Eestirootslaste
panus vabatahtlikku riigikaitsesse 1917–1940
AJALUGU
ARHIIV
15. detsembril 1918 Lääne kaitseliitu juhtima asunud lipnik V. Väeden (keskel) oma meestega. Nende põhiülesandeks oli sisemise korra ja julgeoleku tagamine ning kaitseväe abistamine
Alljärgnev kirjatükk annab põgusa ülevaate sellest, kuidas käis Kaitseliidu loomine Läänemaal, Vormsil ja Ruhnul esimese vabariigi ajal. Kuidas suhestusid Rootsi ja Taani vabatahtlike väeosad kohalike eestirootslastega, milline oli meelsus, kuidas seda mõjutas Eesti riik ja kujundas haridussüsteem, millised olid eestirootslaste sõjaväelise karjääri võimalused. Tekst: TANEL VIKS Rootslaste asustuse teke Eesti rannikul ja saartel ei ole üheselt dateeritud. Arvatakse, et rootsikeelne püsiasustus tekkis 12. sajandi lõpus või 13. sajandi alguses. Arvestades üpris kattuvaid pärimusi, mis räägivad kolonisatsioonist rootslaste meresõidu kaitseks, pole võimatu, et varsti pärast eestlaste kallaletungi muistsele kuningate linnale Sigtunale toodi Rootsi alamad Eestisse sõjalise kolooniana.
XX sajandi esimesel poolel oli eestirootslaste asustus koondunud peamiselt Eesti väikesaartele ja Lääne-Eesti rannikualadele. 1934. aasta rahvaloenduse järgi oli rootslasi 0,7% kogu Eesti rahvastikust ehk 7641 inimest ning nad moodustasid venelaste ja sakslaste järel suuruselt kolmanda vähemusrahvuste grupi. Kaitseliidu teke Läänemaal erines Kaitseliidu arengust mujal Eestis vaid nüanssides. Eristada saame
nelja etappi: Omakaitse teke pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni, tegevus Saksa okupatsiooni ajal, tegevus Vabadussõja ajal ja järel ning areng pärast 1924. aasta 1. detsembri mässu. Vormsi saarel tegutses Omakaitse lipnik Anders Lindkvisti juhatusel. nende ülesandeks oli korda pidada, eriti hoolitsesid omakaitsepatrullid selle eest, et saarelt toiduaineid välja ei viidaks1 . Muus osas teiste valda8 | 2017
33
