Kaitse Kodu! nr 7 2013. a by Kaitse Kodu!

EESTI MEHE SEIKLUSED PUNAARMEES JÄTKUVAD

KAITSE

KODU! NR 7/2013 (123/569)

KAITSELIIDU AJAKIRI

KEEMIARELVA SÜNGE VARI

Pitka luurevõistlus muutub mitmekesisemaks

KODUTÜTRED, KELLEGA VÕISTELDA

SCOUTSPATALJON - kutse valitute sekka. Meeste hulka, keda ei ühenda vaid missioon või käskluste salajane keel. Neid ühendab palju rohkem – sõprus kogu eluks. Midagi, mida ei murra kõrbe kuumus, lõikav tuul ega plahvatuste kaja. Kui Sa tunned, et võiksid olla üks vapratest, siis vaata kohe www.elukutse.ee või www.vk.kra.ee Lisainfo e-postil vkinfo@kra.ee või telefonil 717 0800

NR 7/2013 (123/569) EESTI MEHE SEIKLUSED PUNAARMEES JÄTKUVAD

KAITSE

KODU! NR 7/2013 (123/569)

KAITSELIIDU AJAKIRI

KEEMIARELVA SÜNGE VARI

Pitka luurevõistlus muutub mitmekesisemaks

Meredivisjoni ohvitserid Helsingis

Kaitseliidu kool kutsub pealikuid täiendõppele

Mõtteid Admiral Pitka luurevõistluse arendamiseks

Rannikukaitsest rehepapi kavalusega

Kooli tänavune pesakond sirutab tiibu Kotkalennul

Keemiarelv ja Süüria konflikt

Soome konest Rootsi rauani

Eesti mees Punaarmees II ilmasõjas ja pärast seda (II)

Taasiseseisvumisaeg Kaitseliidu mätta otsast

Teine Buuri sõda võideti koonduslaagrites

Vladimir Kukk — Pärnus kasvanud laskekuulsus

Varjualune tagab mugavama äraolemise

Sisukord

KODUTÜTRED, KELLEGA VÕISTELDA

KAANEFOTO: KARRI KAAS

NAISKODUKAITSE

Lõppes Naiskodukaitse fotokonkurss „Eestimaa elab“

Mari Raamoti rattaretkel nähti Valgamaad

NOORTEORGANISATSIOONID

Kümme sammu, et kodutütardele järele jõuda

Pärnu tüdrukud võistlesid Norras

Tallinna noorkotkad raudteelaagris

Kaitse Kodu! 7/2013

Peatoimetaja veerg

Rahu ja sõda

meerika mõtleb. Vaeb ja kaalub. Ja lükkab otsustamist edasi nagu vandekohtunik, kes kardab oma südametunnistust määrida nii pöialt üles- kui ka allapoole suunates. Kas rünnata? Viimase kuuga on president Obama koos oma meeskonnaga viinud täiesti uuele tasemele sõjast rääkimise, õigupoolest sõjast rääkimata sõjast rääkimise retoorika, sest sõda — see on halb ja vale. Saaremaal Sõrves võib ikka veel muruniitmist segav muhk õue peal osutuda sõjaaegseks miiniks. Pole eestlast, kelle pereliige poleks 1940ndatel kaduma jäänud. Me teame, mis on sõda. Sõda on jõletu ja mitte keegi, kel süda sees, ei saa sõda toetada. Britid juba ütlesid USA ründeplaanile „ei“ ja ameeriklased ise on sõdimisest väsinud. Eesti ja Albaania on siiski „superjõudude“ hulgas, kes USA valitsuse rünnakutaotlust toetavad, ironiseerib Washington Post. 21. septembril on ülemaailmne rahupäev, mil ÜRO kutsub väärtustama rahu ning sõdivaid riike (või nendetaolisi moodustisi) ja tülitsevaid sõpru üles relvarahule nii otseses kui ka kaudses mõttes. Olgu see siis kas või üks päev aastas, kui me ei taha ja ei sõdi. Aga kas mittesõda… on ikka rahu? See, mis Süürias juhtus, oli väga, väga vale ja rahust on seal asi kaugel, olenemata, kas USA hävitajad asjasse puutuvad või ei. 1944. aasta septembris kuulutas Eesti end neutraalseks vaid paar päeva enne seda, kui algas poole sajandi pikkune okupatsioon koos märtsiküüditamise ja veel saja väiksema jälkusega. Kohe rahupäeva järel, 22. septembril on Eesti riiklik tähtpäev, vastupanuvõitluse päev. Eesti vabariigi 95. aastapäeva koduleht kutsub sel päeval välja ütlema seda, mis ei meeldi, mässama mugava minnalaskmise vastu ja astuma Kaitseliitu. Mitte sellepärast, et mõte sõjapidamisest kuidagi äge oleks. See on vormikandmine rahu nimel. LIIVI REINHOLD, peatoimetaja

Kaitseliidu ajakiri Kaitse Kodu! Asutatud 11. septembril 1925 Väljaandja Kaitseliit Ilmub kaheksa korda aastas Kaitseliit

Peatoimetaja: Liivi Reinhold Tegevtoimetaja: Karri Kaas

Naiskodukaitse

Keele- ja stiilitoimetaja: Viire Villandi Makett ja küljendus: Matis Karu

Kaitse Kodu! internetis kaitsekodu.kaitseliit.ee www.facebook.com/kaitsekodu Kaitse Kodu! postkastis Liikmemaksu tasunud kaitseliitlased saavad ajakirja tasuta koju tellida maleva personalispetsialisti juures Kõik teised saavad tellimuse vormistada Eesti Posti kataloogi alusel postkontoris või Eesti Posti kodulehel (www.post.ee) Eesti Posti kaudu maksab Kaitse Kodu! aastatellimus 15.34 eurot; tellimisindeks 78226

Vabatahtlik fototoimetaja: Kristjan Prii Noored Kotkad

Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee Trükitud ASi Printall trükikojas Toimetus: Tallinna mnt 49a, 80036 Pärnu Telefon 717 9106

Kodutütred

Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Toimetus kaastöid ei retsenseeri ega tagasta. Kaastööde saatmise tähtajad: 14. oktoober, 18. november, 27. jaanuar, 3. märts, 14. aprill, 26. mai

Kaitse Kodu! 7/2013

1994. aastal läks Miinisadam mereväe kasutusse

13. september

1994. aastal loodi BALTBAT

17. september

1919. aastal algasid esimesed Eesti-Vene rahuläbirääkimised

Uudised

10. september

WWW.MIL.EE

Kalender

Tallinna teletornis korraldati 20. augustil perepäev, sest just seal otsustati 22 aastat tagasi Eesti vabariigi taastamine. Nende sündmuste meenutamiseks korraldatigi teletornis Eesti kaitse- ja päästejõudude osalemisel perepäev, kus söödi sõdurisuppi, mängiti mänge, tutvustati sõjaväetehnikat. Kohal oli tuletõrje, mis näitas tulekustutustehnikat, Eesti Punane Rist oma töötoaga ning politsei eriüksus, mis näitas, milline on nende tegutsemine eriolukorras.

1917. aastal asutati Tallinnas Omakaitse

19. september

1995. aastal loodi kaitsejõudude väljaõppekeskus

20. september

1944. aastal peeti Avinurme lahing

21. september

ülemaailmne rahupäev 1944. aastal peeti Porkuni lahing

22. september

vastupanuvõitluse päev

23. september

1944. aastal peeti Keila ja Harudevahe lahingud

25. september

Kaitseliidu Harju maleva aastapäev (malev asutati 1917. aastal)

27. september

Kaitseliidu Lääne maleva aastapäev (malev asutati 1917. aastal)

28. september

1919. aastal algas Loodearmee pealetung Petrogradile

1944. aastal langes Tallinn Punaarmee kätte

Männiku lasketiir pakkus võimalust ennast proovile panna täpsuslaskmises. Kätt sai harjutada ka õhkmatke- ehk airsoft-relvadega. Erilise tähelepanu osaliseks said perepäeval lapsed. Kodutütarde ja noorkotkaste juhendamisel mängiti mänge ja meisterdati ning lastega kohtusid politseija piirivalveameti maskott Lõvi Leo, päästeameti maskott Nublu ja teletorni maskott ETI.

1978. aastal langes viimane metsavend August Sabbe (pildil) 1994. aastal võttis Riigikogu vastu esimese sõjaaja riigikaitse seaduse 1. oktoober

Õhutõrjepataljoni aastapäev (pataljon asutati 1928. aastal)

4. oktoober

Õhuväe Staabi aastapäev (staap asutati 1928. aastal)

Päeva tõmbenumbriks kujunes näidislahing, mille Kaitseliidu Tallinna maleva kaitseliitlased pidasid maha kõikide pealtvaatajate silme all teletorni õuel. „Meie eesmärk on tuua Eesti taasiseseisvumise lugu inimeste mälusopist välja,“ ütles teletorni turundusjuht Viktoria Toompere. „Parim koht selleks on Tallinna teletorn, kus rahva vastupanu Nõukogude dessantväelastele 1991. aasta augustis aset leidis ning teletorni kaitsmine rahumeelselt lõppes,“ lisas ta.

5. oktoober

1944. aastal alustas Punaarmee Saaremaa vallutamist

8. oktoober

1944. aastal peeti Tehumardi lahing

10. oktoober

1919. aastal abistasid Eesti väed Riias Lätit rünnakul Bermondt-Avalovi (pildil) võitlejate vastu

11. oktoober

1884. aastal sündis Julius Kuperjanov

20. augustil 1991 piirasid Nõukogude erivägede soomukid teletorni, et võtta kontrolli alla Eesti side välismaailmaga. Sama päeva hilisõhtul ärevas olukorras kuulutas Eesti end vabariigi ülemnõukogu otsusega iseseisvaks. 21. augusti varahommikul lõhkusid Nõukogude dessantväelased väravad ja ründasid teletorni. Tänu teletorni ülema Georgi Morozovi kavalusele, teletorni kaitsele kogunenud rahvamassile ja nelja 22. korruse sidekeskust valvanud Eesti mehe vaprusele õnnestus säilitada raadiolevi ja side välismaailmaga kuni ebaõnnestunud putši lõpuni sama päeva õhtul.

12. oktoober

1992. aastal alustati Sisekaitseakadeemia Kaitsekolledžis ohvitseride väljaõpet

14. oktoober

1925. aastal ilmus Kaitseliidu ajakirja Kaitse Kodu! esimene number

15. oktoober

2001. aastal andsid Rootsi kuningriigi esindajad Eesti kaitseväele üle jalaväepataljoni varustuse

Ütle sõna sekka Kaitse Kodu! Facebooki lehel www.facebook.com/kaitsekodu!

WWW.ESM.EE

Perepäev Tallinna teletornis

18. september

WWW.WIKIPEDIA.ORG

KAITSEVÄGI

1944. aastal algas Punaarmee suurpealetung Emajõe rindel

Kaitseliidu ajakirja Kaitse Kodu! aastapäev 16. oktoober

1919. aastal jõudsid Eesti väed Ingerimaal Krasnaja Gorka alla

19. oktoober

1939. aastal asusid Nõukogude väed baasidesse Eestis

20. oktoober

Kaitseliidu Tartu maleva aastapäev (malev asutati 1917. aastal) 1996. aastal suundus esimene ESTCOY Liibanoni

Kaitse Kodu! 7/2013

Uudised

TASUJA

______ Nr.1 __ ______________ ______ __ ____ TASUJA 24.august 2013 __________ ______ dja ______ täna na häälekan__ 24.august 2013 malevkon__ ______ __ Rävala päev __ __ Nr.1 ______ __ Malevkond

95 aastane! Rävala malevkond

Rävala male vk maleva taastamiseo n d s a i t a a s l o o d u d H a r ju Esimesest aastast l ühes teiste malevkondadega peale sai pealikuks Andres Lepik vanemveebel , 1998 - 2007 seal otsas on juhtis malevkond nooremseersa ja KL embleem n t Te e t S ä d e a Harju kuna lipuvarras ki vanemvee bel lugupeetud Harjulase, Toomas Treimanv i , 2 0 0 7 - 2 0 1 0 ö t ‘ ilt. annetatud meie 2011 juhib Rävala O. S u u r s ö malevkonda lipnik ning aastast Maleva pealiku abilt on kantud kokku lipu tarbed on jõudmas kellele d n Lauri Lasimer, o k v on abiks aktiivne e l a “ Rävala m de, kuna Nii niit-niidi järgi kui üksikutest pealiku abi nooremse kaitseliitlane malevkonn -tulba juur ilus lipp, sama, tugev ersant Rein Peetrimä a 20.eluaasta sta sügisel,täpselt ja sellest saanud Praegu kuulub malevkonn on koondunud a a a gi v liikmetest . e l n o o aastat s l a koosseisu 20 käe kaitseliidu ta jooksu 2 sisekaitserühma, 1938.a. täitub g u s e s t . tervik. 20 aas formeerimisüksus 1 lahingrühm, ed. l 11.novem bril kaitseliit kui t mitmedki liikm ning juhtimisa tegevuse a g a luse nast lahkunud l a n a o koos d k a v n e a kaitseliidu l kes r a õ m r p L Rävala mehi, ü h malevkonna liikmeskon gutses K m elujõulisi . tööd. 1918.a., Te g e l i k u l t t e On olnud noori da kuulub üle mehe ja naise. Kuigi augustiku ust oma 20-aastast KL 370 uue seadusega pole organisat sioonina o r g a n i s a t s i o o n i n a malevkonnaga pühitsevad naisi ja noori koguneb otseselt seoses malevkond u megi, teiste kuid avalik kaitsma Ka Rävala Ja ikka tublimaid siis Rävala malevkond KL struktuuri üksustega kes valmis on 1918.a. öösel , on tihedas koostöös 11.novem brist eb lugeda malevkonna ridadesse,üksuste juhtivad jõud on kõik territooriumil tegutsevate algaasta tul onna ruse malevkonna noorterühmadega oma kallist koduMalevk Ma l e v k o n n a naiskoduk tolleaegs e Linnaümb blid inimesed. ning a alates sellest ajast, e n e rg i l i s e d , t u alal ja see Noorkotkaste ja i t s e j a o s k o n d a d e g malevkon d, ja on väärt omal a. kodutütarde rühmad jaoskond. hiljem k ä e s o l e v a a j a l o o l i s e eripealikut e kogu e t k a e d a s p i d i e i r a u g e Kurtnas, Kuusalus, tegutsevad st s, Kolgas ja Loksal. läinud aasta jaoskonnad ongi tagatisek e tema vaim. prioriteediks on Kaitseliidu Üheks h e e g a n õ rg e n nimetusega. malevkonna ta a Kaitseliid u mees-, 10 nais- lipnik Lauri Lasimer ning liikmesko seatud noorterühmade loomine 12 Maakonn kuulub ajal nna kasvatami . Alates allusid tol Malevkonna koosseisu kokku üle 1500 liikmega. ne. Lisaks on naiskoduk aitse Ü l e m a a l l a määrati n-srs. Rein Peetrimägi 2 jaoskonda - Rävala ja Miilitsa il ja noorte üksust, lahingpataljon ja Viimsi. st 1919.a. m moodustatud tubli ruse 2. veebruari a s a l u Malevkonnast on Tallinna linnaümb juba major A. K u l n.-ltn. Putmaker Vabadussõja veteraani Malevkond on on malevkonnal V i seotanud imsisse taa sloodi nais kaitseliidu ülemaks, 3.detsemb rist 1924.a. on loonud VR.II/3 juhtimisel. kodukaitse väliköögi ja telgid,S e l a avõib s t a l s a i Vi i iseseisev kuju. uus ajajärk, mis päeval jaoskond endale väärtusliku ms jaos ajal ei kuu as majanduse. Malevkond lunu Viimsi kond juba 78 aastaseks 2 0 1 1 a a s t a n o v e m b r i parimaid algas malevkonn v a v ä e Ü l e m a m a j o r oma orkestri ja s. . ja taasloodud Kuigi I Ees ah kuuluvaks lugeda . jaoskond teeb aktiivselto s k o n d R ä v a l a m a l e v t i Va b a r i i g i relvastati tolleaegse R ü t r e i dViimsi oma sõprade ringi g i tmessidel-laa j a konna a koostööd malevkonna i- VR II/3 - poolt päevast p o e tadel, Viimsi naised S a u l e p’ E e s t i ga. Koos osaletakse l l a , s i i s t ä n a s e k s kuuluvad Rävala formeerimis n i n esitades Sauel. Sellest eva tähisel, g maakaitsepä 20.aastapä k a o o üksusesse.Sa eval, s juhtidele esimene kompanii töö kestnud pidevalt e perepäeadel, Malevkonn o s a l e t a muti on üks põhitegevusa Viimsi K.L. kõrgematel jaoskonna ladest avalikud suhted anda e r i n e v a t e esinaine on alates k s e on organiseer imise ja kestab ka edasi. malevkond a oma l üksust, palun edasi p r o m o ü r i taasloomis es t Helen t ja hoogsalt tänini pealikuks , arvates t u s t e l . kui ustavat ja riigitruud Allas nng aseesinain na kinnituse meie valmisolekus e Helen Ottep Rävala malevkon oli Harjumaa KL looja meie riigi valitsusele meie armastatud esimesele id oma kodu ja e meie 1925.a. kuni 1934.a. 1934.a. ltn. E.Heinaru kes hiljem moodustas ja kaitsta i P r e s i d e n t K . P ä t s ‘ i l alates I I / 3 . üksuste juurde naised, ise major Saulep ja bariig ustavateks , kes toitlustam võtnud Va ja tõotus, jääda V R järjekindel, endast jaoskonna lugupidami savaldus vaeva on väärt oma ilusat kodumaad. tegevuses olnud Rävala naiskoduk oma sissetuleku te hankimise jõuda eestlasteks,kes tahavad olla Malevkond on oma seisma senistele ega vaeva. On . H. Allas kaasabil on võidudki et malevkond ei jää aktiivselt noortegaaitse jaoskond sai taastatud pole põlanud raskusid kogu linnaümbr use meestelt ja kelle on kogunud Siinsamas kinnitan, edasi koondada 2004.aastal. Rävala ning üks peamisi energilised käed tahab edasi areneda, Rävala jaoskonna tegevusalasid ridadesse koondanu naised tegutseva kodanikke, kus organiseer inud nii kaugele. Naiste jaoks niidid, naised on selle saavutustele, vaid s on rühmapar malevkonna on toitlustam d ameedik, sideEsimene kõiki Rävala ine. Lisaks veel ete pere ka malevkonna lipu teguvõims a elemendi, ja staabigrupi taasloodu uhke, võides lippu oma ümber üle selle töötab kaasa ja toetavliikm on liikmed ning tublid d jaoskon kes andis teatepulg d ja malevkond on selle töö eest igaüks oma võimaluste piires ja noorte koondised m i s e l . ” na esinai spordinaised. jõudnud tunnustatud. valmistanu a Maris Borštšik’ oma naisi ü l e s e h i t a seks oli Rävala jaoskonna sea r i i g i ule, siis ja on oma väljaõppelt tõstes tänada Siiri a l e E. Kuuspalu esinaine Elbe hinge sisse õmmelnud u k o h Kuuspalu ning Heli Jürissonile ning aastast B l a n k , Ltn. E.Heinaru lippu vastu Lippu on naised oma d narmad s e i s ase-esinaine Lana 2013 on pealik nüüd valmis oma Lipuriiet ümbritseva o s m a,. Toomvap Rävala malevkonna Malevkond on hoiama ta alal. Koos meeste Ro all ka võitlema. majanduspealik d. “Tasuja” nr.5 1938 võtma ja selle on toonud meie arenenud ka naisüksuse koondusid ja noortega on Rävala 1924.a. malevkonna rinnamärk, nagu teda Kohe pärast detsembrit s u u r u s näeme pildil, kinnitati kaitseliidu ülema o n Muistne Rävala maakond, poolt 1938.a. alul. 4 6 Märgi normaalne x 3 6 piirkonda.Rävala naakonnal mida tunneme praegu Tallinna m i l ümbruse nime all, oli vanasti täita suur Sellek oli ehitatud kuulub suurelt osalt l i m e e t r i t . ülesanne oma ja kogu suur hulk linnuseid. Rävala malevkonna Eesti riigi pealinna o n Neist tähtsaim oli a a s t a R ä v a l a (Tallinna) I r u linnus. Kõik kaitsmisel. Malevkonna rinnamärks a d u v a p linnused ja kogu Rävala maakonna t ä i t tahab oma kujutsega r a l t rahvas praeguse ajal ja edaspidi. s e d a öelda, et sedasama n u d ü l e s Vaprat võitlust on valmis tegema Keerub meie kalli ka kaitseliidu Rävala a n n e t . kodumaa ja tema ja võitu tähistab märgil suletud värav. malevkond vapraid tegusid kroonib pealinna kaitsjaks, Malevkonna kindlat pärgmärgib ära mõõk ning võitlejate ja tahet olla nagu Malevkonna lipp võitjate häid ja taastati Jõelähtme ja Viimsi valla abiga ning annetati. malevkonnale Viimsis 23.juunil 1998.aastal.

Ajalugu

Viimsi jaoskond

Rävala jaoskond

KAITSEVÄGI

Sümboolika

O. Suursööt maleva pealiku abi

major __ Ed. Butmaker kolonel 1 euro ______ hind: ______ ______ ______ ________ __ tiraaz 150 tk __ __ Ajakiri “Tasuja” on E. Saulep

Rävala väljaandmist ka tulevatel malevkonna häälekandja. Soovime taastada I Eesti aastatel ning

Vabariigi aegset traditsiooni ning loodame, et malevkond ______tähtpäevadel. jätkab oma ajakirja ______ ________ ____ ____ TASU JA __ ________ __

Kaitseväe juhataja: vabatahtlikel on saartel eriline roll Kaitseväe juhataja kin-mjr Riho Terras inspekteeris 13. ja 14. augustil Kaitseliidu Saaremaa malevat ja Hiiumaa malevkonda ning kohtus Kuressaares ja Kärdlas kaitseliitlaste ja naiskodukaitsjatega ning tutvustas neile riigikaitse kümne aasta arengukava, saades ise ülevaate läänesaarte kaitseliitlaste tegevusest. „Saartel on kaitseliitlastel maa- ja merekaitseliste ülesannete täitmisel eriti oluline roll, sest vabatahtlikud abistavad nii päästjaid kui vajadusel ka politsei-ja piirivalveametit,“ ütles kaitseväe juhataja. Ta tunnustas mõlema saare vabatahtlike panust riigikaitsesse ning koostööd kohalike ametkondade ja jõustruktuuridega. Nii Hiiumaal kui ka Saaremaal on Kaitseliidu koostöö ametkondade, politsei ja päästjatega peaasjalikult vabatahtlike kaitseliitlaste ja naiskodukaitsjate õlul. Kaitseliidu noorteorganisatsioonidesse kuulub peaaegu viiendik Hiiumaa noortest. Saaremaa malev on viimastel aastatel jõudsalt kasvanud: 1990. aastal 22 saarlase taasasutatud malevasse kuulub peaaegu 600 liiget. Möödunud aastal liitus Saaremaa malevaga üle saja kaitseliitlase. Kaitseväe juhataja külastas ka kaitseväelaste osalusel korraldatavat Võhma külaseltsi lastelaagrit ja laevaehitusettevõtet Baltic Workboat, kus on viimastel aastatel valminud muu hulgas patrull- ja päästekaatrid nii Eestile kui ka teistele Läänemere-äärsetele riikidele.

Rävala malevkond taasilmutas Tasuja HELEN ALLAS Naiskodukaitse Viimsi jaoskonna esinaine

Kaitseliidu Harju maleva Rävala malevkond tähistas oma 95. aastapäeva Salme kultuurikeskuses. Aastapäeva puhul ilmus tänavu esimest korda taasiseseisvunud Eestis Rävala malevkonna häälekandja Tasuja. Ajakiri Tasuja oli ka sõja eel Rävala malevkonna häälekandja. Rävala malevkond tahab taastada sõjaeelset traditsiooni ning jätkata oma ajakirja väljaandmist ka edaspidi. Rävala malevkond asutati 1918. aasta 25. augustil ning taasasutati 1990ndate algul Harju maleva taastamisel ühes teiste malevkondadega. Praegu on malevkonna koosseisus üks lahingurühm, kaks sisekaitserühma, formeerimisüksus ja juhtimis-tagalarühm. Rävala malevkonna liikmeskonda kuulub üle 370 mehe ja naise.

Valgas avati taastatud Vabadussõja mälestusmärk Valgas avati militaarajaloo festivali ajal 16. augustil taastatud Vabadussõja mälestusmärk. Avamistseremooniast võtsid osa president Toomas Hendrik Ilves, kaitseminister Urmas Reinsalu, Valga maavanem Margus Lepik, Valga linnapea Kalev Härk ja Valga Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsiooni tegevjuht mjr Meelis Kivi.

VELLO JASKA

„Pika ajaloo vältel on Valga ja Valgamaa olnud väravaks, mille kaudu on meie maale tungitud. Vabadussõjas mängisid nii Valga kui ka Valgamaa tähtsat rolli,“ ütles Reinsalu avamisel peetud kõnes. „Valga ja Valgamaa suur tähtsus Vabadussõja lahingutes on nüüd kindlalt jäädvustatud,“ lisas ta. Valgamaa oli tema sõnul Vabadussõjas nii lahingutanner kui ka Läti pinnal peetud võitluste tagala. Reinsalu lisas, et nüüd seisab Valgas taas mälestusmärk, mis jäädvustab meie esiisade võitlust ja võitu. „Soovin jõudu meile kõigile olla Vabadussõjas osalenute väärilised.“

Vabadussõja mälestussamba taastas sihtasutus Valga Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsioon eesotsas mjr Meelis Kiviga. Samba taastamine maksis 170 000 eurot, millest kaitseministeerium andis 64 000 eurot. Amandus Adamsoni valmistatud tundmatut sõjameest kujutava pronksﬁguuriga ausammas avati 11. oktoobril 1925. aastal lõhuti 1940. aastal. Nüüd taastati pronkskuju originaalsuuruses.

Kaitse Kodu! 7/2013

Koostöö

Meredivisjoni ohvitserid Helsingis Eestlased lõid kaasa kuulsa avamereregati teenindamisel

Helsingi suurim vabaõhuüritus TSRi laevastiku teenindamist Helsingis korraldanud juhtstaabi, ametliku nimega Harbour Center’i eestvedajaks oli Soome mereväeliste vabatahtlike organihe Tall Ships satsioonide ühendus Sininen Race on Reservi. Teised olulised partrahvusvahenerid juhtstaabis olid Helsingi linn, Helsingi sadam ja Soome line iga-aastane merevägi. Linn kuulutas TSRi avamereregatt, kus 2013. aasta Helsingi suuri- võistlevad suured maks vabaõhuürituseks. purjelaevad, vanad

Kontaktisikutele oli korralda- purjekad ja moodjate poolt välja töötatud spet- sad jahid. siaalne nutitelefonitel töötav tarkvara, mis võimaldas, sõltumata asukohast, jälgida reaalajas laevateenistuses toimuvat, sh tellida teenuseid (kaldavool, kütus, vesi, pilss), järgida operatiivinfot, leida vajalikke kontaktandmeid jpt. Kontaktisikutele oli laevade teenindamiseks lisaks tarkadele nutitelefonidele tagatud ka erimärgistusega riietus (särgid ja vihmakeep sildiga „Liaison Officer“), majutus Helsingi südalinnas ning toitlustamine. Eestlaste osalemine TSRi Helsingi meeskonnas sai võimalikuks tänu Eesti Reservohvitseride Kogu

(EROK) ja Soome samalaadse organisatsiooni Reserviupseeriliitto (RUL) headele sidemetele. Osalemist toetas EROK mereväeohvitseride sektsiooni ja Kaitseliidu Meredivisjoni ning Tallinna Jahtklubi hea siseriiklik koostöö.

Kuulus avamereregatt Kaitseliidu Meredivisjoni ohvitserid ja allohvitserid on viimase kümne aasta jooksul teenindanud koostöös mereväega enamikku Eestisse tehtud sõjalaevade visiitidest, mistõttu olid ka ülesanded ja vastutus TSRil detailideni selged ja ette teada. Samuti oli see hea võimalus tutvuda lähemalt Helsingiga, praktiseerida eelkõige merendusalast soome ja inglise keelt ning näha väga lähedalt ajaloolisi purjelaevu. Helsingi oli neljandat korda TSRi ürituse võõrustaja. Viimati oldi võõrustaja rollis 13 aastat tagasi. Ürituse raames Helsingis peatunud laevadest oli suurimaks (pikimaks) eestlastele hästi tuntud neljamastiline Kruzenshtern. Kaugeimateks-eksootilisemateks külalisteks olid laevad Mehhikost (Cuauhtemoc), Brasiiliast (Cisne Branco) ja Omaanist (Shabab Oman). Mehhiko laev oli ka suurima meeskonnaga – pardal 276 meremeest ja -naist. The Tall Ships Race on rahvusvaheline iga-aastane avamereregatt, kus võistlevad suured purjelaevad – vanad purjekad ja moodsad jahid. Regati eripäraks on nõue, et vähemalt pooled osalevate laevade meeskonnaliikmetest peavad olema 16–25-aastased noored. Regatt sai alguse 1956. aastal, kui Londonis tegutsenud juristi Bernard Morgani eestvedamisel korraldati 20 purjelaeva osavõtul regatt Torquay’st Ühendkuningriigist Lissaboni Portugalis. Erakordselt suure huvi tõttu asutasid eestvedajad ühenduse Sail Training International, mis on olnud kõigi järgmiste regattide korraldaja. Regatt korraldatakse igal aastal erinevas piirkonnas.

CARSTEN REHDER/EPA

uulsa suurte purjelaevade regati The Tall Ships Race (TSR) osavõistlusel seilavad ligi sada purjelaeva tegid pärast 600-miilist teekonda Taanist Aarhusist 17.–20. juulini vahepeatuse Helsingis. Meritsi saabunud külalisi teenindas ligi 120 kontaktisikut, kelle seas oli ka kolm eestlast: Kaitseliidu Tallinna maleva Meredivisjoni ohvitserid nooremleitnant Oliver Raal ja lipnik Martin Indrek Miller ning Tallinna Jahtklubi purjetaja Priit Koff. Helsingist suundus TSR osavõtjaskond Riiga. Ülesõidul peatuvad mitmed laevad ka Tallinna ja Saaremaa piirkonna sadamates.

Kaitseliidu kool

Kaitseliidu kool kutsub pealikuid täiendõppele Kaitseliidu kool muudab töörütmi selliselt, et nüüd ja edaspidi koolitatakse tasemekursustel rühmavanemaid, rühmaülemaid ja kompaniiülemaid paaritutel aastatel, paarisaastatel hakatakse andma täiendõpet ja koolitatama staabiohvitsere.

ja suudab pidevalt õppida. Kui pealt kümmekonna aasta eest oli Kaitseliidus kriitiline puudus üldse mingisugusegi sõjalise ettevalmistuse saanud allüksusejuhtidest, siis seni äratehtud tubli töö võimaldab meil nüüdsest enam keskenduda kvantiteedilt kvaliteedile ja pakkuda järjepidevat enesetäiendust ka nendele, kellel viimased kursused juba ammu seljataga.

ERIK REINHOLD Kaitseliidu kooli juhataja

Kool muudab töörütmi

N Kool plaanib alustada täiendõpet valdkondades nagu vastaseõpe, lahinguplaneerimise toimingud, kaudtule juhtimine, linnalahing, side ja elektrooniline võitlus ja pioneeriteenistus

üüdseks on Kaitseliidu kool juba tosin aastat koolitanud organisatsioonile uusi jao-, rühma- ja kompaniipealikke. Suur osa kooli lõpetanutest juhivad ka reaalselt üksuste eesotsas kaitseliitlasi ja viivad läbi väljaõpet. Samas anname endale selgelt aru, et läbiviidud kursused ei ole saanud anda täielikult ettevalmistust kõigi vajalike ülesannete täitmiseks ja igas olukorras toimetulekuks. Täpsemalt – niisugust ettevalmistust ei saagi olemas olla, sest maailm meie ümber, sõjandus sealhulgas, areneb hoogsalt ning meie teadmised ja oskused vajavad pidevat ajakohastamist.

Selleks, et pakkuda täna ametikohtadel olevatele allüksuste pealikele asjakohast ja kvaliteetset täiendõpet, on kavas alates 2014. aastast põhimõtteliselt muuta Kaitseliidu kooli sõjaväelise juhtimise õppesuuna töörütmi. Niisiis teeb iisiis teeb kool järgmisel aastal kool järgmisõjaväelise juhtimise sel aastal tasemekursustes pausi, sõjaväelise juhtist uusi rühmavanemaid, rühmaülemaid ja kompamise tasemekurniiülemaid ei koolitata. sustes pausi. Nooremallohvitseride kursused Tartu ja Harju malevas jätkuvad aga samas mahus.

