Kaitse kodu! nr 6 2013. a by Kaitse Kodu!

MILITAARTURISM: METSAVENDADE JÄLGEDES TALLINNAS JA HARJUMAAL

KAITSE

KODU! NR 6/2013 (122/568)

KAITSELIIDU AJAKIRI

AJALOO ALOO TEEVAD ELUSAKS INIMESED

Drooniarendaja Põrgupõhjalt

ENE ERGMA NAISKODUKAITSE BAASVÄLJAÕPPEL

Lahenda ülesanne: ü valged alustav alustavad tavad ja võidavad!

Skänni koodi ja vaata kuidas kuid uidas lahing lõpeb!

MIS ON SINU JÄRGMINE KÄIK? Elus on võidukad need, kes oskavad ka raskes seisus käike ette näha. Kõrgem Sõjakool valmistab sind ette nii lahinguks kui ka eluks. Tee oma võidukäik — tule Kõrgemasse Sõjakooli! Dokumentide vastuvõtt 25.06–07.07 Sinu küsimused on oodatud: sojakool@mil.ee või 717 6131

www.elukutse . ee

NR 6/2013 (122/568) MILITAARTURISM: METSAVENDADE JÄLGEDES TALLINNAS JA HARJUMAAL

KAITSE

KODU! NR 6/2013 (122/568)

Põrgupõhja kasvatas Andrus Tamboomi drooniarendajaks

Baltic Cup’il jäi Eesti napilt võiduta

Kuidas saadakse kodu kaitsjaks

Test. Rakmed versus lahinguvest: universaalseid lahendusi ei ole

Kevadtorm annab kaitseliitlasele ainulaadse kogemuse

Eesti mees Punaarmees II ilmasõjas ja pärast seda (I)

ZIS-151 teenis Nõukogude armeed

Esimene Buuri sõda: kui talupojad võitsid võitmatuid

Metsavendade jälgedes Harjumaal

Riigikaitseõpetus kasvatab kaitsetahet

Võidupüha paraad Haapsalus

Aivar Kivisivi pani raamatut kirjutama ohutunne

Sisukord

KAITSELIIDU AJAKIRI

AJALOO ALOO TEEVAD ELUSAKS INIMESED

Drooniarendaja Põrgupõhjalt

NAISKODUKAITSE ENE ERGMA NAISKODUKAITSE BAASVÄLJAÕPPEL

KAANEFOTO: KRISTJAN PRII

Ene Ergma — spiiker, akadeemik, naiskodukaitsja

Mikitämäe naiskodokaitsjidõ ria’ tävvenivä’

Sakala naiskodukaitsja Evelin Lappalainen tagasikäiku sisse ei lülita

Naiskodukaitse tunnuslause on valitud

NOORTEORGANISATSIOONID

38 57 58 60

Kaitse Kodu! 6/2013

Rapla maleva noorte kaks aastakümmet Vanad Rootsi rattad said abimootori Saaremaa Mini-Erna värskendas klassikat Suurlaagris saadi aimu võru ja setu pärimusest

60 6 0

Peatoimetaja veerg

Mäletama peab

oguni 95% eestlastest arvab, et ajateenistus on õige asi ja meie poisid peaksid selle läbi tegema. Õigupoolest annab uus kaitseväeteenistuse seadus sama võimaluse ka naistele ja seda uut võimalust soovis seaduse jõustumise järel kohe esimesel päeval kasutada kuus naist. Ajateenistust peetakse auasjaks. Sellele kuluvad 8—11 kuud sisustatakse Eesti kaitseväes lõviosas õppetööga, millest ammutatud teadmistest on muuseas ka hilisemas elus tolku. Kui erinev oli ajateenistuse mõiste tähendus vaid 20 aastat tagasi! Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili on kirjeldanud Kaitse Kodule! antud intervjuus oma kogemust ajateenistuses vanglana ja õppetunnina sellest, milline ei tohi olla üks armee. Paljudele eesti poistele tähendas ajateenistus sisuliselt kaheaastast vangisolekut ja vastavalt olukorrale lähemat tutvust dedovšina, potjomkinluse ja „rahvaste sõprusega“ (või nende kõigiga). Selles ajakirjas meenutavad Nõukogude armeed kaks kaitseliitlast: kunagine noorkotkas ja tänane emeriitprofessor Jaan Lepa ning saarlane Igor Babenko, kes jagab oma teadmisi Nõukogude armee veotehnikast. Need pole nostalgilised lood. Need lood meenutavad, kust me tuleme ja kuhu kunagi enam sattuda ei taha. Aga milline oli samal ajal muu maailm? Millised oleksid olnud teised valikud ja võimalused? Nõukogude armee meenutuste kõrval jätkame sammumist metsavendade jälgedes, aga vaatame ka ettepoole ja räägime loo meie oma lendurita lennukist ja hingest selle projekti taga. Vaat, kuhu me jõudnud oleme. Ja kuhu edasi? Usun, et on tähtis teada nii seda, kes me oleme, kui ka seda, kes me ei ole ega taha olla. Selleks, et toimida praegu targalt ja olla tulevikus rahulik, peab kangelasliku kõrval mäletama ka tobedat. LIIVI REINHOLD, peatoimetaja

Kaitseliidu ajakiri Kaitse Kodu! Asutatud 11. septembril 1925 Väljaandja Kaitseliit Ilmub kaheksa korda aastas Kaitseliit

Peatoimetaja: Liivi Reinhold Tegevtoimetaja: Karri Kaas

Naiskodukaitse

Keele- ja stiilitoimetaja: Viire Villandi Makett ja küljendus: Matis Karu Vabatahtlik fototoimetaja: Kristjan Prii

Kaitse Kodu! internetis kaitsekodu.kaitseliit.ee www.facebook.com/kaitsekodu Kaitse Kodu! postkastis Liikmemaksu tasunud kaitseliitlased saavad ajakirja tasuta koju tellida maleva personalispetsialisti juures Kõik teised saavad tellimuse vormistada Eesti Posti kataloogi alusel postkontoris või Eesti Posti kodulehel (www.post.ee) Eesti Posti kaudu maksab Kaitse Kodu! aastatellimus 15.34 eurot; tellimisindeks 78226

Trükitud ASi Printall trükikojas Toimetus kaastöid ei retsenseeri ega tagasta.

Noored Kotkad

Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee Toimetus: Tallinna mnt 49a, 80036 Pärnu Telefon 717 9106

Kodutütred

Toimetuse kõnetund esmaspäeviti kell 13—15 Tallinnas Toompea 8, tel 717 9106 Kaastööde saatmise tähtajad: 26. august, 14. oktoober

Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Kaitse Kodu! 6/2013

Uudised

Kalender

Lugeja kiri

14. august

1889. aastal sündis Otto Tief

18. august

1997. aastal algasid esimesed ajateenijate kursused Lahingukoolis

20. august

Taasiseseisvumispäev. 1991. aastal taastati Eesti riiklik iseseisvus

23. august

Kommunismi- ja natsismiohvrite mälestuspäev 1939. aastal kirjutati alla Molotovi-Ribbentropi paktile

KARRI KAAS

Kaitseliidu Jõgeva maleva aastapäev (malev asutati 1990. aastal)

1941. aastal okupeerisid Saksa väed Tallinna

29. august

Lugupidamisega Kaitseliidu Nõmme malevkonna liige

LEMBIT NOOR

1944. aastal algas soomepoiste pealetung Papastvere juures 1998. aastal loodi BALTRON 1940. aastal algas Eesti sõjaväe liitmine Punaarmeega

1944. aastal vallutasid Saksa politseipataljonid jt väeosad tagasi Kärevere mõisa 31. august

1994. aastal lahkusid viimased Vene väed Eestist

1. september

Teadmistepäev. Kõrgema Sõjakooli avarivistus

KAITSEVÄGI

1939. aastal algas Teine maailmasõda Rahuoperatsioonide Keskuse (ROK) aastapäev (ROK loodi 1994. aastal) 2. september

Naiskodukaitse (NKK) aastapäev. (NKK asutati 1927. aastal)

NKK

Võiks kujuneda traditsiooniks võidupühal selle samba juures kodutütarde, miks ka mitte noorkotkaste pidulik ja pühalik vande andmise tseremoonia ja liikmeks vastuvõtt koos kaelaräti kaela kinnitamisesidumisega. Usun, et Vabadussõja sangari kalmul antava vande pühadus ja kodutütardeks vastuvõtt jääb noortele mällu elu lõpuni, kinnitades nende aatelisi tõekspidamisi isamaast ja rahvuslikku ideoloogilist kasvatust meie koolides.

1942. aastal algas Eesti Leegioni moodustamine

Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (KVÜÕA) aastapäev (KVÜÕA asutati 1923. aastal)

Tallinnas Rahumäe kalmistul on imekombel säilinud mitmed Vabadussõjas langenute hauad, mis vajavad alalist hooldust ja tähelepanu. Märgitud haudade ja hauaplatside hooldamise võiksid võtta oma otseseks kohustuseks Tallinna ringkonna või Nõmme koolide kodutütred. Minule teadaolevast kahest hauasambast on üks eriti omanäolise kujundusega: see on välja tahutud graniitrahnust ja sellele on raiutud sisse aateid ja vabadust kajastav tekst. See tekst vajab ajahamba poolt tekitatud samblikust ja muust puhastamist, mis muidugi pole jõukohane lastele ning vajab eritehnika ja -seadmete kasutamist. Toon sõnasõnalt ära sambal kirjas oleva vanemate järelhüüde oma ainsale pojale: Kalevi Maleva Aleksander Mats. Vabatahteliselt Eestimaa ilu hoieldes, vaenlase vastu võideldes, koduseid kallimaid kaitsedes, langesid Sina, meie armsam ja kallim lootuse päike. 21.06.1900—17.01.1919.

BUNDESARCHIV

28. august

KAITSEVÄGI

Naiskodukaitse kasvulavaks on Kodutütarde organisatsiooni rühmad. Üks pühalikumaid hetki kodutütarde vastuvõtmisel peaks olema pidulik vande andmine. Mäletan siiani enda vastuvõttu Noorte Kotkaste ridadesse 1937. aastal. Meie noorkotkakoondus lõppes alati vanakotka osalusel sõprusringis seistes, käed vaheliti ühendatud, lauldes „Eestimaad, mu isamaad“, mille viimane salm lõppes sõnadega „Truuiks me jääme isamaale iga veretilgaga!“, mida kahjuks tänapäeval millegipärast enam ei laulda lõpuni.

1944. aastal langes Tartu Punaarmee kätte

WIKIPEDIA.ORG

Tänased kodutütred — tulevased naiskodukaitsjad

1991. aastal asutati Läti Zemerssardze 25. august

1945. aastal lõppes ametlikult Teine maailmasõda (Jaapani ja USA esindajad kirjutasid alla Jaapani kapitulatsiooniakti) 3. september

1991. aastal otsustas Eesti Ülemnõukogu moodustada kaitsejõud

7. september

Kaitseliidu Sakala maleva aastapäev (malev asutati 1917. aastal)

8. september

Kaitseliidu Võrumaa malev aastapäev (malev asutati 1917. aastal)

Ütle sõna sekka Kaitse Kodu! Facebooki lehel www.facebook.com/kaitsekodu! Kaitse Kodu! 6/2013

Uudised MARGUS PURLAU

Kaitseliidu ülem käis Gruusias kaitse- ja julgeolekukonverentsil Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meeli Kiili osales 27.—29. juunini Batumis Gruusia kõrgetasemelisel kaitse- ja julgeolekualasel konverentsil, kus olid teiste seas kohal NATO rahvusvahelise staabi kõrged ametnikud, saadikud NATO juures, NATO rahvusvaheliste julgeolekuabijõude (ISAF) Afganistanis ülem kindral Joseph F. Dunford ning USA, Eesti, Läti, Leedu ja Poola esindajad. Konverentsi peateemadeks olid euroatlantiline julgeolekupoliitika, NATO laienemise suunad ja perspektiivid, tänapäeva sõjalised trendid euroatlantilises julgeolekupoliitikas, ISAFi visioon 2014. aasta lõpuks ning Musta mere regiooni strateegiline partnerlus euroatlantilises julgeoleku- ja stabiilsuspoliitikas. Konverentsi avas Gruusia peaminister Bidzina Ivanišvili. Ta esitas oma rahva nimel väga mõjusa sõnumi, milles ta näeb Gruusia vääramatut liikumist NATO ja Euroopa Liidu liikmesuse poole. Konverentsi esimese päeva kolmandas paneelis „Tänapäeva sõjalised trendid euroatlantilises julgeolekupoliitikas“ oli üks juhtivaid kõnelejaid brigaadikindral Meelis Kiili. Oma esitluses rõhutas ta, et tänases julgeolekukeskkonnas on üks olulisi aspekte NATO liikmesriikide sõjaliste võimete sidusus ja kõrge valmidus.

Auastmed OHVITSERID Tegevväelased Väljavõte Eesti vabariigi presidendi 18. juuni 2013 käskkirjast nr 42 Kaitseministri ja kaitseväe juhataja 12. juuni 2013 ettepanekul annan sõjaväelised auastmed järgmiselt: kolonelleitnant Arvi Niglas Reservväelased Väljavõte Eesti vabariigi presidendi 18. juuni 2013 käskkirjast nr 40 Kaitseministri ja kaitseväe juhataja 12. juuni 2013

ettepanekul annan sõjaväelised auastmed järgmiselt: major Heiki ARIKE kapten Rain ARUMÄE Rain OTTIS vanemleitnant Kristjan PEEGEL leitnant Andrus PADAR Eimar TÄHT nooremleitnant Toomas DUVIN Elari HIIS René KALBERG Ken KOORT Argo KIVI Olavi OTTAS Ivar SIBUL Meelis TAMMEHOID Hannes UNT

Kaitseliidu vanematekogu etteotsa valiti kindral Laaneots Maikuu lõpul Kaitseliidu keskkogu poolt valitud vanematekogu uus koosseis sai esimest korda kokku 3. juuli õhtul, mil selle esimeheks valiti kindral Ants Laaneots ning abiesimeesteks Tiit Tammsaar ja Romek Kosenkranius. Kaitseliidu vanematekogu on Kaitseliidu keskkogu poolt valitav korraldav organ, mis koosneb vähemalt 15 kaitseliitlasest — silmapaistvast riigi- ja avaliku elu tegelasest. Vanematekogusse kuuluvad Ants Laaneots, Peeter Tulviste, Heiki Arike, Neeme Suur, Johannes Kert, Mati Kepp, Kalev Naur, Jaak Aaviksoo, Kaido Kaasik, Mart Reino, Ulla Preeden, Kalev Härk, Aivar Riisalu, Tiit Tammsaar ja Romek Kosenkranius.

lipnik Igor KOPÕTIN Kairo KORJAS Mihkel NÕMM Taavi PAVLOV

ALLOHVITSERID Väljavõte kaitseväe juhataja 13. juuni 2013 käskkirjast nr 424P Rahuaja riigikaitse seaduse § 14 lg 3 p 15 ja § 15 lg 1 ning kaitseväeteenistuse seaduse § 21 lg 1 p 2 ja p 3 alusel 1. Annan sõjaväelise auastme tegevväelastele alljärgnevalt: vanemveebel Hannes GRAUBERG Marek SAKSON Tõnu MÄRSS Olev JUURSALU

veebel Viktor ŠTUKERT vanemseersant Taavo ARASTE seersant Tarvo TALGRE Tarmo TAMMUS Kaur KAUNISMAA Martin LEMBER Arsen ABELJAN Väljavõte kaitseväe juhataja 13. juuni 2013 käskkirjast nr 423P Rahuaja riigikaitse seaduse § 14 lg 3 p 15 ja § 15 lg 1 ning kaitseväeteenistuse seaduse § 21 lg 1 p 2 ja p 3 alusel 1. Annan sõjaväelise auastme reservväelastele alljärgnevalt: veebel Ove AINSALU Hannes VANATOA

Kaitse Kodu! 6/2013

Kaitsevägi viib koostöös Kaitseliiduga septembris läbi taktikalise kontrollõppuse Suur Vanker 2013, et hinnata kaitseväe ja Kaitseliidu valmisolekut. „Võimalike suuremahuliste sise- ja välisriiklike kriiside tekkimisel peavad reservarmeel põhinev kaitsevägi ning vabatahtlikkusel baseeruv Kaitseliit olema alati tegevusvalmis. Selle õppusega me seda nüüd hindamegi,“ ütles kaitseväe peastaabi sõjalise valmisoleku ja mobilisatsiooni jaoskonna ülem major Argo Reidla. Õppuse Suur Vanker 2013 peamine eesmärk on hinnata kaitseväe ja Kaitseliidu sõjalise valmisoleku saavutmist ja saada õppetunnid 2015. aastal korraldatavaks sõjalise valmisoleku õppuseks Siil. Paralleelselt õppusega Suur Vanker viib kaitseministeerium läbi sundkoormiste rakendamise õppuse Kratt 2013, mille käigus testitakse riigi ja ettevõtete valmisolekut koostööks.

Uudised

KERT MEIDRA

Tulekul on kaitseväe ja Kaitseliidu valmisolekuõppus

Nõmme malevkond korjas Hispaanias kogemusi Tallinna maleva Nõmme malevkonna võitlejatest koosnev neljaliikmeline võistkond osales juuli algul Hispaanias eriüksuste patrullvõistlusel Coprino Bravo III. Viienda koha saavutanud Eesti meeskond oli võistluse ajaloos esimene välisvõistkond. Võistlus oli suurepäraselt korraldatud, kogu rajal kasutati läbivat legendi ning sellega otseselt seonduvaid ülesandeid, nagu merelt otsimine ja päästmine, öösel köiega laskumine, tunnimeeste märkamatult neutraliseerimine, vastase kontrollpunkti ründamine, pantvangide päästmine jne. Maastik oli siledal maal kasvanud meestele raske, sest enamiku rajast moodustasid tõusud ja langused. Võistlemine harjumatus kliimas ja maastikul kõrgendatud nõudmistega tingimustes andis eestlastele asendamatu kogemuse. Järgmisel aastal minnakse paremat tulemust püüdma.

COPRINO BRAVO III RADA Distants 37 km (koos helikopterilennuga 42,55 km) Tõuse kokku 1804 m Laskumist kokku 1760 m Kõrgeim ühekordne tõus 440 m Kõrgeim tipp 461 m Raja läbimise aeg 17 h (sellest 5 h ülesannete täitmine) Õhutemperatuur öösel 14 kraadi, päeval kuni 38 kraadi KAITSEVÄGI

Andres PIHLAPUU Vallo TAMME Raul REISKA Marko KROONMÄE Veiko JÜRISOO nooremveebel Teddi RULL vanemseersant Tiit VARBLANE Rein VASK Aivar KAITS Armin ARAMAA Tõnis KODU Martin PÕDRA Margus PÕDER Markel PADAR Ingemar PAJO Indrek KIRSCHENBERG Margo KÄRSNA Madis JAASKA Riivo RANNIKU Tõnu ROHUMÄGI Tauno MÖLDER Peeter TOOMEOKS Siim OLESK

Kaitse Kodu! 6/2013

Martin LINTS seersant Ahti KLAAS Arno SULA Üllar MEHO Mati URBANIK Vladimir MÜRK Aivar JÕEMÄGI Argo KULDMERI Olavi MURUMETS Meelis PUNGITS Tõnu KÕRGE Tauno NIKKER Lauri ASU Urmas TOOMAS Andre UIBOS Siim SUISALU Rauno SLEZIN Kristo UISK Raul RANNE Raul METSMA Priit PUNA Martin VILBERG Tavo ROMANN Andre SÄREV

Peeter NIKITIN Joonas-Kuldar JÕESAAR Ahti NUGA Raido AAROP Martti ANDRESSON Priit TAMMEORG Ivo ROMET Mart SOODLA Jaanus JANSON Ott LUUK Priit OJA Margus SASS Lennart KOMP Anton NEIDRE Kaimo KÄKKINEN Reijo TREL Ardo PIIPUU Risto OTTISAAR Aleks MANINEN Jaagup TOOME Indrek KAESVELT Rene RANK Kristjan KÕRGESAAR Kristjan JOHANSON Risto KARU

Viktor LEŠEVITŠ Aleksandr ZINOVJEV nooremseersant Hanno SIRENSKY Allan KRUUS Elur EINSON Olev LOMP Sulev LOMP Kaido TROPP Andrus SOON Priit KOLLIST Tõnu KOPPEL Hannes VALLNER Rasmus LAHTVEE Aavo TEDER Edgar MÜLLER Tõnis MATT Marko LIGI Veiko TAMM Jorgan VÖÖRMANN Alari ROOSIPUU Urve LOIT Anneli ALEKAND Grete ARRO Triin VAHI

Uudised

Ristna viis suvepealinna tiitli Pärnusse Ühisõppusel Kaitseliiduga osalenud mereväe patrull-laev Ristna toimetas 21. juunil Pärnusse suvepealinna tiitli. Tallinna linnasekretär Toomas Sepp andis mereväebaasis 19. juunil patrull-laeva Ristna meeskonnale üle tunnistuse, millega ta nimetas Pärnu suvepealinnaks. KAITSEVÄGI

„Eesseisval õppusel harjutame erinevaid laevadrille, häireid ja navigeerimist. Lisaks esindame mereväge võidupüha tähistamisel Haapsalus,“ ütles Ristna vanemmehaanik vanemleitnant Tarmo Kalme enne laeva mereleminekut. Mereväest osales õppusel neli instruktorit, kes juhendavad ligikaudu 15 kaitseliitlast patrull-laeval esinevate olukordade lahendamisel.

Veteranid saavad riigilt eluasemelaenu tagatise Valitsuses 4. juulil vastu võetud määrus võimaldab missioonisõduritel ja vigastatud kaitseväelastel saada riigilt eluasemelaenu tagatise. Kaitseväe ja Kaitseliidu veteranid, kes on käinud välismissioonil või saanud vigastada Eestis teenistuses olles, saavad taotleda KredExi vahendusel eluasemelaenu käendamist kuni 20 000 euro ulatuses. Riiklik tagatis annab võimaluse teha laenu võttes väiksem esmane sissemakse, lihtsustades uue eluaseme ostmist või olemasoleva renoveerimist. „Eesti ühiskond on tänu võlgu kaitseväelastele, kes on välismissioonidel Eesti julgeolekuhuve kaitsnud. Nad on teeninud ära riigi ja ühiskonna toe,“ ütles kaitseminister Urmas Reinsalu.

Pärast tiitli viimist Pärnusse suundus Ristna Haapsallu, et võtta osa võidupüha tähistamisest. Mereväe ja Kaitseliidu ühisõppus lõppes 24. juunil.

Seni kehtis eluasemelaenu käendus noortele peredele, noortele spetsialistidele ja tagastatud eluruumis elavatele üürnikele. Valitsuse määrusega lisati veteranid riiklikult tagatud elamumajanduslaenude sihtgruppide hulka. Riiklik eluasemelaenu tagatis on osa möödunud aasta lõpul kinnitatud Eesti kaitseväe ja Kaitseliidu veteranipoliitikast. Veteranipoliitika toob senisest ulatuslikuma toe missioonisõduritele, vigastatud sõjameestele ja nende lähedastele. Kaitseministeeriumis on töös ka veteranipoliitika seadusemuudatuste pakett, millega on plaanis suurendada veteranidele makstavat vanaduspensioni ning töövõimetus- ja toitjakaotuspensioni.

Teenetemärgid Väljavõte Kaitseliidu keskjuhatuse 6. juuni 2013 otsusest nr K-0.1-1/13/11131PR teenetemärkide andmise kohta 1.1. Valgeristi III klassi kavaleride nimekiri Lääne malev 1.1.1. Kalle KARM nr 904 Taani Kodukaitse Kool 1.1.2. Ole BAGGESGAARD nr 905 Lääne malev 1.1.3. Janusz KRUGLY nr 906 Tallinna malev 1.1.4. Juhan AUS nr 907 Rapla malev 1.1.5. Hans HATTO nr 908

1.1.6. Reemet KASEKAMP Kaitseliidu peastaap 1.1.7. Toomas KUNINGAS 1.1.8. Hille KIVIKAS 1.2. Teenetemedali I klassi kavaleride nimekiri Järva malev 1.2.1. Valdo ROOS Lääne malev 1.2.2. Kulno REHKALT 1.2.3. Vahur TOOMAS Rapla malev 1.2.4. Aavo VÄLI Sakala malev 1.2.5. Jaak PÕLDMA Võrumaa malev 1.2.6. Andres LOOG 1.2.7. Marika TIMOFEJEV

KAITSEVÄGI

Aastast 1995 on Eesti riik saatnud välismissioonidele 2300 kaitseväelast. Koos teenistusülesannete täitmisel või väljaõppel vigastada saanud kaitseväelaste ja kaitseliitlastega hõlmab veteranipoliitika ligi 2500 inimest ning nende lähedasi. KredEx väljastab eluasemelaenu käendusi alates 2000. aastast.

nr 909 nr 910 nr 911

nr 418 nr 419 nr 420 nr 421 nr 422 nr 423 nr 424

Tallinna malev 1.2.8. Martin KUIVALLIK

nr 425

1.3. Teenetemedali II klassi kavaleride nimekiri Järva malev 1.3.1. Riho KARU nr 1457 1.3.2. Reemi PARKONEN nr 1458 1.3.3. Jaanus KALJULA nr 1459 1.3.4. Elar PAESALU nr 1460 Lääne malev 1.3.5. Mati KALLEMETS nr 1461 1.3.6. Marko TÕNURIST nr 1462 1.3.7. Toomas VAHER nr 1463 Sakala malev 1.3.8. Arli OKAS nr 1464 Tartu malev 1.3.9. Ülo LEPIK nr 1465 1.3.10. Kalju PENNAR nr 1466 1.3.11. Aleksander LEPIK nr 1467

Kaitse Kodu! 6/2013

Uudised

Valgamaa malev pidas sarikapidu VELLO JASKA Valgamaa maleva teavituspealik

„Rekonstrueerimise käigus saavad ajakohase ilme kõik ruumid üldpinnaga 1250 m2 ja rajatakse seni puudunud 670 m2 suurune laohoone-töökoda. Lisaks ümbritsetakse kogu kinnistu piirdeaiaga, püstitatakse sidemast, rajatakse parklad ja haljastus,“ selgitas Kaitseliidu Valgamaa maleva pealik major Tõnis Org. Valga üksikkompanii pealik, Valga linnapea Kalev Härk kinnitas, et tunneb Valgamaa maleva edusammudest kahekordset rõõmu. „Ühest küljest sellepärast, et täiesti uue ilme saavas staabihoones hakkavad paiknema ka Valga üksikkompanii ruumid, ning teisalt on see ehitusobjekt järjekordne märk sellest, et Eesti riik ei ole üksnes Tallinn, nagu mõned võimukandjad lasevad välja paista, vaid riiki jagub ka Valgamaale,“ kinnitas Härk.

VELLO JASKA

Valgamaa maleva staabihoone juurde kogunesid 26. juuni pärastlõunal kaitseliitlased, ehitajate esindajad ja renoveerimistöödega seotud ametiisikud, et saada ülevaade ehitustööde käigust ja pidada vastavalt traditsioonile sarikapidu. Sarikapeo suupisted valmistasid Valgamaa tegusad naiskodukaitsjad.

Kaitseliidu tellimusel rekonstrueerib Valgamaa maleva staabihoone ja ehitab uue tagalakompleksi AS Semuehitus. Ehitusprojekti autor on AS RTG Projektbüroo ja omanikujärelevalvet teostab AS Telora-E. Tema sõnul peavad ehitustööd olema lõpetatud veebruaris 2014.

Tartumaa kaitseliitlased aitasid otsida eksinud naist Tartumaal leiti 16. juuli hilisõhtul kaitseliitlaste osavõtul läbi viidud otsingute käigus eakas naine, kelle kadumisest oli samal õhtul politseile teatatud.

KARRI KAAS

Kella 18.40 ajal teatati nimelt Lõuna prefektuuri juhtimiskeskusele, et Tartumaal Haaslava vallas on teadmata kadunuks jäänud 87-aastane naine, teatas Lõuna prefektuur. Politseisse pöördumise ajaks oli tema tütar juba ümbruskonna läbi sõitnud, kuid ema oli jäänud leidmata. Et tegemist oli eaka inimesega, kellel võis esineda mäluprobleeme, alustasid korrakaitsjad saadud isikukirjelduse põhjal naise otsinguid. Patrullpolitseinikud kontrollisid ümberkaudseid teid ja kohti, kuhu naine tütre sõnutsi suunduda võis. Naine leiti kell 22.45. Sündmuspaigal tegi tööd koerajuht koos teenistuskoeraga. Talu lähiümbrusesse jäävat piirkonda aitasid läbi otsida vabatahtlikud jahimehed ja kaitseliitlased.

