KUIDAS KAUGEMALE PAREMINI LASTA?

KUIDAS KAUGEMALE PAREMINI LASTA?

Milleks üldse on vaja teada oma relvasüsteemi ja laskemoona täpsemaid andmeid? Eks ikka selleks, et lasta täpsemalt ja kaugemale.

Tekst: HEIKKI KIROTAR

Keskmisele jalaväelasele piisab sellest, kui relva lahingusihik on sisse lastud. Kui aga on soov ja vajadus lasta kaugemale ja täpsemalt kui jalaväelase mõnikümmend meetrit heitlasku poolfiguuri, siis tuleb aru saada ka ballistikast, arvestada tegureid, mis mõjutavad kuuli lennukaart, ning suuta natuke peast arvutada.

Eelmises Kaitse Kodus! soovitasin kaugemale ja täpsemalt laskmise huvilistel koduse ülesandena selgitada välja oma relvasüsteemi kuuli algkiirus ja kuuli ballistiline koefitsient ning nende andmete alusel arvestada sihikuparandused praktilise laskekauguse piires. Selle tulemusena peaksid valmima tabelid, millest on võimalik leida sobiv sihikuparandus. Sihikuparanduste tabeli jaoks on vaja teada selliseid andmeid: kuuli kaliiber millimeetrites; kuuli kaal grammides või graanides; kuuli kuju ja ballistiline koefitsient (BC); BCle vastav valem, tavaliselt vintpüssidel G7; kuuli algkiirus mingi temperatuuriga; püssirohu tundlikkus temperatuurikõikumistele; õhurõhk ja -niiskus; relvaraua vindisamm; sihikuparanduste 1 kliki väärtus. Optilistel sihikutel on see tavaliselt 1 sentimeeter ehk 0,1 milliradiaani (mrad) 100 m kaugusele. G3 perekonnal muudab neljandik sihikuparanduste kruvi pööret tabamispunkti 3,5 sentimeetrit.

TUNNE OMA RELVA, LASKEMOONA JA SIHIKUT

Sihikuparanduste tabel tehakse tavaliselt soojal aastaajal. Püssirohu tundlikkust temperatuurimuutustele on oluline teada, arvestamaks välja, kuidas muutuvad sihikuparandused eri temperatuuridega, näiteks Vihtavuori vintpüsside püssirohi on suhteliselt vähetundlik ja kuuli algkiirus muutub keskmiselt üks kuni poolteist meetrit sekundis iga Celsiuse kraadi kohta. Kui kevadel temperatuuriga +15 °C lastes on algkiirus 860 meetrit sekundis, siis sügisel null kraadiga peaks algkiirus olema 840 meetrit sekundis ja külmal talvel kusagil 820 meetrit sekundis – ehk külma ilma ja püssirohuga lastud kuulid lendavad aeglasemalt ja vajavad suuremat sihikuparandust. Mõistlik on teha mitu tabelit erinevatele temperatuuridele 10kraadise sammuga.

Oluline on aru saada, et jutt käib püssirohu temperatuurist, näiteks talvevormi soojas sisetaskus hoitud padrunite püssirohi on soe, samuti tõuseb suvel päikese käes „küpsenud“ padrunite algkiirus.

Näitena toodud kaheosaline tabel on tehtud 7,62 NATO 150graanisele ehk 9,7grammisele täismantelkuulile M80 õhutemperatuuriga +15 °C ja õhurõhuga 1000 hpa. Kuuli kiiruseks on mõõdetud 860 m/sek 305 mm vindisammuga ja kuuli ballistiline koefitsient ehk BC on arvutatud

G1 valemi alusel. Sihiku keskpunkt asub relvaraua keskpunktist 65 mm kõrgemal ja sihikuparanduste üks klikk muudab tabamispunkti 0,1 milliradiaani (mrad) võrra ehk üks sentimeeter 100 m kaugusele. Relva sihik on nullitud 100 m kaugusele ja sihikuparanduste tabel on tehtud kuni kilomeetrini 100 m kaupa.