Nii on näiteks Soome sõjandusteoreetikud leidnud, et juhile tarvilike kompetentside tipus asub erialaste ja sotsiaalsete pädevuste kohal just õppimisvõime, mis tagab juhile vajaliku tegevusvabaduse ja kohanemise pidevalt muutuvates, ootamatutes olukordades. Seega on hea juht see, kes tahab

Vabaneva ressursimahu arvelt hakkab kool pakkuma 2014. aasta jooksul täiendõppemooduleid nendele, kes on Kaitseliidu koolis või mujal oma allohvitseri- või ohvitserikursused läbinud ja praegu üksusi juhivad. Kavas on pakkuda täiendõpet järgnevates valdkondades: vastaseõpe, lahinguplaneerimise toimingud, kaudtule juhtimine, linnalahing, side ja elektrooniline võitlus, pioneeriteenistus. Kõigis nimetatud valdkondades koostab kool 2–4 õppenädalavahetuse mahuga moodulid, mille hulgast soovijatel on võimalik endale vajalik ja huvipakkuv välja valida. Moodulite detailne kavandamine on koolis töös ja info nende täpse sisu ja ajakava kohta jõuab malevateni Kaitseliidu ülema aastakäsu ja 2014. aasta tööplaaniga.

LIIVI REINHOLD

Staabikursused jätkuvad suuremas mahus

Vajadus malevate staapides ametis olevate vabatahtlike ohvitseride ja allohvitseride koolituse järele on aktuaalne juba pikemat aega. Ressursinappuse tõttu suutsime 2013. aastal läbi viia vaid ühe staabi tehnika kursuse. Aastal 2014 pakub kool samuti nii staabi tehnika kursust, mis on järg-

Staabikursused on ajaliselt pikemad – 3–6 õppenädalavahetust – ja eeldavad osalejatelt kompanii tasandi koolitust või kogemust. Loomulikult kaasab kool antud kursustele instruktoritena parimaid asjatundjaid nii Kaitseliidust kui ka kaitseväest. Nii täiendõppemoodulite, staabikursuste kui ka nooremallohvitseride kursuste lõpetanud on 2014. oktoobris oodatud integreeritud harjutusele Kotkalend, mille käigus on kõigil võimalik pataljoni raamistikus oma teadmised ja oskused proovile panna.

ii täiendõppemoodulite, staabikursuste kui ka nooremallohvitseride kursuste lõpetanud on 2014. oktoobris oodatud integreeritud harjutusele Kotkalend.

Uues rütmis edasi Nagu öeldud, teeme tasemekursustes vaid aastase pausi ja liigume edasi rütmis, mis võimaldab nii uute juhtide koolitamist kui ka täiendõpet ametis olijatele. Niisiis hakkavad tulevikus paaritud aastad olema uute tasemekursuste läbiviimise ajaks ning paarisaastad täiendõppeks ja staabikursusteks. Selline rütm võimaldab malevatel senisest rahulikumalt ja pikema aja jooksul tegelda talendiotsinguga ja uute juhikandidaatide värbamise, ettevalmistamise ja koolituse plaanimisega, mis peaks omakorda aitama kaasa tasemekursuste

Nendele, kel on plaanis 2015. aastal asuda tasemekursustele vanemallohvitseriks, rühmaülemaks või kompaniiülemaks õppima, on 2014. aasta just õige aeg läbida kooli inimressursi arengu õppesuunas läbiviidavad eelduskursused, nagu instruktorikursus ja „Juhtimine praktikas“.

Kaitseliidu kool

piisava hulga ja kvaliteediga õppuritega täitmisele. Ka on koolil võimalik aastatel, mil ühed või teised kursused on läbiviimispausil, uuendada nende õppekavasid ja õppematerjale, sest piltlikult öeldes on sõitva rongi remontimine keerukas ja ohtlik ettevõtmine.

nevatele staabi erialakursustele pääsemise aluseks ja eelduseks, kui ka staabi erialakursusi luureohvitseri, operatiivohvitseri, logistikaohvitseri ja sideohvitseri ettevalmistamiseks.

Kahtlemata toob igasugune muudatus aastatega väljakujunenud rutiinis endaga kaasa arusaamatust, segadust ja vastuseisugi. Antud muudatus lähtub malevate väljaõppe praktikutelt ja kooli instruktoritelt saadud tähelepanekutest ning Kaitseliidu, kaitseliitlaste ja kooli ressursside analüüsist. See näitab, et aeg muudatusteks on küps. Loodame, et rütmimuutus aitab kaasa Kaitseliidu vabatahtlike pealike sõjaliste teadmiste ja oskuste taseme paranemisele ja pakub põnevat vaheldust maleva tegevustele ning võimaldab viljakat suhtlemist ja kogemuste vahetamist teiste malevate kamraadidega. Tere tulemast taas kooli, pealikud!

Kaitseministeerium toetab nelja kaitsetööstusprojekti Kevadel välja kuulutatud kodumaiste kaitsetööstusettevõtete toetamise programmi alusel valis kaitseministeerium konkursile laekunud 11 projekti hulgast välja neli, millele riik eraldab kokku 264 000 eurot. „Ministeerium sõlmis toetuslepingud nelja Eesti kaitsetööstusﬁrmaga, mille loodavaid tooteid ja tehnoloogiaid saab tulevikus kasutada riigikaitses,“ ütles kaitseministeeriumi pressiesindaja Artur Jugaste.

KAITSEVÄGI

„Näiteks toetab kaitseministeerium ettevõtete Maru Metall ja Semetron mobiilse traumakeskuse loomist, mis toob meditsiinilise abi lahingutegevuses haavata saanud kaitseväelastele lähemale. Ettevõtete eesmärk on ehitada mobiilne ja lühikese ajaga töökorda seatav keskus, milles on operatsioonisaalile lähedased tingimused ja kus vigastatuile saab anda ulatuslikku esmatasandi abi. Ettevõtted kasutavad keskuse loomisel Afganistanis teeninud Eesti välikirurgide ja kaitseväe meedikute kogemusi,“ sõnas Jugaste. Osaühingu Vesimentor projekti eesmärk on luua kergesti teisaldatava, vastupidava ja kuni kümme inimest mahutava pommikeldri prototüüp, lisaks toetab kaitseministeerium ka riigikaitses multirootoritehnoloogiat katsetavat ettevõtet ELI ja kaitseotstarbelisi sidelahendusi arendavat ettevõtet Cybernetica, ütles Jugaste. Toetatud projektidest saavad Maru Metall ja Semetron kokku 98 850 eurot, Vesimentor 20 700, ELI 98 000 ja Cybernetica 46 651 eurot. Uus konkurss järgmiseks aastaks kuulutatakse välja juba tänavu. Taotluste hindamisel lähtutakse projekti otstarbekusest riigikaitsele ja julgeolekule, oluline on projekti rahvusvaheline konkurentsivõime. Arvesse võetakse ka projekti tasuvust, ettevõtte võimekust ja arendusprojekti teisi rahastajaid. Taotlusi hindab kaitseministeeriumi kaitsetööstuse arenduskomisjon, kuhu kuuluvad kaitseministeeriumi, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi, kaitseväe, siseministeeriumi, politseija piirivalveameti, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse, patendiameti ja Arengufondi esindajad.

BNS

Kaitse Kodu! 7/2013

Põhiteema

Mõtteid Admiral Pitka luurevõistluse arendamiseks TANEL JÄRVET, leitnant

Kindlasti on kaitseliitlastele ja kaitseväelastele vajalik Eesti oma mastaapne patrullvõistlus. Nii saab treenida luurepatrullidele vajalikke oskusi juba võistluseks valmistudes ja koguda võistluse käigus oskusteavet (vt lisainfot lk 11).

mikul kell 8 nii, et sellele järgneb kohe võistlejate varustuse kontroll.

Kaitseliidu Tallinna maleva Põhja üksikkompanii

raegu kulub peaaegu töönädal, et osaleda Admiral Pitka luurevõistlusel. Paljudes punktides oli võimalik enne ülesannet kaks-kolm tundi magada ja luureks oli aega 34 tundi (sh kaks ööd magamiseks). Võistlejad, kes suudavad päevas liikuda 40 km, suudavad seda jätkata kas või viis päeva järjest. Ajaliselt pikaks venitatud patrullvõistlus kulutab lihtsalt aega, mitte ei näita enam õistlusalad tuvõistlejate suutlikkust. leks teada anda Spordis toimib valda2014. aasta valt põhimõte, et tapab jaanuaris, et võistlejad tempo, mitte distants.

Reedel kell 9–19 täidetaks militaaroskuste ülesandeid, mida võiks olla näiteks 20. Ajaline arvestus seejuures oleks järgmine: liikumiseks järgmisesse ülesandepunkti 10 minutit, ettevalmistusaeg 5 minutit, sooritus 10 minutit ning tulemuste fikseerimiseks ja patrulliülema poolt allkirjastamiseks 5 minutit. Igast ülesandepunktist peab 10 tunni jooksul läbi käima 30 patrulli ja seepärast on igal patrullil võimalik kulutada seal kuni 20 minutit. Seejuures lubataks patrull ülesannet täitma senikaua, kui kümneminutilisest sooritusajast on jäänud kas või 5 sekundit (selle ajaga suudab tiim näiteks püstolilaskmisel veel mitut märki veel tabada).

saaksid vajalike oskusAllpool kirjeldan, kuidas te omandamiseks enne võiks minu meelest Admipatrullvõistlust väljaral Pitka luurevõistlust edasi arendada, et sellest õpet kavandada. saaks tõepoolest kaitseväe ja Kaitseliidu luurepatrullide aasta tähtsaim õppus-võistlus. Olgu kohe öeldud, et paljud põhimõtted on pärit patrullvõistluselt Swiss Raid Commando, mida neli aastat pole enam korraldatud.

Kui ülesannete vahel tuleb läbida kuni 1 km, on kümneminutiline kontrollpunkti liikumine piisav. Oluline on, et iga ala juures, kus patrull ülesannet täita ei oska, neid õpetataks (tõsi, punkte selle

Võistlus võiks olla suures plaanis jaotatud kahte faasi (tulevikus võib algusesse lisada ka vastupidavusfaasi, kuid esmalt peaks piirduma kahefaasilise võistlusega). Esiteks tuleks aega oluliselt kokku suruda, sest lisaks osalejatele peavad töö kõrvalt aega leidma ka paljud abilised, kes kontrollpunkte ette valmistavad. Avarivistus on mõttekas korraldada vahetult enne algust, näiteks reede hom-

Kas tead midagi, mida meie ei tea? Saada vihje, kuidas rubriik huvitavamaks muuta aadressil kaitsekodu@kaitseliit.ee 10

PÄIVI-PÄÄSU KREUTZWALD

Militaaroskuste faas

Sobivate lasketiirude nappus seob võistluse kindlate piirkondadega

Kaitse Kodu! 7/2013

Võistlusalad tuleks teada anda juba 2014. aasta jaanuaris, et patrullid saaksid vajalike oskuste omandamiseks enne 2014. aasta augusti patrullvõistlust oma üksustes-malevates väljaõpet kavandada. Võistlusalade juures tuleks lisaks läbiviijatele ka kohtunikutöö usaldada kaitseväe ja Kaitseliidu vastava ala spetsialistidele. Nii varem Erna kui ka nüüd Pitka retkel on olnud probleemiks, et kohtunikud ei juhi ülesande sisulist läbiviimist. Militaaroskuste faasi tulemused saab kokku arvestada kella 20ks, misjärel antaks kuni kella 21ni patrulliülematele üldkäsk ja valitaks militaaroskuste faasi ilitaaroskusparemusjärjestuse alusel te faasi kuus lahinguülesanne (missioon). parimat tiimi Samal ajal lasevad patrulli teised liikmed paukpadruni- saaksid kolme minutega sisse relvade laserandu- ti jooksul valida oma rid. Lahinguülesande valikul lahinguülesande. tasuks kasutada formaati, mis oli kasutusel Swiss Raid Commandol: üldkäsu andmise ruumi kõrvalruumis on seintel kõigi lahinguülesannete trassi kaardid, lahinguülesandele mineku ja väljatuleku distants, ülesande kirjeldus ja punktide summad ülesande eest, trassi eest ja elu kaotamisel. Militaaroskuste faasi kuus parimat tiimi saaksid kolme minuti jooksul valida oma lahinguülesande. Seejärel vali-

Esimesel päeval Männiku karjääris pidid võistlejad rakendama oskusi paadisõidus ja pinnaltpäästmises

Komplekslaskmine päevasel ajal Männiku lasketiirus (nii automaat kui ka püstol) — sihtmärgid olid grupeeritud nii, et patrull pidi jagama, kes laseb püsti, kes põlvelt jne.

Põhiteema

ADMIRAL PITKA LUUREVÕISTLUSE ÕNNESTUMISED

81 mm miinipilduja ülespanek ja otsesihtimisega imitaatorist laskmine. Öine laskmine Klooga lasketiirus — distants oli ca 40 meetrit ja ka tavaliste öösihikutega oli võimalik sihtmärke tabada. Meditsiiniülesanne, kus haavatuid tuli päästa miini otsa sõitnud BTRist. Lõppjooksu lõpus takistusrada Murru aherainemäel ja Rummu järves. Võimas tunne, kui võistluse stardis oli kohal Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili, kes soovis patrullidele edu ja vastupidavust.

vad oma lahinguülesande kolme minuti jooksul patrullid, kes saavutasid militaaroskuste faasis 7.–12. koha, seejärel järgmised kuus patrulli jne. Kuna üldvõitu ihkajad võtavad rasked ülesanded, pole vaja karta, et nõrgematele jäävad kõige keerulisemad. Lahinguülesande kirjeldus ja võistkonnale mõeldud neli kaarti oleksid ümbrikute sees samas laua peal. Seejärel tuleb võistkonal laost välja võtta plaaniga sobiv kogus laskemoona (paukpadrunite maksimumkogus võitleja kohta on 500, sest lahingumoona ei võitleja jõuaks üle 500 padruni kaasas kanda), tankitõrjerelv(ad), lõhkeaineimitatsiooni jm vahendid. EHA JAKOBSON

Kõik ülesanded tuleb sooritada relva ja varustusega. Võistlusalad peaksid valdavalt olema sõjalistehnilised, mitte lihtsalt füüsise hindamine (vt lisainfo 2). Viimased taktikaülesanded (vt lisainfo 2: 18–20) tuleks sooritada laseranduriga relvadega, et välistada vaidlusi, kui õige oli taktikaline liikumine või kes enne pihta sai. Nimetatud meeskonnataktikad aitavad valmistuda ka järgmise päeva lahinguülesandeks.

Lisainfo 1

eest maha arvates). Nii on võistlusel ka õppimise tähendus ja osalejatele jääb hea mälestus.

Järvakate korraldatud meditsiiniülesanne sai osalejatelt oma eheduse tõttu palju kiidusõnu

Kaitse Kodu! 7/2013

KARRI KAAS

Vastutegevust teeksid kohalikud Kaitseliidu malevad, mille üksustel on võimalik harjutada maa-ala julgestamise taktikat ning vastase luure-diversioonigruppide hävitamist varitsuste või tule ja liikumisega. Ajaliselt on reede õhtu sobiv, et saada kokku suurem hulk Kaitseliidu üksusi, millega olla kella 22st valmis tegema vastutegevust.

Pitka retkel võiks olla näiteks viis missiooni viies piirkonnas: 1) varitsus vastase väikekolonnile; 2) sõjavangi vabastamine vastase käest (sh tema kaasatoomine); 3) lahingupatrull vastase sidepunkti või vaatlusposti hävitamiseks; 4) diversiooniülesanne (lõhata raudtee, sild vmt); 5) vastase tugipunkti luure. Lahinguülesandele stardiksid patrullid 30-minutiliste vahedega kell 22–01, st igal minekusuunal kuus patrulli. Patrullid täidaksid lahinguülesandeid laupäeval määratud ajal vahemikus kella neljast üheteistkümneni.

Igale missioonile minek oleks 25–40 km sõltuvalt raskusastmest (ja see omakorda määrab lisaks lahinguülesandele missiooni väärtuse punktides). Minekuks oleks aega 6–10 tundi, mis tähendab, et tunnis tuleks läbida umbes 4 km. Selline tempo survestab ajaliselt ja nõuab patrulli liikmete head füüsilist vormi. KARRI KAAS

Põhiteema

Lahinguülesande faas

astuteKindlasti tuleks anda gevust võistkonnale neli kaarti. See annaks patrullile teeksid valida, kas liikuda nelja- kohalikud Kaitkesi või paaris või üksinda. seliidu malevad, Reaalses olukorras antaks luure-diversioonigrupi mille üksustel on igale liikmele kaart, nii et võimalik harjupole mõtet seda valikut tada maa-ala piirata. Missiooni võib julgestamise täita ka üks võitleja ja kui taktikat. teised patrulli liikmed jõuavad ülesandele hiljem, aga soorituse aeg veel käib, võivad nad kohe tegevusse liituda. Varakult tulevase võistluse ülesannete teatavaks tegemine annaks võistkondadele nii lähemalt kui ka kaugemalt aega harjutada

Admiral Pitka luurevõistlus muutub järjest mitmekülgsemaks Admiral Pitka luurevõistluse korralduslikku poolt aitab mõista retke ülema abi ja koordinaator Urmas Reitelmann. Esimene Admiral Pitka luurevõistlus on nüüd peetud. Kuidas läks? Admiral Pitka luurevõistluse korraldamisel lähtusime eelkõige sellest, et tegemist on luurevõistlusega, millel on väga kindlalt välja kujunenud kontseptsioon, seda saab änavuse muuta ainult ülesandeid lisades või võistluse eemaldades. Milleks lammutada midagi, mis töötab juba niigi hästi. trassi valiArvestama pidime ka sellega, et meil mine oli keeruline. oli luurevõistlustes aastane paus. Näiteks luureobjek- Peale on tulnud uued tegijad, kes pole ti asukoha paikapa- nii pikkadel võistlustel osalenud. See nek. Me ei saanud mõjutas teatud määral ka trassi valiju minna suvalisele kut. Meie eesmärgiks ei olnud teha rada, mida pooled võistkonnad läbida eramaale. ei suuda. See poleks kellelegi midagi

T 12

andnud. Arvan, et see oli õige otsus, sest mõned inimesed tulid pärast lõpurivistust meid tänama ja kiitma. Samuti oldi rahul erinevate ülesannetega rajal. Head tagasisidet andsid ka võistlusel osalenud väliskülalised ja vaatlejad, kelle hulgast on mõned lubanud järgmisel aastal oma meeskonna välja panna. Tänavuse võistluse trassi valimine oli keeruline. Näiteks luureobjekti asukoha paikapanek. Me ei saanud ju minna suvalisele eramaale, vaid pidime jääma ikkagi kooskõlastatud aladele. Siin oli ka väga palju põlde, kuhu ei tohtinud võistlejaid lasta. Praegu oleme seotud laskeväljadega. See ankurdab meid seetõttu, et laskmiskoht peab võistlusel olema. Paraku pole igal maleval veel oma lasketiiru. Seetõttu peame järgmiste võistluste planeerimisel arvestama olemasolevate tiirudega. Harjumaal korraldatud võistlusel oli Harjumaa pitser: tihe teedevõrk, tihe asustus, sisuliselt maja majas kinni. Järgmine võistlus, mis korraldatakse Virumaal, tuleb aga hoopis teistsugune. Kaitse Kodu! 7/2013

KAITSELIIDU KOOL ESIMEST KORDA LUUREVÕISTLUSEL JUHAN AUS Kaitseliidu kool

Ülesande eesmärk oli kontrollida meeskonna võimet infot selekteerida ja ülemate oskust selget teavet edastada. Punktis pidi võistkonna juht edastama meeskonnale raadio teel sümbolitega täidetud paberilehele märgitud ristide asukohad. Punkte arvestasime tabamuste ja ülesandeks kulunud aja järgi.

Põhiteema

Kaitseväe 1. jalaväebrigaadis on olemas automaatide, kuulipildujate (rakenduvad paukpadrunitega laskmisel) ja tankitõrjerelvadele laserisignaali tekitajad ning signaali vastuvõtjad, mis kinnitatakse kiivrile ja rakmetele või masinatele. Et neid komplekte on vaid 50, on oluline kaitseväe ja Kaitseliidu üksuste taktika arendamiseks nende juurdesoetamine, sest koguarv 200 tagaks juba võimaluse viia kompanii harjutusi läbi vastutegevusega.

Kommentaar

Lahinguülesande faasi eelduseks on laserandurite paigaldamine võistlejate automaatidele. Muidu jätkub vastutegevuse eest ärajooksmine kulli mängimise põhimõttel, millel pole reaalse taktikaga mingit pistmist (käesoleval aastal jooksime näiteks ca 500 m vastase eest üle lageda põllu).

Ülesannete sooritamisel nägime väga häid ja lihtsaid süsteeme info edastamisel, kuid maksimumtulemust ei saanud keegi. Selge on see, et iga ülesande täitmisesse nii võistlustel kui ka päriselus on eksimus olemuslikult juba sisse programmeeritud.

Isegi kui neid laserikomplekte 2014. aastaks juurde ei osteta, saab teha nii, et laserandurid väljastatakse vaid kõrgeima väärtusega lahinguülesande suuna valinud kuuele tiimile ja selle suuna vastutegevusele. Muude ülesannete täitjate puhul võiks näiteks olla nii, et kui vastase snaiper teeb läbi objektiivi foto, loeb kohtunik selle alusel elu kaotatuks, millest annab raadio teel ka patrullile teada. Selline lahendus oli kasutusel näiteks lahingupaaride võistlusel Paras Paar 2008.

Laseranduriga relva taaselustamiseks peab minema pärast tulekontakti kohtuniku juurde. Vastutegevuse hävitamise eest trassil lisapunkte ei saa (muidu mõni tiim püüaks punkte teenidagi vastase hävitamisega, kuid patrullidel on hoopis

EHA JAKOBSON

Treeni nii, nagu sõdid

Mida toob Admiral Pitka luurevõistlus tulevikus? Tänavune võistlus ei olnud raske füüsiliselt, vaid ikka ülesannete poolest, mis ei tähenda seda, et järgmisel aastal ei võiks see olla teisiti. See sõltub puhtalt maastikust, mis meid uues kohas ees ootab. Tahame laiendada ka üleannete ringi. Kavas on võistlusele lisada selline etapp, mis sisaldab tegelikku luurepatrulli liikumise taktikat, mitte lihtsat vantsimist. Kuidas see päriselt välja nägema hakkab, on veel natuke ennatlik rääkida. Kavas on muuta võistlus keerulisemaks ülesannete abil, mitte raja pikkust kasvatades. Tänavu oli võistlejatel suhteliselt palju aega kasutada. Tulevikus see ilmselt nii ei jää. Tahame muuta nende elu tihedamaks, et nad ei saaks kuigi kaua puhata. Pikk kõndimine ühest punktist teise küll väsitab, kuid vaevalt see võistluse paremaks või põnevamaks teeb.

Plaanis on ka järgmise võistluse ülesanded võimalikult vara ära kinnitada ja potentsiaalsetele osalejatele teatavaks teha. Päris detailidesse me selle juures muidugi laskuma ei hakka, kuid teatud märksõnade kaudu peaksid nad küll aimu saama, mis neid ees ootab, et neil oleks võimalus õigeaegselt ettevalmistusi tegema hakata. Kindlasti tahame ka järgmisel aastal rohkem kaitseväge kaasata. Loomulikult oleme väga tänulikud neile üksustele, kes juba tänavu meid toetasid. Eesti on nii väike ja koostööd tehes saame kokku ühe vägeva asja. Kaitse Kodu! 7/2013

KARRI KAAS

Oluliseks muutuseks edaspidi on ka see, et võistluse töökeeleks saab inglise keel. Selle põhjus on lihtne: tegemist on rahvusvahelise võistlusega. Praegu on kohalikel võistlejatel väliskülaliste ees selge eelis. Inglise keelele üleminek tasandaks seda märgatavalt ja kõik meeskonnad oleksid päritolule vaatamata võrdses seisus.

Taktikaline laskmine automaadist pikemalt distantsilt (150—300 m).

Taktikaline laskmine automaadist lühemalt distantsilt (15—100 m), sh varjete tagant.

Köieharjutus, mis seisneb patrulli enda kasutuses olevate köite ja karabiinidega nn Šveitsi tooli tegemises ja sellega laskumises nt kümne meetri kõrguselt. Loomulikult oleks küljes ka korraldajate ohutusköis, kuid selle rakendumisel saaks laskuja maksimumkaristuse.

Takistusriba erinevate roomamise, ujumise, ronimise ja tõkete ületamise elementidega. Seejuures kindlasti ka relva ja varustusega veetõkke ületamine, mis nõuab tiimidelt selle ujuvuse lahenduse loomist juba võistluse eel.

Meeskondlik taktikaline laskmine püstolist distantsidelt 3—30 m, sh varjete tagant.

Miinipilduja (81 mm) ülespanek ja kipspea miiniga laskmine 1—2 km kauguselt. Sellega seotud tulejuhtimisülesanne, kus tuleb määrata sihtmärkide kaugus maastikul ja tellida tuld.

Tankitõrjerelvast (CG või AT-4) alakaliibriga liikuva või tõusva märgi laskmine.

Snaiprirelvast (TP-2) laskmine ca 800 m distantsilt.

Kuulipildujast MG-3/KSP-58 laskmine (iga patrulli liige laseb ühe 50 padruniga lindi).

KARRI KAAS

Lisainfo 2

Põhiteema

ETTEPANEKUID VÕISTLUSE TÄIUSTAMISEKS

muud lahinguülesanded). Vastutegevuse langenud saavad samuti pärast lahingut relvad töökorda, kuid sama patrulli nad enam jälitada ei tohi. Igal võitlejal võib relva kaks korda n-ö ellu äratada (kuid selle eest saadakse karistuspunkte ca 20% missiooni väärtusest). Võitleja, kes on saanud trassil kolmanda tabamuse, peab katkestama. Sellisel juhul pole vaja ka kunstlikku piirangut, et ei tohi liikuda kahe joonega teedel, sest patrullidel on mööda teid liikudes väga palju kaotada. Laserandurite eemaldamine oleks karistatav diskvalifitseerimisega.

10. Volvo 11 või Volvo 13 offroad-sõit ja meeskonnatööna kraavidele palkidest ületuskohtade rajamine (harjutus oli kavas 2008. aasta Utria dessandil).

Iga lahinguülesande täitmiseks on patrullil sihtpunktis 30 minutit. Aeg algab ülesande lähtealal kohtunikuga kohtumisel ja lõpeb kohtuniku

11. Meditsiiniülesanne lahinguhaavatute abistamiseks. 12. Topograaﬁaülesanne erinevas mõõtkavas kaartidega. 13. Sideülesanne: suundantenni kokkupanek, püstitamine ja sideseanss. 14. Eesti kaitseväe tabelvarustuse relvade (MG-3, KSP-58, TP-2, AK-4, Galil, HK USP, Negev) kokkupanek. 15. Miinide ülespanemine (nii tankitõrjelaengud kui ka jalaväevastased kaitselaengud). 16. Lõhkamisülesanne (kasutada õppedetonaatoreid ja lõhkeaine asemel nt plastiliini). 17. Luureobjekti vaatlus ning raporti ja skeemi koostamine.

19. Kiirrünnak vastase vaatlus- või julgestuspostile. 20. Vastase sõidukite või jalgsi liikuva jao varitsus ja vastase tule alt eemaldumine.

KARRI KAAS

18. Patrulli liikumine hoonestatud alal ja vangi vabastamine.

Võistlusele vajutab oma pitseri koht, kus see toimub. Nii tuleb iga võistlus oma näo ja moega

Kaitse Ka K ait ait itse tse se Kodu! Ko od du u!! 7 7/2013 7/ /2 20 01 13 3

Põhiteema

KARRI KAAS

Kommentaar Raja planeerimisele seab tihtipeale piirangud maastik. Loominguline lähenemine ülesannete loomisele aitab sellest raskusest üle saada

PITKA RETKE VÕIDU TÕI HEA MEESKONNATÖÖ VALDO HÄLVIN I rahvusvahelise Admiral Pitka luurevõistluse võitjameeskonna (Kõrgem Sõjakool) liige

viieminutilise tagasiside ja tulemuse allkirjastamisega patrulliülema poolt. Seejärel algab väljaminekufaas. Lahinguülesandelt väljatuleku distants võiks olla 10–20 km vastavalt ülesande raskusele. Suurema punktiväärtusega missioonidel võiks vastutegevus patrulli jälitamiseks ka jäljekoeri kasutada.

MARET KOMMER

Väljaminekualal saab puhata, kui oodata veokit, mis selle suuna lahinguülesande valinud kuus patrulli baasi tagasi viib. Viimased patrullid peaksid baasi jõudma kella 16 paiku.

Läbitud raskused tunduvad tagantjärele alati kergemad ja pärast võidurõõmu on esimest Admiral Pitka luureretke keeruline adekvaatselt kommenteerida. Algus oli meie võistkonnale väga raske, sest võistlejad tulid kokku üle Eesti ja otse teenistusest. Esimesena rajaleminek oli samuti ärev, sest puudus ettekujutus „vastase“ tegevusmudelist ja -ulatusest. Saime ennast käima alles pärast luureülesandele minekut, sest planeerisime oma luureplaanis alustuseks neljatunnise puhkuse. Võistluse põhiülesanne — luure — tagaski meile edu, sest tulemusi vaadates kasvatasime just seal teiste võistkondadega vahe sisse. Ma ei lasku taktikalistesse detailidesse, kuid minu meelest seisnes võti tervele kaheksa ruutkilomeetri suurusele alale keskendumises ja heas planeerimises. Ülejäänu tegid külm närv ja kiired jalad, sest ka „vastane“ ei maganud ja joosta saime hoolega. Edasi oli vaja ainult sama stabiilselt lõpuni vastu pidada. Võingi öelda, et edu tagasid hästi läinud luureülesanne ja stabiilne keskmisel tasemel ülesannete täitmine. Kui vaadata tulemusi alade kaupa, siis võitsime me ainult luure ja lõppjooksu, kuid peale meie ja kolmandaks tulnud Kaitseliidu Tartu võistkonna ebaõnnestus täielikult vähemalt ühe ülesande täitmine kõigil ülejäänud võistkondadel ja nad said sealt maksimaalsed karistuspunktid. Luureretk oli korraldatud heal tasemel, kuigi esimesena võistlustules olles ilmnesid üksikud lahkhelid instruktsioonide ja kohtunike tegevuse vahel. Lisaks häiris kohati, et järgnevad võistkonnad nägid ülesande sooritamist ja said selletõttu oma tegevust paremini planeerida ja eelmiste vigu vältida. Järgmiselt Admiral Pitka luurevõistluselt ootame tihedamat ajagraaﬁkut, pisut pikemat distantsi ja rohkem võistkondi nii meilt kui ka mujalt. Halba ei teeks ka soe vesi ja saun pärast vähemalt sama rasket lõppjooksu. Näeme Utria dessandil!

Lõppjooks tehti tänavu Rummu karjääris, mis paistab silma oma mitmekülgse (loodus)keskkonna poolest

Kaitse Kodu! 7/2013

Põhiteema

Lõpurivistuse ja autasustamise saaks korraldada näiteks laupäeva õhtul kell 18. Nii kuluks kaitseliitlastel patrullvõistlusel osalemiseks reede ja laupäev ning nad jõuaksid pühapäeval välja puhata. Auhinnaks võiks puitalusele kinnitada Kaitseliidus kasutult seisvaid vintpüsse SKY ja Colt 1911. Seejuures peaksid militaaroskuste faasi auhinnad olema eraldi.

PÄIVI-PÄÄSU KREUTZWALD

Kindlasti on palju raskem korraldada nii intensiivset võistlust, kuid kolme-neljapäevane Erna või Pitka retke tüüpi matkamine ja üksikud ülesanded ei paku enam piisavalt pinget. Sõjalis-tehnilise võistluste toel areneb ka kaitseväe ja Kaitseliidu väikeüksuste taktika. Lähtume põhimõttest train as You fight (treeni nii, nagu sõdid).

Kommentaar

Paljudele võistlejatele meeldis, et Kaitseliidu ülem neile rajal pidevalt kaasa elas

AINSA NAISKONNANA ADMIRAL PITKA LUUREVÕISTLUSEL TAIRI VÄLINURM Naiskodukaitse Tallinna ringkond

Saavutanud mai alguses Naiskodukaitse koormusmatkal esikoha, tekkis Tallinna ringkonna naistel julgus end enamgi proovile panna ja võtta osa esimesest Admiral Pitka luureretkest. Selline nelja päeva pikkune võistlus oli meile esmakordne, seetõttu oli põhieesmärgiks läbida rada, võtta ülesandeid kui „looduslikke takistusi“ ning lõpetada retk tervete ja rõõmsatena. Selle ülesande me täitsime. Retkeks valmistusime korralikult. Väga olulist rolli ettevalmistuses mängisid meie esindajad Raivo Tammeorg ja Kainar Kruus, kes korraldasid meile kaks nädalavahetust tõsist matkamist ja laskeharjutusi. Lisaks oli mitmeid kokkusaamisi, kus õppisime meeskonnatööd, luureoskusi ja relvaasjandust. Rada oli põnev ja nõudis pingutust, samas polnud seal midagi ületamatut. Jõudsime õigeaegselt punktidesse, saime puhata ja sooritasime ülesandeid püüdlikult vastavalt oma võimetele. Meisterlikult me nendega mõistagi toime ei tulnud. Relvakompotis tuli kokku panna relvi, mida nägime esmakordselt, veoki lükkamisel jäi puudu toorest jõust. Samas miinivälja läbisime puhtalt, uppuja päästmine ja öine laskmine läksid samuti hästi. Luureülesande eest saime teistega võrreldes arvestatava tulemuse. Õppida on veel palju, kuid küll me need asjad järgmiseks korraks selgeks teeme. Nimetamist on väärt ka see, et võistlusel oli sõbralik ja pingevaba õhkkond. Nii kohtunikud kui ka teised võistkonnad suhtusid meisse innustavalt, mis andis tuge ja hoidis moraali kõrgel.