1.3.12. Rein VASK Võrumaa malev 1.3.13. Kalev ILVES 1.3.14. Enn NURK 1.3.15. Raul TOHV Tallinna malev 1.3.16. Jaanus PEET 1.3.17. Tanel KIPPER 1.3.18. Timmo EENMAA

nr 1468 nr 1469 nr 1470 nr 1471 nr 1472 nr 1473 nr 1474

1.4. Teenetemedali III klassi kavaleride nimekiri Järva malev 1.4.1. Toivo SUVE nr 3716 Lääne malev 1.4.2. Kairi BAUMER nr 3717 1.4.3. Kai SILMER nr 3718 1.4.4. Arvo EGIPTI nr 3719 1.4.5. Ants KIRS nr 3720

Kaitse Kodu! 6/2013

Rapla malev 1.4.6. Nikolai LEOKIN Sakala malev 1.4.7. Egle REINUP 1.4.8. Piret TAIM 1.4.9. Leili SÄRG 1.4.10. Jan KRANER Tartu malev 1.4.11. Tõnu MÖLDER 1.4.12. Argo AEDNIK 1.4.13. Kalle SELLEKE Võrumaa malev 1.4.14. Aivar AASA 1.4.15. Inge KAASIK 1.4.16. Kalev KLEIMANN 1.4.17. Kaimo KOCH 1.4.18. Mati KOCH 1.4.19. Aarne LIIMING 1.4.20. Eike MOOR 1.4.21. Aivar MÄGISE

nr 3721 nr 3722 nr 3723 nr 3724 nr 3725 nr 3726 nr 3727 nr 3728 nr 3729 nr 3730 nr 3731 nr 3732 nr 3733 nr 3734 nr 3735 nr 3736

1.4.22. Romet NIILUS nr 3737 1.4.23. Tiina REISMAA nr 3738 1.4.24. Rene TAREND nr 3739 1.4.25. Villu VASILKOVSKI nr 3740 1.4.26. Aivar VORONOV nr 3741 Tallinna malev 1.4.27. Heino PILLE nr 3742 1.4.28. Aart NÕMM nr 3743 1.4.29. Oliver ARUVÄLI nr 3744 1.4.30. Jürgen SARMET nr 3745 1.5. Teenetemedali eriklassi kavaleride nimekiri 1.5.1. Tiit SALUMÄE nr 738 1.5.2. Urmas SUKLES nr 739 1.5.3. Martin Jaagup HURT nr 740 1.5.4. Nele LOORENTS nr 741 1.5.5. Sirje TOMISTE nr 742 1.5.6. Andrus ALLIKAS nr 743

Laskeuudised Männiku lasketiir otsib sümboolikat Kaitseliidu Tallinna malev kuulutab välja ideekonkursi, et luua Männiku lasketiiru sümboolika: logo, kirjaviis, auhindade ja diplomite kujundus jne. Kõik ideekavandid saata aadressil sigrid.hartman@gmail.com. Kavandid koondatakse seejärel Kaitseliidu Tallinna maleva Facebooki lehe vastavasse albumisse. Võitjaks osutuvad kavand või kavandid, mis koguvad 1. oktoobriks 2013 kõige rohkem like’e ehk hinnanguid „Meeldib“. Võitja saab järgnevaks viieks aastaks omanimelise, vastava plaadiga tähistatud 25 m püstoli laskeraja Männiku lasketiirus.

Tallinna maleva karikavõistlused võitis Kalevi malevkond Männiku lasketiirus peeti 26. mail Kaitseliidu Tallinna maleva karikavõistlused laskmises. Kavas oli standardharjutus 3x10 lasku automaatrelvast Galil distantsilt 100 m ja 10 lasku 9 mm teenistuspüstolist. Parim võistkond oli Kalevi malevkond, mille liige Janis Aarne oli 279 silmaga parim Galilist laskmises ja Meelis Lehtpuu saavutas võitjaga võrdse silmade arvuga (91 silma) teise koha 9 mm teenistuspüstolist laskmises.

Eesti meistrivõistlused spordirelvadest laskmises peeti juuni viimasel nädalavahetusel Elva tervisespordikeskuses, kus Rapla maleva naiskond, mille liikmed Teele Smirnov, Kristel Kaasiku ja Triin Tähtla kuuluvad Kaiu Laskurklubisse, saavutas harjutusel 30 lasku ringmärki ja 30 lasku ilmuvasse märki võistkondlikus arvestuses 1638 silmaga esikoha. 25 silmaga jäi neile alla Haapsalu I võistkond ja 29 silmaga Narva Laskespordiklubi. Heast küljest näitasid end ka teised Kaitseliidu ridadesse kuuluvad laskurid. Võistlustulemused leiad Eesti Laskurliidu kodulehelt.

Tallinna maleva laskmise karikavõistluste tulemused Individuaalarvestus Koht

Võistleja

Meeskond

Tulemus

Laskmine automaatrelvast Galil I

Janis Aarne

Kalevi malevkond

279 silma

Matti Kanep

Meredivisjon

277 silma

III

Raul Erk

Nõmme Tondid

273 silma

Laskmine 9 mm teenistuspüstolist I

Vahur Kase

Lõuna kompanii

91 silma

Meelis Lehtpuu

Kalevi malevkond

91 silma

III

Andres Davõdov

Toompea malevkond

89 silma

Võistkondlik paremusjärjestus Koht

Võistkond

Koondtulemus

Kalevi malevkond

709 silma

Nõmme Tondid

703 silma

III

Lõuna kompanii I võistkond

694 silma

Kaitse Kodu! 6/2013

ENDEL KAASIKU

Uudised

Meistrivõistlustel särasid Rapla naised

Uudised

Pärnakad võitsid Laskurliidu karika Männiku lasketiirus 8. juunil peetud Kaitseliidu 2013. aasta karikavõistlustel laskmises Eesti Laskurliidu karikale saavutas võistkondliku esikoha Pärnumaa malev Tallinna ja Rapla maleva ees.

Võidupüha jahilasketiirus Valtu jahilasketiirus Raplamaal peeti 15. ja 16. juunil võidupüha laskevõistlus, kus võtsid omavahel mõõtu Rapla maleva kaitseliitlased ja Soome Nurmijärvi piirkonna reservväelased. Kokku osales võistlusel 41 laskurit, kes jagunesid 14 võistkonda. Täpset kätt ja silma selgitati nii individuaalses kui ka võistkondlikus arvestuses. Individuaalarvestuses harjutusel 3x10 lasku automaadist AK4 sai parima tulemuse soomlane Ari Ranto kaasmaalase Esa Soini ja kaitseliitlase Kalle Toometi ees. Võistkondlikult võitsid sama ala aga eestlased Heiti Arro, Valdu Reinaas, Kalev Kiviste ja Ainar Buht Nurmijärvi MPK I ja II võistkonna ees. Practical-laskmises saavutas 17 võistleja hulgast individuaalse esikoha Mikko Tomperi Soomest, teiseks tuli põhjanaaber Mikko Kylmaniemi ka kolmandaks Pavel Nordberg Eestist. Meeskondlikult läks alavõit Rapla Tavalistele, kellele järgnesid soomlased. Kokku osales harjutusel viis võistkonda.

TALLINNA MALEV

Võisteldi neljas laskeharjutuses: 3x10 lasku väikesekaliibrilisest püssist distantsilt 50 m, 30 lasku lamades täiskaliibrilisest standardpüssist distantsilt 300 m, 3x20 lasku tabelrelvastuses olevast automaatrelvast distantsilt 100 m ja 20 lasku tabelrelvastuses olevast püstolist distantsilt 25 m. Võistlustel osales 15 võistkonda.

Villem Jaansoni IX mälestusvõistlus Mitmekordse maailmameistri Villem Jaansoni IX mälestusvõistlus laskmises peeti 7. ja 8. juunil Männiku lasketiirus. Võistlusel osales kaheksa laskurit. Lasti ilma optiliste seadmeteta täiskaliibrilisest standardpüssist 300 meetri kaugusel olevasse elektroonilisse märki. Meistriklassi tulemusega 570 silma 600st võitis Ain Muru (KL MäLK/Tallinna malev), teine oli Aivar Kuhi (Põlva malev/logistikapatataljon) 559 silma ja kolmas Jüri Kilvits (KL MäLK/Tallinna malev) 505 silmaga. Võidukarikat saab näha Kaitseliidu Tallinna maleva Männiku lasketiirus.

Tartus peeti esimesed Kaitseliidu meistrivõistlused suundorienteerumises

Võistlus oli nii tihe, et Raivo Panker ja Joe Lepp Rapla malevast lõpetasid täpselt ühe ajaga ja seega said autasustatud mõlemad. Individuaalselt tulid esimesteks Kaitseliidu meistriteks Timmo Tammemäe Raplast, Väino Ellamik Tartust ja Kristi Paavel Valgamaalt.

Kaitse Kodu! 6/2013

RAPLA MALEV

Tartu malev alustas juulikuud Vooremäel korraldatud esimeste Kaitseliidu meistrivõistlustega suundorienteerumises. Linnulennult kuuekilomeetrisele rajale läksid 14 kontrollpunkti läbima viie maleva kaitseliitlased. Võisteldi kolmes võistlusklassis: M21, M40 ja N35. Võidukarika viis koju võistkonnaarvestuses edukaim Rapla malev, teiseks tuli Tartu ja kolmandaks Järva malev. Arvesse läksid iga maleva kolme kiireima tulemused. Raplat esindasid Timmo Tammemäe, Lauri Tammemäe, Raivo Panker ja Joe Lepp, Tartut Mati Sarap, Väino Ellamik ja Enar Nõmmiste ning Järvat August Albert, Raul Rajang ja Allan Anniste.

Militaarsport

Põrgupõhja kasvatas Andrus Tamboomi drooniarendajaks Kuigi drooni abil ei õnnestunud saada tänavusel Põrgupõhja retkel vajalikku luureinfot, andis lend siiski kindlust, et ollakse õigel teel

KRISTJAN PRII

Andrus Tamboom on koos oma drooniga võistlusel osalenud mitu head aastat. Iga kord on ta saanud uusi ideid, kuidas lennumasinat edasi arendada

Kas tead midagi, mida meie ei tea? Saada vihje, kuidas rubriik huvitavamaks muuta aadressil kaitsekodu@kaitseliit.ee 12

Kaitse Kodu! 6/2013

Militaarsport KARRI KAAS Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

õjalis-sportlikud võistlused on heaks võimaluseks üksikvõitleja varustust testida, kuid mitte ainult. Andrus Tamboom sai aastaid tagasi Põrgupõhja retkel osaledes idee hakata ehitama mehitamata õhusõidukeid. Tänaseks on tema droonid leidnud kasutust nii võistlustel kui ka Kaitseliidu suurõppusel.

ägin, kui

Kust sai alguse sinu huvi mehitamata õhusõidumeeletu kite ja nende ehitamise vastu? kineetiline Aastal 2005 otsustasin pikaajalise matkahundina panna ennast proovile Põrgupõhja retkel. Selle jõud peitub lendava ajani ei olnud mul ei mingit kokkupuudet mili- kopteri pearootori taarse maailmaga. Kuigi Põrgupõhja retk on vaid labades. osaliselt militaarne võistlus, piisas sellest minu hinge põhjalikuks raputamiseks. Mind häiris sügavalt „metsavendade“ ja „vaenlaste“ jõudude vahekorra ebavõrdsus ja krooniline infopuudus vastutegevuse positsioonide kohta. Luureülesande sooritus elutalonge kaotamata tundus täiesti võimatu.

Esimene plaan kasutada mudellennukit luureülesande sooritamiseks oli naiivne. Tagantjärele mõeldes polnud selle õnnestumiseks mingit võimalust, mistõttu tuli 2007. aasta Põrgupõhja luureülesanne läbida taas, vahelejäämise hirm naha vahel, põõsastes hiilides. Kuid olukorraga leppimatus aina süvenes. Et valmis droonid olid toona kallid ja neid eraisikutele ei müüdudki, oli ainus võimalus hakata neid ise valmistama.

Kaitse Kodu! 6/2013

ANDRUS TAMBOOM, ERAKOGU

Aastal 2006, pärast Põrgupõhja retke teistkordset läbimist istusime, hing taas mässamas, võistluskaaslasega Viru kohviku väliterrassil ja murdsime pead, et kas tõesti ei ole olukorrale paremat lahendust kui meeletu risk „eludega“. Jõudsime järeldusele, et kui kinnitada kaamera väikese lennuvahendi külge, peaks olema võimalik täita luureülesannet oluliselt ohutumalt. Õhtul kodus sukeldusin internetti ja pärast pikemat virtuaalset rännakut oli pilt selge. Droonid on olemas ja veelgi enam, väikseid raadiojuhitavaid õhusõidukeid müüakse ka Tallinnas Kullo huvikeskuses asuvas Mudelipoes. Järgmisel päeval läksin sinna ja ostsin esimese mudellennuki.

Militaarsport Hoolimata mitmetest ebaõnnestumistest on meeskonnal kindel kava tööd jätkata, sest drooninduse potentsiaal on suur 2 X ANDRUS TAMBOOM, ERAKOGU

Põrumisest hoolimata otsustasid sa jätkata. Kuidas on läinud? 2008. aasta Põrgupõhja retkeks valmistasime drooni peaaegu aasta otsa. Valisime tiivad ja ehitasime ülejäänud lennuki, mitmeid sõlmi käigupealt leiutades, otsast lõpuni valmis. Õhuki juhtimiseks mõeldud autopiloodi Picopilot-Nat tellisin Ameerikast Netikulleri kaudu, sest nemad said selle osta

kui USA firma ja oma tarnekanali kaudu Eestisse tuua. Toona oli sellise tehnika Ameerikast väljasaatmine seotud oluliste piirangutega. Paraku osutus see autopiloot ebatõhusaks ja töötas vaid väga piiratud tingimustel. Ka osutus ebatöökindlaks lennuki kokkupakitava saba lahendus. Seega tuli ka 2008. aasta Põrgupõhja retk läbida endisel viisil. Kuid minu sisemine mäss kestis edasi.

ANDRUS TAMBOOM

Drooni lennutrajektoor

Kaitse Kodu! 6/2013

Militaarsport

Kui drooni arendamine sulle huvi pakub või sa tahad selle juures nõu ja jõuga kaasa lüüa, siis Andrusel oleks selle üle ainult hea meel. Temaga saad ühendust: andrus.tamboom@mail.ee

Kuna droon vajab õhkutõusmiseks ja maandumiseks vaba ala, tuleb vastutegevuse küüsi langemise vältimiseks tegutseda kiiresti

2009. aasta Põrgupõhja retkeks hankisin juba oluliselt kallima autopiloodi ja otsustasin vahetada lennuki platvormi helikopteri oma vastu, sest helikopter tundus võrreldes lennukiga „metsavenna“ tingimustesse hoopis sobivam. Kulutasin helikopteripõhise drooni loomiseks juba väikese varanduse. Kuid ka selles ei soosinud mind õnn. Poolteist kuud enne retke lennutasin inimliku eksimuse tõttu kopteri täiesti puruks. Tagantjärele mõeldes võib seda hinnata saatuse sõrme õigeks puudutuseks, sest nägin, kui meeletu kineetiline jõud peitub lendava kopteri pearootori labades. Ei taha mõeldagi, kui see peaks mingi tehnilise vea tõttu kellelegi peale kukkuma. Seega tuli ka simest korda 2009. aasta Põrgupõhja kogu retkel retkel taas, hing trotsi ajaloos oli täis, luureülesande vaja vastutegevusooritamisel mudasse sel anda korraldus: varjuda.

liitus ka kogenud elektroonikainsener. Tõsine algus AKpiloodi loomiseks oli tehtud. 2010. aasta Põrgupõhja retke luureülesande täitmisele järgnenud tunnid olid minu senise elu õnnelikemad. Saime lennuki õhku ja see toimis. Teekond luureülesandele järgnevasse punkti möödus justkui pilvedel hõljudes. Võistluse baas-

2011. aasta Põrgupõhja retke luureülesande laager 2007. täitmine kulges juba aastatepikkuse unistuste aastal õhust vaadatuna

Kaitse Kodu! 6/2013

ANDRUS TAMBOOM

„Varjuda, lennuk 2010. aasta Põrgupõhja tuleb!“ retke tarvis otsustasin naasta lennukipõhise drooni juurde ning teha see võimalikult ohutuks ja lihtsalt kasutatavaks. Head mõtted hakkasid koonduma. Kohtusin endise ülikoolikaaslasega, kes oli pikaajaline lennumudelismihuviline, andeks elektroonik ja programmeerija. Arvestades müügilolevate autopilootide erakordselt kõrget hinda ja nende funktsionaalset piiratust, oli paratamatu minna kõige isevalmistamise teed. Töörühmaga

Lisainfo

Militaarsport

Põrgupõhja 2013 luureülesanne Kavatsus oli droon lendu lasta juba luureülesande-eelsest kontrollpunktist ja saada huvialusest kohast ülevaatlik pilt, saadava pildi abil aga planeerida täpsemalt liikumist luurataval alal ja huvialuste objektide lähivaatlust. Varasema kogemuse põhjal võis loota, et piltidel on sõidukid, telgid ja muud suuremad objektid selgelt nähtavad. Sobiva tausta korral leiab ka vastutegevuse võitlejaid üles. Paraku juhtus nii, et lahkusime luureülesande-eelsest kontrollpunktist kell 3 öösel. Päike polnud veel tõusnud ja maad kattis udu. Polnud mingit mõtet „lindu“ lendu lasta. Valida oli kahe võimaluse vahel: kas minna luuratava ala lähedale heinamaale või suunduda järgmisse kontrollpunkti. Sai otsustatud, et lähen üksinda järgmisse kontrollpunkti ja ülejäänud siirduvad luuret tegema. Võimaluse korral pidin saatma ilmekaimad pildid MMSiga mobiilile. Seda valikut soosis asjaolu, et stardiks sobiv heinamaa oli liialt teede lähedal ning drooni starti ja maandumist märgates ei oleks vastutegevusel olnud raske elutalonge korjama tulla. Kahjuks juhtus nii, et jõudmine järgmisse kontrollpunkti võttis vastutegevuse aktiivse tegutsemise ja laiade veetõkete tõttu planeeritust rohkem aega. Kohale jõudsin alles kella 7.35ks. Kontrollpunkti kõrval olev heinamaa oli aga suurepärane koht stardiks ja maandumiseks. Planeerisin lennu teekonna ja lasin drooni lendu. Kell oli siis 8.06. Luuratav ala asus 4,1 km kaugusel. 11 minuti pärast oli droon tagasi ja mälukaardilt pildid käes. Esimene ülevaatus näitas, et olime pisut eksinud pildistatava ala planeerimisel. Korrigeerisin läbilennuala veidi kagu poole ja saatsin drooni uuesti lendu. Järgmised pildid tabasid täpselt vastutegevuse laagri südant. Paraku polnud nendelt peale arvukate jälgede midagi leida. Olin jäänud hiljaks. Laager oli juba kokku pakitud ja vastutegevus sealt lahkunud. Seega lennukist seekord otseselt kasu ei olnud, kuid olin ikkagi ülimalt õnnelik, sest tehniliselt töötas kõik laitmatult. Taas kord sain tõestuse, et Põrgupõhja retkel on võimalik muu varustuse kõrval kanda ka drooni, mis on võimeline tooma head ülevaatlikku pildilist infot kilomeetrite kauguselt.

2 X ANDRUS TAMBOOM, ERAKOGU

Selle valguses kavatsen kindlasti drooni arendamisega edasi minna. Eiteks plaanin muuta selle pakitavust veelgi kiiremaks, st et drooniga saaks tegutseda efektiivselt ka väga lühikese aja jooksul. Seekordne retk andis selleks uusi ideid. Teiseks tuleb muuta lennumissiooni planeerimine lollikindlamaks ja oluliselt kiirendada saadud pildimaterjali töötlust. Praegu on piltide läbivaatamisega veel liiga palju käsitsitööd, kuid kõik peaks toimuma automaatselt. Vaja on saavutada tase, kus drooniga saab anda luurajatele adekvaatset eelinfot, ja mis veelgi parem, reaalajalist ülevaadet huvialusel ala toimuvast.

kohaselt. Esimest korda kogu retke ajaloos oli vaja vastutegevusel anda korraldus: „Varjuda, lennuk tuleb!“ Umbes 60 sekundiks, kuni lennuk vastutegevuse laagri kohal pilte tegi, oli jõudude vahekord muutunud: „vaenlane“ varjus ja „metsavenvatud maastinad“ tegutsesid. Sama kul on õhuaasta detsembris osavaatluse eest lesime oma õhukiga ka Saaremaal korraldatud varjuda väga keeKaitseliidu suurõp- ruline, suuremate pusel Orkaan VI, mis sõidukitega peaaeandis tugeva positiivse emotsionaalse tõuke gu võimatu. asjaga edasi minna.

2012. aasta Põrgupõhja retke luureülesande sooritas droon tehniliselt perfektselt, kuid seekord saime korraldajatelt ninanipsu: õhust vaatlemine meile olulist infot ei andnud, sest teavet oli vaja koguda siseruumide kohta. Sa oled oma droone katsetanud nii sõjalis-sportlikel võistlustel kui ka suurõppustel. Kas erinevad tingimused seavad ka droonidele erinevaid nõudeid? Oskad sa oma kogemuste põhjal öelda, mis on droonide eelised? Drooni peamine eelis on õhust vaatluse abil teabe kogumine, ennast otseselt ohtu seadmata. Õhuvaatlus kindlasti tavapärast vaatlust täielikult ei 2010. aasta Põrgupõhja retk märkis drooni esimest õnnestunud lendu

Kaitse Kodu! 6/2013

PÕRGUPÕHJA RETK 2013 11.—14. juulini Kärust Eidaperre kulgenud Põrgupõhja retke 2013 parim oli Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Kõrgema Sõjakooli võistkond. Teise koha sai Pärnu maleva Vändra võistkond ja kolmandale kohale jäi Päästearmee võistkond. Tänavusel Põrgupõhja retkel osales 24 võistkonda, võistluse katkestas neist kaks.

Militaarsport

Lisainfo

asenda, kuid on objektile jõudmise kiiruse ja ülevaatlikkuse osas väga heaks täienduseks. Avatud maastikul on õhuvaatluse eest varjuda väga keeruline, suuremate sõidukitega peaaegu võimatu. Samas pakub väga head kaitset mets. Osavalt kuuskede alla pargitud Unimog on õhust vaadates sama hästi kui kadunud. Olemas on ka n-ö taskudroonid, mille lased peopesalt lendu ja see toob otseülekandena videopildi kuni 800 m kauguselt. Seljakotist väljavõetavad lennumasinad suudavad ümbrust jälgida juba kuni 10 km ulatuses.

Põrgupõhja retke 2013 parimad Muidugi on väga oluline roonide võikogutava info adekvaatne med paranetöötlus ja õigete järelduste vad pidevalt ja tegemine. Üks asi on panna silmad lendama, aga teine ja seetõttu laieneb ka hoopis olulisem on laekuva nende kasutusala. infotulva põhjal õigete otsuste õigeaegne langetamine. Ma ei ole veel internetist leidnud teavet seljakotist või sõidukist väljavõetavate ründedroonide kohta. Teoreetiliselt oleks neid võimalik ehitada ja kui lasta selliseid parvede kaupa lahti, võib nende kogutegevusel olla efektiivsust. Rändrohutirtsud on üksikuna süütud putukad, kuid suurtes parvedes hävitav jõud. Kas mehitamata õhusõidukid on valdkond, millele Kaitseliit peaks tähelepanu pöörama? Kus Kaitseliit neid kasutada saaks? Kaitseliitlaste huvi on seni piirdunud kutsega osaleda õppusel Orkaan. Olen suhelnud Kaitseliitu kuuluvate inimestega ja saanud aru, et huvi neil on. Samuti mõtteid selle kohta, millistele nõuetele peaks kasutatav vaatlusseade vastama. Samas ma ei tea, milliseid arenguid on arutatud või mis on planeerimisel õhustvaatluse võimekuse arendamiseks. Arvan, et Kaitseliidus peaks olema peamine õhus patrullivate ja ka ründavate droonidega toimetuleku väljaõpe: kuidas avastada, kuidas varjuda, ui kinnitakuidas neid petta, kuidas da kaamera kahjutuks teha. Oluline on ka droonide kasutamine väikese kauglaske-raskerelvade lennuvahendi tule juhtimisel ja muidugi külge, peaks info kogumine vastaspoole olema võimalik tegevuse kohta. Väiksed täita luureülesdroonid lendavad vaikselt, nad ei jäta raadiojälge ja annet oluliselt nende avastamine on keeohutumalt. ruline.

Droonide võimed paranevad pidevalt ja seetõttu laieneb ka nende kasutusala. Suurte riikide sõjajõudude kasutada on tuhandeid mehitamata õhusõidukeid. Arvan, et ka Kaitseliit ei saa tehnika arengust mööda vaadata. Ressursside piiratuse tõttu tuleb leida nende tundmaõppimiseks ja kasutuselevõtmiseks nutikaid lahendusi. Üheks võimaluseks on koostöö droonidega igapäevaselt või harrastusena tegelevate inimestega. Kaitse Kodu! 6/2013

Võistkond

Kõrgem Sõjakool

Pärnu maleva Vändra

Päästearmee

Järva Veteranid

Sidepataljon

Alutaguse malev

KRISTJAN PRII

Koht

Millised on su tulevikuplaanid? Plaanis on välja arendada väga kerge klassi (kuni 5 kg) multifunktsionaalne droon ning hakata neid tootma ja turustama. Meie töörühma eeliseks on laialdased teadmised alates lennuki juhtimise matemaatikast, programmeerimisest ja elektroonikast kuni praktiliste lennukiehitamisoskusteni. Toodangu võimalikeks kasutajateks pean jõustruktuure, võrgurajatiste haldajaid, metsa-, põllumajandus- ja kartograafiaettevõtteid. Teiseks eesmärgiks on jõuda lahenduseni, mis oleks kasulikuks tööriistaks Kaitseliidu üksustele. 17

Militaarsport

Baltic Cup’il jäi Eesti napilt võiduta Pika ajalooga Läänemere-äärsete riikide vabatahtlike riigikaitseorganisatsioonide laskevõistlus Baltic Cup pani naaberrahvad vägikaigast vedama. MART PUUSEPP, major

ellele võistlussarjale aluse pannud jõukatsumine korraldati 16. jaanuaril 1927 Helsingis Tallinna maleva ja Soome Sojeluskunta Helsingi piiri vahel. See võistlus oli Eesti laskuritele üldse esimeseks rahvusvaheliseks laskevõistluseks.

Ajaloost tänapäeva Jõukatsumisi korraldati seejärel vaheldumisi Tallinnas ja Helsingis kuni 1933. aastani. Et Soome oli tol ajal juba tuntud laskemaa ja eestlased alles alustasid selle spordialaga, saavutas Soome võistkond viis võitu Eesti võistkonna ühe võidu vastu, kuid 1933. aastaks oli lasketase juba peaaegu võrdne.

Pildil Eesti võistkond koosseisus (vasakult) Raul Hindov, Aavo Pekri, Mart Puusepp, Oliver Purik, Argo Altmäe ja Kalvi Abel

Alates 1934. aastast korraldati võistlusi juba rohkemate riikide vahel. 1934. aasta võistlusest Riias võtsid osa Poola Kütid, Läti Aigzargi, Eesti Kaitseliit ja Soome Suojeluskunta. Võit tuli Eestisse. 1935. aastal Varssavis võitis Poola Küttide meeskond Läti ja Eesti ees. 1936. aastal Helsingis oli esimene Eesti, teine Soome ja kolmas Läti võistkond. 1937. aastal pidi võistluse korraldama Riia, aga mõõduvõtt jäi lätlaste vähese huvi tõttu pidamata ja traditsioon katkes. Enne Teist maailmasõda korraldati veel kolm kohtumist Tallinna maleva ja Riia vahel, mille võitis kõik kolm korda Tallinn.

1995. aastal kutsus Tallinna malev Tallinna külla Soome Reservilaisliito Helsingi piiri laskevõistkonna ja peeti maha esimene Eesti taasiseseisvumise järgne laskevõistlus. Sellest sai alguse vana traditsiooni jätkamine. 1999. aastal liitus Rootsi Kodukaitse ja 2002. aastal tulid seltsi ka Taani Kodukaitse ja Leedu Kütid. Sellest ajast võisteldakse igal aastal erinevas riigis. Viie võistkonna jõukatsumise teeb huvitavaks see, et võisteldakse korraldava maa relvadega ja korraldaja koostab ka võistlusprogrammi. Nii on igal aastal võimalus kogeda midagi uut ja õppida tundma erinevaid relvi ja laskeharjutusi.

Tänavu võisteldi Helsingis Tänavu mai viimasel nädalavahetusel peeti võistlus Helsingis. Võisteldi kuues laskeharjutuses. Kõik harjutused olid practical-laskmised, kus tähtis on nii kiirus kui ka täpsus. Kaks harjutust viidi läbi 100 m tiirus Soome SAKO m/92S püssidega. Esimeses harjutuses oli võitja eestlane Kalvi Abel, kusjuures kõik meie neli laskurit olid esimese kaheksa hulgas. Teises harjutuses saavutas Oliver Purik teise koha. Kolmas harjutus oli tõusvate märkide laskmine 300 meetrilt Soome snaiprirelvaga SAKO TRG. Selles oli parim Oliver Purik, Kalvi Abel tuli neljandaks. Järgnes kaks püstoliharjutust. Neist esimeses oli Oliver Purik teine, Kalvi Abel kolmas ja Argo Altmäe viies, teises esimene Oliver Purik, teine Kalvi Abel, neljas Argo Altmäe ning seitsmes Raul Hindov. Kuues harjutus oli laskmine püstolkuulipildujast B&T MP5 SF. Eesti võistkonna seis oli hea ja loota võis juba võistkondlikku võitu. Aga juhtus midagi, mida ei osanud karta. Esimesena läks tulejoonele võistkonna parim Oliver Purik, kes alustas suurepäraselt, kuid poole harjutuse pealt lõppesid tal padrunid ja oligi null kirjas. Nimelt pidi iga võistleja ise oma relva salve laadima ja kontrollima padrunite olemasolu salves. Kuidas sattus võistlejale vale salv, jäigi arusaamatuks. Selles harjutuses sai Kalvi Abel teise koha. Kõigi kuue harjutuse kokkuvõttes saavutas Kalvi Abel esimese ja Raul Hindov viienda koha. Võistkondlukult tuli vastu võtta 15-punktiline kaotus Soome võistkonnale. Kolmas oli Rootsi, neljas Taani ja viies Leedu. Läbi aegade on Soome võitnud 15 korda, Eesti 13 korda ning Rootsi, Taani ja Poola ühe korra. Leedu võistkonna parimaks on jäänud teine koht.

