MOSKVA - MITTE AINULT TOORE JÕUGA

MOSKVA - MITTE AINULT TOORE JÕUGA

Sündmuste kulgu tagantjärele hinnates jääb üle tõdeda, et Kremli agressioon Ukraina vastu, taastamaks Venemaa omaaegset mõjupiirkonda Euroopas ja maailmas, oli hoolikalt ette planeeritud ja viidi ellu nii toorest (sõjalist) kui ka pehmet (poliitilis-ideoloogilist) jõudu kasutades.

Tekst: TOOMAS ALATALU , politoloog

Kuna Kremli rünnak tuli paljudele ootamatusena ja esialgu õnnestus oma kava elluviimisse kaasata ka Berliin ja Pariis (Minski lepingud), siis jäi 20. veebruaril 2014 alanud vallutussõda kauaks teisejärguliseks sündmuseks, millega, elik sõdimisega, Euroopas omamoodi harjuti. Paradoks, ent nii see oli.

Alles 24. veebruaril 2022 vallandatud rünnak kogu Ukraina territooriumile pööras inimeste mõtlemise taas jalgadele ja poole valik – kas agressor või tema ohver koos kumbagi kätketud väärtustega – käis kiirelt.

Sõda ja eriti suur sõda kiirendab kõike, ka liitumisi. Kinnitagem seda rahvusvaheliste suurkoosluste juurdekasvuga. N­ö osalise sõja päevil ühinesid NATOga rindest kaugel olevad Montenegro (2017) ja Põhja­Makedoonia (2020), suure sõja puhkedes esitasid kohe avalduse Rootsi ja Soome ning viimane ongi juba NATOs.

Euroopa Liidu kui eeskätt majanduskoosluse president Jean­Claude Juncker teatas juulis 2014, et lähema viie aasta jooksul liit ei laiene. Piisas suure sõja algusest, kui Ukraina, Moldova ja Gruusia esitasid taotluse

ning eri küpsusastme ja staatusega Euroopa Liitu pürgijate arv kasvas 10ni (+ Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Kosovo, Montenegro, Põhja­Makedoonia, Serbia, Türgi). Need juurdekasvud on head näited mainitud pehmest jõust.

Samas tuleb tõdeda analoogset kasvu ka agressori leeris. Demokraatlikule maailmale vaenukinda heitnud Moskva suutis veel 29. mail 2014 luua uue rahvusvahelise koosluse, Euraasia Majandusühenduse (EAMÜ). Oktoobris­detsembris 2014 liitusid sellega Armeenia ja Kirgiisia ning see viieliikmeline ühendus toimetab tänaseni.

Tasub mäletada, et praegune sõda puhkeski sellest, et Ukraina toonane president Janukovõtš üritas novembris 2013 muuta riigi arengusuunda –liituda ELi asemel loodava EAMÜga –, ent rahvas hakkas vastu ning puhkes Euromaidan, millele Moskva reageeris Krimmi ja Ida­Ukraina vallutamisega.

EAMÜ on veelgi laienenud – tema koostööpartneriteks on Vietnam, Serbia ja Kuuba. Sama on sündinud Moskva teise rahvusvahelise kandepinnaga – Shanghai koostööorganisatsiooniga (Hiina, Kasahstan, Kirgiisia, Tadžikistan, Usbekistan,

Venemaa), millega 2017 liitusid India ja Pakistan. Suure sõja ajal üritavad sama Iraan ja Valgevene ning paberid on sisse andnud mitu islamiriiki. Ehkki Moskva sõdib Ukrainas jätkuvalt üksi, on mainitud geopoliitilistel muutustel oma osa tänase globaalse vastasseisu lahendamises.

MOLDOVAS KASVAVAD PINGED

Tulgem nüüd suurkoosluste ja suure sõja juurest Euroopasse ning sedastagem – Kreml alustas veebruaris 2014 agressiooni nii Ukraina kui Moldova vastu. Esimese puhul kasutati toorest ja pehmet jõudu, teise puhul ainult pehmet ja isegi ennetades sündmuste kulgu Ukrainas. Pealegi võttega, mis sündis omal ajal Eestimaal!

Hakatuseks siiski tänasest Moldovast. Nende ridade kirjutamise ajal seisis veel ees Euroopa poliitilise kogukonna (European Political Community) tippkohtumine Mimi lossis (35 km pealinnast) 1. juunil, mis oli 44 riigijuhi selge kollektiivne toetusavaldus Moldova juhtkonnale ja tema Euroopa­meelsele poliitikale.

21. mail kinnitas sama Chişinău peaväljakule kogunenud hiidmiiting, kus esikõnelejateks olid president Maia Sandu ja europarlamendi esinaine Roberta Metsola. Tegelikult toimus samal ajal kolmes linnas – Komrat, Balti ja Orhei – n­ö vastumiiting, kus pidas videokõne Iisraelis redutav oligarh Ilan Shor, tuntud kui 1 miljardi dollari pihtapanija Moldova kolmest pangast ja Kremli tööriist – seda USA valitsuse hinnangul.

Kui pealinna miitingul vastu võetud resolutsioon kinnitas ühinemist Euroopa Liiduga ja taunis Venemaa agressiooni Ukrainas, siis kolme­linnaresolutsioon nõudis rahvahääletust, otsustamaks Moldova välispoliitilise suuna üle.

