ENNUKSEMÄE - REISIKIRI MINEVIKUST

ENNUKSEMÄE - REISIKIRI MINEVIKUST

On 2012. aasta novembri lõpp. Eestit katab tihe lumesadu ja tuisk. Võiks isegi öelda: orkaan. Pärnumaal on parajasti käimas täiesti tavapärane sama nimega suurõppus. Astun Pärnus välja hambaarstikabinetist, mõtisklen oma tuima näopoole ja tühja kõhu üle ning istun autosse. Meid ootab esmakordne külaskäik Ennuksemäe metsavennapunkrisse ja seal paar ööd-päeva elamine.

Tekst: MARTIN ANDRELLER , metsavendluse uurija

Novembri lõpule iseloomulikult on väljas juba pime ning tuiskav lörts ja lumi ei paranda nähtavust mingilgi kombel. Kusagil möödume positsioonidel olevatest võitlejatest ja Unimogidest. Kusagil võib aru saada, et me oleme tundide jooksul esimesed, kes siit autoga läbi rühivad – ikka Tarvastu valla poole, et näha ja kogeda metsavenna elu.

Miks me väikese grupiga sinna teel olime, oli seletatav mitmeti. Esiteks tahtsin ma teha näitust metsavendadest ja, olles selle teemaga juba mõned aastad tegelenud, soovisin „metsavenna keskkonnas“ paar päeva elada ning mõtteid koguda, kuidas seda kõike kõige paremini edasi anda. Ühtlasi oli vaja meil teha mõned fotolavastused ja muidugi polnud vähem tähtis ka soov veeta sõpradega kvaliteetaega.

Tollel ajal ei olnud veel kõikvõimalikke tänapäevaseid digilahendusi ja -teadmisi, nii et üldjoontes teadsime me lähenemisteekonda ja seda, et kusagil on parkla, kus on kaart, millel näidatud viis, kuidas punkrit üles leida. Siis me veel ei teadnud, et kaardiks seda joonistust pidada ei saa, aga küllap metsavendade hinged meid kottpimedas ja lumesajuses metsas hoidsid ning õigesse kohta juhatasid.

Tundide möödudes jõudsime lõpuks lumesahkade järel oodates ning isegi lumelabidat välgutades sinna müstilisse parklasse ning võisime nentida, et on päris pime ja kaart, mis pidi näitama, kuhu minna, on … huvitav.

Pakkisime selga oma koormad, sh küttepuud punkriahju jaoks, sest põlvini lumes ei olnud väga suurt isu metsatöödega alustada, ning asusime teele. Lumises metsas kangastus pealambi kumas silme ees justkui sissetrambitud koridor, mis loogiliselt võttes võis ju viia kohaliku vaatamisväärsuse juurde, ning selle järgi me oma sammud seadsimegi.

Meil oli teadmine, et punker asub künka sees, ja oh seda rõõmu, kui esimene küngas lambivalgel meie ees seisis. Kuid tundus teine selline pisike, ilma mälestusristita ja üldse kuidagi võsane. Selge pilt, tegemist

pole otsitava künkaga! Suundusime sumbates edasi, kuni märkasime järgmist, mis oli küll juba suurem, aga sama vale nagu esimenegi. Siis vist langesid seljakottide küljest esimesed puukotid ja kandam muutus kergemaks ka muul moel, aga sellest vast lähemalt ei kirjuta.

Kes seda enam nii täpselt mäletabki, kuid kolmas või neljas küngas oli see õige. Seda võis arvata juba selle järgi, et ta oli kõrgem kõigist mägedest, mida olime varem näinud (me olime ikkagi kõik Lääne-Eestist pärit, eks ole) ja kui me sinna üles olime roomanud, siis leidus seal mälestusrist. Me olime Ennuksemäel! Ainult et kusagil selle põlveni lume all pidi olema punkri sissepääs, kusagil sellel künkal.

Väga kaua ei pidanudki lumes tokiga kompama, kui sattusime luugile ja sisenesime otse n-ö meeskonnaruumi, kus ootasid juba narid, pliit ja külalisteraamat. Sees ringi vaadates leidsime veel ühe osaliselt varisenud tunneli mäe küljele ja teise käigu, mille lõpus oli samuti väljapääs. Tegime pliidi alla tule, käisime tõime ära varem maha heidetud puukotid ning asusime pannil sardelle ja kartulit kärsatama. Sõime-jõime ning rääkisime metsavennajutte. Kõrvale lugesime pealambi valgel külalisteraamatut, millest koorus välja, et see koht on populaarne ja inimestele hinge minev.

Krõbedalt külmal talveööl oli päris tore mäeküljel asuvast luugist välja vaadata ning tähti näha – selleks ajaks oli lumesadu lõppenud. Ainult huntide ulgumine lähedal asuva rabandiku serval, arvestades ka mittesulguvat luuki mäeküljel, tekitas vastakaid tundeid.