KARRI KAAS

Tallinna ringkonna naiskodukaitsjad alustasid stardijärjekorras 12. võistkonnana. Võistkonnas olid Airika Troost Lääne jaoskonnast, Maret Valner akadeemilisest jaoskonnast, Tairi Välinurm Nõmme jaoskonnast ja Katriin Ivanov Kaitseliidu Kalevi malevkonnast.

Kaitse Kodu! 7/2013

Persoon

Kaitseliidu peastaapi juhib kolonel Ilmar Tamm Kaitseliidu peastaabi ülem kol Kajari Klettenberg andis 8. augustil pidulikult peastaabi juhtimise üle kol Ilmar Tammele. Peastaabi senine ülem jätkab teenistust kaitseväe peastaabi koosseisus.

Kaitseliidu peastaabi ülema ametisse asuv kol Ilmar Tamm (41) alustas teenistust kaitseväes 1992. aastal ajateenijana. Ta on omandanud sõjalise hariduse Soome Maakaitsekõrgkooli ohvitseri-, pataljoniülema ja vanemstaabiohvitseri kursustel, Soome kaitsejõudude sidekoolis ja Ühendkuningriigi Kuninglikus Kaitsekolledžis strateegia ja juhtimise kursusel.

KAITSELIIT

Kaitseliidu ülema brig-kin Meelis Kiili sõnul on Kaitseliidu peastaabi ülema amet kombinatsioon strateegilisest mõtlejast, kesksest koordineerijast ja tasakaalustajast. „Kuue viimase aasta jooksul on Kaitseliit teinud läbi korraliku arengu nii sisemiselt kui ka avalikkuse silmis. Oma juhtiv roll nendes arengutes oli kindlasti sel ajajärgul Kaitseliidu peastaabi ülemana teeninud kol Klettenbergil,“ ütles Kaitseliidu ülem.

Kol Tamm on teeninud Sidepataljonis erinevatel ametikohtadel kuni pataljoni ülemani, kaitseväe peastaabi side- ja infosüsteemide osakonna ülemana, NATO maavägede staabi sideosakonnas Heidelbergis Saksamaal, rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude (ISAF) Afganistanis peakorteris Kabulis sideosakonna ühendoperatsioonide koordineerimiskeskuse sideülema ja NATO küberkaitsekoostöö keskuse ülemana. Kol Tamm alustas teenistust Kaitseliidu peastaabi ülemana 10. augustil. Kol Kajari Klettenberg alustas teenistust kaitseväes 1992. aastal Kuperjanovi pataljoni pioneerirühma ülemana. Ta on teeninud Kaitseliidu peastaabi operatiivosakonna pioneeriteenistuse ülema, Tartu üksik-jalaväepataljoni ülema, kaitsejõudude peastaabi pioneeriteenistuse inspektori, maaväe staabi pioneeriteenistuse ülema, Kaitseliidu Tallinna maleva pealiku ja Kaitseliidu peastaabi ülemana. Aastatel 2009—2010 oli kol Klettenberg Eesti kontingendi ülem Afganistanis.

Kaitseliidu peastaabi ülem alates 10. augustist 2013 kolonel Ilmar Tamm Sündinud 4. mail 1972 Tartus Haridus 1991 Tallinna Polütehnikum, raadioside ja -levi eriala Sõjaline haridus 1994 Soome Maakaitsekõrgkool, ohvitserikursus 1995 Ameerika Ühendriikide maaväe sidekeskus, sideohvitseri kursus 1998 Soome Maakaitsekõrgkool, pataljoniülema kursus 1999 Soome Kaitsejõudude Sidekool, sideohvitseri kursus 2001 Soome Maakaitsekõrgkool, vanemstaabiohvitseride kursus 2013 Suurbritannia Kuninglik Kaitsekolledž, strateegia ja juhtimise kursus Teenistuskäik 1992 1994—1998 1998—1999 2001—2005 2005—2008 2007—2008 2008—2012

ajateenistus Eesti kaitseväes üksik-sidepataljon (sidekompanii ülem, staabi operatiiv- ja väljaõppe sektsiooni ülem, staabiülem, pataljoniülem) kaitsejõudude peastaabi sideosakonna ülem kaitsejõudude peastaabi side- ja infosüsteemide osakonna ülem NATO maavägede staabi sideosakond Heidelbergis, käimasolevate operatsioonide ja õppuste sektsiooni ülem ISAFi peakorteri sideosakond Kabulis, ühendoperatsioonide koordineerimiskeskuse sideülem NATO küberkaitsekoostöö keskuse ülem

Auastmed: 1994 nooremleitnant, 1996 leitnant, 1998 kapten, 2001 major, 2005 kolonelleitnant, 2013 kolonel Autasud: Kotkaristi V klass, Kaitseväe teenetemärk riigikaitseliste teenete eest, Kaitseväe eriteenete rist, Kaitseväe eeskujuliku teenistuse rist, Kaitseliidu eriteenete medal, NATO eriteenete medal, rahvusvahelistes rahuoperatsioonides osalenu medal, NATO medal, mälestusmedal „10 aastat taastatud kaitseväge“, Soome kaitsejõudude sideohvitseride rist Perekonnaseis: abielus, kaks tütart

Kaitse Kodu! 7/2013

In memoriam

Kaitseliitlane Enn Paap 26. september 1935 — 30. august 2013 Raske haiguse tagajärjel lahkus meie seast Kaitseliidu Sakala maleva liige rahvuslane Enn Paap. Kaitseliidu Alatskivi malevkonna pealiku peres sündinud Enn Paabu elusihiks oli eestluse vaimu säilitamine ja edasiarendamine meie rahvale rasketel aastatel. Varases nooruses alguse saanud spordimehe visadus ja sihikindlus saatsid teda kogu elu. Erialased õpingud läbis ta Kuremaa loomakasvatustehnikumis, Eesti Põllumajanduse Akadeemias ja Tartu Ülikoolis. Pärast Eesti Põllumajanduse Akadeemia lõpetamist suunati Enn Paap tööle Järvamaale, kust ta siirdus tööle Viljandimaale Viiratsi sovhoosi. Olles suurmajandi loomakasvatuse juht, jäi ta truuks rahvuslikele aadetele: ükski selle suurmajandi põhitootmisjuht ei olnud kompartei liige (erinevalt paljudest teistest majanditest). Eesti taasiseseisvumisel sai Enn Paabust Kaitseliidu Sakala maleva asutajaliige ja aktiivne kaitsetöö organiseerija. Lisaks oli Enn Paap Viiratsi valla volikogu esimees ja tema aega jagus ka spordile, kodutalu pidamisele ja paljudele muudele ettevõtmistele. Lahkunuga oleme kaotanud truu rahvuskaaslase ja sõbra. Mälestus temast jääb püsima meile ja järeltulevatele põlvedele. Kaitseliidu Sakala malev, Viiratsi vallavolikogu, töö- ja õpingukaaslased

In memoriam

Kapten Kaido Kaurit 25. veebruar 1966 — 4. august 2013 Meie keskelt on ootamatult lahkunud hea kamraad, kaitseliitlane ja ohvitser kapten Kaido Kaurit. Kapten Kaido Kaurit sündis 25. veebruaril 1966 ja omandas keskhariduse Tallinna 37. keskkoolis. Ta lõpetas 1992. aastal kolmandad ohvitseride kursused ja asus seejärel tegevteenistusse: aastatel 1992—2005 oli ta Tallinna üksik-päästekompanii ülem ja osales 2003. aastal Afganistanis USA juhitavas sõjalises operatsioonis Kestev Vabadus päästeameti demineerimismeeskonna ülemana. Kaido Kaurit oli Kaitseliidu Harju maleva Kose malevkonna tegevliige alates 1996. aastast. 2009. aastast oli ta Harju maleva valvekompanii valvur, viimased kolm aastat Eesti esinduses Brüsselis. Kapten Kauritit on eeskujuliku teenistuse eest tunnustatud Punase Risti III klassi teenetemärgi, Kaitseväe teeneteristiga riigikaitseliste teenete eest, Päästeameti Missioonimedali ja Päästeteenistuse Hõberisti ja mälestusmedaliga „10 aastat taastatud kaitseväge“. Mälestus Kaido Kauritist kui heast kamraadist, isamaalisest ohvitserist ja tublist Kaitseliidu Harju maleva liikmest jääb paljude südamesse.

Kaitse Kodu! 7/2013

Selle asemel, et läheneda sõjatehnikale konventsionaalselt ja arvutada kurvalt, kui palju raha kulub valmistoodangu peale, võiksid kodumaised ettevõtted luua tunduvalt soodsamaid relvasüsteeme. RENE TOOMSE

t Eesti rannik on sõja korral sisuliselt avatud sisenemistee riigi territooriumile ja võib põhjustada olulisi probleeme kogu sõjategevuses, oleks sellele kindlasti vaja rohkem tähelepanu pöörata. Omamaiste relvasüsteemide arendamise eesmärk oleks luua just meie oludesse ja meie võimalustega sobivad lahendused, kasutades maksimaalselt ära juba olemasolevat tsiviilelektroonikat, mida on soodsa hinnaga nn riiulilt saada. Arendatud relvasüsteemide peamiste haldajatena rvutiiminäen Kaitseliidu rannakaittatsioonis seüksusi, mis on kordades kiiremad üllatusrünnaku hävitas tõrjumiseks relvasüsteeme vastane enamiaktiveerima, kui seda ku Ühendriikide oleksid mobiliseeritavad mereväest, peareservüksused.

tades nii terve

Üks lähiajaloo markant- invasiooni. semaid näiteid sellise mittekonventsionaalse lähenemise kohta on Ühendriikide sõjaväe suurõppus Millenium Challenge aastal 2002, mis oli ajaloo suurim ja kalleim õppus, hõlmates ligi 13 000 sõdurit ja makstes umbes 250 miljonit dollarit. Õppus oli disainitud harjutamaks Iraagi „vabastamist“ ja ametliku versiooni kohaselt oli see edukas – Ühendriigid võitsid. Kuid mis tegelikult juhtus, oli totaalne häving esimestel hetkedel, mil legendaarne merejalaväe kindral Paul Van Riper, kes mängis vastase ülemat, otsustas rünnata esimesena. Arvutiimitatsioonis hävitas vastane enamiku Ühendriikide mereväest, peatades nii terve invasiooni. Kuidas ta seda tegi? Piltlikult kiviaegsete meetoditega ja vältides kõrgtehnoloogilisi lahendusi. Kui Ühendriikide laevastik sisenes Pärsia lahte, algatas Van Riper „rünnaku“ mošeedest antud signaaliga, saates tsiviilväikelennukid ja lõbusõidukaatrid hordidena enesetapurünnakule. Laevastik oma kõrgtehnoloogilises varustuses ei suutnud tuvasKaitse Kodu! 7/2013

Rannakaitse

Rannikukaitsest rehepapi kavalusega tada rünnakut enne, kui oli uputatud ainuke lennukikandja ja kaks helikopterikandjat. Sisuliselt olid Ühendriigid kaotanud enne, kui sõda algas. Seepeale käskis kõrgem juhtkond alustada õppust uuesti. Van Riper astus vastase ülema kohalt tagasi, sest edasine õppus ei olnud enam „vaba mäng“ ja seega ei olnud see tema meelest enam realistlik.1 Oleks aeg ka meil töötada rohkem loovate ideede ja lahendustega, kuidas saavutada soovitud tulemusi soodsamate tootearenduste ja vahenditega, kui osta kalli hinnaga Lääne sõjatööstusettevõtetelt valmistooteid. Eesmärk ei ole ju kuulsa kaubamärgi tutvustamine vastasele, vaid tema plaanide igakülgne nurjamine. Omaenda lahendustega saaksime tunduvalt soodsamalt ja paremini hakkama kui kallist valmistoodangust vaid nukralt unistades.

Poolsaare moodi saar Eesti merepiiri otspunktideks on Narva-Jõesuu ja Ikla ning selle pikkus on umbes 780 km umbes 1450-kilomeetrisest riigipiirist2. Et tänapäevane sõda on igal võimalikul puhul nn kolmedimensiooniline (maa, õhk ja vesi), muutub Eestile kindlasti oluliseks kaitsevõime merelt tulevate ohtude vastu. Klassikalise sõja korral on vastasel võimalus kasutada Läänemerd sõjategevuseks mitmeti: 1) meritsi saabuvate abijõudude ja materiaalse abi blokeerimine; 2) võtmeisikute riigist lahkumise takistamine; 3) õhutõrjekatte teostamine ehk liitlaste lennukite opereerimise takistamine; 4) maasihtmärkide ründamine nii rakettide kui ka suurtükkidega oma jalaväe toetuseks; 5) meredessantide sooritamine ehk vägede paiskamine meie võitlejate selja taha. Need viis ülesannet oleks peamine, mida vastane saab teha Eesti vastu Läänemerelt. Ei ole paraku mingi saladus, et siiani ega ka plaanitavas tulevikus ei ole riigikaitse arengukava näinud ette merelt tulevate ohtude vastu tegutsemist. On

Kas tead midagi, mida meie ei tea? Saada vihje, kuidas rubriik huvitavamaks muuta aadressil kaitsekodu@kaitseliit.ee 19

Rannakaitse

seda teadlikult või kogemata ignoreeritud, ei oska öelda. Mereväe hetkeolukord ja uus arengukava näeb ette järgmist: „Mereväes jätkatakse miinisõjavõime arendamist kolme moderniseeritava miinitõrjelaevaga ning tuukrigrupi ja ühe toetuslaevaga.“3 Need ei ole paraku vahendid, millega saaks midagi teha sõja korral merel toimuvate ja sealt maenda lalähtuvate vaenulike tegevuste hendustega vastu. Arengukava ei maini sõnagagi rannakaitsest, isegi saaksime me mitte mereväevälises konteks- tunduvalt soodtis.

samalt ja paremini hakkama kui kallist valmistoodangust vaid nukralt unistades.

Allpool vaatlen hüpoteetiliselt, mida annab rannikukaitseks teha ka vähemate vahenditega kui moodne laevastik. Keskendun siinkohal maalt lähtuvale tegevusele, millega saaks vähemalt oluliselt häirida reidil paiknevaid vastase sõjalaevu ja tõrjuda meredessante. Maalt mere suunas tegutsedes tulevad peamise piiranguna mängu kolm komponenti: nägemisulatus (nii radarite kui ka inimsilmaga), tegutsemisulatus ja hävitusvõimsus. Nagu igas arenduses, nii peaksid ka sõjategevuses alati esimesena kerkima järgmised küsimused: milliseid tulemusi on vaja selleks, et olla edukas, millised vahendid suudavad neid tulemusi saavutada ja mis need vahendid maksavad (maksab ka aeg – loomiseks, tarneks, koolituseks, ladustamiseks jne)?

Võimalikud tegevused Vaatlus ja tuvastamine Sihtmärgi avastamine ja tuvastamine on kõige algus. Ka sõja korral jääb tõenäoliselt tsiviillaevandus Läänemerel toimima, sest majandust ei saa seisma panna. Küsitav on, kas ja kui mitu laeva saab Tallinna või Muugale tulla, kuid eri riikide alused seilavad kindlasti nii Helsingisse kui ka Peterburi. Eeldatavasti hoiavad nad sõjapiirkonnast eemale, kuid alati on oht, et neid eksib ka meie vetesse. Tsiviillaevu rünnata ei ole arukas (kuigi arvestada tuleb ka võimalusega, et meredessant sooritatakse tsiviilaluselt, mille mastis on näiteks Panama lipp), seega on kindlasti vaja selget kinnitust, milline alus on meile ohtlik, milline mitte. Esiteks tuleb saada pilt igasuguste aluste liikumisest (radarid) ja teiseks tuleb nad tuvastada (vaatlus optiliste seadmetega). Vastane püüab suure tõenäosusega hävitada statsionaarsed radarid, seega on nende kasutamine sõja korral vägagi küsitav. Palju rohkem on lootust mobiilsetel radarisüsteemidel ja neid peaks olema mitmeid, et moodustada dubleeritud võrgustik. Siin võiks ära kasutada tsiviilkasutusse mõeldud odavamaid radareid. Optilised seadmed vaatlejate käes saavad olla nii binoklid, vaatlustorud kui täiendavalt ka korralikud digitaalkaamerad, mis, ühendatuna arvutiga, milles on vastav tarkvara, aitavad tuvastada aluse juba väheste nähtavate tunnuste järgi. Täiendavalt just sellepärast, et elektri tootmine sõjaolukorras

Eesti rannikukaitse võiks jääda Kaitseliidu õlule TAAVI URB, kaptenmajor

kiire edastamine. Kahjuks pole meie edusammud selles valdkonnas kiita. Seni pole õnnestunud isegi politseija piirivalveameti kaldaradarite pilti kaitseväele kättesaadavaks teha.

Kõrgema Sõjakooli mereväe põhikursuse ülem

õistmaks, et Eesti on „selline poolsaare moodi saar“, piisab pilgust kaardile. Siiski ei väsi ma rõhutamast, et rannikukaitset tuleb vaadelda osana terviklikust merekaitsest või isegi merelisest julgeolekust, vastasel juhul jäävad kõik lahendused poolikuks. Lisaks oma ranniku kaitsele peame mõtlema ka oma mereteede julgeolekule ja meie geograafiline asukoht annab vähemalt teoreetilise võimaluse blokeerida vastase väga olulist ühendusteed.

Kuna torpeedo jääb kiiruses ja laskekauguses rakettidele oluliselt alla, kasutatakse seda tänapäeval eelkõige allveelaevadel või allveelaevade vastu. Põhjamaades on rajatud ka statsionaarseid kaljudesse raiutud torpeedopositsioone rannikukaitseks. Torpeedot kastiga merre tõsta ja kohe teele saata ei ole tänapäevast tehnikat kasutades siiski võimalik. Vee all sihtmärgi tuvastamine ja selle asukoha määramine on terve teadus, mis eeldab keeruliste andurite ja andmebaaside olemasolu. Teisest küljest pakub asukoht Venemaa värava ees meile suurepärast võimalust omalt poolt sellise info kogumiseks ja liitlastega jagamiseks. Piltlikult öeldes

obarmoonaga ei ole võimalik dessantlaeva uputada, küll aga saab vigastada laeva sideseadmeid, sensoreid ja relvasüsteeme, võibMerevaatlus ja tuvastatud merepildi loomine on tõepoolest kõige alus. Ilma selleta on edukas sõja- olla ka „laadungit“. pidamine merel võimatu. Ei saa põmmutada kõige pihta, mis liigub, sest merel on lisaks vaenlasele ka neutraalsed ja meie liitlaste alused. Liitlastelt on lootust saada meie oma radaritele ja binoklitele tõhusat täiendust, näiteks satelliitidelt või õhust saadud pildi või raadioluure käigus kogutud infona. Raskeim ülesanne on neist kildudest ühtse pildi kokkupanemine ning selle moonutusteta ja

Kaitse Kodu! 7/2013

LIIVI REINHOLD

ei ole suure tõenäosusega sama lihtne kui rahuajal. Vana kooli vahendid – binoklid ja vaatlustorud – jäävad alati varustusse. Dubleeritus info hankimisel ja teisest allikast kinnituse saamiseks nõuab toimivat võrgustikku. Elektrooniliste süsteemide puhul peaks see olema varjatud, kuid juba varakult ettevalmistatud fiiberoptiline andmesidevõrk. Tsiviilkasutusse sellist võrku luuakse (EstWin4), kuid ei oleks halb mõte nii seda sõja korral sidesüsteemi planeerida kui ka teatud tundlikele valdkondadele oma dubleeritud võrgustik luua. Kaabel maa sees on kindlam sidepidamise ja andmevahetuse moodus kui raadio. Olles vaenuliku sihtmärgi tuvastanud, ei ole sellest palju abi, kui ei ole vahendeid, millega viimast mõjutama hakata. Mõjutamine peaks tekitama vähemalt ebamugavust, kui ei ole piisavalt jõudu, et alus hävitada. Siin sõltub kõik sihtmärgi eripärast ja kaitsja kasutuses olevate relvasüsteemide hävitusvõimsusest.

Relvasüsteemid Erinevate aluste ja ohtude vastu tuleb kasutada ka vastavaid relvasüsteeme. On oluline vahe, millega vigastada kopterikandjat, rünnata dessantlaeva või juba maale ujuvaid soomukeid. Inimleidlikkusel ei ole piire, kuid pakun siinkohal välja mõned relvasüsteemid, mille üle võiks arutleda ja mis oleksid suure tõenäosusega arendatavad meie oma kodumaal ning mitte kõige suuremate kuludega.

sõidab kogu Balti laevastik aeg-ajalt meie hoovist läbi ja see tähendab, et nende veealust signatuuri1 on siin võimalik registreerida. Kobarmoonaga ei ole võimalik dessantlaeva uputada, küll aga saab vigastada laeva sideseadmeid, sensoreid ja relvasüsteeme, võib-olla ka „laadungit“. Kõige keerulisem on meresihtmärgi tabamine, sest laevad on kaartule jaoks suhteliselt väikesed ja kiired sihtmärgid. Õhkpadjal dessantlaev võib liikuda kiirusega üle 60 sõlme. Valge fosfori laadungiga drooni kujul oleme loonud sisuliselt kodukootud väikese hävitusjõu ja lennukaugusega ning väga aeglaselt juhitava raketi. Ka massilise kasutamise korral tundub edu ebatõenäoline, sest tänapäevased õhu- ja raketitõrjesüsteemid suudavad hävitada kümmekond ja enamgi sihtmärki korraga. Maksimaalselt võiks edu saavutada kõige esimene üllatusrünnak. Sellegipoolest võiks droonidel kui vaese mehe lennuväel olla suur roll merekaitses. Juba praegu saaks neid kasutada ühe vahendina tuvastatud merepildi loomisel, tulevikus tõenäoliselt ka mõne teise relvasüsteemi sihitamiseks, võib-olla isegi juhitava pommi kohaletoimetamiseks2. Kaitse Kodu! 7/2013

Rene Toomse lähtub oma mõtiskluses lihtsatest küsimustest: milliseid tulemusi on vaja eduks, millised vahendid on selleks vajalikud ja mis need vahendid maksavad?

„Ujuvad tankitõrjemiinid“ on erinevate dessanditõrjemiinidena täiesti olemas ja mitu riiki ekspordivad neid. Mõnda neist saab ka kaldalt vette lasta, aga Eestis on nende kasutamine lauge ranniku tõttu raskendatud. Iseseisvalt malelauana oma kohale ujuv miiniväli jääb praegu siiski ulme valdkonda. Eestil on vaja oma merelise julgeoleku doktriini ja rannikukaitse peab olema selle oluline osa. Viimane võiks jääda põhiosas Kaitseliidu kanda. Kui oleme tuvastanud oma eesmärgid ja vajadused, tuleb mõelda vahenditele, ka alternatiivsetele ja asümmeetrilistele, nende saavutamiseks. Unustada ei tohi ka seda, et meie selja taga seisab terve NATO. Kus jookseb piir isetegemise ja koostöö vahel, võikski olla kõige olulisem küsimus. Igal juhul on väga hea, et selleteemaline arutelu on käima läinud. Au autorile, kes on tõstatanud väga olulise teema. 1

Antud kontekstis tähendab see laevakere, sõuseadmete, mootorite, pumpade jm poolt vees tekitatavaid võnkeid. Laeva akustiline signatuur on sama unikaalne kui inimese sõrmejälg. Piisavalt heade sensorite ja andmebaaside olemasolul on võimalik selle abil tuvastada nii laevaklass kui ka konkreetne laev. Kui lennuk suudab tõusta laeva õhutõrjerelvade laskeulatusest kõrgemale ja sealt juhitava pommi alla visata, siis pommi ennast ei suuda laeva õhutõrje enam peatada.

Rannakaitse

Need on torpeedod, kobarmoon, laengud droonidel ja ujuvad tankitõrjemiinid. Torpeedo on olemuselt ujuv konteiner, mis kannab piisavat laengut, et vigastada suurt laeva. Peamiselt koosneb see kolmest komponendist: laeng, mootor ja juhtumissüsteem. Laeng koosneb lõhkeainest, mille koostis ja konfiguratsioon peab läbistama laevakere allpool veepiiri ja tekitama olulisi kahjustusi nii kerele kui ka laeva sisemuses. Mootor töötab tavaliselt kas elektri või kütusega. Viimane on keerulisem, sest iga mootor, mis kasutab kütust, vajab hapnikku.5 Juhtimissüsteemi ülesanne on tagada torpeedo jõudumine sihtmärgini. Ka selle puhul on mitmeid variante. Kallimad süsteemid hoiavad ennast ise sihtmärgile lukustatuna, soodsamad lahendused on kaugjuhitavad kas kaabli või raadio teel. Igal juhul mänguruumi on piisavalt ja paljusid lahendusi saaks tänapäevase olmetehnilise arengu juures kasutada n-ö otse riiulilt.

valge fosfori konteinerit? Selline laeng tekitaks laeval tõsiseid tulekahjusid, mida on väga raske kustutada. Alati jääb muidugi probleemiks õhutõrjekattest läbipääs, kuid siin tekiks efekt juhul, kui selliseid odavaid droone on aluse poole lendamas mitmeid. Saaks toota aalt mere lihtsamaid, ilma keerulise ja kalli vaatlussüsteemideta lensuunas tegutsedes numasinaid. Piisaks tavalisest kaamerast ka juhtsüsteemist, tulevad peamise mida kasutatakse hobimudelpiiranguna mängu lennunduses.

kolm komponenti: nägemisulatus, tegutsemisulatus ja hävitusvõimsus.

Rannikukaitse tarvis peaksid need torpeedod olema vettetõstetavad rannikult ja ei pruugiks vajada eraldi torpeedokaatrit. Kokku ligi 200 kg kaaluva torpeedo suudavad neli tublit meest küll autokastist maha tõsta. Edasiarendus oleks juba nende vettelaskmine mingi sellise mehhanismiga, nagu neid kasutatakse paadikärudel. Kui torpeedo on juba vees, aktiveeritakse juhtimissüsteem ja laeng ning juhitakse relv sihtmärgile näiteks tahvelarvutit kasutades.

juvate tankiKobarmoona6 kasutamisest tõrjemiinide rannakaitseks arutleb Militaarfoorum.net’is huvitavalt kasutuseesfoorumlane kasutajanimega märk oleks mereKapten Trumm: „122 mm [haubitsale7] on maailmas dessanditõrje nii olemas igasugu huvitavat soomukite kui ka laskemoona, […]. Näiteks maabumisaluste kobarmürsk 30 soomust- vastu. läbistava bombletiga, kui selle õhkpadjal dessantlaeva kohal plahvatama paned, käib üks suur kärakas ja tulemeri ning meredessant tuleb randa ujudes, ilma saabaste ja relvata (kui muidugi vette hüpata õnnestub). Muidugi on see sundvise (merel on vaja kahureid, mitte haubitsaid), aga siiski parem kui kättesaamatust unistamine. Kui natuke ajusid liigutada ja panna see radari järgi toimima, siis tegelikkuses saab dessantlaeva pidevas kobarmoona sajus hoida ning tänapäeva plekist sõjalaevad ei pea seda lihtsalt vastu, mürske (erinevalt eelhelikiirusega rakettidest) õhutõrje peatada ei suuda.“8 Relvi kandvad droonid on praeguseks saanud juba Ühendriikide peaaegu peamiseks ründerelvaks. Rakette kandev Predator9 on kindlasti väga kallis. Kuid kuidas oleks millegi palju lihtsama kandva õhuplatvormi disainimisega, mis kannaks näiteks 22

Ujuvate tankitõrjemiinide kasutuseesmärk oleks konkreetselt meredessanditõrje nii soomukite kui ka maabumisaluste vastu. Miin koosneks kumulatiivlaengust ja lihtsast elektroonikast, mis on paigutatud ujuvasse korpusesse. Avastamise vältimiseks peaks miin olema nn pooluputatud mõnikümmend sentimeetrit vee alla. Elektroonika peaks koosnema väikesest elektrimootorist ja anduritest, mis suhestab miinid omavahel võrdsete vahemaadega võrguks. Teoorias toimuks sellise miinivälja paigutamine näiteks nii, et autolt poetatakse konteiner vette. Veega kokku puutudes aktiveeruvad andurid, mis tunnetavad distantsi teiste miinide suhtes. Seejärel aktiveeruvad elektrimootorid ja juhivad miinid üksteise suhtes malelauakujulisse asetusse. Nii moodustub tõsine takistus rannikule suunduvate soomukite ja maabumisaluste vastu, mida on liikumise pealt väga keeruline demineerida. Konteineri võib paigutada ilmses dessandiohtlikus kohas vee alla juba varakult ja miinivälja paigaldamiseks piisab vaid konteineri avanemise aktiveerimisest.

Viited 1

2 3

4 5

7 8

Wake-up call. The Guardian (6.09.2002). URL (kontrollitud augustis 2013) http://www.globalsecurity.org/org/ news/2002/020906-iraq1.htm. Eesti piir. Eesti Entsüklopeedia. URL (kontrollitud augustis 2013) http://entsyklopeedia.ee/artikkel/eesti_piir. Riigikaitse arengukava 2013–2022 kokkuvõte. URL (kontrollitud augustis 2013) http://valitsus.ee/UserFiles/ valitsus/et/valitsus/arengukavad/kaitseministeerium/ Riigikaitse_arengukava_2013-2022_avalik%20osa.pdf. EstWin võrk. Elisa. URL (kontrollitud augustis 2013) http:// www.elasa.ee/index.php?page=64. How do torpedo engines work under water? Howstuffworks. URL (kontrollitud augustis 2013) http://science.howstuffworks.com/transport/enginesequipment/question419.htm. Vt joonist URL (kontrollitud augustis 2013) http://1. bp.blogspot.com/_YSYq0VhIh4U/SWFctDFpktI/ AAAAAAAADzA/eIQhskf4mQM/s1600-h/Snow+006.jpg. Autori märkus. Soome armee vähendab relvastust!!!, lk 3. Militaar.net. URL (kontrollitud augustis 2013) http://www.militaar.net/ phpBB2/viewtopic.php?f=40&t=24285&p=266122&hilit =meredessant#p266122. Valdes, Robert. How the Predator UAV Works. Howstuffworks. URL (kontrollitud augustis 2013) http:// www.howstuffworks.com/predator.htm.

Kaitse Kodu! 7/2013

Militaarsport

Must Kotkas lendas pealinna AARE LEPASTE Kaitseliidu Põlva malev / Põlva Koit

Augusti viimasel täisnädalavahetusel korraldatud Kaitseliidu Põlva maleva patrullvõistluse Must Kotkas võitis Kaitseliidu Tallinna maleva Nõmme malevkond, teiseks tulid Saaremaa maleva naised ja kolmandaks Tallinna maleva võistkond. Noorte arvestuses tuli esimesteks Orava I võistkond.

TOOMAS NIGOLA

„Kontidest on tunda, et tõsine võistlus on seljataga,“ tunnistas Põlva maleva au kaitsnud malevapealik kpt Janel Säkk, kelle võistkond saavutas 20 startinu hulgas neljanda koha. „Väga suurt rolli mängib erinevatel patrullvõistlustel osalemine. Neilt saadud kogemuste najal saavad võistlejad komplekteerida piisavalt kerge ja praktilise varustuse, ka saavad kogenud võistlejad lihtsamini hakkama kontrollpunktides antavate ülesannetega. Ääretult oluline on ka oskus jalgu säästa,“ lisas kpt Säkk. Võistlejana hindas ta korraldustoimkonna töö heaks, raja ja kontrollpunktid atraktiivseks. „Esimene ülesanne oli luureülesanne, mis eeldas metsavenna ehk topise otsimist ja jalaväekompanii laagri leidmist. Kuna vastutegevust osutas sada Kuperjanovi pataljoni ajateenijat, võinuks eeldada, et nende leidmine pole raske. Tegelikkuses aga oli otse vastupidi: ajateenijad liikusid nii vaikselt, et ainuke, mis laagri asukoha lõpuks reetis, oli töötav generaator,“ kirjeldas kpt Säkk.

Võistluste peakohtuniku ltn Allar Eesmaa sõnul jäid korraldusega rahule kõik osalejad, kuid sellele vaatamata selgusid mõningad vajakajäämised, mida järgmisel aastal vältida. Nii näiteks on kavas kontrollpunktidesse jõudmiseks määrata kindel aeg, sest see hoiab võistlustempot üleval. Patrullvõistluse Must Kotkas korraldajad olid ette näinud ka publikualad Taevaskojas, Mammaste spordikeskuses ja Põlva järve rannas ning igasse neist jagus ka omajagu pealtvaatajaid.

Eesti sõjväelangevarjurid võistlesid Kaunases Leedus Kaunases korraldatud 34. rahvusvahelistel sõjaväelangevarjurite meistrivõistlustel (Challenge Inter Écoles de Parachutisme; CIEP 2013) osalesid võistkonnad Eestist, Leedust (2), Poolast, Saksamaalt, Prantsusmaalt ja Belgiast. Võisteldi laskmises, orienteerumises, ujumises ja täpsushüpetes.

Võistlustega paralleelselt korraldati sümpoosion teemal „Euroopa langevarjukoolide ühine langevarjuhüpete õnnetuste andmebaas“. Arutleti võimaluse üle moodustada ühine andmebaas langevarjuhüpetest, mida saab käsitleda õnnetusena. Projekti eestvedajamaaks sai Portugal.

