MILLEKS MEILE TÄNAPÄEVAL MÕÕGAD?

MILLEKS MEILE TÄNAPÄEVAL MÕÕGAD?

Ehkki tulirelvade ajastul võib mõõgakandmine Kaitseväe ja Kaitseliidu paraadidel tunduda kummalise ja iganenuna, kätkeb see endas tegelikult Eesti kaitseväe ajaloo sümboolset ja pikaajalist traditsiooni. Kaitseväe tseremoniaalmõõgad ja -vestud kannavad edasi sõjaväelase elukutse järjepidevust, eetilisi tõekspidamisi ja omariikluse soovi.

Tekst: leitnant (reservis) MARI UUEMAA , SA Reservohvitseride Kogu Vendlusfondi tegevjuht

Nõukogude okupatsioon likvideeris lisaks iseseisvusele ja kaitsejõududele ka nendega seotud sümbolid ja tavad, et hävitada eestlaste identiteeti. Riigi taastamisel mõisteti, et kui soovitakse säilitada Eesti riikluse ajalooline järjepidevus, tuleb taastada ka sõjaeelse riigi sümbolid ja tavad.

MÕÕGAD EESTI VABARIIGIS ENNE TEIST MAAILMASÕDA

Rahvusväeosade moodustamise ajal 1917. aastal nähti 1. Eesti polgus esimesi Eesti ohvitsere mõõkadega. Seejärel kasutati Vabadussõjas nii esindus- kui lahingumõõku, mis olid enamasti saadud Vene armeelt, aga ka lahkuvatelt Saksa sõjaväelastelt. Lahingurelvana kandsid mõõka ratsaväelased, suurtükiväelased ja jalaväe ratsamaakuulajad.

1920. aastate alguses hakati tõsisemalt tegelema vormi, sh mõõga küsimustega. 1921. aastal võeti ette vormikirjelduse koostamine, kuid esialgsesse kavasse esindusmõõka sisse ei kirjutatud, mõõga kandmine oli endiselt ette nähtud ainult suurtüki- ja ratsaväelastele. Vormiküsi- muste arutellu panustasid aktiivselt ohvitserikogud, kelle soove arvesse võttes anti sama aasta juulis sõjaministri käsul välja akt, mis nägi ette „tarvitusele võtta järgmises punktis kirjeldatud külm sõjariist ja tema kandmine teha sunduslikuks niihästi teenistuses kui ka vabal ajal“. 1922. aastal lisati vormiriietuse kavas ohvitseride esindusvormi juurde mõõk ning arutati kolme tüübi vahel: 1) kerge –rahuajal kandmiseks; 2) lahingumõõk ratsaväele – veidi raskem; 3) mereväe mõõk.

Esimesed mõõganäidised valmistati 1924. aastal Saksamaal, Carl Eickhorni tehases Solingenis. Üheks oluliseks tingimuseks oli, et mõõka ehiks riigi tunnusena vabariigi vapp. Näidistega jäädi rahule ning hakati otsima valmistajat. Pakkumisi tuli ka mujalt, kuid valituks osutus Carl Eickhorni tehas. Neile esitati tellimus, mille esimene partii jõudis Eestisse 1925.

Vormi kirjeldus, kuhu kuulus lisaks lahingumõõgale ka maaväe esitismõõk, kinnitati 1924. aastal, mereväeohvitseride esitismõõga kirjeldus aasta hiljem. Eeskirja täiendati mitu korda ning 1937 viidi sisse ka vestu (kortik) mereväe-, lennuväe- ja õhukaitse-suurtükiväeohvitseride esindusrelvana.

Toona kasutati eesti keeles mõisteid esitisvorm ja esitismõõk, millele tänapäeval vastavad tavavorm ja tseremoniaalmõõk. Ajaloolise järjepidevuse hoidmiseks kannab „Kaitseväe esitismõõkade statuut“ ajaloolist nime, mis on leitav ka Eesti Reservohvitseride Kogu Vendlusfondi kodulehelt.

Vabariigi algusaastatel pidi riik tagama igale ohvitserile sõjakooli lõpetamisel mõõga. Hiljem tuli ohvitseridel hakata mõõku soetama omal kulul. Vehklemisoskust peeti iga ohvitseri elementaarsete oskuste hulka kuuluvaks ja sõjakoolis oli mõõga käsitsemine nii esmase väljaõppe kui ka vanemohvitseride täienduskursuste õppekava osa.