Näidistabel sisaldab paraku välitingimustes kasutamiseks liiga palju infot, sihikuparandused on arvestatud nii tollides kui sentimeetrites, milliradiaanides ja nurgaminutites (MOA). Liiga palju infot tekitab kergesti arvestusvigu. Oluline on otsustada, milliseid mõõtühikuid kasutada. Pidev tollide, jardide ning miilide tunnis teisendamine sentimeetriteks, milliradiaanideks ning kilomeetriteks tunnis tekitab kindlasti vigu ehk möödalaske.

Tabelis on ka vähemalt üks trükiviga, vindisamm on tegelikult 12 tolli, mitte 10. 12 tolli ehk 305 mm on M14 ja G3 perekonna relvade normaalne vindisamm kerge kuuliga laskmiseks. Vindisammu on oluline teada, sest sama kaliibriga, kuid erineva kaalu ja kuju ning algkiirusega kuulid vajavad stabiilseks lendamiseks erinevat

vindisammu. Soome Sako tuntud täpsusrelva TRG 42 kaliibris 338 Lapua Magnum vanemate mudelite relvaraudade vindisamm on 305 mm ehk 12 tolli, sest see on mõeldud peamiselt 16,2grammise ehk 250graanise täismantelkuuliga laskmiseks. Pärast 2009. aastat valmistatud uuemate mudelite vindisamm on 254 mm ehk 10 tolli, sest uus laskemoon kasutab raskemat 19,4grammist ehk 300graanist kuuli. Huvi korral saab vindisammu mõõta nö „põlve otsas“, mõõtes ära, kui mitme sentimeetri jooksul teeb puhastusvarras relvarauast läbi tõmmates ühe täispöörde

Tabel tuleb kirjutada niiskuskindlale materjalile (näiteks Rite in Rain paber ja kirjutusvahend) loetava suurusega ja võimalusel kinnitada relva külge või kanda kogu aeg kaasas.

Teises tabelis on välja arvestatud tuuleparandused sadade meetrite kaupa keskmise neli meetrit sekundis otse paremalt puhuva tuulega. Isiklikult arvestaksin pigem välja tuuleparandused kiirustega kaks ja neli meetrit sekundis täismõjuga. Nõrgema, tugevama või teise nurga alt puhuva tuule korral saab teadaolevaid andmeid teisendada.

Tuul on alati puhanguline, selle täpne hindamine on keeruline ning mõju kuulile mitmekordistub laskekauguse suurenedes, sest ühelt poolt aeglustub kuuli lennukiirus ja teiselt poolt pikeneb kuuli tuule mõjus viibimise aeg. Tabelist on näha, et neljameetrise kiirusega puhuva tuule mõju 100 m kaugusele oleks kaks sentimeetrit, mis on suhteliselt ebaoluline, kuid

M80 kuul ja selle analoogid on lääneriikides kõige levinum täismantelkuul kaliibris 7,62 NATO. Kuuli mantel on pehmest terasest ja kaetud nii seest kui väljast mõne pehmema metalli kihiga. Kuul on täidetud tagant pliisulamiga ja selle läbistusvõime on piisav kiivrite ja killuvestide läbistamiseks relva praktilise laskekauguse piires. Laskemoona tehniline hajuvus on mõned sentimeetrid 100 meetri kaugusele

200 m kaugusele juba üheksa ja 300 m kaugusele 22 sentimeetrit. Täisfiguuri lastes oleks esimene lask keskel, teine natuke kõrvale kaldunud ja kolmas sihtmärgi servas või napilt mööda. Kogenud laskurid, teades, et tuule suund ja kiirus muutuvad kiiresti, teevad külje- ehk tuuleparandust tavaliselt ennakuga, sihtides sihtmärgist tuuleparanduse võrra mööda ja jälgides kuuli tabamust.

