GAZ-69 lugu:
SÕJAR AUd
ameeriklastelt mahaviksitud masinast sai sotstöö kangelane
Teise maailmasõja ajal USAst Nõukogude Liitu tarnitud 51 000 Willis MBd avaldasid Vene sõduritele niivõrd muljet, et sovjettide kaitseministeerium andis välja käsu hakata ka suurel kodumaal analoogilist masinat tootma. Masinat, mida me praegu tunneme „Vene Villise“ nime all. Tekst: ANDRIS TAMMELA 20
7 | 2017
Ametlikult kandsid need, juba 1943. aastal Gorki autotehases valmistama hakatud punaarmee nelikveoga masinad mitte Villise, vaid GAZ-64 ja GAZ-67 nime. nende jaoks, kel tehnoloogia vastu sügavam huvi, olgu kohe ära selgitatud, et võrreldes GAZ-64-ga oli GAZ-67-l laiem rööbe, samuti oli tugevdatud šassii raami ning tehtud muid parandusi. Lisaks eksisteeris veel GAZ-67B, millel oli mõnevõrra võimsam mootor (54 hj eelkäija 50 hj asemel). GAZ-67 tootmine kestis 1953. aastani, kuid armees ei oldud sellega eri põhjustel kuigi rahul. nii väljastaski nõukogude Liidu Ministrite nõukogu tegelikult juba 1947. aastal Gorki
autotehasele käsu valmistada punaarmeele taktikaline sõiduk, mida on võimalik kasutada ka tankitõrjekompleksi transportimiseks. Projekt sai Gorki tehases nimeks GAZ-69 ja sellest sai autotehase riikliku tähtsusega prioriteet.
Eduloo vaevaline algus
Tehase peainseneri A. F. Romatšjovi juhtimisel valmis esimene GAZ-69 prototüüp juba 1947. aasta oktoobris. Kuid loorberitele ei jäädud puhkama, vaid jätkati arendustööd. Järgmise aasta algul valmis veel kaks prototüüpi ja 1948. aasta lõpuks neljaski. Kõik masinad läbisid testiperioodi ajal maanteedel 12 500 kilomeetrit