Kaitse Kodu! 6/2013

Väljaõpe TARMO PIHLIK

Kuidas saadakse kodu kaitsjaks Sõduritarkusi sai korratud ka kodus ja tööl. KERLI TELVE TSOBKkl kursuslane Naiskodukaitse Tartu ringkond

ais lõppes Tartu malevas Tamme malevkonna vabatahtlike kuuest etapist koosnenud Kaitseliidu tegevliikme sõdurioskuste baaskursus (TSOBKkl), mille esimene nädalavahetus algas rivi- ja relvaõppega. Need, kes tahtsid end proovile panna, said sellega kohe alustada, sest riviõppe ajal oli 27 kraadi külma. Seetõttu asendus esialgne õhin peagi külmavärinate ja jäätuvate varvastega ning rivi tagumisest otsast kostsid palved õppida marsisammu. Relvaõpe on karm värk Kui juba rividrill tundus mõnele karm, siis relvaõpe oli veel kangemast puust. Lootus piirduda ainult teooriaga purunes peagi: relva sai vinnastada umbes miljon korda ja ohutustehniliste kontrollide sooritamise arv ei olnud kuigi palju väiksem.

Combat Application Tourniquet.

Kaitse Kodu! 6/2013

Päris esimese maskeerimiskatse lõpuks oli paarist kursuslasest saanud kuusepuu, teised polnud üldse maskeeruda jõudnud, kolmandad võinukski vabalt metsa alla ära kaotada

Unustamatu osa relvaõppest, mida võiks nimetada drilliks, oli kiiruse peale laskeasendite võtmine, ohutustehnilise kontrolli tegemine, kätekõverdused ja veel palju kükki-püsti-kõhuõige kiili-istuli-kükki-kõhuli asendeid. Kergemaks remini jäi osaks olid NATO tingmärgid, nende ülesmeelde joonistamine ja õppimine. Kõige kiiremini jäi meelde toitlustusgrupi tingmärk, mis toitlustusgrupi meenutas arvutimänguklassikast tuntud tingmärk, mis Pacmanit. meenutas arvuti-

Meditsiiniõppes saime muu hulgas teada, mänguklassikast mis on CAT1-tüüpi žgutt ja milleks on hea tuntud Pacmanit. morfiinisüstal. Lahinguolukorras esmaabi andmisest rääkis vanemveebel Priit Pärnamets. Vaatasime näitlikustavaid videoid, kus rakendati lahinguolukorrameditsiini ja püüti tule all olles vigastatut päästa. Tsiviilelus rakendatava elu-

Kas tead midagi, mida meie ei tea? Saada vihje, kuidas rubriik huvitavamaks muuta aadressil kaitsekodu@kaitseliit.ee 19

Väljaõpe

TARMO PIHLIK

Labidas on sõduri suur sõber, sest maa sisse on aeg-ajalt tarvis peita nii miine kui ka iseennast

päästva esmaabi praktikat juhendas Naiskodukaitse instruktor Eva Nessler. Topograafiatarkusi selgitas nooremleitnant Wolfgang Lang Paldiskist. Õppisime kirjutama täielikke koordinaate ja saime teada, et võrguruutudel on tunnused. Lisaks leppemärkidele ja koordinaatidele said selgeks direktsiooninurk ja magnetasimuut ning see, kuidas neid suunaparandi abil teisendada saab. Välitunnis õppisime ise päikesekella tegema ja loendasime, mitu sammupaari mahub 100 meetri sisse. Pisut räägiti massihävitusrelvadest ja kaitsest nende vastu: ohusignaalid, tuuma-, bio- ja keemiarelva omadused, ülevaate degaseerimisest. Õppenädalavahetuse lõpetasime orienteerumisega: umbes 15 kilomeetrit mõnusat lumes sumpamist, nägemaks, kas värskelt topograafiat õppinud kursuslased oskavad kaarti ja kompassi koos kasutada.

Relvaeksam sai sooritatud

TARMO PIHLIK

Seekord puhkuse ajal pikka pidu polnud. Enne baaskursuse III etappi pidime positiivselt sooritama automaatrelva AK-4 teooriaeksami. Viimast sai korratud tööl, ülikoolis loengute ajal ja loomulikult ka kodus. Millal öelda „Tuli seis!“, miks peab dubleerima, mis seadusi tuleb järgida ning miks ei tohi lasketiirust moona koju tassida. Eksamitulemused kinnitavad, et suur osa kursuslastest sai need asjad selgeks.

Sidetraadi vedamine ja telefonide külge ühendamine osutus huvitavaks

Kaitse Kodu! 6/2013

Relvaeksami eel kordasime üle turvanõuded ja harjutasime lahingumoonaga märgi tabamist. Relvaeksam sooritatud, saime proovida ka põlvelt ja püsti laskeasendist laskmist. Viimase ajal kippusid naistel käed väsima. Õhtul pärast relvade puhastamist oli õhus midagi eufoorialaadset, sest kõik said minna koju väsinud lihaseid puhkama.

Madalroomamine vihmasajus Neljas etapp terendas silmapiiril pisut teistsugusena kui eelmised, sest osa õppest pidi läbi viidama metsas. Alustasime siiski jao ja rühma struktuuri õppimisest klassiruumis. Peab ju teadma, mitu sidemeest, autojuhti ja laskurit on erinevates rühmades ning mis varustust peab keegi kandma. Jätkasime vastaseõppega: vastase jagude ja nende varustuse tundmaõppimine, doktriinid, tegutsemine kaitsepositsioonil, juhtkonnad ning sõjatehnika kuulipildujatest jalaväelahingumasinate ja tankideni välja. See oli üks küsimusterohkemaid teemasid.

Osa käemärkidest selgeks saanud, läksime maskeerimist ja moondamist õppima. Seda juhendas nooremleitnant Timo Leppik Pioneeripataljonist. Värvisime näonaha ja kaela adett Janno maskeerimispulkadega ning püüdsime kuuseokstega Sonne näitas mahendada enda, rakmete ja vihmasajus seljakoti kontuure.

isiklikult kõik liikumisviisid (ka madalroomamise) ette, nii et olnuks patt midagi tegemata jätta.

Kõik ei läinud päris õigesti: osa kursuslasi nägid välja nagu liikuvad kuusepuud, osa polnud üldse jõudnud maskeeruda, ent mõne üksiku võis vabalt metsa ära kaotada.

Seejärel üritasime teha moondamisvõrkudega looduse osaks ka telki. See õpetas lisaks moondamisele endale ka meeskonnatööd.

Nooremleitnant Leppiku militaarteater Laupäeva pärastlõunal liikusime rännakuga tagasi linna. Pärast metsavarustuse hooldamist ja ärapanekut saime sidetraati vedada ja seda telefonide külge ühendada, õppisime kommutaatorikunsti

TARMO PIHLIK

Jätkasime metsas. Muu hulgas õppisime üksikvõitleja liikumisviise, maskeerimist, jaona liikumist, käemärke ja moondamist. Nagu meie baaskursusele omane, ei olnud seegi kord ilm kõige parem – sadas vihma. See ei takistanud meid ometi madalroomamist õppimast. Õpetajaks olnud Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Kõrgema Sõjakooli kadett Janno Sonne näitas vihmasajus isiklikult kõik liikumisviisid (ka madalroomamise) ette, nii et olnuks patt midagi tegemata jätta.

käemärke. Nõudeks oli, et kõik käemärgid tuleb üles kirjutada ja endale lahti seletada. Tunni lõpul tegime kiire kontrolli, kas kõik märgid olid meelde jäänud, ja proovisime neid liikumise ajal kasutada. Alguses nägi jao lõpp siiski valesid märke, aga hiljem läks kõik sujuvalt.

Väljaõpe

Nii jõudsimegi III etapi ehk laskepäevani. Laskeharjutustele lisaks saime tuttavaks ka muude relvadega, heitsime õppegranaate ja katsime Rootsi suitsuküünalt uurides Uniküla lasketiiru ühe külje valkjashalli suitsuga.

Saime pisut osavamaks, palju naerda ja hiljem relva küljest hunniku kuuseokkaid noppida. Liikumist ja varjumist kokku harjutades oli vigu rohkem kui neid ükshaaval proovides, nii et kuulsime ühtlugu märkusi, nagu „teie, punaste juustega neiu, oleksite juba surnud“. Polnud viga, sõbralik kriitika tekitas soovi end parandada ja lõpuks oli kadett Sonne meiega üsna rahul.

Metsaoskused Seejärel õppisime kursusevanema malevlane Gert Nurga hoole alla

Enne tehnika juurde siirdumist tuleb enda ohutuses veenduda

Kaitse Kodu! 6/2013

Väljaõpe

TARMO PIHLIK

Lõpprännaku viimane kontrollpunkt Poseidon riputas juba mõnda aega ainult tahtejõu toel edasi liikunud kursuslased trossidega jõe kohale

ning loomulikult ei puudunud õpitava nimistust raadioside ja kuuldekoodid. Kahe nädala pärast kogunesime taas Lehola tänava õppekeskusesse. Ees ootas kolm päeva metsaelu, mis osale kursuslasist väga meeldis, teistes aga lihtsalt põnevust tekitas. Reede õhtul alustasime tunniga, kus nooremleitnant Leppik rääkis miinidest, ohutustehnikast ja metsas ellujäämisest. Seejärel laadisime varustuse ja iseend Unimogi ja DAFi kastidesse ning sõitsime metsa. Õppisime metsaeluhügieeni ja tegime priimusel sooja toitu. Aeg möödus nii ruttu, et ei pannud tähelegi, kui juba hämarduma hakkas. Ilmselt oli see nooremleitnant Leppiku elava õpetamismeetodi teene: kursuseülem lipnik Tarmo Pihlik ristis selle militaarteatriks ning hakkas ka ise tasuta etendustel käima. Militaarteater sai ainult positiivset tagasisidet. Lisaks sellele, et olukorrad olid selgelt näitlikustatud, oli lõbus (isegi kaevikut kaevata!) ja kõik jäi justkui iseenesest meelde. Ööhäire pani meid ringkaitses laagrit valvama. Nooremleitnant Leppik, malevlane Nurk ja kapral Tenno Mätlik üritasid lähikaitset saboteerida ja laagrisse sisse pääseda. Sel ööl ei maganud vist keegi. Järgmisel päeval saime higi ja vaevaga loodud kaevikuliinil vaenlast varitseda ning hiljem muidugi kaevikud kinni lükata. Õhtul puhastasime relvad ja läksime koju, et vesiville ravides lõpprännakuks vaim ja seljakott valmis sättida.

Lõpprännak Lõpprännak koosnes kümnest ülesandepunktist ning kõndimisest ja/või jooksmisest. Teel kontrolliti kõike, mida pidime olema omandanud, alates meditsiinist ja lõpetades miinidega. Kontrollpunk22

tis Platon pidime oma teadmised paberile panema, seal vedas neil, kes olid taibanud märkmiku tasku panna ja lahingurajal teadmisi korrata. Sidepunktis Hermes tegime sidekontrolli ja näitasime, kui palju meil kommutaatorikunstist meeles oli. Sidekontrolli ajal jõudsime küll leiutada uued kuuldekoodid, näiteks „etša-tanga“ E-T „eko-tango“ (Echo-Tango) asemel ja „mega-džuliet“ M-J „maik-džulieti“ (Mike-Juliett) asemel.

Punktis Sokrates pidime tegelema miinidega. Maapind oli kaevamiseks nii sant, et kõige kergem oli miin kätega maasse kaevata ja siis lehtede jm materjaliga maskeerida. Hakkas juba pimedaks minema ja jõud otsa saama ning paljud vedasid end vaid tahtejõu najal viimasesse kontrollpunkti Poseidon. Minu meeskonda näiteks motiveeris enne pimenemist üks luik, kes ujus enne Porijõeni jõudmist ühes põllul voolavas ojakeses meiega kaasa.

htul puhastasime relvad ja läksime koju, et vesiville ravides lõpprännakuks vaim ja seljakott valmis sättida.

Nimi Poseidon andis aimu, et viimaseks ülesandeks võib olla veetakistuse ületamine. Selgus, et iga kursuslane pidi end trossi mööda üle jõe tõmbama.

Ja vanne on antud 12. mail kogunesime veel kord, et tähistada kursuse lõpetamist pisut pidulikumalt. Nooruse tänava lasketiiru ruumides tegi lipnik Pihlik ülevaate kursuslaste tagasisidest ning Kaitseliidu Tartu maleva pealik major Janno Rosenberg käis meid õnnitlemas ja jagas kätte vinklid. Tegime veel ühe väikese tiiru metsa, kus andsime TSOBKkli lõpetanu vande. Seejärel ristiti meid ükshaaval ühiskonna parimatakes liikmeteks ehk sõduriteks. Kaitse Kodu! 6/2013

Test

Rakmed versus lahinguvest: universaalseid lahendusi ei ole Kuigi jalaväerakmeid ja lahinguvesti on vastandatud juba pikka aega, on elu siiski näidanud, et mõlemal varustuselemendil on oma plussid ja miinused. HANNES AUS, veebel

esti kaitseväe ja Kaitseliidu algusaastatel olid kasutusel põhiliselt Nõukogude armee rakmed, mis koosnesid vöörihmast, kuhu oli kinnitatud salvetasku, tääk, ja kui hästi läks, ka granaaditasku. Kasutati ka Vene päritolu trakse ja dessantvägede seljakotti RD.

1994. aastal hakati kasutama Iisraeli päritolu rakmeid, neid oli kahte sorti. Ühed olid tavalised jalaväerakmed, millel oli neli salvetaskut, veepudelitasku, nöör ja puhastuskomplekt. Teist tüüpi rakmed olid patrullrakmed, kus oli ka väike seljakott ja söögitarvete paun. Nendele oli lisatud kaks veepudelitaskut. Vahepeal saabusid Kaitseliidule abi korras Ida-Saksa rakmed, mis olid üpris kompaktsed ja kergesti käsitsetavad. Palju kasutati USA jalaväerakmeid, kuid neid pidid mehed endale ise hankima. 2000. aasta alguses said Eesti kaitsejõud sõjalise abina Rootsi varustust, mille hulka kuulusid ka jalaväerakmed. Neil oli kaks väiksemat salvetaskut ees ja üks suurem tasku taga. Et Rootsi rakmed olid suhteliselt kohmakad, tegid mehed neid vastavalt oskustele ümber, kuid ka nii ei saadud kuigi head tulemust. Umbes samal ajal alustas rakmete ja muu varustuse tootmist Eestis Galvi-Linda. Nende esimesed rakmed olid tehtud Briti rakmete moodi. Need olid selja pealt kinnised ja lisapaunadega ning mahutasid oluliselt rohkem varustust. Sealt edasi hakati rakmeid järjest arendama ja täiustama ning järgmise mudeli seljaosa oli juba võrgust, mis tagas parema hingavuse. Veel uuemad versioonid olid reguleeritavad ka seljarihmadest. Galvi-Linda rakmetel kasutatakse MOLLE-kinnitusi, nii et neid saab kohaldada erinevate ülesannete täitmiseks ning nende taskuid vahetada, juurde panna ja ära võtta. Galvi-Linda rakmed on head, kuid mitte alati ja igal pool.

Kaitse Kodu! 6/2013

Eesti kaitseväe ja Kaitseliidu algusaastatel olid kasutusel põhiliselt Nõukogude armee rakmed, millele lisati vajadusel dessantvägede seljakott

KRISTJAN PRII

esti miinuseks on selle vähene mahutavus, kuid seda annab väga lihtsalt kompenseerida patrullkotiga.

Iisraeli rakmed tulid Eestis kasutusele 1990. aastate keskel

Lahinguvestide vajadus kasvab Uute missioonipiirkondade lisandudes hakati tootma lahinguveste, mille seljaosa on vaba ning taskud on ees ja külgedel, mistõttu on soomukis ja veomasinas parem manööverdada. Ka on lahinguvestiga parem mujal liikuda, see on kompaktne

Kas tead midagi, mida meie ei tea? Saada vihje, kuidas rubriik huvitavamaks muuta aadressil kaitsekodu@kaitseliit.ee 23

Test

Lisaks tavalistele Iisraeli rakmetele olid Eestis kasutuses ka patrullrakmed, mis võimaldasid võtta kaasa rohkem varustust

Praegu on nii kaitseväes kui ka Kaitseliidus kasutusel Galvi-Lindas valmistatud jalaväerakmed

ja varustusetaskuid saab tänu MOLLE-süsteemile vastavalt vajadusele ümber tõsta. Vesti eeliseks on ka see, et kogu raskuse saab jaotada ülakehale ühtlaselt. KRISTJAN PRII

Vesti miinuseks on selle vähene mahutavus, kuid seda annab väga lihtsalt kompenseerida patrullkotiga, kuhu saab panna kogu vajamineva varustuse, toidu ja laskemoona. Lahinguolukorras patrullkotist loobudes kasvab aga sõdurite tegutsemisvabadus ja -kiirus, mis rakmete puhul on välistatud, sest võitleja peab kogu aeg oma varustust kaasas kandma.

Universaalseid lahendusi ei ole

KRISTJAN PRII

Abi korras saadud Ida-Saksa rakmed olid üsna kompaktsed ja kergesti kasutatavad

Eesti jalaväerakmeid on juba aastaid arendatud ja need pole sugugi halvad. Suurimaks miinuseks on asjaolu, et need on raskesti kohaldatavad mõningate erialadele tarbeks, nagu autojuhid, sõjaväepolitsei Vestiga on oluliselt mugavam sõjamasinas ja veokis, sest enamik varustust on paigutatud rinnale. Rakmete kasutamise kitsastes oludes teevad keeruliseks ümber vöökoha asetsevad paunad

Varustuse, mis vesti peale ei mahu, saab panna patrullseljakotti

Kaitse Kodu! 6/2013

Plussid

Miinused

Varustus kogu aeg kaasas

MOLLE-süsteem

Raskus õlgadel ja puusadel

Roomata lihtsam

Ebamugavam kasutada sõidukites ja kitsastes oludes

Saab reguleerida rihmade pikkust

Taskuid ümber paigutada keerulisem

Test

KRISTJAN PRII

Jalaväerakmed

Odavamad

Lahinguvest Rootsi abina saadud jalaväerakmed olid ebamugavad ja kohmakad, mistõttu tehti neid sageli ümber. Head tulemust ei saadud ka siis

Plussid

Miinused

MOLLE-süsteem

Roomata ebamugavam

Raskus jaotatud kogu ülakehale

Ilma patrullkotita mahutab vähem varustust

Lihtsam kasutada sõidukites ja kitsastes oludes

Kallim

Liikuvus Võimaldab varustust paremini paigutada Saab lisada igasuguseid taskuid

ja soomukitel liikuvad jalaväelased. Paradoksaalsel kombel kehtib sama ka vestide kohta. KRISTJAN PRII

Vaja on aga lahendust, mida kasutaks kogu kaitsevägi, välja arvatud ehk väikeüksused, millel on sootuks teistsugused funktsioonid. Me ei saa lubada, et profisõdurid kannavad muudest oluliselt erinevat varustust. Kui mingi lahendus on piisavalt hea või optimaalne profisõduritele, peab see sobima ka reservkomponendile.

Saab lisada suurema veekoti

Rakmetega on oluliselt lihtsam roomata, sest rinnaesine on vaba. Vestiga on lugu vastupidine

KRISTJAN PRII

Jätame hinnafaktori esialgu kõrvale. Kaitsejõud peaksid kandma ühtset varustust. Kui suured armeed seda suudavad, siis suudame seda ka meie. Lahinguvest (universaalne taktikaline kuulivest) versus rakmed on ainult üks osa tervikust. Nii rakmetel kui ka vestil on tugevad ja nõrgad küljed, mida arvesse võttes ja analüüsides on võimalik jõuda ka optimaalse lahenduseni. Samas ei tasuks kõrvale heita ka võitlejate endi eelistusi, sest nii palju, kui on inimesi, on ka arvamusi.

Kaitse Kodu! 6/2013

Väljaõpe

Kevadtorm annab kaitseliitlasele ainulaadse kogemuse Kaitseliidu osalemist kaitseväe suurõppusel Kevadtorm 2013 aitab analüüsida Kaitseliidu peastaabi operatiiv- ja väljaõppeosakonna väljaõppejaoskonna ülem major Eduard Nikkari.

KARRI KAAS Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Kaitseliit on osalenud õppusel Kevadtorm selle korraldamise algusest saati. Kui oluline on see õppus Kaitseliidule? Kaitseliit on osalenud kaitseväe õppustel Kevadtorm alates 2003. aastast, seda erinevate ülesannetega, nagu vastutegevuses, Kaitseliidu pataljoni lahingugrupina ja viimastel aastatel põhiliselt maakaitsepataljonina brigaadi koosseisus erinevate taktikaliste tegevuste raames. Kevadtorm on Kaitseliidule oluline, andes võimaluse osaleda kompanii- ja pataljonisuuruste üksustega suurõppusel, mida Kaitseliit ise ei korralda. Kaitseliidul on küll ka oma regionaalsete õppuste sari Orkaan Pärnumaa, Lääne ja Saaremaa malevate ühisõppusena, seal aga harjutatakse peamiselt sisekaitset. Kevadtormil peame meeles pidama, et tegemist on kaitseväe õppusega, kus pearõhk on reservi mineval pataljonil, mida õppusel hinnatakse. Alati on maavägi täpsustanud Kaitseliidu osaluse võimalusi ja seda, milliseid väljaõppe-eesmärke me endale seada soovime. Õppusel hinnatakse ka Kaitseliidu allüksuste väljaõppe taset kaitseväe hindamismetoodika alusel.

Kuigi puudujääke oli, näitasid kaitseliitlased end Kevadtormil üldiselt heast küljest

Maakaitsepataljoni staabile annab selline õppus reaalsete allüksustega maastikul osalemise kogemuse, st võimaluse „olla reaalselt põllul“. Saab harjutada staabitööd ja staabirutiine ning kompanii juhtimist, kogeda vahetut lahingumöllu, käsuliini, koostööd kaitseväe üksustega jne. Selle positiivse kogemuse toovad välja kõik Kevadtormil käinud kaitseliitlased.

Kaitse Kodu! 6/2013

KARRI KAAS

Kevadtorm annab sõjalisi kogemusi kõigile osalejatele alates reakaitseliitlasest kuni maakaitsepataljoni ülemani. Seda ei tule maleva tasandil kuigi tihti, sest malevas antakse väljaõpet eelkõige rühma ja kompanii tasemel. Sellist suurõppuse kogemust, mida annab osalemine kaitseväega ühises lahinguruumis, saab tavakaitseliitlane kogeda parimal juhul igal neljandal aastal, kui tema regioonil on võimalus osaleda Kevadtormil.

RIINU URBAN

Väljaõpe

Harjakate Kevadtorm möödus tänavu rahulikult Harju maleva vabatahtlik

Harju maakaitsepataljoni koosseisus võitlesid õlg õla kõrval ka Rapla ja Tallinna maleva kaitseliitlased

Kaitseväe eesmärk tänavusel Kevadtormil oli ajateenijate väljaõpetamine tegutsemaks pataljoni koosseisus. Millised olid Kaitseliidu eesmärgid ja kuidas need täideti? Tänavusel Kevadtormil osalesid Kaitseliidu Harju, Tallinna ja Rapla maleva sõjaaja allüksused. Nendest komplekteeriti Harju ja Tallinna maakaitsepataljonid, mille eesmärk oli harjutada pataljoni staapide ja allüksuste koostegutsemisvõimet sõjaaja ülesannete täitmisel Põhja kaitseringkonna raamistikus. Harju maakaitsepataljoni põhipingutus kokkuharjutamisel oli sõjaaja ülesannete, Tallinna maakaitsepataljonil sisekaitseülesannete täitmine. Ka hinnati Kaitseliidu allüksuste väljaõppetaset. Harju ja Tallinna maakaitsepataljonidele püstitatud ülesanded said täidetud, seda nii malevate tasandil ettevalmistuste käigus kui ka osaledes õppusel kaitseväe koosseisus. Esmane kokkuvõte on koostatud ja osalenud malevatega läbi arutatud. Kaitseliidu lõplik kokkuvõte valmib augustis, seal on detailsem ülevaade ja analüüs. Esmase kokkuvõtte põhjal saan öelda, et kõikides väljaõppe korraldamise etappides oli puudusi, mida tuleb arvestada, analüüsida ja edaspidi paremini teha. Seda nii palgalise kui ka vabatahtliku koosseisu tasandil. Tihti kuuleb pärast suurõppusi nurinat, et meeste koormatus oli liiga väike. Kuidas olid sellega lood tänavu? Kas Kaitseliidu üksusi kaasati piisavalt või oleks võinud seda rohkem teha? Peame alati meeles pidama, et see on kaitseväe õppus, kus pearõhk on reservi mineval pataljonil. Kaitseliidu maakaitsepataljone kaasati nende ülesannete täitmiseks, mis olid kokku lepitud maaväega ja meie enda poolt eesmärgistatud. Igal õppusel on olukordi, kus osalejatele, eelkõige Kaitse Kodu! 6/2013

Esimesed kolm päeva olime Männiku metsas, kus lahingukompanii harjutas liikumist hoonestatud alal ja hoonete hõivamist. Õppisime ka meredessandi tõrjumist, üksuste ümberpaiknemist, varjatud liikumist positsioonidele ning teede ja ristmike ületamist. Läbi mängiti vastase üksuse ründamine ja nende kinnipidamine omal alal. Üksuse ülem sai tänu sellele hea ülevaate enda ja võitlejate tegevusest. Järgnevatel päevadel paiknesime erinevatel positsioonidel. Lahingukompanii tegi luuret Loksa linna ääres. Seetõttu me vaenlasega kontakti ei sattunud. Seega möödus Kevadtorm möödus Harju malevale rahulikult. Kuigi me vaenlasega kontaktis ei olnud, said sõdurid uusi kogemusi ja teadmisi, mida edaspidi paremini teha. Kompaniiülema Erki Müüri sõnul said malevlased oma ülesannetega hakkama, kuid korralduslik pool oleks võinud olla veidi parem. Müür lisas, et arenguruumi meil veel on.

Kommentaar

KARRI KAAS

evadtorm 2013 korraldati Harjumaal. Sellel Kevadtormil osales esmakordselt merevägi, mis pakkus rahvale vaatemängu Kaberneeme ja Neeme vahelisel alal. Õppusel osales ligi 5000 ajateenijat, reserv- ja kaitseväelast, kaitseliitlast ja ametnikku, teiste seas võttis sellest osa Kaitseliidu Harju malev. Kogu õppus kestis meie jaoks kümme päeva, mis olid täis õppimist, lahingut, vastase tõrjumist ja praktikat.

KOLONELLEITNANT URMAS SUSI maakaitsepataljoni ülem Kevadtormil 2013

Kaitseliit sai oma ülesandega hästi hakkama. Kõik, milleks kõrgemast staabist korraldus anti, ka sõjameheliku täpsusega täideti, kõik see mees, kes metsa läks, tuli ka tagasi, suuremaid purunemisi ja kaotamisi ei olnud. Muidugi saab alati teha kõike paremini ja kiiremini, aga meie sooritus oli kõrgema staabi hinnangul hea. Staap sai oma ülesannetega samuti hästi hakkama, enda panust hindan tühiKARRI KAAS seks, sest põhilise teevad ära kompaniid ja need olid tublid. Vabatahtlikkuse jõud ja ressurss on võimas relv.

reakoosseisule, tundub, et allüksuse koormus või hõivatus on väike. Tihti on see tingitud taktikalistest olukordadest, kus osa allüksusi peab sõda ja osa on näiteks reservis või ümberformeerimisel. 27

Väljaõpe

Ka tänavu tuli ette olukordi, kus tavakaitseliitlastele tundus, et õppusel peetavad lahingud neid ei puuduta ja suurem osa aega tuleb midagi oodata. Siin on palju ära teha maakatsepataljoni kõikide tasandite ülematel. Näiteks reservis olles ei keela keegi läbi viimast täiendavaid drille jao või rühma tasandil, kui see on kokku lepitud õppuse juhtstaabi või kõrgema taktikalise ülemaga.

