METSA MINEK NÕUAB ALATI ETTEVALMISTUST

METSA MINEK NÕUAB ALATI ETTEVALMISTUST

Suvi ja sügis on aeg, mil metsas käib tavalisest rohkem rahvast. Seened-marjad, aga ka lihtsalt kosutav metsaõhk ja linnulaul meelitavad laantesse liikuma nii kogenud metsaskäijaid kui ka juhukülalisi. Kõik on metsa teretulnud, aga enda elu ja tervise huvides tasub enne puude vahele astumist teha ettevalmistusi ja järgida lihtsaid ettevaatusabinõusid. Vestlesime metsas käimisest kogenud kaitseliitlase ja metsatundja veebel Raivo Roosiga.

Tekst: JOHAN-KRISTJAN KONOVALOV , Sakala malev

Raivo, mis on need põhitõed, mida iga metsa mineja, olenemata kogemusest, meeles peaks pidama?

„Kui plaanis on metsa minna üksi, siis esimene ja kõige elementaarsem asi, mida võiks teha juba enne kodust välja astumist, on anda lähedastele märku, kuhu ja kui kauaks sa minna kavatsed. Jäta lauale kasvõi kiri: „Kallis, läksin metsa seenele. Plaanin kell 19 tagasi olla.“ Niiviisi on ka pereliikmetel süda rahulikum, nad teavad, kuhu sa läksid ja millal sind tagasi oodata. Ja kui sul siis juhtub metsas midagi, mõni õnnetus või eksid ära, siis on kohe teada, et tuleb sind otsima hakata.

Teiseks tuleks, eriti võõrasse metsa minnes, vaadata kõigepealt kaardile. Kust lähevad teed, elektriliinid, jõed ja kraavid. Need aitavad eksimise korral selgeks teha, kust maalt edasi minna ei tasu. Veel võiks meeles pidada, et kõik magistraalkraavid üle Eesti on rajatud paralleelselt põhiilmakaartega. Sellise kraavi serva mööda minema hakates jõuad lõpuks kindlasti mõne tee äärde välja ja liigud kogu aeg otse.“

Mida peaks metsa minnes kaasa võtma?

„Alati tasub kaasa võtta vett ja söögipoolist. Kogenud metsaskäijad unustavad selle tihti ära, aga eriti oluline on see algajatele ja võõrasse metsa minnes. Samuti võiks kaasas olla kompass ja termokile. Paha ei tee ka kaart välja trükkida ja näpu vahele võtta. Need asjad ei võta üldse palju ruumi. Telefon peaks olema täis laetud ja hea, kui on ka akupank kaasas. Nutitelefon on veel selles mõttes hea, et tal on GPS-võime. Kui eksidki ära ja helistad häirekeskusesse, siis positsioneerivad nad su ikka päris kiiresti. Vanemat sorti telefoniga pole see nii täpne ja võtab kauem aega.“

Kuuleme tihti, et inimesed eksivad ära tuttavas metsas, kus on aastaid seenel-marjul käidud. Miks see juhtub?

„Tihti ongi häda selles, et metsa minnakse null ettevalmistusega ega tunta tegelikult, mis ümbruskonnas asub. Ka kogenud metsaskäijad peaksid arvestama, et mets muutub. Tehakse raiet, võsa kasvab tihnikuks, mõni varem maamärgiks olnud puu võib olla maha kukkunud. Ei tasu kunagi minna metsa üleoleva suhtumisega, et tean ju seda metsa küll, olen siin nii palju käinud. Seeni ja marju korjates kõnnivad inimesed pika maa nina maas ja orientiirid võivad kaduda. Kui siis kompassi ka kaasas pole, võibki juhtuda, et pole enam selge, kuhu suunas minema peaks hakkama.

Omaette riskirühm on vanemad inimesed. Nad on väga enesekindlad ja usuvad, et oma kodumetsas nad ometi ära ei eksi. Seetõttu ei tee nad metsa minnes ka kuigi palju ettevalmistusi ega võta kaasa abivahendeid. Eriti halb on see, kui vanem inimene läheb metsa üksinda. Siin on väga oluline, et lapsed ja nooremad sugulased talle ohte selgitaksid ja pigem ei laseks teda üksi metsa. Aga eks häda ongi selles, et vanad ei taha väga noori kuulata ja neid ohte tunnistada.“

Kui inimene ongi metsa ära eksinud, kuidas ta siis peaks käituma?

„Kui selline olukord käes, siis on kõige olulisem jääda rahulikuks. Istu korraks maha ja mõtle järele. Eriti hea, kui on taskust võtta näiteks karamellikomm, mis aitab rahuneda ja mõistuse terava hoida. Kui parajasti päikest ei paista, siis mõtle, kust suunast puhub tuul. Kuula tähelepanelikult, kas kuskilt kostab maanteemüra, kas on märke mõnest talust, äkki haugub kuskil koer. Kõige halvem, mida sellises olukorras teha, on lihtsalt mingis suunas tormata, mida inimene paanikasse sattudes paraku võib teha.

Rägastikus juhtub sageli, et hakkad käima ringiratast. Selle vältimiseks tasuks liikuda mõne objekti suunas, olgu selleks mõni suur puu, kivi või hoopis telefonimasti punane tuli. Kui jõuad ühe objekti juurde, siis valid järgmise, mille suunas liikuda. Nina maas kõndides kaldud kiiresti kõrvale ja tulemuseks ongi ringiratast tiirutamine.

Aga võib ka nii juhtuda, et on vihmane, udu ja nähtavust polegi. Siis on jällegi oluline kuulatada, kas kostab mingeid hääli, mis võiksid suuna kätte anda. Pimedas liikudes on abiks veel üks nipp – jätta endast maha mingi nähtav rada. Nagu Hansu ja Grete muinasjutus. Inimese silm näeb selle pimedas tegelikult väga hästi ära. Suunda aitab hoida ka see, kui võtta üks pikk toigas ja lohistada seda enda järel. Nii saad kohe aru, kui hakkad kuskile poole kõrvale kalduma.

Täiesti omaette teema on rabasse minek. Maastik on seal ühetaoline ja koht, kust metsast välja tuldi, võib kergesti silmist kaduda. Sa arvad, et lähed tagasi samasse kohta, kust rabasse sisenesid, aga võid sattuda hoopis teise kohta. Vanasti tehti näiteks nii, et seoti puu külge mõni rätik või silmatorkav asi, mis annaks kaugelt märku, et sealt tulin rabasse sisse. Siis hoiti selle punktiga kogu aeg silmsidet. Metsikusse rabasse minek on algajale matkajale tegelikult väga ohtlik, pigem tasuks liikuda märgistatud laudteedel ja matkaradadel.“