ajalugu
MEHED METSAST JA NENDE VARUSTUS EHK MIDA KANDSID JA KASUTASID METSAVENNAD? Metsavennad pidid keerulistes oludes hakkama saama väga vähesega. Aga millised olid siis asjad, mis aitasid neid võitluses ülekaaluka vastasega, ja kust need pärinesid? Tekst: MARTIN ANDRELLER, ajaloolane
S
otsiaalmeedias on praegu populaarne „Tetrise väljakutse“, kus võetakse ette näiteks mingi eriotstarbeline sõiduk ning laotakse selle kõrvale välja kogu varustus ja ka meeskond, näitamaks, mis selles masinas leidub. Loomulikult tehakse kõigest sellest ka üks ülevaatlik foto. Metsavendi selliseks mänguks enam võtta pole, kuid selle artikliga proovin siiski anda piisava ülevaate varustusest, mida metsavennad kasutasid. Nii saab nende „Tetrise väljakutset“ igaüks ise ette kujutada.
RIIETUS
Meie Leedu sõbrad läksid oma metsavendluse organiseerimisel sinnamaale, et metsas kasutamiseks õmmeldi kunagiste Leedu vormide eeskujul uusi vorme. Neil kanti mitmesuguseid embleeme ja tunnused või kujundati uusi. Meil siin oli asi palju lihtsam. Ilmselt võib ühe käe sõrmedel üles lugeda need metsavendade grupid või grupiks organiseeruda üritanud, kes võtsid omakeskis kasutusele embleemid. Relvastatud Võitluse Liidu meestel oli oma surnupealuu ja ristatud kontidega mustal taustal embleem, Hirmus-Antsu meestelt äravõetud dokumentidest jookseb läbi sarnane motiiv, seal aga isetehtud pisikese templina. Samuti kasutati operatsioonidel sinimustvalge motiiviga käisesidemeid ja loomulikult võimalust mööda Kaitseliidu vormielemente, aga ka sõjast jäänud erinevaid vorme. Kõige esmasem nõudmine metsavenna „vormile“ oli sobivus ilmaoludega, kuid ka silmatorkamatus ja mitte ainult maastikul, vaid ka külas ja linnas. Kahtlemata oli 36
8/2019
saada Saksa vorme, palju vähem Soome ja vanu Eesti omi, kuid nende kandmisega oli nii metsas kui külas sama probleem – need torkasid silma. Metsavenna peamine eesmärk oli aga märkamatuks jääda. Seepärast oli üldiselt mõistlikum kanda tavalisi rõivaid ja vaid viimases hädas või eriti suure julguse ja enesekindluse korral vanu sõjaväevorme. Mis muidugi ei tähendanud, et operatsioonile minnes ei võidud selga tõmmata nt Nõukogude miilitsa või punaarmeelase vormirõivast, et tekitada segadust ja seeläbi endale eelist. Alfred Käärmann on oma käsiraamatus sõnastanud, et metsavenna parimaks saapaks on selline, mis jätab maastikule võimalikult vähe jälgi ja mille saab kiiresti jalga. Tõsi on see, et haarangu ajal jääb paelte sõlmimiseks vähe aega ja kasutada saab seda, mis läheb kiiresti jalga. Kui aga on rutt ja paelte jaoks aega ei jagu, siis tuleb sokkides joosta. Viimane on küll tehtav, kuid kahtlemata ebameeldiv, vähemalt enamik aega aastast. Saapad olid tol ajal valdavalt nahast, leidus ka kummist tehtuid, kui neid õnnestus kusagilt hankida. Peamine aga, nagu iga kaitseliitlanegi teab, oli hoida oma jalad terved, sest kat-
