5 minute read

VALMIS SÕDUR? EI, AGA VALMIS OLEMA SÕDUR!

VALMIS SÕDUR? EI, AGA VALMIS OLEMA SÕDUR!

„Putin pommitab Kiievit,“ ütlesin abikaasale, endal süda tagumas, kui möödunud aasta 24. veebruari varahommikul telefonist kostva uudisportaalide märguannete piiksumise ja põrinate kaskaadi peale ärganuna aluspükstes läbi hämara maja oma kabinetti tormasin.

Tekst: MAREK TIITS , Sakala malev, Linnuse üksikkompanii

Käivitasin arvuti. Köögis kohvimasina urina saatel närviliselt kapile trummeldades ja kruusi nirisevat kohvijuga vaadeldes tundsin, kuidas mu suu kuivaks tõmbub. „Ikkagi läks,“ vasardas peas. „Ta ikkagi läks, raisk. Kuradi putleritõbras.“

Päevad möödusid otsekui udus. Hostomel. Siis Butša. Siis Irpin. Siis Mariupol. Siis … Verdtarretavatel kaadritel, uudistel, piltidel ja lugudel ei näinud lõppu tulevatki. Päevad ja nädalad läksid. Vaimse tervise huvides hakkasin end jõuga tagasi hoides meediatarbimist piirama, ent ikka tuli sisse hetki, mil ma ei maganud kaks-kolm ööpäeva jutti, sest ahmisin uudiseid.

Süda valutas.

* * *

Ma olin Kaitseliitu astumise avalduse valmis kirjutanud 2014. aasta suvel.

Putin oli just okupeerinud osa Ukrainast, mina aga olin kolinud Tallinnast Viljandimaale ning ehitasin maja.

„Panen avalduse käiku kohe, kui maja valmis,“ mõtlesin toona. „Siis, kui on aega päriselt panustada. Praegu nagunii ei jõua õppustel käia ega miskit …“

Pärast täiemahulise sissetungisõja algust ning minu esimest toibumist muutus tunne ja arusaam sellest, et meie ukselävele jõudnud sõda võib igal hetkel olla siinsamas, üle läve, üha tugevamaks.

See oli 18. märtsil 2022, kui avaldus Kaitseliitu astumiseks minu arvutist Sakala maleva suunas teele läks.

* * *

Mul puudus igasugune ettekujutus sellest, mida Kaitseliit kui selline aastal 2022 endast üleüldse kujutab. Jah, mul oli olnud mitmeid kokkupuuteid toonase Sakala maleva pealiku Andrus Tiitusega. Iga jumala kord, kui Andrusega kohtusime, küsis ta endale omasel nõudlik-sõbralikul moel, kas olen juba avalduse ära toonud. Minu järjekordse eitava vastuse järel pidas ta mulle ajapikku traditsiooniks kujuneva loengu sellest, kuidas iga mees on arvel ning väljaõpe ei tee liiga kellelegi ja Eestile on seda parem, mida rohkem mehi on valmis kodudest relvile sööstma.

Sõja külma hingust polnud aga toona veel tunda ja loenguteks nood loengud toona jäidki. Aga nüüd ma olin siin. Esialgu küll mitte mundris, vaid ühel poolpäikeselisel 2022. aasta aprillipäeval, koroonasse nakatununa ning kõrges palavikus oma kabineti diivanil visklemas, poole silmaga läbi kuumava keha uima jälgimas maleva ruumidest spetsiaalselt minu jaoks loodud internetisilda, mille vahendusel anti värskelt Kaitseliitu astunud meestele edasi organisatsiooniõpet. Seda kõige esmast infot, pärast mille omandamist on üleüldse võimalik Kaitseliiduga liitumise protsessiga edasi liikuda.

Paar nädalat hiljem, kui olin tervenenud, käisin malevas varustust välja võtmas.

* * *

Militaarvarustusel on täiesti kordumatu, ainuomane ja ajas muutumatu lõhn. Niipea, kui see mulle maleva laos rakmeid selga sobitades ja saapaid käte vahel krudistades ninna kargas, lendasin ajas 23 aastat tagasi Tartusse, toonase üksik-jalaväepataljoni lattu ühel soojal aprillihommikul. Olin siis 19aastane ning äsja ajateenistusse asunud.

1999. aastal alanud ja aasta kestnud ajateenistus oli mu mällu jätnud mingi uduse pitseri, ent suurem osa mälestusi sellest on ajaga lihtsalt haihtunud.

Teadsin algusest peale, et ehkki reeglid seda minult kui ajateenistuse läbinult ei nõua, tahan Kaitseliitu astudes kohe läbida ka sõdurioskuste kursuse. Liiga palju aega oli ajateenistusest möödas. Ma polnud valmis pärast 23aastast pausi uuesti laigulisele ratsule hüppama ja teesklema, et neid vahepealseid aastaid, mil ma polnud ühtki tulirelva isegi katsunud, pole olnud.