KARRI KAAS

Üheks vaatemängulisemaks osaks tänavusel Kevadtormil kujunes mitme maleva ühisoperatsioon Loksa linnas ja selle lähiümbruses

Milles avaldusid kaitsegal õppusel on liitlaste tugevad küljed olukordi, kus Kevadtormil 2013 ja osalejatele, millele peaks edaspidi eelkõige reakoosrohkem tähelepanu pööseisule, tundub, rama? Tugevate külgedena toon et allüksuse koorvälja vabatahtlikud juhid, mus või hõivatus kelleta maakaitsepataljo- on väike. nide allüksused ei oleks täitnud ülesandeid rahuldavalt. Aastatega on hakanud nende ettevalmistus ja väljaõppe vilja kandma, seda eelkõige allüksuste väljaõppe planeerimisel ja läbiviimisel. Teisena nimetan kaitseliitlaste motivatsiooni osaleda vabatahtlikuna maakaitsepataljonide koosseisus ja väljaõppes, nende koormus on aastaid kestva väljaõppe jooksul olnud keskmiselt kord kuus. Ainult motiveeritud ja tugev isiksus suudab nii tihedalt ja järjepidevalt osaleda vabatahtlikult riigikaitselises tegevuses ja jõuda oma allüksusega Kevadtormile.

Tallinna malev Kevadtormil, ent esmakordselt... Kaitseliidu Tallinna malev ei olnud esimest korda Kevadtormil, küll aga oli õppusel palju sellist, mida sai tehtud esmakordselt.

paniid. Malevlasi ootasid ees koostööharjutused Kaitseliidu Harju ja Rapla maleva üksustega ning erinevad ülesanded tulenevalt Kevadtormi stsenaariumist.

MADIS MILLING, leitnant Kaitseliidu Tallinna maleva CIMIC ohvitser

Tsiviil-militaarkoostööle pandi suurt rõhku

allinna malevale oli möödunud Kevadtorm kolmas – eelnevalt on õppusel osaletud aastatel 2004 ja 2010. Seekordne suurõppus möödus malevale aga ometi märksõna „esmakordselt“ all.

Alustame algusest Formeerimismeeskondade moodustamise ja koolitamisega on Kaitseliidu Tallinna malev tegelnud juba aastaid. Koolituse tõhusus sai proovile pandud ka viimasel õppusel. Pärast formeerimise lõppu asuti täitma õppuse Kevadtorm 2013 ülesandeid. Kui eelmistel aastatel on Kaitseliidu üksuste juurde suunatud ka inimesi üldreservist, siis tänavu komplekteeriti allüksused ainult Tallinna kaitseliitlastest. 14. ja 15. mail läbi viidud formeerimise käigus moodustati Kaitseliidu Tallinna maleva võitlejatest Põhja kaitseringkonna alluvusse kolm kom28

Et esmakordselt korraldati õppus osaliselt Tallinna linnaruumis, oli maleval kavas mitmeid linnarahvale näha olevaid tegevusi. 19. mail (see oli pühapäev) korraldati Tallinna teletorni juures Kaitseliidu Tallinna malevat, Naiskodukaitset ja noorteorganisatsioone tutvustav päev. Linnarahvale ja turistidele näidati Kaitseliidu tehnikat ja relvastust. Peeti maha näidislahing, kus koostöös sõjaväepolitseiga näidati terroristide kinnipidamist. Et samal ajal oli sisekaitsekompanii teletorni territooriumil täitmas oma lahinguülesandeid, tekitasid linnarahvas suurt elevust aeg-ajalt puhkenud „lahingukontaktid vastasega“. 20. mail kontrollisid allüksused koostöös politseija piirivalveameti töötajatega liiklust. Pirita jõe Iru silla ja ristmiku piirkonnas harjutati kontroll-läbilaskepunktide rajamist ja liikluse kontrollimist. Sõdimist sai harjutatud ka Tallinnast väljapool. Kaitseliidu Tallinna maleva võitlejad pidasid Kaitse Kodu! 6/2013

Tõelist tsiviil-militaarkoostööd tegid aga tagalakompanii pioneerirühma võitlejad: Pirita jõe ääres Iru silla läheduses olevale puhkealale rajati puhkepaviljon-katusealune, mis avati linnarahvale koos Lasnamäe linnaosa vanemaga. Tallinna Lauluväljakul korrastati territooriumi, eemaldati vanu aiaposte ja täideti killustikuga vana muldtee. See tee, mida jalakäijad kasutatavad liikumiseks Narva maantee ja Pirita tee vahel, oli märjal ajal üsna läbimatu. Pioneerirühmal kulus tee parandamiseks 5 tundi ja 50 tonni killustikku.

Lõpetamine Lauluväljakul 22.–24. maini viisid sisekaitseüksused läbi õppusi Tallinna Lauluväljakul. Harjutati territooriumi- ja objektikaitset ning patrullimist. Seal lõppes Kevadtorm 2013 Kaitseliidu Tallinna malevale. Õppusele pandi punkt piduliku lõpurivistusega, kus mängis Kaitseliidu Tallinna maleva orkester. Rivistust külastasid kaitseminister Urmas Reinsalu ja Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili. Kaitse Kodu! 6/2013

täideviimise kontrollimist. Kui kompaniil puudub väljaõppeplaan või see on halvasti koostatud, ei saa rääkida tulemuslikust väljaõppest. Kevadtormiks 2014 peame üle vaatama ka oma osalemise eesmärgid ja vajadused. Läbirääkimised kaitseväega käivad, et Kaitseliit saaks järgmisel Kevadtormil harjutada maakaitseringkonna raamistikus ja osaleda õppusel maakaitsepataljoniga.

Lisainfo

lahinguid Loksa linnas. Mereväe laevadega Loksa sadamasse toimetatud Kaitseliidu kompanii astus vastutegevusega kontakti Loksa sadama ja Tallinna tee vahelisel alal eesmärgiga puhastada Loksa linn vastase üksustest.

Lahtiste uste päev Tallinna teletorni juures

ESMAKORDSELT Esmakordselt pidi malev hakkama saama vaid oma malevlastega — üldreservist võitlejaid juurde ei antud. Esmakordselt opereeris malev „miinusega“ — osa üksusi anti Harju maleva juhtimise alla. Esmakordselt viidi õppus osaliselt läbi Tallinna linnaruumis. Esmakordselt tehti Kevadtormi raames koostööd politseija piirivalveametiga. Esmakordselt tehti maleva tasandil oma CIMIC- ja meediaoperatsioone. Esmakordselt tegutses maleva staap Kaitseliidu Tallinna maleva uue pealiku major Lauri Abeli juhtimise all.

Lisainfo

Tähelepanu peame pöörama väljaõppe efektiivsusele nii malevate tasandil kui ka suurõppustel. Maleva tasandil mõtlen vajalikku üksusepõhist väljaõppe planeerimist, mida juhib ja kontrollib maleva staap ja teostavad kompaniiülemad koostöös maleva väljaõppeinstruktoritega. Viimane Kevadtorm näitas, et kompaniide väljaõppeplaanid vajavad täiendamist ja malevate staapide poolset

JUTA SÕUEAUK

KARRI KAAS

Suurõppuse kogemusi, osaledes koos kaitseväega ühises lahinguruumis, saab tavakaitseliitlane haruharva, mis muudab need eriti väärtuslikuks

KÜLALISED SOOMEST Kaitseliidu Tallinna malevat väisasid õppuse Kevadtorm 2013 raames Soome reservohvitserid. Helsingi piirkonna reservohvitserid said ülevaate Tallinna maleva tegevustest õppusel, tutvusid tehnika ja relvastusega ning jälgisid üksusi täitmas lahinguülesandeid. Külalised olid üllatunud Kevadtormi mastaapsusest ja nentisid, et Soomes korraldatakse sellise ulatusega õppusi väga harva. Lisaks Tallinna malevale külastati ka õppuse juhtstaapi ja osaleti Tallinna maleva lahtiste uste päeval teletorni juures. Lahkudes ütlesid Soome reservohvitserid, et on positiivses mõttes kadedad vabatahtlike kaitseliitlaste peale, kellel on võimalus osaleda sellisel suurõppusel.

Kuigi ajaloo keskmes on suured sündmused, ei saa need juhtuda ilma tavaliste inimeste osavõtuta. Eesti Maaülikooli emeriitprofessor Jaan Lepa teenis Nõukogude armees üle viie ja poole aasta ning teab sellest rääkida üht ja teist. Kaitse Kodu! teeb algust tema mälestuste avaldamisega. JAAN LEPA Eesti Maaülikooli emeriitprofessor

õja algus mind ei puudutanud, sest olin 1939. aasta septembris alles 13-aastane. Viiendal sõja-aastal (1944) kutsus uuesti Eestis kanda kinnitud Nõukogude võim mind teenistusse Punaarmeesse. Põhikonsultandiks kroonuasjades oli mulle isa, kes oli osa võtnud nii Vene-Jaapani sõjast, Esimesest maailmasõjast kui ka Vabadussõjast. Kokku kaheksa ja pool aastat, millest suurema osa oli ta veetnud Saksamaa ja selle liitlase Jaapani vastu sõdides. Sealt pärines ka tema saksavastasus. Lisaks kuulus ta Kaitseliitu. Isa otseselt mul Punaarmeesse minna ei soovitanud, vaid arvas, et otsustama pean ma ise. Kartsin, et minu metsaminekule järgneksid repressioonid minu „kahtlase minevikuga“ isa ja teiste pereliikmete suhtes ning pidasin paremaks tollasele seadusele alluda, sest uskusin, et nii ei saa neid kui

iiendal sõjaaastal (1944) kutsus uuesti Eestis kanda kinnitud Nõukogude võim mind teenistusse Punaarmeesse.

Asusime eelmainitud kuupäeval kella 9 paiku minema. Isa viis mind ja minu seitse asja ainsa allesjäänud hobusega Maaritsasse, mis asus paarikümne kilomeetri kaugusel. Ema nuttis, 15-aastane väikevend surus mehelikult kätt ja oli üsna tõsine. Kui lõuna paiku kohale jõudsime, oli sinna kogunenud juba mõnikümmend saatusekaaslast. Häid tuttavaid oli kaks, minuga üheealine Kalju ja minust aasta vanem Hugo, kes oli jõudnud juba Saksa sõjaväes teenida ja seal haavata saada. Sellest rääkimine oleks tähendanud talle Vene kroonu asemel hoopis vangilaagrit. Sõbrad aga oskasid vaikida.

25. juuli 1944 — Punaarmee alustab pealetungi Narvale 2 august 1939 — kirjutatakse 23. a alla Molotovi-Ribbentropi paktile (foto 1), millega määratakse kkindlaks paljude rahvaste ja riikide, ssealhulgas Eesti, saatus

1 1. september 1939 — sakslaste ssissetungiga Poolasse algab Teine m maailmasõda 2 22. juuni 1941 — Saksa väed alusta tavad sissetungi Nõukogude Liitu 4 4. juuni 1943 — Kurski lahing märg gib sakslaste taandumise algust id idarindel 2 2. jaanuar 1944 — Punaarmee m moodustab sillapea Narvas

20. septembril 1944 pidin ilmuma Valgjärve valla Maaritsa külla komisjoni. Kaasa tuli võtta toitu mõneks päevaks ja seljariided. Ema pani mulle kaasa ka kogu kodus leidunud Vene raha – kaheksateist rubla.

Jätsin isaga jumalaga ja sukeldusin uude, täiesti iseseisvasse ellu, kus nõu küsida polnud enam kelleltki. Hoidsime Hugo ja Kaljuga kolmekesi kokku ning hakkasime tasapisi ringi vaatama uute tutvuste järele.

Kas tead midagi, mida meie ei tea? Saada vihje, kuidas rubriik huvitavamaks muuta aadressil kaitsekodu@kaitseliit.ee

Ajajoon

punaarmeelase perekonna liikmeid isegi sunniviisiliselt kolhoosi ajada. See oli tol ajal oluline asjaolu.

US ARMY/WWW.WIKIPEDIA.ORG

26. juuli — 10. august 1944 — Sinimägede (foto 2) lahingud 10. juuli 1944 — Punaarmee alustab pealetungi Tartule 11. september 1944 — Saksa väed saavad Eestist taganemise käsu 2

WWW.MUUSEUM.VAIVARAVALD.EE

Ajalugu

Eesti mees Punaarmees II ilmasõjas ja pärast seda (I)

Kaitse Kodu! 6/2013

Arstlik komisjon ja kits Ja oligi käes esimene „kroonu lõuna“. Enamikul maapoistest oli kaasas tavaline maamehe suvine leivakott: suur päts ema küpsetatud leiba, kopsakas käntsakas taisegust suitsupekki ja tihedama paberi sisse pakitud võitükk. Septembri lõpule kohaselt oli kotis tavaliselt ka paar kilo õunu. Kuna hommikusöögist artsin, et oli möödas mitu tundi, oli isu minu metsakõigil hea ja leivakott sai tüki minekule järgmaad kergemaks.

neksid repressioo-

Siis aga äratas meie tähelepanu nid minu „kahtlase omapärane mees, kes kükitas minevikuga“ isa ja lagedal põllul ja sõi orasheina. teiste pereliikmete Ja seda üsna omapärasel viisil: suhtes. küttis näppude vahele tuti heinu, rebis nendel ära teravad ladvad ja mälus need korralikult läbi. Tema ümber olid kogunenud mõned mobiliseeritud ja kõrval kükitas alampolkovniku auastmes arstliku komisjoni esimees koos mõne kolleegiga. Vestlus toimus vene keeles, mida kits, nagu teda varsti nimetama hakati, nähtavasti vähemalt rahuldavalt valdas, kuid ta oli lahkesti nõus ka eesti keeles selgitama, mis tal viga oli. Nimelt väitis ta, et tema organism ei talu keedetud ega küpsetatud toitu. Mõned, arstlik komisjon ilmselt kaasa arvatud, olid veendunud, et ju ta salaja kuskil nurga taga ikka liha söömas käib, aga kui meid paari päeva pärast Põlva jaamas rongile saadeti, oli ta kuskilt endale hankinud suure kastitäie värskeid kapsaid. Hiljem, kui Narvas

14. september 1944 — algab Punaarmee pealetung Tallinnale

juba täiesti kroonu lobile olime võetud, nägin teda paar korda köögi juures tooreid kartuleid pommimas. Mis tast edasi sai, kahjuks ei tea, aga tundub, et kroonuteenistusest teda selle tema puude tõttu ei vabastatud.

Ajalugu

Esialgu torkasid silma kaks hambameest, kes teineteise kallal norides ja nalja tehes püüdsid mobiliseeritute mitte just eriti lõbusat tuju tõsta. Üks nendest oli Bernhard Lodjak, kelle surmakuulutust hiljuti Postimehe nägin, teine Juhan Kolsar, kes hiljem töötas Tartus kirurgina. Ka Hugo ja Kalju elasid sõja koos minuga üle.

Minu arstlik komisjon läks lihtsalt ja kiiresti. Lasti end alasti koorida ja vaadati, kas käed-jalad on olemas, näidati kaht või kolme ülestõstetud sõrme ja küsiti mitut ma näen. Uuriti veel, kas on midagi viga, ja tunnistati kõlblikuks. Liikusid ka mitmesugused anekdoodid komisjoni töö kohta. Räägiti, et ühel kutsealusel oli puujalg. Pöörati tal lihtsalt teine külg arstide poole ja leiti, et käib niimoodi küll. Teine kutsealune oli jällegi püüdnud simuleerida, et ei näe silmade ette tõstetud sõrmi. Kästi tal siis koju minna. Kui kutsealune uksest väljuma hakkas, kutsuti ta järsku tagasi ja öeldi: „Ust nägid, järelikult pole sul midagi viga. Oled vastu võetud!“

Maaritsast Pihkvasse Meile teatati, et hakkame teenima Eesti rahvuskorpuses, mille tagavarsapolk paikneb Narvas. Kuna Tartu ja Narva vaheline raudtee oli purustatud, tuli sõita Pihkva ja Oudova kaudu. Selleks aga pidime minema jala Põlva jaama. Mingil moel olid kohale ilmunud ka meie ülemused: ühe silmaga vanemleitnant, kes tugeva vene aktsendiga eesti keelt rääkis ja keda me tema kõnepruuki matkides „jeesti johvitseriks“ kutsuma hakkasime, ning umbkeelne venelasest leitnant. Marssisimegi nelja kaupa reas mööda maanteed mõnikümmend kilomeetrit läbi sügisese Eesti. Marssimiseks oli seda küll raske nimetada, pigem oli see kooberdamine, sest riviõpet polnud me veel saanud. Meie kamp oli kirju. Kellel olid jalas säärikud, kellel kingad, mõnel pastlad, ühel kalifeepüksid, teisel takusest riidest kaatsad, pealisrõivaks sügismantel, kummimantel või vatijope.

22. september 1944 — Punaarmee vallutab Tallinna

MOSEN/BUNDESARCHIV

20. september 1944 — Eesti peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots (foto 3) põgeneb Rootsi 3

25. september 1944 — PärnuMõisaküla-Tõrva rindel asunud Saksa väed alustavad taandumist Lemsalu suunas 30 september 1944 — Punaarmee 8. 8 Eesti Laskurkorpuse 30. dessant vallutab Muhu

26. september 1944 — operatsioon Market Garden lõpeb liitlaste taandumisega

2. oktoober 1944 — Punaarmee alustab rünnakut Hiiumaale 3. oktoober 1944 — kõik Saksa üksused ja tehnika evakueeritakse Saaremaale

28. september 1944 — Punaarmee valdusesse langeb kogu Eesti mandriosa

6. oktoober 1944 — Idarindel algab Debreceni lahing (foto 4) WWW.ENTSYKLOPEEDIA.EE

Kaitse Kodu! 6/2013

Minule oli isa jalga andnud eg-ajalt püüdis oma kroomnahast sääri„johvitser“ meid kud, mis mulle hästi sobirivilaulu laulsid. Ka olid mul korralikud kalifeepüksid, nii et olin ma ahvatleda, mis tal kroonusse mineja kohta mõnikord isegi õnnesväga hästi riides. Huvitaval tus. Paar korda võtsime kombel sain rõivaid kolme üles „Sauna taga tiigi aasta pärast Kloogal tagasi – olid sama nööriga punti ääres…“ seotud, millega mina nad vormiriiete saamisel kokku sidusin. Pambu küljes oli tindipliiatsiga kirjutatud vineerist lipik minu nimega. Puudusid ainult kroomnahast säärikud, mille kadumaminekust tuleb juttu edaspidi. Omakülapoiste Hugo ja Kaljuga hoidsime lähestikku ja aeg-ajalt ka vestlesime. Teistest on eriti meelde jäänud üks Osvaldi-nimeline 28-aastane väikesekasvuline mees, kes oli Saksa ajal aasta aega metsas elanud. Ta polnud selle aja jooksul juukseid lõiganud ega habet ajanud, mistõttu olid need pulstunud ja pleekinud. Ta kõndis mõne meetri teistest tagapool, käes jäme okslik kepp. Kui külanaised tema vanuse vastu huvi tundsid, vastas ta, et ta on 63-aastane vabatahtlik. Tema välimus lubas seda uskuda.

WINKELMANN/BUNDESARCHIV

9 oktoober 1944 — 4. Moskva 9. kkonverents, Churchill ja Stalin arutlevad Euroopa tuleviku üle a 1 12. oktoober 1944 — liitlased m maabuvad Ateenas 1 13. oktoober 1944 — Punaarm mee vallutab Riia 1 14. oktoober 1944 — kindralfe feldmarssal Rommel (foto 5) ssooritab enesetapu

Nii me vahelduva eduga Põlva poole liikusime, aegajalt puhkepause või suitsupeatusi tehes. Mulle isa poolt kaasa pandud tubakas ja pagan teab kust hangitud kõvera varrega piibutobi käisid täiesti asja ette. Põlva jaama jõudnud, paigutati meid „härjakupeedesse“, nagu naljamehed loomavaguneid nimetasid. Mugavusi oli kasinalt, aga sõda õpetas meid hiljem magama palju hullemates olukordades. Seal oli vähemalt katus pea kohal ja ilm polnud veel nii sügisene, et kütmine olnuks vajalik. Sõime sealsamas, lauaks öine peaalune – seljakott. Muude hädade rahuldamiseks tuli peatuste ajal jaamades mingi koht leida. Tualettruumid olid suuremates jaamades küll olemas, aga need olid nii ropud, et meeldivam oli oma asjad väljas korda ajada. Muretsema pani, et leib hakkas lõppema. Sinki esialgu veel jätkus, aga ilma leivata polnud ka sellel õiget maitset. Aga edaspidi tuli toidu eest hoolitseda juba Vene kroonul ja eks ta omal kombel seda ka tegi.

Hea tuju eest hoolitsesid naljamehed Juhan ja Bernhard, kes põhiliselt jätkasid teineteise kallal norimist, kuid tegid tabavaid märkusi ka meie ülemuste kohta, kellele see sugugi ei meeldinud.

Rivis pidi valitsema kord ja vaikus, aga seda oli meietaolise bande puhul raske saavutada. Aegajalt püüdis „johvitser“ meid rivilaulu laulma ahvatleda, mis tal mõnikord isegi õnnestus. Paar korda võtsime üles „Sauna taga tiigi ääres…“ ja veel midagi, mida ma enam täpselt ei mäleta. Kõvemad laulumehed püüdsid ka mõnda roppu laulu alustada, aga meie „jeesti johvitser“ sai siiski piisavalt eesti keelest aru ja tegi sellistele üritustele kiire lõpu.

(Järgneb.)

16. detsember 1944 — sakslased alustavad Ardennides vastupealetungi (foto 7)

USA ARMEE SÕJAVÄEAJALOO KESKUS

Ajalugu

Ilmselt oli enamik kutsealustest püüdnud riietuda lihtsalt ja odavalt, sest varsti pidime nagunii selga saama kroonu riided ja oma rõivaste tagasisaamiseks polnud erilist lootust.

19. detsember 1944 — Punaarmee vallutab Ruhnu saare 31. detsember 1944 — Ungari kuulutab Saksamaale sõja

2 20. oktoober 1944 — Punaarm mee ja Jugoslaavia partisanid v vallutavad Belgradi

2 21. oktoober 1944 — Ameerika väed vallutavad Aacheni, esimese linna Saksamaal

25. november 1944 — viimased Saksa väeosad taanduvad Sõrve säärelt 14. detsember 1944 — Nõukogude võim venestab kõik tatari kohanimed Krimmi poolsaarel

WWW.WIKIPEDIA.ORG

12. november 1944 — Briti kuninglikud õhujõud uputavad Saksa lahingulaeva Tirpitz (foto 6)

Kaitse K it K Kodu! d ! 6/2013

Eesti Maaülikooli emeriitprofessor Jaan Lepa pikk ja viljakas teadlase ning õppejõu karjäär sai alguse Nõukogude armees, kuhu ta pidi asjaolude sunnil minema teenima vahetult enne Teise maailmasõja lõppu. Veel olulisemaks peab ta aga seda, et tänu kroonusse sattumisele kohtus ta oma elu armastusega.

Ajalugu

Jaan Lepa sõjamehetee juhatas armastuseni

KARRI KAAS Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Mis ajendas teid kirja panema mälestusi ja neid teistega jagama?

Pärast abikaasa surma, pisut üle seitsme aasta tagasi, tundsin, et peaksin mälestuse temast lastele, lastelastele ja järgnevatele põlvkondadele jäädvustama. Et ka järeltulijad olid samal arvamusel, võtsin asja käsile. Mälestused abikaasast panin kirja ainult oma perele. Siis aga meenusid huvitavad seigad enam kui viieaastasest teenistusest Vene kroonus ja ka noorusajast enne seda, millest olen kirjutanud ka ajakirjas Kaitse Kodu! Ja kui sulg juba libisema oli saanud, siis ta muudkui jooksis edasi. Palju on räägitud sellest, nagu oleksid ühel pool sõdinud mehed olnud teisel poolel sõdinutest paremad. Kuidas teie sellesse suhtute?

EHA JAKOBSON

Olen kogu elu olnud kirjamees, kirjutanud kümmekond tehnilise sisuga raamatut ja õpikut, osa nendest kaasautoritega. Üks on ilmunud isegi venekeelsena. Lisaks olen enam kui viiesaja eesti-, vene-, inglis- ja saksakeelse teaduslik-tehnilise artikli autor või kaasautor. Need pole siiski olnud minu ainsad katsetused. Avaldasin kunagi mõned följetonid omaaegses Tartu ajalehes Edasi. Minu põhiliseks huvialaks jäi esialgu siiski tehnika ja seda tänu praktikutele. Mäletan, millist suurt rõõmu tundsin, nähes oma raamatuid kapsaks loetu ja õliste kätega sirvituna majandite elektrikute töölaudadel. Need sisaldasid tookordset aktuaalsest praktilist teavet ja seetõttu polnud mõtet neid pikalt alles hoida, kuid seda, et vajadus nende järele oli suur, näitab see, et mõned neist ilmusid mitmes trükis.

Eesti rahvale ja vabariigile ei kompenseerinud kaotatud inimelusid ja noorte meeste raisatud aega keegi. Suure poliitika nimel kannatasid enamasti väikesed inimesed. Polnud see Saksa sõdur Eesti või Vene sõdurist ühti erinev. Pärast lahinguid Lätis, kui kammisime mingi ala läbi, andis üks Saksa ohvitser, oli vist hauptman, end mulle vangi. Ta oli jalast haavatud ja ei saanud seetõttu kuigivõrd liikuda. Otsustasin siis talle käepärastest vahenditest kargu meisterdada. Kuna olin koolis saksa keelt õppinud, sain temaga üsna kiiresti jutu peale ja samal ajal, kui mina tööd tegin, rääkis ta mulle endast, oma kodust ja perekonnast. Ta oli täpselt samasugune inimene nagu me kõik, sattunud sõjamöllu keskele ja pidanud seal kuidagi toime tulema. Eestlastel, muidugi ka paljudel teistel väikerahvastel, läks selles suhtes õnnetult, et nad sattusid mõlemale poole rindejoont. Põhimõtteliselt pidi vend minema venna vastu, mis oli väga suur tragöödia. Ka minu enda suguvõsas juhtus nii. Mina läksin Nõukogude armee teenistusse sellepärast, et säästa oma perekonda. Mu isa oli võidelnud vanemallohvitserina Vabadussõjas ning kuulunud hiljem Kaitseliitu, mistõttu oleks meid kõiki ilmselt Siberisse saadetud. Punaarmeelase lähedasi selline oht aga nii palju ei ähvardanud, mis tegi otsustamise mulle üsna lihtsaks. Erinevatest pooltest hoolimata osutusime lõppkokkuvõtteks kaotajateks kõik. Kindlasti oli ühel või teisel poolel mehi, kes võitlesid mingite suuremate eesmärkide nimel, kuid enamik meist üritas lihtsalt ellu ja inimeseks jääda. Nende hulgas ka mina. Teenistus Nõukogude armees polnud mingi meelakkumine, kuid midagi positiivset selles ju ikkagi leidus. Mida te saadud kogemustest kõige rohkem hindate? Eelkõige õpetas teenistus Nõukogude armees isiklikes huvides ära kasutama ülemuste lihtsameelsust, mis tagas mugavama äraolemise, kuid sellest märksa olulisemaks pean tutvumist oma suure armastusega. Tänu teenistusele Nõukogude armees pääsesin õppima Tallinna Elektromehaanika Tehnikumi (praeguse Tallinna Polütehnikumi) õhtusesse osakonda, mis osutus määravaks minu edasises elus. Mind demobiliseeriti 1950. aastal ja minust sai jälle tsiviilisik. Vajasin töökohta, mille leidmisel ulatas mulle abikäe tehnikumi direktor Viktor Ladusev, kellele olin hea õppeedukusega juba varem silma jäänud. Ta leppis kokku oma hea sõbra, Eesti NSV sotsiaalkindlustuse ministri Eduard Plaaniga, et saan ministeeriumis ajutise töökoha proteesimisinspektorina. Kuigi minu karjäär sellel kohal ei kestnud kuigi kaua, tõesti ainult mõned kuud, leidsin ma sealt hoopis midagi ülimalt alalist kogu eluks. Nimelt tutvusin seal oma tulevase abikaasa, Viljandist minu tööle asumisega samal kuupäeval üle toodud pensioniosakonna inspektori Vilmaga, kellega hiljem pikalt õnnelikus abielus olin, mistõttu võib vabalt öelda, et need viis ja pool aastat narrusi Nõukogude armees said täielikult kompenseeritud 55-aastase harmoonilise kooseluga, mida ma ei vahetaks millegi vastu.

Kaitse Kodu! 6/2013

Sõjaraud

ZIS-151 teenis Nõukogude armeed Pärast sõda sai kuuerattaveolisest (6x6) ZIS-151st esimene Nõukogude Liidus valmistatud suurendatud läbivusega kolme veosillaga seeriaauto ja mitmeotstarbeline 2,5-tonnine sõjaväeauto. IGOR BABENKO Saaremaa maleva kaitseliitlane

õukogude Liidus puudus Teise maailmasõja eel keeruliste veokite tootmise kogemus. Seetõttu hakkasid Ameerika Ühendriikide Lend-Lease’i abiprogrammi alusel massiliselt Nõukogude Liitu tarnitud suure läbivusega veokid Vene autoehitust mõjutama. Paljude ZIL-1511 agregaatide konstruktsioon, põhiparameetrid, kabiini välimus ja esiosa kujundus laenati analoogsetelt Ameerika autodelt.