KAITSELIIT

Võistluse võitis Saksamaa esindus, teise ja kolmanda koha saavutasid Leedu võistkonnad. Eesti võistkonna parim tulemus oli teine koht orienteerumises. Eesti võistkonda kuulusid kaitseväelased ja kaitseliitlased, kes on ka aktiivsed langevarjurid.

Võistluse eesmärk on hoida eri riikide langevarjuühingute sõbralikke suhteid ja luua koostöövõimalusi ning anda võimalus nii sõduritele kui ka ülematele vahetada langevarjundusalaseid kogemusi, samuti õppida teiste vigadest ja õnnestumistest. Esimesed rahvusvahelised sõjaväelangevarjurite meistrivõistlused peeti 1980. aastal Prantsusmaal, kui kohalik sõjaväe langevarjukool kutsus kõiki samalaadseid koole ja üksusi võistlema. Eestlased osalevad võistlusel kuuendat korda. CIEP 2014 korraldatakse Saksamaal.

Kaitse Kodu! 7/2013

Militaarsport RAILI NÕGU

Kübassaarel retkel tuli liikuda nii maal kui ka merel RAILI NÕGU rindereporter

Juulikuu viimasel laupäeval sai taas teoks Kaitseliidu Saaremaa maleva pika traditsiooniga sõjalis-sportlik patrullvõistus Kübassaare retk, mille võitis Jooksikute meeskond Kukkkana ja Lahe ees. Noorkotkaste arvestuses sai esikoha Leisi NK. Sedakorda oli oma teadmisi, oskusi ja vastupidavust proovile panema tulnud kümme tiimi ja kaks matkapunti. Pärast varustuse kontrolli said võistkonnad kätte kaardi ja koordinaadid ning asusid teele esimese punkti poole. Seal ootas retkelisi sadamahoone seinal postkast, mis andis teada järgmise sihtpunkti, kus hakati kontrollima teadmisi. Küsimusi oli mitmesuguseid: mis on nelja tankisti koera nimi, millal ehitati Salme muinaslaev, millal oli Jüriöö ülestõus? Uued koordinaadid juhatasid järgmisse sadamasse. Nüüd sai iga võistleja visata oma noa märklauda. Lisaks oli vaja näidata täpsust granaadiviskel. Seejärel suunduti põllul asuvasse keldrisse, kus ootas aja peale kokkupanemist neli eset. Unustuse hõlma vajuma hakkav hakklihamasin pani mõnegi kukalt sügama, lipsusõlm oli palju tuttavam, raskusi ei valmistanud ka mootorsae ega relva kokkupanek. Viies kontrollpunkt asus mere ääres. Ülesanne oli lihtne: võistlejatel tuli tuua merelt järgmised koordinaadid. Siin jagus lusti ja kilkamist, jõudis hinge tõmmata ja jalgu plaasterdada. Kuid ega lõbu kauaks jätkunud, ees ootas miinivälja ületamine. Postkastist järgmiste oluliste numbrite toomine oli kerge pähkel õige raja valimise kõrval. Oli neid, kes pääsesid kuiva jalaga, neid, kes said põlvini märjaks, ja ka neid, kes enam kui kahe meetri kõrguses roos end nagu padrikus tundsid. Aga leidmata ei jäänud tee kellelgi ja laskma jõudsid ka kõik. Taas üks käik postkasti juurde ja siis mindi lahendama meditsiiniülesannet, mis alati põnevust pakub. Seekord tuli esmaabi anda kolmele kannatanule. Jäänud oli veel takistusriba. Pärast ligikaudu paarikümnekilomeetrist rännakut pärastlõunases päikeselõõsas pidid osalejad ronima läbi kraavi, ületama piirdeid, tippima rehvireas ja roomama traadi alt. Seda kõike tehti endiselt rõõmsas meeleolus. Kõige kiiremini läbisid siin raja Leisi NK ja Kukkkana, kes ühtlasi saavutas ka rännaku parima üldaja. Sel ajal, kui peakohtunik Jüri Linde sisestas üldjärjestuse väljaselgitamiseks tabelisse punkte, rääkisid põhikorraldajad-rajameistrid Raivo Kabur ja Sven Ernesaks, et on päevaga väga rahul. Suhteliselt tasavägine tulemus viitab paljudele headele märkidele.

Kaitse Kodu! 7/2013

UNO MINKA

Võrumaal võitsid kaitseliitlased politseid UNO MINKA Kaitseliidu Võrumaa maleva teavituspealik

Väimela staadionil peeti 23. augustil neljas Võru politsei ja Kaitseliidu Võrumaa maleva sõpruskohtumine jalgpallis. Kui varasematel aastatel olid võitjad korrakaitsjad, siis seekord said kaitseliitlased skooriga 4:1 revanši. Mängu esimesel poolel oli politseil raske kaitsta oma väravat ja nii tabasid kaitseliitlaste pallid seda ridamisi, kuni seis oli 3:0. Teiseks poolajaks sai politsei võistkond stressist üle ja suutis saata ühe palli ka kaitseliitlaste väravasse. Aga see värav jäi paraku ainsaks. Kaitseliidu võistkonna kapten oli tugev spordimees Uku Vislapuu. Kindlasti aitas võidule kaasa seegi, et mängule olid kaasa elamas Võrumaa maleva pealik mjr Urmas Vahter ja kogu staabikoosseis. Saavutatud võiduga oli uhke minna vastu maleva 96. sünnipäevale, mida tähistati pidulikult 8. septembril.

Väljaõpe

Kooli tänavune pesakond sirutab tiibu Kotkalennul Kaitseliidu kooli sõjaväelise juhtimise tasemekursuste integreeritud lõppharjutus Kotkalend korraldatakse tänavu 12.—20. oktoobrini Raplamaal. Tule ja löö kaasa! ERIK REINHOLD Kaitseliidu kooli juhataja

ooremallohvitseri (NAK), vanemallohvitseri (RVAK), rühmaülema (ROK(r)) ja kompaniiülema (ROK(k)) kursuse peaaegu 80 lõpetajat saavad oma koolitarkusele viimase lihvi ja hinnangu ühisel harjutusel. Kaitseliidu kool on sõjaväelise juhtimise tasemekursuste läbiviimisel mitmete aastate jooksul püüelnud eri tasandite juhtimise integratsiooni ehk võimalikult praktilise ja tervikliku pildi loomise poole väljaõppe käigus.

Pataljoni raamistikus Nii korraldatakse seegi kord kursuste lõppharjutus pataljoni raamistikus, et kõigi tasandi juhtidel oleks võimalus harjutada keskkonnas, kus on olemas nii nende alluvad, ülemad kui ka naabrid. Pole ju mõeldav, et kompaniiülem saab adekvaatse väljaõppe, omamata enda alluvuses rühmaülemaid, htekokku või rühmaülemad ilma rühmavanemateta. on õppuse Nii on eri tasandite kursused saanud koos harjutada juba läbiviidud õppenädalavaheviimaseks tustel, kuid pataljoni raamistiku tervikpildi faasiks oodata paneme kokku just kursuse lõpusirgel, harosalema peaaegu jutusel Kotkalend.

600 kaitseliitlast ja Õppus viiakse läbi kolmes põhiosas. 12. ja naiskodukaitsjat.

13. oktoobril toimub instruktorite ettevalmistus, mis teenib õppemetoodika ja taktika küsimuste ühtlustamise eesmärki. 14.–17. oktoobrini viime läbi taktikalised harjutused ilma allüksusteta (TEWT), kus kõigi tasandite juhid lahendavad taktikalisi olukordi, kuid reakoosseisu rolli täidavad vastavad markerid (eelmisest Kotkalennust juba paljudele tuttavad „keppsõdurid“). See õppemeetod võimaldab ka jaoülematel ilma reaalse sõduri närve ja jalavaeva kulutamata oma tasandil otsuseid vastu võtta, jagu positsioonile paigutada ja käsutehnikat lihvida. Kolmandas etapis 18.–20. oktoobrini viime läbi pataljoni taktikalise väliharjutuse (FTX). Selleks, et juhiõppurid ei peaks ise endile „sõdureid mängima“ ja saaksid keskenduda oma põhitöö – juhtimise – harjutamisele, moodustame üheks nädalavahetuseks Rapla, Harju, Tallinna ja Järva maleva kaitseliitlastest õppepataljoni, mis asub värskelt koolitatud ülemate juhtimisel vaenuväega võitlema. Vastutegevusse on kaasatud Viru, Pärnumaa ja Lääne maleva kaitseliitlased. 26

Õppusele on kaasatud ka välikoka kursuse õppurid, kes hoolitsevad kogu õppuse jooksul maitsva ja rikkaliku kõhutäite eest, ja parameediku kursusel osalejad, kes täidavad õppusel mõistagi omi tähtsaid ülesandeid. Ühtekokku on õppuse viimaseks faasiks oodata osalema peaaegu 600 kaitseliitlast ja naiskodukaitsjat. Instruktoritena ning side- ja logistilise toetuse tagamisel on esindatud peaaegu kõik Kaitseliidu malevad. Õppuse lõpetame piduliku tseremooniaga Varbola maalinna õuel, kus anname tasemekursuste edukalt lõpetanutele pataljoni rivi ees kätte lõputunnistused.

Vajatakse instruktoreid Et õppus tuleb suur ja oluline, kutsub kool kaitseliitlasi selle õnnestumisele kaasa aitama. Esiteks ootame lisaks juba komplekteeritud instruktorkoosseisule malevates ametis olevate pealike hulgast vabatahtlikke instruktoreid. Pakume suurepärast võimalust tulevaste kolleegide väljaõppele kaasa aidata, tehes seda nüüdisaegse sõjaväepedagoogika parimate meetoditega ja suurõppuse organisatoorses formaadis. Pakume instruktoritele ühtlustavat-täiendavat koolitust 12. ja 13. oktoobril. Oodatud on ka need, kellel pole võimalik osaleda kogu õppuse ajal, vaid ainult episooditi, näiteks nädalavahetusel 18.–20. oktoobrini. Niisiis, ohvitserid ja allohvitserid, kes te tunnete end olevat valmis juhendama ja hindama värskeid jao-, rühma- või kompaniiülemaid, andke endast teada kooli inimressursi arengu õppesuuna juhatajale Juhan Ausile (juhan.aus@kaitseliit.ee) ning täpsustage detaile ja tegevusi temaga. Harju, Tallinna, Rapla ja Järva maleva reakoosseis on oodatud kaasa lööma õppepataljoni koosseisus õppuse viimases, taktikalise väliharjutuse faasis 18.–20. oktoobrini. Vastavad malevad tegelevad juba oma üksuste kokkupanekuga ja see üleskutse on mõeldud nendele, kelleni maleva kutse mingil põhjusel pole jõudnud. Osalemissoovist andke aegsasti teada oma maleva staabis väljaõpet korraldavatele inimestele, nemad teavad, kuidas edasi toimida. Osalemine annab teile hea võimaluse omandada kogemusi nii kaitse, viivituse kui ka rünnaku läbiviimisel värskelt õppinud juhtide ja asjatundlike instruktorite käe all. Lisaks sellele saate anda oma hindamatu panuse Kaitseliidu tulevaste juhtide koolitamisse, sest parim viis õppida Kaitseliidu üksuse juhiks on ikka ja ainult koos tublide kaitseliitlastega. Kotkalennul näeme! Kaitse Kodu! 7/2013

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) inspektorite hinnanguid oodates tuletab kaitseväe asjatundja meelde, millega Süürias õieti mängiti.

sattumist riikide või terrorirühmituste kätte, kes võivad neid kasutada oma eesmärkide saavutamiseks ka tsiviilelanike vastu. Selles kontekstis on Süüria näide lausa õpikust võetud.

ANDRES REKKER, major

Uuenduslik mõte kooliõpetajalt

NATO standardiseerimisdokument defineerib keemilist ründeainet kui keemilist ainet, mida kavatsetakse kasutada sõjalises operatsioonis, et vaenlast kas tappa, tugevalt vigastada (haavata) või alandada vaenlase isikkoosseisu võitlusvõimtpsühholoogiliste efektide abil. Keemiline ründeaine oli kasutusel juba antiikajal. Siis kasutati mürgist suitsu, kuid Euroopas ei olnud see traditsiooniline, vaid tegemist oli üksik-

Kas tead midagi, mida meie ei tea? Saada vihje, kuidas rubriik huvitavamaks muuta aadressil kaitsekodu@kaitseliit.ee

KAITSELIIT

änapäeval, 21. sajandil, enam kui kaks aastakümmet pärast külma sõja lõppu on muutunud nii rahvusvaheline olukord kui ka riikidevahelised jõujooned. Kui 20. sajandi teisel poolel olid kahe suurriigi – Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu – vastuseisu aastad, siis tänapäeval oleme silmitsi asümmeetriliste ohtudega. Asümmeetrilised ohud hõlmavad nii konventsionaalsete kui ka mittekonventsionaalsete relvade, sh massihävitusrelvade võimalikku kasutamist nii riikide kui ka terroristlike rühmituste poolt. Sellest tingituna on tänapäeval oluline massihäsihävitusrelvade leviku piiramine, et ära hoida nende eende

Haritud sõdur

Keemiarelv ja Süüria konﬂikt

Kaitse Kodu! 7/2013

Haritud sõdur

Haavatu degaseerimine Bundeswehri õppusel Bruchsalis

ANDRES REKKER

semad kui Esimeses maailmasõjas kasutatud keemiarelv. Kahe maailmasõja vahel puhkenud sõjalistes konfliktides kasutati samuti keemiarelva: Hispaania Maroko vastu aastatel 1921–1927 ja Itaalia Etioopia vastu 1935. ja 1936. aastal. Need keemilised ründeained olid enamasti samad, mis olid olnud kasutusel Esimeses maailmasõjas.

„Ohutu ja humaanne“ juhtumitega. Ka renessansiajal (15. sajandil) arendati keemiarelva. Teadlane ja kunstnik Leonardo da Vinci tegi ettepaneku panna arseensulfiidi ja vaserooste pulbriline segu väikestesse süütegranaatidesse, mida simesena saaks kasutada vaenlaste laevakasutas meeskondade vastu, kes kinnistel Esimeses laevatekkidel lämbuksid.

maailmasõjas Kuni 19. sajandini kasutatigi keemiarelva põhiliselt mürgist suitsu. EsmaPrantsusmaa seks tänapäeva mõistes keemiarelva leiutajaks tuleb pidada New Saksamaa vastu Yorgi kooliõpetajat John Doug- (mitte vastupidi). htyt, kes tegi Ameerika kodusõja ajal ettepaneku kasutada vedela klooriga täidetud 254 mm kahurimürske, millest oleks vabanenud mõni kuupmeeter puhast kloori, kuid tema ideed ei viidud ellu. Tundub seletamatu, kuid esimesena kasutas Esimeses maailmasõjas keemiarelva Prantsusmaa Saksamaa vastu (mitte vastupidi) – selleks olid pisargaasiga täidetud granaadid 1914. aasta augustis. Kuid Saksamaa oli riik, kes kasutas keemiarelva – gaasilist kloori – esmakordselt laiaulatuslikult 22. aprillil 1915 lahingus Ypres’ (Ieperi) all. Selle tulemusena kandis vastaspool suuri kaotusi. Juba detsembris 1915 kasutas Saksamaa uut keemilist ründevahendit – fosgeeni –, mis mõjus samuti hingamisteede kaudu. Kõige tuntum ja mürgisem keemiline ründeaine Esimeses maailmasõjas oli ipriit. Erinevalt kahest eelmisest mõjus ipriit lisaks ka naha kaudu ja oli nahka ennastki kahjustava toimega. Kahe maailmasõja vahel arendas keemiarelva ka Saksamaa keemiatööstus, kus keemik doktor Gerhard Schrader avastas põllumajandusele vajalike pestitsiidide valmistamise protsessis närvimürgi, mille tootmist alustati 1936. aastal ja mis sai nimeks tabuun. Kaks aastat hiljem alustati Saksamaal järgmise närvimürgi – sariini – tootmist. Närvimürgid olid uus tase keemiarelva arengus, need olid mürgi28

Teise maailmasõja ajal olid teljeriikidest Saksamaal, Itaalial, Ungaril ja Jaapanil ning ka liitlastel Ameerika Ühendriikidel, Suurbritannial, Prantsusmaal ja Nõukogude Liidul piisavad keemiarelvavarud ja nende kohaletoimetamisvahendid, kuid neid ei kasutatud kordagi kogu sõja jooksul, kuigi mõlemad sõdivad pooled tootsid neid ja olid valmis keemiarelva kasutama. Ameerika Ühendriigid tõid oma varustuslaevadega Euroopasse sõjapidamiseks keemiarelvaga täidetud mürske. Saksamaa lennukite rünnakus Lõuna-Itaalia rannikul Bari sadamas asuvatele Ameerika Ühendriikide varustuslaevadele sai 2. detsembril 1943 tabamuse ka varustuslaev, mille laadungiks olid ipriidiga täidetud mürsud. Selle tagajärjel sai 617 Ameerika sõjaväelast mürgistuse ja 83 neist suri. Tegemist oli ainukeste keemiarelva kasutamise tagajärjel vigastada saanud ja langenud sõjaväelastega Teise maailmasõja Euroopa sõjatandril.

Pärast Teist maailmasõda avastasid võitnud liitlased närvimürkide potentsiaali sõjapidamisvahendina. Suurbritannia alustas sõjasaagina saadud sariini uuringuid, samas õukogude Nõukogude Liit teisaldas Saksamaalt sariini tootmise vabLiit teisal- riku sõjasaagina oma maale. Ka das SakAmeerika Ühendriigid alustasid samaalt sariini Saksamaalt sõjasaagina saadud tootmise vabriku teabe alusel keemiarelva tootmist sõjasaagina oma peaaegu kohe Nõukogude Liidu järel. Pärast külma sõja algust maale. jätkus keemiarelva arendamine. 1950ndate lõpus sünteesiti Suurbritannias uue põlvkonna närvimürgid ehk V-sari, mis tuleneb sõnast venomous (inglise k ‘mürgine’), ka Nõukogude Liit alustas analoogse mürgisarja tootmist 1960ndatel. Samal aastakümnel alustasid Ameerika Ühendriigid mittesurmavate, kuid teovõimetust esilekutsuvate ründemürkide tootmist, milles mõned nägid sõja muutmist ohutuks ja humaanseks.

Kaitse Kodu! 7/2013

vigastada

Seni ainuke suuremahuline kee1 176 500 miarelva kasutamine terroristide poolt oli Aum Shinrikyo sekti sarii- inimest. nigaasirünnak Tōkyōs 20. märtsil 1995. Eelnevalt oli ususekt teinud sariinirünnaku 27. juunil 1994 Matsumotos, kus sai vigastada 500 ja surma seitse inimest. Põhiintsidendis Tōkyōs sai vigastada 3800 inimest, kellest 1000 vajasid haiglaravi. 12 inimest hukkus.

Esimene keelustatud relvaliik Loomulikult on proovitud keemiarelva kasutamist piirata. Esimeseks sellealaseks katseks oli Strasbourgi leping – esimene keemiarelva ja bioloogilist relva keelustav leping, mis sõlmiti 27. augustil 1675 Püha Rooma keisririigi ja Prantsusmaa vahel. Selles keelustati mürgiste kuulide kasutamine. Lepingu sõlmimise üheks põhjuseks oli Kolmekümneaastane sõda, milles kandsid nii Saksamaa kui ka Prantsusmaa suuri kaotusi. Kolmekümneaastase sõja ajal kasutati mürgise suitsuga täidetud kahurikuule, mis lisaks tulekahjude tekitamisele lämmatasid vastaspoole võitlejaid.

Kaitse Kodu! 7/2013

Enne Teist maailmasõda oli Genfi protokolliga ühinenud 40 riiki, neist enamiku moodustasid Euroopa riigid, sealhulgas Eesti. Pärast Teist maailmasõda liitus sellega veel 55 riiki. Külma sõja järel võeti vastu keemiarelvade väljatöötamise, tootmise, varumise ja kasutamise keelustamise ning nende hävitamise konventsioon, mis jõustus 1997. aastal. Tegemist oli esmakordselt ühe relvaliigi keelustamise lepinguga, millel oli eraldi kontrollimehhanism. Konventsiooniga ühinenud riigid võtsid kohustused, et nad kunagi ega ühelgi tingimusel ei asu keemiarelva välja töötama, tootma, mõnel muul viisil omandama, varuma või säilitama ja otse ega kaudselt kellelegi edastama, keemiarelva kasutama, võtma osa keemiarelva kasutamiseks tehtavatest sõjalisest ettevalmistusest ning mis tahes viisil aitama, õhutama või veenma kedagi osalema käesoleva konventsiooni järgi osalisriigile keelatud tegevuses. Ka kohustusid ühinenud riigid hävitama kõik keemiarelvad, mida nad omavad, valdavad või mis asuvad nende jurisdiktsiooni või kontrolli all oleval alal, ning kohustusid hävitama kõik keemiarelvad, mille nad on maha jätnud teise osalisriigi territooriumile, ning hävitama kõik keemiarelva tootmisrajatised, mida nad omavad, Bundeswehri valdavad või mis asuvad nende jurisdiktsiooni või degaseerikontrolli all oleval alal. miskomplekt TBK-kaitse

Et tagada kontroll, kohustusid konventsiooniga koolis Sontühinenud riigid 30 päeva jooksul pärast konvent- hofenis

ANDRES REKKER

Esimesele järgnes rida lepinguid, kuid sisuliseks lepinguks sai Genfi 1925. aasta „Protokoll lämmatavate, mürgiste või neile sarnanevate gaaside ja bakterioloogiliste vahendite sõjas tarvitamise keelu kohta“. Vajaduse Genfi 1925. aasta protokolli järele tingisid Esimene maailmasõda ja seal kasutatud keemilised ründeained. Esimese maailmasõja käigus toodeti sõjapidamiseks nii lääne- kui ka idarinnetel üle 150 000 kuupmeetri keemilisi ründeaineid, millest osa jäi kasutamata. Neist tootis Saksamaa ligikaudu 40%. Vastavalt Versailles’i lepingule hävitati kaotajariikide keemiarelvavarud, uputades need Läänemerre. Samuti tõi keemiarelva kasutamine kaasa vigastatud sõjaväelaste tohutu hulga, sest Esimeses maailmasõjas kasutatud keemiarelv niivõrd ei tapnud, kuivõrd sandistas inimesi. Keemiarelva kasutamise tulemusel sai Esimeses maailmasõjas surma 85 000 ja vigastada 1 176 500 inimest.

Vahe on ligikaudu 14-kordne. Ettepaneku Genfi protokolli sõlmimiseks tegi Prantsusmaa 1925. aastal rahvusvahelise relvakaubanduse kontrolli komisjoni istungil. Poola ettepanekul lisati sellesse bakterioloogilised sõjapidamisvahendid. Genfi protokoll on lühike ja üldine, põhinedes Esimese maailmasõja kogemusel, et lämmatavate, mürk- ja muude gaaside, samuti kõigi analoogiliste vedelike, ainete ja toimimisviiside kasutamine sõjas on õigusega hukka mõistetud tsiviliseeritud maailma üldise arvamuse kohaselt ja nende kasutamine tuleb sõjapidamises keelustada.

Haritud sõdur

Keemilist ründeainet on kasutatud ka pärast Teist maailmasõda. Ameerika Ühendriigid kasutasid 1960ndatel teovõimetuks tegevaid keemilisi ründeaineid Vietnami sõjas, ka kasutati keemiarelva Iraagi-Iraani sõjas 1980. aastal, kui Iraak ründas Iraani. Iraak kasutas keemilisi ründeaineid ipriiti ja tabuuni, mis põhjustas ligikaudu 5% Iraani kaotustest. Ameerika Ühendriikide väitel kasutas ka Iraan keemilisi ründevahendeid, kuid sõltumatud allikad ei kinnita seda. Iraak on kasutanud erinevaid keemilisi eemiarelva ründeaineid ka oma riigi põhkasutamijaosas, surumaks maha kurdide se tulemuiseseisvumispüüdlusi ja tappes Halabjah’ linnas 1988. aastal 5000 sel sai Esimeses inimest, mis moodustas 10% linna maailmasõjas elanikkonnast. surma 85 000 ja

Haritud sõdur

Bundeswehri TBK-soomuk Fuchs, mille tagumises osas on näha proovide võtmiseks vajalikud seadmed

ANDRES REKKER

et naaberriik Iisrael teaks, et tegemist on tugeva vastasega, kellel on tagataskus mõned trumbid. Käesoleval ajal on süüdistatud Venemaad (endist NSV Liitu), et see on Süüria pikaajalise liitlasena sealse keemiarelvaprogrammi toetaja, kuid Venemaa on lükanud süüdistused tagasi. Mitmetes allikates on aga mainitud ka koostööd Iraani ja Põhja-Koreaga. siooni jõustumist deklareerima nii keemiarelvad kui ka olemasolevad rajatised vastavalt konventsioonis toodud lisadele ning sulgema tootmisrajatised 90 päeva jooksul. Konventsiooniga on liitunud 183 riiki, mis esindavad 98% maailma rahvastikust ja kuhu on koondunud üle 98% maailma keemiatööstusest. Lisaks on ühinenud veel viis riiki, mis ei ole veel lepingut ratifitseerinud, nende hulgas Iisrael ja Birma. Käesoleval ajal on maailmas seitse konventsiooniga mitteühinenud riiki: Angola, Põhja-Korea, Egiptus, Iraak, Liibanon, Somaalia ja Süüria. Osa neist riikidest kahtlustatakse terroristlike rühmituste toetamises ja neil arvatakse olevat jätkuvalt arendatavad keemiarelvaprogrammid.

Süüria ja keemiarelv Süüria on riik, mis on ühinenud Genfi protokolliga, kuid ei ole ühinenud, nagu eespool mainitud, keemiarelva keelustamise konventsiooniga. Seetõttu ei ole Süüria esitanud andmeid keemiarelva olemasolu ja koguste kohta. Erinevate riikide luureandmetel on Süürial olemas närvigaasid (tabuun, sariin, VX) ja sööbemürk (ipriit). Närvimürgid on lenduvad ja ebapüsivad (mõni tund) vedelikud, v.a VX, mis on püsiv. Sariin ja VX on värvitud ja lõhnatud, tabuun on punakas-pruun ja puuviljalõhnaga. Sööbemürk ipriit on püsiv (mitmeid päevi) ja tumeda värvusega ning küüslaugu- või sinepilõhnaline (siit ka rahvapärane nimetus sinepigaas). Neist kõige mürgisem on VX, mis on pärit külma sõja aegsest arsenalist (esmakordselt sünteesitud 1952. aastal Ühendkuningriigis). Süürial arvatakse olevat keemiarelva koguseliselt 500–1000 tonni. Tõenäoliselt alustas Süüria keemiarelvastuse programmi 1980ndate alguses. Alles 2012. aastal tunnistasid Süüria ametivõimud, et omavad keemiarelva, kuid juba 1990ndatel oli Süüria president teinud selleteemalisi vihjeid. Süüria soov omada keemiarelva on seotud heidutussooviga, 30

Prantsuse luureallikad väidavad, et Süüria valitsusväed kasutasid väiksemas mahus sariini juba rünnakutes opositsiooni vastu Saraqebis 29. aprillil 2013 ja Jobaris aprillis 2013. Suuremamahuline keemiarelvarünnak tehti 21. augustil Damaskuse eeslinnas, selles sariinirünnakus sai USA ja Prantsusmaa andmetel surma 1429 inimest, sealhulgas 426 last. Samas väidab organisatsioon Piirideta Arstid, et surnuid oli vähemalt 355, seega tunduvalt vähem USA ja Prantsuse väidetust. Niisiis kasutati väidetavalt taas sariini. Kui Prantsusmaa, USA egemist oli ja Ühendkuningriik, toetudes esmakordselt oma luureallikatele, väidavad, ühe relvaet tegemist on valitsusvägeliigi keelustamise depoolse keemiarelva kasutalepinguga, millel oli misega opositsiooni vastu, siis eraldi kontrollimeh- Süüria vana liitlane Venemaa ei ole selles kindel, vaid süüdistab hanism. keemiarelva võimalikus kasutamises hoopis opositsiooni. Ka ei ole Süüria valitsus tunnistanud keemiarelva kasutamist ja süüdistab opositsiooni ning välisminister Walid Muallem on väitnud, et „maailmas pole ühtegi riiki, mis kasutaks massihävitusrelvi oma inimeste vastu“.

ÜRO keemiarelvainspektorid said võimaluse võtta proove alates 26. augustist nelja päeva jooksul ja lahkusid Süüriast Jordaania kaudu 31. augustil. Loomulikult, arvestades tõenäoliselt kasutatud sariini ebapüsivust, oli kiirus proovide võtmisel suure tähtsusega. Hollandisse uuringutele viidud proovide tulemused lubati avalikustada kuni kolme nädala jooksul, et tagada võimalus kasutada kogutud tõendeid vajadusel ka Haagis asuvas Rahvusvahelises Kohtus. Artikli kirjutamise ajal (6. septembril) on paljud küsimused vastuseta ja on vaid oletused, eriti selle kohta, kes keemiarelva kasutas. Eesti kaitseminister ja välisminister on seisukohal, et tuleb ära oodata ÜRO inspektorite töö tulemus. Selles, et tsiviilelanike vastu kasutati keemiarelva, ei ole kahtlust, ja selle mõistab ka Eesti valitsus hukka. Kaitse Kodu! 7/2013

WIKIPEDIA.ORG

Kuigi püstolkuulipilduja M/45 on tootmisest maas olnud juba peaaegu neli aastakümmet, on see endiselt mitmete riikide relvajõududes kasutusel. Pikk teenistusaeg ainult kinnitab, et tegemist on usaldusväärse ja töökindla Rootsi riistaga.

Sõjaraud

Soome konest Rootsi rauani KARRI KAAS Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Eellugu Kunagi 1930ndate keskpaigas, kui poliitiline olukord maailmas muutus järjest teravamaks, otsustas ka neutraalne Rootsi igaks juhuks oma sõjalist võimekust kasvatada. Muu varustuse ja relvastuse hulgas hakati otsima armeele sobivat püstolkuulipildujat, mis leiti Soome Tikkakoski vabriku toodangu hulgast. 1937. aastal võeti Rootsi sõjaväes kasutusele esimesed püstolkuulipildujad tähistusega M/37, mille eeskujuks oli Suomi KP/-31. Need olid usaldusväärsed relvad, mis kasutasid 9 mm Lugeri (Parabellum) padrunit. Paraku see rootslastele siiski hästi ei sobinud, sest nende püstolid kasutasid Browningu 9 mm moona. Kuigi uus padrunitüüp oli igati parem, ei tulnud selle kasutuselevõtt esialgu kõne allagi, sest see oleks olnud liiga kallis ja põhjustanuks palju segadust, mistõttu otsustati püstolkuulipildujad enda tarbeks modifitseerida. Et soomlastele kahe tootmisliini pidamine kuigi mokkamööda polnud, müüsid nad relva litsentsi rootslastele, kes hakkasid seda endale sobival kujul Husquvarna tehases tootma. 1939. aastaks oli Rootsi sõjaväele tarnitud ligikaudu 900 püstolkuulipildujat M/37, mida oli ilmselgelt liiga vähe. Puudujäägi likvideerimiseks pöörduti sakslaste poole, kes olid nõus müüma neile 1800 Theodor Bergmani konstrueeritud püstolkuulipildujat MP35, mida oli võimalik saada nii lühikese kui pika rauaga. Lisaks hõlmas tehing veel

Püstolkuulipilduja MP35

püstolit 1500 Walther HP, mille sõjaaegne tähistus oli P38. Mõlemad relvad kasutasid 9x19 mm padrunit, mis veenis lõpuks ka rootslasi selle moona peale üle minema. Husquvarna tehases tootmises olnud M/37 seati ümber uuele kaliibrile ja relva märgistusele lisati numbt soomlasrikombinatsioon -39. Kuni sõja lõpuni toodeti tele kahe 35 000 püstolkuulipiltootmisliini dujat M/37-39.

pidamine kuigi mokkamööda polnud, müüsid nad relva litsentsi rootslastele.

Et püstolkuulipildujate vajadus oli endiselt suur, telliti Soomest juurde pooltuhat KP/-31-te, mis said pärast ümbernimetamist nimeks M/37-39F. See ei lahendanud ikka veel probleemi, mistõttu jätkati alternatiivide järele vaatamist. Lahendust loodeti leida ameeriklaste püstolkuulipildujast Thompson 1928A1. Relva esialgne tellimus oli 500 ühikut optsiooniga veel 3000-le, mida erinevatel põhjustel siiski ei kasutatud. Olemasolevad püstolkuulipildujad võeti küll kasutusele, kuid põhiliselt ainult teisejärgulistes üksustes, sest relva eriline kaliiber .45 ACP (11.43×23mm) tegi

WORLD.GUNS.RU

Suomi KP/-31

Kaitse Kodu! 7/2013

Kas tead midagi, mida meie ei tea? Saada vihje, kuidas rubriik huvitavamaks muuta aadressil kaitsekodu@kaitseliit.ee 31

Sõjaraud

ALEX KÜHN

Püstolkuulipilduja Thompson 1928A1

askused sõjatingimustes sobiva püstolkuulipilduja hankimisel, edasiarenenud lahingutaktika ja kahanevad ressursid viisid rootslased mõttele luua oma relv.

sellele moona hankimise sõjaaja tingimustes võrdlemisi raskeks. Raskused sõjatingimustes sobiva püstolkuulipilduja hankimisel, edasiarenenud lahingutaktika ja kahanevad ressursid viisid rootslased mõttele luua oma relv, mis oleks odav, töökindel ja usaldusväärne.

tehnilisi lahendusi, eriti lehtmetalli stantsimise tehnikat (vt lisainfo 3).

