Büroomaailm jätkab Eestis laienemist

Büroomaailma edu peitub heades peresuhetes

Büroomaailm on tuntud tõenäoliselt igaühele, kes on kunagi vajanud bürootarbeid. Kuigi auguraudu ja registraatoreid on seoses digitaalsete töövahendite kasutamisega tarvis aina vähem, on siiski jätkuvalt vaja ergonoomilisi toole ja töölaudu ning tulevikku vaadates ehk ka 3D-printereid. Kõike seda ja veelgi enam Büroomaailmast ka leiab. Pereettevõtte tegevustest ja traditsioonidest rääkisid Teatajale Jüri, Kristine ja Margus Ross.

Kuidas tekkis idee Büroomaailma loomiseks?

Jüri: Eelnevalt tegelesin Juku kooliarvutitega, aga kui need langesid tootmisest ära, tuli leida uusi võimalusi. Senine koostööpartner soovitas võtta ühendust Soome härrasmehega, kes tarnis Tallinna tehnikaülikoolile arvuteid ja kontoritarbeid. Üks asi viis teiseni ja õige pea asusime tegema koostööd nii, et minu vastutada jäid kontoritarbed. Hiljem, kui olime koostööga harjunud, siis jagasime ka ettevõtte pooleks, pool Eestile ja pool Soomele. Õige pea kasvas kontoritarvete maht suuremaks kui arvutite oma.

Kas Soome partnerid on ka praegu ettevõttes osanikud?

Jüri: Üle poole on meie perekonnal, kolmandik Soome partneritel ja ülejäänu meiega alustanud inimestel, kellega oleme juba 30 aastat koos töötanud. Seni ei ole veel tülli läinud – eriarvamusi aeg-ajalt on, kuid see on täiesti tavaline, ei saagi ju kogu aeg magusas rahus elada.

Büroomaailm on kasvanud pereettevõtteks. Kas kohe alguses oli selline plaan?

Jüri: Alguses ei mõelnud nii, ma olin nõukogude insener, Tallinna tehnikaülikooli lõpetanud ega teadnud ärist midagi. Kõike sai õpitud tegevuse käigus. Ükskord tundsin, et võiks Margaritat (Jüri abikaasa – toim.) rakendada, tema oli lõpetanud Tallinna tehnikaülikooli majandusteaduskonna. Lapsed tulid appi maast madalast, hakkasid abiks käima messidel ja tegelesid juhendite tõlkimisega. Tegevjuht olen mina, Margarita on pearaamatupidaja, tütar Kristine müügi- ja turundusjuht, poeg Margus ostujuht.

Kas Kristine ja Marguse liitumine ettevõttega juhtus n-ö orgaaniliselt või ütles Jüri ühel hetkel, et oleks vaja?

Kristine: Mul oli suur tahtmine teha. 1990ndate algus ja keskpaik oli Eestis tormiline ning väga põnev aeg, kõik oli uus. Mina aitasin isa juba enne Büroomaailma ühe ettevõttega ja käisin seal suviti sekretäriks. Esmalt

KAUR ORGUSAAR kaubanduskoja turundusjuht

EVELIN VAHTRA kaubanduskoja kommunikatsioonijuht

Büroomaailm arvudes

h 1992. aasta 16. oktoobril asutatud h 125 töötajat h 7 kauplust üle Eesti, sellega ollakse riigi suurim bürootarvete, -tehnika ja -mööbli müügifirma h 14 000 eri toodet on väljas suurimas, Tallinnas

Peterburi teel asuvas kaupluses

aitasin inglise keelega, kuna mina ja vend oleme õppinud Tallinna Inglise kolledžis. Saime abiks olla, kui Büroomaailm hakkas suhteid looma välistarnijatega Euroopas. Kuna me mõlemad õppisime Concordia ülikoolis majandust, siis ettevõttesse tööle tulek oli loomulik jätk. Kui lõpetasime ülikooli, oli vaja otsida püsiv töökoht ning siis isa ütles, et miks sa võõraste juurde lähed, tule meie firmasse, meil on parasjagu vaja. Alguses läksin müügisekretäriks, koos firma arenguga on töökohustused ja vastutus muutunud.

Margus: Minul ei olnud kindlat kavatsust ettevõttega liituda. Liitumine tuli pigem tasapisi ja hiilivalt, kuni oli juba liiga hilja ennast päästa. Ilmselgelt Jüri salakaval plaan, millest noored õigel ajal aru ei saanud. Alguses käisime kooliõpilastena abiks. Mul on veel hästi meeles kääride ja liimi abil reklaamlehtede kujundamine ning mustvalge koopiamasinaga paljundamine. Kui väljalõigatud piltide ja tekstide servad olid hästi liimitud, ei jäänud paljundamisel servi näha. Hiljem käisin ülikooli kõrvalt poole kohaga tööl ja pärast ülikooli lõpetamist tundus jätkamine loomulikuna.

Jüri – ei ole saladus, et annate ettevõtte juhtimist üle juba aastaid. Kuidas see protsess välja näeb?

Jüri: Kristine ja Margus on algusest peale olnud juures, teavad absoluutselt kõike juurteni välja – mul ei ole sellega seonduvalt hirmu ega kõhklust. See pole üleandmine, vaid orgaaniline üleminek. Kui jõuame reaalse üleminemiseni, siis otsustame koos, kes järgnevad viis aastat firmat juhib. Pereringis teeme ka nalja, et ma teen rekordi Eesti kõige pikema tööstaažiga tegevjuhina ühes ettevõttes.

Büroomaailm on pereettevõte ja võiks mõelda ju ainult Rossidest, kuid tegelikult on ettevõttes perekondi rohkem.

Jüri: Tõesti on nii kujunenud, et Narva kauplust juhib perekond, Jõhvi kauplust juhtis aastaid nüüdseks pensionile jäänud abielupaar. Koos töötavad näiteks abielupaar või õed ja vennad.

Kristine: See, kui kutsutakse oma pereliikmeid samasse ettevõttesse tööle, näitab, et oleme hea tööandja. Pereliikmete tööle kutsumine mõjutab positiivselt ka meie tööjõu püsivust. Saame selgelt öelda, et üldiselt on need, keda pereliikmed tööle kutsunud, siin püsivamalt.

Kas puhke- ja tähtpäevadel räägite ka tööst?

Jüri: Mõnikord keegi võtab tööteemad üles, aga muidu pidu on pidu, tehakse nalja ja räägitakse muust.

Kristine: Me mängime koos palju golfi ja siis on ka muust rääkida. Kes on golfaritega kokku puutunud, teab, et see on lõputu teema, millest rääkida.

Jüri: Margarita on meie peres kõige parem golfimängija, muu hulgas ka seeniorite tšempion.

Kas tööpinged kanduvad ka pereellu? Kuidas tulete toime raskete olukordadega?

Jüri: Ei ole aru saanud, aga eks ikka pereelus juhtub konflikte, ilma konfliktideta ei ole ju võimalik. Arusaamine on oluline. Näiteks tulen töölt ja tuju ei ole kõige parem, aga kuna töötame naisega koos, siis ta saab aru, ta teab, kus probleemid on. Mõistmist on rohkem ja see on igati positiivne.

Kristine: Õnneks väga raskeid aegu pole olnud. Meil on värskelt meeles ka eelmine, 2008. aasta majanduskriis, kus ka Büroomaailmal hakkas võrreldes eelmiste aastatega halvasti minema. Samas me saime aru, et ei ole nii, et kogu aeg liigume kasvutrendil. On ka aegu, kus pead tegelema sellega, et müük langeb ja lahendama sellega kaasnevaid probleeme.

Kuidas Büroomaailmal praegu läheb?

Kristine: Alati võiks paremini, kuid ei saa ka väga kurta. Üldiselt on langus paari protsendipunkti juures võrreldes tervisekriisile eelnenud ajaga. Kuid töö, mida oleme pidanud tegema, et suuremat langust ära hoida ning praegust taset tagada, on olnud vägaväga suur. Seda tööd on üldiselt raske ka iseloomustada. Näiteks tervisekriisi alguses oli linn tühi, poode keegi ei külastanud – ei saanudki külastada piirangute tõttu. Meie aga käisime kontoris, nägime väikeseid müüginäitajaid ja tegime väga palju tööd, sest pidime iga päev reageerima piirangutele ja vastavalt neile tööd ümber korraldama, alates drive-in’idest kuni kojuveoni.

Margus: Tervisekriisis said tugevalt pihta meie peamised kaubagrupid, näiteks koopiapaberi müük langes 50%. Õnneks suutsime kriisi ajal tekkinud tühimiku katta uute kaubagruppidega, näiteks maskid, kiirtestid, desoained ning kodutööks ja distantsõppeks vajalikud tehnikaseadmed. Aga eks me ka üldiselt mõistame, et pikemas perspektiivis kontorikaupade turg väheneb. Teeme kõvasti tööd, et leida uusi suundi põhitegevust täiendama, sest praeguse taseme hoidmiseks ei ole muud võimalust. Hea näide on firma käive ja toodete arv: 2007. aastal oli läbi aegade kõige suurema käibega aasta ning müüsime orienteeruvalt 11 000 eri toodet. 2017. aastal saavutasime peaaegu sama käibe, kuid erinevaid müüdud tooteid oli 24 000.

Kuidas on energiakandjate hinnatõus teid mõjutanud?

Jüri: Väga raskelt. Detsembris 2021 oli elektriarve 58 000 eurot, aga eelmise kolme aasta keskmine oli 21 000 eurot. Jaanuarist tõstsime töötajate (120 inimest) palka keskmiselt 5%, aga plaan oli tõsta 7%. Seega 2% palgatõusu läks elektrikulu tõusu nahka. Samuti peame piirama plaanitud investeeringuid reklaami ja IT-arendusse.

Kuidas tekkinud olukorda lahendada?

Jüri: Uurime aktiivselt päikesepaneelide võimalusi, et saaksime ise elektrit toota. See võimaldaks osaliselt suuri elektriarveid vältida, kuid samas vajab investeeringut, millel on omakorda pikk tasuvusaeg.

Kristine: Riik ja energeetikaspet-

Pereringis teeme ka nalja, et ma teen rekordi Eesti kõige pikema tööstaažiga tegevjuhina ühes ettevõttes.

Jüri Ross

Rosside pere ühine meelishobi on golf, mis aitab suurepäraselt töölainelt välja lülitada.

Legendaarne käru: sellega tõi Jüri ligi 30 aastat tagasi kohale Büroomaailma esimesed kaubad.

sialistid peaksid kiiresti leidma sellele olukorrale lahendusi, meie ei ole eksperdid. Vähesed ettevõtjad on, kuid mure on kõigil.

Kuidas on konkurentsiga bürookaupade turul, kas ka IKEA tulek võib turgu mõjutada?

Jüri: Kõikidel konkurentidel läheb hästi, uusi pole lisandunud ja vanad on alles. Ma vaatan regulaarselt maksuameti andmeid, et näha turul tegutsejate seisu. Praeguste arvude järgi on teatavad kõikumised meil kõigil. Kontoritarvete turg on praegu umbes 50–55 miljonit eurot, mis on 10–15% vähem kui enne kriisi, see on muutus, mis puudutab kõiki. Ja kuna turul on paarkümmend kontoritarbeid müüvat ettevõtet, siis on konkurents tihe.

Margus: Kindlasti mõjutab IKEA tulek ka meie kontorisisustuse müüki. Eriti kodu- ja väikekontorite segmendis. See sunnib meid veelgi rohkem pingutama kaubavaliku, hindade ja klienditeenindusega, et olla konkurentsivõimelised.