Sihikuparanduste tabel on oluline kõikidele võitlejatele, mitte ainult täpsuslaskuritele. Näiteks Rootsist saadud AK4del on fikseeritud kaba paremal pool tabel tuuleparandustega eri laskekaugustele nõrga ja tugeva tuule korral. Peeti oluliseks, et kõik jalaväelased saaksid teha tuuleparandusi, ja tabel on kinnitatud nii, et seda on hea vaadata paremakäelisel laskuril, kallutades relva vasakule. Dioptersihiku kasutamisel on levinud tava lasta relv sisse niinimetatud lahingu- sihikuga ehk lastakse peamiselt sama sihikuparandusega, sest kõrge pulsiga on väga suur oht keerata sihikuparandusi valesti. G3 perekonna relvadel, kuhu kuuluvad ka nende relvade Skandinaavia kloonid, on lahingusihik number kaks ehk 200 meetrit. Kuuli lennukaar lõikab sihikuliini nii 30 kui 200 m kaugustel, seega piisab, kui lasta relv sisse 30 m kauguselt. Lastes näiteks 100 m kaugusele, tõuseb kuuli lennukaar sihikuliinist kaheksa sentimeetrit kõrgemale ja on 250 m kaugusel sihikuliinist 13 sentimeetrit ning 300 m kaugusel 30 sentimeetrit madalamal. Seega kuuli lennukaar muutub 300 m piires alla 40 sentimeetri.

Näidistabelis on optilise sihikuga laskmiseks välja toodud sihikuparandused nii sentimeetrites kui ka milliradiaanides ja sihikuklikkides. Nendest kõige täpsem on muidugi viimane, kuid see eeldab aega ja klikkide pealekeeramisel on laskekauguse muutudes suur võimalus eksida. Tabelist on näha, et 300 ja 400 meetri sihikuparanduste vahe on 10 klikki või üks milliradiaan, kuid see tähendab kuuli 53sentimeetrist kukkumist 100 meetri jooksul ehk natuke klikkidega puterdades on võimalik lasta pool meetrit soovitud tabamispunktist üle või alla. Kiirem ja ebatäpsem on lasta optilise sihiku niitrist sisse näiteks 100 meetri kaugusele ning märkida üles ja õppida pähe, kui mitu milliradiaani on vaja sihtimispunkti tõsta suurematele kaugustele tulistades. Optilise sihiku niitrist on mõistlik hoida rännakul 100 meetri peal ja sihiku suurendus minimaalsena, sest juhuslikult vastasega kokku sattudes saab nii kõige kiiremini ja täpsemalt teha kiireid heitlaske. Heitlasud tehakse lühikestele laskekaugustele, kus suur suurendus pigem segab.

Kolme kuuli läbilõige – vasakul ja paremal on tinasüdamikuga täpsuskuulid, keskel M80. Täpsuskuulide mantel täidetakse tavaliselt eestpoolt ja sinna jääb kokkusurumisel pisikene auk. Võimalikult ühtlase kuju ja kaaluga ning maksimaalselt sarnase laenguga täpsusmoona kuuli tehniline hajuvus on täpsusrelvast lastuna mitu korda parem kui tavalisel täismantelkuulil. Täismantelkuuliga laetud lahingupadrun maksab mõnikümmend senti, täpsusmoon paar eurot

Osa sihikuparanduste arvestamiseks vajalikest algandmetest, näiteks kuuli ballistiline koefitsient, tuleb välja uurida valmistajalt, teisi, nagu õhutemperatuur ja kuuli algkiirus, on mõistlik mõõta. Kuulide keskmise kiiruse mõõtmiseks tuleb teha mitu lasku ja arvestada näiteks 5 lasu keskmine kiirus 5 m kaugusel raua suudmest. Tehasest antud sihikuparanduste tabelit ei saa pimesi usaldada, sest oma relva raua pikkus ja kulumisaste võivad tehaseandmetest oluliselt erineda ja muuta tegelikku algkiirust.