1940. aastal anti punaarmeele ja uuele võimule muuhulgas üle väeosade arvel olnud mõõgad, 1941. aastal kästi ka tsiviilelanikkonnal ära anda nende käes olevad külmrelvad (Soome pussid, mõõgad, täägid). Siiski on mõned üksikud mõõgad säilinud tänaseni ja neist on saanud alus, millelt jätkata pooleli jäänud peatükki Eesti ohvitserkonna loos.

TSEREMONIAALMÕÕGAD TAASTATUD EESTI VABARIIGIS

Eesti Reservohvitseride Kogu (EROK) on asutamisest peale pidanud oluliseks ajaloolise järjepidevuse säilitamist ja loeb ennast 23. juunil 1933 asutatud Tagavaraohvitseride Kesksektsiooni (TOS) järglaseks, hoides seeläbi elus pärast Vabadussõda kujunenud Eesti ohvitserkonna traditsioone. Sestap on iseenesest mõistetav, et EROK nägi vajadust taastada mõõgakandmiskultuur, mis oli sõjaeelsele Eesti ohvitserkonnale ohvitseriks olemise oluline osa.

Juba 1993. aasta iseseisvusparaadil oli Kuperjanovi üksiku jalaväepataljoni liputoimkond väljas mõõkadega, mis olid küll muuseumist laenatud, kuid näitasid, et kaitseväelastel on soov mõõku kasutada. Traditsiooni elustamisele aitas kaasa seegi, et paljud Eesti ohvitserid olid omandanud mõõga kandmis- ja käsitsemisoskused välismaal õppides ning esialgu kasutatigi koolivendadelt laenatud teiste riikide mõõku.

Mõõkade kandmist ja käsitsemist paraadidel oli võimalik taastada sõjaeelsest ajast säilinud Kaitseväe garnisonimäärustiku ja rivimäärustiku põhjal. Võidupüha paraadil Rakveres 2004. aastal kandsid mõõku mereväelased, 2005. aasta võidupüha paraadil Paides lisandus reservohvitseride liputoimkond ja 2006. aastal vabariigi aastapäeva paraadil neli liputoimkonda, kuid endiselt laenatud mõõkadega. See oligi viimane kinnitus, et Kaitseväele on vaja oma mõõku.

2006. aasta aprillis võttis EROKi esimees reservmajor Heino Piirsalu ühendust Saksamaal Solingeris asuva Weyersberg, Kirschbaum & Cie (W.K.C.) tehasega, et alustada maaväeohvitseri tseremoniaalmõõga taastamist. Carl Eickhorni tehas selleks ajaks enam mõõku ei valmistanud. W.K.C.-l on samuti pikk ajalugu mõõkade valmistajana ning seal järgitakse traditsioonilisi töövõtteid ja tehnoloogiaid –mõõgad ja vestud valmistatakse käsitsi ning terade kaunistamisel kasutatakse traditsioonilist happesöövitustehnikat. Samuti oli määrav, et tehas valmistab mõõku enamiku Euroopa riikide kaitsevägedele.

Mõõga valmistamisel oli eeskujuks hästi säilinud sõjaeelne Eesti maaväeohvitseri esitismõõk ning kollektsionääridelt, muuseumitest ja arhiividest pärinevaid fotod ja dokumendid. Uus mõõk valmistati mõningate mööndustega, varasemate puitosade asemel kasutati tänapäevasemaid materjale ja muudeti veidi mõõgateral kujutatud Toompea siluetti. 2006. aastal esitletigi Viimsis Laidoneri muuseumis avalikkusele uut Kaitseväe maaväeohvitseri tseremoniaalmõõka.

Kui EROKi esimeheks sai kaptenmajor Toomas Peek, võeti eesmärgiks taastada mereväeohvitseri mõõk. Säilinud olid üksikud sõjaeelsed mõõgad ja joonised ning mereväeohvitseri mõõk taastati täpselt sõjaeelse eeskuju järgi. 2009. aastal andis toonane Kaitseväe juhataja kindralleitnant Ants Laaneots esimesed mereväeohvitseri mõõgad meremuuseumis üle.

2012. aastaks oli õhuväe juhtkonna eestvedamisel valminud taastatud õhuväeohvitseri vestu. Enne Teist maailmasõda ei jõutud Kaitseväes ühtegi vestut valmis teha, seega lähtuti vestu kavandi kujundamisel sõjaeelses kaitseväe vormiriietuse kirjelduses avaldatud tera ühe poole, käepideme ja tupe eskiisist. Tera teine pool paluti kujundada graafik Arno Mägeril ning vastavalt õhuväe staabi taotlusele paigutati sinna õhuväe sümboli Põhjakotka ja Vabadussõjas 1919. aastal sõjasaagiks saadud lennuki Sopwith 1½ Strutter kujutis.

