Kaitse Kodu! nr 7-8 2011 by Kaitse Kodu!

VENEMAA RELVAJÕUDUDE ENIMLEVINUD SOOMUSMASINATE IDENTIFITSEERIMINE X

KAITSE

KODU! NR 7–8/2011 (107–108/553–554)

KAITSELIIDU AJAKIRI

KAITSELIIDUST STRATEEGILISELT

Kaitseliit RÕKkab Meie MIIDI. Rapla naiste raudvara

12%

41% 41%

KAITSELIIDU UURINGUTEST: KAS BÜROKRATISEERITUD RESERV VÕI TEGELIK JÕUD?

NR 7–8/2011 (107–108/553–554) VENEMAA RELVAJÕUDUDE ENIMLEVINUD SOOMUSMASINATE IDENTIFITSEERIMINE X

KAITSE

KODU! NR 7–8/2011 (107–108/553–554)

KAITSELIIDU AJAKIRI

12%

Teenetemedalite andmine Kaitseliidu 93. aastapäeval

Doktor Mäe unistus

Kaitseliit – kas potentsiaalne jõud või bürokratiseeritud reservarmee?

Usaldus Kaitseliidu vastu on kasvanud kümne aastaga kaks korda

17 29

Kaitseliidu reservõppekogunemised

41%

KAITSELIIDU UURINGUTEST: KAS BÜROKRATISEERITUD RESERV VÕI TEGELIK JÕUD?

KAITSELIIDUST STRATEEGILISELT

Kaitseliit RÕKkab Meie MIIDI. Rapla naiste raudvara KAANEFOTO: LIIVI REINHOLD

Kaitseliidust strateegiliselt

Viru maleva pealik kapten Luhaväli: Teenistuskohuseid tuleb täita nii, et poleks häbi peeglisse vaadata

Riigikaitse tööstusliku komponendi loomine

Tänapäeva sõjapidamine võib muuta puudused eelisteks

Kaitseliidu kütusepakkuja on sõbralik ka vabatahtlike suhtes

41 48 51

Sõjapidamine XIV

Kaitseliidu puhkpillimuusika alguspäevist Eestis ja Soomes

55 56

Tallinna maleva orkester käis Soomes kontserdireisil

41%

Sisukord

Põhjakonna kolmas lend Kaitseliidu korrespondentsvõistlus laskmises

Eesti üleelamisõpe vaatab igatsevalt NATO poole

NAISKODUKAITSE

VAHEVIHIK Venemaa relvajõudude enimlevinud soomusmasinate identifitseerimine X

60 62 64 66 67

Meie Miidi Rapla naiskodukaitsjad viisid 69 inimest rabasse Võistlus õpetas tülikaid küsimusi viisakalt pareerima Naiskodukaitsjad tõid lastele rõõmu

NOORTEORGANISATSIOONID

17 68 69

48 Kaitse Kodu! 7–8/2011

Elus! Ja elulgi on uus maik

Võrukeste patrullvõistlus „Käve üle küngastõ“ Valga lapsevanemad õppisid võsukestelt elutarkusi

52 3

Peatoimetaja veerg

Kaitseliitlane! Kaitse kodu!

ga olegi nii lihtne moodsal ajal kaitseliitlane olla. Esiteks seab omad piirid Kaitseliidu 19. sajandi lõpust pärit algidee: taluperemees koostöös ja kokkuleppel oma küla ning valla teiste peremeestega võtab tarvidusel püssi ja peksab võõrast vara himustavad pätid minema. Selline korraldus pädes keiserliku Saksamaa okupatsiooni ajal ja sobis ka enamlaste piiri taha peletamiseks Vabadussõjas. Ning ka detsembriputšikatse järel taastatud Kaitseliidus oli peamine tegija kaitseliitlasest taluperemees koos pereliikmete ning teiste majulistega, ilma igasugu sookvootide ja eurodirektiivideta. Teistkordselt taastatud Kaitseliit tuli sootuks uutesse oludesse. Taluperemehed olid jäänud Siberisse, perepojad ja majulised vindusid kolhoosidejärgses kitsikuses maal või olid kadunud anonüümsetena linnadesse. Kodutanuma, mille kaitsmiseks ühistegevuses sõjaväestatud jõudu panustada, asemel oli paljudel pelgalt elamispind. Abiks polnud ka ühe väga suure linna väga tähtis linnapea, kes avalikult nimetas ebatarkadeks neid, kes polnud ennast sisse kirjutanud Eesti rahvastiku enamuse juurde sellesse suurimasse valda. Samuti mõtlesid poliitikud ja suured sõjapealikud Kaitseliidule välja üha uusi ja algsest selgest kodu kaitsmise ideest sootuks erinevaid ülesandeid, mille täitmiseks sageli nappis raha, arusaamist ja õppinud juhte. Me suutsime küll kiidelda arvukate uusliikmetega, kuid vanade olijate mõistliku rakendamisega jäime jänni. Siiski – oponentide kiuste, omade rõõmuks – näib Kaitseliidu algne idee – kaitsta oma kodu – hoolimata kõigest olevat nii elujõuline ja arusaadav, et n-ö päeva lõpuks oleme jõudmas taas ringiga alguspunkti. Nüüd räägime taas vajadusest kokku harjutada väikesi, hoomatava suurusega üksusi, kus kõik tunnevad kõiki. On tekkimas ülesandepüstitus ja väljaõppekorraldus, mis peavad aitama kaitseliitlastel olla valmis tagama oma kodukandis normaalse elu jätkamine ka maailmas aina hoogu koguvate moodsate mittekonventsionaalsete kriiside siiakanti sattudes. Ühistunne, mis aitab alal hoida eestlust ja ajada eesti asja ka kodust kaugel, hoolimata sellest, et meid koos kõigi teistega kokku on nüüd juba enam kui seitse miljardit. Kaitseliidul on käes mõttelaadi uuendamise aeg. Väliseks märgiks sellest olgu kas või Kaitseliidu kodulehekülje ja oma ajakirja moodsamaks muutmine ja rohkem nooremate tegijate nägu minek ning loomulikult põhjalikum panustamine ristmeedia tootmise tuules ka muude moodsa aja räägi-inimestega-võimaluste kasutamisele. Seega, et tunneli lõpus on tulukest nähtud, on kõikide hingelt kaitseliitlaste ja muidu tublide Eesti inimeste selge kohus hoida kodupaigale ligemale ja kõigile omadele lihtsalt käsk kätte anda: kaitse kodu! IVAR JÕESAAR, kapten

Kaitseliidu ajakiri Kaitse Kodu! Asutatud 11. septembril 1925

Kaitseliit

Väljaandja Kaitseliit Ilmub kaheksa korda aastas. Peatoimetaja: kpt Ivar Jõesaar Tegevtoimetaja: Liivi Reinhold

Naiskodukaitse

Keele- ja stiilitoimetaja: Viire Villandi Makett ja küljendus: Matis Karu Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Noored Kotkad

Kaitseliit Internetis: www.kaitseliit.ee www.naiskodukaitse.ee www.nooredkotkad.ee www.kodutytar.ee kool.kaitseliit.ee www.alutaguse.ee harju.kaitseliit.ee www.jogevamalev.ee jarva.kaitseliit.ee www.laane.edicypages.com renek.planet.ee/Kaitseliit_Polva_Malev rapla.kaitseliit.ee malev.saaremaa.ee sakala.kaitseliit.ee tallinn.kaitseliit.ee tartu.kaitseliit.ee voru.kaitseliit.ee valgamaa.kaitseliit.ee www.virumalev.ee Trükitud ASi Printall trükikojas

Toimetus: Riia 12, Tartu 51013 Telefon 717 9155 Faks 717 9150

Toimetus kaastöid ei retsenseeri ega tagasta.

Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Kaastööde saatmise tähtaeg 16. jaanuar 2012

Toimetuse kõnetund esmaspäeviti kell 13–15 Tallinnas Toompea 8, tel 717 9106

Kodutütred

Kaitse Kodu! 7–8/2011

Uudised Hiiumaa kaitseliitlased edendasid Soomes pärandkultuuri URMAS SELIRAND Hakkajad Hiiumaa kaitseliitlased käisid Soomes, kus 17. septembril rajati Turu magistraadi toel Euroopa kultuuripealinna 2011 ettevõtmisena üle linna kõrguvale Luolavuorile kümnest tonnist kividest koosnev kivilabürint. Aastapikkust ettevalmistööd nõudnud rajatise püstitamise algatas Turu õlleselts, kutsudes osalema ka oma põhikirjas kohaliku pärandkultuuri ühe osa, muistse rannarahva kivilabürintide traditsiooni jätkamine sätestanud Hiiumaa Õllenautlejate

Seltsi, mille seitsmest liikmest viis on ka aktiivsed kaitseliitlased. Kaitseliit, mis on lisaks riigikaitselisele ka seltskondlik organisatsioon, on Hiiumaalgi toimetanud pärandkultuuri säilitajana, seda eelkõige sõjaajalooga seotud valdkonnas. Samal ajal on edendatud koostööd Soome vabatahtliku maakaitse liikmetega, kes on käinud korduvalt hiidlasi õpetamas. Seekord sai koostöö hõimuveljedega aga erilise vormil. Lisaks kivilabürindile laoti Loalavuori tippu veel indiaanikultuurist pärinev elukaar, milles kaitseliitlik mõtlemine üritas näha hoopis laskepositsiooni varjet.

Aasta lõpp käes: kas liikmemaks tasutud? Kaitseliidu liikmemaks kehtestati 2005. aastal Kaitseliidu keskkogu otsusega ja see on 7,68 eurot (120 krooni) aastas. Alates käesolevast aastast sisseastumismaksu enam ei ole.

Viitenumbrid Alutaguse

62020100025

Harju

62020100038

Liikmemaksu saab tasuda ülekandega Kaitseliidu arveldusarvele nr 10022002422007, lisada tuleb oma kodumalevat eristav viitenumber. Selgitusse tuleb kirjutada: liikmemaks 2011 ja oma malevkonna (või kompanii) nimi. Kui tasutakse teise või mitme inimese eest, tuleks selgitusse kirjutada ka nende inimeste nimed, kelle eest ülekanne on tehtud. Liikmemaksudest saadava tulu kasutamise otsustab maleva juhatus.

Jõgeva

62020100041

Järva

62020100054

Lääne

62020100067

Põlva

62020100070

Pärnumaa

62020100083

Liikmemaksust on vabastatud noorliikmed ja auliikmed. Rahaliste raskuste korral (näiteks üliõpilased, kellel sissetulek puudub) saab maleva juhatusele esitada liikmemaksust vabastamise taotluse.

Rapla

62020100096

Saaremaa

62020100106

Sakala

62020100119

NÄIDE

Tallinn

62020100122

Makse saaja: Kaitseliit

Tartu

62020100135

Saaja konto: 10022002422007

Valgamaa

62020100148

Viitenumber: 62020100067

Viru

62020100151

Selgitus: Jüri Juurikas, liikmemaks 2011, Risti malevkond

Võrumaa

62020100164

Kaitse Kodu! 7–8/2011

Kaitsetahe

Kaitseliidu ülema kolonelleitnant Raivo Lumiste 7. novembri 2011 käskkiri nr K-1.1-1/17897P

Teenetemedalite andmine Kaitseliidu 93. aastapäeval Kaitseliidu seaduse § 11 lg 7 p 8, lg 8 alusel: 1. Avaldan Kaitseliidu keskjuhatuse 24. oktoobri 2011 otsuse nr K-0.1-1/17118PR medalite andmise kohta 1.1 Valgeristi I klassi kavaler 1.1.1. kindral Ants LAANEOTS

nr 321 nr 322 nr 323 nr 324 nr 325

nr 8

1.2. Valgeristi II klassi kavaleride nimekiri Viru malev 1.2.1. Rain SEPPING nr 837 Jõgeva malev 1.2.2. Ülo PÄRN nr 838 Rapla malev 1.2.3. Leino LUKS nr 839 1.3 Valgeristi III klassi kavaleride nimekiri 1.3.1. kaptenmajor Jüri SASKA nr 840 Tartu malev 1.3.2. Ain TEDER nr 841 Alutaguse malev 1.3.3. Tarmo ANTON nr 842 1.3.4. Aare KARP nr 843 Järva malev 1.3.5. seersant Janis BARANIN nr 844 Rapla malev 1.3.6. vanemseersant Villu SUSI nr 845 1.3.7. Elari HIIS nr 846 1.3.8. Heino JUUR nr 847 Tallinna malev 1.3.9. Holger HALJAND nr 848 1.4. Teenetemedali I klassi kavaleride nimekiri Tartu malev 1.4.1. kolonelleitnant Riho ÜHTEGI nr 301 Tallinna malev 1.4.2. Ülo MÜÜRSEPP nr 302 1.4.3. Olaf MERISALU nr 303 1.4.4. Tiit KIVIKAS nr 304 1.4.5. veebel Tõnu MÄRSS nr 305 Alutaguse malev 1.4.6. Aivar KARU nr 306 1.4.7. Indrek STRAUCH nr 307 1.4.8. Raivo KALAMEES nr 308 1.4.9. Tõnu KIIVER nr 309 14.10. Ülo JÕGISOO nr 310 Lääne malev 1.4.11. Hardi REHKALT nr 311 Põlva malev 1.4.12. Peeter KALVE nr 312 Viru malev 1.4.13. vanemveebel Ago SAAVER nr 313 Järva malev 1.4.14. Erich JÄTSA nr 314 1.4.15. Leo LILLEMETS nr 315 1.4.16. Jaanus NOORVELI nr 316 1.4.17. Enn JALAK nr 317 Pärnumaa malev 1.4.18. Hillar PULK nr 318 1.4.19. Jaan TEINBURK nr 311 1.4.20. Ahto KUKK nr 320

Jõgeva malev 1.4.21. Henn KOLL 1.4.22. Enn ROSENTAU 1.4.23. Enno OTTIS 1.4.24. Mati VESIKO 1.4.25. Anne TROPP 1.5. Teenetemedali II klassi kavaleride nimekiri Tartu malev 1.5.1. kapten Ivar JÕESAAR 1.5.2. Rein KIVASTE 1.5.3. Peeter TULVISTE Tallinna malev 1.5.4. Eiki PÄRTEL 1.5.5. Alf-Theophil PUSKAI 1.5.6. Karel BRANDT 1.5.7. Aleksandr MATEI 1.5.8. Jaak KARLIS 1.5.9. seersant Sven LIIVAR 1.5.10. Raivo TAMMEORG Alutaguse malev 1.5.11. Tõnu MAALMA 1.5.12. Taavo PILLESAAR 1.5.13. Mati SALLA 1.5.14. Leino TAMMANN 1.5.15. Ülo JALAST 1.5.16. Ain KALAUS 1.5.17. Heinard KIIK 1.5.18. Auleid VÄLJA Lääne malev 1.5.19. Ado MARTIN 1.5.20. Andre SAKS 1.5.21. Edgar VEERSALU 1.5.22. Hannes MAASEL Valgamaa malev 1.5.23. Vello JASKA 1.5.24. nooremveebel Igor KOROLJOV 1.5.25. Rein PUUDERSELL Põlva malev 1.5.26. Raigo TALV 1.5.27. Janek TREIER Viru malev 1.5.28. Villu SIPRIA 1.5.29. vanemseersant Rando MÄNNIK 1.5.30. Urve ROSENBERG 1.5.31. Maire LAHT Harju malev 1.5.32. Heiki TIIKOJA Järva malev 1.5.33. Urmas KÕONURM 1.5.34. Janno RODENDAU Jõgeva malev 1.5.35. Hardi PERK 1.5.36. Tõnis METJER 1.5.37. Küllike SAAR 1.5.38. Olav MÄGI 1.5.39. Tiina REINESBERG Rapla malev 1.5.40. Andres KUKMANN 1.5.41. Aare PÕLMA

nr 1253 nr 1254 nr 1255 nr 1256 nr 1257 nr 1258 nr 1259 nr 1260 nr 1261 nr 1262 nr 1263 nr 1261 nr 1265 nr 1266 nr 1267 nr 1268 nr 1269 nr 1270 nr 1271 nr 1272 nr 1273 nr 1274 nr 1275 nr 1276 nr 1277 nr 1278 nr 1279 nr 1280 nr 1281 nr 1282 nr 1283 nr 1284 nr 1285 nr 1286 nr 1287 nr 1288 nr 1289 nr 1290 nr 1291 nr 1292 nr 1293

Kaitse Kodu! 7–8/2011

Järva malev 1.6.35. Gunnar VOOREMÄE 1.6.36. Karin KONT 1.6.37. Aivar PIIRSALU 1.6.38. Romet RUSE 1.6.39. Lauri KIVISTIK 1.6.40. Jaanus TAMME 1.6.41. Kirsika ILMJÄRV Harju malev 1.6.42. Ülo VINNI 1.6.43. Ingrid KUNINGAS Rapla malev 1.6.44. Endel KAASIKU 1.6.45. Sulev PAESALU 1.6.46. Kristel KAASIKU 1.6.47. Priit TAMMIS 1.7. Teenetemedali eriklassi kavaleride nimekiri Viru malev 1.7.1. Aarne LAAS 1.7.2. Aarne MÄE 1.7.3. Ago KOLDITS 1.7.4. Hannu Henrik PENTTILÄ Pärnumaa malev 1.7.5. Jukka ESKOLA 1.7.6. Juhani PULKKINEN Rapla malev 1.7.7. Argo NÄKK 1.7.8. Arvo VARDJA 1.7.9. Harro AITAI 1.7.10. Marti MAGNUS 1.7.11. Tiit TENG 1.7.12. Raul ADLAS 1.7.13. Erkki LAANEMETS 1.7.14. Juha Olavi KORHONEN

nr 3448 nr 3449 nr 3450 nr 3451 nr 3452 nr 3453 nr 3454

Kaitsetahe

1.6. Teenetemedali III klassi kavaleride nimekiri Tartu malev 1.6.1. Silver REIVART nr 3414 1.6.2. Arvo SAGUR nr 3415 1.6.3. Tõnis SEESMA nr 3416 Tallinna malev 1.6.4. Andres VEEL nr 3417 1.6.5. Kert MEIDRA nr 3418 1.6.6. Rainer RALLMANN nr 3419 1.6.7. Margus KALDA nr 3420 1.6.8. Oliver KUKS nr 3421 Alutaguse malev 1.6.9. Anti POLLUKS nr 3422 1.6.10. Kristjan NURGAMAA nr 3423 1.6.11. Ilmar VÄLJA nr 3424 1.6.12. Lemmit TOOMRA nr 3425 1.6.13. Lembit ALAMETS nr 3426 1.6.14. Ivar TALLERMANN nr 3427 1.6.15. Henry TAMMANN nr 3428 1.6.16. Olga ŠUSTROVA nr 3429 1.6.17. Tanel KADAI nr 3430 1.6.18. Teodor PÕDER nr 3431 1.6.19. Iive ROHTLA nr 3432 1.6.20. Virve KALDMA nr 3433 Lääne malev 1.6.21. Rein RAUDNE nr 3434 Valgamaa malev 1.6.22. Marko TIIRMAA nr 3435 1.6.23. Aili POPP nr 3436 Põlva malev 1.6.24. Kristjan EESMAA nr 3437 1.6.25. Helar KALLASTU nr 3438 1.6.26. Rudolf TIGASING nr 3439 Viru malev 1.6.27. Andres LEPIK nr 3440 1.6.28. Avo PEKRI nr 3441 Pärnumaa malev 1.6.29. Pille PERNER nr 3442 1.6.30. Ingemar RANDVIIR nr 3443 1.6.31. Madis LOHU nr 3444 Jõgeva malev 1.6.32. Alar ÕUNAPUU nr 3445 1.6.33. Mati KÄRMAS nr 3446 1.6.34. Tiina MIŠKO nr 3447

nr 3455 nr 3456 nr 3457 nr 3458 nr 3459 nr 3460

nr 700 nr 701 nr 702 nr 703 nr 704 nr 705 nr 706 nr 707 nr 708 nr 709 nr 710 nr 711 nr 712 nr 713

2. Avaldan Kaitseliidu keskjuhatuse 3. novembri 2011 otsuse nr K-0.1-1/17784PR medali andmise kohta 2.1. Valgeristi III klassi kavaler Jõgeva malev 2.1.1. Olavi LAHT

In memoriam

Nooremveebel RAIVO HARAK 15.09.1964–09.10.2011 Kaitseliidu Tartu malev teatab sügava kurbusega, et pärast rasket haigust on meie hulgast lahkunud hea sõber ja kaasvõitleja nooremveebel Raivo Harak. Raivo Harak alustas oma teenistust kaitseliitlasena Tartu malevas 1992. aastal. Tema esimene ametikoht malevas oli palgaline valvetöötaja. Järgnes teenistus operatiivkorrapidajana ning 2005. aastal määrati Raivo Harak Tartu maleva nooreminstruktori ametikohale. Kaasvõitlejad jäävad mäletama Raivo Harakut sõdurina, kellele sai loota ning kellele ausus, tahe ja otsusekindlus ei olnud mitte teenistusest tulenev kohustus, vaid tema enda olemise viis. Langetame leinas pea. Sügav kaastunne omastele.

Seersant KALLE PORN 18.06.1963–19.11.2011 Kaitseliidu Lääne malev teatab sügava kurbusega, et meie hulgast on igavikuteedele lahkunud maleva juhatuse liige, hea sõber ja tõeline kamraad seersant Kalle Porn. Kalle Porn ühines Kaitseliiduga 1992. aastal ja võttis kogu pika liikmeksoleku jooksul aktiivselt osa kõikidest Lääne maleva ja eriorganisatsioonide ettevõtmistest. Kolm valimisaega järjest oli Kalle Porn maleva juhatuse liige. Kaitseliidu tegemiste kõrval leidis ta aega panustada avaliku korra tagamisse, olles pikka aega abipolitseinik. Kohusetundliku ja pühendunud teenistuse eest on Kalle Porni tunnustatud Kaitseliidu Valgeristi III klassi, Kaitseliidu teenetemedali I,II ja III klassi, Võidutule medali, Naiskodukaitse Hõberisti ja Kaitseliidu Lääne maleva teenetemärgiga. Kaitseliidu Lääne malev jääb Kalle Porni mäletama kui isamaalist, pühendunud ja algatusvõimelist kaitseliitlast, kes andis oma sihipärase ja väsimatu teenistusega hindamatu panuse Lääne maleva arengusse. Langetame leinas pea. Sügav kaastunne omastele.

Vanemseersant MARTIN TALVING 18.02.1983–30.09.2011 Kaitseliidu Lääne malevat on tabanud raske kaotus. 30. septembril hukkus traagiliselt kauaaegne maleva tegevliige vanemseersant Martin Talving. Martin Talving ühines Kaitseliiduga koolipoisina 2002. aastal. Ta võttis aktiivselt osa Lääne maleva ja eriorganisatsioonide tegevusest. Pärast ajateenistuse läbimist ja tegevteenistusse astumist andis ta suure panuse koolitajana. Ta oli alati esimene, kui inimesed vajasid abi. 2005. aastal Haapsalut tabanud jaanuaritormi ja üleujutuse ajal paistis Martin Talving päästeoperatsioonil silma isikliku vapruse ja initsiatiiviga, mille eest teda autasustati Kaitseliidu eriteenete medaliga. Samuti oli ta esimeste abiliste seas, kui Haapsalus puhkes traagiline lastekodupõleng. Iraagi missioonil oli Talving kõrgelt hinnatud allohvitser – sellest räägib teiste autasude kõrval kaitseväe teenetemärk mõõkadega. Lääne maleva pere jääb Martin Talvingut mäletama vastutuleliku, optimistliku ja otsekohese kamraadi ja sõbrana. Langetagem leinas pea. Sügav kaastunne omastele.

Kaitse Kodu! 7–8/2011

KALVI KIVIMÄE Iisaku rühma ülem

Alutaguse malev korraldas 2011. aasta Avinurme lahingu mälestusretke ja Metsavenna retke 16. ja 17. septembril Iisaku ja Avinurme valla territooriumil. Patrullvõistluse eesmärgiks oli kaitseliitlaste militaarteadmiste ja füüsiliste võimete kontroll.

Uudised

Alutaguse patrullvõistlus pani proovile koostöövõime

Tänavuse retke trass kulges läbi Alutaguse ürgmetsade ja soode ning üle liivaküngaste. Maastik oli raskesti läbitav, sest vihm oli soodes ja jõgedes veetaset märgatavalt tõstnud. 16. septembri hilistel õhtutundidel asus starti kümme neljaliikmelist võistkonda. Raskel maastikul ja ööpimeduses oli vaja varjatult liikudes vältida vastutegijaid, kelle ülesandeks oli häirida luuregruppide tegevust. Vahelejäämise korral tuli võistkonnal või võistlejal anda ära trahvitalong. Võistluse esimene pool pani proovile võistkonnasisese koostöövõime. Osa kontrollpunkte ja postkaste võis läbida ja sealse ülesande täita vaid osa võistkonnast, sellega sai kiirendada võistlustrassi läbimist. Omakorda nõudis see aga kõigi võistlejate head orienteerumisoskust, sest teatud punktides pidi võistkond jälle täies koosseisus ülesannet täitma. Võistluse esimene pool lõppes luureülesandega. Võistkondade esindajad püstitasid baaslaagris telgid ja kütsid need soojaks, nii said kiiremad võistkonnad pärast luureülesannet mõne tunni puhata ja vettinud riideid kuivatada. Võistkondade ülematel tuli koostada luureraport. Järgmisel hommikul asusid võistlejad autodele. Sõidu sihtpunkt oli Vadi, kus anti start võistlustrassi teisele poolele. Iga kontrollpunkti läbimine viis võistlejad lähemale ﬁnišile,

mis asus Avinurme kooli staadionil. Lõppjooks, mis nõuab niigi väsinud võistlejatelt suurt eneseületust, pani proovile nende füüsilise vormi ja tahtejõu ning lõpetas kahepäevase raske võistluse. Kümnest alustanud võistkonnast suutis võistluse lõpetada kaheksa. Esikoha eest käis pidev võitlus Iisaku II ja KohtlaNõmme võistkonna vahel. Võitjaks tuli Lüganuse malevkonna Kohtla-Nõmme võistkond koosseisus Marko Rooden, Siim Linnard, Maido Rooden ja Madis Linnard, kes edestas Iisaku rühma II võistkonda 19 punktiga. III koha saavutas Iisaku I võistkond. Võitjaid autasustas võistluste peakohtunik, Kaitseliidu Alutaguse maleva staabiülem major Ain Krondel. Võistluse ettevalmistamisel ja ladusal läbiviimisel tegi suure töö vanemseersant Sander Sabolotni, kes pani paika kontrollpunktide koordinaadid ja koostas ülesanded võistkondadele. Võistluse eduka korraldamise nimel nägi vaeva Avinurme malevkond.

Avinurme lahingu mälestusretke ja Metsavenna retke tulemused Koht

Võistkond

Võistlejad

Kohtla-Nõmme

Marko Rooden, Siim Linnard, Maido Rooden ja Madis Linnard

Iisaku II

Robert ja Andreas Nagel, Rainer Treilmann ja Krister Paas

III

Iisaku I

noorkotkad Kristjan Seli, Ahto Altoja ja Aivo Jääger, võistkonna ülem kaitseliitlane Kristjan Nurgamaa

Lokotari mälestusvõistlusel olid parimad põlvalased

Esikoha võitnud Põlva maleva meeskond

KRISTEL KITSING, Viru maleva teavituspealik Kaitseliidu Viru malev korraldas 2. oktoobril Kirde kaitseringkonna Tapa lasketiirus kolmanda Gustav Lokotari mälestusvõistluse lahingurelvadest laskmises. Lasti 30 lasku lamades 300 m distantsilt sõjapüssist. Kaitseliidu malevate esindusvõistkondadest osutus parimaks Põlva (828 tabamust) Rapla (802 tabamust) ja Lääne maleva (770 tabamust) ees. Individuaalarvestuses tuli 239 silmaga võitjaks Toomas Juksaar Pärnu malevast. Teise koha saavutas 229 tabamusega Henryt Tombak Rapla malevast ning kõigest ühe tabamusega jäi talle alla kolmandaks tulnud Viru maleva kaitseliitlane Kaido Metus. Lokotari auks võeti mõõtu ka Viru maleva kompaniide arvestuses. Parima tulemuse lasi välja Kadrina, kogudes 752 silma. Teiseks tuli staabi esindusvõistkond 610 tabamusega ja kolmanda koha lasi välja Rakvere kompanii (546 silma). Viru maleva korraldatava Gustav Lokotari mälestusvõistluse eesmärgiks on aktiviseerida laskealast tegevust Kaitseliidu malevates, elavdada omavahelisi suhteid, ergutada laskemeisterlikkuse arendamist täpsuslaskurite ja snaiprite ettevalmistamisel ning austada 12 maailmameistrivõistluste kuldmedali omaniku Gustav Lokotari (12.10.1899– 12.10.1969) mälestust ja tähistada tema sünniaastapäeva.

Kaitse Kodu! 7–8/2011

Uudised

Kaitseliidu uus koduleht www.kaitseliit.ee

Kaitseliit: Siia on koondatud üldine info Kaitseliidu kohta, nagu ajalugu, juhtimine ja sümboolika. Lisaks leiab siit ka erinevad infomaterjale, tööpakkumisi, palgaandmeid jm. Suur osa varem esilehel asunud menüüpunktidest ongi tõstetud just siia.

Nädala pilt: Möödunud nädala sündmusi kõige paremini iseloomustav pilt. Head pildid äsjastest Kaitseliiduga seotud üritustest on oodatud aadressil press@kaitseliit.ee. Juurde palume märkida foto autori, pildistatud olukorra kirjelduse ning võimaluse korral ka pildistatud inimeste nimed ja auastmed. Nädala pildiks valitud foto autor saab kingiks Kaitseliidu meene.

Kaitseliidu Kool: Kaitseliidu Kooli koduleht asub nüüdsest Kaitseliidu kodulehel. Sisu jaotus on sarnane varasemaga.

Malevad, Naiskodukaitse, Noored Kotkad, Kodutütred: Lingid malevate ja eriorganisatsioonide kodulehtedele.

Küberkaitse üksus: Küberkaitse üksuse eesmärgid, ülesanded ja ajalugu.

Kaitseliidu ülem: Lisaks praeguse Kaitseliidu ülema kolonelleitnant Raivo Lumiste eluloole leiab siit teavet ka kõigi eelmiste Kaitseliidu ülemate kohta.

Bänneriala: Bännerialal vahelduvad Kaitseliitu puudutavate ürituste, kampaaniate ja oluliste teadete reklaamid. Siin on alati Kaitse Kodu! kõige uuema numbri ja Kaitseliiduga liitumiseks vajaliku info viit.

Kontakt: Keskjuhatuse, keskrevisjonikomisjoni, vanematekogu, peastaabi, kooli, malevate ja eriorganisatsioonide kontaktandmed.

Kaitse Kodu!: Ajakirja Kaitse Kodu! arhiiv.

Press ja info: Siit leiab uudiste, sündmuste, pildi- ja tulevikus ka videoarhiivi.

Kaitseliidu muuseum: Teave Kaitseliidu muuseumi kohta on tõstetud esilehele kasulike viidete alla. Siin on praegu avatud ja varasemate näituste kokkuvõtted. Lisaks on pandud pdfvormingus failina üles ka mõned Kaitseliidu ajalugu käsitlevad raamatud.

Kaitse Kodu! 7–8/2011

oktor Hjalmar Mäe, saksaaegse Eesti Omavalitsuse juht, armastas pidada hoogsaid kõnesid. Üks neist oli pühendet eesti rahva ajaloolisele missioonile ja selle tuum oli kätketud ühte lausesse: „Eesti rahva suur ajalooline mission on ehitada koos suure saksa rahvaga üles uus Euroopa.“ Kaitse Kodu! tänavuses avanumbris rääkisime valge mehe ängidest. Sündmused on arenenud kiiremini, kui oskasime jaanuaris arvata. Kui kümmekonna aasta eest otsustati Euroopa Liidu suur laiendamine, mille tuuris ka Eesti sisse pääses, ei pööratud rõõmutuhinas kuigi palju tähelepanu hoiatustele. Nii ilmutas ameeriklaste CIA juba toona analüüsi, mis ennustas sellisel kujul Euroopa Liidu lagu aastaks 2014. Põhjusena nimetati rahvuslikest huvidest lähtuvate riikide suutmatust leida poliitiline ühismeel.

Maailmapilk

Doktor Mäe unistus D

Tuntud Saksa ühiskonnateadlane Meinhard Miegel ennustas kaks suve tagasi Euroopale fundamentaalseid muutusi aastaks 2015. Siis saabuvat ka hetk, mil saab lõpu totaalne kasvuideoloogia kui seletus ühiskonna kõigile rõõmudele ja valudele. Lääs hakkab leppima arusaamaga, et temagi elu sõltub tema enda tegelikest võimetest. Aga enne tuleb Miegeli hinnangul läbida mitmed raputused, milles ei kuku enam üksnes firmad ja pangad, vaid terved riigid. Peenemas keelepruugis seisab ees katarsis. See sõna muide on pärit kreeka keelest. Nagu ka Euroopa müüt: see oli vanakreeka peajumal Zeus, kes Foiniikia kuninga tütre Europe röövis ja Kreeta saarele tõi. Kaunitari lummus andis nime tervele kontinendile. Uhkes alguses oli niisiis rööv. Mitte enam nii uhkes lõpus aga – laristamine. Saksamaalt kostab koguni hääli, et priiskamisest kuhjunud võlgade katteks peaksid kreeklased Kreeta saare maha müüma. Rääkimata üha valjenevast nõudmisest Kreeka eurotsoonist üldse välja visata. Selleks, et päästa Euroopa… Rahasummad, mida avalikkusele viimastel nädalatel on kirjeldatud, väljuvad oma gigantsuses tavakodaniku kujutlusvõime piiridest. Finantstehnilised mõisted, millega opereeritakse, on oma spetsiifikas mõistetavad üksnes asjatundjatele. Keskendumine vaid euro päästmisele on aga varju jätnud mõned mõõtuandvad poliitilised muutused, mis Euroopa Liidu toimimist edaspidi mõjutama hakkavad. Tippkohtumiste suminast olulisemgi on tõsiasi, et paljuräägitud „kahekiiruseline Euroopa“ on saanud tegelikkuseks. Eurotsoon pole enam vaid üleeuroopalise integratsiooni kese, vaid omandab iseseisva institutsionaalse kaalu. On juhtunud täpselt see, mida juba 1990ndate keskel ennustas Saksamaa juhtivaid poliitikuid, tänane rahandusminister Wolfgang Schäuble ja mida ülejäänud eurooplased, Eesti eestkõnelejad kaasa arvatud, mitte kuidagi tunnistada ei tahtnud. Rahvusriigid maksavad selle kõige eest mitte üksnes raha, vaid ka poliitiliste muutustega. Parlamentaarsed süsteemid pole valmis kiireteks otsusteks, mis ühiskonna silmis on pealegi ebapopulaarsed. Kreekas ja Itaalias kukkusid valitsused ilma valimisteta. Iirimaal ja Portugalis tõid kärpeprogrammid neile kaasa valimiskaotuse. Hispaanias, kus oldi sunnitud valimised ettepoole tooma, ootab valitsust ilmselt sama saatus. Slovakkias lagunes valitsuskoalitsioon. Euroopa „keskvalitsuse“ liidrid Herman Van Rompuy ja José Manuel Barroso on selles teatritükis jäetud kõrvalrollidesse. Esinduslike isandate etteasted Brüsseli parketil on pigem koreograafilise väärtusega. Kogu päästeaktsiooni emalaevadeks on olnud Saksamaa ja Prantsusmaa, kes aeg-ajalt pole varjanudki, et Euroopa Komisjon neid oma surkimisega segab. Väiksematel riikidel pole sisulist sõnaõigust isegi seal, kus ühisreeglid eeldavad konsensust. Ja vähemalt oluliste otsuste puhul saab selgeks, et Euroopa Liidu kujul on tegemist pigem suurte liikmesriikide käepikenduse kui iseseisva organisatsiooniga, kus „kõik on võrdsed“. Lõppeks otsustavad need, kes kõige rohkem maksavad. Vaadates president Nicolas Sarkozy aina ebaveenvamaks muutuvat kaalu Prantsusmaal, jääb fookusesse tegelikult vaid üks riik – Saksamaa. Mõistagi ei tarvitse see meeldida. Mõned torisevad vaikselt, mõned valjemini. Mõni viitab ajaloole, teisi kannustab rahvuslik uhkus. Mõni on lihtsalt mugav ja arvab, et küll läheb üle. Ei lähe. Tänane Euroopa Liit, iseäranis selle eurotsoon kannab Saksa templit. Hoob, millega see on saavutatud, on kirjeldatav lihtsalt ja üsna arusaadavalt: kes tahab nautida Saksamaaga võrreldavat heaolu, peab omandama needsamad meetodid ja vahendid, millega sakslased on taganud oma heaolu ja edengu. Tänases Euroopa Liidus pole sakslastele lähemat liitlast kui eestlased. Meie viimased lahkarvamused Saksamaaga on jäänud Nordstreami voogudesse. Me toetame Frau Angela Merkelit kõigis tema ettevõtmistes. Ja nõnda ongi doktor Mäe 70 aasta tagusest unistusest saanud reaalsus.

