ma täna ei lähe sõdima, sest väljas sajab vihma,“ toob rühmaülem paralleeli, kuidas laiskusest või mugavusest üle saada ja „ämma sünnipäeva“ asemel valida õppus laussajus. Väikesest kriitikanoodist hoolimata leiab Tilk, et Kaitseliitu on vaja inimesi juurde: „Mida rohkem meid on, seda tugevamad oleme.“

EESKUJU NAKKAB

Õpetaja pika puhkusega ei oska Tauno Tilk midagi peale hakata. „Mul on patoloogiline vajadus midagi teha,“ selgitab ta, lisades, et esimesel puhkusepäeval ta võib-olla tõesti ei liiguta lillegi, aga teisel muutub juba närviliseks ja kolmandal hakkab tegevust otsima. Olgu selleks kasvõi remont. Nagu juba teame, hobide puudust tal karta ei ole. Ühest pole veel jõudnud rääkida – selleks on mootorrattad. Abikaasa põlvevigastuse tõttu pooleli jäänud rahvatantsuharrastus vajab samuti uut ühist asendust.

Jutuajamise päeval ei olnud veel päris täpselt teada, millises rollis tuleb tal osaleda selleaastasel võidupüha paraadil, aga pere on kindlasti lipukestega kohal toetust avaldamas.

Riigi kaitsevõime näitamine ja inimeste teadlikkuse tõstmine on Tauno jaoks oluline. Ta on andnud gümnaasiumis riigikaitsetunde ja kannab Kaitseliidu sünnipäeval tööl vormi, näidates sellega oma kuuluvust ning usku Eesti riigikaitsesse.

„Mulle meeldib, kui inimesed õpivad eeskujude najal. Sellel õppeaastal tulid meie kooli kodutütred minu käest ise küsima, kas „Vormis tööle“ päev on plaanis, ning osalesid suure au ja uhkusega oma vormiriietes,“ toob ta hea näite.