1944. aastal asuti testima kaht kodumaist relva. Üks oli Carl Gustav Stads Gevärsfaktoris loodud püstolkuulipilduja Kpist (lühend rootsikeelsest kulsprutepistol, eesti k ‘püstolkuulipilduja’) M/45, teine Husquvarna Vapenfabrik AB-s tehtud FM/44 HVA. Kuigi relvad olid omadustelt ja disainilt üsna sarnased, sai lepingu endale Carl Gustav. Husquvarna toodangu võtsid hiljem kasutusele taanlased, kes vajasid samuti oma relvajõududele korralikku püstolkuulipildujat. Teenistusse võeti M/45 aastal 1945.

M/45 loomine M/45

Lisainfo 1

Sõja keskel hakkasid rootslased välja arendama omaenda püstolkuulipildujat. Selleks uuriti põhjalikult sakslaste MP40-ne, brittide Steni ning venelaste PPŠ-41 ja PPS-43

M/45B TEHNILISED ANDMED Kaliiber 9 mm Padrun 9x19 mm Kuuli algkiirus 425 m/s Tehniline laskekiirus 600 lasku/min

Olemuselt on M/45 tõhus püstolkuulipilduja, mille tööpõhimõte on väga lihtne. Relv on lahtise lukuga, millel on fikseeritud lööknõel. Kaitseriivistatud relval on luku riivistus-vinnastuspide relva lukukojas olevas haakväljalõikes. Kui relv on laetud ja kaitseriivistamata, hoitakse lukku tagumises asendis päästiku lukustushamba abil. Lukk on selles asendis kõige ülemise salves oleva padruni taga. Päästikule vajutamisel vabaneb lukk lukustushambast ja liigub vedru jõul edasi. Samal ajal siseneb padrun padrunipessa. Liikumise lõppfaasis lööb lööknõel vastu tongi ja toimub lask.

Sihikuline laskekaugus 200 m Efektiivne tuli 200 m Kaal tühjalt 3,35 kg Vintraua pikkus 212 mm Relva pikkus 550/808 mm

GUNS.COM

M/45

GOTAVAPEN.SE

FM/44 HVA

Samal ajal, kui püssirohugaasid suruvad kuuli rauast välja, suruvad need ka lukku tagasi. Luku jätkuval tagasiliikumisel, mida pidurdab vedru, visatakse kest relvast välja. Protseduur kordub nii kaua, kuni päästik on alla vajutatud.

lemuselt on M/45 tõhus püstolkuulipilduja, mille tööpõhimõte on väga lihtne.

Kuigi relv töötab ainult täisautomaatrežiimis ja sellel puudub võimalus tuld ümber seada, on temast siiski võimalik üksiklaske välja meelitada. Selleks on vaja päästik pärast igat lasku kiiresti vabastada. Suhteliselt napp tulekiirus ja väike tagasilöök muudavad M/45 lihtsasti käsitletavaks ning üsna täpseks kuni 200 m distantsil. Väiksed mõõtmed ning kokkupandav kaba teevad sellest ideaalse relva kitsastes oludes kasutamiseks. Esimestel seeriatootmisesse läinud püstolkuulipildujatel oli eemaldatav salvetugi, mis võimaldas kasutada M/37-39 puhul nii 36- kui ka 50-lasulisi salvesid ja trumleid. Paraku polnud see kõige parem lahendus, mistõttu arendasid rootslased Kaitse Kodu! 7/2013

Sõjaraud

relva tarbeks välja täiesti uue salve (vt lisainfo 2). See kukkus nii hästi välja, et isegi tšehhid ja prantslased laenasid selle disaini.

Modiﬁkatsioonid Esimesed püstolkuulipilduja mudelid kandsid tähistust M/45 ja M/45S. Relv oli musta värvi ning sel oli eemaldatav salvetugi, mis võimaldas kasutada M/37-39 salvesid. Aja jooksul muutus see lahendus ülearuseks ja salvetugi kinnitati permanentselt püstolkuulipilduja külge. Seeriatootmisse ja laiemalt kasutusse võeti kergelt modifitseeritud mudel M/45B (vt lisainfo 1), millel oli juba vabrikus fikseeritud salvetugi. Samuti tehti tugevamaks luku tagumist osa ja vähendati relvaraua kaitsmes oleeeriatootvate aukude mõõtmeid, et vältida misse ja selle kõverdumist. Algsed versioonid olid sarnaselt eelkäijaga laiemalt musta värvi, hilisemad, mis on ka kasutusse võeti Eesti kaitsejõududes levinud, juba kergelt modiﬁthallikasrohelist tooni.

seeritud mudel Mudel M/45C ainsaks täiustuseks M/45B. on relvaraua kaitsmele lisatud täägi kinnituskohad. Seda tüüpi relva kasutati enamasti tseremoniaalsetel eesmärkidel, millest ka tähistus C (ceremonial – inglise k ‘tseremoniaalne’), kuid mingil määral ka reaalses lahingutegevuses. 1960. aastatel lahvatanud

IMFDB.COM

M/45B

M/45C

Kaitse Kodu! 7/2013

Lisainfo 2

Püstolkuulipilduja M/45 läbilõige

M/45 SALV Rootsi relvakonstruktorid disainisid 1945. aastal oma püstolkuulipilduja M/45 tarbeks täiesti uut tüüpi 36-lasulise salve, mille tehnilisi lahendusi on kasutanud ka teiste riikide sõjavarustuse tootjad. Algselt kasutusel olnud salves paiknesid padrunid kahes paralleelses reas, mistõttu võisid need väga külmade ilmadega kinni külmuda. See viga parandati laskemoona diagonaalse asetusega, mis muutis salve kergemini laetavaks. Ka tehti salve tagumisele küljele mõned augud, mille järgi on võimalik arvestada allesolevate padrunite hulka.

Kongo kriisis sai antud modifikatsioon Rootsi ja Iiri rahuvalvajate käes esimesed tuleristsed, mistõttu markeeritakse relva mõningatel juhtudel tähekombinatsioonidega UN/ONU. Politsei- ja julgeolekujõudude tarbeks töötati välja püstolkuulipilduja versioon, millega oli võimalik lasta ka üksiklaskudega. Teisendit hakati tähistama ersioon M/45 M/45D, kuid levinud on ka oli tuntud markeeringud BE (E tähendab selle poolest, enkelskott – rootsi k ‘üksiklask’) et suutis tulistada ja BET (T tähendab tårgas – rootsi k ‘pisargaas’). Viimane praktiliselt kohe päoli mõeldud ainult pisargaasi rast veest väljumist. tulistamiseks.

Et M/45 disain oli end igati õigustanud, ilmutasid mitmed teised riigid selle tootmise vastu huvi. Litsentsi omandasid Egiptus ja Indoneesia, USA seevastu läks raskema vastupanu teed ja arendas välja oma versiooni, mis oli originaaliga peaaegu identne.

Versioon M/45 oli tuntud selle poolest, et suutis tulistada praktiliselt kohe pärast veest väljumist. See avaldas muljet Vietnami niisketes tingimustes sõdivatele ameeriklastele, kes vajasid selliste omadustega relva. Esialgu kasutati PER HOLMBÄCK/HOLMBACK.SE püstolkuulipildujat M/45B, kuid sellele pani punkti 1966. aastal rootslaste poolt USA-le V Vietnami sõja tõttu kehtestatud embargo. 33

S Sõjaraud

Nõudmine relvade järele aga säilis, mistõttu sai ameeriklaste Smith & Wesson tellimuse konstrueerida samasugune püstolkuulipilduja. Tulemuseks oli mudel M76, mis võeti teenistusse juba 1967. aastal. Egiptuses valmistatud versioone hakati

kutsuma Port Said ja Akaba. Esimene oli rootslaste relva täpne koopia, teine natuke lühema raua ja teleskoopõlatoega modifikatsioon. Lisaks on leidunud püstolkuulipilduja M/45B kasutust Iirimaa, Alžeeria, Paraguay, Läti ja Eesti kaitsejõududes ning osalenud Liibanoni ja Kongo kodusõdades.

MILITARYFACTORY.COM

Järellugu Smith & Wesson M76

WORLD.GUNS.RU

Akaba

MILITARYHERITAGE.IE ERITAGE.IE

Püstolkuulipilduja elv on oma M/45B kaotas Rootsi täpsuse tõtsõjaväes oma tähtsuse tu populaar1990ndate keskel, ne la ske sportlaste kui jõudis lõpule selle asendamine suurema hulgas ja seda läbistamisjõu, tulekii- kasutatakse mitruse ja laskekaugusega metel võistlustel automaatidega AK-4 ja nii Baltikumis kui AK-5. Relvad suunati suuremalt jaolt Rootsi ka Rootsis. Kodukaitsesse, kus nad olid teenistuses rohkem kui kümnendi. 2. aprillil 2007 kuulutati püstolkuulipilduja M/45B ametlikult iganenuks ja arvati Rootsi kaitsejõudude relvastuse koosseisust välja. Kohalik politsei seevastu kasutab relva modifikatsiooni D jätkuvalt. I ja Rootsi rahuvalvajad kasutasid Kongo kriisi ajal laialIiri daselt püstolkuulipildujat M/45 d

Kaitse Kodu! 7/2013

Sõjaraud

AK-4

Ka on püstolkuulipilduja endistviisi teenistuses Eesti ja Läti kaitsejõududes, mis said need relvad sõjalise abina Rootsi kuningriigilt. Ametlikult on M/45B endale hankinud ka Paraguay ja Alžeeria sõjavägi. Relv on oma täpsuse tõttu populaarne laskesportlaste hulgas ja seda kasutatakse mitmetel võistlustel nii Baltikumis kui ka Rootsis.

CYBERPHOTO.COM

AK-5

Allikad Carl Gustav M/45. Wikipedia: The Free Encycklopedia. URL (kasutatud augustis 2013) http://en.wikipedia.org/wiki/Carl_Gustav_M/45. Janson, O. The Submachine Guns of Sweden. Göta vapenhistoriska sällskap: Artiklar om blank- och skjutvapen. URL (kasutatud augustis 2013) http://www.gotavapen.se/gota/artiklar/kpist/swede_45.htm.

Lisainfo 3

Carl Gustaf Kpist M/45 submachine gun (Sweden). World Guns: Modern Firearms: Submachine Guns. URL (kasutatud augustis 2013) http:// world.guns.ru/smg/swed/carl-gustaf-m45-e.html.

M/45 KAASAEGSED DEACTIVATED-GUNS.CO.UK

MP40 — Heinrich Volmeri disainitud 9 mm padrunit kasutav püstolkuulipilduja, mida kasutasid eelkõige langevarjurid, tankimeeskonnad ja üksuste ülemad. Kokku toodeti relva Teise maailmasõja ajal umbes miljon ühikut. STEN — Inglise disainerite major Reginald V. Shepherdi ja Harold Tupini ning tootja Enﬁeldi koostöös loodud 9 mm padrunit kasutav püstolkuulipilduja, mida britid kasutasid ulatuslikult nii Teises maailmasõjas kui ka Korea sõjas, lugematutest pisematest konﬂiktidest üle terve maailma rääkimata. Kokku toodeti üle nelja miljoni relva.

Sten

PPŠ-41 — Nõukogude relvadisaineri Georgi Špagini loodud 7,62 mm padrunit kasutav püstolkuulipilduja, mis jõudis tootmisesse 1941. aastal. Kokku toodeti Teise maailmasõja ajal üle kuue miljoni relva, litsentsi alusel hiljem veel rohkem. PPS-43 — Nõukogude relvadisaineri Aleksei Sudajevi loodud 7,62 mm padrunit kasutav püstolkuulipilduja, mida toodeti aastatel 1943—1968. On olnud teenistusrelvaks paljude riikide relvajõududes.

WIKIPEDIA.ORG,

AFG-DEFENCE.EU

PPS-43

Rootslased kasutasid oma püstolkuulipilduja loomisel mitmete teiste analoogsete relvade tehnilisi lahendusi

MP40

PPSH.COM

PPŠ-41

Kaitse Kodu! 7/2013

Jätkuvad eelmises numbris (Kaitse Kodu! 6/2013, lk 28—32) alguse saanud Eesti Maaülikooli emeriitprofessori Jaan Lepa mälestused teenistusest Nõukogude armees Teises maailmasõjas ja pärast seda. JAAN LEPA Eesti Maaülikooli emeriitprofessor

Pihkva Jõudsimegi lõpuks Pihkvasse. Ešelon peatus ja meie teine ülemus valis kümmekond meest, kes pidid kogu bandele mingist laost leiba tooma. Meie juht ja õpetaja vist pisut Pihkvat tundis või šelon peatus oli talle tee kuidagi selgeks ja meie teine tehtud, sest umbes pooletunnise jalutuskäigu järele ülemus valis jõudsimegi lattu, kus kulges kümmekond meest, kes pidid kogu bande- kõik ootamatult lihtsalt. Nähtavasti olid ülemusel le mingist laost leiba paberid korras ja varsti laoti tooma. meie seljakotid kroonu leiba täis.

Kõik tundus minevat plaani järgi, kuni issand äkki taevased kraanid lahti keeras ja korraliku sügisvihma meile kaela kallas. See meid esialgu eriti ei häirinud, kiirendasime ainult sammu ja lootsime

Kas tead midagi, mida meie ei tea? Saada vihje, kuidas rubriik huvitavamaks muuta aadressil kaitsekodu@kaitseliit.ee

Ajajoon Jaanuar 1945 — liitlaste pealetung Reini jõe suunal jätkub, Ühendriikide armee ületab Siegfriedi liini (foto 1).

WIKIPEDIA.ORG

1. jaanuar 1945 — Luftwaffe alustab operatsiooni Bodenplatte eesmärgiga halvata liitlaste õhuvägi Madalmaades. 1

varsti vagunisse katuse alla saada. Jaamas me aga oma rongi enam ei näinud. Meile see erilist muret ei valmistanud, sest meie eest pidi mõtlema „tovariš leitenant“. Aga seda venda polnud jumal küll mõtlemisvõimega õnnistanud. Pärast mõningat iseendaga arupidamist jõudis ta otsusele, et ešelon sõitis ilma meieta välja ja õige Vene soldat astub sellele lihtsalt jala järele. Kuigi meie rong sõitis üsna aeglaselt, ei uskunud me eriti, et sellele jala järele jõuame. Mõned, kes vene keelega hakkama said, püüdsid seda ka ülemusele rääkida, aga tema käratas „Moltšat!“ ja sellega oli küsimus lahendatud. Hakkasimegi siis seltsimees leitnandi eeskujul mööda liipreid astuma. Aeg-ajalt küsis ta pöörangutädide käest, kas nendest on möödunud ešelon, millel olid peal autod ja ühesilmaline vanemleitnant, kuid tädidel oli muidugi olnud parematki teha kui meie ühesilmset vahtida ning targemaks ei saanud nendest jutuajamistest keegi. Siis aga tundus, et me ei pööranud mitte Leningradi-Oudovo poole, vaid marssisime Moskva suunas. Vihma sadas endiselt ja varsti olid nii meie riided kui ka leivaga täidetud seljakotid läbimärjad ning muutusid järjest raskemaks. Hakkasime ilmselt linnast välja jõudma, sest mingit valgustust enam polnud, orienteeruda tuli pooleldi käsikaudu raudteerööbaste ja liiprite järgi. Olime kaotanud iigasuguse ajalise ja ruumilise orienteerumisvõime jja tuigerdasime ülemuse järel edasi, püüdes talle sselgeks teha selle ettevõtmise mõttetust. Meie vväidete kummutamiseks oli seltsimees leitnandil

5. jaanuar 1945 — Austraalia tunnistab Poola Rahvusliku Vabastamise Komiteed Poola valitsusena.

HAGSTROMER & QVIBERG FONDKOMMISSION AB/WIKIPEDIA.ORG

Ajalugu

Eesti mees Punaarmees II ilmasõjas ja pärast seda (II)

12. jaanuar 1945 — Punaarmee alustab Idarindel pealetungi Vistula-Oderi suunas. 13. jaanuar 1945 — Punaarmee alustab Idarindel pealetungi Ida-Preisimaa suunas. 16. jaanuar 1945 — Adolf Hitler kolib Berliinis Führerbunker’isse. 17. jaanuar 1945 — Punaarmee okupeerib Varssavi ja Punaarmee patrull peab Ungaris kinni Rootsi diplomaadi Roul Wallenbergi (foto 2), kes aitas tuhandetel juutidel sakslaste poolt okupeeritud aladelt põgeneda.

Kaitse Kodu! 7/2013

Õnneks olid mõned hakkajad äbikülmunud meie hulgast omaalgatuslikus seltsimees korras ümbruskonnas luurel leitnant järgkäinud ja avastanud jaamast mõnesaja meetri kaugusel nes meile tasapisi, täiesti tühjad individuaal- ise väriseva käega elamud, millel rippusid sildid püstolikabuuri näpvenekeelse kirjaga „Mineeri- pides, kuid relva ta tud“. Et me külmetada enam välja ei võtnud. ei tahtnud, hakkasime tasapisi sõprade juhendamisel majade suunas liikuma. Läbikülmunud seltsimees leitnant järgnes meile tasapisi, ise väriseva käega püstolikabuuri näppides, kuid relva ta välja ei võtnud. Korraga avastas keegi, et lähima eramu välisuks pole lukustatud. Liigutasime seda tasapisi, ise iga moment hirmsat pauku oodates. Aga seda ei tulnud ja otsustasime majja vihmavarju minna. Järsku sai liikumisvõime tagasi ka meie ülemuse püstolikabuuri näppiv käsi, kuhu ilmus revolver. Sellega vehkides räuskas ta vene keeles: „Tagasi, tagasi, kohe lõhkeb!“ Selle aja peale olid esimesed meie hulgast juba väikesesse tuppa sisenenud ja surmväsinult puhtale põrandale vajunud. Varsti olin nende hulgas ka mina. Kaua ülemus karjus, ma ei tea, aga kui ma hommikul ärkasin, magas ta toa suletud välisukse ees. Käisime ettevaatlikult üle leitnandi astudes väljas oma loomulikke vajadusi rahuldamas ja asusime

20. jaanuar 1945 — Franklin D. Roosevelt (foto 3) nimetatakse neljandat korda Ameerika Ühendriikide presidendi ametisse.

Korrastasime mingil määral oma „magamistoa“, sulgesime „mineeritud hotelli“ välisukse ja olime mõttes väga tänulikud selle tundmatutele omanikele. Ka meie riided olid magades pisut kuivanud ja olime valmis edasisteks kangelastegudeks. Ülemus püüdis meid rivisse kamandada ja me võtsime uuesti suuna Pihkva jaama varemetele, kus meile ootamatult õnn naeratas. Jaama müüride vahel jäime silma ohvitserimundris mehele, kes uuris, mida eestlased seal passivad. Selgus, et varsti pärast meie lahkumist olid paigale jäänud kaaslased teistesse vagunitesse paigutatud ja jaama territooriumi teise nurka sõidutatud. Meid märganud major pidi juhuslikult meiega koos Leningradi poole sõitma ja teadis, kus need vagunid arsti pärast asuvad. Varsti olimegi saatusekaaslaste juures ja leidsime , et „hää, et niigi läits“. Kolisime sõprade juurde vagunitesse ja asusime leivakotte tühjendama. Ei olnud meie mure süüdlasi otsida. Peagi tossutasime edasi põhja poole.

Kaitse Kodu! 7/2013

meie lahkumist olid paigale jäänud kaaslased teistesse vagunitesse paigutatud ja jaama territooriumi teise nurka sõidutatud.

Järgmine pikem peatus oli Gatšinas, kus meie vagunid haagiti Narva poole sõitva veduri taha. Mõned jõudsid teha visiidi kolhoosi kartulipõllule ja varsti täiendas meie ühekülgset menüüd pajatäis keedetud kartuleid. Ei mäleta, et oleksin kunagi nii häid kartuleid saanud. Mis sellest, et neid tuli süüa käega ema poolt kaasa antud võipaberi tükilt. Loll olin, et polnud tai-

26. jaanuar 1945 — Holtzwihri lahing IdaPrantsusmaal. 28. jaanuar 1945 — uuesti avatud Birma tee kaudu hakkab liitlaste abi jõudma Hiinasse. 4

ELIAS GOLDENSKY/WIKIPEDIA.ORG

23. jaanuar 1945 — Ungari nõustub sõlmima liitlastega vaherahu. 24. jaanuar 1945 — AP (foto 4) sõjakorrespondent Joseph Morton hukatakse sakslaste poolt Mauthauseni koonduslaagris. Ta on ainus liitlaste ajakirjanik, kellele saab osaks selline saatus.

Ajalugu

Lõpuks vettis ka ülemuse puust pea pisut pehmemaks. Ta jäi seisma ning võttis vastu ainuõige otsuse: tagasi pöörata. Läksime tagasi Pihkvasse ja otsisime varju jaama varemetes. Olime pikast teekonnast väsinud ja läbimärjad, kuid puhata polnud kuskil, sest hoonetest olid püsti ainult seinad. Seisime siis lihtsalt nende vilus ja lõdisesime.

vettinud leivaga oma nälga kustutama. Minu seljakotis leidus ka veel tükk kodusinki, mis ligunenud suutäied üsna talutavaks muutis. Ilmselt oli midagi leivakõrvast säilinud ka teistel saatusekaaslastel ja varsti oli meie enesetunne talutav.

WIKIPEDIA.ORG

ainult üks argument – revolver –, millega ta vehkis siis, kui meie protestid häälekamaks muutusid.

Ajalugu

banud lusikat kaasa võtta, oli ainult taskunuga, millega sai leiba ja sinki lõigata.

tega” (sääresidemed) ei osanud me esialgu midagi peale hakata. Mõnede vanemate seltsimeeste abiga lahendasime küll sellegi mure, kuid lõpliku jalgade kängitsemise „tehnoloogia” omandasime alles mõne päeva jooksul.

Narvas Narvas sõidutati meie vagunid mingile haruteele, meil kästi väljuda ja anti katelok, lusikas ja tükk leiba. Välikatlast tõsteti igaühele suur kulbitäis hallikat vedelikku, mis pidi olema supp. Tehtud oli see mingist kontsentraadist ja maitses nagu seebivesi. Aga tühi kõht summutas igasuguse kriitika ja saime ka esialgu näljatundest lahti.

Oma rõivapakki üle kontrollides avastasin, et sellest olid kadunud minu isa kroomnahksed säärikud. Uurisin, mis nendest saanud on, kuid minu pärimiste peale vastati irvitustega ja nii need kadunuks jäidki.

Tutvumine kroonueluga Seejärel viidi neid raudtee äärde tagasi, kus seisis paari vaguniga saunarong. Peab ütlema, et saunamajandus oli Vene kroonus üsna hästi korraldatud. Enne sauna pügati meie pead käsijuukselõikusmasinaga paljaks, kusjuures pügajateks olid meist vanemad soldatid. Kuigi nii masinate kvaliteet kui ka pügajate kvalifikatsioon jätsid soovida (osa juukseid lihtsalt katkuti välja), tuli sellega leppida, sest kaevata polnud kellelegi.

Eluruumiks saime Kreenholmi tehaste laoruumi, kus kahekorruselistel naridel oli paarsada õlekottide ja tekkidega magamiskohta. Esimene täiesti sõjaväeline protseduur sõjaväekarjääris oli õhtune loendus, milleks meid naride ette rivisse kamandati ja meie nimed ette loeti. Oma nimele pidi igaüks vastama „mina“, aga ka vastus „jaa“ kõlbas, sest see tähendab vene keeles sama.

Järgnevalt kästi meid paljaks võtta, riided, kaasa arvatud pesu ja jalanõud, mingi kaabli- või nöörijupiga kokku siduda ning lisatud vineerlipikule keemilise pliiatsiga oma nimi kirjutada. Igaühele pisteti pihku seebikild ja kaltsutükk ning saadeti vagunisse, mille laes olid dušisõelad, kust voolas piisaval hulgal parajalt sooja vett.

Üleüldse kujunes vene keel Eesti rahvuskorpuses teiseks (mõnikord ka esimeseks) suhtlemiskeeleks, sest korpuses oli palju „jeestlasi“. Neil oli küll eesti nimi, aga venekeelne haridus, mistõttu suhtlesid nad parema meelega vene keeles. Enamik nendest olid ohvitserid või seersandid. Üks selliseid oli tagavarapolgu õppepataljoni ülem major Ploomipuu, kes küll mõistis eesti keelt, kuid kõneleda eelistas vene keeles. Õnneks ei häirinud teda, kui vestluspartner rääkis eesti keeles.

Kui olime end pesnud ja loputatud, anti meile kuivatamiseks rätikud. Siis saime puhta pesu, tuliuue kroonumundri ja sineli. Sellega olime ka füüsiliselt Vene soldatiteks saanud. Ainult jalanõudega oli probleeme – batinkade ja „kahemeetriste sääriku-

U.S. ARMY

Ajajoon

Järgmisel hommikul ehmatas meid magusast unest lirisev vile, mille juurde käis vali käsklus:

30. jaanuar 1945 — Nõukogude allveelaev S-13 uputab Gdanski lahes reisiauriku Wilhelm Gustloff (foto 5), mille pardal oli üle 10 000 sõjapõgeniku. See on Teise maailmasõja suurim inimkaotustega laevahukk. 121 Ameerika sõdurit ja 800 Filipiinide partisani sooritavad reidi jaapanlaste vangilaagrisse Cabanatuani linnas, vabastades selle käigus 813 Ameerika sõjavangi (foto 6).

HANS SÖNNKE/BUNDESARCHIV

Adolf Hitler peab oma viimase avaliku kõne. 31. jaanuar 1945 — Ameerika sõdur Eddie Slovik hukatakse deserteerumise pärast, ta on esimene Ühendriikide sõdur pärast Ameerika kodusõda, kelle puhul selline kohtuotsus täide viiakse.

Kaitse Kodu! 7/2013

Järgnesid hommikune loenleüldse kujudus ja väljas võimlemine. nes vene keel Et meil polnud sineleid, tuli Eesti rahvusend külma tõttu intensiivkorpuses teiseks selt liigutada. Saime üsna ruttu selgeks, mida tähen- (mõnikord ka esimedab intensiivvõimlemine. seks) suhtlemiskeeSeejärel mindi rivikorras leks, sest korpuses sööklasse, kus meid kostioli palju „jeestlasi“. tati tangupudru, keedetud tursa ja teega. Toidu kogus oli alguses piisav, aga kui mahv muutus kõvemaks, oleksime tahtnud rohkem. Pärast sööki püüti meile mõne tunni jooksul õpetada rivis liikumise (marssimise) põhitõdesid. Esialgu näis see küll üsna lootusetu ülesandena, kuid pikkamööda jäi meile midagi külge ja meie „bande“ hakkas omandama Punaarmee rühma väljanägemist. Et olime alles karantiinis, olid riviõppused pigem tutvustava iseloomuga ja tihti rakendati meid igasugustele abitöödele, näiteks lasketiiru ehitamise juures.

Ehitustandril Ehitustanner asus kasarmust paari kilomeetri kaugusel. See vastas umbes pooletunnisele jalgsimatkale, mida püüti suurema või väiksema eduga kasutada ka meile marssimise õpetamiseks Muidugi polnud ehitustöö meie eriala, aga sae ja kirvega oskas iga maapoiss mingil määral ringi käia. Ainult selle vahega, et kui isa poolt teritatud saag ja kirves olid korralikud tööriistad, siis Vene kroonus võis neid nimetada õppevahenditeks, mis sageli ainult välimuselt tegelikke tööriistu meenutasid. Vaatamata viletsatele tööriistadele kehtestas meile ülemuseks määratud äsja sõjakoolist tulnud nooremleitnant isegi mingid töönormid, mida oli võimatu täita. Seepeale teatas ülemus, et enne me õhtule ei saa, kui ettenähtud töö on lõpetatud. Meie umbes neljakümnemeheline rühm oli jagatud seitsmeks-kaheksaks grupiks, mille ülesandeks oli laudade saagimine ja nendest märklaudade kokkunaelutamine. Kuna meie mõnesajaruutmeetrise tööfrondi ainsaks valgustuseks oli pisike lauajuppidest lõke, muutus kogu edasine rassimine pigem farsiks. Ülemus sibas gruppide vahel ringi ja püüdis küll veenmise, küll ähvardustega meie tööviljakust suurendada, kuid see oli asjatu vaev.

Asi oli aga muutunud põhimõtteliseks. Saime aru, et üksi on ta meie vastu võimetu. Ja kuigi ta aegajalt püüdis oma autoriteedi tõstmiseks revolvrit näidata, oli see pigem tema jõuetuse ja lolluse demonstreerimine kui tõsiseltvõetav ähvardus. Lõpuks oli enamik meist võsa alla laiali vajunud ja ülemus oli sunnitud tooni muutma. Ta hakkas meid õhtusöögita jätmise võimalusega mõjutama, mis toimis hästi, sest olime tõsiselt näljased.

Ajalugu

„Äratus!” Meile tehti selgeks, et täielikuks riietumiseks ja rivistumiseks on aega viis minutit. Esimesel korral me nii kiiresti hakkama ei saanud, sest suuri probleeme valmistas endiselt jalgade pakkimine „kahemeetristesse säärikutesse“, aga umbes veerand tunniga tulime toime.

Varsti olimegi nelja viirgu üles rivistatud ja alustasime marssimist kasarmu suunas, kuid ülemus polnud meile streiki andestanud. Umbes poolel teel kasarmusse käratas ta korraga: „Vasak pool, sammu marss!” Seda poleks ta pidanud tegema. Olime juba mõistnud, et ka tema on sunnitud meiega arvestama ja ei saa teha, mida iganes tahab. Põrutasime otsejoones tee ääres olnud võssa ega reageerinud tema käsklustele. Tükk aega meeletult karjunud ja sõimanud, jäi ta korraga vait, mõtles natuke ja hakkas korraga paluma, et me teele tagasi tuleksime. Nüüd oli meie kord jonnida. Arutasime võsas omavahel sosinal, mida teha, aga lõpuks veenis tühi kõht meid siiski välja tulema ja kasarmu poole liikuma. Sellest hoolimata jäime õhtusöögist ilma. Järgmisel päeval märklaudade kokkuklopsimine jätkus, ainult ülemuseks oli nüüd mingi vanemseersant, kõigi tunnuste järgi (ordenilindid, haavatutähised) elu ja lahinguid näinud mees, kes andis käsklusi ja korraldusi vaikse häälega, kuid sellise tooniga, et meil ei tulnud pähegi neid ignoreerida. Ta oli üks meie hulgast, kuid kaheldamatult autoriteet. Temale võis südamest öelda „seltsimees vanem“. Mingeid töönorme polnud, kuid töö edenes paremini kui eelmisel päeval. Seal saime tuttavaks ka tagavarapolgu komandöri alampolkovnik Vinkeliga ja seda hoopis omapärastel asjaoludel. Saagisime parasjagu märklaudade jaoks lauajuppe, kui korraga keegi täiest kõrist lõugama pistis: „Mehed, te olete surnd!“ Karjujaks osutus alampolkovniku aukraadis ülemus, keda häiris miski meie juures. Ta jäi meist kümmekonna meetri kaugusele seisma ja kamandas: „Viige kohe metsa. Ja hästi kaugele!“

õrutasime otsejoones tee ääres olnud võssa ega reageerinud tema käsklustele.

Meie, noored soldatihakatised, ei saanud muidugi kohe aru, mille me pidime metsa viima. Õnneks oli lähedal ka ülemus, kes pärast alampolkovnikule raporteerimist selgitas, et metsa tuleb viia meie saagimisalus, milleks osutus tankimiini kest. Toimetasime selle siis lähema puu taha ja jätsimegi sinna. Meie ülemus lõi käega ja selgitas, et vanal on jänes püksis. (Järgneb.)

Kaitse Kodu! 7/2013

Ajalugu

Taasiseseisvumisaeg Kaitseliidu mätta otsast Augustiputš on Kaitseliidu lähiajaloos oluline verstapost, sest 1991. aasta augustis sai taastatud Kaitseliit oma esimesed tuleristsed, õnneks ilma tuleta. EDUARD NIKKARI Kaitseliidu taasasutaja Tallinnas ja rühmapealik augustis 1991

üll aga pandi proovile vastloodud struktuuri toimimismehhanismid ja värskete kaitseliitlaste kaitsetahe. Riigipöördekatsest Moskvas ja sellele järgnenud sündmustest Eestis ja Tallinnas on avaldatud hulgaliselt materjale ajakirjanduses ning näidatud ajalookaadreid televisioonis. Kahjuks on tagaplaanile jäänud see, et lin rühmataasloodud Kaitseliidust pealikuna oli nende sündmustega koos tooseotud üle 400 liikme ja naste Kaitseliidu enamikule malevatest, mis selleks ajaks olid Tallinna maleva taastatud, olid püstita- kamraadidega nentud nende sündmuste des sündmustes raames konkreetsed ülesanded. Alates Võru- osaline. maast ja Põlvamaast, kus kaitseliitlased hakkasid jälgima Pihkva dessantdiviisi soomukite liikumist Tallinna suunas, kuni Saaremaa ja Pärnumaa kaitseliitlasteni, kes jälgisid, et keegi ei rikuks ega lõhuks meremärke, mis reguleerisid laevaliiklust. Suurem kaitseliitlaste jõud oli muidugi koondatud Tallinna, kus leidsid tol ajal aset kõige tähtsamad sündmused ja mis oli ka kohaliku venemeelse seltskonna ning mööda maad liikuva Pihkva dessantdiviisi kolonni sihtmärk. Nii Kaitseliidu all-

üksuste tegemiste kui ka toonaste riigipöörajate ja Vene väeosade tegevuse kohta anti malevatest informatsioon edasi Tallinna Kaitseliidu staapi, mida juhtis Kaitseliidu ülem Manivald Kasepõld. Olin rühmapealikuna koos toonaste Kaitseliidu Tallinna maleva kamraadidega nendes sündmustes osaline. Eesti lähiajaloos on olnud kaks sündmust, kus riik on vajanud Kaitseliidu abi. Nendeks on 1991. aasta Moskva augustiputšist tingitud sündmused Eestis ja 2007. aasta aprillirahutused Tallinnas. Mõlemal juhul tõestas Kaitseliit, et on valmis organiseeritud sõjalise jõuna osalema siseriiklike ülesannete täitmisel.