TIIT MATSULEVITŠ, suursaadik Kaitseliidu Tallinna maleva Toompea malevkonna liige

Kaitse Kodu! 7–8/2011

Kaitseliidu maine

Kaitseliit – kas potentsiaalne jõud või bürokratiseeritud reservarmee? Organisatsiooni sisekliima paremaks tundmaõppimiseks on Kaitseliidus viimastel aastatel läbi viidud mitmeid küsitlusi, neist olulisimad olid Kaitseliidu enda korraldatud vabatahtlike pealikute rahulolu uuring ja malevkonnapealikute küsitlus ning Turuuuringute ASi kaitseliitlaste riigikaitseliste seisukohtade uuring. HANNES TOOMSALU, erukolonel Kaitseliidu peastaabi planeerimisjaoskonna juhataja

illalgi 1980. aastate lõpul ja 1990ndate alguses, kui me Kaitseliitu erinevates Eestimaa nurkades taastasime, teadsime kõik selgelt, mis meid ühendab – see oli vabadus. Selle ühtse eesmärgi nimel ühinesid Kaitseliiduga inimesed paljudes külades, alevites ja linnades. Otsiti välja isade ja esiisade õiget aega ootama pandud Esimese ja Teise maalimasõja aegsed tulerauad. Toidulaualt näpistati viimased sendid, et mõni vormitükk selga osta, käeside saada ja ehk natuke laskemoonagi hankida. Nende esiisadeaegsete relvadega ja mitut sorti vormides marsiti 1991. aasta detsembris Pärnu ülevaatusel peaminister Edgar Savisaare ees, veenmaks teda, et Kaitseliit on tõsiseltvõetav jõud, mis peab olema riiklikult ﬁnantseeritav riigikaitse osa ja on vaesel ajal riigikaitse oluline komponent. Paraadil osalesid kolme maleva kaitseliitlased, kes hiljem said küll ülejäänute käest kõva peapesu Savisaarega semutsemise eest. Peaministri lahkudes muretses tollane kaitsejõudude peastaabi ülem Ants Laaneots: „Tegime valesti. Sa oleksid pidanud ette kandma peaministrile, mitte

Joonis 1. Kui Eestile tungitaks kallale, kas oleksite valmis kaitseliitlasena oma võimete ja oskuste kohaselt kaitsetegevuses osalema? (Kõik vastajad n=990) 0% 1% Jah, kindlasti 17%

Tõenäoliselt küll Tõenäoliselt mitte

82%

Allikas: Turu-uuringute AS

Kindlasti mitte

mulle. Ta on ju julgeolekukomisjoni esimees.“ Läks, kuidas läks, aga õnneks läks – Kaitseliitu tunnustati riiklikult ja vähehaaval tuli ka riiklik toetus relvade ja eelarve kujul. Mehed ja naised, mõned aktiivsemalt kui teised, osalesid piiri valvamisel, tele- ja raadiomaja kaitsel, õppustel, valvetes, kurikaelte püüdmisel, objektide kaitsel jms. Ilma palgata, kuigi aeg oli vaene. Kõik tundsid, et nende panus on vajalik ja oluline. Tööpuudus oli ehk samas suurusjärgus kui praegu, sissetulekud tänasega võrreldes olematud, nii nagu ka hinnad. Aga tahe oli tugev, eesmärk oli ühine ja rahvas ühtne.

Kaitseliitlasi ühendab tahe Tänaseks on Kaitseliidu taastamisest möödunud rohkem kui kakskümmend aastat. Organisatsiooni tegevus on rahastatud, varustust ja relvastust on rohkem kui kunagi varem Kaitseliidu taastamisest alates, palgalist kaadrit, kes peaksid vabatahtlikke toetama ja juhendama, on aastatetaguse ajaga võrreldes jalaga segada. Kaitseliidu taastamise 20. aastapäeval iseloomustas Ene Ergma meie organisatsiooni järgmiselt: „Kaitseliit on läbinud pika arengu ja pälvinud rahvalt kõrge usalduse. Vabale tahtele ja omaalgatusele toetudes on Kaitseliit suurendanud rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust. Kaitseliitlaste valmisolek riigile raskel ajal appi tulla oli nähtav ka mõned aastad tagasi aprillis. Kaitseliit on väärtustega liit, mis seob liikmeskonnaks väga erinevaid inimesi erinevatelt elualadelt. Neid inimesi seob üks tahe ja eesmärk – kaitsta Eestit. Kaitseliit on kaitsev võrgustik, mis katab meie maad ja on taimelava ka kaitseväele.“ Avaliku arvamuse uuringute järgi on ühiskonna suhtumine Kaitseliitu iga aastaga paranenud. Abistatud on elanikkonda ja sisekaitse eest vastutavaid ameteid erinevata hädaolukordade lahendamisel ja suudetud demonstreerida organisatsiooni sõjalist valmisolekut. Võib ju igati rahule jääda? Kuid kas võib? Nagu iga organisatsioon, pole ka Kaitseliit vaba probleemidest ja kindlasti saab kõike seda teha veel paremini. Organisatsiooni sisekliima paremaks tundmaõppimiseks on Kaitseliidus viimastel aastatel viidud läbi mitmeid küsitlusi. Viimase kahe aasta olulisimad on Kaitseliidu enda korraldatud vabatahtlike pealikute rahulolu uuring ja malevkonnapealikute küsitlus ning Turu-uuringute ASi poolt koostöös Kaitseliiduga teostatud kaitseliitlaste Kaitse Kodu! 7–8/2011

Sõjaline riigikaitse, sh kaitseväe toetamine Elanikkonna riigikaitseliste oskuste ja kaitsetahte suurendamine

Keskendumine sisekaitseliste ülesannete täitmisele (toetus politseile jne)

Sõjalis-sportlikud tegevused ja isamaalised üritused

Sobivate üksuste ettevalmistamine rahvusvahelisteks missioonideks

Ei oska öelda

1 0

100

Kaitseliidu maine

Joonis 2. Milline peaks olema Kaitseliidu põhiline roll Eesti riigikaitses tervikuna? (Kõik vastajad n=990)

% Allikas: Turu-uuringute AS

riigikaitseliste seisukohtade uuring. Esimesed kaks uuringut olid läbi viidud selguse saamiseks malevasisesest töökorraldusest ning malevate palgalise koosseisu ja vabatahtlike suhestusest. 2010. aasta uuringus hinnati ka kaitseliitlaste suhtelist rahulolu malevate tegevusega. Vaatlen lähemalt, mida kaitseliitlased riigikaitsest, sh Kaitseliidust, arvavad ja milliseid õpetussõnu nad jagavad. Väljatoodud sõnadega on üks kaitseliitlane iseloomustanud Kaitseliitu. Kindlasti on sõpruskonnad olulised, seda eriti Kaitrvamus: „Kaitseliidu liikmeks astumisel. seliit – see on Kaitseliit taastatigi külade ning sõprus- ja tutvusringsõpruskondakondade baasil. Kuid ajad de ja ühekülameeste on muutunud, eestlased ei ühendus, et riigi ole nii paiksed kui varem ja paraku ei ole ka sõprussuh- kaitseks midagi ära ted enam kõige suuremaks teha.“ kaitseliitlasi ühendavaks faktoriks, jäädes tähtsuselt teisele kohal. Peamiseks kaitseliitlasi ühendavaks jõuks ja tugevuseks on nimetatud kaitsetahet ja vabatahtlikkust. Need on Kaitseliidu tugevuse allikad ja organisatsiooni efektiivsuse parendamist silmas pidades tuleb eelkõige keskenduda kaitsetahte hoidmisele ja vabatahtlike initsiatiivi paremale rakendamisele.

Kaitseliitlaste kaitsetahe on täna kõrge. 99% Turu-uuringute ASi uuringus küsitletutest on valmis kaitsetegevuses osalema või tõenäoliselt osalema vastavalt oma võimetele ja oskustele. Mis on aga võimetele ja oskustele kohane, tuleb mõistatada. Eeldades, et kaitseliitlaste arusaamine oma organisatsiooni rollist vastab ka nende oma rollile riigikaitses, võib väita, et umbes pooled kaitseliitlastest osaleksid kindlasti otseses sõjalises riigikaitses ning teine pool oleks valmis panustama kaitseväe toetamisele ja muude riigikaitseliste ülesannete täitmisele. Üldiselt vastab see protsent liikmeskonna analüüsidest ilmnenule ja selle näitaja kõrvalekalle erinevates analüüsides jääb 5% piiresse. Kaitse Kodu! 7–8/2011

On tarvis paremat varustust Kaitsetahte oluliseks komponendiks on usk. Usk sellesse, et riiki on võimalik kaitsta. Seda usku on 82% kaitseliitlastest. Kolme suurima julgeolekugarandina näevad kaitseliitlased vastavalt prioriteetsusele iseseisva kaitsevõime arendamist, elanikkonna kaitsetahet ja valmisolekut üldrahvalikuks vastupanuks ning NATO kollektiivkaitset. Kuigi kolmandal kohal, arvavad kaitseliitlased, et NATO vajadusel sekkub. 79% on kindlad, et sõjalise kallaletungi korral toetab NATO sõjaliselt, poliitiliselt ja diplomaatiliselt. Kaitseliitlased on veendunud, et riigikaitse ülesehitamisel on võimalik asju paremini korraldada. Rohkem kui pooled leiavad, et ﬁnantseerimine on ebapiisav, kuid ka seda, et olemasolevaid ressursse saab mõistlikumalt kasutada. Üksnes 13% usub, et iga sent on läinud asja ette. Arvatakse, et on hangitud kasutuid süsteeme (miinitõrjelaevad ja osalus transpordilennukite C-17 programmis) ning ajast maha jäänud relvastust ega ole panustatud piisavalt relvastuse ja tehnika varuosadele, remondile ning hooldusele. Nii riigikaitses tervikuna kui ka Kaitseliidus näevad kaitseliitlased prioriteetseimana investeeringut paremasse relvastusse ja varustusse. Kõikides küsitlustes on kaitseliitlastel olnud ka võimalus osutada vaba tekstiga sisulistele probleemidele ning soovitada, millele peaks tähelepanu pöö-

Joonis 3. Kas võõrriigi relvastatud kallaletungi korral oleks võimalik Eestit kaitsta? (Kõik vastajad n=990) 1%

5% Jah, kindlasti

12% Tõenäoliselt küll 41% 41%

Tõenäoliselt mitte Kindlasti mitte Ei oska öelda

Allikas: Turu-uuringute AS

Kaitseliidu maine

Joonis 4. Mis on teie arvates Eesti riigile suurim julgeoleku tagaja? Märkige tähtsuselt esimene, teine ja kolmas. (Kõik vastajad n=990) Eesti iseseisva kaitsevõime arendamine

Eesti inimeste kõrge kaitsetahe

NATO kollektiivkaitse Kaitsealane koostöö naaberriikidega 4

63 40 9

Heanaaberlikud suhted Venemaaga 22 6 Eesti kaitseväelaste osalemine rahvusvahelistel sõjalistel 1 7 operatsioonidel 4

Head suhted Ameerika Ühendriikidega 13 5 Midagi muud 113

Teine

Kolmas

Vastamata 24 6

Esimene

12 100

% Allikas: Turu-uuringute AS

rama ja mida parandama. Kaitseliidu olemust, seda, mis on kestnud peaaegu sajandi, keegi kahtluse alla ei sea. Hinnatakse eelkõige Kaitseliitu kui potentsiaali, rvamus: „Kaitsevägi võiks ka mis riiki ja rahvast häda korral aidata suudab. Kaitseliitlastele lõpuks aru saa- ei meeldi olla punniks augu da, et me ei ole mingi ees – kaitseväe kannupoisteks, politsei musta töö tegijaks, parkaitseväe umbjätke, dipesijaks või lumekoristajaks vaid organisatsioon, Tallinna tänavatel. Nad tulevad mis koosneb VABAappi siis, kui riiki ja rahvast on TAHTLIKEST.“ ähvardamas tõeline häda. Riiklikest struktuuridest vahetevahel leviv segadus on ka kaitseliitlased segadusse ajanud. Igaüks ei ole enam kindel, mida ta peaks tegema

siis, kui „viis punast vilet“ ta riiki kaitsma kutsuvad. Salastatuse jõudmine tasemele, kus naabrid ühes üksuses ei tunne teineteist või ühekülamehed ei tea midagi üksteise tegemistest Kaitseliidus, on tragikoomiline. Sellega kaasneb ja sellele lisandub bürokraatia, mis võtab isu väljaõppel käia. Bürokraatia hirmutab vabatahtlikke pealikuid pealikuks olemast ja kulutab vabatahtlike väärtuslikku väljaõppeaega hoopis paberite täitmisele. Suuresti usutakse, et see tuleneb kellegi soovist kujutada Kaitseliitu reservväena, mis aga tähendaks selle organisatsiooni olemuse muutumist.

Kaitsliitlasele oma karjäärimudel Peale kaitseväelise juhtimissegaduse ja bürokraatia jätab vahetevahel soovida ka väljaõppe kvaliteet. Leidub instruktoreid, kelle „best before“ on ammu möödas ning kaitseliitlaste teadmised ja oskused ületavad kaugelt instruktori omi.

Joonis 5. Mis on Kaitseliidu suurimad tugevused? (Vabade vastuste põhjal) 39

Kaitsetahe, motiveeritus, vaba tahe

Inimressurss, koostöö, suhted Hajutatus, üle-eestiline paiknemine

Oskused, väljaõpe

Arvukus

Aatelisus, patriotism

Maine

Juhid

Määramatus

Reageerimiskiirus, organiseeritus

1 10

Muu

0 Allikas: Turu-uuringute AS

100

Väljaõppeks vajaliku varustuse nappus sunnib mõne õppuse läbiviimiseks korjama varustust kokku üle Kaitseliidu või välistab väljaõppe üldse. Kui kaitseväge nähakse muidu sunni ja bürokraatia allikana, siis väljaõppe osas eelistatakse kaitseväe instruktoreid siiski rohkem kui Kaitseliidu enda omi. Ilmselt unustab kaitsevägigi tegevväelase niipea, kui see on kaitseväest väljapoole teenistusse saadetud, ja täiendõpet talle selleks ajal ei planeerita. Tihti tekitatakse terves organisatsioonis bürokraatiat, millel puudub ratsionaalne alus, ja instruktorid tegelevad väljaõppe asemel paberimajandusega. Võib-olla peaks siin kaaluma süsteemi muutmist selliselt, et instruktorid tulevadki kaitseväest ja Kaitseliidul endal instruktoreid palgal ei ole? Täna täidavad instruktorid malevates ka muid ülesandeid, mille maht on väljaõppe mahust palju suurem. Seega tuleb esmalt leida võimalused malevate bürokraaKaitse Kodu! 7–8/2011

Joonis 6. Kas teie arvates on Eesti kaitseeelarve... (Kõik vastajad n=990) 2%

Ühest teemast veel, mis ei ole otseselt välja tulnud ühestki küsitlusest, kuid on seotud väljaõppega. Nõuded reservohvitseridele ja Kaitseliidu vabatahtlikele pealikutele on peaaegu sama kõrged kui tegevväelasele. Reservohvitserides tekitas eelmisel aastal pahameelt see, et isegi kui nõuded olid täidetud, oli reservohvitseri auastmevanuseks ette nähtud kaks korda pikem aeg kui tegevväelasel. Kindlasti tuleks teenistus reservis terviklikult üle vaadata juhul, kui meie kaitselahend tugineb reservarmeele. Reservväelastel ja Kaitseliidu pealikutel peab olema oma karjäärisüsteem, mis arvestab ka seda, et need inimesed panustavad riigikaitsesse oma vaba aega. Hirm, et reservohvitserid hakkavad hulgaliselt tegevteenistusse tulema, kuigi nende ettevalmistus selleks on puudulik, on pareeritav sisenemiskursuste abil, mida Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused peaksid juba korraldama.

...ebapiisav ja vajab suurendamist 13%

29%

...piisav ...liiga suur, seal on kindlasti kokkuhoiuruumi

56%

Ei oska öelda

Kaitseliidu maine

tia vähendamiseks, mis siis omakorda lubaks teha ümberkorraldusi väljaõppes.

Allikas: Turu-uuringute AS

äraolekut ei korraldaks ega paberimajandusse upuks. Paraku näitab malevkondade juhatuste protokollide uurimine, et juhatused tegelevad enamalt jaolt liikmete vastuvõtuga, kuid haruharva väljaõppeliste küsimustega. Seega, härrad ja prouad kaitseliitlased, ohjad on rvamus: „Tänaju tegelikult teie kätes! Ärge seda se Kaitseliidu ära unustage ja kasutage neid!

tugevus on Soovin, et meil kõigil oleks pii- kindlasti vabatahtlikusavalt tarkust kasutada õigesti te tahe ja soov tegelseda potentsiaali, mis on meil da riigikaitsega.“

Vabatahtlik on kõige tähtsam Väljaõppe planeerimise raskus on suuresti üle kandunud vabatahtlikelt palgalistele. Mitmed kaitseliitlased on kurtnud: palgalised ei saa aru, et nad on vabatahtlike jaoks, mitte vastupidi. Kuid eks see vastastikune suhe ole ju suuresti vabatahtlike kätes. On täiesti arusaadav, et konkurents kaitseliitlase vabale ajale on läinud pingelisemaks ning vabatahtlikul pealikul ei ole võimalik kõigega tegelda ja informeeritud olla.

tänu vabatahtlikule Kaitseliidule olemas. Et meil oleks vääramatu jõud, mis tõelise kriisi või hädaolukorra korral suudaks kiiresti riigistruktuuridele appi tulla, kui viimaste jaks hakkab lõppema. Või mis suudaks reageerida kiiremini kui riigistruktuurid seda teevad. Kaitseliidu kaitsetahe ja motiveeritus on kõrge ja selliseks peab see jääma. Tänan kaitseliitlasi, kes te võtsite vaevaks ja osalesite läbiviidud uuringutes. Loodan, et teete seda ka tulevikus. Saadud informatsioon on suureks abiks organisatsiooni tuleviku planeerimisel ja kavandamisel.

Kuid ka väljaõpet saab planeerida vabatahtliku ajaressursiga kooskõlastatumalt ja tema soove arvestades. Lihtsalt kaitseliitlastel endil tuleb olla aktiivsem, tegelda ise oma malevkonna, kompanii või rühma väljaõppe- ja tegevusplaanide koostamisega ning nõuda malevate staapidelt enda kaasamist, informeerimist ja endaga plaanide kooskõlastamist. Juhatused ju selleks ongi, et palgaline kaader endale mugavat

Lõpetuseks jätan kaitseliitlastele ühe pähkli pureda: küsimusele, milline on teie arvates tuleviku Kaitseliit, saate vastata üksnes teie. Saatke e-kiri oma arvamusega aadressil seadus@kaitseliit.ee.

Joonis 7. Millesse peaks Eesti tervikuna investeerima rohkem riigikaitseks mõeldud ressursse? (Kõik vastajad n=990) Jah

Paremasse relvastusse ja varustusse

Ei oska öelda 33

Kaitsealase taristu (lasketiirud, harjutusalad, väljaõppekeskused, kasarmud jms) arendamisse

Iga üksiku kaitseväelase ja kaitseliitlase väljaõppesse

5 6

896

5 6

Riigikaitse heaks töötavate inimeste palkade tõstmisse Ajateenijate arvu suurendamisse

Osalemisse NATO operatsioonidel

19 22

Kaitseväe elukutselise isikkoosseisu suurendamisse

38 40

22 80

100

% Allikas: Turu-uuringute AS

Kaitse Kodu! 7–8/2011

Kaitseliidu maine

Usaldus Kaitseliidu vastu on kasvanud kümne aastaga kaks korda Numbrite taga on inimesed NEEME BRUS, major Kaitseväe peastaabi protokolliteenistuse ülem

uru-uuringute ASi arvamusküsitlustes hinnatakse mh 22 institutsiooni usaldusväärsust Eesti elanike silmis. Kaitseliit jagab selliste institutsioonide nagu president, õiguskantsler, Rahvusringhääling, Riigikontroll ja NATO seas teist aastat 7.–9. kohta. Uuringuﬁrma pikema perioodi analüüsist selgub aga meile veelgi rõõmustavam fakt: viimase kümne aastaga on Kaitseliidu usaldusväärsus tõusnud kaks korda. Eestlaste hinnangutes on usaldajate protsent kasvanud 39-lt 80-le, mitteeestlaste vastavad numbrid on 20 ja 42.

Meie kõigi ühine töö Organisatsiooni usaldusväärsus on suhtekorraldajate töö mõõdik. Selle hoidmise ja suurendamise nimel pingutavad nii pressiesindajad, koostöö korraldajad kui ka protokollitöötajad. Kui meid ui arusaami- teatakse, tuntakse ning usaldatakse, on Kaitseliidul hea ja tugev positne avaliku sioon Eesti ühiskonnas. Sealt omasuhtluse korda tulevad uued liikmed, omavaolulisusest on litsuste positiivne hoiak ja kõik muu olemas, siis selleks – kuni vabatahtlikku riigikaitset arendavate otsusteni Riigikogus. vajalikke oskusi

annab omandada ja lihvida.

Oleks ju uhke väita, et Kaitseliidu usaldusväärsuse kiire kasv ja meie tugev positsioon vastavas edetabelis on peastaabi avalikke suhteid juhtiva osakonna ja vabatahtlike teavituspealikute töövõit. Tegelikult on see nii ainult osaliselt. Kaitseliit ise on viimase kümne aastaga muutunud nooremaks ja haritumaks; distsipliin toimib, juhtimis- ja kontrollisüsteemid kõigil tasanditel töötavad. Relvaintsidente, mis tõid Kaitseliidule taasloomise algusaastatel sageli halba kuulsust, tuleb ette äärmiselt harva. Nn must kolmnurk (alkohol, sõidukid, relvad) on pildilt peaaegu kadunud. Kaitseliidu ohvitserid ja ametnikud tunnevad meediasuhtluse aluseid ja täidavad selleks kehtestatud reegleid. Kaitseliidu usaldusväärsus on seega meie kõigi töö tulemus. Nii nagu igal Kaitseliidu tegevussuunal, annavad ka meediasuhtluses ja mainekujunduses oma innuka

vabatahtliku panuse malevate teavituspealikud. Tublid ja meestele taas kord eeskuju näitavad on selles vallas Naiskodukaitse ringkonnad. Saavutatut tuleb hoida Aga ega puhkama tohi jääda ja eneseimetlemisega ei maksa tegelda. Hea maine hoidmine pole kerge: piisab mõnest negatiivsest kirjatükist, raadio- või telesaatest, halbade kommentaaride voost veebiportaalides ja võimegi olla tagasi väikese usaldusprotsendi juures. Organisatsiooni maine hoidmiseks on vaja omada suhtekorralduse ja meediatöö haritud, usaldusväärset, proaktiivset, positiivsele tulemile orienteeritud, kuid samas negatiivseks valmis olevat struktuuri. See on Kaitseliidus praegu olemas ja koosneb jällegi inimestest, nii palgalistest kui ka vabatahtlikest. Nemad aga vajavad oma töö tulemuslikkuse suurendamiseks meie kõigi toetust. Suhtekorralduse ja meediatöö olulisust Kaitseliidus juba mõistetakse, seda nii peastaabis kui ka malevate staapides. Organisatsiooni juhid on muu hulgas ka meie näo kujundajad, kõneisikud ja positiivse sõnumi kandjad. Kui arusaamine avaliku suhtluse olulisusest on olemas, siis selleks vajalikke oskusi annab omandada ja lihvida. Arvamust kujundab nii meil kui ka mujal peamiselt ajakirjandus selle erinevates avaldumisvormides. Meedia levitab meie positiivseid sõnumeid juhul, kui me oskame need avaldamiseks huvitavana välja pakkuda. Teisalt tuleb meeles pidada ka habemega ütlemist, et ajalehega saab tappa nii kärbest kui ka direktorit. Meediatöötajatega tuleb käituda just niisama hästi, kui me soovime, et nemad suhtuksid Kaitseliitu. Ka neid oskusi saab omandada ja treenida; meediasuhtluse kõige erinevamad aspektid ongi juba aastaid olnud vabatahtlike teavituspealikute koolituste teemad. Soovin kõigile tarkust, positiivset hoiakut, jõudu ja kannatust Kaitseliidu usaldusväärsuse hoidmisel ja suurendamisel. Sellest sõltub palju rohkem kui me igapäevakiiruses arvata oskame. Major Neeme Brus juhtis Kaitseliidu peastaabi avalike suhete osakonda aastail 2001– 2011. Praegu jätkab ta teenistust kaitseväe peastaabi protokolliülemana.

Kaitse Kodu! 7–8/2011

Sel sügisel põrutas üle Kaitseliidu reservõppekogunemiste (RÕK) laine. Oktoobri alguses võitlusgruppide lahingulaagrid Harju, Tallinna ja Rapla malevas, novembri lõpul ettevalmistavad õppekogunemised „Kevadtormil“ osalejatele Alutaguse, Järva ja Viru malevas. Koguni seitsmes – Pärnumaa, Lääne, Tartu, Võru, Harju, Tallinna ja Jõgeva – malevas kogunesid õppima sisekaitsekompaniid. Ehkki objektikaitsele keskendunud reservõppekogunemistel oli ühesugune nii kestus kui ka Kaiseliidu Koolis koostatud õppekava, oli iga RÕK ise nägu.

Relvastatud rahvas

Kaitseliidu reservõppekogunemised

RÕK Tartus. Vastab Tartu maleva väljaõppeülem major AIVO KAPTEN:

2. Milline ja miks oli Kaitseliitlaste ja üldreservi suhe reservõppekogunemisele kutsutute hulgas? Kolmandik oli kaitseliitlasi, kaks kolmandikku üldreservist. Kutsusime õppekogunemisele sisekaitsekompanii, mille ametikohad ei ole täies mahus kaitseliitlastega mehitatud. Vabad kohad täideti üldreservist ja ka need inimesed kutsuti reservõppekogunemisele.

4 X IVAR JÕESAAR

1. Milline oli osalusprotsent? 73%.

3. Millise eesmärgi õppekogunemisele püstitasite? Eesmärk oli saavutada objekti jälgimise ülesandes õppekavas etteantud tase. Sellega kaasnes rida kõrvalülesandeid: oskus kasutada isiklikku relva ja individuaalset varustust, tunda seadusi ja allüksuste funktsioone. 4. Kas eesmärk õnnestus saavutada? Hindan õppuse kordaläinuks. Eriti arvestades, et koguni kaks kolmandikku osalejatest oli väljastpoolt Kaitseliitu ja väga kireva taustaga, siis eesmärk õnnestus täita. 5. Mis oli teie arvates selle RÕKi õppetund? Hoolimata erinevast taustast ja asjaolust, et üksus oli varem kokku harjutamata, tekkis juba kolme päevaga tugev üksusetunnetus. Ka hindasid reservistid kolmepäevast õppekogunemist märksa mugavamaks kui kahenädalast.

Kaitse Kodu! 7–8/2011

1. Milline oli osalusprotsent? 70%. 2. Milline ja miks oli Kaitseliitlaste ja üldreservi suhe reservõppekogunemisele kutsutute hulgas? Kolmandik üldreservist, kaks kolmandikku kaitseliitlasi. Kaitseliidu ja üldreservi suhe kujuneb koostöös kaitseringkonnaga. Malev teeb ettepanekud kaitseliitlaste määramiseks üksustesse ja kaitseringkonna kohustus on täita tühjad kohad. Tulenevalt eeltoodust kujunebki välja üldreservi osa. See on malevate kaupa kindlasti erinev, sest sõltub maleva suurusest ja reservikõlblike kaitseliitlaste arvust.

4 X VÕRUMAA MALEV

Relvastatud rahvas

RÕK Võrus. Vastavad Võrumaa maleva väljaõppeülem leitnant Aivo Hütsi ja staabiülem major URMAS VAHTER:

3. Millise eesmärgi õppekogunemisele püstitasite? Sisekaitsekompanii ülesandepõhine rühma tasandi kokkuharjutamine. Kõigi tasandite ülemad alates kompaniiülemast kuni jaoülemateni said praktiliselt harjutada, vastutada ja käigus hoida oma vastutuse piires objektide reaalset julgestamist, tegutsemist erinevate olukordade lahendamisel ja rutiinide käigushoidmist. Õppuste eesmärgiks oli anda sisekaitseüksustele võimalikult tõetruu pilt olukorrast, mis võib neid ees oodata objekti julgestamisel rahuajal. 4. Kas eesmärk õnnestus saavutada? Jah, hindan õppuse kordaläinuks ja eesmärgi saavutatuks. 5. Mis oli teie arvates selle RÕKi õppetund? Üllatavalt kõrge motivatsioon. Kaitseliitlastel loomulikult, aga ka üldreservi meestel. Kaks rühmaülemat tuli üldreservist, nad haarasid kõike lennult, hakkasid kohe kaasa mängima ja said väga hästi hakkama. Kolmepäevane õppus sobis kõigile väga hästi, motivatsioon oli kõrge ja isegi need, kes tervislikel põhjustel vabastati, läksid ära kahjutundega – oleksid tahtnud korraks metsa minna.

Kaitse Kodu! 7–8/2011

Relvastatud rahvas

RÕK Pärnus. Vastab Pärnumaa maleva väljaõppeülem major LAURI LARM:

2. Milline ja miks oli Kaitseliitlaste ja üldreservi suhe reservõppekogunemisele kutsutute hulgas? 100% kaitseliitlasi, selline oli staabiülema major Marek Laanisto tahe. Reservinõuetele vastanud kaitseliitlased said kutse kaitseringkonnast. Kaitseliitlasi, kes reservisti nõuetele ei vasta, kaitseringkond kutsuda ei saa, nemad said kutse malevapealikult. Üldreservi ei läinud mitte ühtegi kutset. 3. Millise eesmärgi õppekogunemisele püstitasite? Vastavalt Kaitseliidu Koolis kokku pandud õppekavale ja ülema tahtele. Meie RÕKi eripära oli see, et kokkuharjutamise faasi ei olnud, see tuleb tagantjärele suurõppusel „Orkaan“.

2 X PÄRNUMAA MALEV

1. Milline oli osalusprotsent? 65%.

4. Kas eesmärk õnnestus saavutada? Absoluutselt, ma arvan, et hindele 3+ kuni 4–. Üle nelja ei saa hinnet panna sellepärast, et väga palju oli selliseid mehi, kes tuli oma relva ja varustusega alles tuttavaks teha. 5. Mis oli teie arvates selle RÕKi õppetund? Taas tuletas ennast meelde eesmärgi sõnastamise peen kunst. See pidi vastama nii Kaitseliidu Kooli õppekavale kui ka ülema tahtele. Siin oli võimalik areneda.

RÕK Jõgeval. Vastab Jõgeva maleva väljaõppeülem leitnant KALLE KALME:

3 X JÕGEVA MALEV

1. Milline oli osalusprotsent? 53%. 2. Milline ja miks oli Kaitseliitlaste ja üldreservi suhe reservõppekogunemisele kutsutute hulgas? Veidi alla poole oli üldreservist. Põhjus on väga lihtne: meie poolt on sisekaitsekompaniisse paigutatud väga palju vanemaid mehi ja neid, kes reservisti nõuetele ei vasta. Kaitseringkond asendab need mehed siis ametlikus struktuuris üldreserviga. 3. Millise eesmärgi õppekogunemisele püstitasite? Võtsime teadlikult madalamad eesmärgid, sest kolme päevaga palju ära ei tee, õppe läbiviimiseks oli sisuliselt ainult üks ööpäev. Võtsime eesmärgiks kompanii isikkoosseisu esmaste oskuste andmise ja juhtidele spetsiiﬁlise sisekaitse juhiõppe andmise. 4. Kas eesmärk õnnestus saavutada? Jah, need pisendatud eesmärgid, mis me endale püstitasime, õnnestus ka täita. 5. Mis oli teie arvates selle RÕKi õppetund? Positiivse üllatuse tegid üldreservi mehed – need olid väga meeldivad inimesed, kellega oli väga hea õpet läbi viia ja kellega ei olnud mitte mingeid probleeme, ei alkoholi, distsipliini ega muuga. See oli kõige positiivsem üllatus. Kaitse Kodu! 7–8/2011

Para bellum

KAITSELIIT

Paraadrivi: kas üksusepõhine formatsioon või konkreetse ülesande täitmiseks loodud sihtjõud?

Kaitseliidust strateegiliselt Kaitseliit peab libarollidest loobuma ja jääma iseendaks Kaitse Kodu! tänavuses kolmandas numbris kirjutas Tallinna maleva asutajaliige Raivo Tamm Kaitseliidust kui eestlaste tuumaheidutusest ja esitas endapoolse strateegilis-operatsioonilistaktikalise tulevärgiga kaunistatud visiooni meie organisatsiooni minevikust, olevikust ja tulevikust.1 ERIK REINHOLD, reservkapten

agu autor märkis, oli kirjutise eesmärgiks ergutada mõttevahetust Kaitseliidu strateegilise arengu suundade üle. Eesmärk on kahtlemata üllas. Mõelgem siis üheskoos Kaitseliidust strateegiliselt.

Maailm on elamiseks ohtlik paik Oma ohuanalüüsis keskendub Raivo Tamm endise Nõukogude Liidu äärealadel vinduvatele nn külmutatud konﬂiktidele. Olgu jutt Tšetšeeniast, Mägi-Karabahhist, Transnistriast või Abhaasiast, tuleb tõdeda, et teatud sarnane muster on nende konﬂiktide vaatlemisel tuvastatav. Kas ka Baltikumi ja Eesti panemine samasse patta, nii nagu Tamm seda teeb, on faktiliselt põhjendatav, on juba iseküsimus. Kindlasti oli sarnase 1

konﬂiktikolde tekitamise püüe Eestisse meie taasiseseisvumise murrangulistel algaastatel tajutav. Ida-Virumaale etnilisel pinnal autonoomse poliitilise enklaavi moodustamise kavad olid selgelt nähtavad, kuid erinevatel põhjustel need ei realiseerunud. Mälestuse ja ohumärgina nendest aegadest leiame me veel tänagi kehtivast erakorralise seisukorra seadusest (EKSS) viite Eesti Vabariigi mõne piirkonna vägivaldsele isoleerimisele kui ühele Eesti põhiseaduslikku korda ohustavale stsenaariumile (EKSS § 3 p 5). Loomulikult on Tamme poolt vaadeldavad ohumärgid, nagu venekeelsete isikute arusaamatu sihiga relvastumine ja sotsiaalsete võrgustike kontrollimatu avarusega suhtluskeskkondade potentsiaal olla ära kasutatud Eesti-vastaste rünnete korraldamisel, muret tekitavad. Samas ei saa ignoreerida tõsiasja, et faktiliselt ei ole sedalaadi ohud viimasel 15 aastal mitte mingil tõsiseltvõetaval moel ilmnenud. Sellise võimsa propagandasümboli nagu pronkssõduri teisaldamise poliitiline ekspluateerimine piirdus faktiliselt tänavarahutustega, mille mastaap oli meile küll enneolematu, kuid laiemas plaanis marginaalne. Olukorraga tuldi toime ilma erakorralist seisukorda välja kuulutamata, mis vähemalt formaalselt tähendab ju seda, et valitsus ei pidanud neid sündmusi ohuks Eesti põhiseaduslikule korrale.

Raivo Tamm. Kaitseliit kui eestlaste tuumaheidutus. Kaitse Kodu! 3/2011, lk 22–31.

Kaitse Kodu! 7–8/2011

Uued tegelased ohupildil Kui tänase päeva eriilmelisi ohtusid saab üldse mingi ühe nimetaja alla kokku viia, on selleks nimetajaks äraarvamatus. Suurele julgeoleku malelauale on pärast külma sõja lõppu ilmunud palju uusi ﬁguure, vanad mängureeglid ei kehti ja juurde on joonistatud ka uusi ruute. Need, kes püüavad ühel lauanurgal omaette ikka veel vana head lipugambiiti toksida, jäävad kaotajaks, tihti ilma seda ise märkamatagi. Püüd mahutada Eesti ohupilt Vene äärealade külmutatud konﬂiktide konteksti ja hakata sealt järeldama võimalikke stsenaariume, on liiga ühekülgne ja strateegilise mõtte seisukohalt arengut pärssiv. Mitte, et neid ohte tuleks ignoreerida – vastupidi, mõelda võiks avaramalt. Näiteks on majandusanalüütik Hardo Pajula korduvalt viidanud sellele, et Euroopa heaoluriikides viimastel aastakümnetel valitsenud sotsiaalne, religioosne ja etniline kodurahu on suuresti puhta maksu- ja laenuraha eest ostetud ning majandusolude drastilise halvenemise korral võivad aastasadadevanused haavad ootamatult taas lahti käriseda. Kindlustunne, et meie selja taga seisab stabiilne, igirahulik, jõukas ja meie suhtes alati positiivselt meelestatud Euroopa, võib halbade asjaolude kokkulangemisel osutuda illusiooniks. Peame tõdema, et me ei ole astunud 1980. aasta NATOsse ega sattunud õnnekombel lihtsalt „õigele poole raudset eesriiet“, kuhu oleme arvanud end läbi kogu okupatsiooniaja kuuluvat. Me oleme Kaitse Kodu! 7–8/2011

tänase, hoopis teistsuguse kaitsealliansi liikmed ja see allianss tegutseb hoopis teistsugusel julgeolekumaastikul, kui seda oli bipolaarne vastasseis Teise maailmasõja järgses maailmas. Olles Lääne julgeolekustruktuuri osa, ei jaga me mitte ainult ühist jõukust ja julgeolekut, vaid ka ühiseid ohte. Lootus, et külm ilm ja viletsad transpordiühendused meid nende eest kaitsevad, ei pruugi täituda. Ohupildile on ilmunud uuelaadsed tegelased, mitteriiklikud, paramilitaarsed, religioosse, poliitilise või majandusliku taustaga grupeeringud. Martin van Creveld märgib, et valdavas enamikus viimase 20 aasta sõjalistes konfliktides on ainult üheks sõdivaks pooleks riik. Teisel pool tegutseb mingi teistlaadi moodustis. Riigid on selliste moodustiste vastu sõtta astudes raskuste ees, sest nende sõjandusfilosoofia, strateegia ja taktika on rajatud riikide ja armeede, mitte organisatsioonide, võrgustike, liikumiste jms vastu võitlemisele. Kõik on erinev alates taktikalistest ja tehnilistest nüanssidest lõpetades sellega, kuidas määratleda sellise sõja strateegilisi eesmärke või seda, kas, millisel hetkel ja kuidas selgub üldse sellise sõja võitja.

Para bellum

Kas Eesti põhiseaduslikku korda ohustavad või poliitilist situatsiooni radikaalselt muutvad vägivaldsed aktsioonid olid kusagil kellegi poolt kavandatud või ei, jääb lõpuks ikka spekulatsioonide objektiks. Fakt on see, et isegi kui need olid kavandatud, ei suudetud olemasolevates tingimustes neid kavasid ellu viia. llianss tegutJutte Eestis eksisteerivast hambuni relvastatud ja koheseb hoopis ses aktiveerumisvalmiduses teistsugusel olevast viiendast kolonnist, mis ainult ootab soodsat julgeolekumaastikul, hetke meile kõrri kargami- kui seda oli bipolaaseks, räägiti aastaid enne nn rne vastasseis Teise pronksiööd. Siiski ei näinud maailmasõja järgses me reaalselt kedagi ega midagi maailmas. sellesarnast tegutsemas, kui hetk selleks oleks kõigi teoreetiliste parameetrite järgi olnud just õige. Siit võib teha muidugi eriilmelisi järeldusi: kas meie endi poolt seinale joonistatud tont on saanud liiga suur ja kole või on meie silme all toimetav salajane vaenuvägi hoopis erakordselt pikalt ja kavalalt omi samme ette plaaniv ja peatselt saabuvaks veel õigemaks hetkeks jõudu koguv? Õige vastus on: me ei tea.

Kuid palju ohtusid lähtub ka meist endist. Meie jätkuv linnastumine, võrgustumine, individualiseerumine, spetsialiseerumine ja üleilmastumine muudavad koos vabaduste ja mugavustega meie elu ka ohtlikumaks.

„Mina“ või „meie“? Meie sõltuvus taristu, tehnovõrkude, sideühenduste ja pideva varustusvoo olemasolust kasvab iga päevaga. Unelmates võime taristusõltlastest linlased häda korral evakueerida toekatesse maapiirkondadesse, puudega köetavatesse ja õlilampidega i saa ignoreevalgustatud mõnusatesse rida tõsiasja, Eesti taredesse, kuid vaadates et faktiliselt ei otsa rahvastikugeograaﬁlistele reaalsustele, avastame, et ole sedalaadi ohud maal ei ela enam suurt kedagi viimasel 15 aastal ja ligi 70% linnarahvast on mitte mingil tõsi30% maainimestel üsna seltvõetaval moel keeruline enda juurde vastu võtta. (Eesti elanikkonnast ilmnenud. elab 69% linnades. Estonica. org)

Nii haridus- ja tööelus kui ka avalike ja äriorganisatsioonide arengus saame ikka enam ja enam spetsialistideks. Spetsialist on uhke olla, kuid medalil on ka teine külg. Mida rohkem spetsiaalsust, seda vähem universaalsust, st protsessi, kus üha rohkem inimesi ja organisatsioone oskavad teha üha vähem erinevaid asju, kuigi tõsi, seda vähest tehakse hästi. Ohuks kujuneb selline areng siis, kui ühiskonna tavapärane tööjaotus mingi kriisi poolt segamini paisatakse ning ootamatult ja lühi21

Para bellum

kese aja jooksul tuleb paljudel olla valmis tegema midagi, mida nad pole õppinud. Möönan, et tänases Eestis ei ole seesugune spetsialiseerumine veel akuutse ohuna käsitletav, kuid trend on olemas ja selle koosmõjus heaoluühiskonnaga kaasas käiva teise nuhtluse, õpitud abitusega, võib üsna kiiresti ilmneda vägagi murettekitavaid arenguid. Meie emotsionaalne ja asine suhe oma riigiga muutub üha kaudsemaks. Riigid kui sellised muutuvad nõrgemaks kogu moodsas maailmas, delegeerides oma väljakujunenud võimu, privileege ja monopole üha enam nii eraisikutele kui ka kõikvõimalikele riikideülestele, riikidevahelistele ja mitteriiklikele institutsioonidele. Nii identiﬁtseerib ka iga indiviid end üha enam kellegi muu kui oma riigi kodanikuna ja mina muutub ikka olulisemaks kui meie. Me võime ju väita, et riigikaitse võrdub lõpuks ikka enesekaitsega, kuid üksikisiku tasandil ei pruugi enesekaitse enam riigikaitsega samastuda. Need on aga asjaolud, mis panevad muretsema meie psühholoogilise haavatavuse, kaitsetahte ja võitlusmotivatsiooni pärast. Niisiis iseloomustab strateegia tasandilt vaadatuna Eesti julgeolekuriskide arengut kaks meie seisukohalt vääramatult liikuvat trendi: julgeolekuohtude mitmekesistumine (sh väljumine „Vene

Kuidas mõelda strateegiliselt? Raivo Tammega saab kindlasti nõustuda selles, et Kaitseliidu sobitamine Eesti sõjalise kaitse mudelisse on selle eri arenguetappidel olnud vastuoluline, põhjustanud segadust ja lõpuks röövinud ka rahulikuks arenguks hädavajalikku aega ja ressursse. Muidugi on köitev mõte, et kolme-nelja selge strateegilise eesmärgi sõnastamise ja nende järgimises kokkuleppimise kaudu ongi võimalik saavutada pikaajaline, stabiilne ja sihikindel areng. Strateegilisi eesmärke saab jagada osaeesmärkideks, neid omakorda konkreetseteks programmideks ja meetmeteks. Selline lineaarne ja, ma ütleksin, mehhanistlik lähenemine on lihtne ja esmapilgul ka otstarbekas. Samas julgeksin väita, et just niisugune mõtteviis ja käitumine on Eesti riigikaitse planeerijatele ja otsustajatele alati omane olnud ja just sellist mõtteviisi rakendades oleme me jõudnud olukorda, kus taas kord sooviksime sellesama protsessiga – nüüd siis muidugi õigesti! – otsast pihta hakata. Meie tehnokraatliku plaanimisideoloogia probleemiks näib olevat vajadus lähtuda ammendavatest loeteludest ja lihtsatest seostest süsteemi elementide vahel, olgu jutt siis ohtudest, üles-

SXC

Taani mänguasjameistrid on materialiseerinud kujutluse ühetaolistest elementidest, mille tarvilikul viisil ühendamine viib kõige erinevamate tulemusteni

ohu“ ainuvõimalikkuse paradigmast) ja ühiskonna haavatavuse kasv.

Kaitse Kodu! 7–8/2011

Endine kaitseminister Jaak Aaviksoo sõnastas ühes oma sõnavõtus teravamõtteliselt Eesti riigikaitse kaks keskset küsimust, mis on kodanikele kõige olulisemad. Kas me peame vastu? Kas meile tullakse appi? Mõlemale küsimusele on ratsionaalselt võimatu üheselt vastata, sest nad sisaldavad endas määramatu hulga edasisi küsimusi. Enamgi veel, osalt peamegi tunnistama, et me ei saa toetuda teadmistele, vaid intuitsioonile, emotsioonile ja uskumisele. Aga need küsimused ei kao kuhugi ja vastused, mis meie inimeste peades nendele küsimustele antakse, kujunevad lõpuks võimaliku sõja käiku määravaks, sest just niisugused mõtted mõjutavad meie kodanike otsustuskäitumist kriitilisel hetkel. Seda kusjuures sõltumata sellest, millistesse lahtritesse on õndsal rahuajal avaliku arvamuse uuringusse linnukesi joonistatud. Tänane maailm oma kiireneva arengu- ja muutustedünaamikaga ei anna meile enam võimalust toredate Schlieﬀeni-aegses stiilis kindralstaabiplaanide sepistamiseks. Vastust ohtude mitmekesistumisele tuleb otsida universaalsuses ja paindlikkuses, mitte ettekonstruitud peente ja põhjalike plaanide realiseerumise lootuses. Vastust ühiskonna haavatavuse kasvule tuleb otsida vaadeldavate ja prognoositavate sotsiaalsete protsessidega arvestamises ja võimaluste loomises nende ärakasutamiseks, mitte vihaselt vastuvoolu ujumises. Kui lisame pildile veel veendumuse, et ka sõjalise riigikaitse ainus kaugem eesmärk on eesti rahva, keele ja kultuuri säilitamine, ja arusaama, et taktikaline või operatsiooniline edu on väärtuslikud ainult siis, kui need on eduks pööratavad ka strateegia ja julgeolekupoliitika tasandil, saamegi kokku Eesti tänapäeva sobiliku strateegilise mõtlemise raamistiku. Meie osalus üleilmses julgeolekumehhanismis peab samuti nendesse raamidesse mahtuma, ja mahubki.

Kaitseliidu rollist rahvuslikus riigikaitses Meie vabatahtlik riigikaitseorganisatsioon ei ole sündinud tehnokraatliku, ratsionaalselt plaanitud otsuse tulemusena. See on rahva poolt omaalgatuse korras taasloodud kodanikeühendus, mida Kaitse Kodu! 7–8/2011

riigikaitse kujundajad on koos kõigi oma tahkudega pidanud loodavasse, ülesehitatavasse riigikaitsearhitektuuri sobitama. Väidan, et Kaitseliidu kasvuraskuste ja arenguliste tagasilöökide keskmes on Kaitseliidu ja riigi vahelise usalduse küsimus. Riik ei ole midagi abstraktset – riik käitub nii nagu tema kodanikud, sealhulgas poliitikud ja ametnikud. Viimased on just need, kellele tavakodanik mõtleb, kui ta ütleb midagi riigi heaks või veaks olevat.

Para bellum

annetest, võimetest või ressurssidest. Asju peab saama kirjeldada kaheteljelises tabelis! Ja asju, mida kaheteljelises tabelis väljendada ei saa, tuleb ignoreerida, sest need ei allu analüüsile, neil pole arvulist väärtust või nende mõistmisel hakkab teadmine segunema uskumisega. Mehhanistlik organisatsioonikäsitlus on tänaseks juba head 150 aastat vana ja kujunenud klassikaliseks, paljudele ainuvõimalikuks viisiks organisatsioone näha. Samas on viimase 50 aasta arengud organisatsiooniteooriates lähtunud just sellise lähenemise puuduste tajumisest, pöörates erilist tähelepanu sealt tulenevale paindumatusele ja inimestega seotud aspektide eiramisele.

Avalikus retoorikas jagub meil igi 70% linKaitseliidu aadressil vaid kiinarahvast on dusõnu. Samas oleme seadusi 30% maainikirjutades defensiivsed, püüdes riiki kaitseliitlaste eest kaitsta. mestel üsna keeMiks nad tulevad vabatahtlikult? ruline enda juurde Kas peamine motiiv on riigi raha vastu võtta. eest kvaliteetselt ja seikluslikult vaba aega sisustada? Oma hobisid harrastada? Ja milleks neile veel relvad – kas see pole mitte ohtlik? Aga kas nad ikka tulevad kohale ja täidavad käsku, kui pole võimalust käsu mittetäitmist kriminaalkorras karistada? Kas on kindel, et nad ei tule kohale, kui pole kästud? Kas nad ei varasta hinnalist varustust kohe laiali? Kas kõik on ikka piisavalt dokumenteeritud, planeeritud, atesteeritud, protokollitud ja kontrollitud? Selliseid küsimusi ei esitata täna avalikult ja kõva häälega, kuid vastused neile on tihti kirjutatud seadustesse, määrustesse ja käskkirjadesse.

See on ilmselt üks osa Eesti kodanikuühiskonna kujunemisest ja võitlusest postsovetliku mentaalse pärandiga. Nii nagu paljudel kodanikel on keeruline loobuda riigilt enda elu ärakorraldamise nõudmisest, on poliitikul või ametnikul tihti võõristav leppida sellega, et paljud kodanikud soovivad ise korraldada nii iseenda kui ühiskonna elu, muu hulgas ka riigikaitset, ja et seda võib ja peab neile usaldama. Nii olemegi olukorras, kus poliitiline retoorika marsib ühes ja igapäevaelu reaalsus mõnevõrra teises suunas. Muidugi on Kaitseliit saanud aegade jooksul ikka rohkem ressursse ja tähelepanu, konkreetsete võimete arendus, juhtide ja spetsialistide väljaõpe ning raudkappidesse peidetud sõjaplaanide paksus on selges kasvutrendis. Aga missuguse hinnaga? Neljatunnise harjutuse korraldamiseks teeme 14 tundi paberitööd. Täna sündinud idee realiseerime ülejärgmisel aastal, sest plaanimisrütm on jäik ja kõik juba paigas. Hallipäisele või piimahabemes kaitseliitlasele vaatame otsa hindava pilguga: ei tea, kuidas ta, selline kahtlane, kaitseringkonna staabi tähtsatesse plaanidesse sobib? Kaitseliidu roll riigikaitses on sõnastatud mitmes dokumendis ja mitmel moel. Seadusandja räägib 23

Para bellum

Kaitseliidu ülesandest suurendada rahva valmisolekut Eesti riigi kaitseks. Mitte iseenda, kaitseväe või politsei ja tuletõrje, vaid rahva. See kipub igapäevasaginas tihti meelest minema, et Kaitseliit ei ole mitte pelk armee komplekteerimise abimootor, nagu seda paraku kaitseväes sageli tajutakse, vaid Eesti põhjamaise kaitsekultuuri pärisosa. Rahvast ja riigikaitset siduv ühenduslüli.

Määratlematusele vastatakse paindlikkusega Kaitseliidus oleme ise sõnastanud oma organisatsiooni missiooniks organiseeritud jõu kohaloleku tagamise kogu riigi territooriumil, igasuguse kriisi, sealhulgas sõja korral. Nii on mitmeotstarbelisus, universaalsus ja paindlikkus kinnitatud meie organisatsiooni arengu sihiks juba 2003. aastal. (Kaitseliidu arengukava perioodiks 2003–2008) Väidan, et püüd suruda Kaitseliitu strateegia tasandil mingitesse kitsamatesse ja konkreetsematesse raamidesse, on eelkirjeldatud asjaolusid arvestades ebamõistlik. Raivo Tamm viitab küll kiiduväärselt vajadusele arendada Kaitseliitu mitmekülgselt ja räägib isegi „piiratud kontrollimatusest“ kui ühest olulisest edufaktorist. Samas viib järgnev käsitlus meid ikka kitsapiiriliste ja ühesuunaliste operatsioonitasandi struktuuripõhiste lahenduste suunas. Soovitused keskenduda tegevustele enne tegeliku sõjategevuse algust või isegi enne ilmselgete ohumärkide teket ning samas mittekonventsionaalsele võitlusviisile ja sissisõjale vastase poolt hõivatud territooriumil, annavad justkui selge suuna, kuhu oleks õige liikuda. Võiksime ju sealt edasi minna ja küsida, kas ja kuidas toimetame siis madala intensiivsusega konﬂiktis, meie vastu peetavas sissisõjas, taristusõjas, maavägede kaasamiseta õhusõjas, loodus-, tehno- või sotsiaalkatastrooﬁ tingimustes jne. Ammendavat loetelu ei ole, seega peaksime hoiduma sellise ammendava loetelu loomisest ka ülesannete, struktuuride ja väljaõppe-eesmärkide sõnastamisel. Kuid see pole lihtne. Mõttearenduse kokkuvõttele lähenemiseks piisab vast tõdemusest, et meil on täna Eestis olemas vabatahtlik riigikaitseorganisatsioon, millel on olemas tugev potentsiaal reageerida kiiresti, paindlikult, mitmeotstarbeliselt ja tõhusalt. Seda potentsiaali on tarvis alal hoida, sellega seotud inimesi tuleb õppida usaldama ja organisatsiooni peame püüdma arendada nii, et tema tugevused ei muutuks tema nõrkusteks.

Üksusepõhisuselt sihtjõupõhisusele Selleks, et jõuda teoreetilisest heietusest praktiliste soovitusteni, maksaks tähelepanelikult vaadelda meie modus operendi’t nii, nagu see reaalsete operatsioonide läbiviimisel on rakendunud. 24

Minu isiklikud kogemused Pärnu 2005. aasta jaanuaritormi päästeoperatsiooni juhtimisel näitasid, et kiiresti eskaleeruvas kriisis suudame me väga tõhusalt konstrueerida ad hoc ajutisi, konkreetsele ülesandele suunitletud struktuuri- ja juhtimislahendeid. Me koostame konkreetselt kättesaadavatest (mitte kavandatavatest või imaginaarsetest) ressurssidest kiiresti just sellised allüksused ja üksused, nagu olukord nõuab. Rahuajal paikajoonistatud struktuurilahendid tuleb kohe kõrvale heita, sest esiteks ei vasta need tihti reaalse olukorra nõuetele ja teiseks pole nende realiseerimiseks lihtsalt aega. Samalaadseid kogemusi saadi ka 2007. aasta aprillisündmuste ajal, samuti teiste, väiksemamastaabiliste operatsioonide läbiviimisel.

salt peamegi tunnistama, et me ei saa toetuda teadmistele, vaid intuitsioonile, emotsioonile ja uskumisele.

Sellise toimeviisi edukuse esmasteks eeldusteks on kaitseliitlaste organiseerumisvõime, distsiplineeritus, motiveeritus ja sõjalised baasoskused. Teine oluline eeldus on kõigi tasandite juhtide võime avatult mõelda, kujunenud olukorraga kiiresti kohaneda ning sõjalise juhtimise võtteid tehniliselt vallata ja rakendada.

Üksusepõhine lähenemine on administratiivselt tõhus rahuaegsete väljaõppeprotsesside kavandamiseks ja juhtimiseks. Samas tuleb tõdeda, et rakenduslikust aspektist, võimalike ülesannete ammendava loetelu puudumist arvestades, kujuneb tervet organisatsiooni ülalt alla hõlmav ja selgepiirilisele ülesannete loetelule rajanev ning vastavat spetsialiseerumist toetav hierarhiline struktuur pigem reageerimis- ja teovõimet pärssivaks kui soodustavaks mehhanismiks. Tänapäeva nõuetele vastavat Kaitseliitu võiksime endale pigem ette kujutada kui suurt karbitäit legoklotse, mis on eri suuruse ja kujuga, kuid samas disainitud nii, et neid on võimalik eri viisidel üksteisega ühendada. Nii saame eriilmelistest klotsidest vajadusel koostada just selliseid kujundeid, nagu olukord meilt nõuab – täna tuletõrjeauto ja homme tanki. Nii koosnekski Kaitseliit teatud hulgast eri suuruse ja võimetega võimeosistest, mis ei pruugi olla suuremad kui rühmad. Meie „legoklotside“ valikus peaksid olema nii lahingu-, lahingutoetuse kui teenindustoetuse osised. Selles kontekstis on õige koht rääkida ka mittekonventsionaalse võitlusviisi kasutamiseks tarvilike oskuste ja varustuse arendamisest, mis kahtlemata on üks punkt võimalike ülesannete pikas reas. Aga väita, et see oleks mingil moel eelistatum või isegi peamine tervest reast muudest valdkondadest, näib strateegilise üldpildi võtmes ebamõistlik. Kaitse Kodu! 7–8/2011

Kaitseliit on formaalsuste kiuste jäänud iseendaks Nagu öeldud, võib üksusepõhist organisatsiooni jätkuvalt alal hoida, kuid sellel on mõtet ainult siis, kui suudame mõelda ka sammu edasi ehk kuidas üksusepõhises ettevalmistusüsteemis loodud võimed modulaarsete sihtjõududena täpselt õigel ajal, kohas ja viisil võitlusse paisatakse. Väljaõppesüsteemi ei ole tarvis lisada lehekülgede kaupa teemakirjeldusi, mida kõike me veel võiksime õppida ja osata, vaid juurida süsteemist välja arutu bürokraatia ja ülejuhtimine, andes organisatsioonile paindlikkust ja kohanemisvõimet avali silmi maailmas ringi vaadates kiiresti uusi võitlusviise, tehnikaid ja muid oskusi omandada. Kõige selle juures ei tohi hetkekski unustada Kaitseliidu peamist olemust – see on kodanikeühendus, millega inimesed liituvad vabatahtlikult, et seekaudu realiseerida neile elus olulisi eesmärke. Üksuste sisemine side, isamaalisus, vabatahtlikkus, kogukonna- ja perekesksus, omaalgatus ja enesearendamine on väärtused, mille eest hoolitsemise unarusse jätmine nurjab igasugused kõrgelennulised strateegiad.

Para bellum

nende libarollide täitmine minu hinnangul veel otsustaval määral murendanud Kaitseliidu sisemist toimekindlust. Niisiis võib ainult kunstlike segavate faktorite kõrvaldamise teel anda Kaitseliidule arenguimpulsi, mille varal iisiis võib edenetakse aastaid.

ainult kunstlike segavate faktorite kõrvaldamise teel anda Kaitseliidule arenguimpulsi, mille varal edenetakse aastaid.

Kaitseminister Mart Laar väljendas ühes oma hiljutises sõnavõtus muret, et Eesti laiapõhjalises riigikaitses näib Kaitseliit olevat vastus liiga paljudele küsimustele. Jagan seda muret, kuid samas ei jaga ma ministri optimismi, et seda olukorda õnnestub otsustaval määral muuta. Väikese ja vaese riigi valik ei ole paraku spetsialiseerumine ja lihtsate, selgepiiriliste ülesannete jagamine selleks parima ettevalmistuse saanud inimestele. Meil tuleb lihtsalt õppida meid ümbritseva ebamugava reaalsusega elama. Selleks on tarvis nii analüütilist ja külma mõistust kui ka palavaid emotsioone, usku ja usaldust. Kaitseliidu organisatsiooni tajumine pelga tehnilise masinavärgina, mille juhtimiseks piisab kindlapiiriliste tehniliste protsesside kirjeldamisest, on tänaseks selgelt ajale jalgu jäänud ja me vajame edasiseks arenguks muutust mõtteviisis. Toolide ümbertõstmisest tubades ja rahasummade liigutamisest eelarveridade vahel üksi enam ei piisa. Tihti kulub õppusega seotud paberitööle rohkem aega ja energiat kui õppusele endale

SXC

Peame deﬁneerima sõjalised ja muud baasoskused ja varustuse, mida on tarvis iga konkreetse võimeosise loomiseks ja alalhoidmiseks. Samas õpetame oma kõigi tasandite juhte nii selliseid osiseid looma ja arendama kui ka nendest ülesandepõhiseid sihtjõude koostama ja neid juhtima. Need sihtjõud võivad olla jao-, rühma-, kompanii- või pataljonisuurused, valmis rakendamiseks Kaitseliidu, kaitseväe või siseministeeriumi üldjuhtimise all.

Mis kõige huvitavam: eespool kirjeldatud organisatsioonilahendi loomine ja rakendamine ei ole väga keerukas ja aeganõudev protsess, sest oma sügaval sisimas, reaalsetes ohuolukordades tegutsedes ja igapäevast vabatahtlikku riigikaitsetööd tehes ongi Kaitseliit just niisugune. Seda vaatamata korduvatele ja visadele katsetele teda millekski muuks transformeerida, struktureerida ja administreerida. Sund võtta regulaararmee reservüksusele sarnane kuju, sobituda vabatahtlikkuse põhimõtetega risti vastukäivalt üldise kaitsekohustuse realiseerimise aparaadi rolli ja püüdlik formaliseerumine kõiges ja kõikjal on meile peale surutud libarollid, millest loobumine tuleks kasuks nii Kaitseliidule kui kogu Eesti riigikaitsele. Tänaseks ei ole Kaitse Kodu! 7–8/2011

2 X VELLO JASKA

Persoon

Viru maleva pealik kapten Luhaväli: Teenistuskohuseid tuleb täita nii, et poleks häbi peeglisse vaadata 1. septembril asus Kaitseliidu Viru maleva pealiku täitma, vaid tuleb välja siis, kui eesmärk selge ja ametisse endine Valgamaa maleva pealik kapten tegevus motiveeritud. Rein Luhaväli. KRISTEL KITSING Viru maleva teavituspealik

apten Rein Luhaväli on varem teeninud Viru üksik-jalaväepataljonis erinevatel ametikohtadel, suurtükiväegrupi ülemana ja maaväe staabis vanemstaabiohvitserina. Aastal 2004 asus ta teenima Kaitseliidu Järva maleva vaneminstruktorina ning 2005. aastal Valgamaa maleva pealikuna.

alju lihtsam on inimestega tegevustes ja toetustes kokku leppida, kui eelnevalt on võimalik nägu ja nimi kokku panna.

Millal ja kuidas sattusite Kaitseliitu? Viru üksik-jalaväepataljonis teenides astusin 1997. aastal Kaitseliidu liikmeks eesmärgiga muuta paremaks ja lihtsamaks kaitseväe ja Kaitseliidu koostöö. Palju lihtsam on inimestega tegevustes ja toetustes kokku leppida, kui eelnevalt on võimalik nägu ja nimi kokku panna ning asjad telefoni teel selgeks rääkida ja saata seejärel ametlik kiri.

Miks teenistus Kaitseliidus? Ei tea – võib-olla olemasolevate võimaluste ammendumine ja uute otsing. Omaette ülesanne oli juba see, et tuli teha samu asju mida kaitseväes, aga kordades väiksema eelarve ja inimressursiga, ning tegelda isikkoosseisuga, kes ei ole kogu ööpäeva kasarmus valmis vastuvaidlematult ülema käsku 26

Olete olnud tegevteenistuses üsna pikalt. Mis on see, mis hoiab kinni ja motiveerib? Jaanuaris 2012 saab 19 aastat – see teeb peaaegu pool minu teadlikust elust ning kogu pere loomise ja laste kasvatamise aja ehk siis parimad aastad. Kinni hoiab teatud rutiin ja teadmine õige asja tegemisest. Rutiin on kuuluda vormikandjate hulka, suhelda kamraadidega, saades abi ja toetades jõudumööda teisi. Õige asja mõtte saab kätte kaitseväelase ja kaitseliitlase truudustõotusest. Kuidas hindate Kaitseliidu arengut seniajani? Areng on ilmne, kuid tundub, et tegelik arusaam Kaitseliidu kohast ja mõttest ühiskonnas on jõudnud kohale alles viimaste aastate jooksul. Ise saanuks rohkem panustades asjasse põhjalikumalt süveneda ning endale ja teistele organisatsiooni mõtet selgitada: teha iga päev tööd ja näha vaeva. Milline on teie enda roll selles arengus? Teha oma tööd nii, et ei oleks piinlik inimestele silma vaadata. Minule on oluline staabi ja allüksuste koostöö ehk ühise eesmärgi leidmine ja jõupingutuste seadmine mis iganes ülesannetes: sõjaline väljaõpe, kriisireguleerimine, ajaloo väärtustamine, noorte juhendamine. Tähtis on ka koostöö kogukonnaga: omavalitsused, kodanikuühendused, asutused ja ettevõtted. Selleks, et luua eeldused määratud ülesannete täitmiseks ning tekitada suurem pilt ja omavahelised seosed. Kaitse Kodu! 7–8/2011

Julgen väita, et Eesti kaitseliitlane on palju karmim sõdur kui britt ning on võimeline ilma varustuseta tegema asju, mida Briti mehed ei suuda. Kunagi ütles ka Viru maleva eelmine pealik kapten Rudolf Jeeser, et igal kaitseliitlasel peab olema oma relv, vorm ja sõjaaja ametikoht. Milline on teie arvamus ja millega üritate malevas vabatahtlike motivatsiooni kõrgel hoida? Ma ei tea täpselt, milleks on võimelised Briti mehed, aga mulle tundub, et sõdida nad oskavad. Mis aga puudutab üleelamist ja hakkamasaamist, siis siin on vaja pigem kainet mõistust kui karmi olekut. Toetan eelmise pealiku seisukohta: igal sõduril peab olema mõistlik ja täidetav ülesanne. Vabatahtlike motivatsiooni saab ülal hoida nende enda mõtestatud tegevuse ja teadmisega, et kõik, mida mehed ja naised õpivad või teevad, tuleb kasuks neile ja kogukonnale. Ilmselt olete nõus arusaamaga, et kõik algab juhtidest. On aga olukordi, et isegi kui juhid on ametikohale määratud, ei tegutse nad alati juhtidena või on juhtimistase väga nadi. Milliseid lahendusi siin näete? On üks kulunud väljend, et kaadrid otsustavad kõik, ja nii see ongi. Peame jõudma nii kaugele, et kõik pealikud, kes on ametikohale määratud, tahavad ja oskavad teha oma tööd ning teiste asi on seda igati toetada ja luua soodsad tingimused. Lööte pealikuna kaasa maleva metsaõppustel, patrullvõistlustel, laskepäevadel jne, mis pole päris tavaline. Millest see tuleb ja miks see teie arvates hea on? See tuleb sellest, et mulle on oluline näha ja tunda, mida teeb ja mõtleb kaitseliitlane „põllu“ peal. Ja hea on see selleks, et saab vahepeal arvuti tagant ja kabinetivaikusest välja. Värske õhk ja tublid inimesed – mida siis veel vaja on?

maette ülesanne oli juba see, et tuli teha samu asju mida kaitseväes, aga kordades väiksema eelarve ja inimressursiga.

Olete öelnud, et üritate oma teenistuskohuseid täita nii hästi ja põhjalikult kui vägi ja vaim seda võimaldavad, et hiljem ei oleks piinlik peeglisse vaadata. Mis pilguga vaatate täna peeglisse? Ega see pilt iga kord ilus ole, nii et teha ja mõelda on veel rohkem kui küll. Kaitse Kodu! 7–8/2011

Mida on senine teenistus teile õpetanud? Hoia oma meeskonda ja ära jäta „haavatuid lahinguväljale“. Ning luurele mine õigete meestega. Milline on hea malevapealik? See, kes teeb oma tööd hästi, ja seda mitte enda arust, vaid kaaslaste hinnangul.

Persoon

Milline peaks teie arvates olema naiste panus riigikaitsesse? See peaks olema mitte rohkem kui lahinguteenindustoetuse tagamine. Naine kui ema ja uue elu looja ei ole minu arvates mõeldud osalema lahingukontaktis. Läbi ajaloo on mehed teinud raskemat ja ohtlikumat tööd ning naised on hoolitsenud kodukolde eest ja praktika näitab, et see jaotus töötab hästi – inimkond on alles ja areneb.

Tänavune, 2011. aasta on Euroopa Liidu vabatahtliku tegevuse aasta. Mis on teie arvates vabatahtliku tegevuse olulisimateks märksõnadeks? Mõtestatud vabatahtlikkus, millest on tulu ümbruskonnale. Millega te vabal ajal tegelete? Vaba aeg on minu pere.

Mis tunne on kodus tagasi olla? Hea tunne on ja natuke keeruline ka – tuttavaid on palju. Kui kuskil puusse panen, antakse kohe märku. Milline on Viru malev teie juhituna viie aasta pärast? Milline ettekujutus teil on ja millistele valdkondadele panete enim rõhku ja pöörate tähelepanu? Viie aasta pärast on kaks kolmandikku isikkoosseisust aktiivsed liikmed ning mehi, naisi ja noori on poole võrra juurde tulnud. Kolmandik noorkotkastest ja kodutütardest jätkavad oma tegevust täiskasvanute organisatsioonide ridades. Igas allüksuses on olemas kõikide tasemete pealikud, ülemad või noortejuhid ning rohkem tegevusi planeeritakse alt üles. Kõik see juhtub ainult siis, kui kõik see mees ja naine teeb oma tööd parimal viisil.

Valga linnapea Kalev Härk tänab kapten Rein Luhavälja tulemusliku teenistuse eest Kaitseliidu Valgamaa maleva pealikuna ja soovib talle edu Viru malevat juhtides.

Millist eeskuju annate lastele või millises vaimus neid kasvatate? Pere on kõige tähtsam, mis inimesel on. Üksteist tuleb austada ja toetada. Tööd ei tohi karta ja aus peab olema. 27

Sõjaraud

Riigikaitse tööstusliku komponendi loomine Eesti on liiga kauge tooraineallikatest ja turgudest, et siin kaitsetööstust rajada. Samas ei ole üksi riik maailmas liiga kaugel, et sealt ei sobiks Eestil osta… 1

esti riigikaitse muljetavaldav areng on saanud viimased edukad pintslitõmbed pikaajaliste arengukavade kinnitamisega. Kaitsevägi on lõpetanud ettevalmistused, mis on vajalikud mobilisatsiooni teostamiseks kriitilises olukorras. Riigikaitse on leidnud toimiva mudeli, mis tagab usutava kaitse, ja seda ka majanduslikult keerulisel ajal. On loodud võimalused liikumise alustamiseks järgmiste arengueesmärkide suunas. Peamised on kaks suunda: riigi majanduse valmisolek riigikaitselisteks ülesanneteks ja Eesti jõupingutused kaitsevõime tehnilise poole loomisel. Riigikaitse oluliseks komponendiks on majanduse ja eriti tööstuse valmidus täita riigikaitselisi

ülesandeid. Riigi oluliste majanduslike funktsioonide toimimine tuleb tagada ka võimaliku kriisi kõikidel etappidel. Poole sajandi pikkuse okupatsiooni tõttu katkes Eesti kaitsetööstuse areng ja koos sellega jäi Eesti ilma võimalustest osaleda sõjaliste võimte tehnilise poole arendamisel. Sarnaselt Eesti kaitseväelastega peab ka meie tööstus saama võrdseks partneriks kaitsetööstuse rahvusvahelisel areenil. Heidame põgusa pilgu nendele võimalikele arengusuundadele ja sellega seoses ka Eesti ettevõtete asutatud Eesti Kaitsetööstuse Liidu seisukohtadele.

Majandusmobilisatsioon NEINAR SELI, reservkapten

aja ülesanneteks kaitseministeeriumi pädevuses.2 Tegemist on meetmega majanduse ettevalmistamiseks kriisi ja sõjaaja vajadusteks. Laiapõhjalise riigikaitse mõiste ja totaalkaitse mudel on meile kõigile tuttavad.

Eesti Kaitsetööstuse Liidu juhatuse liige

Aeg majandusmobilisatsiooni ettevalmistamiseks on küps. Kaitseväe pikaajalised arengueesmärgid on paigas: „Sõjalise kaitse arengukava 2009–2018“ vastuvõtmise ja rahuaja riigikaitse seaduse muutmise seadusega 2008. aasta lõpul korrastati Eestis kaitseplaneerimise protsess ning tagati senisest suurem ühtsus NATO kaitseplaneerimisega. Kaitsevägi on lõpetanud mobilisatsioonivalmiduse ettevalmistused, mis võimaldab vajaduse tekkides mobilisatsiooni välja kuulutada ja ka läbi viia. Niisiis on sõjaliseks kaitseks mobilisatsiooni korral kaasatavate ressursside vajadused selged ja sellega loodud ka valmisolek riikliku majanduse ettevalmistamiseks sõjaaja vajaduste tagamiseks. Majanduse suutlikkust on välja selgitamas kaitseministeeriumi haldusalas tegutsev kaitseressursside amet (KRA). Selle ülesande täitmiseks on KRA sõlminud koostööleppe ka Eesti Kaitsetööstuse Liiduga (EKTL).

Vastavalt rahuaja riigikaitse seaduse 10. paragrahvi 12. punktile on ettevõtete ettevalmistamine sõja-

„Sõjalise kaitse arengukava 2009–2018“ on detailne sõjaliste võimekuste osas. Samasugust põhjalikkust vajame riigikaitse majandusliku valdkonna planeerimisel. Arendades riigikaitseks vajalikke tööstuslikke võimsusi rahuaegses majanduses, ehitame vundamenti sõjaaegsetele. Sellega tagame oluliste ettevõtete toimimise kogu konfliktiskaala ulatuses. Lisaks anname ettevõtjale ka rahuajal tegutsemiskindluse. Oluline on mõista, et riigi julgeolekule kriitiliste funktsioonide toimimine kogu konfliktiskaala ulatuses on sõltuvuses kohapealse baasi tähtsusest tarnejulgeoleku tagamisel.

esti kaitseväele on uue seadusega vormistatud selged korralduslikud alused ja uus sõjalise riigikaitse arengukava seab selged perspektiivid pikaajaliseks arenguks.

Internetiavarustest leitud anonüümse kommentaatori tähelepanek.

„[...] 12) suunab kaitsetööstuse arendamist ja korraldab sõjaajal ministeeriumi valdusse antavate ettevõtete ettevalmistamist tegutsemiseks sõjaajal; [...]“ (Rahuaja riigikaitse seadus, jõustunud 1. jaanuaril 2008. Riigi Teataja I 2007, 16, 77; https://www. riigiteataja.ee/akt/695946).

Kaitse Kodu! 7–8/2011

Majandusmobilisatsiooni ettevalmistamisel on otstarbekas siduda kriitiliste funktsioonide toimingud kriisi eri etappide korral. Ainult sundkoormiste rakendamise efektiivsusele lootmine ei pruugi anda soovitud tulemusi. Kuid soovitud tulemuse tagab rahuaegne ettevalmistus. Selleks on võimaluste väljaselgitamise ja ettevõtete personali koolitamise kõrval majanduse rakendamine riigikaitselisteks vajadusteks juba rahuajal. Näiteks võib tuua kaitseväe vajaduste tagamise toitlustamisel. Praegu jääb mulje, et kaitseväe vajadusi tagab rahuajal üks varustusmehhanism ja kriisi tingimustes rakendub teine. Sujuvam oleks lahendus, mille puhul samad ettevõtted osalevad teatava funktsiooni toimimises nii rahuajal kui ka kriisi tingimustes. Nii väldime võimalikke segadusi ülemineku korraldamisel ja kahandame ettevalmistamiseks kuluvate tööde mahtu. Lahenduseks oleks hanketingimuste täiendamine. Rahuaegse funktsiooni või teenuse toimimise tagamiseks tuleks valida ettevõtted, millel on potentsiaali riigikaitseliste vajaduste tagamiseks ka kriisi tingimustes. Siit ilmneb järgmine seos: kriitilisi funktsioone tagavail ettevõtteil peab olema tugev kohapealne toimimisbaas, kus on nii vajalikud ressursid, personal kui ka taristu. Impordile rajatud funktsioonid ei ole tõenäoliselt piisavalt teovõimelised, olgu siis ühendusteede võimaliku häirituse tõttu vastase poolt või ka seoses liitlasjõudude saabumisega kaasneva transporditaristu ülekoormusega. Lisariskiks on kriisi tingimustes strateegiliste kaupade kallinemine ja sellega kaasnev hindade tõus või

välismaise tarnija puhul ka kaupade suunamine Eesti asemel soodsamat hinda pakkuvatesse piirkondadesse. Peaksime mõtlema näiteks praegusele lahendusele laskemoona osas, mida Eesti impordib. Kas meie varustamine laskemoonaga kriisi tingimustes on tagatud, arvestades vahemaid ja piiranguid sõjalise kauba saatmisel kriisipiirkondadesse? Loetelusse võib praeguse kogemuse põhjal lisada ka strateegiliste kaupade hoolduse, remondi ja varuosadega varustamine.

Sõjaraud

Konfliktiskaala arvestamisest majandusmobilisatsioonis

Üheks takistuseks kodumaiste arnaselt Eesti lahenduste eelistamisel on kaitseväelasnimetatud kohapealsete tootega peab ka dete ja teenuste kallidust võrreldes näiteks imporditavaga. meie tööstus saama Siiski ei vasta see alati tõele, võrdseks partneriks kuigi klimaatilistest tingimus- kaitsetööstuse rahtest tulenevaid objektiivseid faktoreid ei saa eitada. Samas ei vusvahelisel areenil. saa kriisi korral eitada ka sellist määravat tegurit nagu teenuse kättesaadavus. Lisaks kindlustunne, mida pakub kodumaise ressursi olemasolu ning kodumaise tootmise kaudne mõju majandusele (maksubaasi arvestades) ja sisetarbimisele (ringlevat rahahulka silmas pidades), rääkimata töökohtade loomisega kaasnevast sotsiaalsest efektist.

Riigikaitse majanduslike aspektide mobilisatsiooniks ettevalmistamise planeerimisel peame olema sama detailsed nagu sõjaliste võimete puhul. Seda tehes tuleb arvestada seotust üldise majandusruumiga ning kaasnevat pikaajalist mõju majandusele ja ühiskonna teistele sektoritele laiemalt. EKTL on selles töös riigile aktiivne partner.

Riigikaitse ja riigi kaitsetööstus 20 aasta pärast JÜRI KÄO, Eesti Kaitsetööstuse Liidu juhatuse liige

Eesti Nokia leidmiseni on mõistlik teha palju väikseid samme õigetes valdkondades ja õiges suunas. Riigikaitse ja majandushuvide kooskõla On aeg küsida, milline on 20 aasta pärast meie riigikaitse ja selle materiaalne pool, milline on riigikaitsega seotud kaitsetööstus. Ja millised on need sammud, mida peame praegu astuma olukorra muutmiseks? Sõjalise riigikaitse esmased olulised funktsioonid on välja arendatud. Oleme tõestanud oma tõsiselt3

võetavust rahvusvahelises sõjalises koostöös. Eesti kaitseväele on uue seadusega vormistatud selged korralduslikud alused ja uus sõjalise riigikaitse arengukava seab selged perspektiivid pikaajaliseks arenguks. Samas on oluline hinnata seniseid lahendusi uute vajaduste aspektist. Üheks selliseks aspektiks on kodumaise kaitsetööstuse arendamine. Vaatleme seda lühidalt kaitseotstarbeliste hangete seisukohalt. Vajadus saavutada kiiresti arvestatav tase kõigis peamistes sõjalistes funktsioonides sundis riiki senises hankepoliitikas toetuma kiirkorras kättesaadavale, tihti ka kasutatud tehnikale ja relvastusele. Kasutatud tehnikat hangiti seepärast,3 et puudusid ressursid soetada tänapäevast kõigis

Riik ostab Hollandist 300 miljoni krooni eest soomukeid (http://uudised.err.ee/index.php?06213123).

Kaitse Kodu! 7–8/2011

Sõjaraud

KAITSEVÄGI

Kaitsetööstuse Liidu külaskäik Tapale möödunud sügisel

valdkondades korraga. Selle tagajärjel on varustus kirju, näitena võib tuua jalaväe kergerelvade olukorra: seal on kasutusel mitu eri kaliibriga relvasüsteemi.

minema küsimuse juurde, millisest allikast hangime. Teise asjaoluna äratab tähelepanu, et meie otsuseid valitseb eelarvekeskne, mitte majanduslik ega jätkusuutlik mõtlemine.5

Seniste hangetega ei ole kaasnenud hooldusbaasi loomist Eestis, rääkimata kaitsetööstuse rajamisest. Kujunenud olukord on viinud selleni, et väidetavalt suundub ligi 70% riigikaitsehangetele kulutatavast ressursist Eestist välja. Olulistes valdkondades ahvuslik kaitsõltume välismaisest ekspersetööstus tiisist ja kohapealsetest juhusaitab tootmise likest võimalustest. Seda nii arendamisega Eestis hangete kui ka varustuse kasutusaja hooldustsükli korralduse luua lisavõimalusi tööhõive tagamiseks, osas. Lisaks tekitab varustuse ja sealjuures ka endiste- teenuste paiknemine välismaal küsimusi teenuse kättesaadale kaitseväelastele. vusest kriisi korral või sõjaajal.4 Eelnevat arvestades on võimalik, et rida riigikaitsele üliolulisi funktsioone toimib kriisi või sõja tingimustes allpool vajalikku taset.

Majandusliku loogika alusel ja jätkusuutlikkusele mõeldes peaksime olulist relvastust või tehnikat hankides küsima hoopis nii: kuidas see hangitav võimekus Eestis luuakse? Kas seda tagav tehniline lahendus ehitatakse täies mahus siin, koostatakse osaliselt siin, ostetakse täies mahus sisse või on olemas mõni muu lahendus? Otsuse keskmes peaks olema riiklik mõtlemine.

Oleme oma arenguga jõudnud olukorda, kus Eestis on üheaegselt tekkinud valmisolek ja vajadus siduda kaitsealaste hangete läbiviimine tihedamalt riigi majanduspoliitiliste huvidega, tegemata seejuures järeleandmisi kvaliteedi osas. Peame siduma kaitsepoliitika ja majanduspoliitika. Hanked peavad otseste vajaduste tagamise kõrval toetama riigi majanduspoliitilisi eesmärke ja arendama pikas perspektiivis kaitsetööstusalast kompetentsi. Meile võiks olla eeskujuks teiste riikide, näiteks Iisraeli kaitsevõime muljetavaldav tehniline areng riigi loomise algaastatest tänapäevani. Oluliseks vahendiks kaitsetööstuse arendamisel on riigikaitse tagamiseks teostatavate hangete läbiviimise kord. Praegusi hankeprotsesse jälgides on torganud silma eelkõige kaks asjaolu. Üks on see, et liialt kiiresti kipume hangetealastes otsustes

Esimese sammuna peaks rajama Eestis hangitava tehnika ja materjali hooldusbaasi. See tagaks vajalike pädevuste tekkimise ja oleks aluseks edasisele arengule ning vabastaks sõltuvusest välistarnijatest. Edasisteks sammudeks võiks olla toote koosteprotsessis osalemine, komponentide tootmine oma turule tarnitavale toodetele ning tootmine ja turustamine rahvusvahelisele turule iseseisvalt või koos välispartneriga. Tootmine ei peaks hõlmama ainult Eestisse tarnitavat tehnikat ja varustust, vaid ka teisi rahvusvahelise tarnija nimekirjas olevaid tooteid. Selle lähenemise vajalikkusest ja võimalikkusest räägivad mitmed asjaolud. Esiteks, rahuaja riigikaitse seaduse § 10 nõuab, et kaitseministeeriumi alluvusse määratavad ettevõtted tuleb selleks ette valmistada. Tegemist oleks ühe meetmega majanduse ettevalmistamiseks kriisi ja sõjaaja vajadusteks. Arendades meile vajalikke tööstuslikke võimsusi rahuaegses majanduses, ehitame ka vundamendi sõjaaaja vajaduste tööstusele. Sellega tagame ettevõtete toimimise kogu konﬂiktiskaala ulatuses ja anname ettevõtjatele lisakindluse. Teiseks, riigikaitsevarustuse hooldusele kuluvad summad on märkimisväärsed. Selle raha toomine rahvuslikku majandusse aitaks olulisel määral kaasa Eesti majanduse arengule.

Kas kriisi korral meie regioonis jätkub näiteks laskemoona sissevedu Eestisse? Või toimib muutumatuna toiduainete import, kui transporditeed on tõkestatud? Kas üliolulist funktsiooni täitva tehnika remonti teostav personal on kättesaadav?

Eeskuju võib pakkuda mõnede riikide lahendus näiteks hävituslennukite ostmisel.

Kaitse Kodu! 7–8/2011

partnereid: kaitseministeerium, siseministeerium, kaitseressursside amet, Kaitseliit. Koostööpartnerite ring laieneb. Tõsine sisuline koostöö on alanud Eesti kaitseväega. EKTLi juhatuse töös osaleb kaitseväe juhataja määratud esindajana kaitseväe peastaabi logistikaosakonna (J4) ülem.

Neljandaks, meie usaldusväärne käitumine rahvusvahelise partnerina annab aluse viia koostöö kaitsepoliitilisest ja sõjalisest valdkonnast kaitsetööstusesse ja leida selleks partnereid.

Headeks koostöönäideteks on kaitseväe hooldusvajadustele lahenduste otsimine, Kirde kaitseringkonnas korraldatud infopäev ja tööalane infovahetus kaitseväe logistikakeskusega.

Viiendaks, kinnitatud kaitseväe arengukavad annavad hea orientiiri vajalike kaitsetööstusvaldkondade määramiseks.

Läinud aasta juunis osales EKTL esmakordselt rahvusvahelisel kaitsetööstusmessil Eurosatory 2010, mis korraldati Pariisis. Ühise riikliku stendiga olid Eestit esindamas 12 EKTLi kuuluvat ettevõtet. Mainimist väärib ka EKTLi ja kaitseministeeriumi koostöö kaitsetööstuse kontseptsiooni arendamiseks.

Kuuendaks on sotsiaalne aspekt. Rahvuslik kaitsetööstus aitab tootmise arendamisega Eestis luua lisavõimalusi tööhõive tagamiseks, sealjuures ka endistele kaitseväelastele. Ja seitsmes, viimane, kuid mitte vähemtähtis aspekt on see, et Eesti on pelgamata osalenud kõige tõsisemate rahvusvaheliste kohustuste täitmisel, nimetagem eelkõige Iraagi ja Afganistani operatsioone. Meie senine käitumine tõsiseltvõetava ja kohusetundliku partnerina annab aluse eeldada meiega arvestamist mitte ainult sõjaliste kohustuste täitmisel, vaid ka teistes meile olulistes valdkondades, sh majanduses.6 Kokkuvõttes toetun Albert Einsteini mõttele: „Mõõdetav ei ole alati oluline ja olulist ei osata tihti mõõta.“ See kehtib ka oma kaitsetööstuse suhtes. On raske leida mõõtühikuid selleks, et tõestada, kui tähtis on oma riigi võime valmistada tänapäevast sõjalist toodangut.

EKTL ehitamas riigikaitse ja majandustegevuse ühisosa Eesti kaitsetööstuse eesmärk on kaasata rahvusvahelist kapitali ja kaitsetööstusalast kompetentsi ning aidata selle kaudu kaasa Eesti kaitseväe varustamisele tänapäevase tehnika, relvastuse ja varustusega. Eesti riigikaitse osas laiemalt on sihiks tagada sõjalist valmisolekut toetav tehnilise pädevus ning funktsioonide täitmine ja varude kättesaadavus. Eesti Kaitsetööstuse Liit on aktiivne osaleja Eesti majanduse ja tööstuse arendamisel riigikaitse vajaduste rahuldamiseks. EKTL moodustati 2009. aastal ja see ühendab enam kui 70 Eesti ettevõtet. EKTLis esindatud tööstussektoritest on suurimad masinaehitus ja infotehnoloogia. EKTLi kuuluvad ettevõtted on tööandjateks ligi 20 000 inimesele. Meil on sõlmitud ametlikud koostöölepped peamiste riiklikku julgeolekut tagavate struktuuridega. Esmajärjekorras nimetan järgmisi olulisi 6

Sõjaraud

Kolmandaks, rahvusvahelisele kaitsetööstuse seisukohalt on Eestil aeg kasvada hankija ja ostja rollist partneriks. Meil on majanduses näiteid väga edukatest ettevõtetest, mis on teinud endale nime rahvusvahelisel turul. Miks peaksime olema vähemvõimekad kaitsetööstuses?

Kaitsetööstuse arendamise integreerimine kaitseplaneerimisse Eelmainitud suundadele lisaks on oluline teha tööd võrdse kohtlemise põhimõtete rakendamise nimel kaitsetööstuses. Võrdne kohtlemine on võimalik ainult võrdsete vahel. Eesti kaitsetööstuse puhul tähendab see, et kõigepealt tuleb meil jõuda võrdsele tasemele oma liitlaste kaitsetööstusega.

ahuaegse Me ei tohi unustada asjaolu, funktsiooni et pool sajandit okupatsiooni on põhjustanud kodumaise või teenuse sõjatööstuse mahajäämuse. toimimise tagamiseks Arvestades kaitsetööstuse tuleks valida ettevõttähtsust riigikaitsele, on pikas perspektiivis oluline kavan- ted, millel on potentdada riiklikke meetmeid täna- siaali riigikaitseliste päevase sõjapidamise nõuetele vajaduste tagamiseks vastavale tasemele jõudmiseks. ka kriisi tingimustes. Üheks selliseks vahendiks on pikaajalise kaitseplaneerimise sidumine kaitsetööstuse arendamise meetmetega. Kuigi kaitsetööstuse arendamine on seadusandlusega sätestatult üks riigikaitselistest ülesannetest, puudub praeguses kümneaastast perioodi kirjeldavas arengukavas riikliku kaitsetööstuse arendamise tegevusplaan. Samas on töötasandil peetud arutelude alusel põhjust optimismiks. Selge tegevusplaan annaks hea võimaluse ka riigikaitselise teadus- ja arendustegevuse paremaks korraldamiseks.

EKTLi koondunud ettevõtted on leidnud kaitsetööstuse arendamiseks riiklike ülesannete ja majandustegevuse vahel rea ühiseid eesmärke ning on valmis koos partneritega andma oma panuse Eesti kaitsetööstuse tänapäevasele tasemele viimiseks.

Kaaluda tuleks ka meie võimalusi ja huve abi andmiseks kriisipiirkondadele konfliktijärgses ülesehitustöös.

Kaitse Kodu! 7–8/2011

Haritud sõdur

Tänapäeva sõjapidamine võib muuta puudused eelisteks (Järg artiklile „Uut moodi sõjapidamise võtmeküsimus on väikeüksuste varustamine“, Kaitse Kodu! 6, lk 26–27) RIHO ÜHTEGI, kolonelleitnant

elmises Kaitse Kodu! numbris ilmus väikese segaduse tõttu mu alustatud ja aasta eest pooleli jäänud mõttemõlgutus uue põlvkonna sõjapidamisest. Mõte jäi pooleli seal, kus tõdesin, et tänaseks pole välja mõeldud head väikeüksuste varustamise süsteemi, mistõttu varustuskonvoid on vastasele heaks sihtmärgiks.

Hajutatud logistika

Õhutõrjet ei jagunud kolonnide kaitseks

Kuidas varustada näiteks vastase tagalasse jäänud Kaitseliidu võitlusgruppe? Toitu, laskemoona ja kütust ei jätku neil igavesti ja ma ei tea, et selline olukord (vaenulikul territooriumil asuva võitlusgrupi logistiline tagamine) oleks läbi mängitud. Grusiinid on mulle öelnud, et viiepäevane sõda oli liialt lühike, et hinnata logistika nõrkust. Samas on nad teinud sõjast järelduse, et õhutõrjet logistikakolonnide kaitseks ei jätkunud. Fakt on ka see,

et laskemoon ei jõudnud suurtükkideni ega kütus tankideni. Meie võitlusgruppidel pole tanke, küll aga autod, mis vajavad samamoodi kütust. Seega võib saabuda hetk, kui need enam ei sõida. Mis saab siis üksusest, mille osa funktsioone on üles ehitatud transpordi kasutamisele? See laguneb laiali ja sellest moodustuvad ilmselt mingisugused väiksemad eluvõimelised grupid. uidas Kas meil on vaja, et selline ajutist segadust tekitav „evolutsioon“ varustada toimuks niigi raskes sõjaolukornäiteks vastase tagalas- ras või teeksime selle siiski enne ära?

se jäänud Kaitseliidu võitlusgruppe?

Aga tagasi põhiküsimuse juurde: kuidas lahendada üksuse varustamine toidu, laskemoona ja kütusega? Igasuguse guerilla-operatsiooni võtmeelemendiks on jääda maastikul võimalikult nähtamatuks. Afgaanide vastupanuvõitlejad kannavad samu riideid mis talupojad, peidavad oma relvi ja varustust vastasele võimalikult lähe-

Kaitse Kodu! 7–8/2011

Haritud sõdur

Side dikteerib sageli operatsiooni ülesehituse

dastesse peidikutesse ning liiguvad hajutatult ja võimalikult vähese tehnikaga. Iseenesest ei midagi uut, ka meie metsavennad ja vastupanuliikumised paljudes maades on kasutanud samalaadseid võtteid. Kui aga rakendada peidikute kasutamist süsteemselt, on see omal maal võideldes üks efektiivseimaid varustusprobleemi lahendusi. Juba konflikti eel loodud peidikud ja salalaod on kaitsva riigi eelis mitte ainult sissisõja seisukohalt, vaid need lihtsustaksid oluliselt ka n-ö rindeüksuste varustamist. Samas kaasneb peidikutega oht, et vastane need avastab, hävitab või üle võtab. Seetõttu peab peidikuid olema palju ja need ogistilist peavad olema väikesed ja hästi peidetud, soovitavalt ette valtagamist mistatud üksuse poolt, kes neid lihtsustaks sõjaajal kasutama peaks.

veelgi, kui meie Teine võimalus on endiselt lahinguüksused varustust laiali vedada, kuid oleksid väikesed ja sel juhul tuleb totaalselt muuta vähenõudlikud. laialivedamise kontseptsiooni, kus varustuse toimetamine sihtpunkti on iseenesest täismahuline lahinguoperatsioon. Ka siin tekib sama dilemma, nagu lahinguüksuste kasutamiselgi: kas sõdida suure üksusega, olles seeläbi kergemini haavatav vastase õhu- ja kaudtulerelvadest, või kasutada väikeüksuste taktikat. Viimast pole senini veel arendama hakatud, kuid see võiks anda väga häid tulemusi, sest väikeste logistiliste üksustega opereerimine võimaldab neid maastikul paremini varjata ja nende hävitamise korral ei kaota me väga suuri ressursse. Igatahes on see valdkond, mille kallal tasuks põhjalikult vaeva näha. Logistilist tagamist lihtsustaks veelgi, kui meie lahinguüksused oleksid väikesed ja vähenõudlikud. Kui näiteks lahingugrupis oleks vähem mehi (poleks näiteks suurt juhtimis- ja tagamiselementi) ning minimaalselt tehnikat (ja see oleks ökonoomne), väheneks oluliselt logistilise toetuse maht. Poleks vaja kohale toimetada suurt kogust kütust ja remondiosi, kokku saaks hoida toidu ja muu varustuse pealt. Põhivajadus oleks sel puhul laskemoon. Enamiku vedudest saaks teha kergetranspordiga ja hulga väiksemate konvoidega. Kaitse Kodu! 7–8/2011

Kombineeritud luure Samasugused ülesanded seisavad teiste teenistuste ees. Kõige enam on olukord muutunud neis valdkondades, mida varem nimetati lahingutoetuseks. Need komponendid on nüüdseks omandanud sõjalise edu saavutamiseks üliolulise rolli. Informatsioon, side, logistika dikteerivad lahinguoperatsiooni kulgu tihti rohkem kui taktikalised põhimõtted. Midagi uut pole enam mõistes „luurelahing“, kus operatsiooni eesmärgiks on koguda vastase kohta informatsiooni. Sellises operatsioonis ei toeta mitte luure lahinguelementi, vaid vastupidi. Lahinguruumis, kus pole omade ja vastase üksuste vahel selgelt eristatavat rindejoont, vaid üksused on paisatud maastikule läbisegi, on luureinfot valdav ülem privilegeeritumas seisus kui see, kellel on küll rohkem tulejõudu, kuid vähe infot vastasest. Luure puhul laiemalt seisame jälle gasuguse raske dilemma ees. Kas kasutada guerilla-operatvõimsaid, kuid samas vastasele nähsiooni võtmetavaid luurevahendeid või väikese võimsusega portatiivseid vahen- elemendiks on deid, mida sel juhul tuleb vastasele jääda maastikul lähemale või koguni vastase alale võimalikult nähtakohale toimetada? Kokkuvõttes matuks. laieneb kogu luurespekter, kuid hinda tõuseb taas inimfaktor, kes neid vahendeid kohale viib ja kasutab. Eriti kehtib see Eesti-suguse väikeriigi kohta, kellel pole oma luuresatelliite, kuid see kehtib ka suurriikide kohta, sest nad peavad arvestama võimalusega, et ka nende luuresatelliidid ühel hetkel ei tööta.

Luuresensori viimine väljale, sellega opereerimine, info vahetu analüüs ja jaotamine neile, kes seda vajavad – kõik need luuretsükli osad on tänapäeval liikunud aina lähemale lahinguväljale. Sel eesmärgil ongi loodud näiteks ISTAR-süsteem (luure, seire, sihtmärgi kinnistamise ja kohaluure süsteem), mis 33

Haritud sõdur

peaks tagama lahingujuhile vajaliku vahetu info, seda nii „toorelt“ kui ka analüüsitud kujul. Aga siingi on veel palju teha. Kui pikka aega hoiti luure eri valdkonnad lahus, siis nüüd on võetud üha selgemalt kurss nende kokkusulatamisele. Miks ei võiks kaugluuraja teha vaatlust, paigaldada sensorit ja juhtida näiteks mehitamata õhukit (UAV)? Kui arvutada, milline on käestlastava portatiivse UAV ja näiteks keskmise tegevusraadiusega UAV hinnavahe, tundub tõesti, et teatud puhkudel saaks Predatori asendada Raveniga ja see oleks odavam isegi siis, kui meil tuleb Raven seljas vastase tagalasse viia.

Kõige tähtsam on side Väikeüksuste kasutamine maastikule hajutatuna eeldab äärmiselt head üksustevahelist koordineerimist. Sidest on juba palju kordi kirjutatud ja ka mina olen seda mitmel korral teinud. Ei hakka end kordama, seetõttu ei hakka siinkohal kirjutama erinevatest sidevarvutus- ja sidetehnikat henditest, mida tuleks kasutada, vaid keskendun hoopis väitele, et kasutades side dikteerib tihti operatsiooni oleks põhimõtteli- ülesehituse.

selt võimalik jõuda ka suurtükiväe hajutamiseni.

Ma ei julge seda lausa sidelahinguks nimetada, kuid side tagamisel peab igasuguse tegevuse planeerimisel olema keskne roll. Ühelt poolt sõltume sidevahenditest (ultralühilaine raadiojaamadega pole lootustki saada sidet 60–70 km kaugusel tegutsevate võitlusgruppidega) ja teiselt poolt sellest, kui nähtavad söandame vastase luurevahenditele olla (mida võimsam raadiojaam, seda

iks ei võiks kaugluuraja teha vaatlust, paigaldada sensorit ja juhtida näiteks mehitamata õhukit?

Kui meie kasutada on napid vahendid, peab repiitrit asendama mees raadiojaamaga, kes võtab teate vastu ja saadab selle edasi. Kaugluure puhul võib see tähendada aga mitut vahelüli. Riigid, kes suudavad soetada automatiseeritud sidesüsteemid, on suutnud parandada ka erinevate tasandi otsustajate (ülemate) informeeritust. Näiteks venelased kiitsid paari aasta eest oma uut võrgupõhist juhtimissüsteemi, mis sisult tähendab seda, et otsustaja (ülem, piloot, laevakapten jne) näeb lisaks sellele, mida tema sensorid koguvad, ka seda, mida tema naabrite sensorid koguvad. Seega näeb ta laiendatud lahingupilti, kus on markeeritud nii omad kui ka vastased.

Nutikas tuletoetus Üha paremad side- ja arvutusvahendid võimaldavad palju muudki. Ma trügin praegu ehk võhikuna valdkonda, milles ma väga palju kaasa rääkida ei tohiks, kuid toon näite suurtükiväe kasutamisest. Suurtükiväe efekt seisneb tema tulelöökides, kus patareidena üles rivistatud torudest antakse vastase pihta koondatud tulelööke. Suurimaks probleemiks on sealjuures asjaolu, et vastane suudab oma radaritega avastada meie suurtükkide positsioonid ja avab suure tõenäosusega kohe vastutule. Seetõttu peab suurtükipatarei pärast iga tulelööki positsiooni vahetama, vastasel juhul jääb ta vastutule alla. Lisaks on suurtükid ja neid vedavad veokid suured ja üksus suhteliselt heaks sihtmär-

KAITSEVÄGI

Kolonel Ühtegi arvates võiks tänapäeva side- ja arvutustehnika võlusid ära kasutades mõelda ka hajutatud suurtükiväe kasutamisele

rohkem kiirgab). Kõige lihtsam vahend probleemi lahendamiseks on kaabelside, kuid kui meil seda pole, tuleb luua repiitervõrgustik, mis võtab vastu väikese võimsusega raadiosignaale ja saadab neid edasi.

Kaitse Kodu! 7–8/2011

Haritud sõdur Eesti ja Ameerika Ühendriikide sõdurid Iraagis peidikutest avastatud laskemoonaga

giks õhuründevahenditele, seda isegi siis, kui kõik on maskeeritud. Selline suurtükkide rittaseadmine on pärit aegade hämarusest. Selle peamine põhjus on üksuse tuleala väljaarvutamisega kaasnevad probleemid, sest vanasti a ei julge arvutati kõike käsitsi (venelased seda lausa tegid seda veel hiljuti lükatiga). sidelaTänapäeval aga teeb arvutustöö ära arvuti, mis tähendab, hinguks nimeet arvutus- ja sidetehnikat tada, kuid side kasutades oleks põhimõtteliselt tagamisel peab võimalik jõuda ka suurtükiväe hajutamiseni, kuid anda sellega igasuguse tegeikka koondatud ja sünkronisee- vuse planeerimisel ritud tulelööke. olema keskne roll.

Kujutage nüüd ette, kui vastase suurtükiradar ﬁkseerib meie tulelöögi korral kaheksa laskepositsiooni. Milline valida sihtmärgiks? Millises järjekorras meie positsioone hävitama hakata? Igal juhul võidame aega või säästame suurema osa oma suurtükkidest. Ka vastase lendavatel üksustel on meid palju raskem leida. Tegelikult oleme juba sellist tulepatarei laialipaigutamist kasutanud, näiteks Afganistanis. Briti juhtkonnale ei meeldinud algul sugugi Estcoy-10 idee patarei erinevate tugipunktide vahel ära jagada. Ometigi võimaldas see toetada piiratud laskekaugusega relvadega erinevaid piirkondi ka Eesti kompanii naabrite juures, kuhu relvad muidu poleks Kaitse Kodu! 7–8/2011

laskma ulatunud. Ning omal vastutusalal oli võimalik tuld koondada peaaegu igasse punkti. Efekt oli täiesti arvestatav, sellest aru saades loobusid britid nurisemisest (let them act their own way).

Kokkuvõtteks Elame muutuste ajal ja peame suutma vaadata „karbist välja“ ning otsima uusi lahendusi, et kompenseerida puudusi, mis on tingitud sellest, et oleme väikesed ja meie ressursid on piiratud. Samas võivad needsamad puudused muutuda ka eelisteks, sest väikest armeed reformida on palju lihtsam kui suurt. Kui eestlasele võib ette heita igasuguseid puudusi, siis uusi ideid oleme me meelsasti rakendusse võtnud. Tuletame meelde kas või Vabadussõda, mida peeti ju suure, kaevikusõjaks või positsioonisõjaks nimetatud rindesõja (Esimene maailmasõda) lõpul, kui soomusrongide dessandid olid lahinguväljal midagi täiesti uut. Praegu on taas sõjapidamise põlvkondade vahetumise aeg ja meil on võimalus olla siin novaatoriks. Kõik on kinni aga inimestes. Haritud ja oma ala armastavatel kaitseväelastel ja kaitseliitlastel on selles vallas suur töö ära teha. Eks ju ka need artiklid, mis Kaitse Kodu! „Haritud sõduri“ rubriigis ilmuvad, ole kantud mõttest tutvustada muutusi ja ärgitada kaasa mõtlema. Sest kes muu meid reformib, kui me ise seda ei tee. 35

Kaitseliidu sõbrad

Kaitseliidu kütusepakkuja on sõbralik ka vabatahtlike suhtes AS Alexela Oil väljastab Kaitseliidu töötajatele, nende pereliikmetele ja vabatahtlikele kaitseliitlastele tasuta sooduskaardi Alexela VIP. Kaitseliidu poolt korraldatud mootorikütuste riigihanke võitnud AS Alexela Oil pakub kütuse ostmist soodushinnaga ka kõigile vabatahtlikele kaitseliitlastele. VIP-sooduskaart annab pangakaardiga või sularahas tankides soodustuse 2 eurosenti liitrilt. Kaart kehtib kolm aastat, soodustus on püsiv ega sõltu ostetava kütuse hulgast. Alexela VIP-sooduskaardiga saab lisaks kütusele tanklaketi kauplustes autokaupadelt 3% hinnaalandust, majapidamisgaasi osta ja haagiseid rentida saab koguni 5% odavamalt. Tasuta sooduskaardi saamiseks tuleb Alexela kodulehel www.alexela.ee täita vastav taotlus, lisades „lisainfo“ lahtrisse sõna „KAITSELIIT“. Kaardid valmivad mõne päeva jooksul ja postitatakse seejärel taotluses märgitud aadressil.

Aimaro OÜ: autopesu, autorent, autoremont, bussirent koos juhiga, transporditeenused, autoremont Läänemaal. Kaitseliitlastele allahindlus 10%. Kontakt Aivar Rohilaid, tel +372 557 6740.

OÜ Autoleegion: autoremont, autopesu, hooldus ja varuosad Tallinnas. Kontakt Rene Kalme, e-post info@autoleegion.ee, tel +372 5373 3984. OÜ Karla Auto O.K.: diiselmootoriga sõidukite remont ja hooldus Tartus, Tallinnas ja Jõhvis. Oleme Boschi, Denso, Delphy ja Stanadyne’i toodete volitatud esindaja ning meil on üks parimaid tehnilisi võimalusi kõrgsurvepumpade ja pihustite kontrollimiseks ning remontimiseks, samuti muude diiselmootoriga seotud remondittööde teostamiseks. Pakume kaitseliitlastele 10%-list soodustust kõikidelt meie teenustelt ja toodetelt, tellimuse mahust lähtudes on võimalik veelgi suurem allahindlus. Meie tööde vastuvõtjad aitavad teid: (Tallinnas) Laur Ojaver, e-post: laur@karla.ee, tel +372 5615 4314; Mikk Aus, e-post: mikk@karla. ee, tel +372 5645 5040; üldmeil karla@karla.ee; koduleht www.karla.ee.

SXC

Alexela kütused pärinevad Soomest Porvoo raﬁneerimistehasest. Eestis on Alexelal 57 tanklat.

VEEL SOODUSTUSI KAITSELIITLASEST AUTOOMANIKULE:

Kaitse Kodu! 7–8/2011

Gruusia sõja õppetunnid Kas nõrgemal poolel on võimalust lüüa sõjas tugevamat?

Haritud sõdur

Sõjapidamine XIV

Patriotismi ei saa õpetada, seda on võimalik ainult äratada. Dimitri Kipiani, Gruusia patrioot, meie kaasaegne RIHO ÜHTEGI, kolonelleitnant kaitseatašee Gruusias

Gruusia alustas 2008. aasta 8. augusti varahommikul sõjalist operatsiooni, et saavutada kontroll Lõuna-Osseetia territooriumi üle, mis venelaste toetusel oli kuulutanud end iseseisvaks. Keskööl suruti elektroonilise võitluse üksustega maha Lõuna-Osseetia piiri kontrollivate separatistide ja Vene rahuvalvajate side ning siseneti kahe jalaväebrigaadiga lääne ja ida pool Tshinvalit Lõuna-Osseetia aladele. Eesmärgiks oli haarata võimalikult lühikese ajaga enda kontrolli alla Tshinvali linna ümbritsevad alad, jõuda Gupta sillani ja võtta kontrolli alla sealne teederistmik. Põhiliselt grusiinidega asustatud aladel edenes operatsioon hästi, umbes pool viis hommikul oli läbitud enamik grusiinide külasid kahel pool Didi Liakhvi jõge Tshinvalist idas ja läänes. Kuid aega nappis, sest juba mõne tunni eest oli luureteenistuselt saabunud teade, et Põhja-Osseetiasse Roki tunneli piirkonda koondunud Vene väed alustasid edasiliikumist Lõuna-Osseetiasse. Kuigi Gruusia juhtkond oli lootnud kuni viimase hetkeni, et Venemaa ei julge astuda Gruusiaga sõjalisse konflikti, tuli käiku lasta varuplaan. Roki tunnel, mille mõlemat otsa venelased kontrollisid, tuli rivist välja viia. Selleks viidi läbi spetsiaalne operatsioon, kus Gruusia õhuvägi andis kontsentreeritud löögi Roki tunneli Lõuna-Osseetia-poolse otsa pihta, juhitavaid rakette sihitasid aga juba mõni päev varem alale imbunud Gruusia eriüksuse võitlejad. Tulemuseks oli Roki tunneli blokeerimine neljaks tunniks. Lõuna-Osseetia vägedega, mis koosnesid põhiliselt kergetest võitlussalkadest, polnud seni suuremaid kontakte olnud, sest need olid koondatud Tshinvalisse, mida Gruusia väejuhatus esilagu ei puutunud. Roki tunneli purustamisega võidetud aja jooksul suutsid edasiliikuvad Gruusia 3. ja 4. jalaväebrigaad jõuda eesmärgile ja liitusid Gupta piirkonnas. Kuna selleks hetkeks oli täiesti selge, et Venemaa on otsustanud astuda Gruusiaga sõtta, sai 4. jalaväebrigaad ülesandeks asuda Java-Gupta piirkonnas kaitsele ja peatada vastase üksuste edasiliikumine lõuna suunas. Vene väed olid selleks ajaks Roki tunnelist läbi murdnud ja alustasid liikumist Java suunas, takistuseks Gruusia mägilaskurite gruppide pidevad rünnakud. Pioneerid lõhkasid kurudes mägesid, tekitades teedel varinguid, täpsusrelvad, kergemiinipildujad ja tankitõrjesüsteemid tekitasid Vene üksustele hulgaliselt kahju. Kuigi oli valgeks läinud ja Vene pool oli saanud lõpuks hakata kasutama ka oma õhuväge (suurtükivägi polnud veel Roki tunnelist läbi jõudnud), osutus see väheefektiivseks, sest väikesearvulisi mägiküttide üksusi oli raske avastada ja veel raskem hävitada. Gruusia pool, kes oli oma lähtealalt mitukümmend kilomeetrit edasi liikunud, korraldas haaratud alade julgestamist rahvuskaardi üksustega. Gruusia väejuhatus oli toonud veel enne suure valge saabumist peaüksustele järele suurtükiväe ning korraldanud logistiliste varude paigutamise jaotuspunktidesse, mis asusid rindele suhteliselt lähedal Dzari, Kurta ja Brotsleti piirkonnas. Seetõttu olid Gruusia väed hommikul kella üheksaks valmis alustama operatsiooni teist etappi. 4. jalaväebrigaad ja mägiküttide üksused pidid peatama Vene vägede edasiliikumise GuptaiKitsina-Kemereti kolmnurgas, milleks olid väga head tingimused, sest tegu oli jõeorgudest moodustunud looduslike takistustega ning piirkonnas oli vähe teid ja alasid, kus saab efektiivselt kasutada näiteks soomustehnikat. Lisaks sellele oli suurtükivägi paigutatud positsioonidele niimoodi, et suutis tulega katta enamikku vastase koondumiseks kasutatavaid alasid. 3. jalaväebrigaad pidi toetama 2. brigaadi operatsioone ning olema suures osas reservis. 2. brigaad ehk siseministeeriumi brigaad, mis seni oli vaid liikunud Tshinvali alla, pidi alustama operatsiooni linna hõivamiseks. Enne seda tehti Vene rahuvalvajatele ettepanek linnast lahkuda ja neile lubati vaba läbipääs Venemaale. Rahuvalvajad küsisid järelemõtlemisaega, mida neile ka anti. Selle aja jooksul oli Gruusia eriüksuste poolt juhitud suurtükitulest ja mägiküttide rünnakutest kõvasti rappida saanud Vene 58. armee avangard jõudnud Javani ja kohanud seal hästi kaitsesse paigutunud Gruusia 4. jalaväebrigaadi üksusi. Seis oli venelaste seisukohalt keeruline. Kuigi hommikul, kui selgus, et Roki tunnel on suletud, oli kaalutud ka võimalust alustada rünnakut mõnelt teiselt Gruusia piirilt, poleks see tundunud poliitiliselt korrektsena ega andnud vajalikku kiiret sõjalist edu. Vene pool oli kaotanud initsiatiivi, seda peamiselt mägiküttide ja Gruusia suurtükiväe efektiivse tegevuse tõttu. Õhuvägi ei aidanud olukorda parandada, sest Gruusia kasutas hajutatud kergeüksuste taktikat ning oli õhutõrje paigutanud oma suurtükiväe ja logistiliste sõlmede kaitseks. Gruusia ise oli Vene õhuväe kohalejõudmisel täielikult loobunud oma õhujõudude kasutamisest, aktiviseerides kogu oma õhtutõrje. Õhuväge kompenseeris

Kaitse Kodu! 7–8/2011

Haritud sõdur

suurtükivägi. Lisaks suhteliselt kesise laskekaugusega D-30-tele oli Gruusia soetanud ka märksa suurema laskekaugusega 155-millimeetriseid suurtükke, aga relvastanud kergete miinipildujate ja tankitõrjesüsteemidega ka oma jalaväe ja mägiküttide üksused. Viimased suutsid Vene üksusi hävitada ja nende edasiliikumist pidurdada mitu tundi ilma ise märkimisväärseid kaotusi kandmata. Liikudes põhiliselt jala, aga ka mootorratastel, väikestel maasturitel ja hobustel, olid nad suutelised pääsema aladele, kuhu suuremate sõidukitega ligi ei saanud. Nende väljaõpe oli seisnenud peamiselt teetõkete rajamise ja varitsuste korraldamise harjutamises. Ka pärast Vene vägede avangardi möödumist jätkasid nad teise ešeloni ja logistika ründamist ning tehnika hävitamist. Suured kaotused ja võimaluste puudumine kiire edu saavutamiseks viis Vene sõjalise juhtkonna otsuseni teha valitsusele ettepanek lubada rahuvalvajatel Tshinvalist lahkuda ja kaaluda sõjalise operatsiooni lõpetamist Lõuna-Osseetias. Kell 14 langetas Venemaa president oma otsuse...

elline oleks võinud olla 2008. aasta Gruusia-Vene sõja esimene päev. Edasine oleks sõltunud juba poliitikute otsustest. Paraku nii aga ei juhtunud. Kuigi grusiinidel oli hulgaliselt ajakohast relvastust, millest osa oli moderniseeritud Iisraeli ﬁrmade poolt, polnud sellest kasu. Kasu polnud ka sellest, et sõja esimestel päevadel ületas Gruusia vägede suurus Vene vägesid märkimisväärselt. Peamine lüüasaamise põhjus seisnes selles, et polnud valmistutud sõdima Venemaaga. Käesolevas kirjutises ei keskendu ma poliitilistele ämbritele ega rahvusvahelise koostöö temaatikale. Mis juhtus, on niigi selgelt näha, ja sellest on ka piisavalt kirjutatud. Alljärgnevalt mõlgutan Gruusia negatiivse näite varal mõtteid hoopis selle üle, millistele alustele saab rajada eduka kaitsesüsteemi.

Kaitsetahe on riigikaitse vundament Kui rääkida riigikaitsest, siis algab kõik kahtlemata motivatsioonist. Motiveeritud sõdur on kordades parem sõdur kui see, keda riigikaitses osalemine ei huvita. Kõige motiveeritum aga on eamine lüüa- vabatahtlik, seepärast ongi Kaitsesaamise põh- liit meie riigikaitse võti. Grusiinidel on olemas rahvuskaart, mis aga jus seisnes polnud sõjaajal ega ole ka praegu selles, et polnud kaugeltki võrreldav meie Kaitsevalmistutud sõdiliiduga. Sõjaajal oli tema ülesanne Gruusia armeereservi korraldama Venemaaga. mine, seega koosnes rahvuskaart põhiliselt vähemotiveeritud võitlejatest, kes üldises segaduses ja juhtimise puudumises kodudesse tagasi läksid.

Motiveerida saab inimest mitmeti, kuid tugevaim motivaator on kahtlemata isamaa-armastus ehk patriotism. Asjata ei valinud ma käesoleva kirjutise motoks seda ühe mu tuttava grusiini öeldud mõtet. Me rääkisime Abhaasia sõjast läbi käinud sõjaväearsti Dimitriga sõjast, kui ta ütleski välja selle, minu arvates absoluutse dogma: „Patrotismi ei saa õpetada, seda on võimalik ainult äratada.“ Gruusia tänavatel lehvib palju rahvuslippe ja grusiinid kannavad meeleldi rahvussümboolikat. Kuid see pilt on petlik. Kui küsida grusiinilt, kas ta Gruusia kaitseks relva kätte võtaks, hakkab ta rääkima halvast valitsusest, raskest elust ja kõigest muust, mis 42

takistab teda riigikaitses osalemast. Gruusia armeel pole küll probleemi inimeste saamisega kaitseväeteenistusse, tung on suurem kui võtta suudetakse, kuid seda valedel põhjustel – nii leevendadatakse tööpuudust või sotsiaalprobleeme. Aga kuhu jääb motivatsioon? Ideoloogiline kasvatustöö tundub Nõukogude aja mälestuste tõttu olevat selline surmapatt, et sellest ei julgeta mõeldagi. Kuid tasub meelde tuletada, et punane propagandamasin oli vägagi efektiivne – suur osa tolle aja inimesi tundis kas või mõningast viha „roiskuva kapitalismi“ vastu, mis tahab alla neelata ka „õitsvat sotsialismileeri“. Vahest tuleks siit õppida ja pakkuda ideoloogilist kasvatustööd näiteks reservõppekogunemistel jõude seisvatele üksustele? Olen seda omadest kogemustest näinud, kui vähe on tegelikult vaja selleks, et meeskond tunneks end motiveeritu ja protsessis osalevana. Piisab tõesti vaid sellest, kui nendega rääkida. Sõnade kaudu tekib usaldus juhtkonna vastu. Kui aga juhtkonda pidevalt vahetatakse ja kui seda tehakse veel sõja eelõhtul või selle käigus, pannes asemele täiesti tundmatud ülemad, võib seegi tuua endaga kaasa soovimatu moraalilanguse. Et uus juhtkond usalduse võidaks, on vaja aega ja muidugi tahet. Gruusia sõja ajal jõudsid sõjategevust juhtida piltlikult öeldes peaaegu kõik, kes seda soovisid, seda nii sõjaväelased kui ka tsiviilisikud. Selle tagasilööke saadi tunda muidugi lahinguväljal.

Ei tohi loobuda traditsioonilistest võitlusvormidest Iga riik asub unikaalses keskkonnas, seda nii geopoliitilises, etnilises kui ka mentaalses mõttes, ning see kõik mängib olulist rolli ka sõjapidamisviiside kujunemisel. Afganistanis seisneb kohalike võitlejate edu peamiselt just selles, et nad on suutnud tänapäevaseid sõjapidamisviise kokku miksida nende traditsioonidega, mille järgi on nad tegutsenud aastasadu ja mis on välja kujunenud piirkonna iseärasusi arvestades. Meil, eestlastel, on seda natuke raske mõista, kuid me mõistame seda ilmselt paremini kui enamik lääne inimesi. Venemaal arenevad paljud protsessid siiani vanade kommete järgi. Peaksime seda veel mäletama. Ma ei püüa öelda, et minnes päevapealt üle näiteks Kaitse Kodu! 7–8/2011

Kui USA sõjaline doktriin on meile meie lääneliku kultuuriruumi tõttu veel vastuvõetav, siis näiteks Afganistani taliibide võitlusdoktriin mitte, sest paljud nende põhirusiinid olid mõtted pole meile eetiliselt aktsõja eelõhsepteeritavad ja paljudest seostest tuks oma ei saa me lihtsalt aru. Sellepärast olengi alati öelnud, et meil pole sõjapidamistrataliibidelt eriti midagi õppida. ditsioonid täiesti Samas aga ei eita ma vajadust kõrvale heitnud tunda kohalikke kombeid, tradit- ja ehitasid üles sioone ja tavasid, sest just kohalike väikest USA sõjapõhimõtete järgi käitumine võib olla see asümmeetriline võti, mis väge. aitab konﬂiktis edu saavutada. Seejuures ei tähenda see ainult vajadust tunda vastast võõrsil. Oma koduse kaitsevõime parandamiseks peaksime meelde tuletama ka seda, mis on meie enda omapära. Tuleb vaid osata analüüsida, mis on aidanud võita minevikus.

MILITARYPHOTOS.NET

Gruusial on ajaloos väga pikad sõdimise traditsioonid, sest riik on olnud sajandeid kristlaste piirikantsiks moslemitega. Grusiinidel on olnud väga hästi organiseeritud territoriaalkaitsesüsteemid, oskus kiiresti mobiliseerida rahvavägi, hea teavitussüsteem jne. Hollandlased ei pea paljuks hoida töökorras oma tuuleveskeid, et kui nende pumbajaamad peaksid mingi kriisi korral seisma jääma, saaks veskeid kasutada allpool merepinda oleva maa kuivana hoidmiseks. Just see on strateegiline

mõtlemine, kui vana ei hävitata, vaid võetakse üle. Grusiinid olid sõja eelõhtuks oma sõjapidamistraditsioonid täiesti kõrvale heitnud ja ehitasid üles väikest USA sõjaväge. Tõsi, traditsioonide hävitamisele on Gruusias kaasa aidanud ka meie omast tunduvalt pikem Nõukogude okupatsiooni periood, kuid rahva mälu on ju ikkagi alles. Meil on mälu osas rohkem vedanud. Kaitseliit kannab ajaloolist järjepidevust. Võitlusgrupid on kahtlemata meie varasema sõjalise kogemuse vili. Samas on siingi veel palju teha: võitlusgrupid on suured, jäljendades kompanii struktuuri ja seetõttu väiksema efektiivsusega kui nad olla võiksid. Aga grusiinidel pole sedagi: rõhku on pandud moodsa tehnika hankimisele ja unustatud, et see tehnika on mägedes kasutu. Keegi esitas sellest olukorrast rääkides tabava küsimuse: „Kas kaamel on hea veoloom?“ Vastus oli muidugi jaatav. Kuid kas vastus jääb samaks, kui küsida: „Kas kaamel on hea veoloom ka džunglis?“

Haritud sõdur

USA sõjalisele doktriinile ning loobudes sajandite jooksul välja kujunenud kohalikest tavadest ja põhimõtetest, hävitame oma kaitsevõime. USA sõjaline doktriin on kahtlemata üks parimaid maailmas, kuid see on mõeldud riigile, mis pole oma territooriumil sada viiskümmend aastat sõdinud ega kavatse seda ilmselt teha ka järgmise saja viiekümne aasta jooksul.

Unustatud on, mille poolest džigitid kunagi kuulsad olid, ja see, et hobuste ja muuladega on võimalik liikuda ka seal, kuhu auto ega soomuk ligi ei pääse. Mägikütid, kellele on antud snaipri-, tankitõrje- ja pioneerioskused, oleksid Gruusia mägisel maastikul vastasele tõsiseks probleemiks. Nad oleksid nagu meie Kaitseliidu võitlusgrupid, kahtlemata omamoodi eliitüksused, oma ala fanaatikud ja laia silmaringiga oskan-kõike-teha-mehed, kes tunnevad hästi mägesid ja teavad, kuidas nendel liikuda ning mida neilt oodata. Mitte special forces (SF), millele alati kehtestatakse tohutus koguses Lääne standardeid ja ettekirjutusi (nii et ka meie ei peaks oma võitlusgruppe püüdma SFiks teha). SF-üksused võivad ka olla, nt luure- ja sihitamisülesannetega, süvaoperatsioonide teostamiseks ja Ehkki USA sõjaline doktriin on üks parimaid maailmas, on see loodud riigile, mis pole 150 aastat oma territooriumil sõdinud

Kaitse Kodu! 7–8/2011

Haritud sõdur

kõigeks muuks, milleks SF ette on nähtud. Mägikütid oleksid aga selgelt tõelised džigitid, keda on õpetatud sõdima kergerelvastusega rasketehnika vastu ja sealjuures ka ellu jääma.

Sõjategevus peab olema koordineeritud

Tugev sõjaline doktriin on see, mis näeb ette kõigi kohalike võimaluste kasutamist riigikaitse nimel. Grusiinid, kes õppisid usinasti ameeriklaste käe all, omandasid palju oskusi, kuid kõik need olid nišivõimekused. Enamik neist olid vajalikud Iraagi ja Afganistani operatsioonidel, mitte aga Venemaa vastu võideldes. Missioonidel tagab Gruusia enam kui tuhandemehelist kontingenti täielikult USA väejuhatus, mistõttu Gruusia kontingendil puudub logistikakomponent. Logistika lonkas kahte jalga ka sõjaajal. Suur enelased, kes hulk tehnikat jäi kütusepuudusel ei surunud seisma või ei saadud kasutada maha mobiilrelvi, sest laskemoona polnud. Grusiinid ise ütlevad, et viiepäesidet, saatsid movases sõjas ei saa logistika nõrkust biilivõrkude kaudu hinnata, kuid fakt on see, et venelaiali moraali alla laste kätte sattus palju tehnikat, kiskuvaid valetealaskemoona ja relvastust, mida teid perekondadest sõjas üldse ei kasutatud. Samas on lahingutes osalenud kurtnud, ja olukorrast. et neil nappis kõike. Kuigi laskemoon oli olemas, ei jõudnud see üksustesse kohale. Osaliselt oli selles süüdi muidugi Vene õhuvägi, mis ründas teedel liikuvaid kolonne, millele polnud korraldatud mingisugust õhutõrjekatet, kuigi õhutõrjevahendeid Gruusial oli. Sellisteks asjadeks puudus lihtsalt kogemus.

Üksikvõitleja tasandil ei saa grusiinidele midagi ette heita, kuid kui asi puudutab eri väe- või relvaliikide koostööd, on seda üldse raske koostööks nimetada. Tankid ei teinud koostööd jalaväega, jalavägi ei teinud koostööd suurtükiväega. Õhuvägi loobus sõja teisel päeval üldse lendamisest, sest venelased olid hõivanud õhuruumi. Mehi veeti rindele kollaste liinibussidega, mis liikusid päevasel ajal katmata kolonnides. Luure ei andnud infot allüksustele, mistõttu enamik lahinguid olid üllatuskokkupõrked mõlemale poolele (sest ka venelaste luure lonkas). Suurtükivägi ei liikunud peajõududele järele, mistõttu ei suutnud mingist hetkest alates enam tuletoetust anda, jne. Grusiinide vabandus on, et nende ettevalmistus oli piirdunud kuni

kompanii taseme väljaõppega. Kompanii ja pataljoni tasand, eri relvaliikide kokkuharjutamine on keeruline protsess ja võtab aega, enne kui ülemad saavad aru, mis lisavõimekused neile juurde annavad. See, et grusiinidel oli ette valmistatud rida nišivõimekusi, kuid puudus oskus koostegutsemiseks, oli vaid üks pool probleemist. Teine pool on kinni juhtimises. Ilmselt oli Gruusia relvajõududel detailideni läbi mõeldud plaan, kuidas viia läbi sõjaline operatsioon Tshinvali hõivamiseks. Aga neil puudus varuplaan tegutsemiseks olukorras, kus venelased otsustavad 58. armeega Lõuna-Osseetiasse sisse marssida. Paraku plaanidega on kord nii, et head plaanid reaalsuses tavaliselt ei tööta. Nüüd, jäänud vastase tule alla ja üldises lahingustressis, ei suutnud sõjaliste kogemusteta juhtkond enam mobiliseeruda, et töötada välja plaan, kuidas edasi tegutseda. Veelgi hullem, ei suudetud käigult juhtida ja koordineerida ka oma üksuste tegevust. Lahinguplaanide väljatöötamine ja nende muutmine on vaja põhjalikult üle vaadata ka meil. Algse plaani koostamiseks võib aega olla, kuid jätkuplaanide tegemiseks seda tavaliselt ei ole. Venelased on suutelised käigult otsuseid muutma ja vahetama järsult näiteks liikumissuunda, kui lahingutempo ülalhoidmine seda nõuab. Kas meie oskaksime sellele sama järsult vastata? Ühe korra, 9. augusti hommikul püüdis Gruusia väejuhatus olukorda oma kontrolli alla saada, kui tehti teine katse vallutada Tshinvali, kuid ka see plaan kukkus läbi, sest ei kasutatud luureinformatsiooni ega olukorraanalüüsi võtteid. Pärast seda tegeldi põhiliselt üksuste tagasitõmbamisega, kui sellegagi. Info liikumisega oli üldse suuri probleeme. Ühelt poolt oli see tingitud asjaolust, et venelased surusid maha Gruusia armee side, teiselt poolt seetõttu, et

Kolonel Ühtegi fantaseerib, mis oleks võinud neis piirkondades juhtuda, kui kõik oleks läinud teisiti

Kaitse Kodu! 7–8/2011

Põhiliseks lahingutüübiks oli 2008. aasta sõjas kohtumislahing ja selle edukas pidamine eeldab hea luurevõime olemasolu. Mehitamata õhukitest (UAV) on Gruusial kindlasti palju kasu, kuid elektroonilise sõja vahenditega on neid lihtne rivist välja viia. Jällegi on ainult inimene asendamatu. Mäed võimaldavad kasutada suurepäraseid vaatlusposte. Kui need postid ka tuld juhtida oskavad, võib suurtükiväe tegevus olla vägagi efektiivne. Seda veel olukorras, kus õhuväge vastase massilise ülekaalu tõttu kasutada ei saa. Et oma üksusi ja suurtükiväge õhust tuleva ohu vastu kaitsta, tuleb neid aga hajutada ja kaitsta õhutõrjevahenditega. infot lihtsalt ei jagatud. Nii osutusidki põhilisteks infoandjateks mobiiltelefonid ja meediakanalid. Mis sealt aga tuli, ei tekitanud kuigivõrd võitlustahet. Venelased, kes ei surunud maha mobiilsidet, saatsid mobiilivõrkude kaudu laiali moraali alla kiskuvaid valeteateid perekondadest ja olukorrast. Õigeaegne ja õige info edastamine näib olevat suureks probleemiks ka meil. Lahingutegevust juhtivatele eri astme ülematele tundub, et neil on nii palju muudki teha, et nad lükkavad info andmise edasi. Sellest aga võib sõltuda teiste üksuste saatus ja selle all kannatab isikkoosseisu lahingutahe.

Oludesse sobiv relvastus ja tehnika Andmed Gruusia relvastuse ja tehnika kaotuste kohta on vasturääkivad. Kuid kui võtta mingi keskmine, siis kaotatud enam kui 70 tanki ja 140 soomukit kõnelevad juba sellest, kui kasutuks sedasorti tehnika sõjas osutus. Gruusia maastik on valdavalt mägine, surudes sõdivad pooled enamasti kitsastesse mägedevahelistesse koridoridesse, mis muudab olematuks manöövertehnika eelised. Tahtmatult tuleb meelde eespool jutustatud kaameli ja džungli lugu. Tankid on tänapäeva sõjas nagunii minetanud oma varasema tähtsuse, mägiteedel on nende kasutegur veelgi väiksem. Sama käib muu soomustehnika kohta. Soomus pakub kaitset küll suurtükitule vastu, kuid muudab soomukis olevad jalaväelased ka kergemini haavatavaks. Ega asjata Nõukogude Afganistani-kampaania ajal soomustransportööre vennashaudadeks (братская могила) kutsutud. Seetõttu eelistab jalavägi nagunii pigem soomuki peal kui selle sees olla. Kõige suurem ühekordne kaotus kogu Vene-Gruusia sõja ajal leidiski aset siis, kui tank hävitati ja kogu selle meeskond hukkus. Muide, enamik soomustehnikat, mis lahingute ajal hävines, hävitati jalaväelaste, mitte aga teiste soomusmasinate poolt. Seega on vaja alati soomustehnikat soetades kaaluda, milline see peaks olema ja mis otstarvet ta täitma hakkab. Lihtsalt vanarauaks pataljonide kaupa tanke soetada pole mõtet. Pigem tuleks panustada tankitõrjerelvadele. Kaitse Kodu! 7–8/2011

Haritud sõdur

Pildike Gruusia sõja ajast

Seega peaks teatud tingimustes mõtlema ka täiesti uute kontseptsioonide peale suurtükiväe kasutamisel, kui patareisid on vaja veelgi väiksemateks gruppideks (rühmadeks) jagada. Suurtükivägi ise peaks olema vähemalt vastasega võrdse laskevõimega. Välihaubitsad D-30, mida grusiinid põhiliselt kasutasid ja mida oleme ka meie soetanud, on liiga väikese tegevusulatusega, näiteks Vene maavägedes võetakse neid relvastusest maha. Kui laskekaugust napib, tuleb suurtükke eesliinile lähemale nihutada, mis on küll risk, kuid teisiti tuleulatust ei suurenda. ga asjata Igal juhul tasub põhjalikult läbi Nõukogude töötada kogu suurtükiväe kasuAfganistatamise kontseptsioon ja leida ni-kampaania ajal moodsaid lahendusi. Suurtükk ise on aga endiselt odav ja efeksoomustransportööre vennashau- tiivne, kui võrrelda teda kas või tankiga.

dadeks kutsutud.

Snaiprirelvade ja vaatlustehnika osas oli Gruusia Venemaast peajagu üle, kuid vaatlustehnikast polnud abi, sest sidevahendid suruti maha. Samas on side valdkond, kus tuleks jätkuvalt mõelda alternatiivsete võimaluste peale. Kõige lihtsam alternatiiv on traatside. Tulevikule mõtlev riik kaevab kaabli maha ammu enne sõda. Riik, kellel seda teha ei õnnestu, peab olema valmis paigaldama väga kiiresti kümneid kilomeetreid kaablit.

Vastasel ei tohi lasta dikteerida Vene doktriin põhineb initsiatiivi haaramisel. See on ennekõike lahingutaktika küsimus, mille pooled valivad. Vene taktika on alati agressiivne ja passiivsete võtetega sellele vastu ei saa. No võib-olla saaks, kui oleks võimalik lasta vastasel liikuda tuhat kilomeetrit oma ala sügavusse, kurnates teda sel moel sedavõrd, et ta ise lihtsalt hääbub. Paraku väikeriikidel seda maad ei ole ja aktiivset vastupanu tuleb alustada kohe piiril. Gruusias oleks see pidanud algama juba Roki tunnelis, kuid algas alles Gupta piirkonnas. Teisisõnu lasti vastasel suhteliselt vabalt läbida enamik keerulisest maastikust ja asuti temaga lahingusse alles Tshinvali külje all. Mõlemad 45

Haritud sõdur

Mägikindlus mägisel maal

alla võttes ja häid positsioone valides. Vene pool grusiinidega sarnast viga ei teinud, linna siseneti alles 9. augustil ja seda ka selleks, et tuua sealt ära Vene rahuvalvajad. Pärast seda jäeti linn jälle maha. Oluline oli haarata maa-ala ja hoida enda käes initsiatiivi.

sõdinud pooled on rääkinud sellest, et grusiinid püüdsid Roki tunnelini jõuda, kuid mulle näib, et isegi kui seda püüti teha, juhtus see liiga hilja. Mulle ei meeldi taktikalise termini „viivitus“ kasutamine meie tegevusplaanides, sest viivitus eeldab tegelikult enam-vähem võrdsete poolte olemasolu, kus maad vahetatakse aja vastu vaid selleks, et luua soodsaid tingimusi vastase hävitamiseks. Samal ajal püütakse kaotada nii vähe oma jõude kui võimalik. Milline on aga meie viivitus? See on tegelikult vastase edasiliikumise pidurdamine kaitsesõlmede abil ja suure tõenäosusega ei saa nende üksustega, kes kaitsesõlmi mehitasid, ust kohalike edaspidi enam arvestada. Enne Eesti okupeerimist Venemaa poolt 1939. põhimõtete järgi käitumi- aastal ei näinud ükski kaitseplaan ette viivitust, räägiti ainult kaitseliinidest. ne võib olla see Esimene oli Narva jõel, mis on ka asümmeetriline tõsiseim veetakistus Tallinna ja Jaavõti, mis aitab nilinna (Ivangorod) vahelisel lõigul.

konfliktis edu saavutada.

Grusiinid läksid sõtta taktikaga, mida oli neile õpetatud. See polnud üles ehitatud varitsustele, kohtumislahingutele, üllatusrünnakutele ja kaitsesõlmede rajamisele. See oli tavaline USA jalaväemäärustikust õpitud taktika, mis mõeldud kasutamiseks võibolla „Kõrbetormi“ ajal või lahinguteks Afganistanis. See polnud isegi eliitvägedele mõeldud väikeüksuste taktika. Paraku ei töötanud omandatu kuigi efektiivselt, sest vastane suutis käituda tavapäratult. Kuidas teisiti saab nimetada olukorda, kus sisuliselt üks Vene rood seob endaga terve Gruusia jalaväebrigaadi, võimaldades sel moel ülejäänud üksustel teha korraliku tiibamise. Tulemuseks oli Gruusia jalaväebrigaadi piiramisohtu sattumine ja nii ei jäänud grusiinidel muud üle, kui tõmmata brigaad 9. augustil Lõuna-Osseetia aladelt välja. Tshinvali hõivamise seadmine operatiiv-taktikaliseks põhieesmärgiks oli samuti viga. Kogu väärtuslik aeg 8. augustil kulutati linna vallutamisele, samas kui oleks pidanud valmistuma kaitseks Vene vägede sissetungi vastu. Oleks võinud lasta LõunaOsseetia sõjarditel ja Vene rahuvalvajatel Tshinvalis küpseda, samal ajal ümbruskonda kontrolli

Meiegi peaksime sellest õppima, et vastane ei hakka raiskama tunde näiteks Põlva vallutamisele, kui seda on võimalik teha ka hiljem, mil peamine operatiiveesmärk on saavutatud. Linnad, külad, asulad ei pruugi olla taktikalisteks eesmärkideks, kui neis pole midagi sellist, mis on vastasele oluline, näiteks tähtsad teeristid või raudteesõlmed. Raudtee tähtsust kipume me üldse alahindama, ehkki see on kiireim ja mugavaim viis üksuste edasitoimetamiseks. Mitte õhk, vaid ikka maapind on see, mida mööda eelistatult kohale tullakse.

Kõik algab inimestest Mida ma tahan eelneva jutuga öelda? Riigi kaitsmise planeerimine ja juhtimine eeldab mitte lihtsalt välismaiste teadmiste sisseostmist ja suure hulga sõjatehnika soetamist, vaid väga põhjalikku oma keskkonna ja võimaliku vastase analüüsi, mille tulemusena saab luua vaid oma riigi jaoks unikaalse kaitsesüsteemi ja -doktriini. Meil pole võimalik rakendada Vene mobilisatsioonisüsteemi, sest Eestil pole sellist tagala sügavust, nagu on Venemaal Siber, kuhu ükski relvasüsteem ei ulatu ja kus seetõttu on võimalik rahulikult vägesid mobiliseerida. Meie mobilisatsioonisüsteem peab olema selline, mis tagab spontaanse mobilisatsiooni ja kiire üksuse formeerimise, seda vähemalt kompanii tasandil, sest tänapäeva sõdades sõdivad kompaniid, mitte enam diviisid. Siis tuleb teha plaan, kuidas asi toimima hakkab ja mida on vaja teha selleks, et me vastasest kogu aeg sammukese ees oleksime. See tähendab jälle vastase analüüsimist, sedapuhku tema taktika, tehnika ja relvastuse põhjalikku tundmaõppimist ja nuputamist selle kallal, mida ühe või teise võimekuse vastu annab ette võtta. Üks selline valdkond on side, sellest oli juba eespool ka juttu. Et side toimiks, on vaja alternatiive. Vajaduse korral tuleb minna vanade lahenduste juurde tagasi. Pean silmas sidekaablit. Miks me ei võiks rahuajal rajada kaabelsidevõrgu, mida saaks sõjaajal kasutada? Nüüd tuleks veel mõelda, milline peaks olema meie juhtimismudel ja struktuur. Lähtuma peab taas sellestsamast vastase analüüsist ja tegelikest vajadustest, mitte aga NATO standardist. NATO standardid ei muutu, kui riigid neid ei muuda. Seega peavad riikide standardid olema kogu aeg sammu võrra NATO omadest ees. See aga tähendab, et üksuste mudelid, mida pole välismaistes doktriinides ja õpikutes, saavad olla vaid tervitaKaitse Kodu! 7–8/2011

Eelnev tähendab ka põhjalikku mõttetööd selle kallal, milliseid relvasüsteeme soetada. Ei saa olla nii, et kuna merevägi sai laevad, peab õhuvägi tingimata saama kopterid ja maavägi tankid ning seda kõike ilma selgete põhjendusteta, mis kasu neist sõja korral on. Ennekõike on vaja väga hästi relvastada jalavägi. Seda relvadega, millega on võimalik vastast lüüa enne, kui tema suudab lüüa meid. Olen kahe käega selle poolt, et suurtükke on vaja. Aga kas just tanke? Tankid võiksid olla, olen ise tunda saanud, kui võimas ja liikuv tank maastikul on. Aga tank on ikkagi juba luksasjake, mis jääb tahes või tahtmata vastase lennuki sihikule. Ja kui meil pole tankile juurde anda õhukaitset, siis me ta ka esimeses lahingus kaotame. Taktikaliselt ei paku tank Eesti maasikul aga erilist lahinguedu. Meil pole küll Gruusia mägesid, kuid maastik on siingi piisavalt keeruline. Seega, kui raha kunagi üle jääb,

võib ju osta, aga sel juhul kõige moodsamad, mis suudavad ise ka õhuobjektide vastu võidelda. Kõige tähtsam on inimressurss. Kuidas saame kiiresti relvile väe, millega vastasele vastu astuda? Et tagada jätkusuutlikkust, on meil vaja relvastatud rahvast. Seega on ajateenistusel oma koht riigikaitses jätkuvalt olemas. Et aga tagada kohest vastupanuvõimet, vajame elukutselisi üksusi ja/või väga hästi organiseeritud Kaitseliitu, kelle ülesanded või organisatsioon peaksid sel puhul olema ilmselt pisut teistsugused kui täna.

Haritud sõdur

tavad, kui need sobivad kohalikesse oludesse. Siin, nagu eespool öeldud, võib olla suur abi minevikku vaatamisest.

Lõpuks, kui on olemas võimekus, mida vastasele vastandada, saab hakata rääkima taktika väljakujundamisest. See taktika, mis põhineb vastase analüüsil ning oma üksuste ja relvade võimekusel, ongi rahvuslik taktika, mis on omane ainult meile. Kui on tehtud õiged arvestused, on ka nõrgemal poolel võimalik tugevamat poolt lüüa. Aga kõik see on tühine, kui rahval puudub kaitsetahe ja isamaaarmastus. Patriotismi pole aga paraku võimalik õpetada, seda on võimalik vaid äratada.

Sarja „Sõjapidamine“ kokkuvõtteks RENE TOOMSE Kaks aastat on Kaitse Kodu! avaldanud kirjutiste sarja „Sõjapidamine“. See sari on olnud pidevas muutumises koos kirjutajate ja maailma arengutega. Võib-olla just sellise „elusa“ arengu tõttu ei ole artiklid ilmunud alati loogilises järjekorras ega edastanud vaid üheseid seisukohti. Igas loos on olnud oma fookus ja mõtteterad ning eelmine lugu on kujundanud järgmist. Samas ei ole ükski autor püüdnud väita, et tema kirjutatu on ainuõige või absoluutne tõde. Sarja peamine eesmärk on olnud sõjalise mõtlemise elavdamine ja harjumuspäraste veendumuste raputamine, sest tegelikus sõjapidamises ei toimi miski raamatute ega reeglite järgi. Nimelt ei toimi. See peaks panema mõtlema ka iga juhti ja sõdurit, kuidas oleks vaja ise toimetada. Lõppeesmärk on ju alati võita vastast, olla temast edukam. Just see eesmärk, mitte üksnes kirjapandud reeglid ja juhised, peab suunama taktikalisi ja logistilisi lahendusi. Õpikud ja käsiraamatud on head teeotsa kättenäitajad, kuid neis ei ole ega saagi olla lõplikku lahendust ühelegi olukorrale, mis päris lahingus ette tuleb. Nagu palju kordi eelnenud lugudes mainitud, nõuab just manööversõjapidamine igas olukorras unikaalset lahendust, mis asetab rõhu juhtimise ja planeerimise kunstilisele aspektile enam kui teaduslikule. Tegelikus manööversõjapidamises ei saa olla ühegi olukorra tarbeks varem valmis kirjutatud vastust, sest iga lahing on nagu maal, omanäoline ja kordumatu. Saksa kindral Hermann Black on öelnud: „Keegi ju ei arva, et suureks maalikunstnikuks saamiseks tuleb vaid Michelangelot imiteerida. Samamoodi ei saa keegi saada ka suureks juhiks üksnes kellegi jäljendamise abil. See peab tulema iseenda seest. Sõjaline juhtimine on kunst: üks suudab seda, kuid paljud ei õpi seda kunagi selgeks. Paraku ei ole maailmas palju Raffaele.“1 Vaatamata niivõrd karmile seisukohale ei vabasta see ühegi tasandi juhti oma peaga mõtlemise 1 2

kohustusest ka juhul, kui ta endas kohe suurt kunstnikku ära ei tunne. Igas juhis peab see osake Raffaeli olema ja reeglina see alge ka on. Kui seda annet üldse ei ole, siis tuleb valida teine amet. Nagu Gerhard Scharnhorst asutas 19. sajandi algul Viinis sõjalise mõtlemise mõttekoja (Militärische Gesellschaft),2 olen ma püüdnud algatada Kaitse Kodu! veergudel arutelusid. Tänapäevaste infolevikuvõimalustega peaks see haarama tunduvalt suurema auditooriumi. Kas sellised arutelud on õiged Kaitse Kodu! või Sõduri lehekülgedel, on omaette küsimus. Olen seisukohal, et kuna meil ei ole eraldi ajakirja argumenteeritud arutlusteks sõjalise mõtlemise ja taktikate üle, on Kaitse Kodu! (aga ka Sõduri) veerud selleks parim võimalus. Neid arutelusid on vaja. Usk ja lootus, et vaid peastaabi kõige kõrgemad ohvitserid või kaitseministeeriumi ametnikud teavad, mis on parimad lahendused, ei ole paraku õige. Vaatamata praegusele kultuurile, mis peab sellist küsimist taunitavaks, tuleb igal pühendunud sõduril ja kaitseliitlasel siiski vaadata kriitilise meelega ka kõige kõrgemaid otsuseid. Esimene küsimus peaks olema: kuidas aitavad need otsused iga ülesannet paremini täita? Kui ilmneb vastuolu või kogemused annavad paremaid lahendusi, on iga võitleja ja juhi kohustus anda sellest teada ka kõrgemale otsustajale. Kui see ei aita, tuleks probleemist kirjutada ja pakkuda igal juhul ka endapoolne põhjendatud lahendus. Alati on eesmärk meie riigikaitse tugevamaks ja toimivamaks muuta. Kuigi kirjutistesari „Sõjapidamine“ saab siinkohal lõpu, loodan et samalaadsed arutelud Kaitse Kodu! veergudel mitte ainult ei jätku, vaid täidavad rohkem lehekülgi kui siiani. Edukas sõjapidamine tähendab nutikaid ja unikaalseid lahendusi ning mida rohkem ideid nendeks, seda suurem on võimalus, et suudame olla üle igast võimalikust vastasest. Edu sõjalisel mõtlemisel ja sellest kirjutamisel!

Lind, S. William 1985. Maneuver Warfare Handbook. London: Westview Press, lk 8, 79. Jaeski, Aivar 2010. Valgustatud kindral Gerhard Johann David von Scharnhorst. Horisont 4 (http://www.horisont.ee/node/1455).

Kaitse Kodu! 7–8/2011

Sõjaväesport

Põhjakonna kolmas lend Osalejad polnud sellist madinat veel õppustel näinud Luksushotell MAN: voodiks okastraat ja padjaks maamiin. Kas saab veel olla paremat nädalavahetust? Ikka saab.

snaiprirelv mõjub kaugemalt, miinipildujalaengute lahingukomplektid on piiratud jne.

Rünnaku ja kaitse suhe 3:1 KRISTEL KITSING Viru maleva teavituspealik

aitseväe Tapa polügoonil korraldati 29. ja 30. oktoobril taktikaõppus, kus Viru maleva võitlejad kehastasid ründajaid. Juba kolmandat aastat läbiviidav ühisõppus „Põhjakonn“ sai sel korral teoks vaid Viru ja Järva maleva kaitseliitlaste duellina, kuigi varem on sellel osalenud ka tallinlased. Õppusel osales mõlemal poolel kokku umbes 90 võitlejat, lisaks vahekohtunikud, kokad ja miinipildurid. Järvalasi ppusel juhtis kompaniiülem nooremleitnant „Põhjakonn“ Jaanus Noorveli, Virus kamandas vägekokkulepitud sid kompaniiülem nooremleitnant Villu Jõemets. stsenaariumi ega

tulemust ei ole.

Õppusel „Põhjakonn“ kokkulepitud stsenaariumi ega tulemust ei ole. Kogu mängu kujundavad kohtunike hinnangud olukorrale ja vaid selle alusel sünnib lõpptulemus. Tegemist on kahepoolse (rünnak ja kaitse) lõppharjutusega. Õppusel kasutatakse vaid reaalselt olemasolevaid jõude, virtuaalsust on minimaalselt. Näiteks kasutatakse reaalselt olemasolevaid vahendeid ja laskemoona: valang-valang ei hüüta ja kilelindiga miinivälju maha ei panda. Kasutatakse reaalselt olemasolevat relvastust reaalselt olemasolevas koguses: ükski tankitõrjerelv ei lase rohkem moona, kui tal on, st ühekordsed lasevad vaid korra, võimsam

Reede öösel asusid positsioonidele snaiprite vaatluspunktid. Öö läbi liikus ka võitlusgrupi luurepatrull, mis ärritas teadlikult vale suunda, et vastane arvaks, nagu plaanitaks rünnata vasakult. Laupäeva hommikul tehti veoautodega pettetegevust samuti valesse kohta, imiteerides meeste transporti vastase vasakule tiivale metsa. Unimogid imiteerisid soomukeid ja nendega tehti laupäeva hommikul luurerünnak positsioonide ette. Samal ajal kaardistasid tulejuhid vastase tegevust ja asetust. Pearünnak algas kell kaks: frontaalpositsioonile juhiti petteks võimas miinipildujatuli koos ohtra suitsuga. Selle varjus manööverdasid soomukid ja väike grupp Viru lahingukompaniist koos pioneeridega. Samal ajal tiibasid võitlusgrupp ja lahingukompanii vastast tema paremalt tiivalt ja hõivasid käigult vastase positsiooni taga asuva kõrgendiku, mis oli hinnatav võtmemaastik, ning hävitasid kohe vastase kaks reservis olnud soomukit ja pisut jalaväge. Võtmepositsioon käes, olid virulased vastase seljataguse ära võtnud. Initsiatiivi enda käes hoidmiseks jätkas lahingukompanii kohe ümberpiiramist eesmärgiga jõuda kaarega vastase selja tagant eesliini kaeviku küljele, et alustada lähivõitlust ja kaeviku rullimist. Võitlusgrupp moodustas kõrgendikule võimsa kattegrupi, mis surus vastast alla ja lasi lahingukompaniil manöövrit teostada. Võitlusgrupp tulistas vastase mahasurumiseks välja üle saja Carl-Gustavi laengu ja tegi käsirelvade koondtuKaitse Kodu! 7–8/2011

Sõjaväesport Järgmistel aastatel loodavad asjaosalised lisada „Põhjakonna“ põhiolukorrale (kaitse ja rünnak) näiteks luure, tulejuhtimise, tagala ja muid teemasid

lena tuhandeid laske. Need koormad veeti kõik seljas kohale enne lahingut ca 1 km läbi soo ja moodustati läbimurdekohta reservladu. Mitte ühtegi vaba selga ei tohtinud lähenemise käigus olla, v.a luurajad. Kõik pidid varusid raamide ja kottide abil seljas kandma. Lahingu ajal hoiti vastast pideva miinipildujatule all, et mahasurumine oleks veelgi tõhusam. Üksused suhtlesid omavahel, juhtides toetustuld raketipüstolite signaalrakettidega ja kasutades markeerimiseks värvilist suitsu.

Võitlusgrupp pidi ise rünnakut jätkama. Selle esimene jagu jõudis kaevikutesse ja rullis poolt kogu positsiooni pikkusest. Siis hinnati pooled mehed langenuks, aga kohe võttis rullimise üle jaoülem nooremseersant Kirsimäe oma jaoga, ja pusis mis ta pusis, lõpuks oli kaevik vastasest tühi. Järvalasi oli selleks ajaks alles vaid kolm võitlejat, kes paiknesid kuskil metsa all. Kirsimäe rünnak sai toetatud ka järelveetud laskemoonavarudega. Kaitse Kodu! 7–8/2011

FOTOD: VIRU MALEV

Lahingukompaniil tiibamismanööver ei õnnestunud, sest ta hargnes ahelikku liiga vara ja liiga lagedal alal ning üksus lasti järvalaste poolt maha enne kaevikuteni jõudmist. Ka juhtus, et mingi osa lahingukompaniist oli lähenemise käigus soosse ära eksinud ja jõudis alasse liiga hilja ning jäi seega oma üksuse manöövrist kõrvale. Mahajäänud julgestasid hiljem võitlusgrupi paremat tiiba, hoides ära vastase vasturünnaku tiibamiskatsed. Hiljem osaleti võitlusgrupi kattegrupi koosseisus.

õitlusgrupp tulistas vastase mahasurumiseks välja üle saja Carl-Gustavi laengu ja tegi käsirelvade koondtulena tuhandeid laske. Need koormad veeti kõik seljas kohale.

