maaiLmapiLK
SUHteKorraLdUSeSt SUUreS pLaaniS:
vene-araaBia teLg Lõppevast aastast on raske kokkuvõtteid teha, sest ei lahenenud ükski rahvusvaheline konflikt, sõjakolded podisesid edasi, pärissõdadele lisandusid kaubandussõjad ning valimistel tegid ilma senise poliitikaga rahulolematud. Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog
A
astateks püsima jäävatest tegudest tõstaks aga esile Vene-Araabia telje vormistamise Venemaa presidendi Putini lühivisiidi käigus Saudi Araabia pealinna 14. oktoobril. See viis lõpule ligi 20 aastat kestnud ponnistuse. Ja seda Kremlile sobivaimal ajal. Tasub mäletada, et just oli alanud Türgi sissetung Süüriasse, mis vajas peatamist, nagu ka kodusõda Süürias. Samuti oli vaja lepet naftatoodangu suuruse ja hindade kohta, mida said teha naftakartelli OPEC kuuluv Saudi Araabia ja sinna mittekuuluv ehk OPEC+ esindaja Venemaa. Moskval olid head vahekorrad paljude araabia riikidega, ent mitte nende A & O ehk Saudi Araabiaga, kes pealegi oli 60
30
8/2019
aastat olnud USA lembene, mida kinnitas nende 2017. aasta suur relvaost USA-st.
JÕUJOONI MUUTEV RÜNNAK
14. septembril, mil droonirünnakus süttisid kaks Saudi Araabia naftatehast, selgus aga, et Ameerika relvad ei pruugigi kaitset tagada. Seepeale oli kuningriigi ladvik kärmelt valmis Venemaale panustama. Selles kandis käib poolte vahetamine kiiresti, kuid mõistagi peab sellele eelnema eeltöö. Igal juhul oli Moskva end näidanud oskusliku jõu kasutajana Süürias – aga just jõu kasutamise oskus tagab araabia maailmas autoriteedi. Muidugi olid saudid vastu Venemaa sisenemisele Süüria sõjatandrile
2015. aasta sügisel, ent kuna järgnevalt sai selgeks, et pigem venelased õhus ja nende moslemitest sõjaväepolitsei maapinnal kui USA juhitud rahvusvaheline koalitsioon olid need, kes purustasid pseudokalifaadi väed, siis tehti sellest pragmaatilised järeldused. Seda ka tänu Venemaa hoiakule Palestiina küsimuses, mis USA omast erinevalt lähtub jätkuvalt kahe riigi loomisest ja tunnustamisest. Vene-(Saudi)Araabia telje kujunemine on seda huvitavam, et augustis 1999, kui Putin sai Venemaa peaministriks, ei olnud Kremlile suurimaks ohuks enam Tšetšeenia rahvuslased, vaid Dagestanis laia kandepinnaga ja just Saudi Araabia finantseeritud vahha-