Mälestusi ajalooraamatust Kokkuleppel Kaitseliidu Tallinna maleva juhatusega toome tänasele Kaitse Kodu! lugejale väljavõtteid Tallinna maleva kaitseliitlaste meenutustest nendest sündmustest, mis on kirja pandud Kaitseliidu Tallinna ajalooraamatus „Kaitseliit Tallinnas 1917–2010. Juubeliraamat sõnas ja pildis“: „31. mail 1991 liideti seni KL Harju Maleva koosseisu kuulunud Tallinna I malevkond, mis oma eksisteerimisaja jooksul ühendas ca 60 liiget, ja II malevkond, mis ühendas ca 350 liiget, KL Tallinna Malevaks.1 Riigikaitse ülesehitusprotsessi segaduse ja mõnede KL keskjuhatuse liikmete seisukohtade tõttu ühines osa I malevkonna liikmetest Rahvusliku Kaitsealgatuskeskusega, osa KL Tallinna Malevaga ja osa liikmeid tegutses mõlemas ühenduses. Väga paljud aastail 1990–1991 alustanuist jätkasid oma edasist karjääri kaitseväes,

ÜLO JOSING

Kaitseliitlased 23. augustil 1991. Vasakult: Kaitseliidu Tallinna maleva pealiku abi Hillar Tint, Nõmme kaitseliitlane Teet Kivisson, Kaitseliidu Harju maleva pealik Kalev Ots, Kaitseliidu Viru maleva pealik Ants Silm ja Kaitseliidu Tallinna maleva kaitseliitlane Margus Rebane, Kaitseliidu ülem Manivald Kasepõld ja Kaitseliidu Tallinna maleva staabiülem Leo Kunnas

Kaitse Kodu! 7/2013

PEETER LANGOVITS

Kaitseliidus või piirivalveteenistuses: kolonelleitnandid Leo Kunnas, Raivo Tamm ja Gert Treu; majorid Sten Allik, Margus Ets, Tõnu Järv, MärtHaljand Kitsing, Ivar Kühn, Eduard Nikkari, Hindrek Piiber, Mart Puusepp, Risto Pärtel, Margus Rebane, Raul Rikk, Peeter Tani ja Hillar Tint; kaptenid Rein Luhaorg, Kristjan Pärt ja Kaupo Rosin; nooremleitnandid Janno Remmelgas, Erki Vaikre jt. nooremohvitserid ning allohvitserid. Nõmme malevkonnast on välja kasvanud kolonelleitnant Teet Kivisson, majorid Endrik Mõistlik ja Mati Sülluste ning kaptenid Kert Kaevats, Kaido Saarniit, Meelis Sarapuu, Tarmo Tameri ja Margus Võsu. Enamik neil aastail alustanuist on ka tänaseni KL Tallinna Maleva liikmed. Kahe ja poole kuu pärast ootas taasloodud KL Tallinna Maleva liikmeid vastutusrikas katsumus, kui 19. augustil 1991 algas Nõukogude Liidus vanameelsete riigipöördekatse. Eesti teedele ilmusid Pihkva dessantdiviisi sõjaväekolonnid, suunaks Tallinn, ning punalaevastik blokeeris pealinna sadama merelt. Esimesed, kes mobiliseerusid ning tele- ja raadiomaja juurde saabusid, olid Tallinna ja Nõmme kaitseliitlased. Tondi rühma pealik Mart Puusepp meenutas: „Olin Soomes võistlustel. Helsingi sadam oli rahvast täis, aga laeva Tallinna poole ei läinud. Liikusid kuulujutud – üks hullem kui teine. Õhtul saime inimtühja tiiburiga Tallinna, reisijateks ainult meie viieliikmeline võistkond. Rahvamass, kes hommikul laeva ootas, jäi Soome. Sadamast läksin koju ja sealt telemaja juurde.““

19. augusti õhtu „19. augusti õhtul jagati kaitstavad objektid Kaitseliidu ja Kodukaitse vahel. KL Tallinna Maleva ülesandeks sai valvata telemaja, Nõmme malevkond valvas raadiomaja, kusjuures Kaitseliit ümbritses hooneid väljast, aga Kodukaitse asus siseruumides. Esmalt kaardistati ümbruskond: tänavavõrgustik, hoovid, liikumisteed, ligipääsuvõimalused Kaitse Kodu! 7/2013

Ajalugu

Lomonossovi (Gonsiori) tänaval 20. augustil 1991. Rivi ees seisavad (paremalt) Kaitseliidu Tallinna maleva pealiku abi Hillar Tint ja pealik Tõnu Järv, rivis esimeses reas (paremalt) Ago Algma, Harri Truuste, Eduard Nikkari, Gunnar Veber, Margus Rebane ja Kaitseliidu Tallinna maleva staabiülem Leo Kunnas, teises reas Lauri Pääslane, Hans Jakobsoo ja Mati Nyman

jne. ning seejärel ümbritseti tele- ja raadiomaja piirkond valvepostidega. Öösel blokeerisid Rapla kaitseliitlased suurte veoautodega tänavaotsad. Juhtstaap paigutus Raua tänaval asuvasse toonase Tallinna 21. Keskkooli hoonesse. Info liikus staabi ja valvepostide vahel kiiresti. I malevkonna kaitseliitlased julgestasid ka Eesti Komitee bürooruume Narva maantee alguses. Meenutas KL Tallinna Maleva pealiku abi Hillar Tint: „Kuigi, et tollane Kaitseliit oli äärmiselt segase struktuuriga organisatsioon, oli telemaja juures teguthtul jagati semine suhteliselt sihipärane. kaitstavad Olid vastutusalad, vaatlejad, objektid valvepostid, staap, staabikaitse Kaitseliidu ja jne. Aga peale hea tahtmise ja suure patriotismi meil muud ei Kodukaitse vahel. KL Tallinna Maleva olnud. Reaalse rünnaku korral oleks asi lõppenud halvemini, ülesandeks sai kui arvata oskasime.“ Tele- ja valvata telemaja. raadiomaja ümbritses kaitsvalt rahvamass ja kõik ootasid sündmuste arengut. KL Tallinna Maleva pealik Tõnu Järv meenutas: „Kõige rohkem kartsime mõttetuid ohvreid. Seepärast oli peamine eesmärk hoida inimesi tagasi, mitte lasta tekkida paanikal või tegutseda provokaatoritel. Ainukeseks reaalseks võimaluseks oligi takistada soomukite sissesõitu raskete veoautodega tänavaotstel.“2

Reaalselt olid kaitseliitlased sõjaliselt täiesti ette valmistamata ja nagu tunnistab Mustamäe rühma pealik Eduard Nikkari: „Kui endale oli olukorra kogu tõsidus koos võimalike tagajärgedega selge, siis kodustele sellest ei räägitud...“ Eelnevast kogemusest (Bakuu, Vilniuse, Riia sündmused) teati, et rünnaku puhul sõidavad soomukid hoolimatult ja jõuga inimestest üle. Seepärast olid kaitseliitlastel esmaabipaunad ette valmistatud ja kaasas. Avalikult keegi relvi ei kandnud, kuid väiksem osa kaitseliitlastest oli varustatud enda 41

Ajalugu ÜLO JOSING

Kaitseliitlased 23. augustil 1991: (vasakult) Tallinna maleva pealik Tõnu Järv ja pealiku abi Hillar Tint, Nõmme kaitseliitlane Teet Kivisson, Harju maleva pealik Kalev Ots, Ago Algma, Viru maleva pealik Ants Silm ja Margus Rebane

hangitud käsirelvadega. Enamikul oli enda tehtud kummi- või puunui ja tegevuse käigus valmistati ka süütepudeleid ehk nn. Molotovi kokteile, mille hunnikud pandi ettenägelikult valmis katustele, nurgatagustesse või põõsastesse. Kaitseliitlased varusid ka hulga terasvardaid, et neid vajaduse korral soomukite roomikutesse torgata ja sel viisil üritada nende liikumist takistada. KL Tallinna Maleva staabiülem Leo Kunnas meenutas: „Sellise juhtide pädevuse, selliste vahendite ja relvade ning selliste inimestega, nagu meil oli, tegime me parimat mis võimalik. Enamikul meist puudusid illusioonid võidukast lahingust reaalse relvakonflikti korral.““

I malevkonna tegevusplaan „I malevkond oli välja töötanud ja õppuste käigus ka varem harjutanud tegevusplaani, kuidas käituda Eesti totaalse hõivamise tingimustes. I malevkonna pealik Imre Annus meenutas: „Võtta nii pikaks ajaks kui võimalik enda kontrolli alla Mustamäe suur suusahüppetorn. Koostöös Eesti Komiteega toimetada mainitud paika kas Soome või mõne muu vaba maa vaatleja või reporter, kes saaks suusahüppetorni kõrgust kasutades siseneda Soome NMT võrku ning raporteerida seal olukorrast nii kaua, kui võimalik. Malevkonna liikmete ülesanne oli luua torni ümber vähemalt kaks kaitsetsooni ning takistada olemasolevate vahenditega vaenlase katkematut edasiliikumist. Õnnestunud sideseansi minimaalseks pikkuseks arvestasime veerand tundi, see oli ka optimaalne aeg, mille jooksul toonane raadioluure meie tegevuse oleks avastanud ning vastutegevusse asunud. Pärast sideseansi lõppu tuli paaril erarõivastuses malevkondlasel lahkuda sündmuskohalt koos reporteriga, ülejäänute ülesanne oli tagada ning vältida inimkaotusi. Pärast ülesande täitmist pidi plaani kohaselt kehtestuma „eetrivaikus“ telefonides, aktiivsemad liikmed pidid varjuma kohtadesse, kus nende leidmine oleks olnud raskendatud. Infot üksuse

edasise tegevuse kohta tuli hankida varem kokkulepitud kohtadest, näiteks selvehallide kuulutustahvlitelt, kuhu vajaduse korral pidid ilmuma võõrale silmale mittemidagiütlevad kuulutused. Näiteks olnuks seal kirjas, et leitud või kadunud on kokkulepitud värvusega ja tõugu koduloom, ning olematusse telefoninumbrisse kodeeritud kogunemise kuupäev. Kokkulepitud koht, kuhu pidime pärast „suurt pauku“ kogunema, asus Harjumaal Jüri kihelkonnas ühe malevkondlase suvekodus. Varasemate õppuste käigus olime harjutanud ka seda, kuidas sinna varjatult tulla ja sealt kõrvalisi teid kasutades lahkuda. Tänu eestlaste meelekindlusele möödusid ärevad augustipäevad Tallinnas ilma relvastatud konflikti ja ohvriteta. 20. augusti õhtul kell 23.03 võeti Toompeal vastu otsus Eesti änu eestlaste riiklikust iseseisvusest. Pihkva dessantdiviisi soomukid meelekindlu- möödusid lahkumisel tele- ja sele mööduraadiomaja ümbritsevatest sid ärevad augusbarrikaadidest 21. augusti õhtupoolikul, kui teade demotipäevad Tallinnas kraatlike jõudude võidust ilma relvastatud Moskvas oli teatavaks saanud konﬂikti ja ohvrija korraldus relvajõudude tagateta. sitõmbumisest Tallinna jõudnud. Kaitseliitlased, sealhulgas Tallinna maleva liikmed, kes olid tõtanud esimestena riikliku enesemääramise, demokraatia ja sõnavabaduse kaitsele, lõpetasid oma missiooni uhke rivistusega Vabaduse platsil. Tallinna kaitseliitlased oli end ühtsena proovile pannud ja esimest korda oma potentsiaalset sõjalist algjõudu tunnetanud.“3

Viited 1 2 3

Kaitseliidu ülema 31. mai 1991 päevakäsk nr 9. Iris Assad. Augustiputši päevil telemaja kaitsel. Kaitse Kodu! nr 5, 2006, lk 15. Merike Jürjo (toim). Kaitseliit Tallinnas 1917—2010: Juubeliraamat sõnas ja pildis. Tallinn: Kuma 2010, lk 23—24.

Kaitse Kodu! 7/2013

Ajalugu

Teine Buuri sõda võideti koonduslaagrites Suurbritannia koloniaalsõda buuri vabariikide Transvaali ja Oranje vastu aastatel 1899—1902 viis Lõuna-Aafrika Liidu loomiseni. MART HELME

Aardepalaviku mõju 1866. aastal Transvaalis Kimberleys avastatud teemandileiukohad ja 1886. aastal Oranjes Witwatersrandis leitud kuld tõid kaasa aardepalaviku, mille laines saabus Lõuna-Aafrikasse sadu tuhandeid õnneotsijaid. Enamasti oli tegemist vastatud inglastega, kuid arvesteemandileiutatav hulk uusasukaid, kes kohalikus kõnekohad ja kuld pruugis said nimeks tõid kaasa aardepauitlander, pärines ka laviku, mille laines mandri-Euroopast, eelsaabus Lõuna-Aafkõige Saksamaalt.

rikasse sadu tuhan-

Uitlander’ite massiline deid õnneotsijaid. migratsioon ähvardas buure nende koduvabariikides vähemusse jäämisega ja sõja eelõhtuks 1899. aastal oligi sisserändajaid juba enam kui 200 000. Seda oli vaid veidi vähem kui buure, keda loendati kokku 270 000. Nii nagu buurid olid geograafiliselt ja etniliselt kahe vaenuliku jõu – inglaste ja kohalike hõimude – pihtide vahel, sattusid nad nüüd kahvlisse ka majanduslikult. Hiiglaslikud kulla- ja teemandivarud muutsid kohalikud vabariigid potentsiaalselt küll maailma rikkaimateks riikideks, kuid kahetsusväärselt puudus agraarset eluviisi viljelevatel buuridel nii demograafiline kui ka tehnoloogiline Kaitse Kodu! 7/2013

WIKIPEDIA

uigi esimese, aastatel 1880–1881 peetud Inglise-Buuri sõja võitsid teatud reservatsioonidega 17. sajandi hollandi väljarändajate järeltulijatest buurid, ei lahendanud see tegelikult Lõuna-Aafrikas 19. sajandi lõpuks välja kujunenud majanduslikke, poliitilisi ega etnilisi pingeid. Napoleoni sõdade järgselt alanud brittide koloniaalne surve Lõuna-Aafrika Atlandi ookeani äärsetele randadele sundis tuhandeid buure sealt lahkuma ja sisemaale ümber asuma. Seal põrkasid nad aga kokku vaenulike suguharudega (bušmanid, bantud, hotentotid), kelle relvastus ja riiklik organiseeritus jäid küll buuride omadele alla, kuid kes arvuliselt ja agressiivsuse poolest buure ületasid.

võimekus neid rikkusi efektiivselt kasutusele võtta. Et seda teha, oldi vastumeelselt sunnitud leppima nii sisserändajate kui ka Briti kapitali ja kaevandamistehnoloogiaga, mis pidurdamatult maale voolasid.

Oma töödes tegelikke sõjakoledusi kujutanud Richard Caton Woodwille jun maalis ka Buuri sõda

Suurbritannia valitsus soosis igati inglaste väljarännet Lõuna-Aafrikasse. Esiteks vabaneti sel moel saareriigis üleliigsetest (ja sageli kriminaalsete kalduvustega) inimestest, teiseks andis ümberasujate suur hulk Londonile võimaluse sekkuda buuri vabariikide siseasjadesse, et neid sel moel järk-järgult Briti impeeriumi inkorporeerida. 1890. aastate algul hakkasidki uitlander’id ja neid oma imperiaalsete ambitsioonide kattevarjuna kasutav Briti konservatiivide valitsus nõudma buuridelt uitlander’itele kohalikega võrdseid õigusi. Eelkõige keskenduti uusasukatele valimisõiguse ja võimuorganites kindla esindatuse tagamisele. Buurid, kes mõistsid suurepäraselt, et see tähendab neile sõnaõiguse kaotamist nende endi poolt asutatud ja juhitud riikides, keeldusid. Esimese Buuri sõja negatiivsed kogemused ei andnud konservatiivide kabinetile Suurbritannias esialgu siiski erilist mänguruumi buuridevastase sõjahüsteeria õhutamiseks. Seepärast otsustati kasutada kaudsemaid teid. Mõnede kabinetiliikmete, Lõuna-Aafrika kaevandustest huvitatud äriringkondade ja kohalike avantüristide koostööna sündis idee õhutada uitlander’ite hulgas mässumeeleolusid ja korraldada siis sütikuna plahvatuse esilekutsumiseks vabatahtlike sissetung Transvaali. 43

Ajalugu

Buuride esialgne edu

Lõuna-Afrikasse üha uusi ja uusi jõude, seades neid juhtima ka andekad ja otsusekindlad väejuhid.

Idee eestvedajaks sai Leander Starr Jameson, kelle järgi tuntakse kogu afääri Jamesoni retke nime all. 1895. aastal ette võetud sissetung ebaõnnestus täiesti nii sõjaliselt kui ka poliitiliselt. Buurid tegid maale tunginud avantüristid ilma pikema jututa kahjutuks ja Johannesburgis, mis oli uitlander’ite peamine keskus, jäid sisserändajad sündmuste passiivseteks pealtvaatajateks.

Nähes, et poliitiline surve ei anna tulemusi, asusid britid buuri vabariikide piiridele vägesid koondama. Militaarne jõudemonstratsioon pidi sundima buure läbirääkimistel järeleandlikkusele. 1899. aasta septembris peetud läbirääkimised ei andnud aga Londoni ähvardavast hoiakust hoolimata mingeid tulemusi. Koguni vasturiti impeeriupidi, mõistes, et sõda Inglismaaga on mile läks tema vältimatu ja kaalukategoorias selgelt nõrgematel buuridel on võiduvõimapõletatud lusi vaid juhul, kui nad haaravad initmaa ja häbiväärsete siatiivi, esitasid buurid 9. oktoobril koonduslaagritega 1899 inglastele ultimaatumi, milles saavutatud võit nõudsid vägede äraviimist oma piirimaksma pisut enam delt. London lükkas ultimaatumi tagasi kui 21 000 inimelu. ja 11. oktoobril ründasid buurid britte.

Sõja algus oligi buuridele edukas. Taas olid britid oma vastaseid alahinnanud ja seetõttu õnnestus buuridel lüüa inglasi nii välilahingutes kui ka piirata sisse inglaste kindlustatud punktid ja linnad. Tõsi, tuleb möönda, et selle edu taga oli suuresti nii ootamatuse efekt kui ka asjaolu, et algul oli buuridel 23 000 Inglise sõduri vastu ka arvuline ülekaal. Buuridele edukat ajajärku 1900. aasta veebruarini loetakse sõja esimeseks etapiks. Edasine sõjategevus kulges paraku juba inglaste otsustava ülekaalu tähe all. Impeerium ei saanud juba maine seisukoBriti impeeriumi hast lubada endale veel üht kaotust käputäie buukoonduslaager ride vastu ning seetõttu asus London koondama NATIONAL ARMY MUSEUM

Lõuna-Aafrika Liidu sünd Kõigepealt vabastasid britid piiramisrõngast oma linnad ja sõjalised tugipunktid, seejärel andsid buuridele valusaid lööke ka välilahingutes. Märtsis 1900 otsustas buuride sõjanõukogu, nähes, et jõud välilahingute pidamiseks on muutunud liiga ebavõrdseteks, minna üle partisanisõjale. Esialgu näis see buuridele taas edu tagavat. Briti vooride ründamine, garnisonide äralõikamine järelveost, kindlustele saadetavate täiendusüksuste hävitamine ja muu seesugune halvas suuresti brittide võime maad oma kontrolli alla saada. Inglased, kes mõistsid, et üldrahvaliku toetuse juures võivad buurid sel moel Briti okupatsiooni vastu võidelda aastaid, kuni avalik arvamus ka mujal maailmas sunnib Londonit järjekordsele kaotust tähendavale kompromissile minema, vastasid vahepeal Lõuna-Aafrika vägede ülemjuhatajaks saanud lord Kitcheneri juhtimisel sellele põletatud maa taktikaga. Kui Inglise vägede üldarv oli kasvanud juba enam kui 400 000 meheni, ületas see buuride väehulka enam kui neljakordselt. Kogu sõja vältel said buurid koos välismaiste vabatahtlikega püssi alla vaid 88 000 meest ja nii suutsid britid tagada, et massiaktsioonid kõigi buuride – naised, lapsed ja vanurid kaasa arvatud – koondamiseks koonduslaagritesse osutusid viljakateks. Ühtlasi kaeti kogu sõjategevuse piirkond massiivsete blokhaus’idega, mis toimisid varustusteede turvajate ja äkkrünnakute alla sattunud väikeste üksuste pelgupaikadena. Kodupaikade toetusest ilma jäänud buurid olid sunnitud alistuma ja 31. mail 1902 kirjutati alla vastavale lepingule. Sõda hävitas kogu buuride senise agraarse elukorralduse. Nende farmid olid purustatud, inimesed laiali paisatud, deporteeritud ja tapetud. Kokku kaotasid buurid sõja käigus 4000 meest langenute ja pisut üle viie tuhande haavadesse ning haigustesse surnutena. Ent nendele kaotustele lisandus veel 27 927 tsiviilisikut, kes surid Briti koonduslaagrites, ja 24 000 inimest, kes küüditati välismaale. Briti impeeriumile läks tema põletatud maa ja häbiväärsete koonduslaagritega saavutatud võit maksma pisut enam kui 21 000 inimelu. Ometi polnud buuride võitlus asjatu. Läbirääkimistel suutsid nad kaotusele vaatamata tagada emakeelse haridus- ja kohtusüsteemi jätkumise. Britid mõistsid aga õige pea, et ilma buurideta on neil kohalike hõimudega toimetulemine sisuliselt võimatu. Nii sündiski sõja mõnevõrra hilisema tulemusena praeguse Lõuna-Aafrika Vabariigi eelkäija Lõuna-Afrika Liit.

Kaitse Kodu! 7/2013

Pärnus kasvanud laskekuulsus

ladimir Kukk sündis 1. mail 1911. Oma vanemaid ta ei tundnud, ei teadnud nende nimesid ega elukutseid. Poisi tõi lapsena Riiast Pärnu keegi sugulane, kes kasvatas temast tubli mehe.

Ajalugu

Vladimir Kukk — mameistrivõistluste sõjapüssimatši teatatigi talle, et ta on arvatud meeskonda. See meeskond sai Šveitsi ja Soome järel pronksmedali.

Läbi sõjavintsutuste Tee laskespordi tippu Laskmise vastu hakkas Vladimir Kukk huvi tundma juba poisikesena ja esimesed paugud tegi ta omatehtud püssitaolise riistaga koduaias Pärnus. Hiljem sõjakoolis, mille ta lõpetas 1931. aastal nooremleitnandina, õpetati ka muude relvadega ümberkäimist ja seal avastas ta esmakordselt, et laskmine sobib talle ning ta on selles ka üsna edukas.

1939. aastal abiellus Vladimir Kukk Helmi Kiudorfiga. Kui Kaitseliit 27. juulil 1940 likvideeriti, jäi mõned kuud varem vanemleitnandiks ülendatud Vladimir Kukk tööta. Samal ajal rekvireerisid uue võimu esindajad tema korteri. Lisandusid kuuldused küüditamisnimekirja sattumisest, mistõttu tuli Kukel ulualust otsida tuttavate juurest. Pärast viit kuud lindpriielu anti Vladimir Kukele luba töötada Pärnu linavabrikus raamatupidajana.

simeseks suuremaks tuleprooviks laskmises oli Kukel EestiSoome ohvitseride maavõistlus 1938. aastal Pärnus.

Pärast sõjaväeteenistust pöördus Vladimir Kukk tagasi Pärnusse, kus ta töötas umbes aasta linavabrikus kunstnikuna. 1934. aastal pakuti talle Kaitseliidus kirjutaja kohta. Ta võttis töö vastu, sest see andis hea võimaluse meelisalaga tegelda. Ei läinud kaua, kui ta oli paljude aumärkide ja auhindade omanik.

Vladimir Kuke saavutused laskerajal ei jäänud tähelepanuta ja ühel päeval sai ta kutse ilmuda Pärnu ohvitseride kasiinosse kohtumisele kellegi Tallinnast tulnud koloneliga. Tuli välja, et ta on arvatud 1939. aasta Luzerni maailmameistrivõistluste tarbeks komplekteeritava rahvusmeeskonna kanditaatide nimekirja. Talle saadeti Tallinnast kast 1000 padruniga ja tehti ülesandeks Pärnus vähemalt kord nädalas lasta sõjapüssist kolmest asendist 3x20 lasku. Lisaks pidi ta nelja kuu jooksul igal laupäeval ja pühapäeval ilmuma Tondil asuva sõjakooli laskerajale, kus korraldati rahvusmeeskonna ühistreeninguid. 1939. aasta juulis jõudis Kukk Eesti kaheksaliikmelise sõjapüssimeeskonna koosseisus Luzerni. Viiemehelisse võistlusesindusse pääsemiseks pidi iga mees kohapeal ettenähtud kava veel mitu korda läbi laskma. Selleks sobisid imehästi kohalikud võistlused. Eestlased melditi osalejateks Schützenfest’il, kus Vladimir Kukel õnnestus koguda keskmiselt 510 silma. Õhtul enne maailKaitse Kodu! 7/2013

ERAKOGU

Esimeseks suuremaks tuleprooviks laskmises oli Kukel Eesti-Soome ohvitseride maavõistlus 1938. aastal Pärnus, kus ta tuli sõjapüssist kiirlaskmises teiseks, kuigi põhjanaabrite võistkonnas oli neli maailmameistrit.

Vladimir Kuke spordisaavutused Aasta

Võistlus

Ala

Koht

1938

Eesti meistrivõistlused

3x40 lasku vabapüssist

meeskondlik hõbe

1939

Šveitsi meistrimedalilaskmine

3x20 lasku sõjapüssist

meeskondlik kuld

1939

maailmameistrivõistlused Luzernis

3x20 lasku sõjapüssist

meeskondlik pronks

1947

Stockholmi meistrimedalilaskmine

1947

Šveitsi meistrivõistlused

2 meeskondlikku hõbedat ja 2 pronksi 20 lasku püsti väikepüssist

individuaalne kuld

Eesti laskesportlaste maailmakuulsus aitas Kukel koos naise ja lastega pääseda Šveitsi, kus ta jätkas läbielatud raskustele vaatamata tegutsemist oma meelisalal. Rootsis 1947. aastal asutatud Eesti Spordisõprade Ühing pani sõjast eluga pääsenud ja üle maailma laiali pillutatud eestlastest Stockholmi maailmameistrivõistlusteks kokku väikese meeskonna, mille koosseisu kuulus ka Vladimir Kukk. Paraku lubati eestlastel osaleda ainult mõnel üksikul alal väljaspool põhiprogrammi.

Laskeuudised Eesti naiskond Euroopa laskemeistrivõistlustel kolmas Eesti naiskond koosseisus kpr Anžela Voronova kaitseväe spordirühmast ning kaitseliitlane Ljudmila Kortšagina ja naiskodukaitsja Jelena Potaševa sai Euroopa meistrivõistlustel laskmises 300 m püssist pronksmedali. Eesti naiskond osales Horvaatias esmakordselt võistkonnaga püssiharjutuses 60 lasku lamades 300 meetrilt ja saavutas tulemuseks 1765 silma, mis andiski kolmanda koha. Esikoha saavutas Saksamaa 1767 silmaga, teiseks jäi Šveits 1766 silmaga. Individuaalselt saavutas Ljudmila Kortšagina 594 silmaga neljanda koha, kaotades esikoha vaid ühe silma ja pronksi sisekümnete arvuga. Anžela Voronova kogus 590 silma ja sai kuuenda koha. Lisaks võitis kpr Voronova Euroopa meistrivõistlustel 586 punktiga 300 meetri standardharjutuse 3x20, mis jääb vaid kahe silmaga alla kehtivale maailmarekordile.

Rootsist tagasi jõudnud, andis Kukk end kohe üles Šveitsi meistrivõistlustele. Kuigi jõukatsumine oli mõeldud ainult selle riigi kodanikele, lubati tal siiski osaleda. Pärast tulemuste kontrollimist selgus, et Vladimir Kukk oli väikesekaliibrilise püssi laskmises püstiasendis tulnud Šveitsi meistriks. 1962. aastal tuli ta 15 000 osavõtjaga Eidgenössische Schützenfest’il Bernis väikesekaliibrilisest püssist kolmest asendist laskmises II kohale. Lisaks saavutas Vladimir Kukk aastate jooksul mitmetel kohaliku tähtsusega võistlusel kõrgeid kohti ja häid tulemusi. Vladimir Kukk suri 11. jaanuaril 1990 Luzerni äärelinnas Kriensis, mille kalmistule on ta ka maetud. Refereeritud Jaak Valdre raamatust „Eesti laskesport Argentiina karika valguses“ (Põltsamaa, 2006, lk 626–634).

Esimesed Vladimir Kuke nimelised laskevõistlused Tootsi lasketiirus 25. augustil peetud esimestel Pärnumaa maleva Vladimir Kuke nimelistel laskevõistlustel võisteldi kahes laskeharjutuses: kümme lasku lamades ja kümme lasku püsti automaadist AK-4 distantsilt 300 meetrit. Tulemuste liitmisel saavutasid meeskondliku esikoha Pärnu malevkonna kaitseliitlased Soontagana malevkonna ja maleva staabi võistkonna ees. Individuaalselt sai kõige parema tulemuse kirja Pärnu malevkonna kaitseliitlane Toomas Juksaar.

KARRI KAAS

Ajalugu

Eestis 1944. aasta veebruaris läbi viidud üldmobilisatsiooni käigus määrati Kukk 6. Eesti piirikaitserügemendi komandöriks ja saadeti Narva rindele, kus ta sai lahingus raskelt haavata ning evakueeriti Austriasse. Välismaal haiglas olles saatis ta koju lugematul hulgal kirju, millest üks jõudis õnneks kohale ja abikaasa Helmi alustas koos lastega kohe ka põgenemist. 1945. aastal sai pere pärast mitmeid vintsutusi viimaks Austrias kokku.

Kaitseliidu Pärnumaa malev otsustas korraldada ülemalevalise laskevõistluse, et mälestada kunagist laskesportlast, maailmameistrivõistluste medalimeest ja kaitseliitlast Vladimir Kukke ning populariseerida ala kaitseliitlase hulgas. Pärnumaa maleva pealik mjr Mehis Born lubas, et võistlusest saab traditsioon, millest tulevikus on oodatud osa võtma ka külalised väljastpoolt maakonda.

Peeter Oleskile Euroopa meistrikuld

AUDENTES.EE

Euroopa meistrivõistlustel laskmises Horvaatias Osijekis võitis Kaitseliidu Tallinna maleva liige Peeter Olesk kuldmedali noormeeste standardpüstoli harjutuses 20+20+20 lasku uue Eesti rekordiga 569 silma ja Mihkel Kasemets jäi 553 silmaga viiendaks. Võistkondlikult tulid noormehed 1648 silmaga hõbemedalile. Võistkonda kuulus ka Lääne maleva kaitseliitlane Allar Mürk. Peeter Oleskil on nüüd tiitlivõistlustelt täiskomplekt medaleid, sest olümpia kiirlaskmise meistrivõistlustel saavutas ta juunioride arvestuses kolmanda koha.

Kaitse Kodu! 7/2013

Ameerika Ühendriikides Marylandis elav endine Noorte Kotkaste liige ja juht Väino John Riismandel pälvis Noorte Kotkaste Tallinna maleva teeneteristi. Oma läkituses teeneteristiga autasustamise puhul mainis Noorte Kotkaste Tallinna maleva pealik n-ltn Henri Ley, et seda tegema ajendas tutvumine Väino Riismandli kirjutisega „Noorkotkad ja sidetuvid“, millest ühe eksemplari on autor kinkinud Eesti Rahva Muuseumile. Selles kirjeldab autor oma tegevust Noorte Kotkaste organisatsioonis aastatel 1931—1940, eriti tegevust Kaitseliidu peastaabi juures asunud ja noorkotkaste hoolde antud sidetuvide baasi korraldamisel ja sidetuvide väljaõpetamisel. Väino Riismandel tegeles sidetuvidega aastaid kui Side rühma pealik (kotkas) ja omandas kotkajuhi astme. N-ltn Ley teatel olid Riismandli mälestused ja tegevus Noorte Kotkaste Tallinna malevas avaldanud juhatusele suurt mõju ja viinud teeneteristi andmise otsusele. Lisaks teeneteristile andis Kaitseliidu Tallinna maleva pealik mjr Lauri Abel Väino Riismandlile maleva juubeliteose „Kaitseliit Tallinnas 1917—2010“ koos vastava pühendusega. Teeneterist saadeti Eesti suursaatkonda Washingtonis, kus selle edasiandmist Väino Riismandile toimetas suursaadik Marina Kaljuranna korraldusel kaitseväe nõunik Kristjan Prikk. Alates 2011. aastast on Noorte Kotkaste Tallinna malev autasustanud Eesti vabariigi aastapäeval maleva teeneteristiga nii oma tublisid liikmeid kui ka inimesi, kes on toetanud maleva tegevust.