Täiustatud Studebaker Formaalseks ZIL-151 loomise alguspunktiks võib pidada teadusliku auto-traktoriinstituudi2 sellekohase töö algust, mida tehti sõja ajal insener Nikolai Korotonoško juhtimisel. Töö tulemusel moderniseeriti 1944. aasta talvel Ameerika veoauto Studebaker US6.U4, mis sai uue jaotuskasti ja tagumistele telgedele ühekordsed kummid. Studebakerile tehti ka katsetuslikke täiendusi, nt 1946. aastal paigutati autole Korotonoško juhtimisel ühekordsed kummid mõõtudega 9,75x18. (Nendel aastatel ei tehtud suure läbivusega veokite loomisel ja katsetamisel ühtegi sammu insener Korotonoško osavõtuta.) Tulemused olid üllatavad: kiirus suurenes ja läbivus paranes mitmekordselt. Kõige enam üllatas kütusekulu 50%line kahanemine. Mais valmis paaris tagaratastega ZIS-151-2 ja sügisel teine prototüüp ZIS-151-1 samasuguse jõuallika, läbiva keskmise silla ning ZIS-150 kabiini ja kapotiga, kuid ühe-

Kas tead midagi, mida meie ei tea? Saada vihje, kuidas rubriik huvitavamaks muuta aadressil kaitsekodu@kaitseliit.ee 1

kordsete kummidega kõikidel sildadel (ühesuguse laiuse ja 10,50-20“ mõõdus kummidega sõjaeelselt trollibussilt JaTB-3).

Kümme versus kuus Järgmise aasta suvel viidi läbi Ameerika autode ja mõlema prototüübi võrdluskatsetused. Parimaid tulemusi maastikuläbivusel näitas sellel katsetusel ZIS-151-1, mille edu tagasid ühekordsed kummid, mis veeresid jälg jäljes. Sõja jooksul aga süvenes eriti kõrgemas ohvitserkonnas Ameerika mõju ja sõjaväele taheti Ameerika eeskujul ii soovitatigi tagumiste topeltratasseeriatoottega autosid. Lisaks uskusid sõjaväelased, misse väet kümme ratast suuhemprogressiivne rendavad veoki jõudu tagumiste topeltkuuerattalise ees. Nii ratastega variant, soovitatigi seeriatootpidurdades sellega misse vähemprogressiivne tagumiste efektiivsete veokite topeltratastega arengut ja tootmist. variant, pidurdades sellega efektiivsete veokite arengut ja tootmist Nõukogude Liidus vähemalt kümneks aastaks.

Esimestel autodel oli avatava vasakpoolse esiklaasi ja puidust astmelauaga kolmekohaline puit-metallkabiin. 1950. aastal sai ZIS-151 moderniseeritud mootori ZIS-121, uue karburaatori ja õlipumba. Mootori võimsus suurenes 95 hobujõuni. Auto sai ka täismetallist kabiini kahe akna ülaserva kinnituva pneumaatilise klaasipuhastajaga. Väliselt erinesid variandid õliradiaatori asetuse poolest radiaatorikattes. Standardvarustusega veokile paigaldati külgedel 926 mm kõrguste puidust ribiseinte ja lahtikäiva tagaluugiga kast sisemõõtudega 3566x2090 mm. Sellel mudelil puudusid käivituseelne mootorisoojendi, juhikabiini kütteseade ja vints. Kaks tagavararatast paiknesid kabiini ja kasti vahel. Veokite tootmise suurendamine oli raskendatud, sest USA kehtestas piirangud tööpinkide tarnimi-

ZIS ja ZIL on ühe ja sama tehase toodang ja mõnel juhul isegi sama mudel. Nimelt muudeti Moskva Stalini-nimeline autotehas 1956. aastal pärast isikukultuse hukkamõistmist Lihhatšovi-nimeliseks ja ZIS-151 sai kapotile tähise ZIL. Ivan Lihhatšov 1896—1956) oli olnud aastatel 1940—1950 sama tehase direktor, 1953—1956 aga NSV Liidu autotranspordi ja maanteede minister (toim). Научный АвтоТракторный Институт (НАТИ) — sellist nime kandis Autode ja Automootorite Teadusliku Uurimise Instituut (Научно-исследовательский автомобильный и автомоторный институт (НАМИ)) aastatel 1931—1946 (toim).

Kaitse Kodu! 6/2013

Sõjaraud BLUEPRINT.COM

Pärast sõda kasutati Nõukogude relvajõududes laialdaselt furgooniga KUNG varustatud varjestatud juhtmestikuga ZIS-151 veokeid raskemate ja võimsamate eriside-, luurening lokaatorisüsteemide paigaldamiseks

sele Nõukogude Liitu. Aga uutele veokitele oli vaja juba üksnes hammasrattaid (just nende valmistamise tööpinkidest oli kõige suurem puudus) kolmneli korda rohkem. Ebaõnnestunud ja kergesti kinni jääv veoauto sai hüüdnime triikraud. Vaatamata ZIS-151 sarnasusele Ameerika autodega oli Nõukogude veok raskem, aeglasem, ebaökonoomsem: tema kiirus ei ületanud 60 km/h ja kütusekulu 100 km kohta oli 46–55 liitrit. Puudusteks olid ka ebamugav kabiin, roolivõimendi puudumine, ülekandemehhanismi keerukus, suurenenud mass ja puudulik läbivus. Ülekandesõlmedes ja käiguosas olid suured kaod. Topeltrataste tõttu oli masinal kokku kümme ratast ning see nõudis kahe tagavararatta olemasolu. Aastaks 1958 oli tehas pannud kokku 194 559 seeria ZIS-151 veoautot, millest viimaste radiaatorikaitsele oli pressitud juba lühend ZIL.

ZIS-151 Nõukogude armees 1950. aastatel oli ZIS-151 Nõukogude ja Varssavi pakti riikide relvajõudude põhiveok, kuigi sellel oli vaid mõni armeeversioon. Baasmudeli ZIS-151 armeeversioon sai kabiini katusele ümara vaatlusluugi ja kõrgete sõrestikservadega puitkasti, kus olid pikuti langetatavad pingid 16–20 sõdurile. Veokil oli haakekonks haagiste ja kuni 152 mm kahurite pukseerimiseks. Spetsiaalselt sellele veokile loodi kaheteljelised haagised IAPZ-754V, TMZ-802 ja GKB-83011. 3

Kõikides väeliikides sai suurendatud läbivusega ZIS-151st peamine keskklassi eritehnika baasveok. Nendele monteeriti uued furgoonid sidesüsteemide, esimeste radarijaamade ja välitöökodade tarbeks, tankurid või uus inseneri-, keemia- ja lahingutehnika. 1940. aastate lõpul kasutati erivarustuse paigaldamiseks lühendnime KUNG3 all tuntud normaalmõõtmetes SK-furgooni, mis oli USA sõjaaegse puitkarkassiga furgooni ST6 edasiarendus. Aastatel 1950–1952 töötas tehas nr 38 välja uued metallkarkassiga furgoonid SN, mille katusenurgad on lõigatud iseloomulikult kaldu.

Külm sõda ja uute relvaliikide, sh tuumarelva ilmumine tõid kaasa põhimõtteliselt uue keskklassi eriautotehnika loomise ZIS-151 baasil. Sellise autotehnika loomise esimene etapp jäi aastatesse 1947–1952, kui Saksa V-1 (fau-1) ja V-2 (fau-2) baasil töötati välja esimesed Nõukogude ballistilised raketid R-1 ja R-2. 1950. aastate keskel oli juba olemas 20 nimetust ZIS-151 šassiile ehitatud eriautotehnikast, mida kasutati hooldeks, abioperatsioonidel ja stardipositsioonidel.

õige tuntum neist oli ZIS-151A baasil ehitatud tehnilise hoolde ja autode jooksva remondi universaaltöökoda VAREM.

Pärast sõda kasutati Nõukogude relvajõududes laialdaselt KUNGidega varustatud varjestatud juhtmestikuga ZIS-151 veokeid uute raskemate ja võimsamate eriside-, luurening lokaatorisüstee-

КУНГ = кузов унифицированный нулевого (нормального) габарита.

Kaitse Kodu! 6/2013

Nõukogude esimene 360-kraadise vaateväljaga kaugradar asus kahe ZIS-151 puidust KUNGides ja kandis nime P-8 Volga. Radar töötati välja aastatel 1946–1948 Gorki tehases nr 197, seda katsetati edukalt aastatel 1949–1950 ja võeti relvastusse koodnime Volga all. Sellel oli kaks antenni, mis võimaldasid avastada sihtmärke 150 km kauguselt ja 8 km kõrguselt. 1951. aastal sai kompleks uued antennid ja radari avastamiskaugus kasvas 250 kilomeetrini.

VOENGRUZAVIK.RU

Sõjaraud

mide paigaldamiseks. Üks esimesi raadiojaamu, mis paigaldati SK-furgooniga ZIS-151-le, oli kindralstaabi lampraadiojaam RAT, mis oli välja töötatud 1930. aastate keskel ja mida paigaldati ka Studebakeritele. Raadiojaama tegevusulatus oli 90–350 km ja tegevuskõrgus kuni 10 km.

1950. aastatel oli ZIS-151 Nõukogude ja Varssavi pakti riikide relvajõudude põhiveok, kuigi sellel oli vaid mõni armeeversioon

Väliremonditöökojad Väga levinud olid ZIS-151 šassiile paigaldatud tehnilise hoolde ja lahingutehnika väliremonditöökojad. Esimesed Nõukogude armee polgu ja diviisi tasandi välitöökojad paigaldati Lend-Lease’i ST-tüüpi täiustatud furgoonidesse, mis said nimeks SK. Neist sai ka eiseks Nõukoalus edasiste liikuvate väligude armees töökodade loomiseks: tonnise levinud tõstevõimega eesasetseva kraananoolega tehnilise teeninduse töökojaks oli esimemasin MTO, tankiremonditöö- se põlvkonna liikuv koda TRM-A-49 samasuguse autoremonditöökokraanaga ja analoogne töökoda TRM-B-49 koos gaaskeevitus- da PARM. seadmetega, mehaanikatöökoda PMM, keevitustöökoda MS, elekter- ja gaaskeevitustöökoda EGSM, sepis- ja vasetööde töökoda KMM, elektriseadmete remondi töökoda MERO-3, tankide relvastuse ja optikaseadmete remonditöökoda MTVO ning akude remondi ja laadimise jaam PREZ.

NEFTEPRO.RU

Kõige tuntum neist oli ZIS-151A baasil ehitatud tehnilise hoolde ja autode jooksva remondi univer-

saaltöökoda VAREM. Esimesed sellised väliremondi-ekspluatatsioonitöökojad komplekteeriti 1949. aastal tehases nr 38, kasutades Ameerika furgoone ST6, mis nimetati ümber SK-ks. Samal ajal paigaldati neid furgoone ka Studebakeritele. 1952. aastast hakati seadmeid paigutama kodumaistele metallkarkassi, ühe esiakna ja nelja külgmise paarisakna, termoisolatsiooni ja ahiküttega furgoonidele. Sellisel kujul töökodasid laskis alates 1953. aastast välja NSV Liidu kaitseministeeriumi Leningradi autoremondi kesktehas nr 7. Furgooni monteeriti seadmed auto tehnilise seisundi kontrolliks ja remondiks ning gaaskeevitus-, mehaanika-, vase-, plekksepa-, määrimis-, tankimis-, tisleri- ja värvimistööde tegemiseks. Töövahendite komplekti kuulusid trellid, kontrollmõõteaparatuur, tööriistakomplektid ja rakised, suruõhukompressor ja kantav mootorpump M-300. Esistangele sai kinnitada vintsilt rakenduva tonnise tõstevõimega kraananoole. Elektritööriistade toiteks oli autonoomne elektrijaam ŽES-4 võimsusega 3,2 kW. 1950. aastatel sai Nõukogude armee nelja tüüpi välitöökodasid VAREM: polkudes, brigaadides ja diviisides teenisid vastavalt VAREM-1, VAREM-2 ja VAREM-3, tankidiviisides VAREM-4. Puit-metallfurgoonis KUNG-1 paiknes välitöökoda VAREM-3D. Hiljem monteeriti need kõik ZIL-157-le. Teiseks Nõukogude armees levinud töökojaks oli esimese põlvkonna liikuv autoremonditöökoda PARM, mida toodeti 1955. aastast. PARMi seadmed paiknesid kolme külgaknaga furgoonides SN, kus sai remontida peaaegu kogu militaartehnikat. 1954. aastast lasti mitmesuguste metallreservuaaride, tagalateenistuse kütuseseadmete ja varustuse remondiks välja töökoda ZIL-151 baasil loodi Nõukogude Liidus täiuslik autotsisternide baas, toimetamaks kohale kuni 4000 liitrit vedelkütust armee ja lennuväe liikurtehnika tankimiseks

Kaitse Kodu! 6/2013

Sõjaraud WIKIPEDIA

ZIL-151 paljude agregaatide konstruktsioon, põhiparameetrid, kabiini välimus ja esiosa kujundus laenati analoogsetelt Ameerika autodelt, eriti ammutati inspiratsiooni Studebakerilt

PRM-54, mis oli identne ZIS-150 šassiil paikneva töökojaga.

Autotsisternid ja tankurid ZIL-151 baasil loodi esmakordselt Nõukogude Liidus täiuslik autotsisternide baas, toimetamaks kohale kuni 4000 liitrit vedelkütust armee ja lennuväe liikurtehnika tankimiseks. Sellesse programmi kuulusid lihtsad autotsisternid ABTS-28-151 ja ATS-4-151 anistriveoki vee ja kütuse veoks ning kaht torudest tüüpi tankurid: kütusetankur valmistatud AT3-3-151 ning vee- ja õlitankur VMZ-ZIL-151. Kanistriveoki kandekonstruktkatseeksemplarid loodi 1957. sioonil paiknes ja 1958. aastal. See oli madalate 144 kanistrit servadega platvormkastiga ZISkogumahtuvusega 151, mille torudest valmistatud kandekonstruktsioonil paiknes 2880 liitrit. 144 kanistrit kogumahtuvusega 2880 liitrit.

Peamisteks raketikomplekside teenindajateks olid ZIS-151D šassiile ehitatud varjestatud juhtmestikuga tankurautod 8G11 (1955–1956) ballistiliste keskmaarakettide R-12 tankimiseks vesinikperoksiidiga ning 8G17 (1956–1958) kuni 1959. aastani välja lastud raketikomplekside, aga ka ballistiliste rakettide R-11 ja R-11M tankimiseks oksüdeerijaga. Teiseks eritehnika liigiks olid universaalsed kompressorijaamad 8G33 (1956–1957) ballistiliste keskmaarakettide täitmiseks suruõhuga. Juba 1958. aastaks oli olemas mõnikümmend ZIS-151 šassiile ehitatud süsteemi raketikomplekside teenindamiseks. Näiteks varasemate operatiiv-taktikaliste raketikomplekside R-11 ja R-11M teenindamiseks kasutati spetsiaalseid lintšassiil Kaitse Kodu! 6/2013

tankureid: raketikütusega tankimiseks seeriast 8T114, oksüdeerijaga tankimiseks seeriast 8G17. Olid veel mitmesugused katse- ja kontrollimasinad (8N15, 8N154 ja 8N16), juhtimismasinad (8N221), iseliikuvad kompressorijaamad (8G33 ja 8G33U), auto varuosade (8T39) ja lisatarvikute veokid (8T326 ja 8T339), hoidlaveok (8T328), neutraliseerimis- ja pesemisjaam (8T311) ning autokraana (8T22). Kasutatud kirjandus Справочник отечественных многоцелевных армейских полноприводных грузовых автомобилей. URL (kasutatud juulis 2013) http://www.voengruzovik.ru/. Грузовые автомобили. 22.10.2012. VOKRUGDA: Энциклопедический сайт, посвященный военной техники годов 1946–1991. URL (kasutatud juulis 2013) http:// vokrugda.com/avtomobili-sovet/gruzovie-avtomob-3.html. Автомобили ЗИС/ЗИЛ: ЗИС-151 и его модификации. Справочник отечественных многоцелевных армейских полноприводных грузовых автомобилей. URL (kasutatud juulis 2013) http://www.voengruzovik.ru/ZIS-151. html#&panel1-1. Тюрин, Лев 2012. История ЗИС-151, или как горьковчанин неожиданно стал москви. 4X4. Израиль. ру_лит. URL (kasutatud juulis 2013) http://www.4x4israel. com/forum/viewtopic.php?t=3562&sid=0d7ebfdf5b2818fb6d bbba4519abe2c9. Передний ведущий мост автомобилей ГАЗ и ЗИЛ. Устройство автомобиля. URL (kasutatud juulis 2013) http:// autonotes.info/perednij-vedushhij-most-avtomobilej-gaz-i-zil/. ЗИС-151. Завод им. И. А. Лихачева /ОАО «ЗИЛ»/. Автомодельное бюро. URL (kasutatud juulis 2013) http:// www.denisovets.ru/zil/zilpages/zis151.html. 4,5 тонный грузовой автомобиль ЗИС-151. II. Военные автомобили ЗИЛ. Вооружение, военная техника и форма одежды русской армии и ВМФ в ХХ веке. URL (kasutatud juulis 2013) http://cris9.narod.ru/autowagen_zis151.htm. ЗИС-151 (1946–1958 гг.). WWW.TELENIR. NET: Техническая и гуманитарная литература. URL (kasutatud juulis 2013) http://www.telenir.net/ tehnicheskie_nauki/avtomobili_sovetskoi_armii_1946_1991/ p2.php#metkadoc44.

Ajalugu

Rapla maleva noorte kaks aastakümmet Kaitseliidu Rapla maleva noorteorganisatsioonide tegevus sai alguse 1992. aastal, kui Toomas Tõnissoni eestvedamisel (või tagantlükkamisel) alustasid tegevust Varbola noored Tiiu Oppi ja Heli Nevski juhendamisel.

tegevusi. Noorte Kotkaste maleva pealiku ametis on olnud Toomas Tõnisson, Aivo Rahuoja ja Jaak Kukk, alates 2006. aastast peab seda ametit Jaan Kukk. Kodutütarde ringkonna vanemad on olnud Katrin Talu, Margit Kadak, Kaie Kensap-Kukk, Riina Peterson ja Eli Sukles. Praegu juhib Raplamaa kodutütreid Rita Merekivi.

LEHO ROHTLA, RITA MEREKIVI Rapla maleva noorteinstruktorid

apla maakonna esimesed kodutütred ja noorkotkad andsid tõotuse 24. veebruaril 1993 maakonnalinna Vabadussõja mälestusmärgi juures. Nende tegevus oli ärgituseks kogu maakonnale. Noorkotkaste tegevust malevas juhendas Toomas Tõnisson, kodutütreid Katrin Talu. Peatselt lisandusid Kadri Väli ja Helmut Mangus Lelle noortega ning Eidapere noored rühmajuhtide Aivar Hermanni ja Jaak Rossiga. Raikküla noored apla maakoondusid Tiit Kaljaskonna pooliku ja Taavi Jõesare esimesed juhtimise alla. Üsna kodutütred ja pea alustati tegevust Kodilas, Kaius, Vigalas noorkotkad andsid ning Kärus. Mõne aasta tõotuse 24. veebjooksul tekkisid rühmad ruaril 1993. Järvakandis, Juurus, Alus, Haimres, Loodnal, Hageris, Keavas, Raplas, Kabalas, Märjamaal, Kaereperes ja Kohilas. Osa tekkinud rühmi tegutses seni, kuni noortejuhtidel jaksu jagus, paljud aga tegutsevad tänini.

Maleva tasandil korraldatakse algusaastatest peale valdavalt kodutütarde ja noorkotkaste ühis-

Palju huvitavat Aastate jooksul on kujunenud mitmeid traditsioone: jalutukäik maavalitsuse hoonest kirikuaeda, kus uutel liikmetel on võimalus anda tõotus, aasta kotka ja tütre valimine, temaatilised suvelaagrid, ühislaagrid Tallinna noortega, suvelõpulaagrid, sügismatkad, kevadine Mini-Erna eelvõistlus, mida 2011. aastast nimetatakse MiniPõrgupõhjaks, aastalõpukoondus, talvelaagrid. Paljusid neist korraldatakse tänini. On olnud põnevaid tegevusi nii rühmades kui ka malevas: rõõmu valmistamise päev, vimplivõistlus, näitepäev, talvetrall Palukülas jt. Korra kuus kutsus mõni rühm teised enda juurde nädalavahetuselaagrisse. Kohale mindi tavaliselt ühis- või valla sõidukiga. Kaasa löödi ka üle-eestilistes ettevõtmistes. 1996. aastal korraldati üle-eestiline noorkotkaste suvine suurlaager Raplamaal Palukülas ning kodutütarde

LIIS PÄRNA

Rapla noorteorganisatsioonide 20. aastapäeva tähistamine 2012. aasta aastalõpukoondusel

Noorteinstruktoritena on noorte tegevust korraldanud Kaire Soomets, Margit Kadak ja Kaie Kensap-Kukk. Praegu on noorteinstruktorid Liis Pärna ja Leho Rohtla.

Kaitse Kodu! 6/2013

ANTS LEPPOJA

Kuue- kuni kaheksapäevased noorkotkaste ja kodutütarde suvelaagrid on olnud Rapla malevas tavalised. Igal suvelaagril oli oma moto ja teema: „Eestlus võidab“, „Jää ellu!“ jne. 1995. aastal sai Alu mõisas alguse aasta kotka ja tütre valimine. Esimesed tiitlikandjad olid Tanel Soobik ja Eleri Valter. Tänaseks on sellest ettevõtmisest kujunenud iga-aastane mainekas üritus, mis annab osalejatele uusi teadmisi ja on noorte seas oodatud.

LOE LISAKS NOORTE KOTKASTE AJALOO RAAMATUT „MEHENA MEESTE RIDADESSE“ Noorte Kotkaste 83. aastapäeva aktusel esitleti Jõgeva Kultuurikeskuses Noorte Kotkaste taasloomise aega käsitlevat ajalooraamatut „Mehena meeste ridadesse“. Ligi 300-leheküljelises ajalooraamatus antakse ülevaade, kuidas (taas)algas töö Noorte Kotkaste malevates, nimetatakse inimesi, kelle eestvedamisel kasvasid ideedest välja reaalsed tegevused, ja räägitakse, millised on olnud noorte tegevused tänase päevani. Lisaks tekstidele ilmestab raamatut hulk fotosid. Raamatu valmimisele aitas kaasa 18 inimest ning tööd juhtis kolmeliikmeline toimetuskolleegium. Raamatu peatoimetajaks oli Merike Jürjo.

Lusti jätkub Kui 1992. aastal alustati kümnekonna liikmega, siis 2002. aastal oli kodutütreid 112 ja noorkotkaid 123, praegu on kodutütreid 102 ja apla malev noorkotkaid 88. Uusi korraldas liikmeid lisandub igal aastal. Esimestest noorüleriigilise kotkastest on sirgunud Mini-Erna 2008. mehed, kes hoolitseaastal, see kulges vad pere eest ja kellest paljud on leidnud Varbolast Kohilasse. rakendust kaitsejõududes. Esimestest kodutütardest on sirgunud tublid naised, kes pühenduvad perele ja kannavad edasi isamaalisi väärtusi.

Aastalõpukoondusel tähistasime Noorte Kotkaste Rapla maleva ja Kodutütarde Rapla ringkonna 20. tegevusaastat. Koonduse aukülaliseks oli 1938. aastal Kodutütarde ridadesse astunud Linda Einama. Noorte Kotkaste Rapla maleva juhatus otsustas anda hoolsuspaela Hannes Brükile, Juhan Laanemetsale ja Silver Niinemetsale aktiivse ja eeskujuliku tegevuse eest. Malevapealikut Jaan Kukke tunnustati Lembitu Ristiga. Võeti vastu uusi kodutütreid ja noorkotkaid, noortele anti üle 37 väljateenitud erikatse märki, rühmajuhtidele jagati tunnustusi ning tänu avaldati noorte tegevust toetanud inimestele.

VALLO UNGA

Rapla noorkotkad Rootsis võistlemas

RITA MEREKIVI

2012. aastal osalesid Rapla noored Kalevi võimlemispeol Tallinnas, võideti sõjalis-sportlik võistlus Mini-Erna, löödi edukalt kaasa esimestel kodutütarde olümpiamängudel Saaremaal, nooremate kodutütarde matkamängul, noorkotkaste oskusvõistlustel, suvises suurlaagris Paunkülas, läbiti Kuperjanovi rada, löödi kaasa Rootsi sõjalisel mitmevõistlusel ja laskevõistlustel Põlvas.

Ajalugu

Lisainfo

suurlaager Lelle mõisa pargis. Raplasse on toodud sõjalis-sportliku luurevõistluse Mini-Erna esikoht. Rapla malev korraldas üleriigilise Mini-Erna 2008. aastal, see kulges Varbolast Kohilasse.

„Elame veel!“ — 2000. aasta Rapla noorte suvelaager

Raplas on noortele abiks kaitseliitlased ja naiskodukaitsjad, toetajaliikmed, omavalitsused, koolid, noortekeskused ja paljud sõbrad. Kaitse Kodu! 6/2013

RICHARD CATON WOODVILLE, JR.

Ajalugu Majuba künka lahing oli esimese Buuri sõja olulisim kokkupõrge

Esimene Buuri sõda: kui talupojad võitsid võitmatuid Impeeriumid peavad laienema. See on programmeeritud nende eksistentsi loogikasse. Erand polnud ka kuninganna Victoria aegne Suurbritannia. MART HELME

uutunud 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul tööstuslikuks suurvõimuks, mis oma majandusmudeli elus hoidmiseks vajas lakkamatult võimalikult odavat tooret, tööjõudu ja turge, tungis Inglismaa võimsa laevastiku toel kõige kaugematesse maailma nurkadesse. Sealjuures toetas Suurbritannia ekspansiooni sisemine demograafiline surve, mis viis Briti saarte elanikke kolonistidena kõikjale, kus terendas rikastumise, aga vahel ka lihtsalt parema elu võimalus. Kaupmeeste ja kolonistide eel või järel – kuidas kusagil – tulid Briti administratsioon ja sõjavägi.

Võidujooks Aafrikas 19. sajandi teisel poolel viis Euroopa suurriikide võidujooks Aafrikas, milles liidripositsiooni pärast võistlesid Inglismaa ja Prantsusmaa, Lõuna-Aafrikas aga Inglismaa ja Saksamaa, britid kokkupuutesse 17. sajandil hollandi päritolu uusasukate buuride (boer tähendab kohalikus, afrikaani keeles 40

talupoega) Lõuna-Aafrikasse rajatud riikide – Transvaali ja Oranje Vabariigiga. Londonis sündis samal ajal idee ühendada kõik Lõuna-Aafrikasse jäävad Briti kolooniad ühtse administratsiooni juhtimise all olevaks konföderatsiooniks. Paraku pidid sellega lisaks killustunud, omavahel sõdivatele ja arengutasemelt Inglismaa euroopalikele relvajõududele vaid lühiajalist vatsupanu osutada suutvatele pärsimaalastele nõustuma ka buurid. Viimaseid Briti krooni valitsuse alla minek ei veedelnud. Samas oli Transvaal 1870. aastatel äärmiselt keerulises olukorras. Vaenulikud suhted suulude ja teiste kohalike rahvastega põhjustasid lakkamatuid kokkupõrkeid, mille tulemusena olid paljud farmerid sunnitud oma kodu maha jätma. Regulaararmee puudumine ei võimaldanud buuridel konfliktipiirkondi alaliselt efektiivsete relvajõududega mehitada. Lisaks mängis otsustavat rolli arvuline ebavõrdsus: püssidega relvastatud buure oli sõja korral kümnetele tuhandetele üksnes odade ja nuiadega relvastatud neegersõdalastele vastu astumas vaid käputäis. Seetõttu sõltusid buurid julgeolekuliselt üha enam

aupmeeste ja kolonistide eel või järel — kuidas kusagil — tulid Briti administratsioon ja sõjavägi.

Kaitse Kodu! 6/2013

Ajalugu

Briti armee kohalolekust ja otsustavusest võitluses kohalike hõimujuhtide ning kuningate vastu. Ka majanduslikult oli Transvaal kollapsi äärel, seda sisemiste poliitiliste lahkhelide, saamatu administreerimise ja elanikkonna peaaegu olematu maksudistsipliini tõttu. Nii pole midagi imestada, et kui britid Transvaali 1877. aastal hõivasid ja Briti uue kolooniana annekteerisid, ei avaldanud buurid sellele mingit vastupanu. Transvaali juhtide poliitilised protestid britte ei kõigutanud. Ent nagu Napoleon III on tabavalt öelnud, et tääkide abil võib küll võimule tõusta, ent tääkide otsas on väga ebamugav istuda, avastasid ka britid üsna pea, et buuride valitsemine on keerulisem kui nende riigi okupeerimine.

ajanduslikult Koguni vastupidid. Suulude hirmust oli Transvaal vabanenud buurid kollapsi äätundsid, et nüüd on rel, seda sisemiste neil brittidele vastupanu osutamiseks poliitiliste lahkhelide, senisest oluliselt saamatu administreevabamad käed. Omal rimise ja elanikkonna moel juhtus Lõuna- peaaegu olematu Aafrikas 19. sajandi maksudistsipliini lõpul seega sama, mis enam kui sada tõttu. aastat varem oli juhtunud Põhja-Ameerikas, kus inglased purustasid Seitsmeaastase sõja (1756–1763) ookeanitagustel lahingutandritel prantslased ja vabastasid sel viisil oma kolooniate asukad hirmust sattuda Prantsusmaa võimu alla. Ka seal oli tulemuseks kolonistide mäss Londoni maksupoliitika vastu, mis viis lõpuks Ameerika Ühendriikide sünnini.