Teiseks tuleb kasutada sobivaimat ballistilise koefitsiendi valemit – G1 on kohandatud õhutakistuse mõju arvestamiseks 19. sajandi lõpus kasutusele tulnud terava otsaga silindri kujuliste suurtükimürskude lennukaare arvutamisel. Enamik tänapäeva vintpüsside kuule on oluliselt väiksema õhutakistusega ja selle arvestamiseks kasutatakse pigem G7 valemit. Samas ei ole olemas kahte padrunit, mille kuul oleks täpselt sama kujuga ja paiskelaeng täpselt sama kaaluga, seega on iga kuuli algkiirus ja lennukaar natuke erinev, tekitades niinimetatud tehnilise hajuvuse, mis võib kvaliteetsel laskemoonal olla mõnest millimeetrist tavalaskemoona mõne sentimeetrini 100 m kaugusel.

ASENDI VÕTMINE, SIHTIMINE, PÄÄSTMINE JA JÄRELSIHTIMINE

Laskuri arengu aluseks peab kindlasti olema isiklik soov saavutada järjest paremaid tulemusi. Töö iseendaga ja treeningud peavad sisaldama erinevate lasketehnikate uurimist ja katsetamist ning iseseisvat ja juhendatud harjutamist. Soodsaimaks võimaluseks teha seda aasta ringi on õhupüssidest ja spordipüssidest laskmine. Laskmise tehnoloogia on kõigi relvade puhul sama. Pikamaalaskmisel on asendi ja päästmistehnika omandamine eriti tähtis. Sentimeetrine kõrvalekalle sajal meetril on kolmesaja meetri märklehes vähemalt kolm sentimeetrit. Aasta läbi korra nädalas mõne tunni kaupa kodus või tiirus harjutamine ongi edu pant!

Lamades laskeasendit on väga ammusest ajast loetud põhiasendiks ja selle põhjalik omandamine annab aluse kõigile muudele asenditele, sest selles laskeasendis on laskur ja relv kõige paremini toetatud. Istudes või põlvelt lastes on asend märgatavalt ebakindlam ja laskuri vead suuremad. Sportlaskmises stabiliseeritakse laskeasendeid ka toetava riietusega ning lisatakse relvadele laskurit aitavaid tugesid. Sõjalises täpsuslaskmises on kaasasolevate abivahendite arv vägagi piiratud. Näiteks tuleb relva laesääre toetamiseks kasutada kättesaadavaid vahendeid – maleva lasketiiru harjumuspärase mõnusa ja stabiilse liivakoti asemel talvemütsi sisse topitud villaste sokkide nutsakut. See ongi normaalne ja muutunud oludega tuleb kohaneda. Kõik inimesed erinevad üksteisest ja pole olemas laskeasendit, mis sobiks kõigile laskuritele võrdselt hästi, igaüks peab leidma endale mugava asendi. Ometi sisaldavad kõik laskeasendid iseloomulikke elemente, mida laskur peab tundma.

Laskeharjutustel on tihti näha, et alusmati keskjoon on suunatud otse märgile. Laskur kardab märga maapinda nagu laavat või pelgab kenasti pestud ja triigitud välivormi määrdumist ning võtab liiga kitsal ja lühikesel alusmatil ussisarnase asendi ja püüab saavutada head tulemust. See on võimatu, sest inimene väsib ebaloomulikus pingeasendis kiiresti, hakkab väsima ning lihased värisema ehk relv hakkab värisema ja tabamused hajuvad.

Allpool püüan üle korrata ja meelde tuletada laskmise põhitõdesid, mida laskur peab teadma ja jälgima tehniliselt hea ja loodetavasti täpse lasu sooritamiseks. Põhimõtted kehtivad igas laskeasendis ja olukorras, sest laskur püüab alati olla relva taga ühtemoodi. Väljavõtted on tehtud suhteliselt vanast lasketehnika õpikust, mille tõttu sõnastus võib olla vanamoodne.