KAISA-MAI HÜTT

Väino Riismandel sai kätte Noorte Kotkaste kõrge autasu

Neli põnevat päeva pealinnas Kodutütarde pealinnalaager korraldati tänavu 6.—9. augustini. Laagris osales ligi sada iga maakonna tublimat neidu, kes said nelja päeva jooksul tutvuda Tallinna vaatamisväärsustega, näha riigiasutuste tööd ja näidata ennast oma kaunis vormiriietuses. Teisipäeval käidi loomaaias, kolmapäeval ootasid kodutütreid presidendi kantselei, KUMU, Kadrioru loss ja telemaja. Neljapäeva hommikupoolikul avastasid noored botaanikaaeda ja teletorni. Metsakalmistul süüdati küünlad presidentide Konstantin Pätsi ja Lennart Meri kalmudel. Pärastlõunal ootas tüdrukuid peaminister Andrus Ansip ja pärast seda kohtuti kaitseminister Urmas Reinsaluga, kes kutsus kodutütreid üles arutlema nende arvu suurendamise võimalikkuse üle. Reinsalu rääkis kodutütardele heaks kodanikuks olemisest, kaitseministeeriumi ja kaitseväe tegevusest ning tutvustas Eesti kaitseväelaste tegevust välismissioonidel. Kodutütarde peavanema Angelika Narise sõnul järgivad kodutütred kindlasti ministri üleskutset ja saadavad talle omapoolseid ettepanekuid kodutütarde arvu ja rolli suurendamiseks Eestis. Reedel käisid kodutütred politseija piirivalveametis.

„Suvilaager“ kui rõõmus puhkus ja asjalik koosviibimine HELEN ALLAS Sel aastal olid üle-eestilised Naiskodukaitse suvepäevad Harju naiste korraldada. Seekord kavandati suvepäevad puhkusena. Et tahtsime meeles pidada ka sõjaeelseid naiskodukaitsjaid, sai üritus nimeks tollastele inimestele suupäraselt „Suvilaager“. Iga ringkond pidi ette valmistama eeskava teemal „Naised 85 aastat tagasi“. Päevakava sai samuti kirja pandud vanaaegse sõnastusega: „sanitaarosakonna tegevus“, „kultuuriosakonna tegevus“ jne.

AVE LARIONOVA

Naiskodukaitse Harju ringkond

Esimesel õhtul väisasid laagrit professionaalsed rahvatantsijad ning kõik said õppida vanu ja teada-tuntud tantse. Kõik hommikud algasid loomulikult massvõimlemisega ja eks igaüks deﬁneeri ise, mitu inimest peab olema kell 7 platsil, et seda võiks nimetada massiks. Plaani mahtus paar tundi mentorprogrammi teemadel arutlemiseks. Samal ajal eraldasime võsukesed nende vanematest, et viimased saaksid mõlemat kõrva kuulamiseks kasutada ning vabalt vestelda ja mõtteid vahetada. Lapsed valmistasid samal ajal plakatid suvepäevadest, mis hiljem näituseks üles pandi. Kuigi eesmärk polnud spordilaagrit korraldada, ei puudunud ka „kehakultuuri osakonna“ tegevus, kuid eesmärk oli kõik sportlikud mängud väikese vimkaga läbi viia. Nii saigi oma osavust proovida „liblika püüdmises“ ja „täpsuslaskmises“, relvaks veepudel. Loomulikult olid väga oodatud etteasted laval ja lava ees laupäeva õhtul. Iga ringkond lähenes teemale erinevalt. Võib julgelt väita, et loovusest meie organisatsioonis puudust ei tule. Külalisesinejaks olime kutsunud Järva tuletõrjujad, kes olid ette valmistanud lustaka võistluse. Selle mängu jooksul said mõned väga märjaks. Laagrilistele üllatusena külastas meid saate „Lauluga maale“ meeskond. Sedasi said meist telestaarid ning kaamerasilm jälgis hoolega meie mänge ja tegemisi ning meie märjakssaamist. Objektiivse hinnangu saavad teised paremini anda, kuid minu meelest laager õnnestus. Kõik seatud eesmärgid said täidetud: üritus sobis kogu perele, oldi koos, suheldi teiste ringkondadega, puhati ja mängiti.

Kaitse Kodu! 7/2013

Naiskodukaitse I koht. „Elutarkusi omandamas“, autor Päivi Palts

Lõppes Naiskodukaitse fotovõistlus „Eestimaa elab“

AVE PROOS Naiskodukaitse fotovõistluse „Eestimaa elab“ projektijuht

äänemaale Uuemõisa kogunesid 24. augustil Naiskodukaitse fotovõistlusega „Eestimaa elab“ seotud inimesed, et välja kuulutada võidufotod, autasustada parimaid ja panna võistlusele pidulikult punkt. Viiendat aastat korraldatud fotovõistluse korraldajaks oli Naiskodukaitse Lääne ringkond. Konkursile laekus 359 erilist ja omanäolist fotot, mille hulgast valiti erinevates kategooriates välja 12 parimat tööd. Žürii vastutusrikast koormat kandsid kaitseväe teavituskeskuse ülem kapten Hannes Võrno, Naiskodukaitse esinaine Airi Tooming, Kodutütarde peavanem Angelika Naris, Naiskodukaitse Lääne ringkonna esinaine Mare Laide, Lääne maavanem Innar Mäesalu, Hiiu maavanem Riho Rahuoja, loodusfotograaf Remo Savisaar ning fotograafid Arvo Tarmula, Triin Lukas ja Urmas Liit. Esimese koha auhinna – täispika sukeldumiskursuse, mille pani välja sukeldumisklubi Sinine Konteiner –, võitis Päivi Palts Viimsist.

II koht. „Ega lõbu kohast küsi“, autor Eveli Nõgu

III koht. „Tantsumemm“, autor Eha Jakobson

Parim linnaelu kajastav foto. „Ajalugu elab“, autor Martiina Viil

Kodutütarde eripreemia. „Eestimaa elab kodutütarde südametes“, autor Karin Kont

Parim maaelu kajastav foto. „Eestimaa elab, kuni siin elavad oma maad ning perekonda väärtustavad inimesed“, autor Liina Laurikainen

Kaitseliidu Lääne maleva eripreemia. “Näe, kui ilus on Eesti loodus“, autor Liina Toome Hiiu Lehe eripreemia. „Kassari seob südameid“, autor Annika Kääramees

Naiskodukaitse eripreemia. „Mööda kaunist kodusaart“, autor Heli Armus

Kodutütarde eripreemia ja rahva lemmik. „Aga ükskord ka mina saan kaasa tulla”, autor Kairit Lille Naiskodukaitse eripreemia. „Kui naiskodukaitsjad käed külge löövad, hakkab asi liikuma”, autor Pirko Peterson

Kaitse Kodu! 7/2013

Naiskodukaitse

Medaleid veteranide maailmamängudelt DIANA MIHKELSOO Naiskodukaitse Harju ringkond

Naiskodukaitse Kose jaoskonda 2001. aastast kuuluv Heidi Siimumäe esines edukalt 2.—11. augustini Itaalias Torinos veteranide maailmamängudel. Maailmamängudel osalenud 15 Eesti sportlast võitsid kokku 26 medalit, neist kuus tõid koju Kose valla sportlased. Heidi võitis N40 klassis kuldmedalid raskusheites, vasaraheites ja heidete mitmevõistluses ning hõbemedali kuulitõukes. Kose gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja Alevtina Abel, kelle nimele kuulub Eesti N60 klassi rekord odaviskes, võitis hõbemedali odaviskes ja kuldmedali heidete mitmevõistluses.

Pidevalt paranevad ka tulemused: kui 2010. aasta Euroopa meistrivõistlustel jäi tulemuseks 34 meetrit ja 8. koht, siis aastal 2013 tõi isikliku rekordi lähedane 40,45-meetrine heide kuldmedali. Klassis N40 võistlev Siimumäe peab oma põhialaks raskusheidet. Oma võistlusklassis raskusheidete maailma edetabeli tipus olev (2011. aastal maailma esimene, 2012. aastal teine) Siimumäe on võistelnud vaid Euroopa meistrivõistlustel, maailmameistrivõitlustest on tulnud rahapuudusel loobuda.

NKK HARJU RINGKOND

Edu taga on järjepidev harjutamine. Heidi Siimumäe igapäevased kahekolmetunnised treeningud on võimalikud tänu paindlikule töögraaﬁkule. Heidi kiidab treenimisvõimalusi Kosel ja spordikooli vastutulelikkust: „Kunagi pole sellist probleemi, et ei saa trenni teha — alati on võimalik kasutada staadioni.“ Vasaraheidet hakkas Siimumäe treener Ando Algre juhendamisel harjutama alles kolm aastat tagasi. Heidi tunnistab tagasihoidlikult: „Iga aastaga tuleb üks pööre juurde.“

Alevtina Abel (vasakul) ja Heidi Siimumäe said medaleid veteranide maailmamängudel

Heidi on edukalt esindanud Naiskodukaitse Harju ringkonda ka jõustruktuuride suvemängudel.

Et punane kukk laulma ei pääseks

Valga naiste tegus perepäev Otepääl

PIRET TAIM

MARI MÕTTUS

Naiskodukaitse Sakala ringkond

Naiskodukaitse Sakala ringkonna katusel pole kukk veel laulnud ja et ka tulevikus seda ei juhtuks, planeerisime augustikuu lõppu igapäevaturvalisuse koolituse. Osa võtma olid oodatud kõik huvilised. Kuigi reklaami tehti minimaalselt, osales üritusel üle 150 inimese. Nii rohket osavõttu ei osanud keegi ette näha. Osalejad said valida seitsme loengu ja õpitoa vahel. Valikut oli igale maitsele. Politseinik oli tulnud rääkima internetis valitsevatest ohtudest ja varguste ennetusest. Päästeameti esindaja kõneles tulekahjude tekkepõhjustest, ennetamisest ja käitumisest tulekahjude korral. Praktilise katsena sai iga soovija õppida kasutama tulekustutusvahendeid. Näidati elupäästvat esmaabi ja anti soovitusi, milline ravimivaru peaks olema koduapteegis. Tutvuda sai nii Kaitseliidu kui ka päästeameti tehnikaga, avatud oli relvanäitus. Oli võimalus tulistada värvikuulidega märklauda ja õppida enesekaitsevõtteid. Ka lastele oli mõeldud. Nemad võisid terve päeva veeta batuudil hüpeldes, vahepalana sai lasta endale näomaalinguid teha. Lastega koos hullas batuudil ka politsei maskott Lõvi Leo. Kuna oli kaunis pühapäev, siis ei puudunud laualt hõrgud pannkoogid moosiga — neid küpsetasid naiskodukaitsjad poole tuhande ringis.

Naiskodukaitse Valga ringkond

Otepää kultuurikeskuse pargis korraldati 20. augustil Kaitseliidu ja Naiskodukaitse tegevust tutvustav perepäev. Kohal olid ka päästeamet ja politsei. Rita Pärnik ja Kersti Tamm tutvustasid organisatsiooni tervikuna, jagasid lastele õhupalle, emadele tutvustavat materjali ning suunasid isad ja pojad relvadega tutvust tegema. Nadežda Alliksaar näitas sõduri täisvarustust ja rääkis, milliste ülesannetega puutuvad naised kokku metsas olles. Tatjana Laadi rääkis esmaabioskuse vajalikkusest ja tutvustas vajalikke võtteid erinevates olukordades abi osutamisel. Kasutusel olid ka haavamulaažid, et muuta õpe tõepärasemaks. Kõige suurem koormus oli väliköögi kokkadel Jana Nurmetul, Ene Kogeril, Riina Kukkel ja Heivi Truul, kes valmistasid külastajate valvsate pilkude all keskpäevaks maitsva hernesupi. Tutvustati kogu toiduvalmistamisprotsessi välitingimustes. 200 külastajat said maitsvast sõdurisupist kõhu täis. Vihmase perepäeva lõpetas Kait Tamra kontsert.

Kaitse Kodu! 7/2013

MERLIT ALDOŠIN Naiskodukaitse Võrumaa ringkonna instruktor

Võrumaal Vihtlas korraldati 27. juulil Naiskodukaitse Lõuna ringkondade ehk endise Lõuna piirkonna juhtide õppepäev. Pika ja toimeka päeva jooksul saadi valmis 2014. aasta ühisürituste esialgsed projektid. KAISA PEEDOSAAR

Päev algas hommikul külla sõitnud Tartu, Valga ja Sakala ringkonna juhtide metsa vahelt otsimisega. Õppepäev oli kavandatud Haanja metsade vahele Vihtlasse, see pole aga koht, kuhu navigatsiooniseade kohanime järgi juhatada oskaks. Õnneks lõppes kõik hästi ja pisikese hilinemisega võisime oma päeva alustada.

Naiskodukaitse

Lõuna piirkonna juhtide õppepäev

Nagu Naiskodukaitse üritustele kohane, algas päev lõbusalt ja loominguliselt. Järgnes hulgaliselt grupitöid ning vahepaladeks virgutus- ja meeskonnatööülesandeid. Kõige muu seas saadi valmis Lõuna ringkondade 2014. aasta ürituste esialgsete projektidega. Samuti jaotati ürituste korraldamine ringkondade vahel. Arutati revisjoniteemadel ja 2014. aasta aastakäsust rääkis Naiskodukaitse esinaine Airi Tooming. „Õppepäeva võib pidada kordaläinuks,“ ütles Naiskodukaitse Võrumaa ringkonna esinaine Kaisa Peedosaar. „Peaeesmärk — saada paberile 2014. aasta Lõuna ringkondade ühisüritused — sai täidetud.“ Naiskodukaitse Lõuna ringkonnad on Tartu, Sakala, Põlva, Võrumaa ja Valga ringkond. Järgmisel aastal korraldatakse Lõuna piirkonna juhtide õppepäev Sakalas.

James Bond, hoia alt! MARIS SOONSEIN Naiskodukaitse Tallinna ringkond

Tallinna ringkonna naiskodukaitsjad kogunesid 12. augustil Põhja jaoskonna kutsel laskmishooaja avaüritusele, mille eesmärk oli meelitada tiiru nii neid, kes pole veel relvadega kokku puutunud, kui ka suvepuhkuselt naasvaid laskespordisõpru. Ühtlasi korraldati meelelahutuslik minivõistlus Jane Bond.

Vapepa, kiltasisarat ja päästekoolitus EVE TUISK Naiskodukaitse Pihtla jaoskonna esinaine

Naiskodukaitse Saaremaa ringkonna Pihtla jaoskonna naiskodukaitsjad osalesid 2.—4. augustini Soomes Tuusulas Järvenpää linnas vabatahtliku päästeteenistuse põhikursusel (Vapaaehtoinen pelastuspalvelu ehk Vapepa). Meie võõrustajateks olid vabatahtlikud riigikaitsenaised kiltasisarat, kes eelmisel aastal väisasid Saaremaad. Kursuse viisid läbi Vapepa koolitajad Erkki Huovinen häirekeskusest ja Antti Salonen politseist. Mõlemad mehed on vabatahtlikuna töötanud umbes 30 aastat. Kursuse eesmärgiks oli saada ülevaade, mis on Vapepa, kuidas selle süsteem toimib ja mida seal tehakse. Saime ka praktiseerida inimese otsimist ahelas ehk ketis. Meie Vapepa-õppus viidi läbi Niemennokka (eesti k ‘neemenokk’) nime kandvas suvilas ja õhutõrjemuuseumis. Külastasime Järvenpää sõjaveteranide maja, mille lähedal asuva mälestusmärgi juures süütasime küünlad nii Soome kui ka Eesti veteranidele ning meie koostöö algataja Rita Loeli mälestuseks. Lisaks kursusele külastasime Tuusulas asuvat lotade muuseumi. Meeleolukateks osutusid vestlused kultuurist. Põnev oli kuulata soomlaste arvamust Soﬁ Oksanenist, Aleksis Kivist ja Eino Leinost ning eesti ja soome rahvatantsu erinevustest. Soomlased on väga uhked oma kunstnike ja kirjanike üle. Vahva oli ka võrrelda metsaandide kogumise muljeid ja nautida soome traditsioonilisi roogasid. Kolmepäevane naiskodukaitsjate ja kiltasisara’te ühiskoolitus andis kinnitust, et meie naisorganisatsioonidel on palju sarnasusi, ent on ka erinevusi. Sama kehtib päästeteenistuste kohta. Õppisime palju ja saime mõtteid edaspidiseks. Tahame igal juhul koostööd jätkata.

Kaitse Kodu! 7/2013

Naiskodukaitsjad saavad küll kogu aasta käia Männiku tiirus laskeinstruktor Karini juures harjutamas, kuid nii suurt ja rõõmsameelset hulka naisi kui seekord polnud tiir tükk aega näinud. Kohale oli tulnud 17 sära- ja teravsilmset naiskodukaitsjat Tallinna ringkonna erinevatest jaoskondadest. Pärast Karini tehtud sissejuhatust asusid esimesed viis laskjat tulejoonele. Õhupüssist istudes tehtud viis lasku tabasid kõigil ülitäpselt. Teisel ringil tuli lasta püsti, mis oli keerulisem, kuid meie naiste täpsust see suurt ei vähendanud. Kui James Bond seda teaks, hakkaks ta ilmselt mitu korda päevas harjutama ja vaevalt ka öösiti unerahu saaks. Pärast õhupüsside magama saatmist tulistasime edasi muljete ja koogiga puhkenurgas. Loodetavasti võitis Männiku tiir mõnegi südame. Kuigi kõik olid väga tublid, olid mõned osavamad kui teised. Esikuuikul olid väga väikesed punktivahed, kuid pjedestaalile mahtusid seekord Sirle Baldesport-Märss Põhja jaoskonnast, Jaanika Palm Lääne jaoskonnast ja Helen Heinmaa Põhja jaoskonnast.

Naiskodukaitse

Mari Raamoti rattaretkel nähti Valgamaad Valgamaal 9.—11. augustini läbi viidud neljandal Mari Raamoti rattaretkel osales 13 jalgrattasõpra Sakala, Tartu ja Valga ringkonnast. LEMBE LAHTMAA Naiskodukaitse Sakala ringkond

LIIS KULD Naiskodukaitse Tartu ringkond

tepää kirikust saatis jalgratturid avapäeval heade sõnade ja õnnistusega teele koguduse vaimulik Marko Tiirmaa. Saime teada, et esimese eesti soost õpetajana töötas seal suur emakeelse rahvahariduse edendaja Jakob Hurt ja eriti eestimeelne oli tema sakslannast abikaasa.

Ajaloost ja tänapäevast Esimesel päeval, st reedel sõitsime Vana-Otepäält Uibumäe ja Mõrtsuka kaudu Räbile. Vahepeal ujusime Nõuni järves, nägime peaaegu sinist lehma ja külastasime Märti, kelle koduõues imetlesime puuskulptuure. Natukene saime vihma ja proovisime Tartu rattamaratoni rada. Ööbisime telkides Palu-Veski puhkemaja alal. Laupäev algas Hellenurme vesiveski külastusega. Elva jõe paisjärve ääres võttis meid lahkesti vastu veskiemand Mae Juske. Tema ja mölder Harri 133-aastases veskis said retkelised vaadata, kuidas vanasti jahu jahvatati, ning proovida kohalikust toodangust küpsetatud leiba

Teder tutvustasid, kuidas rohkem kui 133-aastases veskis nisuterast jahu ja mannat saadakse, seejärel mekkisime vastvalminud leivakojas perenaise tehtud leiba.

eid aga ootas Kuigatsi koduloohuviline proua koos oma pealinlasest tütrega, kes andsid hariva ülevaate külamajast, mõisast ja sealse Kaitseliidu üksuse ajaloost.

Veskiga tutvus tehtud, sõitsime Palupera mõisa, siis Puka alevikku. Pukast jäi eelkõige meelde tänav, kus olid tehtud mitmed mängufilmi „Sügis“ võtted, ja muidugi kuninglik kehakinnitus kultuurimaja aias.

Meid aga ootas Kuigatsi koduloohuviline proua koos oma pealinlasest tütrega, kes andsid hariva ülevaate külamajast, mõisast ja sealse Kaitseliidu üksuse ajaloost. Saime teada, et Kuigatsis tegutses enne Teist maailmasõda arvukas Naiskodukaitse jaoskond. Kui varem oli Kuigatsi Puka valla keskus, siis praegu elab külas umbes 70 inimest. Just samal päeval lõpetas oma tegevuse kohalik külapood ja me tajusime Eesti maaelu kurvemat külge.

Ikka tippu — igas mõttes Kulgesime ratastel Keeni raudteejaama mälestuskivi juurde. Keeni jaamast algas 1949. aasta märtsis Valgamaalt küüditatute teekond Siberisse. Korrastasime mälestusmärgi ümbruse ja istutasime selle ette lilled.

Tegemist pole lõunamaa, vaid Lõuna-Eesti maisipõlluga

Kaitse Kodu! 7/2013

4 X EVA NESSLER

Retkelised said ööbida nii telkides kui ka katuse all

Sangastes kaesime eemalt lossi, kus just algas kellegi pulmapidu. Vihma hakkas sadama alles siis, kui jõudsime ööbimiskohta Kivimaa puhkemajas.

KAART: REGIO

Keeni jaamast algas 1949. aasta märtsis Valgamaalt küüditatute teekond Siberisse

Pärast sauna ja taastavat ööund tervitas meid sajune pühapäevahommik. Istusime vihmakeepides ja jopedes sadu trotsides taas sadulasse ja võtsime suuna Sangaste kirikule. Vapramad retkelised ronisid kirikutorni. Järgnes jupp maanteesõitu ja juba imetlesime me Restu mõisahoonet. Seejärel alustasime tõusmist Harimäele, mille kõrgus merepinnast on 212 m. Vaevarikas taevasse ülesronimine sai retkelistele tasutud Harimäe torni tipust avaneva imelise vaatega ning pika ja kosutava laskumisega Käärikule. Edasi läks tee Sihva kaudu Pühajärvele. Mõõtsime Pühajärve Sõjatamme ümbermõõdu ja varsti tervitaski meid taas Otepää. Jalgrattaretk algas ja lõppes korraldajate juures Kalda kojas, kus tegutseb Naiskodukaitse Valga ringkonna Otepää jaoskond. Kolme päevaga läbisime ratastel rohkem kui 120 km.

Mari Raamoti rattaretke marsruut Kaitse Kodu! 7/2013

Naiskodukaitse tähistas 31. augustil Rakvere linnuses piduliku aktuse ja vastuvõtuga organisatsiooni 86. aastapäeva. Naiskodukaitse aastapäeval antakse muu hulgas kolmele organisatsiooni liikmele pidulikult üle Liiliaristi III klassi teenetemedal. Liiliaristi põhiklasse antakse välja tegevliikmetele eeskujuliku teenistuse eest organisatsioonis. Liiliaristi III klassi kavaler Kairit Henno on pikaajaline ja pühendunud Tartu ringkonna naiskodukaitsja, kelle kompromissitu aatelisus ning sügav austus Eesti ja Naiskodukaitse ajaloo vastu on innustanud paljusid. Ka teine Liiliaristi III klassi teenetemedal läks Tartu ringkonda: Kristiina Abeli ülim täpsus ja põhjalikkus ning tema sisukad seisukohad on hindamatuks väärtuseks Naiskodukaitse organisatsiooni ja dokumentatsiooni arengule. Liiliaristi III klaasi teenetemedali sai ka 22 aastat Naiskodukaitsesse kuulunud Aime Amor Jõgeva ringkonnast. Aime tegevus revisjonikomisjonides ja tema pikaajaline kogemus on aidanud paljudel noortel juhtidel oma uue rolliga paremini kohaneda.

Sünnipäeva peeti sõprade juures KAJA HEINSAAR ja KRISTEL KAASIKU Naiskodukaitse Rapla ringkond

Rapla naiskodukaitsjad ja nende pered sõitsid 2. augustil pärast tööd Võrumaale Rapla ringkonna aastapäeva tähistama. Sõit Vastseliina läks ladusalt. Seal võttis meid vastu Vastseliina jaoskonna esinaine Anu Jõgeva. Et jõudsime kohale alles videvikus, ajasime sel õhtul niisama juttu ja panime paika järgmise päeva plaanid. Laupäeva hommikul ärkasime juba kell kaheksa, sest kella kümneks oli oodata külalisi Võrumaa ringkonnast. Külaliste poolt pakutust kõht head ja paremat täis söödud ja jutud räägitud, asusime teele Luhamaa poole. Osalesime Seto kuninga valimistel. Enne valimistele minemist pestakse ennast puhtaks ja tehakse korda. Nii tegime ka meie — käisime Kirikumäe järves ujumas. Vesi tundus pisut jahe, aga ujuda kannatas. Pärast Seto kuninga valimisi Luhamaal läksime Vastseliina linnusesse kuulama C-Jami kontserti „Tšellod öös“. Öine kontsert küünlasäras ja tõrvikutega ehitud linnuses oli võrratu elamus pika päeva lõpetuseks.

Rapla jaoskond sai kümneaastaseks NELE PERNITS Naiskodukaitse Rapla ringkond

Rapla ringkonna naised tulid 2003. aasta augustis kokku, et panna alus Rapla jaoskonnale. Et täpne kuupäev pole kellelgi enam meeles, otsustasid Naiskodukaitse Rapla jaoskonna liikmed tähistada kümnendat juubelit 19. augustil. Sünnipäevalised kogunesid Märjamaale jaoskonna esinaise Nele Pernitsa koju. Kõik olid kaasa toonud midagi söödavat ja sünnipäevalaud oli enam kui lookas. Et vanemad liikmed olid kaasa võtnud fotoalbumeid, tekkisid koheselt albumite juurde n-ö ajaloonurgakesed, kus üksteisele meenutati ja uuematele liikmetele selgitati, mida üks või teine foto kujutab. Täiesti olemas oli ka foto ajaloolisest päevast, kui otsustati luua Rapla jaoskond. Sünnipäevapeol said jaoskonna tänukirjaga meeles peetud kauaaegsed tublid liikmed. Jaoskonna tänu positiivse suhtumise ja alatise abi eest kuulus ka ringkonna instruktorile ja Rapla maleva pealikule. Jaoskond kinkis oma esinaisele ploomipuu, mille vilju saab loodetavasti maitsta juba jaoskonna 15. sünnipäeval.

MEELIS PERNITS

Naiskodukaitse

Naiskodukaitse aastapäeval jagati Liiliariste

Pühapäeva hommikul oli kurb asju pakkida ja kodu poole teele asuda, sest ilm oli ilus ja koht kaunis. Tuju tegi paremaks see, et külastasime enne kojusõitu Kuperjanovi jalaväepataljoni. Meid võttis seal vastu kaplan Anna-Liisa Vaher, kes tegi huvitava ekskursiooni. Lõunaks sai maitstud sõdurisööki. Edasine tee kulges Suurele Munamäele ja sealt Hinni kanjoni juurde. Viimase külastuskoha lähedal oli tore pererahvas, kelle juures saime pidada piknikut ja käia ujumas.

Kaitse Kodu! 7/2013

et kodutütardele järele jõuda Kuidas leida endas vastupidavust ja võitlustahet, mitte alla anda? Pärnumaa kodutütreid tundma õppides sain jälile kümnele põhilisele edu saladusele, mis on aidanud neil leida tee eneseületamisteni. JANA OTS naiskodukaitsja

simest korda kohtusin nende tüdrukutega ühel Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna sügismatkal. Mäletan oma ärevust ja hirmu, teades, et matkale tuleb kuus kodutütart ja neil pole aega meiega eelnevalt kohtuda. Mõtlesin, kuidas me läheme tundmatute lastega metsa. Kas nad saavad hakkama? Kuidas neil on kotid pakitud? Ja palju muud. Kuid kõik mu hirmud olid hetkega haihtunud, kui nägin staabist väljumas perfektselt pakitud seljakottidega laigulistes vormides tüdrukuid. Nad olid kui kogenud matkajad. Tundsin häbi ja piinlikkust, mis oli tingitud minu teadmatusest tulenevatest eelarvamustest. Mida ma üldse teadsin kodutütardest?

tund hiljem kui meie võistkonnal, möödusid nad meist peaaegu kõigi kontrollpunktide vahel. Ka siis, kui ise võitlesin sisimas juba katkestamissooviga, ei paistnud tüdrukutest tüdimust ega liigset väsimust. Nende liikumistaktika oli professionaalne, meeskonnatöö hea. Ja alati õik mu hirmud nad küsisid, kas vajame abi. Kodutütarde arvestuses olid hetkega tulid nad esikohale. haihtunud, kui

nägin staabist väl-

Tahtsin neist tüdrukutest rohkem teada ja nii kohtu- jumas perfektselt sime Ranne, Rebeka, Ita, pakitud seljakottidega Iirise, Mari-Anni ja nende laigulistes vormides juhi Kristiga ühel juunipäe- tüdrukuid. val Pärnu-Jaagupis ning istusime muruplatsile, et veidi juttu ajada. Täna olid tüdrukud tundmatuseni muutunud – ütlemata naiselikud, pelgasid isegi murule istuda oma kenades suveriietes ja häbenesid fotograafi. Kristi Kivisaar, tüdrukute noortejuht, rääkis, et viimastel aastatel on tüdrukud kõikidel võistlustel võitnud poodiumikoha. Mis peab olema juhtunud, et noored tüdrukud klubitamise ja pidutsemiste asemel oma vaba aega sellisel moel metsas veeda-

KARRI KAAS

Järgmine kohtumine oli Naiskodukaitse koormusmatkal, kus tüdrukute tehtavad üllatused jätkusid. Vaatamata sellele, et nende stardiaeg oli umbes

Noored

Kümme sammu,

Kaitse Kodu! 7/2013

Noored

vad? Ja mis on nende edu saladus, et igalt poolt võitudega tagasi tullakse?

2. samm: sõltuvus oma meeskonnast, rühmast, metsast

Vestlusest kooruvad välja edu saladused, mis peavad olema täidetud, et tüdrukud tahaksid metsas käia ja saavutaksid seal edu.

Kristi Kivisaar reedab väikese saladuse: „Kui tüdrukud organisatsiooni astuvad, tuleb neis sõltuvus tekitada. Algul vajavad mõned ikka veidi tagantutsitamist, mõnikord peab helistama ja meelde tuletama, et on lubatud meie üritusel osaleda. Vanaema juubel ei tohiks meenuda viimasel minutil. Nad hakkavad mõistma, et on osa perest, kus iga liige on tähtis ja tunnustatud. See on paljudele harjumatu ja uus kogemus. Noortes kasvab kohusetunne ja märkamatult sõltuvus oma meeskonnast, rühmast ja loomulikult metsast, kus tuuakse esile nende tugevamad küljed ja kus nad saavad olla nemad ise.“ Ita meenutab: „Veel paar aastat tagasi oli mõnigi metsaminek eneseületamine.“

1. samm: valikute küsimus Kas siis nende tüdrukute klassikaaslased ja tuttavad ei pidutsegi? „Enamik ikka pidutseb,“ on tüdrukute ühine vastus. „Ja enamik tuttavaid ei mõista, miks me metsas käime. Meie lugusid kuulates öeldakse, et issake, mina küll ei suudaks,“ räägib Ita. „Tegelikult suudaksid nad küll, kui ainult tahaksid, julgeksid proovida ja mõistaksid, kui lahe see metsas käimine on.“

RANNE KULDMAA 17-aastane (sündinud 8. augustil 1996). Tallinna Tehnikagümnaasiumi 11. klass. Kodutütar aastast 2009. Ranne hobidest: Laulmine, muusika, sport, metsas käimine ja kodutütarde üritustel osalemine. Kukub ja komistab. Omapäraste lähenemisviiside ja ideedega väsimatu tiimikaaslane. Värviline meelelahutaja, lepitaja maailma rahu tooja. Kui tekib vaikus, on teada, et Ranne on nägupidi samblasse kukkunud, põõsasse kinni jäänud või kraavi suplema läinud.

PIRGIT TAMM (puudub pildilt) 18-aastane. Pärnu-Jaagupi gümnaasiumi 12. klass.

KARRI KAAS

Teab alati, mida teha. Usaldusväärne kui MacGyver, kes leiab lahenduse igale probleemile. Oskab oma kogemusi jagada, õppida ja õpetada. Kui kardab, siis väriseb, aga teeb ära, kui ei jõua, siis möirgab nagu lõvi, aga alla ei anna.

Kaitse Kodu! 7/2013

„Me õpime metsas iga kord midagi uut, olgu see laagris, rännakul või võistlustel. Kunagi pole ühtemoodi. Isegi siis, kui käime korduvalt samadel võistlustel. Iga võistlus on omamoodi. See on lihtsalt nii huvitav ja lahe, see enese proovilepanek ja meeskonnatöö. Need on oskused ja kogemused, mida ei unusta kunagi,“ võtab Rebeka kokku tüdrukute mõtted. REBEKA VAHKAL 17-aastane (sündinud 13. märtsil 1996). Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi 11. klass. Kodutütar aastast 2009. Rebeka hobidest: Laulmine, jooksmine (tegelikult üldse igasugune sport), metsas käimine. Aukartustäratavalt tugev ja vastupidav. Teele juhtuvad raskused viskab üle õla ja rühib väsimatult edasi. Seab kaaslaste heaolu esikohale. Motivatsiooni kuninganna, räägib siiralt ja südamest.