Buure juhtis kõrgeima juhina kindral Piet Joubert, kes jätkas pärast sõda oma rahva juhtimist poliitikuna

Talupoeg pöördus abi saamiseks oma kogukonna poole. Vihased buurid haarasid relvad ja astusid maksukogujatele vastu. Puhkes tulevahetus ja britid tapeti. WIKIPEDIA.ORG

Buuride esialgne leplikkus uue võimuga hakkas kaduma, kui selgus, et inglased pole võimelised (või tahtelised) riigi majanduslikku olukorda parandama, küll on nad aga resoluutsed maksukogujad ja uute maksude kehtestajad. Oma isiklikke vabadusi kõrgelt hindavaid buure ajas see vihale. Seda viha ei leevendanud ka asjaolu, et inglased purustasid 1879. aastal Transvaali (õigemini buure) alaliselt ohustanud suulud.

TEXASE ÜLIKOOL

Buurid hakkavad vastu

Esimese Inglise-Buuri sõja põhjused olid seega paisu taha kuhjunud. Oli vaja veel vaid ajendit. Nagu niisugustel puhkudel sageli, sai sõja puhkemise ajendiks tühine, ajaloo seisukohast naeruväärnegi konflikt ühe buuri talupoja ja Briti maksukogujate vahel. Kui talupoeg keeldus maksu maksmast, konfiskeerisid inglased tema vankri. Brittide punased kuued ja tumedad püksid muutsid nad Aafrika kollakashallil taustal buuridele headeks sihtmärkideks

Kaitse Kodu! 6/2013

Ajalugu

buuride alistumispakkumisi vastu võtmast ning kapituleerusid alles pika piiramise järel nälja ja janu tõttu.

ELIZABETH SOUTHERDEN THOMPSON

Ka esimeses Inglise-Buuri sõjas peetud välilahingud olid mastaape arvestades tagasihoidlikud, sest buuride kogujõud küündis vaid 7000 meheni, kellest vahetult sõjas osales vaid 3000. Inglaste kogujõud piirkonnas jäi aga vähemakski kui 3000 meest.

Uhkusest ja julgusest inglastel puudust polnud, taktikalisest mõtlemisest aga küll

Teade sellest levis kulutulena ja kõikjal üle Transvaali asusid buurid moodustama relvasalku. Vaikelust astusid välja ka buuri poliitilised liidrid, kes kuulutasid välja Transvaali taasiseseisvumise.

Sõda algab 16. detsembril 1880 ründasid buurid Pretooriast Transvaali garnisonidele täienduseks saadetud Briti sõjaväekolonni, nõudes enne rünnaku alustamist selle juhilt vabariigi territooriumilt lahkumist. Kolonel, kes üksust juhtis, keeldus. Järgnevalt langesid buuride rünnakus nii tema kui ka enamik tema sõduritest. Siinkohal on oluline märkida, et buuride relvaüksused moodustati täielikult vabatahtlikkuse alusel ning kuigi kõiki püssi all olevaid buure juhtis kõrgeima juhina kindral Piet Joubert, valis iga üksus oma ohvitserid ise. Seetõttu olid üksused ebavõrdse suurusega, sest populaarsemate ja oskuslikumalt tegutsevate ohvitseride juhtimise alla kogunes rohkem mehi. Raskerelvastust buuridel polnud. Seevastu olid nad kõik suurepärased ratsutajad ja enamik nendest ka täpsuskütid. Viimane asjaolu seletub buuride jahimeheoskustega, aga ka nende kasutada olnud püssidega. Nimelt olid peaaegu kõik buurid relvastatud ühelasuliste püssidega, mis tähendas, et möödalaskmise korral jahil tuli senine saakloom unustada ja hakata uut otsima. Ka muidu oli täpsuslaskmine buuride hulgas populaarne ja ei peetud ilmselt ühtegi laata ega külapidu, kus mehed poleks laskmises võistelnud. Kohe sõja algul blokeerisid buurid kõik Briti garnisonid. Viimased olid väikesearvulised ja ka sealsed rajatised kehvad või alles ehitamisel. Sellest hoolimata keeldusid eranditult kõik Inglise ohvitserid 42

Oluline on muu. Nimelt see, et brittidele lõppesid kõik kokkupõrked lüüasaamise ja masendavate inimkaotustega. Tüüpiline on selles kontekstis sõja suurimaks peetav Majuba lahing 27. veebruaril 1881, kus inglased täielikult purustati. 554 inglasest langes 93, sai haavata 133 ja võeti vangi 58. Buuride kaotused olid üks tapetu ja viis haavatut.

Vastase alahindamine tõi kaotuse Brittide totaalse fiasko esimeses Buuri sõjas põhjustasid kaks tähtsat asjaolu. Esiteks alahindasid nad täielikult vastast, eelkõige selle võimet talle tuttaval maastikul ning kohaliku elanikkonna toetusel paindlikult tegutseda ja initsiatiivi hoida. Teiseks iseloomustas Inglise väejuhatust sõjaline saamatus. Uhkusest ja julgusest inglastel puudust polnud, taktikalisest mõtlemisest aga küll. Muide, kui buurid kandsid lihtsaid ja maastikku hästi sobituvaid rõivaid, siis inglased kasutasid endiselt ajaloost tuntud punaseid kuubesid ja tumesiniseid pükse, mis pakkusid Aafrika kollarittidele kashallil taustal buuridele lõppeideaalset märklauda. Sõja sid kõik üheks tulemuseks oligi kokkupõrked punaste kuubede kadumine lüüasaamise ja Inglise sõdurite seljast.

masendavate inimkaotustega.

Ebaedu Transvaalis seadis Londoni raske valiku ette: kas leida kiiresti ressursse, millega kaugel kallist sõda jätkata, või leppida ajutiselt alandusega, suuriiklik uhkus alla neelata ja buuridega rahu teha. London otsustas viimase kasuks ja 6. märtsil 1881 sõlmiti relvarahu, millele 23. märtsil järgnes Pretooria konventsiooni nime all tuntud rahuleping. Buuride võit polnud siiski päris plekitu. Nimelt saavutasid nad küll omavalitsuse, kuid seda Briti krooni alluvuses. Viimane väljendus selles, et kõik Transvaali välissuhted, aga ka suhted kohalike rahvastega jäid Londoni kontrolli alla. Maailmas pälvis buuride võit ometi suurt tähelepanu ja ka sõjaajaloolisest seisukohast oli tegemist märkimisväärse sündmusega. Oli ju käputäis hajusalt võitlevaid geriljasid võitnud võitmatuks peetud impeeriumi regulaararmee. Kaitse Kodu! 6/2013

Militaarturism

Metsavendade jälgedes Harjumaal MARTIN ANDRELLER Metsavendluse uurija

isaks autentsetele punkrikohtadele näeb mõningaid rekonstruktsioone ja üht autentset punkrit ka Harjumaa ja Tallinna muuseumides. Nendelgi on oma osa Eesti vastupanuliikumise jäädvustamisel ja tutvustamisel.

Metsavennad Harjumaal Metsavennad tegutsesid nii Harjumaal kui ka Tallinnas. Linnas viibimine oli dokumentideta metsavennale küll ohtlik, kuid samas andis inimeste rohkus ja teistsugune keskkond võimaluse ennast paremini peita. Muidugi ei osatud metsavendi linnadest kuigivõrd otsida ja seetõttu oli linnas varjamise aja jooksul võimalik isegi pidevast stressist leevendust leida. Linnas oli kergem hankida ravimeid ja muud varustust, kergem oli ka rahva sekka kaduda, rääkimata transpordivahendite kasutamsest ja hankimisest. Metsavennad Helmut Valdma ja Kalju Heli võtsid jõudu kasutades ööl vastu 10. detsembrit 1947 Relvastatud Võitluse Liidu (RVL) tarbeks Tallinnast sõiduauto Ford V-8. Autot juhtinud sõjaväeosa nr 20805 autojuht Tereponok leiti hiljem surnuna.

Sama autot kasutas RVLi üksus paarkümmend päeva hiljem Koeru panga röövimisel, mis lõppes paraku organisatsioonile suurte kaotustega. Aegviidu raudteejaamas arreteeriti Heli ja tapeti lätlane Nikolai Lõssenkov. 31. detsembril alustas julgeolek RVLi liikmete arreteerimist ja organisatsiooni likvideerimist, mida osaliselt tehti Harjumaal ja Tallinnas.

ERAKOGU

Jätkame möödunud aastal alguse saanud metsavendade jälgedes sammumist Harjumaal, kus tänase haldusjaotuse järgi on punkrikohti inventariseeritud kaheksa.

Aegviidus tulevahetuse ja arreteerimisega tipnenud metsavendade operatsioon oli vaid esimeseks suuremaks ebaõnnestumiseks. Metsavendi hukkus Harjumaal rohkem kui 150.

Tabara metsavendade punkrikoht ja mälestuskivi Tabaras asub langenud ja vangistatud metsavendade mälestustahvel kirjaga Metsavend Nikolai Lõs„29 XI 1944 † Herbert Madar senkov oli küll pärit Lätist, kuid peitis end võõrvõimu † Oskar Sillaveer. Artur eest Eestis Kütaru, Johannes Meldeste, Johannes Krossmann, Artur Lindman“ nende punkri asukohas. Johannes Meldeste mõisteti tribunali 27. veebruari 1945 otsusega surma. Artur Kütaru arreteeriti 11. detsembril 1944 ja mõisteti tribunali 27. veebruari 1945 otsusega 10+5 aastaks Magadani oblastisse vangilaagrisse. Ta vabanes 15. juunil 1956. Johannes Kroosman (nime õige kir-

WWW.OLDCLASSICCAR.CO.UK

Metsavennad Helmut Valdma (vasakul pildil) ja Kalju Heli võtsid jõudu kasutades ööl vastu 10. detsembrit 1947 Relvastatud Võitluse Liidu tarbeks Tallinnast sõiduauto Ford V-8

ERAKOGU

Kas tead midagi, mida meie ei tea? Saada vihje, kuidas rubriik huvitavamaks muuta aadressil kaitsekodu@kaitseliit.ee Kaitse K i K Kodu! d ! 6/2013

Militaarturism

japilt) arreteeriti 14. detsembril 1944 ja mõisteti teti samuti 10+5 aastaks vangilaagrisse. Kõik selle punkrilahinguga seonduv ei ole veel selt selge, näiteks Artur Lindmani saatust, sarnaselt paljudele, tuleb veel selgitada.

Tabara metsavendade punkrikoht ja mälestuskivi Geograaﬁlised koordinaadid: B: 59°9’9.42” L: 24°11’39.19”

Porksi metsavendade punker RMK

tkaLoobu jõe vasakul kaldal, Vihasoo külast ja KotkaIlumäe teeristist umbes kaks kilomeetri lõuna pool asus Porksi metsavendade punker. Jõe kaldast üle rksi endise Sillaotsa metsavahi heinamaa asub Porksi nusoo – seal see punker oligi. Joosep Ojala on meenueal, tanud: „Meie esimene punker oli Porksi soo peal, skil olime seal kolm venda, õde elas Vihasoo veskil (oli möldri naine), tema kaudu oli side muude inisus, mestega. Sinna, kus meie punker jõekaldas asus, sisenesime meie mööda üht langenud puud, mis vaht oli selle tarvis sinna pandud. Sillaotsa metsavaht hes (Kustav Ploompuu) teadis seda ja oli meiega ühes nõus.“ vess-Märtsis 1945 läksid metsavennad üle jõe Joavesnud nu kile – teadaolevalt keegi nende asupaika ei reetnud miisja metsavennad segasid lihtsalt jälgi oma liikumiskut test ja paiknemisest. Pärast kuuajalist eemalolekut riga pöörduti Porksi punkrisse tagasi. Seest vineeriga ülelöödud punker oli puutumata – riiulil olid alles tud Saksa granaadid ja eemal puu all sinna visatud vintpüss. 1945. aasta sügisel tuli Ojala metsast väljaa ja uaril hakkas kaluriks, kuid arreteeriti 23. veebruaril use 1948 ja mõisteti mõne kuu pärast tribunali otsuse 25+5 aastaks GULAGi vangilaagritesse, kustt ta vabanes 23. veebruaril 1963.

Punker Kose lahedal

Punkrikohad

Pikemalt võib lugeda selle piirkonna kohta raamatust „Mets on vend“, mille autorid on Jaan Kruusvall ja Villi Jahilo.

Metsavendade punkrid muuseumides

RIIGIARHIIV

Metsavendade punker Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe lossis

Tallinnas Pirita tee 56 asub Eesti Ajaloomuuseumi üks osa – Maarjamäe loss. Selle ekspositsioonis on 1994. aastast autentne, st metsavendade poolt tegelikult kasutatud teisaldatav punker. Ajaloolane ja arheoloog Mati Mandel on talletanud punkriga seonduvat: „Tegemist on kiiresti (kahe ja poole tunniga) kokku pandava ja veelgi kiiremini (poolteise tunniga) lahti võetava punnitud laudadest viilkatusega majakesega. Onni pikkus on 3 m, laius 2 m, kõrgus keskelt samuti 2 m. Ehitise ühes otsaseinas leidus kerge uks, teises kuue väikese ruuduga aken. Kummaski seinas on kohakuti kaks nari, keskel akna all väike laud (vajaduse korral sai ka viimase ümber seada magamisasemeks). Kaitse Kodu! 6/2013

Ardust kirdes metsas on punkrikoht, kus langes 4. novembril 1945 metsavend Ludvig Kiviloo. Punkriaugus on rist kirjaga „Ludvig Kiviloo mõrvatud“. Geograaﬁlised koordinaadid: B: 59° 8’20.77” L: 25°23’48.98”

Vas Vasaristi-Valgejõe metsavendade punkri met koht koh Geo Geograaﬁ lised koordinaa naadid: B: 5 59° 31’4.92” L: 25 25° 45’52.2”

Porksi metsavendade punker P G Geograaﬁ lised koordinaadid: B B: 59°31’57.61” L:: 25°47’58.99” L

RMK

Militaarturism

Ludvig Kiviloo punkri koht Ardu lähistel

Aegviidu metsavendade punkri koht Kohalike inimeste teada varjasid metsavennad end selles punkris pärast 1945. aastat, kuid kes nad olid ja mis neist sai, ei ole teada. Geograaﬁlised koordinaadid: B: 59° 17’38.93” L: 25° 37’49.32”

Alansis Johan Pitka memoriaali monumentide hulgas on mälestuskivi metsavendadele kirjaga „Au kangelastele, kes relvaga käes võitlesid Eesti vabaduse eest 1940—1978. Langesid ja puhkavad nimetutes haudades“. Geograaﬁlised koordinaadid: B: 59°07’54.49” L: 25°09’07.29”

Lisainfo

Alansi memoriaali mälestuskivi ÜLESKUTSE Riigimetsa Majandamise Kes Keskus on pärandkultuuri programmii raames iinventa inventariseeritud rise i Eestis 159 metsavendade punkrikohta. See on o väike osa omaaegsetest punkritest. Kui Kaitse Kodu! Kod lugejatele on teada mõne punkri asupaik või me metsavendadega seotud lugu kas Harjumaalt või mujalt Eestist, siis selline teave on uurijatele väga oodatud. Kontakti saab toimetuse vahendusel.

ERAKOGU

Metsavendade punker Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe lossis

Kaitse Kodu! 6/2013

Militaarturism

STEN OJA

Metsavendade punker Okupatsioonide Muuseumis

Toitu valmistati tellistest kokku seatud miniatuursel pliidil. Sooja andis siiski rohkem lõhkilõigatud plekkvaadist valmistatud ahi. Kuna see jahtus kiiresti, onni seinad olid aga õhukesed, tuli lisaks tekile sageli ka kasukas peale võtta. Mäletatakse, et kui õhtul ulatus temperatuur 30 soojakraadini, siis hommikuks langes see mõnikord alla nulli. Majakeses oli veel ka puust kast toiduainete (kartulite, lihapurgi ja piimanõu) hoidmiseks. Seda kasutati ühtlasi istepingina.

Metsavendade punker Eesti Sõjamuuseumis

Aega veetsid onni asukad peamiselt kaardimänguga. Muidugi kuulati ka raadiot. Raadioakut laeti koorelahutaja alusele kinnitatud Saksa jalgratta dünamoga. Kasutamist leidis see kahel ehitamisjärgsel talvel Harju- ja Läänemaa piiril Sooniste kandis. Ehitis ei olnud siiski mõeldud sõjalise tugipunktina, vaid varjupaigana talve üleelamiseks. Punkrit on kasutatud ka Relvastatud Võitluse Liiduga seotud inimeste tabamiseks. Seda ajal, kui punkriehitaja oli sattunud julgeoleku võrku ja pidi kohale meelitama tabamiseks Liiduga seotud inimesi.“

Suveks, mil karjamaal liikus palju võõrast rahvast, võeti onn lahti. Siis kasutati enda varjamiseks lihtsamaid peidupaiku, näiteks kaks meest tegid endale lehtla. Talveks seati onn jälle kokku ja siis võis ta maksimaalselt peavarju pakkuda kuni kaheksale inimesele. Pidevalt elati seal siiski kolmekesi, vaid ühel korral oli majakeses korraga 7 meest.

Praegu on punkri sisemus külastajale eksponeeritud paremini kui siinsetel, 1996. aastal tehtud fotodel.

Metsavendade punker Eesti Sõjamuuseumis Viimsis Mõisa tee 1 asuvas Eesti Sõjamuuseumi ekspositsioonis on eksponeeritud ühe metsavendade maa-aluse punkri rekonstruktsioon. Seinalt saab infot metsavendluse kohta ja külastajal on võimalik punkrilael oleva luugi kaudu ka ise punkrisse sisse minna.

ESM

Metsavendade punker Okupatsioonide Muuseumis

Tallinnas Kaitseliidu peastaabi kõrval Toompea 8 asuvas Okupatsioonide Muuseumis on oktoobri lõpuni väljas näitus „Metsavennad!“, mille ühe osa moodustab Põrgupõhja punkri täismõõtmetes makett. Lisaks saab stendidelt aimu metsavendade tegevusest, organiseerumisest ja saatusest. Elu-olu tutvustab eraldi slaidfilm „Elu metsas“. Kaitse Kodu! 6/2013

Kaitsetahe SISEKAITSEAKADEEMIA

Riigikaitseõpetus kasvatab kaitsetahet Riigikaitseõpetust on Eesti koolides õpetatud veidi üle 20 aasta, see on muutunud nii koolide juhtkondade kui ka õpilaste hulgas järjest populaarsemaks. MARI-LIIS MÄND Kaitseministeeriumi kaitseväeteenistuse osakond

ümnaasiumi riiklikku õppekavasse jõudis riigikaitseõpetus valikainena 2011. aastal. Alates 2008. aastast on riigikaitseõpetust õpetavate koolide arv järjepidevalt kasvanud ja 2012/2013. õppeaastal õppis riigikaitset ligi 4000 õpilast 149 koolis üle Eesti. Riigikaitseõpetuse eesmärgiks ei ole sõdima õppimine, vaid õpilaste kodanikuteadlikkuse kasvatamine, aluse panemine riigikaitse põhimõtete mõistmisele ja valmisoleku kujundamine vajadusel kodumaad kaitsta. Seega on riigikaitseõpetus lojaalsust ja kaitsetahet kasvatava olemusega. Eesti julgeolekupoliitika alustes on välja toodud, et riigi julgeolek tagatakse NATO ja Euroopa Liidu liikmesuse toel. Neist esimene on oma kollektiivkaitselise olemusega Eesti julgeoleku ja kaitse nurgakivi.1 Kollektiivkaitse rakendumise põhieelduseks on esmane iseseisev kaitsevõime,2 mille alustalaks omakorda rahva kõrge kaitsetahe. 1 2

Üheks kaitsetahte kasvatamise võimaluseks koolides on riigikaitseõpetus. Et välja selgitada, kas riigikaitseõpetust õppinud ja mitteõppinud õpilaste kaitsetahte tase erineb, viisin 2013. aasta veebruaris läbi uuringu. Uuringu korraldasin elektroonilise poolstruktureeritud ankeetküsitlusena 24 Tallinna gümnaasiumi õpilaste seas. Tulemuste võrreldavuse tagamiseks kuulusid valimisse nii riigikaitseõpetust õppinud kui ka mitteõppinud õpilased. Kokku sain õpilastelt tagasi 630 korrektselt täidetud ankeeti, millest 287 olid riigikaitseõpetust õppinud ja 343 mitteõppinud õpilaste vastused.

Kaitsetahte mõiste Ankeetküsitluse koostamiseks teoreetilise materjali ja erinevate dokumentidega tutvudes selgus, et kaitsetahte mõiste ei ole Eestis üheselt määratletud, mistõttu oli keeruline paluda õpilastel seda hinnata. Seetõttu oli vajalik ka kaitsetahte mõiste

Kas tead midagi, mida meie ei tea? Saada vihje, kuidas rubriik huvitavamaks muuta aadressil kaitsekodu@kaitseliit.ee

Eesti julgeolekupoliitika alused 2010. Jõustunud 17.05.2010. — Riigi Teataja I 2010, 22, 110, lk 4. Riigikaitse strateegia 2010. Jõustunud 01.01.2011. — Riigi Teataja III, 05.01.2011, lk 7.

Kaitse Kodu! 6/2013

Kaitsetahe

Tabel. Riigikaitseõpetust õppinud ja mitteõppinud õpilaste kaitsetahte määratlemise erinevused Riigikaitseõpetust õppinud õpilased

Riigikaitseõpetust mitteõppinud õpilased

vaba tahe, motivatsioon, kodumaa-armastus

vaba tahe, kohustus, kultuuri kaitse

harvem seostamine sõja ja relvaga

sagedasem seostamine sõja ja relvadega

kaitsetahte seostamine kollektiivkaitsega

kaitsetahte seostamise turvalisusega

relvale alternatiivide väljatoomine

mittesõjalise aspekti väljatoomine

riigikaitseõpetuse ja kaitsetahte kasvu seostamine

seos elu raiskamise ja konﬂikti korral Eestist põgenemisega

Joonis. Õpilaste hinnang oma kaitsetahte tasemele 44

Pigem kõrge

33 21

Ei tea, ei oska öelda

Kõrge

17 8

Pigem madal

12 6

Madal

9 0

Riigikatiseõpetust õppinud õpilased

määratleda. Selleks lisasin ankeeti küsimuste jada, milles palusin õpilastel esmalt oma sõnadega selgitada, mida tähendab nende arvates kaitsetahe, seejärel hinnata oma kaitsetahte taset viiepallisel skaalal ja lõpuks põhjendada oma hinnangut. Sellise järjekorra tulemusena mõtlesid vastajad läbi, mida tähendab nende arvates kaitsetahe, kui kõrgeks nad seda enda puhul hindavad ja miks nad seda just nii hindavad. Küsimusele „Mida tähendab sinu jaoks kaitsetahe?“ anti 496 vabavastust – 239 riigikaitseõpetust õppinud ja 257 mitteõppinud õpilastelt. Vastuseid analüüsides selgus, et riigikaitseõpetust õppinud ja mitteõppinud õpilased määratlevad kaitsetahet erinevalt (vt tabel „Riigikaitseõpetust õppinud ja mitteõppinud õpilaste kaitsetahte määratlemise erinevused“). Õpilaste vastuste analüüsi ja kollektiivkaitse põhimõtet arvestades koostasin järgmise kaitsetahte definitsiooni: vabast tahtest motiveeritud valmisolek liitlaste saabumiseni riigi turvalisuse säilitamise eest välja astuda ja koos liitlastega rünnakule vastupanu osutada.3 Definitsiooni mõte ei muutu ka juhul, kui liitlaste aspekt välja jätta: vabast tahtest motiveeritud valmisolek riigi turvalisuse eest välja astuda ja rünnakule vastupanu osutada. Kuna aga nii Eesti julgeolekupoliitika alused kui ka riigikaitse strateegia toovad esile, et Eesti julgeolek tagatakse kollektiivkaitse põhimõttele tuginedes, lisasin definitsiooni kollektiivkaitse aspekti. Ühe uuringu olulisima tulemusena võib esile tuua riigikaitseõpetust õppinud ja mitteõppinud õpilaste kaitsetahte taseme erinevuse. Riigikaitseõpetust õppinud õpilased hindavad sagedamini kui riigikaitseõpetust mitteõppinud õpilased oma kaitsetahet kõrgeks või pigem kõrgeks (vt joonis 3 4

25 %

Riigikatiseõpetust mitteõppinud õpilased

„Õpilaste hinnang oma kaitsetahte tasemele“). Taseme erinevust kontrollisin T-testi4 arvutades. Sain olulisuse tõenäosuseks p=0,01. Saadud tulemust vaatlesin olulisuse nivool p≤0,01, mis kinnitas, et riigikaitseõpetust õppinud ja mitteõppinud õpilaste hinnangute erinevus oma kaitsetahte tasemele on statistiliselt väga oluline ja riigikaitseõpetust õppinud õpilaste kaitsetahe on riigikaitseõpetust mitteõppinud õpilaste omast kõrgem.

õib spekuleerida, et ehk oli riigikaitseõpetust õppinud õpilastel kaitsetahe juba enne kursuse läbimist kõrgem.

Võib spekuleerida, et ehk oli riigikaitseõpetust õppinud õpilastel kaitsetahe juba enne kursuse läbimist kõrgem. Uuringu tulemused näitasid siiski, et riigikaitseõpetust mitteõppinud õpilastest enamik leidis, et riigikaitseõpetuse kursuse läbimine võiks nende kaitsetahet suurendada, ja riigikaitseõpetust õppinud õpilased kinnitasid, et riigikaitseõpetuse kursusel osalemine on nende kaitsetahet kasvatanud. Lisaks võib tulemustest esile tuua, et nii riigikaitseõpetust õppinud kui ka mitteõppinud õpilased leidsid üksmeelselt, et riigikaitseõpetus on vajalik õppeaine.

Vaba tahte eelised Jooniselt nähtub ka, et 21% riigikaitseõpetust õppinud ja 29% mitteõppinud õpilastest ei ole osanud oma kaitsetahte taset hinnata. Viimaste ebakindlus oma kaitsetahte taseme hindamisel võib olla selgitatav sellega, et nad ei ole riigikaitseõpetuse ainekavas ettenähtud teemadega süvitsi kokku puutunud ja seetõttu puuduvad neil taus-

Deﬁnitsioon on koostatud ainult kõnealuse uuringu tulemusi arvestades ega pretendeeri lõplikule tõele. Paarisvõrdluse test, mis annab vastuse, kuivõrd tõenäoliselt erinevad kogumid teineteisest (Tooding, Liina-Mai 2007. Andmete analüüs ja tõlgendamine sotsiaalteadustes. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus., lk 154).

Kaitse Kodu! 6/2013

Kuigi gümnaasiumi riiklikus õppekavas on riigikaitseõpetus valikaine, on osa koole selle kas ainult noormeestele või kõigile õpilastele kohustuslikuks teinud. Nii osales ka uuringus koole, kus riigikaitseõpetus on kohustuslik. See andis võimaluse võrrelda riigikaitseõpetust vabatahtlikult ja kohustuslikult õppinud õpilaste kaitsetahte taseme erinevust. Võrdluse tulemusena selgus, et respondendid, n oluline, et kes õppisid riigikaitseõpetust riigikaitsevabatahtlikult, hindasid oma õpetus jääks kaitsetahte taset kõrgemalt kui need, kes õppisid riigikaitse- koolidesse valikaiõpetust kohustuslikult. Samuti nena ja õpilased olid nii riigikaitseõpetust õppisaaksid ise valida, nud kui mitteõppinud õpilased üksmeelel, et riigikaitseõpetus kas nad soovivad peaks olema kõigile õpilastele seda õppida. vabatahtlik.

Seega on noorte kaitsetahte kasvatamise seisukohalt oluline, et riigikaitseõpetus jääks koolidesse valikainena ja õpilased saaksid ise valida, kas nad soovivad seda õppida või mitte. Vaba tahte olulisust kaitsetahte tekkimisel kinnitab ka teooria ning õpilaste vastuste ja Eesti julgeolekupoliitiliste dokumentide alusel koostatud kaitsetahte definitsioon.