Pärast öörahu saabumist ja lampide kustutamist alanud „rahmeldamine“ punkri põrandal ja söögikraami juures ei vähendanud eelpool nimetatud tundeid mingilgi määral. Lamp süüdatud, vaatas mulle otsa aga üks näriline, kes oli üpris pontsakas, hiiglama pika saba ja suurte punnis silmadega. Ristisime ta patrioot-punkrihiireks ja nimeks sai ta mäletamist mööda Matilda. Ta käis vaatas meid üle ning järgnevatel öödel ja päevadel meid enam ei külastanud. Küllap hindas punkri kaitsehiir meid õigeteks inimesteks.

Uuel päeval tegime tulevase näituse jaoks fotolavastusi, lugesime infotahvlil kirjas olevat kunagise lahingu käiku kirjeldavat teksti ning mõtisklesime punkrielu üle. Kui õhtul lisandus veel paar sõpra, siis mõistsime, et maa all istudes jääb kõik ülal toimuv täiesti teadmata. Sõber oli sumbanud lumes isegi üle punkriluugi, kuid seda leida polnud uuesti alanud lumesaju tõttu sugugi lihtsam kui esimesel ööl. Kuna punkris mobiililevi ei olnud, ei olnud tal võimalik meid ka vastu paluda. Igal juhul laekus meie täiendus läbi tagumise sissepääsu, mille nemad leidsid esimesena, ning tänapäeva metsavendade üritus sai jätkuda.

See külaskäik metsavendade radadele mõjutas väga suures osas järgmisel aastal toimunud näitust „Metsavennad!“ ja oli omamoodi avasammuks ka Põrgupõhja punkri taastamisele, mis vabas õhus sai valmis kolm aastat hiljem. Järgnenud aastatel on Eesti metsavendlus ja selle lugu saanud järjest rohkem ja rohkem tähelepanu ning metsavendade radadele on sattunud kõndima rohkem huvilisi kui enne seda. Vähemalt nõnda soovin ma loota.

Ennuksemäe punker aga hävis hiljem põlengu tõttu ja on tänaseks teist korda taastatud, küll mõnevõrra teistsuguseid ehituslahendusi kasutades. Kui lugejat aga huvitab metsvendade igapäevaelu, siis seda saab kogeda kõikides taastatud punkrites. Tasub siiski meeles pidada, et sellisena on see pigem mõnus metsamatk, kuid päris elu 1940ndate teises pooles nii meeldiv ja tore ei olnud. Sealsamas Ennuksemäelgi leidis mitme Eesti inimese elutee oma otsa.

Lõpetuseks julgeoleku materjalidest pärit ülevaade sellest, mis 1945. aastal Ennuksemäel juhtus.

21. VEEBRUARIL 1945. A

„Pärast agentuurandmete saamist selle kohta, et Tuhalaane ja Holstre valdade kokkupuutekohas asub metsas relvastatud bandiitide grupp, teostas ENSV NKVD Banditismiga võitlemise osakonna ja NKVD Viljandimaa osakonna operatiivgrupp maakonna-osakonna ülema julgeoleku vanemleitnant Laasi juhtimisel koos NKVD 138. laskurpolgu võitlejatega operatsiooni nimetatud bandiitide grupi likvideerimiseks.

Kahe kilomeetri kaugusel Holstre valla Ennukse talust avastati tiheda metsaga kaetud kõrgendikul hästi maskeeritud blindaaž, mille luuk osutus seestpoolt suletuks. Blindaažis olid bandiidid. Ettepanekule alla anda vastasid bandiidid sellega, et lõhkasid akumulaatorivooluga spetsiaalselt ettevalmistatud fugass-miini, mis oli maasse kaevatud 3 meetri kaugusel sissepääsuluugist, ja seejärel, tõstes luugi, avasid tule vintpüssidest. Käsigranaatide heitmisega lasime luugi õhku. Bandiidid taganesid blindaaži sügavusse ja hakkasid tulistama läbi sisemise ukse ava. Allaandmise ettepaneku kordamise peale jätkasid bandiidid ägeda vastupanu osutamist.

Bandiitide blindaažist väljasuitsetamiseks heideti luugist sisse süüdatud õlgi, kuid ilma tulemusteta. Bandiidid taganesid maa all kuhugi kaugemale. Maastiku hoolikal ülevaatamisel avastati 100 meetri kaugusel blindaažist mäe all maa-alune käik. See tuli blindaažist ja käigul oli seitse hoolikalt maskeeritud väljapääsuava. Proovisime bandiite välja suitsetada suitsuga, mis lasti maa-alusesse käiku. Suitsu sees olevad bandiidid, nähes käigu avastamist, tegid kõik luugid lahti ja avasid sealt tugeva tule kuulipildujatest, vintpüssidest ja püstolitest ning hakkasid loopima käsigranaate.

Kuus tundi kestnud tulevahetuse tagajärjel tapeti 7 bandiiti, võeti kinni 5 bandiiti (neist 2 haavatud). Bandiitidelt võeti ära relvi: 7 vintpüssi, 3 automaati, 1 kuulipilduja, 4 püstolit, 300 padrunit. Blindaaž hävitati. Meie kaotused: tapetud NKVD sisevägede 138. laskurpolgu leitnant Ozerov, raskelt haavatud sama polgu võitleja Denisenko.“