PUIT, SEPIS JA KOLM HEIMTALI POISSI

PUIT, SEPIS JA KOLM HEIMTALI POISSI

Omaenda minifirmas innukalt puu- ja metallitööd teha vihtuvad Heimtali põhikooli kaheksanda klassi poisid Oskar Link, Märt Kannel ja Martin Mändoja on oma tegutsemisjulguse saanud onne meisterdades, muusika ja spordiga tegeledes, talutöödes abistades ja noorte kotkastena toimetades.

Tekst: VIIVIKA LEPP , vabatahtlik autor

Heimtali kooliõu on intervjuu päeval päikseline. Munakivisillutisel liikudes, saatjaks linnulaul, püüan keskenduda peamisele eesmärgile –otsida üles kooli juures asuv sepikoda ja hakkajad noored, kes peaksid mind koos oma juhendajaga juba ootama.

TÖÖVÕTTEID RULLUVAD LAHTI OTSE MEIE SILME EES

Silman poisse koolimaja küljel, liikudes pisut allapoole. Mind tuleb tervitama Oskar, kes oli ka intervjuud kokku leppides kontaktisikuks. Suundun koos nendega sepikotta, seisatan uksel ja jälgin poiste aktiivset tegutsemist distantsilt, kuni fotograaf kõik vajalikud fotosooritused tehtud saab.

Olen positsioonil, kus ma kedagi ei sega, ja saan rahulikult jälgida, kuidas minifirma praktikas tegutseb. Alasil põleb tuli, poisid vahetavad rolle: keevitavad, ajavad raua kuumaks, tekitavad rehvipurustajale täisnurga jne, nende juhendaja Tarvo Prinzmann seda kõike toetava pilguga jälgimas. Teetakistus valmibki otse meie silme all.

NOORKOTKAD – HEA ETTEVALMISTUS KEERULISTEKS OLUKORDADEKS

Kui fotosessioon läbi, kutsun poisid koos juhendajaga õue vestlema. Selgub, et Oskar ja Märt on juba teisest klassist alates kuulunud noorkotkaste ridadesse. Nad räägivad, et viimasel ajal on õppetöö ja minifirma küll suure osa ajast endale haaranud, kuid samas on noorkotkaste tegevus andnud neile väga head baasoskused ning palju põnevaid proovikive.

Oskar mainib: „On olnud lõbus ja oleme saanud tähtsaid oskusi, näiteks metsas ellujäämine.“

Lisan, et kindlasti on eelnev kogemus suureks abiks ka selle juures, et nad nii iseenesestmõistetavalt uusi tööriistu haaravad ja on valmis proovima töid, mis nõuavad pühendumist ja aega. Märkan neis teatavat distsipliinitunnet ja julgust, mida tänapäeval ilmselt väga tihti enam ei kohta. Saan teada, et Oskar tegeleb lisaks koolitööle ja minifirmale ka pillimänguga, käib kalal ja teeb sporti. Märt abistab vanemaid talutöödes ja eks tedagi jagub kõikjale.

Martin lubab veel isekeskis plaani pidada, kas liitub sõpradega noorkotkaste organisatsioonis. Selgub, et minifirmaski olid sõbrad enne ees ja kutsusid Martini juurde, et ta oma oskustega neile abiks oleks. Martini tausta uurides selgub, et tegemist on väga asjaliku noore mehega, kes on kooli esindanud võistlustel (male, sport) ja nimetatud kooli kõige sõbralikumaks noormeheks. Minifirmas on tema roll tegeleda turundusega ning rahaasjadel silm peal hoida. Kui küsin, kuidas siis rahadega seis on, vastab ta, et hästi: „Oleme oma esialgse kapitali suurendanud umbes kümnekordseks.“

MINIFIRMA LOOMINE OLI ASJADE LOOMULIK KÄIK

Uurin edasi minifirma loomise kohta. Juhendaja sõnul saab poiste keevitustööd juba päris pikka aega pidada väga heaks: „Pole just tavapärane, et kuuenda klassi õpilane oskab nii head keevitustööd teha,“ mainib ta.