Säärane otsene vastasseis on Moldovas kestnud mullu septembrist saati ehk siis alates ajast, kui Ukraina väed panid agressori tagasisuunas liikuma. Kuna Venemaa üritas nii 2014. kui ka 2022. aastal hõivata kogu Musta mere ranniku ehk välja jõuda Moldova pinnal asuva Transnistriani, kus 30 aastat seisab Vene vägede eelpost (millele tugineb samanimeline separatistlik moodustis), siis hoiab Ukraina selle vastas 10–14 000mehelist üksust.

Opositsiooni taktikat arvestades pole välistatud provokatsioonid ka 1. juunil, millega suurürituse kohta valides ette arvestati. Esialgu on teada üks neist – 27. mail koguneb Komratis Gagauusia kõigi tasandite kõigi saadikute kongress, millel taunitakse Moldova riigi välispoliitikat.

„Kõik“ tähendab antud juhul neid, kes on olnud saadikuiks viimase 30 aasta jooksul, ehk tegu on suure Venemeelsete võimurite kogunemisega ja pole raske arvata, mida säärane kogu otsustab. Enamgi veel – septembrist saati lähevad neilt kogunemistelt teele memorandumid ja abipalved ÜROle, Euroopa Nõukogule jne selle kohta, et Moldovas rikutakse inim­ ja vähemuste õigusi jmt. Ehk siis käib rahvusvahelise avalikkuse pehmes vormis töötlemine.

Ettepoole vaadates on aga seis säärane, et novembris toimuvad Moldovas kohalikud valimised ja Chişinău linnapeaks võib saada Putini vaat et suurim teener Dodon. Fakt on seegi, et paljud Moldova erakondade juhid jäid 21. mai suurmiitingust kõrvale ja on selge, et järgmistel parlamendivalimistel tabab praegust võimuparteid lüüasaamine ning raske on ennustada, kellest pannakse kokku uus võimukoalitsioon.

EESTI PEALT ÕPITUD

Ent tagasi mainitud kõigi tasandite saadikute kogu juurde. Tasub mäletada, et see perestroika­aegne legaalne võitlusvorm sündis Eesti (NSV)s. Võitluseks keskvõimu, s.t Moskvaga kogunesid kõik valitud küla­, linnanõukogude ja ülemnõukogu saadikud, et koos anda märku ühtsetest seisukohtadest.

Just nii valmistati ette ENSV Ülemnõukogu suveräänsusdeklaratsioon ja selle vastuvõtmine 18. novembril 1988 ning Moskva ei leidnud seaduslikku alust selle vastu protestida.

Maailma praktikas oli see midagi uut ja veelgi suurema vastukaja sai 2. veebruaril 1990 Tallinna linnahallis toimunud kõigi tasandite saadikute otsus Eesti iseseisvusest. Selle poolt hääletas 3009 saadikut, ent 101 vastuhääletajat ehk Moskva vallandasid veel samal õhtul vastupidise protsessi, täpsemalt Nõukogude võimu ja inimõiguste kaitse komiteede loomise.

26. mail 1990 peeti Kohtla­Järvel –Nõukogude armee üksuste kaitse all – Tallinna, Kohtla­Järve, Narva ja Sillamäe kõigi tasandite saadikute ja tööliskollektiivide juhtide esimene regionaalne kohtumine.

Sama võitlusvorm võeti kiiresti kasutusele ka Ida­Ukrainas ja Moldovas. Viimasel juhul oli selgelt tegu vastukaaluga kohaliku Rahvarinde tegevusele. 18. augustil 1990 kogunes Gagauusia kõigi tasandite saadikute kongress ja kuulutas piirkonna iseseisvaks – otsus, mis hiljem taandus Moldova osaks jäämiseks. Tänase Transnistria aga kuulutas välja 2. septembril 1990 toimunud Pridnestrovje kõigi tasandite saadikute kongress, mille külalisesinejaks oli Eesti interliikumise üks liidreid Vladimir Lebedev.

Möödus 12 aastat ja Euromaidani haripunktis, 22. veebruaril 2014 kogunesid Harkivis 3477 Moskva­meelset saadikut ja Venemaa riigiduuma väliskomisjonide esimehed, kes kuulutasid end Ukraina riigi saatuse eest vastutajateks ja hakkasid võitlema Kiievis ametisse hääletatud valitsusega. Samal päeval kogunes Gagauusia kõigi tasandite saadikute kongress, et nõuda Moldova valitsuselt uut välispoliitikat.

18. märtsil 2014 ehk siis Krimmi Venemaa koosseisu arvamise otsuse päeval laekus Venemaa Riigiduuma esimehele avaldus ka Transnistria ülemnõukogust palvega nemad samuti Venemaa koosseisu võtta. Seejuures viidati 16. septembril 2006 toimunud „rahvahääletuse“ tulemusele. Nüüd siis sepitsetakse jälle midagi, esialgu Gagauusias.

Kui käia veel kord üle sündmuste ahel 1990–2006–2014–2023, siis jääb üle tõdeda, et Kreml on Moldovas (ja ka Ukrainas) pikka aega ajanud süsteemset pehme jõu poliitikat. Millal sellele punkt pannakse, sõltub ennekõike toore jõu kasutajate paikapanekust.