4. samm: tugev tahtejõud ja sisemine tahe teha kõike maksimumile Mari-Ann jätkas Norras sõjalis-sportlikul võistlusel võistlemist kuni lõpuni ka väljaväänatud jalaga. „Jalg tegi küll valu, aga tiimikaaslased ei lase mul kunagi alla anda. Ka siis mitte, kui ise tahaksin, ei saaks ma seda teha, sest siis veaksin oma meeskonda alt,“ selgitab Mari-Ann.

Noored

3. samm: oskus nautida metsaelu

Katkestamine näib kõigi meelest olevat lausa võimatu. Iiris selgitab tüdrukute seisukohta: „Alla ITA KUUSIK Pärnu Hansagümnaasiumi 10. klass. Kodutütar aastast 2009. Vaga vesi sügav põhi. Hulljulge ja visa adrenaliinisõltlane, kes motiveerib oma julgusega ka teisi. Luurel taltsutab tavaliselt karusid. Laval kõige silmapaistvam kloun, metsas mudane ja roomav märuliﬁlmi staar. Ilmselgelt sündinud snaiper.

IIRIS PROSA 17-aastane (sündinud 5. augustil 1996). Pärnu-Jaagupi gümnaasiumi 11. klass. Kodutütar aastast 2009. Iiris hobidest: Ma ei oskagi öelda, kas see on just hobi, aga peamiselt käingi igasugustel Kodutütarde üritustel ja metsas. Mulle on see rohkem kui hobi. Vaimselt tugev kui Hiina müür. Liigub väledalt, motiveerib kaaslasi ja jutt jookseb nagu Sky Plusi „Hommikuprogrammis“. Kui seinast üle ei saa, siis läheb läbi, rüüpab veidi kodenspiima peale, naeratab ja liigub edasi. Igas mõttes võitleja.

MARI-ANN VUNK 18-aastane (sündinud 19. novembril 1994). Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi 12. klass. Mari-Ann hobidest: Jõusaal, tantsimine, fotograaﬁa. Kui metsa vahelt paistab kolmeliikmeline meeskond, siis üks tüdrukutest ei ole katkestanud, ta lihtsalt liigub nii vaikselt ja nähtamatult, et isegi blondid kiharad ei reeda teda. Räägib väga vähe, ja kui, siis ainult tarka juttu.

Kaitse Kodu! 7/2013

Noored

anda lihtsalt ei saa, pole võimalik. Kes mind sealt metsast siis ära toob? Eks ikka ole vahel jaks nii otsas, et tahaks katkestada, aga ma ei oska öelda, mis see on, mis lihtsalt ei lase. Ennast ega teisi ei saa alt vedada.“ Tüdrukud ei lähe kunagi lihtsama vastupanu teed, näiteks kui Kuperjanovi rajal oli valida, kas minna öösel magama või täita lisaülesanne, olid need tüdrukud ühed vähestest, kes valisid magamise asemel lisaülesande. Esmaabiõppel käivad nad iga kord, kui selleks võimalus avaneb, kuigi minnes on tüdimus, et jälle sama värk, me ju teame seda kõike. Kuid et võistlustel on sageli üheks ülesandeks esmaabi, ei jäta tüdrukud juhust kasutamata. Väsimusele ja tüdimut eduka tiimina sele on vahel abiks ka võistelda, ei vastutegevus. Naiskodukaitse koormuspea olema just matkal, kui teise päeva parimad sõbrad. Kuid õhtul hakkas juba omavaheline läbihämarduma, tundsid tüdrukud suurt saamine peab olema väsimust. Arvates, et hea. enam vastutegevus ei kimbuta, kõndisid nad mööda teed. Ja ikka hüppas vastane ootamatult põõsast välja. Põgenemine lõi adrenaliini nii lakke, et väsimus oli kui käega pühitud.

5. samm: hea meeskonnatöö ja üheselt aktsepteeritav juht

Ranne kinnitab, et rõõmus nägu ja küünarnukitunne ei lase ilmaski võistlust pooleli jätta

Rebeka: „Mulle meeldib see, et kui ma ise hakkan põdema, et midagi on halvasti läinud, on teised pigem sellise suhtumisega, et järgmine kord teeme lihtsalt paremini, ega lase tujul langeda. Nad on väga mõistvad ja toetavad. Selleks, et eduka tiimina võistelda, ei pea olema just parimad sõbrad. Kuid omavaheline läbisaamine peab olema hea. See võtab rajal olles pinged maha ja saab keskenduda ainult võistlusele. Metsas klapime me omavahel ülihästi.“

Mari-Ann selgitab hea meeskonnatöö saladusi: „Ainus edasiviiv jõud tiimis ongi see, et püüeldakse ühtse eesmärgi poole ja antakse endast kõik, et seda saavutada.“ Ranne lisab: „Me sikutame üksteist käest ja kas või tõukame tagant ja meil endil on samal ajal rõõmus nägu.“ Üllatusena on tiimi juht Iiris, kes endast intervjuul üsna tagasihoidliku mulje jätab. Põhjus on Iirise kõige mahukamas kogemustepagasis. Kristi selgitab: „Ta on n-ö eelmisest meeskonnast välja kasvanud. Eelmise meeskonna liikmed said täiskasvanuks, Iiris jäi ja sai uue meeskonna.“ Rebeka toob näite: „Iiris on käinud kolmel Ernakesel, Ita kahel ja meie Rannega ühel. Nii et Iirisel on rohkem kogemusi.“ Kristi kiidab siinkohal kogu Pärnu-Jaagupi rühma Ursa Major, kuhu kuuluvad 7–19-aastased noorkotkad ja kodutütred. Ühtekuuluvus on nii hea, et rühm on justkui üks pere ja kasvatab ise noori liikmeid peale. Pean tunnistama, et seda „pereelu“ oli selgesti märgata ka kodutütarde ja noorkotkaste maakonnalaagris, kus ma esmalt arvasin, et suurematel lastel ongi väikesed õed-vennad kaasas.

6. samm: kodutütreks olemisest on saanud elustiil Ranne räägib oma tulevikuplaanidest: „Olen mõelnud ajateenistusele kaitseväes, aga kindel veel ei ole. Päris kindel olen selles, et oskusi, mida olen omandanud kodutütrena, unarusse ei jäta. Kas elukutseline sõjaväelane või vabatahtlik kaitseliitlane ehk naiskodukaitsja saab meist kindlasti.“ Kristi tuletab siinkohal meelde veel üht valikuvõimalust: tegutseda noortejuhina. Kuidas ka ei pinni, konkreetseid unistusi elukutse osas ei reeda keegi, aga kõik on kindlad, et ühel või teisel moel jätkatakse kõike, mida on kodutütrena alustatud.

KARRI KAAS

7. samm: kohusetunne igal alal

Õppimine on kõigil tüdrukutel tähtsal kohal ja õppeedukus korras. Kuigi pole veel kindlaid elukutsevalikuid tehtud, on kindel tahe edasisteks õpinguteks olemas. Nii üllatav kui see ka pole, jagub kõigil tüdrukutel peale kodutütardeks olemise aega ka muudeks hobideks. Ka siin paistab silma kohusetunne. Iiris ja Mari-Ann tegelevad tantsimisega, vahel langevad esinemised kokku metsaüritustega. Siis on kole raske valikuid teha, eriti raske loobuda metsast. Mari-Ann: „Kui ikka tantsurühmaga esinemine on, ei saa neid alt vedada, samamoodi kui meeskonda metsas.“ Hea planeerimise korral jõuab kõike. Mitmed tüdrukud laulavad kooris, Ranne, Ita ja Rebeka jõuavad lisaks ka spordiga tegelda. Tagasihoidlikult selgitab Ita: „Noortekas mängin jalgpalli, aga selles ma eriti tugev ole.“ Kaitse Kodu! 7/2013

Noored KARRI KAAS

Esimestel kordadel tundus metsamineks võõrastav ja tüütu, nüüd küsivad neiud noortejuhilt juba ise, millal metsa saab

8. samm: oskus kogeda ja õppida igast võistlusest Tüdrukutel on raske kõige põnevamat võistlust välja tuua, sest omamoodi erilised on kõik. Rebeka tõstab esimesena esile võistluse Norras, sest see on kõige värskem kogemus. „Seal oli kõik eriline: võistlusel oli igaühel käes AK-4, aga Eestis me relvi ju käsitseda ei tohi. Seetõttu olid teised eelistatud olukorras, nii relva lahti-kokkupanemisel, täpsuslaskmistel kui ka maastikul kauguse määramisel relva abil. Meie pole seda harjutada saanud.“

Vaatamata sellele olid tüdrue õpime iga kute tulemused head. Rebeka kord metsas sai üldarvestuses 9. ja Ita 19. midagi uut, koha. Mõlemad pälvisid märgi. Esimesel päeval oli indivi- olgu see laagris, duaalvõistlus, kus tuli 16 km rännakul või võistmägedes joosta ja täita erine- lustel. vaid ülesandeid. Kui võistlus justkui läbi sai ja oli loota puhkust, tõeline koormus alles algas. Vihmasajus tuli läbida suur takistusrada ja Kristi sõnul oli vaatepilt nagu Ameerika filmis. Sai laskuda kõrgelt kaljult ja tuli läbida koobas. Kogu Norra maastik on ju hoopis isesugune. Kõik neli päeva olid füüsiliselt ja vaimselt väga rasked, kuid katkestamise mõtet ei tulnud kellelegi. Valutama hakkasid ebatüüpilised kohad. Kristi kirjeldab: „Norras oli võistlemas 120 osalejat, kellest enamik härjapullisarnased 21-aastased noormehed. Tüdrukuid oli kokku umbes 15. Seetõttu võib sõna otseses mõttes öelda, et Rebeka ja Ita seljatasid sada meest.“ Naiskodukaitse koormusmatka aga tegi raskeks see, et magamiseks polnud aega ette nähtud. Kõik sõltus endast: kui jõudsid järgmisesse kontrollpunkti varem, jäi veidi aega puhkuseks. Koormusmatkal oli ka üks orienteerumisraja ülesanne, kus polnud kohustust minna punkte otsima, kuid nende eest sai boonuspunkte. Loomulikult tegid tüdrukud selle läbi. Ernakesel oli jälle tempo kiire, Kaitse Kodu! 7/2013

kogu aeg mahv taga, samas ülesanded huvitavamad. Igal võistlusel on midagi erilist, põnevat, isesugust.

9. samm: vanemate toetus Kõikide tüdrukute vanemad on väga toetavad, elavad kaasa ja kuulavad tõelise huviga tüdrukute üleelamisi metsas. Ka Kristi kiidab vanemaid toetuse ja koostöö eest. Samas Ranne muigab: „Ema kuulab alati siira huviga, aga ma arvan, et päris täpselt ta ikka aru ei saa, mida me läbi elame ja teeme. Ja nii vist parem ongi. Enamasti ta muretseb mu jalgade pärast, et pean ma sinna metsa jälle jalgu lõhkuma minema.“

10. samm: noortejuhtide roll Kui plaanin juba intervjuud lõpetama hakata, toob Rebeka välja tüdrukute arvates veel ühe üliolulise asja: „Kui ei oleks selliseid noortejuhte nagu Kristi ja Ivo, poleks ka meid. Kristi ja Ivo on meisse palju positiivsust süstinud, motiveerinud ja õpetanud, ilma nendeta poleks me midagi saavutanud. Alati, kui võistlustel on viimane piir käes ja kuuleme Kristit hüüdmas midagi ergutavat, tuleb kusagilt see jõud ja tahe jätkata kuni lõpuni.“ Tüdrukuid kuulates, neid võistlustel ja matkadel jälgides olen mõistnud, et ükski võit ei ole tulnud kergelt. Eelnevat kokku võttes tõden, et edu saavutamiseks ongi vaja kõiki komponente: sügavat pühendumist, kõrgeid eesmärke, eneseületamisi, meeskondlikku koostöövõimet, vanemate toetust, keeruliste valikute tegemist ja pädevat noortejuhti. Kristi selgitab veel: „Püüame noortesse süstida arusaama, et elus ei tule midagi kergesti. Kui tahad midagi saavutada ükskõik mis alal, peadki kõvasti pingutama, pühenduma ja vaeva nägema. Usun, et nendest tüdrukutest sirguvad tõeliselt tugevad Eesti naised.“ 59

Noored

Pärnu tüdrukud võistlesid Norras

ning Ita Kuusik tüdrukutest viies, üldkokkuvõttes üheksateistkümnes. Aumärk antakse neile vähestele, kes rajal kõik nõudmised täidavad ja kiirelt jooksevad ning ilmselgelt oli Rebekal ja Ital uhke tunne seljatada sada musklis noormeest. Nüüd on tüdrukud kogemuse võrra rikkamad ja saanud ka väheke aimu Põhjamaade võistlustest. Õnneks läks neil ka sel aastal Ernakesel väga hästi, nii et järgmisel jaanipäeval on taas võimalus minna Norra mägesid vallutama.

KRISTI KIVISAAR Pärnu kodutütarde vabatahtlik juhendaja

elmisel aastal üleriigilise Ernakese võitnud Pärnumaa kodutütred said võimaluse osaleda koos Alutaguse noorkotkastega sõjalis-sportlikul võistlusel Norras. Võistlustel osales 120 kuni 21-aastast noort, neist kümnendik olid neiud. Neli päeva väldanud jõukatsumised kinnisel sõjaväeterritooriumil olid erinevad meie traditsioonilistest aladest. Kõikidel aladel kasutati tulirelva, mis oli meie noortele võõras. Alad olid füüsiliselt väga rasked ning distantsid pikad ja kurnavad: takistusrajad, jooksud, kanuusõit, köisrajad, relva kokkupanek, laskeharjutused, oskusvõistlus jne. Võistluspäevade raskeimal etapil, milleks oli 16 km takistusjooks mägedes (rõhk sõnal „jooks“) koos keerukate ülesannete täitmisega, õnnestus kahel meie tüdrukul võita aumärk. Rebeka Vahkal oli tüdrukutest napilt teine ja üldkokkuvõttes üheksas

Kaitse Kodu! 7/2013

REBEKA VAHKAL võistkonna liige

Hommik algas meile 20. juunil varakult, sest pidime jõudma Tallinna lennujaama Oslo lennukile. Tuju oli kõigil hea, kuid sees suur ärevus, sest me ei teadnud, mis meid järgmised neli päeva ees ootab. Lennujaamas kohtusime Alutaguse maleva noorkotkastega, kes samuti Eestit esindama tulid ja kellega pidime ühise meeskonnana võistlema.

Relvaga rajal Oslos ootas meid ees kaks tundi bussisõitu võistluspaika Heistamoeni. Seal asub suur sõjaväeosa. Meid jõuti vaevalt tubadesse paigutada, kui pidime vormirõivad selga panema ja igaühele anti võistluse lõpuni kasutada automaat AK-4. Mõistagi õpetati kõigepealt relva käsitsemist, kokkupanemist ja lahtivõtmist. Saime ka lasketiirus kätt harjutada. Instruktorid olid abivalmis ja andsid nõu, kuidas täpsemaid lasketulemusi saada. Esimene päev kulus võistluste avamisele ja sellele järgnenud grillipeole. Õhtul korraldati juhendajatele briiﬁng, kus räägiti, milline võistlus meid järgmisel päeval ees ootab. Kui kuulsime, et rada on 16 km pikk ja see tuleb läbida individuaalselt, lõime kõik tükiks ajaks verest välja. See tundus väga jube — võõras riik, võõras mets ja võõrad inimesed. Järgmisel päeval saime stardinumbrid ja ootasime tükk aega oma stardijärjekorda — võistlejaid oli siiski oma 120. Jooksjad lasti rajale minutiliste vahedega ja rada oli kollaste lintidega märgistatud. Selle 16 km jooksul tuli meil täita ka viis ülesannet. Kui ei sooritanud ülesannet õigesti, lisati trahviminuteid. Jooksu ajal pidi relva kogu aeg kaasas kandma. Rada aga polnudki nii hull, kui olime kartnud. Sattusime tee peal kokku abivalmis norra-

Kaitse Kodu! 7/2013

katega, kes meid kõikides küsimustes aitasid. Nendele polnud oluline üksteisele ärategemine, vaid raja edukalt läbimine.

Noored

Raske võistlus õpetas automaati tundma

Takistusrada nagu Ameerika filmis Ees ootasid oskusvõistlused. Arvasime ennatlikult, et need on lihtsad. Esimene ülesanne oli aga takistusrada, mis nägi välja nagu Ameerika filmide sõdurirajad. Esimesest ehmatusest üle saanud ja rajale läinud, saime aru, et üksteist aidates ja koostööd tehes polegi seda võimatu läbida. Järgnesid paralleelköite ületamine, AK-4 kokkupanek ja lahtivõtmine, kusjuures seda pidi tegema paaris ja üks paariline võis kasutada ainult paremat ja teine vasakut kätt. Järgnes minu meelest võistluse kõige lahedam, ent mõnes mõttes hirmutavaim osa. Nimelt tuli meil mööda kaljuseina alla laskuda ja seejärel koobas läbida. Selle tegi ekstreemsemaks asjaolu, et terve õhtu oli ladinal sadanud ja kõikjal oli väga libe. Nüüd tulid granaadivise ja Kimi mäng. Lõpetasime võistluse alles pool üksteist õhtul, olles läbimärjad, külmunud ja kurnatud, kuid õnnelikud. Kolmandal päeval olid laskevõistlused ja üheksa teatevõistlust. Neljandal päeval oli viimane jooks, taas kord metsas. Rada oli 2 km pikk. Joosti paaris. Esimesel ringil joosti lasketiiruni, siis läks esimene võistleja laskma. Ta pidi laskma 200 m kaugusel olevat sihtmärki ja igaüks sai sooritada viis lasku. Nii palju, kui võistleja mööda lasi, pidi ta koos paarilisega karistuseks 30 m pikkuseid karistusringe jooksma, pärast seda mindi tagasi algusesse jooksma ja uuele tiirule. Teisel tiirul lasi teine paariline ja taas tuli möödalaskude eest karistusringe läbida ja pärast seda finišisse joosta, et vahetus meeskonna järgmisele paarile anda. Igas meeskonnas oli neli paari ehk kaheksa võistlejat. Eesti tuli 12 võistkonna hulgas üheksandale kohale. Olime tulemusega rahul, sest kavas oli palju meile võõraid alasid. Sellele vaatamata oleme kõik Norrast sügavas vaimustuses, sest korraldus oli väga hea ja norrakad väga sõbralikud.

Noored

Tallinna noorkotkad raudteelaagris Noorte Kotkaste Tallinna maleva ja MTÜ Eesti Muuseumraudtee koostöös korraldati Pärnumaal Lavassaares 16.—18. augustini raudteeteemaline laager. Osalejatel oli võimalus tutvuda Eesti kitsarööpmelise raudtee ajalooga ja proovida ise mitmesuguseid raudteel tehtavaid töid.

OLIVER KUKS Noorte Kotkaste Tallinna maleva pealiku abi, laagrivanem, Eesti Muuseumraudtee vabatahtlik

Sellist raudteeteemalist noortelaagrit pole Eestis teadaolevalt varem korraldatud. „Küll on siinmail üritatud Nõukogude ajal kahel korral ebaõnnestunult panna tööle kitsarööpalist lasteraudteed,“ sõnas laagriülem Ander Asberg.

Veduri TU4 haakimine reisivaguni Pafag ette

Esimene tõeline raudteelaager Tõsi, Nõukogude ajal korraldati väiksemaid raudteed tutvustavaid laagreid. Noorte kaasamine raudteeasjandusse on olulise tähtsusega raudteekultuuri ja -traditsioonide säilitamiseks ning arendamiseks.

Veduriga ESU-2 Lavasaarest tagasi

5 X OLIVER KUKS

Laagris õppisid noorkotkad peamiselt raudteetermineid ja -märguandeid, raudteeveeremi kokkuja lahtihaakimist, rongimatka valmistamist ehk jaamas liikuvale rongile pöörangute seadmist ning tehti praktilist tutvust vedurijuhi ja vedurijuhi abi ametiga. Tutvuti auruveduri tööpõhimõttega, misjärel köeti see koos noortega üles, seati sõiduvalmis ning tehti väike lõbusõit muuseumi kahekilomeetrisel raudteelõigul. Ka käidi ekskursioonil turbarabas, kus tutvustati turbatootmist, turbatooteid ja raudtee eeliseid turba transpordil rabast tööstusesse. Lisaks toimus praktika sõiduplaanijärgsetel muuseumrongi sõitudel ja tehti depootööga seotud majandustöid.

Koostöövõimalused muuseumraudteega Pilootprojekti eesmärgiks oli koostöövõimaluste selgitamine ning noortele raudteealaste tegevuste jõukohasuse ja tingimuste sobivuse väljaselgitamine. Selgus, et 12–16-aastastele noortele on suurem osa ülesandeid kitsarööpmelisel raudteel jõukohased, muuseumi vabatahtlikele oli see samas esmakordne õpetamiskogemus. „Tingimused muuseumraudteel osutusid täiesti piisavaks noortele huviõppetegevuse läbiviimiseks. Eriti oluline on toimiva kitsarööpmelise raudteevõrgu, taristu ja veeremi olemasolu Lavassaares, mille najal on võimalik tõhusalt ja ohutult õpetada olulist ja põnevat,“ lisas Asberg. Noortele meeldis laager väga ja tegevused tundusid põnevad. Asbergi sõnul oli laagri mastaap 62

Kaitse Kodu! 7/2013

Noored Vedur Kc4 alustab liikumist

tagasihoidlik, kuid saadud kogemused märkimisväärsed. Laagri põhjal on võimalik teha järeldusi ja saadud kogemused annavad hea lähtealuse muuseumiga edasise koostöö arutamiseks ja arendamiseks, millest võib tulevikus tõusta kasu nii noortele raudteehuvilistele, vabatahtlike entusiastide najal püsivale muuseumile endale kui meie ühiskonnale laiemalt. Koostööd MTÜ Eesti Muuseumraudteega on kindlasti kavas jätkata.

LY MENOV/SLK

Puude kogumine ja laadimine auruveduri tendrile

Nurmsi lennuväljal käis põnev elu Nurmsi lennuväljal 20. ja 21. augustil korraldatud lennuhuvilaagris osalesid Kaitseliidu lennuhuvilised noored ja noortejuhid. Laagris osalenud noored said algteadmised lennuväljal tehtavatest töödest, nägid Kaitseliidu ja kaitseväe kasutuses olevat lennu- ja lennuväljatehnikat ning leidsid vastused neid huvitanud lennundusvaldkonna küsimustele. Laagris tutvustati neile lennukeid, helikopterit, purilennukit, langevarjusid ja paraplaane. Samuti näidati, kuidas toimub lennujuhtimine ja millised on lennuvälja päästevõimalused. Neid viidi lendama lennukitega AN-2 ja Wilga 35A. Lisaks eeltoodule pakuti noortele vaatamiseks langevarjurite demonstratsioonhüppeid ning purilennuki ja helikopteri lende. Et huvilisi oli palju, oli laager jagatud kahele päevale: laupäeval osalesid lisaks Järva maleva noortele ka Jõgeva maleva omad. Pühapäeval tutvusid lennundusega Viru ja Sakala noored.

Kaitse Kodu! 7/2013

HENRI LEY

Noored Ida rühma jalgpallurid võitsid meistrivõistlused HENRI LEY Noorte Kotkaste Tallinna maleva pealik

Lilleküla gümnaasiumi staadionil peeti 30. augustil Noorte Kotkaste Tallinna maleva meistrivõistlused jalgpallis. Meistrivõistluste peakorraldaja Argo Kivi sõnul läks võistlus igati korda. „Rõõm oli näha, et malevas on palju jalgpallihuvilisi, mistõttu oli igati lõbus, seltskondlik ja sportlik päev. Kindlasti korraldame meistrivõistlused ka järgmisel aastal ja siis loodame veelgi arvukamat osavõttu,“ lisas Kivi. Võistlustules olid kuue rühma võistkonnad (Scoutsrühm, Nõmme, Insener-side, Ida, Lilleküla ja Reaalkooli). Rühmad, kus jalgpallihuvilisi on vähem ja mis seetõttu oma võistkonda välja panna ei suutnud, said ka võistlustel kaasa lüüa, mängides osalevate rühmade võistkondades. Võistluse peakohtunik Urmas Ott ütles, et mängiti puhast ja sõbralikku jalgpalli ning tema kuigi tihti mängu sekkuma ei pidanud. Ta lisas, et tema hinnangul oli kõige andekam mängija Steven Salmistu, kes mängis Lilleküla rühma võistkonnas. „Võistkondadest toon veel esile Nõmme rühma, kus ainukesena mängisid koos poistega kaks kodutütart. Au ja kiitus neile,“ lisas Ott. Noorte Kotkaste meistrivõistlused jalgpallis võitis Ida rühma võistkond koosseisus Arbo Mordasov, Kaupo Kormik, Martin Kokk, Marc Mälter, Sten Raadel ja Kasper Tafenau (Kalevi rühmast), teiseks tulid Nõmme ja kolmandaks Lilleküla rühma noored. Esikolmikut autasustatakse diplomitega ning võitjaid karika ja medalitega, mis antakse üle novembris Kaitseliidu aastapäeva pidulikul koondusel.

KEAT ehk „Kaitse end ja aita teist“ RIINA UUK Harju maleva noorteinstruktor

HARJU MALEV

Sellest pealkirjast lähtub pikaajaline programm kuuendate klasside õpilastele, mis tänavu korraldati Harju noortele suve alguses Muraste Piirivalvekoolis. Kogu üritustesarja võti on selles, et noor oskaks elus hakkama saada. Eelkõige õpib ta käitumist võimaliku ohu korral, näiteks pommi leidmisel metsast, abi kutsumisel õnnetuse (tulekahju, avarii vms) korral. Noor saab eluks vajalikke teadmisi ja oskusi nii politsei, pääste-, maanteeameti, elektrilevi jm valdkondade tööst ja tegemistest. Kaitseliit osaleb samuti KEAT-programmis, kuid eelkõige lõpplaagri korraldamisel — Kaitseliidu korraldada on seal üks-kaks tegevuspunkti. Eelmisel aastal oli Kaitseliidu punkt populaarsuselt teine. Tegime kohalolekuga organisatsioonile ka reklaami. On tähtis, et oleme olemas, et noored meist teavad ja et me suudame ka noortele midagi anda. Ilm oli tänavu ühel tegevuspäeval vihmane, kuid tegevus sujus ja noored olid igati optimistlikud. Rõõm on tõdeda, et meil on au olla selle programmi osa. Kohtumisteni uuel KEATi-aastal!

Kaitse Kodu! 7/2013

Noored NOORED KOTKAD JÄRVA MALEV PÄIVI-PÄÄSU KREUTZWALD

Järvamaal pole suveööd magamiseks KÄRT OJALA Noorte Kotkaste Järva maleva teavituspealik

PÄIVI-PÄÄSU KREUTZWALD Tallinna noorkotkaste ja kodutütarde töö- ja puhkelaager korraldati 5.—9. augustini noorteinstruktor n-ltn Argo Kivi eestvedamisel. Laagris osales 12 noort: kaheksa noorkotkast ja neli kodutütart. Noored olid jagatud gruppidesse ja täitsid ülesandeid kahel objektil: Kaitseliidu Tallinna maleva Männiku lasketiirus ning maleva õppe- ja tagalakeskuses Plangu tänavas. Põhiliselt tehti mõlemal objektil noortele jõukohaseid hooldustöid. Männikul värviti aedu, tehti korda vanad lõkkeasemed, täideti liivakotte, puhastati tiiru ja selle ümbrust prügist. Plangu tänavas korrastati peamiselt varustuse ladusid, kuid aega jätkus ka ümbruse riisumiseks ja koristamiseks. Et tegemist oli töölaagriga, said noored töötasu ja Kaitseliidu Tallinna maleva pealik mjr Lauri Abel kinkis mõlema objekti parimale noorele meene.

Viienda laagri puhuks valmis Järva maleval koostöös Kaitseliidu peastaabiga ka laagri lipp, mille kujundas ja valmistas kavandi alusel KÜ Kujunduse toimekas pere. Lipp heisati reedel laagri avamisel ja langetati pühapäeval laagri lõpetamisel, mil see anti edasi järgmist laagrit korraldavale Tartu malevale. Järva malev korraldas üleriigilist laagrit juba teist korda. Esimene, noorkotkaste ja kodutütarde suurlaager korraldati 2007. aastal Simisalus, seda austas oma külaskäiguga ka Eesti vabariigi president. Järva malev korraldas ka Noorte Kotkaste ja Kodutütarde vilistlaste kokkutuleku Toosikannul 2011. aastal.

Malevapealiku sõnul võiks sellise laagri korraldamine saada traditsiooniks, sest hakkajate noorte abiga tehti ära tänuväärne töö. Boonusena tubli töö eest tutvustati Plangu objektil tööd teinud noortele Kaitseliidus kasutatavat relvastust. Männikul töötanud noored said aga vestelda Admiral Pitka luureretkest osavõtjatega ja neil oli võimalus näha pealtvaatajana selle võistluse laskeülesannet. Laager lõppes sportliku koosviibimisega Nõmme seikluspargis.

NÕMME MALEVKOND

Tallinna noorte töised päevad

Türi vallas Metsajõe puhkemaja territooriumil korraldati 9.—11. augustini Kaitseliidu noortejuhtide viies üleriigiline laager. Laagris osalesid noortejuhid 13 malevast ning Noorte Kotkaste ja Kodutütarde esindused Kaitseliidu peastaabist, samuti Kodutütarde Järva ringkonna auliige, Järva maavanem Tiina Oraste ja Noorte Kotkaste Järva maleva toetajaliige, Riigikogu liige Kaia Iva. Laager oli õppelaager, mille eesmärgiks oli noortejuhtide kogemuste vahetamine, praktiliste oskuste omandamine, uute sõprade leidmine ja malevate koostöö arendamine. Uusi ja õpetlikke mänge kogu laagri vältel valmistasid ette Veigo ja Virgo Kaaret OÜst Z Club.

Nõmme noored Nõmmeveskil Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) Nõmmeveski alal Viru raba lähistel korraldati 19.—21. juulini Nõmme malevkonna noorterühma (noored kotkad ja kodutütred) metsalaager. Teemaks oli luurepunkti mehitamine, patrullimine, sõduri ja jao taktika, liikumisviisid, katelokkidega toidu valmistamine, Viru raba matk, maskeerimine ja laagrirutiinid.

Kaitse Kodu! 7/2013

Matkal

Varjualune tagab mugavama äraolemise Sattudes ilma vastava varustuseta pikemaks ajaks loodusesse, peate kindlasti leidma mingi varjualuse, sest lageda taeva alla jääda pole kuigi tervislik. Kui te peavarju leida ei suuda, tuleb see oma kätega ise ehitada. HANNES AUS, veebel

arjualuse ehitamisel on väga oluline koha valik. Vale laagripaiga puhul leiate peagi, et mõistlikum on ehitada paremasse kohta uus varjualune kui taluda vanas pidevaid ebameeldivusi. Õige koha otsimisel ärge jätke valiku tegemist päeva viimase valguse ajaks, sest te võite olla pikast päevast väsinud ja näljane ega suuda seetõttu olukorda objektiivselt hinnata. Te võite juba alguses valesid otsuseid langetada ja teha vigu, mida hiljem peab parandama. Pidage meeles, et varjualune peab pakkuma teile kaitset mitmesuguste ilmastikuolude – tuule, vihma, päikese, lume – eest. Kõige lihtsam on otsida suur kuusk, mille oksad ulatuvad vastu maad. Tavaliselt on seal juba niigi hea ja kuiv. Kui sellist kuuske ei ole, tuleb valmistada toele nõjatuv varjualune. Selleks sobib ükskõik milline puu, mis ei ole kuivanud (võib murduda) ega asu teistest liiga eraldi (pikselöögi oht). Ärge kunagi langetage onni tarbeks puid, mis on suuremad kui teie varjualune, sest sellega raiskate aega ja energiat. Pikematest teivastest valmistage varjualuse karkass, millele toetub kogu ülejäänud ehitis.

Kui olete varjualuse raamistiku valmis saanud, katke see okstega, liikudes alt üles. Katuse tegemisel püüdke materjal paigutada nii, et iga järgnev tükk kataks osaliselt eelmist. Kindlasti tuleks varjualusele rajada põrand, sest külmal maapinnal magamine pole hea. Pange alla jämedamad ja peale peenemad oksad. Eriti hästi sobivad selleks kuuse- või männioksad. Laotage neile kuivanud rohtu, sammalt või lehti. Aja ja võimaluse olemasolul tasub kaaluda pilliroost või pajuvitstest magamismati punumist. Kui esialgne onn on valmis, jätkake selle täiustamist, sest see tagab teile mugavama äraolemise. Pange aju enese kasuks tööle.

NORRA ARMEE

Kaitse Kodu! 7/2013

Järgmises numbris NOORED OSKAVAD! JÄRVA BTR TEEB HÄÄLT

KODUKORD VÕTAB KUJU JA SELGITAB SEISU

ALUTAGUSE PEALIK NAUDIB TÖÖD VABATAHTLIKEGA Kaitse Kodu! 7/2013