Uuring andis vastuse Uuringu läbiviimine ning saadud tulemused olid siinkirjutajale huvitavad, kuid kindlasti vajab valdkond edasi uurimist. Leidsin uuringu tulemusena vastuse oma küsimusele, kas riigikaitseõpetuse ja kaitsetahte vahel on seos: tulemused näitasid, et riigikaitseõpetuse läbimine suurendab noorte kaitsetahet. Leian, et Eesti riigi jätkusuutliku julgeoleku tagamiseks on riigikaitseõpetuse edasipidine arendamine ja populariseerimine vajalik. Käesolev artikkel ei kajasta kõiki uuringu tulemusi, nendega on võimalik tutvuda autori koostatud magistritöös „Kaitsetahte seos riigikaitseõpetusega Tallinna gümnaasiumite näitel“, mis on kättesaadav Sisekaitseakadeemia raamatukogu veebilehel aadressil http://riksweb.sisekaitse.ee/index. asp?action=102&tid=56702. Sisekaitseakadeemia on siseministeeriumi haldusala kõrgkool, mis valmistab kutse-, kõrg- ja magistrihariduse tasemel ette spetsialiste sisejulgeolekuasutustele, sealhulgas politseile, piirivalvele, päästealale, samuti justiits- ning maksu- ja tollisüsteemile. Neis valdkondades tehakse ka teadus- ja arendustööd ning pakutakse juba töötavatele spetsialistidele täiendkoolitust kõigis erialastes küsimustes. Loe lisaks Reinhold, Erik 2008. Kaitsetahte kasvatamiseks on vaja enamat kui tahet. — Sõdur 5, lk 34—39.

SISEKAITSEAKADEEMIA

Kuna enamikus Eesti koolides saavad õpilased ise valida, kas soovivad riigikaitsekursuse läbida või mitte, on riigikaitseõpetuse kui õppeaine arendamise seisukohalt oluline välja selgitada põhjused, miks õppeainet valitakse või see valikust kõrvale jäetakse. Uuringu tulemustest selgus, et kõige

enam valitakse riigikaitseõpetust põhjusel, et see tundub huvitav, kõige sagedamini jäetakse valimata seetõttu, et puudub teave selle õppeaine kohta. Et riigikaitseõpetus õpilastel teadmatusest valimata ei jääks, on vaja korraldada koolides riigikaitseõpetust tutvustavaid infotunde. Seal kohtuksid õpilased riigikaitseõpetajaga ning saaksid ülevaate õppeaine sisust ja erisustest võrreldes teiste õppeainetega.

Kaitsetahe

tateadmised, mis aitaksid selles küsimuses seisukohta võtta. Asjaolu, et riigikaitseõpetust õppinud vastajatest 21% on jätnud oma kaitsetahte taseme määratlemata, näitab, et riigikaitseõpetuse tundides peaks õppeaine lõppeesmärgi saavutamisele rohkem tähelepanu pöörama. Edaspidistes uuringutes võib kaitsetahte definitsioon ebakindlust vähendada ja aidata vastajatel oma kaitsetahte taset määratleda.

Kaitse Kodu! 6/2013

Persoon

Ene Ergma — spiiker, akadeemik, naiskodukaitsja Ühel äikselisel maipäeval on Riigikogu esimees Ene Ergmaa tulnud Tartusse, oma kodulinna, Naiskodukaitse ringkonna baasväljaõppele. EHA JAKOBSON Tartu ringkonna naiskodukaitsja

ne Ergmaale ulatati Naiskodukaitsesse astumise avaldus täitmiseks vahetult pärast seda, kui ta oli jälginud teatraliseeritud ülevaadet Naiskodukaitse ajaloost. „See kõik oli väga huvitav vaadata, kuidas Naiskodukaitse tekkis, millega tegeldi. See oli seotud Esimese maailmasõja ja Vabadussõjaga, kus naised olid halastajaõed. Ja muidugi naisliikumine üldse, mis tõstis tõsisemalt pead 20. sajandi alguses. See on pikkade traditsioonidega,

on hea, et tuleme jälle selle juurde tagasi,“ räägib Ergma avalduse täitmise päeva meenutades. „Eks see naiste liikumine oma õiguste eest käi üles ja alla,“ arutleb Ergma, kes on nii Riigikogu esimees kui ka astrofüüsikust akadeemik. „Esimesena said naised valimisõiguse Ameerikas, rikkad naised võitlesid selle välja ja see sõltuski varanduslikust seisust. Teisalt, möödunud sajandi 50ndatel ei lastud naisastronoome USAs suurte teleskoopidega vaatlema,“ selgitab ta.

Uudishimu viib edasi Naiskodukaitse seostus Riigikogu spiikrile seni peamiselt kenade vormidega võidupüha paraadil: „Nii

Uudishimu saatis Ene Ergmat relvaõppel, relvadega polnud ta varem kokku puutunud

EHA JAKOBSON

Kas tead midagi, mida meie ei tea? Saada vihje, kuidas rubriik huvitavamaks muuta aadressil kaitsekodu@kaitseliit.ee Kaitse Kodu! 6/2013

Persoon EHA JAKOBSON

Ergma esimesed kokkupuuted naiskodukaitsjatega pärinevad tema liitumise eelsest ajast: pildil tutvub ta Naiskodukaitse messiboksiga 2011. aastal

ilus on, kui nad tulevad oma kenades vormides, see annab paraadile värvingut. Olen kuulnud, mida Naiskodukaitse teeb, aga ega päris oma silmaga näinud ole. Täna nägin siin ka palju noori naisi,“ lausub Ergma, kinrvan, et nii nitades, et see rõõmustab teda. naistel kui ka

meestel oleks Ene Ergma on tuntud oma tenvaja elementaarseid nisehobi poolest, selle mänguga alustas ta juba viieaastaselt. oskusi, näiteks teaAga naiskodukaitsjate hulgas da, mida teha siis, kui populaarse orienteerumisega juhtub õnnetus. pole ta tegelnud, kuigi leiab, et kaarditundmine ja metsas hakkamasaamine kuulub elementaarsete oskuste hulka, mida inimesed peaksid valdama. Baaskursusel jõuab Ergma aga hoopis relvatundi. „Ma ei ole kunagi laskmisega tegelnud, aga uudishimu ajab mind tagant. Uudishimu on see, mis inimesed liikvele ajab. Kas teate, mis on marsikulguri nimi? Curiosity. See tähendab uudishimu. Kui uudishimu on läinud, siis on inimesega lõpp,“ räägib ta. Ergma saabus äsja Prantsuse Guajaanast, kus lennutati üles eestlaste satelliit. „Kahjuks ei saanud ma seal olla kuni raketi üleslennutamiseni, sest lendu lükati ilma tõttu korduvalt edasi. Küll aga sain käe raketi külge panna ja ütlesin, et lennuta üles see meie pisike mutikas,“ räägib ta.

seal aviomotoristi hariduse ja oli allohvitser. Ta oli nende Eesti sõjaväelaste hulgas, kes võeti in corpore venelaste poolt üle, saadeti Venemaale virelema ning arvati hiljem Eesti Korpuse ridadesse, mis ilmselt tema elu päästis. Aga lennuväkke teda ei lubatud. Nii kõrgeks seda lennukooli taset siiski peeti, et tehti ohvitseriks. Miks peaksid inimesed liitma Kaitseliidu või Naiskodukaitsega? „Arvan, et nii naistel kui ka meestel oleks vaja elementaarseid oskusi, näiteks teada, mida teha siis, kui juhtub õnnetus,“ vastab Ergma. „Hiljuti vaatasin saadet, kus kõneldi sellest, kuidas tšetšeeni enesetaputerroristid 2002. aastal Nord-Osti teatri vallutasid ja eriüksuslased rgma peab sinna tundmatut närloomulivigaasi lasid. Need, kes kuks, et teatrihoonest välja toodi, surid suuremalt jaolt see- Eestis osalevad pärast, et nad pandi pärast riigikaitses ka väljatoomist selili lamama, naised. nende hingamisteed vajusid kinni ja nad lämbusid, selle asemel, et panna nad stabiilsesse külgasendisse, nagu naiskodukaitsjaile õpetatakse. Seda peaksid kõik inimesed oskama. Elame küll tehnikaajastul, kuid tehnika võib üles öelda: kaob elekter, kaob side, oled metsas ja vigastad end või eksid. Mida siis teha? See ei saa olla teoreetiline kursus ja Naiskodukaitses ongi praktiline kursus,“ arutleb ta.

Elementaarsed oskused on vajalikud Ene Ergmaal ei ole vanavanemate kaudu sidet Vabadussõja ega Kaitseliiduga, sest tema ema jäi orvuks 14-aastaselt ja ka isa vanemad surid varakult. Küll aga õppis tema isa kuulsas Eesti lennukoolis, sai Kaitse Kodu! 6/2013

Kodumaad ei saa valida Ergma peab loomulikuks, et Eestis osalevad riigikaitses ka naised. „Naiskodukaitsel on ju väga ilus 51

Persoon

nimi: kodu kaitse. Sellel on laiem tähendus kui igaühe enda kodu ja see on seotud sellega, millises Euroopa nurgas me elame. Kaitseliit, sh Naiskodukaitse on eelkõige militaarne organisatsioon. Võib-olla mõnele Kesk-Euroopa maale võime paista väikese sõjaka riigina, kuid peame endale aru andma, et väikerahvana pole me suutelised ülal pidama professionaalset palgaarmeed. Oleme näinud mõne naaberriigi toel, kuidas see mõjub kaitsetahtele. See on rikaste riikide lõbu. Meil on totaalkaitse ja ma pean õigeks, et ka naised on teadlikud ja valmis igasugusteks olukordadeks,“ selgitab Ergma.

aiskodukaitse

„Me peame alati mõtlema, koos Kaitseliikus me asume,“ jutustab duga on regioErgma edasi. „Kui elaksime Euroopa keskel, naalne organisatsioon poleks meil ehk sellist – Naiskodukaitsel on 15 organisatsiooni vaja. ringkonda. Kõigis maaKuigi NATO vihmavari on kondades on naiskodulai, siis kui me ise ei taha end kaitsta, ei taha seda kaitsjaid. teha ka NATO. Peame seda meeles pidama. Minu isa rääkis Eesti olukorrast enne sõda: Eestis oli elatustase ehk isegi kõrgem kui Soomes, sest Soome tagus oma vahendid Mannerheimi liinile, aga meie võtsime seda vabamalt. Ehk sellepärast julgesid nad ka vastu hakata,“ arutleb Ergma.

EHA JAKOBSON

Ja juba ajalukku süüvinud, mõtiskleb vastne naiskodukaitsja Ergma edasi: „Kes on praegu see õige ütleja, kas oleksime pidanud vastu hakkama? 1930ndatel oli kogu Euroopas kommunismivaimustus, arvati, et Venemaal ehitataksegi mingit ideaalriiki. Ega keegi ju teadnud, mis seal tegelikult toimub. Looduses on tihti nii, et kaosest võivad tekkida ilusad korrapärased struktuurid. 20. sajandi ajalugu aga näitab, et kahest suurest kaosest pärast

Esimest maailmasõda tekkisid kohutavad diktaatorlikud süsteemid. Ja pärast Teist maailmasõda jaotasid suurriigid maailma ära.“ Tema jutt jõuab ajaloost taas tänavpäeva, kuid siingi toob Ergma pidevalt võrdlusi lähemast ja kaugemast minevikust: „Me oleme liiga väikesed. Meil igaühel on vaja olla maksimaalselt kasulik ja inimesed peavad tundma, et me kaitseme oma maad. Vabadussõda oli meile peale surutud, tahtsime oma riiki ja kaitsesime oma maad. Nüüd öeldakse, et kasutasime lihtsalt ära võimaluse, sest Venemaa oli nõrgestatud – nii 1918. kui ka 1988. aastal. Ega väikeriik teisiti saagi, kui peab targalt kasutama talle ajaloo antud võimalusi,“ lisab Ergma. „Me ei tohi unustada, et meile pole omariiklus garanteeritud, me peame olema valmis igasugusteks arenguteks,“ jätkab spiiker. „Minu sügav soov on, et meie kaitsevägi, Kaitseliit, Naiskodukaitse ei satuks kunagi olukorda, kus olime 1940. aastal. Aga me peame olema valmis,“ ütleb ta.

Naiskodukaitse turvavaip Kuuldes, et Naiskodukaitses on palju teiste rahvaste esindajaid – näiteks Naiskodukaitse parimad laskurid on Ida-Virumaa venelannad –, leiab Ergma, et sel juhul toimub siin ju loomulik integratsioon ilma suurema kisa ja kärata. „Inimesed hakkavad aru saama, et maksude maksmise kõrval on veel midagi, mida saab oma maa heaks teha, kas või oma valmisolekuga appi minna. Selles mõttes on Naiskodukaitse kui vabatahtlik organisatsioon väga väärtuslik,“ kiidab Ergma. Ergma näeb palju positiivset ka kodukandiliikumises. Igal aastal sõidab ta läbi külad, mis on esitatud aasta küla kandidaadiks. Talle teevad head meelt ka väikesed seltsid, mis maakohtades tegutsevad. „Nad teevad oma rahva heaks üritusi, küsimata, mis ma selle eest saan, teevad südamest, ei ütle, et kui raha saame, siis teeme,“ lisab ta. „Naiskodukaitse koos Kaitseliiduga on regionaalne organisatsioon – Naiskodukaitsel on 15 ringkonda. Kõigis maakondades on naiskodukaitsjaid. See on suur jõud strateegilise julgeoleku seisukohalt,“ lisab Ergma.

Kursuse vaheajal õpetas Naiskodukaitse Tartu ringkonna instruktor Leane Morits Ergmale käevõru punumist

Kaitse Kodu! 6/2013

Naiskodu Naiskodukaitse

Mikitämäe naiskodokaitsjidõ ria’ tävvenivä’

Põlvamaa

Ku varõmb oll´ Mikitämäe Naiskodokaitsõh kats naist, sis minevä aastaga lõpuh liitu’ Naiskodokaitsõga viis Mikitämäe nuurt tütrekku. TOE ANU setomaa.ee

äide juhenda’ om Mikitämäel ka katõsa kodotütärd ja kümme nuurkotkast. Noorõ’ naiskodokaitsja’ toova’ vällä pall´o põhjusi, mille nä taa organisatsiooniga liitusi’. Päämidselt tuuperäst, õt Naiskodokaitsõ om näile nigu hobi, mis võimaldas murda’ rutiini.

Säidse naist ja latsõ’ Kokko om Mikitämäelt Naiskodokaitsõh säidse naist: Saarestiku Tiia, Saarestiku Sanna, Tillo Laura, Kanni Aide, Vako Sanna, Usina Marika ja Sisko Tiina. Tavalidsõlt jääs sääne mulje, õt kodomaa kaitsminõ ja Kaitsõliit om õnnõ miihilõ, kuna Naiskodokaitsõ jääs meediah tagaplaanilõ. Tiidminõ Naiskodokaitsõ kottalõ levis inämb tutvilt tutvilõ. Samah om pia kõigil perreh olnu’ ka mõni iihkujo, näütüsest piirivalvuri’ vai jahimehe’.

avalidsõlt jääs sääne mulje, õt kodomaa kaitsminõ ja Kaitsõliit om õnnõ miihilõ.

Mikitämäel tegutsõsõ’ Tiia ja Sanna juhõndamisõl ka latsõ’: Kodotütre’ ja Noorõ’ Kotka’. Mikitämäe koolilats Geisi oll´ üts edimädsi kodotütrit Mikitämäel. Kodotütrest läts Geisi just tuuperäst, õt võtta’ osa huvitavist tegevüstest ja saia’ kotost vällä. „Näütüsest kävemi’ purilennugiga lindamah,” kõnõl Geisi. Nuurkotkas Timo ütel, õt timä läts taaha organisatsiooni, kuna tuu om lõpus. Ideid Mikitämäe nuurilõ ürituisi kõrraldamisõst saava’ Tiia ja Sanna just eis’ läbikäutu’ laagridõst. Nuurkotka’, kodotütre’ ja naiskodokaitsja’ käävä’ Mikitämäel ühidselt kuuh. Nuurilõ tegevüste kõrraldaminõ nõud suurt eeltüüd ni Tiia ja Sanna om tämbägi koolivaheaja puhul kõrraldanu’ latsilõ matkamängu, koh osavõtjil tull´ meeskunnana kaardi perrä läbidä’ Mikitämäe keskusõh erinevit punktõ ja kohalõ joudõh täütä’ ettenättü’ ülesandit.

Naiskodokaitsja’ ja kaitsõliitlasõ’ Naisi sõnno perrä om pakutavit tegevüsi nii pall´o, õt kõõst jovvaki-i osa võtta’. Naiskodokaitsja’ võiva’ Kaitse Kodu! 6/2013

Mikitamäe

osalõda’ ka kaitsõliitlastõ tegevüsteh, kuigi kaitsõliitlasõ’ naiskodokaitsjidõ ummil mitte. Õgaüts löüd säält hindäle midägi olõnõvalt tuust, minka vasta kiäki huvvi tund. Ku om huvi söögitegemisõ vasta, saa osa võtta toitlustajidõ grupist, kiä tegevä’ laagritõh ja erinevil sündmüisil süvvä’, eis’ki pidodõl. Saarestiku Tiia om Naiskodokaitsõh olnu’ üle ütsä aastaga. Tuu aoga om tä käunu’ katõl koormusmatkal ja neläl laskmisvõistlusõl. Pääle tuu viil pallódõl tõistõl ettevõtmistõl, nuidõ siäh mägironimisõl ja hindäkaitsõkursustõl. Laskõvõistlustõl tulõ Tiia sõnno perrä vaihtõpääl lasta’ lesatadõh 40 lasku järest. Kanni Aide ja Tillo Laura olli’ varõmb kodotütre’, a Saarestiku Tiia avit näil liitu’ Naiskodokaitsõ organisatsiooniga. Vako Sanna ja Aide käävä’ Räpinä ütisgümnaasiumih, koh nä omma’ läbi tennü’ ka riigikaitsõtunni’. Tillo Laura käu Verska gümnaasiumih ja läbis samamuudu riigikaitsõoppust. Saarestiku Sanna om Mikitämäel vabatahtlik Noortõ Kotkastõ rühmä päälik. Algusõh tulõ nuuril naiskodokaitsjil katõ aastagaga läbi tetä’ nelli moodulit: esmaabi, toitlustaminõ ja side ni sõduri kursus. Huvitava faktina tulõ naiskodokaitsjidõ jutust vällä, õt sóoaastaga oll´ sõduri baaskursusõl naisi inämb ku miihi. Osa naisi läts tuulõ kursusõlõ, kuna tahtva’ minnä’ sõaväkke. Mehe’ näid imeligult kae-ei, a omma’ hoopis abivalmi’. Sóoaastaga läbisi’ esmaabikooltusõ sõduri baaskursusõ raamõh Laura, Aide, Marika ja Sanna. Mikitämäe naiskodokaitsja’ kuulusõ’ Naiskodokaitsõ Põlva ringkunna Räpinä jaoskunda, Kodotütre’ ja Noorõ’ Kotka’ Kaitsõliidu organisatsiooni. Veebruarih valiti Räpinä jaoskunna uvvõst juhist Kotovi Tuuli Verskast. Räpinä jaoskunna aseesinaasest sai Sisko Tiina Mikitämäelt. Põlva maakunnah om alla saa naiskodokaitsja. Näütüsest Mikitämäest suurõmbah kohah Verskah om naiskodokaitsjit vähämb ku Mikitamäel.

Kas tead midagi, mida meie ei tea? Saada vihje, kuidas rubriik huvitavamaks muuta aadressil kaitsekodu@kaitseliit.ee 53

Naiskodukaitse

Sakala naiskodukaitsja Evelin Lappalainen tagasikäiku sisse ei lülita TIINA OTT Naiskodukaitse Sakala ringkonna esinaine

akala ringkonna 2011. aasta naiskodukaitsja Evelin Lappalainen on Naiskodukaitse liige 2002. aastast. Ajavahemikus 2003–2011 oli ta Suure-Jaani jaoskonna esinaine ka seejärel aseesinaine. Ta on täitnud ka ringkonna juhatuse liikme kohustusi.

Evelin on multitalent Märkimist väärib eelkõige Evelini panus relvaõppe korraldamisse ning osalemine laskevõistlustel ja koormusmatkadel. Lisaks sellele on ta alati aktiivselt osa võtnud maleva ürituste toitlustamisest, formeerimisest ja suurürituste korraldamisest.

Relvadega on Evelin sõber, käib ise harjutamas ja ei väsi teistele seletamast, kui olulised on tulemuste saavutamiseks töökus ja visadus. Tema kasvandike arvel on rohkelt sportlikke võite ja neid mitte ainult laskee, et teised mises. Sakala ringkonna sideei suuda alati ja staabigrupp saavutas Evelini temaga samjuhendamisel 2011. aastal erimu pidada, pole alagruppide võistlusel esikoha.

Südikus viib sihile

Evelini arust veel põhjus tagurpidikäik sisse lülitada.

Evelin ei ole täis liigset entusiasmi ega ole ka elust tülpinud. Pidevas katsetamistuhinas kandub tema uudishimu lihtsalt üle uutele, tema silmis veel saladuslikele tegevustele. Kuid isamaalist kasvatust ei ole ta kunagi unustanud. Loomulikult on ka Evelini tütrest Tairist sirgunud aktiivne naiskodukaitsja. Heatahtliku ja rahuliku loomuga Evelinile meeldib trotsida ühiskondlikku arvamust ja aeg-ajalt

NKK SAKALA RINGKOND

Naiskodukaitse Sakala ringkonna liikmed iseloomustavad Evelini järgmiselt: „Ta on tubli ja aktiivne, samas mitte selline igasse ilmakaarde hüpleja. Lihtsalt selline multitalent, kes saab hakkama nii rännakutel usside kui ka laagrites noortega. Tal on suurepärane võime vaigistada hüsteerikuid ja ehmunud lapsi. See, et ta neid nii hästi mõistab, tuleneb arvatavasti tema kõrgelt arenenud ja tundlikust närvisüsteemist.“ tunneb ta lausa naudingut rutiinseid tavasid järgivate inimeste šokeerimisest ebahariliku käitumisega. Mari Raamoti jalgrattamatkal otsustas Evelin end tõeliselt proovile panna ja hankis ratta, millega mõistlik inimene sõidaks ainult poodi ja sedagi allamäge. Vooremaa tõusude ja languste läbimine sellise sõidukiga oli tõeline vägitegu, millega Evelin suurepäraselt hakkama sai. Kordagi ei tulnud tal mõttesse katkestada ega saateautosse ronida. See, et teised ei suuda alati temaga sammu pidada, pole Evelini arust veel põhjus tagurpidikäik sisse lülitada. Evelin on alati siiras ja valmis oma arvamust avaldama. Aga mis põhiline: tema arvamusega ka arvestatakse. Teda on tunnustatud korra ringkonna, neljal korral maleva, kahel korral keskjuhatuse ja korra Kaitseliidu ülema tänukirjaga. 2006. aastal autasustati teda Liiliaristi V klassi ja 2008. aastal Kaitseliidu Sakala maleva rinnamärgiga, 2010. aastal pälvis ta Kaitseliidu teenetemedali III klassi ning 2011. aastal Liiliaristi IV klassi. Kõige krooniks valiti ta Sakala maleva 2011. aasta naiskodukaitsjaks.

Kaitse Kodu! 6/2013

TRIIN TÕNSING sümboolikakomisjoni juht

äärtustame kodumaad – Naiskodukaitse. Nii kõlab Naiskodukaitse värske tunnuslause, mis valiti välja Naiskodukaitse sümboolikakomisjoni algatusel. Valimisele oli kaasatud avalikkus: nii naiskodukaitsjad ise kui kaasamõtlejad väljastpoolt organisatsiooni. Tunnuslause leiab edaspidi kasutust erinevates avalikkusele suunatud materjalides (plakatitel, voldikutes, bänneritel, Naiskodukaitse sümboolikaga esemetel jne). Kevadel tunnuslause valimiseks korraldatud võistlusele esitati 148 lauset. Naiskodukaitse sümboolikakomisjon valis neist välja seitse. Valiku aluseks oli tulevase tunnuslause vastavus organisatsiooni väärtustele ja tegevuspõhimõtetele, keeleline kõla ning laiapõhjalisus – see pidi kõnelema kogu organisatsioonist. Et selgitada välja lausetega seoses tekkivaid mõtteid, kutsuti inimesi osalema arvamusküsitluses. Osalejaid oli 180, neist 62 naiskodukaitsjat. Sõelale jäänud lause tekitas positiivseid emotsioone enamikus arvamusküsitluses osalenutes. Hinnangu tunnuslausete võimaliku mõju kohta Naiskodukaitse kuvandile ja mainele andsid ka paar avalike suhete valdkonna eksperti. Lõplikku otsuse Nais-

kodukaitse tunnuslause kinnitamiseks langetas Naiskodukaitse keskjuhatus. Esialgse variandi sõelale jäänud tunnuslausest pakkus välja Sakala ringkonna esinaine Tiina Ott. Ta rõhutas, et Naiskodukaitset eristab teistest vabatahtlikest organisatsioonidest just seos kodumaaga. Tiina töötab karjäärinõustajana ja oskab seetõttu hinnata väärtuste olulisust meie elus ja igapäevategevuses.

Naiskodukaitse

Naiskodukaitse tunnuslause on valitud

Tallinna ja Harju naistel jagub ühiseid huvisid AVE NAEL Naiskodukaitse Tallinna ringkond

Naiskodukaitse Tallinna ja Harju ringkonna avalike suhete grupi liikmed korraldasid 15. juunil esimese ühise täiendõppepäeva. Päeva eesmärgiks oli koostöö tõhustamine, teineteise kogemustest õppimine ja erialagrupi tegevustest lähtuvad ühised arutelud, seega veidi teooriat, natuke rohkem praktilist tegevust ja sekka ka ajude ragistamist. Vilgas tegevus ja arutelud kestsid õhtutundideni. Kahe ringkonna suhtlust ja koostööd tuleb tihendada, sest ühiseid huvisid on palju. Üksteiselt õppides saame veelgi targemaks.

Loteriitulu läks Elva perekodu toetuseks Elva Perekodus anti 1. juulil üle Tartu maleva maakaitsepäeval Naiskodukaitse heategevusliku loteriiga kogutud 960-eurone annetus ja valik sporditarbeid. Maakaitsepäeval korraldas Naiskodukaitse Tartu ringkond üle aastate heategevusliku loterii. Kuivõrd Kaitseliidu Tartu malev korraldas tänavuse maakaitsepäeva üritused Elvas, otsustasid naiskodukaitsjad toetada kohalikku perekodu. Lisaks sellele, et naiskodukaitsjad tegid loteriivõitude valmistamiseks usinalt käsitööd, aitasid auhinnalaua mitmekesistamisele kaasa ka sponsorid ja naiskodukaitsjate sõbrad: võita võis raamatuid, kontserdi-, teatri - ja muuseumipileteid, ettevõtete meeneid jne. Õnneloosil võitis iga pilet ja seetõttu kujunes loterii ülimenukaks ning naiskodukaitsjate rõõmuks koguti sellega rohkem kui 900 eurot. Oma osa lisasid ka Põhja-Tartumaa jaoskonna naiskodukaitsjad, kes suurendasid annetust jõulupeol korraldatud loterii tuluga.

TRIIN VILTROP

Annetuse üleandmisel Elva perekodus liitusid Kaitseliidu Tartu maleva esindajatega Tartu maavanem Reno Laidre ja Elva linnapea Toomas Järveoja. Rahalisele annetusele lisaks anti perekodule üle ka kaitseliitlaste ja naiskodukaitsjate kingitud spordivarustus.

Kaitse Kodu! 6/2013

Naiskodukaitse

Esmaabiinstruktorid Saaremaal: kuidas edasi? NELE PERNITS Naiskodukaitse Rapla ringkond

Naiskodukaitse ja Kaitseliidu esmaabiinstruktorid olid 14.—16. augustini koos Saaremaal Võhmas, et end täiendada ja olulistel teemadel arutleda.

MERLE OJASALU

Naiskodukaitse on nii endale kui ka Kaitseliidule koolitanud aastate jooksul juba ligi 50 esmaabiinstruktorit, kellest pisut vähem kui pooled osalesid ka keset suve korraldatud täiendkoolitusel. Suur osa õppepäevadest kulutati ise tundide andmisele ja aktiivõppemeetodite tundmaõppimisele. Nenditi, et esmaabiõppel saab edukalt aktiivõppemeetodeid kasutada, tuleb lihtsalt natuke mõelda ja vaeva näha. Lisaks viidi iga tunni osas läbi arutelu sisu üle, et kõik meditsiinilised ja esmaabialased küsimused saaksid vastused.

Naiskodukaitse Jõhvi jaoskond

Kasutati võimalust, et nii palju esmaabiinstruktoreid on koos, ja arutleti mitmete oluliste teemade üle. Näiteks seati grupitöö tulemusena prioriteedid esmaabi täiendõppe osas ehk selgitati välja, millist väljaõpet võiks saada naiskodukaitsja või kaitseliitlane, kes on baasväljaõppe või sõdurioskuste baaskursuse läbinud. Selgus, et esmaabiinstruktorite arvates on esmajärjekorras vaja liikmetele lahingumeditsiiniõpet.

Mõte Hiiumaale minna sai alguse varakevadise baasväljaõppe mooduli ajal, kui üks naiskodukaitsja pakkus, et võiks minna Hiiumaa maratonile. Ent kui juba saart külastada, tuleb teha seal ka väike huviretk. Mõeldud, tehtud: Alutaguse naiste ja kodutütarde ühine reis Hiiumaale sai alguse 1. juunil öösel kell 2.30 Jõhvist.

Arutluse all olid ka esmaabiõpe Kaitseliidu tegevliikme sõdurioskuste baaskursusel ja esmaabiinstruktorid ise ehk see, kellel on õigus esmaabi õpetada ja millised on instruktorite tasemed. Õppetöövälisel ajal leiti aega ka suvise Saaremaa nautimiseks, puugieemalduseks ja esmaabiteemadel vestlemiseks.