Teadsin, et kõik on muutunud. Ja ometi leidsin end esimestel kogunemistel imestamas. Kusagil sügaval mu sees oli ilmselt endiselt alles mahasurutud ootus kohata 23 aastat tagasi kogetut. Aga midagi sellist polnud enam kusagil. Ei mingeid jõupositsioone, ei mingit subordinatsiooniredelilt klähvimist, ei mingit „korda korra pärast, olgu või absurdini“. Ainult asjalikud mehed ja organiseeritud töö.

* * *

Juunikuu, Väluste laskeväli. Tohutult kuuma suve kõige rajupalavamad päevad. Neli päeva ülitihedat programmi halastamatult niitvas päikeses: relvaõpe, TEST 1, TEST 2, TCCC ja lõhkaja A-kategooria kursus.

Kui esimesel päeval saime relvaõppe ja ohutustehnika tehtud küll lämmatavalt kuumas ja tuuletus õhus, ent siiski pooleldi varju all, siis esimesed paugud tiirus tuli teha 35kraadises kuumuses. Järgnenud TEST 1 sooritamine võttis tunde, sest inimesed olid nagu läbiküpsenud lihatükid grillil.

See kõik oli siiski lapsemäng, sest teine päev tuli veeta lasketiirus. Laskeharjutused erinevatelt distantsidelt ja asenditest, päeva lõpuks TEST 2. Kõike seda saatis lakkamatu tapjapäikese lauslõõsk otse lagipähe. Mehed hakkasid rivist langema.

Mu esimene TEST 2 sooritamise katse jäi testi esimese harjutuse ajapii-ri taha pidama: ma ei mahtunud limiidiks määratud poolminutisse ning instruktori vile kõlas enne minu viimast lasku halastamatult kiiresti.

Teine TEST 2 katse algas paljulubavalt, ent kolbas podiseva aju sunnil läksin alt taktikalise salvevahetusega. Allaandmismõtted peletasid peast jaokaaslased, kes keeldusid enne sööma minemast, kui minagi olen oma testi sooritanud. Kõik ühe eest!

Kolmas katse. Mahtusin aega. Salvevahetus läks korda. Rõõm minus kerkis: kõik lasud, iga viimane kui üks olid „alfas“ ja „bravos“. Instruktor luges augud sihtmärgis kokku ning hakkas siis punkte heakskiitvalt pomisedes märkmikku üles tähendama, kui tema pilk korraks kerkis ning pliiats äkki õhku seisma jäi. „Tiits, kallis sõber. See on ju su naabri sihtmärk!“ teatas ta siis.

Märkmikuleht instruktori peos kägardus väärtuseta nutsakuks, tekitades heli, mis mind tükkideks lagunema tahtis panna.

Nii oligi. Minu sihtmärk seisis ainsagi uue, üle teipimata kuuliauguta selle kõrval, kust olin äsja rõõmeldes oma värskeid tabamusi ja punkte kokku lugenud … Ma oleks tahtnud nutta …

Neljandale katsele mineku eel istusin taas DAFi alla maha, vandusin valjusti ning lükkisin vihaga salvedesse uue laari padruneid. Katse lõpus aga sain tiirus koos instruktoriga sihtmärke kontrollides lõpuks käed võidukalt taevasse saata. Tehtud!

Järgnevate kuude õppepäevad, mil saime tarkust juurde sides, topograafias, miini- ja kuulipildujaõppes, orienteerumises ja paljus muus, kulgesid juba sisseharjunud rutiinis ning üha tugevamaks muutuva jaovaimu ja kasvava rühmatunde saatel. Neil päevil, mil telkides ahju kütsime, poris trampisime ja lumes kahlasime, relvi täristasime ja klassiruumis päid murdes kaartidele jooni ja numbreid sirgeldasime, olime me üks. Me ajasime üht asja.

Viimatisel taktikaõppusel, mil veetsime metsas ja maakonna külades mütates kaks ööpäeva, tundsin end juba vana kalana. Ma olin oma. Ma olin üks nende hulgast.

Ma olin kaitseliitlane.

19aastase ajateenijana andsin Eesti Vabariigile esimese vande. 24. veebruaril 2023 olin ma 43aastane ning vandusin vabariigile truudust teist korda. Arusaam sellest, mille nimel ja kelle eest truudust vandusin, oli nüüd kuidagi kirkam. Selgem. Tõelisem. Olen ma nüüd valmis sõdur? Ei, ei ole. Aga nüüd, kui aeg seda nõuab, olen ma valmis olema sõdur.

This article is from: