MITTE TÄIESTI TUNDMATU SÕDUR

MITTE TÄIESTI TUNDMATU SÕDUR

Kuidas teha tõeliselt headsõjafilmi? Ilmselt on üksasjakohasemaid nippe pöördudasoomlaste poole. Sestsealtkandist on valdavalttulnud ikkagi häid žanrissesobituvaid teoseid. Nohhüva, „Rukajärven tie“ mulletõesti ei meeldinud, aga kõikülejäänud, mis silma on hakanud,veavad välja küll.

Tekst: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor

Nüüd on põhjanaabrid saanud valmis uue oopusega, mis on küll pikk nagu kannatus, aga vaatamine tasub ära ning järjest lapikumaks vajuv tagumik ei tule meelde. Linateos on juba saanud terve koorma igasuguseid aunimetusi, milles figureerivad sõnad „parim“ ja muud samalaadset. Üsna õigustatult. Tegu on siis eelmisel aastal valminud filmiga „Tundmatu sõdur“.

Aluseks on Väinö Linna 1954. aastal kirjutatud samanimeline romaan. Et autor on kirjapandus tuginenud omaenda kogemusele, on tulemus ehe, nii neetult ehe. Üllatuslikult ei ole filmimeistritega juhtunud nii, et kuskilt sisselangenud punkrist on leitud vaevaga loetavad paberilehed ning pärast teksti taastamist ja restaureerimist

on vaimustuse sisse sattunutena alustatud suure müdinaga filmimist. Esimest korda filmiti sama asi üles juba 1955. Niisiis on „Tundmatu sõduri“ puhul tegemist taaslavastusega, mida viimasel ajal on hakatud propageerima ka kodumaisele filmiklassikale. Võiks kusagilt välja otsida vanema versiooni ja võrrelda, kas tulemus on saanud parem või on oluliselt nirum.

Filmi tegevus keerleb ümber ühe Soome jalaväeüksuse, mis Jätkusõja ajal Karjalas madistab. Keskseks tegelaseks on filmis seersant Rokka. Jonnakas sõjamees, kes sõdimise koha pealt jagab biiti korralikult, kuid kel igasugune kantseliit ja ülemused ... ajavad sisikonna pahempidi. Igati tore, et pole tegu Nõukogudemaa filmikunsti nipiga, kus sõjamees on alul nii mõneski situatsioonis paras tõbras, hiljem kasvab ümber ja jalutab uulitsal, rind medaleid täis nagu liikuv autahvel. Rokka jääb iseendaks kuni lõpuni, iseloomu ümberkujundamist vaatajale ei pakuta. Ja tore ka, et pole surematu sõjamees Hollywoodi varamust. Okei, on stseen, kus Rokka käitub enam-vähem nagu eelmainitu …, aga Rokka suudab salvesid vahetada, pihta saada ja verd joosta nagu kõik teisedki. Muidugi ei ole film ainult Rokka lugu, see on ka teiste sõjameeste lugu, kogu Soome lugu Jätkusõjas.

Karaktereid on rohkem ja vähem asjalikke. On jutupaunikuid ja humoriste, väheke loksuva katusega indiviide ja mehistumisega tegelevaid asjapulki. Karakterid ei ole must-valged, õnn, et aluseks võeti nii hea tekst. Nii mõnigi kord vaatad filmi jooksul nii üht kui teist tegelast ja mõtled: kuhu teda lahterdada? Ses suhtes täitsa eluline ja inimlik. Nii mõnigi kangelane saab hakkama uskumatu totrusega ja pudrupea üllatab millegi täiesti mõistlikuga. Ja nii mõnigi tõpranägu jääbki tõpranäoks, midagi pole teha. Muuseas, ka raamat ning 1955 tehtud film on saanud süle ja seljaga neidsamuseid ülivõrdeid. 1955. aasta filmi müüdi neljakümnesse riiki, olevat rekord, uuslavastusel on aega seda numbrit väärata.

Soomlastel on olnud ka viitsimist vanatehnikat metsa vedada ja seda seal lõhkuda. Mittespetsialisti, lausa võhiku silmale tundus seal võsa vahel sõitnud raud üpris autentne. Kavalad soomlased on muidugi teinud kaameraga sama trikki, mida meiegi osavnäpud – vaatajale demonstreeritakse tanki siit ja teiselt küljelt, siis pööratakse kaamera kuhugi mujale, tiritakse sinna ka tank ja näidatakse uuesti sedasama tanki. Mis sa hädaga teed, kui neid ennemuistseid sõjariistu niipalju käes pole, et võib pooled puruks lasta ja ülejäänud suurele platsile ritta seada.

Eks enne vaatama asumist see film hirmutas pisut. Esiteks pikkusega. Teiseks on ju tegu alles aasta tagasi väljastatud kraamiga, millele juba on külge poogitud kõiksuguseid ülistavaid omadussõnu. Kolmandaks on film nii-öelda uuele katsele minek, on ju nii algmaterjaliks olev romaan kui esimene ekraniseering üle kuuekümne aasta vanad. Tegi ettevaatlikuks. Mida paganat sealt nüüd küll oodata? Kas on tahetud parimat, aga välja tulnud nii nagu alati? Õnneks tähendab soomlaste „nagu alati“ täiesti kobedat tulemust. Kogu kolm tundi vältav sõjategevus ei muutu ka tüütuks. Vaatajat ei üritata ainult lahingustseenidega uimaseks tampida, režii on tehtud eeskujulikult ja vahele saab näha ka muud peale sõdimise. Linateosega on jah see sant lugu, et midagi pole teha, tuleb papagoi või rikkis plaadimasinana korrutada varasemate arvustajate kiidusõnu.

Film on küll tundmatuks jääda soovivast sõdurist, kuid linateos ise tundmatuks ei jää. Vähem kui aastaga on kokku kraabitud juba piisav kogus positiivseid epiteete ja festivaliauhindu. No kõike muud, aga tundmatuks jääda filmil pole õnnestunud.

„Tundmatu sõdur ja tundmatu surm, igavesti tundmatuks jääd. Ajutine tuli ja ajutine au langend kangelastele.“

Nii laulab meie oma kodune klassik ühes oma Soomes väljalastud esikplaadi laulus. Ja paratamatult nii ongi. Kibe, aga nii neetult paljudel kordadel tõsi.

„Tundmatu sõdur“

Lavastanud: Aku Louhimies

Osades: Eero Aho, Johannes Holopainen, Jussi Vatanen, Aku Hirviniemi

2 tundi ja 15 minutit

Punkte jagaks seekord heldelt

Idee: 9 – kuna stsenaariumi autor ei viibi meie hulgas, siis ei taha tema kallal väga näägutada

Teostus: 8 – kõik oli muidu üüberkena, aga pikkus võttis ikka läbi küll

Näitlejatööd kokku: 10 – pole küll õrna aimugi, kes on praegu Soome vingeimad näitlejad, kuid paistis, et filmis nad kaasa tegid

Lavastajale: 9 – igapidi tubli töö, aga see pikkus … natuke lühemalt paluks