Kristine: Turu muutumine oleneb ka sellest, kas IKEA asub tegema äriklientidele pakkumisi. Kui nad seda ei tee, siis on mõju väiksem. Aga kindlasti on IKEA tulekul suur mõju mööblipoodidele.

Olete soovinud siseneda ka välisturgudele, kuid praegu seal aktiivselt ei tegutse, miks?

Jüri: Lätis ja Leedus käisime ära ja tagantjärele ei ole muud öelda, kui et põhjuseks olid objektiivsed ja subjektiivsed vead. Kõige lihtsamalt öeldes ei saanud ise hakkama, ei osanud valida inimesi. Teine põhjus on see, et uue turu avamiseks on vaja palju raha panustada ning tõenäoliselt investeerisime liiga vähe, kuid samas ei saanud ka koduseid tegevusi teisejärguliseks jätta.

Margus: Just, võõral turul ei saa kõike ise teha ja pead lootma teistele. Samuti ei läinud me tühjale turule, turg oli ja on täis ning keegi meid seal avasüli ei oodanud.

Büroomaailm tundub olevat „valmis“: e-pood toimib, füüsilised poed toimivad, kaubavalik on lai, aga kuhu edasi?

Jüri: Kindlasti jätkame väikelinnadesse laienemist. Meid ei ole Viljandis, Haapsalus, Rakveres, Kuressaares ootame ainult, et keegi tuleks ja pakuks end kaupluse juhatajaks. Päriselt ootan huvilisi, näiteks Jõhvi, Tartu, Narva poodide juhatajad tulid ise rääkima, et soovivad meie poodi oma linna teha. Ma võtan ka eeskuju ameeriklaste Walmartilt, mis kogu aeg otsib uusi kohti. Eile olin Valgas ja vaatasin ka selle pilguga, kuhu poodi teha. Nii et kogu aeg on soov leida uusi asukohti.

Kristine: Ühelt poolt me justkui tõesti oleme valmis, kuid samas on viimaste aastatega väga palju muutunud. Kriis tõi fookusesse isikukaitsevahendid, töötervishoiu ja heaoluga seonduvalt on palju uusi suundi. Kõik seda ka kliendid ootavad, et me liiguks kaasa ning pakuks uusi võimalusi. Samuti muutuvad müügikanalid – tavapoed vajavad remonti ja ümberkujundamist, e-pood vajab mitmesuguseid arendusi ning tekib ka uusi võimalusi, näiteks saab ka Woltiga kontoritarbeid tellida. Me ei saa istuma ja ootama jääda, kui me ei liigu kaasa või ei muutu, siis saab otsa ükskõik kui hea äriidee.

Margus: Tooteid ja ärisuundi, kuhu võiks laieneda, on meil laual. Küsimus on, kui hästi need senise süsteemiga sobituvad ning kas laienemine suurendab või vähendab ettevõtte efektiivsust. Siiani ei ole me veel koopiapaberile ja printerikassettidele võrdväärset asendajat leidnud. Osa uusi projekte ongi jäänud minu isiklikeks hobideks.

Kas e-pood on üle võtmas tavakaupluse rolli?

Kristine: Proovikive on erinevaid, kuid korralik e-kauplus või e-äri on tänapäeval möödapääsmatu. Oleme viimastel aastatel e-poodi investeerinud nii aega kui ka raha. Eelmisel kevadel olid kauplused seoses koroonapiirangutega suletud, samal ajal oli väga suur käibe tõus e-kaupluses, aga see ei kompenseerinud müüki, mis meil jäi saamata tavakauplusest. Tundub, et noorem põlvkond eelistab e-kauplust ja seetõttu arendame seda edasi.

5%

keskmiselt tõsteti tänavu Büroomaailmas palku, aga plaan oli tõsta 7%. Vahe läks elektrikulu tõusu nahka.

Seega füüsilised poed tulevikus ära ei kao?

Jüri: Füüsilisel poel on selge koht. Inimene tahab ka kodust välja tulla, jalutada ja suhelda. See vajadus kindlasti nii pea ei kustu.