Minifirma loodi eelmise aasta sügisel, aga puutööd ja sepiseid tehti juba varem. Oli vaid ametliku vormistamise küsimus. „Mõtlesime, et oleme varem teinud neid asju, et meil on puu­ ja sepatöö kogemus, teeme siis juba firma ka,“ arutles Oskar. Kool toetas igati ning asutigi ametlikult tegutsema – osaleti kohalikel laatadel, tehti koostööd teise õpilasfirmaga, kes kujundasid Puit ja Sepise kodulehe, valmis esialgne logo ja juba tulid ka tellimused.

Tänaseks on tootenimekirjas puidust lõikelauad, leivaalused, võinoad, sepisest lilleamplihoidjad, söetangid ja ahjuroobid ning tootearendus jätkub pidevalt. Osalt saabus tuntus ka tänu sellele, et vahepeal toodeti kolmnurgakujulisi teetakistusi. Oskar täpsustab: „Minu isa on Kaitseliidus ning nägi pilte Ukrainast, kuidas seal rehvipurustajaid kasutatakse. Ta soovis, et me teeksime kindla koguse teetakistusi, et nende efektiivsust ja praktilisust katsetada. Töö oli vabatahtlik.“

Koos jõutakse tõdemuseni, et poisid tegeleksid meelsasti palju rohkemate asjadega, kui oleks vaid rohkem aega. „Eks minifirma võtab ikka päris palju aega, aga meile meeldib,“ mainivad nad justkui ühest suust. Ettevõtlusõpe on Heimtali põhikoolis õppekavas 7. ja 9. klassis. Eelmise aasta kogemus ettevõtlusest oli juba olemas ning minifirma toimides mängiti kohustusliku loovtöö teemagi ümber. Poiste sõnul oli neil kõigil juba enne loovtöö teema valitud, aga üheskoos otsustati, et kuna minifirmal läheb hästi, siis võetakse ette ühise tegevuse tutvustamine.

EESMÄRKIDE TÄITUMINE JA TULEVIKUPLAANID

Suur tunnustus saadi minifirmade võistlusel, mille Junior Achievement Eesti korraldas põhikoolidele ettevõtlusprogrammi raames. Sel aastal osales poiste loodud firma Puit ja Sepis „Eesti parima minifirma 2023“ konkursil ning tõi koju teise koha ja publiku lemmiku tiitli.

Heimtali põhikooli noored esindasid Viljandimaad konkursil ainukestena. Võttes arvesse, et nad on nii väikest aega minifirmaga tegutsenud, on tulemus suurepärane.

„Kuhu siit edasi minna?“ küsisin ma. „Tootearendus ja esimene koht järgmisel aastal,“ sain kiire vastuse.

Minifirma võistlus koosnes kolmest osast: minifirma tegevus- ja finantsaruande esitamine, publikule esinemine ning osalemine laadal, kus olid põhikriteeriumiteks meeskonnatöö, müügioskused ja toote/teenuse kvaliteedi hindamine. Heimtali ja kogu Viljandimaa võib olla uhke, et poisid sellise võimsa tulemusega naasid!

SEE ONGI PUHAS ELU

Uurisin poistelt materjali kohta, mida nad oma toodetes kasutavad. Selgus, et puitu on neil piisavalt, sellega pole probleeme. Võinugade jaoks kasutatakse kadakat, lõikelaua ja leivaaluste tarbeks kaske. Keerulisem on metalli hankimisega, aga ka sellega tullakse toime. Kavas on soetada metalli juurde firma eelarves olevate vabade vahendite eest.

Eriti tänulikud on poisid Heimtali põhikoolile, et saavad oma minifirma tegemisteks kasutada kooli sepikoda ja puutööklassi ning tööriistu ja et neil on nii hea juhendaja.

Ka õpetajal jagub poistele vaid kiidusõnu: „Poisse ei pea taga ajama, nad tulevad siia ja tahavad ise tööd teha, koostöö on olnud väga hea. Sepikojas aeg kaob, see on selline ajatu koht, kuhu võib jäädagi,“ mõtiskleb õpetaja edasi. „Alati ei peagi olema raske rabamine, vahel ollakse ka niisama. Tasakaal peab olema. See ongi puhas elu!“