Alutaguse naispere jooksis Hiiumaal maratoni EVE JÜRGENSON

Maratonil said osaleda nii jooksjad kui ka kepikõndijad ning muidugi oli ka lastedistants. Üks Alutaguse naine oli nii tubli, et läks jooksma 3,7 kilomeetrit, aga et ta pisut eksis, läbis tõenäoliselt 10 km. Pärast maratoni külastasime kaht tuletorni, sõjamuuseumi, Ristimäge ja Hiiumaa Eiffeli torni ning jõudsime Hiiumaa malevkonda öömajale väsinute, kuid õnnelikena. Tagasiteel vaatasime Haapsalu renoveeritud raudteejaama ja lossivaremeid. Suur tänu Merlele, kes selle ürituse organiseeris.

Pärlipüüdjast, karu suurusest ja „sügamispuust” DIANA MIHKELSOO Naiskodukaitse Kose jaoskond

Kose jaoskonna naiskodukaitsjatel on traditsiooniks igal suvel matkamas käia. 6. ja 7. juulil viisid matkateed meid Lahemaale. Teekonda alustasime Kolgalt kuulsa Eesti maadleja, paljukordse maailmameistri Aleksander Abergi sünnikohast. Tutvusime rikka ajaloopärandiga Kolga mõisa ning mõisapargiga. Imetlesime Baltimaades ainulaadset tõllapesemiskanalit, sest ega tolmuse tõllaga sobinud mõisa ette sõita. Uskumatuna tundus fakt, et Eestis, ja seda just Kolga mõisas, on ametis olnud pärlipüüdja, kelle ülesandeks oli püüda jões elutsevaid ebapärlikarpe. Pärast Kolga mõisaga tutvumist siirdusime Altja loodusrajale. Testisime omal nahal looduslikku sääsetõrjevahendit — raudrohtu. Matkajuht Ene andis meile mitmesuguseid ülesandeid: „lahingupaarilistel“ tuli leida ja „pildistada“ looduses huvitavaid detaile, julgestada peegliga puulatvu või maapinda uurivat paarilist ning liigitada ravim- ja mürgitaimi. Altja rannal imetlesime looduslikku kivinäitust. Oandu matkaraja alguspunktis karu märgistatud kuusk andis aimu karu suurusest, rajal sai näha ka põdrakahjustusega kuuski ning metssigade „sügamispuud“. Teisel päeval matkasime Nõmmeveskilt Vasaristi ojani. Järskude tõusude ja langustega loodusrajal saime kinnitust naiskodukaitsjate hea füüsilise vormi ning huumorisoone kohta.

NKK KOSE JAOSKOND

Kaitse Kodu! 6/2013

Tehnikahuvilised Jõgeva maleva noorkotkad tulid mõttele teha vanast uus. Nad võtsid teenistussõidukite seast välja arvatud jalgrattad ja panid neile peale abimootori. Saadi igati korralik liikur, mida on võimalik kasutada nii õppustel kui ka tavaelus.

Noored

Vanad Rootsi rattad said abimootori

KARRI KAAS Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

miks selline tõsine töö ette võeti, selgitas Jõgeva maleva noorteinstruktor Kristian Vaarpuu: „Töö sai ette võetud, et pakkuda noorkotkastele võimalust tegelda tehnikaga, ise luua ning näha võimalusi, mida pakub vana ja uue kombineerimine.“ Rootsi sõjaväejalgratas Monark valiti sellepärast, et see on tehtud vastupidavast materjalist. Hiina võrri mootor on tõestanud oma vastupidavust ja tänu elektroonilisele süütele on käivitumine garanteeritud. „Nii sai ühendatud kaks head asja, mille sümbioosis tekkis kerge ja lollikindel ABIMOOTORIGA liikur,“ tutvustas Vaar- RATASTE TEHNILISED puu komponentide NÄITAJAD Mootori töömaht 79 cm3 valiku põhimõtteid.

Kommentaarid

teist kokkusaamist ja olid valmis pärast viiendat kogunemist. Praegu on Jõgeva maleval kolm abimootoriga jalgratast, plaanis on kokku panna veel kolm. Kavas on edaspidi rattaid aktiivselt kasutades propageerida lihtsaid, unustatud lahendusi, sest nendes peitub mõte. TESTIJA 1: Läbitud 180 km. Kõige suurem bensiinikulu on siis, kui kraan lahti jätta. Igati praktiline sõiduriist, mõttekas projekt, vaikne hääl — ühesõnaga super.

TESTIJA 2: Läbitud 100 km. Võib kindel olla igal maastikul, läbib metsa, ületab mägesid, saab seljas kanda, võib luurele minna.

TEHNILINE MEESKOND: Kindel, käivitub alati, kubatuuri kohta ökonoomne, ei kuumene üle.

Kaal 36 kg

Noored veetsid Jõgeva tehnikaklubis ühe õhtu nädalas. Esimese katsetuse läbisid masinad juba pärast

Kiirus kuni 50 km/h Kandevõime kuni 150 kg, haagisega 300 kg Küttekulu 1,7 l/100 km

Jõgeva noorkotkad kombineerimas uut ja vana

Kaitse Kodu! 6/2013

3 X NK JÕGEVA MALEV

Rootsi sõjaväe jalgratas enne...

... ja pärast ümberehitamist

Noored

Saaremaa Mini-Erna värskendas klassikat Saaremaal Kaarma ja Kärla valla territooriumil läbi viidud Noorte Kotkaste luurevõistluse Mini-Erna võitsid Harju noorkotkad Valgamaa ja Alutaguse noormeeste ees.

õistluse käigus tuli võistlejatel varustust kaasas kandes matkata 30 tunni jooksul umbes 30 kilomeetrit. Teel läbiti kontrollpunkte, kus tuli täita mitmesuguseid ülesandeid alates veetakistuse ületamisest ja vibulaskmisest ning lõpetades esmaabi andmisega. Lisaks mõningatele aastast aastasse tuttavatele ülesannetele tuli võistlejatel sel korral näidata leidlikust ja osavust ka mittetraditsioonilistel võistluskatsetel. Kaitseliidu Saaremaa maleva noorteinstruktor Raivo Paasmaa lähtus võitlust ette valmistades põhimõttest, et trass ja ülesanded oleksid poistele huvitavad ja ajendaksid neid kasutama ja arendama uusi võimeid ja oskusi. Nii kombineeriti üsna traditsioonilistest ülesannetest, nagu köiega

Kas tead midagi, mida meie ei tea? Saada vihje, kuidas rubriik huvitavamaks muuta aadressil kaitsekodu@kaitseliit.ee 58

laskumine ja vibulaskmine, harjutus, kus vibu tuli lasta poolel laskumisel köitel või hoopis kangil, pea alaspidi rippudes. Ka pole Mini-Ernal varem tulnud ületada jooksusilda: üle veetakistuse on veetud ujuvsild, mis oskamatu ületaja jalge all vee alla vajub. „Mini-Erna võiks olla iga kord kuidagi mittestandardne ja eriline, et poisid peaksid loovalt mõtlema,“ pani Paasmaa tulevastele Mini-Erna korraldajatele südamele ja tuletas meelde, et sellel võistlusel võistlevad juba täiskasvanud noormehed, mitte väikesed poisid. 17. korda korraldatud üle-eestilisel võistlusel MiniErna osalesid kõikide Noorte Kotkaste malevate võistkonnad, kellele pakkusid konkurentsi tänavusel Ernakesel hästi osalenud Kodutütarde Jõgeva ringkonna võistkond ning külalisvõistkonnad Lätist ja Leedust. Leedu poisid said võistlusel 7. ja lätlased 14. koha, kodutütred jäid lõpparvestuses kuueteistkümnendaks. Kaks võistkonda võistlust ei lõpetanud. Võistluse korraldasid Noorte Kotkaste Saaremaa malev ja Kodutütarde Saaremaa ringkond koostöös Kaitseliidu Saaremaa maleva ning Naiskodukaitse Saaremaa ringkonnaga. Kaitse Kodu! 6/2013

FOTOD: 6 X IRINA MÄGI, ÖSELFOTO

Noored

5 X LISETE VALS

Mikitamäe lapsed tutvustasid setu rahvaluulet

Suurlaagris saadi aimu võru ja setu pärimusest Kodutütarde ja noorkotkaste üleriigiline suurlaager korraldati tänavu 9.—13. juulini Põlvamaal Mammaste tervisespordikeskuses, kuhu kogunes 300 noort. Külas käisid ka sõbrad Lätist ja Leedust ning politseinike laste rühm.

enistest, 2002. aastast korraldatavatest suurlaagritest eristas tänavust võru ja setu pärimuse tundmaõppimine. Noored said osa Mikitamäe ja Orava folkloorirühmade esinemisest. Populaarne oli ka folkloori töötuba, kus mängimiseks sai haarata küll jaurami, küll pesulaua-kraabitsa. Loomingulist tegevust pakkus ka töötuba, kus valmisid puust, kangast, nöörist ja muudest jääkidest meelepärased esemed. Lisaks tuli kujundada oma gruppi iseloomustav vimpel ja etendada loositud sõnade põhjal näitemäng. Laste huvi köitsid ka setu rahvariiete esitlus ja Põlvamaad tutvustavad materjalid. 60

Laagrilisi tervitamas käinud kunagise rahvaluulekoguja ja keelemehe Jakob Hurda (Heino Sinivee kehastuses) külaskäik valmistas ette matkaks Taevaskotta, kuhu suunenistest, duv tee viib mööda sünnikohast 2002. aastast Hurda Lepa talust, mis kuulus korraldatavamatkarajal tutvustatest suurlaagritest vate mälestiste hulka. eristas tänavust Kaitseliidu noorteorvõru ja setu pärimu- ganisatsioonidele omase tundmaõppimine. selt kuulus laagrikavva sporti ja luuretegevust. Öökinos näidati „Viimset reliikviat“, mille põhjal tuli noortel hiljem matkarajal küsimustele vastata.

Programm sisaldas veel viktoriini, krapsakate tüdrukute kondiproovi ja karmide meeste mänge, laulmist, tantsimist jne – igaühele midagi. Kaitse Kodu! 6/2013

Noored Folkloori töötuba: „Kikas ütel´ kanalõ...“ Kohalik keelemees Jakob Hurt (Heido Sinivee) laagrilisi tervitamas

Tehnikahuvilised noored tegutsesid mudellennunduse töötoas

Kaitse Kodu! 6/2013

Pöörlevas autos said lapsed proovida, kui vastupidavad on turvavööd

Noored

Võrumaa Naiskodukaitse ja Kodutütred teevad koostööd HELI MAASLIEB Kodutütarde Võru ringkond

Juulikuu alguses käisid Võrumaa naiskodukaitsjad ja kodutütred koos lodjasõidul Emajõel Peipsi järvel. Sõit sai alguse Riigimetsa Majandamise Keskuse Emajõe-Suursoo looduskeskuse juurest ja kulges Peipsi poole. Teekonnal nägime või kuulsime küll ümbruskonda asunud linde ja loomi, kuid inimasutus on Suure Emajõe alamjooksul ülihõre. Loodus näitas meile aga mitmekülgset palet: saime nii vihma, tuult kui ka päikest. Veesulin meie ümber ja pilvepadjad taevas tegid päeva meeleolukaks ja meeldejäävaks. Tagasi sõitsime mööda Kalli jõge. Nautides üksteise seltskonda ja puhkust korraldasime lodjal ka naiskodukaitsjate ja kodutütarde ühiskoosolek. Naiskodukaitse Võrumaa ringkonna esinaise Kaisa Peedosaare juhtimisel arutleti, millistes vormides sujuks meie koostöö paremini ja kuidas saaks Naiskodukaitse ennast kodutütardele nähtavamaks teha. Otsustati, et kodutütarde augustikuu laagris korraldavad naiskodukaitsjad ühe töötoa.

Kamaris tõusti peaaegu lendu Kamaris 10.—14. juunini korraldatud lastelaagrisse kogunes veerandsada 6—18-aastast last ja noort. Lisaks Kamari küla lastele said laagrist osa ka teiste Põltsamaa valla külade lapsed ning Jõgevamaa noorkotkad ja kodutütred. Laagri teemaks oli „Tahaks lennata“ ja enamik tegevustest olid nii või teisiti seotud lennundusega: Põltsamaa noortekeskuse töötajate juhendamisel valmistati tuulelohesid, tutvuti paraplaaniga, käidi Ülenurme lennundusmuuseumis. Mõistagi mängiti mänge, lauldi karaoket, grilliti, võisteldi rannajalgpallis ja käidi ujumas.

KT VÕRU RINGKOND

PÄIVI-PÄÄSU KREUTZWALD

Laagri viimase päeva sisustas maakondlik matkamäng, kus 16 võistkonda läbis kontrollpunktidega matkaraja. Igas kontrollpunktis tuli näidata teadmisi ja oskusi, näiteks demonstreerida esmaabivõtteid ja laskmisoskust, läbida köisrada, teha jõuharjutusi jne. Matkamängul osalesid lisaks Kamari laagri lastele ka maakonna noorkotkad ja kodutütred, sest nende parim meeskond pääseb üleriigilisele matkamängule. Parimaid tunnustas ja auhinnad andis üle Kaitseliidu Jõgeva maleva pealik major Mati Kuusvere.

Nõmme noored orienteerusid Keilas Nõmme noorkotkad ja kodutütred on seadmas sisse tava korraldada kord kuus koos vanematega orienteerumisõhtu. 18. juunil sai Keila mõisa pargis teoks avaüritus. Start anti muuseumi kõrvalt. Rajale lähetati noor oma vanemaga või kaks last koos. Kellelgi osalemata ei jäänud ja lapsed utsitasid vanemaid tempokalt liikuma. Tagasiside oli positiivne, sest vanematele meeldis õhtul sportlikult aega veeta, koeraomanikud võtsid oma lemmikud kaasa, nooremad õed-vennad toodi vankriga ühes ja harrastussportlased võisid läbida raja joostes. Noored said näidata vanematele orienteerumisoskust ja harjutada tööd orienteerumiskaardiga.

Kaitse Kodu! 6/2013

esti vabariigi president Toomas Hendrik Ilves tervitas Kaitseliidu üksusi ja Soome külalisüksust ning pidas kõne. Seejärel saatis ta maakondadesse laiali võidutuled, kus kohalike omavalitsuste juhid viisid need omakorda edasi valdadesse ja linnadesse, et just nendest saaksid süttida jaanituled üle terve Eesti.

Võidupüha paraad korraldati tänavu Haapsalus. Võidupüha tähistab Eesti võitu Landeswehri üle Võnnu lahingus 23. juunil 1919.

Võidupüha

Võidupüha paraad Haapsalus

LAURI KREUTZWALD

PÄIVI-PÄÄSU KREUTZWALD

Paraadil osales 11 kompaniid, üks miinipildujarühm, neli tankitõrjerühma ja kolm orkestrit ning välja oli toodud 15 lippu. Paraadi rivistaja oli Kaitseliidu peastaabi ülem kolonel Kajari Klettenberg ja juhataja Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili. Kokku oli rivis 1017 inimest.

LAURI KREUTZWALD

MARKUS SEIN

EHA JAKOBSON

Kaitse Kodu! 6/2013

Meelelahutus

ERAKOGU

Aivar Kivisiv 2012. aastal pärast võidupüha paraadi Tartus Kaitseväe Ühendatud Õppeastuste Kõrgema Sõjakooli kursandist poja Oskari, tütre Anu-Mari ja pesamuna Kaarliga

Aivar Kivisivi pani raamatut kirjutama ohutunne Möödunud aasta lõpul esitles Tallinna maleva kaitseliitlane Aivar Kivisiv oma raamatut „Kolmas Vabadussõda“, mis algab Venemaa presidendi Vladimir Putini külaskäiguga Tallinna ja lõpeb kaitselahingutega Sinimägede liinil. KARRI KAAS Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Räägi natuke endast: kes sa oled, mida teed? Olen sündinud 1963. aasta jõulude paiku Tallinnas ja suurema osa elust ka siin elanud. Hariduselt olen õpetaja. Lõpetasin 1990. aastal Tallinna Pedagoogilises Instituudis (praegune Tallinna Ülikool) üldtehniliste distsipliinide ja tööõpetuse eriala, seega olen pedagoog-insener. Pärast ajateenistust Nõukogude armees ja kõrgkooli lõpetamist siirdusin abikaasa ja pisipojaga Hiiumaale õpetajaks. Seda ametit pidasin ainult poolteist aastat. Seejärel olin Hiiumaal elektrivõrgu dispetšer ja alustasin eraettevõtjana, millega olen tegelnud tõusude ja mõõnadega siiani. Olen tegelnud müügi, koolituse, IT-valdkonna, trükiteenuste, kirjastamise ja pro-

Kas tead midagi, mida meie ei tea? Saada vihje, kuidas rubriik huvitavamaks muuta aadressil kaitsekodu@kaitseliit.ee 64

jektijuhtimisega nii äris kui ka mittetulundusvaldkonnas. Praegu töötan Kaitseliidu valveüksuses, ent selle kõrval tegelen endiselt ka projektidega. Olen lahutatud ja mul on kolm last, neist kaks täisealised. Millal ja miks sa üldse kirjutama hakkasid? „Kolmas Vabadussõda“ on mu esikromaan. Enne olen kirjutanud artikleid ajalehtedesse ja arvamuslugusid internetiportaalidesse. Raamatu kirjutamise või dokumentaalfilmi tegemise mõtted tekkisid mul 2004. aasta paiku, kui üritasin ühe tuntud uuriva ajakirjanikuga teha filmi Venemaa varjatud tegevusest Eesti riigiaparaadis. Kahjuks ei tulnud sellest midagi välja ja ühel hetkel mõistsin, et teiste peale ei saa lootma jääda, vaid tuleb kõik ise ära teha. Samas enesekindluse leidmine, et minust võiks kirjanik saada, võttis üsna palju aega. Mis ajendas just sellist raamatut kirjutama? Pärast pronksiööd sain aru, et pääsesime üle noatera tõelisest verevalamisest. Samas mõistsin, et oht ei ole kuhugi kadunud ja Putini Venemaa ambitsioonid maailmas aina kasvavad. Astusin seepärast ka kohe Kaitseliitu, mida olin endale juba viis aastat lubanud, aga tegudeni ei olnud jõudnud. Pärast Gruusia sõda oli mulle selge, et mingis formaadis on varsti meie kord. Seda mõtet oli teistele väga raske selgeks teha, välja arvatud mu poliitiKaitse Kodu! 6/2013

Meelelahutus

kutest sõbrad, kes on praegugi minuga sama meelt. Mõistmiseks on vaja taustateadmisi, mida enamikul inimestel ei ole, ja neid vestluskaaslasele ühe õhtuga anda ei saa. Seega ei jäänud mul muud üle, kui hakata raamatut kirjutama. Ilukirjandusliku žanri valisin selleks, et keeruline seletus ei muutuks kuivaks ja põnevus ahvatleks lugema võimalikult paljusid inimesi. ERAKOGU

Sa nimetad oma raamatus paljusid tegelasi õige nimega. Miks just selline lähenemine, mitte umbmäärasem ja hüpoteetilisem? Kas see sinus kõhklusi ei tekitanud? See raamat ei ole päris tavapärase malli järgi kirjutatud. Ta algab minevikust ja suundub tulevikku ühtse voona, selle tulevikuosa võiks piltlikult nimetada tulevikumälestusteks. Pronksiööl olid toimetamas väga konkreetsed inimesed ja neid teiste nimedega nimetada oleks kummaline. Kuigi raamat siirdub tuleviku, ei saa ronksiööl olid ka selles osas konkreetsetest isikutest päriselt loobuda, sest toimetamas muidu ei tundu seal kujutatud väga konktulevik enam nii tõepärane ja reetsed inimesed ja usutav ning hakkab kahjustama raamatu terviklikkust. neid teiste nimedeKõhklusi selle juures muidugi ga nimetada oleks oli. Peale jäi siiski otsus enamik kummaline. nimesid sisse jätta. Peale eelkirjutatud argumentide tekkis veel küsimus, kui palju võib üldse avaliku elu tegelastest kirjutada ja nende tulevikutegevusi prognoosida. Kui mõnedel tegelastel ongi peas vaenulikud plaanid ja mina oma teosega nende tegevusvabadust piiran, kas see on siis kuritegu?

Praegu töötab Aivar Kivisiv Kaitseliidu valveüksuses, mille kõrvalt veab võimalusel ka projekte

endas usu ja kindluse leidmine, et saad ülesandega hakkama. Teiseks peab endast olukorrad, tunded ja maailmavalu läbi laskma, et saavutada tõepärast ja mõjusat pilti, mis ka lugejat haaraks. Kui minu teksti vaadata, siis see on kohati üsna kurnav. Täielikku kõrbemist ma ei kartnud. Lasin käsikirja paljudel tuttavatel ja sõpradel lugeda ning palusin ausat kriitikat. Kuidas on raamat vastu võetud ja kuidas sellel läinud on? Hoolimata reklaami ja meedia tähelepanu puudumisest ning arvestades, et olen avalikkusele tundmatu, on müüginumbrid head. Esmastest kohustustest olen jagu saanud, kuid kasumisse jõudmiseni läheb veel aega. Loomulikult pole see midagi erilist, kuid kevadeks oli vähemalt 300 inimest selle raamatu ostnud. Järelikult see kõnetab lugejat ja suust suhu reklaam ongi ehk kõige ausam.

Raamatuesitlusele tuli kohale parajalt palju rahvast, teiste hulgas ka tunnustatud kirjamees Andrus Kivirähk

Mis oli selle raamatu kirjutamisel kõige raskem? Kas oht kõrbeda kõhklusi ei tekitanud? Kui sul on idee ja kontseptsioon ning sulg n-ö jookseb ja tead, kuhu välja pead jõudma, siis mis seal ikka keerulist. Võib-olla siiski kaks asja. Esiteks Kaitse Kodu! 6/2013

MERLE NURME

Kui palju on sinu raamatu avaliku elu tegelastes neid endid ja kui palju nendest loodud kuvandit? See on raske küsimus. Mõnda neist inimestest tunnen isiklikult, keda vähem, keda rohkem, mõnda olen jälginud ajakirjanduses ja tuttavate hinnangute kaudu. Selge on see, et mida paremini ma inimest tunnen, seda tegelikkusele sarnasem ta raamatus on. Nende puhul, keda ma isiklikult ei tunne, olen loonud pigem oma kuvandi kui kasutanud laiade masside või meedia loodut.

Uudised

Kindral Laidoneri näitus Varssavis Poola Armeemuuseumis on avatud näitus kindral Johan Laidoneri elust ja tegevusest ning Kaitseliidu ja Poola Küttide Liidu sidemetest 1920.—1930. aastatel. Laidoneri kontaktid Poolaga algasid juba enne Esimest maailmasõda. Sõjakooli päevil tutvus ta poolatar Maria Kruszewskaga, kellega ta abiellus 30. oktoobril 1911. Laidoneri initsiatiivil loodi 9. veebruaril 1930 Eesti-Poola Selts, mille auesimeheks ta valiti. 1928. aastal külastas kindralleitnant Laidoner Poola riigi taassünni kümnenda aastapäeva puhul Varssavit. Poola riigipea marssal Józef Piłsudski osutas Laidonerile erilist tähelepanu. Tema kingitud fotot pühendusega kindral Laidonerile saab näha ka sellel näitusel. Ka Laidoneri 1939. aasta Poola-visiit kujunes suurejooneliseks sündmuseks algusest lõpuni. Kindral Laidoner oli Poolas populaarne, ta sai hulga isiklikke kirju, rahvas tervitas teda kõikjal. Poola ajakirjanduses ilmus umbes 50 artiklit tema külaskäigu kohta. Poola president Ignacy Mościcki andis Laidonerile üle Poola kõrgeima aumärgi, 1713. aastal kuningas August II asutatud Valge Kotka ordeni. Lisaks sõjaväele tegutsesid nii Eestis kui ka Poolas vabatahtlikud riigikaitseorganisatsioonid, millel oli suur ühiskondlik-poliitiline mõjujõud. Kaitseliidu ja Poola Küttide Liidu kontaktid juhatas sisse Kaitseliidu staabiülema kolonelleitnant Jakob Vende juhitud delegatsiooni visiit Poolasse 4.—9. augustini 1926. Eesti-Poola riiklike suhete ja mõlema maa kaitseorganisatsioonide lähenemise kõrgaeg algas 1930. aastal. Sellele järgnesid arvukad vastastikused külaskäigud. 19. jaanuaril 1933 alustas kümnepäevast visiiti Poolasse Kaitseliidu ülem kindralmajor Johannes Roska (Orasmaa) koos saatjaskonnaga, keda võttis teiste hulgas vastu ka marssal Piłsudski. Ka sellest kohtumisest on näitusel pilt. Poola kaitsepoliitika peaarhitektiks kujuneski marssal Józef Piłsudski (1867—1935). Pärast aastatel 1918—1920 peetud Poola-Nõukogude sõda korraldas Piłsudski talle ustavaks jäänud sõdurite toel 1926. aasta riigipöörde ja temast sai sisuliselt Poola diktaator. Otsekontakt Eesti sõjavägede ülemjuhatuse ja Poola väejuhatuse vahel loodi 1919. aasta suvel. Sama aasta novembris nimetati alamkapten Jaan Junkur juba ametlikult Eesti sõjaväe esindajaks Varssavis, kus ta täitis edukalt ka diplomaatilise esindaja ülesandeid. Ingliskeelse näituse pildimaterjal tervikuna on avaldatud esmakordselt. Kaitseliidu muuseumi ja Viimsi vallavalitsuse koostöös ning Eesti Kultuurkapitali toetusel valminud näituse koostas ja kujundas Kaitseliidu museoloog Tanel Lään.

In memoriam

Sakala maleva auliige Villis Lindmäe 20. aprill 1924 — 20. juuli 2013 Villis Lindmäele oli antud elada päeva pealt 89 aastat ja 3 kuud. Ta sündis Viljandi lähedal Päri külas isale Vabadussõja teenete eest antud talus. Poisina tegi ta talutöid, õppis ja sirgus noormeheks, oli noorkotkas. 1941. aastal, kui algas sõda Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel, oli ta äsja saanud 17-aastaseks. Esimesel Nõukogude okupatsiooni aastal sai ta selgeks, kes on Eesti riigi ja rahva suurim vaenlane. Sakslastelt loodeti päästmist ja nii ei olnud Villisel, nagu paljudel teistelgi noortel, tollal raske valikut teha. Ta astus vabatahtlikuna Saksa sõjajõududesse. Temast sai pataljoni Narva võitleja. Villis Lindmäe sõjatee, mille jooksul ta sai korduvalt haavata, lõppes 1945. aastal Saksamaal. Koos teiste eesti noormeestega oli ta seejärel Saksamaal Ameerika vägede teenistuses, seejärel seikles mitu aastat Nigeerias, kus oli peamiselt tee-ehitustel ja naftatootmisehitustel töödejuhataja. Hiljem elas ta pikemat aega taas Saksamaal, kus lõi ka pere. Kui Eesti taas vabaks sai, tuli Lindmäe südame sunnil 1992. aastal tagasi sünnimaale Viljandisse, rajas siingi hubase kodu ja hakkas innukalt toetama taasloodud Kaitseliitu, millega liitus 1999. aastal. Tema kutsel liitus Sakala malevaga palju tublisid mehi ja naisi, kellele Villis muretses tollal vähe saada olevat varustust, rakendades selleks oma head veenmisoskust ja mõnusat huumorit. Ka kunagise staabikompanii varustus oli suures osas tema muretsetud. Veel kõrges easki oli ta meeleldi kaasa löömas maleva ettevõtmistes. Kaitseliidu Sakala maleva juhatus hindas Villis Lindmäe tegevust ja panust maleva hüvanguks sellega, et nimetas ta 2010. aasta veebruaris Sakala maleva auliikmeks. Lisaks sõjateenete eest saadud ja autasudele on Villis Lindmäed autasustatud Kaitseliidu Valgeristi III ja II klassi teenetemärgi, Kaitseliidu 3. ja 2. klassi teenetemedali ning Sakala maleva rinnamärgiga. Kaitseliidu Sakala maleva pealik ja juhatus

Kaitse Kodu! 6/2013

Järgmises numbris PÄRNU TÜDRUKUD AVASTAVAD MAAILMA

A L PIT

ROOTSI PÜSTOLKUULIPILDUJA Kaitse Kodu! 6/2013

LUS

VÕ

LL E

LUURE

NGE

MIR

RANNIKUKAITSEST TEISTSUGUSTE LAHENDUSTEGA

U RECON

ESIMENE ADMIRAL PITKA LUUREVÕISTLUS 67

SCOUTSPATALJON - kutse valitute sekka. Meeste hulka, keda ei ühenda vaid missioon või käskluste salajane keel. Neid ühendab palju rohkem – sõprus kogu eluks. Midagi, mida ei murra kõrbe kuumus, lõikav tuul ega plahvatuste kaja. Kui Sa tunned, et võiksid olla üks vapratest, siis vaata kohe www.elukutse.ee või www.vk.kra.ee Lisainfo e-postil vkinfo@kra.ee või telefonil 717 0800

Kaitse kodu! nr 6 2013. a

Articles inside

Metsavendade jälgedes Harjumaal