NAISKODUKAITSES VEREPELGURIST MEDITSIINITÖÖTAJAKS

NAISKODUKAITSES VEREPELGURIST MEDITSIINITÖÖTAJAKS

Naiskodukaitses on kõik võimalik. Selle üheks ja ilmekaks näiteks on Mirjam Trallmann, kes tahtis lapsena saada allveearheoloogiks. Ei, naiskodukaitsjast allveearheoloogi temast siiski ei saanud. Küll aga aitas organisatsioon tal ennast leida.

Tekst: TIIU SOMMER , NKK Sakala ringkonna aseesinaine

Tegelikult ei kõlagi soov saada allveearheoloogiks ühe väikese Viljandi tüdruku suust, kelleks tänaseks on saanud 33aastane naisterahvas, just kõige loogilisema valikuna. Kui manada aga silme ette suvekodu Lahemaal, üks soojematest soojem suvepäev ja meri, mida Mirjam siiani väga armastab, loksuvad asjad paika. Varandust ta veepõhjast siiski välja ei toonud ja pururikkaks ei saanud, seega ei jäänudki üle muud, kui sügisest kevadeni jälle koos teiste eakaaslastega Valuoja koolis ja Paalalinna gümnaasiumis koolipinki nühkida.

Kuna silma hakanud ülikooliharidus oli tookord tasuline, jäid pärast gümnaasiumi lõpetamist sõelale kutsekoolid. Mirjam leidis huvipakkuva eriala Luua metsanduskoolist. Selleks oli maastikuehitus. Tehtud valikuga oli ta küll rahul, kuid koolitee jäi sel korral siiski pooleli, sest palju põnevam tundus suunduda Suurbritanniasse lapsehoidjaks. Sattunud päris noorena kultuuride kokkupõrkesse, vaatab ta sellele eluperioodile tagasi kui väärtuslikule kogemusele.

KOKK, KONDIITER, KEEVITAJA

Tagasi kodumaal, jäi ta pendeldama Viljandi ja Tallinna vahele. Sellesse aega mahuvad esimese lapse sünd ja kvaliteedijuhtimise õpingud Tallinna majanduskoolis.

Naiskodukaitsega liituma tõukas teda aastal 2014 soov teha midagi sama ägedat kui tema kaitseliitlasest hea tuttav, kes käis õppustel ja oli tihti metsas. Leidnud internetist vajalikud dokumendid, täitis hakkaja naine need ära ja marssis otse Sakala malevasse. Sel ajal oli kasutuses veel vana hoone ja Mirjam mäletab selgelt, kuidas uksel tuli vastu Enno Teiter, kes küsis, kuhu neiu minna soovib, ja vastust kuuldes juhatas ta instruktor Piret Taime kabinetti.

Juba teisel kuul pärast liitumist algas SOKkl kursus ja ta saigi selle, millest oli unistanud – palju õppusi ja metsas olemist. Kuigi ta oli vahepeal omandanud Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolis pagari eriala, välistas ta enda jaoks Naiskodukaitse tegevusvaldkondadest toitlustuse. Selle asemel pani end proovile hoopis koormusmatkal ja hakkas tõsisemalt tegelema laskmisega. Nimi läks kirja nii sporditoimkonda kui meditsiinigruppi.

Tõele vastab legend, et meditsiiniväljaõpet alustades ei talunud Mirjam verd. Oma verd nähes ta lihtsalt minestas. Võiks arvata, et selliste eeldustega kaugele ei jõua, kuid laskursanitari kursus jäi esimesel katsel pooleli praktilistel põhjustel – kõike korraga lihtsalt ei jõudnud. Ometi oli selles valdkonnas midagi nii kütkestavat, et ta asus kursust uuesti läbima ja sedakorda edukalt. Tõsi, kanüüli paigaldamist harjutades peitis ta esialgu pea laua alla.

ÕPIB ÕEKS

Viis nädalavahetust Alutagusel olid nii mahu kui koormuse mõttes märkimisväärsed. Siinkohal tunnustab Mirjam kursuse ülemat Kersti Podmošenskit, kes kindlal käel oskas õppureid suunata. Järgnes parameediku kursus ja tegutsemine abiinstruktorina. Praeguseks on Mirjam läbinud koolitaja algõppe ning eriti hinnatakse tema oskust praktilisi teadmisi edasi anda.

Annad sõrme, võtab käe. Nii Mirjami ja meditsiiniga läkski. Veel enne sanitarikursuse lõppu püüdis ta sisse astuda Tartu tervishoiu kõrgkooli. Kaugest minevikust pärit reaalainete tulemused vedasid aga alt, parem polnud ka teine katse. Liiga pika vahemaa tõttu välistas ta õppimise Tallinna tervishoiu kõrgkoolis, kuid kandideeris siiski. Ja, nagu ikka, saabub lahendus kõige võimatumast kohast: kiri sisuga „Palju õnne ja tere tulemast!“ tegi võimatu võimalikuks. Mirjamist saab õde.

NAISKODUKAITSE NÄITAS SUUNDA

Ilma irooniata võib aitäh öelda ka pandeemiale, mille tõttu koondus suur osa õppetööst virtuaalsesse õppeklassi. Hirm, et elukorralduses tuleb teha väga suuri muudatusi, ei läinud täide. Mõned üksikud praktilised tunnid toimusid koolis, kuid praktika COVID-19 ärevas õhkkonnas andis 2021. aasta sügisel tõsise kogemuse. Nimelt olid haiguse tõttu rivist väljas ka põhikohaga töötajad, keda õppurid siis asendama tõttasid. Siinkohal hindab Mirjam kõrgelt parameediku kursuselt saadud praktilisi oskusi: tänu sellisele aluspõhjale edenes õppimine oluliselt kiiremini.

Juba pärast esimest praktikat jäi Mirjam Viljandi haiglasse hooldajana tööle, pärast teist praktikat oli Karksi Kodus ametis õena ja praegu töötab Hoolekandekeskuses. Ta usub, et on leidnud oma raja: „Ma ei püsi kaua seal, kus mulle ei meeldi.“

Tallinna tervishoiu kõrgkooli lõpetamiseni on jäänud veel aasta. Mirjam ei välista pikemat maandumist ühelgi oma erialaga seotud ametikohal, kuid unistab päris oma ettevõtte loomisest, et hakata pakkuma esmaabikoolitusi.

Mida võiks Mirjami loost õppida? Ehk seda, et ära anna kunagi alla ja proovi üks, kaks või kasvõi kolm korda, kui süda sind tõesti sunnib. Võib-olla sedagi, et abi võib tulla kõige ootamatumast kohast. Ja kindlasti seda, et Naiskodukaitses on kõik võimalik.