Kirsimäe juhitaval rünnakul ei markeerinud rullijad piisavalt oma asukohta ja jäid oma kattegrupi tule alla, mille eest määrati kaotuseid – nn sõbralik tuli. „Sõbralikku tuld“ esines virulastel ka siis, kui lahin49

600 m positsioonidest eespool olid kaevunud Viru snaiprid. Ühel snaipripaaril (Sako TRG-42) õnnestus kohe lahingu alguses lasta maha vastase kompaniiülem. Snaiper pidi kirjeldama vahekohtunikele veenvalt eisedki masihtmärki ja tegema selle pihta levad võiksid kaks reaalset lasku, paljastades ühisõppusest oma asukoha. Snaiprid olid samal osa võtta, et maksi- positsioonil kokku üle 24 tunni, maalset ära kasuta- tehes muu hulgas ka vaatlust ja da loodud lahingusi- olles valmis vajadusel tuld juhtima. Ühe snaipripaari avastas tuatsiooni. vastase patrull ja see langes tegevusest välja.

Ümber kottihaaratud Järva Kogu tegevus kees kottihaaratud Järva ümber ja kohal ning seega said nad kogu ettevalmistatu enda kaela. Nende kaevikute ümber raksus kogu aeg miinipildujatuli, nende kõrval õhiti kolm suurt pikilaengut, seal tiirutasid soomukid ja ümberpiirav üksus lasi nende pihta ära kogu olemasoleva lahingukomplekti. Võrdsus saabus kaevikurullimisel, sest lähivõitluses arvuline ülekaal enam ei loe. Ka karmilt õiglased kohtunikud õgvendasid pidevalt nii Järva kui ka Viru võitlejate ridasid. Probleem oli selles, et Järva malevlasi oli vähem, kuigi rünnaku ja kaitse suhe peabki olema vähemalt 3:1, st ründama peab vähemalt kolmekordse ülekaaluga. Nooremleitnant Noorveli ütlusel olid järvalased valmis tõrjuma igast suunast. Mahasuruva tulelöögi ajal teatas luure kompaniiülemale, et tõenäoliselt tiivatakse paremalt. See oli Noorveli ütlusel kaitstud miiniväljaga ja osa jõude paigutati külgkaitse positsioonile. Viru tiibas liiga sügavalt ja möödus nii miiniväljadest kui ka külgkaitsest. Ka liiguti kiirelt ja ootamatult. „Seljataguse kõrgendiku hõivamine Viru poolt oli mõneti üllatus,“ rääkis Noorveli. Oma piiratud jõude pidi Järva pidevalt ümber paigutama, sest pearünnak tuli nüüd selja tagant, läks sealt üle tiibamiseks ja lähivõitluseks kaevikutes. Järva ridu vähendas ka pidev Viru kattetule all olek ja vahekohtunikud määrasid pidevalt kaotusi. Kokkulepe oli, et enne lahinguetapi lõppu langenuteks määratud uuesti ei formeeru. Nii saidki Järval lõpuks mehed otsa. 50

Avamused

Sõjaväesport

gukompanii eksinud osa soost välja võitlusgrupi tiivale jõudis ja võitlusgrupp ei märganud nende lahingutunnusele vastata. Kogu selle tegevuse ajal jätkasid ka soomukid, et siduda vasturündava vastase jõude. Soomukiüksus lõhkas reaalsete pikilaengutega kolm korda miinivälja ja murdis lõpuks korra läbi, jõudes Viru kattegrupini. See võimaldas virulastel moonavarusid täiendada. Miiniväljadel kaotati üks soomuk ja ühe soomuki läbimurde riivistasid kaitsjad nii, et tagasi see enam ei saanud.

Viru maleva võitlusgrupi ülem nooremleitnant SVEN NEUDORF: Õppus on arenenud. Vahekohtunikud olid pädevad ja tegid koostööd. Kahjuks kohtunike side ummistus pidevalt. Entusiastlikke osavõtjaid on järjest rohkem. Enam ei kahtle keegi selles õppuses ja ei karda pettuda. Viru maleva pioneeritegevus on tasemel. Kui Viru otsustas 50 inimest soo kaudu tiibama saata, olin mures, kuidas nad suurte koormatega läbi põlvini vee saavad. Minu üllatuseks ei juhtunud midagi, lahingu lõpuks olid kõigil juba saapadki kuivaks joostud. Hämmastav oli ka see, kui vaikselt ja nähtamatult suutis see inimhulk liikuda. Viru oli ammu enne lahingu algust soos lähtejoonel peidus ja vastase postid ei avastanud meid.

Järva maleva kompaniiülem nooremleitnant JAANUS NOORVELI: Üksi poleks üks malev nii sisukat õppust võimeline ette valmistama. Meie meestele meeldis. Mõni lausa kommenteeris pärast õppust, et pole sellist vihast madinat mitte kunagi näinud. Kavatseme ka järgmisel aastal osaleda ja võimalusel suurema üksusega, sest „Põhjakonn“ on ennast tõestanud ja populaarsust kogunud.

Viru maleva pealik kapten REIN LUHAVÄLI: Üldiselt läks õppus korda, sellepärast et: 1) määratud isikkoosseisu kriitiline mass oli kohal ja kõigi osalejate motivatsioon kõrge; 2) ei tehtud ühtegi ohututehnilist viga, mis oleks lõppenud inimese vigastuse või varustuse purunemise/kadumisega; 3) koostöö naaberüksusega (Järva malev) sujus hästi ja lepiti kokku ettevõtmise jätkamises ka järgmisel aastal. Mõned õppetunnid ja arenemissuunad: 1) sõduri ja ülema tasemel rutiinsed tegevused (nt moondamine, liikumine lahinguväljal, julgeoleku tagamine, ettevalmistused tegevuseks, käsu andmine jne); 2) rühmast suurema üksuse lahingu planeerimine, ettevalmistamine ja juhtimine.

Järva M-14 TP2 relvastatud snaiprid ei olnud rahul: nad ei saanud mitte ühtegi tabamust ﬁkseerida, sest kohtunike kanal oli pidevalt umbes.

Tulevikus ootatakse teisigi malevaid Teisedki malevad võiksid ühisõppusest osa võtta, et maksimaalset ära kasutada loodud lahingusituatsiooni. Võimalik on põimida põhiolukorrale (rünnak ja kaitse) juurde kaasnevaid teemasid (nt luure, tulejuhtimine, tagala, toitlustamine, snaiprid, pioneerid, meditsiin jne), mille raames saaks iga eriala oma harjutust läbi viia. Seetõttu on võimalik tulevaste „Põhjakonnadega“ liituda ükskõik kellel ja ükskõik kui suure või väikse üksusega. Kokkuleppel saab alati liita neid legendi ja kaasata tegevusse. Tõenäoliselt korraldatakse neljas „Põhjakonn“ 2012. aasta septembris. Kaitse Kodu! 7–8/2011

MART PUUSEPP

ui Kaitseliidu laskespordiklubi MäLK kevadisel üldkoosolekul laskespordi arenguprobleeme arutas, tekkis üsna üheselt arvamus, et on aeg esiisade tegemistest eeskuju võtta ja malevatevaheline korrespondentsvõistlus teenistusrelvadest laskmises ellu äratada.

Sõjaväesport

Kaitseliidu korrespondentsvõistlus laskmises

Samas mõistsime, et võime ämbrisse astuda, sest on ju malevate tegevuskavad juba eelmise aasta lõpul paika pandud ja kõigil ei ole võimalik neid muuta. Lootus oli, et ehk pooled malevad ikka võtavad asja tõsiselt ja tulevad kaasa. Pärast malevapealikule ettevõtmise tutvustamist valmiski juhend ja jäime ootele. Nüüd, kui koondtabel on valmis, on aeg teha järeldusi. Osales üheksa malevat ja need malevad, kes ei osalenud, põhjendasid seda erinevalt: puudub laskeväli, laskeväli sel ajal remondis, pealikute vahetus, personalipuudus laskmiste läbiviimiseks jne. Kuid sõnum, mis jäi kõlama, oli: kui võistlus 2012. aastal kalenderplaani panna, siis osaleme kindlasti. Väga kindlalt juhivad laskeedetabelit Tallinna, Harju ja Viru malev. Meeldiva üllatuse valmistas Lääne malev, mis aastaid ei ole osa võtnud Kaitseliidu meistri- ja karikavõistlustest, kuid saavutas korrespondentsvõistluses kindla 5. koha ega kaotanud tugevale Tartu malevale kuigi palju. Kui võtta aluseks meisterlikkus, näidati esiküti järgu väärilisi tulemusi järgmiselt: Tallinn 20, Harju 12, Viru 8, Valgamaa 7, Tartu 4, Rapla ja Põlva 2, Sakala ja Lääne 1. Edetabeli 25, st maleva 25 laskuri tulemus: Tallinn 251, Harju 243, Viru 212, Lääne 194, Tartu 192, Sakala 184, Põlva 136, Valgamaa 132 (18 võistleja tulemus) ja Rapla 78 (22 võistleja tulemus). Kaks viimast ei saanud küll tulejoonele 25 laskurit, kuid võtsid siiski üritusest osa.

Malevatevaheliselaskmise korrespondentvõistluse võitjad said auhinnad kätte Kaitseliidu peastaabi miinisaalis

tapäeva lahtiste uste päevadel viidi laskmist läbi 20 lasketiirus. Osalejad oli üle 800, neist üle 150 laskehuvilise käis laskmas Männiku tiirus. Eks see ole loomulik, sest oli ju 1931. aastal laskurliidu loomise eestvedaja just Kaitseliit.

Tallinna ja Harju maleval on pidevalt võimalik kasutada Tallinna maleva Männiku lasketiiru ja see on ka nende malevate liikmete paremate tulemuste saavutamise põhjuseks. Sellest järeldub, et igale malevale on vaja harjutuspaika, kas laskevälja või tiiru, mis võimaldab lasketulemusi parandada. Et laskesport pole surnud, näitas ka oktoobrikuu viimane nädalavahetus. Eesti Laskurliidu 80. aasKaitseliidu ülem kolonelleitnant Raivo Lumiste andis kauaaegsele Kaitseliidu lasketegevuse eestvedajale major Mart Puusepale üle nimelise mälestusrelva SKY

Kaitse Kodu! 7–8/2011

Kaitseliidu orkester Tallinna maleva orkester Friedrich Tammari juhatusel aastal 1935

Kaitseliidu puhkpillimuusika alguspäevist Eestis ja Soomes MARIS AMON

uhkpillimuusikat vajasid 20. sajandil Eestis ja Soomes moodustatud kaitseliidud nii igapäevaselt kui ka pidulikel sündmustel. Kuigi kaitseliitlikes organisatsioonides oli pearõhk sõjalis-sportlikul tegevusel, oli arvestatav koht ka orkestrimuusikal, mis oli välja kujunenud nende riikide sõjaväemuusika traditsioone järgides. Muusika oli kaitseliitlike organisatsioonide algaastail suures osas suunatud propagandategevusele eesmärgiga suurendada liikmeskonda.

Sõjaväeorkestri väikesed vennad Kaitseliit oli noores Eesti Vabariigis uus organisatsioon, mis järgis algusest peale rangelt poliitilise erapooletuse printsiipi ning liikmeskonna suurendamisel olid peale kõnepidamiste abiks laulu ja pillimänguga meelelahutusüritused, mis mõnikord kestsid kuni 12 tundi. Paaril esimesel tegevusaastal kaasati sinna muusikat tegema palgalisi orkestreid väljaspoolt Kaitseliitu, kuid 1927. aastast tuldi pidude korraldamisel toime juba oma jõududega. Suurimad pidulikud sündmused Soome Kaitseliidu malevate elus, loomulikult puhkpilliorkestrite osavõtul, olid suvepidustused, kuhu kuulusid spordivõistlused ja meelelahutuslikud ettekanded. Et tegu oli oma liikmeskonnale lisaks ka avalikkusele suunatud üritusega, kaasati väljapaistavaid sportlasi, lauljaid ja pillimehi ning kutsuti kõnet pidama tuntud seltskonnategelasi. 52

Kaitseliit vabatahtliku poolsõjaväelise organisatsioonina kasutas kaitseväe eeskujul igapäevaselt puhkpillimuusikat nii õppetegevuses, võistlustel kui ka manöövritel, seega oli üksustel puhkpilliorkestri kujul oluline peoõhtute kava täitja. 1928. aastaks tegutses Soomes 18 sõjaväeorkestrit, Eestis neli. Rahuaegne sõjaväemuusika allus kindlale reglemendile, mis muude kohustuste kõrval võimaldas pakkuda meelelahutuslikku muusikat publikule ning osaleda võimalusel kohalikus ühiskonna- ja aitseliidu seltsielus. Proﬁkollektiiviliikmeskonna dena olid sõjaväeorkestrid suurendamisel harrastusorkestritele (Kaitolid peale kõnepida- seliidu, pritsimeeste jm seltside orkestrid) eeskujuks miste abiks laulu ja pillimänguga meele- mängutaseme, distsipliini ja esitatava repertuaari poolest.

lahutusüritused.

Tänu annetustele eraisikutelt ja äriühingutelt sai võimalikuks Kaitseliidu puhkpilliorkestrite asutamine, tegevuse toetamine ja pillimeestele järelkasvu väljaõpetamine. Malevates moodustati malevaorkestrid ja hiljem, majandusliku olukorra tugevnedes tekkisid puhkpilliorkestrid ka väiksemates üksustes.

Kuidas saadi pillid ja vormirõivad? Kaitseliidu puhkpilliorkestrid tekkisid kahel viisil. Esiteks mõne kohaliku varem eksisteerinud orkestri baasil – seda eelkõige organisatsiooni tegevuse algaastail, kui oli vaja kiiresti korralikku Kaitse Kodu! 7–8/2011

Teiseks asutati orkestrid kohaliku Kaitseliidu üksuse algatusel. Sel juhul moodustus täiesti uus koosseis, kuhu võimalusel püüti värvata lisaks täiskasvanutele ka noori pilliõpilasi. Paljudel juhtudel tuli seega alustada orkestri loomist otsast peale: leida dirigent, mängijad, pillid ja noodimaterjal. Muusikainstrumendid olid tol ajal kallid, raha nappis ja tihti tuli Kaitseliidu orkestreil kasutada laenatud või renditud pille. Mõnel mängijal oli isiklik pill, kuid paljudel juhtudel koguti üksusele raha peoõhtute korraldamisega, mille sissetulekust saadud tulu kasurkestrite tati orkestrile pillide ostmiseks. koosseis Soome orkestrid said sealse Kaitei olnud seliidu peastaabilt rahalist toetust vaskpilliseptetti kuuluvate pillide Eestis nii rangelt ostmiseks. 1927. aastal tegutses vaskpillisepSoome Kaitseliidu malevates tetipõhine kui 144 puhkpilliorkestrit. Eestis oli Soomes. sõdadevahelisel perioodil kuni 55 Kaitseliidu puhkpilliorkestrit, kuid pillide ja nootide ostmiseks Eesti Kaitseliidu peastaap raha ei eraldanud. Instrumente muretsesid mängijad ise, samuti vormirõivaid ja noodimaterjali.

Puhkpillimuusikaga lisati organisatsiooni üritustele meeleolu ja pidulikkust. Võimekamad Kaitseliidu orkestrid – tavaliselt malevaorkestrid – osalesid aktiivselt kohalikus muusikaelus, maakondlikel laulupäevadel või koguni üldlaulupidudel ja Kaitseliidu aastapäeva üleriigilistel pidustustel. Kaitseliidu orkestrid enamasti välisturneedel ei käinud, sest neil kui harrastusorkestritel puudus vastav esinemistase ja sobiv repertuaar. Erandiks olid Tallinna maleva ja Kalevi malevkonna puhkpilliorkestrid, kes käisid kontsertreisidel Soomes.

ka puupille ja väikest trummi. Orkestrid olid tavaliselt 14-liikmelised, kuid oli ka suuremaid – sel juhul saadi mängida nõudlikumat repertuaari. Orkestri esinemistase ja valitud repertuaar sõltusid paljuski dirigendi muusikalisest maitsest ja erialasest võimekusest ning seetõttu oli pädevate dirigentide leidmine ja koolitamine ülitähtis. Soomes oli dirigentide koolitamise süsteem sisse seatud alates 1923. aastast, kuid Eestis käis dirigentide õpetamine kuni 1932. aastani paaripäevastel kursustel enne üldlaulupidusid. 1931. aasta lõpul asutatud Eesti Lauljate Liidu puhkpillimuusika sektsioon hakkas dirigentide väljaõpetamisega süstemaatiliselt tegelema, kuid diplomeeritud Kaitseliidu puhkpillidirigendi staatuse omistamiseni Eestis ei jõutudki.

Kaitseliidu orkester

mänguvõimelist orkestrit. Varem tegutsenud orkestrite ümberformeerimise või ülemineminekuga Kaitseliidu alluvusse tekkisid mõnikord probleemid. Enamasti ei tahtnud dirigent või mängijad minna Kaitseliidu alluvusse seetõttu, et kardeti liiga suurt tasuta mängude koormust, mis teistes tolleaegsetes seltsiorkestrites puudus. Lisaks soovisid paljud pillimehed traditsiooni järgides mängida edasi oma seltsi orkestris, mitte minna uude, tundmatu põhikirjaga, pealegi poolsõjaväelisse kollektiivi.

Orkester raadio asemel Soome Kaitseliidu puhkpilliorkestrite kohustuslik tavarepertuaar, mis koosnes peamiselt koraalidest ja marssidest, oli peastaabi poolt kindlaks määratud, mängitavad palad maleva kasvatustööpealikute kaudu dirigentidele laiali saadetud ja neid muusikapalu tuli kõigil Kaitseliiduga seotud üritustel esitada. Kui oli tegemist suurema avaliku kontsertettekandega, esitati mõistagi nõudlikumat kontsertrepertuaari. Eelisolukorras olid need orkestrid, mille põhituumiku moodustasid endised sõjaväemuusikud – see võimaldas kavasse võtta tehniliselt keerukamat repertuaari. Eestis polnud sellist ühtselt kehtestatud kohustuslikku puhkpillirepertuaari kindlaks määratud. Palad valis dirigent, lähtudes eelkõige kodumaise muusika esitamise nõudest. Kodumaise muusikaproduktsiooni lisandudes võidi loobuda järk-järgult välismaise repertuaari kasutamisest, kuid populaarsed välisautorite marsid kõlasid Kaitseliidu muusikaüritustel siiski aastakümneid. Mingit erilist, ainult Kaitseliidule omast repertuaari Eestis ei mängitud – seda polnud välja kujunenud. Sõltuvalt paikkonnast võisid juba rohkem

Orkestrite koosseis ei olnud Eestis nii rangelt vaskpilliseptetipõhine kui Soomes, mängijate olemasolul kasutati

Viiburi maleva orkester Vilho Aalto juhatusel aastal 1935

Kaitse Kodu! 7–8/2011

Kaitseliidu orkester

koos harjutanud ja rahuldava esinemistaseme saavutanud orkestrid lubada endale tasulisi esinemisi pidudel või muudel tähtpäevadel, sest tol ajal polnud raadio veel kuigi levinud ja elav muusika tundus harjumuspärasem või ka huvitavam, sest esinesid ju kohalikud pillimängijad. Mõistagi mängiti seal korraldaja tellitud muusikat. Mis puudutab laulupidude repertuaari, siis kummaski riigis ei esitatud seal Kaitseliiduga seotud muusikapalu, vaid korraldustoimkonna poolt kõigile orkestritele kättesaadavat kodumaist puhkpillirepertuaari. Marsimuusika oli ainuke muusikaliik, milles sai tinglikult võrrelda nii marsiloojate populaarsust kui ka tattoo-vormis võistlustel orkestrite tehnilist taset ja esitust. Võistumängimisi Kaitseliidu orkestrid Eestis ei korraldanud, kuid Soomes olid laulupidude kavas ka orkestrite võistumängimised.

Ilus vorm ja sirge samm Soomes kinnitati 1920. aastal kaitseväe peadirigendi Aleksei Apostoli poolt igale malevale pidulikud marsid, mille ettekandmine oli enesestmõis-

tetav igal pidulikul organisatsioonisisesel üritusel. Lõuna-Pohjanmaa maleva pidulikel suurüritustel kõlasid alates 1928. aastast kohustuslikult nii „Porilaste marss“ kui ka „Vilppulan urhojen muistolle“. Eestis polnud Kaitseliidu peastaap malevatele pidulikke marsse kindlaks määranud. Teada on, et mõned dirigendid komponeerisid oma üksusele marsi, mida kohalikel tähtpäevadel mängiti. 1928. aastal kirjutatud „Kaitseliidu kotkamarss“ ei jõudnud veel kinnistuda orkestrite aktiivirepertuaari, kui Kaitseliidule kirjutati 1935. aastal uus marss „Kodumaa kaitsjad“, mis saavutas suurema populaarsuse. Eriti kõrgelt tuleb hinnata tolleaegsete kaitseliitlastest harrastuspillimeeste entusiasmi koguneda põhitöö kõrvalt harjutustele, manöövritele, suvelaagritesse jne, et oma pillimänguoskust täiendada ja harjutada mõnigi kord üsna üle jõu käivat repertuaari. Võib-olla viimase tõsiasja tõttu oli Kaitseliidu orkestrite osa üldlaulupidude osalejaskonnas märkimisväärselt väike. Ometi paistsid nad suurüritustel silma hea esinemise, korraliku vormirõivastuse ja parema marssimisoskusega kui teised tolleaegsed harrastusorkestrid.

SOOMES KAITSTUD DOKTORITÖÖ VÕRDLES EESTI JA SOOME KAITSELIIDU ORKESTRITE TÖÖD MATI PÕDRA, dirigent ja muusikapedagoog

Maris Amon-Merilaini Helsinki Ülikoolis kaitstud doktoritöö, milles autor käsitleb sarnasusi ja erinevusi Soome ja Eesti Kaitseliidu orkestriteenistustes enne Teist maailmasõda, on põhjalik ajaloouurimus, kuid kaugeltki mitte ainult seda. Nii mõnigi kord ei ole Amon-Merilain peljanud oma töös väljuda tavapärase akadeemilisuse raamidest ja käsitleda orkestrite igapäevaeluga seotud teemasid esseistlikult. Selline „kõrvalekalle“ aitab aga kindlasti raamatu lugejaskonda suurendada.

siinkohal olnud Soomega võrreldes efektiivselt tegutsev Eesti muusikakoolide süsteem, mis koosmõjus entusiastlike puhkpillimuusika eestvedajatega on toonud orkestritesse palju verevärskendust. See kõik annab kindlustunnet, et Kaitseliidu orkestriteenistus on igati jätkusuutlik ka Eestis. Loomulikult annab kõike teha veel paremini. Geograaﬁlises mõttes vajaksime tugipunkti ka Virumaa kandis, puhkpillimuusikaga vähegi kursis olevatele inimestele pole saladus, et selles piirkonnas on ridamisi häid orkestreid ja pillimehi. Alustada tuleks kokkulepetest mõne tsiviilorkestriga Kaitseliidu ettevõtmiste muusikaliseks teenindamiseks, orkestri üleminek Kaitseliidu alla on juba tulevikuvisioon.

Teise maailmasõja sündmused viisid kahe naaberriigi üsna sarnastel alustel alustanud militaarmuusika täiesti erinevatele teedele. Eestis likvideeriti Kaitseliit organisatsioonina täielikult. Ainuüksi sellesse kuulumine iseseisvusajal võis olla piisav põhjus selleks, et inimene oli sunnitud veetma märkimisväärse osa oma edasisest elust „suure kodumaa“ kaugetes paikades. Säilitada sellistes tingimustes kas või osaliselt mõne Kaitseliidu orkestri kunagise tegevuse materjale oli riskantne, kõige paremini õnnestus see Tallinna maleva orkestril, mille järjepidevus on jälgitav ka dokumentatsiooni põhjal.

Orkestrite muusikalise juhtkonna harimine ei jookseks samuti kellelgi mööda külgi maha. Mida oodati Soome Kaitseliidu muusikaohvitseridelt ja kuidas selle ametini jõuti, on Amon-Merilaini raamatus kirjeldatud ülipõhjalikult. Vähemalt muusikaohvitseri ameti sisu silmas pidades on igasugune jalgratta leiutamine Eestis tarbetu – mõelda tuleks ehk ainult sellele, milline olemasolevatest struktuuridest annab tulevasele täiuslike paberitega militaardirigendile millise osaoskuse.

Kiirpilk Kaitseliidu orkestriteenistuse tänasele seisule on enamjaolt rõõmustav. Kuidas mitte ollagi rahul, kui alates 2008. aasta võidupüha paraadist on Kaitseliidu orkestrid olnud stabiilselt esindatud, üldjuhul võimekad andma ka kontserte ja edukalt selgeks õppinud esimesed kontseptuaalselt terviklikud kavad ühendorkestrina? Abiks on

Amon-Merilaini raamat on kohustuslik kirjandus kõikidele, kes kas juba tegutsevad Kaitseliidus dirigendina või mõtlevad seda tegema hakata. Kasulik on see raamat aga läbi lugeda igal sellisel malevapealikul, kes kas või korragi elus on mõelnud, et oma orkester võiks olla temagi malevas.

Kaitse Kodu! 7–8/2011

Kaitseliidu orkester

Tallinna maleva orkester käis Soomes kontserdireisil Soome kaitseväe vabatahtlike orkestrite ülevaatusfestivalile Lahtis 8. ja 9. oktoobril kutsuti ka üks Rootsi ja üks Eesti orkester. Rootsit esindas Uppsala orkester, Eestit Kaitseliidu Tallinna maleva orkester.

jate vastuvõtt meie esimesele esinemisele kaubanduskeskuses ülimalt soe. Piduliku ühiskontserdi andsime väga hea akustikaga ja publikust tulvil Felix Krohni saalis. Alustas Uppsala orkester, mis on väga hästi komplekteeritud ja peaaegu professionaalsel tasemel. Nende hästi koostatud ja esitatud kava sai publikult sooja vastuvõtu.

ALF-THEOPHIL PUSKAI Kaitseliidu Tallinna maleva orkestri pealiku abi

„Saaremaa valsi“ menu

orraldajate soovil tuli Kaitseliidu Tallinna maleva orkestril esineda festivalil kolmel korral: esimesel päeval kanti ette ca 45minutiline ajaviitemuusikakava ning teisel päeval astuti umbes 20-minutilise kavaga üles orkestrite pidulikul ühiskontserdil. Lisaks mängis Eesti orkester tantsuks festivali tutvumisõhtul.

Pilvedele järgnes päike Aeg enne Tallinna maleva orkestri esimest välisreisi oli pingeline. Ehkki kavade kokkupanekuga polnud raskusi, tekitas tõelist peavalu sõidu korralduslik pool. Ilma Kaitseliidu peastaabi ülema kolonel Kajari Klettenbergi sekkumiseta oleks sõit võib-olla äragi jäänud – ja sellest olnuks kahju, sest meie tulekust oli Soome sõjaväemuusikute infoleht Piipari juba teatada jõudnud. Olgu mainitud, et käesoleva aasta suvel Tallinnas korraldatud rahvusvaheline sõjaväeorkestrite festival „Est-Tattoo“ sai Piiparis positiivset vastukaja, mis näitab, et orkestrite tegevust jälgitakse tähelepanelukult ka teisel pool lahte. Kui olime Lahtisse jõudnud, tuli aga päike igas mõttes välja: ilm oli ilus ja korraldus sujuv, kuulaKaitse Kodu! 7–8/2011

Tallinna maleva orkestri kava oli pealik-dirigent Kalev Kütaru koostanud vaid eesti heliloojate loomingust. Eriti meeldis publikule viimane pala: Kalev Kütaru esitas riti meeldis koos oma poegade Karli ja Gertpublikule Heikoga orkestri saatel soome viimane pala: keeles Raimond Valgre „Saaremaa valsi“. Peaaegu kogu publik ühines Kalev Kütaru esitas lauluga, järgnesid marulised ovat- koos poegadega sioonid. Mida kaunimat võib ühelt orkestri saatel sookontserdilt oodata! Kontserdi teises pooles esines ühendorkes- me keeles Valgre ter, mis koosnes põhiliselt Soome „Saaremaa valsi“ . orkestrantidest, kellele lisandusid Uppsala ja Tallinna orkestri löökpillimängijad. Esitada tuli üsna keerukas kava, kuid kapten Sami Hannula juhtimisel tuli ühendorkester ülesandega toime.

Õnnestunud kontsertreisi krooniks võib pidada kuluaarivestlustes avaldatud valmisolekut kahe aasta pärast taas uueks kohtumiseks kutse saata. Orkester tänab kontsertreisi kordaminekuks oma panuse andnud kaitseväe orkestri peadirigenti kolonelleitnant Peeter Saani. 55

Ellujäämine

Eesti üleelamisõpe vaatab igatsevalt NATO poole Üleelamisõppe väljundite ja rakendamise olukord erineb aastakümne-paari tagusest sootumaks. Et saada aru, mida vajame meie siin Eestis, on mõistlik vaadata, kuidas on seda valdkonda arendanud naabrid, kes meist nii võimalustelt kui ka perspektiivitajult mõneti eespool. ERKI VAIKRE

Üksuse juhtkonna väljaõpe lähtub vajadusest viia oma jõududega läbi isikkoosseisu (üksikud või grupid) naasteoperatsioone, sõltumatult olukorrast ja keskkonnast ning lähtuvalt üksuse võimekusest ja koostööst. Üleelamisväljaõppes ei ole esikohal mitte õhu- ja merevõimekus, vaid just jalaväe vahenditega operatsioonide läbiviimine, tihti ilma soomustatud või üldse igasuguse transpordita.

Kaitseliidu Kooli instruktor

Erki Vaikre ellujäämisinstruktorite koolitusel KaugPõhja tundras

ldjoontes on NATO liikmesriikide sõjalise ettevalmistuse raames sõdurioskuste baasosana ette nähtud nn personnel resque (PR) tasandi väljaõpe. Lihtsustatult tähendab see isikkoosseisu erinevatest hädaolukordadest naastamise kahepoolset võimekust. See hõlmab ka kontrollimata alale või vajadusel ka rindejoone taha vastase tagalasse suunatud tegevust ning selleks vajalikke ettevalmistusi. Kahepoolne on see väljaõpe seeläbi, et ühelt poolt valmistatakse ette kompanii ja pataljoni tasandi juhte, teiselt poolt reakoosseisu, sõltuvalt nende üksuste eripärast. Ettevalmistused on seotud üksuste või isikkoosseisu võimaliku planeerimata/tahtmatu sattumisega isoleeritud keskkonda väljaspool oma üksuste kontrollitavat ala. Vastav väljaõpe on korraldatud NATO liikmesriikides erinevate standardiseeritud regulatsioonide järgi. Sellised regulatsioonid on olemas ka Eestis, kuid seni on need jäänud tähelepanuta.

Teiselt poolt on samavõrd olulisel kohal märksa töömahukam osa, milleks on isikkoosseisu (võimalike päästetavate) ettevalmistamine. Väleadupärast jaõppe peamine osa on on üleelamisNATOs vormistatud õpe kaitseSERE (survival, evasion, väe ja Kaitseliidu rescue, escape) koolitusväljaõppekavadest mudeliks, mis on üldises plaanis võrdne Eestis aastate eest kasutatava üleelamiseemaldatud. õppe mudeliga. Õppe eesmärk on anda võitlejatele lisaks päästeoperatsioonile kaasaaitamise võimekusele ka oskused rahuldada isolatsioonis olles üksuse minimaalseid põhivajadusi.

Ellujäämise kolm taset Lühidalt on PR ja SERE (üleelamisõppe erinevate tasandite) õppe läbiviimise eesmärk võitlejate või üksuste ressursi säästmine ja lahingutegevusvõime säilitamine osalise või täieliku isolatsiooni tingimustes ning isikkoosseisu naastevõimekuse loomine. Koolitused on jagatud A-, B- ja C-tasandiks, millele lisandub planeerimis- ja juhtimisõppe (PR tactical planning) tasand. A-tasand on isikkoosseisu SEREkoolitused (üleelamisõppe baasmoodul) kõikide üksuste liikmetele sõltumata nende tegevusvaldkonnast ja -piirkonnast ning teenistussuhtest (ka kõik Rootsi kodukaitse vabatahtlikud üksused). B-taseme koolitused on ette nähtud võõrale territooriumile lahinguülesannet täitma siirduvatele üksustele ja isikutele. Sellest tuleneb ka nende intensiivsus ja sisuline ülesehitus, kuid eelduseks on A-taseme koolituse läbimine. C-taseme koolitused on suunatud eriüksustele ja üksustele, kes tegutsevad hajutatult. See tasand kätkeb endas talvist üleelamisõpet ning vangistus- ja põgenemisõpet. PR tactical planning on ette nähtud üksuste juhtkondadele ning sisaldab teise poole koolitusi ehk

Kaitse Kodu! 7–8/2011

kuid kõik pingutused on põrganud administratiivse bürokraatia vastu ning nurjunud. Seetõttu on Eestis laiemalt ja Kaitseliidus kitsamalt vastavas valdkonnas olukord, et oleme NATO üldise praktikaga võrreldes alles varases arengufaasis.

Ellujäämine

Rapla ellujäämisinstruktor vanemveebel Toomas Tõnissoo

Kaitseliidus on üleelamisõppe läbiviimine välja saamas varjusurmast eelkõige tänu instruktorkoosseisu initsiatiivile ja malevate taktikalise tasandi eesmärgikindlusele. Kuigi Kaitseliidus spontaanselt läbiviidav väljaõpe ei vasta veel NATO nõuetele, on see aastatel 2010–2011 oluliselt elavnenud. Tean, et praegu on olukord malevati erinev objektiivsetel põhjustel, näieega on teks valdkonna instruktorkoosseisu instruktorebaühtlase jaotuse tõttu. Viimase koosseisu kahe aasta põhjal võib öelda, et olukord sarnane kõige aktiivsem on Jõgeva malev, kus võitlusgrupi üleelamisõpet läbiviidava välviiakse läbi igal aastal. Baasväljaõp- jaõppega – see pega on alustanud ka Tallinna, Viru on malevati väga ja Võrumaa malev. Alutaguse malev alustas tänavu võitlusgrupile ja ebaühtlane. luurerühmale suunatud kombineeritud õppega, kus baasõpe on seotud kõrgemate tasemete elementidega ja õppetöö jagatud kahele nädalavahetusele. Aastatel 2011–2012 plaanivad üleelamisõpet läbi viia Lääne, Alutaguse, Harju ja Tallinna malev.

PR-operatsioonide läbiviimist ja planeerimist. Selle tasandi koolitused on planeerimisharjutused ja -koolitused alates kompanii tasandist ülespoole peamise raskuspunktiga pataljoni tasandil. Väljaõppe korraldamine ja arendamine on NATO riikides enamasti koondatud ühe kompetentsikeskuse juurde. Näiteks on Rootsi relvajõududes on selleks otstarbeks ellu kutsutud üleelamiskool (Swedish Armed Forces SERE School), mille personal viib läbi B-, C- ja PR tactical planning’i tasandi koolitusi kõikidele sihtrühmadele nii relvajõududes kui ka kodukaitses. A-tasandi koolitusi tuleb korraldada liialt palju, et neid kooli 11-liikmelise instruktorkoosseisuga läbi viia. Samas on A-tasand suhteliselt lihtne (erinevates liikmesmaades kestab selle tasandi väljaõpe keskmiselt kolm päeva) ning probleem on lahendatud regionaalsete, nn A-tasandi instruktorite koolitamisega üleelamiskoolis. See tagab vajaliku kompetentsi kohalolu väeosades. Koolitused viiakse läbi üleelamiskooli egiidi ja pistelise kontrolli all.

Eesti üleelamisõpe unest ärkamas Üleelamisõppe valdkonna üldine olukord Eestis on täielikult erinev NATO liikmesriikide üldisest praktikast ja olukorrast. Teadupärast on üleelamisõpe kaitseväe ja Kaitseliidu väljaõppekavadest aastate eest eemaldatud, kuid ka siis, kui see veel väljaõppekavasse kuulus, puudusid sisulised alused ja organisatsioon sihipärase ning eesmärgipõhise väljaõppe läbiviimiseks. Erinevatel aegadel on mitmed kaitseväe ja Kaitseliidu ohvitserid üritanud vastavat võimekust Eestis tekitada ning viia NATO liikmesmaades praktiseeritavale tasandile. On püütud luua vajalikku struktuuri ja aluseid,

Õpetajaid peab õpetama Erialase kompetentsi ehk instruktorkoosseisu aktiveerimine Kaitseliidus on olnud Kaitseliidu Kooli poolt vaadates üleelamisõppe arendamise prioriteet. Kuidas saakski hakata õpet aktiivselt läbi viima, kui puudub õpetaja? See on õnnestunud aga vaid osaliselt. Kui aastatel 1996–2004 omandas Eestis (Kaitseliit, kaitsevägi, piirivalve) üleelamis-

FOTOD: ERAKOGU

6 X ERAKOGU

Kitsenahad ootavad parkimist

Kaitse Kodu! 7–8/2011

Ellujäämine

maa) on aktiivseid instruktoreid rohkem kui üks, siis paljudes malevates (Lääne, Valgamaa, Saaremaa, Harju, Järva, Põlva) puuduvad vastava väljaõppega instruktorid üldse. Mõnes malevas on vaid üks aktiivne instruktor (Tartu, Tallinn). Ka on ebaühtlased nimetatud aktiivsete instruktorite praktikavõimalused ja kvalifikatsioon. Esimene asjaolu on viinud olukorrani, kus instruktorid viivad mingisugusegi kvalifikatsiooni säilimiseks koolitusi läbi tsiviilsfääris (koolid, ühiskondlikud organisatsioonid jms), selliste võimaluste puudumisel on aga sunnitud laskma oma kvalifikatsioonil tasapisi hääbuda. Samas puudub Eestis vajalik ressurss (ja osalt ka kompetents) instruktorite kvalifikatsiooni tõstmiseks NATO regulatsioonides kehtestatud ning Kaitseliidu ülesannetest lähtuva taseme saavutamiseks. Seetõttu on Kaitseliidu Kool koostöös põhjamaade vastava kompetentsiga suunanud instruktoreid regulaarselt taasteja täiendõppele välisriikidesse. Kuid see on vaid osaline lahendus. Vaja on luua kompetentsikeskus ja instruktorkoosseisu koolitamise või täiendamise võimalused siin.