Allohvitseridel sõdadevahelisel perioodil eraldi esitismõõka ei olnud. Tseremooniatel kasutati vajadusel rasket lahingumõõka, mis oli kasutusel terariistana ratsaväes ja suurtükiväes. Pärast seda, kui olid taastatud ohvitseride tseremoniaalmõõgad ja -vestud ning neid aktiivselt paraadidel ka kasutama hakati, kujunes olukord, kus allohvitseridest koosnevad liputoimkonnad pidid muu võimaluse puududes kasutama ohvitseride mõõku. Olukord muutus eriti raskeks, kui loodi Kaitseväe veebli ametikoht, kelle kohustuste hulka kuulus ka paraadide ja pidulike rivistuste läbiviimine rivistajana. Ka üksustes täitsid sama ülesannet veeblid.

Sellest vajadusest lähtudes hakkas EROK koostöös kaitseväe allohvitseridega tegelema allohvitseri mõõga väljatöötamisega. Eeskuju võeti enne sõda kasutatud raskest lahingumõõgast, aga ka mujal maailmas kasutusel olevatest allohvitseride mõõkadest, ning loomulikult vaadati, et loodav mõõk esindaks ennekõike Eesti Vabariigi allohvitserkonda. 2019. aastaks oli mõõk valmis.

LÕPETAMATA PEATÜKID OHVITSERKONNA LOOS

Allohvitseri mõõga loomise ajal oli arutusel ka Kaitseväe Akadeemia kadeti mõõga väljatöötamine ning telliti isegi näidised, kuid tänaseks on projekt seisma jäänud.

Läbi ajaloo on mõõga juurde kuulunud sangrihm ehk tutiga pael, mis kinnitatakse mõõga käepideme külge. Lahingumõõkadel olid need lihtsad ja tulenesid praktilisest vajadusest – et mõõk lahingu käigus kaduma ei läheks, oli vaja see käe külge kinnitada. Esitismõõkadel muutusid sangrihmad uhkemateks iluasjadeks. Sangrihma kirjeldus on ka 1924. aasta vormikirjelduses ning fotode põhjal võib öelda, et need leidsid sõjaeelses Eestis kasutust.

Esimene katse ohvitseri mõõga sangrihm taastada tehti juba 2007. aastal, kui ühest Taani ettevõttest telliti 100 rohelist sangrihma. Need valmistati 1936. aasta Kaitseväe vormi kirjelduse põhjal, kuid originaali kirjelduses olnud kuldse värvi asemel kasutati rohelist värvi. Roheline värv valiti kahel põhjusel: tolleks hetkeks oli taastatud ainult maaväeohvitseri mõõk koos rohelise mõõgarihmaga, ja säilinud oli originaalse 1936. aasta orkestri tambour-major’i roheline vöötutt. Nende põhjal otsustati, et roheline sangrihm sobib maaväemõõgaga kokku ja näidise järgi saab leida täpselt õige värvitooni.

Tänapäeval võib väeosade rivistustel näha, et üksused, kes olid kunagi sellest esimesest partiist endale sangrihmad saanud, neid ka kannavad. Samas tekkis kohatu olukord, kus osal liputoimkondadel oli sangrihm ja teistel mitte. Et see kitsaskoht lahendada, otsustas Vendlusfond 2021. aastal sangrihmadega seonduva korda teha ja tänaseks on olemas sangrihmade näidised nii ohvitseri kui ka allohvitseri mõõkadele. Maaväe- ja mereväeohvitseri mõõkadele on üks, täpselt 1936. aasta vormikandmise kirjelduse põhjal taastatud, kuldsest paelast ja lahtiste narmastega tutist koosnev sangrihm. Allohvitseri mõõga sangrihma eeskujuks on samast eeskirjast võetud üleajateenija teravrelva sangrihm, mis koosneb paelast ja kinniste narmastega tutist, selle erinevusega, et värv ei ole mitte ruuge, vaid hõbedane.

Sangrihmu on kõigil varsti võimalik Vendlusfondist soetada ja loodetavasti näeme neid peagi ka Kaitseväe ning Kaitseliidu paraadidel.