Heas laskeasendis peab laskuri keha olema täpselt ja kõigis üksikasjus tasakaalustatud, ei tohi olla lihaste pingeid ükskõik millistes lihastes või lihastegruppides. Pinged väsitavad lihaseid, tekitavad alguses värinaid ja hiljem valusid ning kisuvad tähelepanu ära relva sihtimiselt ja päästmiselt. Relva hoidmine ja keha asend peavad aitama vähendada relva kõikumist ümber tugipunktide.

- Kandekäsi, millele püss laskmisel toetub, peab relva toetama otse alt.

- Kandekäe küünarnukk tuleb asetada võimalikult kaugele ette.

- Laskur peab asetsema nurga all sirge selgroo suuna ja sihtimise suuna vahel. Nurga suurus on individuaalne.

- Kui täpsuslaskur või snaiper kasutab relva toetusharki, siis sihtimisjoone ja laskuri keha suuna vaheline nurk on jäävalt oluline.

- Püss tuleb tõmmata õlga päästekäega nii, et püssi toetava õla lihased peavad jääma pingevabaks.

- Püssikaba tuleb tõmmata õlga nii, et pea kerge kallutusega põsk satuks laeharjale ja silm jääks normaalsesse otsevaatamise asendisse.

- Sihtjoone võtmine on silma asetamine niimoodi, et sihtimisvahendid asetseksid silma ees teatavas kindlas, alati ühesuguseks jäävas vastastikuses seisus.

Silma asend relva juures ja kaugus sihikust peab alati olema sama. Iga laskur on kogenud, et relv püsib märgis väga lühikest aega. Kindlaks tabamiseks on vaja laskuri tahtepingutust, et relva märgis hoidmine ei lõdveneks enne, kui kuul on väljunud vintrauast ehk kõlanud pauk.

Laskur peab eelpääste ära tegema ning koondama kogu tähelepanu ja tahtepingutuse ainult sihtimisele,

jättes sujuva päästmise pideva surve automaatseks kõrvaltegevuseks. Lask peab toimuma laskurile teadmata momendil ootamatult. Päästesõrme liikumine ja päästmine ei tohi tekitada lihaspingeid mujal kehas. Päästmise hetkeks tuleb peatada hingamine pärast kerget väljahingamist ja soovitavalt mitte kauemaks kui 8 sekundiks, sest kohe pärast hingamise lõpetamist hakkab ajus, lihastes jt elundites tekkima hüpoksia ehk hapnikupuudus ja inimese nägemisteravus sumeneb 5 kuni 8 sekundi möödudes.

Vahel juhtub, et laskur teadmatusest või ehmatusest lõdvestab relva sihtmärgil hoidvad lihased kohe, kui näpp puudutab päästikut. Tegelikult on vaja teha järelsihtimine. Päästikumehhanismi aktiveerimisest kulub vähemalt sekund või isegi paar enne kapsli süttimist, leegi ülekandumist paiskelaengule, paiskelaengu süttimist ja püssirohugaaside survet kuulile ning kuuli väljumist relvarauast. Järelsihtimiseks on mõistlik harjutada relva hoidmist liikumatult, kuni tabamus on näha, või lihtsalt lugeda mõttes kolmeni.

Järgmistes Kaitse Kodudes! jätkame laskmise teemat, koduseks ülesandeks on harjutada laskeasendeid ja mõõta, mitu sekundit suudad hinge kinni pidades täpselt sihtida, enne kui silme eest hakkab uduseks minema ja relv hakkab märgatavalt värisema.

AK 4 – kaitseliitlastele ja kaitseväelastele hästi tuntud Rootsi sõjapüss AK4 on sakslaste G3 edasiarendus ja selle kabalt võib leida isegi sihikuparanduste tabeli