Kuumal kivil küpseb üleelamisleib ja katelokikaanes tõmbab metsatee

õppe instruktori kvaliﬁkatsiooni minu andmetel üle 70 inimese, siis erinevatel põhjustel on neist aktiivsete praktiseerivate instruktoritena arvestatavad vaid umbes 25. Kõrvalejäämise põhjusteks on peamiselt motivatsiooni kadumine erialase tegevuse väljundite kadumise tõttu viimasel aastakümrialase komnel ja teenistusliku karjääri petentsi ehk edenemine tasandile, mis ei instruktorkoospaku võimalusi väliharjutuste seisu aktiveerimine läbiviimiseks. Lisaks on vähemal määral domineerivad ka Kaitseliidus on olnud isiklikud põhjused (perekond, Kaitseliidu Kooli siirdumine välisriiki jms). poolt vaadates üleNimetatud aktiivsetest instruktoritest ei ole mitte kõik elamisõppe arendamise prioriteet. ka Kaitseliidu liikmed.

Seega on instruktorkoosseisu olukord sarnane läbiviidava väljaõppega – see on malevati väga ebaühtlane. Kui osas malevatest (Sakala, Alutaguse, Viru, Pärnumaa, Jõgeva, Võru58

Arendustööga üleelamisõppe standardiseeritud läbiviimise ja instruktorkoosseisu kvaliﬁkatsiooni ühtlustamise suunas alustas Kaitseliidu Kool 2008. aastal. Üleelamisõppe arendamine eesmärgiga alustada üksuste sellealast väljaõpet lahinguvõime suurendamiseks toimib täna siseriiklikust sisendist ja rahvusvahelisest kogemusest lähtudes. Üleelamisõppe arendustöö aluseks on Kaitseliidu ülema tahe koos vastavate suunistega 18. märtsist 2008. Paraku on see valdkond olnud koolis kõrvalsuund. Seda on saanud arendada ikka muude valdkondade kõrvalt ja tuginedes pigem entusiasmile kui süsteemsusele. Põhjuseks on ressursi koormatus ja nappus.

Uuel aastal uue hooga Ressursi piiratuse tõttu ei ole õnnestunud kõiki Kaitseliidu ülema poolt püstitatud ülesandeid veel täies ulatuses täita. Suures osas on aga see õnnestunud teenistusvälise panuse ja vabatahtliku initsiatiivi abil. Kaitseliidu Kool on keskendunud järgmistele ülesannetele: instruktorkoosseisu koondamine ja selle lülitamine väljaõppe arenKaitse Kodu! 7–8/2011

Lisaks organisatsioonisisesele isaks orgaarendustegevusele on Kaitsenisatsiooliidu Kool arendanud vastavasisulist rahvusvahelist koostööd nisisesele kahel eesmärgil: rahvusvahelise arendustegevusele kompetentsi kaasamiseks orga- on Kaitseliidu Kool nisatsioonisisese arendustöö läbiviimisse ning laiema rahvus- arendanud vastavahelise koostöö arendamiseks vasisulist rahvusvastava kompetentsi vahe- vahelist koostööd. tamiseks ja väljaõppekulude mitmepoolseks vähendamiseks. Olulisemateks saavutusteks selles valdkonnas on koostöö alustamine Soome ja Rootsi nii sõjaväeliste kui ka ühiskondlike üleelamisõppe kompetentsikeskustega ning mitmepoolse rahvusvahelise koostöö juurutamine.

Viimane tegevus päädis sellega, et aastal 2010 kutsus Kaitseliidu Kool esmakordselt ajaloos kokku rahvusvahelise üleelamisinstruktorite seminari, kus osalesid meie pikaajalised partnerid Rootsist ja Soomest. Loodud väärtuslikud kontaktid on taganud järjest laialdasema koostöö vastava kompetentsi vahetamisel ning parandanud oluli-

Kaitse Kodu! 7–8/2011

selt Eesti ja Kaitseliidu kui vastava tegevuse ühe juhtija mainet. Alustatud traditsioon on hoitud jätkusuutlik eesmärgiga koostööd laiendada. Tänavu korraldati Rootsis II rahvusvaheline üleelamisinstruktorite kokkutulek, kus koostöös osalevate maade ring laienes Hollandi võrra. Järgmine, III kokkutulek on kavas 2012. aastal Soomes ning selleks etapiks kaasatakse koostööringi ka Taani ja Norra.

Ellujäämine

damisse, väljaõppevajaduste väljaselgitamine, rahvusvahelise koostöö arendamine ja selle kompetentsi kaasamine arendustöösse, erialase kompetentsi sisekommunikatsiooni tekitamine, täiendõppe organiseerimine ja läbiviimine ning vähemal määral ka õppematerjalide koostamine.

Lisaks sellele kavandab Kaitseliidu Kool 2012. aastaks Läänemere maade üleelamisinstruktorite koostöö raames esmakordset erialast täiendkoolitust vähemalt nelja Läänemere riigi ühisel läbiviimisel ja osalusel. 2012. aasta suveks on planeeritud Kaitseliidu ja Rootsi tsiviilkaitseliidu ühine interaktiivne üleelamisteemaline näitus koos õpitubadega Põrgupõhja retke raames. Selline on siis olukord Kaitseliidu üleelamisõppe ning selle tagamaadega. Olles teadlik üleelamisõppe läbiviimise praktikast naabrite juures, on meil olemas ka võrdlus. Kuid see teadmine, kuidas on lood NATOs ja meil, on vaid pool muna. Märksa olulisem on mõelda, kuidas minna edasi, kuidas teadmisi ja oskusi rakendada. Iga maastik paneb tööle erinevad lihased: kui esmapilgul näib tundramaastik rabaga sarnane, siis väsisid eestlased miskipärast tundras hirmus ruttu, soomlastega juhtus sama eesti rabades.

Naiskodukaitse

Elus! Ja elulgi on uus maik Jõgeva ringkonna naiskodukaitsjatel oli 30. septembrist kuni 2. oktoobrini võimalus võtta kohaliku Kaitseliidu maleva instruktorite käe all osa üleelamislaagrist. KÄTLIN RIDAL, JANIKA LÄÄNESAAR ja LIINA LAURIKAINEN, Naiskodukaitse Jõgeva ringkond

lusal septembriõhtul kogunesime Kaitseliidu Jõgeva maleva staapi, kus instruktor tutvustas eesootavat laagrit, ohutusnõudeid ja reegleid, sh loeti veel kord üle isikliku varustuse nimekiri ning üleliigsed asjad tuli jätta staapi pühapäeva ootama. Paljudel jäi maha hambahari, mobiiltelefon, mõnel ka soolakotike või sääsemürk. Ärevus oli suur, sest alles nüüd saime teada, kuhu meid viiakse. Autokastis tundus tee pikk ja väga auklik. Hakkas juba hämaraks minema ja järjest rohkem oli meie ümber metsa. Lõpuks auto peatus ja me ronisime kastist välja. Kahel pool teed laius kuusik. Instruktor seletas nüüd kiirelt üle, kuidas terariistu käsitseda ja milleks on mingi tööriist tarvilik. Seejärel vaatasime üle ühe instruktorite varjualuse, et kuidas ja millest see tehtud on, sest pidime ju enda tarvis midagi samasugust valmistama.

aagriplatsil pidime pimedas valima hoolikalt onni asukoha ja varuma ehitamiseks materjali.

Lõpuks jaotati meid kahte rühma, ühte kuus ja teise viis naist. Jagati kätte noad, katelokid (veega), kirved, saed, kiinid, valguspulgad, tulepulgad. Seejärel juhatati meid laagriplatsile. Rühma liikumisraadiuseks ümber oma onni jäi 300 m ning kaks rühma omavahel kokku saada ja mokalaata pidama hakata ei tohtinud.

Kõige tähtsam on lõke Laagriplatsil pidime pimedas valima hoolikalt onni asukoha ja varuma ehitamiseks materjali. Seda oli vaja üsna palju. Kaevasime ka augu ihuvajaduste rahuldamiseks. Kõige tähtsam oli lõke ning selleks metsakuiva puidu varumine, sest lõke andis sooja ja valgust ning peletas metsloomi. Vahepeal tutvustasid instruktorid meile erinevaid kalaküpsetusviise, üks neist – suitsutamine – oli neil ka käsile võetud. Esimesel õhtul oli kõigil palju tööd, kõhud jäid järjest tühjemaks ja kõik ootasid meeste käes küpsevat suitsukala. Kuulates lõuna poole lendavaid haneparvesid, unistasime piisava laskeulatusega ragulkast või vibust. Hanede kurblike hõigete saatel arutlesime, mida kõike me ühest mõnusast metshanest vaaritaksime. Ja kui rammusad nad veel on... Aga tühi kõht aina korises. Öösel saime paar pakki teed sooja joogi keetmiseks. 60

Valvekordi oli raske jaotada, sest meie viieliikmelises rühmas polnud kellelgi kella. Aga meeskond oli meil suurepärane ja jõudsime ühisele otsusele: kui valvekorra pidaja enam sugugi ärkvel püsida ei suuda, ajab lihtsalt järgmise vahetuse üles ja see jätkab, kuni uni tedagi vägisi piinama hakkab. Kõik toimis ja keegi ei arvanud, et tal liiga vähe magada lasti. Ööseks anti meeskonna peale kaks telkmantlit onni katusele panekuks ja kaks magamiskotti. Öö oli väga jahe, aga kel hea uni, ei teinud sellest väljagi, et küljealune kõva ja tekikest jagus peale vaid jaopärast. Üks siinkirjutajaist ei saanud esimesel ööl küll sõba silmale, sest oli ametis värisemisega. Hommikul vara enne päiksetõusu võis kuulda kirve toksimist ja saagimist, sest mõnelgi oli lõkkematerjal otsa saanud, samas andis füüsiline tegevus ka sooja. Hommikuks saime kauaoodatud suitsukala, kuid õnnetuseks oli kala pooltoores ja see tuli panna lõkkele järelküpsema. Õnneks olid instruktorid sellele mõelnud ning meile anti ka kartuli ja hakklihakastme konserv. Söömiseks pidid kõik tegema endale puidust söögiriista. Igaühel tuli see isemoodi välja, aga keegi ainult näppudega sööma ei pidanud. Sel päeval jagati meile välja ka toored toiduained: kartulid, kaalikad, herned, porgandid, tangud ja sibulad ning natuke soola ja sidrunimahla. Saime ka küüslauku, et ära hoida külmetust. Veel toodi meile rühma kohta üks terve kana. Päeva põhitegevuseks oli eesootavaks ööks lõkkematerjali kogumine. Rühmas polnud kellelgi isegi lõuna ajal aega süüa. Tegime vennalikult ühe porgandi viieks ning närisime lõunaks seda. Siis panime kana koos köögiviljadega fooliumisse (fooliumi saime instruktorilt), kaevasime lõkke alla augu, panime sinna kuumad kivid ja kana, kivid peale ja äravõetud lõkkematerjali ka peale. Tegime kõva tule üles ning siis suundusime Põltsamaa jõe äärde kalale.

Pilliroog annab hästi sooja Igaüks lõikas endale võsast ridva. Sellele mõõdeti jõhv peale ning asjalik instruktor näitas, kuidas kinnitada kork ja konks. Valmis! Saime nüüd kalaõnne proovida. Kõik olid õhinas, sest kalalootust ju oli. Aga mida otsa ei hakanud, oli kala. Kõigil meie rühma liikmetel korises kõht üsna kõvasti. Ainult unistus lõkke all olevast kanast hoidis meeled ärksana. Kui jõe ääres sai juba piisavalt istutud, tuli instruktor, palus meil õnged lahti monteerida ja pilliroogu koguma hakata (mul oli juba varem Kaitse Kodu! 7–8/2011

mõte, et võiks sületäie roogu onni vedada – oleks soe magada.) Niisiis jäime sel päeval saagita, kuid see meid ei heidutanud, sest lõkkes ootas ees ju maitsev kanapraad. Suud olid kõigil vesised, kui kana välja kaevasime. Kui seda avama hakkasime, viis juba lõhn keele alla. Nii maitsvaid köögivilju ja kana polnud keegi varem saanud, kuigi mõni meie hulgast muidu hautatud juurikaid ei söö. Selleks ajaks, kui instruktorid tulid uudistama, kuidas kana maitseb, hakkas see juba otsa saama ja neile jagamiseks ei jätkunudki. Aga laisklemist ei võinud olla, v.a ks siinkirmeist ühe umbes viieminutine jutajaist uinak soojas magamiskotis. See ei saanud oli vist kõige parem hetk üldse seal laagris: täis kõht, soe külje- esimesel ööl küll alune, praksuv lõkketuli. Meie sõba silmale, kõhud lõid õhtul nurru, kõik oli nii sest oli ametis hea. Aga teisel rühmal nii hästi ei värisemisega. läinud. Nende praad oli nähtavasti liiga kaua lõkkes ja priskest kanast oli avamise hetkeks saanud kuivanud tuvi.

Aeg oli sealmaal, et rühmad kutsuti kokku ja tutvustati, milleks pilliroog hea on. Paari toika ja mõne nööri abil näidati, kuidas saab endale hõlpsasti sooja küljealuse kududa. Tagasi laagriplatsil, hakkas osa matte punuma, teised tegid puid. Roomati otsustasime teha ettenähtust laiema, sest tahtsime, et nii pea kui ka jalad mahuksid peale, kavatsesime ju selle külje alla panna. See õnnestus meil hästi. Vahepeal toodi meile värske latikas, sest me ise jäime ju päeval kalasaagita. Panime kala soola ja sidrunimahlaga fooliumisse ja küpsema, et oleks ka hommikul midagi süüa. Juba varakult plekkpurki ligunema pandud tangud ja herned rändasid samuti lõkkele, et õhtul ja öösel sooja kõjutäidet saada. Kaitse Kodu! 7–8/2011

Instruktor vaatas pilliroomati üle, jagas kiidusõnu ja ütles, et see sobib ka talviseks laagriks hästi ning ta paneb selle pärast laagrit hoiule. Meie rõõmuks anti igaühele üks lutsukomm, nii sai suur süsivesikupuudus veidi leevendust, sest vahepeal tekkis meil juba kahtlus, kas mõistus on ikka terve. Mõni meist ajas tähti sõnades segamini ja üks otsis taga oma pealampi, mis põles ta enda otsmikul. Nalja sai meie rühmas palju, nii hoidsime ka üksteisel tuju rõõmsana.

Naiskodukaitse

Õised valvekorrad jagati ilma kellata, südametunnistuse järgi: kui enam üleval olla ei jaksa, tuli järgmine valvaja üles ajada

Kõigil kommid suus, võis esimene paar valvesse jääda ja teised said lõpuks ometi tuttu. Veel läbi une külge keerates lutustasime oma kommi nagu väikelapsed lutti. Nii magus maitses see karamell. Tol õhtul oli lõkkevalvamine paras katsumus, olime ju kõik rampväsinud ning püüdsime kuidagi silmi lahti hoida. Ootasime pikisilmi instruktoreid, kes eelmisel ööl meid kindlate ajavahemike järel kontrollimas käisid. Ühel hetkel nägimegi kaugusest tulukest lähenemas. Rõõmustasime juba, et saame ka kellaaja teada, kuid järsku kustus valgus puude vahel ja kostis hirmus metssea häälitsus. Meile tegi see palju nalja, sest teadsime, et see ei ole siga, vaid üks meestest. Mõnel puges siiski öösel üksi lõket valvates kõhedustunne külje alla.

Vesi ja soe polegi endastmõistetavad Hommikuäratus oli kell seitse, sõime ära oma toidujäägid, koristasime laagriplatsi, tagastasime väljajagatud varustuse ja lootsime, et saame hakata kodu poole sõitma. Aga selleks tuli meil veel 7–8 km kõndida. Need kilomeetrid ei olnud kellelegi kerged, sest mõnelgi olid juba varem villid kandadel ja joogivett meile teele kaasa ei antud. Päike lõõskas ja kurk kuivas. Ainult metsavaheteed olid natuke varjulisemad. Küll oli see külm vesi hea ja jahutav, mida lõpuks saime, kui auto juurde jõudsime. Kõigi näos oli näha väsimust ja samas ka rõõmu, et oleme millegi vägevaga hakkama saanud. Selline laager annab tükiks ajaks elule uue maigu ning õpetab hindama ja väärtustama lihtsaid, kuid olulisi asju, mida aeg-ajalt unustama kipume: vesi, soojus, soe kõhutäis, üksmeel, sõbra õlatunne ja usaldus. Me jäime ellu! 61

Naiskodukaitse

Meie Miidi Rapla naiste raudvara Naiskodukaitse Rapla ringkonnas on juba peaaegu kümme aastat aktiivselt tegutsenud Miidi Pindus, kellest allpool lähemalt. Kindlasti tunnevad teda juba paljud ja nad saavad koos minuga öelda: „Meie Miidi.“

sisuks on olnud naiste ja noorte eesmärgipärane harimine, et neist saaksid üha enam oma kodukanti, kodumaad armastavad ja tugevad ning elus hästi hakkama saavad isiksused. Toon mõned näited üritustest, mis on teoks saanud Miidi algatusel. Näiteks jaoskonna algusaastatel (2002–2004) korraldas ta temaatilisi õhtuid (tervislikud ja rahvuslikud toidud, vana aja kombed jm), kuhu ta kutsus ka teisi ringkonna liikmeid.

AIVE KÜÜNARPUU Naiskodukaitse Rapla ringkond

õigepealt saab nii öelda Kaiu valla rahvas. Saatus tõi Miidi 1997. aastal siia abikaasa, pika staažiga Kaitseliidu Rapla maleva aktiivse liikme Endel Kaasiku juurde elama. Ta asus esiti tööle kohalikus õmblusettevõttes, kus leidis alati abivalmis, sõbraliku ja humoorika inimesena palju sõpru.

Miidi abikaasa õlul on Kaiu lasketiiru juhtimine, ta on aidanud korraldada, et naiste laskmisoskus üha paraneks. Ka on lasketiir kujunenud paljude ringkonna õppepäevade ja koosviibimiste kohaks.

Liigutab mägesid armastusega Tänu Miidile on Rapla ringkonnaga ühinenud mitmed naised, kellest on kasvanud välja teiste jaoskondade esinaised ja juhatuste liikmed ning üks ringkonna esinaine, kelle eestvedamisel aastatel 2004–2007 sai erilise hoo juurde meie naiste mitmekülgne harimine paljude õppuste abil: peolaua katmine, ellujäämiskursused, kriisiabikursus, esimesed sisukad baasväljaõpped jne. Miidi oli kas ise aktiivselt korraldamise juures või vähemalt osales.

PIRKO PETERSON

Oma jaoskonna naised tulevad Miidiga kaasa, läbi paksust ja vedelast

2001. aastal kutsus abikaasa ta tegutsema Naiskodukaitse Rapla ringkonda. Sel ajal oli Raplamaa naiskodukaistjate tegevus soiku jäänud, kuid Miidi tulekuga sai elu uue hoo sisse. Miidi, kes väitis, et ei teadnud kuni selle ajani peaaegu midagi meie organisatsioonist, sukeldus ringkonna ja ka maleva tegevusse mitmel rindel. Kõigepealt lõi ta Kaius Naiskodukaitse jaoskonna, nende naiskodukaitsjate tütardest ja tütarde sõpradest aga Kaiu kodutütarde rühma. Alati kõigest uuest innustatuna oli ja on ta ikka olnud eestvedajaks, jaoskonna ja ringkonna ürituste korraldajaks. Nende ürituste

Ise õppides ja teisi õpetades kasvas tema oskuste ja teadmiste hulk niivõrd, et isegi Kaitseliidu sõduri baaskursuse edukas läbimine ei olnud talle mingi probleem, vaid järjekordne uus katsumus, mis avas võimaluse asuda tööle Tallinnas paiknevasse sidepataljoni. Tema valvas kuju hoiab aeg-ajalt silma peal sealsel elul, et kõik kulgeks kenasti rahulikus, ettenähtud rütmis. Eeskujuliku ja kohusetundliku töö eest on ta saanud palju tänukirju ja meeneid ka Kaitseliidu Tallinna malevalt. Kui küsida Miidilt, kuidas ta nii palju jõuab, on vastus: „Aega tuleb planeerida!“ Ja seda ta oskab. Lisaks sellele annavad talle jõudu kodujaoskonna naised, kes lähevad temaga kaasa, kuhu iganes vaja. Koos oma tublide naistega on ta moodustanud ringkonna meditsiinigrupi tuumiku, kes on alati väljas üritustel, kus on vajalik valmisolek esmaabi anda. Kõigi oma tegemiste juures on Miidi alati naeratav ja heatahtlik ümbritseva looduse ja kaaslaste suhtes. Ise ta rõhutab, et teisti polegi võimalik, sest kõik, nii hea kui ka halb, tuleb ju endale tagasi.

Kaitse Kodu! 7–8/2011

Naiskodukaitse PIRKO PETERSON

Kõik sõbrad peavad Miidit läbi ja lõhki looduseinimeseks

Lõpuks mõni sõna ühest Miidi meelistegevusest: talle meeldib tantsida. Kõrvaltvaatajale jätabki ta mulje rõõmsameelsusest pakatavast inimesest, kes justkui tantsibki keereldes läbi elu, haarates ümbritseva oma rütmi. Kõik, kellel on olnud õnn temaga koos olla ja kes veel saavad temaga koos olla, võivad ikka rõõmsalt tõdeda: „Meie Miidi.“

Miidi Pindus oma ametipostil

Seepärast ei näegi ta mõtet olla kunagi vaenulik, hoopis armastusega liigutab ta mägesid paigast.

Temast jäi palju kirjutamata, aga oma elust oskab Miidi ka ise suurepäraselt jutustada. Seepärast, kui kohtad teda ja on aega keskuselu pidada, on tal ikka varrukast võtta põnevaid ja vahvaid jutte kodukandi loodusest, Naiskodukaitsest jm. Kohtumiseni, meie Miidi!

Pärjatud vanaema Lisaks jõuab Miidi tegelda ka oma kuue lapselapsega. Sellest, et ta on tubli ja innustav lapsevanem ja vanaema, räägib tema suhtumine kõigesse, mida ta teinud on ja veel teeb laste heaks. Ta ütles, et kui lähed midagi lastele õpetama, pead endale teema hästi selgeks tegema, sest lastele valetada ei tohi. Krooniks sellele kannab Miidi ka üht austavat tiitlit: 2007. aasta Raplamaa missis vanaema. Kui paluda jaoskonnakaaslastel Miidit iseloomustada, peavad nad teda eelkõige äärmiselt positiivseks inimeseks, kellele endale meeldib palju looduses viibida, seda tundma õppida ja sellest lõputult rääkida ning kes alati võtab ka kõik oma sõbrad sinna kaasa. Nad peavad teda läbi ja lõhki looduseinimeseks, aga looduseinimene ei saagi teisti elada, kui olles enda ja ümbritseva suhtes heatahtlikult siiras. Ja muidugi on Miidil hulk naiselikke hobisid. Talle meeldib käsitööd teha ja kodutütardelegi seda õpetades on ta läbi teinud suure hulga erinevaid käsitööliike. Isetegemine on ju loome- ja looduseinimese loomulik olek ja kui lisandub võimalus kellelegi omatehtuga rõõmu valmistada, on seegi ju heategu endale ja ümbritsevale. Kaitse Kodu! 7–8/2011

Männiku formeerimisüksus sai käe valgeks Aasta esimesel poolel loodud Männiku formeerimisüksus sai esimest korda kätt proovida reaalsel formeerimisel. Kahel nädalavahetusel on üksusel olnud kibekiired päevad, sest 8. ja 9. ning 15. ja 16. oktoobril tuli reservõppekogunemiste raames formeerida lennubaasi üksused. Männiku formeerimispunkti meeskonda kuulub 34 Naiskodukaitse Harju ringkonna Männiku, Keila, Saue, Rävala ja Kose jaoskonna naist. Õppusel osales kaitseliitlasi ja naiskodukaitsjaid kokku ligi viiskümmend. Formeerimispunti erinevaid gruppe juhivad naiskodukaitsjad. Suure eeltöö tegid üksuse liikmed ära juba enne reservväelaste õppekogunemist, läbides formeerimispunkti meeskonna teooriakursuse ja praktilise harjutuse ning relvaõppe.

Päästeõppepäev Vastseliinas Võru ja Põlva naised õppisid otsima ja päästma, koolitajateks Vastseliina valla praegune ja endine konstaabel, politsei- ja piirivalveameti koerajuht koos koeraga ning Vastseliina valla perearst. Maastikul prooviti koos koeraga läbi kadunud inimese otsing, seejärel korrati perearsti ja Naiskodukaitse esmaabiinstruktori Inge Järvepõllu käe all üle elupäästva esmaabi tõed. „Päev oli tõhus ja õpetlik. Osalejad jäid rahule korralduse ja instruktoritega, samuti õppuse koha valikuga, eriti meeldis teooria kinnitamine praktilise õppega maastikul,“ kirjutab Naiskodukaitse instruktor Anu Jõgeva Võru ringkonna kodulehel.

Naiskodukaitse

Rapla naiskodukaitsjad viisid 69 inimest rabasse Raplamaal Loosalu rabas võis 8. oktoobril näha üsna eriskummalist pilti: peaaegu 70 inimest, seejuures valdavalt naisterahvad, ühel ajal, ühekorraga ja üheskoos looduses. See üritus kandis nime „Naiskodukaitsega rappa!“.

sujuma. Eks tehti ju tublisti eeltööd ja korraldusse oli kaasatud üsna suur hulk ringkonna liikmeid. Lisaks põhikorraldajatele Kaiu jaoskonnast lõid kaasa mitmed erialagrupid. Avalike suhete grupp pani kokku avalikkusele suunatud info: tegi ürituse kodulehe, levitas teavet plakatitel, valdade kodulehtedel ja maakonnalehes. Ka rabamatka tagantjärele kajastamine oli avalike suhete grupi töö. Lisaks mõeldi läbi Naiskodukaitse tutvustamine matka käigus ja koostati ringkonna teabevoldikud, mida oli hea Naiskodukaitse üldvoldiku vahele pista ja osalejatele jagada.

NELE SARRAPIK Naiskodukaitse Rapla ringkond

ainitud rabaskäik oli esimene Naiskodukaitse Rapla ringkonna enda korraldatud avalikkusele suunatud üritus. Lisaks naiskodukaitsjatele olid üritusele kutsutud ka organisatsiooni mittekuuluvad naised.

Hulgaliselt ettevalmistustöid Toitlustusgrupi ülesanne oli mõistagi tegelda kõige vajalikuga selleks, et väsinud matkalised pärast matka ka kõhu täis saaksid. Et osalejatele jääks toredast päevast mingi mälestusese, heegeldasid kultuurigrupi naised kõigile kingituseks ilusa sügisese lilleõie. Nagu arvata, kasvas aiskodukultuurigrupi tööhulk kaitsjate iga päevaga vastavalt valik langes sellele, kuidas suurenes Loosalu rabale, kus Naiskodukaitsega rappa tulla soovijate arv. on võimalik teha

Loosalu raba: laudtee ja sobilik asukoht Et Rapla ringkonna suunitlus on viimastel aastatel olnud eelkõige sportlik ja tervistedendav, tundus igati sobilik inimesed just matkale kutsuda. Ja kuna Raplamaa on meeldivalt soine kant, siis kuhu veel inimesi kutsuda, kui mitte rabasse. Sest oleks ju igav külalised mõnda kinnisesse ruumi kohvi jooma ja küpsist sööma meelitada. Naiskodukaitsjate valik langes Loosalu rabale, kus on võimalik teha mõõduka pikkusega matk mööda laudteed. See laudtee on asja juures üsna oluline, sest sügisel on raba märg ja oma võimetes võivad naiskodukaitsjad ju kindlad olla, aga teisi inimesi, kes on heas usus matkale tulevad, ei tahetud vööni laukasse sattumisega ehmatada. Mitte vähem oluliseks kriteeriumiks oli see, et Loosalu raba asub matka põhikorraldajate ehk Kaiu jaoskonna maadel.

mõõduka pikkusega matk mööda laudteed.

Loomulikult oli ürituse korraldamisse kaasatud ringkonna instruktor Küllike Kaljend, kes organiseeris ja koordineeris, mida parajasti vaja oli. Kogu seda ettevalmistust hoidis ohjes ja tegi ise ehk kõige suurema töö ära Kaiu jaoskonna juhatus. Kristel Kaasiku tõigi õppemomendina ürituse korraldamisest välja, et järgmisel korral peaks aegajalt kogu korraldusnaiskonnaga kokku saama,

RITA MEREKIVI

Ühe peakorraldaja, Rapla ringkonna aseesinaise Kristel Kaasiku sõnul ei olnud ürituse ettevalmistamise ajal mingit hirmu, kõik lihtsalt pidi hästi

NELE SARRAPIK

Ka matkaks vajalik laudtee sai tänu rabamatkale värskenduskuuri

Rabarõõmud

Kaitse Kodu! 7–8/2011

Naiskodukaitse

et igaüks saaks aru anda, kuhu ta mingi ülesande täitmisega jõudnud on – siis oleks kõigil asjast n-ö suur pilt. Sel korral saadi kokku väikeste gruppidena, igaüks tegutses omaette ning üsna palju asju aeti meilitsi ja telefonitsi.

RITA MEREKIVI

Kaiu naised tegid matkaeelselt ära ka suure töö, mille eest on ilmselt veel pikka aega tänulikud kõik Loosallu sattujad. Nimelt nägi jaoskonna liige Kaja Heinsaar matkale eelneval nädalal tublisti vaeva, parandades koos abikaasaga Loosalu raba laudteed nii, et seda mööda oleks võimalik käia põlvini vette sattumata.

Sügisese raba lummas Mida lähemale jõudis 8. oktoober, seda kindlamalt Sügisese raba võlusid tutvustas põline Raplamaa elanik ja lubas ilmateade just selleks päevaks nädala kõige loodusemees, Kaitseliidu Rapla maleva liige Olev Kalmus hullemat vihmasadu. Mõned huvilised tegid eelluuret, et kas vihmaga jääb matk ära. Naiskoduhea inimene (kes hiljem osutus kohalikuks vallavakaitsele kohaselt vastati muinemaks) oli pannkooke teinud ja jagamiseks kaasa dugi, et matkale minnakse iga ärgmisel korral võtnud. Oldi rõõmsad ja enesega rahul. Tänati ilmaga, tuleb ainult sobivad peaks aeg-ajalt vastastikku nii osalejaid kui ka korraldajaid, jagati riided selga panna. Uskumatu kogu korraldusnaiskodukaitsjate heegeldatud lilli. Ja läbi ta selüllatusena (ilmselt ka ilmajaaleks korraks oligi. male) oli matkapäeval viimase naiskonnaga kokku aja kõige kaunim sügisilm: saama, et igaüks Ringkonna aseesinaise Kristel Kaasiku kokkuvõtpäike sillerdas ja vihmast ega saaks aru anda, kuhu tev sõnum teistele ringkondadele ja malevatele tuulest polnud kuni matka ta mingi ülesande on see, et inimestes huvi tekitamiseks tuleb korlõpuni kippu ega kõppu. täitmisega jõudnud raldada midagi teistsugust ja põnevat ning organisatsiooni tutvustamist mitte väga peale suruda, Lisaks ilmale oli teiseks meel- on. vaid see muusse tegevusse sulandada. Tema sõnul divaks üllatuseks Loosalu on Rapla ringkonnal järgmisel aastal kavas inimerabaväravasse kogunenud sed taas rabasse kutsuda, sedapuhku ühte teise matkajate arv – 69. Selle suure numbri hulgas oli rabasse, ning üritus korraldatakse koos noorkotka 16 naiskodukaitsjat, paar meest ja paar last. kaste ja kodutütardega. Sellest viimasest tuleb siis Kaht kaasas olnud koera siiski sekka ei loetud. järeldada, et matkale ei kutsuta üksnes naisi, nagu Mööda lagedat raba kaugusse kulgev matkajate sel korral, vaid terveid peresid. rivi pakkus võimsat vaatepilti. Sügisene raba oli hingematvalt kaunis. Nii mõnigi matkaja õhkas: „Miks ma siin küll varem käinud pole?“ Selgus tõsiasi, et mitmed Raplamaa naised, sealhulgas ka kohalikud Kaiu elanikud ei olnudki varem Loosalu rabasse sattunud.

RITA MEREKIVI

Vaevalt et sedavõrd suur huvi oleks tabanud ka slaidisõudega varustatud küpsiseõhtut nelja seina vahel

Sügisese raba olemusest ja võludest rääkis põline Raplamaa elanik ja loodusemees Olev Kalmus. Kaitseliidu inimesed tunnevad teda Kaitseliidu Kooli aedniku ja Rapla maleva liikmena. Ta rääkis Loosalu raba tekkest, arengust ja eripäradest. Eesti suurima rabajärve ääres peatudes puhati jalga ning räägiti lisaks rabale ka Naiskodukaitsest ja kohalikust pärimusest. Kes pildistas, kes korjas mätastel punavaid jõhvikaid.

Midagi teistsugust ja põnevat Peaaegu kolm tundi väldanud lirtsuv, ent meeleolukas matk lõppes, nagu arvata võib, tossava supikatla ääres, kus kõik näljased matkalised said kõhu naiskodukaitsjate keedetud supist täis. Keegi Kaitse Kodu! 7–8/2011

Naiskodukaitse

Võistlus õpetas tülikaid küsimusi viisakalt pareerima MARILIN PRANTS Naiskodukaitse koosseisuväline spetsialist

allinnas Kalamaja põhikooli ruumes korraldati 4.–6. novembrini Naiskodukaitse avalike suhete ja ajaloo erialavõistlus. Võistlejad pandi proovile seitsmes ülesandes, mis nõudsid tõsist ajuragistamist. 6. novembril selgus, et üldarvestuses oli parim Tartu ringkonna võistkond, kellele järgnesid võrdselt teist ja kolmandat kohta jagama jäänud Jõgeva ning Sakala. Lisaks anti välja kaheksa diplomit neile, kes olid parimad erinevates ülesannetes.

luua lihtsate vahenditega Naiskodukaitset tutvustav esitlusfilm, mille sihtrühmaks on noored.

Ülesannete valikul lähtuti Naiskodukaitse avalike suhete kursusel õpitavatest ainetest. Kohtunikena andsid teiste hulgas oma eksperthinnangu võistle-

Naiskodukaitsjad õppisid psühholoogilist kriisiabi Ühe inimese meelest on kriis, kui teismeline turtsub, teise arvates see, kui ei jõua autot ülal pidada, kolmandale, kui kaasa on teinud kõrvalhüppe, neljas tajub kriisina lähedase kaotust, viies sõda. Mis tahes haiguse põdemine ja sünnitus on samuti kriisiolukorrad. Sellest kõigest rääkis Tallinna ringkonna naiskodukaitsjatele 22. ja 23. oktoobril psühholoogilise kriisiabi koolitusel psühholoog Tiiu Meres. Kriisiabi ehk kriisisekkumine on inimese seisundi parandamine, sh nii vatiteki ja jalavarjude andmine kui ka hingelise seisundi ravimine. Abistaja seisukohast on oluline nii rääkimis- kui ka vaikimisoskus. Koolitusel anti näpunäiteid, mida on millalgi kohane lausuda, kuidas ärevust vähendada, kuidas halbade tunnetega tegelda. Lääne jaoskonna naiskodukaitsja Margot Mars ütles pärast koolitust: „Esiteks tegime järeldused, et iseendaga hästi hakkama saamiseks tuleb õppida, õppida, õppida, järgida tervislikke eluviise, soetada palju lapsi ning luua ja hoida sõprussidemeid.“ Kui iga naiskodukaitsja suudab häda- või kriisiolukorras ise hakkama saada ja seejuures ka teisi aidata, on täidetud üks Naiskodukaitse olulisim eesmärk: turvalisema elukeskkonna loomine. Loe lisa Naiskodukaitse kodulehelt (http://www.naiskodukaitse.ee).

jate tulemusele Naiskodukaitse esinaine Airi Neve, Viru ringkonna liige ajakirjanik Katri Lindau, Kaitseliidu peastaabi teavitusjaoskonna ülem major Tanel Rütman ja Kaitseliidu lesandeks oli Tallinna maleva liige leitnant Madis Milling. „Fotolavastused ja kodutööna valminud filmiklipid Naiskodukaitsest valmistasid meeldiva üllatuse ja tõestasid, et ka piiratud võimalustega saab luua midagi suurepärast. Vaja on vaid loovust ja head meeskonda,“ rõõmustas ülesannete eduka lahendamise üle korraldusmeeskonna liige Eveli Sammelselg. Palju stressi, elevust ja kõneainet tekitas messiboksi ülesanne, kus võistkonnale esitas ebameeldivaid küsimusi tülikas ja uuriv messikülaline. Viimase osa täitis suurepäraselt rolli sisse elanud leitnant Madis Milling. Eesmärk oli treenida naiskodukaitsjaid viisakalt pareerima küsimusi stiilis: kui naised metsas on, kes siis lapsi kasvatab? Naiskodukaitse Tallinna ringkonna avalike suhete grupi vanema Esti Meieri kokkuvõte võistlusest oli: planeerida, planeerida, planeerida. „Ilmsiks tuli, et ükskõik kui palju sa ka ei planeeri, elu viskab alati sisse vimkasid, millega sa ei ole arvestanud,“ tõdes Meier. Mõnusat vaatamist pakkus laupäevaks jäetud filmiõhtu, kus tulid näitamisele võistlejate kodutööd. Ülesandeks oli luua lihtsate vahenditega Naiskodukaitset tutvustav esitlusfilm, mille sihtrühmaks on noored. Nii mõnigi töö pani muigama ja taustamuusikale kaasa ümisema. Peatselt laetakse need kõik internetti avalikkusele vaatamiseks. Väsitava ja sisutiheda nädalalõpu tulemusel said võistlejad kogemusi ka meediaplaani koostamisel, intrigeeriva foto pildistamisel, ringkonna infolehe loomisel ja paljus muus. Naiskodukaitse avalike suhete ja ajaloo erialavõistlus korraldati teist korda. 2009. aastal korraldas võistluse Tartu ringkond, järgmine võistlus on kavas 2013. aastal.

Kaitse Kodu! 7–8/2011

Naiskodukaitse

Naiskodukaitsjad tõid lastele rõõmu Oli pärastlõunane aeg, sügis tundis end Viljandis koduselt ja eputas kirju kostüümiga. Viljandi lasteabi- ja sotsiaalkeskuse parklas peatus tavapärasest rohkem autosid, kuid nendest ei väljunud inimesed. LEANA LEMMING, TIINA OTT Naiskodukaitse Sakala ringkond

astele läksid külla hoopis põrsas, teletups, jänes, karu, kajakas, hiired ja mitmed teised loomariigi asukad. Viimasena tuli väärikal sammul lõvi Leo. Temal kui politseinikul ei passinud keksida.

Sära silma ja kilked õuele Viljandi lasteabi- ja sotsiaalkeskuses ootasid särasilmsed lapsed ning palju tegusaid lapsevanemaid, vanavanemaid ja töötajaid, kes tavapäevadel korraga kokku ei saa. Septembri viimasel kolmapäeval oli kõigil võimalus lasteabikeskuse õuel heategevuslikul üritusel „Sära silma“ mõnusalt aega veeta. Sellel päeval oli hoov lapsi ja rõõmukilkeid täis. Kuulda ja näha oli äratundmisrõõmu, kõik vanad sõbrad kallistasid. Naiskodukaitse Sakala ringkonna eestvedamisel ja Viljandi lasteabi- ja sotsiaalkeskuse töötajate, noorkotkaste ning politsei naisühenduse toel korraldati lasteabikeskuse aias rohkem ja vähem sportlikke ettevõtmisi. Võluväel tekkis õuealale üüratu batuut ja kusagilt ilmus ka suitseva korstnaga katel. Üles olid seatud takistusriba ja vigursõidurada. Batuudil said mõnuledes vetruda ka need lapsed, kes muidu liiguvad ratastoolis, ja tuleb välja, et ka ratastooliga on lahe vigursõitu teha.

Suur pannkoogisööming Otsida sai militaarseid esemeid ning kõik soovijad jõudsid anda panuse päeva meenutava kunstiteose valmimisse. Lapsed said koos vanemate või kasvatajatega joosta, hüpata ja rõõmsalt ringi sebida ning lasta endale lõbusaid näomaalinguid teha. Ürituse oodatud osaks kujunes suur pannkoogisööming. Mina ei tea ühtegi last, kellele ei maitseks pannkoogid. Hõrk ja võrratu pannkoogilõhn tegi ka sellel korral oma töö. Raha selle ürituse korraldamiseks kogusime maakaitsepäeval Karksi-Nuias heategevuslikul loteriil. Heategevuslikule üritusele aitasid annetusi tehes Kaitse Kodu! 7–8/2011

kaasa AS Anttila, MTÜ Viljandi Rattaklubi, Peetrimõisa Villa Spa Hotell, UÜ Vika Villavabrik, OÜ Armina Women, Olustvere Mõis, FIE Eve Hinrikuse ilusalong, OÜ Gift Line, OÜ Arturi Juures, MTÜ Eesti Pärimusmuusika Keskus, OÜ Gerdetta, OÜ Vabamees, Tervise- ja Ilukabinet, FIE Harry Kare, AS Rahva Raamat jpt.

Hiiumaal võistlesid side- ja staabitöö eriala naiskodukaitsjad Oktoobri lõpul võistlesid Hiiumaal Kuri koolimajas side- ja staabitöö eriala naiskodukaitsjad. Nendel erialavõistlusel jagus jõukatsumisi nii tuppa, maja taha, telki kui ka õue. Võistluste käigus tuli määrata Eesti maaväe auastmed õlakute järgi, tunda üksuste tingmärke, seada töökorda raadiojaam ICOM ning dešifreerida ja edastada etteantud kanalil sõnum. Veel tuli luua traatsideühendus oma võistkonna liikmetega, seada töökorda raadiojaam SEM 70 ja teha sidekontroll. Võitis Sakala ringkonna emade ja tütarde võistkond koosseisus Leili ja Jane Särg ning Tairi ja Evelin Lappalaine, teise koha saavutas Jõgeva võistkond koosseisus Ede Pähn, Heili Saage, Maris Mäeots ja Kaie Rohtla ning kolmanda Lääne ringkond, keda esindasid Anu Saue, Eda Tamme, Pille Rool ja Evelin Ojasoo.

Naiskodukaitse arengukava uueneb Oktoobri keskel kogunes töögrupp, et seada sihte Naiskodukaitse arengukava uuendamiseks aastateks 2012–2015. Esimesel kokkusaamisel keskenduti riskide hindamisele ja strateegiliste arengu eesmärkide analüüsile. Seminaril osalesid Riina Nemvalts, Nele Sarrapik, Leane Morits, Ivika Raudsepp, Liivi Turk, Marilin Prants, Kati Ojaver-Heidemann ja Airi Neve. Järgmistel etappidel on aga soovinud kaasa lüüa veel mitmed Naiskodukaitse juhid ja eestkõnelejad, kel sel korral osaleda ei õnnestunud.

Noored

Võrukeste patrullvõistlus „Käve üle küngastõ“ LAURA KAIV

transportima kannatanut. Olid ka mitmed üllatusülesanded, nagu taimede ja seente tundmine, tankitõrjemiini paigaldamine ja värvikuulimäng.

Kääpa rühma kodutütar

aitseliidu Võrumaa maleva patrullvõistlusest „Käve üle küngastõ“, mis sai teoks 1. ja 2. oktoobril, võtsid osa ka Kääpa rühma kodutütred Laura Kaiv, Helena Kõivsaar ja Eilika Bendi. Et võistkond pidi olema neljaliikmeline, võistles meie tiimis ka Antsla rühma noorkotkas Urmo Hinn. Algselt pidi meie võistkonna neljas liige olema noorkotkast klassivend Risto, kuid et tema jalg pandi nädal enne võistlust kipsi, moodustasimegi sellise kirju seltskonna.

Tõsiste meestega võidu Omapäraseim ülesanne oli võrukeelsete mõistatuste lahendamine, see läks meie võistkonnal ka kõige paremini. Esimene päev möödus üldse hästi, kuigi õhtuks olime väsinud. Et jõudsime ööbimiskohta üpris hilja, jäi ka uneaeg lühikeseks (magada saime umbes kolm tundi), ilmselt just seetõttu meil järgmisel päeval enam nii hästi ei läinud. Pealegi hakkasid jalgadele tekkima villid. Kõige tähtsam oli meile läbida trass ja saada uusi kogemusi. Selle ülesande ka täitsime ja oleme selle üle uhked.

30 km Haanja mägesid Ligi 30 km pikkune rada kulges Karula rahvuspargis mööda Haanja kõrgustikku. Kogu trassi ulatuses kimbutas vastutegevus ja seetõttu pidime liikuma varjatult. Kontrollpunktides tuli osalejatel näidata mitmesuguseid teadmisi ja oskusi. Ülesanneteks olid püstoli USP lahti- ja kokkupanek, laskmine õhkrelvadest, kauguste määramine ja etteantud objektide leidmine, loodusliku takistusraja läbimine koos militaarsete esemete otsimisega, vibulaskmine, granaadivise ja side võtmine. Viimane ülesanne tähendas, et etteantud asimuudil tuli liikuda umbes 50 m, leida seal välikaabli ots, ühendada välitelefon ja edastada etteantud sõna kaitseväes kehtiva kuuldekoodi abil.

Võistlus lõpetati pidulikult Antslas Vabadussõja monumendi juures.

Võru-lähedaste rühmade laager

Ka tuli võistlusrajal näidata esmaabioskust: pidime tegema käepärastest vahenditest kanderaami ja

AIGE ULJAS VÕRU MALEV

Matkalised

Patrullvõistluse taset näitab seegi, et võitjaks tuli Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste kõrgema sõjakooli võistkond, kuhu kuulusid 14. põhikursuse kadettseersandid Janari Jaanso ja Priit Lillemets ning kadetid Alain-Edward Urm ja Mart Voolaid.

Sõmerpalu noorkotkaste ja kodutütarde rühmajuht

Oktoobri kolmandal nädalavahetusel olid Osula põhikoolis laagris Võru linna lähedal tegutsevate Osula, Sõmerpalu, Haanja, Kääpa ja Pikakannu rühma kodutütred ja noorkotkad. Õpiti liikumisviise, vilesignaale ning kateloki töökorda seadmist ja kasutamist. Looduspunktis õpiti tundma seeni ja taimi. Käelise tegevuse harjutamiseks meisterdati karpe. Õhtul külastas noori kaitseliitlasest jahimees Toomas Kaun. Teise päeva matkamängu esimeses punktis õpiti hümni. Hümnisõnadest oli tehtud pusle, kus sõnad tuli õigesse järjekorda seada. Järgmises punktis räägiti Eesti lipust ja vapist, kolmandas Kaitseliidust ning Noorte Kotkaste ja Kodutütarde organisatsioonist. Kavas oli ka riviõpe, visati täpsust, õpiti abi kutsumist, mängiti Kimi mängu ja saadi tuttavaks naaberriikide lippudega. Päeva teises pooles said lapsed lasta õhkrelvast, proovida vibu ja visata tennisepallidega täpsust. Õpiti tundma kuivaineid. Looduspunktis otsisid lapsed taimerindeid. Tähtpäevade punktis tutvustati tähtpäevi. Ravimtaimepunktis pidi ära tundma 11 ravimtaime. Viimases punktis tuli järjestada lipupäevad. Lõpurivistusel kiideti tublimaid ja iga laps sai koduteele kaasa šokolaadi.

Kaitse Kodu! 7–8/2011

Noored

Valga lapsevanemad õppisid võsukestelt elutarkusi Kolmepäevane noorte sügislaagerlaager tipnes matkamänguga, kus noored lapsevanemate suureks üllatuseks hoopis neile õpetajateks olid.

Seejärel oligi käes aeg matkamänguks koos lapsevanematega. Perekondade koostöö sujus hästi ning vanematel tuli tõdeda, et lapsed olid neile osavateks juhendajateks ja nõuandjateks nii kannatanu abistamisel, relva tundmises kui ka maastikul orienteerumises.

ui ühes punk-

EGLE KÕVASK

„Nendeta poleks me mõningaid tis oli vaja asju üldse teha osanud. Meile kannatanule tundus, et lapsed õpetasid meid abi anda, lükkasime rohkem kui meie neid. Meeskonnana tulime hästi toime, mõned ülesande täitmise ülesanded palusime kohe lastel täielikult lastele, ära teha. Kui ühes punktis oli vaja sest peale heliskannatanule abi anda, lükkasime tamise ei tulnud ülesande täitmise täielikult lastele, sest peale helistamise ei tulnud lapsevanematele lapsevanematele midagi pähe, midagi pähe. ent lapsed said suurepäraselt hakkama,“ jutustas lapsevanem Tiina Lall. „Metsas orienteerumine oli väsitav, aga lõbus, tee peal sai räägitud naljakaid lugusid. Nägime, millega lapsed laagris tegelevad. Esmaabi andmine ja orienteerumine on eluks kasulikud oskused. Juhtus ka viperusi: keegi kukkus porri pikali ja keegi astus lehmakoogi sisse,“ lisas Lall.

naiskodukaitsja ja vabatahtlik noortejuht

alga noorkotkad ja kodutütred olid 21.–23. oktoobrini Karula vallas Lüllemäel sügislaagris. Laagri avaõhtul võeti noorteorganisatsioonidesse vastu 29 uut liiget.

Tantsutrenn ja relvaõpe

Oravarada EGLE KÕVASK

Teisel laagripäeval said noored end proovile panna peotantse õppides, relvi käsitsedes, käsitöös, meedias, esmaabis, kompassi tundmises ja mitmetel pingutust nõudvatel radadel. „Tantsimine oli väsitav, kuid hea kogemus. Kõige enam meeldis rumba, kus sain partneriga, kelleks oli tüdruk, kuna poisse ei jagunud, ainult naerda. Tantsisin poisi osa, vahel ei saanud sammudest küll aru,“ kirjeldas Kätlin Kupits. Cärol Mõtsari meelest oli põnev relvatund: „Sain AK-47 kohta huvitavat teada, näiteks seda, et see relv on sakslaste loodud, kuid venelased peavad seda enda leiutiseks. Seletati, kuidas kuul relvast välja tuleb. Soovi korral saime relva ise lahti võtta ja kokku panna,“ sõnas ta. Eekstreemseimaks osutus 15-aastaste ja vanemate noorte x-faktori ülesanne. „Terve rühm seoti jalgadest nööriga kinni ja nii pidime mäest alla minema. Karjudes ja piineldes saime alla. Edasi oleksime pidanud kinniseotuna liikuma ringis sillani, aga sellega me hakkama ei saanud, seetõttu tehti meist kolmesed rühmad – nii oli lihtsam. Siis pidid kõik rühmas olijad püssist laskma. Pärast laskmist tuli kinniseotuna mäest üles ronida, kus ootasid käärid, et nöör katki lõigata. Edasi tuli minna läbi mudase ja vesise soo ning lõpuks taas kord mäest üles, kuid seda nn käruna, ning samamoodi ka alla,“ selgitas Cärol Mõtsar.

Üks kõigi, kõik ühe eest Viimane päev oli sisustatud noortele koostöös lastevanematega. Kõigepealt läbiti oravarajaks nimetatud seiklusrada, millest mõni noor isu täis ei saanudki. „Oleksin tahtnud seda mitu korda läbida, aga kõik said vaid korra. Pidime mööda trosse ronima, liikudes ühest pesast teise,“ rääkis Marten Jesse. Kaitse Kodu! 7–8/2011

Noored

Võrumaa kaitseliitlike noorte orienteerumisvõistlused HELI MAASLIEB Võru 1. põhikooli rühma juht

Võrumaa noorkotkaste ja kodutütarde maakondlik rühmadevaheline suundorienteerumine sai teoks 28. oktoobril koostöös Võru orienteerumisklubiga, mille eestvedaja on paljukordne Eesti meister Sixten Sild. Võistlusest võttis osa üheksa rühma. Neiud ja noormehed võistlesid erineva pikkusega radadel. Selgitati parimad üksikvõistlejad, kuid selgusid ka tublimad rühmad. Selleks liideti rühma kahe parima noorkotka ja kodutütre kohapunktid. Ülekaalukalt võitis tütarlaste arvestuses Marianne Haug Sõmerpalu rühmast, teiseks tuli Kristiina Himma Haanja ja kolmandaks Kaisa Kängsep Osula rühmast. Noormeestest võitis Anti Sõukand Kreutzwaldi rühmast, teiseks tuli Kevin Koskinen Võru 1. põhikooli rühmast ja kolmanda koha sai Madis Perli Haanja rühmast. Rühmade arvestuses võitis Võru 1. põhikool koosseisus Ülla Viimsalu, Kristin Jõgi, Kevin Koskinen ja Kaspar Kaasla. Nemad kaitsesid oma kohta juba kolmandat aastat. Teiseks jäi Haanja ja kolmas oli Krabi rühm.

Viru noortel oli fotojahiaeg KARMEN POST Väike-Maarja kodutütar

Põlva kodutütred võitsid matkamängu AILE VALS Kaitseliidu Põlva maleva noorteinstruktor

Oktoobri esimesel nädalavahetusel korraldati Pärnumaal Paikusel üleriigiline Kodutütarde matkamäng. Kümnekilomeetrisele matkarajale asus 14 võistkonda, mille liikmeskonda kuulusid 8–13-aastased tüdrukud üle kogu Eesti. Rajal pidid võistlejad täitma kaheteistkümnes kontrollpunktis mitmeid organisatsioonipõhiseid ülesandeid, näiteks laulma kodutütarde laulu, teadma Kaitseliidu malevaid, andma kannatanutele esmaabi, leidma loodusesse mittekuuluvaid esemeid jne. Põnevaimateks ülesanneteks pidasid tüdrukud kaasas olnud nööri sisse täpselt õigesse kaugusesse sõlmede tegemist, mis tundus esmapilgul raske ettevõtmisena. Selle ülesande täitmise juures tuli kasuks täpne silmamõõt või kavalus. Raja läbimise tegid kergemaks kaardi kasutamise oskus, sportlik ettevalmistus, nutikus, osavus, tähelepanelikkus ja teadmised.

Viru noorkotkad ja kodutütred olid 21.–23. oktoobrini sügislaagris Rakveres Kaitseliidu Viru maleva staabihoones. Laagri oli 44 noort. Pärast külaskäiku Rakvere teatri rekvisiitide lattu ja lava taha ning linnakodaniku majamuuseumi, omaloomingulise lavateose „Minu kodukant“ ettekandmist ja suurt tõrude kogumist Tallinna loomaaiale pidasime keset Rakvere linna fotojahti. Fotosid tehti Rakvere vaatamisväärsuste juures, nagu Okaskroon, Vabadussõja mälestussammas, F. R. Kreutzwaldi kuju jms. Pildid olid kõigil oma arusaamise järgi tehtud, ükski polnud teisega sarnane. Kõige huvitavam hetk oli ühel sillal, kus tuli moodustada ka inimsild. Pärast tehti fotodest näitus ja kõik osalised said valida oma lemmiku.

Põlvamaa ringkonna võistkond, keda esindasid Orava rühma kodutütred Greta Suurmann, Kirke Laanemaa, Kelli Ilm ja Liis Kerge, saavutasid esikoha. Teiseks tulid Järva tüdrukud ja kolmanda koha sai Tallinna ringkonna võistkond.

Kaitse Kodu! 7–8/2011

Noored

Harju sügislaagris sai kokku ligi 140 noort Harju noorkotkad ja kodutütred toimetasid koolivaheaja viimastel päevadel Keila-Joa mõisapargis ja Meremõisas Riigimetsa Majandamise Keskuse hallataval alal. Kohale oli tulnud ligi 140 noort koos juhendajatega ligi 17 rühmast üle kogu Harjumaa. Õppetunnid viidi läbi Keila-Joa internaatkoolis. Õpiti salakirjade lahendamist, kanti ette isetegevuskavad ja tutvuti lähiajalooga, mh ka ﬁlmi „Laulev revolutsioon“ vaadates. Võeti ette suur ühislaulmine ja tantsiti diskoõhtul eesti muusika järgi. Õppepunktides püüti ühtlustada rühmade teadmisi meditsiinist, matkatarkustest, seljakoti pakkimisest, sõlmedest, ajalehe tegemisest ja kodumaa tundmisest. Lisaks oli õppepunkt, kus rühmad pidid Noorte Kotkaste ja Kaitseliidu seaduste põhjal kirjutama oma sõnadega jutukese. Ka matkamäng ja öine orienteerumine andsid võimaluse meeskonnatööks. „Ma poleks kunagi arvanud, et koolivaheajal laagrisse tulekut ja oma rühma isetegevuskava nii väga ootan,“ ütles Keila rühma kodutütar Mari Teppan.

Noorte Kotkaste Tallinna malev asutas malevapealik nooremleitnant Henri Ley ettepanekul Noorte Kotkaste Tallinna maleva staabi 80. aastapäevaks oma teeneteristi. Noorte Kotkaste Tallinna maleva teeneteristiga võib maleva juhatus autasustada tulemusliku koostöö eest nii noortejuhte, toetajaid kui ka noorkotkaid. Märk antakse üldjuhul üle Eesti Vabariigi aastapäeva pidulikul koondusel. Teeneteristi kavandas Mikk Tarraste. Teeneteristi alus kujutab endast skandinaavia püha Jüri risti. Rist on kaetud tumepunase emailiga, mida ääristab must rant. Risti peal selle horisontaalsete harude keskel asetseb Noorte Kotkaste embleem. Märki kantakse muareesiidist lindi küljes. Lindi keskmine osa on risti värvi tumepunane. Mõlemal pool tumepunast triipu on must triip. Lindilõige on medalilindi laiune ja samade värvidega. Noorte Kotkaste Tallinna malev hakkab oma teeneteristi kasutama ka erinevatel trükistel, meenetel ja muudel esemetel malevat märkiva elemendina.

Kaitse Kodu! 7–8/2011

HENRI LEY

Noorte Kotkaste Tallinna malev asutas teeneteristi

Tallinna noorkotkad püüdsid päästja eriala HENRI LEY, nooremleitnant Noorte Kotkaste Tallinna maleva pealik

Noorte Kotkaste Tallinna malev korraldas 1. ja 2. oktoobril Männiku harjutusalal päästja erialalaagri. Laagris osalesid noorkotkad viiest rühmast. Neid juhendasid kolm noortejuhti ning Naiskodukaitse Tallinna ringkonna ja päästeameti instruktorid. Kahe päeva jooksul õpiti kasutama käepäraseid tulekustutusvahendeid ja ühendama tuletõrjevoolikuid, saadi teada, kuidas tuleb käituda, kui kodus hakkab tööle suitsuandur, kuidas tegutseda metsa- ja kulupõlengute korral ning päästa inimest jääaugust ja uppumissurmast. Rõhku pandi ka meditsiiniõppele. Kõigil osalejatel tuli läbi teha nii teoreetilisi kui ka praktilisi teste ning edukamatele antakse ka päästja erialamärk. Laagris osalenud Kaupo Kormiku sõnul meeldiski talle kõige rohkem päästja erikatseks õppimine.

Kas sa teadsid?

August Balder, 1930. aastast Kaitseliidu peastaabi õppe- ja spordiosakonna pealik ning 1940. aastal peastaabi ülem, täitis aastatel 1934–1939 ka Tallinna maleva Põhja malevkonna pealiku kohuseid. Kaitseliidu Vabadussõja-aegsest I ja VI jaoskonnast loodud Tallinna maleva malevkonnad ühendati 1929. aastal Põhja malevkonnaks, mille esimeseks pealikuks sai Friedrich Uibopuu. Malevkonna juhatuses olid 1934. aastal kolonelleitnant August Balder (pildil), Jaan Zimmermann, Johannes Tusti, Eduard Tõnisson ja Eugen Reinson. Kolm viimast suutsid tuntud äritegelastena hoida malevkonda heal majanduslikul järjel: peamiseks tuluallikaks olid heategevusüritused (loteriid, kontserdid jms) ning nn seltskondlik toetus (tänapäeva mõistes sponsorlus). Sõjaline väljaõpe pälvis erilist tähelepanu ja laskeasjandus (laskurklubi pealik Konstantin Kroonberg) oli malevkonna tähtsamaks tegevusalaks. Laskurid Endel Rikand ja Karl Jürgens võtsid 1939. aastal osa Luzerni maailmameistrivõistlustest, pesapallimeeskond oli paaril aastal Eesti meister, tugevad oldi veel nii võrk- kui ka korvpallis ja suusatamises. Maleva suurepärane võimla võimaldas aasta läbi treeninguid korraldada. Malevkonna juures tegutses ka 81-liikmeline naisjaoskond. Tallinna maleva Noorte Kotkaste üksustes oli koos vanakotkas August Balderiga ca 1600 poissi.

Igal ajal paistavad silma ettevõtlikud inimesed, kelle peas sünnivad uued ideed ja kes oskavad neid ka edukalt ellu viia. Kui 1933. aastal oleks Eestis korraldatud ettevõtluskonkurss, nagu tänapäeval on „Ajujaht“, oleks Kaitseliidu peastaabi relvatehnik Nikolai Mirt jõudnud kindlasti ﬁnalistide hulka. Vajadusest kergendada lahinguolukorras raskekuulipildujate vedamist konstrueeris Mirt jalgrattakaariku (pildil). Seni kasutusel olnud hobuveokitel said kuulipildujad transpordil vigastada ja põrutada, ka hobusemoon maksis midagi. Uus järelveok oli kaalult kerge ja kogult väike ning suurte kummiratastega, mis võimaldasid kerge vaevaga liikuda auklikul ja künklikul maastikul. Headel teedel ja ohupiirkonnast väljaspool vedasid haagist aga kaks jalgratturit. Peale kuulipilduja mahtusid kaarikusse veel tagavaraosade ja tööriistakastid, veenõu, kaheksa lindikasti ja 2000 lahingupadrunit. Kuulipildujat kaarikult maha võtmata sai selle kiiresti seada laskeasendisse. Kaitseliidu uut leiutist demonstreeriti esmakordselt 1933. aastal Antsla sügismanöövrite ajal. Nikolai Mirdi saatuse kohta andmed puuduvad, ainult nii palju on teada, et 1938. aastal autasustati teda Kotkaristi teenetemärgi V klassiga.

Uute sidevahenditena võeti 1930. aastate alguses Kaitseliidu Pärnu malevas kasutusele helk- ehk valgusmorsejaamad, mis edastasid sõnumit suunatud valguskiire plinkimisega. Nende töötamise raadiuses (4–5 km) tagati vajalik sidepidamine üle ligipääsmatute kohtade ja veekogude (pildil). Antsla manöövritel kasutati esimest korda edukalt raadiojaamu, mille olid konstrueerinud ja ehitatud maleva üksik-siderühma liikmed. Raadiojaam oli paigutatud kasti, mille pikkus oli 57 cm, laius 35 cm ja kõrgus 30 cm. Samasse kasti mahutusid veel katoodkütteaku, kuular, mikrofon, antenn ja kirjutusvahendid. Suurema saatevõimsuse saamiseks kasutati raadiosaatja lõppvõimendis paralleelselt kaht raadiolampi Philips B 406 (9 V, 0,4 A). Vastuvõtjaks oli regeneratiivvastuvõtja madalsagedusastme induktiivsidestusega kahe transformaatori abil. Anoodvooluallikaks oli taskulambipatareidest koostatud 180-voldine patarei. Aparaat kaalus koos kõigi osadega 21 kg. Raadiojaama meeskonnas oli 3–4 malevlast. Katsetati ka 10 kg kaaluvat kaheliikmelise meeskonnaga saatjat, mille tegevusraadius oli 10 km. Pärnus oli üks jaam üles seatud maleva staapi ja teine linna servale malevlaste kogunemispunkti.

Kaitseliidu ja tema eriorganisatsioonide ajalooga seotud fakte, dokumente, fotosid, mälestusesemeid ja muud kogub ja talletab Kaitseliidu museoloog Tanel Lään (tel 717 9109 tanel.laan@kaitseliit.ee).

Kaitse Kodu! 7–8/2011

Kaitse Kodu! 7â&#x20AC;&#x201C;8/2011

TÕNU JÜRGENSON Kaitseliidu Tartu maleva Tamme malevkonna instruktor-matkajuht ja koolitaja (tonyjurgenson@gmail.com)

Kui seljakotiga tuleb läbida pikki vahemaid, hakkab inimene kiiresti higistama. Kuuma ilmaga juhtub seda vahel niisamagi. Higistamisega kaasneb paraku vedelikukaotus, mis lühiajaliselt ja ilma kurnava tegevuseta polegi teab kui ohtlik, aga kui see kestab koos aktiivse tegevusega päevi, võib tagajärjeks olla insult, nagu juhtus Eesti esialpinisti Alar Sikuga 2010. aastal Himaalajas. Olen oma organismi treeninud taluma vedelikupuudust ja õppinud janutundega hakkama saama, seda suudavad paljud matkajad. Ühelt poolt hea suuta oma keha vajadusi ohjata, teisalt ei õpi me iial ära nende piiride tunnetamist. Optimaalseks veekoguseks, mida peaksime tarbima suvisel ajal looduses füüsiliselt aktiivsena, on sõltuvalt inimese kehakaalust 4–5 liitrit. Kogu vesi ei pea meie organismi sattuma alati joogiveena, vaid ka toidu hulgas ja näiteks kohvi või teena. Selge on, et vajalikku kogust vett me endaga kaasa vedada ei suuda, kui peame olema päevade kaupa kusagil metsas ja seda veel pidevas liikumises. Lahenduseks on vee hankimine loodusest. Kui leiame allika, on selle vesi üldjuhul puhas ja seda võib muretult juua. Piirkonniti on Eesti põhjavesi küll erinev, Lõuna-Eestis kohakuti suure rauasisaldusega, mis pikemal tarbimisel avaldab mõju hammastele, Põhja-Eestis, eriti mõnel väikesaarel (Pakri saared, Prangli) võib aga vees leiduda tulareemiatekitajaid. Et allikaid kõikjal pole, tuleb vett võtta mõnest ojast, jõest või järvest. Kuna ma ise olen käinud paaril ellujäämiskoolitusel, viskan kõigepealt kaks kivi mõnede koolitajate kapsaaeda. Ühel koolitusel näitas instruktor, kuidas ta kruusiga otse Pedja jõest joob, ja käskis ka osalejatel eneseületamise eesmärgil sama teha. Ellujäämise seisukohalt on selline joomine õigustatud, aga kui ei ole tegemist äärmusliku hädaolukorraga, tuleb seda vältida. Põhjus on lihtne. Kus on kopral peldik ja kuhu ta oma kadunukesed matab? Eks ikka sinna, kust meie niiviisi joome. Kõik veekogud on täis kellegi, eriti kobraste ekskremente. Jõed on täis jääkaane ületamisel hukkunud loomi. Need korjused lagunevad seal. Minu isiklik laibaloendamisrekord kevadisel kanuumatkal on 11 laipa seitsme tunni jooksul: põdrad, kitsed, metssead jne. Korjuste lagunemise tõttu vohab vesi bakteritest ja pisikutest, mis mõne lonksu järel ei pruugi olla meie organismile ohtlikud, aga kui joome sellist vett pidevalt, on meil kindlasti asja arsti juurde. Kui aga muud võimalust joogivett saada pole, tuleks jõe-, järve- või ojavett keeta ja hoida keevana 10–15 minutit. Sellise keetmise käigus õnnestub enam-vähem kõik vees elavad bakterid hävitada. Ainult korraks keema ajamisest ei pruugi kuigivõrd abi olla, sest paljud mikroorganismid on väga vastupidavad ja taluvad äärmuslikke temperatuure.

Summary

Matka-aabits

Varia

Vesi ja vedelikukaotus

KAITSELIIT – POTENTIAL POWER OR BUREAUCRATIC RESERVE ARMY? Hannes Toomsalu, head of the planning department of the headquarters gives a review of the gallups carried out in Kaitseliit in recent years. What do the members think about the national defence, including Kaitseliit? The basic powers joining the members were found to be the will of defence and voluntarism. One of the positive results was that 99% of the members are prepared or probably prepared to participate in the defence activity according to their capacity and skills. 82% of the members believe that Estonia can be defended. However, halves of them find that financing is insufficient and the quality of training is not really the best. Pp. 12–15.

LESSONS OF THE GEORGIAN WAR Lieutenant Colonel Riho Ühtegi discusses on the basis of the negative example of the Georgian War in 2008 how can a successful defence system be created. The motivation is the basis for the whole defence system. The strongest motivator is patriotism. In order to make the team feel motivated and participating in process it is sometimes enough of talking to people. The words build up the conﬁdence in the leaders. Traditional warfare must not be abandoned. To improve the defence capacity we must remember what is our speciality and what has helped us to win in the past. Georgians had abandoned their warfare traditions and they were building up a small army of the US. This analysis can contribute to the unique defence system and doctrine. Pp. 41–47.

ESTONIAN SURVIVAL TRAINING IS LOOKING FORWARD TO NATO Erki Vaikre, instructor of the Defence League School, introduces the manner how our neighbours have developed the survival training. The personnel rescue is provided as the basic part of soldier skills in the frame of the military preparation of the member states of NATO. On the other hand, the personnel (potential persons to be rescued) is also important. The basic part of the training is formed as SERE (survival, evasion, rescue, escape) training model by NATO. Pp. 56–59. Translated by Maarja Villandi

Kaitse Kodu! 7–8/2011

5RQ 'OBK>ABO +FOG>PQRPBIQ TGMNCCORKNV

-KKTGF CWVQF

TGMNCCOTKDC /KNKVCCTVTKQ

'GUVK VWNGVQTPKFG MCNGPFGT 'GUVK .GGIKQPK RNCMCVKF

#MVKMWPUV 8CNGT[ $CTGVC

-CNGPFGT QP XCNOKPWF MQQUVÑÑU 'GUVK #TJKVGMVWWTKOWWUGWOKIC HQVQFGN XCNKOKM 'GUVK VWNGVQTPG -CNGPFCCTKWO UKUCNFCD NKRW LC V¼JVR¼GXK R¼KMGUGVÐWUG LC ŌNQQ LCPIWKF PKPI MWWHCCUG 6CIC MCCPGN QP RKNFKICNGTKK MCNGPFTKU QNGXCVGUV HQVQFGUV .KUCVWF MWW R¼GXCO¼TMKLC CNN UGTXCU MQIW CCUVC MCNGPFCCTKWO 5RKTCCNMÑK FG /ÐÐFWF Z OO

-CNGPFTK HQVQFG CWVQT QP $CNVKMW OK VWPVWKO CMVKHQVQITCCH 8CNGT[ $CTGVC -CNGPFCCTKWO UKUCNFCD NKRW LC V¼JVR¼GXK R¼KMGUGVÐWUG LC NQQLCPIWKF PKPI MWWHCCUG 6C ICMCCPGN QP RKNFKICNGTKK MCNGPFTKU QNGXCVGUV HQVQFGUV .KUCVWF MWW R¼GXCO¼TMKLC CNN UGTXCU MQIW CCUVC MCNGPFCCTKWO 5RKTCCNMÑK FG /ÐÐFWF Z OO

-CNGPFTKUUG QP MQQPFCVWF XC NKOKM 'GUVK .GGIKQPK RNCMCVGKF -CNGPFCCTKWO UKUCNFCD NKRW LC V¼JVR¼GXK R¼KMGUGVÐWUG LC ŌNQQ LCPIWKF PKPI MWWHCCUG 6CIC MCCPGN QP RKNFKICNGTKK MCNGPFTKU QNGXCVGUV HQVQFGUV .KUCVWF MWW R¼GXCO¼TMKLC CNN UGTXCU MQIW CCUVC MCNGPFCCTKWO 5RKTCCNMÑK FG /ÐÐFWF Z OO

-CNGPFTKU WJMGF HQVQF CWVQFGUV -CNGPFTK RKNFKQUC QP MCNGPFCCTKW OKUV UÐNVWOCVW Ō XÐKVG P¼JVCXC NG L¼VVC LWUV UGNNG RKNFK OKU 6GKNG GPKO OGGNFKD -CNGPFCCTKWO UKUCNFCD NKRW LC V¼JVR¼GXK R¼KMG UGVÐWUG LC ŌNQQLCPIWKF PKPI MWW HCCUG 6CICMCCPGN QP RKNFKICNGTKK MCNGPFTKU QNGXCVGUV HQVQFGUV .K UCVWF MWWR¼GXCO¼TMKLC 5RKTCCN MÑKFG /ÐÐFWF Z OO

-CNGPFTKU UKUCNFWXCF -CKVUGX¼G LC -CKVUGNKKFW V¼JVR¼GXCF NCJKPIWVG LC OKNKVCCTUGVG CLCNQQU×PFOWUVG FCC VWOKF -×UKIG JKPPCRCMMWOKUV

# LC # HQTOCCFKU TWWFWNKUGF LC LQQPGNKUGF O¼TMOKMWF -ÐXCU LC URKTCCNMÑKVGU

8GGMKPFNCF O¼TMOKMWF Läbiviija 1 2 3 4 5 6 7 8 9

Läbiviija Laskeharjutus Laskekoht Kuupäev

Kell

Relv Relva nr

Üksus

/KNKVCCTO¼TMOKM

/KNKVCCTNKUCFGIC O¼TMOKM NM NKUCF # HQTOCCV URKTCCNMÑKFG 5CCD NKUCFC X¼GQUC X¼NLCÐRRG FCCVWOGKF

Lõpetatud

Kell

Relv Relva nr

Ilmastik/märkused 9 8 7 6 5

Sihiku nr Püsti Pikali Põlvel Püsti Pikali Põlvel Püsti Pikali Põlvel Püsti Pikali Põlvel Püsti Pikali Põlvel 25/50/100/200/300/... 25/50/100/200/300/... 25/50/100/200/300/... 25/50/100/200/300/... 25/50/100/200/300/... Summa Tabamused Summa Tabamused Summa Tabamused Summa Tabamused Summa Tabamused Sihiku nr Püsti Pikali Põlvel Püsti Pikali Põlvel Püsti Pikali Põlvel Püsti Pikali Põlvel Püsti 10 Pikali Põlvel 10 10 10 10 25/50/100/200/300/... 25/50/100/200/300/... 25/50/100/200/300/... 25/50/100/200/300/... 25/50/100/200/300/... Summa Tabamused Summa Tabamused Summa Tabamused Summa Tabamused Summa 9 9 9 9 9 Tabamused

Tel Alustatud

www.military.ee

Kuupäev

9 8 7 6 5 4 3 2 1

LASKEPÄEVIK Malev

Laskekoht

Ilmastik/märkused

Nimi

www.military.ee

Laskeharjutus

8 10

7 9

6 8

5 7

4 6

3 5

2 4

1 3

0 2

www.military.ee1

Tähis

Tulemus

Tähis

Tulemus

Tähis

Tulemus

Tähis

Tulemus 0 Tulemus

Tähis

Tulemus

Tähis

Tulemus

Tähis

Tulemus

Tähis

Tulemus

.CUMGR¼GXKM

ͳ ǣ ʹͷͲ ͲͲͲ Ͳ ʹǡͷ ͷ ͹ǡͷ ͳͲ ͳʹǡͷ

.1)1

ǡ ǡ ǡ

ͳ ǣ ͷͲ ͲͲͲ Ͳ ͷͲͲ ͳ ͳǡͷ ʹ ʹǡͷ ͵ ͵ǡͷ Ͷ Ͷǡͷ ͷ ͷǡͷ ͸ ͸ǡͷ ͹

œ¯JG UÐFWTK NWIWő QP PQQTG 8GPG UÐ FWTK MQIGOWU MCJGUV 6īGVīGGPKC UÐLCUV UCLCPFK NÐRWN OKU CP PCD VÐGR¼TCUGNV GFCUK V¼PCR¼GXC UÐLCNKUVG MQPƀ KMVKFG DTWVCCN UWUV

Ͳ ͳ ʹ ͵ Ͷ ͷ ͸ ͹ ͺ ͻ ͳͲ ͳͳ ͳʹ ͳ͵ ͳͶ

-¼GUQNGX MQIWOKM ő5QQOGRQKUU OGG PWVCDŒ UKUCNFCD GPFCU 6CTVW RKKTMQPPC UQQOG RQKUVG LWVVG OKFC PCF QOC MQQUXKKDKOKUVGN MQJXKVCUUK VCIC ×M UVGKUGNG QP T¼¼MKPWF LC OKFC UKKU MC NKPFKUVCVK

-CKVUGNKKVNCUG OGGNGURGC

-CKVUGNKKVNCUVGNG LC GVVGVGNNKLCVGNG UQQFWUVWUGF 6GNNKOKPG KPHQ"ITGPCFGT GG 6GN YYY ITGPCFGT GG YYY OKNKVCT[ GG /KNKVCCTO¼TMNGJGF -CKVUGX¼GNG LC -CKVUGNKKFWNG +25% LC +55( O¼TMNGJGF URQTVNCUMWTKVGNG NCUMGR¼GXKMWF OKNKVCCTTCCOCVWF TGNXCMCRKF